Kommenteeritud kokkuvõte

Komisjoni määruse (EL) xxx/2019 (mis käsitleb keevitusseadmete ökodisaini nõudeid) mõjuhinnang

A. Vajadus meetmete järele

Miks? Mis on lahendamist vajav probleem?

Keevitusseadmed on ärituru (B2B) tooted, mida kasutatakse laialdaselt paljudes tööstussektorites, eelkõige ehituses, energeetikas ja transpordis. Nad tarbivad palju energiat ja keevitusmetalli (keevitustraat või elektrood, mida kasutatakse keevitamisel). Pooled kasutatavatest seadmetest kasutavad ka suurtes kogustes kaitsegaasi.

Keevitusseadmete tehnoloogia on viimastel aastakümnetel märkimisväärselt arenenud, muutunud energia- ja materjalitõhusamaks ning mitmekülgsemaks. Ent kasutajad ei sea seadmeid ostes praegu prioriteediks energia- või materjalitõhusust, vaid pigem selliseid aspekte nagu töökindlus ja taskukohasus. Selle põhjuseks on teabe puudumine energia- ja materjalikulu kohta, asjaolu, et kasutajad ei hinda enamasti seadme kogu olelusringi kulu, ning muud harjumused, sealhulgas teatava kaubamärgi eelistamine. Seetõttu ei jõua kulutõhusad energiasäästlikud tehnoloogiad turule nii kiiresti, nagu nad võiksid jõuda, kui neid asjakohaste meetmetega toetada.

Korduskasutust, parandust ja ringlussevõttu piirab teabe puudumine materjalitõhususe kohta, samuti raskused toodete lahtivõtmisel ja osade eraldamisel ning seadmetes sisalduvate kriitilise tähtsusega toorainete ja ohtlike komponentide tuvastamisel.

Mida selle algatusega loodetakse saavutada?

Üldeesmärk on aidata kaasa ELi 2030. aasta kliima- ja energiaeesmärkide ning ringmajanduse paketi eesmärkide saavutamisele, tagades samal ajal siseturu tõrgeteta toimimise.

Konkreetsemalt on algatuse eesmärgid järgmised:

-tõsta teadlikkust keevitusseadmete keskkonnatoimest;

-aidata kasutajatel tooteid võrrelda ning

-suurendada toodete parandatavust ja ringlussevõetavust.

Samuti tugevdab see ELi töötleva tööstuse konkurentsivõimet, viies ELi tooted kiiremini kooskõlla muude maailma piirkondade tehnoloogiaarenguga ja energiatõhususe nõuetega.

Milline on ELi tasandi meetmete lisaväärtus? 

Keevitusseadmeid valmistatakse ja nendega kaubeldakse kogu maailmas ning nende komponente hangitakse globaalselt. Keevitusseadmed koosnevad keerukatest toodetest, mis ei ole riigiti erinevad. Kogu ELi hõlmavate nõuete väljatöötamiseks tuleks ühendada liikmesriikide ressursid, et töötada välja ühised eeskirjad ja järelevalvekavad, selle asemel et kasutada mitmesuguseid riiklikke süsteeme, eeskirju ja järelevalvekordasid.

Kui ELi tasandil ühtlustatud nõudeid ei ole, võivad liikmesriigid kehtestada riigisiseseid tootepõhiseid energiatõhususe nõudeid vastavalt oma keskkonna- ja energiapoliitikale. See kahjustaks kaupade vaba liikumist ja suurendaks ELi äriühingute jaoks nõuete täitmisega seotud kulusid.

Seepärast on ELi tasandi energiatõhususe miinimumnõuete kehtestamisel selge lisaväärtus.

B. Lahendused

Milliseid seadusandlikke ja mitteseadusandlikke poliitikavariante on kaalutud? Kas on olemas eelistatud variant? Miks? 

Kaaluti nelja poliitikavarianti.

·Poliitikavariant 1 – senise olukorra jätkumine. Lähtestsenaarium, mille puhul praegune olukord ei muutu.

·Poliitikavariant 2 – iseregulatsioon. Komisjon andis tööstusele võimaluse töötada välja iseregulatsiooni meetmed, kuid ühtegi ettepanekut ei esitatud.

·Poliitikavariant 3 – energiamärgistus. See variant esitatakse üldiselt selliste toodete puhul, mida ettevõtjad müüvad tarbijatele (B2C) koos ökodisainiga, et tagada parimate toodete nähtavus ja konkurentsivõime. See on aga keeruline, kui puudub ulatuslik andmebaas, milles sisalduvate energiatõhususe andmete kogumiseks on kasutatud väljakujunenud mõõtmismeetodeid.

·Poliitikavariant 4a – „väikseim olelusringi kulu“ (least lifecycle cost, LLCC). Kohustuslikud toiteallika tõhususe piirmäärad, mis maksimeerivad lõppkasutaja investeeringu toote olelusringi jooksul ja mis tuleb saavutada 2028. aastaks, kusjuures vaheaste on 2023. aastal.

·Poliitikavariant 4b – ambitsioonikas LLCC. Niisama ranged ökodisaini nõuded nagu poliitikavariant 4a puhul, mis põhineb LLCC-l, kuid need tuleb saavutada varem (2025. aastal) ja ilma vaheastmeteta.

·Poliitikavariant 5 – teavitamine. Kohustuslik ökodisainiteabe esitamine energia- ja materjalitõhususe kohta, kuid tõhususe arvnõuded puuduvad.

Lisaks hõlmavad poliitikavariandid 4a ja 4b järgmisi meetmeid:

-standardiseerimise abil arvutusmeetodite väljatöötamine;

-teabe andmine materjali- ja energiakulu kohta ning

-teabe andmine ringmajanduse aspektide kohta (parandatavuse ja ringlussevõetavuse parandamiseks).

Teabe andmise nõudeid kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2021.

Poliitikavariant 4a on majanduse ja keskkonna seisukohast eelistatud variant, 1 mis tasakaalustab üldist energiasäästu ja materjali kokkuhoidu ning sidusrühmade toetust. Samuti vastab see ökodisaini direktiivi kohasele nõudele pakkuda välja tootepõhine rakendusmeede.

Kes millist varianti toetab? 

·POLIITIKAVARIANT 1 – senise olukorra jätkumine. Sidusrühmad, eelkõige töötlev tööstus, ei pea seda mõistlikuks lahenduseks, võttes arvesse energiatõhususe nõuete arengut mujal maailmas.

·POLIITIKAVARIANT 2 – iseregulatsioon. Komisjon ja liikmesriigid eelistasid seda varianti, kuid tööstus ei esitanud ühtegi ettepanekut.

·POLIITIKAVARIANT 3 – energiamärgistus. Liikmesriigid, valitsusvälised organisatsioonid ja tööstus olid seisukohal, et see variant tuleks välistada, kuna see ei anna B2B toodete puhul mingit lisaväärtust.

·POLIITIKAVARIANT 4a – LLCC. Nagu ka poliitikavariant 4b, kaitseb see variant märkimisväärselt keskkonda, kuid enamik liikmesriike ja töötlev tööstus eelistavad pikema kohanemisaja tõttu just seda.

·POLIITIKAVARIANT 4b – ambitsioonikas LLCC. Seda varianti toetavad mõned liikmesriigid ja valitsusvälised organisatsioonid. See annab küll veidi suurema keskkonnasäästu kui poliitikavariant 4a, kuid töötleva tööstuse suured sektorid on mures selle pärast, et VKEd (>80 % ELi tootjatest) ei pruugi suuta oma tegevust nõuetele õigeaegselt kohandada.

·POLIITIKAVARIANT 5 – teavitamine. See poliitikavariant on ebatõhusam kui poliitikavariandid 4a ja 4b energiasäästu, kasvuhoonegaaside heite vähenemise, äritulude ja seadme omamise kogukulu suhtes. Liikmesriigid ja tööstus leiavad, et selle lisaväärtus on väiksem kui sellega kaasnevad kulud.

Laialdaselt toetati poliitikavariantide 4a, 4b ja 5 ühiseid sätteid (mõõtmismeetodite standardimine, teabe esitamine materjalitõhususe kohta).

C. Eelistatud poliitikavariandi mõju

Millised on eelistatud poliitikavariandi (kui see on olemas, vastasel korral peamiste poliitikavariantide) eelised? 

Poliitikavariandi 4a (LLCC) üldine majanduslik ja keskkonnaalane kasu on suurim. Sellega kaasneb ökodisainimäärus, mis sisaldab kvantitatiivseid tõhusus- ja teavitamisnõudeid. See annab suure keskkonnasäästu, mida peetakse tööstuse ja lõppkasutajate jaoks saavutatavaks, ning see variant on saanud kõige laiema sidusrühmade toetuse.

Poliitikavariandil 4a on 2030. aastaks eeldatavasti järgmine mõju:

§võrreldes senise olukorra jätkumisega peaks määrus tooma energiasäästu 1,1 TWh aastas, st 0,075 % komisjoni energia lõpptarbimise vähendamise 2030. aasta eesmärgist;

§lõppkasutaja aastakulu väheneb otseselt 522 miljonit eurot ja täiendav äritulu on 14,5 miljonit eurot aastas;

§tööhõive seisukohast neutraalne (aastas luuakse u 200 töökohta);

§toetab ringmajandust parandatavuse ja ringlussevõetavuse suurendamise kaudu;

§toetab ELi tööstuse konkurentsivõimet ja juhtrolli (nii liidusisest kui ka rahvusvahelist) tõhusate keevitusseadmete tootjana, kiirendades tehnoloogia arengut ja muus maailmas kehtivate tõhususnõuetega vastavusse viimist.

Millised on eelistatud poliitikavariandi (kui see on olemas, vastasel korral peamiste poliitikavariantide) kulud? 

Eelistatud variandi kulud on hinnanguliselt järgmised:

§keevitusseadmete tootjad ja paigaldajad peavad hindama oma toodete vastavust uutele nõuetele ja määratlustele. See hõlmab arvutuste ja katsete tegemist, kusjuures hinnangulised kulud on 1000 eurot mudeli kohta;

§kauplejad ja jaemüüjad peavad end kurssi viima uue teabega energia- ja materjalitõhususe kohta ning olelusringi kuluarvutuste ja toodete ostmise tagajärgedega ning edastama teavet lõppkasutajatele;

§keevitusseadmete lõppkasutajatel tuleks katta suuremad komponentide kulud ja tootmise muutmise kulud kõrgema ostuhinna näol (keskmiselt u 150 eurot seadme kohta) ning neil tuleks kulutada 2030. aastaks 9,9 miljonit eurot aastas rohkem energiatõhusamate seadmete peale.

Milline on mõju ettevõtjatele, VKEdele ja mikroettevõtjatele?

§Poliitikavariant 4a hõlmab kohanemist, mis VKEdest tootjate (>80 % ELi tootjatest) väitel on teostatav.

§Suurem osa sektori VKEdest tegutseb keevitusseadmete tootmise, impordi, edasimüügi, paigaldamise ja/või teenindamise valdkonnas. Tänu kallimate ja mitmekülgsemate energiatõhusate seadmete müügile saavad need ettevõtjad määrusest kasu suuremate äritulude näol. See tulu peaks neile hüvitama suuremad katsetamise ja tootmise kohandamisega seotud kulud, mis eeldatavasti kantakse suures osas üle lõppkasutajatele.

§VKEd, kes kasutavad oma tegevuses keevitusseadmeid, saaksid seadmete kasutusea jooksul kulusid vähendada, sest hinnatõusu tasakaalustaksid väiksemad elektriarved, parem funktsionaalsus ja seadmete väiksem kaal.

§Parandamis- ja ringlussevõtusektori VKEd saaksid suurt kasu materjalitõhususe nõuetest.

Kas on ette näha märkimisväärset mõju riigieelarvetele ja ametiasutustele? 

Määrus oleks kõikides liikmesriikides vahetult kohaldatav, seega ei tekiks riikide ametiasutustele siseriiklikku õigusesse ülevõtmise kulusid. Turujärelevalvetoimingud toovad kaasa katsetamis- ja personalikulud.

Kas on oodata muud olulist mõju? 

Funktsionaalsuse, tervise ja ohutuse seisukohast muud olulist ega kahjulikku mõju ei ole oodata.

D. Järelmeetmed

Millal poliitika läbi vaadatakse?

Kavandatud läbivaatamisklausel tagaks määruse läbivaatamise hiljemalt viis aastat pärast selle jõustumist, tuginedes saavutustele, rakendamisel saadud kogemustele, rahvusvahelisele arengule ja tehnoloogia arengule.