EUROOPA KOHTU OTSUS

10. juuli 2003(*)

Direktiiv 93/53/EMÜ – Viirusliku hemorraagilise septitseemiaga (VHS) ja lõhe nakkava aneemiaga (ISA) nakatunud kalavarude hävitamine – Kahju hüvitamine – Liikmesriigi kohustused – Põhiõiguste ning eelkõige omandiõiguse kaitse – Direktiivi 93/53 kehtivus

Liidetud kohtuasjades C‑20/00 ja C‑64/00,

mille ese on Euroopa Kohtule EÜ artikli 234 alusel esitatud Court of Sessioni (Scotland) (Ühendkuningriik) eelotsusetaotlused seoses selles kohtus pooleli olevate menetlustega järgmiste poolte vahel:

Booker Aquaculture Ltd, kes tegutseb nime „Marine Harvest McConnell” all (C‑20/00),

Hydro Seafood GSP Ltd (C‑64/00)

ja

The Scottish Ministers,

põhiõiguste ning eelkõige omandiõiguse kaitset käsitlevate ühenduse õiguse põhimõtete ning nõukogu 24. juuni 1993. aasta direktiivi 93/53/EMÜ, millega kehtestatakse minimaalsed ühenduse meetmed teatavate kalahaiguste tõrjeks (EÜT L 175, lk 23; ELT eriväljaanne 03/14, lk 314), tõlgendamise kohta,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed J.-P. Puissochet, R. Schintgen ja C. W. A. Timmermans, kohtunikud C. Gulmann, D. A. O. Edward, A. La Pergola, F. Macken (ettekandja), N. Colneric, S. von Bahr ja J. N. Cunha Rodrigues,

kohtujurist: J. Mischo,

kohtusekretär: vanemametnik H. A. Rühl,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        Booker Aquaculture Ltd, esindajad: P. S. Hodge, QC, ja advokaat J. Mure, keda volitas Steedman Ramage, solicitors,

–        Hydro Seafood GSP Ltd, esindajad: A. O’Neill, QC, ja advokaat E. Creally, keda volitas McClure Naismith, solicitors,

–        The Scottish Ministers, esindajad: R. Magrill ja Lord Advocate C. Boyd, QC, keda abistasid N. Paines, QC, ning advokaat L. Dunlop,

–        Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: R. Magrill, keda abistas N. Paines, QC,

–        Prantsuse valitsus, esindajad: C. Vasak ja K. Rispal Bellanger,

–        Itaalia valitsus, esindaja: U. Leanza, keda abistas avvocato dello Stato F. Quadri,

–        Madalmaade valitsus, esindaja: M. A. Fierstra,

–        Norra valitsus, esindaja: M. Djupesland,

–        Euroopa Liidu Nõukogu, esindaja: J. Carbery,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: G. Berscheid ja K. Fitch,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles 15. mai 2001. aasta kohtuistungil ära kuulanud Booker Aquaculture Ltd, (esindajad: P. S. Hodge ja J. Mure), Hydro Seafood GSP Ltd (esindajad: A. O’Neill ja E. Creally), The Scottish Ministers’i (esindajad: N. Paines ja L. Dunlop), Ühendkuningriigi valitsuse (esindaja: G. Amodeo, keda abistas N. Paines), Itaalia valitsuse (esindaja: F. Quadri), nõukogu (esindaja: J. Carbery) ja komisjoni (esindaja: K. Fitch) suulised märkused,

olles 20. septembri 2001. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Court of Session (Scotland) esitas 11. jaanuari 2000. aasta määrusega (kohtuasi C‑20/00), ja 18. veebruari 2000. aasta määrusega (kohtuasi C‑64/00), mis saabusid Euroopa Kohtusse vastavalt 24. jaanuaril ja 28. veebruaril 2000, EÜ artikli 234 alusel mitu eelotsuse küsimust selle kohta, kuidas tõlgendada põhiõiguste ning eelkõige omandiõiguse kaitset käsitlevaid ühenduse õiguse põhimõtteid, samuti nõukogu 24. juuni 1993. aasta direktiivi 93/53/EMÜ, millega kehtestatakse minimaalsed ühenduse meetmed teatavate kalahaiguste tõrjeks (EÜT L 175, lk 23; ELT eriväljaanne 03/14, lk 314), kehtivuse kohta.

2        Need küsimused on esitatud kahes kohtuvaidluses: esimene Booker Aquaculture Ltd (edaspidi „Booker”) ja Scottish Ministers’i vahel ning teine Hydro Seafood GSP Ltd (edaspidi „Hydro Seafood”) ja Scottish Ministers’i vahel.

3        Euroopa Kohtu presidendi 10. mai 2000. aasta määrusega on kohtuasjad C‑20/00 ja C‑64/00 liidetud kirjalikuks ja suuliseks menetlemiseks ning kohtuotsuse tegemiseks.

 Õiguslik raamistik

 Ühenduse õigusnormid

 Direktiiv 91/67/EMÜ

4        Nõukogu 28. jaanuari 1991. aasta direktiivi 91/67/EMÜ, mis käsitleb loomatervishoiunõudeid akvakultuurloomade ja -toodete turuleviimise suhtes (EÜT L 46, lk 1; ELT eriväljaanne 03/11, lk 128), muudetud nõukogu 24. juuni 1993. aasta direktiiviga 93/54/EMÜ (EÜT L 175, lk 34; ELT eriväljaanne 03/14, lk 325), artikli 3 lõiked 1 ja 3 sätestavad:

„1.      Akvakultuurloomade turuleviimise kohta kehtivad järgmised üldnõuded:

a)      neil ei tohi ilmneda laadimispäeval mingeid haiguse kliinilisi tunnuseid;

b)      nad ei tohi olla mõeldud hävitamiseks või tapmiseks A lisas loetletud haiguse likvideerimise kava kohaselt;

c)      nad ei tohi olla pärit kasvandusest, mille suhtes kohaldatakse loomatervishoiuga seotud põhjustel keeldu, ning nad ei tohi olla puutunud kokku sellisest kasvandusest pärit loomadega, eriti kasvandusest, mille suhtes kohaldatakse kontrollimeetmeid [...] direktiivi 93/53/EMÜ [...] alusel.

[...]

3.      Inimtoiduks turuleviidavad akvakultuuritooted peavad olema pärit loomadelt, kes vastavad lõike 1 punktis a sätestatud nõuetele.”

5        Muudetud direktiivi 91/67 artikli 2 punktid 1–3 sätestavad:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)      akvakultuurloomad – kasvandustest pärit elusad kalad, [...] sealhulgas need, mis on pärit loodusest, aga ette nähtud kasvandustes pidamiseks;

2)      akvakultuuritooted – akvakultuurloomadelt saadavad tooted, mis on mõeldud kas kasvatamiseks, nagu näiteks mari ja sugurakud, või inimtoiduks;

3)      kalad [...] – mis tahes kalad [...] mis tahes arengustaadiumis”.

6        Muudetud direktiivi 91/67 A lisa „Kalade, limuste ja koorikloomade haiguste/patogeenide loetelu” 1. tulbas on teatavate haiguste ja 2. tulbas haigustele vastuvõtlike liikide loetelu. Selle lisa I loetelus on vaid üks haigus: lõhe nakkav aneemia (ISA) (edaspidi „ISA”) ja 2. tulbas on sellele haigusele vastuvõtliku liigina märgitud Atlandi lõhe. Viiruslik hemorraagiline septitseemia (edaspidi „VHS”) on selle lisa II loetelu 1. tulbas nimetatud haigus ning sellele haigusele vastuvõtliku liigina on sama loetelu 2. tulbas märgitud kammeljas.

7        Selle lisa I ja II loetelu eristamine ning selles loetletud haiguste erinev kohtlemine on tingitud sellest, et I loetelus olevad haigused (edaspidi „I loetelu haigused”) on ühenduses eksootilised, samas kui II loetelus olevad haigused (edaspidi „II loetelu haigused”) on teatavais ühenduse piirkondades juba endeemilised.

8        Muudetud direktiivi 91/67 artikkel 5 määratleb menetluse, mida tuleb järgida selleks, et saada II loetelu ühest või mitmest haigustest vaba ühenduse vööndi (edaspidi „heakskiidetud vöönd”) staatus. Direktiivi artiklis 6 on ette nähtud samalaadne menetlus nende kasvanduste jaoks, mis asuvad heakskiitmata vööndis (edaspidi „heakskiidetud kasvandused”).

9        Vööndite heakskiitmisel kohaldatavad kriteeriumid on määratletud muudetud direktiivi 91/67 B lisas. Selle direktiivi C lisas on samalaadsed sätted kasvanduste heakskiitmiseks.

10      Muudetud direktiivi 91/67 artikli 7 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„A lisa II loetelu tulbas 2 osutatud haigustele vastuvõtlikku liiki eluskalade, nende marja või sugurakkude turuleviimise suhtes kehtivad järgmised täiendavad garantiid:

a)      kui need tuuakse heakskiidetud vööndi, siis peab nendega vastavalt artiklile 11 kaasas olema liikumisdokument, mis vastab E lisa 1. või 2. peatükis sätestatud näidisele, mis tõendab, et nad on pärit heakskiidetud vööndist või heakskiidetud kasvandusest [...];

b)      kui need tuuakse kasvandusse, mis ei asu küll heakskiidetud vööndis, kuid vastab C lisa I jaos sätestatud tingimustele, peab nendega vastavalt artiklile 11 kaasas olema liikumisdokument, mis vastab E lisa 1. või 2. peatükis sätestatud näidisele, mis tõendab, et nad on pärit heakskiidetud vööndist või sihtkasvandusega samasuguse tervisliku seisundiga kasvandusest.”

11      Muudetud direktiivi 91/67 artikli 9 punkt 1 näeb ette:

„Heakskiitmata vööndist pärit ja inimtoiduks mõeldud akvakultuurloomade ja ‑toodete heakskiidetud vööndis turuleviimise suhtes kehtivad järgmised nõuded:

1)      A lisa I ja II loetelude tulbas 1 osutatud haiguste suhtes vastuvõtlikud kalad tuleb tappa ja nende siseelundid tuleb eemaldada enne lähetamist. Kuni artiklis 28 sätestatud läbivaatuse tulemuste saamiseni ei ole siseelundite eemaldamise kohustus siiski nõutav, kui kalad on pärit heakskiitmata vööndis asuvast heakskiidetud kasvandusest. Erandeid sellest põhimõttest võib vastu võtta artiklis 26 sätestatud korras. Kuni sellise otsuse saamiseni kehtivad edasi siseriiklikud eeskirjad, mis peavad olema vastavuses asutamislepingu üldsätetega”.

12      Muudetud direktiivi 91/67 sätetest nähtub samuti, et nõuet, mille kohaselt eluskalade turuleviimiseks peavad need olema pärit heakskiidetud vööndist või heakskiidetud kasvandusest, kohaldatakse nende liikide suhtes, mis on vastuvõtlikud II loetelu haigustele, seal hulgas VHS‑ile, kuid mitte I loetelu haiguste, st ISA puhul. II loetelu haigustele vastuvõtlikku liiki kalad, mis ei pärine heakskiidetud vööndist või heakskiidetud kasvandusest, lubatakse heakskiidetud vööndisse toimetada vaid siis, kui need on enne lähetamist tapetud ja nende siseelundid on eemaldatud.

 Otsus 92/538/EMÜ

13      Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa vööndid kiideti nakkusliku vereloomenekroosi ja VHS‑i suhtes heaks komisjoni 9. novembri 1992. aasta otsusega 92/538/EMÜ (EÜT L 347, lk 67).

 Direktiiv 93/53

14      Direktiiv 93/53 on kohaldatav I ja II loetelu haiguste suhtes. Selle põhjenduses 12 on sedastatud:

„direktiivi 91/67/EMÜ A lisas loetletud haiguste puhkemise korral kohaldatakse nõukogu 26. juuni 1990. aasta otsust 90/424/EMÜ veterinaariaalaste kulutuste kohta […] ja eelkõige selle artiklit 5”.

15      Direktiivi 93/53 artikkel 3 kohustab liikmesriike registreerima kõik I või II loetelu haigustele vastuvõtlikke kalu kasvatavad või pidavad kasvandused. Selle direktiivi artikli 4 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et I või II loetelu haiguse esinemiskahtlusest teatatakse kohustuslikus korras.

16      Sama direktiivi artikkel 5 käsitleb olukorda, kui on kahtlus, et kalad on nakatunud I loetelu haigusega. Säte näeb selleks puhuks ette mitmesuguste meetmete võtmise, sealhulgas kõigi kalaliikide ja -kategooriate ametliku loenduse läbiviimise, kaitsevööndi rajamise nakatunud kasvanduse ümber, surnud kalade või nende tapajääkide kõrvaldamise ametiasutuse järelevalve all, kasvanduse sisse- ja väljapääsude juures sobivate desinfitseerimisvahendite kasutamise ning episotoloogilise uurimise.

17      Direktiivi 93/53 artikkel artikkel 6 sätestab:

„Kui I loetelu haiguse esinemine on ametlikult kinnitatud, peavad liikmesriigid viivitamata tagama, et ametiasutus annaks korralduse lisaks artikli 5 lõikes 2 loetletud meetmetele järgmiste meetmete kohaldamise kohta:

a)      nakatunud kasvanduses:

–        kõik kalad tuleb viivitamatult kõrvaldada,

–        sisemaal asuvates kasvandustes tuleb kõik basseinid puhastamiseks ja desinfitseerimiseks veetustada,

–        kogu marja ja sugurakke, surnud kalu ja kliiniliste haigustunnustega kalu tuleb käsitada kõrge riskiteguriga materjalina ning need tuleb ametiasutuse järelevalve all vastavalt direktiivile 90/667/EMÜ […] hävitada,

–        kõik eluskalad tuleb ametialase teenistuse järelevalve all vastavalt direktiivile 90/667/EMÜ tappa ja hävitada või kalade puhul, mis on saavutanud kaubandusliku suuruse ja ei ilmuta kliinilisi haigustunnuseid, tappa ametiasutuse järelevalve all inimtoiduna turustamiseks ja töötlemiseks.

Viimasel juhul tagab ametiasutus kalade viivitamata tapmise ja rookimise, nende toimingute läbiviimise patogeenide levikut välistavates tingimustes, kalarapete ja tapajääkide käsitamise kõrge riskiteguriga materjalina ja töötlemise patogeenide hävitamiseks vastavalt direktiivile 90/667/EMÜ ning kasutatud vee töötlemise viisil, mis inaktiveerib selles sisalduda võivad patogeenid,

–        pärast kalade, marja ja sugurakkude eemaldamist tuleb tiigid, seadmed ja muu võimalik saastunud materjal võimalikult kiiresti puhastada ja desinfitseerida, järgides ametiasutuse poolt kehtestatud juhendit sellisel moel, et kõrvaldada igasugune oht haigusetekitaja levikuks või ellujäämiseks. Nakatunud kasvanduse puhastamise ja desinfitseerimise eeskirjad määratakse kindlaks artiklis 19 ettenähtud korras,

–        artikli 5 lõike 2 punktis d nimetatud ained, mis võivad olla saastunud, tuleb hävitada või töödelda viisil, mis tagab võimaliku patogeeni hävimise,

–        vastavalt artikli 8 lõikele 1 tuleb läbi viia episotoloogiline uurimine ning kohaldada artikli 8 lõike 4 nõudeid; nimetatud uurimine peab hõlmama proovide võtmist laboratoorseks uuringuks;

b)      kõik kasvandused, mis asuvad nakatunud kasvandusega samal valglal või rannikualal, peavad läbima tervisekontrolli; kui kontrolli tulemusena ilmneb positiivseid juhtumeid, kohaldatakse käesoleva lõike punktis a sätestatud meetmeid;

c)      ametialane teenistus annab loa kasvanduse taasasustamiseks pärast puhastus- ja desinfitseerimistoimingute rahuldavat ülevaatust pärast ajavahemiku lõppu, mida ametialane teenistus peab piisavaks, et tagada patogeeni ja muude võimalike nakkuste kõrvaldamine samal valglal;

d)      kui artikli 5 lõike 2 punktides a, b, c ja d sätestatud meetmete kohaldamine nõuab teiste liikmesriikide ametiasutuste koostööd, teevad asjaomaste liikmesriikide ametiasutused koostööd, et tagada vastavus artiklis sätestatud meetmetele.

Vajaduse korral võetakse asjakohaseid lisameetmeid artiklis 19 sätestatud korras.”

18      Direktiivi 93/53 artikkel artikkel 9 sätestab:

„1.      Kui heakskiidetud vööndis või heakskiidetud kasvanduses, mis asub heakskiitmata vööndis, kahtlustatakse või kinnitatakse II loetelu haiguse esinemine, tuleb vastavalt artiklile 8 läbi viia episotoloogiline uurimine. Liikmesriigid, soovides taastada oma seisundit, mis on määratletud vastavalt direktiivile 91/67/EMÜ, peavad tegutsema kooskõlas nimetatud direktiivi B ja C lisade sätetega.

2.      Kui episotoloogiline uurimine näitab, et haigus võidi sisse tuua heakskiidetud vööndist või mõnest teisest heakskiidetud kasvandusest või võis üle kanduda mõnda teise heakskiidetud kasvandusse kalade, marja või sugurakkude, sõidukite või inimeste liikumise tagajärjel või mõnel muul viisil, tuleb neid vööndeid või kasvandusi lugeda kahtlusalusteks ja kohaldada vastavaid meetmeid.

3.      Ametiasutus võib anda loa tapmisele määratud kalade nuumamiseks, kuni nad saavutavad kaubanduslikud mõõtmed.”

19      Vastavalt muudetud direktiivi 96/71 B lisa sätetele, mida on mainitud direktiivi 93/53 artikli 9 lõikes 1, on heakskiidu taastamise eelduseks eelkõige see, et kõik kalad nakatunud kasvandustes peavad olema tapetud ning nakatunud või saastunud kalad peavad olema hävitatud.

20      Direktiivi 93/53 artikkel 17 näeb ette:

„Eeskirjad, mis reguleerivad ühenduse rahalist toetust käesoleva direktiivi kohaldamisega seotud meetmete puhul, on sätestatud otsuses 90/424/EMÜ.”

21      Sama direktiivi artikli 20 lõige 2 sätestab:

„Liikmesriigid võivad alates lõikes 1 kehtestatud üldreegleid kuupäevast lepingu järgides säilitada või kohaldada oma territooriumil rangemaid nõudeid, kui käesoleva direktiiviga kehtestatud. Liikmesriigid teatavad komisjonile igast sellisest meetmest.”

 Otsus 90/424/EMÜ

22      Nõukogu 26. juuni 1990. aasta otsuses 90/424/EMÜ kulutuste kohta veterinaaria valdkonnas (EÜT L 224, lk 19; ELT eriväljaanne 03/10, lk 128) nähakse eelkõige ette kord, mis reguleerib ühenduse rahalist toetust esiteks erakorralistele meetmetele, mida võetakse otsuse artikli 3 lõikes 1 loetletud haiguste ilmnemise korral, ja teiseks otsuse lisas olevas loetelus toodud haiguste likvideerimise ja seire programmidele. Otsuses nähakse mõlemal puhul ette ühenduse rahaline toetus kasvatajatele kahju hüvitamise siseriiklike programmide jaoks.

23      Otsuse 90/424 artikli 3 lõikes 1 olevas haiguste loetelus ei ole ühtki kalahaigust. Nagu artikli 5 lõige 2 otsesõnu ette näeb, on seda loetelu on siiski võimalik täiendada nii, et see hõlmab kaladele kanduvaid haigusi.

24      Peale selle võib liikmesriik otsuse 90/424 artikli 3 lõike 2 alusel saada ühenduselt rahalist toetust erakorralistele meetmetele, mida võetakse selle artikli lõikes 1 loetletud haiguste ilmnemise korral, üksnes tingimusel, et tema poolt viivitamata rakendatavad meetmed hõlmavad eelkõige vähemalt kiiret ja piisavat hüvitust karjakasvatajatele.

25      Ainus otsuse 90/424 lisas mainitud kalahaigus on nakkuslik vereloomenekroos, mis lisati loetelusse nõukogu 21. juuni 1994. aasta otsusega 94/370/EÜ (EÜT L 168, lk 31; ELT eriväljaanne 03/16, lk 221).

 Siseriiklikud õigusnormid

26      Direktiiv 91/67 on Ühendkuningriigi õigusesse üle võetud määrusega „Fish Health Regulations 1992” (Statutory Instrument 1992, nr 3300).

27      Direktiiv 93/53 on selle liikmesriigi õigusesse üle võetud määrusega „Diseases of Fish (Control) Regulations 1994” (Statutory Instrument 1994, nr 1447). Neis määrustes 4. ja 5. eeskiri rakendavad I loetelu haiguste tõrje minimaalsed ühenduse meetmed. Need määrused kohustavad pädevat ministrit võtma vastu otsused direktiivis 93/53 ette nähtud meetmete kohaldamiseks.

28      Määruse „Diseases of Fish (Control) Regulations 1994” vastuvõtmise ajal ei olnud Ühendkuningriigis täheldatud II loetelu haiguste kliinilisi või muid ilminguid, mistõttu liikmesriigil oli heakskiidetud vööndi staatus. See liikmesriik on otsustanud, et sellise haiguse ilmnemine tingib samasuguste meetmete kohaldamise kui need, mille ühendus on kehtestanud I loetelu haiguste puhul.

29      Nõnda kohustab „Diseases of Fish (Control) Regulations 1994” 7. eeskiri pädevat ministrit võtma vastu otsused, millega rakendatakse II loetelu haiguste tõrjeks samu meetmeid kui I loetelu haiguste vastu. Meetmete hulka, mida minister peab oma otsusega rakendama heakskiidetud vööndis tuvastatud VHS‑i epideemia korral, kuulub seega:

„iii) kogu marja ja sugurakkude, surnud kalade ja kliiniliste haigustunnustega kalade hävitamine ministri järelevalve all vastavalt direktiivile 90/667/EMÜ;

iv)      aa)   kõigi eluskalade surmamine ja hävitamine ministri järelevalve all vastavalt direktiivile 90/667/EMÜ või

bb)      kõigi eluskalade tapmine ministri järelevalve all inimtoiduna turustamiseks ja töötlemiseks, juhul kui kalad on saavutanud kaubandusliku suuruse ega ilmuta kliinilisi haigustunnuseid”.

 Põhikohtuasjade asjaolud ja eelotsuse küsimused

 Kohtuasi C‑20/00

30      McConnell Salmon Ltd (edaspidi „MSL”) on äriühing, kelle õigusjärglaseks Booker aastatel 1995 ja 1996 sai. MSL üüris 1993. aastal kammeljakasvanduse Gigha saarel (Ühendkuningriik). Samal ajal ostis ta 1991. ja 1993. aasta vanuseklassi kammeljate partii. Hiljem paigutas ta kasvandusse uue, 1994. aasta vanuseklassi kammeljate partii. Sel ajal asus kasvandus heakskiidetud vööndis muudetud direktiivi 91/67 tähenduses.

31      Augustis 1994 avastati selles kasvanduses VHS‑i haiguspuhang ja septembris 1994 tegi Secretary of State for Scotland MSL‑ile teatavaks otsuse (edaspidi „1994. aasta otsus”), mis oli tehtud „Diseases of Fish (Control) Regulations 1994” 7. eeskirja alusel.

32      1994. aasta otsuse artikkel 4 näeb ette:

„Kui artiklist 5 ei tulene teisiti, siis tuleb kõik kalad surmata ja seejärel hävitada vastavalt nõukogu direktiivile 90/667/EMÜ, tingimusel et surnud kalad või nende jäätmed hävitatakse Secretary of State’i poolt eelnevalt heakskiidetud viisil või kohas.”

33      Sama otsuse artikkel 5 sätestab:

„Kalad, mis käesoleva otsuse vastuvõtmise ajaks on saavutanud kaubandusliku suuruse, võib tappa inimtoiduna turustamiseks või töötlemiseks järgmistel tingimustel:

a)      inspektori arvamuse kohaselt puuduvad neil kliinilised haigustunnused;

b)      kõigepealt need roogitakse;

c)      nende tapmine, rookimine ja inimtoiduna turustamiseks või töötlemiseks ettevalmistamine toimub vastavalt asjakohastele õigusnormidele;

[...]”

34      1993. ja 1994. aasta vanuseklassi kalad ei olnud 1994. aasta otsuse teatavakstegemise ajaks kaubanduslikku suurust saavutanud ning seega surmati ja hävitati need vastavalt selle otsuse artiklile 4. 1991. aasta vanuseklassi kalad, mis olid juba kaubandusliku suuruse saavutanud, tapeti inimtoiduna turustamiseks või töötlemiseks vastavalt sama otsuse artiklile 5.

35      Selle VHS‑i haiguspuhangu tõttu muudeti otsust 92/538 komisjoni 15. detsembri 1994. aasta otsusega 94/817/EÜ (EÜT L 337, lk 88), tehes selles muudatuse VHS‑i suhtes heakskiidetud vööndite osas nii, et nende hulka kuulub „Suurbritannia territoorium, v.a Gigha saar”.

36      MSL taotles Secretary of State’ilt 1993. ja 1994. aasta vanuseklassi kalade tapmise ja hävitamise ning 1991. aasta vanuseklassi kalade tapmise ja enneaegse ning sunnitud turustamise tagajärjel väidetavalt tekkinud kahju hüvitamist. Secretary of State teatas 1996. aasta mais põhikohtuasja kaebuse esitajale oma seisukoha, et viimasel puudub õigus kahju hüvitamisele ja et pealegi ei oleks kohane, kui talle makstaks hüvitist ex gratia, kuna Ühendkuningriigi valitsuse väljakujunenud tava on mitte maksta hüvitist neile, kelle suhtes on kohaldatud kalahaiguste tõrje raames võetavaid meetmeid.

37      Booker esitas Secretary of State’i vastu kaebuse, nõudes „Diseases of Fish (Control) Regulations 1994” 7. eeskirja ja Secretary of State’i 1996. aasta mais tehtud otsuse kohtulikku kontrolli. Esimeses kohtuastmes otsustas Court of Session (Scotland) Lord Ordinary, et kuna Secretary of State ei näinud selle määruse rakendamiseks tehtud tapmisotsuste raames ette mingit hüvitise maksmist kas seaduse alusel või haldusmeetmena, siis toimis ta ebaseaduslikult.

38      Secretary of State kaebas selle otsuse edasi. Scottish Ministers, mis on Secretary of State’i õigusjärglane, asus hüvitamisnõude osas viimasega samale seisukohale ja jätkas kaebemenetluses osalemist.

39      Leides, et põhikohtuasja lahendus sõltub ühenduse õiguse tõlgendamisest, otsustas Court of Session (Scotland) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kui liikmesriik võtab selleks, et täita direktiivist 93/53/EMÜ tulenevat kohustust tõrjuda heakskiidetud kasvanduses või vööndis ilmnenud II loetelu haiguse puhangut, siseriikliku õiguse raames meetmeid, mille rakendamine tingib kalade hävitamise ja tapmise, siis kas põhiõiguste ning eelkõige omandiõiguse kaitset puudutavaid ühenduse õiguse põhimõtteid tuleb tõlgendada nii, et nende põhimõtete kohaselt peab liikmesriik võtma meetmeid kahju hüvitamiseks:

a)      hävitatud kalade omanikule ja

b)      nende kalade omanikule, mis kästi viivitamata tappa, mistõttu omanik pidi need kohe müüma?

2.      Kui liikmesriik peab selliseid meetmeid võtma, siis millistest tõlgendamiskriteeriumidest lähtudes peab liikmesriigi kohus hindama seda, kas võetud meetmed on kooskõlas põhiõiguste ning eelkõige omandiõigusega, mille kaitse tagab Euroopa Kohus ja mille allikaks on eelkõige Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon?

3.      Kas neist kriteeriumidest tuleneb eelkõige nõue, et asjaomaste meetmete osas tehtaks vahet sellel, kas haiguspuhang tekkis nakatunud kalade omaniku süül või mitte?”

 Kohtuasi C‑64/00

40      Hydro Seafood tegeleb lõhekasvatusega mitmes Šotimaa lääneosas asuvas kasvanduses. Neis kasvandustes esines 1998. aastal ISA. „Diseases of Fish (Control) Regulations 1994” 5. eeskirja alusel tegi Secretary of State 1998. aasta maist juulini Hydro Seafoodile teatavaks mitu otsust (edaspidi „1998. aasta otsused”), millega anti korraldus hävitada kalad, mis ei olnud veel kaubanduslikku suurust saavutanud, ja turustada kaubandusliku suuruse saavutanud kalad.

41      Hydro Seafood täitis need otsused 1998. aastal. Ta väitis siiski, et lisaks kahjule, mis tulenes vahetult kalade enneaegsest hävitamisest ja turustamisest, on ta kandnud märkimisväärseid täiendavaid kulusid nende otsustega ette nähtud rangete praktiliste meetmete tõttu. Seega taotles Hydro Seafood Secretary of State’ilt kahjuhüvitist 14 miljoni Inglise naela suuruses summas. Secretary of State lükkas nõude tagasi ja keeldus igasugusest hüvitise maksmisest.

42      Hydro Seafood esitas 1999. aasta märtsis kaebuse, nõudes Secretary of State’i hüvitamisest keeldumise otsuse kohtulikku kontrolli. Olles saanud Secretary of State’i õigusjärglaseks, asus Scottish Ministers samale seisukohale kui Secretary of State.

43      Kuna Court of Session (Scotland) leidis, et põhikohtuasjas tekivad Euroopa Kohtule kohtuasjas C‑20/00 esitatutega analoogsed, kuid mitte identsed küsimused, otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kui liikmesriik võtab selleks, et täita direktiivist 93/53/EMÜ tulenevat kohustust tõrjuda heakskiidetud kasvanduses või vööndis ilmnenud I loetelu haiguse puhangut, siseriikliku õiguse raames meetmeid, mille rakendamine tingib kalade hävitamise ja tapmise, siis kas põhiõiguste ning eelkõige omandiõiguse kaitset puudutavaid ühenduse õiguse põhimõtteid tuleb tõlgendada nii, et nende põhimõtete kohaselt peab liikmesriik võtma meetmeid kahju hüvitamiseks:

a)      hävitatud kalade omanikule ja

b)      nende kalade omanikule, mis kästi viivitamata tappa, mistõttu omanik pidi need kohe müüma?

2.      Kui liikmesriik peab selliseid meetmeid võtma, siis millistest tõlgendamiskriteeriumidest lähtudes peab liikmesriigi kohus hindama seda, kas võetud meetmed on kooskõlas põhiõiguste ning eelkõige omandiõigusega, mille kaitse tagab Euroopa Kohus ja mille allikaks on eelkõige Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon?

3.      Kas neist kriteeriumidest tuleneb eelkõige nõue, et asjaomaste meetmete osas tehtaks vahet sellel, kas haiguspuhang tekkis nakatunud kalade omaniku süül või mitte?

4.      Kas seetõttu, et direktiiv 93/53/EMÜ ei näe kinnitust leidnud ISA epideemia korral ette kahjuhüvitist a) hävitatud kalade omanikule ja b) nende kalade omanikule, mille viivitamata tapmiseks anti korraldus, on see direktiiv õigusvastane ja rikub omandiõigust, mis on põhiõigus?”

 Kohtuasjade C‑20/00 ja C‑64/00 esimene ja teine küsimus ning kohtuasja C‑64/00 neljas küsimus

44      Sissejuhatavalt tuleb märkida, et direktiivi 93/53 kohaselt peavad liikmesriigid, juhul kui kasvandustes esineb teatavaid haigusi, tagama muu hulgas järgmiste meetmete võtmise:

–        I loetelu haiguste puhul tuleb esiteks kliiniliste haigustunnustega kalu käsitada kõrge riskiteguriga materjalina ning need tuleb hävitada; teiseks tuleb kõik eluskalad ametiasutuse järelevalve all tappa ja hävitada või kalade puhul, mis on saavutanud kaubandusliku suuruse ja ei ilmuta kliinilisi haigustunnuseid, tappa ametiasutuse järelevalve all inimtoiduna turustamiseks ja töötlemiseks (direktiivi 93/53 artikli 6 esimese lõigu punkt a);

–        II loetelu haiguste puhul kohaldatakse muudetud direktiivi 91/67 kohaselt heakskiidetud vööndi staatuse taastamise suhtes selle direktiivi B lisa nõudeid, eelkõige nakatunud kasvanduste kõigi kalade tapmist ja nakatunud või saastunud kalade hävitamist; siiski võib ametiasutus anda loa tapmisele määratud kalade nuumamiseks, kuni need saavutavad kaubandusliku suuruse [direktiivi 93/53 artikkel 9].

45      Seda arvestades soovitakse nii kohtuasjas C‑20/00 ja C‑64/00 esitatud kahe esimese küsimusega kui ka kohtuasjas C‑64/00 esitatud neljanda küsimusega teada saada esiteks seda, kas direktiiv 93/53 – kehtestades I loetelu haiguste tõrje miinimumnõuded –, on kehtetu seetõttu, et see rikub omandiõigust, mis on põhiõigus, ja teiseks seda, kas selle direktiivi rakendamiseks liikmesriigi poolt II loetelu haiguste tõrjeks võetud meetmed on vastuolus selle sama õigusega, kuna ei see direktiiv ega ka selle rakendamiseks võetud siseriiklikud meetmed ei näe ette hüvitise maksmist omanikele, keda need meetmed mõjutavad.

 Euroopa Kohtule esitatud märkused

46      Kõik Euroopa Kohtule märkusi esitanud huvitatud isikud leiavad, et põhiõigused moodustavad ühenduse õiguse üldpõhimõtete lahutamatu osa. Samuti on nende sõnul ühenduse õiguskorras sisalduvate põhiõiguste kaitsest tulenevad nõuded siduvad ka liikmesriikidele, kui nad rakendavad ühenduse õigusnorme, ning nad leiavad, et kõnealuste õiguste hulka kuulub omandiõigus, mis on sätestatud ka Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) lisaprotokolli nr 1 artiklis 1.

47      Booker ja Hydro Seafood väidavad, et põhiõigusi ning eelkõige omandiõigust käsitlevaid ühenduse õiguse põhimõtteid tuleb tõlgendada nii, et nende põhimõtete kohaselt tuleb põhikohtuasjas käsitletavatel asjaoludel kas hävitatud või surmatud ja hävitatud või tapetud kalade omanikele maksta hüvitist. Sellega seoses viitavad nad eelkõige Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale (Euroopa Inimõiguste Kohtu 23. septembri 1982. aasta otsus kohtuasjas Sporrong ja Lönnroth vs. Rootsi, A-seeria nr 52; 21. veebruari 1986. aasta otsus kohtuasjas James jt vs. Ühendkuningriik, A-seeria nr 98, ja 20. novembri 1995. aasta otsus kohtuasjas Pressos Compania Naviera SA jt vs. Belgia, A-seeria nr 332).

48      Põhikohtuasjade kaebuse esitajate sõnul on võimalus sellist hüvitist saada ja selle hüvitise suurus üldise huvi ja isiklike õiguste vahelise tasakaalu olulised koostisosad, mis võimaldavad tagada, et EIÕK lisaprotokolli nr 1 artiklis 1 tunnustatud kaitse sundvõõrandamise ja vara kasutusõigusest ilmajätmise vastu ei ole illusoorne või täielikult toimeta.

49      Põhikohtuasjade kaebuse esitajad nendivad, et nad ei väida, nagu ei vastaks põhikohtuasjade puhul nende omandiõiguse suhtes kehtestatud piirangud ühenduse poolt akvakultuurituru ühise korralduse raames kaitstavale üldisele huvile. Kuna aga mingit hüvitist ette nähtud ei ole, siis kujutavad Ühendkuningriigi valitsuse võetud meetmed endast ebaproportsionaalset ja talumatut sekkumist, mis moonutab selle õiguse olemust.

50      Booker ja Hydro Seafood rõhutavad samuti, et kuna see, et direktiivi rakendamiseks võetud siseriikliku õiguse meetmete subjektidel puudub võimalus saada mis tahes hüvitist, kahjustab sellist põhiõigust nagu omandiõigus, siis on tegemist proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisega.

51      Hydro Seafood väidab lisaks sellele, et puuduvad erakorralised asjaolud, mis võiksid õigustada põhikohtuasjas kõne all olevate meetmete tagajärjel tekkinud kahju hüvitamisest tingimusteta keeldumist.

52      Scottish Ministers, Ühendkuningriigi, Prantsuse, Itaalia, Madalmaade ja Norra valitsus ning komisjon ja nõukogu väidavad seevastu, et esiteks ei ole Euroopa Kohus kunagi otsustanud, et ühenduse õiguse üldpõhimõtted kohustavad maksma hüvitist põhikohtuasjades kõne all olevatega samasugustel asjaoludel ja et teiseks on hüvitise puudumine kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga.

53      Scottish Ministers, Madalmaade valitsus ja komisjon leiavad peale selle, et põhikohtuasjade kaebuse esitajatele tekkinud kahju ei ole tingitud mitte kohaldatud hävitamisest ja tapmisest, vaid pigem haiguste vallapääsemisest, mille tõrjumiseks peab komisjonil olema õiguspärane võimalus.

54      Prantsuse, Itaalia, Madalmaade ja Norra valitsus ning nõukogu ja komisjon leiavad, et siis, kui kalade hävitamist ja tapmist õigustab ühenduse üldine huvi ja kui meetmed ei ole eesmärgiga võrreldes nii ebaproportsionaalsed, et moonutaksid omandiõiguse olemust, ei pea nendega kaasnema kahju hüvitamine.

55      Seoses direktiivi 93/53 kehtivusega väidab Hydro Seafood, et kuigi direktiiv ei näe otsesõnu ette direktiivis sätestatud meetmete tagajärjel kalakasvatajatele tekkinud kahju hüvitamise korda, tuleneb selline kord direktiivist kaudselt. Kui eeldada, et liikmesriikidel ei ole ei pädevust ega ka kohustust kehtestada kalakasvatajatele kahju hüvitamise kord, tuleb direktiivi vastavaid sätteid pidada ebaseaduslikeks.

56      Itaalia ja Madalmaade valitsus ning nõukogu ja komisjon leiavad, et direktiivis 93/53 selliste sätete puudumine, mis näeksid ette kalakasvatajatele kahju hüvitamise, ei tähenda, et direktiiv rikub omandiõigust ja on ebaseaduslik.

57      Samuti nendib Madalmaade valitsus, et kuna küsimust reguleerivad ühenduse sätted puuduvad, kuuluvad hüvitamise põhimõtteline otsus ja vorm liikmesriikide pädevusse.

 Euroopa Kohtu hinnang

58      Võttes vastu direktiivi 93/53, määratles ühenduse seadusandja need sanitaar- ja profülaktilised meetmed, mida liikmesriigid peavad võtma oma territooriumil teatavate kalahaiguste ärahoidmiseks ja kõrvaldamiseks.

59      Kõigepealt tuleb tõdeda, et nende meetmete rakendamise tulemusel hävitatud ja tapetud kalade omanike õigus kahju hüvitamisele ei tulene ei direktiivi 93/53 ülesehitusest ega ka selle sõnastusest.

60      Direktiivi 93/53 artikkel 17 näeb tõepoolest ette, et eeskirjad, mis reguleerivad ühenduse rahalist toetust selle direktiivi kohaldamisega seotud meetmete puhul, on sätestatud otsuses 90/424. Viimati mainitud õigusakt kehtestab ühenduse rahalise abi liikmesriikidele, kes on kandnud kulusid seoses hüvituse maksmisega omanikele, kelle loomad on teatavate haiguste tõrje eesmärgil tapetud või hävitatud kas erakorraliste meetmete või likvideerimise ja seire programmide raames.

61      Siiski ei mainita otsuse 90/424 artikli 3 lõikes 1 olevas loetelus, mis sisaldab erakorralisi meetmeid tingivaid haigusi, ühtki kalahaigust.

62      Lisaks sellele saab liikmesriik vastavalt otsuse 90/424 artikli 3 lõikele 2 ühenduselt rahalist toetust erakorralisteks meetmeteks sama artikli lõikes 1 osutatud haiguste ilmnemise korral üksnes tingimusel, et viivitamata rakendatavad meetmed hõlmavad eelkõige vähemalt kiiret ja piisavat hüvitust kasvatajatele. Seega võib liikmesriik saada ühenduse rahalist toetust vaid siis, kui ta otsustab sellist hüvitist maksta ja vastab kõnealustele ühenduse rahalise toetuse saamise tingimustele.

63      Mis puutub otsuse 90/424 artiklis 24 ette nähtud ühenduse finantsmeetmesse haiguste likvideerimiseks ja seireks, siis see puudutab üksnes neid haigusi, mis sisalduvad selle otsuse lisas olevas loetelus. Ainus pärast otsuse 94/370 jõustumist loetelus olev kalahaigus on nakkuslik vereloomenekroos.

64      Seega tuleb kindlaks teha, kas siis, kui omanikele, keda meetmed mõjutasid, hüvitist ei maksta, on direktiiv 93/53 kooskõlas omandiõiguse kui põhiõigusega.

65      Sellega seoses tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on põhiõigused lahutamatu osa ühenduse õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimise tagab Euroopa Kohus, tuginedes liikmesriikide ühesugustele riigiõiguslikele tavadele ning inimõiguste kaitset puudutavatele rahvusvahelistele õigusaktidele, mille koostamisel liikmesriigid on osalenud või millega nad on liitunud (vt selle kohta 13. detsembri 1979. aasta otsus kohtuasjas 44/79: Hauer, EKL 1979, lk 3727, punkt 15). Euroopa Inimõiguste Kohtul on siinjuures eriline tähendus (vt eelkõige 6. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑274/99 P: Connolly vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑1611, punkt 37, ja 22. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑94/00: Roquette Frères, EKL 2002, lk I‑9011, punkt 25).

66      Selles kohtupraktikas selgitatud põhimõtteid kinnitasid ühtse Euroopa akti sissejuhatus ja hiljem Euroopa Liidu lepingu artikli F lõige 2 (15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑415/93: Bosman, EKL 1995, lk I‑4921, punkt 79). Praegu on need taasesitatud EL artikli 6 lõikes 2, mille kohaselt „ [l]iit austab põhiõigusi kui ühenduse õiguse üldpõhimõtteid, nagu need on tagatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga [...], ning nagu need tulenevad liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest”.

67      Euroopa Kohtu poolt kaitstavate põhiõiguste hulka kuulub omandiõigus (eespool viidatud kohtuotsus Hauer, punkt 17).

68      Need põhiõigused ei ole aga absoluutsed eelisõigused, vaid neid tuleb mõista kooskõlas nende funktsiooniga ühiskonnas. Seega võib eelkõige ühise turukorralduse raames nende õiguste kasutamist piirata tingimusel, et need piirangud vastavad tegelikult ühenduse poolt taotletava üldise huvi eesmärkidele ega kujuta seda eesmärki arvestades ebaproportsionaalset ja talumatut sekkumist, mis moonutab nende õiguste olemust (vt 13. juuli 1989. aasta otsus kohtuasjas 5/88: Wachauf, EKL 1989, lk 2609, punkt 18; 10. jaanuari 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑177/90: Kühn, EKL 1992, lk I‑35, punkt 16, ja 15.aprilli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑22/94: Irish Farmers Association jt, EKL 1997, lk I‑1809, punkt 27).

69      Seda, kas põhikohtuasjas käsitletav kord on kooskõlas omandiõiguse kui põhiõiguse kaitsest tulenevate nõuetega, tuleb hinnata nende kriteeriumide alusel.

70      Esiteks tuleb tuvastada direktiivi 93/53 eesmärgid ja teiseks anda hinnang sellele, kas neid eesmärke arvestades kujutavad selle direktiiviga ette nähtud, hävitamises ja tapmises seisnevad meetmed endast siis, kui omanikele, keda meetmed mõjutavad, hüvitist ei maksta, ebaproportsionaalset ja talumatut sekkumist, mis moonutab omandiõiguse olemust.

71      Direktiivi 93/53 sätteid tuleb vaadelda akvakultuurloomade ja ‑toodete turu ühise korralduse raames, mis on tihedalt seotud ühenduse struktuuripoliitikaga selles valdkonnas. Teatavad selle valdkonna eesmärgid nähtuvad muudetud direktiivist 91/67.

72      Muudetud direktiivist 91/67 tervikuna järeldub, et ühenduse rakendatava poliitika eesmärk on aidata kaasa akvakultuurloomade ja -toodete ühise siseturu väljakujundamisele, vältides kalanakkushaiguste levikut.

73      Arvestades EÜ asutamislepingu artiklis 39 (muudetuna EÜ artikkel 33) ette nähtud suuniseid, soovitakse seega direktiiviga saavutada kahte eesmärki: esiteks tagada siseturu väljakujundamise kaudu akvakultuurisektori ratsionaalne areng ja tootlikkuse tõus ning teiseks sätestada ühenduse tasandil selle sektori tervishoiueeskirjad.

74      Nende kahe eesmärgi saavutamiseks on muudetud direktiivis 91/67 sätestatud akvakultuurloomade, sh I ja II loetelu haigustele vastuvõtlike liikide turuleviimise üldised nõuded. Määrus näeb ette suure hulga eeskirju, mida kohaldatakse nii selliste vööndite ja kasvanduste heakskiitmise etapis, mis loetakse täielikult või osaliselt II loetelu haigustest, sh VHS‑ist puutumatuks, kui ka akvakultuurloomade ja -toodete turuleviimisel.

75      Seoses II loetelu haigustega on kohane mainida eriti muudetud direktiivi 91/67 artikleid 5–7 ja 9 ning A lisa. Kuna akvakultuurloomade tervislik seisund ei ole kogu ühenduse territooriumil ühesugune, määratlevad need sätted heakskiidetud vööndid ja loomade tervisliku seisundi põhjal eristaatust omavad kasvandused ning reguleerivad neid, et hõlbustada neist vöönditest ja kasvandustest pärit kalade turuleviimist.

76      Eelkõige näeb muudetud direktiivi 91/67 artikkel 7 ette, et II loetelu haigustele vastuvõtlikku liiki eluskalu võib vabalt vedada ja nii ühenduses turule viia, kui need on pärit heakskiidetud vööndist või heakskiidetud kasvandusest. Et sellist turuleviimist võimaldada, sätestab see direktiiv kriteeriumid ja menetlused sellistele vöönditele ja kasvandustele heakskiidu andmiseks, selle säilitamiseks, peatamiseks, taastamiseks ja tühistamiseks.

77      Direktiiv 93/53 võeti vastu just selles kontekstis. Direktiivi preambulist nähtub, et ka sellel õigusaktil on kaks ülesannet. Esiteks peab direktiiv võimaldama võtta meetmeid I ja II loetelu haiguse tõrjumiseks, niipea kui tekib kahtlus, et kasvanduses esineb selline haigus, selleks et saaks tegutseda viivitamatult ja tõhusalt kohe, kui haiguse esinemine saab kinnitust. Ning arvestades seda, et haiguspuhang võib kiiresti laieneda ja muutuda episootiaks, mis toob kaasa nii kalade massilise suremise kui ka sellise ulatusega häired, mis võivad olulisel määral vähendada akvakultuurtegevuse tasuvust, on direktiivi eesmärk teiseks nakkust levitada võivate kalade ja toodete liikumise põhjaliku kontrolli abil takistada haiguse levikut.

78      Direktiivi 95/53 eesmärk on seega aidata kaasa akvakultuurloomade ja -toodete siseturu väljakujundamisele ning direktiiv on osa süsteemist, mis on mõeldud minimaalsete ühenduse meetmete kehtestamiseks teatavate kalahaiguste tõrjeks. Seetõttu on selle direktiiviga kehtestatud meetmed tegelikult kooskõlas ühenduse poolt taotletava üldise huvi eesmärgiga.

79      Mis puutub sellesse, kas omandiõiguse piirangud, mille need meetmed tingivad, kujutavad soovitavat eesmärki ning hüvitise puudumist arvestades endast ebaproportsionaalset ja talumatut sekkumist, mis moonutab omandiõiguse olemust, siis tuleb kõigepealt märkida, et need meetmed on erakorralised ja on mõeldud selleks, et tagada tõhus tegutsemine, kui haiguse esinemine saab kinnitust, ning patogeeni leviku ja ellujäämise mis tahes ohu välistamiseks.

80      Ka ei takista mainitud meetmed akvakultuurkasvanduste omanikke neid kasvandusi kasutamast, vaid võimaldavad neil seal oma tegevust jätkata.

81      Tegelikult võimaldab kõigi kalade viivitamatu hävitamine ja tapmine neil omanikel nakatunud kasvandustes võimalikult ruttu kalapopulatsiooni taastada.

82      Seega võimaldavad need meetmed taasalustada I ja II loetelu haigustele vastuvõtlikku liiki eluskalade vedamist ja ühenduses turule viimist, nii et kõik huvitatud isikud, sealhulgas akvakultuurkasvanduste omanikud, saavad meetmete tagajärjel kasu.

83      Lõpuks tuleb tõdeda, et Bookeri tegutsemine akvakultuurkasvanduse omanikuna on seotud majandusliku riskiga, mida Booker ka möönab. Nagu Scottish Ministers, Ühendkuningriigi ja Madalmaade valitsus ning ka komisjon põhjendatult väitsid, peavad põhikohtuasjade kaebuse esitajad kalakasvatajatena olema valmis selleks, et kalahaigus võib ilmneda mis tahes hetkel ja neile kahju tekitada. See risk tuleneb elusloomade kasvatamise ja turustamise tegevuse olemusest ja on loodusliku sündmuse tagajärg nii I kui ka II loetelu haiguste puhul.

84      Mis puutub võimaliku kahju suurusesse, siis tuleb tõdeda, et kliiniliste haigustunnustega kaladel puudub nende seisundi tõttu igasugune kaubanduslik väärtus. Kalade puhul, mis on kaubandusliku suuruse saavutanud ja mida saaks inimtoiduna turustada või töödelda, juhul kui need tapmise hetkel ei ilmuta kliinilisi haigustunnuseid, tingib kalakasvatajatele võimaliku kahju tekkimise see, et selliste kalade viivitamatu tapmise tõttu ei ole neil võimalik valida kõige soodsamat hetke kalade turustamiseks. Tuleb nentida, et ohu tõttu, et kaladel ilmnevad kliinilised haigustunnused hiljem, ei ole tegelikult võimalik määratleda soodsamat hetke nende müügiks. Kõigi teiste kalade puhul ei ole samuti võimalik tuvastada, kas neil on mingi turuväärtus, ning seda ohu tõttu, et tulevikus ilmnevad neil kliinilised haigustunnused.

85      On tõsi, et ühenduse seadusandja võib tal põllumajanduspoliitika vallas oleva ulatusliku kaalutlusõiguse raames (vt 6. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑315/93: Flip ja Verdegem, EKL 1995, lk I‑913, punkt 26) leida, et on kohane hüvitada nende kasvanduste omanikele, kus kalad hävitati ja tapeti, tekkinud kahju kas osaliselt või täielikult. Sellest tõdemusest ei saa siiski teha järeldust, et ühenduse õiguses on üldpõhimõte, mille kohaselt tuleb hüvitist maksta igal juhul.

86      Kõigest sellest nähtub, et viivitamatut hävitamist ja tapmist kätkevad minimaalsed meetmed, mis on direktiivis 93/53 ette nähtud I loetelu haiguste tõrjumiseks, ei kujuta endast siis, kui ei ole ette nähtud hüvitist omanikele, keda meetmed mõjutavad, ebaproportsionaalset ja talumatut sekkumist, mis moonutaks omandiõiguse olemust.

87      Seega tuleb kohtuasjas C‑64/00 esitatud neljandale küsimusele vastata, et asja käsitlemisel ei tulnud ilmsiks asjaolusid, mis võiksid mõjutada direktiivi 93/53 kehtivust selles osas, millega on kehtestatud minimaalsed ühenduse meetmed I loetelu haiguste tõrjeks, nägemata ette hüvitist omanikele, keda need meetmed mõjutavad.

88      Mis puudutab seda, kuidas liikmesriigid direktiivi 93/53 rakendavad, siis on kohane märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Wachauf, punkt 19, ja 24. märtsi 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑2/92: Bostock, EKL 1994, lk I‑955, punkt 16) on ühenduse õiguskorras sisalduvate põhiõiguste kaitsest tulenevad nõuded ka liikmesriikidele ühenduse õigusnormide rakendamisel siduvad, ning et järelikult on nad kohustatud niivõrd kui see on võimalik, kohaldama neid õigusnorme tingimustel, mis neid nõudeid ei eira.

89      Ühendkuningriik kehtestas direktiiviga 93/53 ette nähtud minimaalsed meetmed I loetelu haiguste tõrjeks. Ta ei kasutanud selle direktiivi artikli 9 lõikes 3 liikmesriikidele ette nähtud võimalust lubada II loetelu haigusega nakatunud kalu nuumata, kuni need saavutavad kaubandusliku suuruse, vaid kehtestas II loetelu haiguste suhtes samad meetmed kui need, mis on direktiivis ette nähtud I loetelu haiguste vastu.

90      Põhikohtuasjus käsitletavatega samadel asjaoludel – pidades silmas käesoleva kohtuotsuse punktides 79–85 esitatud kaalutlusi – ei kujuta esiteks see, et liikmesriik rakendab I loetelu haiguste tõrjeks nende haiguste puhul kehtestatud ühenduse minimaalsete meetmetega identseid kohustuslikke tõrjemeetmed ega näe ette hüvitise maksmist, endast ebaproportsionaalset ja talumatut sekkumist, mis moonutaks omandiõiguse olemust.

91      Teiseks võimaldab mõne II loetelu haigusega nakatunud kasvanduses asuvate kalade viivitamata hävitamine ja tapmine taastada selles liikmesriigis võimalikult kiiresti sellise vööndi heakskiidu, mis on ühenduse territooriumi selles osas, kus seda haigust ei esine. Heakskiidu taastamine võimaldab neile haigustele vastuvõtlikku liiki eluskalu ühenduses turule viia võimalikult kiiresti ning keelata viia heakskiidetud vööndis turule neid eluskalu, mis ei ole pärit heakskiidetud vööndist või heakskiidetud kasvandusest.

92      Käesoleva otsuse punktides 79‑85 ja 91 esitatutega samadel põhjustel vastab see, et liikmesriik põhikohtuasjus käsitletavatega samadel asjaoludel rakendab II loetelu haiguste tõrjeks I loetelu haiguste puhul kehtestatud ühenduse minimaalsete meetmetega identsed tõrjemeetmeid ega näe ette hüvitise maksmist, tegelikult ühenduse poolt taotletava üldise huvi eesmärkidele ega kujuta endast ka ebaproportsionaalset ja talumatut sekkumist, mis moonutaks omandiõiguse olemust.

93      Seega tuleb kohtuasjades C‑20/00 ja C‑64/00 esitatud kahele esimesele küsimusele vastata, et liikmesriigi poolt direktiivi 93/53 rakendamise raames I ja II loetelu haiguste tõrjeks rakendatavad meetmed kalade viivitamatuks hävitamiseks ja tapmiseks, mis on vastavalt kas identsed või analoogsed I loetelu haiguste puhul kehtestatud ühenduse minimaalsete meetmetega ja mis ei näe ette hüvitise maksmist, ei ole põhikohtuasjus käsitletavatega samadel asjaoludel vastuolus omandiõiguse kui põhiõigusega.

 Kolmas küsimus kohtuasjades C‑20/00 ja C‑64/00

94      Kohtuasjades C‑20/00 ja C‑64/00 esitatud kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas hinnang liikmesriigi poolt direktiivi 93/53 rakendamise raames I ja II loetelu haiguste tõrjeks võetud meetmete kooskõlale omandiõiguse kui põhiõigusega sõltub sellest, kas kalade omanik on haiguspuhangu esinemises süüdi või mitte.

95      Kohtuasjades C‑20/00 ja C‑64/00 esitatud esimesele ja teisele küsimusele antud vastust arvestades tuleb neis kohtuasjus esitatud kolmandale küsimusele vastata, et see, kas kalade omanik on haiguspuhangu esinemises süüdi või mitte, ei mõjuta põhikohtuasjus käsitletavatega samadel asjaoludel seda, kas liikmesriigi poolt direktiivi 93/53 rakendamise raames I ja II loetelu haiguste tõrjeks võetud meetmed on kooskõlas omandiõiguse kui põhiõigusega.

 Kohtukulud

96      Euroopa Kohtule märkusi esitanud Ühendkuningriigi, Prantsuse, Itaalia, Madalmaade, ja Norra valitsuse ning nõukogu ja komisjoni kohtukulusid ei hüvitata. Kuna põhikohtuasjade poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus pooleli oleva kohtuasja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS,

vastuseks küsimustele, mille Court of Session (Scotland) talle 11. jaanuari ja 18.veebruari 2000. aasta määrustega esitas, otsustab:

1.      Kohtuasjas C‑64/00 esitatud neljanda küsimuse käsitlemisel ei tulnud ilmsiks asjaolusid, mis võiksid mõjutada nõukogu 24. juuni 1993. aasta direktiivi 93/53/EMÜ (millega kehtestatakse minimaalsed ühenduse meetmed teatavate kalahaiguste tõrjeks) kehtivust selles osas, millega on kehtestatud minimaalsed ühenduse meetmed nõukogu 28. jaanuari 1991. aasta direktiivi 91/67/EMÜ (mis käsitleb loomatervishoiunõudeid akvakultuurloomade ja -toodete turuleviimise suhtes, muudetud nõukogu 24. juuni 1993. aasta direktiiviga 93/54/EMÜ) A lisa I loetelu haiguste tõrjeks, nägemata ette hüvitist omanikele, keda need meetmed mõjutavad.

2.      Liikmesriigi poolt direktiivi 93/53 rakendamise raames A lisa I ja II loetelu haiguste tõrjeks rakendatavad meetmed kalade viivitamatuks hävitamiseks ja tapmiseks, mis on vastavalt kas identsed või analoogsed I loetelu haiguste puhul kehtestatud ühenduse minimaalsete meetmetega ja mis ei näe ette hüvitise maksmist, ei ole põhikohtuasjus käsitletavatega samadel asjaoludel vastuolus omandiõiguse kui põhiõigusega.

3.      See, kas kalade omanik on haiguspuhangu esinemises süüdi või mitte, ei mõjuta põhikohtuasjus käsitletavatega samadel asjaoludel seda, kas liikmesriigi poolt direktiivi 93/53 rakendamise raames kõnealuse lisa I ja II loetelu haiguste tõrjeks võetud meetmed on kooskõlas omandiõiguse kui põhiõigusega.

Rodríguez Iglesias

Puissochet

Schintgen

Timmermans

Gulmann

Edward

La Pergola

Macken

Colneric

von Bahr

Cunha Rodrigues

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 10. juulil 2003 Luxembourgis.

Kohtusekretär

President

R. Grass

G. C. Rodríguez Iglesias

---

* Kohtumenetluse keel: inglise.