EUROOPA KOMISJON

Brüssel,4.3.2016

COM(2016) 109 final

2016/0062(NLE)

Ettepanek:

NÕUKOGU OTSUS

Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta

SELETUSKIRI

1.ETTEPANEKU TAUST

1.1 Taust

Ministrite komitee võttis Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (konventsioon nr 210) vastu 7. aprillil 2011. See avati allakirjutamiseks 11. mail 2011. Konventsiooni artikli 75 kohaselt on konventsioon allakirjutamiseks ja heakskiitmiseks avatud Euroopa Nõukogu liikmesriikidele, konventsiooni väljatöötamises osalenud mitteliikmesriikidele ja Euroopa Liidule ning ühinemiseks avatud teistele mitteliikmesriikidele vastavalt artiklis 76 sätestatud tingimustele. Konventsiooni üle peeti läbirääkimisi selleks moodustatud ajutise komitee kuuel kokkusaamisel, mis toimusid ajavahemikus 2009. aasta detsember kuni 2010. aasta detsember. Euroopa Liit koos liikmesriikidega osales neil kokkusaamistel vaatlejana. Konventsioon jõustus 1. augustil 2014, pärast seda, kui kümne Euroopa Nõukogu liikmesriiki olid selle ratifitseerinud. Alates 1. veebruarist 2016 on kaksteist ELi liikmesriiki konventsiooni ratifitseerinud ja kakskümmend viis ELi liikmesriiki on sellele alla kirjutanud.

Konventsioon kirjutati Euroopa Liidu nimel alla kooskõlas nõukogu otsusega (xxx) [...], 1 tingimusel et see hiljem sõlmitakse.

Naistevastane vägivald on naiste inimõiguste rikkumine ja äärmuslik diskrimineerimise vorm, mille juured on soolises ebavõrdsuses ning mis aitab kaasa sellise ebavõrdsuse säilitamisele ja suurendamisele. Naiste ja meeste võrdõiguslikkus on ELi põhiväärtus ja -eesmärk, nagu see on sätestatud aluslepingutes (Euroopa Liidu lepingu artiklid 2 ja 3, Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 8) ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (artikkel 23). Hartas tunnustatakse ka õigust inimväärikusele, õigust elule ja õigust isikupuutumatusele ning keelatakse ebainimlik või alandav kohtlemine, samuti igasugune orjus ja sunniviisiline töö (harta artiklid 1–5). Naiste vägivalla eest kaitsmise kohustus on ette nähtud ka ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis, mille osaline EL koos oma liikmesriikidega on, 2 ning konventsiooni rakendamise üle järelevalve teostamiseks moodustatud ÜRO komitee on soovitanud ELil Euroopa Nõukogu konventsiooni ratifitseerida, mis oleks samm edasi võitluses puuetega naiste ja tütarlaste vastase vägivalla vastu 3 .

Üldisemas plaanis tegeleb EL jõuliselt vägivallavastase võitlusega mitte ainult liidu piires, vaid ka oma rahvusvaheliste algatuste raames 4 .

EL on võtnud selged seisukohad 5 vajaduse kohta kaotada naiste vastu suunatud vägivald ning rahastab selle vägivalla vastu suunatud konkreetseid kampaaniad ja rohujuuretasandi projekte. Kuriteoohvrite kaitset, laste seksuaalset ärakasutamist ja kuritarvitamist ning varjupaika ja rännet käsitlevates olemasolevates õigusaktides võetakse arvesse soolise vägivalla ohvrite erivajadusi.

Vaatamata nii riiklikul kui ka ELi tasandil tehtud jõupingutustele on naistevastase vägivalla ulatuslikkus endiselt tõsine probleem: Euroopa Põhiõiguste Ameti poolt 2014. aastal avaldatud 6 uuringu kohaselt on iga kolmas naine ELis kogenud 15. eluaastast alates füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda, ühte kahekümnest naisest on vägistatud, 75 % naistest, kes töötavad kõrget kvalifikatsiooni nõudvatel ametikohtadel või tippjuhtidena, on langenud seksuaalse ahistamise ohvriks ja iga kümnes naine on kogenud uute tehnoloogiate kaudu toimuvat seksuaalset ahistamist või olnud küberjälitamise ohver.

Sooline vägivald mõjutab mitte ainult naiste tervist ja heaolu, vaid ka naiste osalemist tööturul, kahjustades nii nende majanduslikku iseseisvust ja majandust üldiselt. Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi hinnangul põhjustab sooline vägivald ELis igal aastal ligikaudu 226 miljardi euro suuruseid kulusid 7 .

1.2Konventsiooni eesmärk ja sisu

Konventsiooni I peatüki kohaselt luuakse konventsiooniga terviklik õigusraamistik, et kaitsta naisi ja tütarlapsi igasuguse vägivalla eest ning et nende vastu suunatud vägivalda, sealhulgas koduvägivalda, vältida ja selle eest kriminaalkorras karistada ning see kaotada. See käsitleb mitmesuguseid meetmeid alates andmete kogumisest ja teadlikkuse suurendamisest kuni naiste vastu suunatud vägivalla eri vorme kriminaliseerivate õiguslike meetmeteni. Konventsioon hõlmab kuriteoohvrite kaitset ja tugiteenuste osutamist puudutavaid meetmeid ning käsitleb soolist vägivalda seoses varjupaiga ja rändega, samuti piiriüleseid tegureid. Konventsiooniga kehtestatakse konkreetne järelevalvesüsteem, tagamaks, et konventsiooniosalised rakendavad konventsiooni sätteid tõhusalt.

Konventsioonis määratletakse kõige olulisemad mõisted, mida kasutatakse kogu tekstis. Konventsiooni kohaselt on ka alla 18-aastased tüdrukud naised. Konventsiooniosalised on kohustatud mõistma hukka kõik diskrimineerimise vormid, tagades, et nende õiguskorras rakendatakse naiste ja meeste võrdõiguslikkuse põhimõtet, ning konventsioonis on lubatud võtta positiivseid meetmeid. Konventsiooni kui laadilt inimõigustealase dokumendi mõttega kooskõlas kohustatakse kõiki konventsiooniosalisi tagama, et riigivõimu esindajad hoiduvad mis tahes vägivallast, ja hoolitsema nõuetekohaselt selle eest, et valitsusvälistel osalejatel takistatakse vägivallategusid teha, nende toime pandud vägivallategusid uuritakse ja nende eest karistatakse ning selliste tegude tulemusel põhjustatud kahju hüvitatakse. Konventsioon kuulub sõnaselgelt kohaldamisele rahuajal ja relvastatud konfliktide korral. Kuigi konventsioonis on kehtestatud siduvad kohustused üksnes naiste suhtes, soovitatakse seda kohaldada kõigile koduvägivalla ohvritele, st ka meestele ja poistele.

II peatükis täiendatakse hiljutistes Euroopa Nõukogu dokumentides võetud „kolme p” lähenemisviisi („three P approach” — Prevention, Protection, and Prosecution) — ennetamine, kaitse ja karistuse määramine — kohustusega töötada välja ühtne poliitika 8 ja pakkuda asjakohaseid terviklikke lahendusi, kuna selles peatükis tunnistatakse, et üksnes „kolme P” lähenemisviisi kohased õiguslikud meetmed ei ole naistevastase vägivalla kaotamiseks piisavad. See tähendab kohustust asetada kõigi meetmete keskmesse ohvrite õigused ja tagada tõhus koostöö kõigi asjassepuutuvate isikute, st institutsioonide, asutuste ja organisatsioonide vahel, ning kõigil tasanditel, st riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Valitsusväliseid organisatsioone ja kodanikuühiskonda tuleb tunnustada olulise jõuna ning konventsiooniosalised peavad nende tööd julgustama ja toetama. Konventsiooniosalised peavad eraldama vajalikud rahalised vahendid ja inimressursid, et vägivalla vastu võitlemiseks välja töötatud ühtset poliitikat, meetmeid ja programme rakendada, sealhulgas tagama valitsusväliste osalejate piisava rahastamise. Lisaks sellele tunnistab konventsioon tõhusa poliitika kujundamisel süstemaatilise ja nõuetekohase andmete kogumise ning usaldusväärsete ja võrreldavate andmete alusel järelevalvemehhanismi kohaselt võetud meetmete üle järelevalve teostamise keskset rolli.

Ühe keskse sätte kohaselt võib määrata või vajaduse korral luua ühe või mitu ametlikku asutust, kes vastutavad poliitika ja meetmete kooskõlastamise, rakendamise, nendega seotud järelevalvemeetmete ja hindamise eest, sealhulgas andmete kogumise, analüüsimise ja edastamise koordineerimise eest.

III peatükis on sätestatud konventsiooniosaliste kohustused vägivalla ärahoidmisel. Kooskõlas konventsiooni üldise mõttega on konventsiooniosalised kohustatud lähtuma mitmekülgsest lähenemisviisist, mis hõlmab teadlikkuse suurendamist, asjakohaste õppematerjalide ja -programmide abil soolise võrdõiguslikkuse ja vägivallaga seotud küsimuste käsitlemist kõigil formaalhariduse tasanditel ning vägivallatuse ja soolise võrdõiguslikkuse edendamise laiendamist mitteformaalse hariduse tasandile ning spordi-, kultuuri-, meelelahutuse ja meedia valdkonda. Konventsiooniosalistel tuleb tagada, et vägivallategude ohvrite ja toimepanijatega töötavatele spetsialistidele võimaldatakse nõuetekohast koolitust. Samuti tuleb võtta meetmeid, et pakkuda vägivallategude toimepanijatele tugi- ja teraapiaprogramme. Meedia- ja infotehnoloogiasektorit tuleb julgustada osalema vastavate materjalide ja vabatahtlike standardite koostamises.

IV peatükis kehtestatakse vägivallaohvrite ja tunnistajate teavitamist ning neile pakutavaid tugiteenuseid ja kaitset puudutavad üldpõhimõtted. Selles on loetletud valdkonnad, kus konventsiooniosalistel on vaja kehtestada teatavad meetmed. Need hõlmavad üldisi tugiteenuseid, nagu õigusalane ja psühholoogiline nõustamine, ning eriteenuseid, nagu varjupaigad, tasuta ja ööpäev läbi avatud abitelefoniliinid, spetsiaalne meditsiiniline ja kohtumeditsiiniline tugi seksuaalvägivallaohvrite jaoks ning alaealiste tunnistajate vajadustega arvestamine. Lisaks tuleb võtta meetmed, et julgustada vägivallategude tunnistajaid või isikuid, kellel on piisavalt põhjust arvata, et vägivallategu toime pannakse või et võib karta uute vägivallategude toimepanemist, neist tegudest teatama, samuti näha ette õigusnormid, millega kehtestatakse tingimused, mille kohaselt spetsialistide poolt vägivallateost või eeldatavasti toime pandavast vägivallateost teatamine ei riku nende üldist kohustust tagada konfidentsiaalsus.

V peatükis, mis käsitleb materiaalõigusnorme, on määratletud need vägivalla vormid, mille puhul tuleb määrata kriminaalkaristus, ja selles nõutakse, et konventsiooniosalised arvaksid teatavad õigusvastased teod siseriikliku kriminaalõiguse kohaldamisalasse. Need hõlmavad psühholoogilist vägivalda hirmutamise või sundimise teel, jälitamist, 9 füüsilist vägivalda, seksuaalvägivalda ja vägistamist, sundabielu, naiste suguelundite moonutamist, sunniviisilist aborti/steriliseerimist ning seksuaalset ahistamist. Konventsiooniosalistel tuleb võtta meetmeid tagamaks, et nende kuritegude õigustuseks ei ole võimalik tugineda „au” mõistele. Konventsioon kohustab konventsiooniosalisi kriminaliseerima õigusvastasele teole kaasaaitamist, õigusvastasele teole kihutamist ja süüteokatseid ning kolmanda isiku toimepandud kuriteo põhjustamist, ning nägema ette asjakohased ja hoiatavad karistused. Teise konventsiooniosalise poolt juba tehtud lõplikke süüdimõistvaid kohtuotsuseid võib karistuse määramisel arvesse võtta. Kooskõlas konventsiooniga tuleb siseriiklikus õiguskorras ette näha teatavad raskendavad asjaolud. Konventsioon kohustab konventsiooniosalisi tagama karistusõiguses määratletud kuritegude ohvritele piisavad tsiviilõiguskaitsevahendid ja kahju hüvitamise vägivallateo toimepanijate poolt, samuti asjakohase täiendava riigipoolse hüvitamise 10 . Vägivallategusid tuleb arvesse võtta hooldusõigust, külastusõigust ja laste ohutust käsitlevates kohtumenetlustes. Mis puutub menetlusõiguslikesse küsimustesse, siis kohustab konventsioon selle osalisi nägema ette pädevuse selliste tegudes suhtes, mille on nende territooriumil toime pannud selle riigi kodanik või isik, kelle peamine elukoht asub selle riigi territooriumil, ja võtma meetmeid, et kehtestada pädevus niisuguste tegude suhtes, mis on suunatud selle riigi kodaniku vastu või isiku vastu, kelle peamine elukoht asub selle riigi territooriumil 11 . Lisaks ei ole konventsiooniosalistel lubatud ette näha kohustuslikku alternatiivset vaidluste lahendamise korda.

VI peatükk käsitletakse menetlusõigust ning uurimise ja kohtumenetluste käigus võetavaid kaitsemeetmeid. Konventsiooniosalistel tuleb tagada, et õiguskaitseorganid pakuvad ohvritele kohest kaitset, mis hõlmab tõendite kogumist, ning hindavad olukorra eluohtlikkust ja tõsidust. Erilist tähelepanu tuleb pöörata sellele, kas vägivallateo toimepanijal on tulirelvi. Õiguskorras tuleb ette näha võimalus kehtestada erakorraline lähenemiskeeld, millega ei kaasne ohvri jaoks põhjendamatut finants- ega halduskoormust. Üldjuhul ei tohi kõige raskemaid õigusvastaseid tegusid seada sõltuvusse sellest, kas ohvrid on teost teatanud või selle kohta kaebuse esitanud 12 . Kõnesolevas peatükis on mitteammendav loetelu meetmetest, mida tuleb võtta ohvrite õiguste ja huvide kaitseks, arvestades sealhulgas nende vajadusi tunnistajatena kõigis uurimise ja kohtumenetluse etappides. See hõlmab näiteks meetmeid, mille eesmärk on kaitsta ohvreid ähvardamise ja korduva ohvristamise eest, anda aegsasti teavet, kui vägivallateo toimepanija on põgenenud või vabastatud, või hoida nii palju kui võimalik ära ohvri ja vägivallateo toimepanija vahelist kontakti. Iseäranis tuleb arvesse võtta alaealiste ohvrite ja tunnistajate erivajadusi. Konventsiooniosalistel tuleb ette näha õigus tasuta õigusabile. Lisaks tuleb aegumistähtaega tõlgendada nii, et see võimaldab algatada kõige raskemate õigusvastaste tegude suhtes menetlust pärast seda, kui ohver on täisealiseks saanud 13 .

VII peatükis võetakse arvesse asjaolu, et naissoost sisserändajad ja varjupaigataotlejad on soolise vägivalla suhtes eriti haavatavad, ja nähakse sellega seoses ette vägivalla sootundlik tõlgendamine. Selles peatükis antakse naissoost sisserändajast ohvritele võimalus saada sõltumatu elamisõiguslik staatus 14 . Soolist vägivalda tuleb pidada üheks tagakiusamise vormiks ja pagulasseisundi andmise üle otsustamisel tuleb lähtuda sootundlikust tõlgendusest. Lisaks tuleb konventsiooniosalistel kehtestada sootundlikud varjupaigamenetlused. Selles peatükis käsitletakse naistevastase vägivalla ohvritega seoses ka mittetagasisaatmise (non-refoulement) põhimõtte järgimist.

VIII peatükk on pühendatud konventsiooniosaliste vahelise rahvusvahelise koostöö tagamisele. Konventsiooniosalised teevad konventsiooni rakendamisel koostööd ning kasutavad asjakohaseid piirkondlikke ja rahvusvahelisi koostöövahendeid. Konventsiooniosalised peavad tagama, et ohvri elukohariigis võib esitada kaebuse teise konventsiooniosalise territooriumil toimepandud kuritegude kohta. Olukorras, kus isikut ähvardab otsene vägivallaoht, peaksid konventsiooniosalised üksteist teavitama, et oleks võimalik võtta kaitsemeetmeid. Kõnesolev peatükk hõlmab kohustust töödelda isikuandmeid vastavalt Euroopa Nõukogu konventsioonile üksikisikute kaitse kohta isikuandmete automatiseeritud töötlemisel (nr 108).

IX peatükis luuakse konventsiooni rakendamise järelevalve mehhanism. Luuakse sõltumatute ekspertide rühm (edaspidi „GREVIO”) 15 (kuhu kuulub 10 kuni kõige enam 15 16 liiget), mis koosneb sõltumatutest ja kõrgelt kvalifitseeritud ekspertidest, kes on lepinguosaliste riikide kodanikud 17 . Liikmete valimise korra on kindlaks määranud ministrite komitee 18 . GREVIO liikmed valib konventsiooniosaliste komisjoni.

Konventsiooniosalised annavad GREVIO-le aru ja GREVIO võib läbi viia üksikasjalikumat uurimist või konventsiooniosalisi riike külastada. GREVIO esitab aruannete kavandid konventsiooniosalistele märkuste tegemiseks. Lõplikud aruanded ja järeldused saadetakse asjaomasele konventsiooniosalisele ja konventsiooniosaliste komisjonile. Konventsiooniosaliste komisjon võib otsustada asjaomasele konventsiooniosalisele esitatud soovitused vastu võtta. GREVIO võib vastu võtta ka üldisi soovitusi. Riikide parlamente kutsutakse järelevalves osalema. GREVIO töö toimub vastavalt töökorrale 19 .

Konventsiooniosaliste komisjon koosneb konventsiooniosaliste esindajatest. See valib GREVIO liikmed. Komisjon tuleb kokku, kui seda taotleb üks kolmandik konventsiooniosalistest, konventsiooniosaliste komisjoni president või Euroopa Nõukogu peasekretär.

X peatükis selgitatakse, et konventsioon ei mõjuta konventsiooniosalistele muudest rahvusvahelistest dokumentidest tulenevaid kohustusi ja et konventsiooniosalised võivad sõlmida konventsiooniga hõlmatud küsimustes muid rahvusvahelisi kokkuleppeid selleks, et konventsiooni sätteid täiendada või nende rakendamist tõhustada.

XI peatükis on sätestatud konventsiooni muudatuste tegemise kord. Konventsiooniosalistega, kes ei ole Euroopa Nõukogu liikmed, peetakse muudatustega seoses konsultatsioone.

XII peatükk sisaldab lõppsätteid. Neis sätetes selgitatakse, et konventsioon ei piira soodsamate siseriiklike või rahvusvaheliste sätete, vaidluste lahendamise klauslite ning selliste sätete kohaldamist, mis käsitlevad konventsiooni allakirjutamist, ratifitseerimist, jõustumist ja konventsiooniga ühinemist nende riikide poolt, mis ei ole Euroopa Nõukogu liikmesriigid. Konventsioon on sõnaselgelt allakirjutamiseks avatud Euroopa Liidule (artikli 75 lõige 1) ja see tuleb ratifitseerida, vastu võtta või heaks kiita ning vastavad vajalikud dokumendid tuleb anda hoiule Euroopa Nõukogu peasekretärile. Iga riik ja EL võib konventsiooni allakirjutamise või ratifitseerimise korral määrata kindlaks konventsiooni territoriaalse kohaldamisala. Reservatsioone võib teha piiratud arvu sätete suhtes ja reservatsioonid (mida saab uuendada) kehtivad viie aasta jooksul.

Käesoleval konventsioonil on lisa, milles käsitletakse GREVIO liikmete (ja teiste delegatsioonide liikmete) privileege ja immuniteete nende ülesannete täitmisega seoses toimuvate riikide külastamise käigus.

1.3 ELi poliitiline eesmärk konventsiooni sõlmimisega seoses

Konventsiooni lähenemisviis on täielikult kooskõlas liidu poolt soolise vägivalla suhtes kohaldatava mitmekülgse lähenemisviisiga ning ELi sise- ja välispoliitika raames kehtestatud meetmete mõttega. Konventsiooni sõlmimine saadaks selge poliitilise sõnumi ELi võetud kohustuse kohta võidelda naistevastase vägivalla vastu, looks sidusust ELi sise- ja välistegevuse vahel ning vastastikust täiendavust riiklikul ja ELi tasandil ning suurendaks ELi usaldusväärsust ja vastutust rahvusvaheliste partnerite ees. Samuti tõhustaks see ELi tegevust naiste vastu suunatud vägivallaga võitlemisel, aidates saavutada koordineerituma liidusisese lähenemisviisi ja andes ELile rahvusvahelistel foorumitel olulisema rolli.

2.ETTEPANEKU ÕIGUSLIK KÜLG

2.1 ELi pädevus konventsioon sõlmida

Kuigi liikmesriikidele jääb pädevus konventsiooni materiaalõiguslikus osas, eelkõige ulatuses, mis puudutab enamikku kriminaalõiguse sätetest ja muid V peatüki sätteid sedavõrd, kui need on oma sisult teisejärgulised, on ELil pädevus märkimisväärse osa konventsiooni sätete suhtes ja seetõttu tuleks tal konventsioon ratifitseerida koos liikmesriikidega.

Liidul on pädevus eelkõige diskrimineerimiskeelu ja soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 157, mis on asjakohane seoses I peatükiga, ja seksuaalse ahistamisega seoses – mida käsitleb konventsiooni artikkel 40 – tööhõive ja elukutse ning kaupade ja teenuste kättesaadavusega seotud küsimustes, ning pädevus ja olemasolevad teisesed õigusaktid Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 82 ja 84 alusel seoses meetmetega, mida käsitletakse IV peatükis ja VI peatükis, mis puudutavad ohvrite kaitset ja neile pakutavat tuge ning uurimist, süüdistuse esitamist, menetlusõigust ja kaitsemeetmeid. Naiste ja laste seksuaalse ärakasutamise vastase tegevuse õiguslik alus on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 83 lõige 1. EL on pädev teatavates varjupaiga ja rände valdkonda puudutavates küsimustes, mida Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 78 ja 79 alusel käsitletakse konventsiooni VII peatükis. Liikumisvabadust kasutavate ELi kodanike ja nende kolmanda riigi kodanikust abikaasade ning pikaajalisest residendist kolmandate riikide kodanike ja nende abikaasade elamisõiguslik staatus kuulub ELi pädevusse vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitele 18, 21, 46, 50, 78 ja 79. ELi pädevus konsulaarkaitsega seotud küsimustes (vt konventsiooni artikli 18 lõige 5) tuleneb Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 23. Liidul on Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 81 ja 82 alusel pädevus piiriülestes tsiviil- ja kriminaalasjades, mis on seotud rahvusvahelist koostööd käsitlevas VIII peatükis sisalduvate meetmetega 20 . See peatükk hõlmab ka kohustusi andmekaitse valdkonnas, mis kuulub liidu pädevusse vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 16.

Liit on enamikus alljärgnevates valdkondades vastu võtnud palju õigusakte: seksuaalne ahistamine tööhõive ja elukutse ning kaupade ja teenuste kättesaadavusega seoses, 21 kuriteoohvrite õigused, neile pakutav tugi ja kaitse kriminaalmenetluses, sealhulgas uurimise ja süüdistuse esitamise etapis, 22 varjupaik ja ränne ning kolmandate riikide kodanike elamisõiguslik staatus, 23 piiriülene koostöö tsiviil- ja kriminaalasjades, 24 laste kaitset käsitlevad kriminaalõigusnormid (mis tütarlapsi puudutavas osas kuuluvad konventsiooni kohaldamisalasse), 25 audiovisuaalmeedia teenuseid ja alaealiste kaitset käsitlevad sätted, diskrimineerimiskeeld kommertsteadaannetes ja muu hulgas soo alusel viha õhutamine 26 ning andmekaitse.  27 Olemas on ka liidu õigusaktid, mis käsitlevad liikmesriikide koostööd ELi kodanike konsulaarkaitse alal 28 .

Kohustused tulenevad ka ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonist, mille osalised EL ja selle liikmesriigid on 29 . Käesoleva konventsiooni artiklites 6, 7, 15 ja 16 nõutakse konventsiooniosalistelt riikidelt, et nad oma pädevuse piires tagaks, et puuetega naistel ja lastel on võrdsed õigused ja et puuetega inimesi kaitstakse ärakasutamise, vägivalla ja väärkohtlemise eest.

Selles ulatuses, milles konventsioon võib nende ühiste normide kohaldamisala mõjutada või muuta, kuuluvad need Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 3 lõike 2 alusel liidu ainupädevusse. Nii on näiteks juhul, kui küsimus on kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku elamisõiguslikus staatuses – seal hulgas juhul, kui tegemist on rahvusvahelise kaitse saajaga –, sedavõrd kui see kuulub liidu õigusaktide kohaldamisalasse, ja rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamises ning kuriteoohvrite õigustes. Isegi kui paljude eespool osundatud olemasolevate sätete näol on tegemist miinimumeeskirjadega, ei saa välistada seda, et viimatine kohtupraktika neid mõjutab või nende kohaldamisala muudab.

2.2 Kavandatava nõukogu otsuse õiguslik alus

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et liidu meetme õiguslik alus peab põhinema objektiivsetel teguritel, mis alluvad kohtulikule läbivaatusele; nende tegurite hulka kuuluvad meetme eesmärk ja sisu 30 . Kui liidu meetme kontrollimise käigus selgub, et see taotleb kahte eesmärki või et sellega reguleeritakse kahte valdkonda ning üks neist on määratletav peamise või ülekaalukana, samas kui teine on teisejärgulise tähtsusega, peab meetmel olema üksainus õiguslik alus, st peamise või ülekaaluka eesmärgi või valdkonna tõttu nõutav õiguslik alus. Kui erandkorras tõendatakse, et meetmel on korraga mitu lahutamatult seotud eesmärki, ilma et üks oleks teise suhtes teisejärguline või kaudne, peab selline meede põhinema vastavatel erinevatel õiguslikel alustel 31 .

Käesoleval juhul on asjassepuutuvad Euroopa Liidu toimimise lepingust tulenevad õiguslikud alused järgmised: artikkel 16 (andmekaitse), artikli 19 lõige 1 (sooline diskrimineerimine), artikkel 23 (kodanike konsulaarkaitse teises liikmesriigis), artiklid 18, 21, 46, 50 (kodanike vaba liikumine, töötajate vaba liikumine ja asutamisvabadus), artikkel 78 (varjupaik ning täiendav ja ajutine kaitse), artikkel 79 (sisseränne), artikkel 81 (õigusalane koostöö tsiviilasjades), artikkel 82 (õigusalane koostöö kriminaalasjades), artikkel 83 (kogu ELi hõlmavate kuritegude ja karistuste määratlemine eriti raskete piiriüleste kuritegude puhul), artikkel 84 (kuritegevuse ennetamise meetmed, mis on ühtlustamata ) ja artikkel 157 (võrdsed võimalused ning meeste ja naiste võrdne kohtlemine tööhõive ja elukutse valdkonnas).

Kuigi konventsioonil tervikuna on mitu koostisosa, on selle peamine eesmärk tõkestada naiste vastu suunatud vägivallakuritegusid, sealhulgas koduvägivalda, ja pakkuda selliste kuritegude ohvritele kaitset. Seetõttu näib asjakohane võtta otsus vastu liidu pädevuse alusel vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu V jaotisele, eeskätt artikli 82 lõike 2 ja artikli 84 alusel. Muid valdkondi käsitlevad konventsiooni sätted on teisejärgulist laadi või, nagu näiteks andmekaitse puhul, konventsiooni keskmes olevate meetmetega kaasnevad sätted 32 . Niisiis, selleks et EL saaks teostada oma pädevust kogu konventsiooni üle (välja arvatud osad, mille suhtes tal puudub pädevus), on peamised õiguslikud alused ELi toimimise lepingu artikli 82 lõige 2 ja artikkel 84.

2.3 Järeldus

Liidule antud omavahel tihedalt seotud pädevuste ja nende pädevuste olemasolust, mida liidule ei ole, tuleneb, et konventsiooniga ühinevad nii liikmesriigid kui ka liit. Kuna pädevused on omavahel seotud, leiab komisjon, et konventsioonis ette nähtud rakendus- ja järelevalvemehhanismide (artiklis 10 osutatud koordineerimisasutus, eksperdirühmale aruannete esitamise ja nende jaoks andmete kogumise kohustus (artikli 11 lõige 3 ja konventsiooni artiklid 66–70) osas tuleks komisjonil ja liikmesriikidel kokku leppida omavahelise tegevuse koordineerimise kord.

2016/0062 (NLE)

Ettepanek:

NÕUKOGU OTSUS

Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 82 lõiget 2 ja artiklit 84 koostoimes artikli 218 lõike 6 punktiga a,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi nõusolekut 33

ning arvestades järgmist:

(1)Kooskõlas nõukogu [kuupäev] otsusega [XXX] 34 kirjutati Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioon („konventsioon”) alla [...], tingimusel et see hiljem sõlmitakse.

(2)Konventsioon, mille osalised on [...] riiki, sealhulgas [...] liikmesriiki, on esimene rahvusvaheline instrument, mille eesmärk on kaotada naiste, sealhulgas alla 18-aastaste tütarlaste vastu suunatud vägivald, mis on meeste ja naiste jätkuva ebavõrdsuse algpõhjus, luues õiguslikest ja poliitilistest meetmetest koosneva laiaulatusliku raamistiku eesmärgiga ennetada naistevastast vägivalda ning vägivallaohvreid abistada. Konventsioon jõustus 1. aprillil 2014. Konventsiooni artikli 75 kohaselt võib Euroopa Liit olla konventsiooniosaline.

(3)Konventsiooniga luuakse laiaulatuslik ja mitmekülgne õigusraamistik, et kaitsta naisi igasuguse vägivalla eest. Konventsiooniga soovitakse naiste ja tütarlaste vastu suunatud vägivalda, sealhulgas koduvägivalda, ennetada ja selle eest kriminaalkorras karistada ning see kaotada. See käsitleb mitmesuguseid meetmeid alates andmete kogumisest ja teadlikkuse suurendamisest kuni naiste vastu suunatud vägivalla eri vorme kriminaliseerivate õiguslike meetmeteni. Konventsioon hõlmab kuriteoohvrite kaitset ja tugiteenuste osutamist puudutavaid meetmeid ning käsitleb soolist vägivalda seoses varjupaiga ja rändega. Konventsiooniga kehtestatakse konkreetne järelevalvesüsteem, tagamaks, et konventsiooniosalised rakendavad konventsiooni sätteid tõhusalt.

(4)Konventsiooni sõlmimine liidu nimel aitab saavutada meeste ja naiste võrdõiguslikkust kõigis valdkondades, mis on Euroopa Liidu peamine eesmärk ja väärtus, mida tuleb järgida igasuguses tegevuses vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklitele 2 ja 3, Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 8 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile 23. Naistevastane vägivald on naiste inimõiguste rikkumine ja äärmuslik diskrimineerimise vorm, mille juured on soolises ebavõrdsuses ning mis aitab kaasa sellise ebavõrdsuse säilitamisele ja suurendamisele. Kohustudes konventsiooni rakendama, kinnitab liit tahet võidelda naistevastase vägivalla vastu oma territooriumil ja kogu maailmas ning tugevdab oma praegust poliitilist tegevust ja kriminaalmenetlusõiguse valdkonnas olemasolevat märkimisväärset õigusraamistikku, mis on naiste ja tütarlaste jaoks eriti oluline.

(5)Kuigi liikmesriikidele jääb pädevus kriminaliseerida siseriiklikus kriminaalõiguses teatavaid naiste vastu suunatud vägivallategusid, nagu konventsioonis nõutud, kuulub enamik konventsiooni sätetest liidu pädevusse ja liit on selles valdkonnas vastu võtnud ulatuslikke õigusnorme. Eeskätt on liit võtnud vastu õigusnorme kuriteoohvrite õiguste kohta, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2012/29/EL 35 . Konventsioonis käsitletakse ka naissoost sisserändajate ja varjupaika või täiendavat kaitset taotlevate isikute vajadusi, nähes neis valdkondades, mida juba reguleerib ulatuslik liidu õigusaktide kogum, ette soospetsiifilise mõõtme.

(6)Liidul on ainupädevus ulatuses, milles konventsioon võib ühiseid norme mõjutada või nende kohaldamisala muuta.

(7)Konventsioon peaks täiendama kehtivaid õigusnorme ja aitama kaasa liidu õigusnormide ühetaolisele tõlgendamisele. Pärast konventsiooni sõlmimist peaks Euroopa Liit osalema konventsiooni rakendamise ja selle alusel toimuva järelevalvega seotud tegevuses.

(8)Konventsiooniga hõlmatavad valdkonnad kuuluvad nii liidu kui ka liikmesriikide pädevusse. Liit ja liikmesriigid peaksid seega konventsiooniga ühinema, et neil oleks võimalik koos täita konventsioonis ette nähtud kohustusi ja teostada neile antud õigusi ühtsel viisil.

(9)Iirimaa ja Ühendkuningriigi jaoks on direktiiv 2012/29/EL siduv ning seetõttu nad osalevad käesoleva otsuse vastuvõtmisel.

(10)Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli nr 22 (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva otsuse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(11)Konventsioon tuleks liidu nimel heaks kiita,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Käesolevaga kiidetakse Euroopa Liidu nimel heaks Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioon.

Konventsiooni tekst on lisatud käesolevale otsusele.

Artikkel 2

Nõukogu eesistuja nimetab isiku, kes on volitatud liidu nimel konventsiooni artikli 75 lõikega 2 ette nähtud heakskiitmiskirjad hoiule andma, et väljendada liidu nõusolekut end konventsiooniga siduda.

Artikkel 3

Komisjon täidab liidu pädevusse kuuluvates küsimustes konventsiooni artiklis 10 nimetatud koordineeriva organi ülesandeid ja konventsiooni IX peatükis osutatud aruandluskohustusi, piiramata seejuures liikmesriikide pädevust.

Artikkel 4

1.Komisjon esindab liitu liidu pädevusse kuuluvates küsimustes konventsiooni alusel loodud organite, eeskätt konventsiooni artiklis 67 osutatud konventsiooniosaliste komisjoni kokkusaamistel. Komisjon, tegutsedes liidu nimel, valib naistevastase vägivalla ja koduvägivalla vastu võitlemise eksperdirühma liikmed, teeb nende ametissemääramise kohta ettepaneku ja osaleb nende ametissemääramises.

2.Kuna konventsioon hõlmab ka pädevusi, mida ei ole liidule antud, teevad komisjon ja liikmesriigid tihedat koostööd, eelkõige küsimustes, mis puudutavad järelevalvet, aruandlust, hääletamise korda ja konventsiooni artiklis 10 osutatud koordineeriva organi toimimist. Liikmesriigid kehtestavad sellel eesmärgil ja konventsiooni alusel loodud organite kohtumistel oma seisukohtade esitamiseks eelnevalt asjakohased meetmed. Need meetmed nähakse ette käitumisjuhendis, milles lepitakse võimaluse korral kokku enne ametliku heakskiitmiskirja hoiuleandmist liidu nimel.

Artikkel 5

Käesolev otsus jõustub selle Euroopa Liidu Teatajas 36 avaldamise päeval.

Brüssel,

(1) ELT L VIIDE.

(2) Nõukogu 26. novembri 2009. aasta otsus 2010/48/EÜ Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse nimel (ELT L 23, 27.1.2010, lk 35).

(3) Euroopa Liidu esialgse aruande lõppjäreldused, CRPD/C/EU/CO/1, 4.9.2015, http://tbinternet.ohchr.org/_layouts/treatybodyexternal/Download.aspx?symbolno=CRPD%2fC%2fEU%2fCO%2f1&Lang=en

(4) http://www.consilium.europa.eu/en/press/press-releases/2015/05/26-fac-dev-council-conclusions-gender-development/ Nõukogu järeldused, soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava 2016–2020, http://www.consilium.europa.eu/en/press/press-releases/2015/10/26-fac-conclusions-gender-development/ ; nõukogu järeldused inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019) kohta http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-10897-2015-INIT/en/pdf ; ELi suunised, mis käsitlevad naistevastast vägivalda ja võitlust kõikide naiste diskrimineerimise vormide vastu http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cmsUpload/16173cor.en08.pdf .

(5) Vt näiteks COM(2010) 491 final, komisjoni teatis „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010-2015 ( http://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?qid=1396540108305&uri=CELEX:52010DC0491 ); nõukogu 8. märtsi 2010. aasta järeldused naistevastase vägivalla kaotamise kohta Euroopa Liidus, https://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/en/lsa/113226.pdf ; komisjoni talituste töödokument „Strateegiline kohustus soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2019” SWD (2015) 278 final  http://ec.europa.eu/justice/gender-equality/files/documents/151203_strategic_engagement_en.pdf

(6) http://fra.europa.eu/en/publication/2014/violence-against-women-eu-wide-survey-main-results-report

(7) Soopõhise vägivallaga seotud hinnangulised kulud ELis: Aruanne, 5.12.2014, http://eige.europa.eu/node/393

(8) Vt konventsiooni seletuskiri, https://rm.coe.int/CoERMPublicCommonSearchServices/DisplayDCTMContent?documentId=09000016800d383a .

(9) Konventsiooniosalistel on vabadus näha psühholoogilise vägivalla ja jälitamise eest ette muid kui kriminaalkaristusi, vt artikli 78 lõige 3.

(10) Pooled võivad selle kohustuse kohta teha reservatsiooni, vt artikli 78 lõige 2.

(11) Reservatsiooni võib teha asjaomaste sätete erinevate aspektide kohta, vt artikkel 44.

(12) Konventsiooniosalised võivad teha väiksemate füüsilise vägivalla tegude suhtes reservatsiooni, vt artikli 78 lõige 2.

(13) Konventsiooniosalised võivad teha reservatsiooni sundabielu, naiste suguelundite moonutamist ja sunniviisilist aborti/steriliseerimist puudutavate tegude suhtes. Seksuaalse vägivalla, sealhulgas vägistamise suhtes ei tohi reservatsiooni teha.

(14) Konventsiooniosalised võivad teha reservatsiooni elamisõiguslikku staatust käsitleva artikli 59 suhtes, vt artikli 78 lõige 2.

(15) Naistevastase vägivalla ja koduvägivalla vastu võitlemise eksperdirühm.

(16) Viis lisaliiget määratakse ametisse pärast seda, kui 25. riik on konventsiooni ratifitseerinud.

(17) Eksperdirühma liikmete hulgas ei või olla ühe ja sama konventsiooniosalise riigi kodanikke.

(18) Resolutsioon CM/Res(2014)43, milles käsitletakse naistevastase vägivalla ja koduvägivalla vastu võitlemise eksperdirühma liikmete valimise korda (GREVIO), 19.11.2014, https://wcd.coe.int/ViewDoc.jsp?Ref=CM/Res%282014 %2943&Language=lanFrench&Ver=original&Site=COE&BackColorInternet=DBDCF2&BackColorIntranet=FDC864&BackColorLogged=FDC864

(19) Vastu võetud GREVIO esimesel kokkusaamisel, 21.–23.9.2015., https://rm.coe.int/CoERMPublicCommonSearchServices/DisplayDCTMContent?documentId=090000168048358b

(20) Vt nt konventsiooni seletuskirja punkt 329, mille kohaselt põhineb konventsiooni artikli 62 lõige 2 nõukogu 15. märtsi 2001. aasta raamotsusel 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses (EÜT L 82, 22.3.2001, lk 1).

(21) Nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiiv 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega (ELT L 372, 21.12.2004, lk 37); Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiiv 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (ELT L 204, 26.7.2006, lk 23); Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. juuli 2010. aasta direktiiv 2010/41/EL füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta (ELT L 180, 15.7.2010, lk 1).

(22) Direktiiv 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded (ELT 315, 14.11.2012, lk 57).

(23) Asjakohaste teiseste õigusaktide hulka kuulub direktiiv 2004/81/EÜ elamisloa väljaandmise kohta kolmandate riikide kodanikele, kes on inimkaubanduse ohvrid (ELT L 261, 6.8.2004, lk 19); direktiiv 2003/86/EL perekonna taasühinemise õiguse kohta (ELTL 251, 3.10.2003, lk 12); direktiiv 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (ELT L 348, 24.12.2008, lk 98); direktiiv 2009/52/EÜ, millega sätestatakse ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele kohaldatavate karistuste ja meetmete miinimumnõuded (ELT L 168, 30.6.2009, lk 24); direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (ELT L 337, 20.12.2011, lk 9); direktiiv 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu kohta (uuesti sõnastatud) (ELT L 180, 29.6.2013, lk 96), direktiiv 2013/32/EL, mis käsitleb ühise rahvusvahelise kaitse andmise ja äravõtmise menetluste kohta (EÜT L 180, lk 60); vt ka direktiiv 2004/38/EÜ Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil (ELT L 158, 30.4.2004, lk 77), ja nõukogu direktiiv 2003/109/EÜ, mis käsitleb pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatust (ELT L 16, 23.1.2004, lk 44).

(24) Määruse (EL) nr 606/2013 tsiviilasjades määratud kaitsemeetmete vastastikuse tunnustamise kohta (ELT L 181, 29.6.2013, lk 4); direktiiv 2003/8/EÜ, millega parandatakse õiguskaitse kättesaadavust piiriüleste vaidluste korral, kehtestades sellistes vaidlustes antava tasuta õigusabi kohta ühised miinimumeeskirjad (EÜT L 26, 31.1.2003, lk 41). Direktiiv 2004/80/EÜ, mis käsitleb kuriteoohvritele hüvitise maksmist (ELT L 261, 6.8.2004, lk 15); nõukogu raamotsus 2008/947/JSK vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kohtuotsuste ja vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitlevate otsuste suhtes, et teostada tingimuslike meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite järelevalvet (ELT L 337, 16.12.2008, lk 102); direktiiv 2011/99/EL Euroopa lähenemiskeelu kohta (ELT L 338, 21.12.2011, lk 2); nõukogu raamotsus 2009/315/JSK, mis käsitleb karistusregistrite andmete vahetamise liikmesriikidevahelist korraldust ja andmete sisu (ELT L 93, 7.4.2009, lk 23); nõukogu otsus 2009/316/JSK Euroopa karistusregistrite infosüsteemi (ECRIS) loomise kohta raamotsuse 2009/315/JSK artikli 11 kohaldamiseks (ELT L 93, 7.4.2009, lk 33); nõukogu raamotsus 2008/675/JSK, mis käsitleb Euroopa Liidu liikmesriikides tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste arvessevõtmist uutes kriminaalmenetlustes (ELT L 220, 15.8.2008, lk 32).

(25) Direktiiv 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust (ELT L 335, 17.12.2011, lk 1).

(26) Direktiivi 2010/13/EL (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv) (ELT L 95, 15.4.2010, lk 1).

(27) Direktiiv 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31); nõukogu raamotsus 2008/977/JSK kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta (ELT L 350, 30.12.2008, lk 60).

(28) Direktiiv (EL) 2015/637, mis käsitleb koordineerimis- ja koostöömeetmeid, millega hõlbustatakse liidu esindamata kodanike konsulaarkaitset kolmandates riikides (ELT L 106, 24.4.2015, lk 1).

(29) Nõukogu 26. novembri 2009. aasta otsus 2010/48/EÜ Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse nimel (ELT L 23, 27.1.2010, lk 35).

(30) C–377/12, komisjon vs. nõukogu, punkt 34.

(31) Ibid., punkt 34.

(32) Asjaolu, et mõni konventsiooni osa võib olla teisejärgulist laadi, ei tähenda, et liidul puudub selle suhtes ainupädevus. Liidu õigusnormide õiguslik alus ei ole iseenesest asjassepuutuv selle üle otsustamisel, kas rahvusvaheline õigus neid norme mõjutab: liidusisese õigusakti õiguslik alus määratakse kindlaks selle peamise koostisosa alusel, samas kui norm, mida võidakse mõjutada, võib olla üksnes selle õigusakti teisejärguline koostisosa. Liidu ainupädevuse eesmärk on eelkõige tagada liidu õiguse tõhusus ja selle õigusnormidega kehtestatud süsteemide häireteta toimimine, sõltumata võimalikest piirangutest, mis on ette nähtud aluslepingu sättes, millele institutsioonid selliste normide vastuvõtmiseks tuginesid (Arvamus 1/03, EU:C:2006:81, punkt 131).

(33) ELT C […], […], p. […].

(34) ELT L ….

(35) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiiv 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK (ELT L 315, 14.11.2012, lk 57).

(36) Nõukogu peasekretariaat avaldab konventsiooni Euroopa Liidu suhtes jõustumise kuupäeva Euroopa Liidu Teatajas.

EUROOPA KOMISJON

Brüssel,4.3.2016

COM(2016) 109 final

LISA

EUROOPA NÕUKOGU NAISTEVASTASE VÄGIVALLA JA PEREVÄGIVALLA ENNETAMISE JA TÕKESTAMISE KONVENTSIOON

järgmise dokumendi juurde:

Ettepanek: Nõukogu otsus

Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta

   Council of Europe Treaty Series - No. 210

Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioon

Istanbul, 11. V 2011

Preambul

Euroopa Nõukogu liikmesriigid ja teised käesolevale allakirjutanud,

meenutades inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (ETS nr 5, 1950) ning tema protokolle; Euroopa sotsiaalhartat (ETS nr 35, 1961, läbi vaadatud 1996, ETS nr 163), Euroopa Nõukogu inimkaubandusega võitlemise konventsiooni (ETS nr 197, 2005) ning Euroopa Nõukogu konventsiooni laste kaitse kohta seksuaalse ärakasutamise ja kuritarvitamise eest (ETS nr 201, 2007);

meenutades Ministrite Komitee soovitusi Euroopa Nõukogu liikmesriikidele: soovitust Rec (2002)5 naiste kaitsmise kohta vägivalla eest, soovitust Rec (2007)17 soolise võrdõiguslikkuse standardite ja mehhanismide kohta, soovitust CM/Rec(2010)10 naiste ja meeste rolli kohta konfliktide ennetamisel ja lahendamisel ning rahu tagamisel, ning teisi asjakohaseid soovitusi;

arvestades Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtulahendite üha kasvavat hulka, millega sätestatakse naistevastase vägivalla olulised standardid;

arvestades kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti (1966), majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelist pakti (1966) ning ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide kaotamise kohta (”CEDAW” 1979) ja selle fakultatiivset protokolli (1999) ning CEDAW komitee (Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise komitee) üldist soovitust nr 19 naistevastase vägivalla kohta (1989) ning selle fakultatiivseid protokolle (2000) ning ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni (2006);

võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti (2002);

meenutades rahvusvahelise humanitaarõiguse põhimõtteid, ning eriti Genfi (IV) konventsiooni tsiviilisikute kaitse kohta sõja ajal (1949) ning selle I ja II lisaprotokolle (1977);

mõistes hukka kõik naistevastase vägivalla ja perevägivalla vormid;

mõistes, et naiste ja meeste de jure ja de facto võrdõiguslikkuse saavutamisel on oluline roll naistevastase vägivalla ennetamisel ;

tunnistades, et naistevastane vägivald on naiste ja meeste ajalooliselt kujunenud ebavõrdsete võimusuhte väljendus, mis on viinud meeste ülemvõimule naiste üle ja naiste diskrimineerimisele ning mis on kujunenud takistuseks naiste täielikule arengule;

tunnistades naistevastase vägivalla struktuurset soopõhist iseloomu ning seda, et naistevastane vägivald on üks olulisimaid sotsiaalseid mehhanisme, millega naised surutakse meestest alamasse positsiooni;

tunnistades sügava murega, et naised ja tütarlapsed kogevad sageli vägivalla tõsiseid vorme nagu perevägivald, seksuaalne ahistamine, vägistamine, sundabielud, nn ”au” nimel toimepandavad mõrvad ning suguelundite ümberlõikamine, mis kujutavad endast naiste ja tütarlaste inimõiguste tõsiseid rikkumisi ning on naiste ja meeste võrdõiguslikkuse saavutamise üheks peamiseks takistuseks;

tunnistades tsiviilelanikke, eriti naisi mõjutavaid inimõiguste jätkuvaid rikkumisi relvakonfliktides, mis leiavad aset laialdaste või süstemaatiliste vägistamiste ja seksuaalvägivalla vormis ning soolise vägivalla potentsiaalset kasvu nii konfliktide ajal kui nende järel;

tunnistades, et naiste ja tütarlaste puhul valitseb meestest suurem oht langeda soolise vägivalla ohvriks;

tunnistades, et perevägivald mõjutab rohkem naisi, märkides samas, et perevägivalla ohvriks võivad langeda ka mehed;

tunnistades, et perevägivalla ohvriks on lapsed, sealhulgas perevägivalla pealtnägijatena;

seades eesmärgiks Euroopa, kus poleks kohta naistevastasele vägivallale ja perevägivallale

on kokku leppinud järgmises:

I peatükk – Eesmärgid, mõisted, võrdõiguslikkus ja mittediskrimineerimine, üldised kohustused

           Artikkel 1 – Konventsiooni eesmärgid

1Konventsiooni eesmärkideks on:

akaitsta naisi vägivalla kõigi vormide eest, ennetada, karistada ja kaotada naistevastast vägivalda ja perevägivalda;

baidata kaasa naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimisele ning edendada naiste ja meeste sisulist võrdõiguslikkust, sealhulgas naiste jõustamise kaudu;

ctöötada välja igakülgne raamistik, poliitikad ning meetmed naistevastase vägivalla ja perevägivalla kõigi ohvrite kaitsmiseks ja abistamiseks;

dedendada rahvusvahelist koostööd naistevastase ja perevägivalla kaotamiseks;

etoetada ja abistada organisatsioone ja õiguskaitseorganeid, et nad teeksid tõhusat koostööd ning võtaksid omaks integreeritud lähenemine naistevastase ja perevägivalla kaotamisele.

2Konventsiooni sätete tõhusa elluviimise tagamiseks konventsiooniosaliste poolt sätestab konventsioon spetsiifilise järelevalvemehhanismi.

       Artikkel 2 – Konventsiooni kohaldamisala

1    Konventsiooni kohaldatakse naistevastase vägivalla kõigi vormide, sealhulgas perevägivalla suhtes, mis mõjutab naisi ebaproportsionaalselt.

2Konventsiooniosalisi julgustatakse kohaldama konventsiooni perevägivalla kõigi ohvrite suhtes. Konventsiooniosalised pööravad konventsiooni sätete elluviimisel erilist tähelepanu soolise vägivalla naisohvritele.

3Konventsioon rakendub nii rahu ajal kui relvastatud konfliktides.

       Artikkel 3 – Mõisted

Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid:

anaistevastane vägivald – naiste inimõiguste rikkumine ning naiste diskrimineerimise vorm; see tähendab kõiki soolise vägivalla akte, mille tulemusena või võimaliku tulemusena tekitatakse naisele füüsilisi, seksuaalseid, psühholoogilisi või majanduslikke kahjusid või kannatusi, sealhulgas selliste aktidega ähvardamist, sundi või omavolilist vabadusest ilmajätmist sõltumata sellest, kas see leiab aset avalikult või eraelus;

bperevägivald – igasugused füüsilise, seksuaalse ja psühholoogilise vägivalla aktid, mis leiavad aset perekonnas või koduseinte vahel või endiste või praeguste abikaasade või partnerite vahel, sõltumata sellest, kas vägivallatseja elab või on elanud koos ohvriga samas elukohas;

csugupool – sotsiaalselt konstrueeritud rollid, käitumine, tegevused või omadused, mida antud ühiskond naistele ja meestele sobivaks peab;

dsooline vägivald naiste vastu – vägivald, mis on suunatud naise vastu põhjusel, et tegemist on naisega või mis mõjutab naisi ebaproportsionaalselt;

eohver – iga füüsiline isik, kelle suhtes rakendatakse punktis a. ja b. sätestatud käitumist;

fnaised – hõlmab ka alla 18-aastaseid tütarlapsi.

       Artikkel 4 – Põhiõigused, võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimine

1    Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke ja muid meetmeid, et edendada ja kaitsta kõigi inimeste, eriti naiste õigust elada vägivallavaba elu nii era- kui avalikus sfääris.

2Konventsiooniosalised mõistavad hukka naiste diskrimineerimise kõik vormid ning võtavad viivitamatult vajalikke seadusandlikke ja muid meetmeid vägivalla ennetamiseks, eriti:

–    sõnastades oma riigi põhiseaduses ja teistes asjakohastes õigusaktides naiste ja meeste võrdõiguslikkuse põhimõtte ning tagades selle põhimõtte rakendamise tegelikkuses;

–    keelustades naiste diskrimineerimise, sealhulgas vajaduse korral sanktsioonide rakendamise kaudu, ning

–    kaotades naisi diskrimineerivad seadused ja tavad.

3Konventsiooni sätete, eriti ohvri õiguste kaitse meetmete rakendamine konventsiooniosaliste poolt tagatakse ilma mis tahes alusel diskrimineerimiseta, olgu selleks bioloogiline sugu, sotsiaalne sugu, rass, nahavärvus, keel, usutunnistus, poliitilised või muud veendumused, rahvuslik või sotsiaalne päritolu, rahvusvähemusse kuuluvus, varanduslik seisund, sünnijärgne päritolu, seksuaalne sättumus, sooline identiteet, vanus, tervislik seisund, puue, perekonnaseis, migrandi või põgeniku staatus või muu staatus.

4    Erimeetmeid, mis on vajalikud soolise vägivalla ennetamiseks ja naiste soolise vägivalla eest kaitsmiseks, ei peeta käesolevas konventsioonis diskrimineerimiseks.

           Artikkel 5 – Riigi kohustused ja hoolsuskohustus

1Konventsiooniosalised hoiduvad osalemast mis tahes naistevastase vägivalla aktis ning tagavad, et riigiasutused, ametnikud, organid, institutsioonid ning muud riigi nimel toimijad käituvad kooskõlas selle kohustusega.

2Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke ja muid meetmeid hoolsuskohustuse täitmiseks, et ennetada, uurida, karistada ja hüvitada käesoleva konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvaid vägivallaakte, mis on toime pandud mitteriiklike toimijate poolt.

           Artikkel 6 – Sootundlikud poliitikad

Konventsiooniosalised kohustuvad konventsiooni sätete rakendamisel ja mõjude hindamisel arvestama sugupoolte aspekti ning edendama ja efektiivselt rakendama naiste ja meeste võrdõiguslikkuse poliitikaid ning naiste jõustamist.

II peatükk – Terviklikud poliitikad ja andmete kogumine

       Artikkel 7 – Terviklikud ja koordineeritud poliitikad

1    Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke ja muid meetmeid, et võtta vastu ja viia ellu üleriiklikke tõhusaid, terviklikke ja koordineeritud poliitikaid, mis hõlmavad vajalikke meetmeid kõigi käesoleva konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate vägivalla vormide ennetamiseks ja tõkestamiseks ning pakuvad naistevastasele vägivallale terviklikke lahendusi.

2    Konventsiooniosalised tagavad, et lõikes 1 nimetatud poliitikad asetavad kõigi meetmete puhul tähelepanu keskmesse ohvri õigused ning et neid rakendatakse kõigi asutuste, institutsioonide ja organisatsioonide tõhusas koostöös.

3Käesoleva artikli kohaselt rakendatavad meetmed kaasavad vajadusel kõiki asjassepuutuvaid toimijaid, nagu valitsusasutusi, üleriigilisi, piirkondlikke ja kohalikke parlamente ja ametiasutusi, riigi inimõigustega tegelevaid institutsioone ning kodanikuühiskonna organisatsioone.

       Artikkel 8 – Rahalised ressursid

Konventsiooniosalised eraldavad piisavaid rahalisi ja inimressursse integreeritud poliitikate, meetmete ja programmide nõuetekohase elluviimise jaoks, et ennetada ja tõkestada kõiki käesoleva konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvaid vägivalla vorme, sealhulgas selliste jaoks, mida viivad ellu valitsusvälised organisatsioonid ja kodanikuühiskond

       Artikkel 9 – Valitsusvälised organisatsioonid ja kodanikuühiskond

Konventsiooniosalised tunnustavad, julgustavad ja toetavad kõikidel tasanditel naistevastase vägivallaga võitlevate valitsusväliste organisatsioonide ja kodanikuühiskonna tööd ning seavad nende organisatsioonidega sisse tõhusa koostöö.

       Artikkel 10 – Koordineeriv organ

1Konventsiooniosalised määravad või asutavad ühe või mitu ametlikku organit, mis vastutavad kõigi käesoleva konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate vägivalla vormide ennetamise ja tõkestamise poliitikate ja meetmete koordineerimise, elluviimise, järelevalve ja hindamise eest. Nimetatud organid koordineerivad artiklis 11 viidatud andmekogumist, analüüsivad ja levitavad selle tulemusi.

2Konventsiooniosalised tagavad, et käesoleva artikli kohaselt määratud või asutatud organid saavad üldist informatsiooni VIII peatüki kohaselt rakendatavate meetmete kohta.

3Konventsiooniosalised tagavad, et käesoleva artikli kohaselt määratud või asutatud organid on suutelised teiste konventsiooniosaliste vastavate organitega otse suhtlema ning nendega sidemeid tugevdama.

       Artikkel 11 – Andmekogumine ja uurimused

1    Konventsiooni rakendamiseks kohustuvad konventsiooniosalised:

a.koguma korrapäraste ajavahemike tagant liigitatud statistilisi andmeid kõigi käesoleva konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate vägivalla vormidega seotud juhtumite kohta;

b.toetama käesoleva konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate vägivalla vormide uurimusi, et selgitada välja vägivalla algpõhjused ja tagajärjed, vägivalla juhtumid ning süüdimõistmiste osakaal, samuti konventsiooni elluviimiseks rakendatavate meetmete tõhusus.

2Konventsiooniosalised püüavad korrapäraste ajavahemike tagant viia läbi elanikkonna küsitlusi, et hinnata kõigi käesoleva konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate vägivalla vormide esinemissagedust ja arengusuundumusi.

3    Konventsiooniosalised varustavad artiklis 66 viidatud ekspertgruppi käesoleva artikli kohaselt kogutud informatsiooniga, et ergutada rahvusvahelist koostööd ning võimaldada rahvusvahelisi võrdlusuuringuid.

4    Konventsiooniosalised tagavad, et käesoleva artikli kohaselt kogutud informatsioon oleks avalikkusele kättesaadav.

III peatükk – Ennetus

           Artikkel 12 – Üldised kohustused

1Konventsiooniosalised võtavad vajalikke meetmeid muudatuste propageerimiseks naiste ja meeste sotsiaalselt ja kultuuriliselt määratud käitumisviisides, et juurida välja eelarvamused, kombed, traditsioonid ning tavad, mis tuginevad naiste alavääristamisele ning naiste ja meeste stereotüüpsetele rollidele.

2Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke ja muid meetmeid, et hoida ära kõik käesoleva konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvad vägivalla vormid, mida võivad toime panna füüsilised või juriidilised isikud.

3Kõik käesoleva peatüki kohaselt võetavad meetmed võtavad arvesse ning käsitlevad konkreetsete tingimuste tõttu haavatavasse seisundisse sattunud inimeste erivajadusi ning seavad esikohale kõigi ohvrite inimõigused.

4Konventsiooniosalised võtavad vajalikke meetmeid, et julgustada ühiskonna liikmeid, eriti mehi ja poisse, aktiivselt osalema kõigi käesoleva konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate vägivalla vormide ärahoidmisel.

5Konventsiooniosalised tagavad, et kultuuri, tavasid, usku, traditsioone või nn ”au kaitsmist” ei saaks käsitleda käesoleva konventsiooni kohaldamisalasse kuuluva mis tahes vägivallaakti õigustusena.

6Konventsiooniosalised võtavad vajalikke meetmeid naiste jõustamisele suunatud programmide ja tegevuste edendamiseks.

       Artikkel 13 – Teadlikkuse tõstmine

1Konventsiooniosalised edendavad või viivad korrapäraselt ning kõigil tasanditel läbi teadlikkuse tõstmise kampaaniaid või programme, sealhulgas vajadusel koostöös riigi inimõiguste asutustega ning võrdõiguslikkuse organitega, kodanikuühiskonna ja valitsusväliste organisatsioonide, eriti naisorganisatsioonidega, et suurendada avalikkuse teadlikkust kõigi käesoleva konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate vägivalla vormide ilmingutest, nende tagajärgedest lastele ning sellise vägivalla ärahoidmise vajadusest.

2Konventsiooniosalised tagavad avalikkuse laialdase informeerimise käesoleva konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate vägivallaaktide ärahoidmiseks võetavatest meetmetest.

       Artikkel 14 – Haridus

1Konventsiooniosalised astuvad, kui see on asjakohane, vajalikke samme, et lülitada naiste ja meeste võrdõiguslikkuse, mittestereotüüpsete soorollide, vastastikuse austuse, inimestevahelistes suhetes mittevägivaldse konfliktilahenduse, naistevastase soolise vägivalla ning isikupuutumatuse õiguse küsimusi käsitlevad õppematerjalid, kohandatuna õpilase arengutasemele, ametlikesse õppekavadesse hariduse kõigil tasanditel.

2Konventsiooniosalised astuvad vajalikke samme, et edendada lõikes 1 viidatud põhimõtteid informaalsetes haridusprogrammides, samuti spordi-, kultuuri- ja vaba aja veetmise programmides ja meedias.

       Artikkel 15 – Spetsialistide koolitus

1    Konventsiooniosalised pakuvad või teevad laialdasemalt kättesaadavaks käesoleva konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate kõigi vägivallaaktide ohvrite või vägivallatsejatega tegelevate spetsialistide koolitusi, kus käsitletakse niisuguse vägivalla ennetamist ja kindlakstegemist, naiste ja meeste võrdõiguslikkust ning ohvrite vajadusi ja õigusi, samuti teisese viktimiseerimise vältimist.

2Konventsiooniosalised aitavad kaasa sellele, et lõikes 1 viidatud koolitus sisaldaks asutustevahelise koordineeritud koostöö alast koolitust, et käesoleva konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate vägivallajuhtumitega igakülgselt tegelda ning õigete spetsialistide juurde suunata.

       Artikkel 16 – Ennetava iseloomuga sekkumis- ja teraapiaprogrammid

1    Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid, et töötada välja või toetada programme, mille eesmärgiks on õpetada perevägivalla toimepanijaid vägivallast loobuma, et vältida edasist vägivalda ning muuta vägivaldseid käitumisharjumusi.

2    Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid, et töötada välja või toetada teraapiaprogramme, mille eesmärgiks on takistada vägivallatsejail, eriti seksuaalkurjategijatel uute kuritegude sooritamist.

3    Lõikes 1 ja 2 nimetatud meetmete võtmisel tagavad konventsiooniosalised, et esmatähtsaks peetakse ohvrite turvalisust, toetamist ja inimõigusi ning et neid programme viiakse vajadusel ellu ohvritele spetsiaalseid tugiteenuseid pakkuvate asutuste koordineeritud koostöös.

       Artikkel 17 – Erasektori ja meedia osalemine

1Konventsiooniosalised julgustavad erasektorit, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sektorit ning meediat sõnavabadust ning nende sõltumatust austades osalema poliitikate väljatöötamises ja elluviimises ning töötama välja juhiseid ja eneseregulatsioonil põhinevaid standardeid naistevastase vägivalla ärahoidmiseks ning naiste väärikuse austamiseks.

2Konventsiooniosalised arendavad ja edendavad koostöös erasektoriga laste, lapsevanemate ja haridustöötajate oskusi tulla toime info- ja suhtluskeskkonnaga, mis pakub ligipääsu seksuaalse või vägivaldse iseloomuga sobimatule infosisule, millel võivad olla kahjustavad tagajärjed.

IV peatükk – Kaitse ja toetus

       Artikkel 18 – Üldised kohustused

1    Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid, et kaitsta kõiki ohvreid igasuguste edasiste vägivallaaktide eest.

2Konventsiooniosalised võtavad kooskõlas rahvusvahelise õigusega vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid, et tagada vajalike mehhanismide olemasolu, mis kindlustaksid tõhusa koostöö kõigi asjassepuutuvate riigiasutuste, sealhulgas kohtunike, prokuröride, õiguskaitseorganite, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning valitsusväliste organisatsioonide ning muude asjakohaste asutuste ja üksuste vahel ohvrite ja tunnistajate kaitsmisel kõigi käesoleva konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate vägivalla vormide eest ning ohvrite ja tunnistajate toetamisel, sealhulgas nende suunamisel üldiste ja spetsiifiliste tugiteenuste juurde, mis on täpsustatud käesoleva konventsiooni artiklites 20 ja 22.

3Konventsiooniosalised tagavad, et käesoleva peatükiga kooskõlas võetavad meetmed:

-põhinevad naistevastase vägivalla ja perevägivalla soolise aspekti mõistmisele ning keskenduvad ohvri inimõigustele ning turvalisusele;

-põhinevad integreeritud lähenemisele, mis arvestab ohvrite, vägivallatsejate ja laste omavahelisi suhteid ning nende laiemat sotsiaalset konteksti;

-seavad eesmärgiks teisese viktimiseerimise ärahoidmise;

-seavad eesmärgiks vägivalla naisohvrite jõustamise ja majandusliku iseseisvuse;

-võimaldavad vajadusel erinevate tugiteenuste pakkumise ühes ja samas kohas;

-arvestavad haavatavate isikute, sealhulgas lapsohvrite spetsiifilisi vajadusi ning et meetmed tehakse neile kättesaadavaks.

4Teenuste osutamine ei sõltu ohvri valmisolekust süüdistust esitada või kurjategija vastu tunnistusi anda.

5Konventsiooniosalised võtavad vajalikke meetmeid konsulaar- ja muu kaitse osutamiseks oma riigi kodanikele ja teistele ohvritele, kellel on õigus sellisele kaitsele kooskõlas rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustustega.

       Artikkel 19 – Informatsioon

Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et ohvrid saavad vajalikku ja õigeaegset informatsiooni olemasolevate tugiteenuste ja õiguslike meetmete kohta neile mõistetavas keeles.

       Artikkel 20 – Üldised tugiteenused

1    Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et ohvritel    oleks juurdepääs teenustele, mis aitavad neil vägivallast toibuda. Need meetmed peaksid vajaduse korral hõlmama selliseid teenuseid nagu õigusalane ja psühholoogiline nõustamine, rahaline abi, eluase, haridus, koolitus ning abi töökoha leidmisel.

2Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et ohvritel oleks ligipääs tervishoiu- ja sotsiaalteenustele ning et teenused oleks piisavalt rahastatud ja komplekteeritud ning et spetsialistid oleks välja õpetatud, et ohvritele abi osutada ning neid vajalike teenuste juurde suunata.

       Artikkel 21 – Abi individuaalsete/kollektiivsete kaebuste esitamisel

Konventsiooniosalised tagavad, et ohvrid oleks informeeritud regionaalsetest ja rahvusvahelistest individuaalsete/kollektiivsete kaebuste mehhanismidest ning nad pääseks neile ligi. Konventsiooniosalised edendavad delikaatse ning asjatundliku abi osutamist ohvritele igasuguse sellise kaebuse esitamisel.

       Artikkel 22 – Spetsiaalsed tugiteenused

1    Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid, et osutada või võimaldada koheseid lühi- või pikaajalisi spetsiaalseid tugiteenuseid – tagades nende piisava kättesaadavuse kõigis piirkondades – kõigile ohvritele, kelle suhtes on toime pandud käesoleva konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvaid vägivallaakte.

2Konventsiooniosalised osutavad või võimaldavad kõigile vägivalla ohvriks langenud naistele ja nende lastele spetsiaalseid naistele mõeldud tugiteenuseid.

       Artikkel 23 – Varjupaigad

Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et rajataks piisaval arvul sobivaid ning kergesti kättesaadavaid varjupaiku turvalise majutusvõimaluse pakkumiseks ohvritele, eriti naistele ja lastele ning neile ennetavalt abi osutamiseks.

       Artikkel 24 – Tugitelefon

Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid, et seada sisse üleriigiline ööpäevaringne (24/7) tasuta tugitelefon, et helistajaid konfidentsiaalselt või nende anonüümsust nõuetekohaselt arvestades kõigi käesoleva konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate vägivalla vormide osas nõustada.

       Artikkel 25 – Tugi seksuaalvägivalla ohvritele

Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et rajataks piisaval arvul sobivaid ning kergesti kättesaadavaid vägistamisohvrite keskusi või seksuaalvägivallaga tegelevaid suunamiskeskusi, et tagada arstilik ja kohtumeditsiiniline läbivaatus, toetus traumaolukorras ja ohvrite nõustamine.

       Artikkel 26 – Kaitse ja tugi vägivalla pealtnägijaks olnud lastele

1    Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et ohvrite kaitsmisel ja tugiteenuste pakkumisel arvestatakse kõigi käesoleva konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate vägivalla vormide tunnistajaks olnud laste õigusi ja vajadusi.

2Käesoleva artikli kohaselt võetavad meetmed sisaldavad kõigi konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate vägivalla vormide tunnistajaks olnud laste eakohast psühholoogilist nõustamist ning arvestavad lapse parimate huvidega.

       Artikkel 27 – Teavitamine

Konventsiooniosalised võtavad vajalikke meetmeid, et julgustada igat isikut, kes on olnud konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate vägivallaaktide toimepaneku tunnistajaks või kellel on piisavat alust uskuda, et selline akt võidakse toime panna või et võib eeldada uute vägivallaaktide toimepanekut, teavitama sellest pädevaid organisatsioone või asutusi.

       Artikkel 28 – Teavitamine spetsialistide poolt

Konventsiooniosalised võtavad vajalikke meetmeid tagamaks, et siseriikliku õigusega teatud spetsialistidele kehtestatud konfidentsiaalsusnõuded ei oleks takistuseks, mis ei võimaldaks neil vajalikel tingimustel teavitada pädevaid organisatsioone või asutusi, kui neil on piisavalt alust uskuda, et on toime pandud käesoleva konventsiooni kohaldamisalasse kuuluv tõsine vägivallaakt ning et võib eeldada uute tõsiste vägivallaaktide toimepanekut.

V peatükk – Materiaalõigus

       Artikkel 29 – Tsiviilhagid ja õiguskaitsevahendid

1    Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid, et pakkuda ohvritele piisavaid tsiviilõiguslike kaitsevahendeid vägivallatseja vastu.

2    Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke ja muid meetmeid, et pakkuda rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtete kohaselt ohvritele piisavaid tsiviilõiguslikke kaitsevahendeid riigiasutuste vastu, kes pole suutnud oma pädevuse raames rakendada vajalikke ennetuslike ning kaitsemeetmeid.

       Artikkel 30 – Hüvitamine

1    Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et ohvritel oleks õigus vägivallatsejalt mis tahes käesoleva konventsiooniga sätestatud õigusrikkumiste eest hüvitist nõuda.

2Neile, kes kannatavad tõsiste kehavigastuste ja tervisekahjustuste all, määratakse ulatuses, mil kahju pole kaetud teistest allikatest – nagu näiteks vägivallatseja, kindlustuse või riigi rahastatud tervise- ja sotsiaalkaitse poolt – piisava suurusega riiklik hüvitis. See ei välista, et konventsiooniosalised ei saaks vägivallatsejalt määratud hüvitist tagasi nõuda, arvestades seejuures ohvri turvalisust.

3Lõike 2 kohaselt võetavad meetmed tagavad hüvitise andmise mõistliku ajaperioodi jooksul.

       Artikkel 31 – Eestkoste, külastamisõigused ja turvalisus

1Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke ja muid meetmeid tagamaks, et laste eestkoste- ja külastusõiguste kindlaksmääramisel arvestatakse konventsiooni kohaldamisalasse kuuluva vägivalla juhtumitega.

2Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et külastus- ja eestkosteõiguse kasutamine ei ohustaks ohvri või laste õigusi ja turvalisust.

           Artikkel 32 – Sundabielude tsiviilõiguslikud tagajärjed

Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et sunniviisiliselt sõlmitud abielusid saaks kehtetuks tunnistada, tühistada või lahutada, ilma et ohvrile tekitatakse põhjendamatuid rahalisi või administratiivseid kohustusi.

       Artikkel 33 – Psüühiline vägivald

Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et inimese psüühilist terviklikkust tõsiselt kahjustav tahtlik tegu, mis pannakse toime sundi või ähvardusi kasutades, oleks kriminaliseeritav.

           Artikkel 34 – Jälitamine

Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et teise isiku vastu suunatud tahtlik tegu, milles teist isikut korduvalt ähvardatakse ning mis paneb teise isiku oma turvalisuse pärast muret tundma, oleks kriminaliseeritav.

       Artikkel 35 – Füüsiline vägivald

Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et teise isiku suhtes kasutatav tahtlik füüsiline vägivald oleks kriminaliseeritav.

       Artikkel 36 – Seksuaalne vägivald, sealhulgas vägistamine

1    Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et alljärgnevad tahtlikud teod oleks kriminaliseeritavad:

a    seksuaalse toiminguna mingi kehaosa või eseme teise isiku tuppe, pärakusse või suhu viimine ilma teise isiku nõusolekuta;

b    seksuaalsete toimingute sooritamine teise isikuga ilma tema nõusolekuta;

c    teise inimese sundimine seksuaalsetele toimingutele kolmanda isikuga.

2    Nõusolek tuleb anda vabatahtlikult inimese vaba tahte tulemusena hinnatuna kaasnevate asjaolude kontekstis.

3    Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid, et lõikes 1 nimetatud sätted kehtiksid ka tegude suhtes, mis on toime pandud endiste või praeguste abikaasade või partnerite vastu, nii nagu seda tunnistab rahvusvaheline õigus.

       Artikkel 37 – Sundabielu

1    Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et täiskasvanu või lapse tahtlik abielluma sundimine oleks kriminaliseeritav.

2Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et täiskasvanu või lapse tahtlik meelitamine konventsiooniosalise territooriumile või riigi territooriumile, kus ta ei ela, nimetatud täiskasvanu või lapse abielluma sundimiseks oleks kriminaliseeritav.

           Artikkel 38 – Naiste suguelundite ümberlõikamine

Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et alljärgnevad tahtlikud teod oleks kriminaliseeritavad.

anaise suurte ja väikeste häbememokkade või kliitori täielik või osaline eemaldamine, kinniõmblemine või muul moel moonutamine;

bnaise sundimine või kupeldamine mis tahes punktis a. nimetatud toimingute läbiviimiseks;

ctütarlapse õhutamine, sundimine või kupeldamine mis tahes punktis a. nimetatud toimingute sooritamiseks.

           Artikkel 39 – Sundabort ja sundsteriliseerimine

Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et alljärgnevad tahtlikud teod oleksid kriminaliseeritavad:

a    naisele abordi tegemine ilma tema eelneva ning teadliku nõusolekuta;

bkirurgiline sekkumine, mille eesmärgiks või tagajärjeks on naise ilmajätmine loomulikul teel järglaste saamise võimest ilma naise eelneva ja teadliku nõusolekuta või protseduuri mõistmata.

           Artikkel 40 – Seksuaalne ahistamine

Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et mis tahes seksuaalse alatooniga soovimatuks peetava verbaalse või füüsiline käitumise suhtes, mille eesmärgiks või tagajärjeks on isiku väärikuse riivamine, eriti hirmutava, vaenuliku, heidutava, alandava või ründava õhustiku tekitamine, rakendatakse kriminaal- või muid õiguslikke karistusi.

           Artikkel 41 – Kuriteole kaasaaitamine, sellele õhutamine ja kuriteokatse

1Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et kuriteona käsitletaks nende tahtliku toimepaneku korral käesoleva konventsiooni artiklites 33, 34, 35, 36, 37, 38.a ja 39 sätestatud kuritegudele õhutamist või neile kaasaaitamist.

2    Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et kuriteona käsitletaks nende tahtliku toimepaneku korral käesoleva konventsiooni artiklites 35, 36, 37, 38.a ja 39 sätestatud kuritegude toimepaneku katseid.

           Artikkel 42 – Kuritegude, sealhulgas niinimetatud "au" nimel sooritatud kuritegude vastuvõetamatud õigustused

1    Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et kriminaalmenetlustes, mis on algatatud käesoleva konventsiooni kohaldamisalasse kuuluva mis tahes vägivallaakti toimepaneku järel, ei peetaks kultuuri, tava, usku, traditsiooni ega niinimetatud ”au” vägivallaakti õigustuseks. See hõlmab iseäranis väiteid, nagu oleks ohver üle astunud kultuurilistest, usulistest, sotsiaalsetest või traditsioonilistest normidest või sobiliku käitumise tavadest.

2Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et ükskõik millise isiku poolt lapse õhutamine lõikes 1 nimetatud akti sooritamisele ei vähendaks selle isiku kriminaalvastutust niisuguste tegude kordasaatmise eest.

       Artikkel 43 – Kriminaalkuriteo kohaldamine

Konventsiooniga sätestatud kuriteod kehtivad sõltumata ohvri ja kurjategija omavahelistest suhetest.

           Artikkel 44 – Jurisdiktsioon

1    Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid, et kehtestada jurisdiktsioon mis tahes käesolevas konventsioonis sätestatud õigusrikkumise üle, kui kuritegu on toime pandud:

anende territooriumil; või

bnende lipu all sõitva laeva pardal; või

cnende seaduste alusel registreeritud lennuki pardal; või

dnende kodaniku poolt; või

eisiku poolt, kelle alaline elukoht on konventsiooniosalise territooriumil.

2Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid kehtestamaks jurisdiktsiooni mis tahes käesolevas konventsioonis sätestatud kuriteo üle, kui kuritegu pannakse toime nende riigi kodaniku vastu või isiku vastu, kelle alaline elukoht on nende territooriumil.

3Konventsiooniosalised rakendavad käesoleva konventsiooni artiklitega 36, 37, 38 ja 39 sätestatud kuritegude eest vastutusele võtmiseks vajalikke seadusandlikke ja muid meetmeid tagamaks, et nende jurisdiktsioon ei oleks allutatud tingimusele, kus teod kriminaliseeritakse territooriumil, kus nad korda saadeti.

4Konventsiooniosalised rakendavad käesoleva konventsiooni artiklitega 36, 37, 38 ja 39 sätestatud kuritegude eest vastutusele võtmiseks vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et nende jurisdiktsioon punktide 1d ja e osas poleks allutatud tingimusele, mille kohaselt süüdistust saab esitada ainult pärast seda, kui ohver on kuriteost teatanud või riik, kus kuritegu toime pandi, on kaebuse esitanud.

5Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke ja muid meetmeid kehtestamaks jurisdiktsiooni mis tahes käesolevas konventsioonis sätestatud kuriteo üle juhtudel, kui väidetav kurjategija on nende territooriumil ning nad ei anna teda teisele konventsiooniosalisele välja vaid tema rahvuse tõttu.

6Kui rohkem kui üks konventsiooniosaline nõuab jurisdiktsiooni käesolevas konventsioonis sätestatud väidetava kuriteo suhtes, konsulteerivad asjassepuutuvad konventsiooniosalised vajaduse korral üksteisega, et teha kindlaks vastutuselevõtmise suhtes kõige sobivam jurisdiktsioon.

7Rahvusvahelise õiguse üldreegleid kahjustamata ei välista käesolev konventsioon mis tahes kriminaaljurisdiktsiooni, mida konventsiooniosaline siseriikliku õiguse kohaselt teostab.

           Artikkel 45 – Sanktsioonid ja meetmed

1    Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et käesolevas konventsioonis sätestatud kuriteod oleks karistatavad tõhusate, kuriteole vastavate ja hoiatuslike sanktsioonidega, arvestades kuritegude raskust. Nimetatud sanktsioonid hõlmavad vajaduse korral vabadusekaotust, mis võib viia väljaandmisele.

2Konventsiooniosalised võivad vägivallatsejate suhtes rakendada teisi meetmeid, nagu

–    süüdimõistetud isikute jälgimist või nende üle järelevalve teostamist;

–    vanemlike õiguste äravõtmist, kui ühelgi teisel moel ei suudeta tagada lapse parimate huvide kaitset, mis võib hõlmata ohvri turvalisust.

               Artikkel 46 – Raskendavad asjaolud

Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et alljärgnevaid asjaolusid võiks ulatuses, mil nad pole veel kuriteo koosseisu tunnuseks, võtta siseriikliku õiguse vastavate sätete kohaselt arvesse raskendavate asjaoludena käesoleva konventsiooniga sätestatud kuritegusid puudutavate kohtuotsuste langetamisel:

akuritegu pandi toime endise või praeguse abikaasa või partneri vastu, nii nagu seda sätestab siseriiklik õigus, pereliikme, ohvriga vabaabielus elava isiku või isiku poolt, kes kuritarvitas oma võimu;

bkuritegu või seotud kuriteod pandi toime korduvalt;

ckuritegu pandi toime isiku vastu, kes oli sattunud haavatavasse seisundisse konkreetsete asjaolude tõttu;

dkuritegu pandi toime lapse vastu või lapse juuresolekul;

ekuritegu pandi toime kahe või enama koos tegutseva isiku poolt;

fkuriteole eelnes või sellega kaasnes äärmuslik vägivald;

gkuritegu pandi toime relva kasutamisega või sellega ähvardamisega;

hkuritegu tekitas ohvrile tõsiseid füüsilisi või psühholoogilisi kannatusi;

ikurjategija oli varem süüdi mõistetud sarnastes kuritegudes.

               Artikkel 47 – Teise konventsiooniosalise tehtud kohtuotsused

Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid, et võimaldada kohtuotsuse kindlaksmääramisel arvestada teise konventsiooniosalise poolt käesoleva konventsiooniga sätestatud kuritegude suhtes vastu võetud lõplikke kohtuotsuseid.

       Artikkel 48 – Kohustusliku alternatiivse vaidluste lahendamise või karistuse määramise keelustamine

1    Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et kõigi käesoleva konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate vägivalla vormide suhtes keelustatakse kohustuslik alternatiivne vaidluste lahendamine, sealhulgas vahendamine ja lepitus.

2Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et trahvi määramisel arvestatakse kurjategija suutlikkust võtta rahalisi kohustusi ohvri ees.

VI peatükk – Uurimine, vastutuselevõtmine, menetlusõigus ja kaitsemeetmed

           Artikkel 49 – Üldised kohustused

1    Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et kõigi käesoleva konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate vägivalla vormidega seotud uurimised ja kohtumenetlused viiakse läbi liigse viivituseta, arvestades kriminaalmenetluse kõigil etappidel ohvri õigusi.

2    Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid, et kooskõlas inimõigusi puudutavate õigusaktide aluspõhimõtete ning vägivalla kui soolistatud nähtuse mõistmisega tagada käesolevas konventsioonis sätestatud kuritegude tõhus uurimine ja vastutuselevõtmine.

       Artikkel 50 – Viivitamatu reageerimine, ennetus ja kaitse

1    Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et vastutavad õiguskaitseorganid reageerivad kõigi käesoleva konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate vägivalla vormide suhtes viivitamatult ning adekvaatselt, pakkudes ohvritele asjakohast ja kohest kaitset.

2Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et vastutavad õiguskaitseorganid hakkavad viivitamatult ning asjakohaselt tegelema kõiki käesoleva konventsiooni kohaldamisala vägivalla vorme puudutava ennetustööga ning nende eest kaitse pakkumisega, sealhulgas rakendavad operatiivseid meetmeid ja koguvad tõendusmaterjali.

       Artikkel 51 – Riskide hindamine ja riskide juhtimine

1    Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et kõik asjaomased asutused viivad riskide juhtimiseks ning vajadusel koordineeritud turva- ja tugimeetmete pakkumiseks läbi surmaohu, olukorra tõsiduse ning vägivalla kordumise ohu hindamised.

2    Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke ja muid meetmeid tagamaks, et lõikes 1 nimetatud hindamised võtavad uurimise ning kaitsemeetmete rakendamise kõikidel etappidel arvesse asjaolu, et käesoleva konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate vägivallaaktide toimepanijail on relvad või nad omavad neile ligipääsu.

       Artikkel 52 – Hädaolukorras rakendatavad tõkendid

Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et pädevatele organitele antakse volitused nõuda otsese ohu korral perevägivalla toimepanijalt, et ta lahkuks ohvri või ohustatud isiku elukohast piisavalt pikaks ajaperioodiks ning keelata kurjategijal ohvri või ohustatud isiku elukohta sisenemine või temaga ühenduse võtmine. Käesoleva artikli kohaselt rakendatavad meetmed seavad esikohale ohvrite ja ohustatud isikute turvalisuse.

           Artikkel 53 – Lähenemiskeelud

1Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et kõigi käesoleva konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate vägivalla vormide ohvritele tagatakse lähenemiskeelu kättesaadavus.

2Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et lõikes 1 nimetatud lähenemiskeeld oleks:

-saadaval viivitamatuks kaitseks ning ilma et sellega kaasneksid ohvrile liigsed haldus- või rahalised kohustused;

-antud välja kindlaks ajaperioodiks või kuni selle muutmise või tühistamiseni;

-antud vajaduse korral välja ex parte alusel ning mis jõustuks koheselt;

-saadaval sõltumatult teistest õiguslikest meetmetest või neid täiendavalt;

-lubatud kasutusele võtta hilisemas kohtumenetluses.

3Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et lõike 1 kohaselt välja antud lähenemiskeelu rikkumise korral rakendatakse tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid kriminaalkaristusi ja õiguslikke sanktsioone.

       Artikkel 54 –Uurimine ja tõendusmaterjalid

Konventsiooniosalised võtavad vajalikke meetmeid tagamaks, et mis tahes tsiviil- või kriminaalmenetluses oleksid ohvri varasema seksuaalse käitumise ja tema seksuaalse ülalpidamisega seotud tõendid lubatud ainult siis, kui need on asjakohased ja vajalikud.

       Artikkel 55 – Ex partio (ühepoolsed) ja ex officio (ametikohustuslikud) rakendused

1    Konventsiooniosalised tagavad, et käesoleva konventsiooni artiklites 35, 36, 37, 38 ja 39 sätestatud kuritegude uurimine ja nende eest vastutusele võtmine ei sõltuks täielikult ohvri poolt kuriteost teavitamisest ega kaebuse esitamisest juhul, kui kuritegu pandi täielikult või osaliselt toime tema territooriumil ning et menetlus võib jätkuda isegi juhul, kui ohver võtab oma avalduse või kaebuse tagasi.

2Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid kindlustamaks kooskõlas siseriikliku õigusega riiklikele ja valitsusvälistele organisatsioonidele ja perevägivalla küsimustega tegelevatele nõustajatele võimaluse pakkuda ohvritele nende palvel käesolevas konventsioonis sätestatud kuritegudega seotud kohtumenetluste ajal abi ja tuge.

           Artikkel 56 – Kaitsemeetmed

1    Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid, et kaitsta ohvrite õigusi ja huve, sealhulgas nende erivajadusi seoses tunnistajaks olemisega uurimise ja kohtumenetluse kõikidel etappidel, iseäranis:

atagades neile ning nende peredele ja tunnistajatele kaitse ähvardamise, kättemaksu ja korduva viktimiseerimise eest;

btagades, et ohvrid oleks informeeritud – vähemalt juhtudel, kus ohvrid ja pere võivad ohtu sattuda – kui kurjategija põgeneb või kui ta vabastatakse ajutiselt või lõplikult;

cinformeerides neid kooskõlas siseriikliku õigusega nende õigustest, neile suunatud teenustest ning nende kaebuse suhtes rakendatavatest järelmeetmetest, süüdistustest, uurimise või menetluse üldisest kulgemisest ning nende etendatavast rollist ning kaasuse tulemustest;

dvõimaldades ohvritele kooskõlas siseriikliku õiguse protseduurireeglitega olla ära kuulatud, tuua tõendeid ning esitada oma nägemus, vajadused ja probleemid kas otse või vahendaja kaudu ning et neid võetakse arvesse;

epakkudes ohvritele vajalikke tugiteenuseid, et nende õigused ja vajadused oleksid adekvaatselt esitatud ning arvesse võetud;

ftagades, et oleks võimalik võtta meetmeid ohvri privaatsuse ja temast loodava kuvandi kaitsmiseks;

gtagades, et võimalusel välditakse kohtu ja õiguskaitseorganite ruumides ohvrite ja kurjategijate kokkupuutumist;

hvõimaldades ohvritele nende menetlustes osalemise või tunnistuste andmise ajal sõltumatuid ja pädevaid tõlke;

ivõimaldades ohvril siseriikliku õigusega kehtestatud reeglite kohaselt anda kohtusaalis tunnistusi ilma kohal viibimata või vähemalt ilma väidetava kurjategija kohalolekuta, eriti kommunikatsioonitehnoloogia võimalusi kasutades, kui need on olemas.

2    Naistevastase vägivalla ja perevägivalla lapsohvrile ja -tunnistajale pakutakse vajaduse korral erilisi kaitsemeetmeid lapse parimaid huvisid arvestades.

       Artikkel 57 – Õigusabi

Konventsiooniosalised tagavad siseriikliku õigusega sätestatud tingimuste kohaselt õiguse õigusabile ning tasuta õigusabi ohvritele.

       Artikkel 58 – Aegumine

Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke ja muid meetmeid tagamaks, et tähtaeg, mil konventsiooni artiklites 36, 37, 38 ja 39 sätestatud kuritegude osas võib kaebust esitada, jätkuks ajal, mis on piisava pikkusega ning vastab käsitletava kuriteo raskusele, et võimaldada kaebuse esitamist pärast ohvri täisikka jõudmist.

VII peatükk – Migratsioon ja varjupaik

       Artikkel 59 – Elamisõiguslik staatus

1    Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et ohvritele, kelle elamisõiguslik staatus sõltub siseriikliku õiguse kohaselt abikaasa või partneri omast, antakse abielu või suhte lõppemisel eriti raskete asjaolude puhul ning selle taotlemise korral iseseisev elamisluba sõltumata abielu või suhte kestusest. Iseseisva elamisloa andmise ning selle kestuse tingimused sätestatakse siseriikliku õigusega.

2Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et ohvritel lubatakse siseriikliku õiguse kohaselt abikaasast või partnerist sõltuva elamisõigusliku staatusega seoses algatatud väljasaatmismenetlus peatada, et võimaldada neil taotleda iseseisvat elamisluba.

3Konventsiooniosalised väljastavad ohvritele pikendatava elamisloa ühes või mõlemas alljärgnevas olukorras:

akui pädev organ leiab, et nende viibimine on vajalik nende isikliku olukorra tõttu;

bkui pädev organ leiab, et nende viibimine on vajalik koostöö eesmärgil pädevate organitega uurimisprotsessis või kriminaalmenetluses.

4Konventsiooniosalised rakendavad seadusandlikke ja muid meetmeid tagamaks, et sundabielu ohvrid, kes on toodud teise riiki abiellumise eesmärgil ning kes on selle tagajärjel kaotanud elamisõigusliku staatuse riigis, kus nad alaliselt elasid, võivad selle staatuse saada.

       Artikkel 60 – Soopõhised varjupaigataotlused

1Konventsiooniosalised rakendavad seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et naistevastast soolist vägivalda saaks käsitleda 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni artikli 1, A (2) tähenduses tagakiusamise vormi ja tõsise kahju tekitamisena, mis annab aluse täiendavaks/subsidiaarseks kaitseks.

2    Konventsiooniosalised tagavad, et kõiki konventsioonis sätestatud põhjuseid tõlgendatakse sootundlikult ning et seal, kus on sätestatud, et kardetav tagakiusamine leiab aset ühel või mitmel nimetatud põhjusel, antakse põgenikule põgeniku staatus vastavalt kohaldatavatele meetmetele.

3Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid, et töötada varjupaigataotlejate jaoks välja sootundlikud vastuvõtuprotseduurid ning tugiteenused, samuti sootundlikud juhised, sealhulgas põgeniku staatuse kindlaksmääramise ning rahvusvahelise kaitse taotlemise osas.

       Artikkel 61 – Mittetagasisaatmine

1    Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke ja muid meetmeid mittetagasisaatmise põhimõtte austamiseks kooskõlas rahvusvahelise õigusega võetud kohustustega.

2Konventsiooniosalised rakendavad seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et naistevastase vägivalla ohvreid, kes vajavad kaitset, ei saadeta sõltumata nende staatusest või elukohast ühelgi tingimusel tagasi mis tahes riiki, kus nende elu võib olla ohustatud või kus neid võidakse piinata või ebainimlikult või inimväärikust alandavalt kohelda või karistada.

VIII peatükk – Rahvusvaheline koostöö

           Artikkel 62 – Üldpõhimõtted

1    Konventsiooniosalised teevad omavahel koostööd, järgides käesoleva konventsiooni sätteid ning rakendades tsiviil- ja kriminaalasjades tehtava koostöö rahvusvahelisi ja piirkondlikke õigusakte ning ühtsete või mõlemapoolsete õigusaktide ja siseriikliku õiguse alusel sõlmitud kokkuleppeid võimalikult suures ulatuses, selleks et:

aennetada, tõkestada ja karistada kõiki käesoleva konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvaid vägivalla vorme;

bkaitsta ning abistada ohvreid;

cuurida ja menetleda käesolevas konventsioonis sätestatud kuritegusid;

dtäita konventsiooniosaliste kohtu poolt kriminaal- ja tsiviilasjades tehtud otsuseid, sh rakendada lähenemiskeeldu.

2Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et inimesed, kes on langenud käesolevas konventsioonis sätestatud kuritegude ohvriks, mis on toime pandud selle konventsiooniosalise territooriumil, kes ei ole ohvri elukohariigiks, saavad esitada kaebuse oma elukohariigi pädevatele organitele.

3Kui konventsiooniosaline, kes teeb kriminaalasjades antava vastastikuse õigusabi, väljaandmise või teise konventsiooniosalise poolt kriminaal- ja tsiviilasjades tehtud otsuste täitmise sõltuvaks lepingu olemasolust, saab selliseks õigusalaseks koostööks palve konventsiooniosaliselt, kellega ta pole sellist lepingut sõlminud, võib ta käsitleda käesolevat konventsiooni õigusliku alusena kriminaalasjades antavale vastastikusele õigusabile, väljaandmisele või teise konventsiooniosalise poolt kriminaal- ja tsiviilasjades tehtud otsuste täitmisele käesoleva konventsiooniga sätestatud kuritegude osas.

4Konventsiooniosalised püüavad seal, kus see on asjakohane, integreerida naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja sellega võitlemise kolmandatele riikidele antava arenguabi programmidesse, sealhulgas sõlmides kolmandate riikidega kahe- ja mitmepoolseid kokkuleppeid ohvrite paremaks kaitsmiseks artikkel 18 lõike 5 kohaselt.

       Artikkel 63 – Ohustatud isikuid puudutavad meetmed

Kui konventsiooniosalisel on talle teadaoleva informatsiooni põhjal piisavalt alust uskuda, et isiku puhul valitseb otsene oht, et tema kallal pannakse toime käesoleva konventsiooni artiklites 36, 37, 38 ja 39 sätestatud mis tahes vägivallaakt teise konventsiooniosalise territooriumil, julgustatakse informatsiooni omavat konventsiooniosalist sellest viimasele viivitamatult teatama tagamaks, et oleks võimalik rakendada asjakohaseid kaitsemeetmeid. Seal, kus see on kohane, sisaldab selline informatsioon üksikasju ohustatud isiku kaitset puudutavate sätete kohta.

       Artikkel 64 – Informatsioon

1    Taotluse saanud konventsiooniosaline informeerib taotluse esitanud konventsiooniosalist viivitamatult käesoleva peatüki kohaselt rakendatud meetmete lõpptulemusest. Taotluse saanud konventsiooniosaline informeerib samuti viivitamatult taotluse esitanud konventsiooniosalist mis tahes asjaoludest, mis muudavad vajaliku meetme rakendamise võimatuks või mille tõttu see võib tõenäoliselt viibida.

2    Konventsiooniosaline võib siseriikliku õiguse piires ilma eelneva taotluseta edastada teisele konventsiooniosalisele enda poolt läbi viidud uurimise raames saadud informatsiooni, kui ta leiab, et sellise informatsiooni avalikustamine aitab taotluse saanud konventsiooniosalisel ennetada käesolevas konventsioonis sätestatud kuritegusid või algatada või läbi viia niisuguseid kriminaalkuritegusid puudutavaid uurimisi või menetlusi või et see võib viia käesoleva peatüki kohaselt selle konventsiooniosalise poolt koostöö taotlemiseni.

3Konventsiooniosaline, kes saab lõike 2 kohaselt mis tahes informatsiooni, edastab sellise informatsiooni oma pädevatele organitele, et vajadusel oleks võimalik menetlusi algatada või et informatsiooni saaks kriminaal- ja haldusmenetlustes arvesse võtta.

           Artikkel 65 – Andmekaitse

Isiklikud andmed salvestatakse ning neid kasutatakse vastavuses isikuandmete automatiseeritud töötlemisel isiku kaitse konventsiooniga võetud kohustustega (ETS nr 108).

IX peatükk – Järelevalvemehhanism

           Artikkel 66 – Naistevastase vägivallaga ja perevägivallaga võitlemise ekspertgrupp

1    Naistevastase vägivallaga ja perevägivallaga võitlemise ekspertgrupp (edaspidi NVPVEG) jälgib käesoleva konventsiooni rakendamist konventsiooniosaliste poolt.

2    NVPVEG koosneb minimaalselt 10st ning maksimaalselt 15st liikmest arvestades tasakaalustatud soolist ja geograafilist esindatust ning erinevate valdkondade ekspertteadmiste olemasolu. Liikmed valitakse konventsiooniosaliste komisjoni poolt konventsiooniosaliste nimetatud kandidaatide hulgast 4-aastaseks ametiajaks, mida on võimalik pikendada üks kord; liikmed valitakse konventsiooniosaliste kodanike hulgast.

3    Esimesed 10 liiget valitakse ühe aasta jooksul käesoleva konventsiooni jõustumisest. Viis täiendavat liiget valitakse pärast 25ndat ratifitseerimist või ühinemist.

4    NVPVEG liikmed valitakse alljärgnevate põhimõtete kohaselt:

a    nad valitakse läbipaistva protseduuri kohaselt kõrge moraaliga isikute hulgast, keda tuntakse nende pädevuse tõttu inimõiguste, soolise võrdõiguslikkuse, naistevastase vägivalla ja perevägivalla või ohvrite abistamise ja kaitsmise valdkonnas või kellel on head erialateadmised käesoleva konventsiooniga hõlmatud valdkondades;

b    kaks NVPVEG liiget ei tohi kunagi olla ühe ja sama riigi kodanikud;

c    nad peaksid esindama peamisi õigussüsteeme;

dnad peaksid esindama naistevastase vägivalla ja perevägivalla asjassepuutuvaid toimijaid ja asutusi;

enad osalevad enda nimel ning on sõltumatud ja erapooletud oma ülesannete täitmisel ning neil peab olema võimalik oma kohustusi tõhusalt täita.

5NVPVEG liikmete valimisprotseduur määratakse kindlaks Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee poolt pärast konventsiooniosalistega konsulteerimist ning nendelt ühehäälse nõusoleku saamist kuue kuu jooksul käesoleva konventsiooni jõustumisest.

6    NVPVEG võtab vastu oma protseduurireeglid.

7NVPVEG liikmed ning delegatsioonide liikmed, kes külastavad riike vastavalt artikli 68 lõigetes 9 ja 14 sätestatule, omavad käesoleva konventsiooni lisas sätestatud privileege ja immuniteete.

       Artikkel 67 – Konventsiooniosaliste komisjon

1    Konventsiooniosaliste komisjon koosneb konventsiooniosaliste esindajatest.

2Konventsiooniosaliste komisjoni kutsub kokku Euroopa Nõukogu peasekretär. Selle esimene koosolek peetakse ühe aasta jooksul pärast konventsiooni jõustumist, et valida NVPVEG liikmed. Seejärel tuleb see kokku iga kord, kui seda nõuab üks kolmandik konventsiooniosalisi, konventsiooniosaliste komisjoni esimees või peasekretär.

       Artikkel 68 – Protseduur

1    Konventsiooniosalised esitavad Euroopa Nõukogu peasekretärile NVPVEG küsimustiku alusel koostatud aruande seadusandlike ja muude konventsiooni sätete rakendamiseks võetavate meetmete kohta NVPVEG-le läbivaatamiseks.

2    NVPVEG vaatab lõike 1 kohaselt esitatud aruande läbi vastava konventsiooniosalise esindajatega.

3Järgnev hindamisprotseduur on jagatud voorudesse, mille pikkuse määrab kindlaks NVPVEG. Iga vooru alguses valib NVPVEG spetsiifilised sätted, mis võetakse hindamisprotseduuri aluseks ning saadab välja küsimustiku.

4NVPVEG määrab kindlaks järelevalveprotseduuri teostamiseks vajalikud vahendid. Ta võib igaks hindamise vooruks valida küsimustiku, mille alusel hinnatakse konventsiooni elluviimist konventsiooniosaliste poolt. Küsimustik saadetakse kõigile konventsiooniosalistele. Konventsiooniosalised vastavad küsimustikule, samuti mis tahes muudele NVPVEG poolt esitatud teabenõuetele.

5NVPVEG võib saada informatsiooni konventsiooni elluviimise kohta valitsusvälistelt organisatsioonidelt ja tsiviilühiskonnalt, samuti inimõiguste kaitsmisega tegelevatelt riigiasutustelt.

6NVPVEG arvestab hoolikalt teiste rahvusvaheliste ja piirkondlike õigusaktide ja asutuste kaudu saadavat informatsiooni konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvates valdkondades.

7Küsimustiku valimisel iga hindamisvooru jaoks arvestab NVPVEG hoolikalt konventsiooniosalise statistikakogumise ja uurimistööde praktikat, nagu sellele viidatakse konventsiooni artiklis 11

8NVPVEG võib saada informatsiooni konventsiooni elluviimise kohta Euroopa Nõukogu inimõiguste volinikult, Parlamentaarselt Assambleelt ning vastavatelt Euroopa Nõukogu spetsialiseeritud asutustelt, samuti teiste rahvusvaheliste õigusaktide alusel loodud asutustelt. Nimetatud asutustele esitatud kaebused ning nende tulemused tehakse NVPVEG-le kättesaadavaks.

9Lisaks võib NVPVEG koostöös riigi ametiasutustega ning sõltumatute rahvuslike ekspertidega külastada riike, kui saadud informatsioon pole piisav või lõikes 14 sätestatud juhtudel. Visiitide ajal võivad NVPVEG-d abistada spetsiifiliste valdkondade spetsialistid.

10NVPVEG koostab esialgse aruande, mis sisaldab hindamisele kuulunud sätete elluviimise analüüsi ning soovitusi ja ettepanekuid selle kohta, kuidas konventsiooniosaline võiks väljaselgitatud probleemidega tegelda. Esialgne aruanne antakse hindamist läbivale konventsiooniosalisele kommenteerimiseks. NVPVEG arvestab tema kommentaare aruande vastuvõtmisel.

11Saadud informatsiooni ning konventsiooniosaliste kommentaaride alusel võtab NVPVEG oma aruande vastu ning teeb otsused meetmete kohta, mida asjaomane konventsiooniosaline rakendab konventsiooni sätete elluviimiseks. Nimetatud aruanne ning otsused saadetakse asjaomasele konventsiooniosalisele ning konventsiooniosaliste komisjonile. NVPVEG aruanne ja otsused lähevad nende vastuvõtmisel avalikustamisele koos asjaomase konventsiooniosalise lõplike kommentaaridega.

12Konventsiooniosaliste komisjon võib lõigete 1–8 protseduuri piiramata võtta aruande ja NVPVEG otsuste põhjal vastu sellele konventsiooniosalisele mõeldud soovitused (a) seoses meetmetega, mida tuleb NVPVEG otsuste täitmiseks rakendada, näidates vajadusel ära kuupäeva, mil nende elluviimise kohta informatsiooni esitada ning (b) seades eesmärgiks koostöö tegemise nimetatud konventsiooniosalisega konventsiooni nõuetekohaseks täitmiseks.

13Kui NVPVEG saab usaldusväärset informatsiooni, mis osutab olukorrale, kus probleemid nõuavad viivitamatut tähelepanu konventsiooni tõsiste rikkumiste ärahoidmiseks ning nende ulatuse ja arvu piiramiseks, võib ta nõuda spetsiaalse aruande viivitamatut esitamist meetmete kohta, mida on võetud tõsise, ulatusliku ning jätkuva naistevastase vägivalla tõkestamiseks.

14Arvestades asjaomase konventsiooniosalise esitatud informatsiooni ning igasugust muud talle kättesaadavat usaldusväärset informatsiooni, võib NVPVEG määrata ühe või mitu liiget uurimise läbiviimiseks ning NVPVEG-le viivitamatuks aruandmiseks. Kui see on õigustatud ning kui konventsiooniosaline nõustub, võib uurimine sisaldada tema territooriumi külastamist.

15Pärast lõikes 14 viidatud uurimise tulemustega tutvumist edastab NVPVEG nimetatud tulemused asjaomasele konventsiooniosalisele ning kui see on vajalik, konventsiooniosaliste komisjonile ning Euroopa Nõukogu Ministrite Komiteele koos kõigi kommentaaride ja soovitustega.

       Artikkel 69 – Üldised soovitused

Vajaduse korral võib NVPVEG võtta vastu üldised soovitused käesoleva konventsiooni täitmise kohta.

       Artikkel 70 – Parlamendi kaasamine järelevalvesse

1    Riikide parlamente kutsutakse osalema käesoleva konventsiooni elluviimiseks võetavate meetmete järelevalves.

2Konventsiooniosalised esitavad NVPVEG aruanded oma riigi parlamendile.

3Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee kutsutakse regulaarselt hindama käesoleva konventsiooni elluviimist.

X peatükk – Seosed teiste rahvusvaheliste õigusaktidega

       Artikkel 71 – Seosed teiste rahvusvaheliste õigusaktidega

1    Konventsioon ei mõjuta kohustusi, mis tulenevad teistest rahvusvahelistest õigusaktidest, mille osalisteks käesoleva konventsiooni osalised praegu on või mille osaliseks nad saavad ning mis sisaldavad sätteid käesoleva konventsiooniga hõlmatud küsimuste kohta.

2Konventsiooniosalised võivad omavahel sõlmida kahe- või mitmepoolseid kokkuleppeid käesoleva konventsiooniga hõlmatud küsimustes eesmärgiga täiendada või karmistada konventsiooni sätteid või aidata kaasa selles sisalduvate põhimõtete rakendamisele.

XI peatükk – Konventsiooni muudatused

           Artikkel 72 – Muudatused

1Kõigist konventsiooniosalise tehtud konventsiooni muudatusettepanekutest teavitatakse Euroopa Nõukogu peasekretäri, kes edastab ettepanekud Euroopa Nõukogu liikmesriikidele, kõikidele allakirjutanutele, kõikidele konventsiooniosalistele, Euroopa Liidule ning kõikidele riikidele, keda on kutsutud käesolevale konventsioonile alla kirjutama vastavalt artiklile 75 ning kõikidele riikidele, keda kutsutud käesoleva konventsiooniga ühinema vastavalt artiklile 76.

2Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee võtab pakutud ettepaneku kaalumisele ning olles konsulteerinud konventsiooniosalistega, kes ei ole Euroopa Nõukogu liikmed, võib võtta muudatuse vastu häälteenamusega, nagu on ette nähtud Euroopa Nõukogu põhikirja artikli 20 punktis d.

3Ministrite Komitee poolt lõike 2 kohaselt vastu võetud muudatuse tekst edastatakse konventsiooniosalistele heakskiitmiseks.

4Mis tahes muudatus, mis on vastu võetud kooskõlas lõikega 2, jõustub selle kuu esimesel päeval, mis järgneb 1 kuu möödumisele päevast, mil kõik osalised on teatanud peasekretärile tema heakskiitmisest.

XII peatükk – Lõppsätted

           Artikkel 73 – Konventsiooni mõju

Konventsiooni sätted ei kahjusta siseriikliku õiguse sätteid ning siduvaid rahvusvahelisi õigusakte, mis on juba jõus või võivad jõustuda, millega isikutele antakse praegu või tulevikus rohkem õigusi naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamisel ja tõkestamisel.

           Artikkel 74 – Vaidluste lahendamine

1.Käesoleva konventsiooni sätete rakendamise või tõlgendamisega seoses tekkida võiva mis tahes vaidluse osapooled püüavad seda esmalt lahendada läbirääkimiste, lepituse või vahekohtu abil või mis tahes muul rahumeelsel viisil, mis on vastastikusel kokkuleppel heaks kiidetud.

2.    Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee võib kehtestada vaidluste lahendamise protseduurid, mida konventsiooniosalised võivad vaidluste puhul kasutada, kui nad peaksid nii kokku leppima.

           Artikkel 75 – Allakirjutamine ja jõustumine

1Käesolevale konventsioonile võivad alla kirjutada Euroopa Nõukogu liikmesriigid, selle väljatöötamisel osalenud mitteliikmesriigid ning Euroopa Liit.

2Käesolev konventsioon ratifitseeritakse ja kiidetakse heaks. Ratifitseerimis- ja heakskiitmiskirjad antakse hoiule Euroopa Nõukogu peasekretäri juurde.

3Käesolev konventsioon jõustub selle kuu esimesel päeval, mis järgneb 3 kuu möödumisele päevast, mil 10 allkirjastajat, kelle hulgas on vähemalt 8 Euroopa Nõukogu liikmesriiki, on väljendanud oma nõusolekut olla konventsiooniga seotud vastavalt lõikele 2

4Mis tahes lõikes 1 viidatud riigi või Euroopa Liidu suhtes, kes väljendab hiljem nõusolekut olla konventsiooniga seotud, jõustub käesolev konventsioon selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele päevast, mil ratifitseerimis- ja heakskiitmiskiri deponeeriti.

           Artikkel 76 – Konventsiooniga ühinemine

1    Konventsiooni jõustumise järel võib Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee pärast konventsiooniosalistega konsulteerimist ja nendelt ühehäälse nõusoleku saamist kutsuda konventsiooniga ühinema mis tahes riigi, mis ei ole Euroopa Nõukogu liige ega ole osalenud konventsiooni väljatöötamises. Komitee teeb sellekohase otsuse Euroopa Nõukogu põhikirja artikli 20 punktis d ettenähtud häälteenamuse alusel ning Ministrite Komitees osalevate konventsiooniosaliste esindajate ühehäälsel otsusel.

2     Konventsiooniga ühineva riigi suhtes jõustub konventsioon selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele ühinemiskirja hoiuleandmisest Euroopa Nõukogu peasekretärile.

           Artikkel 77 – Territoriaalne kohaldamine

1    Iga riik või Euroopa Liit võib konventsioonile alla kirjutades või selle ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andes täpsustada territooriumi või territooriumid, mille suhtes konventsiooni kohaldatakse.

2    Konventsiooniosaline võib hiljem Euroopa Nõukogu peasekretärile saadetud avaldusega laiendada konventsiooni kohaldamisala muule avalduses nimetatud territooriumile, mille rahvusvaheliste suhete eest ta vastutab või mille nimel ta on volitatud tegutsema. Sellise territooriumi suhtes jõustub konventsioon selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele sellise avalduse laekumisest peasekretärile.

3    Kahe eelmise lõike kohaselt tehtud avalduse võib selles nimetatud territooriumi suhtes tagasi võtta, teavitades sellest Euroopa Nõukogu peasekretäri. Tagasivõtmine jõustub selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele päevast, mil peasekretär on sellekohase teate kätte saanud.

       Artikkel 78 – Reservatsioonid

1    Käesoleva konventsiooni sätete osas ei saa teha reservatsioone, välja arvatud lõigetes 2 ja 3 sätestatud juhtudel.

2    Iga riik või Euroopa Liit võib käesolevale konventsioonile allakirjutamise või ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andes Euroopa Nõukogu peasekretärile saadetud avalduses öelda, et ta jätab endale õiguse mitte kohaldada või kohaldada üksnes erijuhtudel või tingimustel sätteid, mis on sõnastatud

-artikli 30 lõikes 2;

-artikli 44 lõigetes 1e, 3 ja 4;

-artikli 55 lõikes 1 seoses artikliga 35, mis puudutab väiksemaid süütegusid;

-artiklis 58 artiklite 37, 38 ja 39 osas;

-artiklis 59.

3    Iga riik või Euroopa Liit võib konventsioonile alla kirjutades või ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andes Euroopa Nõukogu peasekretärile saadetud avalduses väita, et ta jätab endale õiguse rakendada kriminaalkaristuste asemel mittekriminaalseid karistusi artiklites 33 ja 44 viidatud tegude suhtes.

4    Iga konventsiooniosaline võib reservatsiooni täielikult või osaliselt tagasi võtta, informeerides sellest Euroopa Nõukogu peasekretäri talle saadetud avalduses. Avaldus jõustub tema peasekretärile laekumise päeval.

               Artikkel 79 – Kehtivus ja reservatsioonide läbivaatamine

1    Artikli 78 lõigetes 2 ja 3 mainitud reservatsioonid kehtivad asjaomase konventsiooniosalise suhtes viis aastat alates konventsiooni jõustumise kuupäevast. Niisuguseid reservatsioone on aga võimalik samaks perioodiks pikendada.

2    Kaheksateist kuud enne reservatsiooni kehtivusaja lõppu teatab Euroopa Nõukogu peasekretär asjaomasele konventsiooniosalisele kehtivusaja lõpust. Hiljemalt kolm kuud enne kehtivusaja lõppu teatab konventsiooniosaline Euroopa Nõukogu peasekretärile oma otsusest reservatsiooni kohaldamist jätkata, seda muuta või see tagasi võtta. Asjaomase konventsiooniosalise teate puudumisel teatab Euroopa Nõukogu peasekretär konventsiooniosalisele, et vastav reservatsioon pikeneb automaatselt kuueks kuuks. Kui konventsiooniosaline ei teata enne selle perioodi lõppu oma kavatsusest reservatsiooni kohaldamist jätkata või seda muuta, siis loetakse reservatsioon lõppenuks.

3    Kui konventsiooniosaline teeb reservatsiooni vastavuses artikli 78 lõigetega 2 ja 3, esitab ta enne reservatsiooni pikendamist või juhul, kui seda nõutakse, NVPVEG-le selgituse põhjuste kohta, mis õigustavad selle edasist kohaldamist.

   Artikkel 80 – Denonsseerimine

1    Konventsiooniosaline võib konventsiooni igal ajal denonsseerida Euroopa Nõukogu peasekretärile saadetava teatega.

2    Denonsseerimine jõustub selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele päevast, mil peasekretär on teate kätte saanud.

           Artikkel 81 – Teavitamine

Euroopa Nõukogu peasekretär teeb Euroopa Nõukogu liikmesriikidele, konventsiooni väljatöötamises osalenud mitteliikmesriikidele, allakirjutanutele ning konventsiooniga ühinenud või ühinema kutsutud riikidele teatavaks iga:

aallakirjutamise;

bratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiuleandmise;

ckäesoleva konventsiooni iga jõustumise kuupäeva vastavuses artiklitega 75 ja 76;

dartikli 72 kohaselt vastu võetud muudatuse ning muudatuse jõustumise kuupäeva;

eartikli 78 kohaselt tehtud reservatsiooni või reservatsiooni tagasivõtmise;

fartikli 80 kohaselt tehtud denonsseerimise;

gkonventsiooni puudutava muu akti, teate või teadaande.

Selle kinnituseks on täievolilised esindajad konventsioonile alla kirjutanud.

Koostatud Istanbulis 11. mail 2011 inglise ja prantsuse keeles ühes eksemplaris, mõlemad tekstid on võrdselt autentsed ja antakse hoiule Euroopa Nõukogu arhiivi. Euroopa Nõukogu peasekretär edastab tõestatud koopiad kõigile Euroopa Nõukogu liikmesriikidele, konventsiooni väljatöötamises osalenud mitteliikmesriikidele, Euroopa Liidule ning konventsiooniga ühinema kutsutud riikidele.

           Lisa – Privileegid ja immuniteedid (artikkel 66)

1Käesolevat lisa kohaldatakse konventsiooni artiklis 66 nimetatud NVPVEG liikmetele ning samuti riike külastavate delegatsioonide teistele liikmetele. Lisas tähendab mõiste ”riike külastavate delegatsioonide teised liikmed” riikide sõltumatuid eksperte ning konventsiooni artikli 68 lõikes 9 nimetatud spetsialiste, Euroopa Nõukogu töötajaid ning NVPVEG-d visiitide ajal saatvaid Euroopa Nõukogu tõlke.

2NVPVEG ning riike külastavate delegatsioonide teised liikmed omavad riikide külastuste ettevalmistamise ning läbiviimise ning nende järeltegevusega seotud ülesannete täitmise ning nimetatud ülesannete täitmisega seotud reiside ajal järgmisi privileege ja immuniteete:

apuutumatus vahistamise või kinnipidamise ning isikliku pagasi arestimise suhtes ning kohtulik puutumatus ametiülesannete täitmisel sooritatud tegude ning suuliste ja kirjalike avalduste suhtes;

b.vabastus igasugustest liikumisvabaduse piirangutest elukohariigist väljasõidul ja sinna naasmisel ning sissesõidul riiki ja väljasõidul riigist, kus nad oma ülesandeid täidavad ning vabastus kohustusest registreerida end välismaalasena riigis, mida nad külastavad või millest nad oma ülesannete täitmisel läbi sõidavad.

3Ametiülesannete täitmisega seotud reisidel antakse NVPVEG liikmetele ning riike külastavate delegatsioonide teistele liikmetele tolli- ja valuutakontrollis samad õigused nagu välisriikide valitsuste esindajatele ajutise ametilähetuse puhul.

4    NVPVEG ja riike külastavate delegatsioonide teiste liikmete poolt konventsiooni täitmise hindamisega seotud dokumendid on puutumatud niivõrd, kuivõrd need on seotud NVPVEG tegevusega. NVPVEG ja riike külastavate delegatsioonide teiste liikmete ametlikku kirjavahetust või NVPVEG ja riike külastavate delegatsioonide teiste liikmete muud ametlikku infovahetust ei tohi kinni pidada ega tsenseerida.

5    Selleks, et tagada NVPVEG liikmetele ja riike külastavate delegatsioonide teistele liikmetele täieliku sõnavabadus ja täielik sõltumatus oma ametiülesannete täitmisel säilib kohtulik puutumatus nende poolt oma ametiülesannete täitmisel suuliselt või kirjalikult tehtud avalduste ja sooritatud tegude suhtes ka siis, kui asjaomased isikud enam niisuguseid ülesandeid ei täida.

6.    Privileegid ja immuniteedid antakse käesoleva lisa lõikes 1 nimetatud isikutele, et kaitsta nende sõltumatust oma ülesannete täitmisel NVPVEG huvides ning mitte nende omakasu eesmärgil. Käesoleva lisa lõikes 1 nimetatud isikute immuniteedid kaotab Euroopa Nõukogu peasekretär mis tahes juhtumil, kui ta on arvamusel, et immuniteet takistab õigusemõistmist ning kui selle äravõtmine ei kahjusta NVPVEG huve.