1

Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1, ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 11 (pealkirjaga „Komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste koostöö”) lõigetes 1 ja 6 on sätestatud:

„Komisjon ja liikmesriikide konkurentsiasutused teevad ühenduse konkurentsieeskirjade kohaldamisel tihedat koostööd.

[…]

Kui komisjon algatab menetluse otsuse vastuvõtmiseks III peatüki alusel, kaotavad liikmesriikide konkurentsiasutused pädevuse kohaldada [EÜ] artikleid 81 ja 82. Kui liikmesriigi konkurentsiasutus on juba alustanud juhtumi käsitlemist, algatab komisjon menetluse alles pärast konsulteerimist kõnealuse siseriikliku konkurentsiasutusega.”

2

Määruse nr 1/2003 artiklis 20 (pealkirjaga „Komisjoni kontrollivolitused”) on sätestatud:

„1.   Komisjon võib käesoleva määrusega talle pandud ülesannete täitmiseks korraldada ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste puhul kogu vajaliku kontrolli.

2.   Komisjoni poolt kontrolli teostamiseks volitatud ametnikel ja teistel kaasasolevatel isikutel on õigus:

3.   Komisjoni poolt kontrolli teostamiseks volitatud ametnikud ja teised kaasasolevad isikud kasutavad oma õigusi kirjaliku volituse esitamisel, kus on nimetatud kontrolli objekt ja eesmärk ning artiklis 23 ettenähtud trahvid juhuks, kui nõutavad raamatupidamis- või muud äridokumendid esitatakse puudulikult või vastused käesoleva artikli lõike 2 alusel esitatud küsimustele on ebaõiged või eksitavad. Aegsasti enne kontrollimist teatab komisjon sellest konkurentsiasutusele selles liikmesriigis, mille territooriumil kontrollimine läbi viiakse.

4.   Ettevõtjad ja ettevõtjate ühendused peavad alluma komisjoni otsusega määratud kontrollimisele. Otsuses täpsustatakse kontrollimise objekt ja eesmärk, määratakse selle alguskuupäev ning märgitakse artiklites 23 ja 24 ette nähtud sanktsioonid ja õigus otsuse läbivaatamisele Euroopa Kohtus. Komisjon teeb sellised otsused pärast konsulteerimist konkurentsiasutusega selles liikmesriigis, mille territooriumil kontrollimine läbi viiakse.

5.   Konkurentsiasutuse ametnikud ning selle asutuse poolt volitatud või määratud ametnikud liikmesriigis, mille territooriumil kontrollimine läbi viiakse, peavad selle asutuse või komisjoni palvel komisjoni ametnikke ja teisi kaasasolevaid isikuid aktiivselt abistama. Selleks võivad nad kasutada lõikes 2 täpsustatud volitusi.

6.   Kui komisjoni poolt volitatud ametnikud ja teised kaasasolevad isikud leiavad, et ettevõtja ei nõustu käesoleva artikli kohaselt nõutava kontrollimisega, peab asjaomane liikmesriik osutama neile vajalikku abi, taotledes kontrolli läbiviimiseks vajaduse korral abi politseilt või samaväärselt täitevasutuselt.

7.   Kui lõikes 6 sätestatud abi eeldab siseriiklike eeskirjade kohaselt kohtu luba, tuleb see taotleda. Sellist luba võib taotleda ka ettevaatusabinõuna.

8.   Lõikes 7 osutatud loa taotlemisel kontrollib siseriiklik kohus komisjoni otsuse autentsust ning seda, et kavandatud sunnimeetmed ei oleks kontrolli eseme seisukohalt meelevaldsed ega liigsed. Sunnimeetmete proportsionaalsuse kontrollimisel võib siseriiklik kohus paluda komisjonilt otse või liikmesriigi konkurentsiasutuse kaudu üksikasjalikke selgitusi eelkõige põhjuste kohta, mis ajendavad komisjoni kahtlustama [EÜ] artiklite 81 ja 82 rikkumist, kui kahtlustatav rikkumine on raske või selgitused on vajalikud, võttes arvesse asjaomase ettevõtja osalemise laadi. Siseriiklik kohtuasutus ei tohi vaidlustada kontrolli vajalikkust ega nõuda, et talle esitataks komisjoni toimikus sisalduv teave. Komisjoni otsuse seaduslikkuse võib läbi vaadata ainult Euroopa Kohus.” [täpsustatud tõlge]

3

Määruse nr 1/2003 artikli 22 lõikes 2 (pealkirjaga „Liikmesriikide konkurentsiasutuste poolt tehtavad uurimised”) on sätestatud:

„Liikmesriikide konkurentsiasutused peavad komisjoni taotluse korral korraldama kontrolle, mida komisjon peab vajalikuks vastavalt artikli 20 lõikele 1 või mida ta on määranud oma otsusega vastavalt artikli 20 lõikele 4. Liikmesriikide konkurentsiasutuste ametnikud, kes vastutavad nende kontrollide läbiviimise eest, ning nende ametnike poolt volitatud või määratud ametnikud kasutavad oma volitusi kooskõlas siseriiklike õigusaktidega.

Kui seda taotleb komisjon või selle liikmesriigi konkurentsiasutus, mille territooriumil kontrollimine läbi viiakse, võivad komisjoni volitatud ametnikud ja teised kaasasolevad isikud asjaomase asutuse ametnikke abistada.”

4

Komisjon tuvastas oma 16. juuli 2003. aasta otsuses [EÜ] artikli 82 alusel algatatud menetluses (juhtum COMP/38.233 – Wanadoo Interactive, edaspidi „16. juuli 2003. aasta otsus”), et ajavahemikul 2001. aasta märtsist kuni 2002. aasta oktoobrini kuritarvitas Wanadoo Interactive – mis sel ajal kuulus 99,9% ulatuses Wanadoo SA-le, kes omakorda oli France Télécom SA tütarettevõtja, kes esindas nimetatud otsuses käsitletud perioodil tema aktsiakapitalis 70%–72,2% suurust osalust – oma turgu valitsevat seisundit kodukasutajatele pakutava kiire Interneti-ühenduse teenuse turul, küsides eXtense- ja Wanadoo ADSL-teenuste eest omahinnast madalamat hinda, ja määras Wanadoo Interactive’ile 10,35 miljoni euro suuruse trahvi.

5

Nimetatud otsuse artiklites 2 ja 3 määras komisjon, et Wanadoo Interactive peab:

6

11. detsembril 2003, pärast positiivse otsuse saamist Autorité française de régulation des télécommunications’ilt (Prantsusmaa sideamet) kinnitas Prantsusmaa majandus-, rahandus- ja tööstusminister France Télécom SA IP/ADSL-juurdepääsu ja liitumisteenuse, nimetatud ka „võimalus 5”, hulgihindade alandamise. Mitu Interneti-ühenduse teenuse pakkujat, sealhulgas Wanadoo, otsustasid hulgihinna alanemist kajastada oma jaemüügipakkumustes.

7

Wanadoo teatas esimesest jaehindade alanemisest 12. detsembril 2003, mida kohaldati nii endistele kui uutele abonentidele muutumatu tasuga kiire Interneti-ühenduse teenuse (pakkumused piiramatu ühendusajaga „eXtense 512k”, piiramatu ühendusajaga „eXtense 512k Fidélité”, piiramatu ühendusajaga „eXtense 1024k” ja piiramatu ühendusajaga „eXtense 1024k Fidélité”) suhtes 6. jaanuaril 2004. Piiramatu ühendusajaga pakkumuse „eXtense 128k” hind ei muutunud.

8

9. jaanuaril 2004 saatis komisjon Wanadoole kirja, milles tuletati talle meelde 16. juuli 2003. aasta otsuse artikli 2 tingimusi ja paluti teada anda, kas Wanadoo on pärast nimetatud otsust selles loetletud teenuste jaehindu alandanud või kas ta kavatseb seda teha. Komisjon täpsustas, et kui seda on tehtud, esitab ta Wanadoole hindade alandamise üksikasjade kohta ametliku teabenõude. Komisjon palus, et teda informeeritaks ka Wanadoo majandusaasta lõppemise kuupäevast ja sellest, millal talle esitatakse 16. juuli 2003. aasta otsuse artiklis 3 nõutud teave. Komisjon kordas oma nõuet 26. jaanuari 2004. aasta e-kirjas.

9

12. jaanuaril 2004 esitasid AOL France SNC ja AOL Europe Services SARL (edaspidi koos „AOL”) Prantsusmaa Conseil de la concurrence’ile (edaspidi „konkurentsinõukogu”) kaebuse EÜ artikli 82 ja Prantsusmaa kaubanduskoodeksi artikli L-420-2 alusel Wanadoo poolt võetavate omahinnast madalamate hindade peale seoses nelja uue teenusega, millest see 12. detsembril 2003 teada andis. Koos kaebusega esitati ka hagi tagamise taotlus, milles paluti nende teenuste turustamine Prantsusmaa kaubanduskoodeksi artikli L-464-1 alusel peatada.

10

29. jaanuaril 2004 teatas Wanadoo, et ta toob alates 3. veebruarist 2004 turule ühe piiramatu ühendusajaga pakkumuse „eXtense 128k Fidélité” ja neli piiratud ühendusajaga (või ka „tellimisel”) pakkumust, nimelt „eXtense 128k/20h”, „eXtense 128k/20h Fidélité”, „eXtense 512k/5Go”, ja „eXtense 512k/5Go Fidélité”.

11

30. jaanuari 2004. aasta kirjaga vastas Wanadoo komisjoni 9. jaanuari 2004. aasta kirjale, märkides, et pärast France Télécomi hulgihindade alandamist oli ta teatanud uutest pakkumustest, mis kehtisid 1. jaanuarist kuni 1. veebruarini 2004. Peale selle saatis Wanadoo 15. märtsi 2004. aasta kirjaga komisjonile 2003. majandusaasta (lõppes 31. detsembril 2003) aruanded, mida aktsionäride üldkoosolek ei olnud veel kinnitanud.

12

24. veebruaril 2004 täiendas AOL konkurentsinõukogule esitatud kaebust, lisades sellele Wanadoo poolt 3. veebruaril 2004 turule toodud teenuste pakkumused ja esitades kaebuse juurde veel ühe hagi tagamise taotluse, milles paluti nende teenuste turustamise peatamist.

13

11. mail 2004 tegi konkurentsinõukogu otsuse nr 04-D-17 AOL kaebuse ja hagi tagamise taotluse kohta, millega ta jättis taotluse rahuldamata ja saatis küsimuse edasisele sisulisele uurimisele (edaspidi „konkurentsinõukogu otsus”).

14

18. mail 2004 võttis komisjon juhtumis COMP/C-1/38.916 vastu otsuse C (2004) 1929, millega anti hagejale ja tema poolt otseselt või kaudselt kontrollitavatele äriühingutele, sealhulgas Wanadoo SA-le ja viimase poolt otseselt või kaudselt kontrollitavatele äriühingutele korraldus alluda määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 4 alusel teostatavale kontrollile (edaspidi „vaidlustatud otsus”).

15

Selle otsuse põhjendustes 1 ja 5–13 on märgitud:

„Komisjon […] on saanud informatsiooni, mis viitab sellele, et Wanadoo võttis Prantsusmaal laiale tarbijaskonnale suunatud ADSL Interneti-ühenduse eest hindu, millest osad ei katnud muutuvkulusid ja osad jäid alla kogukulu. Käsutuses oleva informatsiooni kohaselt kehtestati sellised hinnad konkurentide kõrvaldamise strateegiast lähtudes. Lisaks annab saadud informatsioon alust arvata, et vähene äratasuvuse ruum asjassepuutuvate jaehindade ja France Télécomi hulgipakkumuste […] (võimalus 5) vahel tekitab hulgihinnast madalama jaehinna, kahjustades konkurentidest operaatoreid, kes soovivad pakkuda kodukasutajatele kiiret Interneti-ühendust France Télécomi „võimaluse 5” alusel.

[…]

Komisjoni käsutuses oleva informatsiooni kohaselt näitab esialgsete andmete alusel tehtud analüüs, et vähemalt kolme [pakkumuse osas kümnest vaidlustatud otsuses viidatust, mida nimetati eespool punktides 7 ja 10] (mõlemad „tellimisel” 128 kbit/s kiirusega teenused ja „tellimisel” 512 kbit/s kiirusega teenus lepinguperioodiga 24 kuud) ei ole kaetud muutuvkulud. Lisaks ei ole kaetud veel vähemalt kahe 512 kbit/s teenuse („tellimisel” lepinguperioodiga 12 kuud ja piiramatu kasutusajaga teenuse lepinguperioodiga 24 kuud) kogukulud.

Komisjon on saanud ka informatsiooni, mis viitab sellele, et asjassepuutuvad pakkumused tehti konkurentide tegevuse kahjustamise ja nende väljatõrjumise strateegia raames.

Lisaks ei ole komisjoni käsutuses oleva informatsiooni kohaselt olenemata „võimaluse 5” hinna alanemisest jaanuaris 2004 äratasuvuse ruum uute Wanadoo võetavate jaehindade ja „võimaluse 5” vahel piisav ning see takistab konkureerivaid operaatoreid, kes lähtuvad oma hindade kehtestamisel „võimaluse 5” hinnast, konkureerimast Wanadooga võrdsetel tingimustel.

16. juuli 2003. aasta otsuses […] järeldas komisjon, et Wanadool oli Prantsusmaal kodukasutajate kiire Interneti-ühenduse teenuse turul turgu valitsev seisund. Komisjoni käsutuses olev informatsioon viitab sellele, et see on nii ka praegu.

Wanadoo pakkumused, mille hind jääb alla tema kulude ja vähene äratasuvuse vahemik tema pakkumuste ja „võimaluse 5” hindade vahel takistavad suure tõenäosusega Prantsusmaal või teistes liikmesriikides asutatud konkurentide turule pääsemist ja ohustavad neid konkurente, kes juba turul on. Komisjoni käsutuses oleva informatsiooni kohaselt oli enamik Wanadoo konkurente sunnitud juhinduma uutest pakkumustest ning kogu Prantsusmaa ADSL-i turg töötab hetkel kahjumis.

Eespool kirjeldatud hinnastrateegia on vaadeldav ebaõiglaste müügihindade kehtestamisena. Kui selliste hindande võtmine on tõendatud, on nimetatud tegevus käsitletav turgu valitseva seisundi kuritarvitamisena ning seega EÜ artikli 82 rikkumisena.

Selleks et hinnata kõiki väidetava tegevuse asjakohaseid asjaolusid ja väidetava kuritarvituse tausta, peab komisjon läbi viima määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikes 4 sätestatud kontrolle.

Komisjoni käsutuses oleva informatsiooni kohaselt on väga tõenäoline, et eespool kirjeldatud tegevusega seotud informatsioonist, eriti informatsioonist, mis võimaldab tuvastada kulude katmise määra, ja informatsioonist, mis puudutas konkurentide tegevuse kahjustamise ja nende väljatõrjumise strateegiat, olid teadlikud vaid mõned France Télécomi ja/või Wanadoo töötajad. Olemasolevad dokumendid väidetava tegevuse kohta on suure tõenäosusega minimaalsed ja neid hoitakse kohas ning vormis, mis on uurimise algatamisel hõlpsasti peidetav, mitteavaldatav või hävitatav.

Et tagada käesoleva kontrolli tõhusus, on väga oluline see läbi viia ilma [o]tsuse adressaadiks olevatele ettevõtjatele sellest ette teatamata. Seetõttu tuleb määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 4 alusel vastu võtta [o]tsus, millega kohustatakse ettevõtjad alluma kontrollile.”

16

Vaidlustatud otsuse artiklis 1 on sätestatud:

„France Télécom […] ja Wanadoo […]:

17

Viimaseks täpsustab vaidlustatud otsus artiklis 2 kontrolli alguse kuupäeva. Lõpuks on välja toodud tingimused, mille esinemisel võib komisjon igale otsuse adressaadile määruse nr 1/2003 artiklite 23 ja 24 alusel trahvi või karistusmakse määrata, ja märgib, et kui otsuse adressaadiks olev ettevõtja kontrolliga ei nõustu, osutab huvitatud liikmesriik komisjoni poolt volitatud ametnikele ja teistele kaasasolevatele isikutele kontrolli läbiviimiseks vajalikku abi vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikele 6. Otsuses on ära märgitud ka võimalus esitada selle peale Esimese Astme Kohtule hagi ning otsuse lisadeks on mõned väljavõtted määrusest nr 1/2003.

18

Selle otsuse ja määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 5 alusel palus komisjon Prantsusmaa ametivõimude abi. Prantsusmaa majandus-, rahandus- ja tööstusminister andis 25. mai 2004. aasta uurimise algatamise nõudes riigi konkurentsiasjade, tarbijakaitse ja pettustega seotud uurimiste direktoraadi direktorile korralduse võtta kõik vajalikud meetmed selleks, et vaidlustatud otsuses komisjoni poolt ette nähtud uurimine läbi viidaks. Selleks pöördus viimane Pariisi esimese astme kohtu valvekohtuniku (edaspidi „valvekohtunik”) poole, et saada luba hageja ja Wanadoo asukohas kontrolli läbi viimiseks või selle võimaldamiseks ja et aidata komisjoni. Vastavale taotlusele oli juurde lisatud vaidlustatud otsus.

19

27. mai 2004. aasta määrusega rahuldas valvekohtunik loataotluse, lubades määratud Prantsuse uurijatel kasutada neile Prantsusmaa kaubanduskoodeksi artiklite L 450-4 ja L 470-6 alusel antud pädevust.

20

Vaidlustatud otsus tehti Wanadoole teatavaks 2. juunil 2004, vahetult pärast kontrolli algust, mis lõppes 4. juunil 2004.

21

Wanadoo esitas Esimese Astme Kohtule hagi, mis saabus kohtu kantseleisse 10. augustil 2004.

22

1. septembril 2004 ühines Wanadoo oma emaettevõtja France Télécomiga, kellest sai hageja õigusjärglane.

23

Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Esimese Astme Kohus (neljas koda) avada suulise menetluse.

24

Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu suuliselt esitatud küsimustele kuulati ära 8. juuni 2006. aasta avalikul kohtuistungil.

25

Hageja palub Esimese Astme Kohtul:

26

Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:

27

Hagi põhjenduseks esitab hageja viis väidet, mis põhinevad vastavalt EÜ artikli 10 ja määruse nr 1/2003 rikkumisel, komisjoni kohustuse uurida hoolikalt ja erapooletult kõiki antud asjas olulisi asjaolusid rikkumisel, põhjendamise ebapiisavusel, proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisel ja ilmsel hindamisveal.

28

Hageja väidab, et kohtupraktika kohaselt paneb EÜ artikkel 10 ühenduse institutsioonidele kohustuse teha liikmesriikidega, muuhulgas liikmesriikide kohtutega, vastastikku lojaalset koostööd. Määrust nr 1/2003 tuleb tõlgendada seda arvestades.

29

Lojaalse koostöö kohustusest lähtudes peab komisjon jälgima, et kontrolli sisu seisukohalt kavandatud sunnimeetmete meelevaldsust uuriva siseriikliku kohtu käsutuses oleksid kõik tema kontrolli võimaldamiseks vajalikud andmed. Euroopa Kohtu 22. oktoobri 2002. aasta otsuse kohtuasjas C-94/00: Roquette Frères (EKL 2002, lk I-9011) kohaselt peab teavitama siseriiklikku pädevat kohut kahtlustatava rikkumise põhiolemusest.

30

Käesolevas asjas rikkus komisjon seda lojaalse koostöö kohustust mitmes suhtes, mis peaks kaas tooma vaidlustatud otsuse tühisuse.

31

Esiteks varjas komisjon valvekohtuniku eest konkurentsinõukogu 11. mai 2004. aasta otsust, konkurentsinõukogus käimasolevat menetlust ja 16. juuli 2003. aasta otsuses sisalduvaid korraldusi. Seega ei teavitanud komisjon siseriiklikku kohut lojaalselt kahtlustatava rikkumise laadist ja raskusest.

32

Teiseks ei kajastanud vaidlustatud otsus konkurentsinõukogu tehtud analüüsi, mis, näidates, et kahtlustatava rikkumise toimumise suhtes on kahtlusi, ei kinnitanud komisjoni väiteid. Konkreetselt hagi tagamise meetmete taotluse rahuldamata jätmist ei ole põhjendatud mitte sellega, et puudub kiireloomuline vajadus, vaid sellega, et kõnealune hinnapoliitika ei olnud hageja konkurente ohustanud.

33

Kolmandaks oli komisjon ühelt poolt viidanud hageja kavatsusele andmeid varjata, kuigi seda ei saanud mitte millestki järeldada, ja teiselt poolt oli ta jätnud valvekohtunikule märkimata, et tal ei olnud 16. juuli 2003. aasta otsuse vastuvõtmise aluseks olnud andmete saamiseks liikmesriikide ametiasutuste abi ega kontrolli vaja.

34

Kui valvekohtunikul oleks need andmed olnud, oleks ta nõutud sunnimeetmete meelevaldsust ja proportsionaalsust hinnanud teisiti. Samas ei küsinud ta komisjonilt täiendavat teavet, kuna oli tema lojaalsuses kindel.

35

Lõpuks kinnitab hageja, et ta allus kontrollile vaid seetõttu, et talle oli teatavaks tehtud valvekohtuniku määrus. Vaidlustatud otsuse seaduslikkust tuleb igal juhul hinnata vaid selle vastuvõtmise ajal olemas olnud faktiliste ja õiguslike asjaolude põhjal.

36

Komisjon väidab esiteks vastu, et hageja argumentatsioon on alusetu.

37

Ühelt poolt ei ole asjakohane konkurentsinõukogu otsuse mainimata jätmine, kuna hageja oli nõustunud iseenesest kohustuslikule kontrolliotsusele alluma, ilma et komisjonil oleks olnud vaja määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 6 alusel liikmesriikide ametiasutustelt abi paluda. Valvekohtuniku määrusel ei olnud seega mõju. Pealegi oleks hageja pidanud vaidlustama just selle, kui ta leidis, et valvekohtunik oli oma otsuse vastuvõtmisel ebapiisavalt informeeritud.

38

Teiselt poolt, isegi kui oletada, et valvekohtunik oli ebapiisavalt informeeritud kontrollimaks kavandatavate sunnimeetmete proportsionaalsust, ei mõjuta see vaidlustatud otsuse seaduslikkust. Tegelikult ei oleks ta saanud teha muud kui keelduda nõutud sunnimeetmete võtmisest.

39

Teiseks ei saa üksikisik õigusakti kehtetuks tunnistamist nõudes tugineda EÜ artiklist 10 tulenevale lojaalse koostöö kohustusele autonoomselt, vaid ainult juhul, kui selle artikli väidetav rikkumine seondub mõne teise ühenduse õigusnormi rikkumisega. Sellega seoses on üldine viide määrusele nr 1/2003 ebapiisav.

40

Kolmandaks väidab komisjon, et ta esitas valvekohtunikule nõutud sunnimeetmete mittemeelevaldse ja proportsionaalse laadi kontrollimiseks igal juhul kõik vajalikud andmed. Ta rõhutab, et valvekohtunik ei ole pädev kontrollima nõutud kontrollimeetme vajalikkust ega põhjendatust, tööjaotust Euroopa konkurentsiasutuste võrgustikus ega kõnealuse ettevõtja hinnapoliitika võimalikku mõju asjaomasel turul.

41

Seega ei olnud valvekohtunikule kontrolli teostamiseks ei vajalik ega ka kasulik konkurentsinõukogus toimuv menetlus ega konkurentsinõukogu otsus. Seetõttu on hageja argumentatsioon määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikega 8 vastuolus. Mis puudutab 16. juuli 2003. aasta otsust, siis see on vaidlustatud otsuses nimetatud, ja valvekohtunik oleks pidanud juhul, kui ta pidas vajalikuks, selle kohta komisjonilt lisateavet küsima.

42

Komisjon lisab täiendavalt, et konkurentsinõukogu otsus kinnitab järeldust, mille kohaselt oli kontrolli teostamiseks piisavalt põhjuseid ja hagi tagamise meetmete taotluse rahuldamata jätmine ei ole asjakohane, kuna see ei seondu põhiküsimusega, vaid kiireloomulisuse puudumisega.

43

Vaidlustatud otsuses on kõik vajalikud selgitused, võimaldamaks siseriiklikul kohtul oma kontrollikohustust täita – vastavalt kohtupraktikale selgitab see üksikasjalikult, et komisjonil olid toimikus kaalukad andmed, mis võimaldasid kahtlustada konkurentsieeskirjade rikkumisi, ja teavitab kahtlustatava rikkumise põhiolemusest, sellest, mida otsitakse ja milliseid andmeid tuleb kontrollida.

44

Neljandaks ei ole asjakohane argument varjamiskavatsuse puudumise kohta.

45

Komisjon jõuab järeldusele, et hageja soovib oma väite esimese osaga saavutada tulemust, mis on võrdne valvekohtuniku määruse kehtetuks tunnistamisega, ja seetõttu tuleb see esimene osa tagasi lükata.

46

Kõigepealt tuleb rõhutada, et vastupidi komisjoni väitele tuleneb hageja argumentatsioonist selgelt, et ta ei viita EÜ artikli 10 rikkumisele ja seetõttu ka lojaalse koostöö põhimõttele autonoomselt, vaid viitab selle artikli rikkumisele seoses määruse nr 1/2003 rikkumisega.

47

Esimese Astme Kohus märgib sellega seoses, et EÜ artiklist 10 tuleneva lojaalse koostöö kohustuse rakendusmeetmed – mis on komisjonile kohustuslikud liikmesriikidega suhete puhul (Euroopa Kohtu 10. veebruari 1983. aasta otsus kohtuasjas 230/81: Luxembourg vs. parlament, EKL 1983, lk 255, punkt 37, ja Euroopa Kohtu 13. juuli 1990. aasta määrus kohtuasjas C-2/88 IMM: Zwartveld jt, EKL 1990, lk I-3365, punkt 17), mis tekivad komisjoni poolt EÜ artiklite 81 ja 82 rikkumiste tuvastamiseks teostatavate kontrollide raames – on täpsustatud määruse nr 1/2003 artiklis 20, milles sätestatakse kord, mille kohaselt komisjon, liikmesriikide konkurentsiasutused ja kohtud peavad koostööd tegema, kui komisjon on otsustanud nimetatud määruse alusel kontrolli teostada.

48

Nii annab määruse nr 1/2003 artikkel 20 komisjonile õiguse teostada kontrolle kas vastavalt selle artikli lõikele 3 kirjaliku volituse esitamisel või vastavalt sama artikli lõikele 4 otsuse alusel, mis kohustab ettevõtjat kontrollile alluma. Artikli 20 lõike 3 alusel kontrolli teostamisel peab komisjon aegsasti enne kontrollimist teatama sellest konkurentsiasutusele selles liikmesriigis, mille territooriumil kontrollimine läbi viiakse. Kui komisjon teostab kontrolli lõike 4 alusel, on ta enne kontrolli määramise otsuse tegemist kohustatud konsulteerima konkurentsiasutusega selles liikmesriigis, mille territooriumil kontrollimine läbi viiakse.

49

Määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 6 kohaselt on liikmesriikide ametiasutuste abi kontrolli läbiviimiseks vajalik siis, kui asjaomane ettevõtja sellega ei nõustu, ja siis, kui see abi eeldab siseriiklike eeskirjade kohaselt kohtu luba; see luba tuleb taotleda vastavalt lõikele 7. Lõike 8 kohaselt kontrollib siseriiklik kohus komisjoni otsuse autentsust ning seda, et kavandatud sunnimeetmed ei oleks kontrolli eseme seisukohalt meelevaldsed ega liigsed; komisjoni otsuse seaduslikkuse võivad siiski läbi vaadata ainult ühenduste kohtud.

50

Sellest järeldub, et määruse nr 1/2003 artikkel 20 teeb selgelt vahet eelkõige komisjoni poolt selle artikli lõike 4 alusel vastu võetud otsuste ja siseriiklikule kohtule sama artikli lõike 7 alusel esitatud abitaotluse vahel.

51

Kuigi komisjoni poolt määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 4 alusel vastu võetud otsuse seaduslikkust on pädevad kontrollima vaid ühenduse kohtud, nagu tuleneb eelkõige nimetatud artikli lõikest 8 in fine, siis sunnimeetmete võtmise üle, mida taotletakse vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikele 7, otsustab siseriiklik kohus, kes peab tegema kindlaks – vajadusel eelotsusetaotluse esitamise raames Euroopa Kohtu abiga ja ilma et see piiraks siseriiklike edasikaebamise võimaluste kasutamist –, kas komisjoni poolt taotluse esitamisel edastatud teave võimaldab tal määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikega 8 talle pandud kontrollikohustust täita ja seega kas see võimaldab tal teha talle esitatud taotluse alusel tarvilik otsus (vt sellega kohta seoses nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määrusega nr 17, esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 8/1, lk 3), eespool punktis 29 viidatud kohtuotsus Roquette Frères, punktid 39, 67 ja 68).

52

Siseriiklikul kohtul, kelle poole on määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 7 alusel pöördutud, on sama artikli lõike 8 ja kohtupraktika (vt seoses määrusega nr 17 eespool punktis 29 viidatud kohtuotsus Roquette Frères) alusel õigus paluda komisjonilt selgitusi eelkõige põhjuste kohta, mis ajendavad teda kahtlustama EÜ artiklite 81 ja 82 rikkumist, kahtlustatava rikkumise raskuse ja asjaomase ettevõtja osalemise laadi kohta. Esimese Astme Kohtu kontroll, mis võiks viia järelduseni, et komisjoni poolt siseriiklikule kohtule edastatud teave oli ebapiisav, eeldaks seda, et Esimese Astme Kohus vaatab siseriikliku kohtu poolt teabe ebapiisavuse kohta antud hinnangu uuesti läbi. Kuid niisugust kontrolli ei saa lubada, kuna siseriikliku kohtu antud hinnang allub kontrollile vaid siseriiklikus edasikaebamise menetluses, mis on selle asutuse otsuste puhul võimalikud.

53

Seetõttu tuleb hageja esimese väite toetuseks esitatud argumendid kõik tulemusetuse tõttu tagasi lükata, kuna vaidlustatud otsuse sisu vaidlustades eeldavad need argumendid seda, et Esimese Astme Kohus seaks kahtluse alla valvekohtuniku poolt määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 8 alusel antud hinnangu sellele teabele, mille komisjon on talle määruse artikli 20 lõikes 7 nõutud loa taotlemisel esitanud. Esimese Astme Kohus ei ole pädev kontrollima, kuidas siseriiklik kohus, kelle poole nimetatud normi alusel pöörduti, täidab talle artikli 20 lõikega 8 pandud kohustust.

54

Veel tuleb meelde tuletada, et õigusakti seaduslikkust tuleb hinnata selle akti vastuvõtmise hetkel esinenud õiguslikke ja faktilisi asjaolusid arvestades (vt Euroopa Kohtu 7. veebruari 1979. aasta otsus liidetud kohtuasjades 15/76 ja 16/76: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1979, lk 321, punkt 7, ja Esimese Astme Kohtu 15. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T-384/02: Valenzuela Marzo vs. komisjon, EKL AT 2004, lk I-A-235 ja II-1035, punkt 98). Seega ei mõjuta kontrolli määramise otsuse seaduslikkust selle otsuse täitmine ega selles otsuses kajastatud asjaoludele siseriikliku kohtu poolt hinnangu andmine, mis leiab aset komisjoni poolt määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 7 alusel esitatud taotluse menetlemise raames.

55

Seega tuleb käesoleva väite puhul seda, kas hageja argumendid, mille kohaselt komisjon rikkus oma lojaalse koostöö kohustust, hinnata vaid lähtudes määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikes 4 nõutud asjaoludest, nagu neid tõlgendab Euroopa Kohus.

56

Sellega seoses sõnastab määruse nr 1/2003 artikli 20 lõige 4 need olulised asjaolud, mis peavad olema kontrolli määravas otsuses ära toodud, pannes komisjonile kohustuse märkida ära kontrolli ese ja eesmärk, kontrolli alguse kuupäev, nimetatud määruse artiklites 23 ja 24 sätestatud sanktsioonid ja otsuse peale ühenduse kohtule edasikaebamise võimalus.

57

Kontrolli määrava otsuse põhjendusest peab ka nähtuma nii puudutatud ettevõtjates toimepandava kontrolli õigustatus kui ka nende koostöökohustuse ulatus, mis jätab viimastele kaitseõiguse (vt määruse nr 17 kohta Euroopa Kohtu 21. septembri 1989. aasta otsus liidetud kohtuasjades 46/87 ja 227/88: Hoechst vs. komisjon, EKL 1989, lk I-2859, punkt 29, ja eespool punktis 29 viidatud kohtuotsus Roquette Frères, punkt 47).

58

Komisjoni kohustus märkida ära kontrolli ese ja eesmärk kujutab endast nimelt puudutatud ettevõtjate kaitseõiguse üht põhitagatist ning seetõttu ei saa kontrolliotsuste põhjendamiskohustuses piirduda uurimise tõhususe argumentidega. Tõsi on, et komisjon ei ole kohustatud sellise otsuse adressaadile edastama kogu informatsiooni, mida ta oletatavate rikkumiste kohta valdab, piiritlema täpselt asjaomast turgu, andma rikkumistele täpset õiguslikku kvalifikatsiooni ega märkima rikkumise toimepanemise ajavahemikku, kuid ta on kohustatud võimalikult täpselt ära märkima asjaolud, mida ta kontrollida kavatseb, nimelt mida ta otsib ja mis asjaolusid uurimise käigus kontrollitakse (vt määruse nr 17 kohta Euroopa Kohtu 17. oktoobri 1989. aasta otsus kohtuasjas 85/87: Dow Benelux vs. komisjon, EKL 1989, lk I-3137, punkt 10; eespool punktis 57 viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 41, ja eespool punktis 29 viidatud kohtuotsus Roquette Frères, punkt 48).

59

Samuti on komisjon kohustatud kontrolli määravas otsuses kirjeldama kahtlustatava rikkumise põhiolemust, näidates ära eeldatava asjaomase turu ja kahtlustatavate konkurentsipiirangute olemuse, selgitused selle kohta, kuidas on kontrollitav ettevõtja oletatavalt rikkumisega seotud, mida otsitakse ja mis on uuritavad asjaolud ning milline on ühenduse uurijatele antud pädevus (vt määruse nr 17 kohta Euroopa Kohtu 26. juuni 1980. aasta otsus kohtuasjas 136/79: National Panasonic vs. komisjon, EKL 1980, lk 2033, punkt 26, ja eespool punktis 29 viidatud kohtuotsus Roquette Frères, punktid 81, 83 ja 99).

60

Selleks, et tuvastada kontrolli õigustatust tuleb komisjonil kontrolli määravas otsuses täpselt näidata, et tema käsutuses on olulisi otseseid ja kaudseid tõendeid, mis lubavad tal kahtlustada, et kontrollitav ettevõtja on toime pannud rikkumise (vt määruse nr 17 kohta eespool punktis 29 viidatud kohtuotsus Roquette Frères, punktid 55, 61 ja 99)

61

Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et kuigi vaidlustatud otsus – esitatud eespool punktides 15–17 – on koostatud üldises sõnastuses, sisaldab see siiski määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikes 4 ja kohtupraktikas nõutud asjaolusid. Vaidlustatud otsus sisaldab kontrolli eset ja eesmärki, näidates ära väidetava rikkumise põhiolemuse, kirjeldades eeldatavat asjaomast turgu – milleks on Prantsusmaa kodukasutajatele pakutava kiire Interneti-ühenduse teenuse turg –, väidetavate konkurentsipiirangute olemuse – milleks on EÜ artikliga 82 vastuolus olev hinnapoliitika –, selgitused selle kohta, kuidas oli hageja väidetavalt rikkumisega seotud – ta oli selle algataja –, mida otsitakse ja mis on uuritavad asjaolud – selleks on nimetatud tegevusega seotud informatsioon, eriti informatsioon, mis võimaldaks tuvastada hageja kulude katmise määra ja puudutaks konkurentide tegevuse kahjustamise ja turult väljatõrjumise strateegiat, millest võisid olla teadlikud vaid mõned France Télécomi ja/või hageja töötajad, otsitav kõikidest ettevõtja ruumidest, raamatupidamis- ja muudest äridokumentidest või ka suuliselt –, milline on ühenduse uurijatele antud pädevus ning uurimise alguskuupäev – 2. juuni 2004 –, määruse nr 1/2003 artiklites 23 ja 24 sätestatud sanktsioonid ja õigus otsus edasi kaevata Esimese Astme Kohtule.

62

Mis puutub kontrolli õigustatusse, siis nähtub vaidlustatud otsusest üksikasjalikult, et komisjoni toimikus olid niisugused olulised otsesed ja kaudsed tõendid, mis lubasid tal kahtlustada, et hageja on rikkunud konkurentsieeskirju. Komisjon mainib, et ta oli muuhulgas saanud informatsiooni, mis viitab sellele, et hageja võttis Prantsusmaal laiale tarbijaskonnale suunatud ADSL Interneti-ühenduse eest hindu, millest osad ei katnud muutuvkulusid ja osad jäid alla kogukulu; need hinnad lähtuvad konkurentide kõrvaldamise strateegiast, mis võib endast kujutada EÜ artikli 82 rikkumist. Veel märgib komisjon, et esialgsete andmete alusel tehtud analüüs näitas, et vaidlustatud otsuses tuvastatud mõnede hageja pakkumuste puhul ei olnud kulud – ei muutuv- ega kogukulud – kaetud.

63

Vastupidi hageja väitele ei võimalda ei konkurentsinõukogus käimasolev menetlus, konkurentsinõukogu otsus ega 16. juuli 2003. aasta otsuses sisalduvad korraldused järeldada seda, et käesolevas asjas määratud kontroll ei olnud õigustatud.

64

Kuigi konkurentsinõukogu kinnitab oma 11. mai 2004. aasta otsuses, et „selgub, et Wanadoo hinnapoliitika ei ole sellele tegevusvaldkonnale ega selle tegevusvaldkonna ettevõtjatele olulist ja otsest kahju tekitanud”, mida rõhutab hageja, leiab konkurentsinõukogu siiski, et „ei saa välistada, et teatud Wanadoo hindade võtmine kuulub […] [EÜ] artikli 82 kohaldamisalasse, kuna need hinnad mõjutavad ühe liikmesriigi territooriumi olulist osa”. Nimetatud otsuses on veel märgitud, et hagejal oli asjaomasel turul turgu valitsev seisund; et teatud eeldatavad tulud, mida hageja väitis, näivad „vähe tõenäolised”; et „eXtense 128k/20h Fidélité” ja „eXtense 512k/5Go Fidélité” pakkumuste puhul näib, et hageja müüs oma muutuvkuludest madalama hinnaga, mis tekitab vaidlustatud otsuse kohaselt vastavalt kohtupraktikale tõsise kahtluse omahinnast madalama hinnaga müügiks ja et teatud asjaoludel ei võimaldanud „eXtense 128k/20h”, „eXtense 512k/5Go Fidélité” ja „eXtense 512k Fidélité” pakkumused nende kogukulusid katta.

65

Kuna tegemist on hagi tagamise taotluse rahuldamata jätmisega, siis põhjendab konkurentsinõukogu seda sellega, et antud tegevusvaldkonnale või selle tegevusvaldkonna ettevõtjatele ei tekitata olulist ja otsest kahju, ning sellega, et otsest kahju ei tekitata ka tarbijale, ehk siis kiireloomulisuse puudumisega ja mitte talle esitatud kaebuse ilmse põhjendamatusega.

66

Vaidlustatud otsusest selgub veel, et vaatamata 16. juuli 2003. aasta otsuses sisalduvatele korraldustele oli komisjon saanud informatsiooni, mis viitas sellele, et hageja neid tõenäoliselt ei täitnud. Pealegi ei tõenda hageja seda, et vaidlustatud otsuses komisjoni poolt esile toodud olulised otsesed ja kaudsed tõendid ei saanud kontrolli määramist põhjendada. Seega ei ole selle põhjendamata jätmine tõendatud.

67

On selge, et hageja oli konkurentsinõukogus käimasolevast menetlusest, konkurentsinõukogu otsusest ja 16. juuli 2003. aasta otsuses sisalduvatest korraldustest teadlik. Järelikult see, et neid asjaolusid vaidlustatud otsuses ei nimetatud, ei saanud kahjustada hageja kaitseõigusi ega takistada teda kontrolli ajal komisjoniga koostööd tegemast.

68

Eeltoodut arvestades tuleb sedastada, et määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikega 4 komisjonile pandud kohustused on täidetud ja seega tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata.

69

Hageja väidab, et komisjon rikkus määrusega nr 1/2003 ja selle rakendusaktidega kehtestatud pädevuste jaotust ning määruse nr 1/2003 artikli 11 lõikes 1 ja EÜ artiklis 10 ette nähtud liikmesriikide ametiasutustega lojaalse koostöö tegemise kohustust.

70

Määrus nr 1/2003 detsentraliseeris ühenduse konkurentsiõiguse ühelt poolt määruses nr 1/2003 ette nähtud subsidiaarsuse põhimõtte ja teiselt poolt ühenduse konkurentsiõigust kohaldama volitatud ametiasutuste koostöö põhimõtte alusel. Selleks loodi määrusega nr 1/2003 Euroopa konkurentsiasutuste võrgustik ja võrgustiku liikmete vaheline pädevuste- ja koostöösüsteem. See koostööpõhimõte on nimetatud muuhulgas määruse nr 1/2003 artikli 11 lõikes 1, komisjoni teatises koostöö kohta konkurentsiasutuste võrgustikus (ELT 2004, C 101, lk 43; edaspidi „teatis”) ning nõukogu ja komisjoni 10. detsembri 2002. aasta ühisdeklaratsioonis konkurentsiasutuste võrgustiku töö kohta (deklaratsioon on kantud nõukogu koosoleku protokolli määruse nr 1/2003 vastuvõtmise kohta, dokument nr 15435/02 ADD 1, edaspidi „ühisdeklaratsioon”).

71

Nende põhimõtete alusel määras komisjon teatises kindlaks juhtumite jaotamise korra võrgustiku liikmete vahel. Vaidlustatud otsuses on seda rikutud. Esiteks on konkurentsinõukogu teatise kohaselt ametiasutus, kes on käesoleva juhtumi käsitlemiseks heal positsioonil ning komisjon ei ole temast paremal positsioonil. Järelikult ei saa kontroll põhjustada konkurentsinõukogu pädevuse kaotamist ja juhtumi üleandmist komisjonile ning seetõttu ei ole määratud kontroll seaduslik. Teiseks on komisjoni otsene sekkumine põhjendamatu, kuna konkurentsinõukogul on kontrollipädevus ja komisjon oleks võinud tal paluda seda teostada. Kolmandaks, isegi kui vaidlustatud otsust tuleks käsitleda seaduslikuna, oleks komisjon pidanud kohaldama määruse nr 1/2003 artikli 22 lõiget 2 ja järelikult kaasama konkurentsinõukogu kontrollimeetmetesse ning delegeerima talle kõikvõimalikud ülesanded.

72

Komisjon väidab vastu peamiselt seda, et käesolev väite osa on määrusest nr 1/2003 tuleneva pädevuste jaotuse rikkumist puudutavas osas vastuvõetamatu, kuna see ei viita täpsemalt tühistamise alusele. Ei ole viidatud ühelegi konkreetsele määruse sättele. EÜ asutamisleping ja määrus nr 1/2003 kehtestavad tegelikult EÜ artiklite 81 ja 82 rakendamiseks paralleelsed pädevused. Ühisdeklaratsioon ja teatis sisaldavad vaid viiteid selle kohta, kuidas võrgustiku ametiasutused võivad oma tegevust koordineerida, ja säilitavad komisjoni pädevuse sekkuda igal ajal EÜ artiklite 81 ja 82 rikkumiste menetlusse.

73

Mis puudutab subsidiaarsuse põhimõtet, siis määrus nr 1/2003 piirdub märkimisega, et selle vastuvõtmisega ei minda kaugemale, kui asutamislepingu normide tõhusa rakendamise võimaldamiseks vaja, kahjustamata sealjuures komisjoni pädevust uurimisi läbi viia. Kuna komisjonil on pädevus EÜ asutamislepingut üksikjuhtumitel otse kohaldada, ei saa subsidiaarsuse põhimõtet tõlgendada seda pädevust piirates. Sellele põhimõttele viitamist on valesti põhjendatud, sest enne, kui komisjon otsustab võimaliku menetluse algatamise, piirdub tema sekkumine eeluurimise faasiga.

74

Peale selle ei ole teatisel kohustuslikku õiguslikku mõju ja hageja tõlgendus juhtumite jaotuskriteeriumidest on vale. Komisjonil on alati õigus juhtumit igal ajal käsitleda. Komisjon lisab täiendavalt, esiteks, et mõned juhtumi asjaolud viitasid sellele, et tema talitused peavad juhtumit põhjalikult uurima, ning teiseks, et tema otsus uurimise algatamiseks ja ise juhtumiga põhjalikult tegelemiseks on Prantsusmaa ametiasutustega kooskõlastatud. Vaidlustatud otsuse seaduslikkus ei sõltu mingil juhul sellest, kas seda on eelnevalt liikmesriikide konkurentsiasutustega arutatud ja otseselt kooskõlastatud, komisjoni ainus kohustus sellega seoses on ette nähtud määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikes 4, mille rikkumisele hageja ei viita.

75

Määruse nr 1/2003 artikli 22 lõikel 2 ei ole vaidlustatud otsuse seaduslikkuse seisukohalt tähtsust. Määrus ei kohusta komisjoni delegeerima teatud ülesandeid liikmesriikide ametiasutustele.

76

Komisjon järeldab eeltoodust, et ta ei ole rikkunud ühtegi kohustust teha Prantsusmaa konkurentsiasutustega koostööd.

77

Kõigepealt tuleb tagasi lükata komisjoni argument, mille kohaselt käesolev väite osa on määrusest nr 1/2003 tuleneva pädevuste jaotuse rikkumist puudutavas osas vastuvõetamatu. Viite puudumine määruse konkreetsele sellekohasele normile ei muuda seda argumentatsiooni osa vastuvõetamatuks, kuna sisuliselt väidab hageja seda, et on rikutud määrusest nr 1/2003 tulenevat pädevuste jaotamise süsteemi, ja selle süsteemi tegeliku olemasolu küsimus on tema argumentatsiooni üks alustest.

78

Seega tuleb analüüsida, kas komisjon rikkus vaidlustatud otsuses pädevuste jaotust või liikmesriikide konkurentsiasutustega lojaalse koostöö tegemise kohustust, mis tulenevad subsidiaarsuse põhimõttest, määruse nr 1/2003 artikli 11 lõikest 1, teatisest, ühisdeklaratsioonist ja määruse nr 1/2003 artikli 22 lõikest 2.

79

Mis puudutab esiteks komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste pädevuste jaotust, siis tuleb märkida, et määrus nr 1/2003 lõpetab varasema tsentraliseeritud korra ja loob vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele laiema liikmesriikide konkurentsiasutuste ühenduse, võimaldades nendel asutustel ühenduse konkurentsiõigust rakendada. Siiski põhineb määruse ülesehitus komisjoni ja võrgustiku moodustavate liikmesriikide konkurentsiasutuste vahel välja arendataval tihedal koostööl, mille konkreetse korra määrab kindlaks komisjon. Peale selle ei sea nimetatud määrus kahtluse alla kohtupraktikas tunnustatud komisjoni üldist pädevust (Euroopa Kohtu14. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-344/98: Masterfoods, EKL 2000, lk I-11369, punktid 46 ja 48). Komisjonil on määruse nr 1/2003 alusel laiaulatuslik uurimispädevus ja tal on igal juhul õigus otsustada rikkumise suhtes menetluse algatamine, millega kaasneb liikmesriikide konkurentsiasutuste pädevuse kaotamine. Seega säilitab komisjon rikkumiste uurimisel kaalukaima osa.

80

Järelikult tõlgendab hageja määrusega nr 1/2003 kehtestatud komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste koostööd valesti. Mitte ükski määruse norm ei kehtesta niisugust pädevuste jaotamise korda, nagu hageja kirjeldas, mille alusel ei oleks komisjonil õigus kontrolli teostada, kui liikmesriigi konkurentsiasutus on juba alustanud juhtumi käsitlemist. Vastupidi, määruse nr 1/2003 artikli 11 lõige 6 näeb ette, et olles pädeva siseriikliku konkurentsiasutusega konsulteerinud, on komisjonil otsuse tegemiseks menetluse algatamise õigus isegi siis, kui liikmesriigi konkurentsiasutus on juba juhtumit käsitlemas.

81

Seetõttu peab komisjon a fortiori saama teostada niisugust kontrolli, nagu käesolevas asjas määratud. Kontrolli määramise otsus kujutab endast vaid juhtumi sisulist käsitlemist ettevalmistavat akti, mis ei too endaga kaasa ametlikku menetluse algatamist määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 6 tähenduses – niisugune kontrolli määramise otsus ei väljenda iseenesest komisjoni tahet teha juhtumi suhtes sisuline otsus (vt selle kohta seoses määrusega nr 17 Euroopa Kohtu 6. veebruari 1973. aasta otsus kohtuasjas 48/72: Brasserie de Haecht, EKL 1973, lk 77, punkt 16). Määruse nr 1/2003 põhjenduses 24 on sätestatud, et komisjonil peaks olema õigus teostada kontrolli, mida on vaja selleks, et tuvastada EÜ artikli 82 rikkumisi, ja nimetatud määruse artikli 20 lõikes 1 on sõnaselgelt sätestatud, et komisjon võib määrusega talle pandud ülesannete täitmiseks korraldada kogu vajaliku kontrolli.

82

Sellest tuleneb, et määrus nr 1/2003 ei kehtesta niisugust pädevuste jaotamise süsteemi, nagu hageja väitis. Seega tuleb selle rikkumist käsitlev argument tagasi lükata.

83

Teiseks, mis puudutab teatist, mis hageja sõnul samuti jaotab komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste vahelise pädevuse, mida olevat käesoleval juhul rikutud, siis tuleb ühelt poolt märkida, et teatise punktis 4 täpsustatakse, et võrgustikusisene mõtte- ja teabevahetus toimub üksnes riigiasutuste vahel, ja punktis 31, et sellest ei tulene seega rikkumisega seotud äriühingute individuaalset õigust selleks, et nende juhtumit käsitleks üks kindel asutus. Seega ei ole hagejal alust kinnitada, et nimetatud teatise kohaselt võis kõnealust juhtumit käsitleda vaid konkurentsinõukogu.

84

Teiselt poolt tuleb märkida, et hageja argumentatsioon on isegi teatise sõnastusega vastuolus. Teatise punktis 8, millele hageja viitab, on tõepoolest toodud tingimused, mille korral ametiasutust võib käsitelda juhtumi käsitlemiseks heal positsioonil olevana. Samas näitab tegusõna „võima” kasutamine, et tegemist on vaid võimalusega pädevust jaotada, mida ei saa käsitleda komisjoni kohustusena juhtumit mitte menetleda või juhtumi suhtes uurimist läbi viia, kui punktis 8 toodud tingimused on täidetud. Peale selle jääb igale võrgustiku liikmele teatise punkti 5 kohaselt täielik otsustusõigus küsimustes, kas algatada juhtumi suhtes uurimine või mitte, ja punktis 55 sätestatakse vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 11 lõikele 6, et komisjon võib igal juhul liikmesriigi konkurentsiasutuse poolt käsitletavat juhtumit menetleda. Seega peab tal olema võimalus ka uurimist teostada. Järelikult on teatisel põhinev hageja argument põhjendamatu.

85

Kolmandaks, mis puudutab ühisdeklaratsiooni, siis selle punktis 3 on märgitud, et see on poliitilist laadi ning ei loo seaduslikke õigusi ega kohustusi. Seega ei ole hagejal tema huve riivava ühenduse õigusakti tühistamise taotlemisel alust niisugusele dokumendile viidata. Selle punktis 22 nähakse ette, et komisjon võib juhtumit käsitleda isegi siis, kui liikmesriigi konkurentsiasutus on sellega juba kursis, tingimusel et ta selgitab sellele asutusele ja teistele võrgustiku liikmetele põhjusi, mille tõttu ta määruse nr 1/2003 artikli 11 lõiget 6 kohaldab. Eespool oli juba märgitud, et vaidlustatud otsus ei too endaga kaasa määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 6 kohaldamist, ja seega tuleb käesolevat juhtu käsitleda nii, et komisjonil on õigus uurimist läbi viia.

86

Neljandaks, mis puudutab kohustust teha liikmesriikide konkurentsiasutustega määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 1 ja EÜ artikli 10 alusel lojaalselt koostööd, siis piisab märkimisest, et määruse nr 1/2003 sättega nähakse ette üldnorm, mille kohaselt komisjon ja liikmesriikide konkurentsiasutused peavad tegema tihedat koostööd, kuid selle sättega ei kohustata komisjoni hoiduma kontrollist seoses juhtumiga, mida liikmesriigi konkurentsiasutus samaaegselt käsitleb. Vastupidi, ülal analüüsitud sätetest – eelkõige määruse nr 1/2003 artikli 11 lõikest 6 – tuleneb, et koostööpõhimõte näeb ette, et komisjon ja liikmesriikide konkurentsiasutused saaksid vähemalt käsitletavate juhtumite käsitlemise algstaadiumis töötada paralleelselt. Pealegi ei vaidlusta hageja seda, et komisjon enne vaidlustatud otsuse tegemist liikmesriigi konkurentsiasutusega ühendust pidas. EÜ artikli 10 osas piirdub hageja vaid väitega, et seda on rikutud, kuid ei põhjenda seda väidet muul moel kui viitega määruse nr 1/2003 artikli 11 lõikele 1. Sellest järeldub, et nende artiklite rikkumist ei ole tõendatud.

87

Viiendaks, määruse nr 1/2003 artikli 22 lõiget 2 puudutav argument on tulemusetu. Selle sättega nähakse vaid ette, et komisjon võib osa oma ülesannetest delegeerida liikmesriikide konkurentsiasutustele, kuid ei panda talle sellega seoses kohustust.

88

Ning viimasena, kuuendaks, tuleb seoses EÜ artikli 5 teises lõigus sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega meelde tuletada, et selle kohaselt sekkub ühendus valdkondades, mis ei kuulu tema ainupädevusse, vaid siis ja niisuguses ulatuses, kui liikmesriigid ei suuda täielikult saavutada kavandatava meetme eesmärke ning seetõttu võib neid kavandatava meetme ulatuse või toime tõttu paremini saavutada ühenduse tasandil.

89

Antud juhul piirdub määruses nr 1/2003 subsidiaarsuse põhimõttele tehtud viide vaid märkimisega, et määruse nr 1/2003 vastuvõtmine on selle põhimõttega kooskõlas. EÜ asutamislepingule lisatud protokolli subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta lõikes 3 on täpsustatud, et subsidiaarsuse põhimõte ei muuda küsitavaks asutamislepinguga Euroopa Ühendusele antud volitusi, nagu neid tõlgendab Euroopa Kohus (Euroopa Kohtu 12. juuli 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-154/04 ja C-155/04: Alliance for Natural Health, EKL 2005, lk I-6451, punkt 102). See põhimõte ei sea kahtluse alla komisjonile EÜ asutamislepinguga antud pädevusi, mille hulgas on ka konkurentsieeskirjade kohaldamine ja eelkõige õigus teostada kontrolle hindamaks kahtlustatavate rikkumiste võimalikku olemasolu. Lisaks selle on komisjoni kõnealune tegevus iga juhul – nagu juba eespool mainitud – vaid esmane, mis ei too endaga kaasa menetluse ametlikku algatamist määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 6 tähenduses. Seega ei saanud konkurentsinõukogu vaidlustatud otsuse tulemusena oma pädevust kaotada. Järelikult ei ole tõendatud, et subsidiaarsuse põhimõtet oleks rikutud.

90

Eeltoodust tuleneb, et hageja ei ole tõendanud, et komisjon rikkus pädevuse jaotamise korda, mis oleks tal keelanud kõnealust kontrolli läbi viia, et ta rikkus liikmesriikide konkurentsiasutustega lojaalse koostöö tegemise kohustust, mis on kehtestatud muuhulgas määrusega nr 1/2003, või et rikkus proportsionaalsuse põhimõtet. Seega ei ole esimese väite teine osa põhjendatud.

91

Järelikult tuleb esimene väide tervikuna tagasi lükata.

92

Hageja väidab, et kui komisjonil on kaalutlusõigus, siis vastavalt kohtupraktikale peab ta järgima ühenduse õiguskorraga antud tagatisi, mille hulgas on eelkõige kohustus uurida hoolikalt ja erapooletult juhtumi kõiki olulisi asjaolusid. Antud juhul rikkus komisjon seda kohustust, jättes enne kontrolli korraldamise otsustamist arvesse võtmata selle, et konkurentsinõukogu oli juba käsitlenud hageja poolt jaanuaris ja veebruaris 2004 tehtud pakkumusi ning oli tuvastanud, et omahinnast madalama hinnaga müük oli äärmiselt ebatõenäoline. Hageja leiab, et kuigi võib möönda, et komisjon hindab Prantsusmaa kiire Interneti-ühenduse teenuse turu struktuuri ja arengut konkurentsinõukogust erinevalt, oleks ta siiski pidanud võrdlema tema käsutuses olevat informatsiooni konkurentsinõukogu otsuses sisalduvaga. Kuid konkurentsinõukogu otsuse olemasolu ei ole isegi mitte mainitud. Nimetatud rikkumise puhul on tegemist ka ilmse hindamisveaga ning rikkumist raskendab komisjoni suhtlemine konkurentsinõukogu esindajaga ja AOL-iga. Hoolikas ja erapooletu uurimine oleks seisnenud selles, et selgitada, miks kontroll oli vaatamata konkurentsinõukogu otsusele vajalik.

93

Komisjon väidab vastu, et see väide tuleb tagasi lükata. Ta olevat uurinud hoolikalt ja erapooletult kõiki juhtumi asjalolusid, muuhulgas konkurentsinõukogu otsust ja tema enese 16. juuli 2003. aasta otsust. Ta ei olnud võtnud rikkumise olemasolu suhtes ranget seisukohta, tal olid olnud vaid kahtlused, mis põhinesid eelkõige mitmelt hageja konkurendilt saadud informatsioonil. Liiatigi ei anna konkurentsinõukogu otsus iseenesest piisavalt tõendeid rikkumise võimaliku olemasolu kohta. Lisaks nimetatud otsusele ja kohtumistele konkurentsinõukogu esindajaga oli komisjonil olnud veel mitu kohtumist konkurentsinõukogu ametnikuga, kelle ülesandeks on komisjoniga side pidamine.

94

Ühenduse õiguskorra kohaselt haldusmenetluses antud tagatiste hulgas on ka hea halduse põhimõte, millega on seotud pädeva institutsiooni kohustus hinnata hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumi olulisi asjaolusid (Esimese Astme Kohtu 30. septembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-191/98, T-212/98–T-214/98: Atlantic Container Line jt, EKL 2003, lk II-3275, punkt 404).

95

Antud juhul heidab hageja komisjonile sisuliselt ette, et komisjon rikkus seda kohustust, kuna ta ei võtnud arvesse konkurentsinõukogu otsust ja ei võrrelnud selle otsuse sisu tema käsutuses oleva informatsiooniga. Hageja sõnul raskendab komisjoni rikkumist tema suhtlemine konkurentsinõukogu esindajaga, kelle ülesandeks oli hageja konkurendi AOL-i juhtumi käsitlemine.

96

Selle argumendiga ei saa nõustuda.

97

Asjaolu, et vaidlustatud otsuses ei nimetata konkurentsinõukogu otsust, ei ole piisav järeldamaks, et komisjon seda arvesse ei võtnud. Vastupidi, mis iganes osa konkurentsinõukogu esindajal konkurentsinõukogu otsuse vastuvõtmisel oli, näitab komisjoni suhtlemine temaga pigem seda, et komisjon oli vaidlustatud otsuse tegemisel sellest otsusest või vähemalt selle vastuvõtmise vajalikkusest ning konkurentsinõukogus käimasolevast menetlusest hästi informeeritud.

98

Mitmed eespool punktides 64 ja 65 toodud konkurentsinõukogu otsuses nimetatud asjaolud viitavad, vaatamata nendele sisulise analüüsi käigus antud hinnangule, siiski sellele, et kontrolli määramise otsus oli vajalik. Seega ei saa järeldada, et komisjon eiras konkurentsinõukogu otsust ega seda, et ta pidi selgitama, miks määratud kontroll on vaatamata konkurentsinõukogu otsusele vajalik.

99

Sellest tuleneb, et ei saa järeldada, et komisjon ei uurinud hoolikalt ja erapooletult kõiki juhtumi olulisi asjaolusid või et ta tegi neid asjaolusid analüüsides ilmse hindamisvea. Komisjoni suhtlemine konkurentsinõukogu esindajaga ja AOL-iga ei saa seda hinnangut kahtluse alla seada, kuna ei ole tuvastatud ühtegi kohustuse uurida hoolikalt ja erapooletult kõiki juhtumi asjaolusid rikkumist.

100

Eeltoodut arvestades tuleb teine väide tagasi lükata.

101

Hageja märgib, et EÜ artikli 253 kohaselt on komisjon kohustatud oma otsuseid põhjendama. Vastavalt kohtupraktikale peab ta sõnastama oma arutluskäiku selgelt ja ühemõtteliselt, et huvitatud isikuil oleks võimalik teada saada võetud meetme põhjused ja et ühenduse kohtul oleks võimalik teostada selle meetme seaduslikkuse üle kohtulikku kontrolli.

102

Vaidlustatud otsus on ebapiisavalt põhjendatud. Selles ei ole toodud arutluskäiku, mis võimaldaks jätta tähelepanuta siseriikliku menetluse, mis käsitleb samu asjaolusid, eemalduda konkurentsinõukogu järeldustest või leida, et kontroll oli vajalik ja proportsionaalne. Peale selle ei põhjendata vaidlustatud otsuses järeldust, mille kohaselt konkurentsinõukogu otsus ei vähenda määratud kontrolli vajalikkust ega proportsionaalsust, ning ei mainita viimatinimetatud otsuse olemasolu ja räägitakse sellele olulistes punktides vastu. Seega on hagejal võimatu mõista nii raske meetme põhjendust nagu kontroll käesoleval juhul. Komisjon rikkus sellega oma põhjendamiskohustust ja vaidlustatud otsus tuleb tühistada.

103

Komisjon väidab vastu, et määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikes 4 määratakse kindlaks kontrolli määramise otsuse põhjenduse sisu, nähes ette, et selles peab olema märgitud kontrolli ese ja eesmärk. Toodud põhjendus vastab igati kohtupraktika nõuetele seoses määruse nr 17 artikli 14 lõikega 3, mis on sõnastatud sarnaselt määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikega 4. Muuhulgas ei ole komisjon kohustatud rikkumist kvalifitseerima ega põhjendama oma otsust kõigi faktiliste andmete seisukohalt, mis võivad ilmneda siseriikliku ametiasutuse poolt hagi tagamise taotluse suhtes tehtud otsusest. Samuti ei kuulu komisjoni käsutuses olevatele faktilistele andmetele antud hinnangud nende asjaolude hulka, mida komisjon on kohustatud kontrolli määramise otsuse adressaadile teatavaks tegema. Mis puudutab konkurentsinõukogu otsuse nimetamata jätmist, siis see ei oma tähtsust, kuna see ei takista hagejal vaidlustatud otsust mõistmast, Esimese Astme Kohtul kontrolli teostamast ega kahjusta hageja õiguskaitsevahendeid.

104

Lõpuks ei ole komisjon kohustatud eriliselt põhjendama oma hinnangut uurimise läbiviimise otstarbekuse kohta või selle kohta, kuidas ta konkreetse juhtumi puhul siseriiklike ametiasutustega ülesandeid jagab.

105

Üksikakti põhjendamiskohustuse – mille kohta üldreegel tuleneb EÜ artiklist 253 – eesmärk on võimaldada ühenduse kohtul teostada otsuse seaduslikkuse üle kontrolli ja tagada huvitatud isikutele piisav arusaam sellest, kas otsus on põhistatud või selles on puudusi, mis annavad alust otsuse seaduslikkus vaidlustada; tuleb ka täpsustada, et sellise kohustuse ulatus sõltub õigusakti liigist ja tema vastuvõtmise taustast (Euroopa Kohtu 25. oktoobri 1984. aasta otsus kohtuasjas 185/83: Instituut Electronenmicroscopie, EKL 1984, lk 3623, punkt 38, ja Esimese Astme Kohtu 15. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T-349/03: Corsica Ferries France vs. komisjon, EKL 1998, lk II-2197, punktid 62 ja 63).

106

Mis puudutab komisjoni otsuseid määrata kontroll, siis tuleb meelde tuletada, et määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikes 4 määratakse kindlaks niisuguse otsuse põhjenduses sisalduma pidavad põhilised andmed. Eespool punktis 68 on juba tõdetud, et nimetatud sätte rikkumist ei ole tuvastatud, kuna komisjon ei ole muuhulgas kohustatud oma otsust viia läbi määratud kontrollimine põhjendama ka hageja poolt nimetatud asjaolude seisukohalt.

107

Sellest järeldub, et põhjenduse ebapiisavust käsitlev väide tuleb tagasi lükata.

108

Hageja väidab, et kohtupraktika kohaselt peavad komisjoni määratud kontrollimeetmed olema proportsionaalsed ja taotletud eesmärgi saavutamiseks vajalikud. Kui oletada, et komisjoni eesmärk oli kontrollida, kas Wanadoo poolt jaanuaris ja veebruaris tehtud kümme pakkumust kujutasid endast EÜ artikliga 82 keelatud omahindadest madalamate hindadega müüki, siis ei olnud komisjonile määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikega 4 antud kontrollipädevuse kasutamine proportsionaalne. Konkurentsinõukogu oli juba hankinud suure hulga informatsiooni kõnealuste pakkumustega seotud tulude ja kuludega seoses ning ei olnud ohtu, et osa informatsioonist oleks võidud hävitada või varjata. Pealegi oleks võinud seda informatsiooni saada vähem piiravate meetmetega kui kontrollimine.

109

Lisaks on võistlev menetlus juba näidanud, et kahjumi katmine Wanadoo poolt ning seega kahtlustatud omahinnast madalama hinnaga müük ja selle väljatõrjuv mõju oli väga ebatõenäoline. Nendel tingimustel oli tegude kvalifitseerimine süütegudena EÜ artiklit 82 arvestades ebakindel ja kontroll ei olnud vajalik ega proportsionaalne selle eesmärgiga tuvastada rikkumine, isegi kui see kontroll oleks olnud tulemuslik.

110

Hageja lisab, et komisjon ei too ära põhjuseid, miks Wanadoo esitatud arvandmete õigsuse kontrollimist ei oleks saanud teostada kontrollist vähem piiravate meetmetega, nagu näiteks tehnilise eksperdi hinnang. Mis puudutab informatsiooni otsimist võimaliku väljatõrjumiskavatsuse kohta, siis komisjon ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis viitaks sellele, et asjassepuutuvad pakkumused tehti konkurentide tegevuse kahjustamise ja nende väljatõrjumise strateegia raames. Hageja järeldab sellest, et vaidlustatud otsus tuleb proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise tõttu tühistada.

111

Komisjon vastab, et proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et ühenduse institutsioonide võetud meetmed ei ületaks määra, mis on sobiv ja vajalik taotletud eesmärkide saavutamiseks. Kontrolli korraldamise otsuse proportsionaalsus sõltub oletatava rikkumise raskusest, võimalusest, et kontrolli abil saadakse teavet, mis kinnitab nimetatud rikkumise olemasolu, ja niisuguse kontrolli võimaliku tõhususe võrdlemisest teiste uurimismeetmetega. Kui arvestada antud juhtumi asjaolusid ja eelkõige seda, et konkurentsinõukogu kogutud informatsioon on tema enese arvates vähemalt osaliselt ebareaalne, siis on seda põhimõtet järgitud.

112

Pealegi tuleneb kohtupraktikast, et komisjoni poolt otsusega määratud kontrolli ja muu vähem piirava uurimismeetme vahel tehtud valik sõltub vaid adekvaatse uurimise vajadusest vastavalt juhtumi eripärale, kuid ei nõua erandlike asjaolude olemasolu.

113

Komisjon lisab, et hageja ei ole põhjendanud oma kinnitust, mille kohaselt komisjonil ei olnud õigust uurimist korraldada, kuna sama ettevõtjat puudutav varasem otsus oli tehtud ilma niisugust uurimismeedet kasutamata ja selles piirduti vaid kontrolli määramisega ettevõtja ruumides.

114

Lõpuks väidab komisjon, et esiteks saab ta rikkumise võimaliku olemasolu kohta seisukoha võtta alles pärast põhjalikku uurimist ja teiseks on oletatava rikkumise kohta hageja poolt esitatud argumendid igal juhul Euroopa Kohtu ja Esimese Astme Kohtu praktikaga vastuolus.

115

Vaidlustatud otsuse eesmärk on üksnes võimaldada komisjonil vajalike andmete koondamine selleks, et hinnata asutamislepingu võimalikku rikkumist. Seetõttu ei ole see taotletava eesmärgi suhtes ebaproportsionaalne, eelkõige kuna oletatava rikkumise olemus, mis hõlmab ka tahtlikkust, näitab, et andmeid, mis võivad tõendada rasket rikkumist, hoitakse enamasti varjatud kohtades ning nende hävitamise ja varjamise oht on märkimisväärne.

116

Komisjon järeldab eeltoodust, et proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist käsitlev väide ei ole põhjendatud.

117

Ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluv proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et ühenduse institutsioonide tegevus ei ületaks piire, mis on asjaomaste õigusnormidega seatud legitiimsete eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem koormavat meedet, ning et põhjustatud ebamugavused ei tohi üle kaaluda taotletud eesmärke (Euroopa Kohtu 13. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C-331/88: Fedesa jt, EKL 1990, lk I-4023, punkt 13, ja 14. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C-180/00: Madalmaad vs. komisjon, EKL 2005, lk I-6603, punkt 103).

118

Käesoleva juhtumiga seonduvas valdkonnas eeldab proportsionaalsuse põhimõte, et kavandatud meetmetega ei kaasneks kõnealuse kontrolli eesmärgiga võrreldes ülekaalukaid ja talumatuid ebamugavusi (vt määruse nr 17 kohta eespool punktis 29 viidatud kohtuotsus Roquette Frères, punkt 76). Samas ei sõltu komisjoni valik lihtsalt volituse alusel läbiviidava kontrolli ja otsusega määratud kontrolli vahel niisugustest asjaoludest nagu olukorra eriline raskus, eriline kiireloomulisus või absoluutne konfidentsiaalsuse vajadus, vaid vajadusest adekvaatse uurimise järele vastavalt juhtumi erisustele. Järelikult, kui uurimise korraldamise otsusega võimaldatakse komisjonil üksnes koguda vajalikke andmeid asutamiselepingu võimaliku rikkumise olemasolu hindamiseks, siis ei rikuta selle otsusega proportsionaalsuse põhimõtet (vt määruse nr 17 kohta eespool punktis 59 viidatud kohtuotsus National Panasonic vs. komisjon, punktid 28–30, ja eespool punktis 29 viidatud kohtuotsus Roquette Frères punkt 77).

119

Põhimõteliselt on komisjoni kohustus hinnata, kas informatsioon on konkurentsieeskirjade rikkumise tuvastamiseks vajalik, ja isegi kui tal on juba andmeid või tõendeid seoses rikkumise olemasoluga, on komisjonil õigus pidada vajalikuks määrata täiendavaid uurimisi, mis võimaldavad tal rikkumist või selle kestust paremini kindlaks teha (vt määruse nr 17 kohta 18. oktoobri 1989. aasta otsus kohtuasjas 374/87: Orkem vs. komisjon, EKL 1989, lk I-3283, punkt 15, ja eespool punktis 29 viidatud kohtuotsus Roquette Frères, punkt 78).

120

Antud juhul oli esiteks vaidlustatud otsuse eesmärk koguda andmeid seoses hageja kasutatud hinnapoliitikaga, hindamaks asutamislepingu võimaliku rikkumise olemasolu. Vaidlustatud otsuses on tõesti märgitud, et komisjonil oli selle kohta juba teatud informatsiooni. Samas oli tal kohtupraktika kohaselt õigus püüda koguda täiendavat informatsiooni, eelkõige seoses konkurentide tegevuse kahjustamise ja nende väljatõrjumise strateegiaga, mille puhul on raske ette kujutada, et komisjon oleks seda võinud saada teisiti kui kontrolli abil. Teiseks, võttes arvesse, et otsitud informatsioon sisaldas andmeid, mis võisid paljastada võimalikku kavatsust konkurente välja tõrjuda, oli juhtumi adekvaatse uurimise eesmärgil asjakohane kontrolli tõhususe tagamiseks määrata selle korraldamine otsusega. Kolmandaks piirdus vaidlustatud otsus ettevõtja ruumidega, kuigi määrus nr 1/2003 lubab nüüd teatud juhtudel kontrollida ka teisi ruume, sh asjaomase ettevõtja teatud töötajate eluruume. Nendest asjaoludest ei nähtu, et komisjon oleks käesoleval juhul tegutsenud taotletud eesmärgiga võrreldes ebaproportsionaalselt ja rikkunud seetõttu proportsionaalsuse põhimõtet, kuna otsusega määratud kontrolli korraldamine on juhtumi eripära arvestades kohane.

121

Hageja argumendid ei saa seda järeldust ümber lükata. Esiteks on eespool juba sedastatud, et konkurentsinõukogu otsus ei kinnita hageja seisukohta seoses kahtlustatud tegevuse olemasoluga ja ei võimalda seega välistada komisjoni poolt vaidlustatud otsuses toodud oletust, et hageja võib kasutada EÜ artikliga 82 vastuolus olevaid hindu. See, et komisjonil võib tema poolt kõnealuse kontrolli käigus kogutud andmete põhjal hiljem osutuda võimatuks omahindadest madalamate hindade olemasolu sisuliselt tõendada, ei oma tähtsust, kuna sellest ei saa järeldada, et määratud kontroll oli sobimatu. Vaidlustatud otsuses on ka üldiselt märgitud, et komisjon kahtlustab hagejat EÜ artikliga 82 vastuolus olevas hinnapoliitikas, mis on iseenesest kontrolli põhjendamiseks piisav alus.

122

Teiseks, nagu tuleneb eespool viidatud kohtupraktikast, ei ole vaidlustatud otsuse ebaproportsionaalseks tunnistamiseks piisav see, et komisjonil on juba teatud andmeid, mis viitavad selle, et hageja kasutas EÜ artikliga 82 vastuolus olevaid hindu või et konkurentsinõukogu oli niisuguseid andmeid juba kogunud ja võis need komisjonile edastada. Kohtupraktika on tunnustanud komisjoni õigust otsida täiendavaid andmeid isegi siis, kui tal on rikkumise olemasolu kohta juba andmeid.

123

Kolmandaks ei ole hagejal alust väita, et komisjon ei ole esitanud mingisuguseid andmeid, mis võimaldaksid tõendada, et ta on saanud informatsiooni, mis viitab sellele, et asjassepuutuvad pakkumused tehti konkurentide tegevuse kahjustamise ja nende väljatõrjumise strateegia raames. Ühelt poolt näidatakse vaidlustatud otsuses sõnaselgelt, et see oletus põhineb komisjoni hangitud informatsioonil ja teiselt poolt ei ole komisjon kohustatud niisuguses otsuses nagu vaidlustatud otsus kirjeldama neid andmeid ja asjaolusid, millel see otsus põhineb (vt sellega seoses määruse nr 17 kohta eespool punktis 29 viidatud kohtuotsus Roquette Frères punkt 62).

124

Eeltoodust tuleneb, et neljas väide tuleb tagasi lükata.

125

Hageja väidab, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kinnitades vaidlustatud otsuses, et kogu Prantsusmaa ADSL-i turg töötas sel hetkel kahjumis, kuigi konkurentsinõukogu 11. mai 2004. aasta otsusest, mis pidi olema komisjonile teada, võis aru saada, et mitmed interneti-ühenduse pakkujad olid kasumlikud ja üks ettevõtja nendest oli kinnitanud, et ta oli kasumis. Seega esitas komisjon ühe põhiküsimusega seoses valesid andmeid ja jättis sellega tähelepanuta omahindadest madalamate hindade keelu põhjuse ehk konkurentide väljatõrjumise. Järelikult on vaidlustatud otsuses tehtud ilmne hindamisviga ja see otsus tuleb tühistada.

126

Komisjon vastab, et tal oli informatsiooni, mis toetas kinnitust, mille kohaselt kogu Prantsusmaa ADSL-i turg oli kahjumis, ja et igal juhul piisas sellest, et ta oli jõudnud järeldusele, et tema käsutuses olevad andmed kujutasid endast võimaliku rikkumise kohta olulist tõendusmaterjali, mis võimaldas tal mõelda, et mõned uued pakkumused tehti allapoole omahinda.

127

Niisugusel juhul on väide tulemusetu, kuna isegi juhul, kui see kinnitus oleks vale, ei tuleneks sellest vaidlustatud otsuse õigusvastasust. Kogu sektori kasumimarginaali seis ei kuulu nende asjakohaste kriteeriumite hulka, mille alusel tuvastatakse seda, kas turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja hinnad on omahinnast madalamad. Kohtupraktikas on tõendatud, et niisuguste hindade olemasolul, mis on allapoole muutuvkulude keskmist, võib oletada, et hinnapoliitika eesmärk on konkurentide kõrvaldamine. Hageja väite kohaselt ei saa olla tegemist omahinnast madalamate hindadega, välja arvatud juhul, kui kõik konkurendid on kahjumis ja neid kõiki ähvardab väljatõrjumine. Nagu kinnitab konkurentsinõukogu otsus, ei saa välistada EÜ artikli 82 kohaldamist sellisele hinnapraktikale, mis oli suunatud vaid ühele osale konkurentidest. Konkurentsinõukogu otsuse lause, millele hageja viitab, kohaldub vaid ühele osale kõnealustest pakkumustest ja hindadest, ning kuna komisjonil oli vasturääkivat informatsiooni, siis oli tal igal juhul õigus kahelda tema käsutuses olevate erinevate tunnistuste usaldusväärsuses. Tegemist on rikkumise sisuliste küsimustega, millele saab vastuse anda vaid põhjalik uurimine.

128

Hageja väidab, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kuid ta piirdub selle kinnituse põhjendamisel ainult viitega konkurentsinõukogu otsusest tulenevale hinnangule. See otsus käsitleb aga ainult hagi tagamise taotlust ja seega ei saa välistada, et toimiku andmete sisulisel analüüsil jõuab konkurentsinõukogu teistsugusele järeldusele. Pealegi ei saa komisjoni pidada seotuks faktilise hinnanguga, mille on andnud liikmesriigi konkurentsiasutus teatud andmete põhjal, kuna ei saa välistada, et komisjonil on teisi andmeid, mis võivad viia teda nimetatud asutusest hoopis teistsuguse järelduseni. Lisaks selgub vaidlustatud otsusest, et komisjonil oli andmeid, mis annavad alust kinnitusele, mille hageja on siinkohal vaidlustanud.

129

Arvestades ühenduse institutsioonide aktide õiguspärasuse presumptsiooni põhimõtet (Euroopa Kohtu 15. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C-137/92 P: komisjon vs. BASF jt, EKL 1994, lk I-2555, punkt 48), mille kohaselt peab sellise õigusakti õigusvastasust tõendama isik, kes sellele viitab, ja seda, et hageja ei ole esitanud oma väite kinnituseks konkreetseid tõendeid, v.a viide otsusele, mille kohta eespool tõdeti, et see ei olnud otsustav, ei ole väidetav ilmne hindamisviga tõendatud.

130

Järelikult tuleb viies väide tagasi lükata.

131

Eeltoodu alusel tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.

132

Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, mõistetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (neljas koda)

otsustab: