KOHTUJURISTI ETTEPANEK

PHILIPPE LÉGER

esitatud 28. septembril 2006¹(1)

Kohtuasi C‑283/05

ASML Netherlands BV

versus

Semiconductor Industry Services GmbH (SEMIS)

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberster Gerichtshof (Austria))

Õigusalane koostöö – Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Artikli 34 punkt 2 – Teises liikmesriigis tehtud otsuse tunnustamata jätmise alus – Kaitseõiguse rikkumine – Selle tunnustamata jätmise aluse kohaldamise suhtes kehtestatud erand – Kostja võimalus tagaseljaotsust vaidlustada – Tingimused – Otsuse kättetoimetamine või teatavakstegemine

1.        Käesolev eelotsusemenetlus käsitleb nõukogu määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli 34 punkti 2,(2) mis näeb ette, millistel tingimustel võib liikmesriik keelduda teises liikmesriigis tagaselja tehtud kohtuotsuse tunnustamisest kaitseõiguse rikkumise puhul, tõlgendamist.

2.        Nimetatud sättes on kehtestatud, et seda keeldumise alust ei kohaldata juhul, kui kostja ei algatanud otsuse vaidlustamise menetlust siis, kui tal oli selleks võimalus.

3.        Austria kohtusüsteemi kõrgeim kohus Oberster Gerichtshof (Austria) palub Euroopa Kohtul täpsustada selle tingimuse sisu, mille kohaselt kostjal oli võimalus otsust vaidlustada. Ta soovib teada, kas seda tingimust tuleb tõlgendada nii, et piisab, et kostja sai teada tagaseljaotsuse olemasolust, või on vaja, et see otsus oli talle kätte toimetud või teatavaks tehtud.

I.      Õiguslik raamistik

4.        Põhikohtuasja lahendamiseks asjakohased ühenduse õigusnormid käsitlevad järgmist kolme punkti: kaitseõiguse tagamine otsuse teinud riigis toimuva algse menetluse käigus; kaitseõiguse tagamine otsuse tunnustamise ja täitmise käigus selles riigis, kus täitmist taotletakse, ja lõpuks selle otsuse täitmisel kohaldatav menetlus.

5.        Need sätted sisalduvad põhiliselt määruses nr 44/2001. Asjakohased sätted, mis puudutavad kostjale kohtukutse esitamise kontrollimist otsuse teinud liikmesriigi kohtu poolt, sisalduvad ka nõukogu määruses nr 1348/2000.(3)

6.        Euroopa Liidu Nõukogu võttis määrused nr 44/2001 ja nr 1348/2000 vastu EÜ asutamislepingu IV jaotise sätete alusel, mis annavad ühendusele pädevuse võtta tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö raames meetmeid, mis on vajalikud ühisturu nõuetekohaseks toimimiseks.

7.        Õigusalast koostööd tsiviilasjade valdkonnas reguleerisid rahvusvahelised konventsioonid kuni Amsterdami lepinguni. Maastrichti leping muutis selle liikmesriikidele ühist huvi pakkuvaks küsimuseks, lisades selle justiits- ja siseküsimuste alast koostööd puudutavasse VI jaotisesse, ja kehtestades ühenduse õiguskorda niinimetatud kolmanda samba.

8.        Amsterdami leping, mis jõustus 1. mail 1999, tõi selle küsimuse ühenduse tasandile, viies selle sisse EÜ asutamislepingu IV jaotisesse. Ühenduse pädevuse tunnustamise tulemusena selles valdkonnas asendas ühenduse õiguslooja olemasolevad rahvusvahelised konventsioonid määrustega.

9.        1. märtsil 2002 jõustunud määrus nr 44/2001 asendas seega 27. septembri 1968. aasta Brüsseli konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(4) kõikides liikmesriikides, kes olid otsustanud osaleda kõnealuse IV jaotise alusel võetud meetmetes.(5)

10.      Määruse nr 44/2001 aluseks on suurel määral võetud Brüsseli konventsioon, millega ühenduse õiguslooja soovis tagada tõelist järjepidevust.(6) Selle eesmärk on ühtlustada eeskirjad kohtualluvuse konflikti kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ning lihtsustada vorminõudeid, et teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine oleks kiire ja lihtne.(7)

11.      Samuti võtab see määrus üle enamiku Brüsseli konventsiooni eeskirjadest ja selle sätted on valdavas enamuses ühesugused nimetatud konventsiooni vastava artikliga.

12.      Määrus nr 1348/2000 omakorda võtab suures osas üle nõukogu 26. mai 1997. aasta aktiga koostatud tsiviil- ja kaubandusasjade kohtu- ja kohtuväliste dokumentide Euroopa Liidu liikmesriikides kätteandmise konventsiooni sisu.(8)

13.      See konventsioon, mis ei jõustunud, võtab ise aluseks Haagis 15. novembril 1965 sõlmitud tsiviil- ja kaubandusasjade kohtu- ja kohtuväliste dokumentide välisriikides kätteandmise konventsiooni.(9)

14.      31. mail 2001 jõustunud määrus nr 1348/2000 on kõikides liikmesriikides peale Taani Kuningriigi ülimuslik selle reguleerimisalasse kuuluva valdkonna sätete suhtes, mis sisalduvad Brüsseli konventsioonis ja Haagi konventsioonis.(10)

A.      Kostja õiguste kaitse algse menetluse käigus

15.      Kui liikmesriigi kohtusse on pöördutud kostja vastu, kelle alaline elukoht on teises liikmesriigis ja kes ei ilmu kohtusse, tuleb sellel kohtul peatada menetlus niikauaks, kuni on tõestatud, et kostjal on olnud võimalus menetluse algatamist käsitlev või võrdväärne dokument saada kätte piisavalt aegsasti, et ta oleks saanud end kaitsta, või on tõestatud, et selleks on võetud kõik vajalikud meetmed. See kohustus on võrreldavas sõnastuses sätestatud määruse nr 44/2001 artikli 26 lõikes 2 ja Brüsseli konventsiooni artikli 20 teises lõigus.

16.      Kui aga menetluse algatamist käsitlev dokument tuli määruse nr 1348/2000 või Haagi konventsiooni kohaselt ühest liikmesriigist teise toimetada, kohaldatakse selle määruse artiklit 19 või nimetatud konventsiooni artiklit 15(11).

17.      Need kaks artiklit on samasugused. Need näevad ette, et kui menetluse algatamist käsitlev või võrdväärne dokument tuli kättetoimetamiseks või teatavakstegemiseks edastada teisele liikmesriigile või osalisriigile määruse nr 1348/2000 või Haagi konventsiooni sätete alusel ning kostja ei ole ilmunud kohtusse, ei langetata kohtuotsust, kui ei ole tõestatud, et:

–        dokument on antud kätte korras, mis on adressaatliikmesriigi siseriiklikus õiguses ette nähtud dokumentide kättetoimetamiseks või teatavakstegemiseks siseriikliku kohtuasja puhul tema territooriumil asuvatele isikutele, või

–        dokument on tegelikult toimetatud kostjale või tema elukohta muul kõnesolevas määruses või konventsioonis ettenähtud viisil

ning et kummalgi juhul on dokument kätte toimetatud või teatavaks tehtud(12) piisavalt aegsasti, et anda kostjale võimalus kaitseks.

18.      Samad artiklid sätestavad peale selle, et iga liikmesriik või osalisriik võib kasutada mööndust eespool viidatud eeskirja kohaldamises, nähes ette, et kohtunik võib teha otsuse juhul, kui on täidetud järgmised tingimused:

–        dokument on edastatud määrusega nr 1348/2000 või Haagi konventsiooniga ettenähtud viisil;

–        dokumendi edastamisest on möödunud vähemalt kuus kuud ning asja arutav kohtunik loeb selle piisavaks;

–        ei ole saadud mingit teatist, ehkki on võetud tarvitusele kõik mõistlikud abinõud selle saamiseks adressaatliikmesriigi pädevate asutuste või ametiisikute kaudu.

19.      Lõpetuseks sätestab määruse nr 1348/2000 artikli 19 lõige 4 sõnastuses, mis on võrreldav Haagi konventsiooni artikli 16 sõnastusega:

„Kui menetluse algatamist käsitlev või sellega samaväärne dokument tuli kättetoimetamiseks või teatavakstegemiseks edastada teisele liikmesriigile käesoleva määruse sätete alusel ning ilmumata jätnud kostja vastu on tehtud tagaseljaotsus, on kohtunikul õigus ennistada otsuse edasikaebamise tähtaeg, kui on täidetud järgmised tingimused:

a)      kostja, ise selles süüdi olemata, ei saanud dokumendist teada piisavalt aegsasti, et kaitseks valmistuda, või ei saanud kohtuotsusest teada õigel ajal, et edasi kaevata, ning

b)      kostja vastuväited ei ole selgelt alusetud.

Tähtaja ennistamise avalduse võib esitada üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui kostja on kohtuotsusest teada saanud.

Iga liikmesriik võib artikli 23 lõike 1 kohaselt teatada, et avaldust ei vaadata läbi, kui see esitatakse pärast teadaandes nimetatud tähtaja möödumist, mis peab olema vähemalt aasta alates kohtuotsuse tegemise kuupäevast”. [Määruse tõlget on parandatud Euroopa Kohtus, kuna selle eestikeelne tõlge on ebatäpne]

B.      Kostja õiguste järgimise kontrollimine otsuse tunnustamise ja täitmise käigus selles liikmesriigis, kus täitmist taotletakse

20.      Vastavalt Brüsseli konventsiooni artiklile 26 ja määruse nr 44/2001 artiklile 33 tunnustatakse osalisriigis või liikmesriigis tehtud kohtuotsust teistes osalisriikides või liikmesriikides ühegi erimenetluse järgimist nõudmata.

21.      Siiski on Brüsseli konventsioonis ja määruses nr 44/2001 piiravalt loetletud põhjused, mille alusel võib teha sellest põhimõttest erandi. Nende põhjuste seas on nimetatud põhjus, et vaatamata algse menetluse käigus ette nähtud tagatistele ei järgitud kostja õigusi.

22.      Brüsseli konventsiooni artikli 27 punkt 2 sätestab selle kohta:

„Otsuseid ei tunnustata:

[…]

2)      kui otsus on tehtud tagaselja ning kostjale ei olnud menetluse algatamist käsitlevat või võrdväärset dokumenti nõuetekohaselt kätte toimetatud või teatavaks tehtud piisavalt aegsasti, et ta oleks saanud end kaitsta;

[…]”.

23.      Määrus nr 44/2001 tegi palju muudatusi Brüsseli konventsioonis sätestatud tunnustamisest ja täitmisest keeldumist õigustavate põhjuste määratlustesse. Kostja õiguste rikkumist puudutava põhjuse osas on määruse nr 44/2001 artikli 34 punkt 2 sõnastatud järgmiselt:

„Otsust ei tunnustata:

[…]

2)      kui otsus on tehtud tagaselja ning kostjale ei olnud menetluse algatamist käsitlevat dokumenti või võrdväärset dokumenti kätte toimetatud või teatavaks tehtud piisavalt aegsasti, et ta oleks saanud end kaitsta, välja arvatud juhul, kui kostja ei algatanud otsuse vaidlustamise menetlust siis, kui tal oli selleks võimalus”. [Määruse tõlget on parandatud Euroopa Kohtus, kuna selle eestikeelne tõlge on ebatäpne]

C.      Menetlus, mida kohaldatakse otsuse täitmisel selles riigis, kus täitmist taotletakse

24.      Määrusega nr 44/2001 on samuti tehtud muudatusi menetluses, mida kohaldatakse otsuse täitmisel selles riigis, kus täitmist taotletakse, ning need muudatused on käesoleva kohtumenetluse jaoks asjakohased.

25.      Nagu Brüsseli konventsiooniski, toimub täitmisele pööramise taotlemine ühepoolse taotluse põhjal, mille puhul võistlev seisukohtade vahetamine leiab aset üksnes edasikaebamise korral.

26.      Erinevalt nimetatud konventsioonist näeb määrus nr 44/2001 aga ette, et selle taotluse uurimise tulemusena ei tehta kohtuotsust, vaid lihtsalt täitmismäärus, mille teeb kas kohus või pädev asutus pärast puhtalt vormilist kontrolli.

27.      Vastupidi Brüsseli konventsioonis sätestatule uurib kohus määruse nr 44/2001 kohaselt keeldumise aluseid, nagu näiteks selle määruse artikli 34 punktis 2 sätestatud kaitseõiguse rikkumisele tuginevat alust üksnes juhul, kui see täitmismäärus edasi kaevatakse. Määruse nr 44/2001 artikli 41 kohaselt kuulutatakse kohtuotsus täitmisele pööratavaks kohe pärast artiklis 53 nimetatud vorminõuete täitmist, kontrollimata keeldumise aluseid, mis on sätestatud eeskätt selle määruse artiklis 34.

28.      Määruse nr 44/2001 artiklite 53–55 kohaselt on nendeks vorminõueteks kohtuotsuse koopia esitamine, mis võimaldab kinnitada selle otsuse ehtsust, ja otsuse teinud kohtu või päritoluliikmesriigi pädeva asutuse poolt välja antud tunnistuse või, vajaduse korral, võrdväärse dokumendi esitamine. Selles tunnistuses, mis peab olema koostatud nimetatud määruse V lisas esitatud tüüpvormi põhjal, peab eelkõige olema märgitud menetluse algatamist käsitleva dokumendi kättetoimetamise või teatavakstegemise kuupäev, kui otsus on tehtud tagaselja, ning asjaolu, et kohtuotsus kuulub päritoluriigis täitmisele.

29.      Määruses nr 44/2001 ei ole aga korratud Brüsseli konventsiooni artiklis 47 ette nähtud tingimust, mille kohaselt otsuse täitmist taotlev asjaosaline peab esitama samuti kõik dokumendid, mis võivad tõendada, et otsus toimetati kätte vastavalt päritoluliikmesriigi seadustele(13). Selle kohta sätestab määruse nr 44/2001 artikli 42 lõige 2:

„Täitmismäärus toimetatakse kätte või tehakse teatavaks poolele, kelle vastu täitmist taotletakse, koos kohtuotsusega, kui seda kõnealusele poolele pole juba kätte toimetatud või teatavaks tehtud.” [täpsustatud tõlge]

II.    Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

30.      Käesoleva menetluse aluseks on Veldhoven’is (Madalmaad) asuva äriühingu ASML Netherlands BV(14) ja Feistritz‑Drau’s (Austria) asuva äriühingu Semiconductor Industry Services GmbH (SEMIS)(15) vaheline vaidlus. See käsitleb Rechtbank’s‑Hertogenboschi poolt 16. juunil 2004 Madalmaades tehtud tagaseljaotsuse, millega SEMIS‑elt mõisteti ASML-i kasuks välja rahasumma, täitmist Austrias.

31.      Eelotsusetaotlusest nähtub, et kohtukutse ilmuda Rechtbank’s‑Hertogenboschi 19. mai 2004. aasta kohtuistungile toimetati SEMIS‑ele kätte alles 25. mail 2004. Samuti nähtub, et Rechtbank’s‑Hertogenboschi 16. juuni 2004. aasta tagaseljaotsust SEMIS‑ele kätte toimetatud ega teatavaks tehtud ei ole.

32.      ASML-i taotlusel tunnistati tagaseljaotsus Austria esimese astme kohtu Bezirksgericht Villachi 20.detsembri 2004. aasta määrusega täitmisele pööratavaks, võttes arvesse Rechtbank’s‑Hertogenboschi 6. juuli 2004. aasta tõendit, mis tunnistas tagaseljaotsuse „esialgu täitmisele pööratavaks”. Austria kohus pööras selle otsuse ka sundtäitmisele.

33.      SEMIS‑ele tehti teatavaks selle määruse ärakiri. Tagaseljaotsust sellele täitmisteatele lisatud ei olnud.

34.      SEMIS esitas mainitud määruse peale apellatsioonkaebuse ja Landesgericht Klagenfurt (Austria) jättis täitmise taotluse rahuldamata, kuna otsuse vaidlustamise võimaluse tingimus määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 2 tähenduses eeldab selle kohtu arvates seda, et kostjale on see otsus kätte toimetatud või teatavaks tehtud. Landesgericht Klagenfurt lükkas ümber ASML‑i argumendid selle kohta, et kohaldada tuleks artikli 34 punktis 2 sisalduvat tunnustamata jätmise aluse suhtes kehtestatud erandit, kuna SEMIS oli teadlik esiteks nii Madalmaades tema vastu algatatud menetlusest, kuna talle oli selle kohta 25. mail 2004 kätte toimetatud või teatavaks tehtud kohtukutse, ja teiseks ka mainitud tagaseljaotsuse olemasolust, kuna talle oli teatavaks tehtud Bezirksgericht Villachi 20. detsembri 2004. aasta määrus.

35.      ASML-i apellatsioonkaebust menetlev Oberster Gerichtshof leiab, et vaidluse lahendus sõltub küsimusest, kas määruse nr 44/2001 artikli 34 punktis 2 sisalduv tunnustamata jätmise aluse suhtes kehtestatud erandi tingimus on täidetud, st kas tuleb sedastada või mitte, et SEMIS ei algatanud tagaseljaotsuse vaidlustamise menetlust siis, kui tal oli selleks võimalus.

36.      Seega otsustas Oberster Gerichtshof menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas [määruse (EÜ) nr 44/2001] artikli 34 [punkti] 2 lauseosa „välja arvatud juhul, kui kostja ei algatanud otsuse vaidlustamise menetlust siis, kui tal oli selleks võimalus” tuleb tõlgendada nii, et see „võimalus” eeldab igal juhul liikmesriigis tehtud hagi rahuldamise tagaseljaotsuse nõuetekohast kättetoimetamist või teatavakstegemist vastavalt kohaldatavatele kättetoimetamist või teatavakstegemist puudutavatele sätetele?

2.      Kui vastus esimesele küsimusele on eitav,

siis kas Rechtbank’s‑Hertogenboschi 16. juuni 2004. aasta tagaseljaotsuse Austrias täitmisele pööratavaks tunnistamise taotlust ning välisriigi niisuguse täitedokumendi, mis on tunnistatud täitmisele pööratavaks, sundtäitmisele pööramist käsitleva määruse ärakirja kättetoimetamise või teatavakstegemisega tekkis kostjal ja võlgnikul (kostja menetluses, mis puudutab otsust, mille täitmist taotletakse) kohustus kontrollida esiteks, kas niisugune kohtuotsus on olemas, ja teiseks uurida, millised edasikaebamise võimalused näeb ette otsuse teinud riigi õiguskord, et sellest lähtudes määrata kindlaks, kas tal oli võimalus otsust vaidlustada, mis on peamine eeldus selleks, et kohaldada erandit määruse nr 44/2001 artiklis 34 sätestatud tunnustamata jätmise alustest?”

III. Analüüs

37.      On selge, et määruse nr 44/2001 artikli 34 punktis 2 sätestatud tunnustamata jätmise alus on käesolevas asjas kohaldatav. See säte näeb ette, et otsust ei tunnustata, kui kostjale ei ole menetluse algatamist käsitlevat dokumenti või võrdväärset dokumenti kätte toimetatud piisavalt aegsasti, et ta oleks saanud end kaitsta.

38.      Eelotsustetaotluse esitanud kohtu esitatud teabest nähtub, et kohtukutse ilmuda Madalmaade kohtu 19. mai 2004. aasta kohtuistungile toimetati kostjale Madalmaades kätte alles pärast seda kohtuistungit, st 25. mail 2004, ja Rechtbank’s‑Hertogenboschi tegi 16. juunil 2004 tagaseljaotsuse, mõistes SEMIS-elt ASML-i kasuks välja rahasumma. Seega menetluse algatamist käsitlevat dokumenti ei toimetatud kätte või ei tehtud teatavaks piisavalt aegsasti, et SEMIS oleks saanud end kaitsta.

39.      Käesoleva eelotsusemenetluse esemeks on määratleda, kas on täidetud tingimused selle tunnustamata jätmise aluse suhtes kehtestatud erandi kohaldamiseks. Määruse nr 44/2001 artikli 34 punktis 2 on ette nähtud, et kaitseõigusel põhinev tunnustamata jätmise alus tuleb kõrvale jätta juhul, kui kostja ei algatanud tagaseljaotsuse vaidlustamise menetlust siis, kui tal oli selleks võimalus.

40.      Oma kahe eelotsuse küsimustega, mida ma soovitan Euroopa Kohtul käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas tingimus, mille kohaselt kostjal pidi olema võimalus tagaseljaotsust vaidlustada, tähendab, et kostja pidi tutvuma selle otsuse sisuga, nii et see otsus pidi kostjale olema kätte toimetatud või teatavaks tehtud, või piisab sellest, et kostja oli selle otsuse olemasolust pelgalt teada saanud.

41.      Kõnealune kohus küsib seega sisuliselt, kas määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et selles ette nähtud erand, mille kohaselt kaitseõiguse rikkumisel põhinevat tunnustamata jätmise alust ei kohaldata juhul, kui kostja ei algatanud otsuse vaidlustamise menetlust siis, kui tal oli selleks võimalus, nõuab, et see otsus oleks talle kätte toimetatud või teatavaks tehtud, või piisab sellest, et kostja oli selle olemasolust teada saanud.

42.      Käesoleva menetluse käigus esitatud seisukohad võib koondada kahe vastandliku teesi alla.

43.      Ühelt poolt väidavad ASML ja Ühendkuningriigi valitsus, et määruse nr 44/2001 artikli 34 punktis 2 sätestatud erand ei nõua otsuse kättetoimetamist või teatavakstegemist. Nimetatud valitsuse väitel tähendaks sellise nõudmise süstemaatiline tunnistamine ühenduse õiguslooja eesmärgi eiramist, kes kaotas Brüsseli konventsiooni artikli 27 punktis 2 sätestatud menetluse algatamist käsitleva dokumendi nõuetekohase kättetoimetamise või teatavakstegemise tingimuse. Ühendkuningriigi valitsus leiab sellest tulenevalt, et piisab sellest, et otsuse täitmist taotlev osapool teavitab kostjat selle otsuse olemasolust ning viimasel tuleb kontrollida, kas ta saab seda vaidlustada. Seega tuleb selle riigi kohtul, kus täitmist taotletakse, hinnata, kas iga asja konkreetsetel asjaoludel oli kostjal piisav võimalus vaidlustamise menetluse algatamiseks.

44.      Teiselt poolt väidavad Saksa, Madalmaade, Austria ja Poola valitsus ning komisjon, et võimalus algatada otsuse vaidlustamise menetlus tähendab, et selle sisu peab tundma. Selle olemasolu teadmisest üksi ei piisa. Seega on nad seisukohal, et määruse nr 44/2001 artikli 34 punktis 2 sätestatud erand eeldab otsuse kättetoimetamist või teatavakstegemist.

45.      Saksa ja Austria valitsus rõhutavad sellegipoolest, et selle kättetoimetamise või teatavakstegemise vorminõuded peavad olema võrreldavad nõuetega, mis ühenduse õiguslooja on määruse nr 44/2001 artikli 34 punktis 2 ette näinud menetluse algatamist käsitlevate dokumentide kohta, millest tingituna ei saa niisugune vorminõuete eiramine, mis ei kahjusta kaitseõigust, olla piisav selleks, et jätta erand kohaldamata.

46.      Nõustun teise eespool esitatud teesiga. Vaidlustamisvõimaluse tingimus eeldab minu arvates seda, et kostja sai tutvuda kõnealuse otsuse sisuga. See tingimus eeldab järelikult, et see otsus toimetati kostjale kätte või tehti talle teatavaks, vastavalt samadele nõuetele kui määruse nr 44/2001 artikli 34 punktis 2 ette nähtud menetluse algatamist käsitlevat dokumenti puudutavad nõuded, st et pelk vorminõuete eiramine, mis ei kahjusta kaitseõigust, ei saa olla piisav selleks, et jätta erand kohaldamata.

47.      Minu seisukoht põhineb kõigepealt määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 2 tekkelool, seejärel selle määruse otsuste täitmist puudutavatel sätetel, iseäranis artikli 42 lõikel 2, ja lõpuks kaitseõiguse aluspõhimõttel.

1.      Määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 2 tekkelugu

48.      Määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 2 sisus ei ole tegelikult esitatud juhiseid käesolevas menetluses uuritavale küsimusele vastamiseks. Seevastu võimaldab selle sätte tekkelugu hinnata seda, milline ulatus on muudatustel, mille ühenduse õiguslooja tahtis teha kaitseõiguse rikkumisel põhineva tunnustamata jätmise aluse sisus.

49.      Sätestades, et seda tunnustamata jätmise alust ei kohaldata juhul, kui kostja ei algatanud kõnesoleva otsuse vaidlustamise menetlust siis, kui tal oli selleks võimalus, soovis ühenduse õiguslooja vaieldamatult piirata selle aluse Brüsseli konventsiooni artikli 27 punktis 2 sätestatud ulatust.

50.      Selle piirangu põhjused ei ole määruse nr 44/2001 põhjendustes otseselt esitatud. Sellegipoolest nähtuvad need väga selgelt Euroopa Ühenduste Komisjoni poolt 14. juulil 1999 nõukogule esitatud määruse ettepaneku(16) artikli 41 punkti 2 kommentaaris. Tundub, et see kommentaar on asjakohane määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 2 tõlgendamiseks, kuna antud säte on peaaegu ühesugune komisjoni ettepanekuga.(17)

51.      Kõnealuse kommentaari kohaselt on määrsõna „nõuetekohaselt” kaotamise ja vaidlusaluse erandi määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 2 lisamise eesmärk tühistada kaks järeldust, mille Euroopa Kohus tegi Brüsseli konventsiooni artikli 27 punktist 2.

52.      Esimene järeldus, mille Euroopa Kohus tegi 3. juuli 1990. aasta kohtuotsuses Lancray,(18) on see, et vorminõuete eiramine menetluse algatamist käsitleva dokumendi kättetoimetamisel takistab tagaseljaotsuse tunnustamist isegi siis, kui see nõuete eiramine ei kahjustanud kostja huve ja viimasel oli piisavalt aega oma kaitse kindlustamiseks.(19) Euroopa Kohtu kohaselt peab välisriigi tagaseljaotsuse tunnustamiseks adressaatriigis olema kumulatiivselt täidetud määrsõnaga „nõuetekohaselt” kehtestatud nõuetekohasuse tingimus ja väljendis „piisavalt aegsasti” sisalduv menetluse algatamist käsitleva dokumendi kättetoimetamise või teatavakstegemise aja tingimus, mis on sätestatud Brüsseli konventsiooni artikli 27 punktis 2.

53.      Teise järelduse tegi Euroopa Kohus 12. novembri 1992. aasta kohtuotsuses Minalmet.(20) Selle otsuse aluseks olnud kohtuasjas soovis Inglise õiguse alusel asutatud äriühing, et Ühendkuningriigis tehtud tagaseljaotsus, millega mõisteti Saksa äriühingult tema kasuks välja rahasumma, täidetakse Saksamaal. Menetluse algatamist käsitlevat dokumenti kostjale nõuetekohaselt teatavaks ei tehtud. Seevastu tehti talle nõuetekohaselt teatavaks tagaseljaotsus.

54.      Euroopa Kohus leidis, et Brüsseli konventsiooni artikli 27 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus tagaseljaotsuse tunnustamine juhul, kui kostjale ei ole menetluse algatamist käsitlevat dokumenti nõuetekohaselt teatavaks tehtud, kuigi kostja sai seejärel teada tehtud otsusest ja ta ei kasutanud päritoluriigi õiguses olemasolevaid edasikaebamise võimalusi.

55.      Sama seisukoht võeti 10. oktoobri 1996. aasta kohtuotsuses Hendrikman ja Feyen(21) kostja puhul, kes ei olnud teadlik tema vastu algatatud menetlusest, kuid kelle eest ilmus kohtusse advokaat, keda ta ei olnud volitanud. Euroopa Kohus leidis, et seda kostjat tuleb käsitleda kui kohtusse ilmumata jäänud kostjat, kelle suhtes tehti tagaseljaotsus Brüsseli konventsiooni artikli 27 punkti 2 tähenduses, ja seda analüüsi ei seadnud kahtluse alla asjaolu, et kostjal oli võimalus esitada otsuse peale tühistamishagi esindatuse nõuete rikkumise alusel.

56.      Nagu komisjon rõhutas, võib selle kohtupraktika puhul olla oht, et see innustab võlgnikku passiivsusele või lausa pahausksusele.(22) Võlgnikul, kellel ei olnud päritoluliikmesriigis vara, mida oleks võimalik arestida, oli igati kasulik selles riigis tehtud otsust mitte vaidlustada ja vaidlustada seejärel selle täitmisele pööramine, tuginedes asjaolule, et menetluse algatamist käsitlevat dokumenti ei toimetatud talle kätte ega tehtud teatavaks piisavalt aegsasti, et ta oleks saanud end kaitsta.

57.      Selle kohta tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on leidnud, et hageja, kelle kasuks osalisriigis kohtuotsus tehti, ja kes võis saavutada otsuse täitmisele pööramise teises osalisriigis, ei saa esitada viimati nimetatud riigis võlgniku vastu uut hagi, millel on sama ese.(23) Seda kohtupraktikat arvestades on taotlejal juhul, kui täitmisele pööramisest taotluse saanud liikmesriigis keeldutakse, võimatu saavutada selles riigis nii päritoluliikmesriigis tehtud kohtuotsuse täitmist kui ka uut täidetavat kohtuotsust.

58.      Määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 2 eesmärk on seega ühelt poolt välistada võimalus, et menetluse algatamist käsitleva dokumendi pelk vorminõuete eiramine võiks põhjustada täitmisele pööramisest keeldumise, kui see nõuete eiramine ei takistanud kostjal kindlustada oma kaitset. Teiselt poolt on selle sätte eesmärk vältida olukorda, kus kostja ootaks oma kaitseõiguse rikkumisele tuginemiseks kuni tunnustamis- ja täitemenetluseni selles riigis, kus täitmist taotletakse, samas kui tal oli võimalus seda otsust vaidlustades oma õigusi kaitsta riigis, kus vastav otsus tehti.

59.      Seega on tegemist lihtsalt menetluse kuritarvitamise vältimisega. Otsustades lõpetada eespool viidatud kohtuotsusest Minalmet tuleneva kohtupraktika, soovis ühenduse õiguslooja, et kostja ei saaks kasu sellest, et ta omaenda hooletuse tõttu ei kaitsnud oma õigusi, kasutamata olemasolevaid võimalusi otsuse vaidlustamiseks.

60.      Sellest hoolimata ei soovinud ühenduse õiguslooja minu arvates kohustada kostjat astuma iseseisvaid samme, mis lähevad kaugemale tavapärasest hoolsusest oma õiguste kaitsel, nagu näiteks otsima teises liikmesriigis tehtud otsust, mille keelt ta ei pruugi mõista ja mille õigussüsteemi ta ei tunne. Kohustada kostjat astuma selliseid samme ületaks minu arvates ilmselgelt vaidlusaluse erandi ulatust.

61.      Sätestades, et tagaseljaotsust tuleb tunnustada riigis, kus tunnustamist taotletakse, juhul, kui kostja ei algatanud selle otsuse vaidlustamise menetlust, leidis ühenduse õiguslooja, et algse menetluse käigus toimunud kaitseõiguse rikkumist võib selle vaidlustamisega hüvitada ning see pidi võimaldama hagejal tulemuslikult kaitsta oma huve selle riigi kohtus, kus otsus tehti.

62.      Ühenduse õiguslooja lükkas seega ümber arutluskäigu, millele tugines Euroopa Kohtu seisukoht eespool viidatud kohtuotsuses Minalmet, mille kohaselt õige aeg, mil kostja võib ennast kaitsta, on kohtumenetluse algatamise hetk, ning võimalus hiljem kasutada õiguskaitsevahendit juba täitmisele pööratavaks tunnistatud tagaseljaotsuse vastu ei saa olla otsusele eelneva kaitsega võrdväärne tegutsemisviis.(24)

63.      Ühenduse õiguslooja selline uus lähenemine annab põhjust arvata, et kostja, kelle suhtes on tehtud tagaseljaotsus, võib tegelikult olla võrreldavas olukorras selle olukorraga, kui ta esimest korda päritoluriigi kohtusse kutsuti. Selles osas on tagaseljaotsusel samasugune roll kui menetluse algatamist käsitleval dokumendil. Sellega peab kostjat kohtuasja asjaoludest teavitama ja andma talle võimaluse end kaitsta.(25)

64.      Niisiis on oluline, et kostja saaks tutvuda selle otsuse sisuga. Tegelik vaidlustamisvõimalus, mille kaudu kostja saab oma õigusi kaitsta nii, nagu ta oleks võinud teha algsel kohtuistungil, juhul kui menetluse algatamist käsitlev dokument oleks talle nõuetekohaselt kätte toimetatud või teatavaks tehtud, nõuab järelikult, et kostjal oleks võimalus tutvuda tagaselja langetatud otsuse põhjendustega, et neid tõhusalt vaidlustada.

65.      Sellest tuleneb loogiliselt, et see otsus peab olema talle kätte toimetatud või teatavaks tehtud, niisamuti nagu menetluse algatamist käsitlev dokument. Määruses nr 44/2001 kehtestatud tunnustamata jätmise aluse kohaldamise suhtes kehtiv erand viib kindlalt paralleeli tõmbamiseni menetluse algatamist käsitleva dokumendi ja tagaseljaotsuse vahel. Seda erandit ei saa seega kohaldada juhul, kui kostjat teavitati üksnes tagaseljaotsuse olemasolust nagu käesolevas asjas, kus talle toimetati kätte või tehti teatavaks selle otsuse täidetavaks kuulutamise otsus.

66.      Määruse nr 1348/2000 kohaselt tuleb kostjale see otsus kätte toimetada või teatavaks teha keeles, millest ta aru saab. Seega, nagu on sätestatud nimetatud määruse artiklis 8, tuleb kostjat informeerida selle kohta, et ta võib keelduda selle dokumendi vastuvõtmisest, kui see on koostatud muus keeles kui adressaatliikmesriigi ametlik keel, või kui nimetatud liikmesriigis on mitu ametlikku keelt siis kättetoimetamise või teatavakstegemise koha ametlik keel või üks selle ametlikest keeltest, või edastava liikmesriigi keel, millest adressaat aru saab.

67.      Samuti, kuigi määrused nr 1348/2000 ja nr 44/2001 ei sisalda vastavaid nõudeid, kaldun arvama nagu ka Poola valitsus, et otsuse kättetoimetamisel või teatavakstegemisel tuleb kostjat teavitada ka selle edasikaebamise vahenditest. Vaidlustamise võimalust puudutav tingimus eeldab minu arvates ka seda, et kostja teab vahendeid selle otsuse vaidlustamiseks, mille täitmist taotletakse.

68.      Tõsi küll, nagu Ühendkuningriigi valitsus rõhutab, on see nõue täitmise taotleja jaoks koormav. Siiski tuleb seda ülesannet hinnata mõlema poole olukordade põhjal ning otsides õiget tasakaalu nende kohustuste vahel. On selge, et tagaseljaotsuse vaidlustamiseks olemas olevad võimalused on kohustatud kindlaks määrama üks või teine osapool. Olen seisukohal, et selle tegemiseks on paremad võimalused otsuse täitmise taotlejal. Ühelt poolt kuuluvad vaidlustamise vahendid enamasti tema riigi õiguskorra alla. Teiselt poolt on temal teatav huvi vaidlusaluse erandi kohaldamiseks ja selleks, et kostjale antaks vaieldamatult võimalus tagaseljaotsuse vaidlustamiseks.

69.      Lõpetuseks, nagu rõhutasid Saksa ja Austria valitsus, peavad selle otsuse, mille täitmist taotletakse, kostjale kättetoimetamise või teatavakstegemise vorminõuded olema võrreldavad ühenduse õiguslooja poolt määruse nr 44/2001 artikli 34 punktis 2 ette nähtud nõuetega selles osas, mis puudutab menetluse algatamist käsitlevaid dokumente. Pelk vorminõuete eiramine, mis ei kahjusta kaitseõigust, st kostja võimet tutvuda kohtuasja asjaoludega ja oma õigusi kaitsta, ei saa olla piisav selleks, et jätta erand kohaldamata.

70.      Järelikult, arvestades määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 2 tekkelugu, nõuab erandi jaoks kehtestatud tingimus, mille kohaselt kostjal peab olema võimalus tagaseljaotsust vaidlustada, et see otsus peab olema talle kätte toimetatud või teatavaks tehtud.

71.      Seda analüüsi kinnitavad minu arvates määruse nr 44/2001 täitemenetlust puudutavad sätted, iseäranis artikli 42 lõige 2.

2.      Täitemenetlust puudutavad eeskirjad

72.      Nagu ma juba märkisin, ei korda määrus nr 44/2001 Brüsseli konventsiooni artikli 47 punktis 1 sõnaselgelt sätestatud nõuet, mille kohaselt otsuse täitmist taotlev asjaosaline peab esitama kõik dokumendid, mis võivad tõendada, et otsus toimetati kätte vastavalt päritoluliikmesriigi seadustele.

73.      Määrus nr 44/2001 nõuab nii nagu Brüsseli konventsioon, et teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse tunnustamist või selle täitmist taotlev asjaosaline esitaks selle otsuse koopia, mis vastab selle ehtsuse kindlakstegemiseks vajalikele tingimustele. Määrus nõuab samuti otsuse teinud liikmesriigi kohtu või pädeva asutuse väljaantud tunnistuse või, vajaduse korral, võrdväärse dokumendi esitamist, mis kinnitab, et see otsus kuulub kõnealuses riigis täitmisele, ja milles on esitatud eelkõige menetluse algatamist käsitleva dokumendi kättetoimetamise või teatavakstegemise kuupäev, kui otsus on tehtud tagaselja.

74.      Seejärel on määruses sätestatud, et kohtuotsus, mille täitmist taotletakse, kuulutatakse täitmisele pööratavaks kohe pärast nimetatud vorminõuete täitmist. Lõpuks sätestab määruse nr 44/2001 artikli 42 lõige 2, et „[t]äitmismäärus toimetatakse kätte või tehakse teatavaks poolele, kelle vastu täitmist taotletakse, koos kohtuotsusega, kui seda kõnealusele poolele pole juba kätte toimetatud või teatavaks tehtud”.

75.      Olen seisukohal, et selle sätte lauseosas „koos kohtuotsusega, kui seda kõnealusele poolele pole juba kätte toimetatud või teatavaks tehtud” osutatud „kohtuotsus” ei saa olla muud kui kohtuotsus, mille täitmist taotletakse ja mille täitmisele pööratavust on tunnustatud riigis, kus täitmist taotleti. Seda tõlgendust toetab ka komisjon, nagu ta teatas kohtuistungil Euroopa Kohtu küsimusele vastates.

76.      Minu arvates saab määruse nr 44/2001 artikli 42 lõike 2 sisust teha kaks järeldust.

77.      Esimene järeldus on see, et määrus nr 44/2001 lubab, et selle otsuse kättetoimetamine või teatavakstegemine, mille täitmist taotletakse, ei ole eeltingimus täitmistaotluse esitamisele riigis, kus täitmist taotletakse, ja selle kohtuotsuse võib kostjale kätte toimetada või teatavaks teha samal ajal kui määruse selle otsuse täidetavaks kuulutamise kohta kõnealuses riigis.

78.      Esimese järelduse eesmärk on minu arvates võtta arvesse Euroopa Kohtu poolt 14. märtsi 1996. aasta kohtuotsuses Van der Linden antud Brüsseli konventsiooni artikli 47 punkti 1 tõlgendust.(26)

79.      Selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas vaidlustas R. van der Linden, kelle elukoht on Belgias, Saksa kohtu poolt tema vastu tehtud nende kahe tagaseljaotsuse täitmise Belgias, millega mõisteti temalt Saksamaal asuva kindlustusseltsi kasuks välja rahasummad. R. van der Linden väitis, et täitmistaotluse esitamise ajal ei esitatud tõendeid nende otsuste kättetoimetamise kohta.

80.      Ometigi oli kindlustusselts need otsused vastavalt Belgia õigusnormidele uuesti kätte toimetanud menetluse käigus, mille R. van der Linden algatas nende otsuste Belgias täitmisele pööratavaks tunnistamise otsuse peale. Seega tuli vastata küsimusele, kas Brüsseli konventsiooni artikli 47 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et tõendid selle otsuse kättetoimetamise kohta, mille täitmist taotletakse, võib esitada pärast täitmistaotluse esitamist, täpsemalt vaidlustamismenetluse käigus, mille kostja algatas otsuse peale, millega kohtuotsust lubati täita taotluse saanud riigis.

81.      Euroopa Kohus vastas sellele küsimusele jaatavalt, põhinedes Brüsseli konventsiooni artikli 47 punktis 1 sätestatud kättetoimetamise nõude eesmärkidele. Ta meenutas, et selle nõude eesmärk on esiteks teha kostjale teatavaks tema suhtes tehtud otsus ja teiseks anda talle võimalus täita seda otsust vabatahtlikult enne täitmisele pööramise taotluse esitamist.(27) Ta järeldas sellest, et tõendi kõnealuse otsuse kättetoimetamise kohta võib juhul, kui riigi menetluskord seda lubab, esitada pärast taotluse esitamist, näiteks vaidlustamismenetluse käigus, mille kostja algatas otsuse peale, millega lubati täita kohtuotsust taotluse saanud riigis; tingimusel, et kostjale on jäetud mõistlik ajavahemik asjassepuutuva otsuse vabatahtlikuks täitmiseks ja et selle otsuse täimist taotlev pool kannab kõik tarbetu menetluse kulud.

82.      Samuti möönis Euroopa Kohus kaudselt, et kõnealune kättetoimetamine või teatavakstegemine võib toimuda vastavalt selles riigis kohaldatavatele eeskirjadele, kus täitmist taotletakse, mitte ainuüksi vastavalt selle riigi seadustele, kus otsus tehti, nagu on mainitud Brüsseli konventsiooni artikli 47 punktis 1.

83.      Seega muudab määruse nr 44/2001 artikli 42 lõige 2 Euroopa Kohtu poolt eespool viidatud kohtuotsuses Van der Linden Brüsseli konventsiooni raames lubatud võimaluse ühenduse õigusnormiks.

84.      Teine järeldus, mis tuleb minu arvates teha määruse nr 44/2001 artikli 42 lõike 2 sisust, on see, et täitmistaotluse esemeks oleva otsuse peab teatud hetkel tingimata kätte toimetama või teatavaks tegema poolele, kelle vastu seda täitmist taotletakse.

85.      Seda analüüsi toetab artikli 42 lõikes 1, mis puudutab täitmise taotlejat, ja selle artikli lõikes 2, mida kohaldatakse kostja suhtes, kasutatud sõnade erinevus. Artikli 42 lõige 1 näeb ette, et täitmismääruse taotluse kohta tehtud otsusest „teatatakse” täitmistaotluse esitajale viivitamata. Artikli 42 lõikes 2 on aga kasutatud väljendit „kätte toimetama” ja „teatavaks tegema”.

86.      Nagu Madalmaade valitsus märgib, nähtub määruse nr 44/2001 artikli 42 lõikest 2 seega, et otsus, mille täitmist taotletakse, tuleb kätte toimetada või teatavaks teha enne täitmistaotluse esitamist adressaatriigis. Kui seda ei ole tehtud, tuleb see igal juhul kätte toimetada või teatavaks teha täitmismääruse kättetoimetamise või teatavakstegemisega samal ajal.

87.      Vastavalt määruses nr 44/2001 sätestatud täitemenetluse korrale ja Euroopa Kohtu seisukohale eespool viidatud kohtuotsuses Van der Linden, tuleb tõendid selle kohta, et otsus on juba kätte toimetatud või teatavaks tehtud, esitada täitmise taotlejal.

88.      Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte või tehakse teatavaks samal ajal kui selle täitmismäärus, peab kostjal vastavalt Euroopa Kohtu eespool viidatud kohtuotsuses Van der Linden võetud seisukohale olema piisavalt aega selle otsuse vabatahtlikuks täitmiseks. Tal peab samuti olema piisavalt aega selle otsuse vaidlustamiseks kohtuotsuse teinud riigis.

89.      Sada analüüsi toetab määruse nr 44/2001 artikli 46 lõige 1, mis käsitleb välismaa kohtuotsuse täidetavaks kuulutamise peale esitatud selle kaebuse tagajärgi, mille on esitanud pool, kelle suhtes kohtuotsuse täitmist taotletakse. Kõnealuse sätte kohaselt võib kohus, kellele kaebus esitatakse, menetluse peatada, kui kohtuotsuse teinud riigis on selle otsuse peale esitatud kaebus. Sama sätte alusel võib kõnealune kohus juhul, kui sellise kaebuse esitamise tähtaeg ei ole veel möödunud, määrata kostjale ka tähtaja, mille jooksul tuleb kaebus esitada.(28)

90.      Selleks et määruse nr 44/2001 artikli 34 punktis 2 osutatud tunnustamata jätmise aluse suhtes kehtestatud erand oleks kohaldatav, peaks taotluse saanud liikmesriigi kohus, kes määras kostjale tähtaja kaebuse esitamiseks, sellisel juhul kontrollima, et täitmistaotluse esemeks olev otsus toimetati tema soovi korral kostjale kätte või tehti talle teatavaks talle arusaadavas keeles ning kooskõlas määruse nr 1348/2000 artikliga 8,(29) ja minu arvates kontrollima ka seda, et teda teavitati sellest, millised on otsuse teinud riigis olemasolevad vahendid kõnealuse otsuse vaidlustamiseks.

91.      Igal juhul tuleneb sellest, et vastavalt määruse nr 44/2001 artikli 42 lõikele 2 tuleb juhul, kui otsus, mille täitmist taotletakse, ei ole kätte toimetatud või teatavaks tehtud enne täitmistaotluse esitamist, see tingimata kätte toimetada või teatavaks teha samal ajal kui määrus selle otsuse täidetavaks kuulutamise kohta riigis, kus täitmist taotleti.

92.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu teabe kohaselt käesolevas asjas seda nõuet ei täidetud. Oberster Gerichtshof teatab nimelt oma eelotsusetaotluses,(30) et SEMIS‑ele tehti teatavaks üksnes ärakiri Austria esimese astme kohtu 20. detsembri 2004. aasta määrusest, millega tunnistati 16. juuni 2004. aasta tagaseljaotsus Austrias täitmisele pööratavaks.

93.      See ongi põhjus, miks Oberster Gerichtshof palus Euroopa Kohtul otsustada, kas tingimus, mille kohaselt kostjal pidi olema „võimalus” algatada tagaseljaotsuse vaidlustamise menetlus, võib olla täidetud juhul, kui kostja oli teadlik üksnes selle otsuse olemasolust tänu sellele, et talle toimetati kätte või tehti teatavaks määrus selle otsuse täitmisele pööratavuse kohta.

94.      Kui aga möönda, et sellisel juhul võib see tingimus olla täidetud, tähendaks see, et määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 2 tõlgendatakse viisil, mis oleks vastuolus sama määruse artikli 42 lõike 2 nõuetega.

95.      Viimati nimetatud säte kinnitab seega, et erandi suhtes kehtiv tingimus, mille kohaselt kostjal peab olema võimalik algatada tagaseljaotsuse vaidlustamise menetlus, nõuab, et see tagaseljaotsus oleks talle kätte toimetatud või teatavaks tehtud.

96.      Lõpuks näib see analüüs minu arvates kehtivat kaitseõiguse aluspõhimõttega kehtestatud nõudeid silmas pidades.

3.      Kaitseõigus

97.      Kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise ja täitmisega seotud formaalsuste lihtsustamine ei saa olla saavutatav kaitseõigust ükskõik millisel viisil nõrgendades. Selle väljakujunenud kohtupraktika, millest Euroopa Kohus juhindus Brüsseli konventsiooni artikli 27 punkti 2 tõlgendamisel,(31) saab minu arvates üle võtta ka määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 2 tõlgendamise raames.

98.      Viimati nimetatud artikli eesmärk on sama moodi Brüsseli konventsiooni artikli 27 punktiga 2 nende õiguste kaitsmine, nähes ette, et kohtuotsust ei tunnustata ega täideta vastava taotluse saanud riigis juhul, kui kostjal ei olnud võimalust end otsuse teinud kohtus kaitsta.(32)

99.      Määruse nr 44/2001 artikli 34 punkt 2 kehtestas selle tunnustamata jätmise aluse suhtes erandi. Nagu ma eespool märkisin, leidis ühenduse õiguslooja, et kostja kaitseõigus on taastatud võimalusega algatada otsuse teinud riigi kohtus vaidlustamise menetlus. Ühenduse õiguslooja nägi ette, et kui kostja sellist vaidlustamise menetlust ei algatanud, ei saa ta enam õigustatult tugineda algse menetluse käigus toimunud kaitseõiguse rikkumisele. Selle võimaluse kaotamine tuleneb vaidlusaluse erandi kohaldamise korra ülesehituse järgi sellest, et kostja ei algatanud otsuse vaidlustamise menetlust siis, kui tal oli „selleks võimalus”.

100. Kui selles kontekstis nõustuda, et kostjal oli võimalus vaidlustamise menetlust algatada ilma, et ta oleks saanud tutvuda tagaseljaotsuse sisuga, siis see oleks minu arvates vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga.

101. Pealegi, arvestades asjaolu, et määrusega nr 44/2001 kehtestatud tunnustamise ja täitmise korra kohaselt ei ole tunnustamata jätmise aluste uurimine enam täitmisele pööratavaks tunnistamise eeltingimus, vaid seda tehakse üksnes kostja esitatud kaebuse korral, kallutaks ASML-i ja Ühendkuningriigi valitsuse väide olukorra liiga olulisel määral kostja kahjuks.

102. Esimese punkti osas on selge, et põhiõigused on lahutamatu osa üldistest õiguspõhimõtetest, mille järgimise tagab Euroopa Kohus. Seda tehes tugineb ta liikmesriikide ühesugustele riigiõiguslikele tavadele ning juhistele inimõiguste kaitset puudutavates rahvusvahelistes õigusaktides, mille koostamisel liikmesriigid on osalenud või millega nad on liitunud ning mille hulka kuulub Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon,(33) millel on väga eriline tähendus.(34)

103. Euroopa Kohus on sõnaselgelt tunnustanud kõnealustest põhiõigustest tulenevat ühenduse õiguse üldpõhimõtet, mille kohaselt on igal isikul õigus õiglasele menetlusele.(35) Euroopa Kohus on sedastanud, et isiku kaitseõiguse tagamine igas tema suhtes algatatud menetluses, kus võidakse teha tema huve kahjustav lahend, kujutab endast ühenduse õiguse aluspõhimõtet.(36)

104. Kõnealuse aluspõhimõtte ulatuse tõlgendamiseks võtab Euroopa Kohus arvesse Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat, mis puudutab EIÕK artiklit 6.(37)

105. Sellest kohtupraktikast nähtub, et kaitseõigus, mis tuleneb õigusest õiglasele menetlusele, nõuab tegeliku ja tõhusa kaitse olemasolu, mis tagab kostjale võimaluse oma õigusi tegelikult kasutada.(38) Euroopa Inimõiguste Kohus on sedastanud kriminaalasjade puhul seda, et kui kohtualune ei ole apellatsioonikohtu otsuse põhjendustest teadlik selle otsuse peale kassatsioonikohtule kaebuse esitamiseks ette nähtud ajavahemiku jooksul, siis on sellega rikutud EIÕK artikli 6 lõikeid 1 ja 3, kuna asjaomasel isikul ei olnud tegelikult ja tõhusalt võimalik kasutada edasikaebevõimalust.(39)

106. Samal põhjendusel sedastas Euroopa Inimõiguste Kohus samuti, et õigus võistlevale menetlusele, mis on üks osa õiglasest menetlusest EIÕK artikli 6 lõike 1 tähenduses, eeldab, et igal kriminaal- või tsiviilmenetluse poolel peab põhimõtteliselt olema võimalus tutvuda iga tõendi või märkusega, mis on esitatud kohtule eesmärgiga selle otsust mõjutada, ning nende üle arutleda.(40)

107. Nõustuda, et kostjal oli võimalus tagaseljaotsus vaidlustada vaid tänu asjaolule, et teda teavitati selle otsuse olemasolust, ilma et ta oleks saanud tutvuda selle sisuga, oleks minu arvates selle kohtupraktikaga vastuolus.

108. Teise punkti puhul, nagu ma juba näitasin, on määruse nr 44/2001 eesmärk hõlbustada kohtuotsuste liikumist Euroopa Liidus nende tunnustamise ja täitmise vorminõuete lihtsustamise kaudu. Vaidlusaluse erandi lisamisega nimetatud määruse artikli 34 punkti 2 soovis ühenduse õiguslooja hoida ära selle liikumise takistusi, mis tulenevad kuritarvitavast tegevusest.

109. Siiski on minu arvates oluline mitte omistada sellele erandile ulatust, mis ületab selle eesmärgi.

110. Selleks et hinnata käesoleva kohtuasja tähtsust kaitseõigusele, tuleb kindlasti arvesse võtta asjaolu, et määruses nr 44/2001 kehtestatud korra kohaselt ei ole tunnustamata jätmise aluste – nagu kaitseõiguse rikkumisel põhineva aluse – uurimine enam eeltingimus päritoluriigis tehtud otsuse täidetavaks kuulutamisele. Ühenduse õiguslooja viis teises liikmesriigis tehtud otsuste tunnustamise seega uude olulisse etappi. Kui kohtuotsus on täidetav riigis, kus see vastu võeti, peab seda nüüd peaaegu automaatselt tunnustama mis tahes liikmesriigis, kus seda tunnustamist taotletakse.

111. Vaid siis, kui kostja vaidlustab täidetavaks kuulutamise otsuse, võib täitmistaotluse saanud riigi kohtus seda kaebust läbi vaadates hinnata tunnustamisest keeldumise aluseid nagu näiteks seda, mis on sätestatud määruse nr 44/2001 artikli 34 punktis 2.

112. Ma tean, et kõnealuse tunnustamata jätmise aluse eesmärk on võimaldada taotluse saanud riigil kontrollida kaitseõiguse järgimist algse menetluse käigus, ehkki see kontrollimine on vastavalt määruse nr 44/2001 artikli 26 lõikele 2 ka otsuse teinud riigi kohtu ülesanne. Brüsseli konventsiooni osalisriigid ning seejärel ühenduse õiguslooja on määruses nr 44/2001 seega sätestanud, et kaitseõiguse järgimine õigustab kahekordset kontrolli.(41) Minu arvates on pärast seda uut etappi Euroopa Liidus tehtud kohtuotsuste tunnustamise valdkonnas oluline mitte vähendada liialt kiiresti selle kahekordse kontrolli ulatust. Käesolev kohtuasi näitab hästi, et taotluse saanud riigi kohtu poolset kontrolli on vaja säilitada.

113. Seega, juhul kui uurida menetlust, mille tulemusena tehti 16. juuni 2004. aasta tagaseljaotsus, on alust arvata, et see menetlus ei ole kooskõlas käesolevas kohtuasjas kohaldamisele kuuluva määruse nr 1348/2000 nõuetega. Nimetatud määruse artiklist 19 nähtub, et kui kostja ei ole ilmunud kohtusse, peab kohus peatama menetluse niikauaks, kuni on kindlaks tehtud, et kostjale on menetluse algatamist käsitlev või võrdväärne dokument kätte toimetatud või teatavaks tehtud piisavalt aegsasti, et ta oleks saanud end kaitsta. Vastaval juhul saab ta kohtuotsuse langetada alles vähemalt kuus kuud pärast kõnealuse dokumendi saatmist ja juhul, kui teised nimetatud määruse artikli 19 lõike 2 tingimused on täidetud.

114. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei märgi, kas Rechtbank’s‑Hertogenbosch oli enne 16. juuni 2004. aasta tagaseljaotsuse tegemist saanud tõendi selle kohta, et menetluse algatamist käsitlev dokument toimetati SEMIS‑ele kätte 25. mail 2004. Kuid isegi kui sellele kohtule oli kättetoimetamisest teatatud, olen seisukohal, et ta oleks pidanud tuvastama, et SEMIS‑t ei kutsutud kohtusse piisavalt aegsasti selleks, et ta oleks saanud end kaitsta, ja oleks pidanud korraldama vastavalt riigi menetluskorrale selle, et kõnealune pool kutsutaks hilisemale kohtuistungile.

115. Tuleb märkida, et Madalmaade valitsus ütles kohtuistungil, et Madalmaade menetlust ei olnud õigesti kohaldatud.

116. Nõustumine, et sellistel tingimustel tehtud otsust tuleb taotluse saanud riigis täita siis, kui SEMIS‑t pelgalt teavitati selle olemasolust ja ta ei algatanud vaidlustamise menetlust, võtaks kaitseõiguse järgimise kahekordselt kontrollilt ära suure osa selle ulatusest ja selle tulemusena antaks minu arvates kostjale ülemäärased kohustused, mis lähevad kaugemale kohustustest, mida võib õigustatult nõuda tavapäraselt hoolsalt kostjalt.

117. Seetõttu teen ettepaneku vastata esitatud küsimustele nii, et määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 2 tuleb tõlgendada selliselt, et selles ette nähtud erand, mille kohaselt kaitseõiguse rikkumisel põhinevat tunnustamata jätmise alust ei kohaldata juhul, kui kostja ei algatanud otsuse vaidlustamise menetlust siis, kui tal oli selleks võimalus, nõuab, et see otsus oleks talle kätte toimetatud või teatavaks tehtud.

IV.    Ettepanek

118. Kõiki neid kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberster Gerichtshofi esitatud küsimustele järgmiselt:

Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 34 punkti 2 tuleb tõlgendada selliselt, et selles ette nähtud erand, mille kohaselt kaitseõiguse rikkumisel põhinevat tunnustamata jätmise alust ei kohaldata juhul, kui kostja ei algatanud otsuse vaidlustamise menetlust siis, kui tal oli selleks võimalus, nõuab, et see otsus oleks talle kätte toimetatud või teatavaks tehtud.

---

1 – Algkeel: prantsuse.

---

2 – Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42).

---

3 – Nõukogu 29. mai 2000. aasta määrus (EÜ) nr 1348/2000 tsiviil- ja kaubandusasjade kohtu- ja kohtuväliste dokumentide Euroopa Liidu liikmesriikides kätteandmise kohta [mõiste „kätteandmine” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „kättetoimetamine ja teatavakstegemine”] (EÜT L 160, lk 37; ELT eriväljaanne 19/01, lk 227).

---

4 – EÜT 1972, L 299, lk 32. Konventsiooni on muudetud 9. oktoobri 1978. aasta konventsiooniga Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ühinemise kohta (EÜT L 304, lk 1; muudetud tekst lk 77), 25. oktoobri 1982. aasta konventsiooniga Kreeka Vabariigi ühinemise kohta (EÜT L 388, lk 1) ja 26. mai 1989. aasta konventsiooniga Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi ühinemise kohta (EÜT L 285, lk 1) ning 29. novembri 1996. aasta konventsiooniga Austria Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi ühinemise kohta (EÜT 1997, C 15, lk 1). Konventsiooni konsolideeritud versioon, mida on muudetud nelja eespool viidatud ühinemiskonventsiooniga, on avaldatud Euroopa Ühenduste Teatajas (EÜT 1998, C 27, lk 1; edaspidi „Brüsseli konventsioon”).

---

5 – Kolm liikmesriiki – Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, Iirimaa ja Taani Kuningriik – said nõusoleku mitte osaleda põhimõtteliselt EÜ asutamislepingu IV jaotise alusel võetud meetmetes. Siiski teatasid Ühendkuningriik ja Iirimaa oma soovist osaleda määruse nr 44/2001 vastuvõtmisel ning kohaldamisel (vt määruse põhjendus 20), üksnes Taani Kuningriik ei ole määrusega nr 44/2001 seotud (määruse põhjendus 21 ja artikli 1 lõige 3). Selle riigi ja teiste liikmesriikide vahel kehtib endiselt Brüsseli konventsioon. Nimetatud konventsiooni kohaldatakse määruse nr 44/2001 artikli 68 kohaselt endiselt ka nende liikmesriikide territooriumide puhul, mis ei kuulu EÜ asutamislepingu kohaldamisalasse vastavalt asutamislepingu artiklis 299 esitatud määratlusele. Lõpetuseks, määrus nr 44/2001 kehtib alates 1. maist 2004 Euroopa Liidu kümne uue liikmesriigi suhtes.

---

6 – Määruse nr 44/2001 põhjendus 19.

---

7 – Määruse nr 44/2001 põhjendus 2.

---

8 – ELT 1997, C 261, lk 1.

---

9 – Edaspidi „Haagi konventsioon”.

---

10 – Määruse nr 1348/2000 artikli 20 lõige 1 ja põhjendus 18.

---

11 – Määruse nr 44/2001 artikli 26 lõiked 3 ja 4. Brüsseli konventsiooni artikli 20 viimane lõik aga viitab vaid Haagi konventsiooni artiklile 15.

---

12 –      Mõisteid „kättetoimetamine” ja „teatavakstegemine” ei ole kasutatud määruse nr 1348/2000 saksakeelses versioonis, kuid lause mõte sellest ei muutu.

---

13 – Täpsustan siiski, et Brüsseli konventsiooni saksakeelses versioonis viitab väljend „vastavalt päritoluliikmesriigi seadustele” üksnes otsuse täitmisele pööratavusele.

---

14 – Edaspidi „ASML”.

---

15 – Edaspidi „SEMIS” või „kostja”.

---

16 – Ettepanek nõukogu määruseks (EÜ) kohtualluvuse ja kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (KOM(1999) 348 (lõplik)).

---

17 – Ainsad erinevused määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 2 tekstiga on puhtalt vormilised, sest komisjoni ettepaneku artikli 41 punkt 2 on sõnastatud järgmiselt:

---

„otsus on tehtud tagaselja ning kostjale ei ole menetluse algatamist käsitlevat dokumenti või võrdväärset dokumenti teatavaks tehtud või kätte toimetatud piisavalt aegsasti, et ta oleks saanud end kaitsta, välja arvatud juhul, kui kostja ei algatanud otsuse vaidlustamise menetlust siis, kui tal oli selleks võimalus.”

---

18 – C‑305/88, EKL 1990, lk I‑2725.

---

19 – Nõuete eiramine seisnes eespool viidatud kohtuotsuse Lancray aluseks olnud kohtuasjas selles, et menetluse algatamist käsitlev dokument oli jäetud tõlkimata, samas kui pooled kasutasid omavahelistes ärisuhetes keelt, milles see dokument oli koostatud.

---

20 – C‑123/91, EKL 1992, lk I‑5661.

---

21 – C‑78/95, EKL 1996, lk I‑4943.

---

22 – Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile: „Suurema efektiivsuse suunas Euroopa Liidu kohtuotsuste saavutamisel ja täitmisel" (EÜT 1998, C 33, lk 3).

---

23 – 30. novembri 1976. aasta otsus kohtuasjas 42/76: De Wolf (EKL 1976, lk 1759).

---

24 – Eespool viidatud kohtuotsus Minalmet, punkt 19. Selle analüüsi toetamiseks märkis Euroopa Kohus, et niipea, kui täitmisele pööratav otsus on tehtud, saab kostja vajaduse korral selle otsuse täitmist peatada üksnes keerulisematel tingimustel ja tal võib lisaks ette tulla menetluslikke raskusi. Kostja võimalused end kaitsta on seega tunduvalt nõrgemad (punkt 20).

---

25 – 21. aprilli 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑172/91: Sonntag (EKL 1993, lk I‑1963, punkt 39).

---

26 – C‑275/94, EKL 1996, lk I‑1393.

---

27 – Punkt 15.

---

28 – Samuti tuleb arvesse võtta määruse nr 1348/2000 artikli 19 lõiget 4, mis, nagu ma juba märkisin, täpsustab, millistel tingimustel tuleb selline kaebus veel vastu võtta juhul, kui otsuse teinud liikmesriigis kaebuse esitamise tähtajad on möödunud. Tuletan meelde, et see nõuab esiteks, et kostja, ise selles süüdi olemata, ei saanud menetluse algatamist käsitlevast dokumendist teada piisavalt aegsasti, et kaitseks valmistuda, ja ei saanud kohtuotsusest teada õigel ajal, et see edasi kaevata; teiseks, et kostja vastuväited ei oleks selgelt alusetud, ja kolmandaks, et tähtaja ennistamise avaldus oleks esitatud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui kostja on kõnesolevast kohtuotsusest teada saanud.

---

29 – Vt selle kohta 8. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑443/03: Leffler (EKL 2005, lk I‑9611, punkt 68).

---

30 – Punkti A lõige 4, lk 3 ja 4.

---

31 – Vt eelkõige 16. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑3/05: Verdoliva (EKL 2006, lk I‑1579, punkt 26 ja viidatud kohtupraktika).

---

32 – Brüsseli konventsiooni kohta vt 13. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑522/03: Scania Finance France (EKL 2005, lk I‑8639, punkt 16 ja viidatud kohtupraktika).

---

33 – Edaspidi „EIÕK”.

---

34 – 28. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑7/98: Krombach (EKL 2000, lk I‑1935, punkt 25).

---

35 – 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon (EKL 1998, lk I‑8417, punktid 20 ja 21) ning 11. jaanuari 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑174/98 P ja C‑189/98 P: Madalmaad ja Van der Wal vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑1, punkt 17). See õigus on samuti sätestatud 7. detsembril 2000 Nice’is välja kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 (EÜT 2000, C 364, lk 1).

---

36 – Eespool viidatud kohtuotsus Krombach, punkt 42 ja viidatud kohtupraktika.

---

37 – Ibidem, punkt 39.

---

38 – Vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 13. mai 1980. aasta otsus Artico vs. Itaalia, A‑seeria, nr 37, punkt 33, ja 12. oktoobri 1992. aasta otsus kohtuasjas T. vs. Itaalia, A‑seeria, nr 245 C, punkt 28.

---

39 – Vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 16. detsembri 1992. aasta otsus kohtuasjas Hadjianastassiou vs. Kreeka, A‑seeria, nr 252, punktid 29–37.

---

40 – Vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 20. oktoobri 2001. aasta otsus kohtuasjas Pellegrini vs. Itaalia, Recueil des arrêts et décisions, 2001‑VIII, punkt 44.

---

41 – Vt selle kohta 15. juuli 1982. aasta otsus kohtuasjas 228/81: Pendy Plastic (EKL 1982, lk 2723, punkt 13).