EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 52023AE0863

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „HIVga seotud häbimärgistamise vastu võitlemise meetmed“ (ettevalmistav arvamus eesistujariigi Hispaania taotlusel)

EESC 2023/00863

ELT C 293, 18.8.2023, p. 34–41 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, GA, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

18.8.2023   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 293/34


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „HIVga seotud häbimärgistamise vastu võitlemise meetmed“

(ettevalmistav arvamus eesistujariigi Hispaania taotlusel)

(2023/C 293/06)

Raportöör:

Pietro Vittorio BARBIERI

Kaasraportöör:

Nicoletta MERLO

Nõukogu eesistujariigi Hispaania taotlus

kiri, 8.12.2022

Õiguslik alus

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304

(ettevalmistav arvamus)

Vastutav sektsioon

tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon

Vastuvõtmine sektsioonis

31.5.2023

Vastuvõtmine täiskogus

14.6.2023

Täiskogu istungjärk nr

579

Hääletuse tulemus

(poolt/vastu/erapooletuid)

201/0/6

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee väljendab heameelt eesistujariigi Hispaania algatuse üle kaotada 2030. aastaks Euroopas HIVga seotud häbimärgistamine ja diskrimineerimine. See küsimus on liiga kauaks tähelepanuta jäetud, kuigi olemasolevad andmed näitavad ühemõtteliselt, et viiruse negatiivsed tagajärjed avalduvad jätkuvalt maailma eri osades, konkreetsetes sotsiaalsetes oludes ja peamistes riskirühmades. Seetõttu jagab komitee eesistujariigi Hispaania seisukohta, et HIVga seotud häbimärgistamise ja diskrimineerimise lõpetamist tuleks pidada üheks ELi tegevuskava poliitiliseks prioriteediks.

1.2.

Ka komitee arvates on vaja Euroopa institutsioonide kõrgetasemelist deklaratsiooni, mis esitataks Euroopa Parlamendile 1. detsembril 2023. Komitee toetab seda deklaratsiooni ja annab selle väljatöötamisse oma panuse igal võimalikul tasandil ja viisil ning kõigi foorumite kaudu.

1.3.

Häbimärgistamise, diskrimineerimise ja valede stereotüüpide kaotamiseks on komitee arvates oluline edendada eelkõige koolides teadlikkuse suurendamist, koolitus- ja teavitustegevusi, kaasates organiseeritud kodanikuühiskonda ning noorte- ja üliõpilasorganisatsioone.

1.4.

Selleks, et jõuda laiema elanikkonnani, on tarvis määratleda ja kõrvaldada kokkupuute-eelse profülaktilise raviga seonduvad tõkked, et parandada juurdepääsu ravimitele ning teha edusamme kokkupuute-eelse profülaktilise ravi (PrEP) rakendamisel, kiirendamaks edusamme AIDSi epideemia lõpetamiseks 2030. aastaks. Ennetavatel meetmetel, nagu kokkupuute-eelne ja -järgne profülaktika ning HIV-ravi ennetusena, võib olla märkimisväärne mõju HIV ja muude sugulisel teel levivate nakkuste tõrjele.

1.5.

HIVga nakatunutel peavad olema võrdsed võimalused töömaailmale juurde pääseda ja ametialaselt areneda. Samuti peaks neil olema võimalik kasutada erikorda, näiteks paindlikku tööaega või pikemat puhkust tagatud konfidentsiaalsusega tervisekontrolli eesmärgil.

1.6.

Komitee rõhutab, kui oluline on võtta konkreetseid meetmeid peamiste riskirühmade heaks: HIV-epideemiaga tõhusaks tegelemiseks peavad need elanikkonnarühmad saama sihipärast teavet ja osa institutsiooniliselt ellu viidud ennetusprogrammidest, et konkreetsed teenused jõuaksid nendeni ennetavalt, võimalusel valitsusväliste kogukonnapõhiste organisatsioonide kaudu.

1.7.

Võttes arvesse asjaolu, et Ukrainas on Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia piirkonna suuruselt teine AIDSi epideemia, rõhutab komitee, kui oluline on, et vastuvõtvad riigid tagaksid Ukraina pagulastele järjepideva ja tasuta HIV-testimise ja -ravi, olenemata elanikustaatusest. See suurendaks võimalust, et nad jõuavad testimisele. Kuna enamik pagulasi on naised ja lapsed, võib laiendatud testimine haiglates, esmatasandi tervishoiuasutustes ja kogukondlikes hoolekandeasutustes olla kõige sobivam raamistik Ukraina pagulaste jaoks.

1.8.

Retroviirusevastane ravi (ART) võib HIVga nakatunud inimeste tervise parandamisel ja HIV edasikandumise tõhusal ennetamisel mängida topeltrolli, kuna see on väga tõhus HIV-viiruskoormuse allasurumisel.

1.9.

HIV-nakkuse õigeaegne diagnoosimine, ravi varajane algus ja ravi jätkamine (järjepidevus) on nakkuse leviku tõkestamise nurgakivid. Kuna mitmed riigid on eesmärgi juba saavutanud, nõuab komitee, et 2030. aastaks saavutataks kõigis riikides ambitsioonikam uus eesmärk suurendada testimise, ravi ja viroloogilise allasurumise määra 95 %-ni.

1.10.

Nii järjepidev hooldus kui ka järjepidev ennetamine võivad sünergiliselt olla terviklik vastus HIV-epideemia vastu võitlemiseks ning seetõttu tuleks neid arendada ja rakendada.

1.11.

Komitee kutsub üles looma uusi ja uuenduslikke strateegiaid, et parandada varajast diagnoosimist ja suurendada inimeste teadlikkust enda nakatumisest, laiendades mitmekesiseid ja kasutajasõbralikke lähenemisviise laiemalt kättesaadavatele HIV-testimise viisidele, nagu kiirtestimine, kogukonnatestimine ja enesetestimine, ning integreeritud lähenemisviisi HIV- ning B- ja C-hepatiidi testimisele.

1.12.

Kogukondadel on oluline roll HIV-le reageerimisel: nad edendavad vastutust, ajendavad ennetustegevusi, viivad ellu meetmeid ja aitavad kaasa uuendustele, mis on kestliku arengu jaoks üliolulised.

1.13.

Nende eesmärkide saavutamisel tehtavate edusammude toetamiseks ja kiirendamiseks kutsub komitee üles tegema täiendavaid jõupingutusi uute programmide väljatöötamisel ja elluviimisel, et laiendada teadmisi HIV-positiivsuse ja raviga kaetuse kohta, et vähendada viiruse levikut ja seega HIV edasikandumist ning piirata põhjuseid diskrimineerimiseks, nt juurdepääsul tööhõivele või finantsteenustele.

2.   HIV Euroopas

2.1.

HIV edasikandumine on endiselt suur rahvatervise probleem, mis mõjutab maailmas enam kui 36 miljonit inimest, kellest 2,3 miljonit elab Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) Euroopa piirkonnas, eelkõige piirkonna idaosas. 2021. aastal diagnoositi Euroopa piirkonnas HIV ligikaudu 107 000 inimesel, sealhulgas ligikaudu 17 000 inimesel ELis/EMPs. HIV-diagnooside arv on alates 2012. aastast vähenenud. 2020. ja 2021. aastal täheldati HIV diagnoosimisel märkimisväärset vähenemist (- 24 %), võimalik, et COVID-19 pandeemia mõju tõttu terviseteenuste kasutamisele ja/või vähenenud edasikandumise tõttu tänu COVID-19 pandeemia ajal kehtestatud rahvatervise meetmetele.

2.2.

HIV mõjutab Euroopas ebaproportsionaalselt palju sotsiaalselt tõrjutud elanikkonnarühmi ja inimesi, kelle käitumine on sotsiaalselt häbimärgistatud, näiteks veenisiseseid uimasteid kasutavad inimesed ja nende seksuaalpartnerid, mehed, kes seksivad teiste meestega, transsoolised inimesed, seksitöötajad, vangid ja rändajad.

2.3.

Andmed kajastavad WHO Euroopa piirkonna riikide erinevaid epideemiamustreid ja suundumusi: ELis/EMPs ja piirkonna läänepoolses osas on peamine edasikandumise viis seksuaalne edasikandumine meeste vahel, samal ajal on idapoolses osas peamisteks edasikandumise viisideks heteroseksuaalne edasikandumine ning veenisiseste uimastite kasutamine.

2.4.

HIV hiline diagnoosimine on endiselt probleem enamiku piirkonna riikide jaoks: üle 50 % said HIV-diagnoosi, kui nende CD4 rakkude arv oli väiksem kui 350/mmc.

3.   Ukraina pagulaste HIV-ravi järjepidevus

3.1.

Alates sõja algusest 24. veebruaril 2022 on rohkem kui 13,5 miljonit inimest riigisiseselt ümber asunud või olnud sunnitud põgenema pagulasena naaberriikidesse, sealhulgas HIVga nakatunud inimesed (hinnanguliselt 10 000 –30 000 inimest) ja peamised riskirühmad.

3.2.

Ukrainas levib Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia piirkonna suuruselt teine AIDSi epideemia. Uute HIV-diagnooside arv suurenes 14 240-lt 2016. aastal 16 270-le 2019. aastal ja langes 2020. aastal 15 660-le, tõenäoliselt COVID-19 kriisi tõttu. Seireandmete põhjal olid 9 000–10 000 neist heteroseksuaalse kontakti juhtumid ja ligikaudu 5 000 veenisiseste uimastite tarbimise juhtumid.

3.3.

Enne sõja algust tegi riik AIDSi-vastases võitluses suuri edusamme: HIV-hooldust ja -ravi osutati kogu riigis tasuta riiklikes HIV-kliinikutes ning üha rohkem HIVga nakatunud inimesi sai retroviirusevastast ravi (ART). 2021. aastal said hinnanguliselt 240 000st HIVga nakatunud inimesest (0,6 % Ukraina elanikkonnast) retroviirusevastast ravi enam kui 150 000 (62 %), ja 94 % ravi saanud inimestest viirus taandus.

3.4.

ÜRO asutused ja partnerid, näiteks ÜRO HIV- ja AIDSi-vastase ühisprogrammi (UNAIDS) hädaabifond, on riigis kohapeal teinud tihedat koostööd kohalike ametiasutustega, et jõuda abivajajateni ja neid aidata. Viimasel ajal on nad toimetanud humanitaarabi riigi raskelt kannatada saanud territooriumidele, mis on muutunud alles hiljuti ligipääsetavaks. Valitsus-, kodanikuühiskonna ja rahvusvaheliste organisatsioonide koalitsioon oli ja on jätkuvalt Ukraina tõhusa HIV-vastase võitluse nurgakivi sõja ajal.

3.5.

UNAIDS jätkab HIV-ennetuse, -testimise, -ravi, -hoolduse ja -tugiteenuste pakkumist sõjast mõjutatud ja konflikti tõttu ümberasunud inimestele kõikjal Ukrainas.

3.6.

2022. aasta juulis avaldatud Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) dokumendis (1) tuuakse välja peamised kaalutlused, mida tuleb arvesse võtta otsuste tegemisel ja teenuste praktilisel rakendamisel, et säilitada HIV-ravi kvaliteedistandardid Ukraina pagulastele, eelkõige see, kui oluline on vastuvõtvate riikide jaoks tagada Ukraina pagulastele järjepidev ja tasuta HIV-testimine ja -ravi, olenemata elukohastaatusest, et suurendada nende testimisele jõudmise võimalust, sest piiratud juurdepääs retroviirusevastasele ravile suurendab haiguste, surma, resistentsete tüvede tekkimise ja võimaliku edasikandumise ohtu. Kuna enamik pagulasi on naised ja lapsed, võib laiendatud testimine haiglates, esmatasandi tervishoiuasutustes ja kogukondlikes hoolekandeasutustes olla kõige sobivam raamistik Ukraina pagulaste jaoks.

4.   HIV maailmas

4.1.

Kogu maailmas valitseb tugev üksmeel, et nüüd on olemas vahendid AIDSi epideemia lõpetamiseks. Viimase kahe aastakümne jooksul on üha rohkem eri keskkondades läbi viidud uuringuid näidanud, et retroviirusevastane ravi võib mängida topeltrolli HIVga nakatunute tervise parandamisel ja HIV edasikandumise tõhusal ennetamisel (HIV-ravi ennetusena – TasP), sest see on väga tõhus HIV-viiruskoormuse allasurumisel (vähem kui 200 koopiat/ml).

4.2.

Viimastel aastatel on laialdaselt levinud strateegia, mille kohaselt on HIV-nakkuse õigeaegne diagnoosimine, ravi varajane algus ja ravi jätkamine (järjepidevus) nakkuse leviku tõkestamise nurgakivid. 2014. aastal seadis UNAIDS 90-90-90 eesmärgi (90 % HIVd põdevatest inimestest saavad diagnoosi, 90 % neist saavad ravi ja 90 %-l ravi saavatest patsientidest vireemia taandub). –Kui need eesmärgid saavutatakse, on 73 %-l kõigist HIVga nakatunutest viiruskoormus alla surutud ning nemad ei saa HIVd enam edasi anda.

4.3.

On tõendeid selle kohta, et 2020. aasta lõpuks on mitu erineva geograafilise asukoha, sissetulekutaseme ja epidemioloogiaga riiki juba eesmärgi saavutanud. Ekspertide arvates võivad need tulemused näidata, et 2030. aastaks on võimalik saavutada kõigi riikide jaoks ambitsioonikam uus eesmärk ning suurendada testimise, ravi ja viroloogilise allasurumise määra 95 %-ni. Selleks, et säilitada ja kiirendada edusamme nende eesmärkide saavutamisel HIV-epideemiale reageerimisel, on vaja täiendavaid jõupingutusi uute programmide väljatöötamisel ja rakendamisel, et laiendada teadmisi HIV-positiivsuse ja raviga kaetuse kohta (universaaltestimise ja -ravi lähenemisviis), et vähendada viiruse levikut ja seega HIV edasikandumist. Sellised uued programmid ei peaks keskenduma mitte üksnes rakendatavatele standardmeetmetele, vaid neid tuleks rakendada ka vastavalt HIVga nakatunud inimeste vajadustele ja konkreetsetele nõudmistele.

4.4.

Viimasel ajal pakutakse üha enam välja järjepideva HIV-ravi lähenemisviisile sarnanevat järjepideva HIV-ennetamise lähenemisviisi, mis on suunatud HIV-nakkuse riskiga elanikkonnarühmale. Sellega soovitakse tagada, et inimesed ei nakatu HIVga. Järjepidev HIV-ennetamine tugineb HIV-testimisele. HIVga nakatumata isikud suunatakse ennetusteenuste juurde, nendega tegeletakse pidevalt ning neil on juurdepääs riski vähendamise ja kondoomi järjepideva kasutamise alastele nõustamisteenustele, et ennetada HIVga nakatumist ja selle edasikandumist. Pidev tegelemine on oluline ka selleks, et tagada korduv HIV-testimine ja nakatumise korral varajane diagnoosimine. Äsja nakatunud isikud tuleb kiiresti suunata HIV-hooldus- ja -ravikeskustesse ning teavitada neid muudest ennetusmeetoditest, sealhulgas partnerite testimine, kondoomi kasutamine ja retroviirusevastased ravimid ennetuse eesmärgil. Mitmed uuringud on näidanud, et nii järjepidev hooldus kui ka ennetamine võivad sünergiliselt olla täielik vastus HIV-epideemia vastu võitlemiseks.

4.5.

Vaja on uusi ja uuenduslikke strateegiaid, et parandada varajast diagnoosimist ja suurendada inimeste teadlikkust enda nakatumisest, laiendades mitmekesiseid ja kasutajasõbralikke lähenemisviise laiemalt kättesaadavatele HIV-testimise viisidele, nagu kiirtestimine, kogukonnatestimine ja enesetestimine, ning integreeritud lähenemisviisi HIV- ning B- ja C-hepatiidi testimisele.

4.6.

WHO soovitab koostada tervikliku tervishoiuteenuste paketi HIV-ennetuseks, keskendudes eelkõige peamiste riskirühmadeni jõudmisele. Eriti oluline on HIV-ennetamise teenuste integreerimine seksuaal- ja reproduktiivtervise, vaimse tervise, seksuaalse ja soolise vägivalla ennetamise ja sellega tegelemise, uimastisõltuvuse ravi, C-hepatiidi ennetamise ja ravi, tuberkuloositõrje, vanglatervise, mittenakkuslike haiguste ning õigus- ja sotsiaalabiteenustega.

4.7.

Võimalus HIV-testimisele eri viisidel juurde pääseda võib anda erinevatele HIV-nakkuse suhtes haavatavatele elanikkonnarühmadele võimaluse saada õigeaegselt diagnoos.

4.8.

UNAIDS soovitab HIV-ennetuses kasutada kombineeritud ennetamise lähenemisviisi. Kuna ühest ennetusstrateegiast haiguse leviku piiramiseks ei piisa, nõuab lähenemisviis biomeditsiinilist, käitumuslikku ja struktuurilist sekkumist, mis on spetsiaalselt valitud ja kohandatud kohalikele vajadustele, vastavalt mõjutatud kogukondade ettepanekutele. Edu saavutamiseks peavad need meetmed olema koordineeritud, tõhusad, järjepidevad ja inspireeritud ühisest pühendumisest ühistele eesmärkidele.

5.   Kogukonna meetmed HIV vastu

5.1.

Ajalooliselt vaadelduna on UNAIDS (2) hästi dokumenteerinud ja tunnustanud HIVga nakatunute kogukondade, tõrjutud ja haavatavate elanikkonnarühmade, naiste ja noorte rolli HIV-teenuste osutamisel, teadusuuringutes ja ravimite väljatöötamises, propageerimises, sotsiaalses ja poliitilises vastutuses, ressursside mobiliseerimises ning sotsiaalsete ja inimõiguste kaitses. Viimased kolm aastakümmet on näidanud, et HIVga nakatunute kogukonnad ja sarnase taustaga rühmad on keskse tähtsusega tervisealase võrdsuse ja terviseteenuste rahastamise ning kõigi inimeste inimõiguste tunnustamise ja austamise tagamisel. Tervishoiusüsteemide ja universaalsete tervishoiuteenuste kvaliteeti ja tõhusat integreerimist saab tulemuslikumalt kavandada, rakendada ja säilitada, kui selle keskmes on HIVga nakatunute kogukonnad ja sarnase taustaga rühmad. Kogukondade juhtimine ja kaasamine on otseselt aidanud kogu maailmas parandada HIV-ravi ja -ennetuse ning tugi- ja hooldusteenuste kättesaadavust.

5.2.

Kogukondadel on oluline roll HIV-le reageerimisel: nad edendavad vastutust, ajendavad ennetustegevusi, viivad ellu meetmeid ja aitavad kaasa uuendustele, mis on kestliku arengu jaoks üliolulised. Kogukonna juhitud teenuste osutamise platvormid on sageli tõhusamad kui ametlikud tervishoiuasutuste platvormid, kui jutt käib tõrjutud ja alateenindatud elanikkonnast, eriti piirkondades, kus häbimärgistamine ja diskrimineerimine on laialt levinud. Kogukonna juhitud organisatsioonid on heas positsioonis, et selgitada välja lüngad teenustes, piirangud, mis takistavad teenuste osutamist ja kasutuselevõttu. Samuti teavad nad, kuidas saaks tunnustada teenuseid üksikisiku põhiõiguste osana ning muuta need inimesekesksemaks, mugavamaks ja tõhusamaks.

5.3.

Kogukonnal (mida mõistetakse AIDSi vastu võitlevate valitsusväliste ühenduste ja organisatsioonide rühmana, mis tegeleb igapäevaselt HIVga nakatunud inimeste õiguste kaitsmisega) on oluline roll kõige haavatavamas ja ohustatud olukorras elanikkonnarühmade hääle kuuldavaks tegemisel. Samuti pakub kogukond tõhusaid lahendusi HIV/AIDSi epideemia ohjeldamiseks. See on nii edukas, et 2019. aastal pühendas Maailma Terviseorganisatsioon (UNAIDS) ülemaailmse AIDSi vastu võitlemise päeva (1. detsember) just kogukonnale, kasutades loosungit „Communities make the difference“ (Muutused algavad kogukonnast).

5.4.

Samuti tuleks kaaluda igas liikmesriigis vastu võetud erinevate tervishoiumeetmete ja õigusraamistike pideva järelevalve ja mõju hindamise tagamist sõltumatute ja erapooletute osalejate kaasamise kaudu, sealhulgas eesmärgiga tuua välja parimad tavad, mida jagada ja soovitada Euroopa tasandil.

5.5.

Teadlikkuse ja HIV-positiivsuse „normaliseerimise“ eesmärgi taustal soovitatakse austada iga inimese eraelu puutumatust nii tervishoiuasutustes juurdepääsul teenustele kui ka igapäevaeluga seotud valdkondades (kool, töö jne). Seetõttu peavad eeskirjad kõigis liikmesriikides olema suunatud HIVga nakatunud isikute põhiõiguste ja -vabaduste ning loomupärase väärikuse kaitse tagamisele.

5.6.

Häbimärgistamise, diskrimineerimise ja valede stereotüüpide kaotamiseks tuleks eelkõige koolides edendada teadlikkuse suurendamist, koolitus- ja teavitustegevusi, kaasates organiseeritud kodanikuühiskonda, nagu kohalikud ühendused ja kogukonnad ning noorte- ja üliõpilasorganisatsioonid.

6.   Kokkupuute-eelne profülaktiline ravi (PrEP) HIV-nakkuse ennetamiseks

6.1.

Kokkupuute-eelne profülaktiline ravi (PrEP) on biomeditsiiniline lähenemisviis HIV-ennetusele, mille raames võtavad inimesed, kellel on suur oht nakatuda HIVga, suukaudseid retroviirusevastaseid ravimeid. PrEPi efektiivsus on ettekirjutuste järgimise korral hästi dokumenteeritud. PrEP on oluline element kombineerivas ennetamises, mis on vajalik selleks, et saavutada kestliku arengu eesmärk lõpetada 2030. aastaks AIDSi epideemia, ning selle kasutamist soovitatakse riiklikes ja rahvusvahelistes suunistes. Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse arvamuse kohaselt peaksid ELi liikmesriigid kaaluma PrEPi integreerimist oma olemasolevatesse HIV-ennetusprogrammidesse, mis on suunatud peamistele riskirühmadele ja neile, keda HIV-nakkus kõige rohkem ohustab.

6.2.

Mitmes uuringus on kirjeldatud PrEPi aeglast kasutuselevõttu kliinikutes ja hooldust, mis jääb allapoole optimaalset taset. PrEPiga jätkamise tagamist on seostatud suurima mõjuga HIV esinemissagedusele, kuid paljud kasutajad lõpetasid PrEPi esimese aasta jooksul pärast ravi algust ning andmetest selgub, et ravi jätkasid vähem kui pooled. PrEPi katkestamise põhjused on erinevad: seksuaalkäitumise muutumine teatud eluperioodidel, ravimite negatiivsed kõrvaltoimed, aga ka madal riskitaju, hirm PrEPi ebapiisava kaitse ees, häbimärgistamise kogemine, igapäevases rutiinis ja ravimite võtmises esinevad häired, hind, kindlustuskatte ja rahalise toetuse puudumine ning sagedased arstivisiidid.

6.3.

PrEPi kättesaadavus Euroopas on lünklik, keerukas ja muutub pidevalt. PrEPi pakkumise geograafiline jaotus on Euroopas ja Kesk-Aasias väga erinev. Laiema elanikkonnani jõudmiseks on tarvis välja selgitada ja kõrvaldada PrEPi ees seisvad tõkked, et parandada juurdepääsu ravimitele ning teha edusamme PrEPi rakendamisel, eesmärgiga kiirendada edasiminekut AIDSi epideemia lõpetamisel 2030. aastaks.

6.4.

Ennetavatel meetmetel, nagu kokkupuute-eelne ja -järgne profülaktika ning HIV-ravi ennetusena, võib olla märkimisväärne mõju HIV ja muude sugulisel teel levivate nakkuste tõrjele.

7.   Peamised riskirühmad

7.1.

Vaatamata sellele, et viimastel aastakümnetel on saavutatud suurepäraseid tulemusi HIV-nakkuse vähendamisel maailma eri osades (AIDSi põhjustatud surmajuhtumite arv on märkimisväärselt vähenenud), ei ole HIV-ennetusmeetmete kombineeritud valik kaugeltki „universaalselt“ kättesaadav. Ning paikades, kus AIDSi ei ravita, levib HIVga nakatumine jätkuvalt ebaproportsionaalselt ja inimesed surevad endiselt.

7.2.

HIV-nakkus levib jätkuvalt elanikkonnarühmades, kelleni ennetusmeetmed erinevatel põhjustel ei jõua või kes pärast nakatumist ei saa tänapäeval kättesaadavat retroviirusevastast ravi kasutada. Neid rühmi, kes on HIV suhtes haavatavamad, nagu uimastisõltlased, seksitöötajad, homoseksuaalsed mehed ja mehed, kes on seksuaalsuhetes teiste meestega (MSMid), vangid, transsoolised inimesed, rändajad ja nende vastavad partnerid, nimetatakse peamisteks riskirühmadeks ning neid iseloomustab üldisest elanikkonnast suurem haigestumus ja suremus, väiksem juurdepääs tervishoiuteenustele, ühtlasi on neil oluline roll epideemia levikus. Kombineeritud HIV-ennetusteenused on praegu suutnud jõuda vaid vähem kui poolteni nendesse rühmadesse kuuluvatest inimestest, mis tõendab, et kõnealused elanikkonnarühmad on endiselt tõrjutud ja kõrvalejäetud, mis puudutab AIDSi-vastases võitluses tehtud hiljutisi edusamme.

7.3.

Nende allrühmade haavatavus võib sõltuda nii konkreetsetest tavadest kui ka raskustest juurdepääsul HIVga seotud teenustele vaesuse ning marginaliseerumisest ja isoleeritusest tingitud olude tõttu, mida kogetakse erinevates sotsiaalsetes kontekstides erinevatel põhjustel, näiteks kultuurilistel, usulistel ja isegi õiguslikel põhjustel.

7.4.

Selleks, et jõuda kergemini kõigi peamiste riskirühmadeni, sealhulgas äärealadel elavate inimesteni, tuleks levitada ja tugevdada tänavaüksuste kasutamist, sealhulgas põhiteenuste, näiteks kiirtestide pakkumiseks. Mobiilsed teenused võivad olla ka esmaseks kontaktiks üksikisikule tõhusama ja jätkusuutlikuma hoolduse pakkumisel sobivamates territoriaalsetes asukohtades inimeste puhul, kes elavad äärealadel või raskesti ligipääsetavates piirkondades.

7.5.

Mõnel juhul on naised veelgi ebasoodsamas olukorras kui mehed, nad on majanduslikult ebasoodsamas olukorras, neil ei ole alati võimalik seksist keelduda ning nad on sageli vägivallaohvrid (3). Muudes olukordades takistavad vaba juurdepääsu teenustele teatavate tavadega seotud diskrimineerimine ning eelarvamused, sallimatus või isegi homoseksuaalsust kriminaliseerivad karistusseadused. Väga sageli näeme ka erinevate haavatavust võimendavate tegurite kattumist.

7.6.

HIVga nakatunutel peavad olema võrdsed võimalused töömaailmale juurde pääseda ja ametialaselt areneda. Samuti peaks neil olema võimalik kasutada erikorda, näiteks paindlikku tööaega või pikemat puhkust tagatud konfidentsiaalsusega tervisekontrolli eesmärgil. Mõnes riigis keelatakse HIV-nakkusega inimestel töötada teatavatel töökohtadel, näiteks politseis, tolliteenistustes ja kinnipidamisasutustes (4). HIVga nakatunutel on kindlustuse, hüpoteeklaenude ja laenude taotlemisel endiselt raskusi ja neile kehtestatakse kõrgemad määrad, isegi kui mõnes liikmesriigis on võetud meetmeid, mis hõlbustavad raske terviseprobleemiga inimeste juurdepääsu ja piiravad nende määrade tõstmist. Komitee kutsub üles looma tingimusi, mis kajastavad ravi, tervise ja oodatava eluea paranemist. Sellistele finantsteenustele juurdepääsu parandamiseks tuleks kasutada ELi terviseandmeruumi kaudu kättesaadavat anonüümset statistilist tõendusmaterjali.

7.7.

COVID-19 epidemioloogiline hädaolukord on kogu maailmas avaldanud tervishoiusüsteemidele tohutut mõju, süvendades veelgi olemasolevat ebavõrdsust ja muutes WHO eesmärkide saavutamise raskemaks, eriti piiratud ressurssidega riikides. Samuti arvatakse, et häired ennetusmeetmetes on toonud kaasa HIV-juhtumite arvu vältimatu suurenemise sellises ulatuses, et tühistada kõik eelmistel aastatel tehtud jõupingutustega saavutatud edusammud.

7.8.

Euroopas mõjutab HIV kõige enam uimastisõltlasi, meestega seksivaid mehi ning rändajaid. Levimus on geograafiliselt erinev, sõltudes asjaomastest riikidest. HIV-epideemiaga tõhusaks tegelemiseks peavad need elanikkonnarühmad saama sihipärast teavet ning osa institutsiooniliselt ellu viidud ennetusprogrammidest, et konkreetsed teenused jõuaksid nendeni ennetavalt, võimalusel valitsusväliste kogukonnapõhiste organisatsioonide kaudu.

7.9.

Tervishoid on iga inimese võõrandamatu õigus (5). Seetõttu peab juurdepääs arstiabile ja HIVga nakatunud inimeste heaoluks vajalike kvaliteetsete teenuste ühtsele miinimumstandardile olema tasuta ja tagatud kõigile HIVga nakatunutele ilma diskrimineerimise ja piiranguteta, järgides rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni soovitusi, nagu kõigi muude haiguste puhul. Võrdsuse ja tõhususe põhimõtete järgimist tuleb hoolikalt jälgida ja kontrollida.

8.   Uimastisõltlased

8.1.

Veenisiseste uimastite tarvitamiseks kasutatavate nakkusega kokku puutunud esemete vahetamise tõttu on veenisisestest uimastitest sõltuvust alati seostatud HIV edasikandumisega. Kuid mitteveenisiseste uimastite tarvitamist võib seostada ka ebaturvalise seksuaalkäitumisega ning seega võimaliku HIVga, samuti muude sugulisel teel levivate haigustega nakatumise ja nende edasikandumise ohuga. Eelkõige seostatakse kõrge riskitasemega seksuaalkäitumisega sageli stimulantide, näiteks kokaiini, crack'i ja metamfetamiini kasutamist. Seetõttu ei tohiks alahinnata HIV sugulist ülekandumist uimastisõltlaste seas.

8.2.

2018. aastal oli enam kui 80 % Ida-Euroopa HIVga nakatumistest seotud uimastisõltlastega, kellest enamus olid väga noored ja naised. Noori naisi mõjutab see rohkem kui mehi, muu hulgas prostitutsiooni tõttu, mis on tihedalt uimastitarbimisega seotud. Lokaliseeritud HIV-epideemiaid on dokumenteeritud ka Lääne-Euroopas tõrjutud elanikkonnarühmade hulka kuuluvate süstivate uimastitarbijate seas.

8.3.

Vangide uimastitarbimise määr on kõrgem ja nende tarbimisharjumused, sealhulgas parenteraalne tarbimine, on kahjulikumad kui üldisel elanikkonnal, mis muudab vangistatud uimastisõltlased eriti haavatavaks.

8.4.

Testimise kättesaadavus on uimastisõltlaste jaoks vilets ja nad saavad suurema tõenäosusega hilinenud diagnoosi. Isegi Itaalias moodustasid HIV-testitud uimastisõltlased väikese osa kõigist uimastisõltlastele suunatud kohalike teenuste kasutajatest, kusjuures kalduvus pakkuda testimist HIVga seotud sümptomite puudumise korral on väike.

8.5.

Uimastitarbijate juurdepääs ravile on vaieldamatult väga väike, kuid riigiti siiski erinev. Hinnanguliselt saavad retroviirusevastast ravi ainult 8 % uimastsõltlastest ning ainult 20 % kõigist ravitavatest inimestest on uimastisõltlased. Võrreldes HIVga nakatunud üldrahvastiku osaga on uimastisõltlastel ka väiksem tõenäosus jõuda viiruskoormuse allasurumiseni. Selle põhjuseks on asjaolu, et suure tõenäosusega ei pea uimastisõltlased ravist kinni ning jätavad selle sageli üldse pooleli. See suurendab HIV-positiivsete uimastisõltlaste hulgas AIDSi põhjustatud surma ohtu.

8.6.

Kui soovime saavutada eesmärgi tagada HIV-ravi üldine kättesaadavus nii Euroopas kui ka mujal, on vaja tõhusamaid programme uimastisõltlasteni jõudmiseks.

9.   Teiste meestega seksivad mehed (MSMid)

9.1.

Üldiselt on MSMidel ehk teiste meestega seksivatel meestel HIVga nakatumise oht 27 korda suurem kui üldisel elanikkonnal (6). Mõned bioloogilised tegurid muudavad HIVga nakatumise lihtsamaks. Enamik MSMe nakatub HIVga kaitsmata anaalseksi tõttu, mis on kõige kõrgema riskitasemega HIVga nakatumise viis võrreldes teiste seksuaaltavadega. Selles elanikkonnarühmas võib HIV-levimust MSMide seas suurendada ka suur seksuaalpartnerite hulk ja meelelahutuslike uimastite, sealhulgas veenisiseste uimastite laialdane kasutamine (millega sageli kaasneb seks – nn keemiline seks).

9.2.

Retroviirusevastase ravi kättesaadavuse suurenemisel, mis on kaasa toonud märkimisväärse tagasimineku üldises HIV-levikus, ei ole MSMide puhul olnud samaväärset mõju. Vastupidi, paljudes lääneriikides on HIV-levimus selles elanikkonnarühmas viimastel aastatel suurenenud (7) ning järk-järgult on suurenenud ka MSMide vahelise ülekandumisega seotud juhtumite osakaal.

9.3.

Kondoomid aitavad ennetada HIV ning ka teiste sugulisel teel levivate nakkuste edasikandumist, kuid kondoomide kasutamine ei ole väga laialt levinud kultuuriliste, hariduslike ja tarnetõkete tõttu, mis kajastavad erinevaid sotsiaalseid olusid ja tervishoiuteenuseid.

9.4.

Paljudes riikides ning erinevates individuaalsetes olukordades on häbimärgistamise, homofoobia ja diskrimineerimise tõttu ennetusvahendite kättesaadavusel mitmeid takistusi, mis raskendab juurdepääsu tervishoiuteenustele ja asjakohasele teabele. On palju juhtumeid, kus karistusseadustega kriminaliseeritakse inimesi, kes on seksuaalsuhtes samast soost inimestega, sundides neid varjuma ja peitma oma seksuaalset sättumust või, mis veelgi halvem, oma identiteeti. Isegi kui seadused ei ole avalikult diskrimineerivad, takistab häbimärgistamine ja hirm inimesi HIVga seonduvaid teenuseid kasutamast, jättes nad teadmatusse olemasolevatest vahenditest HIV-nakkuse ennetamiseks.

9.5.

Häbimärgistamine mõjutab ka testide ja diagnooside kättesaadavust. Paljud MSMid on öelnud, et kardavad tervishoiutöötajate hukkamõistu ja lükkavad testimist edasi, mille tulemuseks on sageli hiline diagnoosimine. Kui nad ei ole oma nakkusseisundist teadlikud, ei ole neil juurdepääsu retroviirusevastastele ravimitele, mis lisaks nende tervise mõjutamise vähendaks ohtu, et haigus kandub edasi seksuaalpartnertitele.

9.6.

Paljud mehed on öelnud, et nad eelistaksid testimist väljaspool traditsioonilisi tervishoiuasutusi. Kogukonna pakutavad testimisprogrammid (valitsusvälised ühendused) võiksid erinevates olukordades olla suurepärane viis, kuidas toetada ennetustegevust ja teha kõrge nakatumise määraga paikades testimine kättesaadavaks kõige suurema riskitasemega inimestele.

9.7.

Selleks, et tagada 90-90-90 eesmärgi saavutamine ka MSMide hulgas, on oluline koostöö kogukondade ja institutsioonide vahel.

10.   Rändajad

10.1.

Hinnanguliselt on maailmas ligikaudu 231 miljonit rändajat. Ränne seab inimesed sotsiaal-majanduslike ja poliitiliste tegurite tõttu HIV-nakkuse suhtes äärmiselt haavatavasse olukorda ning mõnes riigis on see isegi tunnistatud kõige olulisemaks HIV-riskiteguriks. Rändajad seisavad igapäevaselt silmitsi takistustega, mis raskendavad juurdepääsu tervishoiu- ja sotsiaalteenustele. Eelkõige muudab rändajad HIV suhtes äärmiselt haavatavaks sotsiaalne tõrjutus.

10.2.

Enam kui kolmandik uutest HIV-diagnoosidest ELis puudutab rändajaid (8). Kuigi see arv väheneb, on pooled HIVga nakatunud rändajatest pärit endeemilistest riikidest (näiteks Sahara-tagusest Aafrikast), mis osutab nende päritolukontinendilt pärit nakkusele. Endiselt on üha rohkem tõendeid selle kohta, et märkimisväärne osa inimesi nakatub pärast rännet vastuvõtjariigis (9). Lisaks ei tohiks alahinnata nakatumise võimalust ajutise tagasipöördumise ajal päritoluriiki.

10.3.

Märkimisväärne osa HIVga nakatunud välismaalastest on naised. Kui uue HIV-diagnoosiga naiste osakaal ELi kodanike seas on 16 %, hüppab see arv välismaalaste, peamiselt Aafrika naiste seas 40 %-ni.

10.4.

Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse 2017. aastal avaldatud aruandest (milles keskenduti täielikult HIVga nakatunud rändajate temaatikale) nähtus, et Euroopas elavatel välismaalastel on keeruline HIV-ennetusteenustele ja HIV-testimisele ligi pääseda. Peamiste takistustena on teatatud häbimärgistamisest ja diskrimineerimisest, eelkõige inimeste puhul, kes on pärit nakkuse kõrge levimusega riikidest (sealhulgas häbimärgistamine ja diskrimineerimine tervishoiutöötajate poolt). Selle tulemusena saavad HIVd põdevad välismaalased diagnoosi hiljem kui Euroopa kodanikud, alles siis, kui ilmnevad juba immuunpuudulikkuse sümptomid. Pärast diagnoosi saamist on välismaalastel, eriti neil, kellel ei ole seaduslikku elamisluba, probleeme ka ravi kättesaadavusega. Viisteist riiki ei taga neile õiget retroviirusevastast ravi, jättes taas täitmata 2004. aastal Dublini konventsiooniga võetud kohustuse võidelda selliste kõige nõrgemate ja haavatavamate elanikkonnarühmade diskrimineerimise ja õiguste rikkumiste vastu, kes on alati olnud vähem kaitstud.

Brüssel, 14. juuni 2023

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Oliver RÖPKE


(1)  Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus, „Operational considerations for the provision of the HIV continuum of care for refugees from Ukraine in the EU/EEA“, 5. juuli 2022, Stockholm: ECDC, 2022.

(2)  2016. aastal kirjutasid maailma juhid alla ÜRO poliitilisele deklaratsioonile AIDSi epideemia lõpetamise kohta. Dokumendis tunnistati kogukondade olulist rolli toetustegevuses, AIDSi-vastaste meetmete koordineerimisel ja teenuste osutamisel. Lisaks tunnistasid nad, et kogukonna reageerimist HIV-le tuleb suurendada, ja võtsid endale kohustuse viia 2030. aastaks vähemalt 30 % teenustest kogukonna juhtimisele.

(3)  Kuigi EL allkirjastas Istanbuli konventsiooni 2017. aastal, ei ole mõned liikmesriigid seda veel ratifitseerinud.

(4)  Eeskirjad pärinevad sageli HIV-epideemia esimestest aastatest, mil edasikandumise kohta teati vähem ning puudus ravi.

(5)  Nagu on kirjas inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 25 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 35.

(6)  Kuigi HIVga nakatumise oht on MSMide puhul kogu maailmas suurem, on nakatumise määr geograafiliselt erinev: Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas on MSMide osakaal kõigis uutes HIVga nakatumise juhtumites 50 %, Ladina-Ameerikas 47 %, Ida-Euroopas, Aasias, Lähis-Idas ning Põhja-Aafrikas 20 % ning Aafrikas 12 %.

(7)  Lääne-Euroopas suurenes HIV-positiivsete arv MSMide hulgas aastatel 2010–2014 peaaegu 20 %. Itaalia meeste hulgast saavad enamiku uusi HIV-diagnoose MSMid.

(8)  Rändajate osakaal hiljuti diagnoositud HIV-juhtumite hulgas on riigiti erinev, ulatudes 70 %-st Luksemburgis ja Rootsis kuni 5 %-ni mõnes idapoolses riigis, näiteks Poolas, Leedus ja Rumeenias. Enam kui kümnes riigis moodustavad need üle 50 %.

(9)  Rändejärgse HIV-nakkuse hinnanguline määr ulatub vähemalt 2 %-st Sahara-tagusest Aafrikast Šveitsi rändajate seas 62 %-ni Kariibi mere piirkonnast Ühendkuningriiki rändavate mustanahaliste MSMide seas.


Top