Kommenteeritud kokkuvõte

Mõjuhinnang järgmise ettepaneku kohta: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb kalavarude ja mereökosüsteemide kaitsmist tehniliste meetmete abil

A. Vajadus meetmete järele

Miks? Mis on lahendamist vajav probleem?

Praegune tehniliste meetmete kord (31 määrust) ei ole enam sobiv ühise kalanduspoliitika jätkusuutlikkuse eesmärkide saavutamiseks. Kehtivate meetmetega seotud probleemid on eelkõige järgmised:

need põhinevad negatiivsetel stiimulitel, peamiselt sunnimeetmetel ülalt-alla suunatud juhtimissüsteemis, mis tekitab umbusaldust sidusrühmade seas, kuna meetmeid nähakse ebaõiglastena, mis omakorda põhjustab nõuete täitmata jätmist;

 nende panust ühise kalanduspoliitika eesmärkide täitmisel on võimatu mõõta;

neid on liiga palju ja nad on liiga keerulised, mis raskendab nõuete täitmist ja selle kontrollimist;

nendega reguleeritakse liiga paljusid püügioperatsioonide aspekte, mis vähendab sektori usku meetmete tõhususse;

need ei motiveeri selektiivselt kala püüdma, kui tagasiheite, ohualdiste liikide püüdmise või merepõhja kahjustamisega ei kaasne mingit kulu ning

nad ei ole piisavalt optimaalsed laiemate keskkonna- ja ökoloogiliste poliitikaeesmärkide täitmiseks.

Kõige rohkem mõjutatud on püügisektor (umbes 82 000 laeva, 98 500 täistööajale taandatud töötajat).

Mida selle algatusega loodetakse saavutada?

Käesoleva algatuse eesmärk on:

(1)optimeerida tehniliste meetmete panust 1. jaanuaril 2014 jõustunud uue ühise kalanduspoliitika peamiste eesmärkide täitmisel;

(2)luua vajalik paindlikkus tehniliste meetmete kohandamiseks, toetades piirkondlikke lähenemisviise (kooskõlas ELi õigusaktides sätestatud eesmärkidega);

(3)lihtsustada kehtivaid eeskirju kooskõlas komisjoni õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmiga. Kehtivad eeskirjad on liiga keerulised ning nende täitmist on raske tagada, lisaks aitab lihtsustamine vähendada halduskulusid ja -koormust. Algatusega täidetakse ka tehniliste meetmete lihtsustamise vajadus, mida tõsteti esile varasemas komisjoni teatises ühise kalanduspoliitika rakendamise kohta.

Milline on ELi tasandi meetmete lisaväärtus? 

Sätted, mis käsitlevad mere bioloogiliste ressursside kaitset, kuuluvad vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 3 lõikele 1d liidu ainupädevusse. Seepärast ei kohaldata nende sätete suhtes subsidiaarsuse põhimõtet. Kõnealuse ettepaneku keskmes on aga piirkondadeks jaotamise põhimõte, mille kohaselt peaksid liikmesriigid kaitsemeetmete väljatöötamiseks ja rakendamiseks tegema koostööd piirkondlikul tasandil.

B. Lahendused

Milliseid seadusandlikke ja mitteseadusandlikke poliitikavariante on kaalutud? Kas on olemas eelistatud variant? Miks?

Kui meetmeid ei võeta, jääksid 31 kehtivat määrust alles.

Variant 1: Konsolideerimine – uus piiratud reguleerimisalaga määrus, kuhu koondataks ühiseeskirjad. Piirkondlikud erieeskirjad jääksid kehtivatesse määrustesse. Piirkondadeks jaotamine toimuks juhul ja siis, kui liikmesriigid esitavad ühised soovitused mitmeaastaste kavade kohta.

Variant 2: Raamistik – raammäärus, mis sisaldab üldsätteid ja vastavaid norme ühiseeskirju ja tehnilisi sätteid ning miinimumnõudeid (piirkondade kaupa), mis vastavad konkreetsetele tulemustele ja toimivad vaikemeetmetena piirkondadeks jaotamise kontekstis. Eesmärkidele vastavaid miinimumnõudeid ja tehnilisi vaikemeetmeid kohaldataks seni, kuni töötatakse välja piirkondlikud meetmed ja lisatakse need liidu õigusesse. Variant 2.1 puhul võetaks vastu raammäärus, mis ei sisaldaks miinimumnõudeid.

Variant 3: Olemasolevate eeskirjade kehtetuks tunnistamine – enamik olemasolevatest määrustest tunnistatakse kehtetuks (välja arvatud olulised looduskaitsemeetmed). Kõik pikemas perspektiivis vajalikud tehnilised meetmed töötataks välja piirkondlikult mitmeaastaste kavade raames. Selle variandi puhul eeldatakse, et lossimiskohustus iseenesest on tulemuspõhine meede, mille abil on võimalik kaaspüüki vähendada.

Variant 2 on parim, millega saavutada eesmärgid ja tagada kindlus, et kaitse-eesmärke täidetakse ka piirkondadeks jaotamise edenedes.

Kes millist varianti toetab? 

Ükski sidusrühm ei pidanud lähteolukorra jätkumist vastuvõetavaks variandiks.

Variant 1 sai peamistelt sidusrühmadelt väga vähe toetust.

Varianti 2 toetas teatav osa püügisektorist, liikmesriigid ja vabaühendused. Sidusrühmad olid raamistiku sisu osas erinevatel seisukohtadel. Püügisektor pooldas raamistikku ilma miinimumnõueteta (variant 2.1), kuid liikmesriigid, vabaühendused ja mõned nõuandekomisjonid olid selle vastu.

Varianti 3 toetasid teatavad püügisektori osad, kuid liikmesriigid, vabaühendused ja muud püügisektori osad lükkasid selle tagasi, pidades seda kõrgema riskiga strateegiaks.

C. Eelistatud poliitikavariandi mõju

Millised on eelistatud poliitikavariandi (kui see on olemas, vastasel korral peamiste poliitikavariantide) eelised?

Majanduslik mõju oleks positiivne, kuna raamistikul põhinev lähenemisviis edendaks piirkondadeks jaotamist, mis omakorda aitab saavutada maksimaalset jätkusuutlikku saagikust kõigi kalavarude puhul, vähendada soovimatut saaki ja saavutada hea keskkonnaseisundi vastavalt merestrateegia raamdirektiivile. See aitaks suurendada kalapüügivõimalusi ja tulu, mida saadakse suurema ja väärtuslikuma kala lossimisest (hinnanguliselt 10–40 %). Aja jooksul olukord pidevalt paraneks.

Tööhõive peaks kiiresti stabiliseeruma ja seda oleks võimalik suurendada. Kui maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tase saavutatakse, suurenevad kalapüügivõimalused (2020. aastaks vähemalt 20 % võrra). Selline märkimisväärne tõus võib luua uusi töökohti püügisektoris. Jätkusuutlike kalavarude püük suurendaks ka sissetulekuid ja palkasid ning seega töökohtade atraktiivsust. Tänu säästvale kalapüügile peaks keskmine palk peaaegu kahekordistuma.

Keskkonnamõju oleks positiivne. Raamistiku alusel toimuks üleminek piirkondadeks jaotamisele ja tagataks, et keskkonnasäästlikkuse eesmärkide saavutamine ei ole ohus. Pikemas perspektiivis ilmneks positiivne mõju kalavarudele ning tundlikud liigid ja elupaigad oleksid paremini kaitstud.

Millised on eelistatud poliitikavariandi (kui see on olemas, vastasel korral peamiste poliitikavariantide) kulud?

Milline on mõju ettevõtjatele, VKEdele ja mikroettevõtjatele?

Halduskulu ja -koormus väheneks, kuna kehtivad eeskirjad muutuksid kohe lihtsamaks ja püügisektoril oleks nõuandekomisjonide kaudu rohkem võimalusi tehniliste meetmete väljatöötamisel kaasa rääkida. Lisaks võib pikemas perspektiivis üleminek tulemuspõhisele süsteemile tehnilisi eeskirju veelgi lihtsustada, kuigi tõendamiskoormus kanduks püügisektorile.

Kas on ette näha märkimisväärset mõju riigieelarvetele ja ametiasutustele?

Üleminek piirkondadeks jaotamisele suurendab riigiasutuste kulusid (hinnanguliselt 80 000-120 000 eurot), mis on vajalikud ühtse mitmeaastase kava koostamiseks. Kõik need kulud ei ole otseselt seotud tehniliste meetmetega, mis moodustavad üksnes ühe osa nendest kavadest. Enamik kuludest tekiks algusfaasis, mitmeaastaste kavade väljatöötamise ajal. Tänu lihtsustamisele väheneksid lühemas perspektiivis kontrolliga seotud kulud, kuid tekiks mõningane lisakulu lossimiskohustuse rakendamisel. Pikemas perspektiivis peaksid kontrolliga seotud kulud märkimisväärselt vähenema, eriti juhul, kui piirkonnad võtavad kasutusele tulemuspõhise juhtimistava, mille tulemusena väheneb vajadus tagada rangete eeskirjade täitmine merel. Kulud, mis on seotud tehniliste meetmete täitmise tagamisega merel, on praegu väga suured.

Kas on oodata muud olulist mõju?

Uue lähenemisviisiga lihtsustatakse õiguslikku struktuuri. Ühe määrusega asendatakse kuus määrust, kolm määrust asendatakse osaliselt ja kümme komisjoni määrust tunnistatakse kehtetuks. Luuakse otsetee piirkondadeks jaotamise põhimõttele üleminekuks kooskõlas ühise kalanduspoliitika eesmärkidega.

D. Järelmeetmed

Millal poliitika läbi vaadatakse? 

Järelhindamine tuleks teha enne 2020. aastat, kui lossimiskohustus peaks täielikult toimima, kõigi kalavarude puhul peaks olema saavutatud maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tase ning mereökosüsteemide keskkonnaseisund peaks olema hea. Järelhindamise tulemusi kasutataks vahetult ühise kalanduspoliitika tagasiulatuvas hindamises, mis peaks algama 2022. aastal.