—

maksustamisnormide kohaldamisala laiendamine bussidele, 3,5–12tonnistele veoautodele ja teataval määral ka kergsõidukitele, sealhulgas sõiduautodele;

—

raske- ja kergsõidukite ajapõhiste maksustamissüsteemide (nn teemaksukleebised) järkjärguline kaotamine;

—

väliskulumaksu kohustuslik kohaldamine raskesõidukite suhtes võrgu nendes osades, kus selliste sõidukite tekitatud keskkonnakahju oleks märkimisväärne, ning selliste maksude kehtestamise nõuete läbivaatamine;

—

hindade diferentseerimine pigem CO2 heite kui Euro-heitgaasiklassi alusel; ning

—

ummikumaksudest saadava tulu või nende rahalise väärtusega samaväärse summa eraldamine liiklusummikute probleemi lahendamiseks.

—

tugevdada põhimõtete „kasutaja maksab“ ja „saastaja maksab“ kohaldamist;

—

aidata nõuetekohaselt kaasa maanteetaristu rahastamisele;

—

tegeleda ummikutega;

—

edendada transpordi CO2 heite vähendamist ning

—

aidata kaasa kliimaeesmärkide saavutamisele.

a)

artiklis 2 esitatud mõistete loetelu on laiendatud, lisades mõned uued mõisted (nt „autoelamu“, „kaubik“, „heiteta sõiduk“) ja muutes teisi mõisteid selgemaks või täpsemaks (nt „raskesõiduk“, „kergsõiduk“, „oluliselt muudetud tee- või kasutusmaksukord“);

b)

artiklit 7, mis on tasude määramise üldpõhimõtteid määratlev põhisäte, on muudetud nii, et:

c)

uues sättes (artikkel 7aa) kehtestatakse nüüd nn kombineeritud maksustamissüsteem. Kõnealuses artiklis sätestatakse, et liikmesriigid, kes kohaldavad teemakse oma TEN-T põhivõrgus või selle osas enne direktiivi jõustumist, võivad kehtestada kombineeritud maksustamissüsteemi kõigi raskesõidukite või teatavat liiki raskesõidukite jaoks. Selles süsteemis tuleb kasutusmaksud diferentseerida vastavalt sõiduki CO2 heite klassile ja Euro-heitgaasiklassile;

d)

artiklis 7a on veidi kohandatud sõiduautode kasutusmaksude proportsionaalsust. Lisaks tuleb selle sätte kohaselt teha taristu kasutamine kättesaadavaks ka üheks päevaks ja üheks nädalaks või kümneks päevaks või mõlemaks. Liikmesriigid võivad päevase kasutusmaksu siiski ette näha üksnes transiidi puhul. Kui liikmesriigid kehtestavad väikestele tarbesõidukitele ja sõiduautodele erinevad maksud, on väikeste tarbesõidukite suhtes kohaldatavad maksumäärad kõrgemad kui sõiduautode suhtes kohaldatavad maksumäärad;

e)

raskesõidukite väliskulude arvessevõtmise osas muudetakse artiklitega 7ca ja 7cb õhusaaste väliskulude maksustamine kohustuslikuks pärast nelja-aastast üleminekuperioodi, kui kohaldatakse teemaksu. Sellegipoolest lubatakse liikmesriikidel õhusaaste suhtes väliskulumaksu mitte kohaldada, kui pärast komisjoni teavitamist ilmnevad liikluse ümbersuunamisega kaasnevad soovimatud tagajärjed. Selline kohustuslik maksustamine ei piira liikmesriikide võimalust kohaldada CO2 heite suhtes ikkagi väliskulumaksu. Sellegipoolest on komisjonil lubatud hinnata CO2 heite väliskulude maksustamise rakendamist ja tõhusust;

f)

vabatahtliku maksustamise puhul:

g)

seoses erinevustega, mis põhinevad sõiduki CO2 heitel ja keskkonnatoimel:

h)

artiklit 11 on kohandatud nii seoses aruandes esitatava teabe liigiga, mille liikmesriigid peavad kokkuvõtlikult avalikustama, kui ka selle avaldamise sagedusega (st aruanne tuleb koostada kolme aasta jooksul pärast käesoleva direktiivi jõustumist ja seejärel iga viie aasta tagant);

i)

muutmisdirektiivi artiklis 4 on sätestatud kaheaastane ülevõtmisperiood; ning

j)

lisasid on muudetud kasutusmaksude maksimumsummade, väliskulumaksude miinimumnõuete ja kontrollväärtuste, ummikumaksude miinimumnõuete ja kontrollväärtuste ning kergsõidukite saasteainete heitenormide osas.