28.4.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 140/22

1.

Viimastel aastatel on keskkonnasäästlikkuse mõiste omandanud poliitilises otsustusprotsessis järjest nähtavama positsiooni, kuna keskkonnaprobleemid on muutunud laiaulatuslikuks ja kõikehõlmavaks. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegias „Euroopa 2020” peetakse otsustavalt tähtsaks üleminekut keskkonnasäästlikule, vähese CO2-heitega ja ressursitõhusale majandusmudelile.

2.

Üks kõnealuse kahe teatise kesksetest teemadest on nn keskkonnahoidliku majanduse käsitus, mida kirjeldatakse kui mudelit, mille puhul „kindlustatakse kasv ja areng, hoitakse inimeste tervist ja heaolu, pakutakse korralikke töökohti, vähendatakse ebavõrdsust, investeeritakse elurikkusse, sealhulgas sellest tingitud ökosüsteemi teenustesse (looduskapitali) ning kaitstakse seda nii selle enese väärtuse kui ka selle olulise panuse tõttu inimeste heaolusse ja majanduslikku õitsengusse” (1).

3.

Üleminek keskkonnahoidlikule majandusele mõjutab vahetult nii eraettevõtjate konkurentsivõimet kui ka kogu Euroopa majandust. Ressursid vähenevad. Tarbimine kasvab järjest enamates valdkondades, mistõttu on keskkonna taluvus ammendumas. Õigeaegne üleminek keskkonnahoidlikule majandusele ELis ei ole mitte üksnes soovitav, vaid ka vältimatu konkurentsivõime ja heaolu säilitamiseks ja suurendamiseks võimalikult lühikese aja jooksul.

4.

toetab komisjoni teatisi VKEde keskkonnahoidliku tegevuskava ja keskkonnasäästliku tööhõive algatuse kohta;

5.

jagab komisjoni mõlemas teatises väljendatud seisukohta, et edukas üleminek keskkonnahoidlikule majandusele on Euroopa Liidu praeguse ja tulevase konkurentsivõime seisukohalt otsustava tähtsusega;

6.

rõhutab avaliku sektori ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste keskset rolli keskkonnahoidlikule majandusele ülemineku lihtsustamisel. Haldusasutused peavad lisaks keskkonnasäästlikule majandusele ülemineku soodustamisele olema ise eeskuju ja mõõdupuu oma projektide, programmide, õigusnormide ja hangete elluviimisel ning töökohtade loomisel uues, keskkonnasäästliku majanduse paradigmas;

7.

on seisukohal, et ülimalt tähtis on jätkata VKEde keskkonnahoidliku konkurentsivõime edendamist, parandades juurdepääsu rahastamisele, andes rohkem teavet, lihtsustades õigusakte, vähendades halduskoormust ja tugevdades keskkonnahoidlikku ettevõtluskultuuri;

8.

toetab keskkonnasäästliku tööhõive algatuse eesmärki innustada tööhõive- ja keskkonnapoliitikas koostööd, et edendada üleminekut konkurentsivõimelisele, keskkonnahoidlikule ja ressursitõhusale majandusele;

9.

rõhutab, et oskuste küsimus on eriti oluline noorte jaoks, kes kannatavad endiselt 22 % ületava, jalustrabavalt kõrge töötuse määra all ja keda tuleks paremini ette valmistada tulevasteks töökohtadeks üldiselt ja eriti keskkonnasäästlikeks töökohtadeks;

10.

jagab komisjoni seisukohta, et haridus- ja koolituskavad ning kutsekvalifikatsioonid tuleb läbi vaadata ja neid ajakohastada, et hõlbustada üleminekut keskkonnahoidlikule majandusele;

11.

juhib tähelepanu asjaolule, et ettevõtjad erinevad üksteisest märkimisväärselt: mõned neist juba pakuvad keskkonnahoidlikke tooteid ja teenuseid, samas kui traditsioonilisemaid tooteid ja teenuseid pakkuvad ettevõtjad võivad samuti kasu saada, näiteks keskkonnasäästlikumate energiaallikate ja toorainete kasutamise kaudu;

12.

on seisukohal, et keskkonnaalaseid väljakutseid tuleks näha nii võimaluse kui ka ohuna eraettevõtjate, nende töötajate, tööturgude ja ELi jaoks;

13.

leiab, et põhimõisteid, arve ja keskkonnahoidliku majanduse lähtepunkti tuleks selgitada ja määratleda selliselt, et mõisted ja arvud oleksid ühiselt kokkulepitud, sidusad ja üheselt mõistetavad;

14.

leiab, et edukas üleminek keskkonnahoidlikule majandusele on otsustavalt tähtis Euroopa Liidu praegusele ja tulevasele konkurentsivõimele ja seetõttu on järjepidevus mõistete kasutamisel äärmiselt oluline;

15.

rõhutab keskkonnahoidlikule majandusele ülemineku piirkondlikku mõõdet ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võtmerolli haridus- ja taristuküsimustes, kohalike ettevõtjate toetamisel ja tööhõiveteenuste loomisel. Komitee juhib seejuures tähelepanu juba olemasolevatele keskkonnahoidlikele algatustele kohalikul tasandil, mis võivad olla eeskujuks Euroopa Liidu teistele piirkondadele;

16.

toonitab lisaks kohaliku tasandi olude ja väljakutsete mitmekesisust ja palub arvesse võtta piirkondade erinevaid tingimusi majanduse keskkonnahoidlikumaks muutmisel;

17.

rõhutab, et keskkonnasäästliku majanduse edul on viis võtmeelementi: 1) vähendamine – kogu energiakasutust tuleb terviklikult vähendada, 2) puhta energia kasutamine – vältimaks välissõltuvust, vähendamaks heidet ja loomaks töökohti, 3) tõhusus – tooraineid ja energiat tuleb tõhusamalt kasutada toote või teenuse kogu väärtusahela vältel, 4) võrgustike loomine ja parimate tavade levitamine. Liikmesriikide ja sektorite kogemuste vahetus annab võimaluse suurendada keskkonnahoidlike toodete ja teenuste pakkumist ka Euroopa Liidu välistel turgudel, 5) rahastamise kättesaadavus – väga oluline on tagada rahastamise kättesaadavus ja halduskoormuse vähendamine. Rahastamise taotlemine peab olema lihtne, arusaadav ja kasulik ka muu äritegevuse seisukohalt;

18.

rõhutab, et hindamise hetkel valitsevad ELi siseturul eri piirkondade ja liimesriikide ressursitõhususe osas märkimisväärsed erinevused. Komitee kutsub üles tegema jõupingutusi ressursitõhususe suurendamiseks parimate tavade ja ebaõnnestunud kogemuste tutvustamise kaudu;

19.

rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, eeskätt omavalitsusüksuste tähtsust eelmises punktis viidatud meetmete elluviimisel, uurides võimalust rahastada neid praeguses ühenduse raamistikus;

20.

on seisukohal, et ressursitõhususe parandamist tuleb arvesse võtta väärtusahela kõigis etappides – see aitaks otsustavalt vähendada toorainevajadust. Väärtusahelale tuginevat lähenemisviisi tuleks arvesse võtta nii avaliku kui ka erasektori tegevuses;

21.

leiab, et keskkonnahoidlikus tegevuskavas tuleks keskenduda Euroopa tasandi meetmetele, mille eesmärk on sobitada kokku ja tõhustada olemasolevaid keskkonnasäästlikke algatusi, millega toetatakse VKEsid riiklikul ja piirkondlikul tasandil;

22.

tunnustab rõhu asetamist taastuvenergiale ja biokütustele, mille osas on ELil piisavalt teavet, oskusi ja tehnoloogiat ja nõuab takistuste kõrvaldamist arendamise teelt, et oleks võimalik luua palju kvaliteetseid keskkonnasäästlikke töökohti ning edendada kõnealuse valdkonna teadus- ja arendustegevust ja innovatsiooni;

23.

toonitab keskkonnahoidliku mõtteviisi tähtsust ja juba olemasoleva ELi päritolumärgistuse ulatuslikumat levitamist kõigi liikmesriikide territooriumil;

24.

kiidab heaks Euroopa Komisjoni eesmärgi luua 2015. aastal Euroopa ressursitõhususe tippkeskus ja kaasata see partnerlusvõrgustikku kõigis Euroopa piirkondades, ent kutsub komisjoni üles selgitama, kes on selle tippkeskuse partnerid ja mille alusel neid valitakse;

25.

toonitab lisaks, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused tuleb sellesse protsessi kaasata, kuna neil on võimalik kõige paremini mõista kohaliku ja piirkondliku tasandi eritingimusi ja väljakutseid ning hinnata, kes on kõige olulisemad kohapealsed sidusrühmad. Sellega seoses tuleks edendada kaardistamisprotsessi, et teha kindlaks iga piirkonna konkreetne potentsiaal abistada kohalikke osalejaid investeerimisklastrite kindlaksmääramisel, füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemist soodustavate meetmete võtmisel ja keskkonnahoidliku majanduse eri aspekte käsitlevate koolitus- ja spetsialiseerumiskursuste elluviimisel;

26.

peab vajalikuks määratleda eesmärgid, et edendada keskkonnahoidlikku tootekujundust. Samuti kutsub komitee majandustegevuses osalejaid üles võtma suurema vastutuse keskkonnahoidlike toodete paremal kujundamisel;

27.

rõhutab, et majanduse keskkonnahoidlikumaks muutmisel vajalikud eriteadmised ja -oskused peaksid põhiküsimuste käsitlemisel olema eri liikmesriikides kõigile kättesaadavad. Samuti tuleb kohalikul tasandil tagada oskuste piisav tase;

28.

innustab tegema jõupingutusi elukestva õppe põhimõtte ulatuslikumaks levitamiseks. Keskne tegur on uue teabe haldamine, kuna keskkonnahoidlik majandus eeldab muutusi ja läbipaistvat tegevust väärtusahela protsessi kõigis osades;

29.

toonitab, et hetkel ei ole töö ja oskused piisavas vastavuses ning süsteem muutub aeglaselt. Komisjoni ESCO projekt on hea näide katsest viia tööandjad kokku töötajatega, kellel on tööks sobivad oskused. Töö ja oskuste vastavust käsitlevate täiendavate ettepanekute osas viitab komitee oma arvamusele teemal „Muutusteks ja restruktureerimiseks valmisolekut käsitlev ELi kvaliteediraamistik (2);

30.

rõhutab, et keskkonnahoidlik majandus toob kaasa ülemineku vähese CO2-heitega ringmajandusele, mis loob uusi ja innovaatilisi töökohti. See tähendab, et vanad töökohad asendatakse uutega ja tööülesanded tuleb uuesti määratleda;

31.

kutsub üles toetama ulatuslikumat koostööd ametiasutuste, VKEde, ühenduste ja haridusasutuste vahel, sest uut tüüpi teabe käsitlemine eeldab meetmete ja rahastamisvahendite paremat suunamist ja kooskõlastamist;

32.

rõhutab teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse tähtsust keskkonnahoidliku majanduse rakendamise stimuleerimise vahendina, edendades praeguseid ELi vahendeid ja edendades ülikoolide, VKEde ja muude kohaliku ja piirkondliku tasandi asutuste osaluse kaudu, kooskõlastades need teadmiste võtmeelemendid (haridus, teadusuuringud ja uuendustegevus) sünergia loomiseks, sh nt klastrite või avatud uuendustegevuse platvormide kaudu, teadmiste jagamiseks ja vastastikuseks teadmiste vahetamiseks;

33.

kutsub üles kaasama kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi täielikult kooskõlastusmeetmetesse, võttes arvesse nende märkimisväärseid eksperditeadmisi ja pädevusi asjaomases valdkonnas. Juba praegu on häid näiteid sellest, kuidas kohalike ja piirkondlike omavalitsuste partnerlusprojektide kaudu on ettevõtjatele ja ühendustele korraldatud energiaalast nõustamist, mis hõlmab toetuste ja rahastamisvõimaluste selgitamist, individuaalsete meetmete soovitusi, seadmete ja teenuste pakkujate kaardistamist ning abi hankemenetluste koostamisel;

34.

jagab komisjoni seisukohta, et haridus- ja koolituskavad ning kutsekvalifikatsioonid tuleb läbi vaadata ja neid ajakohastada tihedas koostöös liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, et neis oleks võimalik arvesse võtta ja hõlbustada üleminekut keskkonnahoidlikule majandusele. Komitee teeb ettepaneku, et kõikidesse haridus- ja koolituskavadesse lisataks vähemalt üks kõnealust teemat käsitlev moodul. Lisaks tuleks uurida, kuidas jälgitakse koolituse mõju, kuna vajalik on pikaajaline jälgimine nii kõrgemal kui ka madalamal tasandil;

35.

väljendab muret seoses keskkonnahoidlikku majandust ja oskusteavet puudutava koolituse piisavuse, prognoositavuse ja tasemega eri liikmesriikides. On väga oluline, et liikmesriikides koostatakse koolitusprogramme, mis hõlmaksid nii keskkonnaalast, juriidilist kui ka ettevõtlusalast oskusteavet. Oskusteabe puhul tuleb silmas pidada, et ka ametnike teadmised ja oskused ei oleks puudulikud;

36.

rõhutab, et uute oskuste küsimus on eriti oluline noorte jaoks, keda tuleks paremini ette valmistada tulevasteks töökohtadeks ja eriti keskkonnasäästlikeks töökohtadeks;

37.

toonitab vajadust laiema perspektiivi ja pikaajaliste mõjude arvestamise järele, et keskkonnaalaseid oskusi oleks võimalik kombineerida tugeva ettevõtlusalase oskusteabega. Keskkonda ja ettevõtlust soosivat mõtteviisi tuleks edasi anda juba koolis, kuna uued ametid eeldavad nii loodusteaduste alaseid kui ka tehnilisi ja matemaatilisi oskusi. Sellisele teadlikkuse tõstmisele tuleb pöörata erilist tähelepanu täiskasvanuhariduse programmides;

38.

on mures seepärast, et vaid üksikud Euroopa VKEd on teadlikud tõhusama ressursikasutuse võimalustest ja konkreetsetest majanduslikest eelistest, mida selle teadmise kasutamine neile võib anda;

39.

teeb ettepaneku, et maksualase pädevusega kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ning riigi tasandi ametiasutused võtaksid kasutusele positiivse diskrimineerimise mehhanismid, muu hulgas maksude ja lõivude vähendamise ning riigihangete ja maksusoodustuste kasutamise kaudu, soosimaks selliseid ettevõtjaid, kes sotsiaalse vastutuse kriteeriumide raames rakendavad keskkonnahoidliku majanduse põhimõtteid ja käsitusi;

40.

kutsub üles kohandama teavet koolitus- ja rahastamisvõimalustest eri sektorite VKEdele, kuna nad ei pruugi tingimata teadvustada vajadust keskkonnahoidliku majandusega seotud koolituse järele;

41.

kutsub üles looma stiimuleid oskuste täiendamiseks, kuna see on vajalik uute teadmiste ja oskusteabe hankimiseks. Kõiki ringlussevõetavaid materjale tuleks osata ulatuslikumalt kasutada, luua neist uusi ja innovaatilisi materjale ning hallata nendega seotud eeskirju ja nõudeid;

42.

märgib, et viie aasta jooksul on tooreainekulud kasvanud 75 % Euroopa Liidu VKEdest ja ettevõtjate konkurentsivõime säilitamiseks on kiiresti vaja uusi meetodeid katsetavaid meetmeid ning nende süstemaatilist levitamist;

43.

teeb ettepaneku, et eri sektorid peaksid otsima täiendavaid võimalusi ulatuslikumaks koostööks ning uurima võimalusi üksteise teenuste osutamise alaste oskuste, toodete või nende osade kasutamiseks. See pakub ärivõimalusi ennekõike väikeettevõtjatele, kes võiksid võrgustikke luues moodustada suuremaid üksusi. Tuleks koguda näiteid ja levitada liikmesriikides parimaid tavasid;

44.

innustab uurima kõiki neid võimalusi, mille abil saaksid VKEd juhtida kasutatud ja ülejäävad toorained tagasi oma tootmisse ja väärtusahelatesse või isegi teise ettevõtja toodangu osaks. Selle näide on kohalikele oludele kohandatud suletud ringlusega energialahendus, kus jäätmeid, kaotatud energiat, soojust, toitaineid ja süsinikdioksiidi kasutatakse ja võetakse ringlusse energia- ja toiduainete tootmiseks;

45.

märgib vajadust edendada ettevõtluskoostööd mahetoidu tootmise ja teiste potentsiaalselt seotud sektorite vahel: gastronoomia, toitlustus, maaturism, taluturism, loodusturism, säästvate ja/või käsitöönduslike pakendite tootmine, säästev ehitus, toiduainete väiketootmine jne;

46.

kutsub üles suunama ELi kodanikele säästvat arengut käsitlevaid teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, kus rõhutatakse igaühe võimalusi isiklikult mõjutada jäätmete kogust ja nende käitlemist;

47.

meenutab, et ELi heitkoguste vähendamise eesmärkide saavutamisel on otsustav osa kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel. Hea näide on Soome projekt „Kohti hiilineutraalia kuntaa” (CO2-neutraalse omavalitsusüksuse suunas), mille eesmärk on kohustada kohalikke osalejaid – omavalitsusüksust, elanikke ja äriringkonda – vähendama kasvuhoonegaaside heiteid. Projekti raames otsitakse uusi innovaatilisi ja piirkonna tööhõivet toetavaid lahendusi, mis põhinevad kohalike loodusvarade säästval kasutamisel ja energiatõhususe suurendamisel;

48.

innustab arendama ühistarbimise ja teenustemajanduse käsitusi, kus traditsioonilise omandamise asemel võivad tarbijad osta toote teenusena ja tagastada selle olelusringi lõpus korduskasutuse eesmärgil tootjale;

49.

soovitab arendada välja paremad arvutusmeetodid, mille abil oleks võimalik usaldusväärsemalt mõõta energia tarbimist;

50.

mõistab, et keskkonnasäästlikult toodetud ja äriliselt edukate toodete väljatöötamine eeldab märkimisväärset majanduslikku panust nii tootearendusse kui ka tootearenduse tulemusel sündinud toodete ja teenuste turuletoomisse ja registreerimisse. Tulevikus peavad õigusaktid võimaldama uute innovaatiliste toodete kiiret väljaarendamist, mitte seda takistama või piirama;

51.

soovitab edendada keskkonnajuhtimissüsteemide, eelkõige Euroopa süsteemi EMAS kasutust, et hõlmata keskkonnahoidlikkus ettevõtete otsustusprotsessi, muutes seeläbi ettevõtete toimimise tõhusamaks ja andes üldsusele paremat teavet nende keskkonnatoimest;

52.

jagab komisjoni seisukohta, mille kohaselt võiksid liikmesriigid samuti alandada tööjõukulusid, kasutades ELi heitkogustega kauplemise süsteemi oksjonitulusid, ent rõhutab, et heitkogustega kauplemise süsteem selle praegusel kujul ei ole täielikult tõhus;

53.

suhtub positiivselt asjaolusse, et algatuses rõhutatakse ettevõtluse edendamist, ja kordab oma seisukohta, et Euroopa peaks tutvustama noortele ettevõtlust kui reaalset ja paljulubavat tulevast karjäärivõimalust;

54.

leiab, et keskkonnahoidliku majanduse kõrval nähakse sotsiaalset ettevõtlust kui ühte väärtuslikku alternatiivi traditsioonilisele äritegevusele nii kasumit taotlevas kui ka mittetaotlevas vormis. Komitee tervitab sellega seoses komisjoni soovi hõlbustada sotsiaalsete ettevõtete juurdepääsu rahastamisele;

55.

on seisukohal, et äriühingud võiksid innovatsiooni kasutades ning tooteid, tootmist ja ärimudeleid ümber kujundades vähendada kalli primaartoorme kasutamist ja jäätmete tootmist;

56.

leiab, et Euroopa keskkonnahoidliku majanduse ühtse sertifitseerimissüsteemi loomine oleks kasulik eelkõige äriringkondadele. Pikas perspektiivis tähendaks see prognoositavust ja õiguskindlust, kuna mitmesugustele õiguslikele konfliktiolukordadele oleks eelnevalt olemas õiguslik tõlgendus;

57.

tõdeb, et toorained, vesi ja energia moodustavad 50 % ettevõtjate kõigist tootmiskuludest (3), nii et sellise liigse mõju vähendamine ettevõtete kuludele, vaadates läbi tootmis-, transpordi- ja energia jaotussüsteemi, ning igasugune ressursi- ja energiatõhususe suurendamine võiks anda märkimisväärset säästu. See on veelgi ajakohasem viimastel aastatel aset leidnud energia- ja paljude toorainete kulude tõusu tõttu;

58.

soovitab sihipäraselt teavitada kohaliku ja piirkondliku tasandi osalejaid Euroopa rahastamisallikatest, pakutavatest võimalustest programmiperioodil 2014–2020, et nende abil toetada VKEde keskkonnahoidlikumaks muutmist. Näitena võib nimetada Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi, programmi LIFE, looduskapitali rahastamisvahendit, energiatõhususe erasektoripoolset rahastamist, programme COSME ja „Horisont 2020”;

59.

tõstatab küsimuse liikumise kohta keskkonnamaksude ja -lõivude kui keskkonnaalase kaasvastutuse edendamise vahendi suunas, mis komisjoni arvamuse kohaselt on majanduskasvule vähem kahjulikud ning ühelt poolt parandavad keskkonnaga seotud tulemuslikkust ja teiselt poolt suurendavad tööhõivet. Keskkonnamakse katsetavad liikmesriigid võiksid jagada oma kogemusi laiemalt ja muud liikmesriigid võiksid seda lähenemisviisi järgida;

60.

juhib tähelepanu sellele, et komisjon ja liikmesriigid on välja töötanud asjakohased näitajad ja töövahendid, et saada põhjalikumat teavet ELi, liikmesriikide ja piirkondade tööturgude kohta. Mõju saavutamiseks peaksid liikmesriigid rakendamisel ja andmete edastamisel kasutama ühtlustatud ELi mooduleid;

61.

kordab oma tähelepanekut selle kohta, et ettevõtlust soosiv keskkond eeldab ametiasutuste investeeringuid kvaliteetsesse taristusse muu hulgas transpordi ja digitaaltehnoloogia valdkonnas ning et nad vajavad selle saavutamiseks toetust Euroopa Liidult;

62.

mõistab, et VKEdel jääb puudu teabest, võrgustikest ja IT oskustest ja seetõttu on neil keeruline kasutada võimalusi, mida jäätmetekke vältimine ning toodete, toorainete ja jäätmete korduskasutamine eri väärtusahelate osana pakub;

63.

rõhutab, et suured esialgsed investeerimiskulud võivad veelgi vähendada huvi ressursside korduskasutamise ja ringlussevõtuga seotud äritegevuse vastu, kuna VKEd peavad hindama tegevust äriliselt elujõuliseks. Seetõttu tuleb nende mõjude vähendamiseks võtta maksu- ja õigusmeetmeid ning muid toetusmeetmeid;

64.

on seisukohal, et keskkonnasäästlike standardite mis säästavad elurikkust ning edendavad kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise meetmeid, ulatuslikum kasutuselevõtt ja nende levitamine liikmesriikide territooriumil on vajalik ja tarbijaid tuleb sellest korrapäraselt teavitada;

65.

tunnistab, et VKEd peaksid kogu oma tegevuses järgima ELi tasandi keskkonnahoidliku majanduse standardites kokkuvõetud põhimõtteid, ent lisaks on kriitilise tähtsusega saada lõpptoodete kasutajad, st tarbijad, ostma keskkonnahoidlikuks tunnistatud tooteid;

66.

tõdeb, et ümbertootmist, parandamist, hooldamist, ringlussevõttu ja ökodisaini hõlmav keskkonnasäästlikum väärtusahel võiks luua paljudele VKEdele märkimisväärseid ärivõimalusi, ent seadusandlikud, institutsioonilised, tehnilised ja kultuurilised tõkked takistavad VKEsid neid kasutamast ja need tõkked tuleks kaotada. Juhul kui see ei ole võimalik, tuleks leida viise nende ületamiseks.