I. Sissejuhatus

II. Õiguslik raamistik

A. Ühenduse õigus

B. Siseriiklik õigus

1. Töötajate lähetamist reguleeriv siseriiklik õigus

2. Rootsi kollektiivlepingud

3. Kollektiivset tegutsemist reguleeriv siseriiklik õigus

III. Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

IV. Menetlus Euroopa Kohtus

V. Õiguslik hinnang

A. Sissejuhatavad märkused

1. Ühenduse õiguse kohaldatavus

2. Eelotsusetaotluse vastuvõetavus

B. Eelotsuse küsimused

1. Üldised märkused

2. Direktiivi 96/71 tõlgendamine ja rakendamine Rootsis

3. Vahekokkuvõte

4. EÜ artikkel 49

a) Üldised märkused

b) Teenuste osutamise vabaduse piirangu olemasolu

c) Piirangu võimalikud õigustused

i) Kollektiivse tegutsemise proportsionaalsus seoses eesmärgiga kehtestada palgamäär, mis on kindlaks määratud vastavalt Byggnadsarbetareförbundeti kollektiivlepingule

ii) Kollektiivse tegutsemise proportsionaalsus seoses eesmärgiga muuta kohustuslikuks kõik Byggnadsarbetareförbundeti kollektiivlepingus sisalduvad tingimused

VI. Ettepanek

1.

Arbetsdomstolen (Rootsi) soovib oma kahe küsimusega saada Euroopa Kohtult teada sisuliselt seda, kas olukorras, kus liikmesriigis ei ole kollektiivlepingute üldkohaldatavaks tunnistamise süsteemi, tuleb EÜ artiklit 12, EÜ artiklit 49 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega ( 2 ) tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi töötajate ametiühingute kollektiivne tegutsemine, mis on algatatud kooskõlas selle riigi õigusega ning mille eesmärk on kohustada teisest liikmesriigist pärit teenuseosutajat sõlmima kollektiivlepingut selle teenuseosutaja poolt ajutiselt esimese liikmesriigi territooriumile lähetatud töötajate kaitseks, sealhulgas ka siis, kui see teenuseosutaja on juba seotud kollektiivlepinguga, mis on sõlmitud liikmesriigis, kus ta on asutatud.

2.

Käesolev kohtuasi tõstatab mitmeid õiguslikke küsimusi, mille lahendamine pole kaugeltki kerge ning mille seast kõige keerukamad on seotud lahknevate huvide kooskõlastamisega.

3.

Käesolevale kohtuasjale antav vastus nõuab seega töötajate ametiühingute õiguse tegutseda töötajate huvide kaitseks kollektiivselt – seda õigust, nagu ma käesolevas ettepanekus ette panen, tuleks lugeda ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluvaks – tasakaalustamist ühenduses asutatud ettevõtja poolt teenuste osutamise vabaduse kasutamisega, mis on üks EÜ asutamislepingu põhivabadustest.

4.

Niisamuti nõuab see, et tasakaalustataks omavahel riikidevahelise teenuste osutamise käigus ajutiselt teise liikmesriiki lähetatud töötajate kaitse, sotsiaalse dumpingu vastane võitlus ja ühe liikmesriigi ettevõtjate ja teiste liikmesriikide teenuseosutajate võrdne kohtlemine.

5.

Lisaks nõuab see minu hinnangul ka direktiivi 96/71 ja EÜ artikli 49 sätete põhjalikku uurimist, võttes seejuures arvesse Rootsi erilist kollektiivsete töösuhete mudelit, mida käesolevas ettepanekus esitatud hinnangu kohaselt ei peaks ühenduse õiguse kohaldamine kahtluse alla seadma, kuid mis peab siiski tagama, et selle alusel lubatav kollektiivne tegutsemine järgib eelkõige proportsionaalsuse põhimõtet.

6.

Viimasena annab käesolev kohtuasi Euroopa Kohtule võimaluse täpsustada oma kohtupraktikat EÜ artikli 49 horisontaalse vahetu õigusmõju küsimuses, mille tunnustamist ma käesolevas ettepanekus toetan.

7.

EÜ artikkel 12 sätestab, et lepingus käsitletud valdkondades, ilma et see piiraks lepingus sisalduvate erisätete kohaldamist, on keelatud igasugune diskrimineerimine kodakondsuse alusel.

8.

EÜ artikli 49 esimene lõik sätestab, et keelatud on ühenduse piires teenuste osutamise vabaduse piirangud liikmesriikide kodanike suhtes, kes asuvad mõnes teises ühenduse riigis kui see isik, kellele teenuseid pakutakse.

9.

EÜ artikli 50 esimene lõik määratleb teenustena tavaliselt tasulise tegevuse niivõrd, kuivõrd see ei ole reguleeritud kaupade, kapitali ja isikute vaba liikumist käsitlevate sätetega. Selle artikli viimase lõigu kohaselt võib teenust osutav isik ajutiselt jätkata oma tegevust riigis, kus seda teenust osutatakse, samadel tingimustel, mis see riik on seadnud oma kodanikele.

10.

EÜ artikli 55 kohaselt rakendatakse teenuste osutamise vabaduse peatükis käsitletud küsimuste puhul EÜ artiklite 45–48 sätteid. Sellele peatükile kohaldatakse seega nii EÜ artikli 46 sätteid, mis annavad liikmesriikidele õiguse kohaldada õigus- ja haldusnorme, mis sätestavad välisriigi kodanike teistsuguse kohtlemise avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise huvides, kui ka EÜ artikli 47 lõike 2 sätteid, mis võimaldavad nõukogul anda vastavalt EÜ artiklis 251 sätestatud menetlusele direktiive teenuste osutamise vabadust reguleerivate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamiseks.

11.

Nõukogu ja Euroopa Parlament võtsidki EÜ artikli 57 lõike 2 (muudetuna EÜ artikli 47 lõige 2) ja EÜ artikli 66 (muudetuna EÜ artikkel 55) alusel 16. detsembril 1996 vastu direktiivi 96/71.

12.

Nentides põhjenduses 3, et siseturg loob dünaamilise keskkonna riikidevahelisele teenuste osutamisele, millest tulenevalt üha rohkem ettevõtjaid lähetab töötajaid ajutiselt tööle muu liikmesriigi territooriumile kui see, kus töötajad tavaliselt töötavad, on direktiivi 96/71 eesmärk, nagu seda rõhutab põhjendus 5, sobitada riikidevahelise teenuste osutamise edendamine „ausate konkurentsitingimustega” ja „meetmetega, mis tagavad töötajate õigustest kinnipidamise”.

13.

Direktiivi 96/71 põhjenduste 8 ja 10 kohaselt näevad 19. juuni 1980. aasta Rooma konventsiooni lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta ( 3 ) sätted ette, et kui pooled ei ole ise valikut teinud, siis kohaldatakse lepingu suhtes selle riigi õigust, kus töötaja tavaliselt lepingu järgi oma tööd teeb, isegi kui ta ajutiselt töötab teises riigis, või selle riigi õigust, kus töötajaga töösuhe on sõlmitud, mis ei välista siiski seda, et teatavatel tingimustel võib kohaldatavaks kuulutatud õigusega rööbiti jõustada teise riigi õiguse kohustuslikud sätted, eeskätt selle liikmesriigi sätted, mille territooriumile töötaja on ajutiselt lähetatud.

14.

Selle taustal on direktiivi 96/71 eemärk, nagu see tuleneb põhjendustest 6 ja 13, kooskõlastada liikmesriikide õigust, mis reguleerib riikidevahelist teenuste osutamist, nähes ette kavandatava töösuhte tingimused, mille hulgas on eelkõige minimaalse kaitse põhilised kohustuslikud sätted, mida peavad täitma asukohamaa tööandjad, kes lähetavad töötajaid ajutiselt tegema tööd selle liikmesriigi territooriumil, kus teenuseid osutatakse.

15.

Direktiivi 96/71 artikkel 1 sätestab:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse liikmesriigis asuvate ettevõtjate suhtes, kes seoses riikidevahelise teenuste osutamisega lähetavad töötajaid lõike 3 kohaselt [teise] liikmesriigi territooriumile.

[…]

3.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse niivõrd, kuivõrd lõikes 1 nimetatud ettevõtjad võtavad ühe järgmistest riikidevahelistest meetmetest:

[…]”

16.

Töötingimusi käsitlev direktiivi 96/71 artikkel 3 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid jälgivad, et olenemata töösuhte suhtes kohaldatavatest õigusaktidest tagaksid artikli 1 lõikes 1 nimetatud ettevõtjad liikmesriigi territooriumile lähetatud töötajatele töötingimused, mille liikmesriik, milles töö tehakse, on sätestanud:

Käesoleva direktiivi kohaldamisel määratletakse lõike 1 punktis c nimetatud töötasu miinimummäärade mõiste vastavalt selle liikmesriigi siseriiklikele õigusaktidele ja/või tavadele, mille territooriumile töötaja lähetatakse.

[…]

7.   Lõiked 1–6 ei piira töötajate jaoks soodsamate töötingimuste kohaldamist.

Lähetusega seotud toetused loetakse palga alammäära hulka, välja arvatud juhul, kui need makstakse välja hüvitisena lähetusest tulenevate kulude, näiteks reisi-, majutus- ja söögikulude katteks.

8.   Mõiste „üldiselt kohaldatavaks tunnistatud kollektiivlepingud või vahekohtu otsused” hõlmab kollektiivlepinguid ja vahekohtu otsuseid, mida peavad täitma kõik ettevõtjad, kes asuvad vastavas geograafilises piirkonnas ning tegutsevad asjaomasel kutsealal või asjaomases tööstusharus.

Kui puudub kollektiivlepingute või vahekohtu otsuste üldiselt kohaldatavaks tunnistamise süsteem esimese lõigu tähenduses, võivad liikmesriigid otsustada aluseks võtta:

[…]

10.   Käesolev direktiiv ei takista liikmesriike kooskõlas asutamislepingu ja võrdse kohtlemise põhimõttega kohaldamast oma riigi ja muude riikide ettevõtjate suhtes:

17.

Direktiivi 96/71 artikli 4 lõigetest 1 ja 3 selgub, et teavitamisalase koostöö raames võib iga liikmesriik määrata ühe või mitu kontaktasutust oma territooriumil ja võtab asjakohased meetmed, et teha teave artiklis 3 nimetatud töötingimuste kohta üldkättesaadavaks.

18.

Direktiivi 96/71 artikli 5 teise lõigu kohaselt peavad liikmesriigid tagama ka eelkõige, et töötajatele ja/või nende esindajatele oleksid kättesaadavad sellest direktiivist tulenevate kohustuste täitmiseks vajalikud menetlused.

19.

Lisaks tuletavad direktiivi 96/71 põhjendused 21 ja 22 meelde, et nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruses (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes ( 4 ) on sätestatud sotsiaalkindlustushüvitiste ja -maksete suhtes kohaldatavad sätted ja et direktiiv 96/71 ei piira liikmesriikide õigusaktide kohaldamist, mis käsitlevad kollektiivmeetmeid ameti- ja erialaste huvide kaitseks.

20.

Direktiivi 96/71 lisa käsitleb kõiki ehitustöid, sealhulgas hoonete ehitamise, remondi ja ümberehitamisega seotud töid.

21.

Direktiivi 96/71 Rootsis üle võtnud töötajate lähetamise seaduse (lagen (1999: 678) om utstationering av arbetstagare, edaspidi „töötajate lähetamise seadus”) artikkel 5 täpsustab, millised töötingimused kehtivad lähetuses viibivaile töötajaile olenemata sellest, millist õigust kohaldatakse töölepingule endale. See artikkel käsitleb töötingimusi, mis on loetletud direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 punktides a–g, välja arvatud punkt c, mis puudutab töötasu miinimummäära. Töötasu kohta ei seisa töötajate lähetamise seaduses sõnagi, kuna seda reguleerivad Rootsi tava kohaselt kollektiivlepingud. Samuti ei käsitle see peale töötasu ka muid töötingimusi, mida reguleerivad kollektiivlepingud.

22.

On selge, et niisugune olukord on seletatav Rootsi süsteemi iseärasustega, kuna seal on eelkõige sotsiaalpartnerite sõlmitud kollektiivlepingute ülesandeks tagada töötajatele kaitse, mis teistes liikmesriikides tuleneb seadusest. Kuna kollektiivlepingud on Rootsis väga laialt levinud, hõlmates rohkem kui 90% erasektori töötajatest, ning nendes sätestatud miinimumnõuete täitmise tagamiseks on sotsiaalpartnereil piisavad vahendid ja menetlused, siis ei ole Rootsi seadusandja tundnud vajadust tunnistada neid kollektiivlepinguid üldiselt kohaldatavaks. Rootsi seadusandja sõnutsi oleks üldkohaldatavaks tunnistamine, mis kehtiks ainult välismaistele teenuseosutajatele, kes tegutsevad Rootsis ajutiselt, nende suhtes diskrimineeriv võrreldes Rootsi ettevõtjatega, kuna viimastele ei kohaldata kollektiivlepinguid kunagi automaatselt. Rootsis ei ole seega kollektiivlepingute üldiselt kohaldatavaks tunnistamise süsteemi, mida on silmas peetud direktiivi 96/71 artikli 3 lõikeis 1 ja 8.

23.

Töötajate lähetamise seaduse artikli 9 kohaselt peab vastavalt direktiivi 96/71 artiklile 4 loodud kontaktasutus teavitama kõigist kollektiivlepinguist, mida võib töötajate Rootsi lähetamisel kohaldada, ja suunama iga huvitatud isiku põhjalikuma teabe saamiseks vastava kollektiivlepingu poolte juurde.

24.

Vastavalt töötajate kaasamise seadusele (Lagen (1976: 580) om medbestämmande i arbetslivet või medbestämmandelagen, edaspidi „töötajate kaasamise seadus”) ( 5 ) võib tsiviilõiguslikke kollektiivlepinguid sõlmida erinevatel tasanditel tööandjate ja töötajate ametiühingute vahel. Nagu juba märgitud, on kollektiivlepingud Rootsi erasektoris väga laialt levinud.

25.

Erinevate tegevusharude tööandjate ja töötajate ühingud sõlmivad kollektiivlepingud tavaliselt üleriigilisel tasandil. Need on kohustuslikud kõigi tööandjate jaoks, kes on vastavate organisatsioonide liikmed. Ettevõtja, kes ei ole lepinguosalise tööandjate organisatsiooni liige, sealhulgas ka välismaine ettevõtja, võib samuti kollektiivlepinguga olla seotud, kui ta sõlmib kohalikul tasandil nn ühinemiskokkuleppe (rootsi keeles hängavtal, edaspidi „ühinemiskokkulepe”) asjaomase töötajate ametiühingu kohaliku osakonnaga. Ühinemiskokkuleppe allkirjastamisega võtab tööandja endale kohustuse kohaldada kollektiivlepinguid, mida tema tegevusharus üldiselt kohaldatakse. See kokkulepe tähendab, et pooled on kohustatud pidama töörahu, mis võimaldab neil seejärel alustada läbirääkimisi eelkõige asjaomastele töötajatele makstava töötasu üle.

26.

Lisaks sisaldavad mitmed kollektiivlepingud „varusätteid” (rootsi keeles stupstocksregel ja inglise keeles fall-back clause), mis kujutavad endast viimast väljapääsu olukorras, kus läbirääkimiste pooled ei ole kohalikul tasandil jõudnud kokkuleppele teatud tähtaja möödumisel. Niisugune varusäte võib käsitleda just nimelt töötasu.

27.

Töötajate kaasamise seaduse kohaselt kohaldatakse kollektiivlepingut, mille tööandja on allkirjastanud üleriigilisel tasandil või millega tööandja on ühinenud kohalikul tasandil sõlmitud ühinemiskokkuleppega, kõigile töötavatele töötajatele olenemata sellest, kas nad on liitunud ametiühinguga.

28.

Kollektiivse tegutsemise õigus on Rootsis põhiseaduslik õigus, mis on tagatud põhiseaduse (Regeringsformen 1974:152) peatükis 2. Põhiseaduse artikkel 17 lubab töötajate ja tööandjate organisatsioonidel tegutseda kollektiivselt, kui seaduses või kokkuleppes ei ole sätestatud teisiti.

29.

Töötajate kaasamise seadusega on kollektiivse tegutsemise õigusele kehtestatud piirangud, mille hulka kuulub ka olukord, kui kollektiivlepinguosaliste tööandjate ja töötajate vahel kehtib töörahu.

30.

Töötajate kaasamise seaduse artikli 42 esimese lõigu kohaselt, nagu seda on tõlgendanud kohtupraktika, on keelatud kollektiivne tegutsemine eesmärgiga saavutada kolmandate isikute vahel sõlmitud kollektiivlepingu tühistamine või muutmine. Arbetsdomstolen sedastas 1989. aastal nn Britannia otsuses, ( 6 ) et see keeld laienes Rootsis toimunud kollektiivsele tegutsemisele, mille eesmärk oli saavutada välismaiste osapoolte vahel välismaal asuvas töökohas sõlmitud kollektiivlepingu tühistamine või muutmine, kui niisugune kollektiivne tegutsemine on keelatud selle kollektiivlepingu poolte suhtes kohaldatava välisriigi õigusega.

31.

Britannia kohtuotsusest tuleneva põhimõtte kohaldamisala piiramiseks võttis Rootsi seadusandja vastu nn lex Britannia seaduse, mis jõustus 1. juulil 1991 ja millega lisati töötajate kaasamise seadusesse artikkel 25a, artikkel 31a ja artikli 42 kolmas lõik.

32.

Töötajate kaasamise seaduse artikkel 25a sätestab, et „[k]ollektiivleping, mis on välisriigi õiguse kohaselt kehtetu, kuna see sõlmiti pärast kollektiivset tegutsemist, on Rootsis siiski kehtiv, kui vastav kollektiivne tegutsemine on Rootsi õiguse kohaselt lubatav”.

33.

Töötajate kaasamise seaduse artikli 31a kohaselt: „Kui sellise kollektiivlepinguga seotud tööandja, mille suhtes käesolev seadus vahetult ei kehti, sõlmib hiljem kollektiivlepingu käesoleva seaduse artiklite 23 ja 24 kohaselt, kohaldatakse lepingute sätete vastuolu korral hilisemat kollektiivlepingut.”

34.

Töötajate kaasamise seaduse artikli 42 kohaselt:

„Tööandjate või töötajate organisatsioonidel ei ole õigust korraldada või muul viisil õhutada õigusvastast kollektiivset tegutsemist. Samuti ei ole neil õigust osaleda õigusvastases kollektiivses tegutsemises toetajana või muul viisil […].

Õigusvastase kollektiivse tegutsemise algatamisel on kolmandatel isikutel keelatud selles osaleda.

Esimese lõigu kahe esimese lause sätteid kohaldatakse siis, kui organisatsioon kasutab kollektiivset tegutsemist, mis on otseselt seotud käesoleva seaduse kohaldamisalasse kuuluvate töösuhetega.”

35.

Töötajate kaasamise seadusega sätestatud kollektiivne tegutsemine hõlmab lisaks streigile ja töösulule ka blokaadi ehk boikotti, mille ametiühing on kehtestanud mingi tööandja suhtes eesmärgiga takistada tal selle ühingu liikmetest töötajate kasutamist, ning samuti „toetustegevust” (sympatiåtgärd), mis tähendab seda, et ametiühing, kes ise ei ole kollektiivse töötüli pool, toetab teise ühingu kollektiivset tegutsemist, algatades ise samasuunalise tegutsemise.

36.

Laval un Partneri Ltd (edaspidi „Laval”), mis on Läti õiguse kohaselt asutatud ettevõtja registrijärgse asukohaga Riias, lähetas 2004. aasta mai alguses mitukümmend Läti töötajat Rootsi ehitusööle. Töid teostas tütarettevõtja L&P Baltic Bygg AB (edaspidi „Baltic Bygg”). Nende tööde hulgas oli Stockholmi piirkonnas asuva Vaxholmi koolimaja renoveerimine ja laiendamine. Baltic Byggiga oli pakkumismenetluse tulemusena sõlmitud riigihankeleping. Kohaliku omavalitsusüksuse valitsuse ja ettevõtja vaheline leping nägi ette Rootsi kollektiivlepingute ja ühinemiskokkulepete kohaldamist ehitustöödele, kuid Lavali sõnul leppisid pooled hiljem kokku, et seda sätet ei rakendata.

37.

2004. aasta juunis võtsid omavahel ühendust ühelt poolt Lavali ja Baltic Byggi esindaja ja teiselt poolt Rootsi ehitustöötajate ametiühingu (Svenska Byggnadsarbetareförbundet, edaspidi „Byggnadsarbetareförbundet”) ( 7 ) (kohaliku) osakonna nr 1 (Svenska Byggnadsarbetareförbundet avdelning 1, edaspidi „ametiühingu kohalik osakond”) esindaja. Ametiühingu kohaliku osakonnaga algasid läbirääkimised, et sõlmida kokkulepe Byggnadsarbetareförbundeti ja Rootsi ehitussektori tööandjate ühingu (Sveriges Byggindustrier) vahel sõlmitud ehitussektori kollektiivlepinguga (edaspidi „Byggnadsarbetareförbundeti kollektiivleping”) ühinemiseks. Ühinemiskokkuleppe tulemusena oleks Byggnadsarbetareförbundeti kollektiivlepingut laiendatud töötajatele, kelle Laval oli lähetanud Vaxholmi kohaliku omavalitsuse territooriumil asuvatele ehitustöödele. Ühtegi lepingut siiski ei sõlmitud. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu määruses sisalduva teabe kohaselt nõudis ametiühingu kohalik osakond esiteks ühinemiskokkuleppe sõlmimist kõnesoleva ehituse kohta ja teiseks, et sellel ehitusel töötajatele oleks tagatud 145 Rootsi kroonine ( 8 ) tunnitasu, mis ametiühingu kohaliku osakonna sõnutsi vastas keskmisele töötasule. Ametiühingu kohalik osakond andis mõista, et niisuguse lepingu sõlmimata jätmise korral on Byggnadsarbetareförbundet valmis kasutama kollektiivset tegutsemist.

38.

Kohtutoimiku materjalide kohaselt teatas ametiühingu kohalik osakond 2004. aasta lõpus, et ta on valmis loobuma 145 Rootsi kroonise tunnitasu nõudmisest, kui Laval kirjutab ühinemiskokkuleppele alla. Sel juhul oleks Lavali suhtes kehtinud töörahu ja vastavalt Byggnadsarbetareförbundeti kollektiivlepingule ( 9 ) oleks võinud alata palgaläbirääkimised. Kui need läbirääkimised kõigepealt kohalikul tasandil ametiühingu kohaliku osakonnaga ja seejärel üleriigilisel tasandil Byggnadsarbetareförbundetiga oleksid liiva jooksnud, oleks Laval võinud veel tugineda Byggnadsarbetareförbundeti kollektiivlepingus sisalduvale „varusättele”, mis kehtestas 2004. aasta teisel poolaastal palgamääraks 109 Rootsi krooni ( 10 ) tunnis.

39.

2004. aasta septembris ja oktoobris allkirjastas Laval kaks kollektiivlepingut Läti ehitussektori töötajate ametiühinguga. Tema lähetuses viibivad töötajad ei ühinenud Rootsi ametiühingutega.

40.

Pärast seda, kui Byggnadsarbetareförbundet ja selle kohalik osakond olid teatanud, et nad blokeerivad Lavali kõigis töökohtades kõigi tööde tegemise, alustasid nad 2. novembril 2004 kollektiivset tegutsemist. Alates ühines sellega Rootsi elektritöötajate ametiühing (Svenska Elektrikerförbundet, edaspidi „SEF”). ( 11 ) Kõik Vaxholmis asuval ehitusplatsil toimunud elektritööd peatati. Pärast seda, kui oli teatud möödunud aeg sellel ehitusplatsil tööde katkestamisest, alustati Baltic Byggi lõpetamismenetlust. Töötajad, kelle Laval oli lähetanud Vaxholmis toimuvatele ehitustöödele, pöördusid vahepeal tagasi Lätisse. Kollektiivne tegutsemine oli eelotsusetaotluse esitanud kohtu määruses sisalduva teabe kohaselt 2005. aasta septembris endiselt jõus.

41.

2004. aasta detsembris esitas Laval Arbetsdomstolenile hagi, milles ta palus tunnistada õigusvastaseks esiteks Byggnadsarbetareförbundeti ja selle kohaliku osakonna kollektiivse tegutsemise, mis puudutas kõiki Lavali ehitustöid, ja SEF-i toetustegevuse tööde blokeerimisel; teiseks taotles ta kõnesoleva tegevuse lõpetamist ja viimasena nõudis ta, et ametiühinguilt mõistetaks välja hüvitis talle tekitatud kahju eest. Laval esitas Arbetsdomstolenile ka esialgse õiguskaitse taotluse, milles ta taotles kollektiivse tegutsemise lõpetamist. See taotlus jäeti 22. detsembri 2004. aasta määrusega rahuldamata.

42.

Sisulise küsimuse kohta tehtud otsuses leidis Arbetsdomstolen, et eespool kirjeldatud kollektiivse tegutsemise õiguspärasuse kontroll eeldab ühenduse õiguse tõlgendamist ja esitas Euroopa Kohtule kaks järgmist eelotsuse küsimust:

43.

Arbetsdomstolen taotles oma määruses, et Euroopa Kohus kohaldaks kodukorra artikli 104a esimese lõigu alusel eelotsusemenetluse suhtes kiirendatud menetlust.

44.

Euroopa Kohtu president jättis selle taotluse 15. detsembri 2005. aasta määrusega rahuldamata.

45.

Euroopa Kohtu põhikirja artikli 23 kohaselt esitasid kirjalikke märkusi põhikohtuasja hageja ja kostjad, 14 liikmesriiki – Belgia Kuningriik, Tšehhi Vabariik, Taani Kuningriik, Saksamaa Liitvabariik, Eesti Vabariik, Hispaania Kuningriik, Prantsuse Vabariik, Iirimaa, Läti Vabariik, Leedu Vabariik, Austria Vabariik, Poola Vabariik, Soome Vabariik ja Rootsi Kuningriik – ning Euroopa Ühenduste Komisjon, Islandi Vabariik, Norra Kuningriik ja EFTA järelevalveamet.

46.

Pooled kuulati ära 9. jaanuari 2007. aasta kohtuistungil, välja arvatud Belgia Kuningriik ja Tšehhi Vabariik, kes ei olnud kohtuistungil esindatud. Lisaks esitas Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik sellel kohtuistungil oma suulised märkused.

47.

Enne eelotsuse küsimuste analüüsimist tuleb vastata üldistele vastuväidetele, mille esitasid ühenduse õiguse kohaldatavuse kohta Taani ja Rootsi valitsus, ja üksikasjalikumatele vastuväidetele, mille põhikohtuasja kostjad esitasid eelotsusetaotluse vastuvõetavuse kohta.

48.

Taani valitsus leiab, et õigus kasutada kooskõlas liikmesriigi õigusega kollektiivset tegutsemist eesmärgiga kohustada tööandjat sõlmima kollektiivlepingut jääb väljapoole ühenduse õiguse kohaldamisala, kuna vastavalt EÜ artikli 137 lõikele 5 ei ole ühendusel pädevust sellist tegevust ei otseselt ega kaudselt reguleerida.

49.

Samuti väidab ta koos Rootsi valitsusega, et ühenduse õiguse ja eelkõige asutamislepingus ette nähtud liikumisvabaduste kohaldamatus tuleneb kollektiivse tegutsemise õiguse põhiõiguslikust seisundist, mis tal on erinevate rahvusvaheliste inimõiguste kaitset käsitlevate aktide kohaselt.

50.

Taani valitsuse esimese argumendi kohta tuleb esile tuua, et vastupidi mõne kohtuistungil esinenud poole väidetule ei kinnita tema argument, et kogu sotsiaalvaldkond kui selline jääks väljapoole ühenduse õiguse kohaldamisala. Vaatamata raskustele „sotsiaalvaldkonna” täpsel määratlemisel ei oleks sellist iganenud seisukohta ilmselgelt võimalik kaitsta; esiteks ei kehti liikmesriikide sotsiaalvaldkonda reguleerivate õigusaktide suhtes mingit üldist erandit asutamislepingu sätete kohaldamisest ja eelkõige selles kehtestatud liikumisvabaduste kohaldamisest ning liikmesriigid peavad oma pädevust, mis on neile selles valdkonnas jäetud, kasutama ühenduse õigust järgides; ( 12 ) teiseks on ühendusel tulenevalt asutamislepingu XI jaotise 1. peatükist samuti sotsiaalvaldkonda hõlmav pädevus – kuigi piiratud –, mille eesmärk on toetada ja täiendada liikmesriikide tegevust EÜ artiklites 137–145 sätestatud tingimustel.

51.

Need ühenduse integratsiooni kaks külge, mida on sageli nimetatud „negatiivseks integratsiooniks” ehk liikmesriigi kohustuseks vältida asutamislepingus ette nähtud liikumisvabaduste takistamist ja „positiivseks integratsiooniks”, ei ole siiski vastandlikud, mis on näha eriti EÜ artiklist 136, kuna ühenduse sotsiaalpoliitika areng ( 13 ) tajutakse tulenevat nii „ühisturu toimimisest, mis soodustab sotsiaalsüsteemide ühtlustamist”, kui ka „[asutamis]lepinguga sätestatud menetlustest ning õigus- ja haldusnormide ühtlustamisest”. ( 14 )

52.

Olles seda meelde tuletanud, tuleb märkida, et väide, mille Taani valitsus on käesolevas kohtuasjas esitanud ühenduse õiguse kohaldatavuse vastu, põhineb täpsemalt EÜ artikli 137 lõikel 5, mis näeb ette, et „[k]äesoleva artikli sätteid ei kohaldata tasustamise, ühinemisõiguse, streigiõiguse ega töösuluõiguse suhtes”.

53.

Siiski ei arva ma, et kõnesoleval sättel oleks niisugune üldine ulatus, mille talle omistab Taani Kuningriik.

54.

Juba EÜ artikli 137 lõike 5 enda sõnastusest nähtub, et selle eesmärk on nende meetmete hulgast, mida ühenduse institutsioonid võivad vastu võtta lõikes 1 nimetatud valdkondades ja vastavalt lõikes 2 kirjeldatud menetlustele (sõltuvalt olukorrast kas kvalifitseeritud häälteenamus või ühehäälsus nõukogus ja kaasotsustamismenetlus või nõuandemenetlus Euroopa Parlamendis), üksnes arvata välja liikmesriikide sotsiaalpoliitika aspektid, mis puudutavad tasustamist, ühinemisõigust, streigiõigust ja töösuluõigust.

55.

Niisugune sõnastus, nagu ka EÜ artikli 137 lõike 5 koht asutamislepingus, ei võimalda seega väga hästi selle lõike laia tõlgendust, mille kohaselt määrab see ära kogu asutamislepingu sätete kohaldamisala.

56.

Lisaks ei ole ka kindel, et EÜ artikli 137 lõikes 5 streigi- ja töösuluõiguse suhtes tehtud reservatsioon laieneb üldisemalt igasugusele kollektiivsele tegutsemisele. Tuleb märkida, et EÜ artikli 137 lõike 1 punktist f lähtuvalt on valdkonnad, kus ühendus võib täiendada liikmesriikide tegevust, „töötajate ja tööandjate huvide esindatus ja kollektiivne kaitse, sealhulgas ühine otsusetegemine, kui lõikest 5 ei tulene teisiti”. Lõike 5 ülesanne tundub seega olevat piiride seadmine ühendusele õigusloomepädevuse omistamisele nendes ammendavalt loetletud valdkondades.

57.

Kuid isegi siis, kui nõustuda tõlgendusega, et EÜ artikli 137 lõikes 5 sisalduv viide streigi- ja töösuluõigusele hõlmab üldisemalt kollektiivse tegutsemise õigust, ei muudaks see siiski seda, et see säte piirdub ühenduse institutsioonide poolt sama artikli lõikes 2 nimetatud meetmete vastuvõtmise ja iseäranis selliste direktiivide vastuvõtmise välistamisega, mis kehtestavad miinimumreeglid kollektiivse tegutsemise õiguse kasutamisele. EÜ artikli 137 lõike 5 kasuliku mõju säilitamiseks ei või ühenduse institutsioonid mõistagi tugineda teistele asutamislepingu õiguslikele alustele, et võtta vastu meetmeid, mis ühtlustavad seda valdkonda liikmesriikides reguleerivaid õigusakte.

58.

Igaks juhuks tuleb märkida, et nii ei ole see direktiivi 96/71 puhul, mis tugineb asutamislepingu teenuste osutamise vabaduse sätteile ning mille eesmärk on kooskõlastada liikmesriikide kollisiooninorme, et määrata kindlaks, millise liikmesriigi õigust tuleb kohaldada riikidevahelisele teenuste osutamisele olukorras, kus töötajad on ühenduse piires ajutiselt lähetusse saadetud, ilma et seejuures ühtlustataks liikmesriikide tööõiguse ja töötingimustega, eelkõige palgamääraga seotud materiaalõigusnorme, ega ka kollektiivse tegutsemise õigust.

59.

Kuid isegi kui nõustuda EÜ artikli 137 lõike 5 tõlgendusega, mille kohaselt tähendab selles sisalduv reservatsioon liikmesriikidele ainupädevuse andmist kollektiivse tegutsemise õiguse reguleerimisel, siis ei tähendaks see säte, et nimetatud pädevuse teostamisel ei pea liikmesriigid tagama, et nende territooriumil järgitakse asutamislepingus ette nähtud põhilisi liikumisvabadusi.

60.

Seega tuleb järgmisena välja selgitada – ning nüüd asun uurima Taani ja Rootsi valitsuse ühist vastuväidet, mis puudutab ühenduse õiguse kohaldatavust antud kohtuasjas –, kas õigus kollektiivselt tegutseda, nagu on tagatud nimetatud liikmesriikide õiguses, võib siiski jääda väljapoole asutamislepinguga ette nähtud liikumisvabaduste kohaldamisala, kuna väidetavalt on tegu põhiõigusega.

61.

See küsimus on põhimõttelise tähtsusega, kuna juhul, kui selliste asutamislepingus sätestatud liikumisvabaduste nagu käesolevas asjas kõne all oleva teenuste osutamise vabaduse kohaldamine kahjustaks põhiõigusena kaitstava kollektiivse tegutsemise õiguse olemust, siis tuleks seda kohaldamist lugeda õigusvastaseks isegi siis, kui sellega taotletakse üldisest huvist tulenevat eesmärki. ( 15 )

62.

Kui juba arutluse all olnud viited streigi- ja töösuluõigusele välja arvata, siis ei mainita asutamislepingus õigust – mis oleks veel pealegi põhiõigus – tegutseda ametiühinguliikmete ameti- ja erialaste huvide kaitseks kollektiivselt.

63.

EL artikli 6 lõike 2 kohaselt „[austab liit] põhiõigusi kui ühenduse õiguse üldpõhimõtteid, nagu need on tagatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, mis on alla kirjutatud Roomas 4. novembril 1950, ning nagu need tulenevad liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest”.

64.

See artikkel nimetab rahvusvaheliste aktide seast küll üksnes inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”), kuid tema sõnastus tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, mille kohaselt on sellel lepingul „eriline tähendus” ( 16 ) seoses ühenduse õiguse üldpõhimõtete tuvastamisega Euroopa Kohtus.

65.

On täiesti õiguspärane, kui Euroopa Kohus saab nendes uuringutes innustust ka muudest inimõiguste kaitset käsitlevaist aktidest peale EIÕK.

66.

Meid huvitava küsimuse kohta tuleb esile tuua, et EL asutamislepingu preambul ja EÜ artikkel 136 mainivad nii 18. oktoobril 1961 Torinos allakirjutatud Euroopa sotsiaalhartat, mis sõlmiti Euroopa Nõukogu egiidi all, kui ka ühenduse 1989. aasta hartat töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta, mis ei ole õiguslikult siduv, kinnitades, et nendes aktides sisalduvate õiguste puhul on tegemist olemuselt „sotsiaalsete põhiõigustega”. Ka Euroopa Kohus on oma kohtupraktikas viidanud Euroopa sotsiaalhartale ( 17 ) ja ühenduse hartale töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta. ( 18 )

67.

Euroopa Kohtu lähenemine, mis seisneb EIÕK-le „erilise tähenduse” omistamises, heitmata siiski kõrvale muid inspiratsiooniallikaid, on leidnud väljenduse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, mille Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon kuulutasid pidulikult välja Nice’is 7. detsembril 2000, pärast seda, kui selle olid heaks kiitnud liikmesriikide riigipead ja valitsusjuhid (edaspidi „põhiõiguste harta”). ( 19 )

68.

Põhiõiguste harta ei ole mõistagi õiguslikult siduv meede. Euroopa Kohus on aga sellest hoolimata juba rõhutanud, et selle peamine eesmärk, nagu selgub preambulist, on kinnitada „õigusi, mis tulenevad eelkõige liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest ja rahvusvahelistest kohustustest, Euroopa Liidu lepingust ja Euroopa ühenduse asutamislepingutest, [EIÕK-st], liidu ja Euroopa Nõukogu poolt vastuvõetud sotsiaalhartadest ning Euroopa Ühenduste Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast”. ( 20 )

69.

Ametiühinguvabaduse ja kollektiivse tegutsemise õiguse kohta tuleb kõigepealt märkida, et EIÕK artikkel 11 kogunemiste ja ühingute moodustamise vabaduse kohta – ametiühinguvabadus on vaid osa sellest ( 21 ) – sätestab lõikes 1 igaühe õiguse „rahumeelsetele kogunemistele ja ühinemisvabadusele, kaasa arvatud õiguse oma huvide kaitseks ametiühinguid luua ja neisse astuda”. Lõige 2 täpsustab, et „[n]ende õiguste kasutamist ei või piirata muude kitsendustega peale nende, mis on ette nähtud seaduses ja on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riigi julgeoleku või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks […]”.

70.

EIÕK artikli 11 lõige 1 kaitseb nii õigust ametiühingusse astuda (ühinemisvabaduse „positiivne” aspekt) kui ka õigust sinna mitte astuda või sellest välja astuda (selle vabaduse „negatiivne” aspekt). ( 22 ) Euroopa Inimõiguste Kohus sedastas selle kohta, et kuigi kohustus liituda teatud ametiühinguga ei pruugi alati olla vastuolus EIÕK-ga, kujutab selline kohustus, mis konkreetseid asjaolusid arvestades puudutab EIÕK artiklis 11 tagatud ühinemisvabaduse olemust, endast selle vabaduse riivet. Riigiasutustel võib seega teatud asjaoludel olla kohustus sekkuda eraisikutevahelistesse suhetesse, kehtestades sobivaid ja vajalikke meetmeid tagamaks, et järgitaks tõhusalt õigust mitte ühineda. ( 23 )

71.

Kuigi EIÕK artikli 11 lõige 1 ei maini sõnaselgelt kollektiivse tegutsemise õigust, on Euroopa Inimõiguste Kohus leidnud, et seal sisalduv väljend „oma huvide kaitseks” annab tunnistust, et „[EIÕK] kaitseb vabadust kaitsta ametiühinguliikmete ameti- ja erialaseid huve kollektiivse tegutsemisega, mida lepinguosalised riigid peavad nii lubama kui ka tegema võimalikuks selle läbiviimise ja ettevalmistamise”. ( 24 )

72.

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast nähtub siiski, et kuigi EIÕK artikli 11 lõige 1 jätab selleks kasutatavad meetmed iga riigi valida, ei mõelda nende all vältimatult siiski streigiõigust, kuna ametiühinguliikmete huve on võimalik kaitsta ka muude vahenditega, seda enam, et EIÕK artikkel 11 streigiõigust sõnaselgelt ette ei näe ning seda võib teatud juhtudel siseriikliku õiguse alusel piirata. ( 25 ) Euroopa Inimõiguste Kohus on ka tunnistanud, et kollektiivlepingute sõlmimine võib samuti olla vahend ametiühinguliikmete huvide kaitsmiseks, ( 26 ) jättes siiski tunnustamata mainitud lepingute sõlmimise õiguse olemasolu, millele ametiühing riigi vastu tugines. ( 27 ) Ainus kollektiivse tegutsemise vorm, mida Euroopa Inimõiguste Kohus on kuni käesoleva ajani tunnustanud eraldiseisva tervikliku õigusena, on õigus olla riigi poolt „ära kuulatud”. ( 28 )

73.

Selle kohtupraktika võib seega kokku võtta nii, et EIÕK artikli 11 lõige 1 nõuab, et lepinguosalised võimaldaksid ametiühingutel võidelda oma liikmete huvide eest, ( 29 ) kuid ei kohusta neid selle tulemuse saavutamiseks võtma mingeid konkreetseid meetmeid.

74.

Seejärel tuleb esile tuua, et Euroopa sotsiaalharta artikli 6 lõikest 4 tulenevalt tunnustavad lepinguosalised „töötajate ja tööandjate õigust korraldada ühisaktsioone huvikonfliktide korral, sealhulgas õigust streikida, järgides kohustusi, mis tulenevad varem sõlmitud kollektiivlepingutest.” Euroopa sotsiaalharta lisa, mis on selle lepingu lahutamatu osa, ( 30 ) täpsustab artikli 6 lõike 4 kohta, et „[l]epinguosaline võib streigiõiguse kasutamist vastavalt vajadusele seadusega reguleerida eeldusel, et igasugust selle õiguse kitsendamist saab põhjendada artikli 31 sätetega.” Selle artikli lõikest 1 nähtub, et Euroopa sotsiaalhartas sätestatud õiguste tõhusaks kasutamiseks ei või nende suhtes kehtestada mingeid harta I ja II osas sätestamata piiranguid ega kitsendusi, välja arvatud seadusega ette nähtud ja demokraatlikus ühiskonnas teiste ühiskonnaliikmete õiguste ja vabaduste, ühiskonna huvide, riigi julgeoleku, rahva tervise ja moraali kaitseks vajalikke piiranguid.

75.

Samas ühenduse harta töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta punkt 13 näeb ette, et „kollektiivse tegutsemise õigus huvide konfliktide korral hõlmab streigiõigust, kui siseriiklikes õigusaktides või kollektiivlepingutes ei ole sätestatud teisiti”.

76.

Põhiõiguste harta artikli 28 kohaselt on „töötajatel ja tööandjatel või nende organisatsioonidel […] ühenduse õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavade kohaselt õigus […] huvide konflikti korral kollektiivselt oma õigusi kaitsta, sealhulgas streikida”. Harta artikli 52 lõige 1 sätestab, et „[h]artaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist tohib piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi”.

77.

Mis puudutab liikmesriikide põhiseaduslikke tavasid, siis kuigi nende ammendav uurimine ei ole minu arvates siinkohal vajalik, kuna nagu on rõhutatud käesoleva ettepaneku punktis 68, on õiguslikult küll mittesiduva iseloomuga harta peamine eesmärk kinnitada õigusi, mis tulenevad eelkõige nendest tavadest, märgin ma siiski, et paljude liikmesriikide põhiseadused kaitsevad sõnaselgelt ametiühingute loomise vabadust ( 31 ) ja nende õiguste kaitset kollektiivse tegutsemisega, ( 32 ) millest kõige sagedamini on viidatud streigiõigusele. ( 33 )

78.

See analüüs viib mind järelduseni, et ametiühinguliikmete huvide kaitseks kollektiivse tegutsemise õigus on põhiõigus. ( 34 ) Tegemist ei ole seega pelgalt „tööõiguse üldpõhimõttega”, mida on juba tunnistanud ka Euroopa Kohus suhteliselt ammusest ajast pärinevas kohtupraktikas ühenduse avaliku teenistuse valdkonnas, ( 35 ) vaid ühenduse õiguse üldpõhimõttega EL artikli 6 lõike 2 tähenduses. Järelikult tuleb seda õigust ühenduses kaitsta.

79.

Vastupidi Taani ja Rootsi valitsuse väidetule ei välista kollektiivse tegutsemise õigusele niisuguse staatuse ja kaitse omistamine siiski seda, et sellises olukorras nagu põhikohtuasjas kohaldataks EÜ asutamislepingu vaba liikumist reguleerivaid sätteid.

80.

Kõigepealt tuleb märkida, et tuleb vahet teha kollektiivse tegutsemise õigusel ja selle õiguse kasutamise vormidel, mis võivad liikmesriigiti erineda ning millel ei ole automaatselt sama kaitset kui sellel õigusel endal, nagu see nähtub osundatud rahvusvahelistest aktidest ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast. Kuigi selline hinnang võib kehtida streigiõiguse puhul, mida on järjekindlalt nimetatud kui üht kõige tähtsamat kollektiivse tegutsemise vormi ning mis on üldiselt tagatud koos vastava tööandjate õigusega, ( 36 ) mis esineb kõige sagedamini töösulu vormis, on see hinnang minu arvates igal juhul asjakohane seoses tunduvalt vähem levinud vormidega, mille kollektiivne tegutsemine on võtnud põhikohtuasjas, ehk seoses blokaadi ja toetustegevusega.

81.

Sellega seoses olgu ka märgitud, et osundatud inimõiguste kaitse aktid ja vaatluse all olnud liikmesriikide põhiseadused tunnistavad kõik võimalust seada kollektiivse tegutsemise õigusele teatud piiranguid. Nendest tekstidest võib järeldada, et need piirangud peavad olema kehtestatud õigusaktiga, olema põhjendatud üldise huvi tõttu ega tohi kahjustada selle õiguse „olemust”, nagu on väljendatud põhiõiguste harta artiklis 52, või kahjustada kaitstava õiguse või vabaduse olemust. ( 37 )

82.

Ma ei näe aga mingit põhjust, miks kollektiivse tegutsemise õigusele võiks seada vaid siseriiklikku päritolu piiranguid, kui konkreetsete tegevuste eesmärk on nagu põhikohtuasjas kohustada välismaist teenuseosutajat sõlmima kollektiivlepingut ja kui see ettevõtja tugineb niisuguse kollektiivse tegutsemise vaidlustamisel muu hulgas ühele asutamislepinguga antud liikumisvabadusele, mis ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevas kohtuasjas ilmselgelt asjakohatu, nagu ma selgitan siinsete sissejuhatavate märkuste teises punktis.

83.

Mõistagi lasub liikmesriikidel kohustus tagada, et ametiühingud saaksid nende territooriumil oma liikmete huve kollektiivse tegutsemisega kaitsta. ( 38 ) Kui liikmesriigid lubavad oma territooriumil üht või mitut sellise tegevuse vormi, siis on neil juba viidatud inimõiguste kaitse aktide kohaselt ka õigus määratleda selle kasutamise piirid ja tingimused. Samas peavad nad tagama, et EÜ asutamislepinguga võetud kohustused, sealhulgas eelkõige kohustus järgida selles sätestatud liikumisvabadusi, oleksid nende territooriumil täidetud.

84.

Jätta põhiõiguste kaitse tagamise tõttu EÜ asutamislepingu liikumisvabadused igal juhul kohaldamata tähendaks sisuliselt esmase õiguse normide ja põhimõtete hierarhia moodustamist, mis ei ole aga kehtiva ühenduse õiguse kohaselt lubatav, kuigi selline lähenemine ei ole ka ilmtingimata asjakohatu. ( 39 )

85.

EÜ asutamislepingus sätestatud vaba liikumise põhivabaduste kohaldamine ei ole seega antud asjas kaugeltki mitte välistatud, vaid see tuleb lõpuks ühitada ühe põhiõiguse kasutamisega.

86.

Just nimelt sellest vajadusest „kaaluda” neid nõudeid lähtus Euroopa Kohus kohtuotsuses Schmidberger, mille juurde me tuleme tagasi allpool, seoses olukorraga, kus liikmesriigi ametiasutused, kes olid lubanud korraldada meeleavalduse Alpe läbival kiirteel, tuginesid vajadusele järgida EIÕK-s ja asjaomase liikmesriigi põhiseaduses tagatud põhiõigusi, et võimaldada ühe EÜ asutamislepingus sätestatud vaba liikumise põhivabaduse piiramist. ( 40 )

87.

Euroopa Kohus ei leidnud mingil viisil, et tingituna antud asjas vaidluse all olnud põhiõiguste kasutamisest ehk vastavalt EIÕK artikleis 10 ja 11 nimetatud sõna- ja koosolekuvabaduse kasutamisest on EÜ asutamislepingu kaupade vaba liikumise sätted kohaldamatud.

88.

EÜ asutamislepingu normide ja põhimõtete kohaldamatuse tunnistamine sellises olukorras nagu põhikohtuasjas, tähendaks lisaks, nagu väidavad Taani ja Rootsi valitsus, minu arvates vastuollu minemist Euroopa Kohtu praktikaga, mis täpsustab seoses mittediskrimineerimise põhimõtte ( 41 ) ja mees- ja naistöötajatele võrdse tasu maksmise põhimõttega, ( 42 ) et kollektiivlepingute tingimused ei jää väljapoole nende normide ja põhimõtete kohaldamisala.

89.

Minu hinnangul oleks ebajärjekindel ja vastuoluline jätta EÜ asutamislepingu kohaldamisalast välja kollektiivne tegutsemine blokaadi ja toetustegevuse kujul, mille eemärk on kohustada tööandjat sõlmima kollektiivlepingut, ja kohaldada – võimalik et samal ajal – niisugusele lepingule kohustust järgida mittediskrimineerimise põhimõtet, nagu see tuleneb just nimelt selle asutamislepingu sätteist.

90.

Kuigi sel argumendil ei ole iseenesest otsustavat jõudu, soovin ma viimasena märkida Euroopa Kohtule märkusi esitanud poolte erakordset hulka arvestades, et 17 liikmesriigist, kes käesolevas menetluses märkusi esitasid, ei seadnud ühenduse õiguse ja eriti teenuste osutamise vabaduse kohaldatavust käesolevas kohtuasjas kahtluse alla 15 liikmesriiki.

91.

Teen Euroopa Kohtule seega ettepaneku sedastada, et liikmesriigi ametiühingute poolt kollektiivse tegutsemise õiguse teostamine eesmärgiga kohustada välismaist teenuseosutajat sõlmima kollektiivlepingut liikmesriigis, milles see teenuseosutaja üritab tugineda EÜ asutamislepinguga ette nähtud teenuste osutamise vabadusele, kuulub ühenduse õiguse kohaldamisalasse.

92.

Nüüd tuleb uurida põhikohtuasja kostjate esitatud vastuväidet eelotsusetaotluse vastuvõetavuse kohta.

93.

Põhikohtuasja kostjad väidavad, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu. Selle järelduse põhjenduseks leiavad nad, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustel ei ole mingit seost põhikohtuasja asjaoludega, kuna arvestades seda, et Laval oli Rootsis asutatud oma tütarettevõtja kaudu, ei ole direktiiv 96/71 ega ka EÜ artikkel 49 kohaldatavad. Vaidluse allikas on kunstlikult tekitatud faktiline olukord, mille eesmärk on vältida Rootsi tööõiguse kohaldamist, kuivõrd Lavali lõppeesmärk on tuua Läti töötajad vastuvõtva liikmesriigi tööturule, soovides samas kõrvale hoida kohustustest, mis tulenevad selle riigi tööõigusest.

94.

Seda argumentatsiooni ei pea minu arvates arvestama, kuna selles seatakse peamiselt kahtluse alla eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt asjaoludele antud hinnang.

95.

Kohtupraktikast tulenevalt on aga EÜ artikli 234 kohases menetluses, mis põhineb siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel eristamisel, kohtuasja faktide hindamine siseriikliku kohtu pädevuses. Samuti saab üksnes siseriiklik kohus, kellele hagi on esitatud ja kes peab lõpuks selle kohta otsuse tegema, hinnata asja eripärast lähtuvalt nii seda, kas otsuse tegemiseks on vaja saada Euroopa Kohtult eelotsus, kui ka Euroopa Kohtule esitatud küsimuste asjakohasust. ( 43 )

96.

Eelnevast järeldub, et eeldades liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimuste asjakohasust, võib neile vastamast keelduda vaid siis, kui on ilmne, et neis küsimustes osutatud Euroopa Liidu õiguse tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja asjaolude või esemega või kui kõnealune probleem on oletuslik või kui Euroopa Kohtule ei ole teada eelotsuse küsimusele tarviliku vastuse andmiseks vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud. Kui need juhtumid välja arvata, peab Euroopa Kohus talle esitatud küsimuste kohta eelotsuse tegema. ( 44 )

97.

Nagu olen juba märkinud, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus käesolevas asjas tõlgendada EÜ artikleid 12 ja 49 ning direktiivi 96/71 töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega. Eelotsusetaotlusest selgub, et need küsimused esitati kohtuasjas, milles hageja on Lätis asutatud äriühing Laval ja kostjad Rootsi ametiühing Byggnadsarbetareförbundet, selle kohalik osakond ja SEF ning mis käsitleb kollektiivset tegutsemist, mida viimati nimetatud kasutasid pärast Lavali keeldumist sõlmida Byggnadsarbetareförbundeti kollektiivleping, mille eesmärk oli reguleerida nende Läti töötajate töötingimusi, kelle Laval oli lähetanud Rootsi ehitustöödele, mida teostas Lavali kontserni kuuluv ettevõtja. Selge on ka see, et pärast kollektiivse tegutsemise rakendamist ja tööde teostamise katkestamist pöördusid lähetatud töötajad tagasi Lätisse.

98.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotletud ühenduse õiguse tõlgendamisel ei näi seega puuduvat ilmne seos põhikohtuasja asjaolude või esemega, ning see ei ole oletuslik.

99.

Ma lisaksin, et kohtutoimiku materjale arvestades leidis eelotsusetaotluse esitanud kohus õigustatult, et Lavali majandustegevus on teenuste osutamine EÜ artikli 49 ja direktiivi 96/71 tähenduses.

100.

Seoses eelnevaga ning arvestades ka põhikohtuasja kostjate argumenti, mille kohaselt oli Lavali eesmärk tööjõu vahendamisel tuua Läti töötajad Rootsi tööturule, pean ma nüüd vajalikuks esitada mõne tähelepaneku nende asutamislepingu sätete kohta, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitas, ja Läti Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemise tingimusi puudutava akti (edaspidi „2003. aasta ühinemisakt”) ( 45 ) kohta, mis, tuletatagu meelde, põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal reguleeris samuti Läti Vabariigi ja teiste liikmesriikide suhteid, kuid mida eelotsusetaotluses mainitud ei ole.

101.

2003. aasta ühinemisakti artikli 2 kohaselt on asutamislepingute ( 46 ) sätted ja institutsioonide poolt enne ühinemist vastuvõetud aktid uutele liikmesriikidele siduvad ja neid kohaldatakse nendes riikides vastavalt kõnealustes lepingutes ja ühinemisaktis sätestatud tingimustele.

102.

Asutamislepingu sätted ja teenuste osutamise vabadust käsitlevad sätted on seega põhimõtteliselt kohaldatavad Läti Vabariigi ja teiste liikmesriikide suhetele alates ühinemiskuupäevast ehk 1. maist 2004, kui 2003. aasta ühinemisakti tingimused ei näe ette teisiti.

103.

2003. aasta ühinemisakti artikkel 24 osutab selle akti lisadele, milles on loetletud iga liikmesriigi kohta neile kohaldatavad üleminekumeetmed ning mis täpsustavad nende kohaldamise tingimused.

104.

2003. aasta ühinemisakti VIII lisa, mis puudutab Läti Vabariiki, nimetab konkreetselt EÜ artiklit 39 ja artikli 49 esimest lõiku ning direktiivi 96/71.

105.

Käesolevas kohtuasjas ei ole aga nende sätete kohaldamise tingimused, nagu need tulenevad 2003. aasta ühinemisakti VIII lisast, asjakohased.

106.

Mis puudutab kõigepealt EÜ artikli 49 esimest lõiku ning direktiivi 96/71, siis nende kohta selgub 2003. aasta ühinemisakti VIII lisa punktist 13, et selle artikli ja kõnesoleva direktiivi täielikust kohaldamisest erandi tegevad sätted puudutavad üksnes töötajate ajutist liikumist seoses Läti ettevõtjate poolt teenuste osutamisega Saksamaa ja Austria territooriumil selles punktis täpsustatud tingimustel. 2003. aasta ühinemisakti VIII lisa punkti 13 ei saa seega põhikohtuasja asjaoludele kohaldada ratione loci.

107.

Kuivõrd direktiivi 96/71 võib kohaldada Lavali majandustegevusele, tuleb märkida, et tulenevalt selle artikli 1 lõike 3 punktist b kuulub tema kohaldamisalasse niisuguse liikmesriigis asutatud ettevõtja tegevus, kes lähetab töötajad liikmesriigi territooriumil asuvasse kontsernile kuuluvasse asutusse või ettevõttesse, kui lähetav ettevõtja ja töötaja on lähetamise ajaks sõlminud töösuhte.

108.

Eelotsusetaotlusest selgub, et Laval ja Läti töötajad, kelle see ettevõtja oli Rootsisse lähetanud, on just nimelt selles olukorras. Lisaks märkigem, et tegevused, mille jaoks Laval lähetas Läti töötajad Rootsi, kuuluvad direktiivi 96/71 lisa kohaldamisalasse ehk on seotud ehitussektoriga.

109.

Töötajate vaba liikumise kohta tuleb esile tuua, et põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal võisid liikmesriigid 2003. aasta ühinemisakti VIII lisa punkti 2 alusel kohaldada erandina nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires ( 47 ) artiklitest 1–6 ja kuni ühinemiskuupäevale järgneva kaheaastase perioodi lõpuni (ehk ) riiklikke või kahepoolsetest kokkulepetest tulenevaid meetmeid, mis reguleerisid Läti kodanike juurdepääsu nende tööturule. ( 48 ) Mõistagi oli liikmesriikidel sarnaselt Rootsi Kuningriigiga vabadus avada juurdepääs oma tööturule alates . ( 49 ) See otsus tuleb aga teha liikmesriigi õiguse alusel, mitte ühenduse õiguse alusel. ( 50 )

110.

Siinkohal tuleb minu arutluskäigus peatuda eespool esitatud põhikohtuasja kostjate argumendil, mille kohaselt oli Lavali eesmärk tööjõu vahendamisel oma tütarettevõtjale tuua Läti töötajad Rootsi tööturule.

111.

See argument tundub olevat inspireeritud Euroopa Kohtu seisukohast Rush Portuguesa kohtuotsuses, mille kohaselt Portugali Vabariigi ühinemisakti artiklis 216 asutamislepinguga ette nähtud töötajate vaba liikumise suhtes kehtestatud erandiga oli vastuolus see, et teenuseosutaja vahendas Portugali päritolu töötajaid teise liikmesriiki. ( 51 ) Euroopa Kohtu arvates soovis selline ettevõtja, kes oli küll asutamislepingu tähenduses teenuseosutaja, tegelikult tuua töötajad ühinemisaktis ette nähtud erandit eirates vastuvõtva liikmesriigi tööturule.

112.

Käesoleva juhtumi puhul ei tundu põhikohtuasja kostjate argumenti toetavat aga ükski toimiku dokument ning Lavali tegevuse eesmärk ei tundu olevat tuua Läti töötajaid Rootsi tööturule. ( 52 )

113.

Terviklikkuse huvides – kuigi rangelt võttes väljub ka see märkus eelotsuse küsimuste vastuvõetavuse raamidest, kuid ma ei pöördu selle juurde enam tagasi – tuleb esile tuua, et põhikohtuasja kostjate argument, mis on inspireeritud Rush Portuguesa kohtuotsusest, viib minu arvates selleni, et tuleb jätta tähelepanuta ja lõpuks ümber lükata nende kirjalikes märkustes esitatud väide, et käesolevat kohtuasja tuleb lahendada üksnes lähtuvalt EÜ artiklis 39 sätestatud töötajate vabast liikumisest, aga mitte lähtuvalt EÜ artiklist 49 või direktiivist 96/71.

114.

Piisab, kui märkida, et tingituna 2003. aasta ühinemisakti VIII lisas ette nähtud üleminekumeetmete esimese etapi kohaldamisest põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal – ja isegi kui Rootsi Kuningriik oleks oma siseriikliku õiguse alusel otsustanud avada tööturu kõigile 1. mail 2004. aastal Euroopa Liiduga ühinenud liikmesriikide töötajaile – ei saaks Läti töötajad tugineda vahetult EÜ artiklile 39.

115.

Viimasena, ükski toimiku dokument ei tõenda ega näita vastupidi põhikohtuasja kostjate väidetule, et Lavali tegevus oleks olnud täielikult või peamiselt suunatud Rootsi territooriumile eesmärgiga vältida nende normide kohaldamist, mida sellele ettevõtjale oleks kohaldatud, kui ta oleks olnud asutatud Rootsis. ( 53 )

116.

Sissejuhatavate märkuste põhjal leian, et ühenduse õigus on käesolevas kohtuasjas kohaldatav ja eelotsusetaotlus tuleb tunnistada vastuvõetavaks. Siiski tuleb rõhutada, et vastused, mis tuleks minu arvates allpool analüüsitavaile eelotsuse küsimustele anda, ei kehti mitte igas olukorras ning eelkõige siis, kui ilmnevad faktilised asjaolud, mille tõttu tuleks kohaldada 2003. aasta ühinemisakti sätteid.

117.

Eelotsuse küsimuste sõnastusest nähtub, et eelotsusetaotluse esitanud kohus palub Euroopa Kohtul tõlgendada EÜ artikleid 12 ja 49 ning direktiivi 96/71.

118.

EÜ artikkel 12, mis kehtestab igasuguse kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu, on vastavalt selle sõnastusele kohaldatav „ilma[,] et see piiraks [asutamislepingus] sisalduvate erisätete kohaldamist”, mis kohtupraktika kohaselt tähendab, et see laieneb iseseisvalt üksnes nendele ühenduse õigusega reguleeritud juhtudele, mille suhtes EÜ asutamislepingus ei ole diskrimineerimist keelavat erisätet ette nähtud. ( 54 )

119.

Seda üldpõhimõtet on aga rakendatud ja täpsustatud nii EÜ artiklis 49 ( 55 ) kui ka direktiivis 96/71, mis näeb artiklis 3 ette sisuliselt seda, et vastuvõtvas liikmesriigis sätestatud töötingimusi, mis käsitlevad direktiivis loetletud või osutatud valdkondi, tuleb kohaldada tagades oma töötajaid ajutiselt selle liikmesriigi territooriumile lähetavate teenuseosutajate ja samalaadses olukorras olevate kodumaiste ettevõtjate võrdse kohtlemise.

120.

Järelikult ei ole minu arvates vaja, et Euroopa Kohus teeks käesolevas asjas otsuse EÜ artikli 12 tõlgendamise kohta.

121.

Direktiivi 96/71 ja EÜ artikli 49 kohta pean ma vajalikuks märkida, et suur osa pooli, kes on käesolevas menetluses esitanud kirjalikke märkusi, on sõltumatult oma pakutavaist lahendustest teinud Euroopa Kohtule ettepaneku analüüsida eelotsuse küsimusi nii lähtuvalt direktiivist 96/71 kui ka EÜ artiklist 49. ( 56 ) Väiksem osa Euroopa Kohtu menetluses osalenud pooltest analüüsis eelotsuse küsimusi üksnes EÜ artiklist 49 lähtuvalt, ( 57 ) samas kui ainult direktiivi 96/71 sätteist lähtuvalt analüüsisid eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusi komisjon ja Norra valitsus.

122.

Arvestades nende seisukohtade mitmekesisust, on vaja peatuda nende mõnel aspektil.

123.

Direktiivi 96/71 kohta väitsid paljud Euroopa Kohtule märkusi esitanud pooled ning kõige selgemalt põhikohtuasja kostjad, Rootsi valitsus ja EFTA järelevalveamet, et selle analüüsimiseks pole põhjust, kuivõrd on kindel, et vaidlus, mille raames eelotsuse küsimused tõusetusid, on eraisikutevaheline vaidlus, ning Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt ei ole direktiivi sätteil „horisontaalset” vahetut õigusmõju.

124.

See argumentatsioon on põhjendatud vaid osaliselt, kuna ma ei arva, et selle tulemusel peaks Euroopa Kohus direktiivi 96/71 hinnangu andmisel täielikult kõrvale jätma.

125.

Põhjenduste selguse huvides tuleb siinkohal täpsustada eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuste seost direktiiviga 96/71 ja selle ülevõtmisega Rootsi Kuningriigis, kuna see kohus tugineb oma esimeses küsimuses asjaolule, et Rootsi seaduses töötajate lähetamise kohta puuduvad sõnaselged sätted kollektiivlepingus toodud töötingimuste kohaldamise kohta.

126.

Tuletan teile meelde, et direktiivi 96/71 artikkel 3, mis on selle õigusakti kõige olulisem säte, nõuab, et liikmesriigid tagaksid, et teenuste osutamiseks ajutiselt nende territooriumile lähetatud töötajatele kohaldatakse selle artikli lõikes 1 loetletud küsimustes kehtestatud töötingimusi. Nende küsimuste hulka kuulub muu hulgas ka töötasu miinimummäär.

127.

Direktiivi 96/71 artikli 3 lõikes 1 nimetatud küsimused peavad olema reguleeritud õigusnormidega ja/või – osas, milles need käsitlevad ehitussektori tegevusi nagu need, mis on vaidluse all põhikohtuasjas – lõike 8 tähenduses üldiselt kohaldatavaks tunnistatud kollektiivlepingutega või vahekohtu otsustega.

128.

Artikli 3 lõike 8 esimene lõik täpsustab, et üldiselt kohaldatavaks tunnistatud kollektiivlepingud on need, mida peavad täitma kõik ettevõtjad, kes asuvad vastavas geograafilises piirkonnas ning tegutsevad asjaomasel kutsealal või asjaomases tööstusharus.

129.

Sama artikli lõike 8 teine lõik lubab liikmesriikidel kollektiivlepingute üldiselt kohaldatavaks tunnistamise süsteemi puudumisel aluseks võtta: a) kollektiivlepingud, mida tavaliselt kohaldatakse kõigi samalaadsete ettevõtjate suhtes, kes asuvad vastavas geograafilises piirkonnas ning tegutsevad asjaomasel kutsealal või asjaomases tööstusharus, ja/või b) kollektiivlepingud, mille on sõlminud riigi tasandil kõige esindavamad tööandjate ja töötajate organisatsioonid ning mida kohaldatakse kogu riigi territooriumil, kui mõlemal juhul on tagatud samalaadses olukorras olevate välismaiste teenuseosutajate ja kodumaiste ettevõtjate võrdne kohtlemine.

130.

Eespool esitatud õigusliku raamistiku kirjelduses olen juba selgitanud, et Rootsi Kuningriigis puudub üldiselt kohaldatavaks tunnistamise süsteem direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 8 esimese lõigu tähenduses ning et see liikmesriik ei ole kasutanud ka selle sätte teises lõigus antud võimalust. Teisalt, nagu on juba märgitud eespool punktis 21, on suur osa töötingimustest, mis puudutavad direktiivi 96/71 artikli 3 lõikes 1 loetletud küsimusi, loetletud selle direktiivi üle võtnud töötajate lähetamise seaduses.

131.

Rootsi Kuningriigi valitud meetod, mille eesmärk on tagada, et ajutiselt tema territooriumile lähetatud töötajaile kohaldatakse kollektiivlepinguis sätestatud töötingimusi, mille hulgas on põhimõtteliselt ka palgamäära käsitlevad tingimused, seisneb selles, et töötajate ametiühingul on õigus juhul, kui teenuseosutaja neid kollektiivlepinguid ei allkirjasta, kasutada kollektiivset tegutsemist eesmärgiga kohustada seda tööandjat sõlmima neid lepinguid kas otseselt või ühinemiskokkuleppe kaudu, sealhulgas ka siis – see puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu teist küsimust –, kui see teenuseosutaja on juba seotud kollektiivlepinguga liikmesriigis, kus ta on asutatud.

132.

Samuti tuleb märkida, et töötingimuste „tuuma” kohaldamine, mille vastuvõttev liikmesriik peab vastavalt direktiivi 96/71 artiklile 3 kindlustama töötajatele, kes on ajutiselt tema territooriumile lähetatud, kujutab endast erandit põhimõttest, mille kohaselt kohaldatakse teenuseosutajale, kes lähetab töötajaid ühe liikmesriigi territooriumile, selle teenuseosutaja päritoluliikmesriigi õigust.

133.

Sellest tulenevalt palub eelotsusetaotluse esitanud kohus direktiivi 96/71 artikli 3 ebaõige ülevõtmise küsimust esitades Euroopa Kohtul sisuliselt otsustada, kas Laval võib põhikohtuasja kostjatest ametiühingute vastu tugineda asjaolule, et Rootsi Kuningriik ei ole kasutanud direktiivi artiklis 3 sätestatud võimalusi, et laiendada tema territooriumil sõlmitud kollektiivlepinguid avaliku võimu aktiga välismaistele teenuseosutajatele, kes lähetavad sinna ajutiselt töötajaid. Lavali väite kohaselt, mis on ka eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuste aluseks, tähendab niisugune Rootsi Kuningriigi tegematajätmine antud juhul seda, et lähetamisele on kohaldatavad üksnes Läti õigusaktid ja kollektiivlepingud ning sellest tulenevalt ei ole Rootsi ametiühingutel võimalik üritada Lavalit kollektiivse tegutsemisega kohustada sõlmima põhikohtuasjas vaidluse all olevat Byggnadsarbetareförbundeti kollektiivlepingut.

134.

Seega on õige, nagu väidavad põhikohtuasja kostjad, Rootsi valitsus ja EFTA järelevalveamet, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotletud direktiivi 96/71 tõlgendamine võib kaasa tuua selle, et ta kohaldab direktiivi vahetult Lavali ja põhikohtuasja kostjatest ametiühingute vahelistele suhetele.

135.

Euroopa Kohus tundub aga olevat vankumatult vastu sellele, et direktiiv saaks luua kohustusi üksikisikule ja et seega saaks suhetes üksikisikuga ka direktiivile endale tugineda. ( 58 )

136.

Lisaks ei arva ma, et seda takistust saaks kõrvaldada Lavali kirjalikes märkustes esitatud ettepanekuga laiendada riigi mõistet nii, et käesolevas asjas loetaks töötajate ametiühinguid osaks Rootsi riigist, kelle vastu Laval saaks järelikult tugineda direktiivile 96/71, kuivõrd see vastab vahetu õigusmõju omamise sisulistele tingimustele.

137.

Need organisatsioonid ei ole nimelt mingil viisil ametiasutused ( 59 ) ja nad ei osuta ametiasutuste korraldusel ja nende kontrolli all avalikust huvist tulenevaid teenuseid ja neil ei ole laiemaid volitusi võrreldes nendega, mis tulenevad üksikisikutevahelistele suhetele kohaldatavatest eeskirjadest. ( 60 )

138.

Lisaks kerkiks direktiivi 96/71 horisontaalse vahetu õigusmõjuga seotud problemaatika esile vaid siis, kui Euroopa Kohus leiaks, et Rootsi Kuningriik on direktiivi artikli 3 valesti üle võtnud.

139.

See tähendab ühelt poolt seda, et Euroopa Kohus ei saa direktiivi 96/71 oma analüüsis kõrvale heita, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus tõstatab esimeses küsimuses kaudselt, kuid kindlalt küsimuse, kas Rootsi Kuningriik on selle akti õigesti üle võtnud.

140.

Oletades, et see ülevõtmine on toimunud valesti ning et direktiivi 96/71 sätteid ei saa põhikohtuasjas vahetult kohaldada, tuleb teisalt meelde tuletada, et vastavalt kohtupraktikale peab siseriiklik kohus tõlgendama siseriiklikku õigust võimalikult suures ulatuses direktiivi sõnastust ja eesmärki silmas pidades, et saavutada selles sätestatud tulemus. ( 61 ) Siseriiklikel kohtutel lasuv kooskõlalise tõlgendamise kohustus, mis puudutab kogu siseriiklikku õigust, st nii enne kui pärast asjassepuutuvat direktiivi vastu võetud õigusakte, võimaldab neil kindlustada kohtuvaidluste lahendamisel ühenduse õiguse täieliku toime, kasutades siseriiklikus õiguses tunnustatud tõlgendusmeetodeid. ( 62 )

141.

Mõistagi piiravad kooskõlalise tõlgendamise kohustust kohtupraktikast tulenevalt õiguse üldpõhimõtted, eelkõige õiguskindluse ja tagasiulatuva jõu puudumise põhimõte, ning see ei või olla aluseks siseriikliku õiguse contra legem tõlgendusele. ( 63 )

142.

Käesolevas kohtuasjas tähendab see piirang kahtlemata, et siseriikliku õiguse kooskõlaline tõlgendamine eelotsusetaotluse esitanud kohtus ei või kahjustada töötajate huvide kaitseks kollektiivse tegutsemise õiguse olemust, kuna selle näol, nagu ma selgitasin eespool sissejuhatavates märkustes, on tegemist ühenduse õiguse üldpõhimõttega, mis on sätestatud ka Rootsi põhiseaduses. Ühtlasi ei või ükski taoline oht tuleneda siseriikliku õiguse tõlgendamisest kooskõlas direktiiviga 96/71, kuna selle preambuli põhjenduses 22 seisab tarbetult, et see akt ei piira liikmesriikide õigusaktide kohaldamist, mis käsitlevad kollektiivmeetmeid ameti- ja erialaste huvide kaitseks. ( 64 )

143.

Kuigi ei ole võimalik tunnustada direktiivi 96/71 sätete horisontaalset vahetut õigusmõju, ei ole selle analüüsimine Euroopa Kohtus kaugeltki mitte asjatu, nagu nähtub käesolevas ettepanekus edaspidi esitatud analüüsist.

144.

Veel tuleb kindlaks teha, kas Euroopa Kohus saab loobuda eelotsuse küsimuste hindamisest EÜ artiklit 49 silmas pidades või peab seda tegema ka nimetatud sätet arvestades.

145.

Selle kohta tuleb täpsustada, et direktiiv 96/71, nagu väidavad sisuliselt ja õigustatult mitu käesolevas kohtuasjas kirjalikke märkusi esitanud poolt, kujutab endast EÜ artikli 49 konkretiseeritud tõlgendust, mis on antud Euroopa Kohtu praktika põhjal.

146.

Lähtudes eeldusest, mida Euroopa Kohus on tunnustanud EÜ artiklile 49 antud tõlgenduses ( 65 ) ning mida on meelde tuletatud ka direktiivi 96/71 põhjenduses 13, et ühenduse õigus ei takista liikmesriike kohaldamast oma õigusakte või sotsiaalpartnerite kollektiivlepinguid mis tahes isiku suhtes, kes on kas või ajutiselt tööle võetud nende territooriumil, ehkki selle isiku tööandja asub teises liikmesriigis, on direktiivi 96/71 eesmärk artiklis 3 täpsustada need minimaalse kaitse kohustuslikud normid, mida peavad täitma välismaised teenuseosutajad, kes lähetavad töötajaid vastuvõtvasse liikmesriiki, ning mis järelikult ei peaks kahjustama teenuste vaba osutamist liikmesriikide vahel.

147.

Kuid arvestades direktiivi 96/71 „minimalistlikku” loomust, ei ole see siiski täies ulatuses asendanud EÜ artiklit 49. ( 66 )

148.

Eespool punktis 144 esitatud küsimusele antav vastus sõltub minu arvates põhiliselt direktiivi 96/71 vaatenurgast antavast hinnangust.

149.

Direktiiviga 96/71 vastuolus olev meede on a fortiori vastuolus ka EÜ artikliga 49, kuna selle direktiivi eesmärk on rakendada nimetatud artiklit oma spetsiifilises kohaldamisalas. ( 67 )

150.

Vastupidi eelnevale ei tähenda aga meetme kooskõla direktiiviga 96/71, et see vastaks kindlasti ka EÜ artikli 49 nõuetele, nagu Euroopa Kohus on seda artiklit tõlgendanud.

151.

Kuigi direktiiv 96/71 lubab liikmesriikidel kohaldada sellisele liikmesriigi teenuseosutajale, kes lähetab töötajaid ajutiselt teise liikmesriigi territooriumile, tema töötajate jaoks soodsamaid töötingimusi kui need, mis on sätestatud eelkõige direktiivi 96/71 artikli 3 lõikes 1, tuleb seda pädevust siiski kasutada EÜ artiklis 49 sätestatud teenuste osutamise vabadust arvestades. ( 68 )

152.

Samuti on Euroopa Kohus leidnud, et direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 ja artikli 5 koosmõjust tulenevalt peavad liikmesriigid tagama, et lähetatud töötajatele oleksid kättesaadavad sobivad menetlused miinimumpalga saamiseks, mis tähendab, et mainitud artiklis 5 liikmesriikidele antud kaalutlusruumi tuleb kasutada asutamislepinguga tagatud teenuste osutamise vabadust arvestades. ( 69 )

153.

Kuivõrd osa eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõstatatud probleemistikust jääb väljapoole direktiivi 96/71 kohaldamisala või on selle alusel lubatav, mida selgitan üksikasjalikumalt käesoleva ettepaneku punktides 194–217, leian, et eelotsuse küsimusi tuleb hinnata ka lähtuvalt EÜ artiklist 49.

154.

Terviklikkuse huvides tuleb märkida, et seda hinnangut ei sea kahtluse alla põhikohtuasja kostjate argument, mille kohaselt Laval ei saa nende vastu tugineda vahetult EÜ artiklile 49 juba seetõttu, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul lasub eespool käsitletud kohustus tõlgendada siseriiklikku õigust võimalikult suures ulatuses kooskõlas ühenduse õigusega.

155.

Kuid ma leian ka Lavali, Eesti valitsuse ja EFTA järelevalveameti eeskujul, et EÜ artiklit 49 on käesolevas kohtuasjas võimalik vahetult kohaldada.

156.

Selle kohta tuleb rõhutada, et Euroopa Kohus on mitmel korral tunnistanud, et EÜ artiklis 49 sisalduv diskrimineerimise keeld ei kehti mitte üksnes ametiasutuste suhtes, vaid ka eraõiguslikku laadi regulatsioonidele, mille eesmärk on kollektiivselt reguleerida tasustatud tööd ja teenuste osutamist. Kohtupraktika kohaselt oleks teenuste osutamise vabaduse takistuste kaotamine liikmesriikide vahel ohus, kui riikliku päritoluga tõkete kaotamist saaksid oma õigusliku autonoomia kasutamisega takistada liidud ja organisatsioonid, mis ei ole avalik-õiguslikud. ( 70 )

157.

Euroopa Kohus põhjendab seda lähenemist ka tõsiasjaga, et töötingimusi reguleeritakse erinevates liikmesriikides mõnikord õigusnormidega ning mõnikord kokkulepete või muude aktidega, mida sõlmivad või võtavad vastu eraõiguslikud isikud. Seetõttu põhjustaks diskrimineerimiskeelu puhul ametiasutuste aktidega piirdumine ohu, et selle kohaldamine võib tekitada ebavõrdsust. ( 71 )

158.

Nõustun meeleldi, et käesolev kohtuasi erineb olukordadest, mida käsitleti otsustes, milles Euroopa Kohus on kuni tänase päevani sedastanud, et EÜ artikkel 49 on kohaldatav eraõiguslike isikute tegevusele. Neis kohtuasjus oli vaatluse all määruste või käsitletavate üksuste kehtestatud muude reeglite õiguspärasus. Käesolevas asjas on aga vaidluse all ametiühingute poolt välismaise teenuseosutaja vastu kollektiivse tegutsemise õiguse teostamine, mille eesmärk on kohustada teda sõlmima Rootsi kollektiivlepingut.

159.

Sellel erinevusel on minu arvates tähtsust aga üksnes niipalju, et teha kindlaks, kas vaidlusalune kollektiivne tegutsemine kujutab endast teenuste osutamise vabaduse piirangut. See ei oma tähtsust seoses küsimusega, kas ametiühingud on põhimõtteliselt kohustatud järgima EÜ artiklis 49 kehtestatud keeldusid. Tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohus on leidnud seoses liikmesriikides töötingimuste määratlemisega, et EÜ artikliga 49 rakendatav mittediskrimineerimise põhimõte on siduv eraõiguslikele isikutele (kollektiiv)lepingute sõlmimisel ja muude aktide vastuvõtmisel või kokkuleppimisel. ( 72 )

160.

Käesolevas asjas, nagu on juba märgitud, annab Rootsi kollektiivsete töösuhete mudel sotsiaalpartneritele laiaulatusliku autonoomia, mida juhivad neile vastutuse panemise ja iseregulatsiooni põhimõtted. ( 73 ) Eriti ametiühinguil on ulatuslik pädevus, mis võimaldab neil Rootsis sõlmitud kollektiivlepingute kohaldamisala laiendada ka tööandjaile, kes ei ole selles liikmesriigis liitunud lepinguosalise tööandjate organisatsiooniga; see pädevus hõlmab ka vajaduse korral kollektiivse tegutsemise õigust. Nendel pädevustel ja nende teostamisel on seega Rootsi tööturule kollektiivne mõju. Lõpuks kujutab kollektiivne tegutsemine endast üht ametiühingute õigusliku autonoomia teostamise viisi, mille eesmärk on reguleerida teenuste osutamist eespool nimetatud kohtupraktika tähenduses.

161.

EÜ artiklit 49 võib seega minu arvates käesolevas kohtuasjas vahetult kohaldada.

162.

Nendest üldistest märkustest johtub, et eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib kahe küsimusega, mida minu arvates võib käsitleda koos, sisuliselt seda, kas olukorras, kus liikmesriigis ei ole kollektiivlepingute üldkohaldatavaks tunnistamise süsteemi, tuleb EÜ artiklit 49 ja direktiivi 96/71 tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi töötajate ametiühingute kollektiivne tegutsemine, mis on algatatud kooskõlas selle riigi õigusega ning mille eesmärk on kohustada teisest liikmesriigist pärit teenuseosutajat sõlmima ühinemiskokkuleppe kaudu kollektiivlepingut selle teenuseosutaja poolt ajutiselt esimese liikmesriigi territooriumile lähetatud töötajate kaitseks, sealhulgas ka siis, kui see teenuseosutaja on juba seotud kollektiivlepinguga liikmesriigis, kus ta on asutatud.

163.

Nagu eespool täpsustatud, peab selle küsimusega seoses kõigepealt kindlaks tegema, kas niisugune kollektiivne tegutsemine tugineb direktiivi 96/71 õigele ülevõtmisele Rootsi õigusesse. Kui vastus sellele on jaatav, tuleb seda analüüsida lähtuvalt EÜ artiklist 49.

164.

Olen juba märkinud, et Rootsi seadusandja on direktiivi 96/71 siseriiklikus õiguses rakendades jätnud Rootsi kollektiivsete töösuhete traditsioone järgides ja kollektiivlepingute üldiselt kohaldatavaks tunnistamise süsteemi puudumisel Rootsis sotsiaalpartnerite hooleks määrata kollektiivlepingutega kindlaks põhiosa töötingimustest ning sealhulgas ka need, mis puudutavad töötasu.

165.

Rootsi valitsuse arvates ei nõua direktiiv 96/71 liikmesriikidelt oma õigusaktidega töötasu miinimummäära kehtestamist. Selle valitsuse sõnutsi annab direktiiv 96/71 liikmesriikidele võimaluse tagada ühe või teise liikmesriigi territooriumile lähetatud töötajatele direktiivis ette nähtud kaitsest ulatuslikuma kaitse. Riikidevahelise teenuste osutamise käigus ajutiselt teise liikmesriiki lähetatud töötajad peavad nimetatud valitsuse arvates seega saama selles liikmesriigis tugineda kollektiivlepingutega sätestatud või nendes viidatud palgatingimustele.

166.

Just sellised sotsiaalpartnerite käsutuses olevad vahendid ja menetlused nagu kollektiivse tegutsemise õigus on need, mis tagavad Rootsi valitsuse hinnangul kollektiivlepingutes sätestatud töötingimuste järgimise. Need vahendid ja menetlused võimaldavad seega saavutada eesmärgi, mis on sätestatud direktiivi 96/71 artikli 3 lõikes 1, mis ühtlasi ei sea piiranguid kollektiivse tegutsemise õigusele. Rootsi valitsus lisab, et tal ei olnud vajadust kasutada selle direktiivi artikli 3 lõike 8 teises lõigus sätestatud võimalusi, kuna see säte näeb ette vaid vabatahtliku võimaluse neile liikmesriikidele, kus ei ole kollektiivlepingute üldiselt kohaldatavaks tunnistamise süsteemi. Neil asjaoludel vastab meetod, mille Rootsi Kuningriik valis direktiivi 96/71 oma õigusesse ülevõtmiseks, selle eesmärkidele.

167.

Austria, Taani, Soome, Prantsusmaa, Islandi ja Norra valitsus pooldavad sisuliselt sarnast järeldust.

168.

Saksamaa, Hispaania ja Iirimaa valitsus ning komisjon lisavad üldjoontes sama mõttekäiku järgides põhimõtteliselt seda, et kollektiivlepingutes sätestatud töötingimused peavad kas käsitlema direktiivi 96/71 artikli 3 lõikes 1 nimetatud küsimusi või olema ette nähtud avaliku korra sätetega selle artikli 3 lõike 10 tähenduses.

169.

Laval, Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Tšehhi valitsus on arvamusel, et Rootsi Kuningriik on direktiivi 96/71 ebaõigesti üle võtnud. Kõigepealt leiavad need pooled komisjoni 25. juuli 2003. aasta teatisele ( 74 ) viidates, et kuna Rootsi Kuningriik ei kasutanud direktiivi artikli 3 lõike 8 teises lõigus sätestatud võimalusi, siis on ta loobunud kohaldamast kollektiivlepingutes sätestatud töötingimusi töötajaile, kelle on tema territooriumile ajutiselt lähetanud välismaine teenuseosutaja. Edasi väidavad nad, et Rootsi meetod ei taga välismaiste teenuseosutajate ja kodumaiste ettevõtjate võrdset kohtlemist ning põhjustab õiguslikku ebakindlust, kuna esimesed ei ole teadlikud kõigist töötingimustest – eriti nendest, mis on seotud töötasuga –, mida kohaldatakse ajutiselt töötajate sellesse liikmesriiki lähetamisel. Viimasena leiavad nad, et Rootsi õigusaktid lubavad kohaldada välismaistele teenuseosutajatele kollektiivlepingutes sätestatud töötingimusi, mis ei vasta ei direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 loetelule ega ka selle direktiivi artikli 3 lõikes 10 ette nähtud piiridele.

170.

Mina jagan pigem Saksamaa, Hispaania, Iirimaa ja komisjoni pakutud lähenemist.

171.

Nagu ma juba märkisin, on direktiivi 96/71 artiklil 3 kaheosaline eesmärk tagada lähetuses viibivate töötajate minimaalne kaitse ja samalaadses olukorras olevate välismaiste teenuseosutajate ja kodumaiste ettevõtjate võrdne kohtlemine. Need kaks eesmärki peavad olema täidetud ühel ajal.

172.

Esimese eesmärgiga seoses nõuab direktiivi 96/71 artikkel 3 liikmesriikidelt, et nad tagaksid teenuste osutamiseks ajutiselt nende territooriumile lähetatud töötajatele selle artikli lõikes 1 sätestatud küsimustes kehtestatud töötingimuste kohaldamise, mille hulka kuulub ka töötasu miinimummäär, lubades neil siiski esiteks kohaldada vastavalt lõikele 7 töötingimusi, mis on töötajate jaoks soodsamad, ja teiseks töötingimusi, mis käsitlevad muid valdkondi kui lõikes 1 nimetatud valdkonnad, kui tegemist on avaliku korra sätetega.

173.

Kindlustamaks ajutiselt töötajaid lähetavate välismaiste teenuseosutajate ja kodumaiste ettevõtjate võrdset kohtlemist, näeb direktiivi 96/71 artikli 3 lõige 1 ette, et nendele töötajatele antavad tagatised on sätestatud õigusnormidega ja/või, kui need käsitlevad ehitussektorit, selle artikli lõike 8 esimese lõigu tähenduses üldiselt kohaldatavaks tunnistatud kollektiivlepingutega või vahekohtu otsustega ehk nendega, „mida peavad täitma kõik ettevõtjad, kes asuvad vastavas geograafilises piirkonnas ning tegutsevad asjaomasel kutsealal või asjaomases tööstusharus”. ( 75 )

174.

Direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 8 teisest ja kolmandast lõigust tuleneb, et kui puudub kollektiivlepingute üldiselt kohaldatavaks tunnistamise kord, siis võib liikmesriik, kelle territooriumile töötajad on lähetatud, otsustada aluseks võtta kollektiivlepingud, mida tavaliselt kohaldatakse kõigi samalaadsete ettevõtjate suhtes, või kollektiivlepingud, mille on sõlminud riigi tasandil kõige esindavamad tööandjate ja töötajate organisatsioonid ning mida kohaldatakse kogu riigi territooriumil, tingimusel et liikmesriik tagab kõnesolevaid töötajaid tema territooriumile lähetava teenuseosutaja ja samalaadses olukorras asuvate kodumaiste ettevõtjate võrdse kohtlemise ehk neile ettevõtjaile kohaldatakse samu kohustusi samade tagajärgedega.

175.

Sellest sättest võib õiguspäraselt järeldada, et ühenduse seadusandja soovis vältida olukorda, kus välismaistele teenuseosutajatele kohaldatakse kollektiivlepinguid, mis ei ole vastuvõtva liikmesriigi ehitussektoris õiguslikult siduvad, kui praktikas ei kuulu suur osa kohalikest töötajaist nende kohaldamisalasse.

176.

Edasi märgiksin, et direktiivi 96/71 artikli 5 kohaselt peavad liikmesriigid eelkõige tagama, et töötajatele ja/või nende esindajatele oleksid kättesaadavad kõnesolevast direktiivist tulenevate kohustuste täitmiseks vajalikud menetlused.

177.

Seda sätet tuleb minu arvates tõlgendada nii koosmõjus direktiivi 96/71 põhjenduse 12 lõpuosaga, milles seisab sarnaselt EÜ artiklit 49 käsitleva Euroopa Kohtu praktikaga, ( 76 ) et „ühenduse õigus ei keela liikmesriikidel tagada [töötajate kaitse eeskirjade] täitmist asjakohaste vahendite abil”, kui ka koosmõjus selle põhjendusega 22, mis märgib, tuletan meelde, et direktiiv 96/71 „ei piira liikmesriikide õigusaktide kohaldamist, mis käsitlevad kollektiivmeetmeid ameti- ja erialaste huvide kaitseks”.

178.

Nende sätete koosmõjus tõlgendamine viib mind järgmiste kaalutluste sõnastamiseni.

179.

Esiteks ei arva ma, et Rootsi Kuningriik peaks kollektiivlepingute üldiselt kohaldatavaks tunnistamise korra puudumisel kasutama direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 8 teises lõigus sätestatud võimalust. See võimalus, nagu nähtub ka kõnesoleva sätte sõnastusest, on üksnes valikuvõimalus, mis on antud liikmesriikidele, kus ei ole kollektiivlepingute üldiselt kohaldatavaks tunnistamise korda.

180.

Tõsiasi, et Rootsi Kuningriik on jätnud töötingimuste, sealhulgas eelkõige palgaga seotud tingimuste kollektiivlepingutega kindlaksmääramise sotsiaalpartnerite hooleks, ei tohiks iseenesest tähendada, et direktiiv 96/71 on ebaõigesti üle võetud, nii et see liikmesriik oleks loobunud nende tingimuste kohaldamisest välismaistele teenuseosutajatele.

181.

Üldiselt tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohus on tunnistanud, et liikmesriigid võivad jätta sotsiaalpartnerite hooleks kollektiivlepingute kaudu ühenduse direktiivide eesmärkide saavutamise. ( 77 )

182.

Mõistagi sedastati seejuures, et liikmesriik on endiselt kohustatud täitma temal lasuva kohustuse tagada direktiivi täielik rakendamine, võttes vajaduse korral vastu kõik selleks vajalikud meetmed. ( 78 )

183.

Käesolevas kohtuasjas ei arva ma esiteks, et Rootsi Kuningriik oleks rikkunud kohustust kindlustada oma territooriumile lähetatud töötajaile direktiivi 96/71 artikli 3 lõikes 1 loetletud küsimusi käsitlevad töötingimused.

184.

Kui direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 punktides a ja b ning d–g nimetatud küsimustes kehtestatud töötingimuste järgimise tagab Rootsi Kuningriik vahetult siseriiklike õigusaktide kaudu, siis tunnustades töötajate ametiühingute kollektiivse tegutsemise õigust, tagab ta, et kui välismaine teenuseosutaja vabatahtlikult ei sõlmi kollektiivlepingut, saavad need organisatsioonid kohustada teda järgima palgatingimusi, mis on ette nähtud kollektiivlepingutes või mida need reguleerivad.

185.

Samas ei tulene selline tunnustamine, nagu märgib ka eelotsusetaotluse esitanud kohus, otseselt töötajate lähetamise seadusest, vaid nähtub kaudselt kuid vaieldamatult töötajate kaitse seadusest, mis sätestab, et välismaise tööandja vastu võib kasutada kollektiivset tegutsemist, et kohustada seda tööandjat sõlmima Rootsis kollektiivlepingut, kui see teenuseosutaja on seotud kollektiivlepinguga oma päritoluriigis. Veelgi enam, need normid kehtivad kõigi liikmesriikide teenuseosutajate suhtes, kes ei ole selles liikmesriigis seotud ühegi kollektiivlepinguga. Kõnesolevad normid tagavad seega ametiühinguile võimaluse kehtestada kollektiivse tegutsemisega kõigile välismaistele teenuseosutajatele palgatingimused, mis on ette nähtud Rootsi kollektiivlepingutes või mida need reguleerivad, kui need ettevõtjad neid tingimusi vabatahtlikult omaks ei võta, eesmärgiga tagada ajutiselt Rootsi lähetatud töötajaile nende palgatingimuste kohaldamine, mida selles tööstusharus kohaldatakse Rootsi töötajaile.

186.

Lisan, et töötajate lähetamise seaduse artikkel 9, kuivõrd see sätestab, et kontaktasutus teavitab välismaiseid teenuseosutajaid kõigist kollektiivlepinguist, mis võivad töötajate Rootsi lähetamisel kohaldamisele tulla, ja suunab need teenuseosutajad põhjalikuma teabe saamiseks vastava kollektiivlepingu osapoolte juurde, toob samuti kaasa selle, et Rootsi Kuningriik ei ole loobunud tagamast, et ajutiselt tema territooriumile lähetatud töötajaile kohaldatakse selles liikmesriigis sõlmitud kollektiivlepinguist tulenevaid palgatingimusi.

187.

Järelikult on minu hinnangul selge, et Rootsi õigusega ametiühinguile antud kollektiivse tegutsemise õigus, mis võimaldab neil kehtestada palgatingimusi, mis on ette nähtud Rootsi kollektiivlepingutes või mida need reguleerivad, sobib direktiivi 96/71 artiklis 3 sätestatud lähetatud töötajate kaitsmise eesmärgi saavutamiseks.

188.

Teiseks on jäänud käsitleda probleemistik, mis seotud direktiivi 96/71 artikli 3 teise eesmärgiga ehk välismaiste teenuseosutajate ja kodumaiste ettevõtjate võrdse kohtlemise tagamisega.

189.

Selle analüüsil võib piirduda ehitussektoriga. Esiteks hõlmab direktiivi 96/71 artikli 3 lõikest 1 vastuvõtvatele liikmesriikidele tulenev kohustus tagada selles sättes loetletud küsimustes kehtivad töötingimused, mis on nende territooriumil ette nähtud kollektiivlepingutega, üksnes seda tegevusharu ja teiseks on Laval lähetanud Läti töötajad Rootsi sellesse tegevusharusse.

190.

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, nagu seda rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et just kodumaiste ettevõtjatega võrreldes võrdseks kohtlemiseks ongi Rootsi seadusandja leidnud, et ta ei saa nõuda võimaliku üldiselt kohaldatavaks kuulutamise kaudu või direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 8 teises lõigus sätestatud võimaluse kaudu, et välismaistele teenuseosutajatele kohalduksid automaatselt töötingimused, mis on ette nähtud kollektiivlepingutes või mida need reguleerivad, kuna sellist automaatset lähenemist ei kohaldata kodumaistele tööandjatele.

191.

Seejärel nähtub Rootsi valitsuse saadetud teabest, mis ta edastas vastuseks Euroopa Kohtu kirjalikele küsimustele, et Rootsi ehitussektoris on ligikaudu 9800 ettevõtjat, kellel on rohkem kui kolm töötajat, samas kui kollektiivlepingutega on seotud ligikaudu 11200 ettevõtjat, kelle hulgas on ka ettevõtjad, kellel on vähem kui kolm töötajat. Rootsi valitsus on kinnitanud ka seda, et Rootsi tööandjaid, kes ei ole tööandjate ühingu liikmed, võib töötajate ametiühingute kollektiivse tegutsemise kaudu kohustada ühinema mõne kollektiivlepinguga ühinemiskokkuleppe sõlmimise teel. Lisaks tuleneb Rootsi tööõiguse üldpõhimõtteist, et tööandjad, kes on Rootsis sõlminud kollektiivlepingu või ühinemiskokkuleppe, peavad kohaldama oma töötajaile ühetaolisi töötingimusi sõltumata sellest, kas need on kollektiivlepingu sõlminud ametiühingu liikmed või mitte; kõik individuaalsed töölepingud, mis on selle kollektiivlepinguga vastuolus, on töötajate kaasamise seaduse artiklist 27 tulenevalt tühised. Viimati nimetatud tunnusjoonte põhjal on mõned autorid leidnud, et kollektiivlepingutel on Rootsi praktikas erga omnes ulatus. ( 79 ) Nagu Rootsi valitsus märkis, on töötajaid palkava Rootsi ettevõtja jaoks ja Rootsi ehitussektorisse ajutiselt töötajaid lähetada sooviva välismaise ettevõtja jaoks ainus võimalus, kuidas vältida nende vastu kollektiivset tegutsemist, see, kui nad sõlmivad vahetult või ühinemiskokkuleppe kaudu kollektiivlepingu, mille kohaldamist ametiühingud nõuavad.

192.

Samuti nähtub toimiku materjalidest, et Byggnadsarbetareförbundet on üks representatiivsemaid ametiühinguid, kuna ta esindab rohkem kui 87% Rootsi ehitussektori töötajaist, ning et Laval saatis sellesse liikmesriiki lähetusse mitukümmend Läti töötajat, kelle hulka on arvestatud ka Vaxholmi ehitusele lähetatud töötajad.

193.

Võttes arvesse kõiki neid tunnuseid ja eelkõige kollektiivlepingutega hõlmatud isikute hulka Rootsi ehitussektoris ning töötajate kaasamise seadusega sätestatud korrast tulenevat võimalust kohustada siseriiklikke tööandjaid, kes ei ole tööandjate ühinguga liitunud, ametiühingutele antud kollektiivse tegutsemise õiguse abil sõlmima ühte neist lepinguist, tagab Rootsi süsteem, mis kohaldab välismaisele teenuseosutajale seda sama korda, direktiivi 96/71 artiklis 3 nõutava võrdse kohtlemise selle teenuseosutaja ja kodumaiste ettevõtjate vahel, kes tegutsevad Rootsi ehitussektoris ning on samalaadses olukorras.

194.

Minu arvates ei sea seda hinnangut kahtluse alla asjaolu, et Rootsi süsteem lubab niisuguse palgamäära kohaldamist, mis tegelikult ei ole töötasu miinimummäär direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 punkti c tähenduses, ega ka tõsiasi, et töötajate kaasamise seadus võimaldab vajaduse korral kohustada sellist töötasu maksma välismaist teenuseosutajat, kes on juba seotud kollektiivlepinguga liikmesriigis, kus ta on asutatud.

195.

Need kaks küsimust kuuluvad minu arvates EÜ artikli 49 kohaldamisalasse, nagu ma täpsustan allpool.

196.

Esimese küsimuse kohta tuleb esiti toonitada, et direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 teise lõigu kohaselt määratletakse töötasu miinimummäär õigusnormidega ja/või selle liikmesriigi tavadega, mille territooriumile töötaja on lähetatud. Nimetatud artikkel nõustub sellega, et liikmesriigid, kus ei ole töötasu miinimummäära reguleerivaid õigusakte, ei ole esiteks kohustatud direktiivist 96/71 tulenevalt sellist sätet oma õigusesse vastu võtma ( 80 ) ning teiseks, et need liikmesriigid võivad anda sotsiaalpartneritele vabaduse määratleda kollektiivlepinguis, mida tuleb mõista „töötasu miinimummäära” all või kehtestada see määr vastavas tegevusharus.

197.

Seejärel tuleb meelde tuletada, et vastavalt direktiivi 96/71 artikli 3 lõikele 7 ei piira selle artikli lõige 1 töötajate jaoks soodsamate töötingimuste kohaldamist.

198.

See otsustusvabadus tähendab, et direktiiv 96/71 ei takista, et palgamäära, mis on kindlaks määratud vastuvõtvas liikmesriigis sõlmitud kollektiivlepinguga ning mida kohaldatakse tegelikult vastava tegevusharu kodumaistele ettevõtjatele, laiendatakse kollektiivse tegutsemise kaudu teise liikmesriigi teenuseosutajatele, kes tegutsevad töötajaid ajutiselt esimesse liikmesriiki lähetades samas tegevusharus ja asuvad samalaadses olukorras.

199.

Niisugust valikuvabadust tuleb aga kasutada, nagu mul on juba olnud võimalus märkida käesoleva ettepaneku punktis 151, kooskõlas EÜ artikliga 49.

200.

Teise küsimuse kohta tuleb märkida, nagu tegi õigustatult komisjon oma kirjalikes märkustes, et kuna vastuvõttev liikmesriik peab olenemata töösuhte suhtes kohaldatavatest õigusaktidest tagama, et ajutiselt ehitussektorisse lähetatud töötajaile kohaldataks direktiivi 96/71 artikli 3 lõikes 1 loetletud küsimustes kollektiivlepingutes sätestatud töötingimusi, siis ei ole nende tingimuste kohaldamise seisukohast mingit otsest tähendust välismaisel kollektiivlepingul, mille osaline on teise liikmesriigi teenuseosutaja, kes nimetatud sektoris tegutseb.

201.

See teenuseosutaja, kui ta tahab oma tegevust vastuvõtvas liikmesriigis jätkata, peab nagu samas tegevusharus tegutsevad samalaadses olukorras olevad kodumaised ettevõtjadki tagama vastuvõtva liikmesriigi territooriumile ajutiselt lähetatud töötajaile selles liikmesriigis kehtestatud kohustuslikud töötingimused direktiivi 96/71 artikli 3 lõikes 1 loetletud küsimustes, sealhulgas need, mis on kindlaks määratud kõnesoleva tegevusharu kodumaistele ettevõtjatele de facto kohaldatavates kollektiivlepingutes, mida aga juhul, kui see tööandja vabatahtlikult nendega ei ühine, võivad ametiühingud olenemata tööandja kodakondsusest teha talle kohustuslikuks kollektiivse tegutsemise teel.

202.

Mulle näib seega, et direktiiviga 96/71 ei ole vastuolus, et kollektiivlepinguga kooskõlas kindlaks määratud palgamäära, mida kohaldatakse de facto kodumaistele ettevõtjatele, kes tegutsevad Rootsi ehitussektoris, laiendatakse töötajate ametiühinguile antud kollektiivse tegutsemise õiguse kaudu välismaisele teenuseosutajale, kes lähetab töötajaid ajutiselt Rootsi territooriumile sellesse tegevusharusse ning kes on samalaadses olukorras, sealhulgas ka siis, kui see teenuseosutaja on juba seotud kollektiivlepinguga liikmesriigis, kus ta on asutatud.

203.

Niisugust olukorda tuleb aga siiski hinnata ka lähtuvalt EÜ artiklist 49.

204.

Viimasena on direktiiviga 96/71 seoses jäänud käsitleda probleemistik, mis on seotud Rootsi süsteemis lubatud olukorraga, kus välismaisele teenuseosutajale laiendatakse kõik selles kollektiivlepingus sisalduvad tingimused, mida kohaldatakse de facto kodumaistele ettevõtjatele, kes tegutsevad samas tegevusharus ja on samalaadses olukorras.

205.

Tuleb rõhutada, et Rootsi süsteem lubab kollektiivse tegutsemisega kohustada välismaist teenuseosutajat nõustuma kõigi niisuguses kollektiivlepingus sisalduvate tingimustega, mida de facto kohaldatakse ehitussektoris kodumaistele ettevõtjatele, kes asuvad analoogses olukorras, ilma et oleks tagatud, et need tingimused käsitleksid direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus loetletud küsimusi või kui tegemist on muude küsimustega kui selles artiklis nimetatud, siis tuleneksid vastavalt kõnesoleva direktiivi artikli 3 lõikele 10 „avaliku korra sätetest”.

206.

Kehtestades välismaiste teenuseosutajate ja mainitud kodumaiste ettevõtjate rangelt võrdse kohtlemise, jätab Rootsi süsteem lõpuks tähelepanuta teenuste osutamise vabaduse iseloomulikud tunnused ja võrdsustab liikmesriigi teenuseosutaja tegevuse töötajate ajutisel lähetamisel Rootsi nende ettevõtjate püsiva tegevusega, kes on asutatud Rootsi territooriumil. ( 81 )

207.

Kuid selleski olukorras jääb endiselt vastata küsimusele direktiivi 96/71 sätete ja EÜ artikli 49 vahekorrast.

208.

Siinkohal tuleb minu arvates teha eristus lähtuvalt sellest, kas teenuseosutaja on konkreetselt kohustatud nõustuma töötingimustega, mis puudutavad direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus loetletud küsimusi, või on ta kohustatud omaks võtma tingimused, mis käsitlevad muid küsimusi kui selles sättes nimetatud.

209.

Esimesel juhul, nagu olen juba märkinud, võib direktiivi 96/71 artikli 3 lõikest 7 tulenevalt teha vastuvõtvas liikmesriigis selle artikli lõikes 1 nimetatud küsimustes kohustuslikuks töötingimused, mis on lähetatud töötajatele soodsamad. Nagu juba tähendatud, peavad taolised tingimused olema kooskõlas EÜ artikliga 49.

210.

Tingimuste puhul, mis käsitlevad muid küsimusi kui need, mis on loetletud direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus, on kaks võimalust.

211.

Esimene puudutab tingimusi, mis otseselt võttes ei ole töötingimused, vaid millele peab vastama teenuseosutaja majandustegevus, sealhulgas vajaduse korral selleks, et lähetatud töötajaid kaitsta. Minu arvates ei kuulu need tingimused direktiivi 96/71 kohaldamisalasse ja neid tuleb järelikult hinnata lähtuvalt EÜ artiklist 49.

212.

Teine puudutab töötingimusi, mis ei käsitle direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus loetletud küsimusi. Direktiiv sätestab, et niisugused tingimused, kuigi nende täitmist nõutakse võrdselt nii välismaistelt teenuseosutajatelt kui kodumaistelt ettevõtjatelt, kes on samalaadses olukorras, peavad tulenema avaliku korra sätteist. Direktiivi 96/71 artikli 3 lõikest 10 ja EÜ artiklit 49 käsitlevast kohtupraktikast nähtub mõistagi, et siseriiklike normide kuulumine avaliku korra sätete või kohustuslike sätete hulka ei vabasta neid asutamislepingu sätetega arvestamise kohustusest. ( 82 ) Ometi on ilmselge, et kollektiivlepingus sätestatud töötingimused, mille täitmine tehakse kohustuslikuks välismaisele teenuseosutajale ja mis ei tulene vastuvõtva liikmesriigi avaliku korra sätteist, on juba iseenesest vastuolus direktiivi 96/71 artikli 3 lõikega 10.

213.

Leian, et põhikohtuasjas peab eelotsusetaotluse esitanud kohus tõlgendama töötajate kaasamise seadust, pidades võimalikult suures ulatuses silmas eespool nimetatud nõuet, mis on sätestatud direktiivi 96/71 artikli 3 lõikes 10.

214.

Nii peab ta tagama, et siseriiklik õigus lubaks nende töötingimuste laiendamist, mis ei käsitle direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus loetletud küsimusi ning mis võivad olla sätestatud sellises kollektiivlepingus nagu Byggnadsarbetareförbundeti kollektiivleping – millega ühinemist nõuavad põhikohtuasja kostjad Lavalilt algatatud kollektiivse tegutsemisega, enne kui oli kokku lepitud palgamääras vastavalt sellele kollektiivlepingule või teiseks, sellise kokkuleppe mittesaavutamise korral, nõustumist palgamääraga, mis on kindlaks määratud vastavalt selle kollektiivlepingu varusättele ( 83 ) –, üksnes siis, kui need tingimused vastavad direktiivi 96/71 artikli 3 lõikes 10 kehtestatud kriteeriumile. Kui see peaks nii olema, peab siseriiklik kohus lisaks kindlaks tegema, kas need tingimused vastavad ka EÜ artikli 49 nõuetele.

215.

Byggnadsarbetareförbundeti kollektiivlepingus sisalduvate lisatingimuste kohta tuleb lisada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on viidanud mitmesugustele tasudele, mida Laval oleks pidanud maksma, kui ta ei oleks põhikohtuasja kostjate kollektiivse tegutsemise tõttu, mille eesmärk oli kohustada teda sõlmima selle kollektiivlepinguga ühinemise kokkulepet, loobunud Läti töötajate lähetamisest Vaxholmi kohalikus omavalitsusüksuses asuvale ehitusele.

216.

Põhikohtuasja poolte märkustest selgub, et need tasud on tööandja makstav kindlustusmakse, nn kümnis, mida tööandja maksab erinevate Rootsi organisatsioonide toetuseks, ning tasu, mida tööandja maksab Byggnadsarbetareförbundetile eesmärgiga kanda selle ametiühingu kohalike osakondade poolt teostatava palkade kontrollimisega kaasnevad kulud.

217.

Kuivõrd kaks esimest tasu ei kuulu direktiivis 96/71 nimetatud töötingimuste hulka ja kolmas on lahutamatult seotud Byggnadsarbetareförbundeti kollektiivlepingus sätestatud (soodsama) palgamäära kohaldamisega, siis tuleb ka välismaiselt teenuseosutajalt taoliste tasude nõudmist vastavalt kollektiivlepingule, mille sõlmimiseks teda võib kohustada kollektiivse tegutsemisega, minu arvates hinnata lähtuvalt EÜ artiklist 49.

218.

Eespool direktiivi 96/71 tõlgendamise ja selle Rootsis rakendamise kohta esitatud kaalutluste vahekokkuvõtteks leian:

219.

Järgnevalt tuleb neid punkte hinnata lähtuvalt EÜ artiklist 49.

220.

EÜ artikkel 49 ei keela kohtupraktika kohaselt mitte üksnes igasugust teises liikmesriigis asutatud teenuseosutajate diskrimineerimist kodakondsuse alusel, vaid nõuab ka kõigi piirangute kaotamist, isegi juhul, kui need laienevad vahet tegemata nii selle riigi kui ka teiste liikmesriikide teenuseosutajatele, kui need võivad keelata, takistada või muuta vähem atraktiivseks teenuseosutaja tegevuse, kelle asukoht on teises liikmesriigis, kus ta seaduslikult sarnaseid teenuseid osutab. ( 84 )

221.

Euroopa Kohus on ka sedastanud, et vastuvõtva liikmesriigi siseriiklike õigusnormide kohaldamine teenuste osutamisele võib teenuste osutamise teistes liikmesriikides asutatud isikute või ettevõtjate poolt kas keelata, seda takistada või muuta selle vähem atraktiivseks seeläbi, et toob kaasa täiendavaid makseid ning haldus- ja majandusliku iseloomuga kulutusi. ( 85 )

222.

Nagu ma märkisin käesoleva ettepaneku punktis 161, võib EÜ artiklit 49 käesolevas kohtuasjas minu hinnangul vahetult kohaldada.

223.

Kindlasti tuleb tähelepanu juhtida sellele, et olles küll sedastanud EÜ artikli 49 horisontaalset vahetut õigusmõju, tundub kohtupraktika pigem olevat rõhutanud sellise mõju olemasolu kodakondsuse alusel mittediskrimineerimise põhimõtte puhul, mida see artikkel täpsustab. ( 86 )

224.

Selle kohtupraktika üksikasjalikum analüüs aga toob esile, et EÜ artikli 49 horisontaalne vahetu kohaldamine ei ole piiratud eraõiguslike isikute diskrimineeriva tegevusega, millel on tööturule kollektiivne mõju seoses liikmesriikide teenuseosutajatega.

225.

Nii hindas Euroopa Kohus kohtuasjas Deliège ( 87 ) EÜ artiklist 49 lähtuvalt spordiföderatsiooni kehtestatud valikukriteeriume, mis määrasid kindlaks tippsportlaste enda nimel võistlemise rahvusvahelisel võistlusel, hoolimata asjaolust, et neis kriteeriumeis ei olnud kodakondsuse tingimust ning need ei sätestanud tingimusi sportlaste pääsemiseks tööturule. Kuigi Euroopa Kohus mõistagi lükkas tagasi, et vaidlusalune kriteerium võiks olla teenuste osutamise vabaduse piirang, ei motiveerinud ta seda hinnangut lihtsalt põhjendusega, et kõnealune kriteerium ei sisaldanud kodakondsuse tingimust.

226.

Ka kohtuotsuses Wouters jt ei välistanud Euroopa Kohus, et juhul kui teenuste osutamise vabadus oleks kohaldatav advokaatide ja raamatupidamisekspertide integreeritud koostööle seatud keelule, mis oli sätestatud Madalmaade advokatuuri määrustikus, mida kohaldati sõltumata kodakondsusest, võiks see keeld kujutada endast selle vabaduse piirangut. ( 88 )

227.

Lisaks on Euroopa Kohus leidnud seoses Rahvusvahelise Olümpiakomitee ja Rahvusvahelise Ujumisföderatsiooni poolt vastu võetud spordieeskirjaga, et kui vaidlusalust sportlikku tegevust tuleb hinnata lähtuvalt asutamislepingu töötajate liikumisvabaduse või teenuste osutamise vabaduse sätetest, siis tuleb kindlaks teha, kas seda tegevust reguleerivad normid vastavad EÜ artiklite 39 ja 49 kohaldamise tingimustele ehk kas nad ei kujuta endast nende artiklitega keelatud piiranguid. ( 89 )

228.

Ühtlasi tundub mulle asutamislepingu põhivabaduse puhul raske väita, et sellest tuleneva kohustuse horisontaalse kohaldamisala piiritlemine peaks sõltuma sellele seatud takistuste diskrimineerivast või mittediskrimineerivast iseloomust. Kui nõustuda niisuguse piiritlusega, siis järgneksid sellele keerulised küsimused seoses sellega, kas üht või teist eraõiguslike isikute võetud eeskirja või tegevust tuleks analüüsida kui kodakondsusel põhinevat kaudset diskrimineerimist, piirangut, takistust või kui teenuste osutamise vabadusest loobuma sundimist. Kuivõrd kohtupraktikast nähtub, et nende erinevate liigituste piirjooned on praktikas hägused, kahjustaks EÜ artikli 49 horisontaalse kohaldamisala niisugune piiritlemine ettevõtjate õiguskindlust.

229.

Nüüd, kus need täpsustused on tehtud, tuleb käesoleva ettepaneku punktis 218 loetletud kolme punkti kohta kindlaks teha, kas töötajate ametiühingute kollektiivne tegutsemine teenuseosutaja vastu sellises olukorras nagu põhikohtuasjas kujutab endast piirangut EÜ artikli 49 tähenduses ning juhul, kui see on nii, siis kas seda piirangut võib õigustada olulise üldise huviga.

230.

Kõigepealt on minu arvates selge, et kuigi põhikohtuasja kostjate ja Lavali vahel polnud lepingulist suhet ning hoolimata tõsiasjast, et kollektiivne tegutsemine (vastavalt blokaad ja toetustegevus) oli otseselt suunatud põhikohtuasja kostjatest organisatsioonide liikmete vastu, kes pidid hoiduma Lavali tööpakkumistele vastamisest, tõi kollektiivne tegutsemine kaasa selle, et Laval oli sunnitud loobuma Vaxholmi ehitustööde lepingu täitmisest ja Läti töötajate lähetamisest sellele ehitusele.

231.

Minu arvates on järelikult olemas piisav põhjuslik seos sellise tegutsemise ja Lavali majandustegevuse katkemise vahel Rootsi territooriumil.

232.

Üldisemas plaanis on see muidugi üks tagajärgedest, milleni võib viia kollektiivne tegutsemine eesmärgiga kohustada teenuseosutajat sõlmima Rootsis rakendatavat kollektiivlepingut, kuna teenuseosutaja kas ühineb vabatahtlikult või kollektiivse tegutsemise tulemusena selle kollektiivlepinguga, mille rakendamist töötajate ametiühingud nõuavad, või loobub oma teenuse osutamisest.

233.

Isegi kui niisugust kollektiivset tegutsemist kasutatakse ka kõnesolevas liikmesriigis asutatud ettevõtjate vastu, võib selle kasutamine välismaise teenuseosutaja jaoks sõltumata selle tulemusest kaasa tuua märkimisväärseid kulusid, mistõttu minu hinnangul on tegemist teenuste osutamise vabaduse piiranguga.

234.

Kui teenuseosutaja on nii nagu põhikohtuasjas lõpuks sunnitud ehitustööde riigihankelepingu täitmise katki jätma, kuna ta ei saa seda täita, kui ta ei nõustu selle kollektiivlepingu tingimustega, mille rakendamist temalt nõutakse, siis peab see teenuseosutaja põhimõtteliselt kandma kõik selle lepingu täitmata jätmisega kaasnevad kulud. Niisuguse Rootsi õiguses lubatud vahendi süsteemsus võib teistes liikmesriikides asutatud ettevõtjaid lisaks sundida loobuma oma teenuste osutamise vabaduse kasutamisest Rootsi Kuningriigis.

235.

Juhul kui teenuseosutaja töötajate ametiühingute kollektiivse tegutsemise tulemusena sõlmib selle kollektiivlepingu, siis leiaks ta, nagu oleks juhtunud põhikohtuasjas, kui Laval oleks nõustunud sõlmima Byggnadsarbetareförbundeti kollektiivlepingu, end olukorrast, kus ta on nii nagu sama sektori Rootsis asutatud ettevõtjad, kellele see leping laieneb, kohustatud esiteks nõustuma kõigi selles lepingus sätestatud tingimustega, sealhulgas käesoleva ettepaneku punktis 216 loetletud erinevate tasudega, ja teiseks kohustatud maksma vähemalt palgamäära, mis on kindlaks määratud vastavalt selle kollektiivlepingu sätetele.

236.

Tuleb meelde tuletada, et kohtupraktika kohaselt ei või liikmesriik esiteks kehtestada oma territooriumil teenuste osutamise suhtes kõiki asutamiseks nõutavaid tingimusi, mille kohaldamisel asutamislepingu sätted, millega tagatakse just nimelt teenuste osutamise vabadus, kaotaksid oma kasuliku mõju. ( 90 )

237.

Teiseks, kuigi Euroopa Kohus on nõustunud, et põhimõtteliselt võib olla lubatav, et vastuvõttev liikmesriik kohaldab teises liikmesriigis asutatud ettevõtjale oma miinimumpalka reguleerivaid õigusnorme, on ta siiski toonitanud, et niisugused normid peavad taotlema üldist huvi ning ei ole välistanud, et teatud asjaoludel on nende normide kohaldamine vastuolus EÜ artikliga 49. ( 91 )

238.

Mis kehtib riikide puhul, peab kehtima ka eraõiguslike isikute puhul, kelle tegevusel on tööturule ja teenuste riikidevahelisele osutamisele selline kollektiivne mõju, nagu on põhikohtuasja kostjate tegevusel.

239.

Tõsiasi, et teise vaatlusaluse variandi korral võib teenuseosutaja jätkata oma majandustegevust vastuvõtva liikmesriigi territooriumil, ei leevenda talle peale surutud tingimuste piiravat iseloomu.

240.

Neil asjaoludel leian, et põhikohtuasja kostjate kasutatud kollektiivne tegutsemine kujutab endast teenuste osutamise vabaduse piirangut EÜ artikli 49 tähenduses.

241.

Liikmesriikide õigusnormidele kohaldatavast kohtupraktikast nähtub, et kui neid norme kohaldatakse vahet tegemata kõigi vastuvõtvas liikmesriigis tegutsevate füüsiliste isikute või äriühingute suhtes, võivad need olla õigustatud, kui need vastavad ülekaalukatele avalikele huvidele, mis ei ole kaitstud teenuseosutaja suhtes tema asukohaliikmesriigis kohaldatavate eeskirjadega, ja ainult niivõrd, kui need on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad ega lähe kaugemale selle saavutamiseks vajalikust. ( 92 )

242.

Põhikohtuasja eripära arvestades on esimene lahendamist vajav küsimus taotletavate eesmärkide tuvastamine.

243.

Kõigepealt ei usu ma, et tuleks uurida Rootsi ametiasutuste eesmärki, kui need lubasid põhikohtuasja kostjatel kasutada kollektiivset tegutsemist või vähemalt hoidusid selle keelamisest, vaid põhikohtuasja kostjate eesmärke, kui need nimetatud tegevuse algatasid.

244.

Selles mõttes erineb käesolev kohtuasi eespool mainitud kohtuotsuse Schmidberger aluseks olnud asjaoludest, mille puhul Euroopa Kohus hindas üksnes liikmesriigi ametiasutuste eesmärki, mis oli kannustatud kaalutlustest kaitsta Brenneni kiirtee blokeerinud meeleavaldajate põhiõigusi sõna- ja koosolekuvabadusele, kuivõrd põhikohtuasjas soovis Schmidberger tugineda Austria Vabariigi vastutusele, mis tulenes ühenduse õigusest tuleneva kohustuse väidetavast rikkumisest, kui see liikmesriik hoidus takistamast kaupade vaba liikumisele takistuse põhjustamist. Euroopa Kohus leidis, et meeleavaldajate kogunemise konkreetsed eesmärgid kui sellised ei olnud määravad niisuguses kohtuasjas nagu Schmidbergeri algatatu. ( 93 )

245.

Kohtuasjas, mille poolteks on ainult eraõiguslikud isikud, on aga põhikohtuasja kostjate algatatud kollektiivse tegutsemise eesmärgid minu arvates määravad.

246.

Kuigi eelotsusetaotlus ei ole eriliselt selge, on kohtunik märkinud kõnesoleva kollektiivse tegutsemise eesmärkide seas töötajate kaitset ja võitlust sotsiaalse dumpinguga.

247.

Võib tunduda, et need kaks eesmärki on laiemad ametiühingu tegevuse eesmärgist, mis seisneb põhimõtteliselt oma liikmete kutsealaste huvide kaitsmises.

248.

Selle tõsiasja põhjal ei tohi siiski eirata võimalust, et niisuguse kollektiivse tegutsemise algatamine töötajate ametiühingute poolt, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, võiks tõepoolest olla suunatud kahele eelnimetatud eesmärgile, kuna nagu me nägime seoses direktiivi 96/71 rakendamisega Rootsi õiguses, on tegemist just nimelt selle võimalusega, mida Rootsi Kuningriik on kasutanud tagamaks, et selles direktiivis nimetatud küsimustes kehtestatud töötingimusi, mis sisalduvad kollektiivlepinguis, mida de facto kohaldatakse tema territooriumil kodumaistele ehitussektori ettevõtjatele, saaks laiendada välismaistele teenuseosutajatele, kes lähetavad töötajaid ajutiselt sellesse sektorisse. Igal juhul ei välista miski, et eraisikud võiksid niisugustele eesmärkidele tugineda. ( 94 )

249.

Samas me teame, et Euroopa Kohus on üldisest huvist tulenevate kohustuslike nõuete hulka, millega võib õigustada teenuste osutamise vabaduse piirangut, arvanud nii töötajate kaitse kui ka sotsiaalse dumpingu vastase võitluse, ( 95 ) mis on ka direktiivi 96/71 aluseks. ( 96 )

250.

Järelikult tuleb kindlaks teha, kas kollektiivse tegutsemise õiguse kasutamine eesmärgiga kohustada välismaist teenuseosutajat, kes on päritoluriigis juba seotud kollektiivlepinguga, ühinema kõigi tingimustega Rootsi kollektiivlepingus, mida de facto kohaldatakse sama tegevusharu kodumaistele ettevõtjatele, sobib taotletud eesmärkide saavutamiseks, minemata samas kaugemale selleks vajalikust.

251.

Üldise märkusena tuleb meelde tuletada, et EÜ artikkel 49 ei saa panna ametiühingutele kohustusi, mis kahjustaksid kollektiivse tegutsemise õiguse olemust. ( 97 ) Seda lähenemist tuleb minu arvates laiendada ka sellisele olukorrale, nagu tundub esinevat käesolevas asjas, kus kollektiivse tegutsemise õigus ei ole lubatud mitte üksnes selleks, et kaitsta ametiühinguliikmete huve, vaid ka selleks, et anda ametiühingule võimalus taotleda ühenduse õiguses tunnustatud legitiimseid eesmärke, nagu töötajate kaitse üldiselt ja sotsiaalse dumpingu vastane võitlus asjaomases liikmesriigis.

252.

Kuid kuna tegemist ei ole absoluutse õigusega, tuleb selle kasutamine sobitada ühenduses teenuste osutamise vabadusega, mis kujutab endast ühenduse üldisest huvist tulenevat nõuet.

253.

Seoses käesoleva ettepaneku punkti 218 kolme punktiga ja arvestades Euroopa Kohtu EÜ artiklit 49 käsitlevat praktikat, esitan ma tulenevalt käesolevas asjas esinevate huvide kaalumise vajadusest järgnevad kaalutlused.

254.

Esiteks leian ma, et EÜ artikliga 49 ei ole põhimõtteliselt vastuolus kollektiivne tegutsemine eemärgiga kohustada ühe liikmesriigi teenuseosutajat nõustuma töötasuga, mis on kindlaks määratud vastavalt kollektiivlepingule, mida de facto kohaldatakse kodumaistele ettevõtjatele, kes on samalaadses olukorras selle liikmesriigi ehitussektoris, kuhu antud teenuseosutaja töötajaid ajutiselt lähetab.

255.

Niisugune lähenemine on üldiselt sobiv taotletavate eesmärkide saavutamiseks, kuna juba ähvardus, et tööliste ametiühingud kasutavad kollektiivset tegutsemist, õhutab tööandjaid sageli sõlmima kollektiivlepingut, mille allkirjastamist taotletakse. Lisaks nähtub Rootsi valitsuse märkustest ja kohtutoimiku materjalidest, et kollektiivse tegutsemise kasutamist kollektiivlepingu sõlmimata jätmise eest esineb Rootsis harva.

256.

Tuleb meelde tuletada, et antud asjas tõi kollektiivne tegutsemine kaasa selle, et Läti töötajad kaotasid oma ajutise töö selles liikmesriigis.

257.

Siiski ei arva ma, nagu ma allpool täpsustan, et see olukord on tingitud põhikohtuasja kostjate palganõudmistest, vaid pigem on see juhtumi asjaolusid arvestades põhjustatud muudest Byggnadsarbetareförbundeti kollektiivlepingu tingimustest, mille allkirjastamist nad nõudsid Lavalilt oma kollektiivse tegutsemisega ning mida see ettevõtja pidas ülemääraseks.

258.

Kollektiivse tegutsemise õiguse teostamine eesmärgiga kohustada teenuseosutajat nõustuma vastuvõtva liikmesriigi vastavas tegevusharus tavalise palgamääraga on põhimõtteliselt vähemal määral piirav meede kui liikmesriigi õigusaktidega kehtestatud samasuguse palgamäära – mis ei ole miinimummäär – automaatne kohaldamine, kuna see võimaldab teenuseosutajal pädevate töötajate ametiühingutega läbirääkimisi pidades jõuda töötasuni, mis arvestab tema kuludega, lubamata tal igal juhul rakendada palgamäära, mis on madalam kui vastavalt kollektiivlepingu varusättele kindlaksmääratud palgamäär.

259.

Mõistagi võib niisugune süsteem viia ettenägematute tulemusteni või lubada mõnel juhul esitada palganõudmisi, mis võivad lõpuks osutuda ülemääraseks.

260.

Taoline asjaolu on aga niisuguste kollektiivsete töösuhete olemuslik tunnus, mis eelistavad pigem sotsiaalpartnerite läbirääkimisi ja järelikult lepinguvabadust kui liikmesriigi seadusandja sekkumist. Ma ei leia, et kehtiv ühenduse õigus võiks üht asutamislepingu põhilistest liikumisvabadustest kohaldades sellise ühiskondliku korralduse kahtluse alla seada.

261.

On tõsi, et põhikohtuasjas vaidluse all olevas juhtumis oli Laval sunnitud kas allkirjastama Byggnadsarbetareförbundeti kollektiivlepingu või, nagu ka juhtus, keelduma selle allkirjastamisest ja lõpuks katkestama oma tööd Vaxholmi ehitusel, omamata samas ise võimalust kasutada näiteks töösulgu.

262.

Siiski leian ma, et tunnistada taolises olukorras, et tööandja võiks kasutada niisugust võimalust, ei muuda kollektiivset tegutsemist vähem piiravaks, kuna teostamist vajavate tööde tegemine oleks igal juhul katkestatud.

263.

EÜ artiklit 49 käsitlevast kohtupraktikast ja töötajate kaitset reguleerivate liikmesriikide õigusaktidega selles sätestatud vabadusele seatud piirangute proportsionaalsust hindavast kohtupraktikast nähtub, et nendes õigusaktides või liikmesriigis üldiselt kohaldatavaks tunnistatud kollektiivlepingus ette nähtud (minimaalse) palgamäära laiendamine kõigile selle riigi territooriumil kas või ajutiselt palgalist tööd tegevatele isikutele on lubatav, kui ilmneb, et neist tulenev kaitse ei ole tagatud ettevõtja suhtes asukohaliikmesriigis kehtivate samasuguste või põhimõtteliselt võrreldavate kohustustega. ( 98 )

264.

Viidatud kohtupraktika nõuab seega vastuvõtvatelt liikmesriikidelt ja eelkõige nende kohtuilt, et hinnataks selle kaitse vastavust või põhimõttelist võrreldavust, mis on lähetatud töötajatele teenuseosutaja asukohaliikmesriigis tagatud õigusaktidega ja/või kollektiivlepingutega, ning seda eriti neile tagatud töötasu küsimuses.

265.

Kohtupraktikast selgub ka, et niisugune võrdlus peab lähtuma palga brutosummast. ( 99 )

266.

Sõltumatult küsimusest, mis on seotud Lavali kohustusega nõustuda enne töötasu taseme üle läbirääkimiste avamist ühinemiskokkulepet allkirjastades kõigi Byggnadsarbetareförbundeti kollektiivlepingus sätestatud töötingimustega, tuleb põhikohtuasja kohta meelde tuletada, et põhikohtuasja kostjad nõudsid sellelt ettevõtjalt alguses, et ta maksaks ajutiselt Rootsi lähetatud Läti töötajaile Stockholmi piirkonna ehitusettevõtjate poolt makstava tavalise palgamäära – 145 Rootsi krooni tunnis (mis vastab ligikaudu 16 eurole tunnis); see nõudmine oli avatud läbirääkimistele, mille ebaõnnestumine oleks lubanud Lavalil kohaldada vastavalt põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal Byggnadsarbetareförbundeti kollektiivlepingu varusättes ette nähtule palgamäära 109 Rootsi krooni tunnis (mis vastab ligikaudu 12 eurole tunnis).

267.

Nende faktiliste asjaolude kohta võib teha kaks märkust.

268.

Esiteks tuleb esile tuua, et põhikohtuasja kostjate nõutud palgamäära ei kohaldatud Rootsi territooriumil kõigile isikutele (kõnealuses tegevusharus), kui kasutada eespool punktis 263 viidatud kohtupraktika terminoloogiat. Siiski ei arva ma, et antud juhul oleks see tõsiasi määrava tähtsusega, kuna tundub, et eelotsusetaotluse esitanud kohtus ei ole vaidlustatud, et sellist palka nõuti põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal kõigilt selle tegevusharu ettevõtjatelt piirkonnas, kuhu Läti töötajad olid lähetatud, ning need ettevõtjad olid järelikult Lavali olukorraga võrreldavas olukorras. Pealegi varjutab selle asjaolu fakt, et vastavalt Byggnadsarbetareförbundeti kollektiivlepingule oli Lavalil võimalik sellele palganõudele vastu vaielda.

269.

Teiseks johtub põhikohtuasja asjaoludest, nagu on oma kirjalikes märkustes tunnistanud ka põhikohtuasja kostjad, et kui nende algatatud kollektiivse tegutsemise tulemusena oleks Laval sõlminud Byggnadsarbetareförbundeti kollektiivlepinguga ühinemise kokkuleppe, siis oleks Laval võinud minimaalse palgamäära üle peetavad läbirääkimised läbi kukutada ja rakendada palgamäära 109 Rootsi krooni tunnis, mis oli kindlaks määratud vastavalt kõnealusele kollektiivlepingule.

270.

Sellest järeldub, et kuivõrd antud töötasu puhul on tegemist brutopalgaga, siis peab eelotsusetaotluse esitanud kohus seda võrdlema palgaga, mida Laval maksis Läti töötajaile.

271.

Tuleb ka meenutada, et eelotsusetaotluse põhjal maksis Laval oma töötajaile ligikaudu 13650 Rootsi krooni suurust kuupalka (s.o ligikaudu 1500 eurot), millele lisandusid erinevad loonustasuna makstavad hüvitised.

272.

Sellest tulenevalt leian, et kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peab võrdlema töötasu brutosummasid ning kuna eespool esitatud töötasud vastavad palga brutosummale, siis peab eelotsusetaotluse esitanud kohus tegema kindlaks, kas Lavali makstud töötasu oli samasugune või põhimõtteliselt võrreldav sellega, mis oli kindlaks määratud vastavalt Byggnadsarbetareförbundeti kollektiivlepingu varusättele põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab ka kindlaks tegema, et erinevad hüvitised, mida Laval maksis loonustasuna, ei kujuta endast erinevate lähetusega kaasnevate kulude eest makstavaid hüvitisi.

273.

Kui Lavali makstav töötasu ei olnud samasugune või põhimõtteliselt võrreldav sellega, mis oli kindlaks määratud vastavalt Byggnadsarbetareförbundeti kollektiivlepingu varusättele – mida ma usun, kuid milles ma pole täiesti kindel –, siis võib selle põhjal minu arvates otsustada, et osas, milles kollektiivse tegutsemise eesmärk oli kehtestada Byggnadsarbetareförbundeti kollektiivlepingus sätestatud palgamäär, ei olnud need töötajate kaitse ja sotsiaalse dumpingu vastase võitluse eesmärgi saavutamiseks ebaproportsionaalsed.

274.

Lisan igaks juhuks, et vastupidi sellele, mida väitsid mõned Euroopa Kohtus esindatud pooled, kelle hulka kuulub ka Laval, ei kahjusta selline hinnang teenuseosutaja või tema lähetatud töötajate ühinemisvabaduse negatiivset poolt ehk õigust mitte liituda ametiühinguga või õigust sellest välja astuda, ( 100 ) mille järgimise peab Euroopa Kohus minu arvates samuti tagama.

275.

Selle kohta tuleb rõhutada, et eespool viidatud kohtuotsuses Gustafsson vs. Rootsi leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et Rootsi ei olnud rikkunud oma kohustust tagada hageja õigused, mis on sätestatud EIÕK artiklis 11, kui see Rootsi restoranisektori tööandja oli kollektiivse tegutsemise tõttu, mis esines blokaadi ja toetustegevuse vormis ning mille olid algatanud mitu töötajate ametiühingut eesmärgiga kohustada teda sõlmima kollektiivlepingut, sunnitud lõpuks lõpetama oma tegevuse selles sektoris. Oma põhjendustes rõhutas Euroopa Inimõiguste Kohus peamiselt, et vaatamata hagejale avaldatud survele ei olnud ta kohustatud liituma lepinguosaliste tööandjate organisatsioonidega, vaid võinuks valida võimaluse allkirjastada kõnesoleva kollektiivlepinguga ühinemise kokkulepe, mis võimaldanuks tal kirjutada sellesse tingimusi, mis oleks olnud kohandatud tema tegevuse erilise iseloomuga ega oleks tinginud majanduslikke ebamugavusi, mis oleks ta sundinud ühinema tööandjate ühinguga. ( 101 )

276.

Ka Laval on minu arvates samasuguses olukorras, kuna ta ei ole kunagi väitnud, et Byggnadsarbetareförbundeti kollektiivlepinguga ühinemise kokkuleppe sõlmimine kujutas endast selliseid majanduslikke ebamugavusi, et ta oleks pidanud ühinema Rootsi ehitussektori tööandjate ühinguga (Sveriges Byggindustrier).

277.

Lisaks ei ole võimalik väita, et Läti töötajate puhul oleks rikutud ühinemisvabaduse negatiivset aspekti, kuna vastavalt Rootsi kollektiivsetes töösuhetes kehtivatele põhimõtetele peab tööandja, kes on sõlminud ühinemiskokkuleppe, kohaldama kõnesoleva kollektiivlepingu sätteid kõigile oma töötajaile sõltumata nende võimalikust liikmelisusest lepinguosalistes ametiühingutes.

278.

Seda täpsustust arvestades võib siiski juhtuda, et eespool punktides 272 ja 273 mainitud brutopalkade võrdlus ei ole põhikohtuasjas lõpuks vajalik, tulenevalt kõnealust olukorda iseloomustavast asjaolust, ( 102 ) mille kohaselt Laval oleks pidanud nõustuma kõigi Byggnadsarbetareförbundeti kollektiivlepingu tingimustega veel enne, kui ta oleks saanud kohaldada selle kollektiivlepingu varusätte kohaselt kindlaks määratud palgamäära.

279.

Teiseks, põhikohtuasja kostjad viis vaidlusaluse kollektiivse tegutsemiseni (ja võimaldas neil selle algatada) Lavali keeldumine nõustuda kõigi Byggnadsarbetareförbundeti kollektiivlepingus sätestatud tingimustega, mida see ettevõtja pidas ülemääraseks. Kui Laval oleks sõlminud Byggnadsarbetareförbundeti kollektiivlepinguga ühinemise kokkuleppe, oleks see talle töötajate kaasamise seaduse alusel taganud töörahu, mis oleks seejärel võimaldanud tal asuda selle lepingu sätteid järgides läbirääkimistele palgamäära üle.

280.

Mulle näib, et olukord, kus isegi võimalus rakendada teatud palgamäära on seatud sõltuvusse sellest, et eelnevalt antakse allkiri kõigile tingimustele, mis on ette nähtud kollektiivlepingus, mida de facto kohaldatakse sama sektori ettevõtjatele, kes on samalaadses olukorras ning on asutatud Rootsis, läheb kaugemale töötajate kaitse ja sotsiaalse dumpingu ärahoidmise eesmärkide saavutamiseks vajalikust.

281.

See hinnang hõlmab eriti sellist olukorda nagu põhikohtuasjas, kus töötajaid ajutiselt vastuvõtvasse liikmesriiki lähetav ettevõtja on seotud kollektiivlepinguga, mis on õiguspäraselt sõlmitud muus liikmesriigis. Sellises olukorras oleks minu arvates proportsionaalsuse põhimõttega vastuolus soov kohaldada teisest liikmesriigist pärit teenuseosutajale, sealhulgas siseriikliku õigusega kooskõlas algatatud kollektiivse tegutsemise tulemusena, kas tingimusi, mis ei ole suunatud kollektiivse tegutsemise eesmärkide saavutamisele, või tingimusi, mis kordavad neid, mida see teenuseosutaja peab kohaldama eelkõige tulenevalt kollektiivlepingust, mille ta on sõlminud liikmesriigis, kus ta on asutatud.

282.

See lähenemine vastab minu arvates kohtupraktikale, mis nõuab esiteks, et vastuvõtva liikmesriigi õigusaktides sätestatud tingimused, mis reguleerivad teenuste osutamist töötajate ajutise lähetamise teel, tooksid asjaomastele töötajatele tegelikku kasu, mis suurendaks oluliselt nende sotsiaalse kaitstuse taset, ( 103 ) teiseks nõuab see kohtupraktika, nagu eelnevalt on märgitud, et nende tingimuste pakutav kaitse ei oleks juba tagatud ettevõtja suhtes asukohaliikmesriigis kehtivate samasuguste või põhimõtteliselt võrreldavate kohustustega.

283.

Miski ei välista, et seda kohtupraktikat laiendataks ka niisugusele olukorrale nagu põhikohtuasjas. Selle kohtupraktikaga liikmesriigi territooriumil ja kooskõlas selle õigusega algatatud kollektiivsele tegutsemisele seatavad piirid ei kujuta endast sellise tegutsemise õiguse ülemäärast ja talumatut kahjustamist, mis kahjustaks kaitstava õiguse olemust. ( 104 )

284.

Analüüsides põhikohtuasja kostjate algatatud kollektiivse tegutsemise proportsionaalsuse hindamiseks Byggnadsarbetareförbundeti kollektiivlepingu tingimusi, millega nõustumist nõudsid põhikohtuasja kostjad Lavalilt kollektiivse tegutsemisega juba enne kohaldatava palgamäära üle läbirääkimiste algatamist või selle kollektiivlepingu varusätte kohaselt kindlaks määratud palgamäära kohaldamist, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus:

285.

Pean vajalikuks esitada mõned märkused mõne tingimuse kohta, mis on sätestatud Byggnadsarbetareförbundeti kollektiivlepingus ning mille üle pooled Euroopa Kohtus pikalt vaidlesid ehk tööandja makstavate kindlustusmaksete kohta, nn kümnise kohta, mida tööandja maksab erinevate Rootsi organisatsioonide toetuseks, ning tasu kohta, mida tööandja maksab Byggnadsarbetareförbundetile ja mille eesmärk vähemalt näib olevat hüvitada kulud, mis kaasnevad selle ametiühingu kohalike osakondade poolt teostatava palkade kontrollimisega.

286.

Esimeste maksete kohta nähtub põhikohtuasja poolte märkustest ja nende vastustest Euroopa Kohtu kirjalikele küsimustele, et need maksed sisaldasid endas viit kindlustust, mille kohta tuleb leping sõlmida Rootsi äriühinguga ning mille kogumaksumus oli põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal 5,9% palgafondist. Täpsemini sisaldasid need kollektiivset grupikindlustust „AGS”, mis tagab väljamaksed haiguse korral; täiendavat pensionikindlustust „SAF-LO”, mille puhul on soodustatud isikud üle 55-aastased töötajad; „AGB” kindlustust, mis tagab väljamaksed töötuse korral; grupi elukindlustust „TGL”, mis tagab rahalise abi töötajate surma korral ja tööõnnetusi korvavat kindlustust „TFA”. AGS ja SAF-LO kindlustuse kindlustusmaksed olid vastavalt 1,2% ja 4,2% palgafondist ehk kokku 5,4% palgafondist. Kolme ülejäänud kindlustuse maksete kogusumma oli 0,5% palgafondist.

287.

Tuleb esile tuua, et Laval oli nii eelotsusetaotluse esitanud kohtus kui Euroopa Kohtus tungivalt vastu kohustusele sõlmida kindlustusleping kahe esimese kindlustuse kohta. Esimese kindlustuse puhul põhineb tema vastuseis tõsiasjal, et AGS-ist töötajale väljamakse tegemine on seatud sõltuvusse sissetulekust, mis annab õiguse ravikindlustusele Rootsi sotsiaalkindlustusseaduse kohaselt (lagen (1962:381) om allmän försäkring), samas kui ühenduse õiguse kohaselt jääb lähetusse saadetud töötaja seotuks oma elukohariigi sotsiaalkindlustussüsteemiga. Teise puhul kahtleb Laval selle kasulikkuses lähetatud töötajate jaoks, kuna väljamaksed, millele see kindlustus annab õiguse, eeldavad esiteks, et töötaja saavutaks vanuse 55 aastat, mis tähendab üldiselt väga pikka kindlustusperioodi, ja teiseks eeldab see aktiivset kapitali haldamist, mis võib kaasa tuua mitmeid praktilisi ja rahanduslikke probleeme, sealhulgas kumuleerunud vahendite haldamise erinevates liikmesriikides. Lisaks toonitas Laval, et täiendava pensionikindlustuse skeemid on sõnaselgelt arvatud välja direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punktis c nimetatud töötasu miinimummäärast.

288.

Need argumendid ei jäta mind külmaks, vähemalt osas, mis puudutab AGS kindlustust, kui tõlgendus, mille Laval andis Rootsi sotsiaalkindlustusseadusele, on õige, mida põhikohtuasja kostjad ei ole vaidlustanud, kuid milles eelotsusetaotluse esitanud kohus peab siiski veenduma.

289.

Nagu tuletab meelde direktiivi 96/71 põhjendus 21, näeb sätted sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes ette eespool mainitud määrus nr 1408/71, mille artikli 14 lõike 1 punkt a sätestab, et vastavalt selle määruse aluseks olevale ühe liikmesriigi õiguse kohaldamise põhimõttele jäävad liikmesriigi töötaja suhtes, kelle tema tööandja lähetab teise liikmesriigi territooriumile tööle eeldatavalt lühemaks ajaks kui 12 kuud, kehtima esimesena nimetatud liikmesriigi õigusaktid. ( 105 )

290.

Kui Rootsi sotsiaalkindlustusseaduse tõlgendusest ei tulene teisiti, siis tundub mulle, et põhikohtuasja kostjad ei saa nõuda Lavalilt oma kollektiivse tegutsemisega, et see ettevõtja sõlmiks Byggnadsarbetareförbundeti kollektiivlepingus nimetatud AGS kindlustuse lepingu.

291.

Seda hinnangut ei mõjuta minu arvates põhikohtuasja kostjate argument, mille nad esitasid Euroopa Kohtu kirjalikele küsimustele antud vastuses ja mis põhineb tõsiasjal, et Laval oleks võinud taotleda AGS kindlustusmaksetest vabastamist. Tundub, et selline võimalus ei olnud põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal mitte üksnes välistatud, vaid tugineb igal juhul põhimõttele, mis on vastuolus määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 1 punktiga a, mis sätestab, et vähemaks kui kaheteistkümneks kuuks ajutiselt teise liikmesriigi territooriumile lähetatud töötajate suhtes jääb kehtima selle liikmesriigi sotsiaalkindlustuse seadus, kus töötaja tavaliselt töötab.

292.

Mis puudutab ülejäänud kolme kindlustusmakset, siis ma tooksin esile, et mulle tundub vähemalt imelik, et eespool nimetatud AGB kindlustusmakseid võetakse katmaks töötusriski, samas kui lähetatud töötajad ei saa integreeruda vastuvõtva liikmesriigi tööturgu.

293.

Siiski on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne teha kõiki põhikohtuasjas tähtsust omavaid asjaolusid arvestades kindlaks, kas Lavalilt nõutud kindlustusmaksed vastavad eespool punktis 284 kirjeldatud kriteeriumidele.

294.

Nn kümnise kohta leian ma, et põhikohtuasja kostjate Euroopa Kohtu kirjalikele küsimustele antud vastuste kohaselt, mida ei ole vaidlustatud, moodustasid need maksed 0,8% palgafondist. Seda tasu maksti Rootsi kindlustusseltsile mitme soodustatud isiku kasuks vastavalt järgnevale jaotusele: umbes 0,4% oli mõeldud Rootsi kindlustusseltsile, kes pakkus elukindlustust ja hoolekannet töötajate ülalpidamisel olnud isikutele ning väljaspool tööaega esinevate õnnetusjuhtumite kindlustust; umbes 0,3% suunati Rootsi ehitusettevõtjate teadus- ja arendusfondi (Svenska Byggbranschens Utvecklingsfond (SBUF)), et toetada ehitussektoris teadus- ja arendustegevust ja uusi meetodeid; umbes 0,03% oli mõeldud Rootsi äriühingule, mis tegeles töökohtade kohandamisega liikumispuudega inimestele ja nende ümberõppega; umbes 0,04% toetas täiendusõpet ja selle arendamist ehitussektoris ning 0,02% rahastas mainitud Rootsi kindlustusseltsi kulutusi seoses loetletud nelja makse haldamisega.

295.

Mulle näib, et teatav osa maksetest, mida põhikohtuasja kostjad Lavalilt kollektiivse tegutsemisega nõudsid, eelkõige SBUF-i ja ehitussektori täiendusõppe toetus, ei oma kas mingit seost töötajate kaitsega või ei too mingit tegelikku kasu, mis suurendaks oluliselt lähetatud töötajate sotsiaalse kaitstuse taset.

296.

Byggnadsarbetareförbundeti kohalikele osakondadele makstava palkade kontrollimise tasu kohta tuleb esile tuua, et nagu nähtub põhikohtuasja kostjate märkustest nende vastuses Euroopa Kohtu kirjalikele küsimustele, vastab see tasu, mis moodustas 1,5% ehitustöötajate palgafondist iga kontrolliperioodi kohta, mitmele eesmärgile, millest esimene on teha kindlaks, võttes sealjuures arvesse iseärasusi ehitussektoris, milles on suur töötajate voolavus ja esineb erinevaid töötasu maksmise vorme, kas tööandja maksab sotsiaalpartnerite vahel kokku lepitud töötasu. Töötasusid kontrollitakse iga nelja kuni kaheksa nädala tagant nimekirjade põhjal, mida tööandjad esitavad Byggnadsarbetareförbundeti kohalikele osakondadele. Põhikohtuasja kostjate sõnul võimaldas niisugune perioodiline kontroll kokku lepitud, kuid tööandjate poolt tegemata palgatõusude puhul tõsta mitmesaja töötaja palka, kaasa arvatud nende töötajate palka, kes ei olnud ametiühingutega liitunud. Lisaks palkade maksmise kontrollile võimaldab selline kontroll koostada ka palgastatistikat, mille alusel saab pidada tööandjate ühingutega kollektiivläbirääkimisi. Põhikohtuasja kostjad rõhutasid ka, et kontrollimine põhjustas ajavahemikus 2001–2005 suure puudujäägi ning et tööandja makstavad summad kujutavad endast tasu tehtud töö eest, mis toob töötajatele kasu sõltumata nende ametiühinguliikmelisusest.

297.

Üldises plaanis tundub mulle, et selline kontroll, nagu on sätestatud Byggnadsarbetareförbundeti kollektiivlepinguga, on lahutamatult seotud sellele kollektiivlepingu kohaselt kindlaks määratud palgamäära kohaldamisega. Kui nõustuda põhimõttega, et EÜ artikliga 49 ei ole vastuolus, et ametiühingud võivad kollektiivse tegutsemisega teha välismaisele teenuseosutajale kohustuslikuks palgamäära kohaldamise, mis on kindlaks määratud vastavalt kollektiivlepingule, mida kohaldatakse de facto kodumaistele ettevõtjatele, kes tegutsevad samas tegevusharus ja asuvad samalaadses olukorras, siis peab järelikult ühenduse õigus kindlustama nendele ametiühingutele võimaluse tagada nende reeglite järgimine sobivate vahenditega.

298.

Käsitleda jääb küsimus, kas niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas läheks Lavali kohustamine palkade kontrolli tasu maksmiseks Byggnadsarbetareförbundeti kohalikule osakonnale kaugemale sellest, mis on vajalik, et saavutada eesmärk tagada lähetatud töötajatele niisuguse töötasu maksmine, mis oli kindlaks määratud kooskõlas Byggnadsarbetareförbundeti kollektiivlepinguga.

299.

Kuigi selline hinnang oleks üsna oletuslik ja arvestades minu eespool esitatud kaalutlusi ei oleks see ka põhikohtuasja lahendamiseks rangelt vajalik, võib siiski sõnastada mõned üldisemad kaalutlused.

300.

Minu hinnangul tohib sellist tasu võtta ainult tegelike kontrollide eest. See tähendab, et võttes arvesse töötajate lähetamise ajavahemiku ajutist iseloomu ja palkade kontrolli eesmärki, võib neid kontrolle korraldada selle ajavahemiku jooksul, mis võimaldab selle tulemusel suurendada oluliselt lähetatud töötajate kaitset.

301.

Niisugune tasu peaks seega ka kajastama palkade kontrolliga kaasnevaid tegelikke kulusid, mitte rahastama ametiühingute tegevusi, mis ei ole seotud nimetatud eesmärgiga. Kui see nii ei oleks, siis oleks eriti olukorras, kus kõnesolev tasu arvestatakse kollektiivlepingu sätete kohaselt maha lähetatud töötajate palgast, olemas oht, et riivatakse kas nende töötajate negatiivset ühinemisvabadust või vähemalt nende palga kasutamise vabadust, võttes nii neilt nende omandi EIÕK lisaprotokolli nr 1 artikli 1 tähenduses.

302.

Pean selle kohta vajalikuks märkida, et Euroopa Inimõiguste Kohus sedastas hiljuti niisuguse riive olemasolu kohtuasjas Evaldsson jt vs. Rootsi seoses Rootsi tööandja poolt tasude kinnipidamisega nende töötajate palkadelt, kes ei olnud Byggnadsarbetareförbundeti ametiühingu liikmed, eesmärgiga rahastada palkade kontrolli, milles oli Byggnadsarbetareförbundeti kollektiivlepingus kokku lepitud, samas kui Byggnadsarbetareförbundeti kohaliku osakonna raamatupidamise läbipaistmatus välistas asjaolude toimumise hetkel, et neid töötajaid teavitataks nende palgalt kinni peetud summade kasutamisest, mis võttis neilt seega võimaluse kontrollida, et nad ei rahastanud nende veendumustega vastuolus olevaid ametiühingute tegevusi, mis ei olnud seotud palkade kontrolliga. ( 106 )

303.

Euroopa Inimõiguste Kohus leidis seega, et kõnesolevate töötajate omandiõigusesse sekkumine oli ebaproportsionaalne arvestades üldisest huvist tulenevat eesmärki kõige laiemas tähenduses kaitsta ehitussektori töötajaid, mille saavutamist taotleti ametiühingu teostatud palgakontrolliga; Rootsi Kuningriik oleks seda riivet pidanud takistama, kaitsmaks asjaomaseid EIÕK lisaprotokolli nr 1 artiklist 1 tulenevaid töötajate õigusi. ( 107 )

304.

Ka käesolevas kohtuasjas peab eelotsusetaotluse esitanud kohus seda kohtupraktikat minu arvates arvesse võtma, kui ta peab põhikohtuasja lahendamisel vajalikuks hinnata ka seda, kas oli proportsionaalne nõuda palkade kontrolli tasu, mis oleks Lavali jaoks muutunud kohustuslikuks tulenevalt Byggnadsarbetareförbundeti kollektiivlepingust, mille allkirjastamisele üritasid põhikohtuasja kostjad seda ettevõtjat kohustada kollektiivse tegutsemisega.

305.

Tulenevalt vajadusest käsitleda terviklikult neid kollektiivsest tegutsemisest tulenevaid piiranguid, mis on käesolevas kohtuasjas vaidluse all, pean ma vajalikuks märkida, et ma ei leia, et nendega seotud hindamisel, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab sooritama – sealhulgas seoses vastutuse tuvastamise hagiga, mille Laval esitas põhikohtuasjas töötajate ametiühingute vastu –, peaks ta põhikohtuasja kostjate seas eristama ühelt poolt Byggnadsarbetareförbundetit ja tema kohalikku osakonda, kes olid blokaadi algatajad, ja teiselt poolt SEF-i toetustegevuse elluviijana.

306.

Kuigi just see viimane tegevus tõi kaasa tööde katkestamise Vaxholmi kohalikus omavalitsusüksuses toimunud ehitusel ja oli ka peamine põhjus, miks Laval lõpetas Läti töötajate lähetuse sellel ehitusel, oli see tegevus siiski õiguslikus mõttes allutatud blokaadi algatamisele.

307.

Neil põhjustel leian ma, et olukorras, kus liikmesriigis ei ole kollektiivlepingute üldkohaldatavaks tunnistamise süsteemi, ei ole direktiiviga 96/71 ja EÜ artikliga 49 vastuolus, kui ametiühingud üritavad blokaadi ja toetustegevuse vormis kollektiivse tegutsemisega kohustada teisest liikmesriigist pärit teenuseosutajat nõustuma palgamääraga, mis on kindlaks määratud sellise kollektiivlepinguga ühinemise kokkuleppega, mida kohaldatakse de facto kodumaistele ettevõtjatele, kes tegutsevad samas tegevusharus ja asuvad samalaadses olukorras ning mis on sõlmitud esimeses liikmesriigis, mille territooriumile on ajutiselt lähetatud teise liikmesriigi töötajad, kui kollektiivne tegutsemine on õigustatud selliste üldisest huvist tulenevate eesmärkidega nagu töötajate kaitse ja sotsiaalse dumpingu vastane võitlus ja neid ei kasutata nende eesmärkide saavutamisega võrreldes ebaproportsionaalsel viisil. Kollektiivse tegutsemise proportsionaalsuse hindamisel peab eelotsusetaotluse esitanud kohus eelkõige kindlaks tegema, kas põhikohtuasjas käsitletavas kollektiivlepingus ette nähtud töötingimused, millest ametiühingud seadsid sõltuvusse eespool nimetatud palgamäära kohaldamise, vastasid direktiivi 96/71 artikli 3 lõikele 10 ning kas muud tingimused, millest samuti sõltus selle palgamäära kohaldamine, toovad lähetatud töötajaile tegelikku kasu, mis suurendaks oluliselt nende sotsiaalse kaitstuse taset ega dubleeriks võimalikku samasugust või põhimõtteliselt võrreldavat kaitset, mis oli neile tagatud kollektiivlepingute ja/või õigusaktidega, mis kehtisid teenuseosutaja suhtes liikmesriigis, kus ta oli asutatud.

308.

Eespool esitatud kaalutlusile toetudes teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Arbetsdomstoleni küsimustele järgmiselt:

Olukorras, kus liikmesriigis ei ole kollektiivlepingute üldkohaldatavaks tunnistamise süsteemi, ei ole Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiiviga 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega ja EÜ artikliga 49 vastuolus, kui ametiühingud üritavad blokaadi ja toetustegevuse vormis kollektiivse tegutsemisega kohustada teisest liikmesriigist pärit teenuseosutajat nõustuma palgamääraga, mis on kindlaks määratud sellise kollektiivlepinguga ühinemise kokkuleppega, mida kohaldatakse de facto kodumaistele ettevõtjatele, kes tegutsevad samas tegevusharus ja asuvad samalaadses olukorras ning mis on sõlmitud esimeses liikmesriigis, mille territooriumile on ajutiselt lähetatud teise liikmesriigi töötajad, kui kollektiivne tegutsemine on õigustatud selliste üldisest huvist tulenevate eesmärkidega nagu töötajate kaitse ja sotsiaalse dumpingu vastane võitlus ja neid ei kasutata nende eesmärkide saavutamisega võrreldes ebaproportsionaalsel viisil.

Kollektiivse tegutsemise proportsionaalsuse hindamisel peab eelotsusetaotluse esitanud kohus eelkõige kindlaks tegema, kas põhikohtuasjas käsitletavas kollektiivlepingus ette nähtud töötingimused, millest ametiühingud seadsid sõltuvusse eespool nimetatud palgamäära kohaldamise, vastasid direktiivi 96/71 artikli 3 lõikele 10 ning kas muud tingimused, millest samuti sõltus selle palgamäära kohaldamine, toovad lähetatud töötajaile tegelikku kasu, mis suurendaks oluliselt nende sotsiaalse kaitstuse taset ega dubleeriks võimalikku samasugust või põhimõtteliselt võrreldavat kaitset, mis oli neile tagatud kollektiivlepingute ja/või õigusaktidega, mis kehtisid teenuseosutaja suhtes liikmesriigis, kus ta oli asutatud.