Euroopa Regioonide Komitee arvamus teemal „Parem ühtekuuluvuspoliitikaalane teavitustegevus“

(2020/C 39/04)

Raportöör

:

Adrian Ovidiu Teban (RO/EPP), Cugiri linnapea

POLIITILISED SOOVITUSED

EUROOPA REGIOONIDE KOMITEE

Üldised märkused

1.

juhib tähelepanu sellele, et ühtekuuluvuspoliitika moodustab umbes kolmandiku ELi eelarvest, s.o 351 miljardit eurot programmitöö perioodil 2014–2020. See loob piirkondade ja liikmesriikide jaoks pikaajalise investeerimisraamistiku ning võimaldab usaldusväärsemat kavandamist võrreldes riikide iga-aastaste või kaheaastaste eelarvetega;

2.

märgib, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide nähtavuse suurendamine võib aidata parandada arusaama ühtekuuluvuspoliitika tõhususest ja tugevdada kodanike usaldust Euroopa projekti vastu. Siiski on sidus teabevahetuskanal oluline ja mitte ainult ülalt alla suunal, arvestades Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide konkreetseid tulemusi, vaid ka alt üles suunal, et suurendada kohalike omavalitsuste ja sidusrühmade teadlikkust rahastamisvõimalustest ning suurendada nii üldsuse osalemist rakendamisprotsessides;

3.

põhimõtteliselt peaks teabevahetus olema poliitika kujundamise ja rakendamise lahutamatu osa. Teadlikkus ELi rahastatud kohalikest projektidest toetusesaajate ja kodanikuühiskonna seas on väga oluline, hoolimata eri toetussummadest konkreetsetes piirkondades, ning see saab olla üksnes kõigi kaasatud valitsustasandite ühiste jõupingutuste tulemus. Mitmetasandilise valitsemise mudel ja partnerluse põhimõte, mis mõlemad põhinevad tõhustatud koordineerimisel avaliku sektori asutuste, majandus- ja sotsiaalpartnerite ning kodanikuühiskonna vahel, võivad aidata kaasa ELi poliitikaeesmärkide ja tulemuste tõhusamale tutvustamisele;

4.

rõhutab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest rahastatavate rakenduskavade korraldusasutused peavad teavitama ühtekuuluvuspoliitika programmide ja projektide eesmärkidest, rahastamisvõimalustest ja tulemustest. See on liikmesriikide korraldusasutuste ja toetusesaajate peamine ülesanne – tegeleda selliste küsimustega nagu investeerimisvõimaluste olemasolu või see, kuidas saab toetusesaaja käsitleda avalikustamisega seotud küsimusi või keda rahastatakse ja mis eesmärgil;

5.

märgib, et ELi ühtekuuluvuspoliitika ja selle kaudu rahaliste vahendite kasutamisele kohaldatakse teabe- ja avalikustamisnõuded, mis tähendab, et rakendamise eest vastutavad riiklikud ja piirkondlikud ametiasutused ning lõplikud toetusesaajad on õiguslikult kohustatud teabevahetustegevust ellu viima. Need nõuded on loodud viimase kolme kümnendi jooksul, võttes aluseks lihtsad teabevahetusmeetmed, nagu tänutahvlid, kuid ka keerukamad teabevahetusstrateegiad, mille hulka kuuluvad mitmeaastased strateegiad, iga-aastased kavad, miinimumnõuded ja iga tegevusprogrammi jaoks tehtavad hindamised;

6.

toonitab, et potentsiaalsete toetusesaajate teavitamine rahastamisvõimalustest on programmi juhtimise oluline osa. Ühtekuuluvuspoliitika investeeringute tagamiseks kõige asjakohasematesse ja uuenduslikematesse projektidesse tuleb teavitada võimalikult laia võimalike toetusesaajate ringi. Seda on võimalik saavutada mitte ainult investeerimisvõimaluste rõhutamisega, vaid ka saavutatud tulemuste ja heade tavade tutvustamise teel;

7.

juhib tähelepanu sellele, et ELi ühtekuuluvuspoliitika on avaldanud positiivset mõju nii majandusele kui ka kodanike elule, kuid peab kahetsusväärseks, et tulemustest ei ole alati hästi teavitatud ja et teadlikkus selle positiivsest mõjust on viimasel aastakümnel jätkuvalt väike. Eurobaromeetri 2017. aasta kiiruuringust selgub, et vaid 35 % ELi kodanikest on kuulnud ELi kaasrahastatud projektidest oma piirkonnas. Nendest projektidest kuulnud inimesed ütlevad aga, et mõju nende piirkondade arengule on olnud positiivne (78 %);

8.

märgib, et sama Eurobaromeetri uuringu kohaselt on ELi ühtekuuluvuspoliitikat kajastav teavitustegevus jätkuvalt vilets ning teabeallikad ei ole enamasti väga mitmekesised. Üldiselt tuleks digitaalsed teabevahetuskanalid järgmisel, 2020. aasta järgsel programmitöö perioodil tähtsamale kohale seada;

9.

rõhutab liikmesriikide ebaühtlaseid edusamme haldusmenetluste ühtlustamisel piirkondlike ja kohalike partnerite, sh majandus- ja sotsiaalpartnerite ning kodanikuühiskonna esindajate ulatuslikumaks mobiliseerimiseks ja kaasamiseks, ning toonitab, kui oluline on üldsuse osalemine ja sotsiaaldialoog. Tasub märkida, et suurima prioriteedina nähakse investeerimist suure tööpuudusega piirkondadesse. Kõige olulisemad ELi regionaalpoliitika investeeringuvaldkonnad peaksid olema haridus, tervishoid ja sotsiaaltaristu, mida peetakse tähtsamaks. Lisaks sellele on ühtekuuluvuspoliitika ELi peamine investeerimisvahend piirkondade ja linnade jaoks, et saavutada kestliku arengu eesmärgid. Selline lähenemisviis oleks eeltingimuseks kestliku arengu eesmärkide kohalikule tasandile laiendamisele ja toetaks nende rakendamist ühtekuuluvuspoliitika kaudu, (1) sillutades teed lineaarmajanduselt ringmajandusele; (2)

10.

märgib, et nii ühtekuuluvuspoliitika tajumine kui ka ELi toetus on rahvastikurühmades ja piirkondades erinev. Siiski on konkreetsete järelduste tegemiseks vaja rohkem tõendeid. Selleks nõutakse kõigilt ELi piirkondadelt esindavate valimite andmeid. Komitee teeb ettepaneku, et kui kavandatakse kõiki ELi piirkondi (NUTS2 või samaväärne) esindava Eurobaromeetri uuringut, tuleks sellesse lisada kodanikele mõeldud küsimused ühtekuuluvuspoliitika tajumise ja Euroopa projekti toetuse kohta;

11.

rõhutab vajadust parandada teadmisi selle kohta, kuidas mõjutab kodanike taju ELi ühtekuuluvuspoliitikast nende toetust Euroopa ülesehitamisele. See on hädavajalik, et hinnata ette selliste teabevahetusmeetmete tõhusust, mille eesmärk on soodustada positiivseid hoiakuid ühtekuuluvuspoliitika ja ELi kui terviku vastu. Komitee soovitab sellest tulenevalt lisada samasse Eurobaromeetri standarduuringusse konkreetsed küsimused ELi toetuse ja ELi ühtekuuluvuspoliitika tajumise kohta;

12.

toonitab, et mitte ainult majanduslikud tegurid ei ärata teadlikkust. Mitmetes analüüsides on tuvastatud kodanike rühmad, kelle teadlikkus ELi (ühtekuuluvus)poliitikast näib olevat otseselt seotud sellega, kuidas nad samastuvad Euroopa Liidu kui poliitilise üksusega. Lisaks näib olevat positiivne suhe teatavate ELi poliitikavaldkondadega, sealhulgas ühtekuuluvuspoliitikaga, kursis olemise ja Euroopa Parlamendi valimistel osalemise määra vahel. Samal ajal paistab, et kui avalikkus on ELi (ühtekuuluvus)poliitikast teadlikum, samastutakse rohkem Euroopa Liidu ning Euroopa ühise ajaloo ja kultuuriga. Neil põhjustel on oluline parandada ja tõhustada teabevahetust ELi ühtekuuluvuspoliitika tulemuste kohta, et tugevdada Euroopa Liidu poliitilist legitiimsust ja ühtekuuluvustunnet oma kodanike seas;

13.

rõhutab samuti, et ühtekuuluvuspoliitika teemaline teabevahetus ei ole üksnes Euroopa Komisjoni ülesanne, vaid selle eest vastutavad kõik ühtekuuluvuspoliitikast kasu saavad osalejad, sealhulgas liikmesriigid ja kohalikud omavalitsused;

14.

on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitikast tuleb teavitada erinevalt, muu hulgas jõuda ka laiema publikuni ning mitte ainult sidusrühmadeni. Suunatud teavitustegevuses tuleks keskenduda üldsusele ning see peab rahva hulgas vastukaja leidma: tuleb selgitada mõju kohalikele elanikele ning mitte lihtsalt esitada numbreid või graafikuid võõraste tööturgude või kaugete taristuküsimuste ja kaugete piirkondade elanike kohta. Selle asemel tuleks pöörata tähelepanu ELi kui inimeste elusid mõjutava valitsemistasandi rollile, mitte inimeste teavitamisele selle eri fondidest ja projektidest. Usaldus sõnumi saatja vastu on vähemalt sama oluline kui sõnum ise. Ning üldsuse usaldus kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vastu on suurem kui riikide valitsuste või ELi vastu. Seega on kohalikel ja piirkondlikel poliitikutel tõenäoliselt otsustav roll ning ennekõike komitee liikmed kui „Euroopa saadikud piirkondades, linnades ja valdades“ peaksid olema eeskujuks;

15.

rõhutab sihipärase teabevahetuse vajadust. Sihipärases teabevahetuses tuleb keskenduda n-ö naabrusele. Vaja on emotsiooni, sest statistilised andmed inimestele hinge ei lähe. Parema teabevahetuse tagamiseks tuleks järgida mitmetasandilise valitsemise lähenemisviisi. Eurobaromeetri viimase uuringu kohaselt arvab 55 % vastanutest, et otsused tuleks teha riigi tasandist allpool oleval tasandil, ligikaudu kolmandik (30 %) eelistab piirkondlikku tasandit ja veerand (25 %) kohalikku tasandit, samal ajal kui peaaegu üks viiest arvab, et need otsused tuleks teha ELi tasandil;

16.

rõhutab vajadust pidada kodanikega püsivamat dialoogi ja kaasata neid sagedamini otsuste langetamisse, mis võib tagada vastutuse ühtekuuluvuspoliitika elluviimise eest ja selle legitiimsuse. Selles mõttes peaks uues üldises eesmärgis nr 5 ajavahemikuks 2021–2027 – „Kodanikele lähemal olev Euroopa“ – kasutama parimal viisil ära olemasolevaid kogemusi kogukonna juhitud kohaliku arenguga ja kaasava eelarvestamisega kohalikul tasandil, samuti tuleb kasutada teisi kodanike osalemise suurendamise meetodeid. Komitee liikmete, linnapeade ja teiste kohalikul tasandil valitud esindajate kaasamine Euroopa Komisjoni ühtekuuluvuspoliitika teabevahetuse kampaaniatesse võiks olla võimalus suurendada teadlikkust Euroopa Liidu kasust inimeste igapäevaelus;

Parem nähtavus

17.

märgib, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide nähtavuse suurendamine võib aidata parandada Euroopa Liidu tajumist ja taastada üldsuse usalduse Euroopa poliitika vastu;

18.

juhib seetõttu tähelepanu asjaolule, et euroskepsise suurenemine ja ELi integratsiooni vastaste erakondade kasv on seotud ka majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ebavõrdsuse tajumisega. Ühtekuuluvuspoliitika on võimas vahend, et edendada territoriaalset vastupanuvõimet, ja seega on see osa lahendusest poliitiliste vastuste valdkonnas. Meetmed, mille eesmärk on teavitada positiivsest mõjust piirkondadele ja inimeste elule, on väga olulised;

19.

teeb ettepaneku, et rakenduskavades tuleks keskenduda inimeste vajadustele ja mitte ainult inimeste teavitamisele, vaid ka nendega suhtlemisele. Sellega seoses rõhutab komitee, kui olulised on partnerluslepingud, milles nähakse ette kodanikega peetava dialoogi mehhanismid ELi ühtekuuluvuspoliitika vahenditest kaasrahastatavate sekkumismeetmete kavandamisel kõikides rakenduskavade ettevalmistamise, rakendamise ja hindamise etappides, sh soovitused, et liikmesriigid kaasaksid kohalikud omavalitsused kõikidesse etappidesse;

20.

julgustab võtma kasutusele demokraatlikke uuendusi, nagu kaasav eelarvestamine ja avalikud arutelud (komisjonid, paneelarutelud ja arvamusuuringud), et anda sõna kohalikele elanikele ja seega oluliselt muuta viisi, kuidas kodanikud teabevahetusmehhanismis osalevad;

21.

juhib tähelepanu sellele, et ühtekuuluvuspoliitika investeeringute nähtavuse tagamine on Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide ühine ülesanne ning et pädevad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused tuleks kaasata tõhusate teabevahetusstrateegiate koostamisse;

22.

kutsub Euroopa Komisjoni üles õppima kogemustest, mis on saadud edukast teabevahetusest väiksemahuliste ja ELi rahastatavate inimestevaheliste projektide kohta piirialadel. Komitee märgib inimeste suurt osalust sellistes projektides ja nende panust projektide tulemuste edukasse teavitamisse;

23.

toetab uues ühtekuuluvuspoliitika õigusaktide paketis esitatud ettepanekut määrata liikmesriikide tasandil teabevahetuse eest vastutavad ametnikud, et juhtida integreeritud viisil piirkondliku Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondiga, aga ka Varjupaiga- ja Rändefondi, integreeritud piirihalduse fondi ja Sisejulgeolekufondiga seotud tegevuste nähtavust. Sellega seoses tuleks parimal moel ära kasutada ka muid kohaliku nähtavusega tulevasi ELi programme, nagu „Euroopa horisont“ ja InvestEU, samuti Europe Directi teabekeskusi;

24.

on seisukohal, et REFITi sarnased lihtsate IKT-lahendustega platvormid, mida kasutatakse ELi kodanikega suhtlemiseks, võimaldavad tõhusat ja ühiskonna ootustele vastavat poliitika kujundamist. Kohalikel omavalitsustel on selles valdkonnas suured kogemused ning nad kasutavad juba rakendusi, mis võimaldavad pakilisi probleeme kohapeal lahendada. Teabevahetust mõlemas suunas tuleks edasi arendada;

25.

palub Euroopa Komisjonil seniseid jõupingutusi korraldusasutustega laiendada ning hõlmata nende alla piirkondade ja linnade poliitilised esindajad, et katsetada uusi teabevahetusviise. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, nagu ka toetusesaajad, on kodanike kõige tõhusamad ja lähedasemad koostööpartnerid;

26.

soovitab, et ühtekuuluvuspoliitikaalases teabevahetuses keskendutaks mitte ainult ELi rahastatavate projektide tulemustele, vaid peamiselt sellele, millist kasu toovad need inimestele nende igapäevaelus. Selles mõttes paistab kohalik ja piirkondlik tasand olema sellise teabevahetuse (kuidas EL aitas minu omavalitsust, linna või piirkonda) jaoks kõige sobivam ning edendada tuleb Europe Directi teabekeskuste aktiivset rolli;

27.

nõuab siiski, et kooskõlas territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgiga peaks ühise põllumajanduspoliitika ja ühtekuuluvuspoliitika raames välja töötatud teabevahetusalgatusi kooskõlastama ja need peaksid olema suunatud konkreetsetele piirkondadele (sh maapiirkondadele), mis on arengus maha jäänud ja kus hülgamise tunne on suurendanud viimastel aastatel euroskeptitsismi;

28.

sellest tulenevalt palub komitee nõukogul ja Euroopa Parlamendil lisada eraldi teabevahetuseks mõeldud rahastamispakett tehnilise abi raames ning vajadusel suurendada ühtekuuluvuspoliitika projektide siduvate avalikustamis- ja teabenõuete arvu tulevases ühissätete määruses 2020. aasta järgseks perioodiks;

29.

soovitab rakendada arukat teabevahetuse kavandamist, mille käigus töötatakse välja integreeritud teabevahetusstrateegiad, sh tulemusnäitajad koos lähtetaseme väärtuste, eraldatud vahendite ja konkreetsete kuludega;

30.

nõuab digitaalmeedia ulatuslikumat ja intensiivsemat kasutamist, mis hõlmaks vähem tehnilist sõnavara ja paremini suunatud meetmeid, ning soovitab jälgida nende inimeste arvu, kelleni on jõutud teabevahetustegevuse kaudu (nt veebilehe külastuse arv pärast üritust);

31.

teeb ettepaneku, et „projektide tõhusus tulemuste kasutamisel“ peaks olema valikukriteerium ühtekuuluvuspoliitika raames projektide rahastamiseks (nagu ELi programmide „Horisont 2020“ või COSME puhul). Siiski peaks nõutav avalikustamine olema proportsionaalne projekti suurusega, eriti väikeste projektide puhul, sest muidu võib lõplikele toetusesaajatele kaasneda suur halduskoormus;

32.

on seisukohal, et rakenduskavades tuleks projektide valikukriteeriumides vähemalt kirjeldada teabevahetuse põhimõtteid, et hõlbustada läbivaatamist ja võrdlemist ELi tasandil;

33.

teeb ettepaneku, et Euroopa Komisjon looks teabevahetustegevuse tulemuste hindamise süsteemi, mis sisaldaks järgmist: teabevahetuskavad ja -meetmed, täiustatud meetodid (küsitlused, sihtrühmad, meediaseire), ELi hindamissuunised, õppeplatvorm, mis pakub andmehoidlat teabevahetuse hindamiseks, ning andmebaas heade teabevahetustavade kohta;

34.

toetab Euroopa Komisjoni ettepanekut luua ELi tasandil ühtne rahastamisportaal, mis sisaldab kõiki konkursikutseid ja ühist toimingute loetelu, samuti liikmesriikide veebisaidid, kus antakse teavet kõigi ELi programmide ja rahaliste vahendite kohta. ELi kohapõhised eri institutsioonide ja komisjoni peadirektoraatide veebiportaalid tuleks koondada üheainsa ELi kaubamärgi alla;

Meediastrateegia

35.

teeb ettepaneku, et (sotsiaal)meediastrateegiate ülesehitus peaks sisaldama viiteid kohalikule kontekstile, nt positiivsete arusaamade tugevdamine, isiklike lugudega seotud pikemaajaliste narratiivide loomine ning negatiivsete arusaamade aktiivne vaidlustamine, mitte ignoreerimine;

36.

on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika teabevahetuse mõju suurendamise üks põhiaspekte on teabevahetustegevuse edasine mitmekesistamine ja kõigi ELi tegevuste meedias kajastamise edendamine;

37.

juhib seoses sellega tähelepanu asjaolule, et ELi kohaloleku suurendamiseks piirkondades ja linnades, peaks teabevahetustegevus olema kooskõlas Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ning programmide Interreg, Urbact ja ESPON nähtavusega;

38.

pooldab sotsiaalmeedia tegevuse tõhustamist, et suurendada toetust ühtekuuluvuspoliitikale, järgides nt kampaania #Cohesionalliance näidet, mis on koondanud poliitilisi osalejaid, kellel on tugev poliitiline sõnum ELi poliitika kohta, mis toob kasu kõigile selle territooriumidele;

39.

märgib, et Euroopa piirkondade ja linnade nädal on ühtekuuluvuspoliitika rakendamise peamine poliitiline üritus, mis võimaldab poliitilistel esindajatel, praktikutel, teadlastel ja huvitatud inimestel õppida, ideesid vahetada, ELi mõjutada ja avaldada oma arvamust regionaal- ja linnapoliitika kohta;

40.

soovitab Euroopa Komisjonil lisada seda teemat käsitlev lõik komisjoni delegeeritud määruse uude versiooni, millega sätestatakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega seotud Euroopa partnerluse käitumisjuhend. See aitaks teabevahetustegevuse kavandamise käigus suurendada austust partnerluse ja mitmetasandilise partnerluse põhimõtete vastu ja neid arvesse võtta;

2020. aasta järgse teabevahetuse edendamine ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas

41.

teeb ettepaneku, et tulevase 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika raames rahastataks investeeringuid teabevahetusprojektidesse ühest täpselt määratletud kulukategooriast, arvestades, et teabevahetusstrateegiate võrdlemine näitab, et nende tegevuste eelarveid on raske koondada ja võrrelda, sest eri fondide strateegiad on määratletud eri tasanditel, ning et kulukategooriad ja -meetodid ei ole alati selgelt määratletud;

42.

kutsub üles parandama tulemusnäitajate määratlust, sest praegu on väga erinevad sellised näitajad, mis ei ole kohandatud teabevahetustegevusele;

43.

soovitab 2021.–2027. aasta strateegiate koostamisel arvestada teadustegevuse tulemusi ühtekuuluvuspoliitikast teavitamise tõhususe kohta ELi rahastatud projektidega, nt „Cohesify“ ja „Perceive“, ning käsitleda ka „rahulolematuse geograafiat“, mis on kerkinud esile Euroopa projekti puudutavate populistlike arutelude kontekstis;

44.

rõhutab vajadust paindlike kaubamärgi- ja nähtavusstrateegiate järele: ELi lipp peaks olema nähtav kõigis kohustuslikes ja informaalse õppe materjalides;

45.

väljendab heameelt Euroopa Komisjoni hiljutise teatise (3) üle, milles rõhutatakse vajadust tegeleda Euroopa konkreetse probleemiga teabevahetuse valdkonnas killustatuse ja väärinfo ajastul, ning märgib, et ühtekuuluvuspoliitikal on keskne roll, et muuta ELi teabevahetus kõigil valitsustasanditel ja ELi institutsioonide tasandil tehtavaks ühiseks jõupingutuseks;

46.

toetab lihtsustatud teabevahetuse lähenemisviisi ELi rahastatud projektide puhul: ühtse kaubamärgi strateegia (ilma viiteta Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidele või programmi tasandile); ühtne riiklik veebileht, mis pakub teavet kõigi ELi programmide ja fondide kohta; strateegilise tähtsusega meetmete ja 10 miljoni euro piiri ületavate meetmete eriline esiletõstmine; riiklikud teabevahetuskoordinaatorid, kel on ülevaade kõigist ELi fondidest, ja programmi teabevahetusametnike oluline roll; teabevahetusstrateegia (lühendatud versioon) kaasamine programmi sisulisse osasse; korraldusasutuste võimalus teha finantskorrektsioone (kuni 5 %) toetusesaajate puhul, kes ei pea kinni teabevahetuse eeskirjadest; võimalus taaskasutada teabevahetusmaterjale – korraldusasutustele peaks jääma õigus taaskasutada olemasolevaid teabevahetusmaterjale, mis on ELi institutsioonidele kättesaadavad (taotluse korral).

---

(1)  https://cor.europa.eu/et/events/Pages/ECON-sc-follow-up-UN-SDGs.aspx..

(2)  Aruteludokument „Euroopa kestliku arengu saavutamine aastaks 2030“, Euroopa Komisjon COM(2019) 22, 30. jaanuar 2019, https://ec.europa.eu/commission/sites/beta-political/files/rp_sustainable_europe_30-01_en_web.pdf.

(3)  Euroopa Komisjon (2019) „Euroopa 2019. aasta mais: valmistumine ühtsemaks, tugevamaks ja demokraatlikumaks liiduks üha ebakindlamas maailmas“, Brüssel, 30. aprill 2019.