Kohtuasi C-121/03

Euroopa Ühenduste Komisjon

versus

Hispaania Kuningriik

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Direktiivid 75/442/EMÜ ja 91/156/EMÜ – Jäätmete mõiste – Direktiivid 85/337/EMÜ ja 97/11/EÜ – Teatud riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamine – Direktiiv 80/68/EMÜ – Põhjavee kaitse teatud ohtlikest ainetest lähtuva reostuse eest – Direktiiv 80/778/EMÜ – Olmevee kvaliteet

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Keskkond — Jäätmed — Direktiiv 75/442 — Mõiste — Kasutuselt kõrvaldatav aine — Loomakasvatusest pärinevad heitmed — Väljajätmine — Tingimused — Loomakasvatusmajandis surnud loomade korjused — Hõlmamine

(Nõukogu direktiiv 75/442, muudetud direktiiviga 91/156, artikli 1 punkt a)

2.        Keskkond — Jäätmed — Direktiiv 75/442 — „Muud õigusaktid” artikli 2 lõike 1 punkti b tähenduses — Ühenduse või siseriiklikud õigusaktid — Tingimused

(Nõukogu direktiiv 75/442, muudetud direktiiviga 91/156, artikli 2 lõike 1 punkt b)

3.        Keskkond — Teatavate projektide keskkonnamõju hindamine — Direktiiv 85/337 — II lisas loetletud kategooriatesse kuuluvate tööde keskkonnamõju hindamine — Liikmesriikide kaalutlusõigus — Ulatus ja piirid

(Nõukogu direktiiv 85/337, muudetud direktiiviga 97/11, artikli 2 lõige 1, artikli 4 lõige 2 ja II lisa)

4.        Keskkond — Veekogude kaitsmine põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest — Direktiiv 91/676 — Kohaldamisala — Loomakasvatusest pärinevad heitmed — Hõlmamine — Loomakasvatusest pärinevate heitmete kasutamine põllumajandusliku väetisena — Direktiiviga 80/68 kehtestatud põhjavee kaitse korra välistamine

(Nõukogu direktiiv 80/68, artikkel 5, ja nõukogu direktiiv 91/676)

1.        Mõiste „jäätmed” kohaldamisala jäätmete kohta antud direktiivi 75/442 mõttes (muudetud direktiiviga 91/156) sõltub selle direktiivi artikli 1 punkti a esimeses lõigus sisalduva mõiste „kasutuselt kõrvaldama” tähendusest.

Selles suhtes võib teatud olukorras vara, materjali või toorainet, mis on saadud niisuguse eraldamise või tootmisprotsessi tulemusena, mille eesmärk ei ole otseselt selle valmistamine, käsitleda mitte jäägina, vaid kõrvalsaadusena, mida ettevõte ei püüa osutatud sätte mõttes „kasutuselt kõrvaldada”, vaid mida ta kavandab hiljem ilma seda töötlemata talle soodsatel tingimustel kasutada või turustada. Sellisel juhul ei kohaldata selle direktiivi neid sätteid, mis näevad ette jäätmete kasutuselt kõrvaldamise või taaskasutuse, varale, materjalile või toorainele, millel on ka ilma igasuguse töötlemiseta majanduslik tooteväärtus ning mille suhtes kohaldatakse kaupade suhtes kehtivaid õigusnorme, tingimusel et nende muutmata kujul taaskasutus ei ole üksnes võimalik, vaid kindel ning toimub pideva tootmisprotsessi raames.

Samadel tingimustel võib ka loomakasvatusest pärinevad heitmed jäätmete hulgast välja arvata, juhul kui neid kasutatakse kindlaksmääratud maa-alal õiguspäraselt maapinna väetamiseks ning kui nende heitmete varu ei ole suurem kui väetamiseks vajalik. Asjaolu, et neid heitmeid ei kasutata sellesama põllumajandusettevõtte maadel, kust heitmed pärinevad, vaid teiste ettevõtjate vajaduseks, ei oma selles suhtes tähtsust.

Seevastu ei saa loomakasvatusest pärinevaid loomakorjuseid juhul, kui need loomad on surnud majandis, mitte tapetud tarbimiseesmärgil, mitte mingil juhul kasutada tingimustel, mis võimaldaksid need jäätmete hulgast nimetatud direktiivi mõttes välja arvata. Korjuste valdaja on kohustatud need kasutuselt kõrvaldama, mistõttu seda materjali tuleb käsitleda jäätmetena.

(vt punktid 57, 58, 60–62, 64)

2.        Direktiivi 75/442 jäätmete kohta, mida on muudetud direktiiviga 91/156, artikli 2 lõike 1 punktis b sisalduv mõiste „muud õigusaktid” võib tähendada nii ühenduse õigusakte kui ka siseriiklikke õigusakte, mis reguleerivad selles sättes nimetatud kategooriatesse kuuluvaid jäätmeid, tingimusel et olenemata sellest, kas tegemist on ühenduse või siseriiklike õigusaktidega, käsitleksid need õigusaktid jäätmete käitlemist ning selle tulemus on keskkonna kaitsmine vähemalt viidatud direktiiviga ette nähtud tasemel.

(vt punkt 69)

3.        Direktiivi 85/337 teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta, mida on muudetud direktiiviga 97/11, artikli 4 lõige 2 näeb ette, et liikmesriigid teevad kas üksikjuhtude uurimise või enda kehtestatud künniste või tingimuste abil kindlaks, kas selle direktiivi II lisas nimetatud tööde keskkonnamõju hinnatakse või mitte. Selle sätte kohaldamisala on sisuliselt sama kui direktiivi 85/337 esialgses sõnastuses artikli 4 lõikel 2. Nendega ei ole muudetud üldreeglit, mis on ära toodud direktiivi artikli 2 lõikes 1 ning mille kohaselt hinnatakse muu hulgas oma laadi, mahu või asukoha tõttu keskkonda oluliselt mõjutada võivate projektide keskkonnamõju.

(vt punktid 91 ja 92)

4.        Veekogude kaitse kord loomapidamisel tekkivatest heitmetest tuleneva reostuse eest ei tugine ühenduse õiguses mitte direktiivile 80/68 põhjavee kaitse kohta teatavatest ohtlikest ainetest lähtuva reostuse eest, vaid direktiivile 91/676 veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest. Viimati nimetatud direktiivi spetsiifiline eesmärk ongi võidelda loomakasvatuse heitmete laialilaotamisest või ärajuhtimisest ning väetiste ülemäärasest kasutamisest tingitud veereostuse vastu. Sellega ette nähtud kaitse kord hõlmab täpseid haldusmeetmeid, mida liikmesriigid peavad põllumajandusettevõtete suhtes kohaldama ning mille juures arvestatakse ka seda, kuivõrd tundlik on keskkond, kuhu heitmed suunatakse. Seega, kui direktiivi 80/68 artiklit 5 tõlgendada nii, et liikmesriigid peavad maa-ala hüdrogeoloogilist uurimist hõlmava eelneva uurimise viima läbi loomapidamisest pärinevate heitmete põllumajandusliku väetisena kasutamise kõigi juhtumite suhtes, asendaks direktiiviga 80/68 ette nähtud kaitse kord osaliselt direktiiviga 91/676 spetsiaalselt ette nähtud korda.

(vt punktid 101 ja 102)

EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)

8. september 2005(*)

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Direktiivid 75/442/EMÜ ja 91/156/EMÜ – mõiste „jäätmed” – Direktiivid 85/337/EMÜ ja 97/11/EÜ – Teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamine – Direktiiv 80/68/EMÜ – Põhjavee kaitse teatavate ohtlikest ainetest lähtuva reostuse eest – Direktiiv 80/778/EMÜ – Olmevee kvaliteet

Kohtuasjas C‑121/03,

mille esemeks on EÜ artikli 226 alusel 19. märtsil 2003 esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi,

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: G. Valero Jordana, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

hageja,

versus

Hispaania Kuningriik, esindaja: N. Díaz Abad, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostja,

EUROOPA KOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja esimees A. Rosas, kohtunikud J.‑P. Puissochet (ettekandja), S. von Bahr, U. Lõhmus ja A. Ó Caoimh,

kohtujurist: C. Stix-Hackl,

kohtusekretär: vanemametnik M. M. Ferreira,

arvestades kirjalikus menetluses ja 15. detsembri 2004. aasta kohtuistungil esitatut,

olles 26. mai 2005. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Hispaania Kuningriik:

–        ei ole võtnud vastu vajalikke meetmeid nõukogu 15. juuli 1975. aasta direktiivi 75/442/EMÜ jäätmete kohta (EÜT L 194, lk 39; ELT eriväljaanne 15/01, lk 23), muudetud nõukogu 18. märtsi 1991. aasta direktiiviga 91/156/EMÜ (EÜT L 78, lk 32; ELT eriväljaanne 15/02, lk 3; edaspidi „direktiiv 75/442”) artiklitest 4, 9 ja 13 tulenevate kohustuste täitmiseks, ei ole võtnud vastu vajalikke meetmeid, et tagada Baix Ter’i piirkonnas Girona provintsis asuvatest seakasvatusmajanditest pärinevate jäätmete kõrvaldamine või töötlemine viisil, mis ei sea ohtu inimeste tervist ega kahjusta keskkonda, kuna ta võimaldas mitmetel majanditel tegutseda ilma direktiivis ette nähtud loata ja jättis läbi viimata majandite puhul vajalikud korrapärased kontrollid,

–        ei ole enne majandite ehitamist või nende projektide muutmist viinud läbi nende võimaliku mõju hindamist, rikkudes nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiivi 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT L 175, lk 40; ELT eriväljaanne 15/01, lk 248; edaspidi „direktiiv 85/337 esialgses versioonis”) artiklit 2 ja artikli 4 lõiget 2, või rikkudes sama direktiivi, muudetuna nõukogu 3. märtsi 1997. aasta direktiiviga 97/11/EÜ (EÜT L 73, lk 5; ELT eriväljaanne 15/03, lk 151; edaspidi „direktiiv 85/337”),

–        ei ole viinud reostuse poolt ohustatud piirkondades läbi käesolevas hagis osutatud seakasvatusmajanditega seoses vajalikke hüdrogeoloogilisi uurimisi vastavalt nõukogu 17. detsembri 1979. aasta direktiivi 80/68/EMÜ põhjavee kaitse kohta teatavatest ohtlikest ainetest lähtuva reostuse eest (EÜT 1980, L 20, lk 43; ELT eriväljaanne 15/01, lk 134) artikli 3 punktile b, artikli 5 lõikele 1 ja artiklile 7,

–        on lubanud paljudes Baix Ter’i piirkonna ühisveevärgi süsteemides nõukogu 15. juuli 1980. aasta direktiivi 80/778/EMÜ olmevee kvaliteedi kohta (EÜT L 229, lk 11) I lisa C osa punktis 20 kehtestatud maksimaalse lubatud nitraadikontsentratsiooni ületamist, rikkudes selle direktiivi artikli 7 lõiget 6,

on Hispaania Kuningriik rikkunud nimetatud direktiividest tulenevaid kohustusi.

 Õiguslik raamistik

 Jäätmeid käsitlevad õigusnormid

 Ühenduse õigusnormid

2        Direktiivi 75/442 artikli 1 punkti a esimeses lõigus on jäätmeid määratletud kui „I lisas loetletud kategooriatesse kuuluvad mis tahes ained või esemed, mille valdaja kasutuselt kõrvaldab või kavatseb kasutuselt kõrvaldada või on kohustatud kasutuselt kõrvaldama”.

3        Direktiivi 75/442 artikli 1 punkti a teise lõiguga on komisjonile pandud kohustus koostada „nimekir[i] jäätmetest, mis kuuluvad I lisas loetletud kategooriatesse”. Komisjon võttis 20. detsembri 1993. aasta otsusega 94/3/EÜ jäätmete nimistu koostamisest vastavalt nõukogu direktiivi 75/442 jäätmete kohta artikli 1 punktile a (EÜT 1994, L 5, lk 15) vastu Euroopa jäätmeloendi, kus „põllumajandussaaduste esmatootmisel tekkinud jäätmete” hulgas on ära toodud ka „loomade fekaalid, virts ja sõnnik (kaasa arvatud rikutud põhk), eraldi kogutud ja mujal käideldud vedelad heitmed”. [Siin ja edaspidi on osundatud otsust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.] Otsuse lisa sissejuhatavas märkuses on täpsustatud, et see jäätmeloend „ei ammendav” ning et „materjali sisaldumine [Euroopa jäätmeloendis] ei tähenda seda, et materjal kuulub jäätmete hulka kõikidel asjaoludel” ning et „[k]irje kuulub kohaldamisele ainult siis, kui materjal vastab jäätmete määratlusele”.

4        Artikli 1 punktis c on valdaja defineeritud kui „jäätmetekitaja või füüsiline või juriidiline isik, kelle valduses on jäätmed”.

5        Direktiivi 75/442 artiklis 2 on sätestatud:

„Käesoleva direktiivi reguleerimisalasse ei kuulu:

a)      välisõhku paisatavad gaasilised heitmed;

b)      muude õigusaktide reguleerimisalasse kuuluvad:

[…]

iii) loomakorjused ja järgmised põllumajandusjäätmed: sõnnik ja muud põllumajanduses kasutatavad loodusomased ja mitteohtlikud ained;

[…]

2. Üksikdirektiivides võib ette näha erijuhtusid käsitlevaid eeskirju või täiendada käesoleva direktiivi eeskirju teatava jäätmekategooria käitlemise osas.”

6        Direktiivi artikkel 4 näeb ette:

„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada jäätmete taaskasutamine ja kõrvaldamine viisil, mis ei sea ohtu inimeste tervist, mille käigus ei kasutata keskkonda ohustavaid protsesse ja menetlusi ning millega eelkõige:

–        ei ohustata vett, õhku, pinnast, taimi ega loomi,

–        ei tekitata mürast või haisust põhjustatud häiringuid,

–        ei kahjustata maapiirkondi ega erihuvi pakkuvaid kohti.

Liikmesriigid võtavad ka vajalikud meetmed, et keelata jäätmete hülgamine, kaadamine või kontrollimata kõrvaldamine.”

7        Sama direktiivi artikkel 9 näeb ette, et artikli 4 rakendamise eesmärgil peab iga rajatis või ettevõte, kes teeb II A lisas nimetatud jäätmete kõrvaldamise toiminguid, saama loa pädevalt asutuselt, kusjuures loal peavad olema märgitud jäätmete liik ja kogused, tehnilised nõuded, kohaldatavad ohutusabinõud, kõrvaldamiskoht ja käitlusviis.

8        Direktiivi 75/442 artikkel 13 sätestab:

„Pädevad asutused teevad korrapärast kontrolli rajatiste ja ettevõtete üle, kes teostavad artiklites 9–12 osutatud toiminguid.”

 Siseriiklikud õigusnormid

9        Jäätmeid käsitleva 21. aprilli 1998. aasta seaduse nr 10/1998 (BOE; 22.4.1998) artikli 2 lõige 2 sätestab, et „käesolevas seaduses erisätetega otseselt reguleeritud küsimustes kohaldatakse seadust täiendavalt käesolevat alljärgnevalt loetletud juhtudel:

[…].

b)      surnud loomade ning loomset päritolu jäätmete kõrvaldamine ja ümbertöötamine, mida reguleerib 17. detsembri 1993. aasta kuninglik dekreet nr 2224/1993, mis käsitleb sanitaareeskirju, mis puudutavad surnud loomade ning loomset päritolu jäätmete kõrvaldamist ja ümbertöötamist ning kaitset loomasöödas esinevate haigusetekitajate eest […]

c)      farmidest ja kariloomadelt lähtuvad jäätmed, mis koosnevad põllumajanduses kasutatavatest fekaalidest ja muudest kahjututest looduslikest ainetest, mida reguleerivad 16. veebruari 1996. aasta kuninglik dekreet nr 261/1996, mis käsitleb veekogude kaitset põllumajandusliku päritoluga nitraadireostuse eest, ning valitsuse poolt viienda lisasätte alusel kehtestatud õigusaktid

[…]”

10      Viies lisasäte näeb ette, et artikli 2 lõike 2 punktis c osutatud jäätmete põllumajandusliku väetisena kasutamise suhtes kohaldatakse valitsuse poolt kehtestatud sellekohaseid õigusakte ning autonoomsete piirkondade poolt vajaduse korral vastuvõetud täiendavaid eeskirju. Sama lisasätte kohaselt määratakse nende õigusaktidega kindlaks selliste jäätmete liik ja kogused, mida võib kasutada väetisena, samuti tingimused, millal selleks pole vaja luba taotleda, ning nähakse ette, et osutatud toimingute elluviimisel ei tohi ohustada inimeste tervist ega kasutada menetlusi ega meetodeid, mis võivad kahjustada keskkonda, eelkõige põhjustada veereostust. Samuti on osutatud viienda lisasätte lõikes 3 ette nähtud, et kui kõnealuseid jäätmeid kasutatakse selles kirjeldatud tingimustel, siis ei ole tegemist jäätmete kõrvalejuhtimisega 2. augusti 1985. aasta seaduse nr 29/1985 artikli 92 mõttes.

11      Hispaania valitsus võttis nimetatud viiendas lisasättes sisalduva volitusnormi alusel vastu 3. märtsi 2000. aasta kuningliku dekreedi nr 324/2000 (BOE, 8.3.2000), millega kehtestas seakasvatusega tegelevate majandite jaoks toimimise põhireeglid. Selle dekreediga on ette nähtud, et seakasvatusmajanditest pärinevaid vedelaid heitmeid võib ümber töötada mineraalseks orgaaniliseks väetiseks ning niimoodi kasutatavate heitmete maksimaalne kogus ning selle lämmastikusisaldus peavad jääma kuninglikus dekreedis nr 261/1996 kehtestatud normide piiresse.

12      Kataloonia autonoomne piirkond võttis piirkonda puudutavas osas vastu 15. juuli 1993. aasta seaduse nr 6/1993, mis käsitleb jäätmeid. Selle seaduse artikli 4 lõike 2 punkti c kohaselt ei kuulu seaduse kohaldamisalasse „põllumajandus- või loomakasvatusettevõtetest pärinevad jäätmed, mis ei ole ohtlikud ning mida kasutatakse üksnes põllumajanduslikul eesmärgil”. Seda täiendab 1. augusti 2001. aasta dekreet nr 220/2001, mis käsitleb majandite jäätmekäitlust, ning näeb ette kohustuse töötada välja käitlemisplaanid ning pidada registrit. Dekreedis on täpsustatud, et osutatud jäätmete käitlemisel tuleb lämmastiku osas järgida head põllumajandustava, mis võeti vastu 22. oktoobri 1998. aasta otsusega.

 Teatavate projektide keskkonnamõju hindamist käsitlevad õigusnormid

 Ühenduse õigusnormid

13      Direktiivi 85/337 artikli 2 lõige 1 selle esialgses sõnastuses sätestas:

„Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed tagamaks, et enne loa andmist hinnatakse muu hulgas oma laadi, mahu või asukoha tõttu keskkonda oluliselt mõjutada võivaid projekte.

Sellised projektid on määratletud artiklis 4.”

14      Sama direktiivi artikli 4 lõike 2 kohaselt „II lisas loetletud klassidesse kuuluvaid projekte hinnatakse artiklite 5–10 kohaselt, kui liikmesriigid leiavad, et nende omadused seda eeldavad.” II lisa punkti 1 alapunktis f on mainitud seakasvatusrajatised.

15      Direktiivi 85/337 artikli 4 lõike 1 kohaselt „hinnatakse I lisas loetletud klassidesse kuuluvaid projekte artiklite 5–10 kohaselt”.

16      Viidatud I lisa punkti 17 alapunktis b on mainitud sigalaid, kus on üle 3000 nuumseakoha (üle 30 kg) ning sama punkti alapunktiga c on lisatud sigalad, kus on üle 900 emisekoha.

17      Direktiivi 85/337 artikli 4 lõige 2 näeb ette, et liikmesriigid teevad direktiivi II lisas loetletud projektide puhul kas üksikjuhtumite uurimise või liikmesriigi enda poolt kehtestatud künniste või tingimuste abil kindlaks, „kas tööd hinnatakse artiklite 5–10 kohaselt”. Artikli 4 lõikes 3 on täpsustatud, et „[l]õike 2 alusel üksikjuhtumeid uurides või künniseid või tingimusi kehtestades võetakse arvesse asjakohaseid III lisas sätestatud valikutingimusi”.

18      Direktiivi 85/337 II lisa punkti 1 alapunktis e on ära toodud „rajatised intensiivkarjakasvatuseks (I lisaga hõlmamata tööd)” ning sama lisa punktis 13 „[j]uba loa saanud või valminud või käimasolevate I või II lisas loetletud tööde muutmine või laiendamine, kui see võib keskkonda oluliselt kahjustada”. Liikmesriigid pidid direktiivi 85/337 üle võtma enne 14. märtsi 1999.

 Siseriiklikud õigusnormid

19      Kataloonia autonoomse piirkonna 27. veebruari 1998. aasta seaduse nr 3/1998 tervikliku keskkonnahalduse kohta ning selle rakendusdekreedi, st 18. mai 1999. aasta dekreedi nr 136/1999 kohaselt peab majanditele, kus on üle 2000 nuumsea või üle 750 emise, väljastatama eelnev keskkonnaalane luba, mille eeltingimus on heitmekäitluse ja loomakorjuste osas konkreetsete kohustuste täitmine. Majanditele, kus on 200–2000 siga, peab enne nende rajamist olema väljastatud keskkonnaluba. Sama seadus näeb ette, et olemasolevad seakasvatusmajandid, millel keskkonnaluba ei ole, peavad esitama loataotluse, et nende tegutsemine oleks nõuetekohane.

20      Siseriiklikul tasandil näeb ette 8. mai 2001. aasta seadus nr 6/2001, millega muudetakse 28. juuni 1986. aasta kuninglikku dekreetseadust nr 1302/1986, mis käsitleb keskkonnamõju hindamist (BOE, 9.5.2001), et uued intensiivkarjakasvatusega tegelevad majandid, kus on üle 2000 nuumsea ja 750 emise, peavad läbima keskkonnamõju hindamise.

 Põhjavee kaitset käsitlevad õigusnormid

 Ühenduse õigusnormid

21      Direktiivi 80/68 artikkel 3 sätestab:

„Liikmesriigid astuvad vajalikke samme, et:

[…]

b)      piirata II loendi ainete sattumist põhjavette, et takistada kõnealuse vee reostamist nende ainetega”.

22      II loendi punktis 3 on mainitud „[a]ined, mis halvendavad põhjavee maitset ja/või lõhna ning ühendid, mis võivad põhjustada selliste ainete teket nimetatud vees ning muuta selle inimtarbimiseks kõlbmatuks”.

23      Direktiivi 80/68 artikkel 5 sätestab, et liikmesriigid allutavad eelnevale uurimisele II lisa ainete otseheite ning võivad anda loa, kui võetakse kõik tehnilised ettevaatusabinõud, et vältida põhjavee reostamist nende ainetega.

24      Direktiivi artiklis 7 on sätestatud, et „[a]rtiklites 4 ja 5 nimetatud eelnev uurimine hõlmab asjassepuutuva piirkonna hüdrogeoloogiliste tingimuste ülevaatust, pinnase ja aluspinnase võimalikku puhastusvõimet ning heitest tulenevat põhjaveereostuse ja selle kvaliteedi muutumise ohtu ning sellega tehakse kindlaks, kas ainete heide põhjavette on keskkonna seisukohast rahuldav lahendus”.

 Siseriiklikud õigusnormid

25      Seoses käesoleva kohtuasjaga ei ole Euroopa Kohtule teatatud ühestki siseriiklikust õigusaktist, mille eesmärk oleks konkreetselt direktiivi 80/68 ülevõtmise tagamine.

 Olmevee kvaliteeti käsitlevad õigusnormid

 Ühenduse õigusnormid

26      Direktiivi 80/778 artikkel 2 sätestab:

„Käesolevas direktiivis mõeldakse olmevee all igasugust selleks eesmärgiks kasutatavat vett, algkujul või pärast töötlemist, sõltumata selle päritolust:

–        nii tarbimiseks mõeldud

kui ka

–        vett, mida:

–        toiduainetetööstuse ettevõtja kasutab inimtarbimiseks mõeldud toodete või ainete tootmiseks, töötlemiseks, säilitamiseks või turustamiseks

ja

–        mis mõjutab toiduainete kõlblikkust lõpptootena.” [Siin ja edaspidi on osundatud direktiivi tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

27      Direktiivi artikli 7 lõike 1 kohaselt:

„Liikmesriigid kehtestavad olmevee osas kohaldatavate I lisas sätestatud parameetrite väärtused.”

28      Sama artikli lõikes 6 on täpsustatud, et „[l]iikmesriigid võtavad vastu vajalikud meetmed, et olmevesi vastaks vähemalt I lisas sätestatud nõuetele”.

29      I lisa C osa punktis 20 on ette nähtud, et suurim lubatud nitraadikontsentratsioon on 50 mg/l.

 Siseriiklikud õigusnormid

30      Piirkond, mille osas on esitatud käesolev hagi, määrati tundlikuks piirkonnaks Kataloonia autonoomse piirkonna 21. oktoobri 1998. aasta dekreediga nr 283/1998. Nimetatud dekreedi kohaldamiseks võeti vastu 2. mai 2000. aasta dekreet nr 167/2000, mis käsitleb erimeetmete vastuvõtmist seoses nitraadireostusest ohustatud avalike veevarustusallikatega, eesmärgiga tagada olmevee kvaliteet.

 Kohtueelne menetlus

31      Aastal 2000 saabus komisjoni kaebus, milles osutati Girona provintsis Ter’i jõe suudmes asuva Baix Teri põhjaveekihi ning samas provintsis paljude Empordà valdade vee reostamisele. Kaebuse esitaja väitis, et selle erinevatest ainetest, eelkõige nitraatidest tuleneva reostuse põhjus on intensiivseakasvatuse arendamine, kuna majandite heitmed juhitakse veekeskkonda otse, ilma kontrollimise ja puhastamiseta. Kõnealuste veekogude nitraadisisaldust näitavate analüüsitulemuste komisjonile edastamise juures osutas kaebuse esitaja ka asjaolule, et Girona tervishoiukontroll keeldus talle nimetatud veekogude vee kvaliteedi kohta kogu informatsiooni avaldamast.

32      Komisjon palus oma 2. mai 2000. aasta kirjas Hispaania ametiasutustel esitada kaebuse kohta omapoolsed märkused ning teavet nii kõnealuste majandite kui ka Baix Ter’i põhjaveekihi seisundi kohta.

33      Hispaania ametiasutused edastasid 13. juuli 2000. aasta kirjaga terve rea Kataloonia autonoomse piirkonna keskkonnateenistuse poolt koostatud aruandeid. Nad kinnitasid oma vastuses, et põllumajandusjäätmed ei kuulu direktiivi 75/442 kohaldamisalasse ning et kõnealuse tegevuse suhtes direktiiviga 85/337 ette nähtud keskkonnamõju hindamismenetlust ei kohaldata. Vastuse lisana esitatud dokumentidest nähtus, et majanditest pärinevate jäätmete kontrolli tulemusena oli võetud sunnimeetmeid ning et põhjaveekihi nitraadireostuse tase oli suurenenud, kuna pooled 2000. aasta esimeses kvartalis võetud proovid ei vastanud 50 mg/l maksimaalse kontsentratsiooni nõudele. Direktiivi 80/778 osas nimetasid Hispaania ametiasutused dekreeti nr 167/2000.

34      Leidis, et Hispaania ametiasutused ei ole täitnud direktiive 75/442, 85/337, sh ka selle esialgses sõnastuses, 80/68 ja 80/778, saatis komisjon Hispaania Kuningriigile 25. oktoobril 2000 märgukirja.

35      Hispaania ametiasutused vastasid sellele 1. ja 15. veebruari 2001. aasta kirjadega, saates komisjonile Kataloonia autonoomse piirkonna keskkonnateenistuse poolt koostatud aruande, kus Kataloonia ametiasutused kinnitasid, et on teadlikud nitraadireostuse probleemist Baix Ter’is. Hispaania ametiasutused nentisid, et kõnealuse põhjaveekihiga seotud kuues vallas ületab nitraadikontsentratsioon 50mg/l kohta. Ametiasutused märkisid, et dekreediga nr 283/98 oli kõnealune piirkond Kataloonias põllumajandusliku päritoluga nitraadireostuse tõttu määratud tundliku alana, ning et valitsus oli 3. aprillil 2000 kiitnud heaks sellise reostuse poolt ohustatud piirkondade veemajanduskava. Hispaania ametiasutused täpsustasid, et antud piirkonnas on 22. oktoobril 1998 vastu võetud hea põllumajandustava eeskirjad täitmiseks kohustuslikud, samuti nagu dekreet nr 205/2000, millega on vastu võetud tundlike alade agronoomiliste meetmete kava. Direktiivide 75/442 ja 80/68 osas märkisid Hispaania ametiasutused, et neid direktiive ei ole rikutud, kuna kõigi kõnealuste seakasvatusmajandite suhtes kohaldatakse menetlust, mille eesmärk on tagada nõuetekohane jäätmekäitlus.

36      Hispaania ametiasutused edastasid oma 15. märtsi 2001. aasta kirjaga komisjonile Kataloonia autonoomse piirkonna tervishoiu- ja sotsiaalkindlustusteenistuse poolt koostatud sanitaararuande, millest nähtub, et nitraadikontsentratsioon ületab lubatud maksimaalse 50mg/l kohta paljudes kõnealuse põhjaveekihiga seotud valdades ning paljudes kaevudes.

37      Kuna komisjon leidis, et talle antud vastused ei olnud mitte alati rahuldavad, saatis ta Hispaania Kuningriigile 26. juulil 2001 põhjendatud arvamuse, milles tegi ettepaneku võtta kahe kuu jooksul arvates arvamuse teatavakstegemisest oma kohustuste täitmiseks vajalikud meetmed.

38      Hispaania ametiasutused vastasid põhjendatud arvamusele oma 3. detsembri 2001. aasta kirjaga, saates komisjonile Kataloonia autonoomse piirkonna keskkonnateenistuse poolt koostatud uue aruande. Ametiasutused märkisid aruandes kõigepealt seda, et kõnealuste seakasvatusmajandite olukorra õigusaktidega kooskõlla viimine on pooleli ning et avaldatud on enne nõusoleku andmist või keeldumist koostatud keskkonnaalased aruanded. Samuti kinnitasid ametiasutused, et on olemas nende majandite kontrollimise kava ning on võetud sunnimeetmeid. Nad rõhutasid, et kõik uued intensiivseakasvatusmajandid, kus on üle 2000 nuumseakoha ja üle 750 emisekoha, läbivad seaduse nr 6/2001 kohaselt keskkonnamõju hindamise. Ametiasutused nentisid lõpuks, et maksimaalne nitraadikontsentratsioon on lubatust kõrgem viies kõnealuse piirkonna vallas, mille elanike arv on komisjonile edastatud Kataloonia autonoomse piirkonna tervishoiuteenistuse 14. septembri 2001. aasta aruande kohaselt üksnes 1424.

39      Kuna Hispaania Kuningriik polnud ikka veel oma kohustuste täitmiseks vajalikke meetmeid vastu võtnud, esitas komisjon käesoleva hagi.

40      Hispaania Kuningriik palub jätta hagi rahuldamata ning mõista kohtukulud välja komisjonilt.

 Hagi

 Direktiivi 75/442 rikkumisest tulenevad väited

 Poolte argumendid

41      Komisjon väidab, et vaidlusalused majandid toodavad suures koguses jäätmeid, eelkõige läga ja loomakorjuseid, ning et nende jäätmete suhtes kehtib selliste jäätmete poolt tekitatud keskkonnariske hõlmavate ühenduse õigusnormide puudumisel direktiiv 75/442.

42      Komisjon leiab, et Baix Ter’i põhjaveekihi veereostuse, mille Hispaania ametiasutused on oma 1. ja 15. veebruari, 15. märtsi ja 3. detsembri 2001. aasta kirjades omaks võtnud, põhjus on üha suuremates kogustes läga kõrvalejuhtimine, ilma et seda käitataks ega kontrollitaks, rikkudes sellega osutatud direktiivi artiklit 4. Seda kinnitavad paljud analüüsid. Baix Teri hüdrogeoloogilise ühiku vees on keskmine nitraadisisaldus 61 mg/l, mis ületab maksimaalse lubatud sisalduse.

43      Komisjon väidab, et põhjendatud arvamuses ette nähtud kuupäeval tegutsesid kõnealused seakasvatusmajandid ilma osutatud direktiivi artiklis 9 ette nähtud loata. Hispaania ametiasutused on seda tunnistanud, märkides, et paljude majandite olukord on õigusaktidega kooskõlla viimisel, mis näitab, et ametiasutuste poolt viidatud siseriiklikest õigusaktidest ei ole kinni peetud.

44      Lisaks ei ole pädevad ametiasutused viinud kõnealuse ala ligikaudu 200 seakasvatusmajandi suhtes läbi tegelikke korrapäraseid kontrollimisi, rikkudes direktiivi 75/442 artiklit 13. Hispaania ametiasutused edastasid üksnes aastaid 1994–1998 käsitleva tabeli ja teavitasid kontrollikavast ning mõningatest sunnimeetmetest.

45      Hispaania valitsus vaidleb vastu sealäga kvalifitseerimisele jäätmetena direktiivi 75/442 mõttes. Seesugust läga kasutatakse maapinna mineraalseks orgaaniliseks väetamiseks ning seega ei ole tegemist mitte jäätmete, vaid toorainega. Toorainena kasutatava läga suhtes kehtib hoopis nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiiv 91/676/EMÜ veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest (EÜT L 375, lk 1; ELT eriväljaanne 15/02, lk 68), mille eesmärk on tõkestada põllumajandusest lähtuvat nitraadireostust.

46      Hispaania valitsus täpsustab, et direktiivi 91/676 tuleb käsitleda „muude õigusaktidena” direktiivi 75/442 artikli 2 lõike 1 mõttes, muutes viimati nimetatud direktiivi sealäga suhtes kohaldamatuks. Kui eeldada, et „muude õigusaktide” mõistega võiks olla viidatud ka siseriiklikule õigusaktile, siis kuuluvad selle mõiste alla ka kuninglikud dekreedid nr 261/1996 ja 324/2000.

47      Hispaania valitsus leiab, et teise võimalusena, st juhul, kui Euroopa Kohus käsitleb läga direktiivi 75/442 kohaldamisalasse kuuluvana, ei ole komisjon – kes peab tõendama, et tema poolt esitatud asjaolud on täpsed – näidanud, et sellest direktiivist tulenevaid kohustusi ei ole täidetud. Hispaania pädevad ametiasutused on omapoolsed sammud astunud ning nende tegevus oleks võimaldanud saada konkreetseid andmeid.

48      Komisjon väidab repliigis, et „muude õigusaktide” mõiste direktiivi 75/442 artikli 2 lõike 1 mõttes tähistab üksnes muid ühenduse, mitte liikmesriikide õigusakte. Euroopa Kohus peaks seega lähtuma 11. septembri 2003. aasta otsusest kohtuasjas C‑114/01: AvestaPolarit Chrome (EKL 2003, lk I‑8725), kus ta sedastas, et ka siseriiklik õigusakt võib tähendada „muud õigusakti”.

49      Komisjon leiab igal juhul, et olemasolevad Hispaania õigusnormid, st kuninglikud dekreedid nr 261/1996 ja 324/2000, ei taga inimeste tervise ja keskkonna kaitsmist tasemel, mis on võrreldav direktiiviga 75/442 tagatud kaitsega. Pealegi on see direktiiv ainuke läga suhtes kohaldatav ühenduse õigusakt. Direktiivi 91/676 kohaldamisala on spetsiifiline ega hõlma kõiki loomakasvatusest pärinevate heitmete poolt põhjustatud keskkonnakahjusid. Loomakorjuste osas Hispaania valitsus seda ei väida, ning ka nõukogu 27. novembri 1990. aasta direktiivi 90/667/EMÜ, millega kehtestatakse veterinaareeskirjad loomsete jäätmete kõrvaldamise, ümbertöötamise ja turuleviimise kohta ning haigusetekitajate vältimise kohta loomset päritolu või kalast valmistatud loomasöötades ning muudetakse direktiivi 90/425/EMÜ (EÜT L 363, lk 51), mis ei hõlma kõiki loomakorjuste ja jäätmekäitluse toimingute poolt tekitatud kahju juhtumeid, ei saa mitte rohkem „muude õigusaktidena” kvalifitseerida. Seega kehtib seakasvatusmajandites tekkivate jäätmete (läga ja loomakorjuste) suhtes ainult direktiiv 75/442.

50      Komisjon vaidlustab ka Hispaania valitsuse väite, mille kohaselt läga ei kujuta endast mitte jäätmeid, vaid toorainet. Asjaolu, et sealäga töödeldakse ning et see on ära toodud Euroopa jäätmeloendis, räägib läga jäätmetena käsitlemise kasuks. Kõrvalsaadusena võib käsitleda vaid läga, mida kasutatakse majandis väetisena vastavalt heale põllumajandustavale. Käesolevas hagis viidatud majandite puhul sellise juhtumiga tegemist ei ole, kuna läga toodetakse seal liiga suures kogustes, selleks et seda saaks kasutada üksnes nimetatud otstarbeks.

51      Komisjon leiab, et ta on piisavalt paljude asjaoludega põhjendanud, et Hispaania ametiasutused on rikkunud direktiivist 75/442 tulenevaid kohustusi.

52      Hispaania valitsus märgib vasturepliigis, et talle ei tundu asjakohane seada kahtluse alla tõlgendus, mille Euroopa Kohus on andnud „muude õigusaktide” mõistele eespool viidatud kohtuotsuses AvestaPolarit Chrome.

53      Valitsus väidab, et kõik kohaldatavad siseriiklikud õigusaktid, st esiteks riigi tasandil kuninglik dekreet nr 261/1996 tundlike alade ja kuninglik dekreet nr 324/2000 muude alade osas, mida täiendati seadusega nr 10/1998, ning teiseks Kataloonia autonoomse piirkonna poolt vastu võetud üksikasjalikud õigusnormid loomakasvatusest pärinevate heitmete kohta (käitamiskavad, käitamisjuhendid, läga laialilaotamise eeskirjad, välja poole majandit transportimise eeskirjad, lubade väljastamise kord, sanktsioonid, jne), kujutavad endast „muid õigusakte” direktiivi 75/442 artikli 2 lõike 1 punkti b mõttes ning et direktiiv ise pole seega kohaldatav. Komisjon on repliigis ekslikult rõhutanud loomakorjuseid, kuna käesolev hagi puudutab loomade väljaheidete põhjustatud veereostust.

54      Hispaania valitsus väidab, et ühenduse tasandil reguleerib direktiiv 91/676 loomakasvatusest pärinevate heitmete ümbertöötamist põllumajanduses. Seevastu direktiiv 90/667 ei ole läga suhtes kohaldatav, kuna loomade väljaheited selle kohaldamisalasse ei kuulu. Läga võib olla kõrvalsaadus, kui see hea põllumajandustava kohaselt väetiseks ümber töötatakse. Asjaolu, et seda on lihtne turustada isegi tootmispiirkonnast väljaspool, näitab, et see ei kuulu „jäätmete” mõiste alla direktiivi 75/442 mõttes. Loomakorjuste osas on erimeetmena kohaldatav Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. oktoobri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1774/2002, milles sätestatakse muuks otstarbeks kui inimtoiduks ettenähtud loomsete kõrvalsaaduste sanitaareeskirjad (EÜT L 273, lk 1; ELT eriväljaanne 03/37, lk 92).

55      Hispaania valitsus märgib lõpetuseks, et Kataloonia ametiasutused on töötanud välja põllumajandustöötajate koolitusprogrammid, mis puudutavad loomakasvatusest pärinevatest heitmetest järele jäänud jäätmete nõuetekohast käitamist, ning et nad soodustavad üleliigsete heitmete käitlemiseks mõeldud komposteerimistehaste loomist. Praegu tegutseb juba kaksteist seesugust tehast ning kümne tehase projekt on heakskiidu taotlemise etapis.

 Euroopa Kohtu hinnang

56      Kõigepealt tuleb täpsustada, et komisjon on hagiavalduses kõnealuste seakasvatusmajandite poolt toodetud jäätmete hulgas nimetanud sõnaselgelt loomakorjuseid. Seega ei puuduta direktiivi 75/442 rikkumisest tulenevad väited mitte ainult rikkumisi, mille osas Hispaania ametiasutused on tunnistanud oma vastutust majandite poolt toodetud sealäga käitlemise osas, vaid ka mitme selle direktiivi sätte kohaldamata jätmist loomakorjuste suhtes.

57      Tuleb meenutada, et mõiste „jäätmed” kohaldamisala direktiivi 75/442 mõttes sõltub selle direktiivi artikli 1 punkti a esimeses lõigus sisalduva mõiste „kasutuselt kõrvaldama” tähendusest (vt 18. detsembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑129/96: Inter-Environnement Wallonie, EKL 1997, lk I‑7411, punkt 26).

58      Seega, teatud olukorras võib vara, materjali või toorainet, mis on saadud niisuguse eraldamise või tootmisprotsessi tulemusena, mille eesmärk ei ole otseselt selle valmistamine, käsitleda mitte jäägina, vaid kõrvalsaadusena, mida ettevõte ei püüa direktiivi 75/442 artikli 1 punkti a esimese lõigu mõttes „kasutuselt kõrvaldada”, vaid mida ta kavandab hiljem ilma seda töötlemata talle soodsatel tingimustel kasutada või turustada. Sellisel juhul ei põhjenda mitte miski selle direktiivi nende sätete, mis näevad ette jäätmete kasutuselt kõrvaldamise või taaskasutuse, kohaldamist varale, materjalile või toorainele, millel on ka ilma igasuguse töötlemiseta majanduslik tooteväärtus, ning mille suhtes kohaldatakse kaupade suhtes kehtivaid õigusnorme, tingimusel, et selline muutmata kujul taaskasutus ei ole üksnes võimalik, vaid kindel, ning toimub pideva tootmisprotsessi raames (vt 18. aprilli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑9/00: Palin Granit ja Vehmassalon kansanterveystyön kuntayhtymän hallitus, EKL 2002, lk I‑3533, punktid 34–36).

59      Euroopa Kohus on sedastanud, et kaevandusest pärinev mineraalide rikastamise operatsioonidest üle jäänud kiviprügi ja liiv ei kuulu direktiivi 75/442 mõttes jäätmete hulka, kui valdaja kasutab seda õiguspäraselt sellesama kaevanduse käikude vajalikuks täitmiseks ning esitab piisavad tagatised nende ainete endi ja nende tegeliku kasutamise kohta (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus AvestaPolarit Chrome, punkt 43). Euroopa Kohus on ühtlasi sedastanud ka seda, et selle direktiivi mõttes ei kujuta endast jäätmeid naftakoks, mis on toodetud kavatsuslikult või mis tuleneb muude kütuste üheaegsest tootmisest rafineerimistehases ning mida kasutatakse kindlasti kütusena kas rafineerimistehase enda või muude tööstusettevõtete energeetilisteks vajadusteks (15. jaanuari 2004. aasta määrus kohtuasjas C‑235/02: Saetti ja Frediani, EKL 2004, lk I‑1005, punkt 47).

60      Nagu Hispaania valitsus õigustatult väidab, võidakse samadel asjaoludel ka loomakasvatusest pärinevad heitmed jäätmete hulgast välja arvata, juhul kui neid kasutatakse kindlaksmääratud maa-alal õiguspäraselt maapinna väetamiseks ning kui nende heitmete varu ei ole suurem kui väetamiseks vajalik.

61      Vastupidi komisjoni väidetele kehtib selline arutluskäik mitte üksnes selliste loomapidamisest pärinevate heitmete suhtes, mida kasutatakse väetisena sellesama põllumajandusettevõtte maadel, kust heitmed pärinevad. Nagu Euroopa Kohus on nentinud, ei saa ainet käsitleda jäätmetena direktiivi 75/442 mõttes juhul, kui seda kindlasti kasutatakse teiste ettevõtjate vajadusteks (vt selle kohta eespool viidatud määrus Saetti ja Frediani, punkt 47).

62      Seevastu analüüs, mis võimaldab järeldada, et teatud olukorras ei kujuta tootmisjääk endast jäätmeid, vaid kõrvalsaadust või toorainet, mida saab tootmisprotsessi käigus uuesti kasutada, ei kehti loomakasvatusest pärinevate loomakorjuste suhtes juhul, kui need loomad on surnud majandis, mitte tapetud tarbimise eesmärgil.

63      Üldreeglina ei saa korjuseid toiduks tarvitada. Ühenduse õigusnormide, eelkõige direktiivi 90/667, mis tunnistati pärast põhjendatud arvamuses märgitud kuupäeva kehtetuks määruse nr 1774/2002 artikliga 37, kohaselt käsitletakse neid nagu „loomsete jäätmete” ning „kõrge riskiteguriga materjalide” kategooriasse kuuluvaid jäätmeid, mille töötlemine peab toimuma liikmesriikide poolt heakskiidetud töötlemisettevõtetes või mis tuleb põletamise või matmise teel kõrvaldada. Direktiiv näeb ette, et seda materjali võib kasutada selliste loomade toitmiseks, kes ei ole ette nähtud inimtoiduks, kuid seda üksnes liikmesriikide loal ning pädevate ametiasutuste veterinaarjärelevalve all.

64      Seega ei saa kõnealuses majandis surnud loomade korjuseid mitte mingil juhul kasutada tingimustel, mis võimaldaksid need jäätmete hulgast direktiivi 75/442 mõttes välja arvata. Korjuste valdaja on kohustatud need kasutuselt kõrvaldama, mistõttu seda materjali tuleb käsitleda jäätmetena.

65      Käesoleval juhul nähtub kõigepealt majandis toodetud läga osas toimiku materjalidest, et läga kasutatakse põllumajandusliku väetisena vastavalt Kataloonia autonoomse piirkonna poolt kehtestatud läga laialilaotamise eeskirjadele, mis on kooskõlas hea põllumajandustavaga. Seega ei püüa nende majandite juhatajad seda kasutuselt kõrvaldada, niisiis läga ei ole jäätmed direktiivi 75/442 mõttes.

66      Asjaolu, et Euroopa jäätmeloendis on „põllumajandussaaduste esmatootmisel tekkinud jäätmete” hulgas ära toodud ka „loomade fekaalid, virts ja sõnnik (kaasa arvatud rikutud põhk), eraldi kogutud ja mujal käideldud vedelad heitmed”, ei sea seda järeldust kahtluse alla. Loomakasvatusest pärinevate jäätmete üldise mainimise juures ei ole arvestatud seda, millistes tingimustes neid heitmeid kasutatakse, mis aga on otsustava tähtsusega jäätmete mõiste hindamisel. Pealegi on Euroopa jäätmeloendi lisa sissejuhatavas märkuses täpsustatud, et see jäätmete nimekiri on „mitteammendav”, et „materjali sisaldumine [Euroopa jäätmeloendis] ei tähenda seda, et materjal kuulub jäätmete hulka kõikidel asjaoludel” ning et „[k]irje kuulub kohaldamisele ainult siis, kui materjal vastab jäätmete määratlusele”.

67      Seega tuleb direktiivi 75/442 rikkumisest tulenevad väited tagasi lükata osas, milles need puudutavad sealäga käitlemist.

68      Teiseks väidab Hispaania valitsus vaidlusalustest majanditest pärinevate loomakorjuste osas, mida tuleb direktiivi 75/442 mõttes käsitleda jäätmetena, nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 65 märgitud, et nende korjuste suhtes „kehtivad muud õigusaktid” ning seega ei kuulu need direktiivi artikli 2 lõike 1 punkti b alapunkti iii alusel selle direktiivi kohaldamisalasse.

69      Euroopa Kohus on sedastanud, et mõiste „muud õigusaktid” võib tähendada nii ühenduse õigusakte kui ka siseriiklikke õigusakte, mis reguleerivad direktiivi 75/442 artikli 2 lõike 1 punktis b nimetatud kategooriatesse kuuluvaid jäätmeid, tingimusel, et olenemata sellest, kas tegemist on ühenduse või siseriiklike õigusaktidega, käsitleksid need õigusaktid jäätmete käitlemist ning selle tulemuseks on keskkonna kaitsmine vähemalt osundatud direktiiviga ette nähtud tasemel (vt eespool viidatud kohtuotsus AvestaPolarit Chrome, punkt 61).

70      Ilma et käesolevas asjas oleks vaja võtta seisukoht komisjoni poolt kohtuistungil eespool viidatud kohtuotsusele AvestaPolarit Chrome suunatud kriitika osas, mis puudutas loomakorjuseid, tuleb märkida, et ühenduse seadusandja on peale direktiivi 75/442 vastu võtnud „muu õigusakti” selle direktiivi artikli 2 lõike 1 punkti b mõttes.

71      Direktiiv 90/667 käsitleb eelkõige korjuste kui jäätmete käitlemist. Direktiivis nähakse ette selle jäätmekategooria suhtes kohaldatavad konkreetsed eeskirjad, sätestades eelkõige, et need tuleb ümber töötada heakskiidu saanud töötlemisettevõtetes või kõrvaldada põletamise või matmise teel. Näiteks on direktiivis määratud kindlaks tingimused, mille esinemisel tuleb jäätmed juhul, kui need ei ole ümber töötatud, põletada või maha matta. Artikli 3 lõikes 2 on täpsustatud, et jäätmeid võib põletada või matta eelkõige juhul, kui „kogus ja läbitav vahemaa ei õigusta jäätmete kogumist” ning et „[m]atma peab piisavalt sügavale, vältimaks korjuste või jäätmete üleskaevamist lihasööjate loomade poolt, ning nõuetekohasele maa-alale, et hoida ära põhjavee saastumist ning muud keskkonna saastamist. Vajaduse korral piserdatakse korjuseid või jäätmeid enne mahamatmist pädeva asutuse poolt heakskiidetud desinfektsioonivahendiga”. Direktiivis on ette nähtud ka liikmesriikide poolt läbiviidav kontroll ja järelevalve, ning artiklis 12 on sätestatud, et komisjoni veterinaareksperdid võivad teatud juhtudel teha koostöös liikmesriigi pädevate asutustega kohapealseid kontrolle. Määrus nr 1774/2002 jõustus pärast põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumist ega ole seega käesolevas asjas kohaldatav. See võeti vastu „hullulehmatõvena” tuntud sanitaarkriisi järel ning näeb loomsete jäätmete ladustamise, käitlemise ja põletamise osas ette veelgi konkreetsemad nõuded.

72      Direktiiv 90/667 käsitleb loomakorjuste käitlemise mõju keskkonnale ning tänu oma konkreetsusastmele tagab vähemalt direktiiviga 75/442 ette nähtud tasemega võrdse keskkonna kaitsmise taseme. Seega kujutab see endast vastupidi komisjoni poolt repliigis väidetule „muud õigusakti”, mis käsitleb seda jäätmekategooriat, võimaldades järeldada, et nimetatud jäätmekategooria on selle direktiivi kohaldamisalast välja arvatud, ilma et oleks vaja uurida, kas Hispaania valitsuse poolt osutatud siseriiklikud õigusaktid kujutavad endast seesuguseid „muid õigusakte”.

73      Seega ei kuulu kõnealused loomakorjused direktiivi 75/442 kohaldamisalasse. Kuna komisjon on osutanud üksnes selle direktiivi rikkumisele, tuleb väide tagasi lükata osas, milles see puudutab korjuseid.

74      Seega tuleb need väited tervikuna tagasi lükata.

 Direktiivi 85/337 rikkumisest tulenevad väited

 Poolte argumendid

75      Komisjon väidab, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei anna direktiivi 85/337 artikli 4 lõige 2 ka mitte selle esialgses sõnastuses liikmesriikidele õigust arvata üks või mitu nimetatud direktiivi II lisas osutatud töödeliiki hindamiskohustuse alt üldiselt ja lõplikult välja. Liikmesriikide käsutuses olevat hindamisruumi II lisas nimetatud tööde määramisel piirab kohustus viia keskkonnamõju hindamine läbi kõigi selliste tööde osas, mis võivad keskkonnale eelkõige oma laadi, ulatuse või asukoha tõttu märgatavat mõju avaldada. Euroopa Kohus on juba varem tuvastanud, et Hispaania Kuningriik rikkus neist sätetest tulenevaid kohustusi (13. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑474/99: komisjon v. Hispaania, EKL 2002, lk I‑5293).

76      Arvestades seakasvatusmajandite negatiivset mõju keskkonnale, eelkõige veekogude reostamist ja halba lehka, majandite suurust ja nende arvukust ühes piirkonnas, nende paiknemist direktiivi 91/676 kohaselt Hispaania ametiasutuste endi poolt tundliku alana määratud piirkonnas, oleks hindamine tulnud eelnevalt läbi viia. Hispaania ametiasutused on seda tunnistanud 31. oktoobri 2001. aasta aruandes, mis oli lisatud põhjendatud arvamusele antud vastusele.

77      Komisjon väidab, et Hispaania Kuningriik on rikkunud direktiivi 85/337 artiklit 2 ja artikli 4 lõiget 2, sh ka selle esialgses sõnastuses, vastavalt sellele, kas kõnealuste tööde loataotlus või muutmise taotlus esitati enne või pärast 14. märtsi 1999, st direktiiviga 97/11 kehtestatud muudatuste jõustumise kuupäeva.

78      Hispaania valitsus leiab, et komisjon ei ole täpsustanud, kummaga direktiivi 85/337 kahest versioonist rikkumised seonduvad, ning et seega on see väide vastuvõetamatu.

79      Valitsus väidab, et teise võimalusena tuleb see väide igal juhul tagasi lükata. Ajavahemikus 2000–2003 esitasid Baix Ter’i piirkonna seakasvatusmajandid kaksteist taotlust tegevus- või keskkonnaloa saamiseks, neist üheksa taotlust puudutasid juba tegutsevaid majandeid. Seega puudutasid üksnes kolm toimikut uute majandite rajamist. Neli taotlust jäeti rahuldamata.

80      Komisjon väidab repliigis, et ta on täpselt ära näidanud, et Hispaania ametiasutused on rikkunud direktiivi 85/337, sh ka selle esialgses sõnastuses, sõltuvalt sellest, millal majandid rajati või millal neid laiendati. Seega on väide vastuvõetav. Hispaania valitsus ei ole seda väidet toetavaid põhjendusi sisuliselt vaidlustanud.

81      Hispaania valitsus kinnitab vasturepliigis, et komisjoni väited on ebatäpsed osas, mis puudutab majandite arvu, mis 1989. aastal oli 387, ning seega on väide vastuvõetamatu.

 Euroopa Kohtu hinnang

82      Tuleb meenutada, et komisjon peab kõigis EÜ artikli 226 alusel esitatud hagiavaldustes märkima täpsed väited, mille kohta Euroopa Kohtult otsust palutakse, ning vähemalt ülevaatlikult nende väidete aluseks olevad õiguslikud ja faktilised asjaolud (vt eelkõige 23. oktoobri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑375/95: komisjon v. Kreeka, EKL 1997, lk I‑5981, punkt 35, ja 29. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑202/99: komisjon v. Itaalia, EKL 2001, lk I‑9319, punkt 20).

83      Käesolevas asjas ongi tegemist sellise juhtumiga tegemist.

84      Komisjon on märkinud, et tema väited puudutavad Baix Ter’i piirkonna seakasvatusmajandite keskkonnamõju eelnevat hindamata jätmist, esitades terve rea täpseid näiteid majanditest, mille osas oleks tulnud selline hindamine läbi viia, ning märkides, et direktiiv, mille rikkumise kohta hagi esitati, oli direktiiv 85/337, sh ka esialgses sõnastuses, vastavalt sellele, kas kõnealuste tööde loataotlus või muutmise taotlus esitati enne või pärast 14. märtsi 1999, st direktiiviga 97/11 kehtestatud muudatuste jõustumise kuupäeva.

85      Seega olid need väited piisavalt täpsed, võimaldamaks Hispaania Kuningriigil ennast kaitsta, ning järelikult on need vastuvõetavad.

86      Komisjon väidab asja põhiküsimuses õigustatult, et mis puudutab kõigepealt enne 14. märtsi 1999 rajatud või muudetud majandeid, siis nende majandite rajamis- ja muutmistööde osas, kuigi need on ära toodud direktiivi 85/337 II lisa esialgses sõnastuses, oleks tulnud nende omadusi arvestades sama direktiivi artikli 2 lõike 1 alusel nende keskkonnamõju eelnevalt hinnata.

87      Kuigi direktiivi 85/337 artikli 4 lõike 2 teise lõigu esialgse sõnastusega anti liikmesriikidele hindamisruum, et nad saaksid täpsustada, kas direktiivi II lisas loetletud töödeliike tuleb hinnata, või kehtestada kriteeriumid ja/või künnised, piiras seda hindamisruumi sama direktiivi artikli 2 lõikes 1 sätestatud kohustus hinnata kõigi muu hulgas oma laadi, mahu või asukoha tõttu keskkonda oluliselt mõjutada võivate projektide keskkonnamõju (vt selle kohta 24. oktoobri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑72/95: Kraaijeveld jt, EKL 1996, lk I‑5403, punkt 50; 21. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑392/96: komisjon v. Iirimaa, EKL 1999, lk I‑5901, punkt 64, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon v. Hispaania, punktid 30 ja 31). Nagu Euroopa Kohus on sedastanud, ei saa liikmesriigid ühte või mitut II lisas nimetatud töödeliiki terviklikult ja lõplikult hindamiskohustuse alt välja jätta (vt selle kohta 2. mai 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑133/94: komisjon v. Belgia, EKL 1996, lk I‑2323, punktid 41–43).

88      Käesolevas asjas peavad kõnealused majandid nende laadi tõttu läbima keskkonnamõju hindamise. Hindamiste läbiviimise muudavad kohustuslikuks majandite arvukus, geograafiline paiknemine aastal 1998 Hispaania ametiasutuste poolt direktiivi 91/676 alusel tundliku alana määratud piirkonnas, nende suhteliselt suur arv ühes piirkonnas ning seda tüüpi majanditega seotud spetsiifilised probleemid.

89      Hispaania valitsus ei ole osutanud ühelegi kõnealuste seakasvatusmajandite suhtes enne 14. märtsi 1999 läbi viidud eelnevale hindamismenetlusele. Valitsus väitis kohtueelses menetluses, et tol ajal kehtinud siseriiklikud õigusnormid kõnealuste tegevuste keskkonnamõju hindamist ette ei näinud. Euroopa Kohtule esitatud väited puudutasid üksnes pärast 14. märtsi 1999 jõustunud siseriiklike sätete kohaldamist Baix Ter’i piirkonnas.

90      Seega tuleb direktiivi 85/337 (esialgses versioonis) rikkumisest tulenevad väited lugeda vastuvõetavaks.

91      Teiseks, pärast 14. märtsi 1999, st direktiiviga 97/11 kehtestatud muudatuste jõustumise kuupäeva rajatud või muudetud majandite osas tuleb märkida, et direktiivi 85/337 artikli 4 lõige 2 näeb ette, et liikmesriigid teevad kas üksikjuhtude uurimise või enda kehtestatud künniste või tingimuste abil kindlaks, kas direktiivi II lisas nimetatud tööde, mille hulgas on ära toodud ka rajatised intensiivkarjakasvatuseks (direktiivi I lisaga hõlmamata tööd), keskkonnamõju hinnatakse või mitte.

92      Selle sätte kohaldamisala on sisuliselt sama kui direktiivi 85/337 esialgses sõnastuses artikli 4 lõikel 2. Nendega ei ole muudetud üldreeglit, mis on ära toodud direktiivi artikli 2 lõikes 1 ning mille kohaselt hinnatakse muu hulgas oma laadi, mahu või asukoha tõttu keskkonda oluliselt mõjutada võivate projektide keskkonnamõju. Järelikult ei mõjutanud direktiiviga 97/11 kehtestatud muudatuste jõustumine Hispaania ametiasutuste kohustust tagada kõnealuste majandite hindamine.

93      Hispaania valitsus väidab sellegipoolest, et seaduse nr 3/1998 ja selle rakendusdekreedi kohaselt peab majanditele, kus on üle 2000 nuumsea või üle 750 emise, väljastatama eelnev keskkonnaalane luba, mille eeltingimuseks on heitmekäitluse ja loomakorjuste osas konkreetsete kohustuste täitmine. Majanditele, kus on 200–2000 siga, peab enne nende rajamist olema väljastatud keskkonnaluba. Sama seadus näeb ette, et olemasolevad seakasvatusmajandid, millel keskkonnaluba ei ole, peavad esitama loataotluse, et viia oma tegevus õigusaktidega kooskõlla.

94      Hispaania valitsuse väidete kohaselt puudutasid vaid kolm selle seaduse alusel esitatud taotlust uute majandite rajamist. Seega on kõik uued rajatised läbinud tegevus- või keskkonnaloa menetluse ning neist kõige olulisemate osas on käesoleva kohtuotsuse punktis 93 nimetatud kriteeriumide alusel keskkonnamõju hindamine läbi viidud.

95      Hispaania valitsus märgib ka seda, et seakasvatusmajandite arv on Baix Ter’i piirkonna valdade puhul, mida käesolev hagi puudutab, tervikuna vähenenud 387-lt aastal 1989 197-le aastal 1999. Alates viimati nimetatud aastast on majandite arvu mõningasest suurenemisest hoolimata loomade arv vähenenud 12 017 võrra. Hispaania ametiasutuste tegevus väljendub eelkõige 63 toimiku sisseseadmises, mille alusel on määratud rahalisi sanktsioone.

96      Komisjon ei vaidlusta Kataloonia autonoomse piirkonna poolt vastu võetud õigusaktidega kindlaks määratud künniste põhjendatust. Kuigi komisjon seab kahtluse alla seaduse nr 3/1998 alusel võetud meetmete tõhususe, ei tõenda ta seda, et teatavate pärast 14. märtsi 1999 rajatud või muudetud majandite puhul ei ole keskkonnamõju hinnatud. Vastupidi komisjoni väidetele ei ole Hispaania ametiasutused tunnistanud, et sellises olukorras majandeid eksisteerib. Ametiasutused on üksnes nentinud, et enne seaduse nr 3/1998 ja selle rakendamisdekreedi jõustumist rajatud majandite osas ei ole keskkonnamõju hindamist läbi viidud ning et mõnede majandite osas on pooleli loamenetlus, mille tulemusena viiakse nende olukord õigusaktidega kooskõlla.

97      Neist asjaoludest ei nähtu, et Hispaania Kuningriik oleks rikkunud direktiivi 85/337 artiklist 2 ja artikli 4 lõikest 2 tulenevaid kohustusi. Seega tuleb osutatud sätete rikkumisest tulenevad väited tagasi lükata.

98      Eeltoodust nähtub, et komisjoni poolt esitatud väited, mis tulenevad Baix Ter’i piirkonna seakasvatusmajandite keskkonnamõju hindamise kohustuse rikkumisest, ei ole direktiivi 85/337 artikli 2 ja artikli 4 lõike 2 (esialgses versioonis) rikkumise osas põhjendatud.

 Direktiivi 80/68 rikkumisest tulenevad väited

99      Komisjon väidab, et läga on aine, mis halvendab põhjavee maitset ja/või lõhna ning kuulub seega direktiivi 80/68 II loendisse. Järelikult oleks direktiivi 80/68 artikli 3 punkti b, artikli 5 lõike 1 ja artikli 7 alusel tulnud reostusest ohustatud piirkondades, kuhu kavandati seakasvatust, läbi viia loamenetlus, mis hõlmab eelnevaid uurimisi ja hüdrogeoloogiliste tingimuste uurimist, kuid seda ei tehtud. Hispaania ametiasutused kohaldasid kõnealuste majandite juhatajate suhtes sunnimeetmeid, kuna avastati läga kontrollimatu kõrvalejuhtimise ja läbiimbumise juhtumeid.

100    Siiski tuleb meenutada, et esiteks on läga kasutamine väetisena tegevus, mis vastab enamasti heale põllumajandustavale, mitte ei kujuta endast „kõnealuste ainete kõrvaldamist või kõrvaldamise eesmärgil kogumiskohta viimist” sama direktiivi artikli 5 mõttes.

101    Teiseks, isegi kui eeldada, et läga laialilaotamine halvendaks põhjavee maitset ja/või lõhna ning põhjustaks veereostust, ei tugine veekogude kaitse kord loomapidamisel tekkivatest heitmetest tuleneva reostuse eest ühenduse õiguses mitte direktiivile 80/68, vaid direktiivile 91/676. Viimati nimetatud direktiivi spetsiifiline eesmärk ongi võidelda loomakasvatuse heitmete laialilaotamisest või ärajuhtimisest ning väetiste ülemäärasest kasutamisest tingitud veereostuse vastu. Sellega ette nähtud kaitse kord hõlmab täpseid haldusmeetmeid, mida liikmesriigid peavad põllumajandusettevõtete suhtes kohaldama ning mille juures arvestatakse ka seda, kuivõrd tundlik on keskkond, kuhu heitmed suunatakse.

102    Seega, kui direktiivi 80/68 artiklit 5 tõlgendada nii, et liikmesriigid peavad maa-ala hüdrogeoloogilist uurimist hõlmava eelneva uurimise viima läbi läga või üldisemalt võttes loomapidamisest pärinevate heitmete põllumajandusliku väetisena kasutamise kõigi juhtumite suhtes, oleks selle tulemuseks kohustus viia uurimisi läbi sõltumata piirkonnast. Need kohustused oleksid ilmselgelt rangemad kui ühenduse seadusandja on direktiiviga 91/676 liikmesriikidele põllumajandusvaldkonnas kehtestanud. Direktiiviga 80/68 ette nähtud kaitse kord asendaks osaliselt direktiiviga 91/676 spetsiaalselt ette nähtud korda.

103    Direktiivi 80/68 seesugust tõlgendust ei saa toetada.

104    Järelikult ei olnud Hispaania ametiasutused selle direktiivi alusel kohustatud kõnealustest majanditest pärineva läga põllumajandusliku kasutamise suhtes selles direktiivis ette nähtud loamenetlust läbi viima ega neil asjaoludel viima kõnealuses piirkonnas läbi hüdrogeoloogilisi uurimisi.

105    Seega tuleb direktiivi 80/68 rikkumisest tulenevad väited tagasi lükata.

 Direktiivi 80/778 rikkumisest tulenevad väited

 Poolte argumendid

106    Komisjon väidab, et paljudes Baix Ter’i piirkonna valdades oli nitraadikontsentratsioon mitmel juhul kõrgem kui direktiivi 80/778 I lisa C osa punktis 20 sätestatud maksimaalmäär 50 mg/l kohta, mida Hispaania ametiasutused on tunnistanud oma 13. juuli 2000. aasta, 1. ja 15. veebruari 2001. aasta, 15. märtsi 2001. aasta, 3. detsembri 2001. aasta ja 29. jaanuari 2002. aasta kirjades.

107    Hispaania valitsus märgib, et Kataloonia autonoomne piirkond on asunud rakendama veekogude nitraadireostuse vähendamise plaani, mis väljendub uuringutes ning arvukates analüüsides ja veekogude kaitsemeetmetes Kataloonia veeameti eestvedamisel. Baix Ter’i piirkonnas on töötatud välja seirevõrgustik iga kolme kuu tagant toimuva kontrolliga 28 analüüsipunktis. Aastal 2003 näitas 73% selle võrgustiku analüüsidest nitraatide kontsentratsioonimäära alla 50 mg/l kohta. Ka Girona provintsi põhjavee lämmastikuühendite sisalduse analüüsi osas astuti samalaadseid samme. Kõigi nende meetmete ebapiisavate tulemuste põhjus on osaliselt Katalooniat viimastel aastatel tabanud ulatuslik põud. Ka majandeid kontrolliti rangemalt. Aastal 2002 alustati paljudes valdades töid joogiveevarustusega seonduvate probleemide lahendamiseks. Muudes võrgustikes täheldatud probleemid peaksid varsti leidma lahenduse.

 Euroopa Kohtu hinnang

108    Euroopa Kohus on juba varem märkinud, et direktiivi 80/778 artikli 7 lõikega 6 ei ole ette nähtud mitte üksnes lihtne hoolsuskohustus, vaid kohustus saavutada tulemus (14. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑316/00: komisjon v. Iirimaa, EKL 2002, lk I‑10527, punkt 37).

109    Hispaania valitsus ei vaidlusta, et 30 kuni 40% veeproovide analüüsitulemustest piirkonnas, mille suhtes käesolev hagi esitati, näitasid nitraadikontsentratsiooni, mis ei jää direktiivi 80/778 I lisa C osa punktis 20 sätestatud 50 mg/l kohta künnise piiresse. Valitsus nendib, et mõnedes valdades, eelkõige Albons’i, Parlavà, Rupià ja Foixà vallas, ei ole nitraatide osas direktiivist tulenevaid kohustusi täidetud.

110    Kuigi Hispaania ametiasutuste poolt Baix Ter’i piirkonnas olmevee kvaliteedi parandamiseks võetud meetmed tunduvad olevat vee kvaliteeti üldiselt parandanud, ei ole nende meetmetega siiski täidetud direktiivi 80/778 artikli 7 lõikest 6 tulenevaid kohustusi.

111    Mis puudutab Hispaania valitsuse poolt osutatud asjaolu, et tänu teavituskampaaniatele on elanikkonna sanitaarrisk vähenenud, siis see ei vabasta Hispaania ametiasutusi direktiivist 80/778 tulenevast kohustusest saavutada teatud tulemus.

112    Seega on direktiivi 80/778 rikkumisest tulenevad väited põhjendatud.

113    Eeltoodust järeldub, et kuna Hispaania Kuningriik:

–        ei ole enne Baix Ter’i piirkonna seakasvatusmajandite ehitamist või nende muutmist viinud läbi nende võimaliku mõju hindamist, rikkudes direktiivi 85/337 artiklit 2 ja artikli 4 lõiget 2 nende esialgses sõnastuses,

–        on lubanud paljudes Baix Ter’i piirkonna ühisveevärgi süsteemides direktiivi 80/778 I lisa C osa punktis 20 kehtestatud maksimaalse lubatud nitraadikontsentratsiooni ületamist, rikkudes selle direktiivi artikli 7 lõiget 6,

siis on Hispaania Kuningriik rikkunud nimetatud direktiividest tulenevaid kohustusi.

114    Ülejäänud osas tuleb hagi jätta rahuldamata.

 Kohtukulud

115    Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 69 lõike 3 alusel võib Euroopa Kohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks või kui tegemist on eriliste põhjustega.

116    Käesolevas asjas tuleb arvestada asjaolu, et hagi ei rahuldatud kõigi komisjoni poolt määratletud rikkumiste osas.

117    Seega tuleb Hispaania Kuningriigilt välja mõista kaks kolmandikku kohtukuludest. Ülejäänud kolmandik jääb komisjoni kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

1.      Kuna Hispaania Kuningriik ei ole enne Baix Ter’i piirkonna seakasvatusmajandite ehitamist või nende muutmist viinud läbi nende võimaliku mõju hindamist, rikkudes nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiivi 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta artiklit 2 ja artikli 4 lõiget 2, ning on lubanud paljudes Baix Ter’i piirkonna ühisveevärgi süsteemides nõukogu 15. juuli 1980. aasta direktiivi 80/778/EMÜ olmevee kvaliteedi kohta I lisa C osa punktis 20 kehtestatud maksimaalse lubatud nitraadikontsentratsiooni ületamist, rikkudes selle direktiivi artikli 7 lõiget 6, siis on Hispaania Kuningriik rikkunud neist direktiividest tulenevaid kohustusi.

2.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Mõista Hispaania Kuningriigilt välja kaks kolmandikku kohtukuludest. Euroopa Ühenduste Komisjon kannab ülejäänud kolmandiku.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: hispaania