EUROOPA KOMISJON

Brüssel,31.5.2017

COM(2017) 291 final

ARUTELUDOKUMENT

MAJANDUS- JA RAHALIIDU SÜVENDAMISE KOHTA

1. märtsil 2017 esitles Euroopa Komisjon oma valget raamatut Euroopa tuleviku kohta, millega käivitati ulatuslik arutelu 27 liikmesriigiga Euroopa Liidu tuleviku üle. Selle arutelu hoogustamiseks esitab komisjon veel mitu aruteludokumenti, milles käsitletakse valdkondi, millel on järgnevatel aastatel määrav tähtsus.

Käesolevas aruteludokumendis, mis on selles sarjas kolmas, esitatakse kuni 2025. aastani võimalused majandus- ja rahaliidu süvendamiseks ja selle lõpuleviimiseks. Selles visandatakse konkreetsed meetmed, mida võiks võtta 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimiste ajaks, ning mitmesugused valikuvõimalused järgnevateks aastateks. Tuginedes viie juhi aruandele, on aruteludokumendi eesmärk stimuleerida majandus- ja rahaliidu üle peetavat arutelu ning aidata saavutada ühine nägemus selle tulevasest struktuurist.

Üks Euroopa märkimisväärseimatest ja käegakatsutavamatest saavutustest on ühisraha, mis on aidanud meie majandusi omavahel lõimida ja eurooplasi tihedamalt kokku tuua. Ühisraha on alati olnud enam kui pelgalt rahaprojekt – seda on seostatud heaoluga ja nii peab see jääma, ka nende jaoks, kes ühinevad euroalaga edaspidi.

Väljavaated heaolule omandasid eriti suure tähtsuse ajal, mil Euroopat raputas majandus- ja finantskriis. Kriisiaastate valus pärand suurendab eurooplaste soovi lõigata ühisraha eelistest veelgi rohkem kasu ning suurendada nende abil oma stabiilsust, kaitset ja võimalusi. Osaliselt aitas neid ootusi täita kriisiaegne otsustav tegutsemine euroala vahendite ja korralduse parandamiseks. Praegu on ELi majandus taas kasvuteel ja töötus on langenud kaheksa aasta madalaimale tasemele. Aga euroala ei vaja mitte ainult tuletõrjujaid, vaid ka ehitajaid ja pikaajalisi arhitekte.

Meie majandus- ja rahaliidul jääb endiselt üht-teist vajaka kolmel rindel. Esiteks ei ole ta võimeline piisavalt tasandama kriisi käigus ilmnenud sotsiaalseid ja majanduslikke erinevusi euroala liikmesriikides ja nende riikide vahel. Teiseks on nendel erinevustel kõrge poliitiline hind. Kui neid ei tasandata, võib väheneda kodanike toetus eurole, ning euroala ülesannete suhtes võib tekkida erimeelsusi, mis võivad omakorda takistada ühise tulevikunägemuse kujundamist. Lõpuks tuleb märkida, et ehkki majandus- ja rahaliit on nüüd tugevam, ei ole see veel täielikult kriisikindel.

25. mail 2017 allakirjutatud Rooma deklaratsioonis kohustusid ELi juhid tegema „tööd majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimiseks“ ning looma liidu, „mille liikmesriikide majandused liiguvad lähenemise suunas“. See kohustus tuleb nüüd täita. See eeldab poliitilist julgust, ühist nägemust ja otsustavust tegutseda ühistes huvides.

Tugev euro vajab tugevamat majandus- ja rahaliitu.

„Praegusel muutuste ajal ning olles teadlik oma kodanike muredest, pühendume Rooma tegevuskavale ja lubame teha tööd järgmiste eesmärkide saavutamise nimel. (…) liit, kus (…) stabiilne ja veelgi tugevam ühisraha, mis võimaldavad majanduskasvu, ühtekuuluvust, konkurentsivõimet, innovatsiooni ja vahetusi, eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks; liit, mis edendab püsivat ja jätkusuutlikku majanduskasvu investeeringute, struktuurireformide ning majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimise kaudu; liit, mille liikmesriikide majandused liiguvad lähenemise suunas.“

Euroopa juhtide Rooma deklaratsioon, 25. märts 2017

„Majandus- ja rahaliidu tugevdamine ei ole eesmärk iseeneses. Eesmärk on suurendada ühiskonnas õiglust ja parandada kõigi kodanike elu, aidata liidul toime tulla uute üleilmsete probleemidega ning soodustada kõigi liikmete heaolu.“

Viie juhi aruanne „Euroopa majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimine“

Jean-Claude Juncker tihedas koostöös Donald Tuski, Jeroen Dijsselbloemi, Mario Draghi ja Martin Schulziga, 22. juuni 2015

Sisukord

1. Sissejuhatus    

2. Euro senine arengulugu    

3. Majandus- ja rahaliidu väljakujundamine tuleb lõpule viia    

4. Arutelu võimalike edasiste sammude kohta    

5. Kokkuvõte    

1. Sissejuhatus

Euro on enam kui rahaühik. Kaua aega killustatud olnud maailmajao jaoks on euro rahatähed ja mündid käegakatsutavad sümbolid, mis tuletavad kasutajatele iga päev meelde vabadust, mugavusi ja võimalusi, mida Euroopa Liit neile pakub.

Praegu kasutab eurot 340 miljonit eurooplast 19 liikmesriigis. 2004. aastal ELiga ühinenud liikmesriikidest on seitse juba euro kasutusele võtnud. Seejuures on sellest, kui ühisrahale Maastrichti lepinguga algus pandi, möödunud ainult 25 aastat, ja sellest, kui esimene münt käibele lasti, kõigest 15 aastat.

Euro on 19 liikmesriigi vääring

Allikas: Euroopa Komisjon

Alates käibelevõtmisest on euro muutunud teiseks enim kasutatavaks vääringuks maailmas. Euroga on oma vääringu kas otse või kaudselt sidunud kuuskümmend riiki ja territooriumi, kes esindavad 175 miljonit inimest.

Euro on tähtsuselt teine vääring maailmas

Allikas: Euroopa Keskpank, juuni 2016

Majandus- ja rahaliidu toimimine ja tulevik huvitab kõiki Euroopa kodanikke olenemata nende päritoluliikmesriigist, ja seega ka neid, kelle liikmesriik soovib euroalaga ühineda hiljem. Pärast Ühendkuningriigi lahkumist EList jääb euroala riikide arvele 85 % kogu ELi SKPst. See rõhutab euro keskset rolli tulevases 27 liikmesriigiga ELis. Võttes arvesse euro tähtsust maailmas, on see sama oluline rahvusvaheliste partnerite ja investorite jaoks.

Euro kujutab endast edulugu paljudel tasanditel, aga rasked ajad, mida eurol on tulnud aastate jooksul ikka ja jälle taluda, näitavad, et inimesed ei seosta seda rahaühikut alati eduga. 2007.–2008. aastal Ameerika Ühendriikides alguse saanud majandus- ja finantskriis tõi Euroopa Liidus kaasa suurima majanduslanguse tema kuuekümneaastases ajaloos. Ühtlasi tulid ilmsiks puudujäägid majandus- ja rahaliidu algses korralduses. Hätta sattunud liikmesriigid ja ELi institutsioonid võtsid euro usaldusväärsuse säilitamiseks ja hullema ärahoidmiseks vastu tugevaid poliitilisi otsuseid.

Saadud on kasulikke õppetunde ning euroala aitavad nüüd tugevdada uued poliitikavahendid ja institutsioonilised muudatused. Praegu on olukord tunduvalt parem, aga mõned probleemid püsivad. Vähese või puuduva majanduskasvuga aastad on jätnud püsiva märgi Euroopa sotsiaalsele, majanduslikule ja poliitilisele struktuurile. Paljud riigid maadlevad endiselt kriisi tagajärgedega, mis ulatuvad kõrgest töötuse määrast valitsemis- ja erasektori kõrge võlatasemeni. Ehkki ühisraha leiab tugevat ja kasvavat toetust, on ühtlasi laiemalt päevakorral ka küsimused euro lisaväärtuse ning majandus- ja rahaliidu toimimismehhanismide kohta.

Majandus- ja rahaliit on praegu küll tugev, aga mitte täielik. Selle rahandussammas on hästi arenenud, nagu näitab Euroopa Keskpanga (EKP) roll, aga majanduslik komponent on arengus maha jäänud – ELi tasandil ei ole toimunud piisavat lõimumist ning see pärsib ELi suutlikkust toetada rahapoliitikat ja riikide majanduspoliitikat täies ulatuses. See osutab vajadusele süvendada poliitilist tahet tugevdada majandus- ja rahaliidu „liidu“ komponenti. Kõikidel tasanditel – liikmesriikide seas, liikmesriikide ja ELi institutsioonide vahel ja suhetes üldsusega – on tarvis rohkem usaldust.

See näitab, et euro reis alles algab. Vajaduses tugevdada majandus- ja rahaliidu struktuuri ei tohiks olla mingit kahtlust. Praegu ei ole otstarbekas vaadata vaid tagasi sellele, mis on juba saavutatud. 2015. aasta juunis avaldatud viie juhi aruandes tuletati meelde majandus- ja rahaliidu lõpuleviimise vajadust ning määrati kindlaks edasised sammud aastani 2025. Sellega algatati esimene etapp, nn tegus süvendamine, mis peaks kestma 2017. aasta juunini. Teises etapis 2025. aastaks astutavad sammud tuleb aga alles läbi arutada ja liikmesriigid peavad need heaks kiitma.

Sellised arutelud saavad toimuda ainult siis, kui kõigil osalejatel on probleemidest ja edasisest arengust ühine arusaam. Möödunud aastatel ei ole olnud puudust põhjalikest aruannetest, kõnedest ja poliitilistest aruteludest. Sellest, mida tuleb teha, on olemas hea ettekujutus, aga sageli pidurdavad edusammude tegemist lahkarvamused. Mõned väidavad, et kriisi pärandiga aitab toime tulla suurem solidaarsus, teised seevastu peavad edu saavutamise eelduseks liikmesriikide vastutuse suurendamist. Selle tagajärjel on majandus- ja rahaliidu reformimise hoog hoolimata viimaste aastate jõupingutustest osaliselt raugenud. Üheks raugemise põhjuseks võib olla ka kindlustunne, mida annavad hiljutised märgid majandusliku ja sotsiaalse olukorra paranemisest. Paraku ei saa me endale lubada uut kriisi, mis paneks meid ühiselt tegutsema.

Euroopa arutleb oma tuleviku üle ja nüüd on aeg vaadata seni öeldust ja tehtust kaugemale. 1. märtsil 2017 esitletud valges raamatus Euroopa tuleviku kohta rõhutati tugeva euroala tähtsust 27 liikmesriigiga ELi tuleviku seisukohast. Liikmesriigid kinnitasid veel kord oma pühendumust majandus- ja rahaliidu lõpuleviimisele, kui nad kirjutasid 25. märtsil 2017 alla Rooma deklaratsioonile. Isegi kui meie majanduskeskkond ei ole veel päris optimaalne, peaksime majandus- ja rahaliidu arendamisega tegelema just praegu, mil meil on selleks soodsad tingimused.

Käesoleva aruteludokumendiga kaasatakse vaated, mis sisalduvad viie juhi aruandes Euroopa majandus- ja rahaliidu lõpuleviimise kohta, Euroopa tulevikku käsitleva valge raamatuga algatatud laiemasse arutelusse. Komisjon koostas oma valge raamatu, võttes arvesse liikmesriikides toimuvaid arutelusid ja teiste ELi institutsioonide arvamusi. Selles kirjeldatakse ühiseid saavutusi ja probleeme ning pakutakse praktilisi võimalusi, kuidas eelolevatel aastatel tööga edasi minna.

Ühte kindlat lahendust ei ole. Tarvis on üldist nägemust ja vajalike sammude selget järjestust. Võimalikud tulevased sammud on graafiliselt kokku võetud 1. lisas. Mõnes aspektis on käesolev aruteludokument üsna täpne, eriti siis, kui tegemist on meetmetega, mis on juba algatatud, lubatud või järgmisel kahel aastal vajalikud. Muudes aspektides on dokument jällegi selgitavat laadi ja pakub mitmesuguseid valikuvõimalusi, mis on kooskõlas üldise nägemuse ja vajalike sammude järjekorraga.

Suur osa majandus- ja rahaliitu käsitlevast arutelust on tehnilist laadi. Paljud selles dokumendis sisalduvad ideed on laias laastus seotud „mutrite ja poltide kinnitamisega euro masinaruumis“, aga dokumendi tegelik eesmärk ei ole tehniline: see on muuta euro kasulikumaks kõigi jaoks. Selleks on kõikidel tasanditel tarvis tugevat poliitilist koostööd ja toetust.

2. Euro senine arengulugu

Käegakatsutav kasu kodanikele, ettevõtetele ja liikmesriikidele

Enamiku eurooplaste jaoks on euro osa nende igapäevaelust. Esimese „euro-põlvkonna“ jaoks on see ainus rahaühik, millega nad on kokku puutunud. Veidi vanemad inimesed mäletavad euro tulekuga kaasnenud muutusi ja nad on vahetult kogenud euro eeliseid. Nende eluasemelaenud ja elatustase ei sõltu enam kõrgest inflatsioonimäärast ja tugevalt kõikuvast vahetuskursist, nagu see oli 1970ndatel ja 1980ndatel aastatel. Alates euro käibelevõtust on inflatsioon enamasti püsinud ligikaudu Euroopa Keskpanga kontrollväärtuse 2 % juures või alla selle. Kodanikud ei maksa enam kallist tasu raha vahetamise eest, kui nad ületavad euroala sisepiire. Samuti ei maksa nad enam lisatasu raha ülekandmise eest teise euroala riiki või raha väljavõtmise eest teises euroala riigis.

Euro on toonud kaasa stabiilsed hinnad

Tarbijahinnaindeksi muutus protsentides võrreldes eelmise aastaga

Allikas: Maailmapank, OECD

Euroopa ettevõtete jaoks on eurol samuti selged eelised. Võimalus olla osa maailma suurimast ühtsest turust ja kaubandusblokist on äärmiselt ligitõmbav ja kasutoov. Ettevõtted on tänu ühisrahale palju kokku hoidnud – nii aega kui ka raha. Tänu sellele, et euro on tähtsuselt maailma teine reservvaluuta, esitavad ettevõtted umbes kaks kolmandikku oma ekspordiarvetest ja poole oma impordiarvetest eurodes. Piiriüleseid tehinguid ei ohusta enam vahetuskursi riskid ja nende pealt ei nõuta tehingutasu. Arveid saab ühes ja samas vääringus esitada 19 eri riigi klientidele. Raha laenamine pangast või muust rahastamisallikast on lihtsam ja üldiselt ka odavam. Lisaks saab praegu kogu maailmas ajada eurodes rohkem äriasju, kui see oli iial võimalik frankides, liirides või Saksa markades.

Viimaste aastate madalad intressimäärad on võimaldanud kodumajapidamistel ja ettevõtetel saada soodsamalt laenu. Euroala valitsused on omakorda hoidnud võrreldes varasemate aastatega intressimaksete pealt kokku 50 miljardit eurot aastas. See tähendab lisaraha, mida saab kasutada valitsemissektori võla vähendamiseks või avaliku sektori investeeringute või haridusele tehtavate kulutuste suurendamiseks.

Nende eeliste valguses on lihtne aru saada, miks eurot nii tugevalt toetatakse. Kui kriisi kõrghetkel toimunud langus välja arvata, osutavad Eurobaromeetri uuringud sellele, et euroalal elavad kodanikud toetavad püsivalt oma ühisraha. 2017. aprillis oli see toetus 72 %, mis on kõrgeim näitaja alates 2004. aastast.

Kodanike toetus ühisrahale on püsinud euroalal ühtlaselt tugev

Allikas: Euroopa Komisjon ja Eurobaromeeter 2017

Kriisi ajal saadud karmid õppetunnid

Üleilmne kriis, mis sai alguse 2007.–2008. aastal, tõi ilmsiks üsna noore vääringu nõrkused ja tabas euroala iseäranis raskelt. Esimesed Euroopa riigid, keda üleilmne kriis tabas, euroalasse ei kuulunud, ja euro näis seega toimivat kaitsekilbina, ent pärast seda, kui hakati tajuma mõne euroala liikme haavatavust, tekkisid olulised häired. Mitu liikmesriiki võttis vastu karmi otsuse kasutada pankade rahaliseks toetamiseks ja kokkuvarisemise vältimiseks maksumaksja raha. Pangad sattusid raskustesse, kui eelnevatel aastatel tekkinud ja aina suuremaks paisunud finantsmullid lõhkesid. Suurest majanduslangusest tingitud väiksemad tulud ja suuremad kulud tõid kaasa valitsemissektori võlataseme märkimisväärse tõusu – enne kriisi oli see alla 71 %, 2014. aastal aga keskmiselt 92 % SKPst.

2010.–2011. aastal toimus euroalal majanduse ajutine elavnemine, aga see jäi paraku lühiajaliseks. Võttes arvesse pankade ja riigi rahanduse vahelisi seoseid, leidis nii mõnigi liikmesriik ja pank, et turgudelt laenamine muutub üha raskemaks. Nende suutlikkus end ise rahastada oli ohus. Investeeringud vähenesid, sest laenu oli üha raskem saada, ja nende maht vähenes ajavahemikus 2008 (mil see oli arvatavasti üle jätkusuutliku taseme) kuni 2013 üle 18 %. Töötus kasvas järsult. Finantskriisist sai reaalmajanduse kriis, mis avaldas mõju miljonitele kodanikele ja ettevõtjatele.

Majandustegevus sai kriisis kõvasti kannatada, aga on nüüd jälle tõusuteel

Euroala reaalse SKP taseme muutus protsentides võrreldes 2008. aastaga

Allikas: Euroopa Komisjon

Pikka aega kestnud majandussurutis ja liikmesriikide vahelised erinevused tulenevad kriisieelsest tasakaalustamatusest ning puudujääkidest selles, kuidas majandus- ja rahaliit reageerib suurtele vapustustele. Kapitalivoogude ootamatu pidurdumine tõi nähtavale aja jooksul kogunenud jätkusuutmatud võlad ja konkurentsivõime probleemid. Väiksemate ootuste ja rahastamisprobleemide taustal kahanesid enamikus mõjutatud riikides järsult investeeringud ja tarbimine. Miljonid töökohad läksid kaduma ja palgad sattusid surve alla, sest neid käsitati vahendina, mille abil taastada konkurentsivõime, ent selle tulemusena vähenes veelgi kodumajapidamiste ostujõud. Avaliku sektori kulutused vähenesid samuti, sest valitsemissektori võla kasvu oli vaja ohjeldada, kuna turul suurenesid kahtlused euroala terviklikkuse osas. 2013. aastal oli reaalne SKP euroalal ikka veel 2008. aasta näitajast 3,5 % väiksem ning ebasoodsamas olukorras olevate riikide ja teiste riikide vahele oli tekkinud sügav kasvulõhe, millel olid märgatavad sotsiaalsed ja poliitilised tagajärjed.

Investeeringud kahanesid euroalal mitu aastat järjest ja hakkavad alles nüüd tasapisi kasvama

Euroala investeeringute taseme muutus protsentides võrreldes 2008. aastaga

Allikas: Euroopa Komisjon

Otsustavad sammud euro vormiviimiseks

Vaja oli otsustavalt reageerida. Euroopa Keskpank täitis oma rolli kriisi mõju leevendajana ning ka teised ELi institutsioonid astusid suuri samme, et euroala terviklikkust tugevdada. Peamised vahendid, mis on möödunud aastatel vastuvõetud otsuste tulemusena nüüd majandus- ja rahaliidu „tööriistakastis“ kättesaadavad, on loetletud 2. lisas.

Enamik neist sammudest tehti surve all, kas siis kriisi kõrghetkel või vahetult pärast seda, aga need tõid kaasa püsivad lahendused majandus- ja rahaliidu poliitiliste vahendite ja institutsioonilise struktuuri peamiste puuduste kõrvaldamiseks. Näiteks võeti valitsustevahelisel tasandil kasutusele Euroopa stabiilsusmehhanism (ESM), millest toetati finantsraskustes liikmesriike. Selle 500 miljardi euro suurusest laenuandmisvõimest on kasu saanud Hispaania, Küpros ja Kreeka, kes on saadud laenude abil rahastanud oma avaliku sektori kulutusi ja kaitsnud end seega veelgi suurema kahju eest. Tugevdatud on euroala makromajandusliku ja fiskaaljärelevalve eeskirju. Selleks võeti vastu esimene ja teine majanduse juhtimise pakett ning uus fiskaalkokkulepe (majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise rahvusvahelise lepingu osana). EL on täielikult uuendanud oma finantsteenuste reeglistikku ning on alates 2009. aastast vastu võtnud 40 õigusakti. Loodud on ka pankade järelevalve ja kriiside lahendamise uus ühine süsteem.

Ka paljudes liikmesriikides on rakendatud põhjalikke reforme. Need on ulatunud avaliku sektori kulude ohjeldamisest hinnapõhise ja hinnavälise konkurentsivõime soodustamiseni, et taastada vajalik majanduskasv. Muud prioriteedid on liikmesriikides olnud erinevad. Üldiselt on meetmete abil püütud kõrvaldada pangandussektori struktuurseid puudusi või parandada tööturu toimimist ja toetada töötuid töö leidmisel. Samuti on püütud pakkuda ettevõtetele innovatsiooni ja investeerimise stiimuleid või on keskendutud avaliku halduse ning pensioni- ja hoolekandesüsteemide ajakohastamisele. Reformid on võtnud aega, ent kannavad nüüd vilja.

Reforme on toetatud täiendavate meetmetega ELi tasandil. Komisjoni praeguse koosseisu ametisseastumise järel on ELi poliitikakujundus keskendunud kolmele positiivsele komponendile, milleks on investeeringute hoogustamine, struktuurireformide jätkamine ja vastutustundliku eelarvepoliitika tagamine. Kõiki neid komponente seob omavahel sotsiaalse õigluse eesmärk. Ühtlustatud majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaastat – peamist mehhanismi, mille kaudu liikmesriigid arutavad oma majandus- ja eelarvepoliitikat, – et tekitada kõikidel tasanditel elavam dialoog ja keskenduda rohkem euroala prioriteetidele. Käivitatud on uus Euroopa investeerimiskava, mida tuntakse ka Junckeri kavana. Kava mahtu on nüüd plaanis kahekordistada, et tagada ELi tarbeks tervikuna täiendavad investeeringud 630 miljoni euro ulatuses.

Tehtud on ka mitu muud tähtsat algatust. Käsil on ühtse turu süvendamine kapitaliturgude valdkonnas ning energeetika- ja digitaalsektoris. Selle kaudu luuakse uusi töökohti, toetatakse majanduskasvu ja soodustatakse innovatsiooni ning aidatakse pidevalt muutuva üleilmse majanduskeskkonna tingimustes tugevdada ka ühisraha. Uusi algatusi on samuti tehtud suurema sotsiaalse õigluse saavutamiseks ning majanduslike ja sotsiaalsete prioriteetide jätkusuutlikkuse ja lõimituse tagamiseks. Selliseid algatusi on tehtud näiteks noorte tööhõive suurendamise või maksudest kõrvalehoidumise vastase võitluse valdkonnas ning alles hiljuti loodi Euroopa sotsiaalõiguste sammas.

Jõupingutused annavad tulemusi, aga parandusteks on veel ruumi

Praegu võib kõikidel rinnetel täheldada edu. Euroopa majandus elavneb viiendat aastat järjest ja elavnemisprotsess on nüüd jõudmas kõikide euroala liikmesriikideni. Oodatakse, et see protsess jätkub ühtlases tempos nii käesoleval kui ka järgmisel aastal. Tööhõive suureneb nüüd kiiremini kui varem kriisi algusest saadik: euroalal on alates 2013. aasta algusest loodud üle 5 miljoni uue töökoha. Töötuse määr on langenud madalaimale tasemele alates 2009 aastast. 2017. aasta märtsis oli see 9,5 %. Tööhõive, mille määr on üle 70 %, on saavutamas oma kõikide aegade parimat taset. Investeeringud saavad taas hoogu juurde. Euroala üldine eelarvepuudujääk on vähenenud 6 %-st SKPst 2010. aastal keskmiselt 1,4 %-ni SKPst käesoleval aastal. Euroala riikide võlakohustused on samuti hakanud kahanema.

Euroalal on töötus saavutanud madalaima taseme alates 2009. aastast, ent püsib endiselt liiga suur

Töötuse määr protsentides

Allikas: Euroopa Komisjon

Euroala struktuur on tugevam kui eales varem, aga rahuloluks ei ole veel põhjust. Euroala toimimise tugevdamine ja selle terviklikkuse kaitsmine ei ole olnud mitte ainult Euroopa Keskpanga otsustava tegutsemise eesmärk, vaid ka liikmesriikides viimastel aastatel tehtud edusammude oluline komponent. Viie juhi aruande avaldamise järel on samuti astutud mitmesuguseid täiendavaid samme, mida kirjeldatakse 2. lisas. Praegune komisjon sõnas ametisse asudes, et kriis ei ole paraku möödas, sest töötus püsib liiga suur – euroalal on endiselt tööta 15,4 miljonit inimest. Tõeliselt tugeva ja jätkusuutliku elavnemise saavutamiseks peame me juba saavutatud edule toetudes edasi minema.

3. Majandus- ja rahaliidu väljakujundamine tuleb lõpule viia

Ehkki viimaste aastate jooksul on olukord kõvasti paranenud, on kriisil kaugeleulatuvad tagajärjed ja euroala probleemid on endiselt päevakorral. Vähese või puuduva majanduskasvuga aastad on tekitanud ja süvendanud märkimisväärseid majanduslikke ja sotsiaalseid erinevusi. Kriis on killustanud ka euroala liikmesriikide finantssektorid ning riikide rahanduse kvaliteedis ja euroala juhtimises esineb endiselt puudujääke.

Euroalal võib riikide lõikes täheldada üsna suuri erinevusi nii reaalses olukorras kui ka selles, kuidas probleeme tajutakse. Euroala riikide majandussuundumustest antakse ülevaade 3. lisas. Paranenud majanduskeskkond annab meile võimaluse võtta kokku ühisraha kasutamise esimesel viieteistkümnel aastal saadud õppetunnid, teadvustada ja paremini kontrollida meie majanduste vastastikust sõltuvust ning varustada euroala vahenditega, mis aitaksid eelolevatel aastatel saavutada veelgi paremaid tulemusi.

3.1. Vajadus kõrvaldada endiselt püsivad majanduslikud ja sotsiaalsed erinevused

Ühisraha esimeste aastate lähenemistrendid on osaliselt osutunud illusiooniks. Enne kriisi oli euroala pidevalt kasvava heaolu sümbol. Reaalsissetulek euroala elaniku kohta suurenes 1999.–2007. aastal järjepidevalt. Seda suundumust toetasid teataval määral soodsad laenutingimused ja suureneva jooksevkonto puudujäägiga liikmesriikidesse suunduvad mahukad kapitalivood. Paraku ei toonud need vood alati kaasa jätkusuutlikke investeeringuid. Mõnel juhul, näiteks kinnisvara- ja ehitussektoris, aitasid need finantsmulle koguni suurendada. Lisaks suurenesid nende tõttu ka valitsemissektori kulutused. 2000ndate alguse positiivsed suundumused aitasid osaliselt varjata nende riikide nõrku kohti, mida seostatakse eelkõige finantssektoriga ja konkurentsivõime vähenemisega, ent mitmel juhul lisandus neile veel töö- ja tooteturgude ebatõhusus. Kõnealuseid nõrkusi ei suutnud toona täielikult kõrvaldada ei finantsturud ega ka ametiasutused. Majandus- ja rahaliidul puudus tasakaalustamatuste tuvastamiseks või korrigeerimiseks piisavalt väljaarendatud järelevalveraamistik.

2007.–2008. aastal alanud kriis märkis lähenemise lõppu ja lahknevuse algust ning viimase korrigeerimine toimub väga aeglaselt. Eriti raskelt on see protsess kulgenud neis euroala riikides, kes ei olnud võimelised majandusvapustustele piisavalt tugevalt vastu panema. Kokkuvõttes hakkab euroala SKP ühe elaniku kohta alles nüüd jõudma kriisieelsele tasemele ja leidub ka märke sellest, et lahknevused hakkavad kahanema, aga tugevat taaslähenemise protsessi ei ole veel märgata.

Reaalne SKP elaniku kohta taastub aeglaselt

Indeks 1999 = 100

Allikas: Euroopa Komisjon

Ehkki töötus üldiselt väheneb, on selle määr euroalal riikide lõikes väga erinev. Mõnes riigis, näiteks Saksamaal, Madalmaades, Eestis ja Austrias, on töötuse määr väga madal. Teistes riikides, nagu Hispaanias või Kreekas, on see aga endiselt üleliia kõrge, eriti noorte seas, ja struktuurse töötuse osakaal on väga suur. Sellel on kaugeleulatuvad sotsiaalsed tagajärjed eelkõige neis riikides, kes pidid tegema kriisi tõttu enim kohandusi. Esimest korda pärast Teist maailmasõda on reaalne oht, et praeguse põlvkonna noored on lõpuks kehvemal järjel kui nende vanemad. Selline areng on tekitanud kahtlusi ELi sotsiaalse turumajanduse ning eriti majandus- ja rahaliidu ülesehituse ja toimimise suhtes.

Töötuse määr langeb, ent on Euroopa riikides endiselt väga erinev

Protsentides, märts 2017

Allikas: Euroopa Komisjon

Nii avaliku kui ka erasektori investeeringute madal tase ja nõrk tootlikkus võivad olukorda eri riikides veelgi vastandlikumaks muuta ja need on ka üks peamine põhjus, miks euroala tervikuna nii vaevaliselt taastub. Investeeringud hakkavad alles nüüd paljudes euroala riikides tasapisi suurenema, ent nende tase püsib pikaajalistest suundumustest madalamal. Arvestades investeeringute positiivset mõju tootlikkusele ja majanduskasvule, võib investeeringute madala taseme püsimajäämine kinnistada majanduskasvu erinevusi ja tekitada seega pikaajalist kahju.

3.2. Vajadus kõrvaldada püsivad majandusliku haavatavuse allikad

Alates euro käibelevõtmisest saavutatud finantsintegratsioon sai kriisis osaliselt kannatada. Enne kriisi oli pankadevaheline laenuturg väga likviidne ning kodumajapidamiste ja ettevõtete laenukulud olid hakanud kogu euroalal soodsamaks muutuma. Kriisi keerises muutus euroala pangandussüsteem ebakindlaks. Pankadevaheline laenamine vähenes järsult ning samamoodi vähenes laenude andmine reaalmajandusele. Laenuandmine väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele (VKE) sai kõige kõvema hoobi neis riikides, keda kriis kõige valusamini tabas – laenutingimused muutusid karmimaks ja laenumahud vähenesid. Ettevõtete rahastamise tingimused sõltusid väga suurel määral nende geograafilisest asukohast. Probleemi teravdas veelgi asjaolu, et rahastamislootused pandi valdavalt pankadele ja et sageli puudusid muud rahastamisallikad, näiteks aktsiaturud.

Ettevõtetele antud laenude intressimäärad olid kriisi ajal erinevad

Intressimäärad protsentides

Allikas: Euroopa Keskpank

Ehkki olukord on pärast kriisi tublisti paranenud, võib euroalal praegu ikka veel täheldada pangandussektoriga seotud riskide ja riikide võlakohustuste taseme vastastikust seotust. Kriisi järel vastu võetud ELi pangandusalaste õigusaktidega on finantssektori riske oluliselt vähendatud. Suurtel ELi pankadel on nüüd tunduvalt suurem likviidsuspuhver ja nende esimese taseme omavahendite määr on 13,2 % (võrreldes 2010. aasta 8,9 %-ga). Paraku kipuvad euroala pangad hoidma oma portfellis endiselt suurel hulgal koduriigi võlakirju. See tekitab tugeva vastastikuse seose pankade ja nende koduriikide võlakohustuste refinantseerimise kulude vahel. Lisaks tuleneb sellest risk, et kui ükskõik kummaga neist tekib probleeme, destabiliseerib see korraga nii riigi rahandust kui ka pangandussektorit. Nende riskide maandamiseks on ellu viidud ulatuslikke reforme, aga pankade ja nende koduriigi vastastikuse mõju küsimus on finantssektori integratsiooni ja stabiilsuse tagamisel endiselt päevakorral.

Kriisiaastate pärandina tekkinud valitsemis- ja erasektori kõrge võlatase ning suur hulk viivislaene pangandussektori teatavates osades on jätkuvalt üks haavatavuse allikas. Viivislaenud on laenud, mille tagasimaksmisel on tekkinud või ähvardab tekkida makseviivitus. See tähendab, et on väga suur tõenäosus, et võlgnikud ei ole suutelised laene pankadele tagasi maksma. Kriisi tulemusena on selliste laenude osakaal teatavate pankade bilansis suurenenud. See koormab endiselt nende kasumlikkust ja elujõulisust ning pärsib nende suutlikkust pakkuda rahastamist reaalmajandusele. Selliste laenude mahakandmine toimub kas panga enda, tema aktsionäride või üldsuse kulul. Enim mõjutatud riigid tegutsevad otsustavalt selle probleemi lahendamiseks, aga suure hulga viivislaenude vähendamine ilma, et sotsiaalsed probleemid teravneksid, on aeglane ja keeruline protsess.

Hoolimata olukorra märgatavast paranemisest viimastel aastatel, on selleks, et finantssüsteem suudaks edasistele kriisidele kindlalt vastu panna, vajalik lõimimist jätkata. Ehkki finantssektori killustatus on hakanud vähenema, jääb lõimimine endiselt allapoole kriisieelset taset. See piirab võimet rahastada täiendavalt väga tarvilikke investeeringuid ja pärsib kollektiivset suutlikkust tulevaste vapustustega toime tulla.

3.3. Vajadus vähendada suurt võlakoormat ja suurendada kollektiivse stabiliseerimise võimet

Kriis tõi kaasa valitsemis- ja erasektori võlataseme järsu tõusu, mis on nüüd küll peatunud, aga võlatase püsib endiselt kõrge. Keskmiselt kasvas riikide võlakohustuste tase euroalal vaid seitsme aasta jooksul (aastatel 2007–2014) 30 protsendipunkti– 64 %-lt 94 %-le SKPst. Surve alla sattusid ka need riigid, kelle puudujäägi ja võla tase oli enne kriisi võrdlemisi madal, näiteks Hispaania või Iirimaa, sest tekkis mure finantssektori raskustest tulenevate eelarvekulude pärast ja nende riikide struktuurne eelarvepositsioon osutus halvemaks kui nominaalnäitajate põhjal eeldatud. See näitas, et ELi eelarve-eeskirjad ei olnud toona piisavad ja et erasektori võlatrende on samuti tarvis tähelepanelikumalt jälgida.

Lisaks näitas kriis liikmesriikidele kätte nende võimete piirid suurte vapustustega toimetulekul. Kriisi ajal aitasid vapustusi leevendada riikide eelarved ja eelkõige nende sotsiaalhoolekande süsteem, mis täitis automaatse stabilisaatori rolli. Ent mitmes riigis oli eelarvepuhver paraku piiratud ja nende riikide võimalused pääseda finantsturule, et rahastada oma valitsemissektori võlga, olid ebakindlad, mis tähendas, et majanduslanguse pidurdamiseks nendest ei piisanud. See on peamine põhjus, miks 2011.–2013. aastal majandus neis riikides sugugi ei elavnenud. Nende riikide kollektiivseks rahaliseks abistamiseks võeti kasutusele mitmesugused uued vahendid. Need vahendid osutusid kriisi kõrghetkel väga väärtuslikuks ja neid oleks nüüd kasulik tugevdada või täiendada.

Valitsemissektori kõrge võlataseme alandamiseks kulub aega, eelkõige siis, kui majandus elavneb vaid mõõdukalt ja inflatsioon püsib aeglane. Kõrge võlatase tekitab mitmesuguseid probleeme. See piirab riikide suutlikkust võtta meetmeid, kui majandus peaks uuesti aeglustuma, või toetada avaliku sektori investeeringuid. See muudab riigid majanduslikult haavatavaks, eriti siis, kui jääb püsima vastastikune seos pankade ja nende koduriikide võlakohustuste refinantseerimise kulude vahel. Lisaks tekitab võlatasemete erinevus eriarvamusi selles, kuidas suhtuda euroala rahandusse tervikuna. Tänu viimaste aastate jõupingutustele võib üldiselt täheldada selget suundumust rahanduse jätkusuutlikkuse tugevdamise poole, aga edusamme tuleb kogu euroalal siiski tingimata jätkata.

Kriisi tagajärjel suurenes järsult euroala riikide valitsemissektori võlg

Valitsemissektori koguvõlg protsendina SKPst

Allikas: Euroopa Komisjon

ELi eelarve-eeskirju – stabiilsuse ja kasvu pakti – on aastate jooksul tugevdatud, et pöörata suuremat tähelepanu võlatasemele. Selleks et aegapidi edu saavutada, tuleb kõikidel valitsemistasanditel rakendada usaldusväärset eelarvepoliitikat ning tagada tugev ja püsiv majanduskasv. Oluline on võtta arvesse, missugused majanduslikud ja riigieelarvealased meetmed antud riigile tema majandustsükli konkreetses etapis sobivad, aga samuti tuleb vaadelda olukorda kogu euroalal tervikuna. Eelkõige on tähtis hoiduda protsüklilise eelarvepoliitika rakendamisest, st mitte kunstlikult hoogustada majanduskasvu siis, kui seda pole tarvis, või püsida majanduslanguses, kui olukord nõuab vastupidist. Vajadus võtta arvesse tingimuste mitmekesisust on toonud kaasa üksikasjalikumad eeskirjad, milles võetakse arvesse rohkem eri asjaolusid. Samal ajal antakse nendega teatav otsustamisõigus, sest eeskirju ei ole võimalik koostada nii, et need hõlmaksid kõiki olukordi. Komisjon on seda otsustamisõigust viimastel aastatel kasutanud ja Euroopa Liidu Nõukogu on tema soovitused heaks kiitnud. Komisjon on rohkem keskendunud ka euroala kui terviku eelarvepoliitikale.

3.4. Vajadus suurendada majandus- ja rahaliidu juhtimise tõhusust ja läbipaistvust

Majandus- ja rahaliidu struktuur rajaneb ühistel õiguspõhimõtetel. Nende põhimõtete alusel on kindlaks määratud majandus- ja rahaliidu eesmärgid ja toimimisviis, eri institutsioonide ülesanded ja nende vaheline võimutasakaal, samuti tasakaal ELi ja riiklike võimutasandite vahel. Lisaks toimub nende alusel riikide majanduspoliitika koordineerimine ning on kehtestatud eelarve-eeskirjad, mida tuleb järgida, ja mehhanismid, mille abil hoida ära või korrigeerida makromajanduslikku tasakaalustamatust. Samuti on nende alusel kindlaks määratud pangandusliidu korraldus.

Seda struktuuri on järg-järgult kujundatud möödunud kolmekümne aasta jooksul. Ehkki suund oli selge, puudus algne ühtne üldine kava. Viimase viieteistkümne aasta kogemus on näidanud, et liiga sageli on ainult alanud kriis aidanud kujundada ühist teadlikkust ja poliitilist tahet, mida on tarvis, et asuda ühiselt tegutsema majandus- ja rahaliidu ülesehituse parandamiseks. See näitab ka, miks praegune olukord on selline, nagu ta on, ja miks meil on endiselt puudujääke. Üldine juhtimine on paranenud, aga sellest ei piisa euroala optimaalseks toimimiseks, paindlikuks reageerimiseks muutuvatele majandustingimustele ja majandusvapustustele ning osa elanikkonna umbusalduse hajutamiseks. Esile võib tuua kolm peamist puudust.

Esiteks ei ole majandus- ja rahaliidu juhtimine mitmes mõttes tasakaalus. Rahapoliitikat reguleeritakse tsentraalselt euroala tasandil. See käib aga käsikäes detsentraliseeritud eelarve- ja valdkondliku poliitikaga, mis peegeldab peamiselt riikide olukorda ja eelistusi. Kasutatavad vahendid kujutavad endast samuti vastandlikku kombinatsiooni: ühelt poolt on kehtestatud tugevad, vajalikud (ehkki sageli liiga keerulised) eelarve-eeskirjad, millega kaasnevad võimalikud sanktsioonid; teiselt poolt antakse ELi tasandil majanduspoliitika koordineerimise protsessi (Euroopa poolaasta) raames vaid leebeid majandusalaseid suuniseid. Selline juhtimisstiil on liiga sageli pärssinud edusamme meile nii vajalike struktuurireformide elluviimisel ja investeeringute tegemisel. Rahapoliitika koormatakse üle vastutusega pehmendada ja tasakaalustada majanduses toimuvate muutuste mõju. Selle tulemusena ei saa liikmesriigid, ettevõtted ja kodanikud majandus- ja rahaliidu eeliseid täielikult nautida.

Teiseks on majandus- ja rahaliidu institutsiooniline struktuur mitmetasandiline ja kohmakas süsteem, mis tuleb muuta läbipaistvamaks ja vastutusvõimelisemaks. Selles süsteemis tasakaalustab (ehkki mitte täiuslikult) liidu institutsioone ja töömeetodeid aina suurenev hulk valitsustevahelisi asutusi ja tavasid, millest paljud moodustati või kujunesid välja kriisi ajal või järel. Selline „kokkuleppeline“ valitsemine kajastab teataval määral usalduse puudumist nii liikmesriikide vahel kui ka ELi institutsioonide suhtes. Tulemuseks on mitmetahuline ja keerukas vastastikune vastutusalade jagamine. Samuti kajastab selline valitsemine asjaolu, et paljud uued eeskirjad või asutused koostati või loodi ajutiselt, sageli vastuseks hädaolukorrale. Kõige paremini illustreerib seda eurorühma, Euroopa Komisjoni ja Euroopa stabiilsusmehhanismi koostoimimine. Ehkki iga institutsioon ja asutus püüdleb suurema legitiimsuse ja vastutuse poole, on otsuste tegemine praktikas keeruline protsess, mida kritiseeritakse seetõttu, et see ei ole piisavalt arusaadav ja läbipaistev. Eelkõige oleks oluline soodustada Euroopa Parlamendi kaasamist ja suurendada demokraatlikku vastutust euroala jaoks või nimel tehtud otsuste eest.

Euroala juhtimine on keeruline

Allikas: Euroopa Komisjon

Kolmandaks ei ole euroala ühised huvid avalikes aruteludes ja poliitika kujundamises piisavalt hästi esindatud. Kui meil puudub ühine arusaam probleemidest või ühine tulevikunägemus, on euroalal raske kriisi pärandist üle saada ja tema edusammud ühiste probleemide lahendamiseks vajalike vahendite väljakujundamisel jäävad kesiseks.

4. Arutelu võimalike edasiste sammude kohta

Euroala liikmesriigid moodustavad mitmekesise rühma. Kunagi ei saa olema ühtainust lähenemisviisi või lõplikku ühist arusaama sellest, kuidas kõige paremini edendada majandus- ja rahaliitu. Siiski on kõigil ühine eesmärk tugevdada ühisraha ja üheskoos käsitleda ühist huvi pakkuvaid küsimusi, mis ulatuvad üle riigipiiride. Nüüd on meie ülesanne töötada ideede põhjal välja praktilised lahendused ja määrata kindlaks edasine tegevus, mis on pragmaatiline ja paindlik, kuid samas kõigi jaoks tulemuslik.

4.1. Majandus- ja rahaliidu süvendamise juhtpõhimõtted

Edasiste sammude kavandamisel tuleks järgida nelja põhimõtet.

§Majandus- ja rahaliidu peamised eesmärgid peaksid olema töökohad, majanduskasv, sotsiaalne õiglus, majanduslik lähenemine ja finantsstabiilsus. Majandus- ja rahaliit ei ole eesmärk omaette.

§Vastutus ja solidaarsus ning riskide vähendamine ja jagamine käivad käsikäes. Suuremad stiimulid riskide vähendamiseks ja tingimuslik toetus peaksid käima käsikäes riskijagamismeetmetega, eelkõige finantssektoris, ja struktuurireformidega.

§Majandus- ja rahaliit ning selle lõpuleviimine peaks jääma avatuks kõigile ELi liikmesriikidele. Tuleb säilitada ühtse turu terviklikkus. See on esmatähtis ka hästi toimiva ühisraha seisukohast. Aluslepingu kohaselt peaksid kõik ELi liikmesriigid, välja arvatud Taani ja Ühendkuningriik, lõpuks euro kasutusele võtma.

§Otsustusprotsess peab muutuma läbipaistvamaks ja tuleb tagada demokraatlik vastutus. Kodanikud tahavad teada, kes ja kuidas otsuseid teeb ning kuidas see nende elu mõjutab.

Majandus- ja rahaliidu süvendamise juhtpõhimõtted

Allikas: Euroopa Komisjon

4.2. Tegevuse järjestus

Võttes arvesse seisukohtade erinevusi mõnes küsimuses, on kõigepealt oluline jõuda üldisele poliitilisele üksmeelele edasise tegevuse suhtes. See ei ole seotud üksnes üldise lähenemisviisi kujundamisega, vaid ka mitmesuguste lühiajalises, keskpikas ja pikaajalises perspektiivis astutavate sammude järjestusega. Kuid tegemist ei ole üheainsa ainuvõimaliku reformiga. Pigem on need paljud meetmed, mida tuleb koos kaaluda ja rakendada. Seepärast ei kujuta selles dokumendis esitatud ideed endast majandus- ja rahaliidu tulevase ülesehituse tegevuskava.

Käesolevas aruteludokumendis esitatakse mitmed sammud ja võimalused tugevama majandus- ja rahaliidu loomiseks 2025. aastaks. Seega on käesolev dokument üleskutse liikmesriikidele ja sidusrühmadele arutada ja kokku leppida selles, millised elemendid on ühisraha edasiseks toetamiseks kõige olulisemad, kusjuures tuleb täielikult kasutada juba olemasolevaid institutsioone ja eeskirju. Teatavad elemendid on hädavajalikud ja need tuleb rakendada kiiresti, et tagada vastupidav majandus- ja rahaliit. Mõnes valdkonnas on töö juba käimas või selle saab kiiresti ära teha, et võtta meetmeid hiljemalt 2019. aastaks. Seejärel tuleb paljud muud elemendid rakendada 2025. aastaks. Need esitatakse avatumas vormis ja nende kohta võib teha otsuse hiljem, kui algsed sammud on juba astutud. Samuti on kindlaks määratud teatavate sammude astumiseks vajalikud eeltingimused.

Olenemata iga sammu üksikasjadest on esmatähtis koostada selge tegevusjärjekorraga üldine kava. Kui meie eesmärk on parandada euroala toimimist töökohtade ja majanduskasvu loomisel ning samas kaitsta ja tugevdada finantsturu stabiilsust, ei ole see, millises järjestuses võetakse edasisi meetmeid, eelkõige rahandusvaldkonnas, sugugi ükskõik. See peaks järgima teatavat loogikat, et uued algatused ei tekitaks uut ebakindlust. Õige tasakaalu leidmiseks tuleb mõned meetmed koos kokku leppida varem, isegi kui nende tegelik rakendamine toimub hiljem. Võimalik tegevuskava on esitatud 1. lisas.

Dokumendis esitatud võimalused hõlmaksid samme kolmes põhivaldkonnas: tõelise rahandusliidu loomise lõpuleviimine, integreerituma majandus- ja fiskaalliidu loomine ning demokraatliku vastutuse suurendamine ja euroala institutsioonide tugevdamine.

4.3. Tõeline rahandusliit – üheaegsed edusammud riski vähendamise ja riski jagamise vallas

Integreeritud ja hästitoimiv finantssüsteem on tõhusa ja stabiilse majandus- ja rahaliidu jaoks esmatähtis. Tuginedes viimastel aastatel tehtud edusammudele, tuleb leida üksmeel edasistes sammudes. See hõlmab nii juba arutlusel olevaid küsimusi kui ka kokkuleppe saavutamist selles, milliseid lisameetmeid tuleb võtta 2025. aastaks. Edusamme tuleb teha üheaegselt nii riski vähendamise kui ka riski jagamise vallas.

Millised küsimused tuleks kokku leppida 2019. aastaks?

Riskide vähendamine

Riskide täiendava vähendamise meetmed tuleb seada prioriteediks. Esimese kiire sammuna esitas komisjon 2016. aasta novembris laiaulatusliku meetmepaketi pankade riskide vähendamiseks usaldatavusnõuetel põhineva juhtimise edendamise ja turudistsipliini tugevdamise kaudu. Samuti pani komisjon ette maksejõuetuse, restruktureerimise ja teise võimaluse andmisega seotud meetmed. Need tuleb kiiresti rakendada.

Euroopa viivislaenustrateegia võib aidata kõrvalda ühte kriisi kõige häirivamat järelmõju ja toetada riiklikke meetmeid asjaomastes riikides. Kui viivislaenudega seotud probleemi ei lahendata, jääb see jätkuvalt mõjutama euroala pangandussektori üldist toimimist ja on jätkuvalt rahandusliku ebakindluse võimalik allikas. Nõukogu on võtnud kindla kohustuse leppida käesoleva aasta juuniks kokku kõikehõlmav strateegia, milles nähakse ette konkreetsed eesmärgid, ajakava ja seiremehhanism. Kuid vaja on tagada ka asjakohased vahendid ja praktiline rakendamine kohapeal. Strateegia peaks aitama vähendada olemasolevaid viivislaene ja hoidma ära uute teket. See peaks hõlmama konkreetseid koordineeritud meetmeid ELi tasandil ja oluliste poliitikavaldkondade elemente, nagu järelevalvetavade tõhustamine, viivislaenude järelturu arendamise meetmed, riiklike õigusraamistike reform ja struktuursete probleemide lahendamine, ja pangandussektori edasist restruktureerimist.

Komisjon hindab Euroopa poolaasta raames korrapäraselt liikmesriikide finantssektori probleeme. Hindamise alusel esitatakse konkreetsed reformisoovitused, kui seda on vaja, et vähendada finantsstabiilsust ohustavaid riske või parandada rahastamise kättesaadavust. Samal eesmärgil teeb komisjon praegu võrdlusanalüüsi, et uurida võlgade sissenõudmise ja maksejõuetussüsteemide elemente, mis mõjutavad pankade bilanssi. Need meetmed aitavad vähendada riikide pangandussüsteemide riske ja neid saaks veelgi tõhustada (vt ka punkt 4.4 allpool).

Pangandusliidu loomise lõpuleviimine

Veel on kokku leppimata kaks olulist pangandusliidu komponenti, mis võimaldaksid teha paralleelselt edusamme riskijagamise vallas: ühtse kriisilahendusfondi ühine fiskaalne kaitsemehhanism ja Euroopa hoiuste tagamise skeem. Need tuleks kokku leppida võimalikult kiiresti (soovitavalt 2019. aastaks), et need oleks täielikult toimivad 2025. aastaks. Mõlemad elemendid on olulised, et veelgi vähendada seost pankade ja riigi rahanduse vahel. Komisjoni 2015. aasta novembri teatises „Pangandusliidu väljakujundamise poole“ ja nõukogu 2016. aasta juuni pangandusliidu väljakujundamist käsitlevas tegevuskavas esitati selleks vajalikud ja juba kokku lepitud olulised sammud.

Euroopa hoiuste tagamise skeem aitaks kaitsta hoiukontodel olevaid sääste paremini ja samal määral kogu euroalal. Seega pakuks Euroopa hoiuste tagamise skeem paremat ja ühtsemat kaitset kõigile väikehoiustajatele kogu pangandusliidus. Komisjon esitas Euroopa hoiuste tagamise skeemi ettepaneku 2015. aasta novembris ja läbirääkimised on praegu käimas.

Ühtse kriisilahendusfondi usaldusväärne fiskaalne kaitsemehhanism on esmatähtis, et muuta uus ELi kriisilahendusraamistik tulemuslikuks    ja hoida ära kulusid maksumaksjatele. Selle raamistiku kohaselt rahastaksid kriisilahendust pankade aktsionärid ja võlausaldajad ning ühtne kriisilahendusfond, mida eelnevalt rahastab pangandussektor. Kui tõsiseid probleeme tekib korraga mitmel pangal, ei pruugi fondi pakutavatest vahenditest rahastamisvajaduse katmiseks siiski jätkuda. Seepärast on vaja võimalikult kiiresti töötada välja kriisilahendusfondi fiskaalselt neutraalne kaitsemehhanism, mida kasutataks viimase abinõuna. Liikmesriigid juba võtsid 2013. aasta detsembris kohustuse töötada välja ühine kaitsemehhanism ja kinnitasid seda eesmärki 2015. aastal. See tuleks nüüd viivitamata ellu viia.

Kuna võimaliku kriisi korral on ühisel kaitsemehhanismil ülioluline roll, tuleks selle väljatöötamisel võtta arvesse teatavaid aspekte. See peaks olema sobiva mahuga, et ta suudaks täita oma rolli, ja seda peaks saama käivitada kiiresti. Samuti peaks see olema fiskaalselt neutraalne, nii et pangandussektor maksaks fondi tagasi kõik võimalikud väljamaksed ning avaliku sektori vahendite kasutamine oleks piiratud. Samuti tähendab see, et põhimõtteliselt ei tohiks olla riigipõhist lähenemist ega killustatust. Finants- ja institutsioonilise struktuuri puhul tuleks vältida tarbetuid kulusid.

Sellega seoses võib kaaluda kaht võimalust.

§Tulemuslikkuse seisukohast lähtudes vastaks Euroopa stabiilsusmehhanismi poolt ühtsele kriisilahendusfondile võimaldatav krediidiliin eespool märgitud tingimustele. Euroopa stabiilsusmehhanismil on laenuandmisvõime, teadmised turu toimimisest ja krediidivõimelisus, mida on vaja ühise kaitsemehhanismi funktsiooni tõhusaks täitmiseks. Samas võib olla vaja sujundada Euroopa stabiilsusmehhanismi teatavaid otsustusmenetlusi ja tehnilisi sätteid, et kaitsemehhanismi saaks käivitada õigel ajal ja tagada ühtse kriisilahendusfondi maksimaalne kulutõhusus.

§Vähem tulemuslik variant oleks see, kui liikmesriigid annaksid ühtsele kriisilahendusfondile samaaegselt kas laene või tagatisi. Selle lähenemisviisi puhul võib tõenäoliselt osutuda keeruliseks eraldatud vahendite kasutuselevõtt kriisi korral ja see võib pärssida mehhanismi tulemuslikkust ajal, mil seda kõige enam vajatakse. Kuigi kaitsemehhanism peaks olema pikas perspektiivis eelarveneutraalne, peaksid liikmesriigid antud finantstoetust ikkagi refinantseerima. Samuti tekiksid rakendamisega seotud probleemid, sest iga liikmesriik peaks sõlmima Ühtse Kriisilahendusnõukoguga lepingu.

Kapitaliturgude liidu loomine

Edusammud kapitaliturgude liidu suunas on esmatähtsad, et pakkuda kodumajapidamistele ja ettevõtetele uuenduslikumaid, jätkusuutlikumaid ja mitmekesisemaid rahastamisallikaid, nt parandades juurdepääsu riskikapitalile või omakapitali kaudu rahastamisele ja vähendades tuginemist laenudele. Seega aitaks kapitaliturgude liit edendada riskijagamist erasektoriga ja suurendada finantssektori üldist vastupanuvõimet. See tugevdab ka majanduse üldist makromajanduslikku stabiilsust majandusvapustuste korral. See kehtib kõigi ELi liikmesriikide kohta, kuid on eriti oluline euroala jaoks. Komisjon on seadnud kapitaliturgude liidu loomise üheks oma prioriteediks ja võtnud selle saavutamiseks juba palju meetmeid. See töö on praegu olulisem kui kunagi varem. Euroopa suurima finantskeskuse lahkumine ühtselt turult muudab kapitaliturgude liidu loomise keerulisemaks, kuid samas seda olulisemaks.

Esmatähtis on integreeritum järelevalveraamistik, mis tagab finantssektori eeskirjade ühtse rakendamise, ja tsentraliseeritum järelevalvenõuete täitmise tagamine. Nagu märgitud viie juhi aruandes, peaks järelevalveraamistiku järkjärguline tugevdamine lõpuks viima ühtse Euroopa kapitaliturgude järelevalveasutuse loomiseni.

Kapitaliturgude liit on võimalus tugevdada meie ühisraha, kuid see on oluline muudatus. Selle saavutamiseks on hädavajalik Euroopa Parlamendi, nõukogu ja kõigi sidusrühmade pühendumus. Õigusreform on üksnes üks osa muudatustest, mida on vaja, et luua uus finantsökosüsteem, mis on tõeliselt integreeritud ja sõltub vähem pangapõhisest rahastamisest. Kapitaliturgude liidu loomiseks on vaja kõigi sidusrühmade, sealhulgas ettevõtete, investorite ja järelevalveasutuste täielikku osalemist. Samuti tuleks tegelda ülejäänud tõketega, mis takistavad kapitaliturgude liidu lõpuleviimist, nt maksueeskirjade või maksejõuetusmenetlustega, sealhulgas liikmesriikide tasandil.

Pangandusliidust ja kapitaliturgude liidust edasi

Pankade bilansi mitmekesistamine aitaks lahendada pankade ja nende „koduriigi“ seotuse probleemi. Üks mitmekesistamise võimalus oleks töötada välja riigivõlakirjadega tagatud väärtpaberid. Need finantsinstrumendid, mida praegu arutatakse Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogus, on väärtpaberistatud finantstooted, mida võib emiteerida äriüksus või asutus. Sellega ei kaasneks võla jagamist liikmesriikide vahel. Need instrumendid aitaksid mitmekesistada pankade bilanssi ja edendada riskijagamist erasektoriga. Võttes arvesse riigivõlakirjadega tagatud väärtpaberite väga uuenduslikku laadi, on tõenäoline, et nende emiteerimine toimuks üksnes järk-järgult. Väärtpaberistatud varade regulatiivse käsitluse muutmine aitaks sellist liiki toote turgu välja arendada, kuid aluseks olevate riigivõlakirjade regulatiivset käsitlust ei oleks vaja muuta. Teine võimalus mitmekesistamist pikas perspektiivis edendada oleks muuta riigi võlakohustuste regulatiivset käsitlust, nagu seda on kirjeldatud allpool.

Rahandusliidu lõpuleviimise kava

Allikas: Euroopa Komisjon

Milliseid meetmeid võiks kaaluda hiljemaks kui 2019. aastaks?

Hiljemaks kui 2019. aastaks võiks kaaluda paljusid täiendavaid keskpika perioodi meetmeid. Sellised meetmed peavad hõlmama jätkuvat tahet viia kapitaliturgude liit lõpule ja rakendada täielikult Euroopa hoiuste tagamise skeem. Samas võivad need hõlmata ka täiendavaid samme nn Euroopa turvalise vara 1 väljatöötamiseks euroala jaoks ja riigivõlakirjade regulatiivset käsitlust.

Turvaline vara on kaasaegse finantssüsteemi jaoks esmatähtis. Väidetakse, et euroala vajab ühist turvalist vara, mis oleks võrreldav USA riigivõlakirjaga. Sellise vara nappus ja asümmeetriline pakkumine võib negatiivselt mõjutada rahastamise kättesaadavust ja kulukust majanduses. Riigivõlakirjad on tavaliselt turvaline vara enamikus finantssüsteemidest.

Euroopa turvaline vara oleks uus võlakohustuste ühise emiteerimise finantsinstrument, mis tugevdaks integratsiooni ja finantsstabiilsust. Euroala turvalise vara väljatöötamisega kaasneksid siiski keerukad õiguslikud, poliitilised ja institutsionaalsed probleemid, mida tuleks põhjalikult uurida. Eriti tuliselt on vaieldud võla jagamise küsimuse üle, pidades silmas võimalust, et see võib vähendada liikmesriikide stiimuleid usaldusväärse poliitika järgimisel. Komisjon kaalub erinevaid võimalusi euroala turvalise vara valdkonnas, et õhutada arutelu sellise vara võimaliku ülesehituse üle.

Riigivõlakirjade regulatiivse käsitluse muutmine on teine arutluse all olev küsimus, mis aitaks vähendada pankade ja riikide võlakohustuste omavahelist seotust, kuid millel oleks oluline mõju euroala finantssüsteemi toimimisele. Riigi võlakohustuste regulatiivne käsitlemine on poliitilisest ja majanduslikust seisukohast keeruline küsimus. Nagu muudes arenenud majanduspiirkondades, lähtutakse ka ELi pangandusalastes õigusaktides praegu riigivõlakirjade riskivaba staatuse üldisest põhimõttest. See on põhjendatud nende erilise rolliga avaliku sektori kulutuste rahastamisel ja asjaomase riigi finantssüsteemile madala riskiga vara pakkumisel. Samal ajal ei paku selline käsitlus pankadele mingeid stiimuleid rahapaigutuse mitmekesistamiseks koduriigi võlakirjade osakaalu vähendamise kaudu. Sellise käsitluse muutmise korral vähendaksid euroala pangad tõenäoliselt järsult oma hoitavate riigivõlakirjade mahtu. See ei häiriks mitte üksnes nende koduriigi finantssüsteemi toimimist, vaid võiks mõjutada ka euroala kui terviku finantsstabiilsust. Aruka ja järgjärgulise rakendamise korral võib selline reform samas suurendada valitsuste stiimuleid vähendada oma võlakirjade riskiprofiili.

Mõlema meetme väljatöötamiseks on vaja ühist poliitilist otsust mõlema aspekti kohta. Igal juhul – ja ka selleks, et hoida ära võimalikku negatiivset mõju finantsstabiilsusele – on kõige olulisem kokku leppida pangandusliidu ja kapitaliturgude liidu puuduvad elemendid, enne kui regulatiivset käsitlust on realistlikult võimalik mis tahes viisil muuta. Kui soovitakse tagada Euroopa finantssektorile võrdsed võimalused, on oluline jõuda kokkuleppele ka ülemaailmsel tasandil.

4.4. Taaslähenemine integreeritumas majandus- ja fiskaalliidus

Tugeva majandusliku ja sotsiaalse taaslähenemise puudumise tõttu tuleb kiiresti võtta tõhusaid meetmeid. Majanduslik lähenemine on eriti oluline euroala toimimiseks, kuid on samavõrd oluline ka ELi kui terviku jaoks.

Viie juhi aruandes märgiti, et lähenemine liikmesriikides paindlikumate majandus- ja sotsiaalsete struktuuride suunas on majandus- ja rahaliidu pikaajaliseks edukaks toimimiseks esmatähtis. Ühisraha jagavate majanduste jaoks on eriti oluline, et nende majandusstruktuurid oleksid majandusvapustuste korral piisavalt paindlikud, et hoida ära majanduslikku või sotsiaalset pinget. Struktuurselt paindlikumad majandused ei toimi paremini mitte üksnes majandusvapustuste ajal, vaid ka üldiselt. Kuid lähenemine paindlike majandusstruktuuride suunas on samavõrd oluline ka liikmesriikide jaoks, kes kavatsevad tulevikus euro kasutusele võtta.

Lähenemine vastupanuvõimeliste majandusstruktuuride suunas ei tähenda poliitika või olukordade üldist ühtlustamist. Majandus- ja rahaliidus, kuhu kuuluvad erineva majandusstruktuuriga ja erineval majandusarengu tasemel olevad liikmesriigid – alates väljakujunenud suurtest majandustest, nagu Saksamaa, Prantsusmaa või Itaalia kuni järelepürgivate väikeste majandusteni, kelleks on enamik alates 2004. aastast ELiga ühinenud liikmesriike–, ei saa olla kõigile sobivat ühte meetodit. Samas tähendab see, et tuleb jõuda kokkuleppele ühises lähenemisviisis. See on oluline küsimus liikmesriikidele arutamiseks, kuna erinevad lähenemispõhimõtted eeldavad erinevaid rakendamisvahendeid.

Milliseid vahendeid on vaja uueks lähenemisprotsessiks?

Analüüsides seda, kuidas saavutada suurem lähenemine, võivad euroala liikmesriigid otsustada tugevdada mitmesuguseid juba olemasolevaid elemente: ELi tasandi raamistikku, majanduspoliitika koordineerimist ning rahaliste vahendite kasutamist. Samuti võidakse otsustada parandada euroala makromajandusliku stabiliseerimise suutlikkust, mis aitaks tulevaste vapustuste korral ära hoida suuremat lahknevust. Sellele kõigele aitaks kaasa suutlikkuse suurendamine.

ELi tasandi raamistiku kasutamine lähenemiseks

Euroopa majanduslik integratsioon pakub lähenemiseks sobiva raamistiku. Ühtne turg, sealhulgas kaupade, teenuste, kapitali ja inimeste vaba liikumine, on võimas mootor, mis edendab integratsiooni ning ühist majanduskasvu ja jõukust kõigis liikmesriikides. Koos digitaalse ühtse turu, energialiidu ning pangandus- ja kapitaliturgude liiduga pakub see ühise alusraamistiku Euroopa Liidus, sealhulgas euroala riikides toimuvaks lähenemiseks. Täieliku kasu saamiseks on oluline liikmesriikide pühendumus ühtse turu süvendamisele ja tugevdamisele.

Majanduspoliitika koordineerimise tugevdamine

Liikmesriikide poliitikameetmed on lähenemise seisukohast olulised, kuid nende koordineerimine Euroopa poolaasta raames on nende maksimaalse tulemuslikkuse tagamiseks esmatähtis. Paljud majanduse vastupanuvõime jaoks olulised poliitikavaldkonnad on jätkuvalt peamiselt liikmesriikide pädevuses, nt tööhõive, haridus, maksustamine ning tervishoiusüsteemi, toote- ja teenuseturgude, avaliku halduse ja kohtusüsteemi ülesehitus. Euroopa poolaasta on ja peaks jääma nii euroala riikide kui ka teiste ELi liikmesriikide puhul peamiseks vahendiks, mille abil liigutakse kiirema lähenemise ja selliste poliitikameetmete tõhusama koordineerimise suunas. Ka Euroopa sotsiaalõiguste sammas on ajakohastatud suunanäitaja paljude selliste poliitikameetmete puhul, mis on suunatud paremate töö- ja elutingimuste loomisele. Selles on ette nähtud paljud põhimõtted ja õigused õiglase ja hästitoimiva tööturu ja hoolekandesüsteemi toetuseks. Liikmesriikide äriühingute maksustamise raamistike ühtlustamine, nagu on kavandatud äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi ettepanekus, aitaks piiriülese kaubanduse ja investeeringute edendamise teel samuti kaasa lähenemisele.

Euroopa poolaastat võiks enne 2019. aastat veelgi tugevdada. Tuginedes kahe viimase aasta jooksul tehtud jõupingutustele, uurib komisjon võimalusi, kuidas:

·edendada koostööd ja dialoogi liikmesriikidega, kaasates ka riikide parlamendid, sotsiaalpartnerid, riiklikud tootlikkuse komiteed ja muud sidusrühmad, et tagada tugevam riigi isevastutus ja soodustada reformide rakendamist;

·rohkem keskenduda euroala üldmõõtmele, suurendades euroala soovituste rolli. See tagaks euroala seisukohast vajalike reformide ja liikmesriikide valitsuste reformiprioriteetide parema kooskõla ning

·seostaks paremini iga-aastast Euroopa poolaasta protsessi ja riikide valitsuste mitmeaastast lähenemisviisi reformidele.

See võib anda liikmesriikidele selge pildi püsivatest lahknevustest ja sellest, kuidas tagada nõuetekohane taaslähenemine.

Lisaks on viie juhi aruandes ette nähtud ametlik ja siduvam lähenemisprotsess, mis põhineb kokkulepitud standarditel. Sellised standardid võivad hõlmata meetmeid avaliku sektori kulutuste kvaliteedi parandamiseks, investeeringuid haridusse ja koolitusse, avatumate ja konkurentsitihedamate toote- ja teenuseturgude soodustamist ning õiglaste ning tõhusate maksu- ja toetussüsteemide loomist. Seda võib kombineerida sotsiaalsete miinimumstandarditega, nagu on kavandatud Euroopa sotsiaalõiguste samba raames. Selliste standardite siduvus saaks olla vastuvõetav üksnes juhul, kui nõuetele vastavust saaks tugevdada omavahel tihedalt seotud reformidega, ELi vahendite kasutamisega ja võimaliku makromajandusliku stabiliseerimisfunktsiooni kasutamise võimalusega. Lähenemise suunas tehtavate edusammude seire võib olla integreeritud Euroopa poolaasta järelevalvesüsteemi, tuginedes olemasolevatele tulemustabelitele ja võrdlusalustele.

Riiklike reformide ja olemasoleva ELi rahastamise seose tugevdamine

ELi aastate 2014-2020 finantsraamistiku praegusel programmitöö perioodil kehtestati tugevam seos Euroopa poolaasta prioriteetide ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamise vahel. Kõnealuste fondide kaasrahastatavate riiklike ja piirkondlike programmide koostamisel peavad liikmesriigid võtma arvesse kõiki asjaomaseid riigipõhiseid soovitusi. Kehtivate eeskirjade kohaselt võib komisjon ka nõuda, et liikmesriigid programmi läbi vaataksid ja esitaksid muudatusettepanekuid. Võib olla vaja toetada uute asjakohaste nõukogu soovituste rakendamist või maksimeerida Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide mõju majanduskasvule ja konkurentsivõimele.

Kuigi Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamine on teatavate liikmesriikide jaoks majandusliku ja sotsiaalse lähenemise edendamiseks oluline, ei ole ELi eelarve mõeldud makromajanduslikuks stabiliseerimiseks. Mõne riigi majanduses on Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidel oluline roll stabiliseerimises, eelkõige majanduslanguse korral, kuna need tagavad püsiva ja ennustatava rahastamisvoo. Kuid ELi eelarve stabiliseeriv mõju euroalale kui tervikule on oluliselt piiratud selle mahu tõttu (üksnes ligikaudu 1 % kogu ELi SKPst). Lisaks on ELi eelarve suunatud rohkem lähenemise edendamisele aja jooksul (praegu seitsmeaastase perioodi jooksul) ja selle koostamisel ei ole eriti arvesse võetud euroala erivajadusi.

Selleks et tugevdada seost majandus- ja rahaliidu reformi- ja lähenemiseesmärkide ning ELi fiskaalvahendite vahel, võib kaaluda kahte järgmist võimalust.

·Esimese sammuna võiks 2019. aastaks kaaluda võimalusi olemasoleva ELi eelarve stabiliseerimisfunktsiooni tugevdamiseks. Selleks võib näiteks korrapärasemalt läbi vaadata kaasrahastamismäärasid vastavalt majandustingimustele liikmesriikides. Tuleb siiski tunnistada, et võttes arvesse ELi eelarve piiratud mahtu võrreldes enamiku liikmesriikide majandustega, jääb sellise lähenemisviisi üldine makromajanduslik stabiliseerimisvõime ikkagi piiratuks (vt allpool muud makromajandusliku stabiliseerimise võimalused).

·Edaspidi võiks poliitikareformide ja ELi eelarve seost tugevdada, et edendada lähenemist. See võib toimuda kas sihipärase fondi vormis, et luua liikmesriikidele stiimulid reformide läbiviimiseks, või Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest väljamaksete tegemise kaudu, kusjuures selle eeltingimuseks oleksid edusammud konkreetsete reformide rakendamises, et edendada lähenemist. Reformi rakendamist jälgitaks Euroopa poolaasta raames. Euroopa tulevikku käsitleva valge raamatu järelmeetmete osana esitab komisjon järgmiste nädalate jooksul ka aruteludokumendi ELi rahanduse tuleviku kohta.

Makromajanduslik stabiliseerimisfunktsioon

Viie juhi aruandes on ette nähtud ka euroala makromajandusliku stabiliseerimisfunktsiooni loomine.

·Põhimõtted. Ühine stabiliseerimisfunktsioon tooks euroalale palju kasu. See täiendaks riikide eelarvete stabilisaatoreid tugevate asümmeetriliste majandusvapustuste korral. Samuti võimaldaks see rakendada euroalal sujuvamat üldist eelarvepoliitikat eriolukordades, mil rahapoliitika võimalused on ammendunud. Sellise funktsiooni juhtpõhimõtted, nagu on kindlaks määratud viie juhi aruandes, kehtivad jätkuvalt. Funktsiooniga ei tohiks kaasneda püsivad siirded, see peaks minimeerima moraaliriski ja mitte dubleerima Euroopa stabiilsusmehhanismi rolli kriisiohjamisvahendina. See tuleks välja töötada ELi raamistikus ja see peaks olema avatud kõigi ELi liikmesriikide jaoks. Juurdepääs stabiliseerimisfunktsioonile peaks rangelt sõltuma selgete kriteeriumide täitmisest ja püsivast usaldusväärsest poliitikast, eelkõige poliitikameetmetest, mis on suunatud kiiremale lähenemisele euroalal. ELi eelarvenõuete ja üldise majandusliku järelevalveraamistiku nõuete täitmine peaks olema selle osa. Mis tahes otsuses sellise vahendi loomise kohta tuleks nõuetekohaselt arvesse võtta võimalikke õiguslikke piiranguid.

·Võimalikud eesmärgid. Euroala makromajanduslik stabiliseerimisfunktsioon võib olla eri vormis. Avaliku arutelu käigus käsitleti mitmeid stabiliseerimisfunktsiooni arendamise võimalusi, sealhulgas euroala fiskaalvõimekuse loomist. Kaks peamist valdkonda, kus sellist funktsiooni saaks kasutada, on avaliku sektori investeeringute kaitse majanduslanguse korral ja töötuskindlustusskeem töötuse äkilise kasvu korral. Tuleks uurida, kas teatavaid võimalusi tuleks kaaluda järgmise ELi mitmeaastase finantsraamistiku kehtestamisel.

·Rahastamine. Sellise tulevikufunktsiooni kujundamisel peaksid liikmesriigid otsustama ka selle rahastamise mehhanismi üle. Nad võivad otsustada kasutada olemasolevaid vahendeid, nt Euroopa stabiilsusmehhanismi, kui on tehtud vajalikud õiguslikud muudatused, või ELi eelarvet, kui need elemendid integreeritakse järgmisesse mitmeaastasesse finantsraamistikku. Samuti võivad liikmesriigid otsustada töötada nende konkreetsete eesmärkide jaoks välja uue vahendi, kasutades selleks ettenähtud rahastamisallikad, nt SKP-l või käibemaksul põhinevaid riikide sissemakseid või aktsiisist ja lõivudest saadavat tulu või äriühingu tulumaksu. Makromajandusliku stabiliseerimise ülesehitus oleneks ka laenuvõtmisvõimest.

Komisjon uurib konkreetseid võimalusi euroala makromajandusliku stabiliseerimisfunktsiooni jaoks. See ergutab arutelu nimetatud funktsiooni konkreetse ülesehituse üle ning valmistab komisjoni ja liikmesriike ette sellise võime loomiseks hiljemalt 2025. aastaks.

Samuti on käimas arutelu euroala sihtotstarbelise eelarve üle. Mõned ettepanekud lähevad palju kaugemale rahastamismehhanismist ega ole suunatud üksnes majandusvapustuste leevendamiseks. Euroala eelarve võiks tagada laiemate eesmärkide saavutamise, hõlmates nii lähenemist kui ka stabiliseerimist, ja vajaks stabiilset tuluvoogu. See võib olla pigem pikaajalisem eesmärk, võttes arvesse ka seost ELi üldeelarvega tingimustes, kus euroala riikide arv aja jooksul suureneb.

Suutlikkuse suurendamine

Tehnilisel abil on suutlikkuse arendamise toetamisel ja liikmesriikide lähenemise edendamisel keskne roll. Hiljuti komisjonis loodud struktuurireformi tugiteenistus täiendab olemasolevaid toetusvahendeid, mis tehakse kättesaadavaks ELi eelarve kaudu, nt Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tehnilist abi. Komisjon annab täiendavat konkreetset abi. Selleks korraldatakse heade tavade vahetamist, võrreldakse poliitikat liikmesriikides ja luuakse selleks võrdlusaluseid ning toetatakse poliitika ühiste põhimõtete kujundamist sellistes valdkondades nagu investeerimistingimused, haldussuutlikkus ja pensionireformid. Kõik need jõupingutused aitavad kaasa lähenemisele ja liikumisele paindlikumate majandusstruktuuride suunas kogu ELis.

Edaspidi võib ELi tehnilise abi andmise suutlikkust suurendada, et aidata liikmesriikidel rakendada sihipäraseid reforme, mis on esmatähtsad lähenemiseks ja paindlikumate majandusstruktuuride loomiseks. Selline tehniline abi võib veelgi tõhustada ELi eelarve tulemuslikku kasutamist reformide läbiviimisel.

4.5. Majandus- ja rahaliidu struktuuri tugevdamine ning demokraatliku vastutuse suurendamine

Milline poliitiline ja õigusraamistik majandus- ja rahaliidule sobiks?

Tugevama majandus- ja rahaliidu saab luua üksnes juhul, kui liikmesriigid on nõus jagama rohkem pädevusi ja otsuseid euroala küsimustes ühtses õigusraamistikus.

On mitu võimalust: ELi aluslepingud ja ELi institutsioonid, valitsustevaheline lähenemisviis või nende mõlema segu, nagu see on juba praegu. Peaks olema selge, et edasine poliitiline integratsioon peaks olema järkjärguline. See peaks toimuma paralleelselt muude konkreetsete majandus- ja rahaliidu lõpuleviimise sammudega ja nende toel, tuues kaasa vajalikud õiguslikud muudatused ELi aluslepingutes või rahvusvahelistes lepingutes, nt fiskaalkokkulepe ja ESMi asutamisleping, koos poliitiliste piirangutega, mis sellise protsessiga kaasnevad.

Ette on nähtud, et fiskaalkokkuleppe asjaomased sätted integreeritakse ELi õigusesse. Selles leppisid 25 ELi liikmesriiki kokku, kui nad sõlmisid majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu. ESMi asutamislepingu integreerimine ELi õigusraamistikku ei ole ette nähtud ühegi ELi õigusnormiga, kuid see võib olla vajalik samm, sõltuvalt sellest, millise mudeli valivad liikmesriigid tulevasteks vahenditeks ja rahastamismehhanismideks.

Euroala riikide ja muude ELi liikmesriikide suhted on majandus- ja rahaliidu tuleviku seisukohast esmatähtsad. Komisjon on seisukohal, et kõigil liikmesriikidel on huvi majandus- ja rahaliidu tulevikku kujundada. See toob kaasa arutelu otsustusprotsessi üle. Mõned leiavad, et tuleks luua mehhanismid, mis võimaldavad euroala liikmesriikidel teha otsuseid omavahel, tugevdades eurorühma rolli, ja Euroopa Parlamendis. See poliitiline küsimus ei pruugi olla niivõrd oluline, kuna aja jooksul ühineb euroalaga veel riike. Samal ajal on praegu euroalasse mittekuuluvate liikmesriikide jaoks oluline tagada läbipaistvus majandus- ja rahaliidu süvendamise täiendavate sammude osas.

Kuidas edendada euroala üldist huvi?

Tugevama majandus- ja rahaliidu loomiseks on vaja ka institutsioone, kes võtavad arvesse euroala üldist huvi, teevad vajalikud ettepanekud ja tegutsevad euroala nimel.

Komisjoni ja eurorühma vahel tuleb leida uus tasakaal. Komisjon on ja peab jääma liidu kui terviku ühise huvi edendajaks. Seevastu euroala täiendava integratsiooni korral võib olla vaja ümber kujundada peamiste osalejate (komisjon, eurorühm ja selle eesistuja) suhted. Otsuste tegemise pädevuse andmine eurorühmale võib olla tee edasi ja sellega oleks põhjendatud täistööajaga alalise eesistuja määramine. Võttes arvesse euroala osakaalu kasvu liidus, võiks eurorühm pikemas perspektiivis käia koos nõukogu ühe koosseisuna. Lisaks võib ühendada eurorühma alalise eesistuja ning majandus- ja rahaliidu eest vastutava Euroopa komisjoni liikme funktsioonid.

Euroala tugevam sisemine juhtimine peaks käima käsikäes järjest ühtsema välisesindatusega. Euroopa Keskpanga president on ülemaailmselt oluline isik, kes juba räägib rahaliidu ja euro toetuseks. Kuid rahvusvahelistes finantsinstitutsioonides, nt Rahvusvahelises Valuutafondis, ei ole euroala kui tervik ikka veel esindatud. Selline killustatud esindatus tähendab, et euroala on esindatud märkimisväärselt vähem, kui selle poliitiline ja majanduslik kaal seda eeldab, kuna iga liikmesriik räägib enda nimel, mitte üldise huvi seisukohast. Liikmesriigid peaksid vastu võtma komisjoni ettepaneku ühendada nende esindatus 2019. aastaks, et luua IMFi juures täielikult ühtne välisesindus 2025. aastaks.

Kuidas suurendada demokraatlikku vastutust?

Majandus- ja rahaliidu lõpuleviimine tähendab igal valitsemistasandil ka suuremat demokraatlikku vastutust ja suuremat läbipaistvust selles, kes otsustab mida ja millal. Euroopa Parlamendile ja liikmesriikidele tuleb anda piisavad järelevalveõigused, järgides põhimõtet, et vastutust tuleb kanda tasemel, kus otsuseid tehakse.

Praegu ei ole ELi aluslepingutes palju teavet demokraatliku vastutuse kohta euroala küsimustes. Komisjon on neis küsimustes, sealhulgas Euroopa poolaasta ning stabiilsuse ja kasvu paktiga seotud küsimustes, töötanud välja väga tõhusa korrapärase dialoogi Euroopa Parlamendiga. Kaks institutsiooni saaksid kiire meetmena muuta selle dialoogi ametlikuks enne 2018. aasta lõppu. Sellist korda saaks veelgi laiendada teistele institutsioonidele ja organitele, kes teevad otsuseid või tegutsevad euroala nimel. Alustada saaks eurorühmast, kelle liikmed jääksid ühtlasi vastutama oma riigi parlamendi ees.

Sellise korra saaks kujundada ümber euroala demokraatliku vastutuse kokkuleppeks, millele kirjutavad alla kõik eespool nimetatud osalised järgmiste Euroopa Parlamendi valimiste ajal 2019. aasta juunis. Hiljem võib selle kokkuleppe integreerida ELi aluslepingutesse.

Milliseid institutsioone ja eeskirju on täieulatusliku majandus- ja rahaliidu jaoks vaja?

Majandus- ja rahaliidul on eripärane ülesehitus ja muid rahvusvahelisi või riiklikke mudeleid ei ole vaja kopeerida. Samas on majandus- ja rahaliidu optimaalseks toimimiseks vaja edasist institutsioonilist arengut, et viia tema ülesehitamine lõpuni.

Avaliku arutelu käigus on käsitletud euroala rahandusameti loomise võimalust. Komisjon täidab juba praegu keskse majandus- ja fiskaaljärelevalve ülesandeid. Majandus- ja rahaliidu süvendamise hilisemas etapis oleks mõeldav, et ELi raamistikus koondatakse mitmed pädevused ja funktsioonid ühise katuse alla. Euroala rahandusametile, mida toetaks Euroopa Eelarvenõukogu, võiks üle anda euroala ja selle liikmesriikide majandus- ja eelarvejärelevalve funktsiooni, samuti võimaliku Euroopa turvalise vara emiteerimise koordineerimise ja makromajandusliku stabiliseerimise juhtimise funktsiooni.

Rahandusameti ülesanne oleks valmistada ette otsuseid ja täita neid euroala tasemel. Asjakohase õiguste tasakaalu tagamiseks antaks otsuste tegemise õigus eurorühmale. Kuna rohkem otsuseid tehtaks euroala tasemel, tuleks tagada ka suurem parlamentaarne kontroll ühiste majandus-, eelarve- ja rahaliste vahendite ja poliitikate üle. Eurorühma liikmed, kes on liikmesriikide rahandusministrid, jäävad vastutama riikide parlamentide ees.

Rahandusamet võiks koondada olemasolevad pädevused ja talitused, mis on praegu hajutatud eri institutsioonide ja organite vahel, mille hulka kuulub ka ESM pärast selle integreerimist ELi õigusraamistikku. See võiks kuuluda ELi rahandusministri vastutusalasse, kes oleks ka eurorühma/majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu eesistuja.

Arutatud on ka Euroopa Valuutafondi mõtet, et tagada euroalale finantsstabiilsuse tagamisel suurem sõltumatus muudest rahvusvahelistest institutsioonidest. Liikmesriigid peaksid seda täiendavalt arutama ning määrama kindlaks selle võimalikud eesmärgid, ülesehituse ja rahastamise. Euroopa Valuutafond põhineks loomulikult Euroopa stabiilsusmehhanismil, mis on muutunud euroala võimalike kriiside ohjamise keskseks vahendiks ja mille peaks integreerima ELi õigusraamistikku. Euroopa Valuutafondi funktsioonid hõlmaksid seega vähemalt praegust liikmesriikidele likviidsusabi andmise mehhanismi ja võimalikku tulevast pangandusliidu viimase abinõuna kasutatavat ühist kaitsemehhanismi.

Võimaliku euroala rahandusameti ja Euroopa Valuutafondi põhiülesanded

Paksus kirjas on märgitud praeguse struktuuri puhul olemasolevad tegevused

Allikas: Euroopa Komisjon

Aja jooksul tugevnev majanduslik, eelarveline ja rahanduslik integratsioon looks võimaluse ka ELi eelarve-eeskirjade läbivaatamiseks. Mõned leiavad praegu, et eeskirjad on liiga leebed, teiste arvates on need põhjendamatult piiravad. Kõik on siiski nõus sellega, et need on muutunud ülemäära keeruliseks, mis pärsib isevastutust ja tulemuslikku rakendamist. Aja jooksul võimaldaks suurem integratsioon, mis pakub asjakohasemaid kaitsemeetmeid ja laiemaid kanaleid majandusliku vastastikuse sõltuvuse juhtimiseks koos tugevama turudistsipliiniga, eelarve-eeskirju lihtsustada.

5. Kokkuvõte

Euro on suur saavutus, mida eurooplased tugevasti toetavad. Peame seda hindama ja hoidma. Samas ei ole see veel kaugeltki täiuslik ning seda on vaja reformida, et tuua veelgi rohkem kasu meile kõigile. Selleks on vaja poliitilist tahet, juhtimist ja julgust.

Viimase viieteistkümne aasta jooksul on saadud väärt õppetunde ja majanduslik olukord on paranemas. Kuid oleks viga pidada praegust olukorda rahuldavaks. Euro ei ole eurooplaste ees praegu seisvate probleemide põhjus ega ainus lahendus. Kuid euroga kaasnevad teatavad võimalused ja kohustused, millest peame olema täielikult teadlikud. Globaalses maailmas annab see meile kasu, mida liikmesriikide valuutad ja majandused üksi ei suudaks kunagi anda. See kaitseb meid maailmaturul kõikuvate vahetuskursside eest ja on tugev tegija rahvusvahelistel valuutaturgudel. See on ELi siseturu toimimise soodustaja. See on parim kindlustusleping, mis kaitseb meie sääste ja pensioneid inflatsiooni eest.

Järjest enam saadakse aru, et tuleb astuda täiendavaid samme majandus- ja rahaliidu lõpuleviimiseks. Kõigepealt tuleb kokku leppida eesmärgid ja edasise tegevuse juhtpõhimõtted. Eesmärk peaks olema selge: euro roll jagatud jõukuse ning majandusliku ja sotsiaalse heaolu tagamisel, mis põhineb kaasaval ja tasakaalustatud majanduskasvul ja hinnastabiilsusel, peab suurenema.

Kuna see ülesanne on väga tähtis, on vaja sammude õiget järjestust. 2025. aasta ei ole teab kui kaugel. Komisjon teeb ettepaneku liikuda edasi kahes etapis. I lisas on esitatud kokkuvõte.

Esimene etapp kestab 2019. aasta lõpuni. Selle jooksul tuleks viia lõpule pangandusliidu ja kapitaliturgude liidu loomine elementidega, mis on praeguseks juba välja käidud. See hõlmab ühtse kriisilahendusfondi rahalist kaitsemehhanismi, meetmeid finantssektori riskide täiendavaks vähendamiseks ja Euroopa hoiuste tagamise skeemi. Samuti võiks katsetada paljusid uusi vahendeid, nt paremad majandusliku ja sotsiaalse lähenemise standardid. Järk-järgult parandataks demokraatlikku vastutust ning majandus- ja rahaliidu ülesehituse tulemuslikkust.

Teises etapis, mis kestaks 2025. aastani, viidaks lõpule majandus- ja rahaliidu ülesehitamine. See hõlmaks laiaulatuslikke meetmeid rahandusliidu täiendamiseks, võimaluse korral Euroopa turvalise vara loomise ja riigivõlakirjade regulatiivse käsitluse muutmise teel. Täiendavalt võidakse ette näha fiskaalse stabiliseerimise funktsioon. Selle tulemusel võib institutsiooniline ülesehitus veelgi rohkem muutuda.

Käesolev aruteludokument on üleskutse kõigile oma seisukohtade eitamiseks majandus- ja rahaliidu tuleviku kohta laiema Euroopa tuleviku teemalise arutelu raames. Edasine tegevus peab põhinema laial konsensusel ja võtma arvesse ülemaailmseid väljakutseid. Aruteluks majandus- ja rahaliidu tuleviku kohta saab ideid ka aruteludokumendist Euroopa sotsiaalse mõõtme ja üleilmastumise ohjamise kohta ning tulevasest aruteludokumendist ELi rahanduse tuleviku kohta.

On aeg seada pragmatism kõrgemale dogmadest ja sildade ehitamine kõrgemale usaldamatusest. Viisteist aastat pärast euro kasutuselevõttu ja kümme aastat pärast kriisi algust on aeg uuesti üle vaadata see, kuhu liit peaks järgmise kümne aasta jooksul jõudma, ja jõuda selles kokkuleppele.

(1)

Kuigi täielikult turvalisena ei käsitada mingit vara ega investeeringut, kasutatakse mõistet „turvaline vara“ instrumentide puhul, mis on usaldusväärne ja atraktiivne rahapaigutus.

EUROOPA KOMISJON

Brüssel,31.5.2017

COM(2017) 291 final

LISA

järgmise dokumendi juurde:

ARUTELUDOKUMENT

MAJANDUS- JA RAHALIIDU SÜVENDAMISE KOHTA

1. lisa Võimalik tegevuskava majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimiseks 2025. aastaks.

Allikas: Euroopa Komisjon