I — Vaidlusalune otsus

A — Kartellikokkulepe

B — Kartellikokkuleppe kestus

C — Vaidlusaluse otsuse resolutiivosa

II — Menetlus Esimese Astme Kohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

III — Menetlus Euroopa Kohtus

IV — Apellatsioonkaebused

A — Nippon Steeli väide, mis puudutab õigusnormi rikkumisi tõendamisalaste nõuete taseme määratlemisel

1. Poolte argumendid

2. Euroopa Kohtu hinnang

a) Väite esimene osa

b) Väite teine osa

c) Väite kolmas osa

d) Väite neljas osa

B — Sumitomo esimene väide, mis puudutab õigusnormi rikkumisi seoses Jaapani tootjate osalemisega otsuse artiklis 1 sätestatud rikkumises

1. Poolte argumendid

2. Euroopa Kohtu hinnang

C – Sumitomo teine väide, mis puudutab Esimese Astme Kohtu menetluse liiga pikka kestust

1. Poolte argumendid

2. Euroopa Kohtu hinnang

V — Kohtukulud

1

Apellatsioonkaebustega paluvad Sumitomo Metal Industries Ltd (edaspidi „Sumitomo”) (C-403/04 P) ja Nippon Steel Corp. (edaspidi „Nippon Steel”) (C-405/04 P) tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 8. juuli 2004. aasta otsuse liidetud kohtuasjades T-67/00, T-68/00, T-71/00 ja T-78/00: JFE Engineering jt vs. komisjon (EKL 2004, lk II-2501; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”) neid puudutavas osas.

2

Vaidlustatud kohtuotsusega vähendas Esimese Astme Kohus trahve, mille komisjon määras hagejatele 8. detsembri 1999. aasta otsusega 2003/382/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 81 kohaldamise menetluse kohta (juhtum IV/E-1/35.860-B — õmbluseta terastorud) (ELT 2003, L 140, lk 1; edaspidi „vaidlusalune otsus”), ja jättis selle otsuse peale esitatud tühistamishagi põhilises osas rahuldamata.

3

Euroopa Ühenduste Komisjon tegi vaidlustatud otsuse kaheksa õmbluseta terastorusid tootva ettevõtja suhtes. Asjaomaste ettevõtjate hulgas oli neli Euroopa äriühingut (edaspidi „ühenduse tootjad”): Mannesmannröhren-Werke AG (edaspidi „Mannesmann”), Vallourec SA (edaspidi „Vallourec”), Corus UK Ltd (endine British Steel Ltd; edaspidi „Corus”) ja Dalmine SpA (edaspidi „Dalmine”). Ülejäänud neli nimetatud otsuse adressaati on Jaapani äriühingud (edaspidi „Jaapani tootjad”): NKK Corp., Nippon Steel, Kawasaki Steel Corp. ja Sumitomo.

4

Õmbluseta terastorusid kasutatakse nafta- ja gaasitööstuses ja need jagunevad kahte suurde tooterühma.

5

Esimene rühm hõlmab puuraugutorusid, mille puhul kasutatakse üldist nimetust „Oil Country Tubular Goods” või „OCTG”. Neid torusid võib müüa ilma keermeteta („siledad torud”) või keermestatult. Keermestamise eesmärk on võimaldada OCTG-torude üksteisega ühendamist. Keermestamine võib toimuda vastavalt American Petroleum Institute’i (API) standarditele (selliselt keermestatud torusid nimetatakse edaspidi „OCTG-standardtorudeks”) või teostatakse seda erimenetlusega, mis on üldiselt kaitstud patentidega. Viimasel juhul on keermestus või käesoleval juhul „toruliited”„esmaklassilised” või „kõrge kvaliteediga”. Selle meetodiga keermestatud torusid nimetatakse „OCTG-eritorudeks”.

6

Teine tooterühm hõlmab nafta- ning gaasimagistraaltorusid (line pipe), mille hulgas on standardite kohaselt valmistatud torud ja tellimustööna eriprojektide raames valmistatud torud (edaspidi „projektikohased magistraaltorud”).

7

Novembris 1994 otsustas komisjon algatada uurimise seoses konkurentsivastase tegevusega, mis puudutab neid tooteid. Sama aasta detsembris korraldas ta kontrolli mitmes ettevõtjas, sealhulgas Sumitomos. Komisjon korraldas Vallourecis, Dalmines ja Mannesmannis täiendavaid kontrolle 1996. aasta septembrist kuni 1997. aasta detsembrini. 17. septembril 1996 Vallourecis korraldatud kontrolli ajal tegi Vallourec Oil & Gas’i tegevjuht Verluca teatud avaldusi (edaspidi „Verluca avaldused”). 1997. aasta aprillis Mannesmannis toimunud kontrolli käigus tegi ka selle ettevõtja juhataja Becher avaldusi (edaspidi „Becheri avaldused”).

8

Võttes arvesse neid avaldusi ning teisi tõendeid, sedastas komisjon vaidlusaluses otsuses, et asjaomase otsuse kaheksa adressaadiks olevat ettevõtjat olid sõlminud kokkuleppe, mille eesmärk oli muu hulgas nende siseriiklike turgude vastastikune austamine. Nimetatud lepingu kohaselt kohustus iga ettevõtja keelduma OCTG-standardtorude ja projektikohaste magistraaltorude müümisest teise lepingupoole siseriiklikul turul.

9

Leping oli sõlmitud ühenduse ja Jaapani tootjate vahelistel koosolekutel, mida tunti nimega „Euroopa-Jaapani klubi”.

10

Siseriiklike turgude austamise põhimõte on määratletud mõistega „põhireeglid” (fundamentals). Komisjon rõhutas, et põhireegleid oli täidetud tõhusalt ja seetõttu avaldas kõnealune leping ühisturule konkurentsivastast mõju.

11

Leping koosnes kolmest osast, millest esimene kujutab eespool kirjeldatud siseriiklike turgude austamise põhireegleid, mis moodustavad vaidlusaluse otsuse artiklis 1 sedastatud rikkumise, teine sisaldab hindade kindlaksmääramist hangetele ja miinimumhindade kindlaksmääramist „eriturgudele” (special markets) ning kolmas sisaldab jagamispõhimõtete (sharing keys) alusel muude maailmaturgude jagamist, välja arvatud Kanada ja Ameerika Ühendriigid.

12

Komisjon põhjendab oma järeldust põhireeglite olemasolu kohta vaidlusaluse otsuse punktis 62–67 loetletud dokumentaalsete tõenditega ja selle otsuse punktis 68 esitatud tabeliga. Sellest tabelist nähtub, et siseriikliku tootja osa oli vaidlusaluse otsuse adressaadiks olevate äriühingute tarnetes Jaapanis ja kõigi nelja ühenduse tootja kodumaisel turul väga kõrge. Sellest järeldas komisjon, et tervikuna võetult austasid lepingupooled siseriiklikke turge tõhusalt.

13

Euroopa-Jaapani klubi liikmed kogunesid 5. novembril 1993 Tokyos, et üritada sõlmida Ladina-Ameerika tootjatega uut turgude jagamise lepingut. Sellel kohtumisel sõlmitud lepingu sisu esineb dokumendis, mille andis komisjonile üle menetlusega mitteseotud teavitaja 12. novembril 1997 ja mis sisaldab muu hulgas „jagamispõhimõtteid” (edaspidi „jagamispõhimõtete dokument”).

14

Euroopa-Jaapani klubi kogunes alates 1977. aastast kuni 1994. aastani umbes kaks korda aastas.

15

Komisjon tõdes siiski, et trahvide suuruse määramise eesmärgil tuleb pidada kartellikokkuleppe alguseks 1990. aastat, kui arvestada Euroopa Ühenduse ja Jaapani vahel ajavahemikus 1977–1990 sõlmitud lepinguid ekspordi vabatahtliku piiramise kohta. Komisjoni arvates lõppes konkurentsieeskirjade rikkumine 1995. aastal.

16

Vastavalt vaidlusaluse otsuse artikli 1 lõikele 1 on otsuse kaheksa adressaadiks olevat ettevõtjat „rikkunud EÜ asutamislepingu artikli 81 lõiget 1, osaledes […] lepingus, millega nähakse ette muu hulgas ettevõtjate siseriiklike turgude austamine õmbluseta OCTG […] standardtorude ja [projektikohaste magistraaltorude] puhul”.

17

Selle otsuse artikli 1 lõige 2 sedastab, et Mannesmann, Vallourec, Dalmine, Sumitomo, Nippon Steel, Kawasaki Steel Corp. ja NKK Corp. panid rikkumise toime alates 1990. aastast kuni 1995. aastani. Coruse rikkumise osas on märgitud, et see kestis 1990. aastast kuni 1994. aasta veebruarini.

18

Mainitud otsuse artikkel 4 sätestab, et „artiklis 1 loetletud ettevõtjatele määratakse nimetatud artiklis sedastatud rikkumise eest järgmised trahvid:

19

Kaheksast karistatud ettevõtjast seitse, sh Sumitomo ja Nippon Steel, esitasid Esimese Astme Kohtule hagid, milles kõik palusid selle otsuse täielikku või osalist tühistamist ja teise võimalusena neile määratud trahvi tühistamist või selle summa vähendamist.

20

Vaidlustatud kohtuotsusega Esimese Astme Kohus:

21

Apellatsioonkaebuses palub Sumitomo Euroopa Kohtul:

22

Apellatsioonkaebuses palub Nippon Steel Euroopa Kohtul:

23

Komisjon palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja mõista kohtukulud välja hagejatelt.

24

Euroopa Kohtu presidendi 15. märtsi 2005. aasta määrusega liideti need kaks apellatsioonkaebust suulise menetluse ja kohtuotsuse huvides.

25

Sumitomo esitab oma apellatsioonkaebuse toetuseks kaks väidet, millest esimene puudutab õigusnormi rikkumist Jaapani tootjate osalemise suhtes otsuse artiklis 1 sätestatud rikkumises ja teine Esimese Astme Kohtu menetluse liiga pikka kestust.

26

Nippon Steel esitab sisuliselt ühe tühistamisväite, mis puudutab õigusnormi rikkumisi tõendamisalaste nõuete taseme määratlemisel.

27

Kõigepealt tuleb uurida Nippon Steeli esitatud väidet.

28

Oma väite esimeses osas heidab Nippon Steel Esimese Astme Kohtule ette õigusnormi rikkumist selles, et ta ei arvestanud õiguslikke tagajärgi, mis tulenevad Jaapani tootjate ärihuvi puudumisest väidetavat rikkumist toime panna.

29

Esimese Astme Kohus leidis vääralt, et ärilise huvi võimalik puudumine ei ole oluline, kui kokkuleppe olemasolu on tuvastatud. Nippon Steeli arvates viitab asjaolu, et Jaapani tootjatel ei olnud Jaapani ja peamiste Euroopa turgude vahel asjaomaseid torusid puudutavate kaubanduslike tõkete tõttu mingit majanduslikult loogilist põhjust väidetavat kokkulepet sõlmida, sellele, et kokkuleppe olemasolu kohta oleks tulnud esitada veenvamaid tõendeid, st iseäranis täpseid, loogilisi ja usaldusväärseid viiteid rikkumise kõikide peamiste osade kohta.

30

Lisaks sellele, kui inkrimineeritud ettevõtja käitumisele esineb, nagu antud asjaski, alternatiivne selgitus, mis on kooskõlas konkurentsieeskirjadega, ei saa rikkumise olemasolu tuvastada mitmetähenduslike tõendite alusel. Selles osas juhib Nippon Steel tähelepanu süütuse presumptsiooni põhimõttele.

31

Kartellikokkuleppes osalemises süüdistatud ettevõtja ütlusi, mida teised samuti süüdistatud ettevõtjad on vaidlustanud, saab tõendina kasutada vaid siis, kui kartelli kõik peamised elemendid on tuvastatud nendest ütlustest eraldiseisvate tõendite põhjal. Selles osas rõhutab Nippon Steel, et ühenduse konkurentsiõigus, mis võimaldab ettevõtjate trahvi koostöö tegemise eest vähendada, toob kaasa ebatäpsete või valeütluste andmise suure ohu.

32

Oma väite teise osaga heidab Nippon Steel Esimese Astme Kohtule ette seda, et kohus ei tunnustanud, et süüdistatud ettevõtja käitumise usutav alternatiivne selgitus on asjakohane, kui tõendid, millele komisjon tugineb, vajavad nende mitmetähendusliku laadi tõttu tõlgendamist. Esimese Astme Kohus on seega tõendamisalaste nõuete taseme osas rikkunud õigusnormi ja süütuse presumptsiooni põhimõtet.

33

Selle väite kolmanda osaga heidab Nippon Steel Esimese Astme Kohtule ette seda, et kohus ei arvestanud Verluca avalduste mitmetähenduslikku laadi ega vastuolusid, mis esinevad nende avalduste ja teiste tõendite vahel. Nõudmata nii täpsuse kui sisu osas teiste tõendite suuremat toetuse taset, rikkus Esimese Astme Kohus õigusnormi ja takistas komisjoni tuvastatud faktide tõepärasuse täielikku kohtulikku kontrolli. Selles osas meenutab Nippon Steel, et selline ühenduse kohtute kontroll on vajalik, et täita tingimust, mis on seotud Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikli 6 lõikes 1 sätestatud õigusega pöörduda sõltumatu ja erapooletu kohtuorgani poole.

34

Vastavalt väite neljandale osale rikkus Esimese Astme Kohus õigusnormi, tuginedes oma hinnangus, mille kohaselt võisid Becheri avaldused kinnitada Verluca avaldusi osas, mis puudutab väidetavat rikkumist seoses projektikohaste magistraaltorudega, vastuolulistele ja sisult kattumatutele põhjendustele. Olgugi et on leidnud tunnustamist, et üks tõend võib kinnitada Verluca avaldusi ainult siis, kui see ei ole nendega vastuolus, kohaldas Esimese Astme Kohus erinevat reeglit Becheri avalduste suhtes, mis on ilmselgelt Verluca omadega vastuolus.

35

Komisjon märgib, et väite teine ja kolmas osa kujutavad endast vaid esimese osa teatud elementide kordamist. Igal juhul on need kolm osa vastuvõetamatud, kuna nendega saaks nõustuda vaid siis, kui seada Esimese Astme Kohtu poolt faktidele antud hinnang kahtluse alla, ja kuna need ei võimalda asuda seisukohale, et Esimese Astme Kohus on tõendeid moonutanud.

36

Lisaks sellele, isegi kui need osad oleksid vastuvõetavad, on need ilmselgelt põhjendamatud, kuna need tuginevad tõendite mitmetähenduslikkusele ja nende tõendite usutavatele alternatiivsetele selgitustele. Selles osas märgib komisjon, et tõendid, millele ta tugines, nagu näiteks Verluca avaldused, ei ole mitmetähenduslikud osas, mis puudutab rikkumise peamisi elemente, ja et ühtegi usutavat alternatiivset selgitust dokumentaalsetes tõendites kasutatud sõnade kohta ei ole esitatud. Komisjon leiab, et Esimese Astme Kohtu poolt rikkumise tõenditele antud hinnang on õigusega igati kooskõlas.

37

Ka neljas osa on vastuvõetamatu, sest isegi siis, kui see oleks põhjendatud, ei õigustaks see vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist. Esimese Astme Kohus, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 333, et Becheri avaldused toetavad Verluca avaldusi projektikohaste magistraaltorude osas, asus selle kohtuotsuse punktides 334 ja 335 seisukohale, et igal juhul on Verluca avaldused piisavad tõendamaks Euroopa-Jaapani klubi liikmete vahelise turgude jagamise lepingut, mis ei hõlmanud üksnes OCTG-standardtorusid, vaid ka projektikohaseid magistraaltorusid.

38

Tuleb meenutada, et apellatsioonkaebuse puhul ei ole Euroopa Kohtul pädevust tuvastada fakte ega põhimõtteliselt uurida tõendeid, mida Esimese Astme Kohus on nende faktide tõendamiseks vastu võtnud. Juhul kui need tõendid on hangitud õiguspäraselt, kui on järgitud tõendamiskoormise ning tõendite hankimise suhtes kohaldatavaid õiguse üldpõhimõtteid ja menetlusnorme, on üksnes Esimese Astme Kohus pädev hindama talle esitatud tõendite väärtust (28. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C-7/95 P: Deere vs. komisjon, EKL 1998, lk I-3111, punkt 22). Järelikult ei kujuta see hindamine endast — välja arvatud juhul, kui Esimese Astme Kohtule esitatud tõendeid on moonutatud — Euroopa Kohtu kontrollile alluvat õiguslikku küsimust (2. märtsi 1994. aasta otsus kohtuasjas C-53/92 P: Hilti vs. komisjon, EKL 1994, lk I-667, punkt 42, ja 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-204/00 P, C-205/00 P, C-211/00 P, C-213/00 P, C-217/00 P ja C-219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I-123, punkt 49).

39

Seega laieneb Euroopa Kohtu poolt Esimese Astme Kohtu tuvastatud faktide kontrollimise pädevus eelkõige toimikumaterjalidest tulenevate sedastuste sisulisele ebaõigsusele, tõendite moonutamisele, nende õiguslikule kvalifikatsioonile ja küsimusele, kas on järgitud tõendamiskoormist ning tõendite hankimist puudutavaid norme (6. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-2/01 P ja C-3/01 P: BAI ja komisjon vs. Bayer, EKL 2004, lk I-23, punktid 47, 61 ja 117, ning 6. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas C-551/03 P: General Motors vs. komisjon, EKL 2006, lk I-3173, punktid 51 ja 52).

40

Väite esimene osa käsitleb peamiselt küsimust, kas väidetava rikkumise toimepanemiseks ärihuvide väidetav puudumine oleks pidanud tingima Esimese Astme Kohtu poolt tõendite hindamise teiste kriteeriumide kohaselt, kui need, millest lähtus kohus. Vastupidi sellele, mida väidab komisjon, on väite see osa vastuvõetav. Küsimus, kas Esimese Astme Kohus kohaldas tõendite uurimisel õiget õigusnormi, kujutab endast õiguslikku küsimust.

41

Väite selle osa põhjendatuse osas tuleb uurida vaidlustatud kohtuotsuse neid punkte, milles Esimese Astme Kohus tõi välja tõendamiskoormist ja tõendite hankimist puudutavad põhimõtted, mida ta kohaldas.

42

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 179 meenutas Esimese Astme Kohus kohtupraktikat, mille kohaselt on komisjon kohustatud koguma piisavalt täpseid ja omavahel kooskõlas olevaid tõendeid, et põhistada otsust, et rikkumine on toime pandud. Sama kohtuotsuse punktis 180 rõhutas kohus, et on piisav, kui komisjoni esitatud tõendid vastavad oma kogumis sellele nõudele. Seejärel meenutas Esimese Astme Kohus punktis 181, et EÜ artikli 81 lõike 1 sõnastusest endast tuleneb, et kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, sõltumata nende mõjust, on keelatud, kui neil on konkurentsivastane eesmärk.

43

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 183 ja 184 järeldas Esimese Astme Kohus, et hageja argument kokkuleppe mõju puudumise kohta — eeldusel, et see on põhjendatud — ei saa kaasa tuua vaidlustatud otsuse artikli 1 tühistamist. Selles osas meenutas Esimese Astme Kohus, et ta on juba oma 15. märtsi 2000. aasta otsuses liidetud kohtuasjades T-25/95, T-26/95, T-30/95–T-32/95, T-34/95–T-39/95, T-42/95–T-46/95, T-48/95, T-50/95–T-65/95, T-68/95–T-71/95, T-87/95, T-88/95, T-103/95 ja T-104/95: Cimenteries CBR jt vs. komisjon (EKL 2000, lk II-491, punktid 1085–1088) leidnud, et kokkulepetel, mille eesmärk on austada siseriiklikke turge, on iseenesest konkurentsi piirav eesmärk ja et see liik lepinguid on otseselt keelatud EÜ artikli 81 lõikes 1 ning et asjaomast eesmärki ei või õigustada majandusliku konteksti analüüsiga, milles asjaomane konkurentsivastane käitumine toimus.

44

Esimese Astme Kohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 185, et rikkumise olemasolu seisukohast ei ole tähtsust sellel, kas kokkuleppe sõlmimine oli Jaapani tootjate ärihuvides või mitte.

45

Nii nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 190 jj leidis, on see Esimese Astme Kohtu põhjendus õiguspärane. See on kooskõlas Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikaga (vt eelkõige 28. märtsi 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 29/83 ja 30/83: CRAM ja Rheinzink vs. komisjon, EKL 1984, lk 1679, punkt 20; 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I-4125, punkt 123, ja 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-238/99 P, C-244/99 P, C-245/99 P, C-247/99 P, C-250/99 P–C-252/99 P ja C-254/99 P, EKL 2002, lk I-8375, punkt 508). Selle kohtupraktikaga vastuolus on Nippon Steeli argument, et süükspandava käitumise osas esinev usutav alternatiivne selgitus, st ärihuvi puudumine, oleks pidanud sundima Esimese Astme Kohut kehtestama esitatavatele tõenditele rangemad nõuded.

46

Seega leidis Esimese Astme Kohus õigesti, et kui komisjonil on õnnestunud väidetava rikkumise kinnituseks koguda dokumentaalseid tõendeid ja kui need tõendid tunduvad piisavad, et tõendada konkurentsivastase iseloomuga kokkuleppe olemasolu, ei ole vaja uurida seda, kas süüdistataval ettevõtjal oli nimetatud kokkuleppe suhtes ärihuvi.

47

Mis puudutab eelkõige konkurentsivastase iseloomuga kokkuleppeid, mis nagu antud juhulgi on saavutatud konkureerivate ettevõtjate koosolekutel, siis on Euroopa Kohus juba leidnud, et EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumine on tuvastatud, kui nende koosolekute eesmärk on piirata, takistada või kahjustada konkurentsi ja seega korraldada kunstlikult turu toimimist (eespool viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punktid 508 ja 509). Niisugusel juhul piisab ettevõtja kartellikokkuleppes osalemise tõendamiseks sellest, kui komisjon tõendab, et asjaomane ettevõtja osales koosolekutel, mille käigus konkurentsivastased kokkulepped sõlmiti. Kui osalemine sellistel koosolekutel on tõendatud, peab see ettevõtja esitama tõendeid, et ta osales neil kohtumistel ilma mingisuguse konkurentsivastase tagamõtteta, näidates, et ta oli oma konkurentidele teada andnud, et ta osaleb neil kohtumistel teisel eesmärgil kui nemad (8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-199/92 P: Hüls vs. komisjon, EKL 1999, lk I-4287, punkt 155, ja eespool viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 81).

48

See reegel põhineb sellel, et ettevõtja, kes osales nimetatud koosolekul ilma avalikult teatamata, et ta ei loe end seal arutatuga seotuks, andis teistele osalejatele mõista, et ta on kokkulepituga nõus ja et ta kavatseb seda järgida (eespool viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 82).

49

Antud asjas ei ole Nippon Steel ametlikult vaidlustanud oma osalemist Euroopa-Jaapani klubi koosolekutel ega esitanud tõendeid, mis kinnitaks, et tema osalemisel ei olnud mingisugust konkurentsivastast tagamõtet kaitsta siseriiklikke turge.

50

Selles osas ei rikkunud Esimese Astme Kohus ühtegi õigusnormi, kui analüüsis talle teada olevaid dokumente järgmiselt:

[…]

[…]

[…]

51

Tuleb tõdeda, et see tõendite hindamine on väljakujunenud kohtupraktikaga kooskõlas. Nagu Euroopa Kohus on juba muudel juhtudel leidnud, on tavaline, et toiminguid, mis hõlmavad konkurentsivastaseid tegevusi ja kokkuleppeid, viiakse läbi saladuskatte all, et koosolekud toimuvad salaja ja et kogu seonduv dokumentatsioon on viidud miinimumini. Sellest järeldub, et isegi kui komisjon avastab selliseid tõendeid, mis otseselt kinnitavad ettevõtjatevahelist ebaseaduslikku seost, on need tavaliselt katkendlikud ja korrapäratud, mistõttu on sageli vajalik teatud üksikasju tuletamise teel taastada. Seega peab enamikul juhtudel konkurentsivastase tegevuse või kokkuleppe olemasolu järeldama teatud hulgast kokkusattumustest ja kaudsetest viidetest, mis üheskoos käsitletuna võivad muu ühtse selgituse puudumisel moodustada tõendi konkurentsieeskirjade rikkumise kohta (eespool viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punktid 55–57).

52

Osas, milles Nippon Steel tugineb ka väite esimese osa raames süütuse presumptsiooni põhimõttele ja ebatäpsete või valeütluste andmise ohule süüdistatud konkureerivate ettevõtjate poolt, piisab, kui meenutada, nagu Esimese Astme Kohus seda vaidlustatud kohtuotsuse punktides 177–179 ka tegi, et kuigi kahtluse korral tuleb eelistada süüdistatud ettevõtjat, ei takista miski rikkumist tuvastamast niipea, kui see on leidnud tõendamist.

53

Lõpuks ei võimalda miski toimikumaterjalide hulgast arvata, et Esimese Astme Kohus moonutas tõendite analüüsimise ja hindamise käigus tõendite ulatust või tuvastas ebaõigesti faktilised asjaolud.

54

Kõigest eeltoodust tuleneb, et tuginedes tõendamiskoormist ja tõendite hankimist puudutavatele kriteeriumidele, mida on kirjeldatud eespool, ning leides, et antud juhul olid need kriteeriumid täidetud, ei rikkunud Esimese Astme Kohus õigusnormi.

55

Seega tuleb väite esimene osa tagasi lükata.

56

Väite teine osa põhineb eeldusel, et tõendid on mitmetähenduslikud. Nii nagu väite esimese osa uurimisel juba sai meenutatud, ei saa Euroopa Kohtus kahtluse alla seada hinnangut, mille Esimese Astme Kohus andis talle esitatud toimikumaterjalide tõenduslikule väärtusele, välja arvatud juhul, kui on rikutud tõendamiskoormist ja tõendite hankimist puudutavaid norme ning kui nimetatud tõendeid on moonutatud (vt samuti 1. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C-136/92 P: komisjon vs. Brazzelli Lualdi jt, EKL 1994, lk I-1981, punktid 49 ja 66, ning 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-182/99 P: Salzgitter vs. komisjon, EKL 2003, lk I-10761, punkt 43). Antud juhul kehtib sama ka Esimese Astme Kohtu hinnangu suhtes, mille kohaselt ei olnud tõendid mitmetähenduslikud, vaid hoopis täpsed ja omavahel kooskõlas, võimaldamaks põhistada otsust, et rikkumine oli toime pandud.

57

Seega tuleb Nippon Steeli argumendid vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata osas, milles ta seab kahtluse alla Esimese Astme Kohtu hinnangu.

58

Nippon Steeli argument, mille kohaselt Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, kui leidis, et Jaapani tootjate käitumise usutav ja konkurentsieeskirjadega kooskõlas olev alternatiivne selgitus ei olnud asjakohane, on sisuliselt sama, mis lükati tagasi väite esimese osa raames ja millega heideti Esimese Astme Kohtule ette seda, et kohus sedastas, et Jaapani tootjate ärihuvi võimalik puudumine väidetava rikkumise toimepanekuks ei oma tähtsust, kui kokkuleppe olemasolu on tõendatud.

59

Eelnevat arvesse võttes tuleb väite teine osa tagasi lükata.

60

Väite selle osaga heidab Nippon Steel Esimese Astme Kohtule ette seda, et kohus ei arvestanud esiteks Verluca avalduste mitmetähenduslikku iseloomu, ning teiseks vastuolusid nende avalduste ja teiste tõendite vahel, milleks on eelkõige Becheri avaldused.

61

Tuleb esile tuua, et Verluca möönis oma 17. septembri 1996. aasta avaldustes, et kokkuleppe poolte siseriiklikke turge „kaitsti”, välja arvatud Ühendkuningriigi offshore-turgu, mis oli „pooleldi kaitstud”. Verluca avalduse kohaselt puudutas kokkulepe keermestatud standardtorusid ja projektikohaseid magistraaltorusid. Kokkuleppe kestuse osas avaldas Verluca, et „[t]egevus algas pärast 1977. aasta turulangust” ja et see „lõppes veidi üle aasta tagasi”. Kokkuleppe täitmise praktilise külje osas täpsustas Verluca, et „[k]oosolekud toimusid põhimõtteliselt kaks korda aastas […]. Seal käsitleti naftatoodete turgu mõjutavaid suuri sündmusi […]. Seal tõdeti globaalselt olulist erinevust torude ülemaailmsete mahtude ja nõudluse vahel ning samuti eespool viidatud põhireeglite kohaldamist”.

62

Vallourecis toimunud uute kontrollimiste käigus 18. detsembril 1997 üle kuulatud Verluca avaldas, et:

63

Becher omakorda avaldas järgmist:

64

Väite selle osa raames esitatud vastuväite osas, mis tugineb Verluca avalduste mitmetähenduslikkusele, piisab tõdemisest, et Esimese Astme Kohus käsitles nimetatud avaldusi täpsete tõenditena. Eelkõige tõdes kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 193, et „Verluca 17. septembri 1996. aasta avalduses kasutatud sõna „tegevus” [prantsuskeelne sõna „échanges”] […] tähendab […] seda, et Jaapani ja Euroopa terastorude tootjad olid üksteisega ühenduses”, ja vaidlustatud kohtuotsuse punktis 201, et „Verluca 17. septembri 1996. aasta avaldusest nähtub, et üks [Euroopa-Jaapani klubi koosolekute] arutlusteemadest oli põhireeglite kohaldamine, mis sisaldab muu hulgas seda, et Jaapani hagejad austavad nelja ühenduse tootja siseriiklikke turge”.

65

Võttes arvesse käesoleva kohtuotsuse punktides 38, 39 ja 56 viidatud kohtupraktikat, ei saa Verluca avaldustele Esimese Astme Kohtu poolt antud hinnangut Euroopa Kohtus vaidlustada, välja arvatud juhul, kui on rikutud tõendamiskoormist ja tõendite hankimist puudutavaid norme ning neid avaldusi on moonutatud või esinevad sisulised ebatäpsused. Nippon Steel ei ole esitanud ühtegi argumenti, mis tõendaks, et eespool esitatud järeldused, mida Esimese Astme Kohus Verluca avaldustest tegi, oleksid sisult ebatäpsed, et neid avaldusi oleks moonutatud või et oleks rikutud õigusnormi.

66

Lisaks tuleneb väite esimese osa uurimisest, et Esimese Astme Kohus ei ole toimikumaterjalide hindamisel rikkunud ka tõendamiskoormist ja tõendite hankimist puudutavaid norme.

67

Sellest järeldub, et esimene vastuväide, mis tugineb Verluca avalduste mitmetähenduslikkusele, tuleb tagasi lükata.

68

Väite kolmanda osa raames esitatud teise vastuväite osas tuleb tõdeda, et Esimese Astme Kohus võttis tõendite hindamisel arvesse, et Verluca avalduste ja teiste tõendite vahel on teatav vastuolu. Nii leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 302, et „[o]n tõsi, et Becheri avaldust tõendina, mis toetab Verluca avaldust, nõrgendab mingil määral see, et ta eitas põhireeglite Euroopa-sisest ulatust, mille kohaselt Euroopa tootjatel tuli vastastikku austada üksteise siseriiklikke turge”.

69

Seejärel uuris Esimese Astme Kohus, kas Becheri avaldused toetavad vaatamata sellele vastuolule Verluca avaldusi piisavalt täpselt.

70

Seda uurimist arvestades täpsustas Esimese Astme Kohus seoses Verluca avaldustega:

71

Neid kaalutlusi silmas pidades analüüsiski Esimese Astme Kohus Becheri avaldusi. Nende avalduste osas tõdes Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 302, et „Becher kinnitas ühemõtteliselt Euroopa ja Jaapani tootjate vahelise turgude jagamise lepingu olemasolu OCTG-torude ja projektikohaste magistraaltorude puhul […]. Seega toetab tema avaldus Verluca avaldust rikkumise selles aspektis ja järelikult selles osas, et Jaapani hagejad olid pooled turgude jagamise dokumendil, mille kohaselt nad nõustusid mitte müüma OCTG-standardtorusid ja projektikohaseid magistraaltorusid ühenduse turul. […] Käesoleval juhul lisab Mannesmanni avaldusele tõendusjõudu veel see, et avaldus toetab ka Verluca avaldusi jagamispõhimõtete olemasolu kohta, mis puudutavad kolmandate riikide turgudel korraldatavaid rahvusvahelisi hankeid […].”

72

Pärast peamiste tõendite võrdlevat uurimist, kohaldades väite esimese osa raames uuritud tõendamiskoormist ja tõendite hankimist puudutavaid kriteeriume, jõudis Esimese Astme Kohus järgmisele järeldusele:

73

Vastupidi sellele, mida väidab Nippon Steel, tuleneb vaidlustatud kohtuotsuse nendest väljavõtetest, et Esimese Astme Kohus teostas komisjoni poolt tuvastatud faktide tõesuse üle täielikku kohtulikku kontrolli. Lisaks sellele viis kohus Verluca avalduste ja Becheri avalduste vahel esinenud vastuolud ja kokkulangevused omavahel kooskõlla ning järeldas õigesti, et Becheri avaldused toetavad Verluca avaldusi vaidlusaluse otsuse artiklis 1 sedastatud rikkumise olemasolu osas.

74

Antud juhul ei saa Esimese Astme Kohtule ette heita seda, et ta nõudis liiga madalat tõendite toetamise taset. Selles osas piisab, kui tõdeda, et Esimese Astme Kohus ei riku ühtegi kriteeriumi, mida kohaldatakse tõendamiskoormise ja tõendite hankimise puhul, nagu on määratletud käesoleva kohtuotsuse punktides 42–48 ja 51.

75

Seega on väite kolmanda osa raames esitatud teine vastuväide samuti põhjendamatu.

76

Järelikult tuleb väite kolmas osa tagasi lükata.

77

Väite neljanda osa juures tuleb kõigepealt meenutada, et küsimus, kas Esimese Astme Kohtu otsuse põhjendused on vastuolulised või ebapiisavad, kujutab endast õiguslikku küsimust, mida võib sellisena apellatsioonkaebuses tõstatada (7. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C-401/96 P: Somaco vs. komisjon, EKL 1998, lk I-2587, punkt 53, ja 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon, EKL 1998, lk I-8417, punkt 25). Järelikult on väite see osa vastuvõetav.

78

Niisiis, selleks et vastata Nippon Steeli argumentidele, tuleb kontrollida, kas Esimese Astme Kohtu hinnang, mille kohaselt Becheri avaldused toetavad Verluca avaldusi osas, mis puudutab projektikohaseid magistraaltorusid, tugineb piisavatele ja ühtsetele põhjendustele.

79

Nii nagu Esimese Astme Kohus seda vaidlustatud kohtuotsuse punktis 290 juba tõdes, vastas Becher komisjoni ametnikele, et põhireeglid puudutasid OCTG-torusid ja projektikohaseid magistraaltorusid. Nii Esimese Astme Kohtu sellest tõdemusest kui ka käesoleva kohtuotsuse punktides 61–63 viidatud Verluca ja Becheri avaldustest endist tuleneb, et need avaldused on rikkumise sisulise ulatusega kooskõlas. Asjaolu, et Becher kinnitas, et tema ettevõte oli seotud turgude jagamise kokkuleppega, mis puudutas ka projektikohaseid magistraaltorusid, võis olla Esimese Astme Kohtu jaoks piisav põhjus käsitleda seda nimetatud torude osas kui kinnitust Verluca 17. septembri 1996. aasta avaldustele, mille kohaselt puudutas kokkulepe OCTG-standardtorusid ja projektikohaseid magistraaltorusid.

80

Sellest järeldub, et vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusi ei saa pidada vastuoluliseks või ebapiisavaks.

81

Antud juhul, mis puudutab Nippon Steeli poolt väite neljanda osa raames Esimese Astme Kohtule esitatud etteheidet, et kohus on vääralt kohaldanud tõendite hankimist puudutavaid õigusnorme, siis piisab, kui tõdeda, et see argument sisuliselt kordab esitatud argumente väite teiste osade raames, mis on kõik põhjendamatud.

82

Järelikult ei saa väite neljandat osa põhjendatuks lugeda.

83

Seega tuleb väide tervikuna tagasi lükata.

84

Kõigest eeltoodust tuleneb, et Nippon Steeli apellatsioonkaebus peab jätma rahuldamata.

85

Sumitomo on seisukohal, et Esimese Astme Kohus on mitu korda rikkunud õigusnormi, leides, et Jaapani tootjad osalesid vaidlusalase otsuse artiklis 1 sätestatud rikkumises nii OCTG-standardtorusid kui ka projektikohaseid magistraaltorusid puudutavas osas.

86

Selles osas kordab Sumitomo Nippon Steeli apellatsioonkaebuses esitatud argumente ja lisab neile konkreetsed argumendid projektikohaste magistraaltorude kohta.

87

Esimese Astme Kohus on Becheri poolt esitatud tõendeid moonutanud. Lisaks sellele on ta neid tõendeid õiguslikult vääralt kvalifitseerinud, Verluca ja Becheri avalduste kasutamist vastuoluliselt ning ebapiisavalt põhjendanud ja tõendamiskoormise ümber pööranud.

88

Becheri avalduste osas väidab Sumitomo esiteks, et Esimese Astme Kohus omistas neile väära tõendusliku väärtuse, kui leidis, et need avaldused kinnitavad üheselt turgude jagamise kokkuleppe olemasolu projektikohaste magistraaltorude suhtes. Esimese Astme Kohus oleks pidanud arvestama tõika, et Becher täpsustas, et tegemist oli asjaoludega, mis leidsid aset enne, kui ta asus tööle Mannesmanni direktorina. Peale selle ilmneb Becheri enda sõnadestki, et tal oli seoses talle esitatud teabega kahtlusi.

89

Esimese Astme Kohus eksis ka Becheri avalduste kvalifitseerimisel usaldusväärseteks tõenditeks, mis toetavad Verluca 17. septembri 1996. aasta avaldusi, vaatamata sellele, et Esimese Astme Kohus oli möönnud, et põhireeglite üleeuroopalise aspekti eitamine Becheri poolt oli ekslik. Olles tuvastanud, et Becheri avaldustes oli oluline sisuline viga, oleks Esimese Astme Kohus pidanud Verluca avalduste toetamiseks hoiduma kasutamast ka teisi Becheri avalduste osi.

90

Peale selle leiab Sumitomo, et Esimese Astme Kohus rikkus tõendite hankimist puudutavaid norme, asudes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 336 seisukohale, et „[i]segi kui oletada, et Jaapani hagejad oleksid võinud avaldada kahtlust vaidlustatud otsuse artiklis 1 karistatavaks loetud lepinguga hõlmatud teatavate toodete suhtes, mida ei ole tõendatud, tuleb märkida, et kui otsust tervikuna uurides nähtub, et sedastatud konkurentsieeskirjade rikkumine puudutas teatavat liiki tooteid, ja kui selles mainitakse säärast järeldust toetavaid tõendeid, siis üksnes asjaolu, et otsus ei sisalda täpset ja ammendavat loetelu kõikidest rikkumisega hõlmatud toodete liikidest, ei ole piisav, et õigustada selle tühistamist (vt analoogia alusel põhjendamiskohustuse rikkumist käsitlev väide [14. mai 1998. aasta otsuses kohtuasjas T-310/94: Gruber ja Weber vs. komisjon, EKL 1998, lk II-1043], punkt 214). […]”. Järgides seda põhjendust, et toetada oma väidet, mille kohaselt on komisjon tõendanud rikkumise olemasolu projektikohaste torude osas, pööras Esimese Astme Kohus tõendamiskoormise ümber.

91

Mis puudutab Verluca avaldusi, siis Sumitomo vaidlustab vaidlustatud kohtuotsuse punktides 219 ja 220 Esimese Astme Kohtu poolt esitatud põhjendused, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 70, osas, milles nendest tuleneb, et ainuüksi Verluca avalduste põhjal võis kinnitada, et Jaapani tootjatele süüks pandav käitumine puudutas ka projektikohaseid magistraaltorusid. Igal juhul on vaieldav Esimese Astme Kohtu seisukoht, mille ta võttis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 220 seoses Verluca avalduste usaldusväärsusega, kuna Esimese Astme Kohus tõdes sama kohtuotsuse punktides 281–284 ja 349 otseselt, et need avaldused olid vigased ja ebatäpsed. Arvestades, et Esimese Astme Kohus tõdes, et Verluca ütlused ei olnud teatud punktides usaldusväärsed, ei ole põhjendatud võtta erinev seisukoht teiste punktide osas, milles samuti tõsiselt kahelda võib.

92

Lõpuks väidab Sumitomo, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, kui nõustus, et projektikohaste magistraaltorude osas rikuti EÜ artikli 81 lõiget 1, olgugi et talle esitatud tõendite alusel ei olnud võimalik selle rikkumise alguse ja lõpu kuupäevi kindlaks määrata.

93

Komisjon väidab kõigepealt, et Sumitomo ei saa oma apellatsioonkaebust laiendada, korrates Nippon Steeli kostja vastuses esitatud argumente. Järelikult on Sumitomo apellatsioonkaebus vastuvõetamatu osas, milles see puudutab OCTG-standardtorusid ja milles see toob esile Nippon Steeli argumendid projektikohaste magistraaltorude kohta.

94

Seejärel väidab komisjon, et Sumitomo argumendid näitavad vaid seda, et tõendite erinev hindamine oleks olnud usutav. Sellest aga ei piisa apellatsioonkaebuse põhjendamiseks, kuna Sumitomo ei ole suutnud ümber lükata vaidlustatud kohtuotsuse kolme peamist põhjendust, täpsemalt seda, et Verluca avaldused kujutavad iseendast piisavat tõendit, et projektikohaseid magistraaltorusid puudutavate muude konkreetsete tõendite puudumine ei lükka ümber rikkumise tuvastamist ja et Becheri avaldused toetasid Verluca avaldusi.

95

Komisjon rõhutab, et Sumitomo ei ole vaidlustanud Esimese Astme Kohtu teatud sedastusi, mis on iseenesest piisavad, et kinnitada rikkumist. Seega on apellatsioonkaebus ainetu. Lisaks on see vastuvõetamatu, sest Sumitomo argumendid puudutavad sisuliselt vaid faktide hindamist. Eelkõige ei nähtu Sumitomo kriitikast Verluca avalduste usaldusväärseks pidamise kohta ainsatki õigusnormi rikkumist.

96

Igal juhul ei ole Esimese Astme Kohus tõendeid moonutanud ega tõendamiskoormist ümber pööranud.

97

Komisjon märgib lõpuks, et Sumitomo kinnitust selle kohta, et vaidlustatud kohtuotsus tugineb vastuolulistele ja ebapiisavatele põhjendustele, toetab vaid üldine viide apellatsioonkaebuse eelnevatele lõikudele, mistõttu tuleb see tagasi lükata.

98

Kõigepealt tuleb märkida, et otsust ei ole vaja teha küsimuse osas, kas Sumitomo võis korrata Nippon Steeli kostja vastuses esitatud argumente. Nii nagu on juba eespool leitud, on Nippon Steeli väited igal juhul põhjendamatud.

99

Sumitomo kostja vastuses esitatud väidete osas tuleb tõdeda, et nende peamine eesmärk on seada kahtluse alla Esimese Astme Kohtu poolt Verluca ja Becheri avaldustele antud tõenduslik väärtus, esitades argumente, millega soovitakse tõendada, et need avaldused ei ole usaldusväärsed või vähemalt vähem usaldusväärsed, kui seda leiab Esimese Astme Kohus.

100

Nii nagu kohtujurist seda oma ettepaneku punktides 88–92 märkis ja nii, nagu see tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktis 56 viidatud kohtupraktikast, on need argumendid vastuvõetavad üksnes siis, kui need ei kujuta endast varjatud vahendit, mille eesmärk on saavutada faktide uus hindamine Euroopa Kohtus.

101

Mis puudutab Becheri avaldustele antud tõenduslikku väärtust, siis võib Euroopa Kohus uurida Sumitomo argumenti, mille kohaselt oleks Esimese Astme Kohus pidanud nimetatud avalduste tõendusliku väärtuse kvalifitseerima erinevalt, kuna Becher ei tundnud väidetava rikkumise asjaolusid otseselt.

102

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 297 leidis Esimese Astme Kohus, et „[k]ui isik, kes ei tunne otseselt asjassepuutuvat olukorda, teeb ettevõtja esindajana avalduse, milles ta möönab selle ettevõtja ja muude ettevõtjate osalemist konkurentsieeskirjade rikkumises, nagu on olukord käesoleval juhul Mannesmanni puhul, tugineb ta põhjalikult ettevõtja ja eriti ettevõtja selliste töötajate antud teabele, kes asjaomast praktikat otseselt tunnevad. […] avalduse koostaja huvide vastast avaldust [tuleb] pidada põhimõteliselt eriti usaldusväärseks tõendiks ja seetõttu tuleb käesoleval juhul anda Becheri avaldusele märkimisväärne kaal”.

103

Sellest punktist tuleneb, et Esimese Astme Kohus võttis Becheri avalduste tõenduslikku väärtust hinnates igati arvesse fakti, et Becher kõnealuse rikkumise asjaolusid otseselt ei tundnud. Lisaks sellele ei ole Esimese Astme Kohus nimetatud punktis esitatud põhjendustega ühtegi tõendamiskoormist ja tõendite hankimist puudutavat normi rikkunud. Nii nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 119 märkis, toob äriühingu esindajana tehtud avaldus, millega võetakse ettevõtja poolt toime pandud rikkumine omaks, kaasa märkimisväärseid juriidilisi ja majanduslikke riske, mistõttu on äärmiselt ebatõenäoline, et see avaldus oleks tehtud ilma, et selle autor oleks omanud teavet, mida talle andsid nimetatud äriühingu töötajad, kes omakorda tundsid süüks pandavaid asjaolusid otseselt. Neil tingimustel ei mõjuta sellisele avaldusele Esimese Astme Kohtu poolt antud tõenduslikku väärtust fakt, et äriühingu esindaja ise otseselt asjaolusid ei tundnud.

104

Teiste Sumitomo argumentide osas, mis tuginevad Becheri avalduste hindamisel toime pandud õigusnormi rikkumistele ja Becheri ning Verluca avalduste kasutamisel ilmnenud seosetusele, tuleb tõdeda, et need kattuvad sisuliselt Nippon Steeli argumentidega, mis jäeti käesoleva kohtuotsuse punktides 68–73, 79 ja 80 esitatud põhjustel põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Samadel põhjustel ei saa nõustuda Sumitomo argumentidega, mis on sisuliselt identsed.

105

Osas, milles Sumitomo heidab Esimese Astme Kohtule ette, et kohus pööras tõendamiskoormise ümber, kui leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 336, et „[i]segi kui oletada, et Jaapani hagejad oleksid võinud avaldada kahtlust vaidlustatud otsuse artiklis 1 karistatavaks loetud lepinguga hõlmatud teatavate toodete suhtes, mida ei ole tõendatud, tuleb märkida, et kui otsust tervikuna uurides nähtub, et sedastatud konkurentsieeskirjade rikkumine puudutas teatavat liiki tooteid, ja kui selles mainitakse säärast järeldust toetavaid tõendeid, siis üksnes asjaolu, et otsus ei sisalda täpset ja ammendavat loetelu kõikidest rikkumisega hõlmatud toodete liikidest, ei ole piisav, et õigustada selle tühistamist”, ei saa tema väitega samuti nõustuda.

106

Nii nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 130–132 märkis, tuleneb vaidlustatud kohtuotsuse punkti 336 algusest, mis on sõnastatud järgmiselt: „[i]segi kui oletada, et […], mida ei ole tõendatud, […]”, selgelt, et see põhjendus on kohtuotsusesse lisatud täiendavana ja see on eraldiseisev järeldustest, mida Esimese Astme Kohus tegi punktides 332–335, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 72. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale lükkab Euroopa Kohus Esimese Astme Kohtu otsuse täiendavate põhjenduste suhtes esitatud etteheited kohe tagasi, sest need ei saa olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele (25. märtsi 1996. aasta määrus kohtuasjas C-137/95 P: SPO jt vs. komisjon, EKL 1996, lk I-1611, punkt 47; 16. septembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C-362/95 P: Blackspur jt vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1997, lk I-4775, punkt 23).

107

Järgmiseks, mis puudutab Verluca avalduste tõenduslikku väärtust, siis piisab, kui meenutada — nii nagu sai juba tõdetud Nippon Steeli väite kolmandat osa uurides —, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 219 ja 220 Esimese Astme Kohtu poolt esitatud põhjendused, mida Sumitomo vaidlustab, ei riku ühtegi õigusnormi. Igal juhul, nagu kohtujurist seda oma ettepaneku punktis 104 ka märkis, võis Esimese Astme Kohus, olles Verluca avaldused usaldusväärseks lugenud, leida ka seda, et rikkumise tõendamiseks olid need avaldused piisavad osas, milles neid toetasid teised tõendid, ja et sellel eeldusel olid need avaldused piisavad, võimaldamaks järeldada rikkumise olemasolu konkreetse toote osas, mis kuulub asjaomase tooteliigi hulka.

108

Asjaolu, et Esimese Astme Kohus sedastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 349, et Verluca avaldused ei ole piisavalt täpsed osas, mis puudutab rikkumise lõppemise kuupäeva, ei mõjuta kuidagi nende avalduste sisu usaldusväärsust, sest see usaldusväärsus leidis vaidlustatud kohtuotsuses tuvastamist ja seda toetasid teised tõendid.

109

Kuna ühegi Sumitomo esitatud vastuväitega ei saa nõustuda, tuleb esimene väide tagasi lükata.

110

Sumitomo kritiseerib Esimese Astme Kohtu menetluse kestust, mis oli neli aastat ja kolm kuud. Ta meenutab, et kirjaliku menetluse ja suulise menetluse avamise otsuse vahele jäi kaks aastat ning suulise menetluse lõpetamise ja kohtuotsuse kuulutamise vahele peaaegu kuusteist kuud. Peale selle jäi komisjoni menetlust korraldavate meetmete võtmise taotluse ja Esimese Astme Kohtu poolt komisjonile esitatud nõude esitada konsolideeritud toimik vahele kaks aastat.

111

Sellistel tingimustel oli Esimese Astme Kohtu menetluse kestus vastuolus EIÕK artikli 6 lõikega 1.

112

Muu hulgas oli hagi menetlemine Esimese Astme Kohtu poolt sisuliselt pikem, kui see, mida Euroopa Kohus on eespool viidatud kohtuotsuses Baustahlgewebe vs. komisjon pidanud liiga pikaks. Lisaks, kui võrrelda Esimese Astme Kohtu menetluste keskmist pikkust sarnastes kohtuasjades, kestis käesoleva kohtuasja menetlemine ebaproportsionaalselt kaua.

113

Sumitomo väidab, et kannatas menetluse kestuse tõttu rahalist kahju. Ta leiab, et kohane hüvitis on vähemalt 1012332 eurot.

114

Komisjon on seisukohal, et kohtuasja asjaolusid arvestades ei olnud Esimese Astme Kohtu menetlus liiga pikk.

115

Tuleb meenutada, et ühenduse õiguse üldpõhimõtet, mis tuleneb EIÕK artikli 6 lõikest 1 ja mille kohaselt on igal isikul õigus õiglasele kohtupidamisele, ning eelkõige õigust mõistliku tähtajaga kohtumenetlusele kohaldatakse kohtuliku kontrolli raames, mida teostatakse konkurentsiõiguse rikkumise eest ettevõtjale trahve määrava komisjoni otsuse suhtes (eespool viidatud kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon, punkt 179, ning 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-194/99 P: Thyssen Stahl vs. komisjon, EKL 2003, lk I-10821, punkt 154).

116

Tähtaja mõistlikkust hinnatakse iga konkreetse kohtuasja asjaolude alusel, ja eelkõige lähtudes vaidluse olulisusest huvitatud isiku jaoks, kohtuasja keerukusest ning hageja ja pädevate ametivõimude käitumisest (eespool viidatud kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon, punkt 29, ja eespool viidatud kohtuotsus Thyssen Stahl vs. komisjon, punkt 155).

117

Selles osas on Euroopa Kohus täpsustanud, et nende kriteeriumide loetelu ei ole ammendav ja et tähtaja mõistlikkuse hindamine ei nõua kohtuasja asjaoludest iga asjaolu süstemaatilist uurimist, kui menetluse kestus tundub olevat põhjendatud ka juba ühe asjaoluga. Seega võib kohtuasja keerukus olla aluseks, et põhjendada tähtaega, mis on prima facie liiga pikk (eespool viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 188, ja eespool viidatud kohtuotsus Thyssen Stahl vs. komisjon, punkt 156).

118

Antud asjas algas menetlus Esimese Astme Kohtus 1. aprillil 2000, mil Sumitomo esitas vaidlusaluse otsuse tühistamise hagi, ja lõppes 8. juulil 2004, kui kuulutati vaidlustatud kohtuotsus. Seega kestis menetlus ligikaudu neli aastat ja kolm kuud.

119

Selline kestus on prima facie märkimisväärne. Kuid nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 151 ja 159 välja tõi, vaidlustati esimeses astmes pea kõik faktid, millele vaidlusalune otsus rajanes, ja seega tuli neid kõiki kontrollida. Hinnata tuli olemasolevate avalduste ja dokumentide tõenduslikku väärtust. Lisaks sellele eeldasid erinevad meetmed, mida Esimese Astme Kohus alates juunist 2002 menetluse korraldamiseks võttis, toimiku või vähemalt selle teatud osade eelnevat analüüsimist.

120

Samuti tuleb meeles pidada, et sama otsuse peale esitasid tühistamishagid seitse ettevõtjat ja tegid seda kolmes menetluse keeles. Vaidlustatud kohtuotsus võeti vastu samal päeval kui kolm teistki kohtuotsust hagide kohta, mis esitati vaidlusaluse otsuse peale.

121

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et vaidlustatud kohtuotsuseni viinud menetluse kestust selgitab eelkõige ettevõtjate arv, kes süüks pandud kartellikokkuleppes osalesid ja vaidlusaluse otsuse peale hagid esitasid, mistõttu oli neid erinevaid hagisid vaja uurida paralleelselt, ning Esimese Astme Kohtu poolt toimiku süvendatud uurimine ja keelelised piirangud, mis on seatud Esimese Astme Kohtu menetlust käsitlevate eeskirjadega.

122

Sellest järeldub, et Esimese Astme Kohtu menetluse kestus on põhjendatud, võttes arvesse kohtuasja erilist keerukust.

123

Sumitomo teine väide ei ole seega põhjendatud.

124

Kuna Sumitomo kummagi väitega ei saanud nõustuda, tuleb tema apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

125

Kõigist eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata.

126

Kui apellatsioonkaebus on põhjendamata, siis Euroopa Kohtu kodukorra artikli 122 esimese lõigu kohaselt otsustab kohtukulude jaotuse Euroopa Kohus ise. Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida sama kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse ka apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Sumitomo ning Nippon Steel on kohtuvaidluse kaotanud, mõistetakse kohtuasja C-403/04 P kohtukulud välja Sumitomolt ja kohtuasja C-405/04 P kohtukulud Nippon Steelilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: