5.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 170/55

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kiidab teatist, kuna see annab sidusa panuse finantsteenuste reformi, mille eesmärk on taastada selle esmatähtsa sektori hea toimimine ja stabiilsus ning piirata süsteemseid riske.

1.2

Komitee leiab, et finantsturgude uued eeskirjad aitavad parandada majanduse seisu, ja rõhutab oma sügavat veendumust, et jätkusuutliku majanduskasvu ja tööhõive ning ELi siseturu lõpuleviimise eeldused on finantssektori stabiilsus ja reformide edukus.

1.3

Komitee leiab, et juba võetud ja edaspidiseid meetmeid kirjeldav tegevuskava on samm õiges suunas, ning tunnistab juba tehtud edusamme, kuid juhib samas tähelepanu sellele, et mitmes valdkonnas tuleb tegutseda kiiremini ja viia pooleliolevad seadusandlikud algatused lõpule.

Viie prioriteetse tegevusvaldkonna (1) kohta teeb komitee järgmised märkused.

1.4

Arvestades, et finantsteenuste reformis on äärmiselt tähtis käsitleda arbitraaži küsimust (2), siis tervitab komitee pakutud meetmete üksikasjalikku paketti (3) ja eelkõige pangandussektori usaldatavusnõuete raamistiku tugevdamist, et piirata negatiivsete mõjude ülekandumise ja arbitraaži riski.

1.5

Komitee tunnustab püüdeid suurendada läbipaistvust ja eelkõige erimeetmeid, mille eesmärk on luua ELis varipanganduse järelevalveraamistik, arendada Euroopa turu infrastruktuuri määruse (EMIR) (4) kohaldamisalasse kuuluvate toodete keskset teabehoidlat, vaadata läbi finantsinstrumentide turgude direktiiv, (5) rakendada juriidilise isiku ülemaailmset tunnust (Legal Entity Identifier – LEI) ja muuta väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingud läbipaistvamaks.

1.6

Komitee tunnistab, et on tehtud edusamme, et tugevdada börsivälise kapitali reguleerivat raamistikku, millest kõige parem meede on suurendada likviidsust ja stabiilsust, eelkõige nende rahaturufondide puhul, mis asuvad või mida müüakse Euroopas.

1.7

Komitee leiab, et väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingutega seotud riskide vähendamise valdkonnas on teatises esitatud vaid üldist laadi konstateeringuid, mis peegeldavad küll reaalsust, kuid ei ole praeguse kriitilise olukorra kõrgusel. Komitee soovitab kiirendada tempot ja täpsustada meetmeid, eelkõige vabalt võõrandatavaid väärtpabereid käsitlevate õigusaktide osas, sest väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingutel, kuid peamiselt väärtpaberite tagasiostulepingutel ja laenutehingutel on olnud finantssektoris toimunud ülelaenamises väga oluline roll.

1.8

Samamoodi märgib komitee, et on viivitatud varipanganduse üle teostatava järelevalve tugevdamise keskse küsimuse lahendamisega, mistõttu ta soovitab teha selleks rohkem jõupingutusi. See on valdkond, mille puhul on teatises välja toodud vaid mõned probleemid ja nimetatud vaid ühte edaspidist meedet: Euroopa Finantsjärelevalve Süsteemi läbivaatamine, mille komisjon teostab 2013. aastal.

1.9

Arvestades, et kodanikud on maksumaksjate, töötajate, hoiustajate või tarbijatena tahtmatult finants- ja majanduskriisi peamised ohvrid, siis soovitab komitee tugevdada nende kaitset käsitlevaid seadusandlikke algatusi läbipaistvuse, asjakohase teabe, finantssektori sotsiaalse vastutuse ning tarbijate ja väikeinvestorite kaitsega. Lisaks sellele tuletab komitee meelde asjakohaseid märkusi, mida ta tegi kodanikuühiskonna kaasamise kohta finantsturgude reguleerimisse (6).

1.10

Komitee peab oluliseks komisjoni teatises tehtud märkust, et varipanganduse sektorit ei tuleks käsitleda üksnes selle tekitatavate riskide seisukohast, vaid see on ka reaalmajandusele alternatiivne lisarahastamiskanal, mis võib olla reaalmajandusele kasulik.

2.1

Varipangandust on määratletud kui „krediidivahendussüsteemi, mis hõlmab tavapärase pangandussüsteemi väliseid üksusi ja tegevusalasid” (7). See toetub kahele omavahel seotud sambale. Esimene hõlmab üksuseid, mis on seotud peamiselt selliste tegevusaladega nagu hoiuselaadsete rahastamisvahendite vastuvõtmine, lõpptähtaja või likviidsuse ümberkujundamine, krediidiriski ülekandmine või otsese või kaudse finantsvõimenduse kasutamine, samas kui tegevusalad, mis on mittepangast finantseerimisasutustele potentsiaalselt oluline rahastamisallikas, hõlmavad väärtpaberistamist ning väärtpaberite laenu- ja tagasiostutehinguid (repotehingud).

2.2

Need eriotstarbelised majandusüksused on väärtpaberistamisvahendid, näiteks varaga tagatud kommertsväärtpaberi emitendid, eriotstarbelised investeerimisvahendid ja muud eriotstarbelised varakogumid, rahaturufondid ning muud tüüpi investeerimisfondid ja -tooted, millel on hoiuselaadsed omadused ning mis on haavatavad investeeringute massilisest (paanilisest) tagasivõtmisest, krediiti andvad või finantsvõimendusega investeerimisfondid, sh börsil kaubeldavad fondid, finantsettevõtted ja väärtpaberiüksused, mis annavad reguleerimata krediiti või krediidigarantiisid või tegelevad likviidsuse või lõpptähtaja ümberkujundamisega, nagu pangad, või kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kes annavad välja või garanteerivad krediiditooteid.

2.3

Varipangandusega hakati tegelema Suurbritannias 1980ndatel toimunud finantssüsteemi dereguleerimise ajal ja seejärel laienes see 1990ndatel Ameerika Ühendriikidesse ja mujale (8). Selles protsessis oli oluline roll esimestel Baseli kokkulepetel, kuna nendega jäeti spekulatiivne tegevus bilansist välja ning hakati pankade bilanssi rangelt reguleerima (9).

2.4

Eeskirjade ja sätete tühistamine ja paindlikumaks muutmine (10) võimaldas finantsasutustel laiendada oma tegevust uutesse valdkondadesse ja keerulistesse finantsmudelitesse. Samal ajal avaldas suure kasumi teenimise lubadus kõikjal maailmas mõju miljonitele inimestele, kellel oli vähe teadmisi varipanganduse toodetest ja toimimisest.

2.5

2007. aastal otsustas G20 võtta mitmeid õiguslikke meetmeid, et tagada finantssüsteemi turvalisus ja jätkusuutlikkus, samal ajal kui tõsise sotsiaalse ja majandusliku mõjuga 2008. aasta kriis tõi esile varipangandusega seotud riskid ja puudused (õiguslikud lüngad, ebapiisav järelevalve, turgude läbipaistmatus või liiga keerulised tooted), rõhutades samas finantsstabiilsuse nõukogu (FSB) rolli.

2.6

Euroopa Liidul on G20 ja FSB raames tehtud rahvusvahelistes jõupingutustes väga tähtis osa. Samuti rõhutab komitee märkimisväärseid edusamme, mida EL on teinud finantssüsteemi reformi tegevuskavas sätestatud kohustuste täitmisel ja uue järelevalvestruktuuri loomisel. Paljud reformid on juba õigusaktidega sätestatud, näiteks seoses börsiväliste tuletisinstrumentidega, kui nimetada vaid ühte.

2.7

FSB 2011. aasta oktoobri aruandes, mis on esimene rahvusvaheline algatus, millega püütakse varipangandust laiaulatuslikult käsitleda, keskendutakse järgmisele: i) varipanganduse kontrolli ja reguleerimise põhimõtete kindlaksmääramine; ii) süsteemsete riskide tuvastamine ja hindamine; iii) õiguslike meetmete kohaldamisala kindlakstegemine viie tegevussuunise järgi (11). Samas avaldas komisjon rohelise raamatu, milles keskendutakse varipanganduse potentsiaalsetele riskidele ELis ja sellele, kuidas neid probleeme õiguslike sätetega lahendada.

3.1

Teatises tutvustatakse kõigepealt kahes valdkonnas juba võetud meetmeid. Finantsüksusi puudutavates meetmetes keskendutakse pankade ja kindlustusandjate suhtes varipangandussektoriga seotud tegevuse puhul kohaldatavate nõuete karmistamisele ning alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate jaoks ühtlustatud raamistiku koostamisele. Turu usaldusväärsuse meetmetes keskendutakse aga riski ülekandmise vahenditele, väärtpaberistamise korra tugevdamisele ja reitinguagentuuride tugevdatud raamistikule.

3.2

Samuti sätestab komisjon teatises viis prioriteetset tegevusvaldkonda, kus ta kavatseb võtta täiendavaid meetmeid:

3.2.1

Varipangandussüsteemi läbipaistvusega seoses täiendatakse usaldusväärsete andmete kogumiseks ja jagamiseks tehtud jõupingutusi algatustega, milles käsitletakse varipanganduse riskide järelevalvet, Euroopa turu infrastruktuuri määruse (EMIR) (12) raames loodavat tuletisinstrumentide keskset teabehoidlat, finantsinstrumentide turgude direktiivi läbivaatamist, (13) juriidilise isiku ülemaailmse tunnuse rakendamist ja väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute suuremat läbipaistvust.

3.2.2

Mõnede investeerimisfondide ja eelkõige nende rahaturufondide jaoks, mis asuvad või mida müüakse Euroopas, tehakse ettepanek kehtestada uued eeskirjad, et parandada nende likviidsust ja stabiilsust ning muuta avatud investeerimisfondidele (UCITS) kehtivaid eeskirju.

3.2.3

Väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingutega seotud riskide vähendamise valdkonnas antakse teatises ülevaade põhjalikust tööst, mida on tehtud probleemide paremaks mõistmiseks ja nendest õppimiseks, ning selgitatakse, et probleemide lahendamiseks kavatseb komisjon esitada ettepaneku võtta vastu vabalt võõrandatavaid väärtpabereid käsitlev õigusakt.

3.2.4

Samas tugevdatakse pangandussektori usaldatavusnõuetele vastavat raamistikku, et piirata negatiivsete mõjude ülekandumise ja arbitraaži riski, kehtestades selleks karmimad eeskirjad, millega seatakse pankadele täiendavad nõuded omakapitalile, kui nad suhtlevad reguleerimata finantsasutustega. Samuti karmistatakse nende solventsuse sätteid ja uusi likviidsuseeskirju eelkõige seeläbi, et 1. jaanuaril 2014 jõustub kapitalinõuete määrus (14) ja neljas kapitalinõuete direktiiv (15). Samuti on kavas korraldada mõttevahetus usaldatavusnõuete kohaldamisala võimaliku laiendamise üle, et vähendada arbitraaži riski.

3.2.5

Tõhusama järelevalve tagamise osas on rõhutatud varipangandussektori killustatust, mitmekülgsust ja dünaamilisust ning usaldatavusnõuete täitmise järelevalve keerukust, nt seetõttu, et piiriülese tegevuse kaudu on võimalik eeskirjadest mööda hiilida. Euroopa tasandil on käimas ettevalmistustööd Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogus ja Euroopa järelevalveasutustes. Neid aspekte koos võimaliku vajadusega käsitleda arbitraaži küsimust ja võimalikku vajadust täpsustada iga ametiasutuse institutsionaalset rolli käsitletakse eelkõige Euroopa Finantsjärelevalve Süsteemi läbivaatamisel, mille komisjon teostab 2013. aastal.

4.1

Alates finantskriisi algusest on komitee reas arvamustes (16) väljendanud kodanikuühiskonna seisukohta mitmetes finantssüsteemi toimimisega seotud küsimustes ning esitanud nii olulisi üldist laadi kui ka konkreetsemaid märkusi ja soovitusi krediidiasutuste maksevõime taastamise ja kriisilahenduse kohta (17).

4.1.1

Komitee leidis, et roheline raamat (18) varipanganduse kohta oli tähtis samm õiges suunas, et tegeleda tekkinud probleemidega ja panna samas rõhku vajadusele kaotada varitegevus, mis tuleb allutada samadele õigus- ja usaldatavusnõuetele kui kogu ülejäänud finantssüsteem.

4.2

Komitee toetab seda, et usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet käsitletakse ülemaailmses raamistikus eesmärgiga laiendada eeskirju ja kontrolli kõigile süsteemselt olulistele finantsasutustele, instrumentidele ja turgudele (19). Ta avaldab rahulolu selle üle, et G20 (20) võttis oma hiljutisel koosolekul üle finantsstabiilsuse nõukogu soovitused, mis on täiel määral kooskõlas kõnealuse teatisega.

4.3

Komitee kutsub komisjoni üles täpsustama, kuidas varipanganduse tugevdatud järelevalvet läbi viiakse ja milline on selle ajakava, võttes kasutusele sidusa järelevalvemehhanismi ja täpsustades järelevalveasutuste institutsioonilist rolli Euroopa Finantsjärelevalve Süsteemi läbivaatamisel.

4.4

Arvestades, et sõltuvalt riigist võib teatud tegevustele või varipangandusüksustele õigusrežiim kehtida või mitte, siis on eriti oluline tagada riikide ning pangandussektori ja varipangandusüksuste vahel võrdsed konkurentsitingimused asjakohaste mehhanismidega, et õiguslik arbitraaž ei viiks eeskirjadest tulenevate stiimulite moonutusteni.

4.5

Komitee märgib eelkõige seda, et andmeid analüüsivad reguleerivad asutused peavad võtma ülemaailmselt kasutusele ühise lähenemisviisi ning ühised võrdlusraamistikud ja avatud tööstusstandardid, et oleks võimalik kiiresti andmeid jagada ning tõhusalt ja õigeaegselt reageerida, et hoida ära süsteemne risk ja kaitsta finantsstabiilsust.

4.6

Komitee leiab, et teine oluline süsteemse riski tegur on varipanganduse ulatus ja kasv, ning tuletab meelde, et finantsstabiilsuse nõukogu 2012. aasta andmetel (21) jõudis see 2011. aastal 67 000 miljardi dollarini võrreldes 26 000 miljardi dollariga 2002. aastal, moodustades finantsstabiilsuse nõukogus uuritud riikide kumulatiivsest SKPst 111 %.

4.7

Komitee leiab, et küsimust oleks kasulik analüüsida pigem varipanganduse tegevusalade kui üksuste vaatenurgast, sest nende tegevusalade järelevalve ja kontroll on esmatähtis selleks, et võetud meetmed oleksid edukad.

4.8

Komitee leiab, et ulatuse ja moonutatud tavade küsimus ei puuduta üksnes varipangandust. On tõestatud, et läbipaistvuse puudumisel võib ülisuure panga mudel majandust destabiliseerida, mis võib „pankrotti minemiseks liiga suurte ja liiga tihedalt läbipõimunud” asutuste päästmise kulu kanda üle kogu ühiskonnale.

4.9

Komitee märgib, et Euroopa finantssektori konkurentsivõime ja stabiilsuse parandamiseks tuleb lisaks Euroopa finantssüsteemi reformimisele tegeleda ka pankade suuruse probleemiga, mistõttu ei saa neid lubada pankrotti minna. Seda tehes tuleks suurendada läbipaistvust, ratsionaliseerida suurte kontsernide tegevuse ulatust ja vähendada kontsernide omavahelist sõltuvust.

4.10

Seetõttu leiab komitee, et järelevalvemeetmete võtmise kõrval tuleb tõhusalt võidelda ka finantssektori moonutuste vastu ja viia läbi struktuurireforme. Samuti kutsub ta komisjoni üles kiirendama menetlust, mille eesmärk on luua ühtne solveerimismehhanism, ja võtma arvesse Liikaneni ning Euroopa Parlamendi majandus- ja rahanduskomisjoni hiljutise, ELi pangandussektori reformile pühendatud aruande soovitusi (22).

4.11

Kuna varipangandussektor on olemuselt killustatud, mitmekülgne ja väga kohanemisvõimeline, siis on seda keeruline ja raske tõhusalt jälgida. Seetõttu kutsub komitee komisjoni üles niipea kui võimalik välja selgitama, kas riikide ja Euroopa pädevatel järelevalveasutustel (sh ühtsel järelevalvemehhanismil) on piisavalt ressursse, kontrollivahendeid ja pädevust.

4.12

Komitee leiab, et selleks, et järelevalve oleks edukas, peab sellega kaasnema tõhusate, hoiatavate ja vajadustega proportsionaalsete karistuste määramise kord ning karistusmäärade ja teabe avaldamine eeskirjade rikkujate kohta. Samuti viitab ta probleemile, et kolmandate riikide füüsilised ja juriidilised isikud ei täida ELi nõudeid.

4.13

Komitee rõhutab vajadust kaitsta finantstoodete tarbijaid ebaausate tavade ning eksitavate ja solventsuse garantiita toodete ja teenuste nagu ka lepingutes esineda võivate ebaõiglaste sätete eest ning tuletab meelde, et ta tegi ettepaneku luua Euroopa tarbijate finantskaitseamet, et parandada tarbijakaitset ning tagada läbipaistvus ja vaidluste tõhusam lahendamine.

4.14

Kasutajasõbralikud veebilehed ja muud kaasaegsed teabevahendid võivad pakkuda tarbijatele võimaluse tooteid ja teenuseid võrrelda ja nende seast valik teha, soodustades nii konkurentsi ja selle sektori turu iseregulatsiooni.

4.15

Komitee kutsub komisjoni üles viima uute likviidsuseeskirjade viimistlemiseks kiiremini läbi mõjuhinnangud ja teostama tasuvusuuringu mitmete õigusaktide tõhususe ja proportsionaalsuse kohta, mis on alates finantskriisi algusest vastu võetud, et hinnata üldiselt seadusandluse mõju ELi finantstoodete turule.

4.16

Komitee leiab ka, et seadusandlikke püüdlusi peaksid toetama tipptasemel eksperditeadmised ja teadustöö, milles käsitletakse andmete kogumise ja jagamise küsimust ning jälgitakse üldisemalt põhjalikumalt varipangandusüksuste arengut ning seda, millised aspektid võiksid olla reaalmajanduse jaoks kasulikud ning millised võivad olla uute nõrkade kohtade ja süsteemsete riskide allikaks.