23.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 176/34

1.

väljendab heameelt Euroopa Komisjoni võetud meetmete üle Euroopa tulevikku käsitleva laiaulatusliku arutelu käivitamiseks. Aruteludokumendis ELi rahanduse tuleviku kohta esitatakse peamised probleemid, millega Euroopa Liit 2020. aasta järel silmitsi seisab, ja kohustused, mis tuleb täita. Selles prognoositakse, kuidas mõjutavad viis valges raamatus esitatud stsenaariumi järgmise mitmeaastase finantsraamistiku struktuuri, ja tuuakse välja ELi tulevase eelarve võimalused, reformivalikud ja riskid;

2.

märgib, et ELi eelarve ees on palju pikaajalisi probleeme ja selle praegune rahastus on ebapiisav, mis tähendab, et mitmeaastane finantsraamistik tuleb põhjalikult läbi vaadata. Eelarve tulevikunägemus peab vastama ELi uutele püüdlustele, mis nõuavad, et eelarve pakuks 2020. aasta järel rahastamist mitmest eri allikast. Vahepeal peaksid ELi kulutused pakkuma jätkuvalt suuremat Euroopa lisaväärtust;

3.

on veendunud, et aruteludokumendi analüüs näitab vajadust muuta mitmeaastasele finantsraamistikule ja ELi rahastamissüsteemile kohalduvaid juhtimise eeskirju. Praegune olukord, kus Euroopa majandus on taastumise etapis ja kus Ühendkuningriigi lahkumine EList peaks kaasa tooma hinnaalanduste süsteemi lõpu, pakub enneolematu võimaluse reformida enam kui 30 aasta järel põhjalikult ELi rahastamissüsteemi

4.

rõhutab, kui oluline on mitmeaastane finantsraamistik, millel peaks jätkuvalt olema investeeringutega seotud kallak ja mis peaks toetama ELi ühiseid eesmärke ja poliitikasuundi. Komitee arvates ei ole selles kontekstis vaja luua eraldi vahendeid väljaspool mitmeaastast finantsraamistikku ega eraldi eelarveid euroala riikidele üheltpoolt ja ülejäänud ELi liikmesriikidele teiselt poolt;

5.

tuletab meelde, et majanduskriis tõi esile ELi eelarve piirangud. ELi eelarve moodustab vaid 1 % ELi kogurahvatulust, kuid seda kasutatakse selliste horisontaalsete ülesannete täitmiseks, millega toime tulemiseks puudub liikmesriikidel suutlikkus. Praegune mitmeaastane finantsraamistik on oluline majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse saavutamisel, toetades teadus- ja arenguprojekte ning transporditaristut ja luues töökohti. Aga see ei ole piisavalt paindlik, et vastata ootustele ja alles esile kerkivatele probleemidele, mis on tähendanud, et jõuda on tulnud praeguse eelarve eraldiste maksimaalse ülemmäärani;

6.

märgib samuti, et netotasakaalu lähenemine, mis jätab tähelepanuta eramajanduse investeerimistulu, ja pikaleveninud läbirääkimised iga euro üle, mis kulutatakse iga-aastase eelarvemenetluse osana, varjutavad tõelist Euroopa lisaväärtust ning muudavad keeruliseks suuremate eesmärkidega poliitikasuundade ja programmideni jõudmise. Lisaks on nii kulutuste määrad kui ka praegune omavahendite süsteem osutunud mitteoptimaalseks. Komitee kutsub ELi nõukogu üles võtma mitmeaastase finantsraamistiku määruse puhul otsused vastu kvalifitseeritud häälteenamusega, nagu sätestatakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 312 lõike 2 alalõikes 2;

7.

juhib taas kord tähelepanu ELi muutuvatele vajadustele ja olulistele probleemidele, mis seisavad pärast 2020. aastat ELi eelarve ees järgmistes valdkondades: 1) sotsiaalne õiglus ja vaesus; 2) juurdepääs avalikele teenustele, eluasemele ja haridusele; 3) konkurentsivõime ja innovatsioon; 4) töökohtade loomine; 5) demograafiline muutus, ränne ja kodanike ohutus; 6) ühine kaitsepoliitika; 7) kliimamuutus; 8) majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus; 9) põllumajandus ja toiduohutus; 10) taristu ja liikuvus; 11) energeetika; 12) üleilmastumise mõju; 13) jätkusuutlik majanduskasv; 14) Ühendkuningriigi EList lahkumise võimalik konkreetne mõju teatavates piirkondades; 15) digiteerimine. Seepärast tuleb mitmeaastases finantsraamistikus keskenduda selle, et tagada piisavad ressursid nende probleemide ületamiseks, et luua ELi kodanike jaoks reaalset Euroopa lisaväärtust;

8.

märgib murega, et ELi eelarve kärped (sh need, mis on seotud Brexitiga) ilma omavahenditest tuleva finantsvahendite kasvuta suurendavad liikmesriikide koormust osamaksete kujul või viivad vältimatult piiranguteni toetust saavates poliitikasuundades;

9.

rõhutab, kui oluline on kasutada ELi eelarvet tõhusamalt, laiendades partnerluse põhimõtet kõigile eelarveaspektidele ja ühtlustades fonde ja nende vastavaid eeskirju;

10.

nõuab seetõttu, et tulevase finantsraamistiku vahendeid suurendataks, et võimaldada ELil võtta vastutus lepingu eesmärkide ja uute poliitiliste prioriteetide täitmise ning samuti neist tulenevate kohustuste eest. See peab toimuma ilma, et liikmesriikide ja piirkondade jaoks piirataks ühist põllumajanduspoliitikat või ühtekuuluvuspoliitikat, mille osakaal ELi eelarves peab jääma vähemalt sama suureks kui seni, võttes arvesse ELi ees seisvate väljakutsete ulatust ja struktuurset olemust;

11.

leiab, et ELi ees seisvate ülesannete skaala, samuti selle ümber toimivad dünaamilised protsessid tähendavad, et ELi eelarve peab olema funktsionaalsem ja paindlikum kui enne ning reageerima paremini uutele suundumustele ja muutustele poliitikasuundades. Seda põhimõtet tuleks kohaldada nii negatiivsete suundumuste kui ka esilekerkivate võimaluste suhtes. Seetõttu on vaja võtta vastu ELi eelarve, mis on lihtsam, läbipaistvam, õiglasem ja rohkem vastavuses demokraatlike põhimõtetega, järgides kõrgetasemelise omavahendite töörühma soovitusi;

12.

märgib, et ELi tulevases eelarves tuleb võtta arvesse piirkondade konkreetseid iseärasusi arengupotentsiaali ja -puudujääkide mõttes, samuti nende geograafilisi ja demograafilisi väljakutseid. Sellel alusel moodustatud ELi eelarve muudab võimalikuks suurema vastutuse võtmise võetud kohustuste ja meetmete mõju eest piirkondlikul ja kohalikul tasandil; Sellega seoses juhib komitee tähelepanu koostöös toimuva eelarve täitmise erilisele rollile, mis tagab sidusa territoriaalse arengu tänu sellele, et ELi poliitika seotakse selle täitmisega kohapeal;

13.

märgib murega, et aruteludokumendis, mis on pühendatud Euroopa struktuuri jaoks tulevatel aastatel otsustava tähtsusega küsimustele, ei toonitata kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli, iseäranis juhtudel, kus punktis 7 kirjeldatud valdkonnad kuuluvad omavalitsuste ainupädevusse;

14.

tuletab meelde, et konkreetne viide Lissaboni lepingus kohalike ja piirkondlike omavalitsuste edendamisele ja kaitsmisele tuleb praktikas täiel määral ellu viia, austades subsidiaarsuse põhimõtet ning tagades, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saavad nimelt komitee kaudu osaleda Euroopa seadusandlikus protsessis, võttes arvesse, et sageli on nemad ELi meetmete ja programmide lõplikud kasusaajad, kuid ka seda, et neil on otsustav roll ELi õigusaktide rakendamisel; Lisaks tuleb ELi eelarvega tagada subsidiaarsuse põhimõtte järgimine, nii et pädevuste jaotus Euroopa, riigi ja kohaliku tasandi vahel oleks asjakohane;

15.

kordab oma toetust seitsmeaastasele programmitöö perioodile, nagu on sõnastatud komitee arvamuses ühtekuuluvuspoliitika tuleviku kohta. Komitee näeb aga ühtlasi meelde kohustusliku täieliku muutmisega laiendatud 10aastase programmitöö perioodi (5+5) eeliseid. Komitee soovitab seetõttu toetada seitsmeaastast perioodi viimast korda enne selle kohandamisele valimistsüklile. Need stsenaariumid pakuksid piisavalt stabiilsust ja prognoositavust ning võimaldaks ka tõhusamalt täita strateegilise planeerimise nõudeid. Lisaks sellele tähendaks põhjalik muutmine, et rakendamise esimese perioodi tulemused oleksid juba kättesaadavad ja neid saaks rakendada, muutes ELi eelarve kasutamise usaldusväärsemaks ja täpsemaks; Peaks saama kohaldada ka eelarvealase paindlikkuse kriteeriumit, et oleks võimalik reageerida tõsistes kriisiolukordades või prioriteetide muutumisel;

16.

avaldab heameelt Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi kavandatud selge ja kaugeleulatuva menetlustöö ajakava üle uue mitmeaastase finantsraamistiku vastuvõtmiseks, võimaldades jõuda nõukoguga kokkuleppele enne Euroopa Parlamendi valimisi 2019. aastal. Komitee väljendab siiski sügavat muret nõukogu ettepaneku pärast, et lõplikud kokkulepped mitmeaastase finantsraamistiku tuleviku üle tuleks vastu võtta alles Ühendkuningriigi EList lahkumise järel. Komitee hoiatab selle eest, et mitmeaastase finantsraamistiku otsuste tegemise protsess ei muutuks liiga pikaks, sest see viiks olulise viivituseni tulevase seadusandliku paketi vastuvõtmisel ja takistaks nii selle õigeaegset rakendamist;

17.

viitab sellele, et programmitöö kavas ei ole veel ette nähtud strateegiale „Euroopa 2020“ järgnevat strateegiat. Kutsub sellega seoses komisjoni üles võimalikult kiiresti alustama tööd järgmise strateegia kallal, milles seataks ambitsioonikad, kuid samas realistlikud strateegilised eesmärgid, mida on vaja saavutada, et ELi ja liikmesriikide tulevasi meetmeid saaks olemasolevate vahendite ja rahastute abil paremini rakendada;

18.

juhib tähelepanu sellele, et mis tahes üleminekusätted – kuigi mitmeaastase finantsraamistiku finantsmäärus neid lubab – viivad tõsiste õiguslike ja rakenduslike probleemideni järgmise mitmeaastase finantsraamistiku alguses, mis avaldab kahjulikku mõju tööprogrammidele ja kasusaajatele, eriti kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele. Komitee kinnitab oma valmisolekut anda panus ning toetada Euroopa Parlamenti, Euroopa Komisjoni ja nõukogu mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimistel;

19.

väljendab heameelt Euroopa lisaväärtuse kavandatud kontseptsiooni üle; see on seotud lepingupõhiste kohustustega, mis on mitmeaastase finantsraamistiku üle peetava arutelu vajalik tugiraamistik;

20.

leiab, et kavandatud kriteeriumid Euroopa mõõtmega avalike hüvede, mastaabisäästu ja ülekanduva mõju saavutamiseks ning ühiste Euroopa väärtuste kaitsmiseks ja ühtse turu tugevdamiseks on asjakohased. Esitatud Euroopa lisaväärtuse määratlus tekitab usaldust selle vastu, et subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet toetatakse ELi tasandil võetavate meetmete korral. Komitee juhib tähelepanu eeskätt sellele, et arenguerinevuste vähendamine ELi eri liikmesriikide vahel ja riikide sees on kogu ELi konkurentsivõime tugevdamise eeldus. Komitee on seisukohal, et seepärast tuleb rõhutada ühtekuuluvuspoliitika rolli Euroopa lisaväärtuse loomisel struktuurireformide rakendamise, kõigil tasanditel haldussuutlikkuse väljakujundamise (ülekanduv mõju) ning otsese toetuse kaudu, näiteks algatuse „Vähem arenenud piirkonnad“ raames;

21.

väljendab heameelt komisjoni üleskutse üle, et mitmeaastase finantsraamistikuga tuleks keskenduda prioriteetidele, mis saavad inimeste elu märkimisväärselt mõjutada ja aidata taastada usaldust ELi lisaväärtuse vastu. Sel eesmärgil tuleks ELi eelarve abil ühtlasi paremini arvestada dialoogi kodanikega, eelkõige kahe demokraatlikult valitud liikmetega poliitilise assamblee abil (Euroopa Parlament ja Euroopa Regioonide Komitee). Lisaks tuleks ka suurendada koostoimet liikmesriikide ja piirkondlike parlamentide ning piirkondlike ja kohalike volikogudega;

22.

toetab sellega seoses ka Euroopa Parlamendi üleskutset arendada edasi hindamismeetodeid, näiteks hõlmates asjakohaseid tulemuslikkusnäitajaid või võttes arvesse konkreetsete poliitikasuundade mõju piirkondadele. Sealjuures tuleks kasutada olemasolevaid ühtekuuluvuspoliitika vahendeid, nagu Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide avatud andmete platvorm. Lisaks on komitee seisukohal, et otsused edendatavate poliitikavaldkondade kohta peaksid põhinema ELi prioriteetide kvalitatiivsel ja poliitilisel hindamisel, mitte puhtalt kvantitatiivsel hindamisel;

23.

rõhutab, et on oht võtta vastu otsuseid, mis ei edenda Euroopa jaoks suure lisaväärtusega meetmeid, vaid võimsate poliitiliste huvide mõju tõttu neid, mis on seotud liikmesriikide muredega, nagu netotasakaal või konkreetsete eelarvepiirangute kaitsmine. Komitee kutsub nõukogu üles vältima seda, et mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimised põhinevad netotasakaalu arvestusel, kuna esiteks ei saa kaudset kasu (nt välismaine äriühing loob ELi projekti) neis arvestustes arvesse võtta ja teiseks on see vastuolus Euroopa ühtekuuluvuse ja solidaarsuse vaimuga;

24.

on veendunud vajaduses põhjaliku reformi järele, et kaotada ebatõhusad eeskirjad ja vahendid ning tuua tõhusad eeskirjad ja vahendid rohkem esile. Komitee kordab, et eelarve struktuuri keerulisus – eelkõige selle tagasimakse- ja kohandamismehhanismid – muudavad ELi meetmed vähem selgeks ja teravdavad üldsuse usalduskriisi ELi institutsioonide suhtes. Seetõttu nõuab nende mehhanismide kaotamist, et võimaldada ELi kulude ja tulude tõelist hindamist. Komitee juhib sellega seoses tähelepanu vajadusele tagada ELi poliitikasuundade, majandusliku koostoime, piiriülese mõju ja positiivsete välistulemuste mõõtmise laiem ulatus;

25.

nõuab mitmeaastase finantsraamistiku ühtlustamist ja selle läbipaistvamaks muutmist. Komitee juhib tähelepanu sellele, et satelliitvahendite loomine ei ole õige lahendus. Komitee on seetõttu jätkuvalt veendunud vajaduses lisada mitmeaastase finantsraamistiku struktuuri erivahendid (nt Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond) ja tagada koostoime ühtse reeglistiku abil;

26.

märgib, et praegune ELi eelarve ei ole piisavalt suur, et see võiks avaldada stabiliseerivat mõju, mis tähendab, et ELi 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku toetamiseks on vaja kasutada omavahendeid. Komitee kordab oma üleskutset võtta omavahendite jaoks kasutusele uusi allikaid paketi kujul, milles kombineeritakse erinevaid makse (Euroopa äriühingu tulumaks, äriühingu tulumaksu ühtne konsolideeritud maksubaas, finantstehingute maks, müntimismaks, digitaalmajanduse kasumi maksustamine, reformitud käibemaks);

27.

kutsub nõukogu ja Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariiki üles tegema kõik endast oleneva, et veenda liikmesriike ELi omavahendeid põhjalikult reformima. Kõrgetasemelise omavahendite töörühma aruande järeldused pakuvad sellele väitele suurepärase aluse;

28.

palub liikmesriikidel kaaluda oma ELi eelarvesse tehtavate osamaksete suurendamist oma kogurahvatuluna mõõdetud tulu taseme põhjal;

29.

hoiatab, et kulutuse taseme seadmine 1 %-le ELi kogurahvatulust Ühendkuningriigi lahkumise järel EList tooks kaasa ELi eelarve iga-aastase vähenemise üle 23 miljardi euro võrra. Komitee leiab seetõttu, et tulevane eelarve peaks olema vähemalt 1,3 % ELi kogurahvatulust, toetab seega Euroopa Parlamendi seisukohta selles osas;

30.

nõuab mitmeaastase finantsraamistiku struktuuri ühtlustamist. Rahastamise põhivaldkonnad peaksid kajastama prioriteete, mida tuleb toetada ja mis peaksid olema kodanike poolt kergesti äratuntavad (nt ühtekuuluvuspoliitika, ühtne põllumajanduspoliitika);

31.

nõuab, et tulevases mitmeaastases finantsraamistikus tagatakse ELi jaoks strateegiliselt oluliste investeerimisvaldkondade rahastamisel tasakaal vältimatult vajaliku paindlikkuse ja stabiilsuse vahel. Komitee on seisukohal, et selles kontekstis tuleb reservide jaotamiseks luua asjaomane menetlus, mis takistab vahendite põhjendamatut koondumist, kehtestades samal ajal selged kriteeriumid nende jaotamiseks. Seepärast nõuab komitee kriisireservi loomist juhuks, kui tekivad uued väljakutsed või ettenägematud kriisid, ning programmivälise reservi loomist ja praegu olemas olevate spetsiaalsete paindlikkuse vahendite tugevdamist;

32.

juhib tähelepanu vajadusele tagada järjepidevus ELi vahendite vahel, nii et kõik nendest annaksid oma osa ELi eesmärkide saavutamisse ja lihtsustaksid reformide elluviimist liikmesriikides;

33.

nõuab, et kõik konkurentsipoliitika valdkonnas kogutud trahvid pannakse ELi eelarvesse sihtotstarbelise tuluna;

34.

rõhutab vajadust edendada suuremat täiendavust ja piirata kattuvust ELi olemasolevate rahastamisvahendite vahel, et tagada suurem tõhususe kasv tulevases ELi eelarves. Selline konsolideerimisprotsess muudaks ühtlasi võimalikuks suurendada rahastamisvahendite kriitilist massi ja aidata muuta juurdepääsu nendele vahenditele lihtsamaks ja läbipaistvamaks;

35.

on jätkuvalt veendunud, et tulevases eelarves tuleks keskenduda tulemustele. Mis puutub seosesse ELi vahendite ja majanduspoliitika kooskõlastamise vahel ELis, siis on komitee vastu kavatsusele üksnes allutada ühtekuuluvuspoliitika Euroopa poolaastale kooskõlastuse asemel, kuna ühtekuuluvuspoliitikal on oma legitiimsus, mis on sätestatud ELi aluslepingutes. Lisaks, kui soovitakse muuta seos tugevamaks, hõlmates ühtekuuluvuspoliitika riiklikesse reformikavadesse, tuleb need alates ELi tasandist uuesti kavandada nii, et säiliksid piirkondlik mõõde ja partnerlusel põhinev detsentraliseeritud käsitus (1); Komitee on veendunud, et Euroopa poolaasta suurema tõhususe ja sellele kohapeal enam pühendumise vältimatu eeltingimus on kohalike ja piirkondlike omavalitsuste struktureeritud kaasamine Euroopa poolaasta partneritena, arvestades valitsustasandite pädevuse ja volituste tegelikku jaotust ELi liikmesriikides (2);

36.

teeb ettepaneku toetada veelgi kohapõhist lähenemist ELi poliitika rakendamisele, tugevdades kohalike ja piirkondlike tasandite ja funktsionaalsete piirkondadevaheliste alade positsiooni juhtivate esindajatena ELi eesmärkide saavutamisel kodanike jaoks;

37.

kordab sellega seoses oma nõudmist, et tulevases eelarvestruktuuris peab ühtekuuluvuspoliitika olema jätkuvalt prioriteet kõigi ELi piirkondade hüvanguks, ja toetab jõuliselt #CohesionAlliance’i. Komitee on arvamusel, et ühtekuuluvuse kolm mõõdet (majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne) täidavad olulist rolli tugevama majandusliku lähenemise edendamisel ELis, tagades integreerituma Euroopa, millel on tugevam sotsiaalne element, ja muutes kõigi ELi piirkondade jaoks võimalikuks kasu saamise ühtsest turust. Suurem ühtekuuluvus ja territoriaalne vastupanuvõime on peamised tegurid, mis määravad ELi konkurentsipositsiooni ülemaailmsel areenil;

38.

on veendunud, et uues eelarves tuleb keskenduda rohkem kestlike eeliste otsimisele ja loomisele ning arengupotentsiaali ja -vahendite paremale kasutamisele. Selles mõttes suudab ühtekuuluvuspoliitika tagada tõelised ja mõõdetavad tulemused ELi ja sellest allpool asuvatel tasanditel. Seetõttu tuleks selle kui Euroopa lisaväärtust loova poliitika osakaal ELi üldises eelarves vähemalt säilitada;

39.

rõhutab vajadust jätkata piisava rahastamise pakkumist ja kõigi territooriumide sisemise arengu toetamist ühtekuuluvuspoliitika raames. Samal ajal rõhutab komitee, et see poliitika tuleks muuta paindlikumaks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks, kes osalevad otseselt või kaudselt ELi eelarvest 75 % kulutamises;

40.

nõuab, et säilitataks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ühise haldamise praegune viis, sest see tagab nende tulemuslikkuse ja püsiva dialoogi kogu programmitööperioodi vältel. Sellega seoses tõstab komitee esile Euroopa Sotsiaalfondi erilist tähtsust Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide raames Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamisel ja sotsiaalsete erinevuste ületamisel ELis; leiab peale selle, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond tuleb muuta struktuuri- ja investeerimisfondide lahutamatuks osaks;

41.

nõuab, et jätkataks Euroopa ühendamise rahastu vahendi, COSME programmi, programmide LIFE, „Horisont 2020“, „Erasmus+“ ja noorte tööhõive algatuse asjakohast rahastamist;

42.

juhib tähelepanu kasvavale vajadusele kasutada Euroopa konkurentsivõime, tööhõive ja sotsiaalse kaasatuse suurendamisel rohkem ära territoriaalse koostöö (piiriülene, riikidevaheline ja piirkondadevaheline koostöö) programme ja makropiirkondlikke strateegiaid. Lisaks loovad need programmid ja strateegiad suurt lisaväärtust ühise Euroopa identiteedi loomiseks;

43.

märgib, et rohkem tuleks kulutada teadusuuringutele ja innovatsioonile, millel on eriti suur mõju ELi majanduskasvule, tootlikkusele ja konkurentsivõimele;

44.

kutsub taas üles tegema jõupingutusi sellise õiglase, jätkusuutliku ja solidaarsuspõhise põllumajanduspoliitika (3) tagamiseks, millel on piisavalt suur eelarve põllumajandustootjate, piirkondade, tarbijate ja kodanike toetamiseks. Komitee soovitab reguleerida põllumajandusturgusid, et vältida kulukaid valdkondlikke kriise, ja kehtestada otsetoetuste piirmäärad ettevõtte kohta, mis võimaldaks säästa vahendeid ühise põllumajanduspoliitika esimese samba raames. Komitee on vastu sellele, et kehtestada otsetoetuste kaasrahastamine liikmesriikide poolt. Ühise põllumajanduspoliitika taasriigistamine kahjustaks paljude ELi liikmesriikide põllumajandust. Komitee toetab teise samba tugevdamist tagamaks, et maapiirkondadel on võimalus ellu viia asjakohaseid arengumeetmeid, ning nõuab suuremaid võimalusi selleks, et liikmesriigid saaksid kanda vahendeid esimesest sambast üle teise sambasse;

45.

usub, et lisaks ühisele põllumajanduspoliitikale on oluline maaelu mõõdet arvesse võtta kõigi ELi poliitikate rakendamisel täielikus kooskõlas ELi territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgi rakendamisega. Nagu ilmnes komitee uuringust „Maaelu arengu poliitika eelarve areng“, ulatuvad maapiirkondade vajadused palju kaugemale sellest, mida ÜPP maaelu arengu meetmed suudavad ära teha. Seetõttu on vaja maaelu mõõdet paremini arvesse võtta järgmise põlvkonna struktuurifondides, mis peaks põhinema Euroopa maaelu tegevuskava vastuvõtmisel;

46.

kordab oma nõudmist kehtestada meetmed, et tagada fiskaalvõimekuse mehhanism, mis loob ühest küljest stiimuleid struktuurireformide, mille ulatus tuleks määratleda vastavalt nende Euroopa lisaväärtusele, rakendamiseks liikmesriikides, ja teisest küljest ajutise suutlikkuse leevendada asümmeetrilisi majandusšokke. See peab täiendama ühtekuuluvuspoliitika vahendeid ja olema tihedalt seotud ELi laiema õigusraamistiku järgimise ning lähenemise suunas liikumisega, ilma et see vähendaks ühtekuuluvuspoliitikale endale eraldatavate vahendite mahtu. Komitee on jätkuvalt veendunud, et fiskaalvõimekuse mehhanismi suhtes tuleks kohaldada ühist otsuste tegemist, kaasates täielikult Euroopa Parlamenti, ja et seda tuleks rakendada majandus- ja rahaliidu tasandil ning et vabatahtliku osaluse põhimõtte alusel peaks olema sellele juurdepääs ka euroalasse mittekuuluvatel liikmesriikidel;

47.

tuletab samuti meelde oma vastuseisu euroala fiskaalvõimekuse ELi eelarves euroala eelarvereaks muutmisele, niikaua kui omavahendite ülemmäär on praegusel tasemel 1,23 % ELi kogurahvatulust, kuna käesolev ettepanek tingiks kas stabiliseerimisfunktsiooni jaoks ebapiisavad fiskaalvõimekuse vahendid või tekitaks mehhaanilise väljatõrjumisohu (crowding out) seoses ELi meetmete rahastamisega näiteks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest;

48.

tuletab meelde oma üleskutset kaasata uue põlvkonna Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide väljatöötamisel järgmiseks mitmeaastaseks finantsperioodiks SKPd täiendavaid meetmeid, võimaldades kohandada kaasrahastamismäära piirkonna kategooria alusel kaasrahastatavate meetmete rahastamisel tekkivatele tegelikele kuludele või tagades vajadusel võimaluse rahastada meetmeid rohkem arenenud piirkondades asuvatel territooriumidel, kus seistakse silmitsi territoriaalsete ja sotsiaaldemograafiliste piirangutega. ELi vahendite jaotamisel tuleb täiendavate ühtlustatud ja sidusate kriteeriumite alusel rohkem tähelepanu pöörata demograafilistele väljakutsetele piirkondlikul ja kohalikul tasandil, üleilmastumise mõjule ning muudele (nt sotsiaalsetele, keskkonnaalastele, geograafilistele ja looduslikele) väljakutsetele;

49.

on veendunud, et majanduskasv ei saa käia käsikäes ebavõrdsuse ja sotsiaalse tõrjumisega, ning juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 9 nõutakse, et EL tagaks piisava sotsiaalkaitse taseme kõigis oma poliitikasuundades ja meetmetes;

50.

tuletab meelde, et sooline perspektiiv ei ole kaugeltki kõigisse poliitikavaldkondadesse jõudnud. Seepärast kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles kohaldama sooteadliku eelarvestamise metoodikat kõigile mitmeaastase finantsraamistiku osadele;

51.

on veendunud, et rohkem tähelepanu tuleks pöörata arenguabile ja eelkõige pagulas- ja rändekriisile, mis on üleilmne probleem;

52.

kordab oma vastuseisu tuleviku arengustsenaariumidele („Samamoodi edasi“, „Teha vähem koos“, „Mõned teevad rohkem“, „Põhjalikud ümberkorraldused“), mis vähendaksid põhilisi, pikaajalisi investeerimispoliitika suundi, s.t ühtekuuluvuspoliitikat ja ühist põllumajanduspoliitikat, või kaotaksid need üldse. On tõeline vajadus vältida mitmesuunalist Euroopat ja hinnata eelnevalt erinevate stsenaariumide territoriaalset mõju;

53.

juhib tähelepanu sellele, et enamikus stsenaariumides keskendutakse SKP kasvu suurendamisele, mitte territoriaalse, majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kindlustamisele. Sellel võivad olla negatiivsed tagajärjed ELi tuleviku jaoks;

54.

märgib, et parim väljapakutud valikutest on stsenaarium 5 („Teha palju rohkem koos“), mis on kõige atraktiivsem kodanikele linnades ja piirkondades. Teha tuleks jõupingutusi, et kõik liikmesriigid kiidaksid heaks ELi eelarve ulatusliku suurendamise ja nõustuksid uute omavahenditega;

55.

rõhutab, et 2020. aasta järgne mitmeaastane finantsraamistik peab olema nii ettenägelikum kui ka paindlikum, et säilitada oma strateegiline kese ja planeerimiskindlus kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks ning et tulla toime võimalike kriisidega ja vältida ajutiste fondide loomist väljaspool mitmeaastast finantsraamistikku;

56.

esitab veel kord üleskutse rakendada partnerluse, mitmetasandilise valitsemise ja subsidiaarsuse põhimõtet kõigis poliitikavaldkondades ning nõuab jõupingutuste tegemist, et julgustada koostööd ühiskonna kõigi sektorite vahel eesmärgiga ehitada üles demokraatlikum EL, millel on kõigi kodanike usaldus.