—

J. Auroux jt, esindaja: advokaat J. Antoine,

—

Commune de Roanne, esindajad: advokaadid P. Petit ja C. Xavier,

—

Prantsuse valitsus, esindajad: G. De Bergues ja J.-C. Niollet,

—

Leedu valitsus, esindaja: D. Kriaučiūnas,

—

Austria valitsus, esindaja: M. Fruhmann,

—

Poola valitsus, esindaja: T. Nowakowski,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: X. Lewis,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 14. juuni 1993. aasta direktiivi 93/37/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike ehitustöölepingute sõlmimise kord (EÜT L 199, lk 54, EKL eriväljaanne 06/02, lk 163), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 1997. aasta direktiiviga 97/52/EÜ (EÜT L 328, lk 1; EKL eriväljaanne 06/03, lk 3) (edaspidi „direktiiv”) tõlgendamist.

2

Eelotsusetaotlus esitati tühistamishagi raames, mille olid esitanud J. Auroux ja kaheksa muud hagejat (edaspidi „põhikohtuasja hagejad”) Conseil municipal de la commune de Roanne’i 28. oktoobri 2002. aasta haldusakti peale, millega volitati Roanne’i linnapead allkirjastama Roanne’i vabaajakeskuse rajamiseks ehitustööde riigihankelepingut Société d’équipement du département de la Loire’iga (edaspidi „SEDL”).

3

Direktiivi teine põhjendus ütleb, et „asutamisvabaduse ja niisuguse teenuste osutamise vabaduse, mis hõlmab liikmesriikides riigi nimel või piirkondlike või kohalike omavalitsuste nimel või avalik-õiguslike isikute nimel sõlmitud riiklikke ehitustöölepinguid, üheaegne saavutamine eeldab nii kitsenduste tühistamist kui ka riiklike ehitustöölepingute sõlmimise siseriikliku korra kooskõlastamist”.

4

Direktiivi kuuenda põhjenduse kohaselt võib lepingute puhul, mille maksumus on alla 5 miljoni euro, eelpoolviidatud direktiiviga ettenähtud konkurssi mitte korraldada ja sätestada, et nende suhtes ei kohaldata kooskõlastusmeetmeid.

5

Direktiivi kümnendas põhjenduses on märgitud, et „riigihangete valdkonnas tõhusa konkurentsi tagamiseks on vaja, et liikmesriikide tellijate koostatud hanketeated lepingute sõlmimise kohta avaldatakse kogu ühenduses”. Samast põhjendusest tuleneb lisaks, et „nendes teadetes sisalduv teave peab võimaldama ühenduse tööettevõtjatel otsustada, kas kõnealused lepingud pakuvad neile huvi või mitte”.

6

Direktiivi artikli 1 punktides a kuni d sätestatakse:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

7

„II lisas nimetatud tegevuse[d]”, millele viidatakse direktiivi artikli 1 punktis a on üldised ehitus- ja tsiviilehitustööd, mis vastavad Euroopa Ühenduste majandustegevuse üldise tööstusliku liigituse klassile 50. Nende tegevuste hulka kuulub otseselt hoonete ehitamise rühm.

8

Direktiivi artikliga 6 sätestatakse:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse:

[…]

3.   Kui töö on jagatud mitmeks osaks, millest igaüks on eri lepingu objekt, tuleb lõikes 1 nimetatud summade arvutamisel arvesse võtta iga osa maksumust. Kui osade kogumaksumus ei ole lõikes 1 märgitud summast väiksem, kohaldatakse selle lõike sätteid kõikide osade suhtes. Tellijatel on lubatud seda sätet mitte järgida nende osade puhul, mille eeldatav maksumus käibemaksuta on alla 1000000 [euro], tingimusel et nende osade, mille suhtes on tehtud erand, eeldatav kogumaksumus ei ületa 20 % kõikide osade eeldatavast kogumaksumusest.

4.   Ühtegi ehitustööd ega lepingut ei või osadeks jaotada eesmärgiga vältida käesoleva direktiivi kohaldamist.

5.   Lõikes 1 ja artiklis 7 nimetatud summade arvutamisel võetakse arvesse nii riiklike ehitustöölepingute maksumust kui ka nende vahendite eeldatavat maksumust, mis on ehitustööde teostamiseks vajalikud ja tellija poolt tööettevõtjale kättesaadavaks tehtud.

6.   Tellijad tagavad, et ei esineks vahetegemist tööettevõtjate vahel.”

9

Kõnealuste asjaolude asetleidmise ajal oli code de l’urbanisme’i artiklis  L. 300-4, 13. detsembri 2000. aasta seaduse nr 2000-1208 (JORF, 14. detsember 2000, lk 19777) artikliga 8 muudetud redaktsioonis, sätestatud, et:

„Riik, kohalikud omavalitsusüksused või nende avalik-õiguslikud asutused võivad volitada käesolevas köites ettenähtud arendusprojektidega seotud uuringuid tegema ja projekte teostama kõiki selleks sobivaid avalik või eraõiguslikke isikuid.

Avalik-õigusliku asutusega, 7. juuli 1983. aasta seaduses nr 83-597 määratletud omavalitsusüksuse segaosalusega äriühinguga, mille enamusosalus kuulub ühele või mitmele järgnevalt nimetatud avalik-õiguslikule isikule: riik, regioonid, departemangud, kommuunid, või nende ühendused, võib kokkulepe sõlmida avalik-õigusliku arenduslepinguna. Sellisel juhul võib teiseks lepingupooleks olevat asutust volitada omandama õigusi sundvõõrandamise või ostueesõiguse kasutamise teel ning avalik-õigusliku arenduslepingu objektiks võivad olla kõik kogu arendusprojekti ja materjalidega seonduvad toimingud ja tehingud.

Eelmises lõigus nimetatud asutust võib projektile iseloomulike omaduste väljaselgitamiseks eelnevate uuringute tegemiseks volitada käsunduslepinguga sõlmima uuringute teostamise lepinguid omavalitsuse või omavalitsuste ühenduste nimel ja kulul.

Korruptsiooni vältimist ning majanduse ja haldusmenetluste läbipaistvuse tagamist käsitleva 29. jaanuari 1993. aasta seaduse nr 93-122 IV peatüki II jaotise sätteid ei kohaldata käesoleva artikli alusel sõlmitud avalik-õiguslike arenduslepingute suhtes.

Avalik-õiguslik arendusleping võib sisaldada tingimusi, mille kohaselt teiseks lepingupooleks olev asutus osaleb projekti puudutavates uuringutes ja eelkõige omavalitsustasandi planeeringu kontrollimises või muutmises.”

10

Seoses Euroopa Ühenduse komisjoni poolt Prantsuse Vabariigi vastu liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse algatamisega muudeti code de l’urbanisme’i artiklit L. 300-4 arenduse kontsessioonilepinguid käsitleva 20. juuli 2005. aasta seadusega nr 2005-809 (JORF, 21, juuli 2005, lk 11833) järgnevalt:

„Riik, kohalikud omavalitsusüksused ning nende avalik-õiguslikud asutused võivad volitada käesolevas köites ettenähtud arendusprojekte teostama kõiki selleks sobivaid isikuid.

Arenduse kontsessioonilepingute sõlmimiseks korraldatakse avalik menetlus, mis võimaldab mitmete konkureerivate pakkumiste esitamist Conseil d’État’ dekreedis ettenähtud tingimustel.

Kontsessionäär tagab kontsessioonilepinguga ettenähtud tööde ja materjalide üle ehitusjärelevalve ning ka uuringute ja kõigi nende täitmiseks vajalike tegevuste teostamise. Kontsessionääri võib volitada hankima projekti teostamiseks vajalikku vara, vajadusel ka sundvõõrandamise või ostueesõiguse kasutamise teel. Kontsessionäär tegeleb kontsessiooniga hõlmatud kinnistu müügi, rentimise või kasutusõiguse üleandmisega.”

11

Kõnesoleva seaduse nr 2005-809 artikli 11 kohaselt:

„Kui arendaja määramiseks ei korraldatud õiguspäraste põhjendusteta mitmete konkureerivate pakkumiste esitamist võimaldavat pakkumismenetlust, on seni, kuni jõustunud kohtuotsusega ei otsustata vastupidist, kehtivad

12

Conseil municipal de la commune de Roanne’i 28. oktoobri 2002. aasta haldusaktiga volitati Roanne’i linnapead allkirjastama Roanne’i vabaajakeskuse rajamise kokkulepet SEDL-iga (edaspidi „leping”).

13

Vabaajakeskuse rajamine nähti 25. novembril 2002 sõlmitud lepinguga ette kolmes järjestikkuses etapis. Esimene etapp hõlmas komplekskino ja kolmandatele isikutele võõrandatavate äripindade ehitamist ning tellijale üleantavaid ehitustöid, sh parklat ning juurdepääsuteid ja avalikke alasid. Hilisemas etapis, mille osas oli vaja allkirjastada lepingu lisa, oli peamiselt kavas ehitada muid äri- või teeninduspindu ja hotell.

14

Lepingu preambuli kohaselt soovis commune de Roanne selle projekti abil ümber kujundada madala väärtusega linnapiirkonda ja parandada vabaaja veetmise võimalusi ja edendada turismi.

15

Lepingu punkti 2 kohaselt volitati SEDL-i omandama kinnistuid, korraldama arhitektuuri- ja/või tehnilist konkurssi, korraldama uuringud, teostama ehitustööd, koostama ja pidama ajakohasena teatud raamatupidamislikke ja haldusdokumente, leidma rahalisi vahendeid, võtma tarvitusele tõhusaid meetmed ehitiste müümiseks ning üldiselt tagama selle projekti juhtimine ja haldamine ning komuuni teavitamine.

16

Lepingu punkti 10 teisest lõigust tuleneb, et kõigi SEDL-i poolt kolmandate isikutega ehitustööde riigihankelepingute sõlmimisel järgitakse läbipaistvuse ja konkurentsi tagamise põhimõtteid, mis on sätestatud 29. jaanuari 1993. aasta riigihangete seadustiku nr 93-122 (JORF, 30. jaanuar 1993) artiklis 48.1.

17

Lepingu lisaks oleva esialgse eelarve kohaselt kavandati projekti esimese osa maksumuse kogusummaks 10227103 eurot ja kogu projekti teostamise kogumaksumuseks 14268341 eurot. Viimatinimetatud kogusummast tuleb 2925000 eurot linnalt vastutasuna parkimiskohtade võõrandamise eest. Lisaks hinnati, et SEDL teenib 8099000 eurot ehitiste võõrandamisest kolmandatele isikutele. Lõpuks lepiti kokku, et commune de Roanne osaleb kõigi teostatavate ehitustööde rahastamises 2443103 euro ulatuses esimesel etapil ja teisel etapil 3034341 euro ulatuses.

18

Lepingu punktidest 22-25 tuleneb, et lepingu tähtaja saabumisel koostab SEDL lõppbilansi, mille commune de Roanne peab heaks kiitma. Kogu ülejääk kantakse üle kommuunile. Lisaks saab kommuun automaatselt kõigi kolmandatele isikutele võõrandamiseks mõeldud kinnistute ja ehitiste omanikuks, mida ei ole selles ajaks maha müüdud. Commune de Roanne tagab samuti pooleliolevate lepingute täitmise, v.a töölepingud ja võtab üle SEDL-i võetud kohustused.

19

Tribunal administratif de Lyonile 11. detsembril 2002. aastal esitatud hagiavalduses taotlesid põhikohtuasja hagejad conseil municipali 28. oktoobri 2002 aasta haldusakti tühistamist. Hagiga vaidlustasid nad nimetatud haldusakti kehtivuse nii siseriikliku kui ka euroopa õiguse seisukohast. Seoses viimatinimetatuga väitsid nad, et selle lepingu sõlmimisele oleks pidanud eelnema direktiivi nõuete kohased läbipaistvuse ja konkurentsi tagamise meetmed.

20

Neil asjaoludel otsustas tribunal administratif de Lyon kohtuliku arutamise peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

21

Commune de Roanne ning Prantsuse valitsus toovad esmalt esile, et eelotsustaotlus on vastuvõetamatu.

22

Commune de Roanne rõhutab, et kehtestades seadust nr 2005-809 tunnistas Prantsuse seadusandja tagasiulatuvalt kehtivaks avalik-õiguslikud arenduslepingud, mis olid sõlmitud läbipaistvuse ja konkurentsi tagamise põhimõtteid järgimata. Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kohaldama Prantsuse seadust ja arvestades, et selle kohaselt on leping kehtivaks tunnistatud, ei ole taotletud ühenduse õiguse tõlgendus põhikohtuasjas otsuse langetamiseks vajalik.

23

Prantsuse valitsus märgib, et eelotsusetaotluses määratletakse vaidlusalune leping vääralt kõnealuste asjaolude asetleidmise ajal kehtinud code de l’urbanisme artikli L. 300-4 kohase arenduslepinguna. Prantsuse valitsuse arvates on tegelikult tegemist lihtsa ehitustöölepinguga. Sellest tulenevalt on vastuvõetamatu küsimus kas arendusprojekti teostamise leping on riiklik ehitustööleping direktiivi mõttes, kuna sellel ei ole mingit seost ei kohtuasja esemega ega tegelike asjaoludega.

24

Selge on, et Prantsuse valitsus väidab, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu, tuginedes Prantsuse õiguse tõlgendusele ja seda õigust kohaldades kvalifitseeritud põhikohtuasja asjaolude.

25

Niisiis, nagu ka tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast on EÜ artikli 234 kohases menetluses, mis põhineb liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel jaotusel, Euroopa Kohus pädev otsustama üksnes selles artiklis märgitud ühenduse õigusnormide tõlgenduse või kehtivuse üle. Seetõttu ei tõlgenda Euroopa Kohus siseriiklikke õigussätteid ega otsusta siseriikliku kohtu poolt nendele sätetele antud tõlgenduse õigsuse üle (vt selle kohta 22. oktoobri 1974. aasta otsus kohtuasjas 27/74: Demag, EKL 1974, lk 1037, punkt 8; 16. aprilli 1991. aasta otsus kohtuasjas C-347/89: Eurim-Pharm, EKL 1991, lk I-1747, punkt 16 ja 12. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-246/04: Turn-und Sportunion Waldburg, EKL 2006, lk I-589, punkt 20).

26

Samuti saab üksnes siseriiklik kohus, kus menetlus toimub ja kes peab lõpuks selle kohta otsuse tegema, hinnata asja eripärast lähtuvalt nii vajadust tema otsuse tegemise vaatepunktist saada Euroopa Kohtult eelotsust kui ka Euroopa Kohtule esitatud küsimuste asjakohasust (vt Euroopa Kohtu 4. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-448/01: EVN ja Wienstrom, EKL 2003, lk I-14527, punkt 74 ja 12. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C-145/03, EKL 2005, lk I-2529, lk 33). Seega, kuna need küsimused puudutavad ühenduse õiguse tõlgendamist, peab Euroopa Kohus põhimõtteliselt otsuse langetama.

27

Sellest tulenevalt tuleb commune de Roanne’i ja Prantsuse valitsuse esitatud vastuvõetamatuse vastuväited jätta tähelepanuta ja tunnistada eelotsusetaotlus vastuvõetavaks.

28

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma esimese küsimusega teada sisuliselt seda, kas asjaomane leping on riiklik ehitustööleping direktiivi artikli 1 punkti a mõttes.

29

Vastavalt selles sättes esitatud määratlusele on riiklikud ehitustöölepingud tööettevõtja ja direktiivi artikli 1 punktis b määratletud tellija vahel kirjalikult sõlmitud rahaliste huvidega seotud lepingud, mille objektiks on direktiivis määratletud tegevuse teostamine või ehitustöö või ehitise planeerimine või teostamine, või mis tahes viisil teostatav ehitustöö, mis vastab tellija kindlaksmääratud nõuetele.

30

Nii commune de Roanne’i ja Prantsuse valitsuse kui ka Poola valitsuse kirjalikest märkustest ilmneb, et leping ei vasta sellele mõistele ja seega ei ole see riiklik ehitustööleping asjaomase direktiivi mõttes.

31

Commune de Roanne’i arvates ei ole leping selle eset arvestades riiklik ehitustööleping, sest avalik-õigusliku arenduslepinguna on selle ese laiem kui ehitustööde teostamine. Tegelikult hõlmavad vastavalt Prantsuse õigusele sellised lepingud kogu linnaarendusprojekti või teatud linnaarenduskavade elluviimist, nende osadeks on eelkõige projekteerimine, halduslik ja õiguslik korraldus, kinnistute omandamine sundvõõrandamise teel ja riigihangete korraldamine.

32

Poola valitsus leiab sarnaselt, et lepingu sõlmimisega kohustus SEDL läbi viima mitut ülesannet hõlmava investeerimisprojekti. Poola valitsus toob selles osas esile, et SEDL ei ole ettevõtja, kes teostab lepingus ettenähtud ehitustööd, vaid ta võtab endale ainult ehitustööde riigihanke ettevalmistamise ja korraldamise kohustuse. Poola valitsus märgib, et arvestades, et lepingu kõige olulisem osa on ehitustööde tellimine ja nende teostamise järelevalve, tuleb leping kvalifitseerida „riikliku ehitustöölepinguna” nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiivi 92/50/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike teenuslepingute sõlmimise kord (EÜT L 209, lk 1; ELT eriväljaanne 06/02, lk 332), mõttes.

33

Prantsuse valitsus toob esile, et vabaajakeskuse osa, mille hulka kuulub ka kolmandatele isikutele müügiks mõeldud ehitustööde teostamine, ei ole ehitustööde riigihange direktiivi mõttes. Täpsemalt leiab valitsus tegelikult asjaolu tõttu, et see osa on mõeldud kolmandatele isikutele, et seda ei saa pidada komuuni vajadustele vastavaks. Prantsuse valitsus lisab, et põhimõtteliselt võib ehitustööde riigihankeks pidada ainult parkla rajamist commune de Roanne’i jaoks. Niisiis ei kuulu asjaomane ehitis direktiivi kohaldamisalasse, kuna parkla loovutatakse kommuunile alles pärast selle väljaehitamist erilise prantsuse õiguses ettenähtud menetluse vente en l’état futur d’achèvement teel, mistõttu tegemist on põhimõtteliselt kinnistu omandamise tehinguga, mille objektiks ei ole mitte ehitustöö, vaid ehitatava ehitise müük.

34

Leedu ja Austria valitsused ning komisjon on seisukohal, et asjaomane leping on riiklik ehitustööleping direktiivi artikli 1 mõttes. Eelkõige toob komisjon esile, et kuigi leping sisaldab ka selliseid ülesandeid nagu teenuste osutamine on selle põhiobjektiks teostatav ehitustöö, mis vastab tellija kindlaksmääratud nõuetele direktiivi artikli 1 punktide a ja c mõttes.

35

Ei Commune de Roanne’i, Prantsuse valitsuse ega ka Poola valitsuse esitatud argumentidega ei saa nõustuda.

36

Nagu mitmed menetlusse astujad on märkinud, on tõsi, et lisaks ehitustööde teostamisele on SEDL-i lepinguga volitatud täitma selliseid täiendavaid ülesandeid, millel on teenuste osutamise iseloom. Vastupidiselt sellele, mida väidab commune de Roanne, ei tulene siiski mitte ainult asjaolust, et leping sisaldab enam ülesandeid, kui ehitustööde teostamine, et see leping ei kuuluks direktiivi kohaldamisalasse.

37

Tegelikult tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et juhul kui leping sisaldab nii ehitustööde riigihankelepingu kui ka teist tüüpi riigihankelepingu elemente, määratakse selle peamist eesmärki arvestades, millist ühenduse riigihankedirektiivi tuleb põhimõtteliselt kohaldada (vt 19. aprilli 1994. aasta otsus kohtuasjas C-331/92: Gestión Hotelera Internacional, EKL 1994, lk I-1329, punkt 29).

38

Mis puudutab käesoleval juhul selle kohtupraktika kohaldamist, siis tuleb rõhutada, et vastupidiselt sellele, mida väidab Poola valitsus oma märkustes, ei piirdu lepingu kohaselt SEDL-i kohustus ainult ehitustööde haldamise ja korraldamisega, vaid hõlmab ka selles ettenähtud ehitustööde teostamist. Teisalt ei eelda väljakujunenud kohtupraktika kohaselt see, et tellijaga lepingu sõlminud isikut saaks pidada direktiivi artikli 1 punkti a kohaseks ehitustööde riigihankelepingut täitvaks tööettevõtjaks, et ta peaks osutama teenuseid otseselt oma vahendite arvelt (vt selle kohta 14. aprilli 1994. aasta otsus kohtuasjas C-389/92: Ballast Nedam Groep, EKL 1994, lk I-1289, punkt 13 ja 2. detsembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-176/98: Holst Itaalia, EKL 1999, lk I-8607, punkt 26). Järelikult hinnates seda kas lepingu peamine eesmärk on ehitustöö teostamine, ei ole oluline see, et SEDL ei teosta neid töid ise, vaid laseb need teha allhankijatel.

39

Tagasi tuleb lükata Prantsuse valitsuse argument, mille kohaselt punktis 33 esitatud põhjenduste tõttu ei saa lepingu objektiks pidada sellise ehitustöö teostamist, mis vastab tellija kindlaksmääratud nõuetele direktiivi artikli 1 punkti a mõttes.

40

Mis puudutab Prantsuse valitsuse poolset parkla juriidilist käsitlust, tuleb tõdeda, et riikliku ehitustöölepingu mõiste kuulub ühenduse õiguse valdkonda. Kuna direktiivi artikli 1 punkt a ei sisalda ühtki otsest viidet selle tähendust ja ulatust määratlevale liikmesriikide õigusele, siis ei ole vaja selleks, et otsustada kas leping kuulub direktiivi kohaldamisalasse, uurida kuidas Prantsuse õigus nimetatud lepingut käsitleb (vt analoogiline 20. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-264/03: komisjon vs. Prantsusmaa, ELK 2005, lk 8831, punkt 36.

41

Direktiivi artikli 1 punktist c tuleneb, et ehitustöö olemasolu kindlakstegemiseks tuleb hinnata teostatud tööde tulemuse majanduslikke ja tehnilisi ülesandeid (vt 27. oktoobri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-187/04 ja C-188/04: komisjon vs. Itaalia; kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 26). Nagu selgelt ilmneb ka mitmetest selle lepingu punktidest, on vabaajakeskuse rajamise eesmärgiks majandustegevus ja teenuste kasutamine, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et lepingul on majanduslik ülesanne.

42

Lisaks tuleb vabaajakeskuse rajamist pidada vastavaks commune de Roanne’i poolt lepinguga kindlaksmääratud nõuetele. Selles osas tuleb rõhutada, et lepingus nimetatud ehitustöö on vabaajakeskus tervikuna, mis sisaldab komplekskino, vabaaja veetmisega seotud teenuste osutamise ruumide, parkla ning võib-olla ka hotelli ehitamist. Mitmetest lepingu punktidest selgub, et tervikliku vabaajakeskuse rajamisega soovib commune de Roanne muuta ja elavdada raudteejaama ümbritsevat piirkonda.

43

Direktiivi artikli 1 punktis a esitatud mõistega „riiklikud ehitustöölepingud” seotud teiste tegurite kohta tuleb esmalt märkida, et vaidlust ei ole küsimuses, kas commune de Roanne kohaliku omavalitsusena on „tellija” direktiivi artikli 1 punkti b mõttes, ja selles kas tegemist on kirjaliku lepinguga.

44

Teiseks on selge, et SEDL-i tuleb pidada direktiivi mõttes tööettevõtjaks, kuna ta on aktiivne turuosaline, kes on lepinguga võtnud ettenähtud tööde teostamise kohustuse. Lisaks, nagu on käesoleva otsuse punktis 38 märgitud, ei ole oluline, et SEDL kasutab allhankijaid selleks, et tagada tööde planeerimine ja elluviimine (vt selle kohta 12. juuli 2001. aasta otsus kohtuasjas C-399/98: Ordine degli Architetti jt, EKL 2001, lk I-5409, punkt 90).

45

Lõpuks on ilmne, et leping on seotud rahaliste huvidega. Lepingu seotus rahaliste huvidega tähendab, et tellija pakub töövõtjale tellitud tööde teostamise eest vastutasu (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Ordine degli Architetti jt, punkt 77). Selle lepingu kohaselt saab SEDL commune de Roanne’ilt teatud summa vastutasuks parkla võõrandamise eest. Kommuun võtab samuti endale kohustuse osaleda kõigi teostatavate ehitustööde kulude kandmises. Lõpuks on lepingu kohaselt veel SEDL-il õigus saada tulu vastutasuks rajatud ehitiste kolmandatele isikutele võõrandamise eest.

46

Lepingu analüüsil selgub, et selle põhieesmärk, nagu komisjon on märkinud, on tööde terviklik teostamine, mis lõppeb direktiivi artikli 1 punkti c kohaselt ehitise, st vabaajakeskuse rajamisega. Lepingus ettenähtud teenuste sellised osad nagu kinnistute omandamine, rahaliste vahendite leidmine, arhitektuuri- ja/või tehnilise konkursi korraldamine ning ehitiste müümine moodustavad osa selle ehitustöö lõpuleviimisest.

47

Eelpooltoodust tulenevalt tuleb esimesele eelotsuse küsimusele vastata, et leping, mille kohaselt üks tellija teeb teisele tellijale ülesandeks ehitise rajamise, kujutab endast riiklikku ehitustöölepingut direktiivi artikli 1 punkti a tähenduses, sõltumata asjaolust, kas lepinguga on ettenähtud, et esimene tellija on või saab terve ehitise või sellest selle ehitisest osa omanikuks.

48

Teise eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult teada kuidas määrata käsitletava riigihanke maksumust selleks, et otsustada kas on ületatud direktiivi artiklis 6 sätestatud piirmäära.

49

Eelotsusetaotluse esitanud kohus pakub välja kolm võimalikku moodust piirmäära arvutamiseks. Esiteks määratakse riigihanke maksumus ainult nende summade alusel, mis tellija on vastutasuna talle üle antud ehitiste eest tasunud. Teiseks tuleneb riigihanke maksumus tellija makstud kogusummast, st kõigi rajatud ehitiste eest tema poolt vastutasuna talle üle antud ehitiste eest tasutu ning finantsosaluse summast. Kolmandaks võib riigihanke maksumuse arvutamisel võtta arvesse tööde kogumaksumust, mis hõlmab nii tellija tasutud, kui ka kolmandate isikute poolt vastutasuna nende kasuks rajatud ehitiste eest tasutud summasid.

50

Esmalt tuleb rõhutada, et direktiivi artikli 6 sõnastuse kohaselt kohaldatakse selle sätteid riiklike ehitustöölepingute suhtes, mille maksumus ulatub selles artiklis ettenähtud piirmäärani. Selles sättes ei kehtestata mitte mingit reeglit, mis piiraks riigihanke maksumuse määramisel arvesse võetavaid summasid nendega, mis pärinevad ainult tellijalt.

51

Lisaks sellele oleks viidatud artiklist 6 sellise reegli tuletamine vastuolus direktiivi mõtte ja eesmärgiga.

52

Niisiis, nagu tuleneb teisest ja kümnendast põhjendusest on direktiivi eesmärk kaotada asutamisvabadusele ja teenuste osutamise vabadusele ehitustööde riigihangete valdkonnas seatud piirangud, selleks et tagada nende hangete puhul tõhus konkurents (eespool viidatud kohtuotsus Ordine degli Architetti jt, punkt 52). Kümnes põhjendus täpsustab, et sellise konkurentsi tagamiseks on vaja, et need hanketeated lepingute sõlmimise kohta, milles sisalduv teave peab võimaldama ühenduse tööettevõtjatel otsustada, kas kõnealused lepingud pakuvad neile huvi või mitte, avaldatakse kogu ühenduses. Selles osas on direktiivi artikli 6 ettenähtud piirmäära eesmärk tagada, et riigihangetest, mille maksumus on piisavalt kõrge õigustamaks ühendusesisest osalemist, teavitataks võimalikke pakkujaid.

53

Kuna direktiivis ettenähtud ehitustööde riigihangete pakkumismenetluste eesmärk on eelkõige tagada võimalikele Euroopa Ühenduses asutatud pakkujatele juurdepääs neile riigihangetele, mis neid huvitavad, järeldub sellest, et seda, kas riigihanke maksumus ulatub direktiivi artikliga 6 määratud piirmäärani, tuleb arvutada nende huvidest lähtudes.

54

Selles osas on selge, et kui riigihanke maksumus hõlmab nii tellijalt kui ka kolmandatelt isikutel saadud summasid, on see võimaliku pakkuja huvides, kui sellise riigihanke puhul lähtutakse selle kogumaksumusest.

55

Direktiivi eesmärki kahjustaks vastupidine seisukoht, mille kohaselt tuleb direktiivi artikli 6 kohase riigihanke maksumuse määramisel arvesse võtta ainult tellija tasutud summad. Selle tagajärjeks oleks, et tellija võiks ilma direktiiviga ettenähtud ehitustööde riigihanke pakkumismenetlust korraldamata sõlmida hankelepingu, mille kogumaksumus ületab viidatud artiklis 6 määratud piirmäära ja, mis võiks huvitada teisi turul tegutsevaid ettevõtjaid.

56

Lõpuks tuleb märkida, et direktiivi artikli 3 kohaselt tuleb ehitustööde kontsessioonilepingud juhtudel, kui piirmäär ulatub asjaomases direktiivis ettenähtud piirmäärani, sõlmida järgides direktiivis sätestatud teavitamiseeskirju. Kuna üks nende lepingute põhiomadus on, et vastutasu tööde eest pärineb täielikult või osaliselt kolmandatelt isikutelt, oleks vastuolus direktiivi eesmärgi ja sellest tuleneva süsteemiga kui ehitustööde riigihangete raames kolmandatelt isikutelt pärinevaid summasid ei võetaks arvesse direktiivi artikli 6 eesmärkidel riigihanke maksumust arvutades.

57

Eelpooltoodut arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi artikli 6 eesmärkidel riigihanke maksumuse määramisel tuleb lähtudes võimaliku pakkuja seisukohast arvesse võtta ehitustööde riigihanke kogumaksumust, mis hõlmab mitte ainult kõiki summasid, mida tellija maksab, vaid ka kõiki kolmandatelt isikutelt pärinevaid summasid.

58

Kolmanda eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada sisuliselt seda, kas esimene tellija sellise lepingu sõlmimisel, millega on tegemist põhikohtuasjas, on vabastatud kohustusest korraldada nimetatud direktiiviga ette nähtud ehitustööde riigihankemenetlus põhjendusel, et siseriikliku õiguse kohaselt saab seda lepingut sõlmida ainult teatud juriidiliste isikutega, kes võivad ka ise olla tellijateks ja kes on omakorda kohustatud kohaldama sama menetlust võimalike järgnevate riigihangete läbiviimisel.

59

Esmalt tuleb märkida, et, ainsad direktiivi kohaldamisel tehtavad erandid saavad olla selles direktiivis otseselt ja ammendavalt nimetatud erandid (vt analoogiline 18. novembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-107/98: Teckal, EKL 1999, lk I-8121, punkt 34 ja 11. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C-340/04: Carbotermo ja Consorzio Alisei, EKL 2006, lk I-4137, punkt 45).

60

Direktiiv ei sisalda mitte ühtegi sellist direktiivi 92/50 artikliga 6 võrreldavat sätet, mis välistaks selle kohaldamisalast teatud tingimustel tellijate sõlmitud riigihankelepingud (vt analoogiline eespool viidatud kohtuotsus Teckal, punkt 44 ja eespool viidatud kohtuotsus Carbotermo ja Consorzio Alisei, punkt 46).

61

Siinjuures sobib viidata sellele, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (ELT L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 262) artikkel 11 näeb ette ühe erandi, mis puudutab tellijaid, kes tellivad ehitustöid sama direktiivi artikli 1 lõikes 10 nimetatud kesksetelt ostjatelt. See säte ei ole aga ratione temporis põhikohtuasja asjaoludele kohaldatav.

62

Sellest tuleneb, et tellija ei ole vabastatud direktiiviga ette nähtud ehitustööde riigihankemenetluse korraldamisest kui ta kavatseb sõlmida asjaomase lepingu teise tellijaga (analoogiline eespool viidatud kohtuotsus Teckal, punkt 51; 7. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-94/99: ARGE, EKL 1999, lk I-11037, punkt 40 ja 11. jaanuari 2005. aasta otsus kohtuasjas C-26/03: Stadt Halle ja RPL Lochau, EKL 2006, lk I-1, punkt 47). See järeldus ei mõjuta ka muuhulgas viimatinimetatud tellija kohustust omaltpoolt korraldada direktiivis ettenähtud pakkumismenetlus (analoogiline eespool viidatud kohtuotsus Teckal, punkt 459.

63

Tõsi on, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole pakkumismenetluse korraldamine piirkondliku või kohaliku omavalitsuse ja viimasest õiguslikult eraldiseisva isiku vahel sõlmitavate lepingute puhul nõutav juhul, kui kohalik omavalitsus teostab asjaomase isiku suhtes analoogset kontrolli sellele, mida ta teostab oma üksuste üle ning kui see isik tegutseb põhiliselt teda kontrolliva omavalitsuse huvides (analoogiline eespool viidatud kohtuotsus Teckal, punkt 5 ja 13. jaanuari 2005. aasta otsus kohtuasjas C-84/03: komisjon vs. Hispaania, EKL 2005, lk I-139, punktid 38 ja 39).

64

Niisiis takistab asjaolu, et SEDL on segaosalusega äriühing, mille kapitalist osa kuulub eraõiguslikele fondidele seda et, commune de Roanne’i saaks käsitleda teostavana tema suhtes analoogset kontrolli sellele, mida ta teostab oma üksuste üle. Tegelikult on Euroopa Kohus asunud seisukohale, et iga erakapitali paigutamise puhul ettevõttesse lähtutakse erahuvidest ja järgitakse teistsuguseid eesmärke, kui need mida järgivad ametiasutused (eespool viidatud kohtuotsus Stadt Halle ja RPL Lochau, punktid 49 ja 50). Euroopa Kohtu poolt eespool viidatud kohtuotsuses Stadt Halle ja RPL Lochau teenuste riigihangetega seoses esitatud põhjendus kehtib samuti ka ehitustööde riigihangete suhtes.

65

Commune de Roanne’i ning ka Prantsuse ja Poola valitsuste märkustest tuleneb, et nende arvates säilib sellistes olukordades nagu käesoleval juhul siiski direktiivi kasulik mõju, kuna teine tellija on kohustatud korraldama direktiivis sätestatud ehitustööde riigihankemenetluse kõigi hilisemate lepingute sõlmimiseks. Selleks, et tagada tõhusat konkurentsi ei ole oluline, kas sellise menetluse korraldab esimene või teine tellija.

66

Esmalt tuleb meenutada, et direktiiv ei sisalda sätteid, mis võimaldaksid seda jätta kohaldamata kahe tellija vahel sõlmitud ehitusööde riigihankelepingu puhul, isegi kui teisel tellijal oleks kohustus sõlmida allhankelepinguid järgnevate ettevõtjatega kogu riigihanke maksumuse osas, ja seejuures järgida direktiivis ettenähtud pakkumismenetlust.

67

Samuti ei ole käesoleval juhul lepinguga ette nähtud, et SEDL oleks kohustatud sõlmima allhankelepinguid järgnevate ettevõtjatega kogu esialgse riigihankelepingu maksumuses. Lisaks sellele, nagu kohtujurist on põhjendatult oma ettepaneku punktis 72 märkinud, jääb juhul, kui teine tellija kasutab allhankijaid, sageli oht, et need hõlmavad kogu riigihankest ainult osa. Selle tagajärjeks võib olla, et teise tellija korraldatavate järgnevate riigihangete maksumus jääb allapoole direktiivi artikli 6 lõike 1 punktis c märgitust. Niisiis, korraldades mitu järjestikkust riigihanget võidakse direktiivi kohaldamisest mööda hiilida.

68

Eeltoodust tulenevalt tuleb kolmandale eelotsuse küsimusele vastata, et tellija ei ole vabastatud nimetatud direktiiviga ette nähtud ehitustööde riigihankelepingute sõlmimisel pakkumismenetluse korraldamisest põhjendusel, et siseriikliku õiguse kohaselt saab seda lepingut sõlmida ainult teatud juriidiliste isikutega, kes võivad ka ise olla tellijateks ja kes on omakorda kohustatud kohaldama sama menetlust võimalike järgnevate riigihangete korraldamisel.

69

Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, v.a poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: