21.10.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 389/20

Raportöör:

Lutz RIBBE

Kaasraportöör:

Isabel CAÑO AGUILAR

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab Pariisis toimunud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgu (COP 21) otsuseid ja näeb nendes olulist pöördepunkti mõjusas kliimamuutustevastases võitluses.

1.2.

Ent seejuures on kaks suurt probleemi: ühelt poolt ei ole liikmesriikide kavatsetavad riiklikult kindlaksmääratud panused heitkoguste vähendamiseks kooskõlas Pariisi konverentsi tulemustega. Teisalt ei tunnustata – mõningatele väikestele edusammudele vaatamata – piisavalt kodanikuühiskonna tähtsust.

1.3.

Täna seisavad kodanikuühiskonna osalejad silmitsi suurte takistustega, kui nad soovivad algatada ja ellu viia kliimamuutustevastaseid meetmeid. See tuleneb eelkõige asjaolust, et poliitikakujundajad ei teadvusta endale, kui suur on kodanikuühiskonna tegevuse potentsiaal kliimamuutustevastases võitluses. Poliitikakujundajad ei tunne endiselt piisavalt huvi selle vastu, milliseid kliimamuutuste vastu võitlemise strateegiaid kodanikuühiskonna osalejad kavandavad, millised on nende vajadused ja millist toetust nad vajavad. Regulatiivsed nõuded isegi takistavad mõnikord süstemaatiliselt kodanikuühiskonna kliimameetmeid.

1.4.

Lisaks ei ole kodanikuühiskonna osalejatel liigagi tihti tegevusraamistikku, mis võimaldaks neil ellu viia alt ülespoole suunatud kliimameetmete plaane. Üks põhjus on ka see, et nad ei suuda ise oma projekte rahastada, kuigi tegelikult peaks nende käsutuses olema piisavalt investeerimisvahendeid.

1.5.

Seetõttu teeb komitee ettepaneku luua vahetuks vastuseks Pariisis vastuvõetud otsustele koalitsioon poliitikakujundajate, haldustasandi ja kodanikuühiskonna vahel. Koalitsiooni ülesanne peab olema minimeerida kodanikuühiskonna kliimameetmete ees seisvaid tõkkeid järgmiselt:

1.6.

Koalitsiooni tegevus peab toimuma erinevatel poliitilistel tasanditel. Põhimõtteliselt on eesmärk täita viis ülesannet:

1.7.

Nende viie ülesande täitmiseks on vaja struktureeritud, aga avatud dialoogi koalitsioonis, mis peab selles mõttes kujutama endast arutelufoorumit. Seetõttu on oluline, et osavõtjad peegeldaksid kodanikuühiskonna heterogeensust ja arendaksid välja avatuse, loovuse ja koostöö kultuuri. Arutelufoorumi raames tuleks tagada, et väljatöötatav poliitiline raamistik toetab tõepoolest kodanikuühiskonna kliimameetmeid.

1.8.

Et koalitsioon saaks oma ülesandeid täita, on vaja haldusalast tuge, mille abil

1.9.

Poliitikakujundajate ja kodanikuühiskonna koalitsiooni abil tuleb saavutada veel üks eesmärk, mida komitee toetab: vaja on muuta õiglaselt tööelu jätkusuutlikumaks ja selles protsessis peaksid süsteemselt osalema ametiühingud ja töötajaorganisatsioonid.

2.1.

Pariisis toimunud COP 21 tulemused kujutavad endast olulist pöördepunkti kliimaläbirääkimistes, sest see on esimene rahvusvahelise õiguse kohaselt siduv kokkulepe, mille raames eranditult kõik osalevad riigid võtavad endale kohustuse tegeleda aktiivselt ohtlikuks tunnistatud kliimamuutustega.

2.2.

Rahvusvaheline üldsus on võtnud endale ühiselt kohustuse hoida ülemaailmne temperatuuri tõus alla 2 oC – võimalusel isegi alla 1,5 oC.

2.3.

Kokkulepe sisaldab veel ühte olulist ja konkreetset tegevuseesmärki, nimelt soovitakse sajandi teises pooles saavutada ülemaailmne kasvuhoonegaaside heite neutraalsus.

2.4.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee väljendab heameelt nende tulemuste üle, (1) kuid näeb siin siiski ka kahte suurt probleemi.

2.4.1.

Esiteks ei ole liikmesriikide esitatud kavatsetavad riiklikult kindlaksmääratud panused kooskõlas konventsiooniosaliste konverentsi tulemustega: nende elluviimisel ei oleks ülemaailmne temperatuuri tõus mitte 2 oC, vaid võimaldaks sellel tõusta 2,5 oC-ni ja võib-olla koguni üle 3 oC.

2.4.2.

Teiseks ei teadvustata piisavalt kodanikuühiskonna tähtsust. Läbipaistvuse ja kaasamise osas on küll saavutatud teatud edusamme, kuid kodanikuühiskonna tegelikust rollist kliimamuutuste poliitikas ei ole veel piisavalt aru saadud: Pariisi kokkuleppe tulemuste elluviimine ja neile reaalse kuju andmine ei ole mitte konventsiooniosaliste konverentsi läbirääkijate, vaid kodanikuühiskonna ülesanne.

2.5.

Strateegiat, milles COP 21 otsuste elluviimise strateegilise partnerina kasutataks kodanikuühiskonda, ei ole aga olemas või ei ole see selgesti äratuntav. See kehtib ka Euroopa Liidu tasandi kohta. Seetõttu peab ELi kliimamuutuste poliitika saama nn kliimadiplomaatia kõrvale ka teise samba. Selle samba raames tuleb pöörata tähelepanu kodanikuühiskonna tähtsuse ja rolli mõistmisele ja tugevdamisele ning keskenduda meetmetele, mis võimaldaksid väga erinevatel kodanikuühiskonna osalejatel lihtsamini koostada ja rakendada kliimamuutusi käsitlevaid strateegiaid nende eluvaldkonnas.

2.6.

Kliimamuutuste poliitikat ei saa ega tohi ette kirjutada üksnes „ülaltpoolt“, poliitika on edukas ainult siis, kui selle aluseks on enamiku ettevõtjate, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja kodanike ulatuslik toetus ja aktiivne osalemine. Seega tuleb seda poliitikat esmajärjekorras rakendada alt ülespoole, sest muidu on see nurjumisele määratud.

2.7.

Säästva arengu ja kliimamuutuste poliitikas saavutati varem tõepoolest suuri edusamme just seetõttu, et kodanikuühiskonna esindajad – kelle hulka tuleb riigi kodanikena selgelt lugeda ka n-ö tavalised inimesed – ei piirdunud vaid poliitilistele nõuetele reageerimisega ega pidanud ennast pelgalt rakendamise vahendiks. Pigem olid just nemad muutuste eestvedajad ja aktiivsed tegutsejad, kes saavutasid seeläbi – neile antud võimaluste piires – olulisi edusamme ning avaldasid poliitilist survet. See kehtib nii tehnoloogilises kui ka majanduslikus, kuid ennekõike ühiskondlikus plaanis (mis puudutab nende tehnoloogiate ühiskondlikku omaksvõttu, eelkõige aga muutuste süvalaiendamist, st sotsiaalset õppimist ja kogukonnalt õppimist).

2.8.

Samal ajal kui näiteks senine, kliimamuutuste eest kaasvastutav energiatootmine ja -poliitika oli enamasti suunatud lõplikele energiaallikatele ning suurtele, väheste osalejatega kesksetele struktuuridele ning kodanikuühiskond toimis ainuüksi „tarbijana“, toimub keskkonnahoidlik tegutsemine tulevikus märksa detsentraliseeritumalt ning eeldab kõigi osalemist. Valmisolek selleks on kahtlemata olemas ning seda tuleb järjekindlalt kasutada ja edendada.

2.9.

Juba täna täheldatavas kodanikuühiskonna tegevuses peitub tohutu varjatud innovatsioonipotentsiaal, mis tuleneb linnade ja omavalitsusüksuste, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, suurettevõtete ja ametiühingute ning eraisikute (üksikisikud, põllumajandustootjad, ühistud, VKEd jt) mõtteviisist, mõjust ja tegevusest.

2.10.

Selline tegevus ei ole praegu väga sageli seotud mõne organisatsiooniga ja on väga selgelt projektipõhine. Sellest tulenebki kirjeldatud tegevuse eriline ühiskondlik dünaamika. Samas tähendab see ka seda, et kui algatused ebaõnnestuvad, peavad osalejad ise kandma kõik nurjumisega kaasnevad kulud. Siin ei ole küsimus vaid rahalistes riskides, sest kodanikuühiskonna tegevus nõuab raha kõrval ka motivatsiooni ja pühendumist, ja võtab aega. Seega peab see ennast ära tasuma (ja seda mitte ainult majanduslikus mõttes) ja ebaõnnestumise risk peab olema hallatav. Siin tuleb ELi ja riikliku poliitika abil luua kodanikuühiskonna tegevusele võimalikult ulatuslik ja avatud raamistik.

2.11.

Euroopa Liidus on küll juba arvukalt edukaid näiteid, mis tõestavad, kui oluline ja mõjus on kodanikuühiskonna osalemine kliimamuutustealases tegevuses, kuid neid näiteid ei koguta ega hinnata kusagil järjepidevalt. Ei toimu arutelusid selle üle, mida on võimalik nendest paljudest eri algatustest poliitiliselt õppida või millised tõkked tuleb kõrvaldada, et need algatused veel edukamaks muuta ja neid levitada, ega selle üle, millistel põhjustel need ebaõnnestuvad.

2.12.

Lisaks puuduvad stimuleerivad süsteemid, mis võimaldavad investeeritud kapitali refinantseerida. Samuti ei ole mehhanisme, millega saata soovitud signaal suurte tööstusettevõtete kõrval ka teistele valitsusvälistele osalejatele. Pigem võib praegu Euroopas märgata isegi vastupidist suundumust: asjaomaste algatuste elluviimist raskendavad sageli veelgi – või muudavad selle päris võimatuks – valed poliitilised suunised. Niisiis puudub kodanikuühiskonna osalejatel paljudel juhtudel igasugune (!) tegevusraamistik kliimakontseptsioonide koostamiseks – ja veelgi enam realiseerimiseks – neil ei ole võimalik oma ideid ellu viia. Mõnikord tuleneb see lihtsalt halduslik–õigusliku raamistiku puudulikkusest, mõnikord ei leia nad oma projektidele rahastamisvahendeid. Mõnel muul juhul osutub ületamatuks takistuseks asjaolu, et fossiilsete energiaallikate väliskulusid ei ole endiselt täiel määral hindadesse sisestatud (2) ja seega ei ole süsinikul – vastupidistele väidetele vaatamata – nö õiget hinda.

2.13.

Liiga sageli räägitakse ambitsioonika kliimamuutuste poliitika puhul „kaotajatest“ ja sama tihti jäetakse mulje, et kliimameetmed tähendavad esmajoones millestki loobumist. Loomulikult tuleb piisavalt tegeleda ja arvestada probleemidega, mida üleminek suuresti süsinikuvabale majandusele endaga kaasa toob. Samas tuleb aga vähemalt sama jõuliselt rõhutada selle positiivseid aspekte, et luua ühiskonnas muutusi toetav meelsus. Hiljemalt viimaste aastate tehnoloogilised ja majanduslikud edusammud (näiteks energia tootmine taastuvatest energiaallikatest, energia salvestamine, eelkõige aga digitaalsed rakendused, mis võimaldavad ressursse kasutada oluliselt tõhusamalt ja arukamalt) õigustavad seda meelsust.

2.14.

Euroopa tehniline ja majanduslik olukord on praegu selline, et kliima- ja säästva arengu meetmed võivad olla kasulikud kõigile. Euroopa energialiit rajaneb just sellel mõtteviisil. Selle eelduseks on, et poliitika toetab asjaomaseid algatusi või vähemasti võimaldab neid ellu viia ega püüa neid takistada sellepärast, et need seavad olemasolevad struktuurid kahtluse alla. Seda üldjuhul kergesti kättesaadavat potentsiaali kliimameetmetega seotud muudatuste ja edusammude tegemiseks ei kasutata aga kaugeltki täielikult ära.

3.1.

Me vajame uut mitmetasandilise valitsemise lähenemisviisi. Komitee teeb ettepaneku luua kodanikuühiskonna osalejate, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning riiklikul ja Euroopa tasandil vastutavate poliitiliste ja haldusstruktuuride ambitsioonikas koalitsioon.

3.2.

Koalitsioon peab:

3.3.

Nii saab koalitsioon kui mitmetasandilise valitsemise suurepärane näide aidata kaasa kogu ühiskonna kliimamuutustega seotud kohustuse edukale täitmisele.

3.4.

COP 21 eesmärgid on selged ning Euroopa Ülemkogu on esitanud kaugeleulatuva visiooni vähese CO2-heitega ressursitõhusast Euroopast. Selle kohaselt paisatakse 2050. aastal õhku 80–95 % vähem kasvuhoonegaase kui praegu. See avaldab väga olulist mõju iga Euroopa kodaniku, ettevõtte ja selle töötaja igapäevaelule.

3.5.

Komitee märkis juba oma säästva arengu teemalises ettevalmistavas arvamuses, (3) kui oluline on võtta eriti tõsiselt just neid igapäevaelu mõjutavate otsustavate poliitiliste muudatustega seotud küsimusi.

3.6.

Riskile, et säästvat arengut nähakse ohu ja mitte tulevikuvõimalusena, saab vastu astuda lihtsa sõnumiga: kliimameetmed toovad kaasa muudatusi, kuid igal ühiskonnaliikmel on võimalus kas üksi või koos teistega neid muudatusi aktiivselt kujundada ja teha seda viisil, mis toob kasu nii kliimale kui ka parandab elamistingimusi kohapeal.

3.7.

See sõnum tuleb suunata nii neile, keda vältimatud „negatiivsed“ muudatused vahetult mõjutavad (nt kogu fossiilkütuste sektor), kui ka neile ühiskonnaliikmetele, kes on valmis tegutsema ja kes võivad olla teistele eeskujuks, aidates valla päästa ja aktiveerida nende olemasoleva positiivse potentsiaali.

3.8.

Meie kodanikuühiskond on väga heterogeenne. Seda võib täheldada kliimameetmete osas: see, mis on ühele osalejale kergesti võimalik, on teise jaoks vaid vaevu elluviidav. Seda erinevust tuleb võtta tõsiselt ning seda mitmekesisust tuleb mõista ja kasutada kui võimalust.

3.9.

Põhimõtteliselt on vaja kliimamuutustealane tegevus konkreetsemaks muuta. Siin jääb vajaka ka teadmistest. On tehtud küll palju juhtumiuuringuid, kuid puudub süsteem, mis võimaldaks neid eristada näiteks osalejate kategooriate alusel. See näib vajalik seetõttu, et eri osalejate erinevad ressursid tähendavad ka täiesti erinevaid tegutsemisstrateegiaid. Näiteks võib tuua:

3.10.

Sellest näitlikust loetelust nähtub, et kodanikuühiskonna osalejate ressursid on väga erinevad, ent nende tegevuse loogika on alati ühesugune. Nad kasutavad oma sisemisi, materiaalseid, rahalisi ja ajalisi ressursse vaid juhul, kui nad näevad reaalset võimalust saada oma tegevusele vahetut vastukaja. See omakorda tähendab ka seda, et seal, kus positiivset tulemust ei ole võimalik saavutada, on oht tegevusetuseks või koguni vastuseisuks (nt uute investeerimisprojektide suhtes).

3.11.

Need näited ilmestavad ka seda, et tegutsemisstrateegiaid, mida pakuvad kogu Euroopas välja ja rakendavad peamiselt valitsusvälised osalejad, on väga palju ja need on sama mitmekesised kui kodanikuühiskond ise.

3.12.

Oleks täiesti vale, kui poliitikud näeksid kodanikuühiskonna osalejatele ülalt allapoole suunatud lähenemisviisi raames ette vaid ühe poliitiliselt määratletud rolli.

3.13.

Eelseisva muudatuse juures tuleb erilist tähelepanu pöörata sotsiaalse kindlustunde säilitamisele. Alt ülespoole suunatud kliimameetmetega mõeldakse küll seda, et üksikute osalejate eraalgatused muutuvad tähtsamaks ja annavad olulisi majanduslikke impulsse, kuid see ei tohi toimuda sotsiaalse kindlustunde arvelt.

3.14.

Seetõttu on oluline, et alt ülespoole tegutsevad kliimamuutuste vastu võitlejad jääksid solidaarse ühiskonna osaks. Teatud juhtudel tähendab see, et tuleb uuesti määratleda solidaarse ühiskonna struktuur ja see, kes millise panuse sellesse annab. See on vajalik juba ainuüksi seetõttu, kuna seni olid fossiilsete toorainete põletamine ja realiseerimine sotsiaalse heaoluriigi olulised alustalad. Sellest loobumine ja liikumine suuresti süsinikuvaba majanduse suunas ei tohi toimuda ELis saavutatud sotsiaalpoliitiliste standardite ja heaolu arvelt. Sellele peab poliitikakujundajate, haldustasandi ja kodanikuühiskonna koalitsioon erilist tähelepanu pöörama – veelgi enam – selle põhjal tuleb välja töötada täiesti uued strateegiad.

Näiteks:

3.15.

Taastuvatest energiaallikatest saab detsentraalselt energiat toota juba nii odavalt, et koos energiatõhususe meetmetega saaks see lahendada isegi (sotsiaalse) kütteostuvõimetuse probleemi. Poliitika abil tuleks aga tagada asjaomastele ettevõtmistele hea õigusraamistik ja juurdepääs investeerimiskapitalile.

3.16.

Kodanikuühiskonna tegevus kliimamuutuste vastu võitlemisel on enamasti suunatud kohalikule või piirkondlikule tasandile. Konventsiooniosaliste konverentsi läbirääkimised ja paljud poliitilised arutelud leiavad aga aset globaalsel tasandil. Põhimõte „mõtle globaalsel, tegutse kohalikul tasandil“ ei kehti aga mitte kusagil mujal paremini kui kliimamuutustega seotud tegevuses. Kodanikuühiskonna tegevuse mõju ei tohi globaalses ruumis ära kaduda. Seda peab olema võimalik tunda, kogeda ja tajuda vahetult, st tegevuse toimumispaigas.

3.17.

Euroopa poliitikat tuleb aga sellest tulenevalt ümber kujundada ja edasi arendada: näiteks Kyoto protokolli ühisrakenduse ja puhta arengu mehhanismi põhimõtetega ei ole kohalikes algatustes kuigi palju peale hakata. See on põhimõtteline probleem: kodanikuühiskonna osalejate tegevus leiab korrapäraselt aset kohalikul ja piirkondlikul tasandil, kuid selle raamtingimused pannakse peaasjalikult paika riigi või Euroopa tasandil. Komitee märgib murega, et nende tasandite vahel on lõhe.

3.18.

Kodanikuühiskonna aktiivne tegevus kliimamuutuste vastu võitlemisel kui Euroopa kliimamuutuste poliitika teine tugisammas peab avaldama konkreetset mõju kohapeal, vastasel juhul ei tegutse kodanikuühiskonna osalejad üldse.

3.19.

Tähtsat osa täidavad piirkonnad, linnad ja omavalitsusüksused. Komitee avaldab tunnustust siin juba käivitatud mitmekesistele algatustele, mis on mõeldud selle tegevuse koordineerimiseks. Nende hulka kuuluvad näiteks kliima- ja territoriaalküsimuste teemaline maailma tippkohtumine, linnapeade pakt, võrgustik ICLEI jt. Paljudel juhtudel on tegemist algatustega, millele on nüüdseks võimalik saada erinevaid riiklikke toetusi.

3.20.

Regionaalareng ja kliimat säästev energiapoliitika võiksid teineteist hästi täiendada, kui elektrit toodetaks detsentraalselt kohalike ja piirkondlike struktuuride abil, mis tähendab, et tuule, päikese ja biomassi kasutamisest saadav lisaväärtus loodaks kohapeal. Osalejate mitmekesistamine on seega mõttekas, kuid mitte üheski ELi ametlikus dokumendis ei ole seda võimalikku strateegilist seost seni piisavalt käsitletud.

3.21.

See on hea näide sellest, et Euroopa Liit ei kasuta kodanikuühiskonna potentsiaali piisavalt põhjalikult ära. Nii nähakse ka linnapeade pakti esmajoones ELi seatud eesmärkide rakendamise toetajana. Samal ajal ei hinnata piisavalt ega kasutata süstemaatiliselt pakti rolli uute poliitiliste algatuste hoogustajana.

4.1.

Koalitsiooni tegevuse keskmes on viis järgmist ülesannet.

4.1.1.

Esiteks on vaja paremini mõista, millist kliimaalast tegevust kavandavad ja soovivad eri rollides kodanikuühiskonna osalejad ellu viia.

4.1.2.

Teiseks tuleb määratleda ja kõrvaldada struktuursed probleemid ja tõkked, mis takistavad selle edukat elluviimist. Sellest tulenevalt on poliitikakujundajate ülesanne kõrvaldada bürokraatlikud tõkked ja keerulised menetlused, mis tingivad kodanikuühiskonna osalejate mittetegutsemise või raskendavad nende tegevust märkimisväärselt. Teatisega „Uued võimalused energiatarbijatele“ astus komisjon esimese sammu selles suunas (4). Sellest ei piisa aga kaugeltki muu hulgas sellepärast, et tootva tarbija mõistet tõlgendatakse liiga kitsalt (5).

4.1.3.

Kolmandaks tuleb veelgi paremini tutvustada edukaid näiteid.

4.1.4.

Neljandaks tuleb määratleda otsustavad edutingimused ja -tegurid.

4.1.5.

Viiendaks tuleb koostada poliitikaraamistik, mis aitab luua vajalikud tegutsemistingimused, et kodanikuühiskonna osalejad saaksid kavandada ja rakendada kliimamuutuste vastu võitlemise strateegiaid. Tegevusraamistiku loomist võib pidada mitmetasandilise valitsemise ülesandeks, sest Euroopa, riikliku ja piirkondliku tasandi poliitiliste otsuselangetajate ühtne arusaam on tegevusraamistiku rakendamiseks sama vajalik kui nende koordineeritud tegevus.

4.2.

Ülesannete täitmine nõuab täiendavat haldusalast tuge, et poliitikakujundajate, haldustasandi ja kodanikuühiskonna koalitsiooni arutelude aluseks võiksid olla järgmised meetmed:

4.3.

Poliitikakujundajate ja haldustasandi roll saab olema koalitsiooni tegevuse koordineerimine (vajadusel koos Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega), esile toodud takistustega tegelemine ja nende võimalikult ulatuslik kõrvaldamine või vähemalt selgete vastuste andmine küsimusele, miks nad arvavad, et teatud algatusi ei peaks ellu viima.

4.4.

Ainult juhul, kui on olemas tegevusraamistik, milles väärtustatakse kodanikuühiskonna osalejate mitmekesist rolli, tunnustatakse ressursside erinevat jaotumist, võetakse arvesse edutegureid ja luuakse positiivsed raamtingimused, leiavad kodanikuühiskonna osalejad juurdepääsu kapitalile ja teistele investeerimisvahenditele. See on jätkuvalt oluline ja praktiline probleem, mida võetakse poliitikas liiga vähe arvesse. Sest Pariisi kokkuleppel on suur rahaline mõju, mis ei piirdu kaugeltki Rohelise Kliimafondi iga-aastaste 100 miljardi USA dollari suuruste vahenditega.

4.5.

Iseäranis väikesed, kohalikud pangad ja teised võlausaldajad annavad kodanikuühiskonna kliimamuutuste vastu võitlemise algatustele laenu vaid siis, kui refinantseerimine on suhteliselt kindel. Ka selle tingimuse – kodanikuühiskonna osalejate kliimaalaste investeeringute madala riskiga refinantseerimine – peab täitma poliitiline raamistik.

4.6.

Tegevusraamistikuga tuleb luua pikaajaline planeerimis- ja investeerimiskindlus. Vajaliku kaasamise seisukohast ei ole miski kahjulikum kui pidevatest poliitilistest suunamuutustest tulenev ebakindlus.

4.7.

Kohaliku mõjuga projektidesse investeerimiseks on vajalikud alternatiivsed investeerimisviisid, mille võimalusi ja ohte saavad kodanikuühiskonna osalejad enda seisukohast ise hinnata ja juhtida – näiteks ühistu liikmena. Kui üldsus mõistab, et investeeringud jõuavad nendeni ega kao finantsasutuste ja suurinvestorite sasipuntras, võib see parandada ka inimeste kõikuma löönud usaldust finantsasutuste vastu.

4.8.

Kui on olemas stabiilne ja kindel tegevusraamistik, on muutunud majandusstruktuurides võimalik teistsugune majanduskasv. Selle nö uue majanduskasvu jaoks on sotsiaalne kapital tõenäoliselt sama oluline kui rahaline kapital. Osaliselt vähendab tööst võõrandumist tootva tarbimise käsituste arendamine, ja tööjaotuse korraldamine toimub rohkem kogukondlikes struktuurides. Sellest tulenevalt tekib tohutu potentsiaal sotsiaalseks uuendustegevuseks, mis on kaugeleulatuva kliimamuutuste poliitika seisukohalt ülioluline. Tekivad uued rollid, mida seni kirjeldatakse selliste ebatäpsete mõistetega nagu „tootvad tarbijad“, „platvormid“ ja „pakkumisi koondavad ettevõtjad“. Just tootva tarbimise käsituses võib näha otsustavat edutegurit, mille abil saavutada säästev elustiil ja jätkusuutlik majandustegevus.

4.9.

See majanduse uus vorm ei ole utoopia, see on juba praegu nähtav arvukates, eelkõige kohalikul tasandil organiseeritud kliimamuutuste algatustes ja selliselt ka eri mõõtkavades kohaldatav. Eri mõõtkavades kohaldamine, jäljendamine ja laiendamine ei ole hädavajalikud mitte ainult kaugeleulatuvate kliimaeesmärkide pärast. Eelkõige kujutavad need endast eeldust muutuste kulude vähendamiseks ning kliima- ja sotsiaalpoliitika eesmärkide vahelise konflikti ärahoidmiseks.

4.10.

Komitee rõhutab, et Pariisi kokkuleppes on sõnaselgelt välja toodud vajadus töötingimuste õiglase ümberkorraldamise järele, mida märgiti juba Limas toimunud kliimakonverentsil. Uue majandusmudeli raames tuleb luua kvaliteetseid töökohti. See on võimalik jõulise sotsiaaldialoogi ja kollektiivläbirääkimiste kaudu, milles osalevad ettevõtjad ja mida toetavad sisulised meetmed ja tegevused, näiteks töötajate täiendõppemeetmed energiasüsteemi ja majanduse ümberkujundamise raames vajalike uute oskuste omandamiseks ning meetmed sotsiaalkaitsesüsteemide tugevdamiseks. Ka selleks on vajalik soodne tegevusraamistik. Vaid siis on kodanikuühiskonna osalejatel võimalik tasakaalustada töökohtade kadumist ja konkurentsivõime vähenemist mõningates sektorites, mis on ümberkujundamise käigus vältimatu, ning tagada sotsiaalne, jätkusuutlik ja kaasav majanduskasv.