—

võttes arvesse 14. juunil 1985. aastal allkirjastatud Schengeni lepingu (1) 35. aastapäeva, 19. juunil 1990. aastal allkirjastatud Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni (2) 30. aastapäeva ja 26. märtsil 1995. aastal jõustunud Schengeni lepingu 25. aastapäeva,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 67 lõiget 2, milles on sätestatud, et liit moodustab vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala, mis „tagab isikutele piirikontrolli puudumise sisepiiridel“,

—

võttes arvesse ELi toimimise lepingu artikli 21 lõiget 1, milles sätestatakse, et igal liidu kodanikul on õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil,

—

võttes arvesse põhiõiguste hartat, sealhulgas selle artiklit 45, milles on sätestatud, et igal liidu kodanikul on õigus liikmesriikide territooriumil vabalt liikuda ja elada,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta määrust (EL) 2016/399, mis käsitleb isikute üle piiri liikumist reguleerivaid liidu eeskirju (Schengeni piirieeskirjad) (3), millega kodifitseeriti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määrus (EÜ) nr 562/2006 (4) (millega kehtestatakse isikute üle piiri liikumist reguleerivad ühenduse eeskirjad (Schengeni piirieeskirjad)), mis oli esimene kaasotsustamismenetlusega vastu võetud õigusakt justiits- ja siseküsimuste valdkonnas,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil (vaba liikumise direktiiv) (5), ja selles sätestatud mittediskrimineerimise põhimõtet,

—

võttes arvesse komisjoni 16. märtsi 2020. aasta suuniseid „COVID-19 – Suunised tervise kaitseks ning kaupade ja esmatähtsate teenuste kättesaadavuse tagamiseks ette nähtud piirihaldusmeetmete kohta“ (C(2020)1753), mille riigipead ja valitsusjuhid kiitsid heaks 17. märtsil 2020,

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu eesistuja 17. märtsi 2020. aasta järeldusi pärast Euroopa Ülemkogu liikmetega peetud COVID-19 teemalist videokonverentsi, milles kiideti heaks üleskutse tugevdada välispiire, kohaldades 30 päeva jooksul mitteoluliste reiside suhtes ELi kooskõlastatud ajutist piirangut, mis põhineb komisjoni teatisel „COVID-19 – ELi mittehädavajaliku reisimise ajutine piiramine“ (COM(2020)0115), ja selle hilisemat pikendamist,

—

võttes arvesse komisjoni 30. märtsi 2020. aasta teatist „COVID-19 – Juhised ELi suunatud mittehädavajalike reiside ajutise piirangu rakendamise, ELi kodanike repatrieerimise puhul transiidikorra hõlbustamise ja viisapoliitikale avalduva mõju kohta“ (C(2020)2050),

—

võttes arvesse komisjoni presidendi ja Euroopa Ülemkogu eesistuja esitatud ühtset Euroopa tegevuskava COVID-19 leviku tõkestamiseks võetud meetmete lõpetamiseks,

—

võttes arvesse komisjoni 8. aprilli 2020. aasta teatist „Hinnang mittehädavajaliku ELi reisimise ajutise piirangu kohaldamisele“ (COM(2020)0148),

—

võttes arvesse komisjoni 13. mai 2020. aasta teatist „Etapiviisiline ja kooskõlastatud tegevus liikumisvabaduse taastamiseks ja sisepiiridel tehtava kontrolli kaotamiseks – COVID-19“ (C(2020)3250),

—

võttes arvesse oma 30. mai 2018. aasta resolutsiooni Schengeni ala toimimist käsitleva aastaaruande kohta (6),

—

võttes arvesse oma 11. detsembri 2018. aasta resolutsiooni Schengeni acquis’ sätete täieliku kohaldamise kohta Bulgaarias ja Rumeenias ning kontrolli kaotamise kohta sisepiiridel nii maal, merel kui ka õhuruumis (7),

—

võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni Schengeni kontrolli töörühma ettevalmistavat tööd käesoleva resolutsiooni koostamisel;

—

võttes arvesse küsimusi komisjonile olukorra kohta Schengeni alal pärast COVID-19 puhangut (O-000037/2020 – B9-0010/2020 ja O-000038/2020 – B9-0011/2020),

—

võttes arvesse kodukorra artikli 136 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 2,

A.

arvestades, et vastuseks COVID-19 pandeemiale on enamik liikmesriike, kelle hulka (arvestades käesoleva resolutsiooni teemat) kuuluvad Schengeni lepinguga ühinenud riigid, sisepiirikontrolli taaskehtestanud või oma sisepiiri osaliselt või täielikult sulgenud või selle teatavat liiki reisijatele sulgenud, sealhulgas ELi kodanikele ja nende pereliikmetele ning kolmandate riikide kodanikele, kes elavad nende või mõne teise liikmesriigi territooriumil; arvestades, et nende meetmete kehtestamise ajal oli liikmesriikide ja liidu institutsioonide vaheline kooskõlastamine selgelt puudulik;

B.

arvestades, et sisepiirikontroll mõjutab inimeste liidu õiguses sätestatud õigusi ja vabadusi; arvestades, et reisipiirangud välispiiridel ei mõjuta varjupaiga taotlemise õigust;

C.

arvestades, et Schengeni lepingus ja Schengeni lepingu rakendamise konventsioonis sätestatud isikute vaba liikumisega kaasnevad kompenseerivad meetmed, mille eesmärk on tagada julgeolek Schengeni riikide territooriumil (8); arvestades, et need kompenseerivad meetmed hõlmavad selliseid vahendeid nagu Schengeni infosüsteem (SIS) ja muud suuremahulised IT-süsteemid, mis on olemas selleks, et tagada Schengeni riikide ametiasutuste vaheline teabevahetus ja välispiiride kaitse ühised reeglid;

D.

arvestades, et sisepiirikontrollita ala nõuetekohaseks toimimiseks on kõige olulisem liikmesriikidevaheline usaldus;

E.

arvestades, et pärast algset piirikontrolli kaotamist sisepiiridel on seda kontrolli harva taaskehtestatud; arvestades, et mitu liikmesriiki on alates 2015. aastast piirikontrolli sisepiiridel siiski säilitanud, põhjendades seda suurenenud rände- ja/või julgeolekuohuga; arvestades, et Euroopa Parlament on tõstatanud sisepiirikontrolli seaduslikkuse ja proportsionaalsuse kohta küsimusi;

F.

arvestades, et täielikult toimiva Schengeni ala taastamine on äärmiselt oluline, et kaitsta liikumisvabaduse põhimõtet, mis on üks Euroopa integratsiooni peamisi saavutusi ja peamine eeldus ELi majanduse taastamiseks pärast COVID-19 pandeemiat;

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

11.

12.

13.

14.

15.

16.

17.

18.