KOMISJONI TEATIS

Komisjoni teatis (1) ökosüsteemide seire kohta vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/2284 (teatavate õhusaasteainete riiklike heitkoguste vähendamise kohta) artiklile 9 ja V lisale

(2019/C 92/01)

1.   Sissejuhatus ja õiguslik alus

Käesoleva juhendi eesmärk on vastata peamistele küsimustele, mis võivad liikmesriikidel tekkida direktiivi (EL) 2016/2284 (edaspidi „õhusaasteainete riiklike ülemmäärade direktiiv“ või „NEC-direktiiv“) (2) artikli 9 nõuetele vastava seirealade võrgustiku loomise ja haldamise kohta. Kuna tegemist on juhendiga, siis ei ole käesolev dokument õiguslikult siduv ning seni, kuni liikmesriigid tagavad õhusaaste mõjude seire vastavalt artiklile 9, on neil vabadus luua oma võrgustikud nii, nagu see on nende riikide olusid arvestades kõige sobilikum ja otstarbekam. Oma võrgustikest teatamisel soovitatakse liikmesriikidel esitada dokument, milles selgitatakse, kuidas võrgustikku on rajatud, et see vastaks NEC-direktiivi nõuetele.

Nii direktiivi 2001/81/EÜ (3) (endine NEC-direktiiv) kui ka direktiivi (EL) 2016/2284 eesmärk on parandada mitte üksnes inimeste tervist, vaid ka ökosüsteemide seisundit kogu ELis. Euroopa puhta õhu programm (4) sisaldab lisaks eesmärgile vähendada kogu liidus õhusaaste mõju tervisele ka eesmärki vähendada 2030. aastaks neid ökosüsteemi alasid, kus toimub eutrofeerumine, 35 % võrra võrreldes 2005. aastaga.

ELis ökosüsteemidele õhusaastest tuleneva mõju ulatuse kindlakstegemisel võetakse aluseks väävli, lämmastiku ja osooni kriitiliste saastekoormuste ja -tasemete ületamine, mis on peamiselt põhjustatud saasteainete kaugkandest. Kõnealuste mõju läviväärtuste arvutamisel on tuginetud piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni (5) Göteborgi protokolli kohase mõjude töörühma (Working Group on Effects) tööle, sealhulgas mõjude koordineerimiskeskuse (Coordinating Centre for Effects – CCE) ning veekogude, metsade, taimestiku ja integreeritud seirega seotud rahvusvaheliste kootööprogrammide (6) tööle ning selleks Göteborgi protokolli osalisriikide territooriumil loodud seirevõrgustikele.

Võttes arvesse seda, kui oluline on kõnealune töö, et saavutada ELi õhukvaliteedipoliitikas seatud eesmärgid, mis on seotud ökosüsteemidega, ning hinnata riiklike heite vähendamise kohustuste tõhusust, lisasid kaasseadusandjad NEC-direktiivi sätted, mis kohustavad liikmesriike jälgima õhusaaste mõju ökosüsteemidele. Lisaks on kohustusliku seire eesmärk toetada õhusaaste kauglevi konventsiooni raames tehtavat tööd.

Liikmesriikide peamised NEC-direktiivist tulenevad kohustused on järgmised:

—

tagada, et seiratakse õhusaaste negatiivset mõju ökosüsteemidele, tuginedes seirealade võrgustikule, mis on ökosüsteemi liigi (mageveeökosüsteemid, looduslikud ja poollooduslikud muud kui metsaelupaigad ning metsaökosüsteemid) esinduslik valim, kasutades kulutõhusat ja riskipõhist lähenemisviisi (artikli 9 lõike 1 esimene lõik);

—	teatada komisjonile ja Euroopa Keskkonnaametile 1. juuliks 2018 ja seejärel iga nelja aasta tagant seirealade asukohad ja seal õhusaaste mõju seireks kasutatavad näitajad (artikli 10 lõike 4 punkt a);

—	teatada komisjonile ja Euroopa Keskkonnaametile 1. juuliks 2019 ja seejärel iga nelja aasta tagant artiklis 9 osutatud seireandmed (artikli 10 lõike 4 punkt b).

Komisjon

—

esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule hiljemalt 1. aprilliks 2020 ja edaspidi iga nelja aasta järel aruande edusammude kohta liidu bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemide alaste eesmärkide saavutamisel kooskõlas seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammiga (7) (artikli 11 lõike 1 punkti a alapunkt iii) (täpsemalt vt punkt 2).

Täielikult toimiv õhusaaste mõju seire võrgustik ehitatakse üles järk-järgult. Käesolevas juhendis keskendutakse esimese aruandlustsükli (2018 ja 2019) põhiküsimustele. Liikmesriikide poolt NEC-direktiivi artikli 10 kohaselt esitatud teabe põhjal hindab komisjon oma 2020. aastal avaldatavas artikli 11 kohases aruandes, mil määral tuleks seni loodud seirevõrgustikke täiustada, et need vastaksid artiklis 9 sätestatud nõuetele. Selle hinnangu ja muude rakendamisprotsessi käigus ilmnenud probleemide või kogemuste põhjal hinnatakse, kas seiret oleks vaja veelgi parandada. Ajaomased parandusmeetmed tuleks seejärel teiseks aruandlustsükliks (2022 ja 2023) võimalikult suures ulatuses rakendada.

Juhend on üles ehitatud järgmiselt:

—	punkt 2: Ökosüsteemide seire eesmärgid vastavalt NEC-direktiivile

—	punkt 3: Ökosüsteemide seire võrgustiku ulatus ja ülesehitus

—	punkt 4: Seos muu seiretegevusega

—	punkt 5: Aruandlus

—	punkt 6: Rakendamise toetamine

—	punkt 7: Juhtumiuuringud

2.   Ökosüsteemide seire eesmärgid vastavalt õhusaasteainete siseriiklike ülemmäärade direktiivile

Ökosüsteemide seirekava eesmärk on luua teadmusbaas, mille põhjal saaks hinnata NEC-direktiivi tulemuslikkust keskkonna kaitsmisel. Seoses keskkonnakaitsega on direktiivis (artikkel 1 ja artikkel 11) viidatud „liidu bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi eesmärkidele kooskõlas seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammiga“. Õhusaaste puhul on need eesmärgid määratletud järgmiselt: „õhusaaste ja selle mõju ökosüsteemidele ja elurikkusele on märkimisväärselt vähendatud, võttes pikaajaliseks eesmärgiks mitte ületada kriitilist koormust ja taset“ (8).

Seega on eesmärk tugevdada ökosüsteemide seire võrgustikku, mis on vajalik selleks, et teha pikaajalises perspektiivis kindlaks maismaa- ja mageveeökosüsteemide seisund ning prognoosida selles toimuvaid muutusi seoses vääveloksiidide (SOx), lämmastikoksiidide (NOx), ammoniaagi (NHY) ja troposfääriosooni mõjuga (st hapestumine, eutrofeerumine, osoonikahjustused või bioloogilise mitmekesisuse muutumine). Seire lõppeesmärk on niisiis parandada teavet selle kohta, milline on õhusaaste mõju maismaa- ja mageveeökosüsteemidele (sealhulgas mistahes mõju ulatus ja ökosüsteemi taastumiseks kuluv aeg mõju vähenemise korral), ning aidata kaasa kriitiliste saastekoormuste ja -tasemete läbivaatamisele.

Nende eesmärkide saavutamiseks kooskõlastavad liikmesriigid asjaomase seire muude oma territooriumil ja kogu Euroopa Liidus rakendatavate seireprogrammidega ning vajaduse korral ka piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni raames toimuva seirega. Praegu linnudirektiivi, (9) elupaikade direktiivi (10) ja veepoliitika raamdirektiivi (11) kohaselt toimuv ökosüsteemide seire hõlmab laiaulatuslikku aruandlusvõrgustikku ökosüsteemide üldise olukorra kohta, kuid õhusaaste mõju seiret nende direktiivide alusel ei tehta. Seetõttu on asjaomaste laiapõhjaliste hindamiste alusel ökosüsteemide seisundi kohta kogutud andmed artikli 9 eesmärkide seisukohast ainult osaliselt asjakohased (seda küsimust käsitletakse üksikasjalikumalt punktis 4 „Seos muu seiretegevusega“). NEC-direktiivis sätestatud seire järgib piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni kohast mõju seiret, kuna see on konkreetselt seotud õhusaaste kui ökosüsteemidele survet avaldava teguri mõju uurimisega, et paremini mõista asjaomaseid mehhanisme, mõju ulatust ja ökosüsteemi taastumise väljavaateid. Piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni kohane ökosüsteemide seire on seega otseselt seotud NEC-direktiivi eesmärkidega.

3.   Ökosüsteemide seire võrgustiku ulatus ja ülesehitus

3.1.    Huvipakkuvad mõjud

Ökosüsteemide seire seisukohast huvipakkuvad õhusaaste mõjud on eelkõige need, mis on seotud selliste ainetega, mille jaoks on direktiivi II lisas sätestatud vähendamiskohustused (st SO2, NOx, lenduvad orgaanilised ühendid (v.a metaan), NH3 ja peenosakesed (PM2,5)). Sellised mõjud on hapestumine, eutrofeerumine ning taimekasvule ja bioloogilisele mitmekesisusele avalduvad osoonikahjustused. Kuigi ka muude saasteainete (nt raskmetallid) mõju on murettekitav, on sobiv kasutada järkjärgulist lähenemisviisi ning seetõttu tehakse ettepanek keskenduda seire esimeses etapis nendele kolmele mõjule.

3.2.    Ökosüsteemitüübid

NEC-direktiivi artikli 9 lõikele 1 kohaselt peavad liikmesriigid teostama seiret, tuginedes „seirealade võrgustikule, mis on ökosüsteemi liigi (mageveeökosüsteemid, looduslikud ja poollooduslikud elupaigad ning metsa ökosüsteemid) esinduslik valim, kasutades kulutõhusat ja riskipõhist lähenemisviisi“.

Euroopas on palju ökosüsteemitüüpe (12) ning nende arv erineb liikmesriigiti märkimisväärselt. Kuigi seirevõrgustik peab sisaldama liikmesriikide territooriumil esinevate ökosüsteemide esinduslikku valimit, peaksid liikmesriigid seirealade arvu ja asukoha ning seiratavate näitajate valikul kasutama kulutõhusat ja riskipõhist lähenemisviisi, nagu on sätestatud NEC-direktiivi artikli 9 lõikes 1.

Selliste ökosüsteemide ja elupaikade esindusliku arvu kindlaksmääramisel, kus seiret teostatakse, on lähtepunktiks biogeograafiliste piirkondade arv igas liikmesriigis. ELi biogeograafiliste piirkondade uusim klassifikatsioon koosneb üheteistkümnest joonisel 1 kujutatud alast (Alpide, Anatoolia, arktiline, Atlandi, boreaalne, kontinentaalne, Makaroneesia, Musta mere, Pannoonia, stepi- ja Vahemere piirkond).

Ideaaljuhul tuleks iga biogeograafilises piirkonnas esineva ökosüsteemitüübi kohta määrata vähemalt üks seireala.

Joonis 1

Euroopa biogeograafilised piirkonnad (1)

(1)	https://www.eea.europa.eu/data-and-maps/data/biogeographical-regions-europe-3

Igas biogeograafilises piirkonnas saab peamisi ökosüsteeme ja huvipakkuvaid elupaiku klassifitseerida vastavalt ökosüsteemide ja nende teenuste kaardistamise ja hindamise (13) (MAES – Mapping and Assessment of Ecosystems and their Services) ning Euroopa Liidu loodusteabe süsteemi (14) (EUNIS – European Union Nature Information System) klassifikatsioonile. Iga MAESi ökosüsteemitüübiga kaetud ala osakaal on väga erinev nii ühe riigi piires kui ka ELis tervikuna (joonis 2), ka riigiti on erinevused märkimisväärsed.

Joonis 2

MAESi maismaa- ja mageveeökosüsteemitüüpide pindala ja osakaal, EL 28 (MAES, 2016) (1)

(1)	MAESi tehniline aruanne 2016-095 „Euroopa ökosüsteemide seisundi kaardistamine ja hindamine: edusammud ja probleemid“. 3. aruanne – lõplik, märts 2016.

Mõned MAESi klassifikatsiooni ökosüsteemitüübid ei ole NEC-direktiivi seisukohast ilmselgelt asjakohased (peamiselt linnaökosüsteemid ja suurem osa hõreda taimkattega või taimkatteta aladest). Põllumajandusliku maa puhul on õhusaastest tulenev toitainekoormus väetamise ja muude meetmetega võrreldes vähem oluline, kuid seire on õigustatud, kuna põllukultuurid on tundlikud osooni suhtes.

Seega on NEC-direktiivi seisukohast olulised kuus suurt ökosüsteemide kategooriat: niidud, põllumajanduslik maa, metsad ja metsaga maad, nõmmed ja põõsastikud, märgalad ning jõed ja järved (vt tabel 1). Need MAESi kategooriad saab hõlpsasti siduda EUNISe elupaigatüüpide (1. ja 2. tase) ja Corine maakattetüüpidega (15) (3. tase) vastavalt kättesaadava teabe tasemele alates üldisest 1. tasemest kuni detailsema 3. või veelgi kõrgema tasemeni. Erilist huvi pakkuvad või suure tähtsuse või väärtusega konkreetsed ökosüsteemid ja elupaigad saab seiresüsteemi integreerida. Selleks tuleb need siduda nimetatud kategooriatega.

Tabel 1

Ökosüsteemide ja elupaikade ülevaade ning seos MAESi ökosüsteemitüüpide, EUNISe elupaigatüüpide ja Corine maakattetüüpide vahel

MAESi ökosüsteemitüüp	EUNISe elupaigatüübid 1. tase	EUNISe elupaigatüübid 2. tase	Corine maakattetüübid 3. tase
Põllumajanduslik maa	I Regulaarselt haritavad või hiljuti haritud põllumajanduslikud ning aianduslikud maad ja koduaiad	I1 Põllumaa ja aiandid I2 Haritavad alad aedades ja parkides	2.1.1. Niisutuseta haritav maa 2.1.2. Alaliselt niisutatav maa 2.1.3. Riisipõllud 2.2.1. Viinamarjaistandused 2.2.2. Puuvilja- ja marjaaiad 2.2.3. Oliivisalud 2.4.1. Püsikultuuridega seotud üheaastased kultuurid 2.4.2. Kompleksmaaviljelus 2.4.3. Põllumajanduslik maa loodusliku taimkatte märkimisväärse osalusega 2.4.4. Agrometsandusalad
Niidud	E Niidud ja alad, kus on ülekaalus rohundid, samblad ja samblikud	E1 Kuivad niidud E2 Parasniisked niidud E3 Perioodiliselt niisked ja niisked niidud E4 Alpiinsed ja subalpiinsed niidud E5 Metsaservad, lagendikud, kõrgrohustud E6 Sisemaa sooldunud stepid E7 Hõreda puistuga niidud	2.3.1. Karjamaad 3.2.1. Looduslikud rohumaad
Metsad ja metsaga maad	G Metsad ja muud metsaga maad	G1 Laialehised heitlehised metsad G2 Laialehised igihaljad metsad G3 Okasmetsad G4 Segametsad G5 Puuderead, metsatukad, hiljutised raiealad, suktsessiooniliselt noored metsad, madalmetsad	3.1.1. Laialehine mets 3.1.2. Okasmets 3.1.3. Segamets 3.2.4. Põõsastikuga kaetud üleminekulised metsad
Nõmmed ja põõsastikud	F Nõmmed, võserikud ja tundra	F1 Tundra F2 Arktilised, alpiinsed ja subalpiinsed võserikud F3 Parasvöötme ja vahemerelised võserikud F4 Parasvöötme nõmmed F5 Makjad, puismatorralid ja termovahemerelised puhmastikud F6 Gariigid F7 Vahemerelised torkvõsad F8 Termoatlantilised kserofüütsed võserikud F9 Lammi- ja soopõõsastikud FA Hekid FB Põõsaistandused	3.2.2. Nõmmed ja nõmmrabad 3.2.3. Jäiklehine taimestik
Märgalad	D Sood	D1 Rabad (kõrgsood) ja vaipsood D2 Nõosood, liigivaesed madalsood ja siirdesood D3 Aabasood, palsasood, polügonaalsood D4 Aluselised madalsood ja karbonaatsed allikasood D5 Roostikud ja tarnastikud, tavaliselt ilma vaba veepinnata D6 Sisemaa saliinsed ja riimveega märgalad ja roostikud	4.1.1. Sisemaa märgalad 4.1.2. Turbarabad
Jõed ja järved	C Siseveekogud	C1 Seisuveekogud C2 Vooluveekogud C3 Siseveekogude litoraalvöönd	5.1.1. Vooluveed 5.1.2. Veekogud
Allikas: http://ec.europa.eu/environment/nature/knowledge/ecosystem_assessment/pdf/MAESWorkingPaper2013.pdf

3.3.    Seirealade valik, arv ja tihedus

Kuna saastekoormuse ning iga ökosüsteemitüübi bioloogiliste, keemiliste ja füüsiliste omadustega seotud tingimused ELi piires vahelduvad, esitatakse käesolevas punktis asjakohased kvalitatiivsed kriteeriumid, millest iga ökosüsteemitüübi seirealade valikul lähtuda. Kõnealused kriteeriumid tuleks võtta aluseks seirealade valikul ning nende arvu ja tiheduse kindlaksmääramisel, et tagada iga liikmesriigi olukorrale vastav piisav ja ühtne seirevõrgustik. Tuleks meeles pidada, et seirealade valik on mitmel kriteeriumil põhinev protsess, mis võib liikmesriigiti erineda.

Võimaluse korral peaksid valitud alad vastama järgmistele põhimõtetele:

—	ala peaks vastama selle ökosüsteemitüübi tunnustele, mida tuleb seirata;

—	ala peaks olema selline, kus õhust sadestumise mõju oleks võimalik eristada muudest surveteguritest;

—	ala peaks olema asjaomase surveteguri suhtes tundlik, nii et võimaliku mõju saaks hõlpsasti kindlaks teha.

Seirealade valimisel võivad olla kasulikud konkreetsete mõjude suhtes tundlike alade kaardid.

Üks seirealade valikukriteerium peaks olema ka bioloogiline mitmekesisus, et uurida põhjuse ja tagajärje seost saaste ja bioloogilise mitmekesisuse vahel. Kuigi iga ala ei pea tingimata olema bioloogilise mitmekesisuse poolest suure väärtusega, peaks võrgustik tervikuna tagama majandamisest võimalikult vähe häiritud ja eelistatavalt liigirikaste alade piisava esindatuse. Selliseid alasid võib leida nt Natura 2000 aladelt, siseriiklikult määratud aladelt (CDDA) või muudelt kaitsealadelt.

Üldiselt sõltub seirealade nõutav arv ja tihedus ökosüsteemide tundlikkusest, mõjutatud ökosüsteemitüüpidest, eri biogeograafilistes piirkondades leiduvate eri ökosüsteemitüüpide arvust (vt eespool punkt 3.2) ning õhusaastekoormuse tugevusest. Riiklik võrgustik peaks võimaldama analüüsida ruumigradiente ning mõista põhjuse ja tagajärje vahelisi seoseid ning koguma andmeid kriitiliste saastekoormuste ja -tasemete ning nende ületamise kaardistamiseks ja modelleerimiseks. Olulisem on valida seirealad mitmes eri piirkonnas, kui mitu seireala igas piirkonnas. Puutumatutes piirkondades on vaja vähem seirealasid, kui nendes piirkondades ei ole suuri muutusi ette näha, kuid neid ei tohiks välja jätta.

Mis puutub looduslikesse keskkonnatingimustesse, siis peaks võrgustik katma suurimaid liikmesriikides esinevaid gradiente. Peamised kliimaparameetrid (sademete hulk, temperatuur), hüdroloogilised parameetrid ja mulla leelisuse (nt pH) gradiendid peaksid süstemaatiliselt vahelduma. Osaliselt on see teave määratud vastavate biogeograafiliste piirkondade (vt punkt 3.2) tunnustega ning seda saab keskkonnakihtide üksikasjalikuma klassifikatsiooniga kaartide abil veelgi täpsustada (nt Metzger et al., 2005) (16).

Õhusaaste parameetrite puhul peaks iga liikmesriik katma vähemalt need alad, kus hapestavate ja eutrofeerivate ainete sadestumise tase (riiklikus mastaabis) ja osooni kontsentratsioon on suur. Pikaajaliste võrdluste tegemiseks tuleks valida ka vähese sadestumise ja väikese kontsentratsiooniga võrdlusalad. Seirealade valikul on soovitatav kasutada olemasolevaid kriitilise saastekoormuse/-taseme ületamise kaarte.

Mis puutub ökosüsteemidesse, siis peaks iga liikmesriik valima seirealad vastavalt sellele, mil määral need esindavad liikmesriigi territooriumil leiduvaid ökosüsteemitüüpe. (vt tabel 1). Lisaks võib kasutada elupaikade direktiivi (92/43/EMÜ) I lisa, et valida elupaigad vastavalt nende olulisusele.

Võttes arvesse tundlike ökosüsteemide levikut ja õhusaaste mõju hindamiseks vajalike mõõtmiste tegemiseks vajaminevaid vahendeid, võiks kasutada astmelist lähenemisviisi, mille raames tehakse suhteliselt lihtsate parameetrite (I aste) ulatuslikku seiret ning seda toetatakse väiksema hulga keerulisemate parameetrite (II aste) sihipärasema ja põhjalikuma seirega. Mõnede ökosüsteemide puhul võib olla asjakohane kasutada I astme seire jaoks seirealade miinimumtihedust (näiteks rahvusvahelise koostööprogrammi ICP Forests raames tehtava seire I astmes kasutatakse võrgustikku, mille aluseks on ruutvõrk ruudu suurusega 16 × 16 km). Allpool on parameetrite ja seiresageduse kohta esitatud soovitustes seiretasemeid vastavalt vajadusele selliselt eristatud.

3.4.    Seiratavad parameetrid ja seiresagedus

Selles juhendi osas käsitletakse seireks sobivaid parameetreid. Need kajastavad parameetreid, mida on kirjeldatud NEC-direktiivi V lisas, milles on sätestatud valikulised näitajad õhusaaste mõju seireks. Esitatakse soovitused hapestumise ja eutrofeerumise seireks, mis põhinevad metsi ja mageveeökosüsteeme käsitlevate rahvusvaheliste koostööprogrammide kogemusel ja varasematel tegevustel. Samuti esitatakse soovitused osoonikahjustuste seireks kõigis maismaaökosüsteemides. Selles viidatakse ka rahvusvaheliste koostööprojektide integreeritud seirealadele, mis annavad teavet nii ökosüsteemispetsiifiliste mõjude kui ka õhusaaste mõjude muudest mõjudest eraldamise kohta, eriti mageveeökosüsteemide puhul. Siin esitatud teave põhineb peamiselt rahvusvaheliste koostööprojektide ja piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni asjakohastel käsiraamatutel ning tunnustab kasutatud, teaduslikult heakskiidetud meetodeid ja pikaajalisi kogemusi saaste mõju seire valdkonnas. Need meetodid ja kogemused on läbi vaadanud ka NEC-direktiivi eksperdirühm. Aruandlus peaks siiski hõlmama ka neid ökosüsteeme, mille seiret rahvusvaheliste koostööprogrammide raames ei teostata, eelkõige niite, nõmmesid ja muid olulisi looduslikke või poollooduslikke ökosüsteeme. Kõik võimalikud NEC-direktiivi artikli 9 kohase seire parameetrid on loetletud alates 1. juulist 2018 aruannete esitamiseks kasutataval vormil ja vastavates dokumentides (17).

Järgmistes punktides 3.4.1–3.4.4 antakse lühiülevaade asjakohastest parameetritest, tuginedes piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni raames välja töötatud rahvusvahelise koostööprogrammi olemasolevatele seiresüsteemidele. Hapestumise ja eutrofeerumise osas on need süsteemid seni välja töötatud ainult metsade ja mageveekogude jaoks. Osooni mõju seire on peamiselt keskendunud põllumaale.

Veidi kohandatud kujul võivad need punktid olla eeskujuks muude NEC-direktiivi artiklis 9 nõutud ökosüsteemide ja elupaikade (niidud, nõmmed ja muud looduslikud või poollooduslikud ökosüsteemid) seireks. Seiresüsteemi võib lisada ka looduslikud ja poollooduslikud ökosüsteemid konkreetsetes piirkondades, näiteks linna- ja linnalähedastes piirkondades või rannikualadel, kuna need on liikmesriikide asjaomase poliitika seisukohast huvipakkuvad.

Nagu on kirjeldatud punktis 4, saab integreerida ka muude seirevõrkude andmeid ja teavet, et parandada kulutasuvust ja vältida töö dubleerimist. ELi bioloogilise mitmekesisuse 2020. aasta strateegia 5. meede – ökosüsteemide ja nende teenuste kaardistamine ja hindamine (MAES) –, eriti sellekohane 5. aruanne (18) annab lisateavet selle kohta, kuidas mõõta ja hinnata ökosüsteemi seisundit ning milliseid näitajaid selleks kasutada.

3.4.1.   Maismaaökosüsteemid: rahvusvahelise koostööprogrammi kohane metsaseire

Tabelis 2 on esitatud metsaökosüsteemide I ja II astme tüüpi vaatluspunktides (19) seiratavad parameetrid ja nende seiresagedus vastavalt rahvusvahelises koostööprogrammis ICP Forests kasutatavale lähenemisviisile ning võttes arvesse NEC-direktiivi V lisa. Meetodeid, mida kasutatakse metsaökosüsteemide seisundi nii I kui ka II astme seireks, on üksikasjalikult kirjeldatud põhjalikus käsiraamatus, (20) mille vastavatele jagudele ja esitatavatele andmetele on viidatud ka allpool olevas tabelis. Ülevaate programmi ICP Forests raames tehtavatest uuringutest ning kogu programmi vastavad parameetrid võib leida kõnealusest käsiraamatust ja internetist (http://icp-forests.net/).

Tabel 2

Programmi ICP Forests valitud näitajate kompleksid, parameetrid ja meetodite allikad, mis täiendavad NEC-direktiivi V lisas esitatud valikulisi näitajaid

Mõõtmine (näitajate kompleks)	Parameetrid	Sagedus	Meetodid
Mulla happesus tahkes faasis	Elementide kontsentratsioonid (aluselised katioonid jne) Ca, Mg, K, Na, neeldunud Al, üldlämmastik ning C/N suhe	Iga 10–15 aasta tagant I ja II astme vaatluspunktides	X osa
Mulla happesus mullalahuses	pH, [SOx] (*1), [NO3], [aluselised katioonid (Ca, Mg, K, Na)], [neeldunud Al].	Iga 4 nädala tagant II astme vaatluspunktides	XI osa
Nitraatide leostumine, mullalahuses	[NO3 +] sügavaimas mullakihis (40–80 cm); voogude arvutamiseks tuleb kasutada mullavee voo mudelit (veebilansi mudel).	Iga 4 nädala tagant II astme vaatluspunktides	X osa, veebilansi mudel vt IX osa
C/N suhe + mulla üldlämmastik, mulla tahkes faasis	C-varu, N-varu ja C/N suhe.	Iga 10–15 aasta tagant I ja II astme vaatluspunktides	X osa
Toitainete tasakaal lehtedes	[N], [P], [K], [Mg], ja [P]/[N], [K]/[N], [Mg]/[N].	Iga 2 aasta tagant II astme vaatluspunktides, iga 10–15 aasta tagant I astme vaatluspunktides	XII osa

Metsaökosüsteemide muid olulisi omadusi kirjeldavad lisaparameetrid, nagu puistu vanus, puuliigid ning alustaimestiku koosseis ja mitmekesisus, võra seisund, lehepinna indeks, võravee keemilised näitajad, varise kogus ja keemilised näitajad, või epifüütsete samblike koosseis (puutüvedel), on olulised ning võivad täiendada NEC-direktiivi V lisas esitatud valikulisi näitajaid. Vastavad meetodid on samuti esitatud programmi ICP Forest käsiraamatu vastavates osades.

Mõnedel programmi ICP Forests seirealadel, aga ka muudel metsa- ja maismaaökosüsteemide seirealadel mõõdetakse iga viie aasta tagant lämmastiku sisaldust sammaldes (lisaks raskmetallidele ja valitud püsivatele orgaanilistele saasteainetele). Need tulemused esitatakse programmi ICP Vegetation raames (käsiraamat on kättesaadav aadressil http://icpvegetation.ceh.ac.uk).

3.4.2.   Magevee ökosüsteemid: rahvusvahelise koostööprogrammi kohane jõgede ja järvede seire

Pinnaveekogud, nagu jõed ja järved, on sageli esimene ökosüsteemi osa, mis reageerib hapestumisele ja eutrofeerumisele. Õhukeste ja ränirikaste, vähese sulfaadi- ja nitraadisidumisvõimega muldadega happetundlikke valgalasid leidub kõrgustikualadel mitmel pool Euroopas. Kala- ja muude veeorganismide populatsioonid on saanud viimase saja aasta jooksul tugevalt kahjustada. Piiriülese õhusaaste tõttu on kalavarud paljudest jõgedest ja järvedest kadunud. Tundlikes vetes reageerivad sulfaatide, nitraatide ja alumiiniumisisaldus ning leelisuse ja pH tase kiiresti heitkoguse muutustele, mis omakorda mõjutab tundlikke organisme ja seeläbi kogu ökosüsteemi. Selline mõju on ilmne nii suurtele heiteallikatele suhteliselt lähedal kui ka neist kaugel. Kui 1980. aastatel hakkasid heitkogused vähenema, hakkasid vee keemilised näitajad kiiresti paranema, samas kui bioloogiline taastumine on olnud aeglasem. Lisaks on hiljuti tulnud ilmsiks, et lämmastiku sadestumisel võib olla väetav mõju (eutrofeerumine) mõnedele puutumatutel aladel, otsesest inimtegevusest kaugel asuvatele pinnaveekogudele. Õhulämmastikust tingitud koormuse suurenemine võib seega muuta veekogude toiduvõrgu toimimist, millel võivad olla tõsised tagajärjed. Pinnaveekogude keemiline ja bioloogiline seisund on üks parimaid Euroopa ökosüsteemidele õhusaastest ja selle leevendamise meetmetest tuleneva mõju näitajaid.

Mageveekogudes väävli ja lämmastiku sadestumise mõju seire programm peaks sisaldama vähemalt tabelis 3 loetletud parameetreid. Proovivõtu sagedus peaks kajastama seireala ajalist muutumist. Alad, kus vesi vahetub kiiresti, reageerivad sadestumise muutustele kiiremini. Programmi ICP Waters raames soovitatakse kiire veevahetusega järvedest ja jõgedest võtta proove vähemalt kord kuus (ICP Waters, 2010). Proovide võtmine kord kvartalis või hooajaliselt võib olla piisav sellistes järvedes, kus vee teoreetiline viibeaeg on pikem kui paar kuud. Väga soovitatav on tundlike liikide või eluskoosluste bioloogiline seire vähemalt mõnes valitud seirekohas (tabel 4).

Muud füüsikalised ja keemilised parameetrid, nagu temperatuur, vooluhulk, alumiiniumfraktsioonid, üldlämmastik ja üldfosfor, annavad täiendavat teavet, mis võib sõltuvalt kohalikest tingimustest olla kasulik näiteks õhusaaste bioloogilise mõju tõlgendamiseks.

Tabel 3

Jõed ja järved: programmi ICP Waters raames soovitatavad keemilised miinimumparameetrid

Üksikasjad ja põhjalikuma selgituse võib leida programmi ICP Waters käsiraamatust (ICP Waters, 2010). Tabelis viidatakse käsiraamatu peatükkidele.

Mõõtmine	Parameetrid	Sagedus	Meetod	Esitatavad andmed
Järve valgala tundlikkus ja õhusaaste hüdrokeemiline mõju (hapestumine)	Leelisus, sulfaat, nitraat, kloriid, pH, kaltsium, magneesium, naatrium, kaalium, lahustunud orgaaniline süsinik ning erijuhtivus	Hooajaline, kord kvartalis kuni kord aastas, sõltuvalt veevahetuse kiirusest	Üksikproov ülemisest kihist (0,1–1 m) või järve väljavoolukohast. Kirjeldatud 3. peatükis.	Peamised ioonid (mg/l), nitraat (μg N/l), pH, lahustunud orgaaniline süsinik (mg C/l), leelisus (μekv/l), elektrijuhtivus 25 °C juures (μS/cm)
Jõe/oja valgala tundlikkus ja õhusaaste hüdrokeemiline mõju (hapestumine)	Leelisus, sulfaat, nitraat, kloriid, pH, kaltsium, magneesium, naatrium, kaalium, lahustunud orgaaniline süsinik ning erijuhtivus	Kord kuus	Üksikproov. Kirjeldatud 3. peatükis.	Peamised ioonid (mg/l), nitraat (μg N/l), pH, lahustunud orgaaniline süsinik (mg C/l), leelisus (μekv/l), elektrijuhtivus 25 °C juures (μS/cm)

Tabel 4

Jõed ja järved: programmi ICP Waters raames soovitatavad bioloogilised lisaparameetrid.

Üksikasjad ja põhjalikuma selgituse võib leida programmi ICP Waters käsiraamatust. Tabelis viidatakse käsiraamatu peatükkidele

Mõõtmine	Parameetrid	Sagedus	Meetod	Esitatavad andmed
Õhusaaste bioloogilised näitajad (hapestumine). Jõgede ja järvede põhjaselgrootud.	Teatavate rühmade/liikide olemasolu/puudumine või suhteline arvukus	Hooajaline kuni kord aastas	Jalaproovid, litoraaliproovid või südamikproovid. Vt 4. peatükk. Veepoliitika raamdirektiivi meetodid põhinevad CENi ja ISO standarditel ning need on piisavad.	Kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed andmed. http://www.icp-waters.no/data/submit-data/
Hapestumise bioloogiliste näitajatena võib kasutada ka muid rühmi, nagu kalad, ränivetikad ja pealiskasv.

3.4.3.   Maismaaökosüsteemid: rahvusvahelise koostööprogrammi kohane osoonikahjustuste seire

Osoonikahjustuste seirega on seotud teatavad kõnealusele saasteainele eriomased probleemid. Sadestunud väävli- ja lämmastikuühendid jäävad magevee- ja maismaaökosüsteemide taimedesse ja mulda püsima mingis keemilises vormis, mida on võimalik seirata, sealhulgas kontsentratsioonid taimedes ja sammaldes (vt tabelid 3 ja 4). Lisaks põhjustab väävli ja/või lämmastiku sadestumine mageveekogude ja mulla hapestumist, mille seire on samuti võimalik. Osoon seevastu taimedes ega mullas ei akumuleeru. Kahjustusi tekitavad osooni lagunemisel taimedes tekkivad ühendid ning taimede reaktsioon neile.

Liigne kokkupuude troposfääriosooniga avaldab kahjulikku mõju paljudele taimkattetüüpidele, mõjutades maismaaökosüsteeme ja nende pakutavaid teenuseid (nt toidu- ja puidutootmine, CO2 sidumine, õhu kvaliteet ja kliima reguleerimine). Mõju osoonitundlikele liikidele avaldub lehestiku kahjustumise, kasvu vähenemise, põllumajanduskultuuride saagi kvaliteedi halvenemise ja koguse vähenemise, õite arvukuse ja seemnetekke vähenemise ning suurema haavatavusena abiootiliste stressitegurite (nt külm või põud) ja biootiliste stressitegurite (nt kahjurid ja haigused) suhtes.

Maismaaökosüsteemide ainus nähtav kahjustus, mida saab seostada otseselt osooniga, on lehestiku kahjustus. Osoonist tingitud kahjustus lehtedel tekib osoonitundlikel liikidel suure troposfääriosooni kontsentratsiooniga päevadel. Siiski puudub selge seos lehestiku osoonikahjustuse ning taimkatte olulistele parameetritele, nagu kasv (nt puude kasv) või saagikus (põllukultuuride puhul), avalduva mõju vahel. Lehtköögiviljade puhul väheneb nähtavate lehekahjustuste korral nende turuväärtus. Katseandmete põhjal on kindlaks määratud osooni kriitilised tasemed selliste parameetrite jaoks nagu puude biomass ja põllumajanduskultuuride saagikus, sest need kajastavad hooajalise osooniga kokkupuute kumulatiivset mõju.

Osooni kriitiline tase on määratletud kui kumulatiivne kokkupuude või õhusaasteainete kumulatiivne voog läbi taime õhulõhede, mille ületamise korral võib praeguste teadmiste kohaselt avalduda kahjulik mõju tundlikele taimedele. Euroopa Liidu õiguses (direktiiv 2008/50/EÜ) (21) taimestiku kaitsmiseks kehtestatud osooni kriitilised tasemed ja sihtväärtused põhinevad osooni kumulatiivsel kontsentratsioonil. Hiljutisemad uuringud on näidanud, et sihtväärtused, mis põhinevad kumulatiivsel osoonivool läbi õhulõhede (nt näitaja „fütotoksiline osoonidoos“ – Phytotoxic Ozone Dose (POD)), on bioloogiliselt asjakohasemad kui kontsentratsioonil põhinevad sihtväärtused (nt AOT40), sest need annavad taimedesse lehtede õhulõhede kaudu siseneva ja seal kahjustusi põhjustava osooni hinnangulise koguse (Mills et al., 2011a, b). Programmi ICP Vegetation raames on fütotoksilise osoonidoosi (POD) arvutamise metoodika väljatöötamiseks ja rakendamiseks kasutatud mudelit DO3SE. Osooni tunnikontsentratsiooni ja meteoroloogiliste parameetrite (tabel 5) seire abil on konkreetsete taimeliikide kohta võimalik arvutada kumulatiivne osoonivoog läbi õhulõhede. Õhulõhesid läbival vool põhinevate kriitiliste tasemete ületamine viitab osoonikahjustuste tekkimise ohule seirealal kasvavatel osoonitundlikel liikidel. Üksikasjalik teave fütotoksilise osoonidoosi arvutamise ja selle kasutamise kohta on esitatud dokumendis „Manual on methodologies and criteria for modelling and mapping critical loads and levels and air pollution effects, risks and trends“ (22).

Tabel 5

Taimede osoonikahjustuste hindamisnäitajad vastavalt NEC-direktiivi V lisale

Üksikasjad ja põhjalikuma selgituse võib leida viidatud ICP käsiraamatutest.

Näitaja	Mõõtmine	Sagedus	Viited metoodika ja andmete esitamise kohta
Lehestiku osoonikahjustused puudel	Silmaga nähtavad osoonikahjustused puuliikide lehtedel ning puudel ja puittaimedel „valgusele avatud proovivõtukohtades“. Puu läbimõõdu juurdekasv.	Silmaga nähtavad osoonikahjustused: kord aastas II astme vaatluspunktides. Läbimõõdu juurdekasv: iga 5 aasta tagant.	ICP Forest käsiraamatu VIII osa (silmaga nähtavad osoonikahjustused) ja V osa (läbimõõdu juurdekasv)
Lehestiku osoonikahjustused põllumajanduskultuuridel ja muudel kui puittaimedel	Silmaga nähtavad osoonikahjustused lehtedel. Põllumajanduskultuurid: koristatud saak	Silmaga nähtavad osoonikahjustused: vähemalt kord aastas kasvuperioodil, eelistatavalt vahetult (3–7 päeva) pärast osooni suure kontsentratsiooniga perioodi (1). Põllumajanduskultuuri saagikus: kord aastas	http://icpvegetation.ceh.ac.uk. Kohandada varasemate käsiraamatute põhjal NEC-direktiivile (sealhulgas osoonitundlike liikide loend)
Voopõhiste osooni kriitiliste tasemete ületamine	Osooni kontsentratsioon (2), meteoroloogilised parameetrid (3) (temperatuur, suhteline niiskus, valguse intensiivsus, sademed, tuule kiirus, õhurõhk) ja mullatüüp (liiv-, savi- või saviliivmuld) seirealal või selle lähedal (4). Voopõhist mudelit DO3SE saab kasutada osoonivoo ja kriitiliste tasemete ületamise arvutamiseks.	Igal aastal: tunniandmed kasvuperioodil (5)	Metoodika piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni käsiraamatu „Modelling and Mapping Manual“ 3. peatükis „Mapping critical levels for vegetation“ (http://icpvegetation.ceh.ac.uk, sh DO3SE mudeli veebiversiooni link (6)).

3.4.4.   Rahvusvahelise koostööprogrammi kohane magevee- ja maismaaökosüsteemide kompleksseire

Ökosüsteemide kompleksseire tähendab valgala füüsikaliste, keemiliste ja bioloogiliste omaduste põhjalikku mõõtmist ajas ning kõigis ökosüsteemi osades. Kõiki omadusi mõõdetakse üheaegselt. Kompleksseire keerukuse tõttu ei ole selle eesmärk hõlmata suuri alasid, vaid pigem parandada arusaamist põhjuslikest seostest õhu, pinnase, vee ja bioloogiliste reaktsioonide vahel peamiselt metsaökosüsteemides. Sellistelt seirealadelt võiks ühest küljest saada ökosüsteemipõhiseid andmeid, näiteks metsa- või mageveeökosüsteemide kohta, ning teisest küljest võimaldaksid need paremini eristada õhusaastega seotud mõjusid muudest võimalikest saasteallikatest. Üldiselt on igas liikmesriigis paar kohta, kus sellist üksikasjalikku seiret teostatakse. Soovituslik on määrata vähemalt kaks seireala, mis hõlmavad asjakohaseid klimaatilisi ja sadestumisgradiente. Kompleksseire alad peaksid olema väikesed hästi piiritletud valgalad looduslikel või poollooduslikel aladel. Mõõdetakse meteoroloogilisi parameetreid, märg- ja kuivsadenemist, võravee omadusi, mulla keemilisi näitajaid (tahke ja vedel faas), pinna- ja põhjavee keemilisi näitajaid ning bioloogilist reaktsiooni (st taimkate ja muud bioloogilised elemendid). Eesmärk on seirata ja hinnata nii biogeokeemilisi suundmusi kui ka bioloogilisi reaktsioone, eristada looduslike metsaökosüsteemide seire abil looduslikke kõikumisi inimtekkelistest häiringutest ning välja töötada ja rakendada vahendeid, nt mudeleid, pikaajaliste mõjude piirkondlikuks hindamiseks ja prognoosimiseks.

Tabelis 6 on esitatud vastavalt NEC-direktiivi V lisale asjakohased muutujad ja õhusaaste mõju ökosüsteemidele. Vajaliku varustuse, seirealade kavandamise ja metoodika üksikasjalik kirjeldus on esitatud rahvusvahelise koostööprogrammi ICP Integrated Monitoring käsiraamatus (23). Täielik ja kõikehõlmav mõõteprogramm võimaldab ka üksikasjalikku modelleerimist ning põhjuste ja tagajärgede analüüsi. Samuti aitab see uurida seoseid kliimamuutustega seotud protsessidega (24) (25) (26).

Tabel 6

Programmi ICP Integrated Monitoring seirealadel seiratavad parameetrid ja seiresagedus

Metoodika üksikasjalik kirjeldus on esitatud rahvusvahelise koostööprogrammi ICP Integrated Monitoring käsiraamatus  (27)

Mõõtmine (näitajate kompleks)	Parameeter	Sagedus	Meetod
Meteoroloogia	Sademed, õhutemperatuur, mullatemperatuur, suhteline õhuniiskus, tuule kiirus, tuule suund, kogukiirgus/kiirgusbilanss	Kord kuus	Osa 7.1
Õhu keemilised näitajad	Vääveldioksiid, lämmastikdioksiid, osoon, sulfaatsed osakesed, aerosoolsed ja gaasilised nitraadid, lämmastikhape, ammoniaak ja aerosoolne ammoonium	Kord kuus	Osa 7.2
Sademete keemilised näitajad (EMEPi käsiraamat)	Sulfaat, nitraat, ammoonium, kloriid, naatrium, kaalium, kaltsium, magneesium ja leelisus	Kord kuus	Osa 7.3
Võravesi	Sulfaat, nitraat, ammoonium, üldlämmastik, kloriid, naatrium, kaalium, kaltsium, magneesium, lahustunud orgaaniline süsinik ja tugev hape (pH)	Kord nädalas kuni kord kuus	Osa 7.5
Mulla keemilised näitajad	pH (CaCl2), üldväävel, üldlämmastik, neeldunud Ca, neeldunud Mg. Neeldunud K, neeldunud Na, neeldunud Al, orgaanilise süsiniku kogusisaldus, tiitritav asendushappesus (H + Al)	Iga viie aasta tagant	Osa 7.7
Mullavee keemilised näitajad	pH, elektrijuhtivus, leelisus, tiitrimine Grani meetodil, üldlämmastik, ammoonium, nitraat, üldfosfor, Ca, Mg, K, Na, üldalumiinium, liikuv alumiinium	Neli korda aastas	Osa 7.8
Vooluvee keemilised näitajad	Leelisus, sulfaat, nitraat, lahustunud orgaaniline süsinik, pH, kaltsium, magneesium, naatrium, kaalium, anorgaaniline (liikuv) alumiinium, üldlämmastik, ammoonium, vooluhulk, erijuhtivus	Kord kuus	Osa 7.10
Lehtede keemilised näitajad	Ca, K, Mg, Na, N, P, S, Cu, Fe, Mn, Zn ja orgaanilise süsiniku kogusisaldus (TOC)	Iga viie aasta tagant	Osa 7.12
Varise keemilised näitajad	Ca, K, Mg, Na, N, P, S, Cu, Fe, Mn, Zn ja orgaanilise süsiniku kogusisaldus (TOC)	Kord aastas	Osa 7.13
Taimestik (intensiivala)	Sambla-, rohu-, põõsa- ja puurinde taimed, mullas kasvavad soontaimed, sammaltaimed ja samblikud Tüve läbimõõt, võra struktuur	Iga kolme aasta tagant	Osa 7.17
Tüve epifüüdid	Eluspuude tüvedel kasvavad samblikuliigid	Iga viie aasta tagant	Osa 7.20
Maismaa rohevetikad	Okste arv, noorim võrse, millel on vetikad, paksim vetikakiht puu kohta, aastaste võrsete arv, millel on alles rohkem kui 50 % okastest, aastaste võrsete arv, millel on alles rohkem kui 5 % okastest	Kord aastas	Osa 7.21

4.   Seos muu seiretegevusega

NEC-direktiivi artiklis 9 on sätestatud, et „liikmesriigid kooskõlastavad oma tegevust teiste seireprogrammidega, mis on loodud vastavalt liidu õigusaktidele, sealhulgas direktiivile 2008/50/EÜ, […] direktiivile 2000/60/EÜ ja […] direktiivile 92/43/EMÜ, ja kui see on asjakohane, piiriülese õhusaaste kauglevi konventsioonile, ning kui see on asjakohane, kasutavad kõnealuste seireprogrammide alusel kogutud andmeid“.

Nende sätete eesmärk on maksimeerida olemasolevate süsteemide raames kogutud andmete kasutamist, et vältida dubleerimist ja kasutada ära programmide sünergiat. Siiski on oluline määrata kindlaks asjaomased ökosüsteemitüübid, seirealad ja parameetrid, nagu on kirjeldatud eespool punktis 3, et seire oleks NEC-direktiivi seisukohast asjakohane.

4.1.    Seos ELi õigusaktide/algatuste kohase seirega

Vastavalt veepoliitika raamdirektiivile (2000/60/EÜ) tehakse ulatuslikku mageveekogude seiret ning vastavalt elupaikade direktiivile (92/43/EMÜ) suure hulga eri elupaikade seiret. ELile esitatav teave on kättesaadav vastavate Eioneti andmebaaside (28) kaudu, mida koordineerib Euroopa Keskkonnaamet.

Arvestades NEC-direktiivi kohase seire eesmärki ja selleks valitavatele aladele esitatavaid nõudeid, on tõenäoliselt vaid osa veepoliitika raamdirektiivi kohastest seirealadest selleks sobivad. Õhusaaste mõjude seostamisel vee kvaliteediga omavad tähtsust peamiselt allikate lähedal asuvad looduslikest aladest ümbritsetud seirekohad. Punktis 7.2 tutvustatakse juhtumiuuringut, mis käsitleb veepoliitika raamdirektiivi kohase seire integreerimist õhusaaste mõju seire võrgustikku Soomes.

Oluliseks andmeallikaks, mille saab integreerida artikli 9 kohasesse seiresse, on maakasutuse raamuuring LUCAS, (29) mis pakub teavet nt mulla süsiniku- ja lämmastikusisalduse kohta. Tolmeldajaid käsitlev ELi algatus (30) ning üksikud ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse seire projektid võivad pakkuda täiendavaid võimalusi ühtlustada, integreerida ja tõhustada eri seireprogrammide raames toimuvat andmekogumist.

4.2.    Seos piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni algatuste kohase seirega

Piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni mõjude töörühma tegevus ökosüsteemi seire valdkonnas on otseselt seotud NEC-direktiivi rakendamisega, kuna sellel on samad eesmärgid ja oma enam kui 20 tegevusaasta jooksul on töörühm koostanud märkimisväärse tehnilise viitematerjali.

Piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni raames toimunud pikaajalise seire tulemusena on seega olemas märkimisväärsed varasemad andmekogud, mis on saadud tunnustatud metoodikat kasutades ja seega ühtsete proovivõtu- ja analüüsimeetodite ning seiresagedusega.

Mõjude töörühma juhitava intensiivseire võrgustikud on ökosüsteemipõhised, probleemile suunatud (õhusaaste) ja pikaajalised. See võimaldab tuvastada ökosüsteemides toimuvaid muutusi, hinnata mõjutavaid tegureid ja teha kindlaks ökosüsteemide muutuste tagajärgi, seega teavitada poliitikakujundajaid hetkeolukorrast ja prognoosida tulevasi muutusi.

Kokkuvõttes on NEC-direktiivi kohase ökosüsteemide seire eesmärgid samad, mis piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni raames loodud seirevõrgustikel, seega peaks nendes tehtav seire olema kasulik ka NEC-direktiivi rakendamise seisukohast, kuna see võimaldab

—	seirata ökosüsteemides hapestumise, eutrofeerumise ja osooni mõju näitajaid (peaaegu kõik V lisas loetletud parameetrid);

—	tuvastada muutusi ökosüsteemides;

—	teha kindlaks muutuste kiiruse või suundumused (ajas), muutuste ulatuse (ruumis) ja muutuste intensiivsuse (mõju tugevus);

—	mõista, kuidas muutused mõjutaksid ökosüsteemide seisundit;

—	prognoosida ja teha kindlaks neid muutusi, mis on seotud looduslike protsesside ja inimtegevusega;

—	modelleerida ökosüsteemide ja nendega seotud protsesside dünaamikat;

—	prognoosida võimalikke kahjulikke mõjusid ja seega anda n-ö varajasi hoiatusi;

—	hinnata poliitika tõhusust.

Samuti on oluline rõhutada, et piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni raames ühendab probleemile suunatud seire nii õhusaaste ohtude kui ka avalduva mõju seiret, et saavutada piisav prognoositavuse tase poliitiliste meetmete paremaks suunamiseks. Ökosüsteemi stressitegurite (õhusaaste) ja ökosüsteemile avalduva mõju suundumuste samaaegne seire parandab seiretulemuste tõlgendamist.

4.3.    Seos muude seirevõrgustikega

Selliste ökosüsteemitüüpide seireks, mis ei ole hõlmatud rahvusvaheliste koostööprojektidega, võib kaaluda pikaajaliste ökosüsteemiuuringute võrgustikku LTER-Europe (Long-Term Ecosystem Research in Europe). LTER-Europe on keskkonna- ja ökosüsteemiseiret ning -uuringuid teostavate uurimisalade ja -jaamade Euroopa katusorganisatsioon ja teadustaristu (31). Üks peamisi eesmärke on koondada kõik sellised Euroopa uurimisalad, et luua teadmusbaas, mis aitaks paremini mõista ökosüsteemide struktuuri ja funktsioone ning nende pikaajalist reaktsiooni keskkonnaalastele, ühiskondlikele ja majanduslikele mõjuritele.

LTER-Europe'i peamised eesmärgid on:

—	teha kindlaks ökosüsteemimuutusi põhjustavad mõjurid Euroopa muutuvates keskkonna- ja majandusoludes;

—	uurida nende mõjurite, reaktsioonide ja arenguga seotud probleemide vahelisi seoseid ühise uurimisprogrammi raames ning tuginedes ühtlustatud parameetritele ja meetoditele;

—	töötada välja kriteeriumid LTERi alade ja LTSERi (32) platvormide jaoks, et toetada tipptasemel teadust ainulaadse in situ taristuga;

—	parandada koostööd ja sünergiat erinevate osalejate, huvirühmade, võrgustike jt vahel.

Nende eesmärkide saavutamiseks on LTER-Europe loonud raamistiku, mis toetab projektiarendust, kontseptuaalset tööd, haridust, oskusteabe vahetamist, kommunikatsiooni ja institutsioonilist integratsiooni. Mõnesid parameetreid, mis on kasulikud NEC-direktiivi artikli 9 kohase seire jaoks, seiratakse juba LTER-Europe'i raames ja liikmesriigid võiksid uurida, kas ja kuidas saaks süsteemi täiendada, et parameetreid lisada (33).

Lisaks võib kasutada riiklike metsainventuuride ja muu riikliku seiretegevuse andmeid. Omaette andmeallikaks võivad olla uurimisprojektid, näiteks kaugseirepõhised andmed, mis võivad anda ruumiliselt täpset teavet õhusaaste mõju kohta taimede seisundile (nt Cotrozzi et al., 2018) (34).

5.   Aruandlus

5.1.    Teabe esitamine seirealade ja -näitajate kohta alates 1. juulist 2018 ning seejärel iga nelja aasta tagant

Teabe esitamisel seirealade asukoha ja õhusaaste mõju seireks kasutatavate näitajate kohta vastavalt NEC-direktiivi artikli 10 lõike 4 punktile a tuleb esitada järgmised andmed:

—	seireala koordinaadid ja kõrgus merepinnast, nimi ja elupaiga-/ökosüsteemitüüp ning ala lühikirjeldus;

—	üksikasjad selle kohta, milliseid parameetreid igal alal seiratakse.

Kõnealusele teabele tuleb lisada selgitus selle kohta, kuidas võrgustiku kavandamisel arvestati NEC-direktiivi artiklis 9 sätestatud nõuetega.

5.2.    Seireandmete esitamine alates 1. juulist 2019 ning seejärel iga nelja aasta tagant

NEC-direktiivi artiklis 9 osutatud seireandmete esitamine vastavalt artikli 10 lõike 4 punktile b peaks lähtuma järgmistest põhimõtetest:

—	aruandlus tuleks võimalikult suures ulatuses ühtlustada olemasolevate andmevoogudega;

—	selles tuleks arvesse võtta INSPIRE nõuetele vastavust; (35)

—	see peaks tuginema rahvusvaheliste koostööprogrammide raames loodud aruandluskorrale.

Selle alusel on komisjon ja Euroopa Keskkonnaamet töötanud välja vormi (36) kõnealuste aruandlusnõuete täitmiseks. Vormi kasutamine on väga soovitatav, et võimaldada andmete võrreldavust ja järjepidevust ning hõlbustada nende analüüsimist.

6.   Rakendamise toetamine

Liikmesriikide tavasid käsitlev teabevahetus, mida võeti arvesse käesoleva juhenddokumendi koostamisel, oli väga kasulik. Sellega seoses võimaldab keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise käigus loodud vastastikuse teabevahetuse vahend korraldada täiendavat vastastikust toetamist kas mestimise toetusmehhanismide kaudu või rakendamist ja häid tavasid käsitlevate vahetustena suurema arvu liikmesriikide vahel. See kasutab juba hästi toimivat komisjoni tehnilise abi ja teabevahetuse vahendit TAIEX. Liikmesriigi asutuse (riikliku, piirkondliku, kohaliku vm) taotlusel võib TAIEX korraldada riiklike keskkonnaasutuste ekspertide lähetusi erialateadmiste jagamiseks, töötajate õppereise teise liikmesriiki, et õppida oma kolleegidelt, ning seminare ühele või mitmele liikmesriigile. Lisateave, elektrooniline taotlusvorm ja ekspertide registreerimine:

http://ec.europa.eu/environment/eir/p2p/index_en.htm

Rahvusvaheliste koostööprogrammide raames toimuvad samuti iga-aastased koosolekud, millel liikmesriikide eksperdid võivad osaleda, et saada uut seirealast teavet ja jagada seirealade haldamisega seotud kogemusi. Lisateavet saab veebisaidilt

https://www.unece.org/environmental-policy/conventions/envlrtapwelcome/meetings-and-events.html#/)

7.   Juhtumiuuringud

7.1.    Osooniseire Ühendkuningriigis

Ühendkuningriigil on osooni intensiivseire ala, mida haldab programmi ICP Vegetation koordinatsioonikeskus. Seirealal mõõdetakse osooni tunnikontsentratsioone ja meteoroloogilisi näitajaid, mis võimaldavad arvutada eri taimeliikide (põllumajanduskultuurid, puud, (pool)looduslik taimkate) jaoks kumulatiivse osoonivoo läbi õhulõhede (POD) kasvuperioodi jooksul. Seega saab arvutada, kui palju on voopõhiseid osooni kriitilisi tasemeid ületatud. Lisaks seiratakse korrapäraselt lehestiku kahjustusi osoonitundlikel liikidel. Kuna osooni kontsentratsioon on seirealal üldiselt madal, siis neid sageli ei esine. Osooni tunnikontsentratsioone mõõdetakse Ühendkuningriigis veel umbes 20 maapiirkondades asuval seirealal. Koos modelleeritud meteoroloogiliste andmetega saab ka nende alade jaoks arvutada voopõhiste osooni kriitiliste tasemete ületamise. Neil seirealadel lehestiku osoonikahjustuste seiret ei toimu.

7.2.    Veepoliitika raamdirektiivi kohase pinnaveekogude seire, piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni rahvusvaheliste koostööprogrammide kohase seire ja NEC-direktiivi kohase seire integreerimine Soome pinnaveekogude näitel

Veepoliitika raamdirektiiviga (2000/60/EÜ) kohustatakse liikmesriike viima ellu kontrollseire programmi, et anda teavet näiteks looduslike tingimuste pikaajaliste muutuste ja ulatuslikust (globaalsest) inimtegevusest tulenevate pikaajaliste muutuste hindamiseks. Nende eesmärkide täitmiseks tuleb teha pinnavee ökoloogilise ja keemilise seisundi seiret tavaliselt veekogudes, mis esindavad looduslikke või poollooduslikke võrdlustingimusi ja/või väga head/head ökoloogilist seisundit. Õhusaastega seotud väävli ja lämmastiku poolt veeökosüsteemidele avaldatava mõju seirel, mis toimub piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni alusel, on peamiselt samad eesmärgid ja korraldus. Seetõttu on konventsiooni raames elluviidavate rahvusvaheliste koostööprogrammide kohane veeökosüsteemide seire tihedalt seotud veepoliitika raamdirektiivi alusel toimuva seirega võrdlusaladel (ja vastupidi). Nende seireprogrammide eesmärgid on olulised ka NEC-direktiivi kohase ökosüsteemide seire seisukohast.

Veepoliitika raamdirektiivi kohane seire – nii keemiline kui ka bioloogiline – võrdlusaladel toimub Soomes peamiselt järvedes ja ojades, mis asuvad kaitstud või kõrvalistes piirkondades või mille valgalad asuvad muudes piirkondades, kus otsene inimmõju puudub või on väga väike. Üldiselt on sellised mageveekogud Soomes vähe- või huumustoitelised, valgala on peamiselt kaetud metsaga ning vee keemilisi omadusi iseloomustab väike või mõõdukas ioontugevus. Seega on need veekogud õhusaaste mõjude suhtes tundlikud. Järvede ja jõgede ökoloogilise ja keemilise seisundi veepoliitika raamdirektiivi kohase seire jaoks on Soomele tüüpilised mageveekogud ja nendes leiduvad looduslikud ja poollooduslikud elupaigad liigitatud järgmiselt (tabel 8).

Tabel 8

Soome mageveekogude tüpoloogia

(http://www.ymparisto.fi/en-US/Waters/State_of_the_surface_waters/Typology_of_surface_waters)

Järvetüübid	Jõetüübid
Väikesed ja keskmise suurusega huumusvaesed järved	Turbaalade väikesed jõed
Väikesed huumustoitelised järved	Mineraalmuldadega piirkondade väikesed jõed
Keskmise suurusega huumustoitelised järved	Savimuldadega piirkondade väikesed jõed
Suured huumusvaesed järved	Turbaalade keskmise suurusega jõed
Suured huumustoitelised järved	Mineraalmuldadega piirkondade keskmise suurusega jõed
Huumusrikkad järved	Savimuldadega piirkondade keskmise suurusega jõed
Madalad huumusvaesed järved	Turbaalade suured jõed
Madalad huumustoitelised järved	Mineraalmuldadega piirkondade suured jõed
Madalad huumusrikkad järved	Savimuldadega piirkondade suured jõed
Väga kiire veevahetusega järved	Turbaalade väga suured jõed
Põhja-Lapimaa järved	Mineraalmuldadega piirkondade väga suured jõed
Looduslikult toitaine-ja kaltsiumirikkad järved

Veepoliitika raamdirektiivi kohase seire 12st järvetüübist hõlmavad väikesed (sh madalad) huumusvaesed järved ja väikesed (sh madalad) huumustoitelised järved (pindala < 1 km2) boreaalsete piirkondade okasmetsades ja turbaaladel levinud metsajärvi, mis on lähteks vooluveekogudele. Selliseid järvi leidub Soomes arvukalt ning nende puhul on tõestatud, et nad on õhusaaste suhtes tundlikud ning head õhusaaste mõju näitajad. Põhja-Lapimaa järvede tüüp hõlmab samuti Soome põhjaosa metsa- või mägialade tundlikke järvi, mida iseloomustavad väike ioontugevus ja toitainete vähesus. Samamoodi hõlmavad turbaalade väikesed jõed ja mineraalmuldadega piirkondade väikesed jõed väikesi metsa- ja mägiojasid, millest paljud on tundlikud ning samuti head õhusaaste mõju näitajad.

Järvedele ja jõgedele avalduva õhusaastest tingitud mõju seire Soome metsa- ja mägialadel asuvatel võrdlusaladel toimub piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni (ICP Waters, ICP Integrated Monitoring) ja riiklike seireprogrammide alusel. Enamikul aladel algas korrapärane seire 1990. aastal ning praegu toimub see 34 alal, mis paiknevad geograafiliselt üle kogu riigi. Selleks et täiendada seirealadel toimuvat veepoliitika raamdirektiivi kohast seiret, integreeriti 34st ICP ja riiklikust seirealast 18 ala veepoliitika raamdirektiivi kohasesse seiresse ja aruandlusse, et saada teavet looduslike tingimuste pikaajaliste muutuste ja üleilmsetest surveteguritest (peamiselt saasteainete sadestumine atmosfäärist ja kliimamuutused) tulenevate pikaajaliste muutuste kohta. Samas saadakse veepoliitika raamdirektiivi kohase seire tulemusena bioloogilisi andmeid piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni kohaste hindamiste jaoks. Piiriülese õhusaaste kauglevi konventsioonil ja riiklikel seireprogrammidel põhinevad hindamised, mis sobivad õhusaaste mõju hindamiseks, vastavad veepoliitika raamdirektiivis esitatud keemilise analüüsi nõuetele, sealhulgas pH, leelisuse, peamiste anioonide ja katioonide, toitainete ja lahustunud orgaaniline süsiniku osas. Seire eesmärke ja korraldust (nt seireala loomine/valik, proovide võtmine ja keemilised analüüsid) ning ühist andmebaasi koordineerivad valitsuse keskkonnaasutused, sealhulgas Soome keskkonnainstituut ning 13 majandus-, arendus-, transpordi- ja keskkonnakeskust. Veepoliitika raamdirektiivi alusel toimuvasse riiklikku seiresse on kaasatud ka Soome loodusvarade instituut (Luke), kellel on volitused ja oskusteave kalavarude seire valdkonnas. Tsentraliseeritud tegevus võimaldab kasutada eri rahvusvaheliste programmide kohases seires ja aruandluses ning uute seireprogrammide (nagu NEC-direktiivi kohane seire) kavandamisel ja rakendamisel paindlikku riskipõhist ja kulutõhusat lähenemisviisi.

---

(1)  Vastutuse välistamine: käesoleva juhenddokumendi eesmärk on abistada liikmesriikide ametiasutusi direktiivi (EL) 2016/2284 kohaldamisel. See kajastab Euroopa Komisjoni seisukohti ega ole seetõttu õiguslikult siduv. ELi õigusaktide õiguslikult siduv tõlgendamine kuulub Euroopa Liidu Kohtu ainupädevusse. Selles juhenddokumendis väljendatud arusaamad ei mõjuta seisukohta, mille komisjon võib võtta Euroopa Liidu Kohtus.

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. detsembri 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/2284, mis käsitleb teatavate õhusaasteainete riiklike heitkoguste vähendamist, millega muudetakse direktiivi 2003/35/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2001/81/EÜ (ELT L 344, 17.12.2016, lk 1).

(3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2001. aasta direktiiv 2001/81/EÜ teatavate õhusaasteainete siseriiklike ülemmäärade kohta (EÜT L 309, 27.11.2001, lk 22).

(4)  Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa puhta õhu programm“, COM(2013) 918 final.

(5)  https://www.unece.org/env/lrtap/welcome.html

(6)  Programmide täisnimed: jõgedele ja järvedele õhusaastest tingitud mõju hindamise ja seire rahvusvaheline koostööprogramm (ICP Waters); metsadele õhusaastest tingitud mõju hindamise ja seire rahvusvaheline koostööprogramm (ICP Forests); looduslikule taimestikule ja põllukultuuridele õhusaastest tingitud mõju käsitlev rahvusvaheline koostööprogramm (ICP Vegetation); ökosüsteemidele õhusaastest tingitud mõju integreeritud seire rahvusvaheline koostööprogramm (ICP Integrated Monitoring);

(7)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2013. aasta otsus nr 1386/2013/EL, milles käsitletakse liidu üldist keskkonnaalast tegevusprogrammi aastani 2020 „Hea elu maakera võimaluste piires“ (ELT L 354, 28.12.2013, lk 171).

(8)  Seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi punkti 28 alapunkt d.

(9)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT L 20, 26.1.2010, lk 7).

(10)  Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.7.1992, lk 7).

(11)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1).

(12)  Vt nt elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ I lisa.

(13)  Ökosüsteemide ja nende teenuste kaardistamine ja hindamine – MAES: http://ec.europa.eu/environment/nature/knowledge/ecosystem_assessment/pdf/MAESWorkingPaper2013.pdf

(14)  Euroopa Liidu loodusteabe süsteem – EUNIS: https://www.eea.europa.eu/data-and-maps/data/eunis-habitat-classification

(15)  Corine maakattetüübid

(16)  Metzger, M.J., Bunce, R.G.H., Jongman, R.H.G., Mücher, C.A., Watkins, J.W., „A climatic stratification of the environment of Europe“Global Ecology and Biogeography, nr 14, 2005, lk 549–563. DOI link: http://dx.doi.org/10.1111/j.1466-822x.2005.00190.x

(17)  Vt http://ec.europa.eu/environment/air/reduction/ecosysmonitoring.htm, eriti http://ec.europa.eu/environment/air/pdf/Technical%20Specifications%20NEC%20Article%209%20location%20and%20indicators%20final.docx ja http://ec.europa.eu/environment/air/pdf/template%20NEC%20Article%209%20location%20and%20indicators%20for%2001%20July%202018%20final.xlsx

(18)  Maes, J. et al., 2018, „Analytical framework for mapping and assessing of ecosystem condition“, http://ec.europa.eu/environment/nature/knowledge/ecosystem_assessment/pdf/Brochure%20MAES.pdf

(19)  Rahvusvahelises koostööprogrammis kasutatakse „seireala“ asemel mõistet „vaatluspunkt“.

(20)  UNECE ICP Forests Programme Co-ordinating Centre 2016. http://www.icp-forests.org/Manual.htm

(*1)  []: kontsentratsioon

(21)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2008. aasta direktiiv 2008/50/EÜ välisõhu kvaliteedi ja Euroopa õhu puhtamaks muutmise kohta (ELT L 152, 11.6.2008, lk 1).

(22)  https://icpvegetation.ceh.ac.uk/publications/thematic, eelkõige https://www.icpmapping.org/Latest_update_Mapping_Manual Chapter 3: Mapping critical levels for vegetation, piiriülese õhusaaste kauglevi konventsioon, 2017

(1)  Osooni suure kontsentratsiooniga perioodi määratlus, vt https://www.eea.europa.eu/themes/air/air-quality/resources/glossary/ozone-episode

(2)  Nõutav on teave mõõtekõrguse kohta.

(3)  Kui mõõteandmed puuduvad, võib kasutada modelleeritud tunniandmeid.

(4)  Vajalik teave seireala laiuskraadi ja kõrguse ning selle kohta, millises biogeograafilises piirkonnas vaatluskoht asub (vt joonis 1).

(5)  Läbi õhulõhede toimuva osoonivoo arvutamiseks on vaja osooni mõõdetud tunnikontsentratsioone ja meteoroloogilisi andmeid. Voogude arvutamine osooni hinnangulise tunnikontsentratsiooni andmete põhjal, mis on saadud passiivsete proovivõtuvahendite abil (osooni kogumine 1–2 nädala jooksul) on seotud suure ebakindlusega.

(6)  https://www.sei-international.org/do3se

(23)  www.syke.fi/nature/icpim

(24)  Holmberg, M., Vuorenmaa, J., Posch, M., Forsius, M. et al., „Relationship between critical load exceedances and empirical impact indicators at Integrated Monitoring sites across Europe“, Ecological Indicators, nr 24, 2013 lk 256–265.

(25)  Dirnböck, T., Grandin, U., Bernhardt-Römermann, M., Beudert, B., Canullo, R., Forsius, M., Grabner, M.-T., Holmberg, M., Kleemola, S., Lundin, L., Mirtl, M., Neumann, M., Pompei, E., Salemaa, M., Starlinger, F., Staszewski, T., Uziębło, A.K., „Forest floor vegetation response to nitrogen deposition in Europe“, Global Change Biology, nr 20, 2014 lk 429–440.

(26)  Vuorenmaa, J., Augustaitis, A., Beudert, B., Clarke, N., de Wit, H.A., Dirnböck, T., Frey, J., Forsius, M., Indriksone, I., Kleemola, S., „Long-term sulphate and inorganic nitrogen mass balance budgets in European ICP Integrated Monitoring catchments (1990–2012)“, Ecological Indicators, nr 76, 2017, lk 15–29.

(27)  UNECE ICP Integrated Monitoring Programme Manual 2017, http://www.syke.fi/en-US/Research__Development/Ecosystem_services/Monitoring/Integrated_Monitoring/Manual_for_Integrated_Monitoring

(28)  https://bd.eionet.europa.eu/activities/Reporting/Article_17 http://cdr.eionet.europa.eu/help/WFD/WFD_521_2016

(29)  https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/LUCAS_-_Land_use_and_land_cover_survey

(30)  http://ec.europa.eu/environment/nature/conservation/species/pollinators/index_en.htm

(31)  www.lter-europe.net

(32)  Pikaajalised sotsiaal-majanduslikud uuringud (Long-Term Socio-Economic Research)

(33)  LTERi uurimisalad ja nende mõõteprogrammid on kättesaadavad aadressil https://data.lter-europe.net/deims/.

(34)  Cotrozzi, L., Townsend, P. A., Pellegrini, E., Nali, C., Couture, J. J., „Reflectance spectroscopy: a novel approach to better understand and monitor the impact of air pollution on Mediterranean plants“, 2018. https://doi.org/10.1007/s11356-017-9568-2

(35)  https://inspire.ec.europa.eu/

(36)  http://ec.europa.eu/environment/air/reduction/ecosysmonitoring.htm