Raportöör:

Vasco DE MELLO

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Komisjon, 20.9.2023
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
Vastutav sektsioon	tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	5.9.2023
Vastuvõtmine täiskogus	20.9.2023
Täiskogu istungjärk nr	581
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	209/0/6

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Kõnealuse määruse ettepaneku eesmärk on kõrvaldada lüngad Euroopa vahistamismääruse süsteemis, luues ühise korra kriminaalmenetluste üleandmiseks liikmesriikide vahel. Sellega välditakse samu kuritegusid ja samu isikuid rohkem kui ühes liikmesriigis puudutavate kriminaalmenetluste dubleerimist (non bis idem ehk topeltkaristamise keelu põhimõte) ning hoitakse ära ja vähendatakse süüdistuste esitamata jätmisest tulenevat karistuseta jäämist.

1.2.

Selleks koostatakse ühtsed eeskirjad, mis puudutavad liikmesriikidevahelist koostööd kriminaalmenetluse saatmisel ja vastuvõtmisel.

1.3.

Teiseks on ettepaneku eesmärk luua ühine digitaalne struktuur, mis võimaldab selliseid menetlusdokumente üle anda.

1.4.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunnustab komisjoni sellekohast algatust.

1.5.

Selle seadusandliku teksti teatavate aspektide osas leiab komitee siiski, et mõned punktid tuleks lisada ja mõnd punkti parandada.

1.6.

Seega on komitee seisukohal, et asjaomaste poolte põhiõigusi silmas pidades tuleks sõnaselgelt viidata nii Euroopa inimõiguste konventsioonile kui ka Euroopa Liidu põhiõiguste hartale, samuti muudele põhiõiguste kaitset edendavatele õigusaktidele.

1.7.

Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et kavandatavat süsteemi ei tohiks kasutada selleks, et võimaldada kahtlustatavatel/süüdistatavatel isikutel saada menetlusnormide kohaldamise kaudu mugavalt juurdepääs soodsamale õiguskorrale.

1.8.

Komitee tunneb heameelt otsuse üle võtta protsessi kiirendamiseks kasutusele ühised digivahendid ning on seisukohal, et nende vahendite loomiseks tuleks kasutada Euroopa vahendeid.

1.9.

Nagu varasemates arvamustes juba märgitud, tuleks siiski säilitada paberipõhise teabevahetuse kanal, pidades silmas neid, kellel ei ole eri põhjustel ligipääsu IT-ressurssidele.

1.10.

Komitee leiab, et kogu tõlkeprotsessis tuleks järgida ülimat täpsust ning et tehisintellekti või muude inimsekkumist mittehõlmavate mehaaniliste vahendite kasutamine ei tohiks olla lubatud.

1.11.

Komitee arvates tuleks õigusaktidega sätestada poolte õigus esitada kõrgemale kohtule kaebus menetlusdokumentide ebarahuldava tõlke tõttu.

1.12.

Nagu komitee on oma varasemates arvamustes märkinud, peab ta vajalikuks pakkuda koolitust kõigile selles valdkonnas töötavatele spetsialistidele, samuti teistele sidusrühmadele, näiteks tõlkijatele.

1.13.

Komitee leiab, et kõnealuse määruse kohaldamise korral tuleks ette näha meetod negatiivsete kohtualluvuse konfliktide lahendamiseks.

1.14.

Komitee rõhutab, et tuleks kõrvaldada võimalus, mille kohaselt võib taotlev asutus menetluse üleandmise heakskiitmise korral saata kogu toimiku asemel üksnes osa toimikust.

1.15.

Sellega välistatakse igasuguse meelevaldsuse võimalus, mis võib juhtumite osalise üleandmise korral hõlpsasti tekkida.

2.   Arvamuse taust

2.1.

Isikute, kapitali, kaupade ja teenuste vaba liikumise ühtse ala negatiivne külg on see, et sellega luuakse piiriülene ala, kus on võimalik tegelda kuritegevusega.

2.2.

Inimühiskonnad on juba ammustest aegadest alates delegeerinud riigile õiguse karistada neid, kes rikuvad seadust ja panevad toime kuritegusid, selmet kasutada eraõiguslikku, kättemaksuseadusel (lex talionis) või põhimõttel „silm silma, hammas hamba vastu“ rajanevat õigussüsteemi.

2.3.

Ius puniendi olemasolu, st riigi võimalus karistada neid, kes tema territooriumil rikuvad tema seadusi ja panevad sellega toime kuritegusid või kes välisriigi territooriumil panevad toime kuritegusid selle kodanike vastu, on riigi suveräänse võimu olemuslik ja keskne tunnus (1).

2.4.

See on riikide jaoks nii oluline suveräänne võim, et enamiku põhiseadustega reserveeritakse ja antakse parlamendile ainupädevus selles valdkonnas õigusakte vastu võtta.

2.5.

Riigipoolse ius puniendi kasutamisega, mis selle maksimaalsel kohaldamisel võib viia isiku vabaduse võtmiseni, peab siiski alati kaasnema tugev kodanike põhiõiguste kogum, et kaitsta kodanikke võimalike kuritarvituste või meelevaldsuse eest, mis on iseloomulik neile, kes ei austa õigusriigi põhimõtet.

2.6.

Nagu eespool märgitud, tekitab ühtse turu olemasolu kriminaalõiguse jõustamisel mitmeid väljakutseid.

2.7.

Sellise piiriülese ala olemasolu, kus isikud, kapital, kaubad ja teenused liiguvad vabalt riikide vahel, võib samalaadse riikidevahelise kurjategijatele süüdistuse esitamise süsteemi puudumisel võimaldada kuritegelikku tegevust eri territooriumidel ilma asjakohase karistuseta või luua kurjategijatele tõelised varjupaigad.

2.8.

Euroopa integratsiooni edenedes muutus vajadus suurema koostöö järele julgeoleku ja kriminaalõiguse valdkonnas pakilisemaks. Esialgu saavutati see mitmesuguste väljaandmist ja õigusalast koostööd käsitlevate lepingute (2) sõlmimisega liikmesriikide vahel ja lõpuks lisati see küsimus Euroopa Liidu toimimise lepingusse, seda nii ELi ja liikmesriikide jagatud pädevuse raames kui ka vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomise sätestamisega kogu Euroopa Liidus (3).

2.9.

Seega on see arenemas õigusalasel koostööl ja riikide vahel väljaandmise kohta sõlmitud lepingutel põhinevast valitsustevahelisest koostöövormist – milles otsustusõigus on jagatud täidesaatva ja kohtuvõimu vahel – koostöösüsteemiks, milles otsustusõigus kuulub pädevatele õigusasutustele ilma täitevvõimu sekkumiseta. Täitevvõim on erinevalt väljaandmismenetlusest sellest protsessist täielikult välja jäetud.

2.10.

Nagu juba öeldud, on see paradigma muutus sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingus. Muutuse nurgakivi on kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise põhimõte (4).

2.11.

Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala olemasolu Euroopa Liidus on aga võimalik ainult juhul, kui on tagatud tasakaal vabaduse, turvalisuse ja õiguse põhimõtete vahel. Vastasel korral võidakse iga kodaniku põhiõigusi, vabadusi ja tagatisi illusoorse ja totalitaarse julgeoleku ja õiguse nimel kahjustada.

2.12.

Usalduse loomiseks vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise suhtes peavad liikmesriigid austama kodanike põhiõigusi võrdsel või samaväärsel viisil, et tagada tunnustava riigi pädeva asutuse kindlus ja usaldus tunnustatud kohtuotsuse jõustamise vastu.

2.13.

Seda vastastikuse tunnustamise põhimõtet rakendati esmakordselt kriminaalõiguse valdkonnas Euroopa vahistamismääruse (5) ja seejärel muude samalaadsete õigusaktide, näiteks Euroopa uurimismääruse (6) kontekstis.

2.14.

Euroopa vahistamismääruse süsteemi raames nähakse ette vastastikuse tunnustamise põhimõte ja austatakse samal ajal kodanike õigusi, vabadusi ja tagatisi (7).

3.   Üldised märkused

3.1.

Sarnaselt Euroopa vahistamismäärusega on vaatlusalune ettepanek, millega reguleeritakse kriminaalmenetluse ühest liikmesriigist teise üleandmist, vahend tõhusamaks ja kiiremaks võitluseks piiriülese kuritegevuse, sealhulgas organiseeritud kuritegevuse vastu.

3.2.

Erinevalt Euroopa vahistamismääruse süsteemist püüab komisjon kõnealuse ettepanekuga luua kogu Euroopa Liidu jaoks ühtse, vahetult kohaldatava õigusalase koostöö vahendi.

3.3.

Selle uue määrusega püütakse kõrvaldada lüngad Euroopa vahistamismääruse süsteemis, parandada Euroopa kriminaalõigust ja muuta see tõhusamaks, näiteks vältides samu kuritegusid ja samu isikuid rohkem kui ühes liikmesriigis puudutavate menetluste dubleerimist, ning hoida ära ja vähendada süüdistuste esitamata jätmisest tulenevate karistuseta jäämise juhtumeid.

3.4.

Seda ei ole aga võimalik saavutada ilma põhi- ja üksikisiku õiguste range järgimiseta kogu menetluse vältel, eelkõige kõige haavatavamate, puuetega inimeste ja laste puhul.

3.5.

Teiseks on kõnealuse määruse ettepaneku eesmärk suurendada õiguskindlust kohtumenetluste üleandmisel liikmesriikide vahel.

3.6.

Komitee peab oluliseks kõiki algatusi, mille eesmärk on võidelda piiriülese kuritegevuse, eelkõige organiseeritud kuritegevuse vastu liikmesriikides (8).

3.7.

Euroopa Liidu territooriumil tegutsevad kuritegelikud organisatsioonid, kelle tegevus on Euroopa ühiskonnale äärmiselt kahjulik, eeldavad jõulist ühist reageerimist. Selle puudumine toob kaasa karistamatuse, mis ei ole mingil juhul soovitav.

3.8.

Komitee arvates on komisjoni valitud õigusakti liik – määrus – julge otsus. Kuigi tegemist on liikmesriikide ja Euroopa Liidu jagatud pädevusalasse kuuluva küsimusega, (9) on see liikmesriikide jaoks äärmiselt tundlik teema, mis, nagu eespool kirjeldatud, on loomupärane osa riigi suveräänsusest.

3.9.

Komitee leiab siiski, et valitud vahend on õige, kuna see on ainus viis saavutada kõigis liikmesriikides menetluste ühtlustamine (10).

3.10.

Nagu on märgitud kõnealuse seaduseelnõu seletuskirjas, saab piiriülese kuritegevuse vastu tõhusalt võidelda üksnes siis, kui kriminaalmenetluse üleandmise kohta on välja töötatud ühised eeskirjad.

3.11.

Komitee leiab, et kõnealuses määruse ettepanekus on saavutatud kodanike põhiõiguste kaitse nii kahtlustatavate/süüdistatavate kui ka ohvrite seisukohast, olgu selleks siis üleandmisest keeldumise tavapärased põhjused või kahtlustatavate/süüdistatavate isikute ja ohvrite õigus olla ära kuulatud ja kaebus esitada.

3.12.

Komitee on siiski veendunud, et määruse ettepanek peaks sisaldama sõnaselget viidet nii Euroopa inimõiguste konventsioonile kui ka Euroopa Liidu põhiõiguste hartale, samuti muudele põhiõiguste kaitset edendavatele õigusaktidele (11).

3.13.

Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et võimalus anda kriminaalmenetlus üle riigilt, kus rakendatakse seaduslikkuse põhimõtet, (12) riigile, kus rakendatakse otstarbekuse põhimõtet, (13) võib olla tegur, mis soosib kuriteo toimepanijat, võimaldades tal saada soodsama karistuse, mis võib omakorda olla kahjulik kõnealuse õigusaktiga taotletavaid eesmärke silmas pidades (14).

3.14.

Komitee arvates on äärmiselt positiivne, et juhtumid antakse liikmesriikide õigusasutuste vahel üle digitaalsete menetluste teel.

3.15.

Samas tuleks tagada võimalus kasutada paberipõhist teabevahetust ning kindlustada, et teave on kättesaadav kõigile, eelkõige kõige haavatavamatele isikutele (15).

3.16.

Komitee rõhutab siiski, et selleks ei piisa ühtsetel eeskirjadel põhinevast ühise rakenduse loomisest. ELi tasandil tuleks luua kõigile liikmesriikidele ühine tugev taristu, mis on koostalitlusvõimeline liikmesriikides kasutatavate eri süsteemidega.

3.17.

Nagu varasemates arvamustes (16) juba märgitud, on komitee seisukohal, et seda investeeringut tuleks rahastada ELi vahenditest.

3.18.

Nagu on juba märgitud teistes arvamustes, (17) leiab komitee, et kõnealuse õigusakti nõuetekohase kohaldamise tagamiseks on vaja koolitada spetsialiste nii selles valdkonnas kui ka kogu selle digitaalse süsteemi kasutamise alal, millega toetatakse juhtumite üleandmist liikmesriikide vahel.

3.19.

Sellises koolituses tuleks arvesse võtta kahtlustatavate/süüdistatavate isikute, tunnistajate ja haavatavate ohvrite iseärasusi ja vajadusi.

3.20.

Kuigi koolitus peaks olema suunatud eelkõige kohtunikele ja prokuröridele, leiab komitee, et oluline on pakkuda ulatuslikumat koolitust ka teistele kohtumenetluse olulistele osalejatele, sealhulgas juristidele ja tõlkijatele (18).

3.21.

Komitee rõhutab, et kõigi toimikusse kuuluvate dokumentide tõlked peaksid olema võimalikult täpsed ja usaldusväärsed.

3.22.

On oluline, et liikmesriigid tagaksid igas toimikus olevate dokumentide tõlgete usaldusväärsuse.

3.23.

Komitee leiab, et määruse ettepanekusse tuleks lisada säte, millega keelatakse tõlkimine mehaaniliste või IT-põhiste vahendite abil või tehisintellekti kasutades.

3.24.

Inimsekkumiseta tehtud tõlked võivad viia ekslike järeldusteni ning selle tulemusena puudulike kohtumenetluste ja valede otsusteni.

3.25.

Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et menetluse osaks olevate dokumentide tõlkimisega seotud kuludega võib kaasneda olukord, kus tõlke kvaliteet osutub nõutust madalamaks, mille tulemuseks on menetluses osalevate isikute õiguste ja tagatiste vähenemine.

3.26.

Komitee leiab, et kahtlustatavatel/süüdistatavatel isikutel ja ohvritel peaks olema õigus esitada juhtumi tõlkega seotud küsimustes vaidlustus või juhtum sellega seoses edasi kaevata.

3.27.

Lõpetuseks esitab komitee kaks kokkuvõtvat märkust.

3.28.

Määruse ettepanekus ei pakuta lahendust negatiivse kohtualluvuskonflikti korral.

3.28.1.

Teisisõnu, kui taotluse saanud liikmesriigi õigusasutus keeldub menetluse üleandmisega nõustumast, võib juhtuda, et süüdistust ei esitata, kuna mõlema asjaomase liikmesriigi ametiasutused leiavad, et nad ei ole pädevad kriminaalmenetlust läbi viima.

3.28.1.1.

Sellistel juhtudel tuleks komitee arvates nende konfliktide lahendamiseks ette näha kohtumenetlus, mis võiks hõlmata Euroopa Liidu Kohtule pädevuse andmist selliste konfliktide lahendamiseks.

3.28.2.

Lõpetuseks märgib komitee, et pärast kriminaalmenetluse üleandmisega nõustumist peaks taotlev asutus edastama kõik juhtumi originaaldokumendid koos nende tõlkega või dokumentide koopiad.

3.28.2.1.

Seepärast usub komitee, et viide võimalusele edastada ainult menetluse „asjakohased osad“ tuleks välja jätta, kuna see ohustab kahtlustatavate/süüdistatavate isikute õigust kaitsele ja ohvrite õigusi.

3.28.2.2.

Sellega kõrvaldatakse kiusatus saata meelevaldselt üksnes menetlusdokumente, mis võivad olla ühe või teise poole jaoks kasulikumad.

---

(1)  Tuleb märkida, et välisriigi õiguse kohaldamine konkreetsel territooriumil toime pandud kuritegude suhtes on selle territooriumi kodanike jaoks alati olnud riigi suveräänsuse kadumise selge väljendus. Näiteks võib tuua olukorra Hiinas 19. sajandi lõpus, mil eurooplased sundisid Hiina riiki lubama nende riikide kodanike üle kohut mõista eraõiguslikult ja vastavalt nende päritoluriigi seadustele.

(2)  Vt sellega seoses 1957. aasta väljaandmise Euroopa konventsioon, 20. aprilli 1959. aasta kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsioon, 15. mai 1972. aasta kriminaalmenetluse ülevõtmise Euroopa konventsioon, Schengeni lepingu rakendamise konventsioon ning arvukad mitme- ja kahepoolsed väljaandmist käsitlevad lepingud, mis on sõlmitud eri liikmesriikide vahel.

(3)  Vt ELi toimimise lepingu artikli 3 lõige 2 ja artikli 4 lõike 2 punkt j ning V jaotis, eelkõige artiklid 67 ja 82.

(4)  Kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise põhimõte, mis on sätestatud ELi toimimise lepingu artikli 67 lõikes 3, seisneb lõppkokkuvõttes selles, et ühe liikmesriigi pädev asutus tunnustab teise liikmesriigi pädeva asutuse kohtuotsust, mille mõju tunnustamise riigis on eeldatavasti samaväärne selle otsuse mõjuga, mille teeks selle riigi pädev asutus (vt Manuel Monteiro Guedes, Do mandado de detenção europeu, lk 65, Almedina, Coimbra, 2006). Kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise põhimõte on vastuolus väljaandmist käsitlevatele lepingutele omase topeltkaristatavuse põhimõttega ning tähendab, et väljaandmiseks tuleb kahtlustatavale või süüdistatavale isikule süüks pandud teod kvalifitseerida kuriteoks kas taotluse esitanud riigi või taotluse saanud riigi õiguse alusel.

(5)  Euroopa vahistamismääruse kohta vt nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsus 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse kohta (EÜT L 190, 18.7.2002, lk 1), mida on muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK, millega muudetakse raamotsuseid 2002/584/JSK, 2005/214/JSK, 2006/783/JSK, 2008/909/JSK ning 2008/947/JSK, edendades seeläbi isikute menetlusõigusi ja tõhustades selliste otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamist, mis tehakse, kui asjaomane isik ei viibi isiklikult kohtulikul arutelul (ELT L 81, 27.3.2009, lk 24).

(6)  Euroopa uurimismääruse kohta vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiiv 2014/41/EL, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades (ELT L 130, 1.5.2014, lk 1).

(7)  See kajastub selgelt Euroopa vahistamismääruse täitmisest keeldumise põhjustes, millele tunnustava riigi pädev asutus võib tugineda, vahistamismääruse enda kohaldamise piirides ja lisaks kahtlustatavale/süüdistatavale isikule menetlusõiguste kehtestamises.

(8)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuses teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Õigusemõistmise digipööre Euroopa Liidus. Võimalusterohked töövahendid“ “ (COM(2020) 710 final) (ELT C 286, 16.7.2021, lk 88) märgib komitee, et „õiguse digipööre on oluline viis, kuidas tagada liikmesriikide ametiasutuste vahel tegelik koostöö võitluses kuritegevuse vastu, mis kahjustab tõsiselt Euroopa Liitu“.

(9)  Vt ELi toimimise lepingu artikli 4 lõike 2 punkt j.

(10)  See võib viia föderaliseerumisprotsessini, kus tuleb hoolitseda selle eest, et austatakse kõigi riikide rahvuslikke tundeid.

(11)  Oluline on sätestada kaitstavate põhiõiguste käsitused, olenemata asjaolust, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 51 nõutakse, et liikmesriigid austaksid neid õigusi liidu õiguse kohaldamisel, olenemata sellest, kas tegemist on esmase või teisese õigusega.

(12)  Õigusdoktriinis on seaduslikkuse põhimõte kriminaalmenetluses määratletud kui õigusasutuse juriidiline kohustus esitada süüdistus, ilma et tal oleks võimalik määrata karistus kahtlustatava/süüdistatava isikuga läbirääkimiste teel.

(13)  Erinevalt seaduslikkuse põhimõttest võimaldab otstarbekuse põhimõte kriminaalmenetlust läbiviival õigusasutusel pidada kahtlustatava/süüdistatava isikuga läbirääkimisi määratava karistuse ulatuse üle, kusjuures kohtu roll piirdub saavutatud kokkuleppe allkirjastamisega.

(14)  Kõnealust määruse ettepanekut ei tohi kasutada vahendina, mis võimaldab kahtlustatavatel/süüdistatavatel isikutel „pehmendada“ nende suhtes uurimisetapis kohaldatavaid kohtulikke sunnivahendeid või neile vähendada võimaliku määratava karistuse ulatust.

(15)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemadel „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb digipööret õigusalase koostöö ning piiriüleste tsiviil-, kaubandus- ja kriminaalasjadega seotud õiguskaitse kättesaadavuse vallas ning millega muudetakse teatavaid õigusalast koostööd käsitlevaid õigusakte“ (COM(2021) 759 final – 2021/0394 (COD)) ja „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu direktiivi 2003/8/EÜ, nõukogu raamotsuseid 2002/465/JSK, 2002/584/JSK, 2003/577/JSK, 2005/214/JSK, 2006/783/JSK, 2008/909/JSK, 2008/947/JSK, 2009/829/JSK ja 2009/948/JSK ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/41/EL seoses õigusalase koostöö digiteerimisega“ (COM(2021) 760 final – 2021/0395 (COD)) (ELT C 323, 26.8.2022, lk 77).

(16)   ELT C 286, 16.7.2021, lk 88.

(17)   ELT C 323, 26.8.2022, lk 77 ja ELT C 286, 16.7.2021, lk 88.

(18)  Vt sellega seoses teatis „Õigusemõistmise tagamine ELis – Euroopa õigusalase koolituse strateegia aastateks 2021–2024“ (COM(2020) 713 final).