Accept Refuse

EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 52016DC0263

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE kalandus- ja vesiviljelustoodete ELi ökomärgise süsteemi variantide kohta

COM/2016/0263 final

Brüssel,18.5.2016

COM(2016) 263 final

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

kalandus- ja vesiviljelustoodete ELi ökomärgise süsteemi variantide kohta


1.Sissejuhatus

Määruse (EL) nr 1379/2013 (kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse kohta) 1 artiklis 36 on sätestatud, et komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule teostatavusaruande kalapüügi- ja vesiviljelustoodete ökomärgise süsteemi loomise võimaluste kohta.

Käesoleva aruande ettevalmistamiseks telliti uuring, et analüüsida olemasolevaid ökomärgiseid ja muid keskkonnateabe edastamise võimalusi. Seda analüüsi täiendati hiljem avaliku arutelu ning sidusrühmade vahetute küsitlustega 2 .

Aruandes kirjeldatakse konteksti, milles kalandus- ja vesiviljelussektori ökomärgised on välja kujunenud. Tutvustatakse asjaomaseid ELi ja rahvusvahelise tasandi avaliku ja erasektori algatusi vabatahtlike keskkonnaalaste väidete esitamise kohta. Kirjeldatakse ökomärgistatud toodete turu olukorda ning peamisi ökomärgistega seonduvaid probleeme. Kõige lõpuks esitatakse aruandes võimalikke meetmeid seoses kalandus- ja vesiviljelustoodete ökomärgise süsteemiga ning hinnatakse nende teostatavust.

2.Taust

Ühise kalanduspoliitika eesmärk on tagada, et kalapüük ja vesiviljelus aitaksid kaasa pikaajalisele majanduse, keskkonna ja sotsiaalsele jätkusuutlikkusele

Ökomärgis on tarbijale vabatahtliku teabe esitamise viis. Kalandus- ja vesiviljelussektor ei ole ainus valdkond, kus ökomärgiseid välja töötatakse. Viimase kahekümne aasta jooksul on mitmes valdkonnas välja töötatud avaliku ja erasektori ökomärgiste süsteeme. Metsanduse 3 ja üldise põllumajanduse 4 ökomärgiste süsteemid on ülesehituse ja nõuete poolest erinevad võrreldes kalandus- ja vesiviljelussektori süsteemidega ning ei ole standardite poolest võrreldavad. Turul esindatud peamised kalandus- ja vesiviljelustoodete ökomärgised on sarnased näiteks metsanduses kasutatavate eraalgatuslike märgistega, kuigi nende logo võib olla vähem tuntud.

Valitsuste poolne ökomärgiste süsteemide tunnustamine nendes valdkondades ei erine praegusest olukorrast kalandus- ja vesiviljelussektoris, st et nende suhtes ei kohaldata ühtegi konkreetset ELi õigusakti, kui mahepõllumajanduslik sertifitseerimine välja arvata. Tarbijale antava vabatahtliku teabe suhtes kohaldatakse üldist põhimõtet, mille tingimuseks on, et väited peavad olema selged ja kontrollitavad.

ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) määratluse kohaselt annab ökomärgis õiguse märkida tootele logo või kinnitus, mis tõendab, et see on toodetud kooskõlas loodushoiu ja jätkusuutlikkuse standarditega. Sertifitseerimist teostab kolmas isik, millega tagatakse, et tootmisprotsess vastab määratletud nõuetele. Tagamaks, et turule lastud ökomärgistatud tooted on pärit sertifitseeritud allikatest, tuleb kohaldada meetmeid, millega tagada nii toodete kui ka nende sertifitseerimise jälgitavus.

Kalandussektoris alustati ökomärgiste andmist 1990. aastatel. Kuigi mahevesiviljelus on ELis reguleeritud 5 alates 2010. aastast, võeti jätkusuutliku vesiviljeluse sertifikaadid kasutusele 2000. aastate alguses ja nende arv kasvab kiiresti. Ökomärgiste kasutamine neis kahes sektoris on erinev ja neis käsitletakse erinevaid jätkusuutlikkuse aspekte. Kui kalandussektoris pööratakse tähelepanu peamiselt kalavarude kaitsele, siis vesiviljelussektoris on peamine rõhk pööratud tootmise poolt tekitatud võimalikule kahjulikule välismõjule, nagu looduslike ökosüsteemide häirimine või veereostus.

Kalandus- ja vesiviljelustoodete ökomärgiste eripäraks on see, et enamik neist on eraalgatuslikud ja rahvusvahelised, ning riiklikud ökomärgised, mis vastavad Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni (ISO) standardis ISO 14024 tüüp I (keskkonnamärgiste ja keskkonnaalaste avalduste kohta) keskkonnamärgiste kohta kehtestatud nõuetele, praktiliselt puuduvad. 2014. aastal alustas ISO ka säästva merekalapüügi toodete sertifitseerimise miinimumnõuete standardi väljatöötamist, mis loodetakse avaldada 2017.–2018. aastal.

Viimasel ajal on hakatud ökomärgistele lisama jätkusuutlikkuse mõiste terviklikumat määratlust, mis hõlmab ka majanduslikke ja sotsiaalseid aspekte.

Ökomärgiseid kasutatakse kontekstis, kus tarbijad saavad kalandus- ja vesiviljelustoodete jätkusuutlikkuse kohta hulgaliselt sõnumeid, mille seas on tarbijasuuniseid, vabaühenduste kampaaniaid ja vabatahtlikke käitumisjuhendeid. Jätkusuutlikkust käsitleva teabe suur hulk on tekitanud vastuolusid ja segadust. See probleem paistab silma ka muudel turgudel. Seistes silmitsi mitmesuguste märgiste ja keskkonnaalaste väidete üleküllusega, on ELi tarbijal sageli raske eristada tooteid ja usaldada kättesaadavat teavet. Lisaks sellele ei pruugi toodetel olevad keskkonnaalased väited alati vastata õiguslikele nõuetele usaldusväärsuse, täpsuse ja selguse osas.  6  

3.ELi ja rahvusvahelise tasandi meetmed seoses vabatahtlike väidetega

Viimase aastakümne jooksul on Euroopa Liit teinud mitmeid algatusi, et toetada vabatahtlike väidete selgust ja usaldusväärsust, luua vahendeid, mis võimaldavad tarbijatel teha teadlikke valikuid, ja tagada tarbijakaitse kõrge taseme, edendades samal ajal tarbijate huve vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 169.

ELi õigusesse on vastu võetud sätteid, milles käsitletakse nii väidete sisu kui ka nende sertifitseerimist kolmandate isikute poolt. On läbi vaadatud kalandus- ja vesiviljelustoodetele lisatud tarbijateavet käsitlevad eeskirjad ning nende eeskirjade kohaselt on lubatud vabatahtlikult esitada keskkonnateavet, tingimusel et see on selge, üheselt mõistetav ja kontrollitav 7 . Samuti on sertifitseerimise valdkonnas kehtestatud akrediteerimisnõuded. Need nõuded sisaldavad tingimust, et üks riiklik akrediteerimisasutus peab tagama riikliku kontrolli akrediteerimisasutuste üle 8 .

Välja on töötatud ka muid algatusi suuniste andmiseks vabatahtlike väidete kohta. 2009. aastal esitati ELi lähenemisviis, 9 milles käsitleti jätkusuutlikkuse tagamise süsteeme ja ausa kaubanduse sertifikaate. Kõnealuste süsteemide puhul tõsteti koos teabe läbipaistvuse ja nõuetekohasuse rõhutamisega esile ka vabatahtliku ja valitsusvälise laadi säilitamist. Seda mitteseadusandlikku lähenemisviisi toetati teatisega põllumajandustoodete kvaliteedipoliitika kohta 10 . Lisaks võetakse keskkonnaalaste väidete kohta peetava ja mitmeid sidusrühmi hõlmava dialoogi tulemusi arvesse komisjoni juhenddokumendis, mille eesmärk on toetada ebaausate kaubandustavade direktiivi 11 rakendamist selles valdkonnas. Paralleelselt edendatakse meetodite kehtestamist olelusringi keskkonnatoime mõõtmiseks 12 ning on vastu võetud parimate tavade suunised põllumajandustoodete ja toiduainete vabatahtlike sertifitseerimissüsteemide jaoks 13 . Samuti jätkub ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitlev dialoog 14 Euroopa Komisjoni, liikmesriikide, ettevõtjate ja muude sidusrühmade vahel.

Lisaks algatab komisjon Euroopa Parlamendi palvel 2016. aastal katseprojekti kalandus- ja vesiviljelustoodete puhul esitatud vabatahtlike väidete hindamiseks. Projektis uuritakse, mil määral selliseid väiteid kalandus- ja vesiviljelustoodete puhul kasutatakse ja mil määral need vastavad asjaomastele nõuetele.

Hiljuti vastu võetud ELi ringmajanduse tegevuskavas 15 rõhutati taas, kui oluline on võimaldada tarbijatel teha teadlikke valikuid. Vabatahtlik ELi ökomärgis 16 vaadatakse kõnealuse algatuse raames läbi.

FAO on kehtestanud rahvusvaheliselt tunnustatud suunised loodusest püütud kaladest valmistatud toodete ja vesiviljelustoodete ökomärgiste kohta, 17 kusjuures EL on nende suuniste väljatöötamisel aktiivselt osalenud.

4.Ökomärgisega kalandus- ja vesiviljelustoodete turg

EL on praegu maailma suurim turg ökomärgisega kalandus- ja vesiviljelustoodete jaoks. Ökomärgisega toodete turuosa on liikmesriigiti siiski väga erinev ning see keskendub peamiselt külmutatud ja töödeldud toodetele. Peamised mereandide tarbijad (tarbimine elaniku kohta) ei ole peamised ökomärgisega toodete ostjad. Sellistes riikides nagu Prantsusmaa, Itaalia, Portugal ja Hispaania, kus tarbijad ostavad peamiselt värskeid tooteid, on ökomärgistel ja sertifikaatidel tähtsusetu roll 18 . Teisest küljest on ökomärgistega tooted turul hästi esindatud mõnes teises liikmesriigis, nt Saksamaal ja Ühendkuningriigis 19 .

Ökomärgiste arv jääb suhteliselt väikeseks võrreldes muude tarbija teavitamiseks kasutatavate vahenditega. Turuosa kasv hõlmab üksnes väheseid ökomärgiste süsteeme.

Peamised eraõiguslikud ökomärgised kuuluvad tänapäeval järgmistele organisatsioonidele: merehoolduse nõukogu (MSC), kes andis teada, et sertifitseeris 2014. aastal 8,8 miljonit tonni loodusest püütud kala (s.o 10 % kogu maailmas kaldale toodud kalast), Friend of the Sea (FoS), kelle puhul arvab FAO, et nad sertifitseerisid 2011. aastal umbes 10 miljonit tonni tooteid, GLOBALG.A.P. Aquaculture Standards, kelle kohta näitavad andmed, et nad sertifitseerisid 2013. aastal üle 2 miljoni tonni tooteid, ning vesiviljeluse kaitse nõukogu (Aquaculture Stewardship Council, ASC), kes andis teada, et sertifitseeris 2014. aastal üle 400 000 tonni tooteid. Hiljuti on ELi liikmesriikide tootjad alustanud oma toodete sertifitseerimise menetlust peamiselt kalanduses, mis annab märku uuest suundumusest ökomärgistatud toodete turul, kuna seni oli suurem osa ELis müüdud ökomärgisega toodetest imporditud.

Need süsteemid on spetsialiseerunud mõnele liikide rühmale. Näiteks MSC on peamiselt sertifitseerinud valget kala (45 % globaalsest valge kala püügist) ja pelaagilisi väikeliike, FoS on keskendunud kalajahutööstust varustavale kalapüügile, kuid on sertifitseerinud ka tuunikala, garneele ja krevette, rannakarpe ja lõhet. Vesiviljeluses on GLOBALG.A.P sertifitseerinud peamiselt pangaasiust, tilaapiat, lõhet ja krevette ning ASC on sertifitseerinud samu liike, lisaks veel karpe ja forelle. On märke, et need süsteemid on hakanud tegema koostööd ühiste kriteeriumide ja vastastikuse tunnustamise nimel.

Viimaste aastate jooksul on mõned riigid kehtestanud riiklikud ökomärgised kalandus- ja vesiviljelustoodetele. Seni ei ole eraõigusliku sertifitseerimise alternatiivina tekkinud ulatuslikku avalik-õiguslikku süsteemi. ELis võttis Prantsusmaa 2014. aastal kasutusele riikliku kalandus- ja vesiviljelustoodete ökomärgise, kuid praegu on veel liiga vara ennustada selle potentsiaalset turgu.

5.Peamised ökomärgisega seotud probleemid

Analüüside ja konsultatsioonide käigus on esile tõstetud kolm peamist probleemi seoses kalandus- ja vesiviljelustoodete praegu kehtivate ökomärgistega. Need on: a) väite usaldusväärsus, b) sõnumite paljususest tekitatud segadus ning c) turule sisenemine ja selle kulud.

(a)Usaldusväärsuse küsimus on seotud väidete paikapidavusega. Ökomärgise süsteemid kujutavad endast kõige struktureeritumat tarbijateavet keskkonnamõjude kohta. Usaldusväärsus põhineb süsteemi struktuuril, millel on oma standardid, ning sertifitseerimismenetluse läbipaistvusel.

Jaemüüjate jaoks on ülioluline, et usaldusväärsus oleks tagatud, kuna see on oluline osa nende kaubamärgi kuvandis. Seega mõjutab väite usaldusväärsus jaemüüja enda usaldusväärsust. Huvitav on see, et suur osa sertifitseeritud toodetest müüakse ilma logota, mis teeb sertifitseerimisest pigem peamiselt ettevõtjatevahelise suhte tunnuse kui tarbijate teavitamise vormi.

(b)Segadus on sageli seotud ökomärgiste arvu järsu kasvu tajumisega ja suundumusega, et ökomärgiseid ei eristata muudest ettevõtjate ja tarbijate teavitamiseks ettenähtud algatustest, nt nagu tarbijasuunised või vabaühenduste kampaaniad.

Teine võimalik segaduse allikas võib olla ökomärgiste erinev sisu ja ulatus. See võimalik segadus esineb tarneahela kõigil tasanditel. Võib juhtuda, et tootjad ei tea, millise ökomärgise jaoks sertifitseerimist taotleda, kuna see sõltub sellest, millise jaemüüja ta valib, ning iga turu eripärast. Jaemüüjad valivad omakorda sellised ökomärgised, mis annavad nende mainele kõige parema tagatise. Ja viimaks, tarbijad ei ole teadlikud, mida iga konkreetse ökomärgisega tähistatakse.

Probleem valikuga, millisele konkreetsele keskkonnaaspektile keskenduda ja kuidas oma sõnumit edasi anda, võib viia olukorrani, et on mitmeid sertifikaate ja erinevaid sõnumeid. Selle probleemi pahupool on see, et see tekitab segadust ja toob endaga kaasa lisakulud ettevõtjatele ning väidete ebausaldusväärseks pidamise.

(c)Kolmas probleem osutab turule sisenemisele ja ettevõtjate kuludele. Ökomärgise süsteemide kohase sertifitseerimisega kaasnevad auditid, kontrollkäigud ja hindamised. Lisaks sellele võivad kaasneda muud kulud, nt tasu ökomärgise logo kasutamise eest. Seega toob turule sisenemine tootjale kaasa selliseid kulusid ja halduskoormust, mis ei kajastu tingimata müügihinnas. Sertifitseerimisega seotud kulud on väiketootjate jaoks eriti olulised. Mõned ökomärgise süsteemid on kasutanud oma vahendeid teavitusprogrammide rakendamiseks ning vabaühendused toetavad aktiivselt väiketootjate sertifitseerimist.

Lisaks on sertifitseerimine muutunud tootjate ja kauplejate jaoks oluliseks, et müüa konkreetsetel turgudel, mis jääksid neile muidu suletuks.

Samal ajal annab see tootjatele võimaluse, kuidas oma tooteid eristada ja siseneda uutele turgudele.

6.Avaliku sektori asutuste võimalikud sammud

Viimase kümne aasta jooksul on ELi ja rahvusvahelisel tasandil välja töötatud keskkonnaalaseid väiteid käsitlevaid algatusi. Nagu esitatud eespool punktis 3, hõlmab see mitmete seadusandlike ja muude aktide vastuvõtmist ELis.

Teostatavuse analüüsi jaoks kaaluti ELi tegevuse kolme varianti: olemasolevate vahendite tõhus kasutamine, miinimumnõuete väljatöötamine ja nende võimalik rakendamine ning kogu liitu hõlmava ökomärgise kasutuselevõtt.

6.1. 1. variant.    Midagi ei muudeta: kehtivad õigusaktid ja olemasolevate vahendite tõhus kasutamine

Ühe võimaliku ELi meetmena kalandus- ja vesiviljelussektori toodete ökomärgise valdkonnas oleks tugevdada kontrolli olemasolevate õigusaktide üle ning täiendavalt toetada kättesaadavate vahendite rakendamist, nagu näiteks Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi (EMKF) artikli 68 kohased turundusmeetmed. Vabatahtlike väidete hindamine ja kontroll võib olla tõhus vahend usaldusväärsusesuurendamiseks. Mõlemal juhul saaksid ettevõtjad ja tarbijad kindlasti kasu.

Sõnumite paljususest tingitud segadust ei ole siiski võimalik päriselt ära hoida. Ehkki oleks võimalik kontrollida toote märgistusel esitatud väidete sisu, ei oleks võimalik kontrollida muud sellest väljapoole jäävat teavet.

Mis puutub ettevõtjate kuludesse, siis võimaldaks olemasolevate rahastamisvõimaluste tõhus kasutamine ettevõtjatel siseneda uutele turgudele, vähendades samas sertifitseerimisega seotud kulutusi. ELi tootjatel on sertifitseerimiseks võimalik saada toetust EMKFi kaudu ja arengumaade tootjatel arenguprogrammide kaudu.

Võiks uurida võimalust kaasata kalandus- ja vesiviljelustooted olemasolevasse ELi ökomärgise süsteemi, arvestades, et toiduained on juba sellega hõlmatud. Toetudes praegusele kriteeriumide väljatöötamise kogemusele, on näha, et uute kriteeriumide kehtestamiseks kulub vähemalt kolm aastat ja see nõuab ressursse. Tuleb meenutada, et mahevesiviljelus on reguleeritud ja et 2011. aastal läbiviidud analüüs ei olnud veenev toiduainete keskkonnatoimet hõlmava ELi ökomärgise kriteeriumi kehtestamise teostatavuse ja lisaväärtuse suhtes 20 .

Jäädes olemasolevate ELi õigusaktide ja vahendite juurde, oleksid lisaväärtuse, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse kriteeriumid täidetud. Teisalt võib olla vaja täiendavaid vahendeid, et kontrollida vabatahtlike väidete vastavust kehtivatele õigusaktidele.

6.2.2. variant.    ELi kehtestab miinimumnõuded

Selle variandi puhul vaadeldakse võimalust, et EL kehtestab miinimumnõuded, millele kalandus- ja vesiviljelustoodete kohta esitatud keskkonnasäästlikkuse väited peavad vastama. Loodaks sidus raamistik nende väidete sisu võrdlemiseks.

Meetmed selles valdkonnas aitaksid tõhusalt lahendada keskkonnaalaste väidete laadist tekkinud võimalikku segadust ning vähendada seega tarbijate usaldamatust. Selle variandi puhul käsitletaks ka usaldusväärsuse küsimust, kuna sertifitseerimismenetlused põhineksid kehtivatel asjakohastel nõuetel. Siiski ei laheneks probleem seoses kuludega, mida tootja peab sertifitseerimiseks tegema.

See variant tähendaks jätkusuutlikkuse standardite kehtestamist, võttes arvesse FAO suuniseid selles valdkonnas ning ühises kalanduspoliitikas juba kehtestatud näitajaid. Tuleks koostada kaks eraldi standardite kogu ELi tasandil, üks kalanduse ja teine vesiviljeluse jaoks, arvestades nende kahe tootmisviisi olemuslikke erinevusi.

Selle variandiga kaasneks põhjalik ettevalmistus ja konsulteerimine, lisaks korrapärane standardite läbivaatamine ning uute ELi õigusaktide vastuvõtmine.

Alternatiivse lähenemisviisina võiks kehtestada sertifitseerimismenetluse miinimumnõuded. Seda varianti on ELi ja rahvusvahelisel tasandil meetmete kaudu juba püütud teostada. Kehtivate õigusaktidega on tagatud sertifitseerimismenetluse kriitiliste etappide kontroll. Ökomärgise süsteemi arendamise, nõuete ja vastavate väidetega seotud üksikasjalikud soovitused on juba olemas. Parimate sertifitseerimistavade näited on dokumenteeritud ka Rahvusvahelise Sotsiaalse ja Keskkondliku Akrediteerimise ja Märgistuse Liidu (ISEAL) heade tavade koodeksites ja FAO suunistes ning need integreeritakse ISO käimasolevasse töösse.

Teise võimaluse kohaselt esitaks komisjon soovitusi ja parimaid tavasid. Selline muu kui seadusandlik algatus võiks hõlmata rahvusvahelisi soovitusi ökomärgistamise kohta kalanduse ja vesiviljeluse valdkonnas ning hõlmata ka sarnaseid lähenemisviise toidu ja toiduks mittekasutatavate toodete keskkonnaalaste väidete valdkonnas. See võiks suurendada läbipaistvust ja lihtsustada ökomärgise süsteemide, tarneahelas osalevate ettevõtjate ja avaliku sektori asutuste ühist arusaamist. Selle variandiga kaasneksid samasugused konsultatsioonid ja ettevalmistused nagu eelmise variandi puhul, kuid vaja ei oleks õigusakte.

6.3.3. variant. Kogu liitu hõlmava ökomärgise süsteemi loomine

Kogu liitu hõlmava eraldiseisva vabatahtliku kalandus- ja vesiviljelustoodete ökomärgise süsteemi loomiseks oleks vaja määratleda nõuded. Lisaks tuleks koos uue süsteemi edendamise meetmetega välja arendada ka läbivaatamis-, sertifitseerimis-, märgistamis- ja vaidluste lahendamise kord. Süsteem peaks hõlmama nii kalandust kui ka vesiviljelust ning samuti kõiki ELis müüdavaid kalandus- ja vesiviljelustooteid, olenemata nende päritolust. Viimane on selle sektori puhul eriti oluline, arvestades et EL impordib 65 % tarbitavast kalast ja oluline osa sellest on pärit arengumaadest.

Meetmete võtmine selles valdkonnas võib aidata suurendada ökomärgiste usaldusväärsust, kuna kogu liitu hõlmav süsteem võib aidata karmistada norme ja tõhustada sertifitseerimist. Avalik-õigusliku ökomärgise olemasolu turul võib ka vähendada segadust seoses keskkonnaalaste väidete sisuga. Siiski ei ole selge, kas sellel on mingit mõju muud liiki keskkonnateabele, mida tarbijale antakse, ega see, kuhu see sobituks turul, kus on juba mitmeid tunnustatud ökomärgiseid. Ettevõtjatel oleks võimalik sertifitseerimiskulusid seoses logo kasutamisega säästa, kuna logo oleks avalik-õiguslik, kuid toodete sertifitseerimisega seotud kulud ei pruugi olulisel määral muutuda.

Kogu liitu hõlmava süsteemi loomine ei peataks ökomärgiste kiiret levikut ning veel ühe märgise turuletoomine võib segadust veelgi suurendada. Eelkõige võib see kahjustada mahetoodete logo. Teisest küljest võib konkreetselt kalandus- ja vesiviljelustoodete jaoks loodud avalik-õigusliku ökomärgise olemasolu suurendada praegu tootjatele kättesaadavat valikut ja vähendada seda riski, et eraõiguslikud ökomärgised muutuvad liiga domineerivaks.

Selle variandi puhul oleks vaja vastu võtta uus õigusakt ja eraldada vahendeid süsteemi haldamiseks. Kogu liitu hõlmava konkreetselt kalandus- ja vesiviljelustoodete jaoks ette nähtud avalik-õigusliku ökomärgise väljaarendamise kulud oleksid võrreldavad kuludega, mida tehti mahetoodete sertifitseerimise ja ELi ökomärgise kehtestamisel, ning need kulud on võrreldes teiste variantidega märkimisväärsed.

7.Kokkuvõte

Kalandus- ja vesiviljelustoodete ökomärgised on viimase kümnendi jooksul üha olulisemaks muutunud. Ökomärgisega toodete kogus on nüüdseks märkimisväärne, kuid need hõlmavad vaid mõnd ELi turgu ja toodet. Samal ajal on EL vastu võtnud mitmeid õigusakte ja käivitanud algatusi tarbijakaitse edendamiseks ning keskkonnateabe esitamise reguleerimiseks. Üldine analüüs koos teiste sektoritega on näidanud, et kalandus- ja vesiviljelustoodete ökomärgistel puudub oluline eripära.

Ökomärgised kalandus- ja vesiviljelussektoris teenivad mitut eesmärki. Esiteks annavad need jaemüüjatele tagatise, et nad müüvad jätkusuutlikke tooteid. Jaemüüjad kasutavad seda tagatist, et rõhutada jätkusuutlikkuse aspekte tarbijate teavitamise kampaaniates ning oma kaubamärgi kaitsmiseks. Lisaks annavad nad tarbijale teavet toote jätkusuutlikkuse kohta. Samuti võimaldavad ökomärgised turul tooteid eristada ja aitavad tarbijatel valikuid teha.

Tarbijate rollist räägitakse palju ja sageli eeldatakse, et on olemas nõudlus ökomärgise järgi, kuid tegelikult on kriitiline seos hoopis tarnija ja jaemüüja vahel. Ökomärgised võivad aidata ära hoida palju suurema jaemüüjate poolse sertifitseerimise leviku või ise-sertifitseerimise.

Käesolevas aruandes on rõhutatud mitmeid ökomärgisega seotud probleeme. Esiteks, väidete usaldusväärsus on seotud range sertifitseerimismenetlusega. Samuti tekitab segadust ökomärgiste arvu järsu kasvu tajumine ja see, et paralleelselt kasutatakse muid teavitamisvahendeid, ning samuti ökomärgiste sisu ja ulatuse erinevus. Lisaks võivad sertifitseerimisega seotud kulud olla tootjate jaoks suured, kuigi ökomärgistega toodete müük võib aidata pääseda uutele turgudele.

Käesolevas aruandes on analüüsitud kolme avaliku sektori asutuste meetmete varianti ja on näidatud nende variantide mõju seoses ELi lisandväärtuse, kulude, subsidiaarsuse ja proportsionaalsusega.

Esimene variant – seadusandlikke muudatusi ei tehta, olemasolevaid vahendeid kasutatakse väidete usaldusväärsuse käsitlemisel tõhusalt, kuid sõnumite paljususest tekitatud segane olukord ei paraneks, kuna ei kontrollitaks tarbijatele suunatud teavet, mis jääb väljapoole kehtivaid ELi õigusakte. Tootjate sertifitseerimiskulusid saaks vähendada riiklike vahendite kasutamisega.

Selle variandi puhul oleksid täidetud lisandväärtuse, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse kriteeriumid, kuna see põhineks juba vastuvõetud õigusaktidel. Teisest küljest võib olla vaja täiendavaid vahendeid, et tugevdada kontrolli toidu märgistusel esitatud vabatahtliku teabe üle.

Teine variant – jätkusuutlikkuse ja sertifitseerimismenetluse miinimumnõuete kehtestamisega vähendataks võimalikku segadust ja suurendatakse usaldusväärsust. Sellega kaasneks põhjalik ettevalmistustöö ja uue õigusakti või soovituse vastuvõtmine ELi tasandil. Teise võimalusena võiks sarnaste eesmärkide saavutamiseks toetada rahvusvaheliselt väljatöötatavaid standardeid.

Kolmas variant – kogu liitu hõlmav kalandus- ja vesiviljelustoodete eraldiseisev ökomärgise süsteem võib suurendada ökomärgiste usaldusväärsust, luues stiimuleid ja kehtestades tõhusa avaliku kontrolli. Samuti saaks vähendada keskkonnaalaste väidete sisust põhjustatud segadust, kuigi ei ole kindel, kas teistsuguse keskkonnateabe esitamisel oleks tarbijatele mingit mõju. Sertifitseerimiskulusid saaks vähendada ainult vähesel määral.

Kogu liitu hõlmava süsteemi kehtestamiseks oleks vaja vastu võtta uus õigusakt. Arvestades, et ökomärgisega tooted on liikmesriikide turgudel väga erineval määral levinud ja riiklike ökomärgiste süsteemide rakendamine on alles algusjärgus, võib ELi tasandi meetme subsidiaarsuse vaatepunktist vaidlustada. Samamoodi võib ELi meetme lisandväärtuse ja kõnealuse variandi proportsionaalsusega seoses tekitada küsimusi asjaolu, et turutõrkeid on võimatu ette näha. Selle variandiga seotud kulud on teise kahe variandiga võrreldes märkimisväärsed.

Eeldatakse, et ühise kalanduspoliitikaga saavutatakse jätkusuutlikkusega seoses tulemusi hiljemalt 2020. aastaks ning sellega väheneb osaliselt vajadus jätkusuutlikkust edendava avalik-õigusliku märgise järele. Lisaks võib ELi kahetine roll keskkonna jätkusuutlikkuse edendamisel ühise kalanduspoliitika ning jätkusuutlikkuse hindamise kriteeriumide kehtestamise kaudu põhjustada kooskõlaküsimusi.

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1379/2013, kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1184/2006 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 104/2000 (ELT L 354, 28.12.2013, lk 1–21).
(2) http://ec.europa.eu/dgs/maritimeaffairs_fisheries/consultations/eco-label/index_en.htm
(3) Näiteks metsahoolekogu (Forest Stewardship Council, FSC) või metsade sertifitseerimissüsteemide toetusprogramm (Programme for the Endorsement of Forest Certification, PEFC).
(4) Näiteks õiglane kaubandus või sertifitseerimiskava „Roundtable on Sustainable Palm Oil” (RSPO).
(5) Komisjoni 5. augusti 2009. aasta määrus (EÜ) nr 710/2009, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 889/2008 (millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 834/2007 üksikasjalikud rakenduseeskirjad) seoses mahepõllumajanduslike vesiviljelusloomade ja merevetikate tootmise üksikasjalike eeskirjade kehtestamisega, ELT L 204, 6.8.2009, lk 15–33.
(6) http://ec.europa.eu/consumers/consumer_evidence/market_studies/environmental_claims/index_en.htm Tarbijaturu uuring keskkonnaalaste väidete kohta toiduks mittekasutatavate toodete puhul:
(7) Kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse määruse artiklid 39(1) ja 39(4).
(8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuli 2008. aasta määrus (EÜ) nr 765/2008, millega sätestatakse akrediteerimise ja turujärelevalve nõuded seoses toodete turustamisega ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 339/93 , ELT L 218, 13.8.2008, lk 30–47.
(9) Komisjoni teatis „Säästva arengu toetamine: ausa kaubanduse ja valitsusväliste organisatsioonide kaubandusliku jätkusuutlikkuse tagamise kavade roll”, KOM(2009) 215, 5.5.2009.
(10) Komisjoni teatis põllumajandustoodete kvaliteedipoliitika kohta, KOM(2009) 234, 28.5.2009.
(11) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv), (EMPs kohaldatav tekst), ELT L 149, 11.6.2005, lk 22–39.
(12)   Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule: „Keskkonnasäästlike toodete ühtse turu väljakujundamine. Parem teavitamine toodete ja organisatsioonide keskkonnatoimest”, COM/2013/0196 Ühes 26st käimasolevast toote keskkonnajalajälje pilootprojektist käsitletakse kalandus- ja vesiviljelustooteid.
(13) Komisjoni teatis: „ELi suunised põllumajandustoodete ja toiduainete vabatahtliku sertifitseerimise süsteemide parimate tavade kohta”, KOM 2010/C 341/04.
(14)   Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: ELi uuendatud strateegia aastateks 2011–2014 ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas ”, KOM/2011/0681.
(15) Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: „ELi ringmajanduse loomise tegevuskava”, COM/2015/0614.
(16) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2014. aasta määrus (EL) nr 66/2010 ökomärgise kohta, ELT L 27, 30.1.2010, lk 1–19.
(17) FAO Guidelines for the Eco labelling of Fish and Fishery Products from Marine Capture Fisheries, 1. versioon, 2009; Guidelines for the Eco labelling of Fish and Fishery Products from Inland Capture Fisheries, 2011; Technical guidelines on aquaculture certification, 2011. FAO on arutanud ka raamseaduse eelnõu siseveekogudest ja merest püütud kaladest valmistatud toodangule ökomärgise andmise süsteemide hindamiseks.
(18) Merehoolduse nõukogu (Marine Stewardship Council, MSC) väitel on ökomärgisega toodete turuosa alla ühe protsendi.
(19) MSC väitel on Austrias, Belgias, Taanis, Saksamaal, Rootsis, Madalmaades ja Ühendkuningriigis ökomärgisega toodete turuosa üle 35 %.
(20)
Top