EUROOPA KOMISJON

Brüssel,27.3.2017

COM(2017) 143 final

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

direktiivi 2012/34/EL (millega luuakse ühtne Euroopa raudteepiirkond (uuesti sõnastatud)) artikli 60 lõike 2 kohaste delegeeritud õigusaktide kohta

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

direktiivi 2012/34/EL (millega luuakse ühtne Euroopa raudteepiirkond (uuesti sõnastatud)) artikli 60 lõike 2 kohaste delegeeritud õigusaktide kohta

1.    Sissejuhatus

Euroopa Parlament ja nõukogu võtsid 21. novembril 2012 vastu direktiivi 2012/34/EL, millega luuakse ühtne Euroopa raudteepiirkond (uuesti sõnastatud) 1 .

Direktiivi artikliga 60 antakse komisjonile teatavatel tingimustel õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte vastavalt teatavatele muudele direktiivi artiklitele. Need artiklid on järgmised:

artikli 20 lõige 5 (tegevusluba taotleva ettevõtja poolt esitatav teave),

artikli 35 lõige 3 (tulemuslikkuse kava – viivituse kategooriad),

artikli 43 lõige 2 (jaotamisprotsess) ja

artikli 56 lõige 13 (reguleerivale asutusele esitatavad raamatupidamisandmed).

Komisjonile antud õigus piirdub viie aastaga alates 15. detsembrist 2012. Vastavalt direktiivi artikli 60 lõikele 2 peab komisjon koostama aruande kõnealuse õiguse kasutamise kohta hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase ajavahemiku lõppu, st 15. märtsiks 2017. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt viieaastaste ajavahemike kaupa, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.

2.    Delegeeritud õigusaktide vastuvõtmise õiguse kasutamine komisjoni poolt

Artikli 20 lõikes 5 osutatud õigused

Artiklis 20 on sätestatud finantsnõuetele vastavuse nõuded, mida peavad täitma ettevõtjad, kes taotlevad tegevusluba raudteeveoteenuste osutamiseks.

Artikli 20 lõikes 1 nõutakse ettevõtjalt selle tõendamist, et ta on võimeline 12 kuu jooksul täitma oma tegelikke ja võimalikke kohustusi, mis on kindlaks määratud realistlikest eeldustest lähtuvalt.

Artikli 20 lõike 2 kohaselt peab tegevusluba väljaandev asutus kontrollima finantssuutlikkust eelkõige raudteeveo-ettevõtja raamatupidamise aastaaruande põhjal või bilansi põhjal, kui tegemist on tegevusluba taotleva ettevõtjaga, kellel ei ole võimalik esitada raamatupidamise aastaaruannet. Tegevusluba taotlev ettevõtja peab esitama vähemalt direktiivi III lisas loetletud teabe. See hõlmab teavet kasutusel olevate vahendite, käibekapitali, asjakohaste kulude, maksude ja sotsiaalkindlustusmaksete kohta.

Artikli 20 lõigetega 1 ja 2 ning III lisaga võeti üle nõukogu 19. juuni 1995. aasta direktiivi 95/18/EÜ (raudtee-ettevõtjate litsentseerimise kohta) artikli 7 lõike 1 ja lisa sätted.

Artikli 20 lõikega 5 lisati säte, millega antakse komisjonile õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte III lisa muutmiseks, võttes arvesse tegevusluba väljaandvate asutuste saadud kogemusi või raudteeturu arengut. Komisjon jälgib tähelepanelikult raudteeturu arengut, kuid ta ei ole siiani täheldanud tungivat vajadust muuta teabele esitatavaid nõudeid, mis on sätestatud III lisas. Seetõttu ei ole selles valdkonnas veel delegeeritud õigusakte vastu võetud.

Siiski peaksid komisjonile antud volitused kehtima ka edaspidi. On mitu valdkonda, mille puhul võib olla vajalik III lisa läbivaatamine tulevikus. Näiteks ei nõuta lisas selle praegusel kujul selgesõnaliselt, et tegevuslube väljaandvatele asutustele esitatavas teabes tuleb täpsustada, kas vahendid, kapital ja vara asuvad ELis või sellest väljaspool. Sõltuvalt tegevuslube väljaandvate asutuste kogemustest ja välismaiste investorite käitumisest võib sellise teabe nõudmine osutuda vajalikuks. Sel juhul võib komisjonil edaspidi tekkida vajadus võtta vastu delegeeritud õigusakt.

Artikli 35 lõikes 3 osutatud õigused

Artikliga 35 nähakse ette tulemuslikkuse kavade koostamise raamistik: taristu kasutustasude määramise skeemidega tuleb tulemuslikkuse kava abil anda raudteeveo-ettevõtjatele ja taristuettevõtjatele stiimul häirete minimeerimiseks ja raudteevõrgu toimivuse parandamiseks. Kava võib hõlmata sanktsioone võrgustiku toimivust häirivate tegude eest, hüvitisi ettevõtjatele, kes häiretest kahju saavad, ning preemiaid kavandatust suurema tulemuslikkuse eest. Tulemuslikkuse kava aluspõhimõtteid, mis on sätestatud direktiivi VI lisa punktis 2, kohaldatakse kogu võrgu ulatuses (nt viivituste klasside loetelu, tasumisele kuuluvate maksete arvutamise eeskirjade põhilised menetlusnormid ja kohustus luua vaidluste lahendamise süsteem).

Artikli 35 lõike 3 kohaselt on komisjonil õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte VI lisa punkti 2 alapunkti c muutmiseks. VI lisa punkti 2 alapunktis c on loetletud klassid ja alaklassid, millesse kõik viivitused tuleb jagada. Loetelu võib muuta lähtuvalt raudteeturu arengust ning reguleerivate asutuste, taristuettevõtjate ja raudteeveo-ettevõtjate saadud kogemustest. Muudatustega tuleks viivituse kategooriad viia vastavusse majandusharu parima praktikaga.

Artikli 35 lõigetega 1 ja 2 võeti üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2001. aasta direktiivi 2001/14/EÜ (raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise, raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kehtestamise ja ohutustunnistuste andmise kohta) artikli 11 lõigete 1 ja 2 sätted. VI lisa üksikasjalikud sätted aga kehtestati esimest korda direktiiviga 2012/34/EL.

Liikmesriigid pidid kõnealuse direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid jõustama 16. juuniks 2015. Mitte kõik liikmesriigid ei täitnud seda kohustust õigel ajal. Teatavates liikmesriikides ei olnud ülevõtmisprotsess veel isegi 2017. aasta alguses lõpule viidud.

Artikli 35 lõike 3 kohaselt võib komisjon võtta vastu õigusakte lähtuvalt raudteeturu arengust ning reguleerivate asutuste, taristuettevõtjate ja raudteeveo-ettevõtjate saadud kogemustest. Arvestades ülevõtmisega viivitamist ja asjaolu, et direktiiv tuli üle võtta juba 2015. aasta juuniks, ei ole VI lisa läbivaatamine praeguse kogemuse kohaselt põhjendatud. Seetõttu ei ole selles valdkonnas delegeeritud õigusakti siiani vastu võetud.

Sellega seoses tuleb märkida, et VI lisas loetletud viivituste klassid põhinevad Rahvusvahelise Raudteeliidu dokumendil pealkirjaga „Assessment of the performance of the network related to rail traffic operation for the purpose of quality analyses - delay coding and delay cause attribution process“ 2 . Kuna Rahvusvaheline Raudteeliit on ülemaailmne raudteekoostöö organisatsioon, kajastab nimetatud dokument rahvusvahelisi parimaid tavasid selles valdkonnas. Dokument võeti esmakordselt vastu 1990. aastal ja seda on neli korda muudetud. See näitab sektori lähenemisviisi arengut selles valdkonnas ja seetõttu tuleks asjaomased õigusaktid vajaduse korral läbi vaadata. Seega võib komisjonil tekkida vajadus seda õigust lähiaastatel kasutada.

Artikli 43 lõikes 2 osutatud õigused

Artikli 43 kohaselt peavad taristuettevõtjad pidama kinni direktiivi VII lisas sätestatud läbilaskevõime jaotamise graafikust.

Vastavalt artikli 43 lõikele 2 on komisjonil õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte VII lisa muutmiseks. Komisjon võib VII lisa muuta pärast kõigi taristuettevõtjatega konsulteerimist, et võtta arvesse läbilaskevõime jaotamise protsessi toimimisega seotud kaalutlusi. Kõnealuste muudatuste aluseks peab olema saadud kogemustele toetuv vajadus tagada tõhus jaotamisprotsess ning need peavad kajastama taristuettevõtjate operatiivseid probleeme.

Artikliga 43 ja VII lisaga võeti üle direktiivi 2001/14/EÜ artikli 18 ja III lisa sätted. Need sätted on identsed, välja arvatud mõned erandid.

Kui jätta kõrvale direktiivis 2012/34/EL (ja varem direktiivis 2001/14/EÜ) sätestatud graafiku koostamise põhieeskirjad, on läbilaskevõime jaotamise alane ELi õigusraamistik kuni viimase ajani olnud üsna algeline ja sektoril ei ole olnud võimalik töötada välja terviklikku ühtset lähenemisviisi.

Selles valdkonnas koostas mõned suunised ja menetlused taristuettevõtjate organisatsioon RailNetEurope (RNE), kes tegeleb läbilaskevõime jaotamise küsimustega. Näiteks 2013. aastal võttis RNE vastu dokumendi Guidelines for coordination/publication of planned temporary capacity restrictions, mida muudeti 2015. aastal. RNE-l aga ei ole vahendeid oma suuniste jõustamiseks ja seetõttu võivad üksikud taristuettevõtjad nende rakendamisega viivitada või rakendamise peatada. Samuti ei ole RNE-l õigust suuniste järgimist süstemaatiliselt kontrollida ja ta ei avaldada ka suuniste järgimise alast teavet.

Alates 2015. aasta lõpust on kõik raudteekaubaveo koridorid kasutanud läbilaskevõime jaotamise ühtset raamistikku. See raamistik, mille võtsid vastu koridoride nõukogud, kehtib selliste kaubarongide suhtes, mis kasutavad asjaomase koridori universaalteenistuse (COSS) pakutavat läbilaskevõimet.

Delegeeritud õigusakti koostamisel alates 2016. aasta jaanuarist on komisjon otsustanud sellise protsessi kasuks, mille käigus on raudteeveo-ettevõtjate ja taristuettevõtjatega võimalik konsulteerida üksteisest sõltumatult. Komisjon tegi tihedas koostöös sidusrühmadega kindlaks mitu küsimust, mida tuleb delegeeritud õigusaktis käsitleda.

Komisjon arutas raudteeveo-ettevõtjatega (eriti nendega, kes tegelevad rahvusvahelise transpordiga) rakendamise ja graafikute koostamisega seotud probleeme, millega nad on kokku puutunud. Selline lähenemisviis võimaldas ka väiksematel ettevõtjatel arvamusi vahetada ja tutvustada olemasolevaid tegevuspiiranguid.

Samal ajal konsulteeris komisjon taristuettevõtjatega läbilaskevõime jaotamise graafiku küsimustes. Seda küsimust arutati 2016. aasta esimesel poolel ka liikmesriikidega ja 2016. aasta juunist novembrini toimunud kahepoolsetel kohtumistel esindusorganitega.

2016. aasta juulis avaldas komisjon osalemiskutse ekspertidele, et luua raudteeturule juurdepääsu eksperdirühma (GERM) alarühm, kes arutaks graafikute koostamist.

Sidusrühmadega toimunud arutelude käigus selgus, et VII lisas olevaid läbilaskevõime jaotamise sätteid tuleks täiendada, et võtta arvesse teatavate raudtee-ettevõtjate vajadust reserveerida läbilaskevõimet sagedamini kui üheks aastaseks tähtajaks ning et pakkuda rohkem õigeaegset teavitamist, konsulteerimist ja koordineerimist läbilaskevõime ajutiste piirangutega seoses.

2016. aasta oktoobris ja novembris toimus kaks GERMi alarühma koosolekut, kus arutati ja muudeti delegeeritud õigusakti eelnõu, mis põhines eelnevalt sidusrühmadega peetud arutelude tulemustel. Seejärel tutvustati eelnõu 2016. aasta detsembris toimunud GERMi täiskogu koosolekul. Eksperdirühmaga konsulteeritakse uuesti 2017. aasta märtsis.

Delegeeritud õigusakt võetakse eeldatavalt vastu 2017. aasta keskpaigaks.

Sektoriga peetud konsultatsioonides tõstatati mitu täiendavat küsimust, millest mõnda ei ole ELi tasandi õigusmeetmetega veel võimalik lahendada, sest need küsimused ei ole seadusandlike meetmete väljatöötamiseks veel piisavalt läbi töötatud. Nende küsimuste hulka kuulub näiteks tehnika areng, mis pakub läbilaskevõime jaotamise probleemidele uusi lahendusi. Seetõttu tuleb graafiku koostamise eeskirju edaspidi tõenäoliselt muuta, et võtta arvesse tehnoloogilisi aspekte.

Artikli 56 lõikes 13 osutatud õigused

Artikli 56 lõikega 12 antakse reguleerivale asutusele õigus teha auditeid või algatada välisauditeid, et kontrollida raudteeveo, raudteetaristu majandamise ja teenindusrajatiste käitamisega seotud tegevuste puhul raamatupidamisarvestuste lahususe sätete täitmist (direktiivi artiklid 6 ja 13). Nimetatud sätte kohaselt on reguleerival asutusel õigus nõuda asjakohast teavet, eelkõige VIII lisas loetletud raamatupidamisandmeid. VIII lisas on täpsustatud reguleerivale asutusele nõudmise korral esitatavad raamatupidamisandmed, mis hõlmavad eelkõige raamatupidamisarvestuste lahusust, raudteele juurdepääsu kasutustasude jälgimist ja finantstulemuslikkust.

Vastavalt artikli 56 lõikele 13 on komisjonil õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte VIII lisa muutmiseks. Komisjon võib VIII lisa muuta selleks, et kohandada seda vastavalt raamatupidamis- ja järelevalvetavade muutumisele ja/või lisada muid punkte, mis on vajalikud raamatupidamisarvestuste lahususe kontrollimiseks.

Direktiivi 2012/34/EL artikli 56 lõiked 12 ja 13 ning VIII lisa ei põhine otseselt ühelgi varasemal sättel. Kuna teatavad liikmesriigid hilinesid direktiivi ülevõtmisega ja mõnele reguleerivale asutusele anti alles hiljuti sõnaselged volitused raamatupidamise lahususe nõuetele vastavuse kontrollimiseks, ei ole VIII lisa muutmine seni saadud kogemuste põhjal õigustatud.

Seni saadud kogemused on näidanud, et raamatupidamise lahusust, tasude määramise eeskirju ja taristuettevõtjate finantstulemuslikkust käsitlevate sätete järgimise kontrollimiseks on vaja üksikasjalikke ja täpseid andmeid. Reguleerivate asutuste praktika VIII lisa kohaldamisel näitab, kas nõutavat üksikasjalikkuse taset võib vähendada või kas lisa tuleb delegeeritud õigusaktiga täpsemaks muuta.

Seega võib komisjonil kõnealuste saadavate kogemuste põhjal tekkida vajadus kasutada seda õigust hiljem, et kohandada VIII lisa raamatupidamis- ja järelevalvetavade muutustele või täiendada seda raamatupidamisarvestuste lahususe kontrollimiseks vajalikul määral.

3.    Kokkuvõte

Direktiivi 2012/34/EL artikliga 60 antakse komisjonile õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte, millele on osutatud artikli 20 lõikes 5, artikli 35 lõikes 3, artikli 43 lõikes 2 ja artikli 56 lõikes 13, lähtudes teatavas valdkonnas saadud kogemustest. Siiani on saadud kogemused olnud piisavad selleks, et lubada komisjonil kasutada talle antud õigust üksnes artikli 43 lõike 2 alusel. Läbilaskevõime jaotamist käsitleva delegeeritud õigusakti eelnõu arutelud on lõppjärgus peamiselt tänu sellele, et asjaomased sätted on ELi tasandil olemas olnud juba üle kümne aasta nii direktiivis 2012/34/EL kui ka direktiivis 2001/14/EÜ.

On mõistlik eeldada, et kui direktiiv 2012/34/EL on täielikult üle võetud, võib komisjonil lähtuvalt sidusrühmade saadud kogemustest tekkida edaspidi vajadus kavandada muudatusi direktiivi teistes lisades.

(1)

ELT L 343, 14.12.2012, lk 32.

(2)

  http://www.uic.org/com/IMG/pdf/UIC_Leaflet_450-2.pdf