EUROOPA KOHTU OTSUS

29. oktoober 1980(*)

Isoglükoos – Tootmiskvoodid

Kohtuasjas 138/79,

SA Roquette Frères, asukoht Lestrem (Pas-de-Calais departemang), esindaja: peadirektori asetäitja Gérard Rousseaux, keda abistas õigusbüroo Veroone-Freyria-Letartre-Paillusseau-Hoste-Dutat osanik, Lille’i advokatuuri liige Marcel Veroone, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis: c/o advokaat Loesch, rue Goethe 2,

hageja,

keda toetas

Euroopa Parlament, esindaja: peadirektor Francesco Pasetti-Bombardella, keda abistasid õigustalituse vanemametnik Roland Bieber ja professor Pierre Henri Teitgen, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis: Euroopa Parlamendi peasekretariaat,

menetlusse astuja,

versus

Euroopa Ühenduste Nõukogu, esindaja: õigustalituse juhataja Daniel Vignes, keda abistasid kaasesindajad Arthur Brautigam ja Hans-Joachim Glaesner, Hamburgi advokatuuri advokaat Hans-Jürgen Rabe, Pariisi õigus-, majandus- ja sotsiaalteaduste ülikooli audekaan professor Jean Boulouis, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis: c/o Euroopa Investeerimispanga õigusasjade osakonna juhataja Douglas Fontein, bd Konrad Adenauer 100, Kirchberg,

kostja,

keda toetas

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: õigusnõunik Peter Gilsdorf, keda abistas õigustalituse ametnik Jacques Delmoly, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis: c/o õigusnõunik Mario Cervino, bâtiment Jean Monnet, Kirchberg,

menetlusse astuja,

mille esemeks on tühistamishagi nõukogu 25. juuni 1979. aasta määruse nr 1293/79 (EÜT L 162, lk 10), millega muudetakse nõukogu määrust nr 1111/77, mis kehtestab ühtsed normid isoglükoosile, peale selles osas, milles see määrab hagejale kindlaks baaskvoodi,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president H. Kutscher, kodade esimehed P. Pescatore ja T. Koopmans, kohtunikud J. Mertens de Wilmars, A. J. Mackenzie Stuart, A. O’Keeffe, G. Bosco, A. Touffait ja O. Due,

kohtujurist: G. Reischl,

kohtusekretär: A. Van Houtte,

on teinud järgmise

otsuse

[…]

 Õiguslik käsitlus

1        Euroopa Kohtu kantseleis 31. augustil 1979 registreeritud hagiavaldusega taotles hageja, Prantsuse õiguse alusel asutatud äriühing, kes toodab muude toodete hulgas isoglükoosi, et Euroopa Kohus tunnistaks kehtetuks nõukogu 25. juuni 1979. aasta määruse nr 1293/79, millega „muudetakse määrust nr 1111/77, mis kehtestab ühtsed normid isoglükoosile” (EÜT L 162, lk 10, parandus EÜT L 176, lk 37), II lisas talle tootmiskvoodi kindlaksmääramise. Hagiavalduse läbivaatamisel selgub, et tegemist on taotlusega tühistada määrus nr 1293/79 selles osas, millega viimane määrab hagejale isoglükoosi tootmise kvoodi.

2        Hageja esitab oma hagi toetuseks erinevatele sisu puudutavatele väidetele lisaks ka vorminõudeid puudutava väite, mille eesmärgiks on nimetatud määrusega kehtestatud tootmiskvoodi tühistamine põhjendusel, et nõukogu võttis selle määruse vastu ilma Euroopa Parlamendilt EMÜ asutamislepingu artikli 43 lõikes 2 ette nähtud arvamust saamata, mis kujutab endast oluliste menetlusnormide rikkumist asutamislepingu artikli 173 tähenduses.

3        Euroopa Kohus andis 16. jaanuari 1980. aasta määrusega parlamendile menetlusse astumise loa hageja nende nõuete toetuseks, mis rajanesid oluliste menetlusnormide rikkumisel. Samuti andis ta 13. veebruari 1980. aasta määrusega menetlusse astumise loa komisjonile nõukogu nõuete toetuseks.

4        Nõukogu omalt poolt taotles nii hagi kui ka hageja toetuseks menetlusse astumise vastuvõetamatuks tunnistamist. Teise võimalusena nõudis ta hagi rahuldamata jätmist põhjendamatuse tõttu.

5        Enne, kui arutada nõukogu tõstatatud vastuvõetavuse küsimusi ja hageja väiteid, tuleb kokkuvõtlikult meenutada, kuidas vaidlustatud määrus vastu võeti ja milline on selle sisu.

6        Euroopa Kohus tunnistas 25. oktoobri 1978. aasta otsusega liidetud kohtuasjades 103 ja 145/77: Royal Scholten Honig (Holdings) Ltd. v. Intervention Board for Agricultural Produce; Tunnel Refineries Ltd. v. Intervention Board for Agricultural Produce (EKL 1978, lk 2037) nõukogu 17. mai 1977. aasta määruse nr 1111/77, mis kehtestab ühtsed normid isoglükoosile (EÜT L 134, lk 4), kehtetuks selles osas, milles selle artiklitega 8 ja 9 oli kehtestatud isoglükoosi toodangule maks suurusega 5 arvestusühikut 100 kg kuivaine kohta suhkru turustusaastale 1977–1978 vastavaks perioodiks. Euroopa Kohus leidis nimelt, et eelmainitud artiklitega kehtestatud meetmed rikuvad üldist võrdsuse põhimõtet (antud juhul suhkrutootjate ja isoglükoosi tootjate vahel), mis otseselt avaldub asutamislepingu artikli 40 lõikes 3 sätestatud diskrimineerimiskeelus. Euroopa Kohus lisas siiski, et tema otsus jätab nõukogule õiguse võtta kõik vajalikud ühenduse õigusega kooskõlas olevad meetmed selleks, et kindlustada magusainete turu nõuetekohane toimimine.

7        Selle kohtuotsuse järel esitas komisjon nõukogule 7. märtsil 1979 määruse nr 1111/77 muutmise ettepaneku. Nõukogu palus oma 19. märtsi 1979. aasta kirjas, mis jõudis parlamenti 22. märtsil, sellelt institutsioonilt asutamislepingu artikli 43 lõike 2 kolmanda lõigu alusel arvamust. Oma pöördumiskirjas kirjutab ta:

„See ettepanek arvestab Euroopa Kohtu 25. oktoobri 1978. aasta otsusest tulenevat olukorda, nähes magusainete turu tarvis ette uued eeskirjad, mis tuleb jõustada alates 1. juulist 1980. … Et määrust tuleb kohaldada alates 1979. aasta juulist, sooviks nõukogu, et parlament annaks selle ettepaneku kohta arvamuse oma aprillikuisel istungjärgul.”

8        Nõukogu kirjas taotleti kiireloomulist konsulteerimist, sest määruse ettepaneku teksti peamiseks eesmärgiks oli suhkru ja isoglükoosi tootjate ebavõrdse kohtlemise vältimiseks kehtestada isoglükoosi tootmisele samasugused normid, mis eksisteerisid suhkrutootmises nõukogu 19. detsembri 1974. aasta määrusega nr 3330/74 (EÜT L 369, lk 1) kehtestatud suhkruturu ühise korralduse raames kuni 30. juunini 1980. Eelkõige oli küsimus selles, et kehtestada üleminekuperioodiks kuni selle kuupäevani isoglükoosi tootmiskvoodid, mida tulnuks kohaldada alates 1. juulist 1979, st suhkru uue turustusaasta algusest.

9        Parlamendi president pöördus otsekohe konsulteerimise asjus põllumajanduskomisjoni poole, et see uuriks küsimuse sisu, ja arvamuse saamiseks eelarvekomisjoni poole. Viimane esitas oma arvamuse põllumajanduskomisjonile 10. aprillil 1979. Põllumajanduskomisjon kiitis 9. mail 1979 heaks oma referendi otsuseettepaneku. Põllumajanduskomisjonis heaks kiidetud aruannet ja otsuseettepanekut arutas parlament 10. mai 1979. aasta istungil. Oma 11. mai istungil lükkas parlament otsuseettepaneku tagasi ja saatis selle uuesti läbivaatamiseks põllumajanduskomisjonile.

10      Parlamendi 7.–11. mai 1979. aasta istungjärk pidi olema viimane enne uue üldistel otsestel valimistel valitud parlamendi istungile kogunemist, mis üldistel otsestel valimistel assambleesse esindajate valimist käsitleva õigusakti järgi pidi toimuma 17. juulil 1979. Parlamendi juhatus oli oma 1. märtsi 1979. aasta koosolekul nimelt otsustanud mitte kavandada täiendavat istungjärku maikuise ja juulikuise istungjärgu vahel. Ta täpsustas siiski, et:

„laiendatud juhatus…

–        leiab siiski, et juhul kui nõukogu ja komisjon peavad vajalikuks näha ette täiendavat istungjärguperioodi, võivad nad kodukorra artikli 1 lõike 4 sätete kohaselt taotleda parlamendi kokkukutsumist; on kokku lepitud, et selline istungjärk on pühendatud vaid kiirkonsulteerimise järel koostatud aruannete läbivaatamisele”.

Juhatus kinnitas 10. mai 1979. aasta koosolekul oma seisukohta järgmiselt:

–        „kinnitab oma seisukohta, mis võeti eelmainitud koosolekul, mille käigus otsustati mitte kavandada täiendavat istungjärguperioodi praeguse parlamendi viimase istungjärgu ja üldistel otsestel valimistel valitud parlamendi esimese istungi vahel, leides siiski, et juhul kui enamik parlamendi tegevliikmeid, nõukogu või komisjon soovivad täiendavat istungjärguperioodi, võivad nad kodukorra artikli 1 lõike 4 sätete kohaselt taotleda parlamendi kokkukutsumist;

–        otsustab lisaks, võttes arvesse EMÜ asutamislepingu artikli 139 sätteid, et juhul kui presidendi poole pöördutakse sellise avaldusega, tuleb laiendatud juhatus kokku, et arutada, kuidas seda käsitleda.”

11      Parlamendilt taotletud arvamust saamata võttis nõukogu 25. juunil 1979 vastu komisjoni välja töötatud määruse ettepaneku, millest sai määrus nr 1293/79, millega muudetakse määrust nr 1111/77. Määruse nr 1293/79 kolmas volitus viitab konsulteerimisele parlamendiga. Nõukogu võttis siiski arvesse parlamendi arvamuse puudumist, märkides määruse kolmandas põhjenduses, et „Euroopa Parlament, kellega konsulteeriti komisjoni ettepaneku asjus 16. märtsil 1979, ei andnud oma maikuisel istungijärgul selle kohta arvamust ja jättis küsimuse uue assamblee otsustada”.

12      Euroopa Kohtult taotletakse määruse nr 1293/79 tühistamist selles osas, millega muudetakse määrust nr 1111/77.

 Hagi vastuvõetavus

13      Nõukogu arvates on hagi vastuvõetamatu, sest see on suunatud määruse vastu, ilma et oleksid täidetud asutamislepingu artikli 173 teise lõigu tingimused. Vaidlustatud akt ei ole määruse vormis vastu võetud otsus ega puuduta hagejat ei otseselt ega isiklikult. Hageja väidab vastupidi, et vaidlustatud määrus kujutab endast tervet rida üksikotsuseid, millest üks on vastu võetud tema kohta ning puudutab teda otseselt ja isiklikult.

14      Määruse nr 1111/77 artikli 9 lõiked 1, 2 ja 3, muudetud määruse nr 1293/79 artikliga 3, sätestavad järgmist.

„1. Baaskvoot antakse igale isoglükoosi tootvale ühenduses asutatud ettevõtjale artikli 8 lõikes 1 nimetatud ajavahemikuks.

Piiramata lõike 3 kohaldamist, on iga ettevõtja baaskvoot käesoleva määruse järgi võrdne tema kahekordse toodanguga ajavahemikul 1. november 1978 kuni 30. aprill 1979.

2. Igale ettevõtjale, kellel on baaskvoot, antakse ka maksimaalkvoot, mis leitakse baaskoodi korrutamisel teatud koefitsiendiga. See koefitsient on kindlaks määratud määruse (EMÜ) nr 3330/74 artikli 25 lõike 2 teises lõigus ajavahemikuks 1. juuli 1979 kuni 30. juuni 1980.

3. Lõikes üks nimetatud baaskvooti muudetakse vajadusel nii, et maksimaalne lõike 2 järgi kindlaksmääratud baaskvoot:

–        ei ületaks 85%,

–        ei oleks alla 65%

kõnesoleva ettevõtja aastasest tehnilisest tootmisvõimsusest.”

15      Artikli 9 lõike 4 kohaselt kinnitatakse lõigete 1 ja 3 alusel määratud baaskvoot igale ettevõtjale, nagu on kehtestatud II lisas. See lisa, mis on artikli 9 lahutamatu osa, sätestab, et hageja baaskvoot on 15 887 tonni.

16      Sellest järeldub, et määruse nr 1111/77 artikli 9 lõige 4 (muudetud määruse nr 1293/79 artikliga 3) koostoimes II lisaga kohaldab ise artikli 9 lõigetes 1–3 nimetatud kriteeriume kõikidele kõnesolevatele ettevõtjatele, kes on selle adressaadid ning keda see niisiis puudutab otseselt ja isiklikult. Määrus nr 1293/79 on niisiis akt, mille peale kõnesolevad isoglükoosi tootvad ettevõtjad võivad asutamislepingu artikli 173 teise lõigu alusel esitada tühistamishagi.

 Parlamendi menetlusse astumise vastuvõetavus

17      Nõukogu vaidlustab parlamendi võimaluse astuda vabatahtlikult menetlusse Euroopa Kohtus pooleliolevas vaidluses. Tema arvates on seda tüüpi sekkumisõigus seotud hagi esitamise õigusega, mida parlamendil asutamislepingu üldist ülesehitust arvestades ei ole. Selles küsimuses tuleb eelkõige märkida, et asutamislepingu artikkel 173 ei maini parlamenti nende institutsioonide hulgas, kellele artikkel 173 annab õiguse esitada tühistamishagi, ning Euroopa Kohtu põhikirja artikkel 20 ei maini teda institutsioonide hulgas, kes võivad artiklis 177 ette nähtud eelotsuse menetluse käigus märkusi esitada.

18      Euroopa Kohtu põhikirja artikkel 37 sätestab:

„Ühenduste liikmesriigid ja institutsioonid võivad Euroopa Kohtus läbivaatamisel olevates kohtuasjades menetlusse astuda.

Sama õigus on igal isikul, kes tõendab oma huvi Euroopa Kohtusse esitatud kohtuasja tulemuste vastu, välja arvatud liikmesriikidevahelistes, ühenduse institutsioonide vahelistes või liikmesriikide ja ühenduse institutsioonide vahelistes kohtuasjades.

Menetlusse astumise avalduses esitatavad nõudmised piirduvad ühe poole nõudmiste toetamisega.”

19      Selle artikli esimene lõik näeb sama menetlusse astumise õiguse ette kõikidele ühenduse institutsioonidele. Selle õiguse kasutamist ei saa mitte ühegi institutsiooni puhul piirata, kahjustamata talle asutamislepingu ja eriti selle artikli 4 lõikega 1 ette nähtud institutsioonilist seisundit.

20      Teise võimalusena väidab nõukogu, et isegi kui tuleb tunnistada parlamendi menetlusse astumise õigust, sõltuks see õigus sellest, kas tal on menetluse algatamise huvi. Sellist huvi võib muidugi eeldada, aga see ei takista Euroopa Kohtul selle olemasolu vajaduse korral kontrollimast. Antud juhul peaks kontroll nõukogu arvates viima selleni, et Euroopa Kohus tõdeb, et parlamendil puudub igasugune huvi vaidluse lahendi vastu.

21      See väide tuleb lükata tagasi vastuolu tõttu Euroopa Kohtu põhikirja artikli 37 ülesehitusega. Kuigi Euroopa Kohtu põhikirja artikli 37 teine lõik näeb ette, et teised isikud peale liikmesriikide ja institutsioonide saavad menetlusse astuda vaid juhul, kui nad tõendavad oma huvi kohtuasja tulemuste vastu, ei kehti see tingimus institutsioonidele ja seega ka parlamendile artikli 37 esimese lõiguga antud menetlusse astumise õigusele.

 Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine

22      Nagu eespool mainitud, leidis Euroopa Kohus oma eespool viidatud otsuses, mille ta tegi liidetud kohtuasjades 103 ja 145/77, et määrus nr 1111/77 rikub üldist võrdsuse põhimõtet. Kohus leidis nimelt, et kuigi suhkru ja isoglükoosi tootjad olid sarnases olukorras, oli isoglükoosi tootjatele pandud ilmselgelt ebavõrdne maksukoormus. Euroopa Kohtu selle otsuse tagajärjel muutis nõukogu oma määrusega nr 1293/79 määrust nr 1111/77, kehtestades isoglükoosi puhul kvootide süsteemi, mis oli otseselt inspireeritud suhkru valdkonnas eksisteerivast süsteemist.

23      Hageja väidab, et ka see uus määrus rikub võrdsuse põhimõtet. Tema arvates rakendab see erinevatele olukordadele sarnaseid norme ja säilitab kahe korra vahel erinevusi, mis toovad kaasa erineva kohtlemise samasugustes olukordades.

24      Asjaolu, et avalduse esitaja arvab suutvat esitada samal ajal need kaks argumenti, näitab olukorra keerukust, kus isoglükoosi ja suhkru turud on võrreldavad, olemata tegelikult samasugused.

25      Kui ühenduse põllumajanduspoliitika rakendamine nõukogu poolt eeldab vajadust hinnata keerulist majanduslikku olukorda, laieneb tema kaalutlusõigus mitte ainult rakendatavate õigusnormide olemuse ja ulatuse küsimustele, vaid teatud määral ka alusandmete kindlakstegemisele, nimelt võib nõukogu vajadusel tugineda üldistele seisukohtadele. Sellise pädevuse kasutamist kontrollides peab kohus piirduma sellega, et selgitab välja, kas ei ole tegemist ilmse vea või võimu kuritarvitamisega või kas asjaomane ametiasutus ei ületanud ilmselgelt oma kaalutlusõiguse piire.

26      Nõukogu ülesandeks on – võttes arvesse, et isoglükoosi toodang suurendab suhkruülejääke ja et temal on lubatud seda toodangut teatud meetmetega piirata – võtta põllumajanduspoliitika raames meetmed, mida ta peab vajalikuks, arvestades kahe turu sarnasust ja vastastikust sõltuvust, samuti isoglükoosi turu spetsiifilisust.

27      See on seda enam tõsi, et seistes delikaatse probleemi ees, mille tekitasid isoglükoositoodangu tagajärjed ühenduse suhkrupoliitikale, pidi nõukogu kiiresti kehtestama uut ja arenevat turgu reguleerivad üleminekunormid. Selles olukorras ei ole tõendatud, et nõukogu ületas määrust nr 1293/79 vastu võttes oma kaalutlusõiguse piire.

 Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine

28      Hageja arvates on talle määruse nr 1111/77 II lisas antud kvoot selgelt ebapiisav. Kvoodi kindlaksmääramine 1. novembri 1978 ja 30. aprilli 1979 vahel toodetud koguse põhjal ei arvesta hooajalisi muutusi ega asjaolu, et nimetatud perioodil piiras tootmist hageja ebakindel olukord, mis oli tingitud teadmatusest, missugust korda rakendab ühendus pärast Euroopa Kohtu otsust eespool viidatud kohtuasjades ja missugune on Prantsuse ametiasutuste seisukoht, kes lubasid isoglükoosi kasutamist alles 9. augusti 1979. aasta määrusega. Kvootide võimalik korrigeerimine sõltuvalt aastasest tehnilisest võimsusest asetab ebasoodsasse olukorda ettevõtjad, kes, nagu hageja, lükkasid olukorra selginemist oodates edasi kõik uued investeeringud. Need kvoodid muudavad igasuguse konkurentsi illusoorseks.

29      Selles osas tuleb märkida, et kvootide kehtestamine võrdlusperioodi alusel on ühenduse õiguses tavapärane ja sobiv meetod, kui on vaja kontrollida toodangut mingis kindlas sektoris. Teisest küljest ei ole hageja millegagi tõendanud oma väidet, et ta vähendas tootmist. Tuleb ka märkida, et pärast eespool viidatud kohtuotsuse tegemist ei saanud esialgselt ette nähtud maksu enam kohaldada.

30      Igal juhul ei saa nõukogult oodata, et ta arvestaks iga üksikettevõtja põhjendusi, kaubanduslikke valikuid ja ettevõtjasisest poliitikat, kui ta võtab vastu üldise huviga seonduvaid meetmeid selleks, et isoglükoosi kontrollimatu tootmine ei ohustaks ühenduse suhkrupoliitikat.

31      Ja viimaks, kuna hageja ei ole kasutanud ära talle suhkru turustusaastale vastavaks perioodiks antud kogu kvooti, ei saa ta kaevata, et antud kvoodiga piirati tema konkurentsivõimet.

 Oluliste menetlusnormide rikkumine

32      Hageja ja parlament väidavad, et määrus nr 1111/77 tuleb selle muudetud versioonis lugeda tühiseks oluliste menetlusnormide rikkumise tõttu, sest nõukogu võttis selle vastu, järgimata asutamislepingu artikli 43 lõikes 2 ette nähtud konsulteerimismenetlust.

33      Konsulteerimine, mis on ette nähtud artikli 43 lõike 2 kolmandas lõigus, samuti EMÜ asutamislepingu muudes sarnastes sätetes, on vahend, mis võimaldab parlamendil tegelikult osaleda ühenduse seadusandlikus protsessis. See pädevus kujutab endast asutamislepinguga taotletud institutsioonilise tasakaalu olulist elementi. See peegeldab, kuigi piiratult, ühenduse tasandil ühte peamist demokraatlikku põhimõtet, mille kohaselt rahvad osalevad võimu teostamises esinduskogu kaudu. Regulaarne konsulteerimine parlamendiga asutamislepingus sätestatud juhtudel on seega oluline menetlusnorm, mille rikkumine toob kaasa asjassepuutuva akti tühisuse.

34      Siinkohal tuleb täpsustada, et selle nõude järgimine eeldab, et parlament avaldaks oma arvamust, ning seda ei saa pidada täidetuks, kui nõukogu ainult küsis parlamendi arvamust. Niisiis ei oleks nõukogu tohtinud määruse nr 1293/79 volitustes mainida parlamendiga konsulteerimist.

35      Nõukogu ei ole vaidlustanud, et konsulteerimine parlamendiga on oluline menetlusnorm. Ta arvab siiski, et antud olukorras muutis parlament selle normi järgimise omaenese käitumisega võimatuks ning seega ei ole tuginemine selle eiramisele põhjendatud.

36      Nõukogu argumentatsioonis tõstatatud põhimõttelisi küsimusi puudutamata piisab antud juhul sellest, kui tõdeda, et 25. juunil 1979, mil võeti ilma parlamendi arvamuseta vastu määrus nr 1293/79, millega muudetakse määrust nr 1111/77, ei olnud nõukogu ammendanud kõiki võimalusi saada eelnevalt parlamendi arvamus. Esiteks ei olnud nõukogu taotlenud kiirmenetluse kohaldamist, mille näeb ette parlamendi kodukord, kuigi teistes valdkondades ja teiste määruseelnõude puhul oli ta samal ajal ometi seda võimalust kasutanud. Lisaks oleks nõukogu võinud kasutada asutamislepingu artiklis 139 pakutud võimalust, mille kohaselt ta võis taotleda parlamendi erakorralist istungjärku, seda enam, et parlamendi juhatus oli 1. märtsil ja 10. mail 1979 juhtinud tema tähelepanu sellele võimalusele.

37      Sellest järeldub, et asutamislepingu artiklis 43 nõutud parlamendi arvamuse puudumise tõttu tuleb nõukogu määrus nr 1293/79, millega muudetakse määrust nr 1111/77, tühistada, jättes nõukogule õiguse võtta käesoleva kohtuotsuse järel vastavalt asutamislepingu artikli 176 esimesele lõigule kõik sobivad meetmed.

 Kohtukulud

38      Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

39      Ei hageja ega menetlusse astujad ei nõudnud kohtukulude väljamõistmist nõukogult. Sellest järeldub, et kuigi nõukogu on kohtuvaidluse kaotanud, kannavad kõik pooled oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS

otsustab:

1.      Tühistada määrus nr 1293/79 (EÜT L 162, lk 10, parandus EÜT L 176, lk 37), millega muudetakse määrust nr 1111/77 (EÜT L 134, lk 4).

2.      Pooled kannavad ise oma kohtukulud.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 29. oktoobril 1980 Luxembourgis.

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.