EUROOPA KOMISJON

Brüssel,5.6.2019

COM(2019) 532 final

KOMISJONI ARUANNE

Itaalia


Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 126 lõike 3 kohaselt koostatud aruanne

KOMISJONI ARUANNE

Itaalia

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 126 lõike 3 kohaselt koostatud aruanne

1.Sissejuhatus

Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artiklis 126 on sätestatud ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus. Menetlust on täpsustatud stabiilsuse ja kasvu pakti osaks olevas nõukogu määruses (EÜ) nr 1467/97 ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse rakendamise kiirendamise ja selgitamise kohta 1 . Erisätted, mis kehtivad nendele euroala liikmesriikidele, kelle suhtes kohaldatakse ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust, on sätestatud määruses (EL) nr 473/2013 2 .

Vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 126 lõikele 2 peab komisjon jälgima eelarvedistsipliini järgimist kahe kriteeriumi alusel: a) kas valitsemissektori kavandatud või tegeliku eelarvepuudujäägi suhe sisemajanduse koguprodukti (SKP) ületab kontrollväärtuse 3 % ning b) kas valitsemissektori võla suhe SKPsse ületab kontrollväärtuse 60 %, välja arvatud juhul, kui see suhe väheneb piisavalt ning läheneb kontrollväärtusele rahuldava kiirusega 3 .

ELi toimimise lepingu artikli 126 lõikes 3 on sätestatud, et juhul kui liikmesriik ei vasta ühele või mõlemale eelnimetatud kriteeriumile, peab komisjon koostama aruande. Aruandes tuleb võtta „arvesse ka seda, kas eelarvepuudujääk ületab riigi investeerimiskulutused, samuti kõiki muid asjassepuutuvaid tegureid, kaasa arvatud liikmesriigi keskmise pikkusega perioodi majandus- ja eelarveseisund“.

Käesolevas aruandes, mis on esimene samm ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluses, analüüsitakse Itaalia vastavust ELi toimimise lepingu võlakriteeriumile 2018. aastal, võttes nõuetekohaselt arvesse majanduslikku tausta ja muid asjakohaseid tegureid.

Komisjon avaldas 23. mail 2018 ELi toimimise lepingu artikli 126 lõike 3 alusel aruande, 4 sest Itaalia ei teinud 2017. aastal piisavaid edusamme võlakriteeriumi täitmise suunas. Aruandes järeldati, et seda kriteeriumi tuleks käsitada kõnealuse aasta puhul täidetuna, võttes eelkõige arvesse järelhindamist, mille kohaselt täitis Itaalia 2017. aastal ennetusliku osa nõudeid. Tuginedes nii valitsuse kavadele kui ka komisjoni 2018. aasta kevadprognoosile, viidati aruandes ka ohule, et 2018. aastal kaldutakse märkimisväärselt kõrvale nõukogu soovitatud kohandamiskavast, mis on vajalik liikumiseks keskpika perioodi eelarve-eesmärgi suunas. Aruandes märgiti, et komisjon hindab vastavust uuesti, tuginedes 2018. aasta järelhindamise andmetele, mis esitatakse 2019. aasta kevadel.

2018. aasta novembris avaldas komisjon ELi toimimise lepingu artikli 126 lõike 3 alusel teise aruande, 5 sest ta tegi Itaalia 2019. aasta eelarvekavas kindlaks „eriti ulatusliku vastuolu“ eelarvesoovitusega, mille nõukogu andis Itaaliale 13. juulil 2018; see põhjendas uuesti hindamist, kas Itaalia oli 2017. aastal vastavuses võla vähendamise sihttasemega. Valitsus aga lõpetas uuesti hindamise tinginud „eriti ulatusliku vastuolu“ stabiilsuse ja kasvu pakti ennetusliku osa nõuetega, tehes 2018. aasta detsembri jooksul muudatused 2019. aasta eelarvesse.

Andmed, mille ametiasutused esitasid 2019. aasta aprillis 6 ja mille Eurostat seejärel kinnitas, 7 näitavad, et Itaalia valitsemissektori eelarvepuudujääk vähenes 2018. aastal 2,1 %ni SKPst (2017. aastal 2,4 %), samal ajal kui valitsemissektori võlg kasvas 132,2 %ni SKPst (2017. aastal 131,4 %), st üle kontrollväärtuse 60 % SKPst. Itaalia 2019. aasta stabiilsusprogrammis prognoositakse, et 2019. aastal kasvab valitsemissektori võla suhe SKPsse üksnes veidi, ulatudes 132,6 %ni. Selle prognoosi kohaselt väheneb 2020. aastal valitsemissektori võla suhe SKPsse 131,3 %ni (1,3 protsendipunkti võrra). Komisjoni 2019. aasta kevadprognoosi kohaselt eeldatakse, et Itaalia valitsemissektori võla suhe SKPsse kasvab märgatavamalt – 2019. aastal 133,7 %ni ja 2020. aastal 135,2 %ni.

Esitatud andmete ja komisjoni 2019. aasta kevadprognoosi kohaselt ei saavutanud Itaalia 2018. aastal võla vähendamise sihttaset (erinevus ligikaudu 7½ % SKPst) (vt tabel 1). Üldiselt tõendab Itaalia mittevastavus võla vähendamise sihttasemele 2018. aastal esmapilgul tõenduseks ülemäärase eelarvepuudujäägi olemasolust stabiilsuse ja kasvu pakti tähenduses, kuid seda enne kõigi allpool esitatud tegurite arvessevõtmist. Lisaks sellele eeldatakse nii valitsuse kavadele kui ka komisjoni 2019. aasta kevadprognoosile tuginedes, et Itaalia ei saavuta võla vähendamise sihttaset 2019. aastal (erinevus vastavalt umbes 5 % ja 9 % SKPst) ega ka 2020. aastal (erinevus vastavalt umbes 4½ % ja 9¼ % SKPst).

Komisjon on seepärast koostanud käesoleva aruande, et hinnata põhjalikult erinevust võla vähendamise sihttasemest ja analüüsida, kas ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse algatamine on pärast kõikide asjakohaste tegurite arvessevõtmist õigustatud. Aruande punktis 2 vaadeldakse eelarvepuudujäägi kriteeriumi. Punktis 3 analüüsitakse võlakriteeriumi. Punktis 4 käsitletakse avaliku sektori investeeringuid ja muid asjakohaseid tegureid, sealhulgas hinnangut keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamiseks vajaliku kohandamiskava järgimise kohta. Eelkõige rõhutatakse selles punktis, et järelhindamise andmete põhjal ei järginud Itaalia 2018. aastal keskpika perioodi eelarve-eesmärgi suunas liikumiseks vajalikku soovitatud kohandamiskava (punkt 4.1). Aruanne põhineb 7. mail 2019 avaldatud komisjoni 2019. aasta kevadprognoosil, milles võetakse arvesse Itaalia 2019. aasta stabiilsusprogrammi, mis esitati komisjonile ja nõukogule 19. aprillil 2019.

Tabel 1. Valitsemissektori eelarvepuudujääk ja võlg (% SKPst)a

2.Eelarvepuudujäägi kriteerium

Itaalia tegi aastatel 2010–2013 märkimisväärse eelarvekohanduse, suurendades esmast eelarveülejääki üle 2 %ni SKPst ja saavutades 2013. aastal ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse lõpetamise sellega, et hoidis nominaalset eelarvepuudujääki alates 2012. aastast tasemel, mis ei ületanud 3 % SKPst. Tema eelarvepoliitika on alates 2014. aastast siiski järk-järgult lõdvenenud ning struktuurne esmane eelarvepositsioon on märkimisväärselt halvenenud. 2018. aastal stabiliseerus Itaalia esmane eelarveülejääk tasemel 1,6 % SKPst, samal ajal kui valitsemissektori nominaalne eelarvepuudujääk oli 2,1 % SKPst (madalaim alates 2007. aastast). Nii nominaalne kui ka esmane eelarvepositsioon peaksid 2019. aastal peamiselt makromajanduse kasvu aeglustumise ja 2019. aasta eelarvesse lisatud meetmete tõttu siiski halvenema ning kui poliitikat ei muudeta, halvenevad need 2020. aastal veelgi.

Itaalia valitsemissektori eelarvepuudujääk oli 2018. aastal 2,1 % SKPst. Nii stabiilsusprogrammi kui ka komisjoni 2019. aasta kevadprognoosi kohaselt eeldatakse, et 2019. aastal vastab see aluslepingus sätestatud kontrollväärtusele 3 % SKPst. Komisjoni prognoosi kohaselt ületatakse 2020. aastal siiski kontrollväärtust, eeldusel et poliitikat ei muudeta 8 . Stabiilsusprogrammis eeldatakse, et valitsemissektori eelarvepuudujääk on 2019. aastal 2,4 % SKPst ja 2020. aastal 2,1 % SKPst ning väheneb seejärel veelgi, 2021. aastal 1,8 %ni SKPst ja 2022. aastal 1,5 %ni SKPst. 2019. aastaks prognoositud valitsemissektori eelarvepuudujäägi suurenemine tuleneb suurel määral makromajanduse kasvu aeglustumisest ja 2019. aasta eelarves sisalduvatest eelarvemeetmetest, mille eelarvepuudujääki suurendav netomõju on ligikaudu 0,5 % SKPst 9 . 2020. aastaks prognoositud valitsemissektori eelarvepuudujäägi vähenemine tuleneb peamiselt kõrgemate käibemaksumäärade mõjust (ligikaudu 1,3 % SKPst), mis on seaduses kaitseklauslina ette nähtud 2020. aastaks.

Komisjoni 2019. aasta kevadprognoosi kohaselt on Itaalia valitsemissektori eelarvepuudujääk 2019. aastal 2,5 % SKPst ja 2020. aastal 3,5 % SKPst. Kuigi 2019. aasta eelarves ettenähtud meetmete eelarvepuudujääki suurendav netomõju on stabiilsusprogrammi prognoosidega kooskõlas, on komisjoni poolt 2019. aastaks prognoositud valitsemissektori nominaalne eelarvepuudujääk veidi suurem eeskätt seetõttu, et see põhineb valitsemissektori kulutuste konservatiivsemal arengul. Komisjoni suurem eelarvepuudujäägi prognoos 2020. aastaks (mis põhineb eeldusel, et poliitikat ei muudeta) võrreldes valitsuse kavadega on peamiselt selgitatav asjaoluga, et komisjon ei võta arvesse kaitseklauslina 2020. aastaks seadusega ette nähtud kõrgemaid käibemaksumäärasid, kuna need on viimastel aastatel süstemaatiliselt kehtetuks tunnistatud ning üksikasjalikud andmed võimalike alternatiivsete meetmete kohta puuduvad.

Seega vastab Itaalia praegu aluslepingus ja määruses (EÜ) nr 1467/97 sätestatud eelarvepuudujäägi kriteeriumile, ehkki komisjoni 2019. aasta kevadprognoosi põhjal ja eeldusel, et poliitikat ei muudeta, on olemas oht, et 2020. aastal jääb eelarvepuudujäägi kriteerium täitmata.

3.Võlakriteerium

Pärast viie protsendipunkti suurust keskmist aastakasvu W-kujulise majanduslanguse ajal aastatel 2008–2013 oli Itaalia valitsemissektori võla suhe SKPsse aastatel 2014–2017 ligikaudu 131,5 %, enne kui see kasvas 2018. aastal 132,2 %ni. Tuginedes stabiilsusprogrammile, peaks valitsemissektori võla suhe SKPsse 2019. aastal veidi suurenema, ulatudes 132,6 %ni, ning 2020. aastal vähenema 131,3 %ni tänu üsna tugevale nominaalkasvule, valitsemissektori nominaalse eelarvepuudujäägi vähenemisele käibemaksumäärade tõstmise tõttu ja suurele erastamistulule. Seevastu komisjoni prognooside kohaselt suureneb valitsemissektori võla suhe SKPsse nii 2019. aastal kui ka 2020. aastal, ulatudes üle 135 %; selle põhjustavad võlga suurendav tugev lumepalliefekt, vähenev esmane eelarveülejääk ja eesmärgist väiksemad erastamistulud. Ehkki refinantseerimise riskid on lühikese aja jooksul piiratud, on Itaalia majanduse haavatavuse allikaks endiselt suur valitsemissektori võlg.

Pärast ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse lõpetamist 2013. aasta juunis kehtis Itaalias võla vähendamise sihttaseme saavutamiseks kolmeaastane üleminekuperiood, mis algas 2013. aastal ja lõppes 2015. aastal. Pärast üleminekuperioodi lõppu hakati 2016. aastal kohaldama võla vähendamise sihttaset. Esitatud andmete ja komisjoni prognoosi kohaselt oli erinevus võla sihttasemest 2018. aastal 7,6 % SKPst. Pealegi nähtub stabiilsusprogrammist, et Itaalia ei kavatse saavutada võla vähendamise sihttaset 2019. aastal (erinevus võla sihttasemest 5,1 % SKPst) ega ka 2020. aastal (erinevus võla sihttasemest 4,5 % SKPst). Seda järeldust kinnitab isegi suuremate erinevustega ka komisjoni prognoos (erinevus võla sihttasemest vastavalt 9,0 % ja 9,2 % SKPst).

Täpsemalt jõudis Itaalia valitsemissektori võla suhe SKPsse 2018. aastal 132,2 %ni, mis on 0,8 protsendipunkti kõrgem kui 2017. aastal. Nagu tabelis 2 on kokkuvõtlikult esitatud, tulenes selline kasv peamiselt võlga suurendava võlakoormuse muutuse ja eelarvepositsiooni vahelisest suurest erinevusest (0,9 % SKPst), mis oli seotud ka riigikassa likviidsusreservide märkimisväärse kasvuga. Suurema esmase eelarveülejäägi (1,6 % SKPst võrreldes 1,4 %ga 2017. aastal) võlga vähendav mõju tasakaalustas peaaegu täielikult võlga suurendava lumepalliefekti (1,5 %). Nagu on näidatud joonisel 1, oli võla tegelik kaudne kulu 10 2018. aastal Itaalia SKP reaalkasvust (0,9 %) endiselt suurem, kuigi see vähenes veidi (2,4 %-lt 2017. aastal 2 %-le) tänu võlakirjaemissioonide kõrgema hetketootluse (1,1 % 2018. aastal võrreldes 0,7 %ga 2017. aastal) 11 järkjärgulisele ülekandumisele võlajäägi teenindamiskuludesse 12 ning mõõdukalt kasvavale inflatsioonile (SKP deflaatori kasv 0,8 %). Võlakirjaemissioonide hetketootluse kasvus 2018. aastal (ja 2019. aasta alguses) kajastuvad Itaalia valitsemissektori võla kõrgemad riskipreemiad, kusjuures riigivõlakirjade tootluse vahe on alates 2018. aasta maist kasvanud ligikaudu 100 baaspunkti. Võrreldes komisjoni 2018. aasta kevadprognoosiga osutus intressikulu 2018. aastal ligikaudu 2,2 miljardi euro võrra suuremaks (65 miljardit eurot 62,8 miljardi euro asemel).

Stabiilsusprogrammi prognoosi kohaselt kasvab valitsemissektori võla suhe SKPsse 2019. aastal veelgi, ulatudes 132,6 %ni, st 0,4 protsendipunkti võrreldes 2018. aasta tasemega. Prognoositud muutused tulenevad peamiselt makromajanduslike tingimuste nõrgenemisest (SKP nominaalkasv väheneb 1,7 %-lt 2018. aastal 1,2 %-le) tingitud võlga suurendavast lumepalliefektist (2 % SKPst), kuigi seda tasakaalustavad suures osas esmane eelarveülejääk (1,2 % SKPst) ja suur erastamistulu (1 % SKPst). Komisjon eeldab, et Itaalia võlasuhe kasvab 2019. aastal järsemalt ehk 133,7 %ni. Erinevus tuleneb osaliselt tugevamast võlga suurendavast lumepalliefektist (2,6 %), mis on seotud SKP nominaalkasvu konservatiivsemate eeldustega (1,2 % asemel 0,8 %), ning osaliselt võlga suurendava võlakoormuse muutuse ja eelarvepositsiooni vahelisest erinevusest, mida selgitab eelkõige valitsuse kavandatud erastamistulu eeldatav mittesaavutamine (1 % SKPst asemel 0,1 % SKPst).

Stabiilsusprogrammi kohaselt peaks valitsemissektori võla suhe SKPsse vähenema 2020. aastal 131,3 %ni, st 1,3 protsendipunkti võrra võrreldes 2019. aasta tasemega. Prognoositud muutused tulenevad peamiselt prognoositud suurest esmasest eelarveülejäägist (1,6 % SKPst) ja neutraalsest lumepalliefektist, mis põhinevad eeldusel, et SKP nominaalkasv on märgatav (2,8 %), hoolimata veidi võlga suurendava võlakoormuse muutuse ja eelarvepositsiooni vahelisest erinevusest (0,3 %). Komisjon eeldab seevastu, et Itaalia võlasuhe jätkab 2020. aastal kasvu, ulatudes 135,2 %ni. Erinevus tuleneb palju madalamast esmasest eelarvepositsioonist (esmane eelarvepuudujääk 0,2 % SKPst), sest komisjon ei võta oma prognoosis arvesse kaitseklauslit, mille kohaselt nähakse seadusega ette kõrgemad käibemaksumäärad, ja palju tugevamast võlga suurendavast lumepalliefektist (1,4 %), mis on seotud SKP nominaalkasvu konservatiivsemate eeldustega (2,8 % asemel 1,8 %). Lisaks sellele eeldab komisjon, et valitsuse kavandatud erastamistulu ei saavutata (0,3 % SKPst asemel null). Valitsemissektori võla prognoosi ohustavad riskid nii komisjoni prognoosis kui ka stabiilsusprogrammis võivad olla seotud eeldatust kehvema makromajandusliku kasvu väljavaatega, esmase eelarvepositsiooni ulatuslikuma halvenemisega, aeglasema inflatsiooni ja/või väiksema erastamistuluga ning oodatust suuremate intressikuludega.

Nagu on näidatud joonisel 1, oli jätkuvalt vähenev valitsemissektori võla teenindamise tegelik kaudne kulu (must punktiirjoon) hoolimata SKP reaalkasvu vähenemisest 2018. aastal (sinine pidev joon) kokkuvõttes piisav, et vähendada võlga suurendavat lumepalliefekti (kollasega varjutatud ala) 2018. aastal 1,2 %ni (võrreldes 0,7 %ga 2017. aastal), mis on üldjoontes võrreldav kriisieelse keskmise tasemega (1,2 % aastatel 2000–2007), pärast paari aastat, mil see oli viimasest madalam (0,75 % aastatel 2016–2017). Kuigi see on liidus praeguses olukorras ainulaadne, selgitab positiivne intressimäära ja kasvumäära vahe, millest tuleneb võlga vähendav lumepalliefekt, seega ainult osaliselt seda, miks Itaalia ei vastanud 2018. aastal võla vähendamise sihttasemele (peamiselt tulevikku suunatud näitajate alusel). Tegelikult peaks lumepalliefekt kasvama 2019. aastal peamiselt makromajanduslike tingimuste halvenemise tõttu 2 %ni, st tunduvalt kõrgemale varasemate aastate keskmisest näitajast. See on üks peamisi tegureid, mille põhjal prognoositakse, et Itaalia ei vasta tulevikku suunatud näitajate alusel võla vähendamise sihttasemele.

Kokkuvõttes näitab käesolev analüüs esmapilgul seega, et stabiilsusprogrammi ega komisjoni 2019. aasta kevadprognoosi põhjal ei ole võlakriteerium aluslepingu ja määruse (EÜ) nr 1467/97 tähenduses 2018., 2019. ja 2020. aastal täidetud, kuigi arvesse tuleb võtta kõiki allpool esitatud asjakohaseid tegureid.

Tabel 2. Võladünaamikaa 

Joonis 1. Valitsemissektori võlale avalduva lumepalliefekti tegurid

Allikas: komisjoni 2019. aasta kevadprognoos ja rahandusministeeriumi andmed. Võlakirjaemissiooni tegelik hetketootlus 2019. aastal hõlmab andmeid ainult kuni 2019. aasta aprillini.

4.Asjakohased tegurid

ELi toimimise lepingu artikli 126 lõikes 3 on sätestatud, et komisjoni aruandes tuleb võtta „arvesse ka seda, kas eelarvepuudujääk ületab riigi investeerimiskulutused, samuti kõiki muid asjassepuutuvaid tegureid, kaasa arvatud liikmesriigi keskmise pikkusega perioodi majandus- ja eelarveseisund“. Neid tegureid on lisaks selgitatud nõukogu määruse (EÜ) nr 1467/97 artikli 2 lõikes 3, milles on samuti sätestatud, et asjakohast tähelepanu tuleb pöörata „kõikidele teistele teguritele, mis on asjaomase liikmesriigi arvates olulised, et põhjalikult hinnata puudujäägi- ja võlakriteeriumide järgimist, ning millest liikmesriik on nõukogule ja komisjonile teada andnud“.

Kui võlakriteeriumi ilmselgelt rikutakse, on asjakohaste tegurite analüüs eriti õigustatud, kuna võladünaamikat mõjutavad suurel määral tegurid, mis ei ole valitsuse kontrolli all, erinevalt eelarvepuudujäägist. See kajastub määruse (EÜ) nr 1467/97 artikli 2 lõikes 4, milles on sätestatud, et kui hinnatakse võlakriteeriumi järgimist, võetakse rikkumise suurusest olenemata arvesse asjakohaseid tegureid. Seoses sellega tuleb võlakriteeriumi järgimist hinnates võtta arvesse (ning on varem võetud arvesse) vähemalt kolme järgmist põhiaspekti, arvestades nende mõju võladünaamikale ja jätkusuutlikkusele:

1.keskpika perioodi eelarve-eesmärgi või selle suunas liikumiseks nõutava kohandamiskava järgimine, mis peaks tagama jätkusuutlikkuse või kiire edenemise jätkusuutlikkuse suunas tavapärastel makromajanduslikel tingimustel. Kuna riigipõhiste keskpika perioodi eelarve-eesmärkide seadmisel võetakse arvesse võla taset ja kaudseid kohustusi, peaks keskpika perioodi eelarve-eesmärgi või selle suunas liikumiseks nõutava kohandamiskava järgimine tagama võla suhtarvude lähenemise usaldusväärsele tasemele vähemalt keskpika aja jooksul;

2.struktuurireformid, mis on juba ellu viidud või mille üksikasjad on esitatud struktuurireformi kavas ning mis peaksid suurendama jätkusuutlikkust keskpika aja jooksul tingituna nende mõjust kasvule, aidates seega tagada valitsemissektori võla ja SKP suhtarvu rahuldava langussuundumuse. Üldiselt eeldatakse, et keskpika perioodi eelarve-eesmärgi (või selle suunas liikumises nõutava kohandamiskava) järgimine koos struktuurireformide elluviimisega (Euroopa poolaasta kontekstis) tagab tavapärastel majandustingimustel jätkusuutliku võladünaamika tulenevalt võla taseme enda ja majanduskasvu kombineeritud mõjust (esimese puhul keskpika perioodi eelarve-eesmärgina usaldusväärse eelarveseisundi saavutamise ja teise puhul reformide kaudu);

3.ebasoodsad makromajanduslikud tingimused ning eelkõige aeglane inflatsioon, mis võib takistada valitsemissektori võla ja SKP suhtarvu vähendamist ning muuta stabiilsuse ja kasvu pakti sätete järgimise eriti keerukaks. Aeglase inflatsiooni keskkond muudab liikmesriigi jaoks võla vähendamise sihttaseme järgimise keerukamaks. Sellistel tingimustel on keskpika perioodi eelarve-eesmärgi või selle suunas liikumiseks nõutava kohandamiskava järgimine peamine asjakohane tegur võlakriteeriumile vastavuse hindamisel.

Neid sätteid silmas pidades võetakse järgmistes alapunktides arvesse: 1) keskpika perioodi eelarvepositsiooni, sealhulgas hinnangut keskpika perioodi eelarve-eesmärgi suunas liikumiseks nõutava kohandamiskava järgimise ja avaliku sektori investeeringute kohta; 2) keskpika perioodi valitsemissektori võlapositsiooni muutusi, sealhulgas selle jätkusuutlikkuse väljavaateid; 3) keskpika perioodi majandusseisundit, sealhulgas struktuurireformide elluviimise olukorda; 4) muid tegureid, mida komisjon peab asjakohaseks, ning 5) muid tegureid, mille liikmesriik on välja pakkunud.

4.1.Keskpika perioodi eelarvepositsioon

Järelhindamine näitab, et Itaalia ei järginud 2018. aastal keskpika perioodi eelarve-eesmärgi suunas liikumiseks vajalikku soovitatud kohandamiskava, isegi kui võtta arvesse nn kaalutlusõigust. Lisaks on oht, et Itaalia ei täida 2019. aastal stabiilsuse ja kasvu pakti ennetusliku osa nõudeid, isegi kui võtta arvesse kõrvalekallet, mida eelnevalt lubati ebatavaliste sündmuste korral. Keskpika perioodi eelarve-eesmärgi suunas liikumiseks vajalikust soovitatud kohandamiskavast kõrvalekaldumise ulatus peaks komisjoni 2019. aasta kevadprognoosi kohaselt 2020. aastal veelgi suurenema, lähtudes eeldusest, et poliitikat ei muudeta. See on raskendav tegur.

Struktuurne eelarvepositsioon ja keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamiseks vajalik kohandamine

Mis puudutab 2018. aastat, siis 11. juulil 2017 soovitas nõukogu Itaalial teha märkimisväärse eelarvekohanduse kooskõlas stabiilsuse ja kasvu pakti ennetusliku osa nõuetega, võttes arvesse vajadust toetada käimasolevat majanduse elavnemist ja tagada riigi rahanduse jätkusuutlikkus. Stabiilsuse ja kasvu pakti ennetusliku osa nõuete kohaselt ühiselt kokkulepitud kohandamismaatriksi alusel teisendati see kohandamine nõudeks, et valitsemissektori esmaste netokulude nominaalne kahanemismäär peab olema vähemalt 0,2 %, millele vastav aastane struktuurne kohandus on vähemalt 0,6 % SKPst. Samal ajal teatas nõukogu, et 2018. aasta eelarvekava hindamisel ja sellele järgneval 2018. aasta eelarve hindamisel tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta eesmärki saavutada eelarvepositsioon, mis toetab käimasolevat majanduse elavnemist ja tagab riigi rahanduse jätkusuutlikkuse. Pärast seda, kui komisjon hindas oma 2017. aasta novembri arvamuses Itaalia 2018. aasta eelarvekava kohta Itaalia majanduse elavnemise tugevust, võttes nõuetekohaselt arvesse tema jätkusuutlikkusega seotud probleeme, kehtestas nõukogu 13. juulil 2018 Itaalia struktuurse eelarvekohanduse sihttasemeks 2018. aastal vähemalt 0,3 % SKPst ilma täiendava kõrvalekaldeta ühe aasta jooksul; see tähendab valitsemissektori esmaste netokulude nominaalset kasvumäära, mis ei ületa 0,5 %.

Esitatud andmete põhjal osutab kulude sihttase eelarve ebapiisavale kohandamisele 2018. aastal, sest Itaalia valitsemissektori kulutuste kasvumäär 2 %, mis ei sisalda kaalutlusõigusel põhinevaid tulumeetmeid ega ühekordseid meetmeid, ületab eeldatavalt nõukogu soovitatud 0,5 % kasvu. Pealegi nähtub esitatud andmetest ja komisjoni 2019. aasta kevadprognoosist, et Itaalia struktuurne eelarvepositsioon halvenes 2018. aastal hinnanguliselt 0,1 % SKPst, jäädes alla piisavale struktuursele kohandusele (0,3 % SKPst). Itaalia struktuursete esmaste kulude kasv ligikaudu 0,45 % võrra potentsiaalsest SKPst võrreldes 2017. aastaga tulenes suures osas töötajatele makstud hüvitistest ja sotsiaaltoetustest. Seda kasvu tasakaalustasid ainult osaliselt madalamad intressikulud, mis moodustasid ligikaudu 0,1 % SKPst, 13 ja selle tulemusena suurenesid struktuursed kulud kokku ligikaudu 0,35 % potentsiaalsest SKPst. Teisalt suurenesid Itaalia struktuursed tulud ainult umbes 0,25 % potentsiaalsest SKPst, kusjuures see kasv toimus peamiselt kaudsetest maksudest ja sotsiaalkindlustusmaksudest saadud tulude arvel. Seega näitab üldine hindamine, et Itaalia ei järginud nõukogu poolt 2018. aastaks soovitatud kohandamiskava, mis on vajalik liikumiseks keskpika perioodi eelarve-eesmärgi suunas.

2019. aasta puhul soovitas nõukogu Itaalial tagada, et valitsemissektori esmaste netokulude nominaalne kasvumäär ei ületaks 0,1 %, millele vastav aastane struktuurne kohandus on 0,6 % SKPst.

Stabiilsusprogrammi kohaselt osutab kulude sihttase märkimisväärse kõrvalekalde ohule nii 2019. aastal (erinevus 0,7 % SKPst) kui ka kokku 2018. ja 2019. aastal (erinevus keskmiselt 0,7 % SKPst aastas, võttes arvesse 2018. aasta kaalutlusõigust 14 ), kuna valitsemissektori kulutuste kasvumäär 1,8 %, mis ei sisalda kaalutlusõigusel põhinevaid tulumeetmeid ega ühekordseid meetmeid, ületab nõukogu soovitatud määra. Sama näitab struktuurne eelarvepositsioon, kuna stabiilsusprogrammis eeldatakse, et (ümberarvutatud) struktuurne eelarvepositsioon halveneb 2019. aastal 0,2 % SKPst. See osutab märkimisväärse kõrvalekalde ohule nii ühe aasta jooksul (erinevus 0,8 % SKPst 2019. aastal) kui ka kokku 2018. ja 2019. aastal (erinevus keskmiselt 0,6 % SKPst aastas, võttes arvesse 2018. aasta kaalutlusõigust). Valitsuse kavadel põhinev üldhinnang osutab ohule, et tekib märkimisväärne kõrvalekalle nõukogu poolt 2019. aastaks soovitatud kohandamiskavast, mis on vajalik liikumiseks keskpika perioodi eelarve-eesmärgi suunas. See järeldus ei muutuks ka siis, kui Genovas asuva Morandi silla kokkukukkumise järgset teedevõrgu ja ühenduste erakorralist hoolduskava ning ebasoodsatest ilmastikutingimustest tingitud hüdrogeoloogiliste riskide ennetuskava käsitataks määruse (EÜ) nr 1466/97 artikli 5 lõike 1 ja artikli 6 lõike 3 kohaldamisel kui väljaspool asjaomase liikmesriigi kontrolli olevaid ebatavalisi sündmusi ning nende eelarvemõju (ligikaudu 0,18 % SKPst) arvataks stabiilsuse ja kasvu pakti ennetusliku osa nõudest maha.

Komisjoni 2019. aasta kevadprognoos kinnitab valitsuse ümberarvutatud kavadel põhinevat üldist hinnangut. Kulude sihttase osutab märkimisväärse kõrvalekalde ohule nii 2019. aastal (erinevus 0,9 % SKPst) kui ka kokku 2018. ja 2019. aastal (erinevus keskmiselt 0,8 % SKPst aastas, võttes arvesse 2018. aasta kaalutlusõigust), kuna valitsemissektori kulutuste kasvumäär 2,0 %, mis ei sisalda kaalutlusõigusel põhinevaid tulumeetmeid ega ühekordseid meetmeid, ületab nõukogu soovitatud määra. Sama näitab struktuurne eelarvepositsioon, kuna komisjon prognoosib, et Itaalia struktuurne eelarvepositsioon halveneb 2019. aastal 0,2 % SKPst, jõudes tasemeni –2,4 % SKPst. Seega osutab struktuurne eelarvepositsioon märkimisväärse kõrvalekalde ohule nii ühe aasta jooksul (erinevus 0,8 % SKPst 2019. aastal) kui ka kokku 2018. ja 2019. aastal (erinevus keskmiselt 0,6 % SKPst aastas, võttes arvesse 2018. aasta kaalutlusõigust). See järeldus ei muutuks, isegi kui võtta arvesse eelnevalt lubatud kõrvalekallet 2019. aasta ebatavaliste sündmuste tõttu. Itaalia ametiasutused viitavad siiski võimalusele, et 2019. aasta eelarvepositsioon paraneb tänu oodatust suurematele tuludele ja 2019. aasta eelarves prognoositust väiksematele valitsemissektori kulutustele seoses meetmetega (punkt 4.5).

2020. aasta puhul soovitati Itaalial tagada, et valitsemissektori esmased netokulud väheneksid 0,1 %, millele vastav aastane struktuurne kohandus on 0,6 % SKPst.

Stabiilsusprogrammi kohaselt osutab kulude sihttase teatava kõrvalekalde ohule 2020. aastal (erinevus 0,3 % SKPst) ning märkimisväärse kõrvalekalde ohule kokku 2019. ja 2020. aastal (erinevus keskmiselt 0,5 % SKPst aastas), kuna valitsemissektori kulutuste kasvumäär 0,6 %, mis ei sisalda kaalutlusõigusel põhinevaid tulumeetmeid ega ühekordseid meetmeid, ületab nõukogu soovitatud määra. Sama näitab struktuurne eelarvepositsioon, kuna stabiilsusprogrammis eeldatakse, et (ümberarvutatud) struktuurne eelarvepositsioon paraneb 2020. aastal 0,2 % SKPst. See osutab teatava kõrvalekalde ohule ühe aasta jooksul (erinevus 0,4 % SKPst 2020. aastal) ning märkimisväärse kõrvalekalde ohule kokku 2019. ja 2020. aastal (erinevus keskmiselt 0,6 % SKPst aastas). Mõlemat sammast käsitlevad prognoosid viitavad sellele, et stabiilsusprogrammis 2020. aastaks prognoositud positiivsemad eelarvesuundumused, mis põhinevad suures osas suure käibemaksutõusu täieliku rakendamise eeldusel, ei ole piisavad, et kompenseerida suurt kavandatud kõrvalekallet ennetusliku osa nõuetest 2019. aastal. Valitsuse kavadel põhinev üldhinnang osutab ohule, et tekib märkimisväärne kõrvalekalle nõukogu poolt 2020. aastaks soovitatud kohandamiskavast, mis on vajalik liikumiseks keskpika perioodi eelarve-eesmärgi suunas. See järeldus ei muutuks, isegi kui võtta arvesse eelnevalt lubatud kõrvalekallet 2019. aasta „ebatavaliste sündmuste“ tõttu.

Komisjoni 2019. aasta kevadprognoos kinnitab valitsuse ümberarvutatud kavadel põhinevat üldist hinnangut. Kulude sihttase osutab märkimisväärse kõrvalekalde ohule nii 2020. aastal (erinevus 1,5 % SKPst) kui ka kokku 2019. ja 2020. aastal (erinevus keskmiselt 1,2 % SKPst aastas), kuna valitsemissektori kulutuste kasvumäär 3,3 %, mis ei sisalda kaalutlusõigusel põhinevaid tulumeetmeid ega ühekordseid meetmeid, ületab nõukogu soovitatud määra. Sama näitab struktuurne eelarvepositsioon, kuna komisjon prognoosib, et Itaalia struktuurne eelarvepositsioon halveneb 2020. aastal 1,2 % SKPst. See osutab märkimisväärse kõrvalekalde ohule nii ühe aasta jooksul (erinevus 1,8 % SKPst 2019. aastal) kui ka kokku 2019. ja 2020. aastal (erinevus keskmiselt 1,3 % SKPst aastas). See järeldus ei muutuks, isegi kui võtta arvesse eelnevalt lubatud kõrvalekallet 2019. aasta ebatavaliste sündmuste tõttu. Mõlema samba puhul on erinevused vastavusest 2020. aastal komisjoni prognoosi kohaselt märkimisväärselt suuremad kui stabiilsusprogrammi kohaselt, sest esimeses ei võeta arvesse kaitseklausleid ja prognoositakse 2020. aastaks halvemaid eelarveväljavaateid.

2019. aasta stabiilsusprogrammis sätestatud keskpika perioodi eelarve-eesmärk ehk valitsemissektori struktuurne eelarveülejääk 0,5 % SKPst kajastab stabiilsuse ja kasvu pakti eesmärke, kuid seda ei ole kavas programmiperioodi jooksul saavutada. Nimelt eeldatakse, et pärast stabiilset perioodi 2018. aastal halveneb struktuurne eelarvepositsioon 2019. aastal 0,1 % SKPst ja paraneb 2020. aastal 0,2 % SKPst ning nii 2021. aasta kui ka 2022. aastal 0,3 % SKPst, jõudes 2022. aastal tasemeni –0,8 % SKPst.

Avaliku sektori investeeringud

Mis puutub avaliku sektori investeeringutesse, siis oli Itaalia valitsemissektori kapitali kogumahutus põhivarasse aastatel 1999–2010 keskmiselt umbes 3 % SKPst, ent vajadus eelarvet kiiresti kohandada, et reageerida riigivõlakriisile, tõi kaasa avaliku sektori investeeringute olulise vähenemise keskmiselt ligikaudu 2,4 %ni SKPst aastatel 2011–2016. 2018. aastal jõudis avaliku sektori investeeringute ja SKP suhtarv uude madalpunkti, mis oli 2,1 % SKPst (–4,3 % nominaalne muutus aasta jooksul). Suhtarv peaks stabiilsusprogrammi kohaselt 2019. aastal suurenema 2,2 %ni SKPst (+5,2 % nominaalne muutus aasta jooksul) ning 2020. aastal 2,4 %ni SKPst, mida toetavad eraldatavad lisavahendid ja meetmed, mida võetakse haldusmenetluste kiirendamiseks. Komisjon eeldab seevastu, et investeeringud jäävad 2019. aastal üldiselt stabiilselt tasemele 2,1 % SKPst (1,9 % aastane nominaalne kasvumäär), enne kui need hakkavad veidi taastuma, jõudes 2020. aastal 2,3 %ni.

Kuna avaliku sektori investeeringud on aja jooksul üldiselt vähenenud, ei tundu need kokkuvõttes leevendava tegurina, mis põhjendaks, miks Itaalia ei järgi võla vähendamise sihttaset.

4.2.Keskpika perioodi valitsemissektori võlapositsioon

Itaalia valitsemissektori võlg on endiselt majanduse haavatavuse peamine allikas. Äsja vastu võetud meetmed koos negatiivsete demograafiliste suundumustega pööravad osaliselt ümber positiivse suundumuse, mis on saavutatud varasemate pensionireformidega, ning nõrgendavad Itaalia riigi rahanduse pikaajalist jätkusuutlikkust. Riigi rahanduse jätkusuutlikkust pärssis ka 2018. aastal ja 2019. aasta alguses täheldatud riigivõlakirjade intressimäärade tõus.

Pärast 132,2 % taseme saavutamist 2018. aastal peaks Itaalia valitsemissektori võla suhe SKPsse komisjoni 2019. aasta kevadprognoosi kohaselt 2020. aastal veelgi suurenema kuni umbes 135 %ni. 2019. ja 2020. aastal peaksid esmase eelarveülejäägi märkimisväärne vähenemine, üldiselt stabiilsed intressikulud ja nullilähedased erastamistulud SKP nõrga nominaalkasvu tingimustes olema peamised tegurid, mis toetavad valitsemissektori võla ja SKP suhtarvu eeldatavat kasvu.

Euroopa Komisjoni lühiajalise riigi rahanduse jätkusuutlikkuse riski näitaja S0 kohaselt ei tundu Itaalial olevat lühiajalisi riigi rahanduse jätkusuutlikkuse probleeme, ehkki eelarvevaldkonnas on haavatavaid kohti 15 . Tegelikult püsivad makromajanduslikud riskid üldiselt piiratud, seda ka tänu EKP endiselt toetavale rahapoliitikale. Samal ajal ohustab Itaaliat järsk finantsturu riskikartlikkuse süvenemine tingituna endiselt suurtest vajadustest seoses suure valitsemissektori võla pikendamisega (ligikaudu 17 % SKPst 2019. aastal). Nagu on täheldatud alates 2018. aasta maist, võib selline süvenemine kaasa tuua suure volatiilsuse riigivõlakirjade turgudel ning märkimisväärselt suuremad võla teenindamise kulud, millega kaasneb seejärel risk, et negatiivne mõju võib üle kanduda pangandussektorisse ning ettevõtete ja kodumajapidamiste rahastamistingimustele.

Keskmise aja jooksul esineb Itaalias märkimisväärseid jätkusuutlikkusprobleeme. Riigi struktuurne esmane eelarveülejääk peaks prognoosi kohaselt 2019. aastal veelgi vähenema 1,2 %ni SKPst ja 2020. aastal 0,2 %ni SKPst võrreldes 3,5 %ga 2015. aastal. See võib suurendada jätkusuutlikkuse riske keskmise aja jooksul, sest nõrk eelarvepositsioon võib veelgi tõsta riskipreemiaid. Seda kajastab komisjoni keskpika perioodi võla jätkusuutlikkuse analüüs ning riigi rahanduse jätkusuutlikkuse riskinäitaja S1, 16 mis mõlemad viitavad suurele riskile 17 . Seda hinnangut toetavad ka suur ja kasvav prognoositav võlg 2029. aastal baasstsenaariumi korral ning selle tundlikkus makromajanduslike eelarvešokkide suhtes. Valitsemissektori võla suhtarvu 60 % SKPst saavutamine aastaks 2033 nõuaks seega Itaalialt ulatuslikke kumulatiivseid eelarvekohandusi, mis ulatuvad 2021.–2025. aastal 10,2 protsendipunktini SKPst.

Ka pikas perspektiivis peaksid Itaalia ees seisma märkimisväärsed jätkusuutlikkusprobleemid, mille tingivad nii ulatuslik eelarve kohandamine, mis on nõutav valitsemissektori võla ja SKP suhtarvu stabiliseerimiseks, eelkõige rahvastiku vananemisega seotud tulevaste kulude valguses, kui ka suure võlakoormusega seotud haavatavus. Pikaajaline riigi rahanduse jätkusuutlikkuse näitaja S2 18 viitab märkimisväärsetele riskidele, sest oleks vaja Itaalia struktuurse esmase eelarveülejäägi pidevat suurenemist ligikaudu 3,2 protsendipunktini SKPst, et hoida valitsemissektori võla ja SKP suhtarvu pika aja jooksul stabiilsena, samuti tingituna rahvastiku vananemise kuludest. Arvestades suure võlakoormusega seotud haavatavust – mida kajastab võla jätkusuutlikkuse analüüsi riskihinnang –, viitab see tulemus suurele riskile ka pikas perspektiivis. Tegelikult on pikaajaline jätkusuutlikkus, mille on taganud hiljutised pensionireformid, kärpides elanikkonna vananemisest tulenevaid kaudseid kohustusi, vähenenud nii Eurostati prognooside põhjal halvenevate demograafiliste suundumuste kui ka hiljuti läbi viidud reformide tõttu. Eelkõige laiendas valitsus 2019. aasta eelarvega ennetähtaegselt pensionile jäämise võimalusi, suurendades oluliselt avaliku sektori kulutusi vanaduspensionidele. Täiendavad kulud, mis moodustavad 2019. aastal ligikaudu 0,3 % SKPst, suurendavad veelgi Itaalia vanaduspensionide kulusid, mis olid juba 2017. aastal ligikaudu 15 % potentsiaalsest SKPst ehk üks suurimaid näitajaid liidus ja OECDs. Peale selle võib ennetähtaegselt pensionile jäämise paindlikumaks muutmine olukorras, kus Itaalia on eakamate töötajate (55–64) tööjõus osalemise poolest juba ELi keskmisest näitajast tagapool, avaldada negatiivset mõju tööjõu pakkumisele ja sel viisil pärssida potentsiaalset kasvu. Kokkuvõttes võib edasine taganemine varasemate pensionireformide rakendamisest oluliselt süvendada Itaalia pikaajalise jätkusuutlikkuse riske, ohustades valitsemissektori võla ja SKP väga suure suhtarvu asjakohast vähendamist.

Lisaks oli erastamistulu 2018. aastal nullilähedane ehk palju väiksem valitsuse poolt selleks aastaks kavandatud sihttasemest 0,3 % SKPst. Stabiilsusprogrammis prognoositakse erastamistulu 2019. aastaks 1 % SKPst ja 2020. aastaks 0,3 % SKPst. Võttes arvesse erastamise senini tagasihoidlikke tulemusi, on komisjon prognoosi kohaselt 2019. aastal erastamistulud ainult umbes 0,1 % SKPst, mis põhineb praegu arutlusel olevatel usaldusväärsetel ja konkreetsetel ettepanekutel, ning konservatiivsuse põhimõtte tõttu ei ole 2020. aastaks erastamistulusid ette nähtud.

4.3.Keskpika perioodi majandusseisund

Itaalia suuri puudujääke tulevikku suunatud võla vähendamise sihttasemele vastamises võib osaliselt selgitada alates 2018. aasta teisest poolest täheldatud makromajanduse kasvu aeglustumisega, mille tõttu langes SKP nominaalkasv 2018. aastal alla 2 % ning püsib komisjoni prognoosi kohaselt sellel tasemel ka ajavahemikus 2019–2020. Siiski võisid poliitikavalikud tarbijate usalduse kadumise negatiivse mõju ja rangete laenuandmise tingimuste kaudu soodustada makromajanduse kasvu aeglustumist. Pealegi tegi Itaalia piiratud edusamme 2018. aasta riigipõhiste soovituste täitmisel ning tema riiklikus reformikavas sisalduvad üksikud uued kohustused on sätestatud väga üldiselt. Üldiselt piirab tootlikkuse väike kasv Itaalia kasvupotentsiaali ning takistab valitsemissektori võla ja SKP suhtarvu kiiremat vähendamist.

Tsüklilised tingimused, potentsiaalne kasv ja inflatsioon

Itaalia majandus tõmbus 2018. aasta teises pooles veidi kokku, kuna ülemaailmse kaubavahetuse aeglustumise mõju kandus Itaalia majandusse, kus seda võimendas tagasihoidlik sisenõudlus. Nimelt põhjustas riigivõlakirjade suurem tootlus võrreldes 2018. aasta algusega rangemaid laenutingimusi, kuigi viivitusega, samal ajal kui poliitikaga seotud ebakindlus ja reformide suund on mõjutanud investeeringuid. Üldiselt ulatus SKP reaalkasv 2018. aastal 0,9 %ni. 2019. aasta puhul näitab Itaalia statistikaameti esimese kvartali kiirprognoos majandustegevuse elavnemist, kuigi nõrk sisenõudlus ning ettevõtete ja tarbijate kehv suhtumine viitavad sellele, et majanduskasv hoogustub alles aasta teises pooles (võrreldes 2018. aasta kahe viimase kvartaliga). Seetõttu peaks SKP reaalkasv olema komisjoni prognoosi kohaselt 2019. aastal endiselt aeglane (0,1 %), enne kui see jõuab 2020. aastal 0,7 %ni. Stabiilsusprogrammi kasvuprognoos on komisjoni prognoosist vaid veidi optimistlikum: reaalkasv suureneb 2019. aastal 0,2 % ja 2020. aastal 0,8 %, seda siiski tingimusel, et valitsus rakendab kaitseklauslina 2020. aastaks seadusega ette nähtud käibemaksutõusu.

SKP deflaatori kasvu käsitlevad valitsuse prognoosid on samuti komisjoni omadest optimistlikumad: SKP nominaalkasv on 2019. aastal 0,8 % asemel 1,2 % (ning 2020. aastal 1,8 % asemel 2,8 %, kuid seda eelkõige seetõttu, et eeldatakse stabiilsusprogrammis ette nähtud käibemaksutõusu). Pärast 1,2 % kiirenemist 2017. aastal oli THHI inflatsioon 2018. üldiselt stabiilne ning 2019. aastal on see komisjoni prognoosi kohaselt osaliselt madalamate energiahindade tõttu mõõdukas (ainult 0,9 %), enne mõningast kiirenemist 1,1 %ni 2020. aastal. Alusinflatsioon, mis oli 2019. aasta aprillis 0,6 %, peaks 2020. aasta lõpuks kiirenema üle 1 % kooskõlas mõõduka palgakasvuga.

Hinnangu kohaselt suurenes Itaalia potentsiaalne majanduskasv 2018. aastal 0,5 %ni (0,2 %-lt 2017. aastal), kuid väheneb 2019. aastal uuesti 0,3 %ni, enne kasvamist 0,5 %ni 2020. aastal. Üldiselt on see jätkuvalt väga madalal tasemel. Selle tulemusena peaks Itaalia negatiivne SKP lõhe komisjoni hinnangul vähenema –0,5 %-lt potentsiaalsest SKPst 2017. aastal –0,1 %-le 2018. aastal, kuid suurenema tegeliku SKP kasvu järsu aeglustumise tõttu 2019. aastal jälle –0,3 %-le, enne kui see 2020. aastal uuesti väheneb. Hoolimata hiljutistest edusammudest olulistes reformivaldkondades (nt tööturg ja avalik haldus, võitlus maksudest kõrvalehoidumise vastu, pankade bilansi korrastamine) avaldavad kriisi järelmõjud ja järelejäänud struktuurne nõrkus jätkuvalt mõju Itaalia potentsiaalsele kasvule 19 . Itaalia SKP on endiselt allpool kriisieelset taset, samal ajal kui ülejäänud euroalal on reaalne SKP nüüd 21 % kõrgem kui 2004. aastal. Täpsemalt oli ajavahemikus 2004–2018 Itaalia aasta keskmine kasvumäär 0,1 % võrreldes euroala (v.a Itaalia) 1,5 %ga.

Seda selgitavad eelkõige struktuursed tegurid, mis takistavad ressursside tõhusat jaotamist ja pärsivad tootlikkust. Vanaduspensionide ja võla teenindamise kulude endiselt suur osakaal Itaalia avaliku sektori kogukulutustes piirab selliseid kasvu edendavaid kulukirjeid nagu haridus ja taristu. Suur tootmistegurite maksukoormus ja endiselt vähene maksukuulekus pärsivad ikka veel majanduskasvu. Tööhõive kasvu toetasid tööturureformid ja värbamisstiimulid, aga selle tingisid suures osas ajutised lepingud, samal ajal kui endiselt kõrge pikaajalise ja noorte töötuse tase mõjutab negatiivselt tulevase majanduskasvu väljavaateid. Ärikeskkond takistab jätkuvalt ettevõtlust, sealhulgas tingituna avaliku halduse nõrkustest ning väga pikaldastest tsiviil- ja kriminaalmenetlustest. Lisaks on investeeringud, eriti immateriaalsesse varasse, endiselt väikesed. Seoses sellega on oluline, et Itaalia jätkaks reformipüüdlusi, et parandada keskpika perioodi kasvuväljavaateid ning suurendada riigi rahanduse jätkusuutlikkust.

Üldiselt võib väita, et majanduskasvu jätkuva aeglustumise tõttu on Itaalias pärast kriisiperioodi jälle vaja eelarve kohandamine hoolikalt ümber korraldada, et vältida olukorda, kus ulatuslikud eelarvekohandused hakkavad tagasihoidliku SKP nominaalkasvu tõttu endale vastu töötama. Aeglane inflatsioon on raskendanud Itaalia jaoks SKPs avaliku sektori kulutuste osakaalu kärpimist nominaalsete palkade ja pensioniõiguste külmutamise teel, põhjustades ühtlasi tavapärasest väiksemat maksutulu. Samal ajal tähendavad ebasoodsad makromajanduslikud tingimused üldiselt keskmisest suuremaid eelarvekordajaid, mida süvendavad rahapoliitika piiratud võimalused, mis on tingitud nullilähedastest intressimääradest 20 . Teisalt on eelarvekohanduste ülesehitusel samuti suur mõju eelarvekordajatele, eelkõige suure võlakoormaga riikides 21 . Seega võib väita, et Itaalias alates 2018. aasta teisest poolest täheldatud makromajandusliku kasvu aeglustumine, mille tõttu langes SKP nominaalkasv 2018. aastal alla 2 % ning jääb komisjoni prognoosi kohaselt alla 2 % ka ajavahemikus 2019–2020, on väike leevendav tegur, mis vaid osaliselt selgitab Itaalia suuri puudujääke tulevikku suunatud võla vähendamise sihttasemele vastamises. Edaspidi jäävad majanduskasvu väljavaateid mõjutavad riskid peamiselt negatiivseks: kaubanduspinged varjutavad jätkuvalt ülemaailmseid väljavaateid, oodatust kõrgemad naftahinnad võivad piirata tarbijate ostujõudu ning riigivõlakirjade tootluse võimalik kasv võib mõjutada tarbijate suhtumist ja erasektori rahastamistingimusi ning võimendada Itaalia jätkusuutlikkusega seotud riske.

Tabel 3. Makromajanduslikud ja eelarve muutuseda

Struktuurireformid

Komisjon andis oma 2019. aasta riigiaruandes 22 hinnangu, et Itaalia on teinud mõningaid edusamme 2018. aasta riigipõhiste soovituste järgimisel. Nimelt on saavutatud teatavat edu korruptsiooniga võitlemisel, viivislaenude vähendamisel pangandussektoris ja aktiivse tööturupoliitika reformi elluviimisel. Piiratud edu on saavutatud maksudest kõrvalehoidumisega võitlemisel, vahenditele turupõhise juurdepääsu parandamisel, riigiettevõtetele suunatud raamistiku täitmisel, naiste tööhõive ergutamisel ning teadusuuringute, innovatsiooni, digioskuste ja -taristu ning kutseõppele suunatud kolmanda taseme hariduse edendamisel. Edusammud puuduvad tootmistegurite maksustamise vähendamisel, vanaduspensionide osakaalu vähendamisel avaliku sektori kulutustes (tegelikult on selles valdkonnas toimunud isegi mõningane tagasiminek), tsiviilasjades toimuvate kohtumenetluste kestuse vähendamisel ning konkurentsipiirangute kõrvaldamisel.

2019. aasta riigiaruande osana avaldatud põhjaliku analüüsi kohaselt kuulub Itaalia kuuendat aastat järjest koos Kreeka ja Küprosega „ülemäärase makromajandusliku tasakaalustamatuse“ kategooriasse 23 . Itaalia makromajanduslik tasakaalustamatus on seotud peamiselt valitsemissektori suure võlaga ja tootlikkuse aeglase kasvuga, samal ajal kui tööpuudus püsib kõrge ja viivislaenude osakaal Itaalia pankade bilansis on jätkuvalt suur.

2019. aasta esimestel kuudel kiitis valitsus heaks kaks dekreet-seadust investeeringute toetamiseks (nn Crescita ja Sblocca Cantieri). Crescita dekreet-seadus näeb ette avaliku sektori ehitustööde riigihankelepingute eest vastutavate piirkondlike asutuste tugevdamise spetsialistide lähetamisega, et toetada taristuinvesteeringuid. Dekreet-seadus tugevdab riigi toetust ettevõtete rahastamisele (nt Fondo di Garanzia, Nuova Sabatini), eelkõige pangalaenu saamisele, ning sellega võetakse kasutusele uus vahend riskikapitali toetuseks. Sblocca Cantieri dekreet-seaduse eesmärk on lahendada raskused, millega seisavad silmitsi ettevõtted, eelkõige väiksemad ettevõtted riigihangetes osaledes, rakendades lihtsustatud menetlusi, et soodustada riiklikke investeeringuid. 2019. aasta riiklikus reformikavas mainitakse ka riigihanke-eeskirjade reformi, mis peaks ellu viidama kahe aasta jooksul.

2019. aasta eelarve ja dekreet-seadus, millega 2019. aasta jaanuaris rakendatakse uus ennetähtaegselt pensionile jäämise kava, taganevad varasemate pensionireformide elementidest, kahjustades riigi rahanduse jätkusuutlikkust keskpikas perspektiivis. Need uued õigusaktid suurendavad keskpikas perspektiivis pensionikulusid veelgi. Ajavahemikus 2019–2021 võimaldab uus ennetähtaegselt pensionile jäämise kava (nn Quota 100) inimestel jääda pensionile 62-aastaselt, tingimusel et nad on teinud 38 aastat sissemakseid. Lisaks on laiendatud ennetähtaegselt pensionile jäämist käsitlevate olemasolevate õigusaktide kohaldamisala, sealhulgas peatades 2026. aastani nõutava miinimummakse indekseerimise eeldatava eluea alusel, mis võeti kasutusele eelmiste pensionireformidega. Nende õigusaktide jaoks on 2019. aasta eelarves eraldatud vahendeid väärtuses 0,2 % SKPst 2019. aastal ja 0,5 % SKPst 2020. ja 2021. aastal, kuid järgnevatel aastatel on oodata ka lisakulusid. Avaliku sektori suured kulutused vanaduspensionidele kärbivad teisi sotsiaalseid ja majanduskasvu toetavaid kulutusi, näiteks kulutusi haridusele ja investeeringutele, ning piiravad võimalusi vähendada üldist kõrget maksukoormust ning valitsemissektori suurt võlga. Peale selle võib ennetähtaegselt pensionile jäämise võimaluse laiendamine olukorras, kus Itaalia on eakamate töötajate (55–64) tööjõus osalemise poolest juba ELi keskmisest näitajast tagapool, avaldada negatiivset mõju tööjõu pakkumisele ja sel viisil pärssida potentsiaalset kasvu ning kahjustada valitsemissektori võla jätkusuutlikkust.

Itaalia 2019. aasta riiklik reformikava 24 põhineb 2018. aastal koalitsioonierakondade vahel kokku lepitud „valitsemise lepingul“ ja majanduskasvu tugevdamise strateegia tugineb jätkuvalt peamiselt sotsiaalsiiretel (nt kodanike sissetulekud) ning vähemal määral maksukoormuse vähendamisel ja avaliku sektori investeeringute taasalustamisel. Täpsemalt käsitleb Itaalia riiklik reformikava ainult osaliselt 2018. aasta riigipõhistes soovitustes tõstatatud struktuurseid probleeme. Eelkõige i) puuduvad uued asjakohased meetmed, mis soodustaksid tootmistegurite maksustamise vähendamist; selle asemel on riiklikus reformikavas ette nähtud ettevõtetele uus võimalus täita varasemaid maksukohustusi ilma trahvideta, millel võib olla negatiivne mõju maksukuulekusele; ii) see ei sisalda olulisi uusi kohustusi seoses õigusemõistmisega, vaid kinnitab sisuliselt olemasolevaid, näiteks pooleliolev tsiviil- ja kriminaalkohtumenetluste reform; iii) see ei näe konkurentsi valdkonnas ja pangandussektoris ette täiendavaid meetmeid, välja arvatud jõupingutuste jätkamine viivislaenude vähendamiseks ning käimasolevate reformide lõpuleviimiseks (nt need, mis on seotud väikeste ühistupankadega); iv) see keskendub kodanikupalga rakendamise lõpuleviimisele ja miinimumpalga kehtestamisele, samas kui viited meetmetele naiste tööhõive soodustamiseks on vähesed ning üksikasjad selle kohta, kuidas tõhustada kutseharidust, puuduvad.

Üldiselt käsitleb Itaalia 2019. aasta riiklik reformikava 2018. aasta riigipõhistes soovitustes tõstatatud struktuurseid probleeme ainult osaliselt ning sageli on puudu selles sisalduvate väheste uute kohustuste üksikasjad ning nende vastuvõtmise ja rakendamise ajakava. Üldine reformistrateegia põhineb siiski suures osas ulatuslikel reformidel, mis on erinevates valdkondades juba ettevalmistamisel, olles üldiselt järjepidev võrreldes varasemate riiklike reformikavadega.

4.4.Muud tegurid, mida komisjon peab asjakohaseks

Muude tegurite seas, mida komisjon peab asjakohaseks, pööratakse erilist tähelepanu rahvusvahelise solidaarsuse edendamiseks ja liidu poliitikaeesmärkide saavutamiseks makstavale rahalisele toetusele, võlale, mis on kogunenud finantsstabiilsuse säilitamise raames liikmesriikidevahelise kahe- ja mitmepoolse toetusena, ning võlale, mis on seotud finantsstabiilsuse operatsioonidega tõsiste finantsraskuste ajal (määruse (EÜ) nr 1467/97 artikli 2 lõige 3). Mis puutub valitsuse toetusse finantssektorile finantskriisi ajal, siis ulatusid tingimuslikud kohustised finantsasutuste likviidsuse pakkumise toetamiseks 2018. aasta lõpus ligikaudu 0,9 %ni SKPst (tingimuslike kohustuste kogusummast 4,2 % SKPst), mis oli väiksem näitaja kui 1,3 % SKPst 2017. aasta lõpus.

Finantsasutustele antav toetus, mis mõjutab valitsemissektori võlga, oli 2018. aastal olematu (võrreldes ligikaudu 1 %ga SKPst 2017. aasta lõpus 25 ). Lisarisk riigi rahandusele tuleneb (ühekordsest) mõjust, mida finantsasutustele antav toetus võib avaldada ka 2019. ja 2020. aasta eelarvepuudujäägile, samuti valitsemissektori märkimisväärsest kaubandusvõlast.

Määruse (EL) nr 473/2013 artikli 12 lõikes 1 on nõutud, et selles aruandes tuleb arvesse võtta ka seda, „mil määral on asjaomane liikmesriik võtnud arvesse artikli 7 lõikes 1 osutatud komisjoni arvamust“ liikmesriigi eelarvekava kohta. 2018. aastal tegi komisjon oma arvamuses Itaalia 2019. aasta eelarvekava kohta kindlaks „eriti ulatusliku vastuolu“ soovitusega, mille nõukogu andis Itaaliale 13. juulil 2018, ning kutsus ametiasutusi üles esitama muudetud eelarvekava. 13. novembril 2018 esitas Itaalia muudetud eelarvekava, milles kinnitati 2019. aastaks seatud eelarve-eesmärke. Ametiasutused muutsid 2019. aasta eelarvet 2018. aasta detsembris, lõpetades sellega „eriti ulatusliku vastuolu“ stabiilsuse ja kasvu paktiga. Hoolimata neist muudatustest viitavad Itaalia eelarve-eesmärgid nii valitsuse kavade kui ka komisjoni prognoosi põhjal ikkagi olulisele kõrvalekaldele ennetusliku osa nõuetest 2019. aastal.

4.5.Liikmesriigi väljapakutud muud tegurid

31. mail 2019 edastasid Itaalia ametiasutused dokumendid, mis käsitlesid asjakohaseid tegureid kooskõlas määruse (EÜ) nr 1467/97 artikli 2 lõikega 3 (edaspidi „Itaalia märkused“). Käesoleva aruande teistes punktides esitatud analüüs hõlmab juba enamikku tegureid, mille ametiasutused on välja pakkunud.

Seoses Itaalia vastavusega stabiilsuse ja kasvu pakti ennetusliku osa nõuetele rõhutatakse Itaalia märkustes järgmisi asjakohaseid tegureid:

i) seoses 2018. aastaga väidavad ametiasutused, et nõutud eelarvekohanduste tegemata jätmist ei tohiks süüks panna ametis olevale valitsusele, kes täitis nende väitel lihtsalt eelmise valitsuse eelarvekohustusi ja hoidus edasisest ekspansiivsest eelarvepoliitikast. Komisjon oli aga juba oma 2018. aasta kevadprognoosi põhjal leidnud, et Itaalia 2018. aasta stabiilsusprogrammi puhul on oht, et 2018. aastal ei järgita stabiilsuse ja kasvu pakti, ning kutsunud valitsust üles taastama nõuetele vastavust. Lisaks tulenes Itaalia struktuurse eelarvepositsiooni halvenemine komisjoni 2019. aasta kevadprognoosis võrreldes 2018. aasta kevadprognoosiga eelkõige oodatust suurematest intressikuludest, mille põhjuseks oli riigivõlakirjade tootluse vahe suurenemine alates 2018. aasta maist, mil asus ametisse uus valitsus;

ii) seoses 2019. aastaga viidatakse Itaalia märkustes võimalusele, et eelarve täitmine kulgeb paremini, mille tulemuseks võib olla oodatust väiksem valitsemissektori nominaalne eelarvepuudujääk – umbes 2,3 % SKPst (võrreldes 2,4 %ga Itaalia 2019. aasta stabiilsusprogrammis ja 2,5 %ga komisjoni 2019. aasta kevadprognoosi alusel). See tuleneks eelkõige oodatust suurematest tuludest ning prognoositust väiksematest avaliku sektori kulutustest kodanikupalgale ja uuele ennetähtaegselt pensionile jäämise kavale, võttes arvesse nende senist tagasihoidlikku rakendamist. Kuigi võimalus, et Itaalia 2019. aasta eelarvepositsioon kujuneb oodatust paremaks, tundub üldiselt usutav, saab seda kinnitada alles aasta lõpu poole, kui on olemas rohkem andmeid;

iii) seoses 2020. aastaga ei sisalda Itaalia märkused uusi kohustusi 2020. aastaks ning ainult kinnitavad Itaalia 2019. aasta stabiilsusprogrammis sätestatud eelarvepuudujäägi sihttaset 2,1 % SKPst, tuletades samal ajal meelde kohustust leida alternatiivseid rahastamismeetmeid selle saavutamiseks ilma käibemaksutõusuta, mis on seaduses sätestatud kaitseklauslina. Ometi ei ole esitatud nende alternatiivsete meetmete üksikasju, välja arvatud üldine viide kulude läbivaatamisele.

Ametiasutused pakkusid välja järgmised muud asjakohased tegurid, mis ületavad pelka vastavust stabiilsuse ja kasvu paktile:

i) Itaalia märkimisväärne esmane eelarveülejääk läbi aastate koos kindlate põhialuste ja tugeva finantsseisundiga. Seda kinnitavad eelkõige suur jooksevkonto ülejääk, positiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, pika tähtajaga ja fikseeritud intressimääraga valitsemissektori võlg, väike erasektori võlg ning Itaalia pangandussektori taastunud tugevus koos üldiselt tugeva likviidsuspositsiooni, taastunud kasumlikkuse ja viivislaenude jätkuva vähendamisega. Seda arvesse võttes nimetavad ametiasutused peamiste põhjustena, miks Itaalia ei saavutanud 2018. aastal võla vähendamise sihttaset, ebasoodsaid makromajanduslikke tingimusi ning eelkõige ikka veel suurt erinevust keskmiste laenukasutuse kulutuste ja SKP nominaalkasvu vahel. Makromajanduse kasvu aeglustumise arvessevõtmist leevendava tegurina toetab ka asjaolu, et deflatsioonisurve ja tootmise vähenemine Itaalias tulenesid väidetavalt suures osas välistest teguritest. Komisjon tuletab siiski käesolevas aruandes meelde, et poliitikavalikud võisid tarbijate usalduse kadumise negatiivse mõju ja rangete laenuandmise tingimuste, aga ka alates 2018. aasta maist täheldatud suurem riigivõlakirjade tootluse vahe kaudu soodustada makromajanduse kasvu aeglustumist;

ii) Itaalia tahe konsolideerida eelarve ja vähendada lähiaastatel valitsemissektori võla suhet SKPsse, mille tulemusel eeldatakse, et valitsemissektori nominaalne eelarvepuudujääk väheneb 2022. aastal 1,5 %ni ning Itaalia struktuurne eelarvepositsioon paraneb 2022. aastal vastavalt –0,8 %ni SKPst, „jõudes järgmise kahe-kolme aasta jooksul nulli“. Samal ajal avaldub selles väites ka Itaalia otsus lükata keskpika perioodi eelarve-eesmärgi – struktuurne ülejääk 0,5 % SKPst – saavutamine edasi;

iii) Itaalia majanduse loiduse alahindamine ühiselt kokku lepitud metoodika alusel. Itaalia SKP lõhe kitsas hinnang komisjoni 2019. aasta kevadprognoosi alusel (–0,1 % potentsiaalsest SKPst 2018. aastal, –0,3 % 2019. aastal ja –0,1 % 2020. aastal) on väidetavalt vastuolus makromajanduslike tõenditega suhteliselt suurest tööpuudusest ja väga aeglasest inflatsioonist ning ka vaieldav võrreldaval alusel. Sellele tuginedes esitavad ametiasutused Itaalia SKP lõhe alternatiivse hinnangu: –1,5 % potentsiaalsest SKPst 2018. aastal, –1,7 % 2019. aastal ja –1,6 % 2020. aastal. Samuti väidavad nad sellele tuginedes, et Itaalia peaks 2019. aastal üldiselt vastama stabiilsuse ja kasvu pakti ennetusliku osa nõuetele, võttes arvesse vähendatud sihttaset 0,25 % SKPst, mille näeks ennetusliku osa maatriks ette, kui Itaalia hinnanguline negatiivne SKP lõhe oleks suurem, sest siis liigituks Itaalia „majanduslikult halva aja“ alla, ning kasvupotentsiaali, mille kohaselt Itaalia majanduskasv jääks 2019. aastal kasvupotentsiaalile alla. Lisaks sellele väidavad ametiasutused, et suurema hinnangulise SKP lõhe korral oleks Itaalia oma tsükliliselt kohandatud eelarvepositsiooniga ka lähemal võlaeeskirja täitmisele;

iv) Itaalia tulemused majanduskasvu soodustavate struktuurireformide läbiviimisel, mis on kooskõlas 2018. aasta riigipõhiste soovitustega, alates sellest, et märkimisväärsed vahendid on eraldatud sotsiaalse kaasatuse suurendamisele ja avaliku sektori investeeringute taaselustamisele. Uus kodanikupalga kava vastab väidetavalt riigipõhistele soovitustele, suurendades allpool vaesuspiiri elavate inimeste ja leibkondade sissetulekuid ning eraldades täiendavaid inim-, rahalisi ja tehnilisi ressursse aktiivsele tööturupoliitikale. Lisaks kavatseb valitsus suurendada 2021. aastaks avaliku sektori investeeringuid 0,6 protsendipunkti võrra SKPst võrreldes 2018. aastaga ning 2019. aasta riiklikus reformikavas on ette nähtud kohtusüsteemi, korruptsiooni ennetamise süsteemi, avaliku sektori ja maksude sissenõudmise reformid. Samuti rõhutatakse Itaalia märkustes positiivset mõju valitsemissektori võla jätkusuutlikkusele, mille tagavad kavandatud poliitikameetmed, mis toetavad kogunõudlust ja seega SKP kasvu;

v) endiselt väikesed Itaalia riigi rahanduse jätkusuutlikkuse pikaajalised riskid, võttes arvesse riiklikke hinnanguid vanaduspensionidega seotud kulutuste kohta, millele lisandub tingimuslike kohustiste madal tase võrreldes liiduga.

5.Järeldused

Itaalia valitsemissektori võla suhe SKPsse, mis oli 2018. aastal 132,2 %, on liidus suuruselt teisel kohal ning üks suurimaid maailmas. 2018. aastal tekitas see keskmise koormuse 38 400 eurot elaniku kohta lisaks keskmisele iga-aastasele võla teenindamise kulule, mis oli ligikaudu 1 000 eurot elaniku kohta. Suur valitsemissektori võlg võtab Itaalialt eelarvepoliitilise manööverdamisruumi, mida ta vajab oma majanduse stabiliseerimiseks makromajanduslike šokkide korral. See kandub ka ühelt põlvkonnalt edasi teisele, mõjutades Itaalia tulevaste põlvkondade elatustaset. Asjaolu, et võla teenindamise kulud nõuavad Itaalias märkimisväärselt suuremas summas riigi ressursse kui mujal euroalal, mõjutab ka riigi tootlikke kulusid: Itaalia intressikulud olid 2018. aastal ligikaudu 65 miljardit eurot ehk 3,7 % SKTst, st üldiselt sama summa avaliku sektori vahendeid, mis kulutatakse haridusele. Peale selle tekitab suur valitsemissektori võlg usaldusväärse eelarvepoliitika puudumisel riigis riski, et turu kindlustunde šokid mõjutavad riigivõlakirjade tootlust, mis avaldab negatiivset mõju nii riigi makstavatele intressidele kui ka reaalmajanduse kogu rahastamiskulule, mis omakorda avaldab negatiivset mõju kasvule. Itaalia suur valitsemissektori võlg on üks Itaalia majanduse nõrgemaid külgi ning selle otsustav vähendamine peaks jääma Itaalia enda huvides riigi prioriteediks.

Itaalia valitsemissektori võlg oli 2018. aastal 132,2 % SKPst, mis on aluslepingus sätestatud kontrollväärtusest 60 % SKPst tunduvalt suurem, ning eelarve täitmise andmete põhjal ei saavutanud Itaalia 2018. aastal võla vähendamise sihttaset. Nii valitsuse kavadele kui ka komisjoni 2019. aasta kevadprognoosile tuginedes eeldatakse, et Itaalia ei saavuta võla vähendamise sihttaset ei 2019. aastal ega 2020. aastal. Eelkõige eeldab komisjon, et Itaalia valitsemissektori võla suhe SKPsse suureneb nõrga SKP nominaalkasvu toel prognoosiperioodil märkimisväärselt, esmane eelarveülejääk väheneb ja erastamistulud on oodatust väiksemad, ulatudes 2019. aastal 133,7 %ni ja 2020. aastal 135,2 %ni. Need tulemused viitavad selgelt sellele, et enne kõikide asjakohaste tegurite arvessevõtmist ei ole Itaalia esmapilgul täitnud aluslepingus määratletud võlakriteeriumi. Kooskõlas aluslepinguga analüüsitakse käesolevas aruandes ka asjakohaseid tegureid.

Eelkõige võib väita, et alates 2018. aasta teisest poolest täheldatud makromajanduse kasvu aeglustumine, mille tõttu langes SKP nominaalkasv 2018. aastal alla 2 % ning püsib komisjoni 2019. aasta kevadprognoosi kohaselt sellel tasemel ka ajavahemikus 2019–2020, on teataval määral leevendav tegur selle selgitamisel, miks Itaalial oli suuri puudujääke tulevikku suunatud võla vähendamise sihttasemele vastamises. Lisaks piirab tootlikkuse väike kasv Itaalia kasvupotentsiaali ning takistab valitsemissektori võla ja SKP suhtarvu kiiremat vähendamist.

Itaalia on teinud siiski piiratud edusamme 2018. aasta riigipõhiste soovituste täitmisel ning 2019. aasta riiklikus reformikavas kavandatud struktuurireformi tegevuskava sisaldab vaid üksikuid meetmeid, mis tuginevad erinevates valdkondades läbi viidud varasematele reformidele, ja taganeb varasemate ulatuslike reformide elementidest. Kuigi nõukogu soovitas, et Itaalia peaks vähendama vanaduspensionide osakaalu oma avaliku sektori kulutustes, et teha ruumi muudele sotsiaalkulutustele, pärsib äsja sätestatud võimalus ennetähtaegselt pensionile jääda varasemaid pensionireforme, mis toetavad Itaalia ulatusliku valitsemissektori võla pikaajalist jätkusuutlikkust, ning võib mõjutada negatiivselt Itaalia kasvupotentsiaali.

Lisaks näitas järelhindamine, et Itaalia ei järginud 2018. aastal keskpika perioodi eelarve-eesmärgi suunas liikumiseks vajalikku soovitatud kohandamiskava, isegi kui võtta arvesse nn kaalutlusõigust. Seoses 2019. aastaga leitakse, et on oht, et Itaalia ei täida stabiilsuse ja kasvu pakti ennetusliku osa nõudeid, isegi kui võtta arvesse kõrvalekallet, mida eelnevalt lubati ebatavaliste sündmuste korral, kuigi Itaalia ametiasutused viitavad võimalusele, et 2019. aasta eelarvepositsioon paraneb tänu oodatust suurematele tuludele ja 2019. aasta eelarves prognoositust väiksematele valitsemissektori kulutustele seoses meetmetega. Keskpika perioodi eelarve-eesmärgi suunas liikumiseks vajalikust soovitatud kohandamiskavast kõrvalekaldumise ulatus peaks komisjoni prognoosi kohaselt 2020. aastal veelgi suurenema, kui Itaalia valitsemissektori nominaalne eelarvepuudujääk on prognoosi kohaselt üle 3 % SKPst, lähtudes eeldusest, et poliitikat ei muudeta. See on raskendav tegur.

Käesolevas aruandes esitatud analüüs hõlmab kõikide asjakohaste tegurite hinnangut ja eelkõige i) asjaolu, et 2018. aastal kalduti kõrvale keskpika perioodi eelarve-eesmärgi suunas liikumiseks vajalikust soovitatud kohandamiskavast, tuginedes järelhindamise andmetele, ning ohtu, et 2019. aastal kaldutakse märkimisväärselt kõrvale ennetusliku osa nõuetest ja valitsemissektori nominaalne eelarvepuudujääk on üle 3 % SKPst 2020. aastal, tuginedes komisjoni prognoosile; ii) asjaolu, et Itaalias alates 2018. aasta teisest poolest täheldatud makromajanduse kasvu aeglustumine selgitab väidetavalt ainult osaliselt Itaalia suuri puudujääke võla vähendamise sihttasemele vastamises, ning iii) piiratud edusamme, mida Itaalia on teinud 2018. aasta riigipõhiste soovituste täitmisel, sealhulgas varasematest majanduskasvu soodustavatest reformidest taganemist ning Itaalia 2019. aasta riiklikus reformikavas sisalduvate kohustuste üksikasjaliku kirjelduse puudumist. Kokkuvõttes viitab analüüs sellele, et aluslepingus ja määruses (EÜ) nr 1467/1997 määratletud võlakriteeriumi tuleks käsitada mittetäidetuna ning et võlapõhine ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus on seega põhjendatud.

(1) 1    EÜT L 209, 2.8.1997, lk 6. Aruandes võetakse arvesse ka dokumenti „Stabiilsuse ja kasvu pakti rakendamise täpsustused ning juhised stabiilsus- ja lähenemisprogrammide sisu ja vormi kohta“, mille majandus- ja rahanduskomitee võttis vastu 15. mail 2017 ja mis on kättesaadav aadressil http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-9344-2017-INIT/en/pdf .

(2) 2    Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 473/2013 euroala liikmesriikide eelarvekavade seire ja hindamise ning nende ülemäärase eelarvepuudujäägi korrigeerimise tagamise ühiste eeskirjade kohta (ELT L 140, 27.5.2013, lk 11).

(3) Tingimused „väheneb piisavalt“ ja „rahuldava kiirusega“ on määruse (EÜ) nr 1467/97 artikli 2 lõike 1a määratluse kohaselt täidetud, „kui eelneva kolme aasta jooksul on [võla suhte] erinevus kontrollväärtusega vähenenud võrdlusalusena keskmiselt ühe kahekümnendiku võrra“. Määruses on veel sätestatud, et „[v]õlakriteeriumi nõue loetakse ühtlasi täidetuks juhul, kui komisjoni eelarveprognoosist ilmneb, et nõutud erinevuse vähenemine esineb kolme aasta jooksul, kaasa arvatud need kaks aastat, mis järgnevad viimasele aastale, mille kohta on andmed olemas“. Lisaks on määruses (EÜ) nr 1467/97 sätestatud, et arvesse tuleks võtta „tsükli mõju võla vähendamisele“. Need elemendid on teisendatud stabiilsuse ja kasvu pakti käsitlevas tegevusjuhendis esitatud ja nõukogu kinnitatud võla vähendamise sihttasemeks. Võla sihttaseme saavutamist hinnatakse kolme näitaja alusel: tagasiulatuv, tulevikku suunatud ja tsükli mõjuga kohandatud võla vähendamise sihttase.

(4) Komisjoni aruanne „Itaalia – Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 126 lõike 3 kohaselt koostatud aruanne“, COM(2018) 428 final, 23.5.2018.

(5) Vt komisjoni aruanne „Itaalia – Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 126 lõike 3 kohaselt koostatud aruanne“, COM(2018) 809 final, 21. november 2018.

(6)    Kooskõlas määrusega (EÜ) nr 479/2009 peavad liikmesriigid esitama komisjonile kaks korda aastas andmed valitsemissektori kavandatud ja tegeliku eelarvepuudujäägi ning valitsemissektori võla taseme kohta. Viimased andmed Itaalia kohta on kättesaadavad veebisaidil: http://ec.europa.eu/eurostat/web/government-finance-statistics/excessive-deficit-procedure/edp-notification-tables .

(7)    Eurostati 23. aprilli 2019. aasta pressiteade nr 67/2019 on kättesaadav aadressil https://ec.europa.eu/eurostat/documents/2995521/9731224/2-23042019-AP-EN/bb78015c-c547-4b7d-b2f7-4fffe7bcdfad .

(8) Eeldus, et poliitikat ei muudeta, erineb hüpoteesist, et õigusakte ei muudeta, näiteks seoses poliitikameetmetega, mis on seadusega ametlikult ette nähtud, kuid mida komisjoni prognoos ei hõlma osas, milles neid ei peeta piisavalt usaldusväärseks või üksikasjalikuks. Näiteks alates 2016. aasta sügisprognoosist ei hõlma komisjoni prognoos kõrgemaid käibemaksumäärasid, mis on seadusega ette nähtud nn kaitseklauslina, et tagada tulevikus eelarve-eesmärkide saavutamine, kuna Itaalia eelarveseadustega on selline järgmiseks aastaks ette nähtud suurenemine süstemaatiliselt kehtetuks tunnistatud, enamasti alternatiivseid rahastamismeetmeid pakkumata.

(9) See summa hõlmab 2019. aastaks seaduses kaitseklauslina ette nähtud käibemaksutõusu (väärtus 0,7 % SKPst) kehtetuks tunnistamist ning kulutuste külmutamise mehhanismi käivitamist (väärtus 2 miljardit eurot või 0,11 % SKPst 2019. aastal), mis on ette nähtud Itaalia 2019. aasta stabiilsusprogrammis.

(10) Võla tegeliku kaudse kulu ajal t võib määratleda kui nominaalse tulususe, mille valitsemissektor tagab võlajäägi teenindamiseks ajal t–1, ilma inflatsiooni mõjuta ajal t. Tabelis 2 saab valitsemissektori võla ja SKP suhte aastase muutuse, mis on tingitud võla tegelikust kaudsest kulust, arvutada selliselt, et liidetakse intressikulude (võlga suurendav) ja SKP deflaatori (võlga vähendav) osakaalud.

(11) Ajavahemikus 2019. aasta jaanuarist kuni aprillini oli see keskmiselt 1,33 %.

(12) See on seotud Itaalia valitsemissektori võla keskmise kestuse ja selle pikendusperioodiga.

(13) Nagu eespool märgitud, olid intressikulud alates 2018. aasta maist toimunud riigivõlakirjade tootluse kasvu tõttu 2018. aastal siiski suuremad, kui komisjon eeldas oma 2018. aasta kevadprognoosis 2018. aasta stabiilsusprogrammi alusel.

(14) Seega arvutatakse erinevus ühe aasta jooksul 2019. aasta näitaja 0,6 % SKPst alusel, samas kui erinevus kahe aasta jooksul (st kokku 2018. ja 2019. aastal) arvutatakse 2018. aasta „kohandatud“ näitaja 0,3 % SKPst alusel, võttes arvesse kaalutlusõigust, ning 2019. aasta näitaja 0,6 % SKPst alusel.

(15) Lühiajaline riigi rahanduse jätkusuutlikkuse näitaja S0 (näitaja, mis aitab lühikese aja jooksul teha kindlaks eelarveriske, mis tulenevad majanduse eelarve-, makromajanduslikest ja konkurentsivõimega seotud aspektidest ühe aasta jooksul, tuginedes kahekümne viiele eelarve- ja makromajanduslikule näitajale) on 2018. aastal 0,36 tasemel ehk allpool nii-öelda suure riski künnist, ent jääb halvimate hulka ELis, peamiselt tingituna Itaalia väga suurest valitsemissektori võlast. Peale selle on eelarvega seotud allindeks, mis võimaldab mõõta puhtalt eelarvest tulenevaid nõrku kohti, ülalpool kriitilist künnist, mis viitab sellele, et Itaalias on need nõrgad kohad olemas, eelkõige võttes arvesse valitsuse suuri rahastamisvajadusi.

(16) Keskpika perioodi riigi rahanduse jätkusuutlikkuse näitaja S1 osutab sellele, kui suurt täiendavat kohandamist ehk struktuurse esmase eelarvepositsiooni kumuleeritud järkjärgulist paranemist on viie aasta jooksul (alates 2021. aastast) vaja, et saavutada 2033. aastaks 60 % valitsemissektori võla ja SKP suhtarv, sealhulgas katta kõik tulevased lisakulud, mis tulenevad elanikkonna vananemisest.

(17) Vt tulevane Euroopa Komisjoni riigi rahanduse jätkusuutlikkuse aruanne 2019. Lisaselgitusi metoodika kohta leiab ka Euroopa Komisjoni võla jätkusuutlikkuse uuringust 2018.

(18) Riigi rahanduse pikaajalise jätkusuutlikkuse näitaja S2 näitab, kui palju tuleks kohe kohandada praegust struktuurset esmast eelarvepositsiooni (mida seejärel hoitakse püsivalt kohandatud tasemel), et stabiliseerida valitsemissektori võla ja SKP suhtarv määramata aja jooksul, sealhulgas katta kõik lisakulud, mis tulenevad elanikkonna vananemisest.

(19) Vt komisjoni talituste töödokument „Itaalia riigiaruanne 2019. Makromajandusliku tasakaalustamatuse ennetamise ja korrigeerimise põhjalik analüüs“, SWD(2019) 1011 final, 27. veebruar 2019.

(20) Vt näiteks Blanchard, O. ja Leigh, D. (2013) aadressil www.imf.org/external/pubs/ft/wp/2013/wp1301.pdf .

(21) Vt näiteks Blanchard, O. ja Zettlemeyer, J. (2018), „The Italian Budget: A Case of Contractionary Fiscal Expansion?“.

(22) Vt „Itaalia riigiaruanne 2019“. Samas.

(23) Vt komisjoni teatis „Euroopa poolaasta 2019: struktuurireformide elluviimisel ning makromajandusliku tasakaalustamatuse ennetamisel ja korrigeerimisel tehtud edusammude hindamine ning määruse (EL) nr 1176/2011 kohaste põhjalike analüüside tulemused“, COM(2019) 150 final. https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/file_import/2019-european-semester-communication-country-reports_en_0.pdf .

(24)   www.dt.tesoro.it/modules/documenti_it/analisi_progammazione/documenti_programmatici/def_2019/03a_-_PNR_2019.pdf .

(25) See toetus (kokku 16,6 miljardit eurot) oli peamiselt seotud Itaalia kahe piirkondliku laenuandja (Banca Popolare di Vicenza ja Veneto Banca) likvideerimisega ning Banca Monte dei Paschi di Siena ennetava rekapitaliseerimisega. Seonduv mõju puudujäägile oli 2017. aastal ligikaudu 0,33 % SKPst.