10.3.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 75/97

Raportöör:

José Antonio MORENO DÍAZ

Kaasraportöör:

Cristian PÎRVULESCU

1.1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab vajalikuks Euroopa ühise varjupaigasüsteemi õiglase, tõhusa ja tulemusliku reformi elluviimist ning tõeliselt ühtse menetluse loomist, mis oleks usaldusväärne, paindlik ja tõhus ning parandaks kohaseid ja seaduslikke Euroopa Liitu sisenemise viise, võttes aluseks tagakiusamise all kannatavate inimeste inimõiguste austamise põhimõtte.

1.1.2.

Samuti tuleb meeles pidada, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 2 sätestatakse selgelt, et EL „rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine. Need on liikmesriikide ühised väärtused ühiskonnas, kus valitsevad pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus.“

1.1.3.

Lisaks sätestatakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 78, et EL arendab välja varjupaiga ühise poliitika. Sel eesmärgil tuleks teha ettepanek tõelise ühise ja kõigile liikmesriikidele kohustusliku süsteemi kohta, mis ühtlustaks kõik riiklikud õigusaktid, või kui see ei õnnestu, kehtestaks selle asemel vähemalt ühise süsteemi varjupaigaküsimusi käsitlevate otsuste vastastikuseks tunnustamiseks kõigi ELi liikmesriikide vahel. See teeks võimalikuks tõelise Euroopa ühtse varjupaigasüsteemi, ilma milleta ei ole võimalik vältida nn teisest rännet, mis tähendab, et rahvusvahelist kaitset taotlevad inimesed otsivad riike, mis pakuvad ELis parimaid tingimusi.

1.1.4.

Oluline on rõhutada, et ELi 28 liikmesriigi kogurahvastik on umbes 510 miljonit inimest ja Euroopa Komisjoni 2015. aasta sügisel tehtud ettepanekud asustada ümber 160 000 rahvusvahelist kaitset taotlevat inimest moodustavad umbes 0,03 % ELi kogurahvastikust – kolmandad riigid on võtnud vastu miljoneid rahvusvahelist kaitset taotlevaid inimesi.

1.1.5.

Igal juhul on komiteel hea meel süsteemis tehtud paranduste üle, näiteks menetlusele juurdepääsuga seonduvate õiguste ja kohustuste selgitamine, haavatavuse mõiste asendamine erivajaduste mõistega ning samuti selged kriteeriumid selle hindamiseks, alaealistele ulatuslikumate tagatiste kehtestamine ning perekonna mõiste laiendamine.

1.1.6.

Komitee väljendab muret põhiõiguste piiramise pärast, sh piirangute seadmine vabale liikumisele ja alaealiste õigusele saada haridust, piiril saatjata alaealistele menetluse kohaldamine, turvaliste riikide mõiste analüüsimisel juhtumipõhise käsitluse võimalik puudumine, hilisemate taotluste ja kiirendatud menetluste puhul tagatiste vähendamine, kaitseseisundite automaatne läbivaatamine ning vastuvõtutingimuste piirangute näol karistava lähenemisviisi kasutamine.

1.1.7.

Komitee soovitab ühtlustada kaitseseisundid, kõrvalda erinevused pagulasseisundi ja täiendava kaitse seisundi vahel seoses elamisloa kestuse, seisundi uuendamise ja täiendava kaitse saajate piirangutega sotsiaalabi saamisel.

1.2.1.

Komitee soovitab hõlmata riigisiseste põgenemise alternatiivide hindamisse ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti kriteeriumid, teisisõnu teha asjakohasuse ja otstarbekuse analüüs, välistades riigipoolse tagakiusamise puhul sõnaselgelt artikli 8 kohaldamise.

1.2.2.

Tõendamiskohustus peaks olema jagatud taotleja ja menetleva ametiasutuse vahel, nagu on sätestatud Euroopa Liidu Kohtu praktikas, säilitades menetleva ametiasutuse kohustuse teha taotlejaga aktiivset koostööd.

1.2.3.

Komitee soovitab pagulasseisundit välistavate põhjuste ja nende tingimuste kohaldamise piirava laadi hindamisele lisada proportsionaalsuse hindamise, jättes välja miinimumnõuete määruse artikli 12 lõike 6, et vältida välistavate tingimuste automaatset kohaldamist, võtmata arvesse taotleja tausta.

1.2.4.

Rahvusvahelise kaitse seisundite läbivaatamise menetlustes tuleks tagada juhtumipõhine analüüs, võttes arvesse konkreetseid asjaolusid ja andes menetluslikke tagatisi nendes menetlustes, mida ei saa automaatselt kohaldada.

1.2.5.

Mis puutub pagulasseisundi läbivaatamisse, siis iga uue menetlusega lisatakse halduskoormust ja kaalutlusõigust. Kui ühes riigis on suur arv pagulasi, võib haldusteenistustele langeda kergesti ülekoormus ning nad võivad teha rutakaid ja võimalik, et meelevaldseid otsuseid. Seega on vaja, et asjaomastel ametiasutustel oleks nõuetekohane personal ja ettevalmistus, et teha kontrollimisi ja pagulasseisundi läbivaatamist.

1.2.6.

Vaja on eristada kaitseseisundi lõppemist, välistamist, äravõtmist, selle uuendamisest keeldumist ja lõpetamist, vältides korduvat tegevust ja segadust seoses iga juhtumi aluseks olevate faktiliste asjaoludega, sh nende kohaldamist piiravad kriteeriumid.

1.2.7.

Liikmesriigis rahvusvahelise kaitse saanud isikute vaba liikumise piirang tuleks kaotada põhjusel, et see on vastuolus Genfi konventsiooni artikliga 26.

1.2.8.

Miinimumnõuete määrusest (millega muudetakse direktiivi pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta) tuleks jätta välja artikkel 44, mille kohaselt tuleb taasalustada viieaastast liikmesriigis elamise perioodi arvutamist, kui isik leitakse ebaseaduslikult väljaspool liikmesriiki, kes talle kaitse andis, kuna see on vastuolus 2015. aasta mais vastu võetud Euroopa rände tegevuskava eesmärgiga.

1.3.1.

Komitee tuletab meelde, et määruste vormis eeskirjade kehtestamine ei tohi viia kaitsenõuete vähenemiseni tingituna piiravate kvalifitseerumise kriteeriumide kehtestamisest ning õiguste ja menetluslike tagatiste piiramisest.

1.3.2.

Komitee soovitab kaotada turvalise kolmanda riigi, esimese varjupaigariigi ja turvalise päritoluriigi mõistete ja tähtaja vähendamise automaatse kohaldamise ning soovitab tagada edasikaebamise automaatse peatava toime.

1.3.3.

Suurendada tuleks juhtumipõhise hindamise tagatisi tulenevalt proportsionaalsuse, vajaduse ja erandlike asjaolude tingimustest vabaduse piiramise või kinnipidamise juhtudel.

1.3.4.

Suurendada tuleks tagatisi halduskorras kinnipidamise korral, kehtestades selged kinnipidamise tähtajad ja rakendades seda ainult erandjuhtudel.

1.3.5.

Kaotada tasuta õigusabi õiguse välistamine taotluste puhul, mida peetakse põhjendamatuks, või korduvate taotluste puhul, mis ei sisalda uusi andmeid või tõendeid, kuna see rikub inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 13 sätestatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile.

1.3.6.

Kehtestada kiirendatud menetluse, piiripunktide ja korduvate taotluste puhul samad menetluslikud tagatised nagu tavapärase menetluse puhul.

1.3.7.

Enne tegelikku taotluse esitamist tuleks taotlejale anda aega puhkamiseks ja taastumiseks.

1.4.1.

Kasutusele on vaja võtta positiivsetele stiimulitele tuginev lähenemisviis, et hoida ära teisest rännet, selle asemel et kasutada karistavat lähenemisviisi vastuvõtutingimuste väljaarvamise, vähendamise, tagasivõtmise või asendamise jne näol. See on eriti ebaproportsionaalne taotlejate puhul, kes ei taotle rahvusvahelist kaitset esimeses riigis, kuhu ebaseaduslikult siseneti või kus seaduslikult viibiti.

1.4.2.

Sama õiguslikku vahendit tuleks kasutada vastuvõtutingimuste, menetluste ja kvalifitseerumise kriteeriumide reguleerimiseks, et vältida erinevusi omavahel seotud sätete vahetul kohaldamisel.

1.4.3.

Selliste määratlemata õigusmõistete, nagu „inimväärne elatustase“ või „põgenemise oht“ kasutamist tuleks piirata või need kõrvaldada, arvestades nendega seonduvaid tõsiseid tagajärgi ja liikmesriikide kaalutlusõigust määratluskriteeriumide kehtestamisel.

1.4.4.

Kooskõlas Dublini määruse ettepanekuga peaksid olema hõlmatud muud pereliikmed, nagu õed-vennad ja teised sugulased.

1.4.5.

Turvalistest päritoluriikidest pärit taotlejatele ei tohiks keelata juurdepääsu tööturule, kuna see tähendaks kodakondsuse alusel diskrimineerimist.

1.4.6.

Kaotada on vaja tööturule, sotsiaalkindlustusele ja sotsiaalabile juurdepääsu õigusele seatud tingimused.

1.4.7.

Samuti on vaja alaealistele tagada absoluutne õigus haridusele samadel tingimustel nagu õigus tervisele.

2.1.

Komitee toetab varjupaigamenetluste, taotluste heakskiitmise ja kaitse nõuete edasist ühtlustamist ELi tasandil. Liikmesriikide vahel on suured erinevused kasutatavate menetluste, heakskiidetud varjupaigataotluste arvu, pakutava kaitse sisu ning rahvusvahelise kaitse taotlejate ja saajate vastuvõtutingimuste osas.

2.2.

Liikmesriigid on mitmesugustel põhjustel töötanud välja konkreetsed ametkondlikud varjupaigamenetlused. See soodustab teisest rännet ning seab ohtu taotlejate võrdse kohtlemise liidu territooriumil. Liikmesriikidevahelised erinevused võivad märkimisväärselt mõjutada põhiõiguste kaitset, sh inimväärikuse kaitset, era- ja perekonnaelu austamist, sõna- ja teabevabadust, õigust haridusele, kutsevabadust, tööturule juurdepääsu õigust, ettevõtlusvabadust, varjupaigaõigust, diskrimineerimiskeeldu, lapse õigusi, sotsiaalkindlustust ja sotsiaalabi ning tervishoidu, nagu on määratletud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas.

2.3.

Komitee toetab päritolu- ja transiidiriikide olukorda käsitleva teabe saamise, korrastamise ja levitamise süsteemi arendamist Euroopa Liidu Varjupaigaameti egiidi all. See kujutab endast alust rahvusvahelise kaitse andmise otsuste tõeliseks ühtlustamiseks. Küll aga on ebaselge, mil määral võtavad riikide ametiasutused esitatud teavet arvesse ja kuidas tagada, et nad seda teevad. Et vältida tõsiselt lahknevaid otsuseid, peaks süsteem lihtsalt ja selgelt ära näitama, milliseid riike peetakse ebaturvaliseks.

2.4.

Määruse ettepaneku artikli 7 (mis käsitleb kaitse pakkujaid) puhul on tähtis õigesti hinnata eraõiguslike isikute ja rahvusvaheliste organisatsioonide suutlikkust kaitset pakkuda. Nappide ressursside ja õiguskindlusetuse tõttu on nimetatuil väga raske tagada kindlat ja pikaajalist kaitset, eriti kodusõja või jõulise valitsusepoolse represseerimise olukorras.

2.5.

Võimalik riigisisene kaitse, mida taotleja võib saada, on oluline tegur kaitse andmise üle otsustamisel. Asjaomased asutused peavad arvesse võtma kõiki riske, mida riigisisene ümberasumine võib üksikisikute turvalisusele kaasa tuua. Turvaline territoorium võib mitmesugustel põhjustel – sõjaline kaotus, välisabi ja -sekkumine, sabotaaž ning terrorirünnakud – kiiresti ebaturvaliseks muutuda. Kuigi määruse ettepaneku artiklis 8 määratletakse selgelt, mida tähendab mõiste „turvaline“ – sh turvaline reisimine ja kaitse kättesaadavus –, on Euroopa riiklikel ametiasutustel vabadus tõlgendada olemasolevaid andmeid ja fakte.

2.6.

Tagakiusamise määratlus artiklis 9 on terviklik ning tuleneb pagulasseisundi konventsiooni (Genfi konventsiooni) artikli 1 punktist A. Nimetatud artikli ning tagakiusamise põhjuseid käsitleva artikli 10 ja tagakiusajaid või suure tõsise kahju põhjustajaid käsitleva artikli 6 tõlgendamisel peaks võtma arvesse nii riigiasutuste kui ka mitteriiklike osaliste toime pandud tagakiusamisi. Poliitiline represseerimine ja riigisisene sõjapidamine on näidanud, et vägivallaakte viivad täide mitmesugused poolsõjaväelised ja omakaitserühmitused, keda kaitsevad riigiasutused, kusjuures viimased tavaliselt eitavad oma seotust.

2.7.

Komitee on pikka aega pooldanud pagulastele ja täiendava kaitse saajatele pakutava kaitse sisu ühtlustamist (1). Kaitse sisuline pool on olnud üks peamisi liidusisese teisese rände käivitajaid. Ent komitee on otsustavalt toetanud seda, et ühtlustamise eesmärgiks seatakse kõrgeim kaitsetase, mitte miinimumtase. Komisjoni ettepanek sisaldab mitut positiivset sammu selles suunas.

2.8.

Selgitamist vajavad teabe esitamise, elamislubade ja reisidokumentidega seonduvad aspektid. Väärib märkimist, et tööturule juurdepääs on muudetud selgemaks ja tõstetud on kaitse taset, näiteks töötingimuste, ühinemisvabaduse ning tööalastele koolitusvõimalustele juurdepääsu valdkonnas, mille puhul rahvusvahelise kaitse saajatel on samad õigused nagu liikmesriikide kodanikel. Sama kehtib ka kvalifikatsioonide tunnustamise, sotsiaalkindlustuse, sotsiaalabi ning tervishoiu puhul.

2.9.

Eduka integratsiooni võtmeelemendid on juurdepääs integratsioonimeetmetele, nagu keelekursused, kodanikuõppe ja integratsiooniprogrammid ning kutseõpe. Integratsiooni hõlbustavad meetmed on igati tervitatavad ja neid tuleks edendada.

2.10.

Ent integratsioonimeetmetes osalemise muutmine juurdepääsu eeltingimuseks muudele teenustele, nagu sotsiaalabi (vt artiklit 34), võib osutuda probleemseks ning selle nõude sõnastus tuleks hoolikalt läbi mõelda. Osalemise soodustamiseks peavad integratsioonimeetmed olema kergesti kättesaadavad ja kasulikud. Rahvusvahelise kaitse saajad võidakse kõrvale jätta integratsioonimeetmetest ja ka teenustest, mille eeldus on osalemine integratsioonimeetmetes, nagu näiteks keelekursused, haridus ja tööhõive.

3.1.

Komitee tunneb heameelt ettepaneku ja selle kavandatud eesmärgi üle kehtestada tõeliselt ühtne rahvusvahelise kaitse menetlus, mis on tulemuslik, õiglane ja tasakaalustatud. Vahendi valik – kõikides liikmesriikides otseselt kohaldatav määrus – on vajalik, et saavutada suurem ühtlustamise määr ning ühtsus varjupaigamenetluste tulemustes kõigis liikmesriikides. Komitee peab määrust sammuks õiges suunas, milleks on liikmesriikidevahelise teisese rände piiramine ja sedakaudu solidaarsuse põhimõtte rakendamise hõlbustamine.

3.2.

Menetlused peavad olema selged ja tagama prognoositavuse. Kuuekuulise tähtaja säilitamine taotlejatele menetlusega ühinemiseks ning taotluste läbivaatamise lõpuleviimiseks nii haldus- kui ka kohtutasandil on mõistlik.

3.3.

Erandite osas vajavad selgitamist põhjendamatute ja vastuvõetamatute nõuete määratlused.

3.4.

Komitee toetab täielikult Euroopa Liidu Varjupaigaameti abipakkumist liikmesriikidele, kellele laekub korraga ebaproportsionaalselt suur arv taotlusi.

3.5.

Komitee toetab menetluslike tagatiste kehtestamist taotlejate õiguste kaitsmiseks. See on valdkond, kus komitee seisukoht on olnud alati selge. Kõik liikmesriikidesse jõudnud taotlejad on haavatavas olukorras, peaaegu kõik neist on läbinud pikki vahemaid, kogenud raskusi ja ohte. Kohanemiseks ja ametiasutustega koostöö tegemiseks tuleb ületada keelelised, kultuurilised ja psühholoogilised barjäärid. Kuigi uued kavandatud menetlused on selgemad, on nende rakendajad ikkagi liikmesriikide ametiasutused. Kui ametiasutustel on raskusi uute menetluste raames töötamisega, tuleb kindlaks määrata vajaliku abi ja toetuse viisid.

3.6.

Mis puutub kavatsusse ühtlustada turvalisi riike käsitlevaid eeskirju, siis toetab komitee üldiselt järkjärgulist liikumist täieliku ühtlustamise poole ning liikmesriikide turvaliste riikide nimekirjade asendamist Euroopa nimekirjade või liidu tasandi nimetustega viie aasta jooksul alates määruse jõustumisest (2).

3.7.

Edasikaebamismenetluse osas kehtestatakse Euroopa Komisjoni ettepanekus õigus tõhusale õiguskaitsevahendile, mis sisaldab selgeid tähtaegu ja automaatset peatavat toimet, välja arvatud keeldumise korral kiirendatud menetlustes, esimesse varjupaigariiki mittelubamise ja korduva taotluse, taotluse otsese või kaudse tagasivõtmise ning varasemat edasikaebamist käsitlevate otsuste korral.

3.8.

Kaitse tagamise perioodi pikkusel on otsene mõju integratsiooni väljavaadetele. See periood peaks olema piisavalt pikk, et motiveerida rahvusvahelist kaitset saavaid isikuid, ametkondi ja tööandjaid.

4.1.

Komitee on olnud rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtmise tingimuste ühtlustamise aktiivne toetaja mitte üksnes seepärast, et vähendada kaitse saajate riikidevahelist teisest rännet, vaid eelkõige selleks, et parandada eduka integratsiooni võimalusi ja põhiõiguste täielikku kaitset.

4.2.

Komitee tervitab nõuet, et liikmesriikidel peavad olemas olema erandolukorra plaanid taotlejate nõuetekohase vastuvõtu tagamiseks olukordades, kus taotlejate arv on ebaproportsionaalselt suur.

4.3.

Komitee toetab täielikult komisjoni seatud eesmärki parandada taotlejate toimetulekut ja integratsioonivõimalusi. See eesmärk on kooskõlas komitee seisukohaga, mis pooldas kiiremat juurdepääsu tööturule ning ka juurdepääsu teenustele ja programmidele, mis soodustavad integratsiooni (nt keeleoskus). Seepärast on tööturule juurdepääsu maksimaalse tähtaja lühendamine üheksalt kuult kuuele kuule alates taotluse esitamisest samm õiges suunas.