Accept Refuse

EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 52012IP0028

Naiste olukord sõjaajal Euroopa Parlamendi 2. veebruari 2012 . aasta resolutsioon naiste olukorra kohta sõjaajal (2011/2198(INI))

OJ C 239E , 20.8.2013, p. 74–83 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

20.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 239/74


Neljapäev, 2. veebruar 2012
Naiste olukord sõjaajal

P7_TA(2012)0028

Euroopa Parlamendi 2. veebruari 2012. aasta resolutsioon naiste olukorra kohta sõjaajal (2011/2198(INI))

2013/C 239 E/12

Euroopa Parlament,

võttes arvesse 10. detsembril 1948. aastal vastu võetud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni ning inimõiguste maailmakonverentsil 25. juunil 1993. aastal vastu võetud Viini deklaratsiooni ja tegevuskava, eelkõige lõike I 28–29 ja II 38 süstemaatilise vägistamise, seksuaalse orjastamise ja sunnitud raseduse kohta relvakonfliktide korral,

võttes arvesse 18. detsembri 1979. aasta ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja 20. detsembri 1993. aasta ÜRO deklaratsiooni naistevastase vägivalla kaotamise kohta (1),

võttes arvesse naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevaid ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1325 (2000) ja 1820 (2008), ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1888 (2009) naiste- ja lastevastase seksuaalvägivalla kohta relvakonfliktides, ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1889 (2009), mille eesmärk on parandada ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 rakendamist ja järelevalvet, ning ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1960 (2010), millega luuakse mehhanism, et koguda andmeid ja koostada nimekirju relvakonfliktides seksuaalse vägivalla toimepanijate kohta,

võttes arvesse relvakonfliktidega seotud seksuaalse vägivalla küsimusega tegeleva ÜRO peasekretäri eriesindaja ametisse nimetamist 2010. aasta märtsis,

võttes arvesse 15. septembril 1995. aastal neljandal naiste maailmakonverentsil vastu võetud Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nendest tulenevaid dokumente, mis võeti vastu ÜRO erakorralistel istungjärkudel „Peking +5” (2000), „Peking +10” ja „Peking +15” (2010),

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 7. veebruari 2000. aasta resolutsiooni nr 54/134, millega 25. november kuulutati rahvusvaheliseks naistevastase vägivalla kaotamise päevaks,

võttes arvesse Euroopa Ülemkogus 2011. aasta märtsis vastu võetud Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti (2011–2020) (2),

võttes arvesse komisjoni teatist „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015” (COM(2010)0491),

võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu arengukoostööga seotud soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava (SEK(2010)0265), mis peaks tagama soolise võrdõiguslikkuse küsimuse süstemaatilise integreerimise ELi partnerriikidega tehtava koostöö kõigil tasanditel,

võttes arvesse 2011. aasta aruannet ELi näitajate kohta töötamaks välja terviklikku lähenemisviisi naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevate ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide 1325 ja 1820 rakendamiseks ELi poolt (3),

võttes arvesse 2010. aasta näitajaid töötamaks välja terviklikku lähenemisviisi naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevate ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide 1325 ja 1820 rakendamiseks ELi poolt,

võttes arvesse 2008. aasta detsembris vastu võetud terviklikku lähenemisviisi naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevate ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide 1325 ja 1820 rakendamiseks ELi poolt (4) ning töödokumenti ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325, mida on tugevdatud resolutsiooniga 1820, rakendamise kohta Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames,

võttes arvesse ELi suuniseid, milles käsitletakse naiste- ja tüdrukutevastast vägivalda ja nende diskrimineerimist,

võttes arvesse nõukogu 13. novembri 2006. aasta järeldusi soolise võrdõiguslikkuse ja soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise edendamise kohta kriisiohjamisel,

võttes arvesse 2005. aastal nõukogus vastu võetud Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika operatsioonide üldiseid käitumisnorme (5),

võttes arvesse 17. juulil 1998. aastal vastu võetud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti, eelkõige selle artikleid 7 ja 8, millega loetakse vägistamine, seksuaalne orjastamine, sunniviisiline prostitutsioon, sunnitud rasedus ja sunnitud steriliseerimine või mis tahes kujul esinev seksuaalne vägivald inimsusevastaseks kuriteoks ja sõjakuriteoks,

võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni naisi, rahu ja julgeolekut käsitleva ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1325 (2000) kümnenda aastapäeva kohta (6),

võttes arvesse oma 7. mai 2009. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kohta ELi välissuhetes ning rahu tagamisel ja riigi ülesehitamisel (7),

võttes arvesse oma 1. juuni 2006. aasta resolutsiooni naiste olukorra kohta relvastatud konfliktides ja nende rolli kohta konfliktijärgsete riikide ülesehitus- ja demokratiseerimisprotsessis (8),

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ning arengukomisjoni arvamust (A7-0429/2011),

A.

arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 vastuvõtmisest möödunud kümne aasta jooksul on tehtud vähe edusamme; arvestades, et mõnel juhul on kehtestatud kvoodid naiste osaluse suurendamiseks valitsuses ning naiste arv esindusorganites on kasvanud; arvestades, et selle ajaga on suurenenud teadlikkus soolistest erinevustest konfliktides, ning arvestades, et pingutustele vaatamata on naiste osakaal rahuläbirääkimistel ametlikult osalejate seas jäänud väheste eranditega alla 10% (9);

B.

arvestades, et loodud on konfliktiolukorraga seotud seksuaalse vägivalla küsimusega tegeleva ÜRO eriesindaja ametikoht, mida juhib praegu Margot Wallström;

C.

arvestades, et seksuaalset vägivalda kasutatakse massiliste vägistamiste ja inimkaubanduse näol ning naiste ja laste seksuaalse kuritarvitamise muude vormidena hukkamõistule vaatamata ikka veel sõjalise taktikana konfliktipiirkondades kogu maailmas; arvestades, et kui konfliktist toibuvates piirkondades tekib võimuvaakum, võib sellega kaasneda naiste ja tütarlaste õiguste olukorra halvenemine, mille tõenduseks on Liibüas ja Egiptuses toimunu;

D.

arvestades, et sõjaaegsel seksuaalvägivallal on laastavad füüsilised (viljatuse, pidamatuse, nakkava suguhaiguse oht jne) ja psühholoogilised tagajärjed ohvritele, kuna neid sageli häbimärgistatakse, tõrjutakse kõrvale, väärkoheldakse ja peetakse häbistatuteks ning sageli kogukonnad tõrjuvad nad välja või nad isegi tapetakse;

E.

arvestades, et seksuaalne vägivald kahjustab eriti ka ohvrite perekonda, kes peab seda vägivalda alanduseks; arvestades, et vägistamise tagajärjel sündinud lapsed võidakse ära tõugata; arvestades, et see äratõukamine võib olla jõhker, lapsed võidakse hüljata sündimisel või tappa;

F.

arvestades, et ÜRO inimõiguste maailmakonverentsil 25. juunil 1993. aastal vastu võetud Viini deklaratsioonis sätestatakse, et naiste ja tütarlaste inimõigused on üldiste inimõiguste võõrandamatu, lahutamatu ja jagamatu osa;

G.

arvestades murettekitavat asjaolu, et enamikul juhtudel jäävad seksuaalkurjategijad karistamata, nagu tõestab Colombia näide, kus relvastatud konflikti ajal naistevastase seksuaalvägivalla kasutamine on süstemaatiline varjatud tegevus, mis jääb peaaegu täiesti karistamata, ning on arvamusel, et seda vägivallavormi tuleks käsitleda sõjakuriteona;

H.

arvestades, et rahuvalvega seotud sõjaväelistesse üksustesse kuuluvatel ja/või kodanikuühiskonna organisatsioonides töötavatel naistel on tähtis roll eeskujuna, kultuurivahendajatena ja kohalike naiste motivatsiooni tõstmisel ning kohalike meeste stereotüüpide murdmisel, ning et nad leiavad paremini kontakti kohalike naistega;

I.

arvestades, et enamikus riikides ei peeta soolise võrdõiguslikkusega seotud meetmeid eriti oluliseks, vaid neid käsitletakse teisejärgulise küsimusena, ning et kultuuri-, usu- ja sotsiaalmajanduslikke tavasid kasutatakse ettekäändena selleks, et takistada edusamme soolise võrdõiguslikkuse ja naiste õiguste valdkonnas;

J.

arvestades, et soolisele aspektile tuleb rõhku panna tsiviil- ja julgeolekumissioonide kavandamise algetapist alates; arvestades, et rahuvalvemissioonid on osutunud väga oluliseks sooliste aspektide sissetoomisel konfliktide ennetamisesse, demobiliseerimisse ja konfliktijärgsesse ülesehitusse;

K.

arvestades, et ajalugu on näidanud, et sõjapidamine on valdkond, kus domineerivad ülekaalukalt mehed, mistõttu on põhjust eeldada, et naiste erioskused dialoogide pidamisel ja vägivalla vältimisel võivad aidata oluliselt kaasa konfliktide rahumeelsele ennetamisele ja nendega toimetulemisele;

L.

arvestades, et naiste kaasamise ja soolise aspekti tähtsust rõhutab asjaolu, et seal, kus on rohkem naisi kaasatud konfliktide lahendamisse, rahutagamisprotsessi ja rahuläbirääkimistesse, pööratakse ülesehitamisel ja rahu kindlustamisel tähelepanu enamatele valdkondadele: turu infrastruktuur, maapiirkondade teed, haiglad, koolid, lasteaiad jne;

M.

arvestades, et 2010. aastal võeti vastu tervikliku lähenemisviisi 17 näitajat (10) ning märkimisväärseid edusamme on tehtud selleks, et esitada neil näitajatel põhinev esimene järelevalvearuanne 2011. aastal (11); arvestades, et vaja on põhjalikke ELi järelevalvearuandeid, mis põhinevad selgel metoodikal ja adekvaatsetel näitajatel;

N.

arvestades, et naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevad riiklikud tegevuskavad on äärmiselt olulised ja peaksid põhinema kogu ELis ühtsetel Euroopa miinimumstandarditel, pidades silmas tegevuskavade eesmärke, rakendamist ja järelevalvet;

O.

arvestades, et 31. augustil 2011. aastal otsustas komisjon eraldada täiendavad 300 miljonit eurot rahu ja ohutuse tagamiseks Aafrikas; arvestades, et 2011. aastal loetakse konfliktipiirkonnaks vähemalt kahtteist Aafrika riiki, kus elab hinnanguliselt kokku 386,6 miljonit inimest;

P.

arvestades, et konfliktijärgsetes olukordades on käimasolev ülesehitus- ja taasintegreerimisprotsess, institutsioonilised mehhanismid ja soolise võrdõiguslikkuse toetamise kohustus esimesed mõjusad sammud naiste õiguste kaitsmise ja edendamise suunas; arvestades, et kõikide asjakohaste osaliste kaasamine, nagu valitsused ja poliitilised esindajad, kodanikuühiskond ja akadeemilised ringkonnad, aga ka naisorganisatsioonide, -rühmade ja võrgustike otsene osalemine on oluline eeltingimus rahu tagamiseks, jätkusuutliku arengu saavutamiseks ja demokraatliku ühiskonna loomiseks, kus austatakse naiste õigusi ja soolist võrdõiguslikkust, seega tuleks toetada poliitiliselt, rahaliselt ja õiguslikult nende arenguprogramme, mis on muu hulgas suunatud kõige haavatavamatele elanikkonna liikmetele, nagu naissoost ümberasujad, riigi sees ümberasustatud, pagulased ja tagasipöördujad;

Q.

arvestades, et konfliktiolukordades tulenevad naiste haavatuse peamised põhjused sageli naiste piiratud juurdepääsust haridusele ja tööturule, ning arvestades, et naiste majanduslik emantsipatsioon võrdsetel alustel on seetõttu vajalik eeldus selleks, et võidelda relvastatud konfliktides esineva soolise vägivalla vastu; arvestades, et naiste osalemine juhtimisküsimustes on nii läbirääkimiste laua taga kui ka rahumeelse ülemineku saavutamisega seotud aktiivsetes tegevustes jätkuvalt piiratud, siiski jääb see soolise võrdõiguslikkuse saavutamisel endiselt esmatähtsaks ja otsustavaks teguriks;

Naised rahu ja julgeoleku tagamisel

1.

nõuab, et ELi toetuse puhul rahuprotsessile seataks tingimuseks naiste osalemine rahvusvahelistes tiimides, mis juhivad rahuläbirääkimisi; nõuab edusamme naisjuhtide, kohalike naiste õiguste organisatsioonide ja/või kodanikuühiskonna rühmade püsivas kaasamises läbirääkimistesse kogu rahuprotsessi vältel;

2.

rõhutab, et vaja on poliitilist dialoogi naiste mõjuvõimu suurendamiseks, ning nõuab, et ELi delegatsioonid kaasaksid naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevad küsimused oma poliitilisse ja inimõigustealasesse dialoogi võõrustajariigi valitsusega; kutsub komisjoni, Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles aktiivselt edendama ja toetama naiste mõjuvõimu, et suurendada naiste osakaalu suhetes kolmandate riikide ja ELi-väliste organisatsioonidega;

3.

kiidab heaks ELi tegevuskava soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta arengukoostöö valdkonnas ning kutsub ELi kõrget esindajat üles võtma kõik vajalikud meetmed võimaldamaks ELi delegatsiooni töötajatele piisavat ja tulemuslikku koolitust sootundliku lähenemisviisi kohta rahuvalve, konfliktide ennetamise ja rahutagamise vallas; palub, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid asjakohase tehnilise ja rahalise abi, et toetada programme, mis võimaldavad naistel rahuläbirääkimistes täielikult osaleda ja suurendavad naiste mõjuvõimu kodanikuühiskonnas tervikuna;

4.

nõuab, et EL ja liikmesriigid toetaksid aktiivselt naiste osakaalu suurendamist rahuvalve sõjalistes ja tsiviiloperatsioonides, seda eriti juhtivatel ametikohtadel, ning sel eesmärgil nõuab järgmist:

riiklikke kampaaniaid, mis propageerivad sõjaväge ja politseijõudusid arvestatava võimalusena nii meeste kui ka naiste jaoks, et murda võimalikke stereotüüpe; nimetatud kampaaniad peavad hõlmama teavitusüritusi ja avatud uste päevi, kus antakse faktilist teavet sõjaväe väljaõppe- ja rakendusvõimaluste kohta;

sõjaväe edutamispoliitika kontrollimist, et kontrollida, kas naisi – kuigi nad on oma meeskolleegidega võrdsed – on aset leidnud edutamistel diskrimineeritud;

naistega arvestavaid meetmeid sõjaväes, nagu emapuhkuse võimalus;

propageerida tuleks rollimudeleid, naisi, kes on olnud julged ja aidanud oma tegevusega kaasa muutustele;

rohkemate naiste kaasamist eelkõige tsiviiloperatsioonidesse, kõrgetele ametikohtadele ning suhetesse kohaliku kogukonnaga;

tsiviilküsimustega tegelevate meeste ja naiste põhjalikku koolitust soolistes aspektides ning konfliktiolukordades naiste ja laste kaitse, erivajaduste ja inimõiguste ning vastava riigi kultuuri ja traditsioonide vallas, et parandada osalejate kaitset ning tagada, et väljaõppe pakkumisel ei tehtaks vahet naiste ja meeste vahel;

5.

nõuab piisavat ELi vahenditest rahastamist, sealhulgas stabiliseerimisvahendi raames, et toetada naiste tõhusat osalemist riikliku ja kohaliku tasandi esindusorganites ning konfliktide lahendamise, rahuläbirääkimiste, rahu tagamise ja konfliktijärgsete kavade koostamise kõikidel otsustamistasanditel;

6.

osutab vajadusele luua sõjalistel ja tsiviilmissioonidel osalevale ELi isikkoosseisule käitumisjuhend, milles väljendatakse selgelt, et seksuaalne ärakasutamine on õigustamatu kuritegevus, ja nõuab, et juhendit järgitaks rangelt, kui humanitaarorganisatsioonide töötajad, rahvusvaheliste organisatsioonide esindajad, rahuvalvejõud või diplomaadid on kasutanud seksuaalset vägivalda, ning neile määrataks ranged haldus- ja kriminaalkaristused; nõuab nulltolerantsi laste ja naiste seksuaalse ärakasutamise vastu relvastatud konfliktides ja põgenikelaagrites ning väljendab heameelt ÜRO hiljutise uurimise üle seoses ÜRO Côte d'Ivoire'i operatsiooni ajal väidetavalt toime pandud seksuaalse ärakasutamise juhtumitega, millega olid seotud ÜRO rahuvalvajad;

Relvakonfliktide mõju naistele

7.

mõistab teravalt hukka naistevastase seksuaalse vägivalla jätkuva kasutamise sõjarelvana, mis on võrdne sõjakuriteoga; tunnistab, et niisugune kuritarvitamine jätab ohvritele tõsised füüsilised ja psühholoogilised haavad ning on traagiliste tagajärgedega ka ohvrite perekondade jaoks; rõhutab, et selle nähtusega tuleb tegeleda kannatanutele suunatud tugiprogrammide kaudu, ning nõuab tungivalt poliitiliste jõudude mobiliseerimist selleks, et kehtestada koordineeritud meetmed, et ennetada ja vähendada seksuaalse vägivalla kasutamist; osutab sellega seoses Kongo Vabariigis valitsevale murettekitavale olukorrale; tuletab meelde, et 30. juulist kuni 4. augustini 2010. aastal toimus Kongo idaosa kaevanduspiirkonnas massiline grupiviisiline vägistamine, et 2009. aastal registreeriti Kongo idaosas vähemalt 8 300 vägistamist, ning et 2010. aasta esimeses kvartalis teatas vägistamisest vähemalt 1 244 naist, mis teeb keskmiselt 14 vägistamist päevas; märgib, et 2011. aastal ei ole olukord muutunud; nõuab tungivalt, et mõlemad ELi missioonid Kongo Demokraatlikus Vabariigis, EUPOLi Kongo DV missioon ja EUSECi Kongo DV missioon seaksid seksuaalse vägivalla vastu võitlemise ja naiste osaluse Kongo julgeolekuvaldkonna reformipüüdluste peamiseks eesmärgiks;

8.

rõhutab, et kuna seksuaalset vägivalda, mille ohvrid on enamasti naised ja lapsed, süvendavad muu hulgas sooline eristamine, vägivalla levimine üldiselt ja eelkõige ühiskonna militariseerimise kaudu ning ühiskondliku struktuuri kokkuvarisemine, tuleks niisuguse sõjakuriteo ennetamisele pöörata erilist tähelepanu ja rakendada selleks võimalikke ressursse;

9.

kutsub liikmesriike üles edendama perede jaoks tugimeetmete vastuvõtmist, et piirata relvastatud konfliktide negatiivseid tagajärgi pereelule;

10.

nõuab tihedamat koostööd kohalike naisteorganisatsioonidega, et kehtestada varajase hoiatamise süsteem ja võimaldada neil endil kuritarvitusi ära hoida või nende esinemissagedust vähendada;

11.

palub komisjonil toetada kodanikuühiskonna organisatsioone, eeskätt naisteorganisatsioone ja organisatsioone, kes arvestavad soolise mõõtmega, pakkudes selleks lisavahendeid ja aidates tõsta suutlikkust, et neil oleks võimalik täita oma ülesandeid järelevalve teostajatena, eelkõige nõrkades riikides;

12.

on vapustatud asjaolust, et seksuaalvägivalla toimepanijad pääsevad jätkuvalt karistamatult; nõuab tungivalt, et tehtaks lõpp seksuaalkurjategijate karistamatusele; nõuab tungivalt, et riikide võimuorganid sunniksid täitma karistamatuse suhtes kohaldatavaid seadusi, ning nõuab õigussüsteemi tugevdamist kohtunike ja prokuröride koolitamise abil seksuaalvägivalla juhtumite uurimise ja nende eest karistamise alal; nõuab seega, et juhtumite eest vastutusele võtmine oleks hästi nähtav ja kajastatud, et levitada sõnumit sellise tegevuse lubamatusest;

13.

nõuab, et karistamatuse küsimus oleks üks põhiteemadest rahuläbirääkimistel, sest rahu ei ole võimalik saavutada ilma õigusemõistmiseta ning kurjategijad tuleb vastutusele võtta ja nad peavad kandma karistust oma tegude eest; rõhutab, et karistamatuse küsimuses järeleandmisi teha ei tohi; tuletab meelde, et õigustoimingute käik sõjas toime pandud naistevastases vägivallas vastutavate isikute süüdimõistmiseks on sageli liiga aeglane, mis halvendab veelgi ohvrite olukorda, nõuab seega kindlat ja võrdset õigusemõistmist kõikidele mõistliku aja jooksul ja väärikust austades, ka sõjaohvritest naistele;

14.

toonitab, et haridus etendab keskset rolli mitte üksnes naiste ja neidude mõjuvõimu suurendamisel, vaid ka võitluses stereotüüpide vastu ja mentaliteedi muutmises; nõuab, et haridusprogrammide raames loodaks ja/või tõhustataks teadlikkuse tõstmise programme, milles on tähtsal kohal naiste väärikuse austamine;

15.

nõuab relvajõududelt naistekliinikute ülalpidamist, et tegeleda sõjapiirkondades seksuaalse ja psühholoogilise vägivalla probleemiga;

16.

nõuab, et konflikti ajal kuritarvitamise ja vägivalla ohvriks sattunud naistel peab olema võimalus esitada rahvusvahelistesse kohtutesse kaebusi nii, et see ei haavaks nende väärikust, ning olles asjaomaste kohtute kaitse all füüsiliste rünnakute ja traumade eest, mis kaasnevad ohvrite küsitlemisega olukordades, kus on näha osadustunde puudumist trauma suhtes; nõuab, et sellistel juhtudel oleks asjaomastel naistel õigus hüvitisele nii tsiviil- kui ka kriminaalõiguse mõistes ning et rakendataks abiprogramme, mis aitaksid need naised jalule nii majanduslikult, sotsiaalselt kui ka psühholoogiliselt;

17.

nõuab, et EL ja liikmesriigid toetaksid tulemuslikult naiste- ja tüdrukutevastast vägivalda käsitlevate ELi suuniste rakendamist järgmiste erimeetmetega:

tõhusa süsteemi loomine, et jälgida kõiki sellise vägivalla juhtumitega seotud kohtumenetlusi ja neile järgnevaid meetmeid;

selliste meetmete, strateegiate ja programmide vastuvõtmine, milles ei keskenduta pelgalt kaitse ja vastutuselevõtmise osale, vaid peetakse tähtsamaks ennetust;

programmid, mis pakuvad vägivalla ohvritele tasuta tervise- ja psühholoogilist nõustamist emakeeles ning nende kultuuri ja kombeid arvestades ja võimaluse korral naisarstide poolt;

programmid, mis pakuvad naistele ja meestele tervishoiukursuseid ja lihtsasti mõistetavat kirjandust, eelkõige reproduktiiv- ja seksuaaltervise kohta, ning teadlikkuse tõstmise programme, mis on kohandatud vastavalt sihtelanikkonna kultuurile;

konkreetsed meetmed, mida tuleb võtta, et tagada naistele sõjaolukorras õiglane juurdepääs riiklikele tervishoiusüsteemidele (12) ja eelkõige esmasele arstiabile, sealhulgas ema ja lapse tervise kaitsele, nagu need on määratlenud Maailma Terviseorganisatsioon (13), ning günekoloogilisele ja sünnitusabile;

tunnistajakaitse programmide väljatöötamine, et kaitsta ohvreid ja julgustada neid kaitse tagatisel andma tunnistusi ründajate vastu;

18.

rõhutab, et on ülioluline tagada, et naised osaleksid võrdväärsetena kohtusüsteemi reformimisel või riikidevahelises õigusemõistmises, et neil oleks võimalik tulemuslikult edendada võrdsete õiguste jõustamist riiklikes kohtusüsteemides;

19.

palub komisjonil, Euroopa välisteenistusel ja Euroopa Parlamendi delegatsioonidel leida võimalused 1998. aasta (Rahvusvahelise Kriminaalkohtu) Rooma statuudi allkirjastamise, ratifitseerimise ja rakendamise edendamiseks nende arenguriikide seas, kes ei ole seda veel teinud, käsitledes seda vajaliku sammuna sõjaajal naiste seksuaalõiguste kaitsmise suunas ja nende õiguste rikkujate karistamatuse vältimiseks;

20.

mõistab hukka pantvangide võtmise ning nõuab karmimaid karistusi konfliktides inimkilbi kasutamise eest;

21.

nõuab, et eeskätt seksuaalse kuritarvitamise vältimiseks majutataks naisvange meestest eraldi;

22.

rõhutab, kui oluline on õigus saada teada kadunud sugulaste saatusest, ning palub relvastatud konfliktides osalejatel võtta kõik võimalikud meetmed kadunuks kuulutatud isikute kohta selgituste andmiseks;

23.

nõuab, et soovimatute raseduste ja suguhaiguste leviku vältimiseks – mis on aastateks 2014–2020 ettenähtud arenguabi rahastamisvahendi prioriteetne valdkond – kehtestataks erisätted, millega pakutakse naistele lisakaitset vägistamise, sundprostitutsiooni ja mis tahes muu seksuaalse väärkohtlemise vormi vastu, ning kantaks erilist hoolt lapseootel naiste ja väikelaste emade eest, varustades neid toiduainete ja riietega ning pakkudes neile evakuatsiooni-, transpordi- ja meditsiinivõimalusi;

24.

palub komisjonil kaaluda võimalust luua koolitatud töötajatest (nagu arstid, psühholoogid, sotsioloogid ja õigusnõustajad) moodustatud kiirreageerimisüksused, et pakkuda viivitamatut kohapealset tuge soopõhiste kuritegude ohvritele;

25.

kiidab heaks ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1960 vastuvõtmise, milles nõutakse üksikasjalikku teavet relvakonfliktide ajal seksuaalkuritegudes kahtlustatavate kohta; kutsub liikmesriike üles suurendama oma pingutusi resolutsiooni 1960 täitmiseks;

26.

nõuab, et analüüsitaks, millised on kohaldatavale rahvusvahelisele ja riiklikule õigusele vastavad võimalused piisavaks hüvitiseks ohvritele, arvestades ka psühholoogilisi tagajärgi nende perele ja lastele;

27.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama konfliktijärgsetes olukordades naiste mõjuvõimu seoses nende õigustega ning juurdepääsuga maale, pärandile, laenudele ja säästudele, iseäranis sellistes riikides, kus naiste omandiõigused ei ole õiguslikult jõustatavad või sotsiaalselt tunnustatud;

28.

rõhutab, et naisi ei tule vaadelda mitte ainult haavatavate ohvritena, vaid ka kui teravalt eristuvat sotsiaalsete osalejate rühma, kelles peitub väärtuslikke ressursse ja võimeid ning kellel on oma eesmärgid; on jätkuvalt seisukohal, et naised mõjutavad sündmuste käiku ning peavad kujundama arenguprotsessi; on seisukohal, et sõjaohvriks langenud naistesse ei tohiks enam suhtuda kui lihtsalt sõjaohvritesse, vaid pigem kui stabiliseerimise ja konflikti lahendamise kaasosalistesse; rõhutab, et naised saavad seda ülesannet üldiselt täita alles siis, kui nad on võrdselt esindatud poliitiliste ja majanduslike otsuste tegemisel;

29.

juhib tähelepanu sellele, et meie arusaam naiste rollist sõjajärgses ühiskonnas ja nende panusest sõjajärgsesse ülesehitamisprotsessi peab olema ulatuslikum kui üksnes üheülbaline kirjeldus „naiste kogemustest sõjas” ning samuti tuleb tunnustada naiste kogemuste erilist olemust ja mitmekesisust;

Soovitused

30.

nõuab, et loodaks naiste, rahu ja julgeoleku küsimustega tegeleva ELi eriesindaja ametikoht Euroopa välisteenistuses, et juhtida soolise võrdõiguslikkusega tegelemist ja teha tõhusamat koostööd ÜRO vastava ametkonnaga; nõuab, et kõiki asjakohaseid ELi poliitikameetmeid, rakkerühmi ja üksusi/teabekeskusi, kes tegelevad sooliste ja julgeolekuküsimustega, koordineeriks ja ühendaks järjekindluse ja tõhususe tagamiseks ELi eriesindaja, ning nõuab võetavate strateegiate ja meetmete süstemaatilist, järjekindlat ja laiaulatuslikku rakendamist;

31.

nõuab naiste, rahu ja julgeoleku küsimustega tegeleva mitteametliku rakkerühma toetamist ja tunnustamist;

32.

nõuab, et rahu-uuringute, konfliktiennetuse, konfliktide lahendamise, rahuvalveoperatsioonide, konfliktijärgse rehabiliteerimise ja ülesehitamisega seoses pöörataks erilist tähelepanu soolise võrdõiguslikkuse küsimusele, ning et riikide strateegiadokumentides arvestataks soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise aspekti;

33.

soovitab Euroopa välisteenistusel, komisjonil ja liikmesriikidel tungivalt lisada arengualased küsimused – eriti tunnustus emade õigusele olla kaitstud ja saada tuge ning hoolitseda oma laste eest ja kasvatada neid, samuti naiste tervis ja majanduslik turvalisus, mille puhul pööratakse eritähelepanu omandiõigustele, eeskätt maaomandi ja maaharimisega seoses – oma tegevusse, mis mõjutab konfliktipiirkondades asuvaid naisi;

34.

kiidab heaks ELi otsuse võtta vastu 17 rakendusnäitajast koosnev nimekiri, et selle alusel hinnata ELi tegevust sooküsimuste osas nõrgestatud, konfliktses olukorras olevates ja konfliktijärgsetes riikides; rõhutab, et neid näitajaid, mille hulka peaksid kuuluma ka kvalitatiivsed näitajad, tuleks täiustada; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles programmide koostamise ja rakendamise etapis võtma arvesse kõnealuse hindamise järeldusi;

35.

kutsub Euroopa välisteenistust kooskõlas nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsuse 2010/427/EL artikliga 9 üles kindlustama, et konfliktieelsetes, konfliktiaegsetes ja konfliktijärgsetes situatsioonides soolise vaatenurga edendamise riiklike algatuste kavandamist, rakendamist ja järelvalvet juhitaks delegatsioonide tasandil, et keskenduda paremini iga konteksti eripäradele ja võimalikule olemasolevale piirkondlikule mõõtmele;

36.

kutsub liikmesriike üles vastu võtma, rakendama ja kontrollima naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevaid riiklikke tegevuskavu; kordab oma üleskutset ELile ja liikmesriikidele töötada oma kavades ja strateegiates välja miinimumstandardid, et ühendada realistlikud eesmärgid konkreetsete näitajate, sihttasemete, tähtaegade, eraldatud eelarve ja tõhusate järelevalvemehhanismidega; rõhutab, et oluline on kaasata valitsusvälised organisatsioonid tegevuskavade väljatöötamisse, rakendamisse ja järelevalvesse;

37.

palub ELil hoolt kanda selle eest, et värbamine missioonidele ja operatsioonidele oleks tasakaalustatud ning rohkem naisi edutataks juhtivatele kohtadele, näiteks kolmandas riigis asuva ELi delegatsiooni juhiks või ELi missiooni juhiks;

38.

rõhutab komisjoni nõudmist, et EL toetaks kolmandaid riike selliste rahvusvaheliste kohustuste nagu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, Kairo tegevuskava, Pekingi tegevusplatvorm ning aastatuhande deklaratsioon järgimisel ja rakendamisel;

39.

soovitab tungivalt kaasata ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) missioonidele ning ELi delegatsioonidesse sooküsimuste nõustajad või soolise võrdõiguslikkuse teabekeskused ning kutsub komisjoni asepresidenti ja kõrget esindajat üles ära hoidma seda, et nende ülesanded kattuksid, ning andma neile piisavad vahendid ja volitused;

40.

rõhutab teadlikkust tõstvate kampaaniate tähtsust stereotüüpide, diskrimineerimise (soo, kultuuri või usutunnistuse tõttu) ja koduvägivalla vastu ning samuti üldise soolise võrdõiguslikkuse eest võitlemisel; märgib, et neid kampaaniaid peaks täiendama naiste kuvandi positiivne kajastamine naisrollimudelite abil meedias ja reklaamis, õppematerjalides ja internetis;

41.

nõuab seoses ÜJKP missioonidega asjakohaste avalike kaebuste menetluste loomist, mis aitaksid kaasa eelkõige seksuaalse ja soolise vägivalla juhtumitest teavitamisele; kutsub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti üles lisama iga kuue kuu tagant esitatavasse ÜJKP missioonide hinnangusse üksikasjaliku aruande naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevate küsimuste kohta; tuletab meelde, et ÜJKP missioonid on ELi üks kõige olulisemaid võimalusi näidata, et ta kohustub saavutama ÜRO resolutsioonides nr 1820 ja 1325 esitatud eesmärke kriisidest mõjutatud riikides ja piirkondades;

42.

nõuab vastava eelarve eraldamist, et hinnata ja kontrollida andmeid, mis on kogutud ELi tasandil välja töötatud näitajate alusel; nõuab eraldi eelarveridu, mis oleks mõeldud soolise võrdõiguslikkuse eksperditeadmiste kogumiseks ning naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevate projektide ja meetmete jaoks ÜJKP missioonide raames;

43.

kutsub ELi eelarvepädevaid institutsioone üles suurendama tulevastes arengu rahastamise vahendites ajavahemikus 2014–2020 rahalisi ressursse, mis on eraldatud soolise võrdõiguslikkuse ja naiste õiguste edendamiseks;

44.

kutsub ELi kõrget esindajat ja komisjoni üles võtma vajalikke meetmeid parandamaks kõigi ELi välistegevuse jaoks ette nähtud rahaliste vahendite – nimelt Euroopa Arengufondi, arengukoostöö rahastamisvahendi, Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi, ühinemiseelse abi rahastamisvahendi, demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi ja stabiliseerimisvahendi – vastastikust täiendavust ja õigeaegset kasutuselevõttu, et ELi reageering naiste sõjaaegsele olukorrale ei oleks killustatud;

45.

nõuab, et Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut pakuks asjakohast toetust ning koguks, analüüsiks ja levitaks soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise tulemuslikke tavasid selle osas, kuidas rakendatakse Pekingi näitajaid naisi ja relvakonflikte käsitlevas valdkonnas;

46.

rõhutab, kui tähtis on EÜ ja ÜRO partnerlus soolise võrdõiguslikkuse edendamise valdkonnas arengu ja rahu saavutamiseks, mille eesmärk on kindlaks määrata meetodid, mis aitaksid integreerida soolise võrdõiguslikkuse ja naiste inimõigused uutesse abivõimalustesse, toetada siseriiklike partnerite jõupingutusi seoses rahvusvaheliste kohustuste täitmisega soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas ning kohandada nende soolise võrdõiguslikkusega seotud kohustused piisavate rahaliste eraldistega riiklikes arengukavades ja eelarvetes; rõhutab, et selles projektis keskendutakse eriti naise rollile konfliktiolukordades ja konfliktijärgsetes olukordades ning eelkõige ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 nõuetekohasele rakendamisele;

47.

palub liidul konfliktijärgse ülesehitusabi pakkumisel keskenduda koolide asutamisele, et võimaldada poistele ja tüdrukutele paremat haridust;

48.

pooldab mitmesuguseid soopõhiste varajase hoiatamise ja konfliktide järelevalve näitajate loomise algatusi, nagu ÜRO naiste arengufondi (UNIFEM), Euroopa Nõukogu, Šveitsi rahufondi, International Alerti ja Forum on Early Warning and Early Response'i algatused;

49.

rõhutab, kui tähtis on konfliktipiirkondades ja konfliktijärgsetes piirkondades naiste asetamine veevarustuse, kanalisatsiooni ja hügieeniga seotud poliitika keskmesse, ning rõhutab seepärast, kui oluline on suurendada juurdepääsu ohutule joogiveele, nõuetekohasele kanalisatsioonile ning tootmiseks vajalikule veele;

*

* *

50.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele.


(1)  A/RES/48/104.

(2)  Nõukogu 7. märtsi 2011. aasta järelduste lisa.

(3)  Nõukogu 11. mai 2011. aasta dokument 09990/2011.

(4)  Nõukogu 1. detsembri 2008. aasta dokument 15671/1/2008.

(5)  Nõukogu 18. mai 2005. aasta dokument 08373/3/2005.

(6)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0439.

(7)  ELT C 212 E, 5.8.2010, lk 32.

(8)  ELT C 298 E, 8.12.2006, lk 287.

(9)  Kümne aasta mõju uuring, mille teema on naisi, rahu ja julgeolekut käsitleva ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 (2000) rakendamine rahuvalves, lõpparuanne ÜRO rahuvalveoperatsioonide osakonna kohapealse abi üksusele, 2010.

(10)  Nõukogu 14. juuli 2010. aasta dokument 11948/2010.

(11)  Nõukogu 11. mai 2011. aasta dokument 09990/2011.

(12)  Nagu sätestatud inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 25 ja Euroopa Nõukogu läbivaadatud Euroopa sotsiaalharta I osa põhimõttes 11.

(13)  56. maailma terviseassamblee A56/27, esialgse päevakava punkt 14.18, 24. aprill 2003, esmatasandi tervishoiu teemaline rahvusvaheline konverents Almatõs: 25. aastapäev, sekretariaadi aruanne.


Top