29.6.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 191/116

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad”

(KOM(2011) 625 (lõplik)),

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus (ÜTK määrus)”

(KOM(2011) 626 (lõplik)),

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta”

(KOM(2011) 627 (lõplik)),

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja järelevalve kohta”

(KOM(2011) 628 (lõplik)),

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 73/2009 seoses põllumajandustootjatele 2013. aastal makstavate otsetoetuste kohaldamisega”

(KOM(2011) 630 (lõplik))

ja „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1234/2007 seoses ühtse otsemaksete kava ja viinamarjakasvatajate toetamisega”

(KOM(2011) 631 (lõplik))

2012/C 191/21

Raportöör: Dilyana SLAVOVA

Kaasraportöör: Franco CHIRIACO

14. novembril 2011 otsustas nõukogu ja 25. oktoobril 2011 Euroopa Parlament kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 43 lõikega 2 ja artikliga 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad” COM(2011) 625 final – 2011/0280 (COD)

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus (ÜTK määrus)” COM(2011) 626 final – 2011/0281 (COD) (A-21)

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta” COM(2011) 627 final – 2011/0282 (COD)

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja järelevalve kohta” COM(2011) 628 final – 2011/0288 (COD)

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 73/2009 seoses põllumajandustootjatele 2013. aastal makstavate otsetoetuste kohaldamisega” COM(2011) 630 final – 2011/0286 (COD)

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1234/2007 seoses ühtse otsemaksete kava ja viinamarjakasvatajate toetamisega” COM(2011) 631 final – 2011/0285 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 10. aprillil 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 480. istungjärgul 25.–26. aprillil 2012 (25. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 132, vastu hääletas 14, erapooletuks jäi 21.

1.   Järeldused ja soovitused

Muutused ELi põllumajandusmudelis

1.1   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab huviga komisjoni seadusandlikke ettepanekuid ning märgib, et mõningaid – ehkki kaugeltki mitte kõiki – komitee varasemates arvamustes esitatud soovitusi on arvesse võetud. Eelkõige on komitee oma arvamustes NAT/449 ja NAT/481 korduvalt sedastanud, et tulevase ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) eesmärk peab olema otsusekindlalt kaitsta Euroopa põllumajandusmudelit, mis põhineb toiduga isevarustamise ja säästvuse põhimõtetel ning põllumajandustootjate ja tarbijate tegelikel vajadustel.

1.2   Komitee võtab teadmiseks, et komisjon on teinud märkimisväärseid jõupingutusi tulevase ÜPP valdkonnas, et pakkuda välja sügavalt euroopalik kaasava mitmekesisuse kontseptsioonil põhinev projekt. Vastukajaks komisjoni jõupingutustele luua Euroopa ja selle põllumajandustootjate vahel uus partnerlus on komitee seisukohal, et kuigi ettepanekute rõhuasetus on õige, vajavad need märkimisväärseid kohandusi veel mitmes valdkonnas.

1.3   Praeguse finants- ja majanduskriisi ning äärmuslike kliimamuutuste tõttu on vaja põhjalikult muuta viisi, kuidas vähendada erinevusi lubaduste ja põllumajandustootjate igapäevaelu vahel. Turud avaldavad põllumajandustootjatele järjest suuremat survet, mis on viinud tervete maa-alade mahajätmiseni. Euroopa põllumajandusmudel on nüüd vajalikum kui kunagi varem. Komitee peab äärmiselt oluliseks, et ÜPP 2014–2020 aitaks ületada põllumajandussektori arengut pidurdavad tohutud takistused. Komitee väljendab siiski kahetsust komisjoni selgema toetuse puudumise pärast Euroopa põllumajandusmudelile.

1.4   Komiteel on hea meel Euroopa Komisjoni kavatsuse üle suurendada multifunktsionaalse suunitlusega põllumajanduse konkurentsivõimet Euroopas kooskõlas Euroopa põllumajandusmudeliga mitmesuguste tegevuste abil nagu teadusuuringud, arendustegevus ja nõustamine, samuti selliste ühiskonnale pakutavate teenuste tasustamine, mis seni ei ole tarbijahindades kajastunud. Komitee leiab siiski, et väljapakutud meetmetest ei piisa kaugeltki selleks, et tagada tootmise ja tööhõive jätkuv kasv ja aidata vastata maailmas valitsevale üha suuremale vajadusele toiduainete järele. Komitee juhib tähelepanu sellele, et tulevases ÜPPs tuleb võtta arvesse, et kuuendik kõigist töökohtadest Euroopas on otseselt või kaudselt seotud põllumajandustootmisega. Mõnes liikmesriigis on see näitaja palju kõrgem. ÜPP peaks tööhõive tagamiseks ELis, eelkõige maapiirkondades, teatud rolli etendama, praegu aga aitab ta pigem kaasa töökohtade vähenemisele. Kui põllu- ja metsamajandustootmine piirkonnas katkeb, kaovad ka töökohad sellega seotud tööstussektorites, sealhulgas toiduainetööstuses ja puidutöötlemises. Tulevane ÜPP peab keskenduma põllumajandusega tegelevate perede ja põllumajandusühistute majandussuutlikkuse parandamisele, et aidata neil saavutada parem juurdepääs turule ja oma tooteid paremini turustada.

1.5   Uus ÜPP peaks aitama kaasa töötajate sotsiaal-majanduslike tingimuste, tööhõive ja ohutuse parandamisele põllumajandussektoris, tagades abi andmisel täieliku vastavuse sotsiaalklauslitele, seadustele ja töölepingutele. See peaks toimuma sellises kontekstis, mis asetaks põllumajandus- ja toiduainetööstuse ettevõtted süsteemi keskmesse, et toetada reaalmajandust, edendada teadus- ja uuendustegevust ja põlvkondade vahetust ning ergutada toiduainete tootmist, sh tuginedes piirkondlikule lisaväärtusele.

1.6   Komitee esitab Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komisjonile taas üleskutse säilitada ÜPP tugev eelarve vähemalt samas mahus kui praegusel eelarveperioodil. Konkreetseid probleeme on praegu näha II samba arengu juures, kuna paljud liikmesriigid näiliselt ei taha või ei ole võimelised täitma vajalikku kaasrahastamiskohustust. See viib maaelu arengu poliitika, kaasa arvatud II samba kaudu rahastatavate keskkonnameetmete vastuvõetamatu nõrgestamiseni.

1.7   Komitee on seisukohal, et üks läbivaid põhieesmärke ÜPP reformi käigus peab olema menetluste lihtsustamine ja paindlik rakendamine, et võtta arvesse põllumajandustingimuste mitmekesisust liikmesriikides ning vähendada bürokraatiat põllumajandustootjate jaoks ja lihtsustada makseid haldavate asutuste tööd.

Otsetoetused

1.8   Komitee toetab loobumist ajaloolisest võrdlusperioodist, mida on kasutatud asjaomase riigi või piirkonna põllumajandustootjatele makstava toetuse kindlaksmääramisel. Siiski leiab komitee, et kindlasummaline toetus hektari kohta ei ole alati kõige tõhusam poliitikavahend, iseäranis siis, kui võtta arvesse sissetulekutoetuste argumenti (vt punkt 4.3.2). Seepärast peaks iga riigi või piirkonna sisene lähenemisviis võimaldama paindlikkust, pikemat üleminekuperioodi ja järkjärgulist muutust kogu perioodi vältel.

1.9   Komitee toetab püüdlusi vähendada erinevusi liikmesriikide põllumajandustootjatele antava toetuse suuruses. Seoses finantsvahendite ümberjagamisega liikmesriikide vahel peaksid tulevase ÜPP põhitunnused olema tasakaal, õiglus ja pragmaatilisus, võttes arvesse põllumajanduse mitmekesisust ELis. Siinkohal tuleks arvesse võtta põllumajandustegevuse kulu- ja tulustruktuuri eri liikmesriikides. On oluline, et toetuste ümberjaotamise protsessis arvestataks tundlikult nii vanade kui ka uute liikmesriikide põllumajandustootjate probleeme. Seepärast soovitab komitee riiklikud otsetoetused ümber jaotada, tuginedes objektiivsetele mittediskrimineerivatele kriteeriumidele, ning kehtestada tasakaalustatud ja asjakohast üleminekuperioodi kavandatud õiglase ühtlustamise elluviimiseks ning ajaloolise võrdlusperioodi põhimõtetest loobumiseks. Eesmärk on tagada, et finantsraamistiku aastateks 2014–2020 lõppedes ei oleks ühegi riigi otsetoetuste tase alla 90 % ELi 27 liikmesriigi keskmisest.

1.10   Komitee toetab otsust kehtestada lihtsustatud toetuskava väikepõllumajandustootjatele, kuid kahtleb selles, kas komisjoni pakutud toetusmäärad on piisavad väikepõllumajandustootjate arenguks. Ühtlasi palub komiteekomisjonil selgitada väikepõllumajandustootjate määratlemise nõudeid. Süsteem võiks olla vabatahtlik sõltuvalt liikmesriikides valitsevatest oludest.

1.11   Komitee toetab komisjoni ettepanekute aluseks olevat põhimõtet, et I samba raames makstavad ÜPP toetused peaksid olema suunatud aktiivsetele põllumajandustootjatele. Selleks et vältida piiratud eelarve kulutamist harimata maa või põllumajandusväliste tegevuste peale (v.a juhul, kui maa on nõuetekohaselt registreeritud tootmisest kõrvale jäetud maa-alana), tuleks selgelt määratleda mõisted „põllumajandustegevus”, „abikõlblik maa” ja „aktiivne põllumajandustootja” ning luua tihedam seos toetuste ja tegevuse vahel. See, kas selle põhimõtte tõhusat rakendamist on võimalik tagada, tuleb kooskõlastada liikmesriikidega. Samuti ei tohiks aktiivse põllumajandustootja määratlusest välja jätta alla 5 000 euro suuruste toetuste saajaid.

1.12   Komitee toetab hüvitise järkjärgulist vähendamist otsetoetuste piirmäära kehtestamise teel ning kutsub komisjoni tungivalt üles võtma vastu rakendusmeetodi, milles võetakse arvesse ühistutest ja põllumajandustootjate ühendustest koosnevate äriettevõtete iseärasusi (1). Kasutamata otsetoetused peaksid jääma liikmesriigile eraldatud eelarvesse ning neid saaks kasutada nõrgemate põllumajandussektorite toetamiseks riiklikul tasandil I või II samba kaudu vastavalt liikmesriigi otsusele. Komitee teeb ettepaneku, et sel viisil ülekantud vahendeid ei oleks vaja kaasrahastada.

1.13   Komitee on seisukohal, et põhitoetuskavasse pääsemiseks tuleks kehtestada kaks tingimust, mis põhinevad 2011. aasta tegelikul põllumajandustegevusel ja sellel, kuidas abikõlblikku maad 2014. aasta alguskuupäeval kasutatakse. Komitee arvates ei ole toetusõiguste aktiveerimine 2011. aastal ühtse otsemaksete kava alusel õiglane kriteerium.

1.14   Komitee tervitab komisjoni ettepanekus kavandatud sammastevahelist paindlikkust. Eelkõige on oluline, et liikmesriikidele, kus otsetoetuste tase on jätkuvalt alla 90 % ELi keskmisest, antaks võimalus kanda maaelu arenguks eraldatud rahastamisvahendeid üle oma I samba eelarvesse. See võimalus tuleks anda ka liikmesriikidele, kelle I samba eelarve on ebaproportsionaalselt väike või kus on ebasoodsad looduslikud tingimused. Komitee teeb ettepaneku, et sellist võimalust saaks kasutada kuni 10 % piires.

1.15   Komitee on järjepidevalt toonitanud, kui olulist rolli põllumajandustootjad võiksid etendada ja peaksid etendama pinnasekaitses ning bioloogilise mitmekesisuse, loodusmaastike ja keskkonna kaitses, kuid et nad praeguste raamtingimuste tõttu ei suuda seda piisavalt teha. Komitee on seetõttu alati toetanud „konkreetsete ülesannetega seotud otsemakseid” (vt NAT/449); keskkonnahoidlikkuse komponendid on samm just nimelt selles suunas. Komitee kutsub komisjoni üles hindama uute meetmete tagajärgi, sest kui need peaksid kahjustama põllumajandustootjate majanduslikku tasakaalu, tuleb see hüvitada. Võimaluse korral peaksid keskkonnahoidlikumaks muutmise meetmed põhinema lahendustel, mis on kasuks nii keskkonnale kui ka majanduskasvule. Komitee ei nõustu olukorraga, kus EL ühelt poolt suurendab Euroopa põllumajandustootjate kulusid nõuetele vastavuse saavutamiseks ning teiselt poolt nõustub kaubanduslepingute kaudu odava impordiga, mis ei pea vastama samadele eeskirjadele.

1.16   I samba keskkonnasäästlikkuse komponent on vahend, millega luua tugevam ja nähtavam seos otsetoetuste ja põllumajanduse toodetavate avalike keskkonnahüvede vahel. Komitee leiab, et see süsteem peaks olema lihtne ning tagama keskkonnatulemused kõigilt ELi põllumajandustootjatelt. Toetuste määramisel peab olema võimalik arvesse võtta vähem soodsate piirkondade iseärasusi. Ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alade meedet tuleks rakendada viisil, millega välditakse põllumajanduspinnal tootmise lõpetamist. Seni võetud põllumajandus- ja keskkonnameetmeid tuleks tunnustada uutes keskkonnanõuetes (I sammas), nagu see on ette nähtud ka mahepõllumajanduse puhul üldiselt.

1.17   Komitee pooldab liikmesriikidele pakutud võimalust kasutada eriolukordades vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetuste kava. Sellegipoolest teeb komitee suurema paindlikkuse ja subsidiaarsuse huvides ettepaneku kaotada nende sektorite ja toodete suletud loetelu, millele tootmiskohustusega seotud toetust võib eraldada, ja lubada liikmesriikidel määrata ise abikõlblikud sektorid ja tooted.

Turuinstrumendid

1.18   Komitee on seisukohal, et komisjoni ettepanekud on ebapiisavad turu üha suurema volatiilsuse ja sellest tulenevate probleemide lahendamiseks. Lissaboni lepingutes fikseeritud ÜPP eesmärk tagada põllumajandusturgude stabiliseerimine õigusaktide ettepanekutes ei kajastu.

1.19   Komitee on kindlal veendumusel, et mõnes põllumajandussektoris võivad ka pakkumise juhtimise vahendid olla tõhusad. Seepärast soovitab komitee põhjalikult analüüsida turuarenguid, kaaludes võimalust viinamarjaistanduste õiguste süsteemi kaotamise edasilükkamiseks ja suhkrukvootide säilitamiseks pikema aja jooksul.

1.20   On eluliselt tähtis tugevdada põllumajandustootjate ja nende organisatsioonide positsiooni toidutarneahelas, et tagada suurem kasum turgudelt. Komitee pooldab toote määratluse laiendamist tootjaorganisatsioonide, nende ühenduste ja tootmisharudevaheliste organisatsioonide tunnustamiseks. Liikmesriikide erinevaid struktuure ja traditsioone arvestades peaksid uued eeskirjad olema vabatahtlikud. Komitee toetab ka piimasektorit puudutavaid komisjoni ettepanekuid, kuid soovitab komisjonil esitada mõiste „tootjaorganisatsioon” selge määratlus. Samuti on ülimalt oluline kohandada ELi konkurentsieeskirju nii, et need võimaldaksid tootjaorganisatsioonidel ja ühistutel tugevdada oma turupositsiooni. Põllumajandustootjate mõjuvõimu suurendamiseks toiduainete tootmisahelas peab komitee vajalikuks luua tingimused vahetult põllumajandustootjate poolt hallatavate lühikeste tarneahelate väljatöötamiseks.

Maaelu areng

1.21   Komitee tervitab ettepanekut kooskõlastada ÜPP maaelu arengu valdkonnas tihedamalt „Euroopa 2020” strateegia ja säästva arengu strateegiaga, pannes erilist rõhku teadus- ja uuendustegevusele ning koolitusele. Erilist tähelepanu tuleb pöörata kõige haavatavamate elanikkonnarühmade (sisserändajad ja väljaõppeta põllumajandustöötajad), samuti noorte ja naiste koolitamisele, sest nad on olulised tegurid oskuste parandamisel ja põllumajanduse konkurentsivõime tõstmisel. Selleks on vaja parandada info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kvaliteeti, kättesaadavust ja kasutust maapiirkondades. Maaelu arengu poliitika peaks olema suunatud esmajoones põllumajandusettevõtete uuendustegevusele ja konkurentsivõimele kooskõlas Euroopa põllumajandusmudeliga, eriti selleks, et toetada põllumajandusettevõtete investeeringuid, edendada põlvkondade vahetust, toetada meetmete väljatöötamist tarneahela integreerimiseks ja integreeritud piirkondlikke projekte, parandada põllumajandusettevõtete ja töötleva toiduainetööstuse vahelisi suhteid, toetada keskkonna- ja kliimasäästlikke meetmeid ja menetlusi ning konsolideerida protsessi põllumajandussektori töökohtade edendamise ja kvalifikatsiooni tõstmise abil.

1.22   Üks väga positiivne element komisjoni ettepanekus on Euroopa innovatsioonialaste partnerluste loomine eesmärgiga aidata parandada kontakte teadlaste, põllu- ja metsa majandustootjate ja nõustajate vahel, et tagada teadmistepõhine põllu- ja metsamajandus, milles kasutatakse erialaseid teabeleviteenuseid. Sellised uuringud peaksid sisaldama ka maapiirkondade majandustegevuse, sealhulgas turismi, käsitöönduse ja muude selliste tegevuste arendamist, mis võivad luua töökohti maapiirkondades.

1.23   Komitee väljendab heameelt selle üle, et maaelu arengu poliitika ettepanekutes liigutakse teljepõhiselt lähenemisviisilt temaatilisele lähenemisviisile. Komitee arvates annab see liikmesriikidele ja piirkondadele suurema paindlikkuse oma konkreetsete tingimustega arvestamiseks. Sellegipoolest tuleb jälgida, et II samba olulised aspektid ei jääks tähelepanuta. Seetõttu on oluline põhimõte suunata 25 % vahendeid keskkonna- ja kliimakaitsemeetmeteks. Ka Leaderi lähenemisviisile tuleks eraldada vähemalt minimaalne osa vahendeid.

1.24   Komitee hinnangul on esmatähtis see, et liikmesriigid tagaksid õigeaegselt II samba nõutava kaasrahastamise. Komitee ei nõustu sooviga kaasata riskiohjamise meetmed II samba meetmete hulka. Liikmesriigid peavad tagama piisava riikliku kaasrahastamise (2).

1.25   Komitee on seisukohal, et mahepõllumajanduse profiili tõstmiseks on vaja uut eraldi meedet, mille puhul võiks kaasrahastamismäär olla võrdne ettepanekus vähem arenenud piirkondade jaoks kavandatud määraga (85 %). Komitee ärgitab samuti edendama integreeritud tootmist ja keskkonda säästvat põllumajandust, rõhutades nende positiivset keskkonnamõju.

1.26   Võttes arvesse raskeid põllumajandustingimusi mägipiirkondades ja saarealadel, teeb komitee ettepaneku, et komisjon laiendaks 85 %-list kaasrahastamismäära mitte ainult vähem arenenud piirkondadele, vaid ka mägipiirkondadele ja saarealadele. See on ettepanekus vaikimisi sees, kuid seda ei ole otseselt täpsustatud. Ebasoodsamate tingimustega alade kontekstis kavandatud nn muude alade uuesti piiritlemine vajab veel läbivaatamist.

1.27   Komitee tuletab komisjonile, parlamendile ja nõukogule meelde, et veepuudus ja põuad on juba tõsine probleem paljudes Euroopa piirkondades ning tõenäoliselt halveneb olukord kliimamuutuste tagajärjel veelgi. Komitee rõhutab valdkondlike poliitikate integreerimisel põhineva integreeritud planeerimise ja jätkusuutliku arengu olulisust veekasutuse, veepuuduse ja põua käsitlemisel ning territoriaalse planeerimise olulisust aladel, mis tavapäraselt kannatavad veepuuduse ja põua all. Samas tuleks arvesse võtta ka Euroopa põhjapoolsemates liikmesriikides põllumajandusmaade kuivendamiseks tehtavaid lisakulutusi.

1.28   Komitee kutsub üles looma tasakaalustatud, prognoositava, elujõulise, vähem bürokraatliku, paindliku ja läbipaistva tulevase ÜPP, mille abil kaasata sektorisse nooremaid põlvkondi.

2.   Sissejuhatus

2.1   Põllumajanduspoliitikal on ELis otsustav roll mitte üksnes seetõttu, et põllumajandusmaa ja metsad moodustavad enam kui 90 % maakasutusest ning etendavad põhirolli ressursside säästvas kasutuses ja looduslike elupaikade säilitamisel, vaid eelkõige seetõttu, et põllumajandus saab ÜPP kaudu aidata Euroopal vastata mitmetele suurtele väljakutsetele, nagu majandus- ja finantskriis, kliimamuutused, keskkonnakaitse, maapiirkondade elushoidmine ning tarbijate varustamine ohutute, taskukohaste ja kvaliteetsete toiduainetega.

2.2   Eelolevad aastad on otsustava tähtsusega, et panna alus tugevale põllu- ja metsamajandussektorile, mis on võimeline toime tulema kliimamuutuste ja rahvusvahelise konkurentsiga, täites samal ajal üldsuse ootusi. Euroopa vajab oma põllu- ja metsamajandustootjaid ja põllu- ja metsamajandustootjad vajavad Euroopa toetust. Arvestades majanduskriisi, on ka tööhõiveküsimus olulisem kui kunagi varem. Seepärast tegigi Euroopa Komisjon ettepaneku luua uus partnerlus Euroopa kodanike ja põllu- ja metsamajandustootjate vahel, et tulla toime toiduga kindlustatuse, loodusvarade säästva kasutamise, majanduskasvu ja tööhõivega seotud väljakutsetega.

2.3   Komitee on varasemates arvamustes avaldanud oma seisukohti selles, mis väljakutsed Euroopa põllumajanduse ees tõenäoliselt seisavad, mis peaksid olema ÜPP eesmärgid ja kuidas seda vastavalt reformida. 2010. aastal avaldatud komisjoni teatises oli arvesse võetud enamikku komitee varasemas selleteemalises arvamuses NAT/449 tehtud soovitusi (3). Pärast nimetatud teatise avaldamist tegi komitee veel ettepanekuid arvamuses NAT/481 (4). Lisaks käsitles komitee hiljuti selliseid ÜPPga seotud konkreetseid küsimusi nagu noortel põllumajandustootjatel esinevad probleemid (5) ja ebasoodsate looduslike tingimustega piirkonnad (6). Komitee rõhutab, et ettepanekute koostamisel on komisjon valinud hoopis erineva lähenemisviisi kui see, mida komitee on soovitanud. Komitee palus kõigepealt määratleda selgelt ÜPP eesmärgid, siis nimetada teostamise vahendid ja seejärel kirjeldada finantsvahendite vajadusi. Komitee pidas valeks määrata kõigepealt finantsvahendite hulk ja siis vahendid kuidagi jagada. Siiski täpselt nii komisjon tegi ja see tekitabki nüüd raskusi.

2.4   Komitee toonitab põllumajandussektori tähtsust tööhõive jaoks. ELi põllumajandus- ning põllumajandus- ja toiduainesektoris töötab ligikaudu 40 miljonit Euroopa maapiirkondade elanikku, kes moodustavad maapiirkondade selgroo ja tagavad kvaliteetse toidu 500 miljonile tarbijale. Sellest hoolimata on Euroopa põllumajandustootjate sissetulek üldiselt vaid pool ELi keskmisest sissetulekust. Eurostati 2011. aasta septembri andmetel moodustavad 27-liikmelise ELi põllumajandusettevõtete tööjõu 11,7 miljonit täistööajaga töötajat, kellest 10,8 miljonit (92 %) on alalised töötajad. Põllumajandus on enamikus liikmesriikides jätkuvalt väga perekeskne tegevus. Neli viiendikku (80 %) põllumajandusettevõtete kogutööjõust on põllumajandusettevõtjad või nende pereliikmed. Veidi üle kolmandiku (34 %) alalistest põllumajandustöötajatest 27-liikmelises ELis on naised. 27-liikmelise ELi põllumajandusettevõtjatest on suhteliselt väike osa (6 %) nooremad kui 35 eluaastat, samas kui suhteliselt suur osa (34 %) on 65-aastased või vanemad. Lisaks on märkimisväärne osa 30 miljonist võõrtöötajast ELis põllumajandussektori ajutised töötajad (7).

3.   Taust

3.1   Seadusandlikud ettepanekud põhinevad ÜPP eelarveraamistikul, mis on sätestatud komisjoni ettepanekus mitmeaastase finantsraamistiku kohta aastateks 2014–2020. Selles ettepanekus jäeti ühisele põllumajanduspoliitikale eraldatud kogueelarve 2013. aastaga samale tasemele praeguste hindade juures, mis tegelikult tähendab ÜPP eelarve vähenemist.

3.2   Mitmeaastast finantsraamistikku käsitlevas ettepanekus soovitatakse suunata märkimisväärne osa ELi eelarvest jätkuvalt põllumajandusele, mis on strateegilise tähtsusega ühine poliitika. Seega soovitatakse, et ÜPP keskenduks oma põhitegevusele, mille tarvis eraldatakse 317,2 miljardit eurot I sambale (76 %) ja 101,2 miljardit eurot II sambale (24 %) ehk kokku 418,4 miljardit eurot aastateks 2014–2020 (praeguste hindade juures).

3.3   Komitee viitab sellele, et need assigneeringud põllumajandusele olid komisjonisiseselt võimalikud vaid koos viidetega põllumajanduse hädavajalikule keskkonnahoidlikumaks muutmisele. See peab nüüd kajastuma reaalpoliitikas.

3.4   Seadusandlikes ettepanekutes nähakse ette, et I ja II samba rahastamisvahendeid täiendatakse lisarahastamisvahenditega 17,1 miljardi euro ulatuses, millest 5,1 miljardit eurot on ette nähtud teadusuuringutele ja innovatsioonile, 2,5 miljardit eurot toiduohutusele ja 2,8 miljardit enim puudustkannatavatele isikutele toiduabi andmiseks mitmeaastase finantsraamistiku muudest rubriikidest ning 3,9 miljardit eurot põllumajandussektori uuele kriisireservile. Seega oleks 2014.–2020. aasta eelarve kogumaht 432,8 miljardit eurot.

4.   Üldised märkused

4.1   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab komisjoni reformieesmärke tõsta konkurentsivõimet, parandada jätkusuutlikkust ja suurendada tõhusust.

4.2   ELi eelarve ja ÜPPle eraldatavad rahalised vahendid

4.2.1   Komitee esitab parlamendile, nõukogule ja komisjonile uuesti oma üleskutse säilitada ELi eelarvest ÜPP-le eraldatud vahendid (8). Seda on vaja selleks, et toetada Euroopa põllumajandusmudelit ja põllu- ja metsamajandustegevuse kaudu ühiskonnale osutatavaid erinevaid teenuseid, nagu elujõuliste maakogukondade ja taristu kaitse, tasakaalustatud piirkondlik areng ja maapiirkondade tööhõive, traditsioonilise maastiku, rahvusliku pärandi ja tavade säilitamine, bioloogiline mitmekesisus, keskkonnakaitse ning loomade heaolu ja toiduohutuse kõrgeimad standardid. Nende teenustega pakutakse lahendusi Euroopa tarbijate ja maksumaksjate muredele. Kuna Euroopa põllu- ja metsamajandustootjad osutavad nimetatud multifunktsionaalseid teenuseid ühiskonna kui terviku hüvanguks, mistõttu teevad nad sageli lisakulutusi, ilma et nad turult hüvitist saaksid, on nende toetamine avaliku sektori sekkumise teel vajalik ja õigustatud. Keskkonnahoidlikumaks muutmise komponendi eesmärk on määratleda need teenused, et põhjendada ja legitimeerida uusi maksenõudeid, mida põllumajandus ühiskonnale võiks esitada.

4.2.2   Euroopa ja maailma majandust kujundava finants- ja majanduskriisi tagajärjed ja tulevane mõju ning uue stabiilsuspakti osas tehtud otsused seavad kõik avaliku sektori eelarveread luubi alla. Komitee kordab, et Euroopa põllumajandusmudel ei saa toimida maailmaturu hindade ja tingimuste juures ega nulltariifiga. Seetõttu vajab seda põllumajandusmudelit toetav poliitika piisavalt finantsvahendeid. Seega on eriti oluline selgelt põhjendada iga vahendit, mis raha maksab (nt otsetoetusi). Siiski väheneksid liidu 2014.–2020. aasta eelarvet (9) käsitlevate praeguste ettepanekute kohaselt ÜPP-le eraldatud vahendid püsivhindades selgelt. Kuigi komisjon tunnistab ühise põllumajanduspoliitika strateegilist rolli strateegia „Euroopa 2020” jätkusuutliku majanduskasvu eesmärgi seisukohast, väheneb ÜPP kulude osa liidu eelarvest 39,2 % tasemelt 2014. aastal 33,3 % tasemele 2020. aastaks. Sellise valikuga eirab komisjon komitee üleskutset, et EL peaks ÜPP-le tagama vähemalt sama suure eelarveosa kui seni.

4.3   Otsetoetused

4.3.1   Komitee on varem komisjoniga nõustunud, et kõigis liikmesriikides tuleks toetuse kindlaksmääramisel loobuda ajaloolisest võrdluspunktist, sest põllumajandustootjatele hektari kohta antavate toetuste tasemete märkimisväärsed individuaalsed erinevused ei ole enam õigustatud (10), muu hulgas ka seetõttu, et need tekitavad konkurentsimoonutusi ühtsel turul.

4.3.2   Komitee leiab siiski, et otsetoetusi peaks edaspidi andma kolme hea argumendi puhul: teenuste osutamine Euroopa põllumajandusmudeli saavutamiseks (nt keskkonnahoidlikumaks muutmise komponendi kaudu), osalise sissetulekute ülekande võimaldamine või Euroopa kõrgete standardite tasakaalustamine. Kindlasummalised toetused hektari kohta ei ole alati kõige tõhusam poliitikavahend, sest miks peaks 1 000-hektarilisele ettevõttele võimaldama sissetulekute ülekannet 1 000 × ja 25-hektarilisele vaid 25 ×. Sissetulekute ülekanne peaks olema seotud töökohtade või isikutega ja mitte pindalaga. Samuti ei saa Euroopa loomakasvatajate ebasoodsat olukorda hüvitada hektaritoetustega, mida saavad ka mitteloomakasvatajad. Liikmesriikide tasandil võiks uurida ja lubada täiendavatel kriteeriumidel põhinevaid toetuste diferentseerimise viise. Mõnes liikmesriigis, kus on ikka veel kasutusel ajaloolised toetused, tekitab lisaks sisemisele lähenemisele raskusi ka riiklike eelarvete vaheline lähenemine. Neil juhtudel nõuab sisemine lähenemine paindlikkust, pikemat üleminekuperioodi ja järkjärgulist muutust kogu perioodi vältel  (11).

4.3.3   Üks selle reformi olulisi ülesandeid on pakkuda välja meetod, kuidas eelarvevahendeid liikmesriikide vahel õiglasemalt jaotada. Komitee toetab püüdlusi vähendada erinevusi eri liikmesriikide põllumajandustootjatele antava toetuse suuruses. Komitee soovib, et maaelu arengu eelarve vaadataks läbi objektiivsemate kriteeriumite alusel, et poliitika eesmärke paremini saavutada, ning pooldab rahaliste vahendite sammastevahelise ülekandmise paindlikkust.

4.3.4   Komitee tunnistab vanade ja uute liikmesriikide äärmiselt ebavõrdset olukorda otsetoetuste jaotamisel. Komitee arvates tuleb põllumajandus- ja toiduainesektori konkurentsivõimet toetada ühtmoodi kõigis liikmesriikides, et säilitada Euroopa põllumajandusmudeli sidusus. Otsetoetuste igasuguse ümberjaotamise korral tuleks arvesse võtta põllumajandustegevuse kulu- ja tulustruktuuri eri liikmesriikides.

4.3.5   Komitee soovib vältida täiendavaid konkurentsimoonutusi, millel on sotsiaalsed tagajärjed mitmete liikmesriikide, eelkõige Balti riikide jaoks, võttes arvesse mitte üksnes põllumajandustootjate huve, vaid ka tarbijate ja üldsuse vajadusi üldiselt. Komitee soovitab jaotada I samba otsetoetused liikmesriikide vahel ümber nii, et tagatakse, et eelarveperioodi lõppedes ei oleks ühegi riigi otsetoetuste tase alla 90 % ELi keskmisest.

4.3.6   I samba keskkonnasäästlikkuse komponent on vahend, millega luua suurem ja nähtavam seos otsetoetuste ja põllumajandustootjate pakutud avalike keskkonnahüvede vahel. Samuti on see oluline samm põllumajandustegevusest tulenevate bioloogilise mitmekesisuse valdkonna probleemide lahendamisel. Komitee peab sellist lähenemisviisi kiiduväärseks, kuid esitab järgmised soovitused.

—	Komisjon on teinud jõupingutusi, et säilitada see süsteem lihtsana: on ainult kolm meedet, mida oleks lihtne satelliidi abil jälgida. Rakenduseeskirjad peaksid siiski tagama, et kõnealused meetmed ei tooks põllumajandustootjatele kaasa täiendavat halduskoormust.

—

On oluline, et keskkonnasäästlikkuse meetmed oleksid kõigi põllumajandustootjate jaoks kogu ELis ühtmoodi rakendatavad, et tagada ulatuslik keskkonnamõju ja vältida moonutusi eri piirkondade põllumajandustootjate vahel. Siiski võib vajalik olla mõningane paindlikkus riiklikul või piirkondlikul tasandil rakendamisel. Põllumajandus- ja keskkonnameetmeid, mis vastavad keskkonnasäästlikkuse komponendile, tuleks üldiselt arvesse võtta.

—

Muret tekitab keskkonnasäästlikkuse meetmete ning II samba põllumajandus- ja keskkonnameetmete kattumise oht (12). Tuleb teha selget vahet tagamaks, et põllumajandus- ja keskkonnaprogrammides juba osalevad põllumajandustootjad saavad nimetatud poliitikavahendist ka edaspidi kasu ega kaota sissetulekus. Põllumajandustootjaid, kes on kaasatud põllumajandus- ja keskkonnaprogrammi meetmetesse, mille eesmärk on täita keskkonnasäästlikkuse komponendi nõutud eesmärgid, võib käsitleda keskkonnasäästlikkuse komponenti täitvate põllumajandustootjatena. Seni võetud põllumajandus- ja keskkonnameetmeid tuleks tunnustada uutes keskkonnanõuetes (I sammas), nagu see on ette nähtud ka mahepõllumajanduse puhul üldiselt.

4.3.7   Keskkonnasäästlikkuse meetmeid tuleks kohandada ja rakendada järgmiselt.

—

Ettepanek kasutada 7 % maast ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-aladena ei ole vastuvõetav, kui suured põllualad jäetakse seepärast tootmisest kõrvale. See oleks kahjulik ka toiduainete ülemaailmselt kasvavat nõudlust arvestades. Komisjon peaks esimesel võimalusel esitama esialgse loetelu tunnustest ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-ala määratlemiseks. Seda tehes peaks komisjon selgitama, et see hõlmab eeskätt tunnuseid, mis on olulised bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks või parendamiseks, hõlmates selgelt olemasolevaid puid, astanguid, kaldavööndeid, niite jne. Nimetatud alasid tuleks käsitleda toetuskõlblike maa-aladena, sealhulgas riikides, kus need on riiklike õigusaktidega põllumajandusmaa määratlusest välja jäetud. Asjakohane loetelu tooks ka kiiresti selguse, et sageli väljendatud kartused, et komisjon tahab 7 % maast tootmisest täielikult kõrvale jätta, ei ole põhjendatud. Tuleks võimaldada peamiste püsikultuuride lugemist „ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alade” hulka, et edendada nende märkimisväärset keskkonnaalast ja ökoloogilist väärtust.

—

Komisjon peab selgitama, et põllukultuuride mitmekesistamise meede ei tohiks kahjustada eelkõige vähese põllumaaga põllumajandustootjaid, loomakasvatusmajandeid, millel ei ole karjamaid, ning põllumajandustootjaid, kellel ei ole põllumajandus- ja kliima- ning mullastikutingimuste tõttu võimalik muid põllukultuure kasvatada. Sellistel juhtudel soovitab komitee võimaldada rakendamisel mõningast paindlikkust, mille kohta peaksid ettepaneku tegema liikmesriigid ja nõusoleku andma komisjon.

4.3.8   Komitee märgib, et bioloogilise mitmekesisuse olukord on väga erinev mitte ainult liikmesriigiti, vaid ka piirkonniti. Seepärast tundub kindlaksmääratud protsendimäär 7 % kasutuseesmärgiga maa-alast kõigis ELi piirkondades esialgu üsna bürokraatlik ja kohatu. Kui meetmete valikul suudetakse siiski arvesse võtta kõiki olemasolevaid põllumajanduslike majapidamiste struktuure, mis annavad liikide arengusse positiivse panuse, on liigendatud (ulatusliku bioloogilise mitmekesisusega) piirkondade põllumajandustootjatel palju lihtsam muutustega kohaneda ja neid ellu viia kui lagedate (vähese bioloogilise mitmekesisusega) piirkondade põllumajandustootjatel. Just seepärast on komisjoni jaoks õige lähenemisviis Euroopa põllumajandusmudeli edendamisel meetmete rakendamine põllumajandusettevõtte tasandil (välja arvatud väikeste põllumajandusettevõtete puhul).

4.3.9   Komitee nõustub komisjoni ettepanekuga säilitada liikmesriikidele valikuvõimalus anda põllumajandustootjatele toetusi mägipiirkondades või teistel spetsiifiliste või muude looduslike piirangutega aladel, mis kuuluvad II samba meetmete alla. Komitee väljendab samamoodi heameelt liikmesriikidele antava võimaluse üle maksta lisaks I samba otsetoetuste korra alusel toetust ka piirkondades, kus esinevad looduslikud piirangud. Komitee kutsub komisjoni üles tagama lihtsustatud menetlused, et kõikidel potentsiaalsetel toetusesaajatel oleks võimalik neid uusi võimalusi kasutada. Ettepanekud ebasoodsamate tingimustega alade (nn muud alad) uuesti piiritlemiseks näivad veel mittetäielikud ning vajavad läbivaatamist. Teisalt kritiseerib komitee komisjoni ettepanekuid uuesti piiritleda looduslikust eripärast tingitud piirangutega alad kaheksa biofüüsikalise kriteeriumi alusel ja näha ette kasutatavast põllumajandusmaast 66 % miinimumosa. Praegusel kujul paneksid need reeglid mõned piirkonnad, kus piirangud on mitme teguri koosmõju tulemus, objektiivselt põhjendamatult halvemasse olukorda. Uus õiguslik raamistik peaks olema välja töötatud nii, et nende tegurite koosmõju oleks võimalik asjakohaselt arvesse võtta.

4.3.10   Komitee pooldab otsetoetuste piirmäära kehtestamist asjaomase riigi või piirkonna põllumajandusstruktuuri alusel. Komitee nõustub, et toetusi tuleks piirata paindlikult, järgides samas subsidiaarsuse põhimõtet. Kavandatud järkjärgulise piiramise kava on teretulnud, eeldusel, et vähendatud summa suunatakse igas riigis nõrgematesse põllumajandussektoritesse. Ettepanekus osutatud summa tuleks välja arvutada, lahutades maksimaalselt 50 % põllumajandustootja poolt eelneval aastal tegelikult makstud ja deklareeritud palkadest, sealhulgas tööjõuga seotud maksud ja sotsiaalkindlustusmaksed. Samuti tuleb arvesse võtta perekondlikku tööjõudu.

4.3.11   Komitee on vägagi teadlik raskustest aktiivse põllumajandustootja mõiste määratlemisel ning leiab, et selline määratlus peaks hõlmama põllumajandustoodete tootmise ja turustamise, ka kohapeal toimuva otseturustamise ning avalike hüvede loomise ja üldist huvi pakkuvate teenuste osutamise kriteeriume (13). Samuti tuleks arvestada piirkonna ebasoodsat olukorda ning osalise tööajaga põllumajandustegevuse vajalikkust, et säilitada pere keskmine sissetulek. Komitee on seisukohal, et üksikud liikmesriigid vajavad suuremat paindlikkust aktiivse põllumajandustootja määratluse üle otsustamiseks, et määrata kindlaks, kellel on õigus saada otsetoetusi. See peaks põhinema toetuskõlblikul pindalal. Samuti ei tohiks aktiivse põllumajandustootja määratlusest välja jätta alla 5 000 euro suuruste toetuste saajaid.

4.3.12   Komitee pooldab komisjoni ettepanekut käsitleda noorte põllumajandustootjate toetamist liidu maaelu arengu ühe prioriteedina, osaliselt maaelu arengu programmide temaatiliste allprogrammide rakendamise kaudu. Komitee peab samuti eriti positiivseks ettepanekut võtta I samba alusel kasutusele sissetulekutoetus põllumajandustegevust alustavatele noortele põllumajandustootjatele. Komitee kutsub komisjoni üles tagama lihtsustatud menetlused, et kõikidel potentsiaalsetel toetusesaajatel oleks võimalik neid uusi võimalusi kasutada.

4.3.13   Liikmesriikidele antakse nende maaelu arengu poliitika tugevdamist silmas pidades võimalus kanda vahendeid oma otsetoetuste eelarvest üle oma maaelu arengu eelarvesse. Samas tuleks liikmesriikidel, kus otsetoetuse tase jääb alla 90 % Euroopa keskmisest, lubada kanda vahendeid oma maaelu arengu eelarvest üle oma otsetoetuste eelarvesse. Selliseid võimalusi tuleks pakkuda teatud piirides, ühekorraga ja kõnealuse määruse kogu rakendusperioodiks. Komitee soovitab komisjonil suurendada vahendite II sambast I sambasse ülekandmise paindlikkust 5 % tasemelt 10 % tasemele.

4.3.14   Komitee kutsub komisjoni üles kaaluma uuesti keskkonnasäästlikkuse nõuete kavandatud laiendamist. Kui kõik Natura 2000 alade ja vee raamdirektiiviga seonduvad kohustused ja piirangud lisatakse keskkonnasäästlikkuse nõuetesse, võib see põllumajandustootjate seas tekitada ilmset ja põhjendamatut ebavõrdsust. Keskkonnasäästlikkuse nõuete hulka peaksid mõistagi kuuluma teatud põhikohustused, ent mitte kohustused, mis kehtivad veekaitsealade või muude erikaitsealade põllumajandustootjatele. Need kohustused peaksid andma õiguse eraldi toetuseks II sambast.

4.4   Turuinstrumendid

4.4.1   Peamine turujuhtimispoliitika ettepanek on seotud eelarvega (kriisireservi loomine) ja juhtimisega (komisjon saab suuremad volitused). Instrumentide endi osas on vähe uuendusi. EL peaks keskendama oma majandusuuringud sellele teemale, et leida uusi instrumente hindade volatiilsusega võitlemiseks. Neid instrumente tuleks kohaldada ELi turule, kuid ka rahvusvaheliste turgude reguleerimisele, mis on suur väljakutse, nagu toonitati juunis 2011 toimunud G20 kohtumise järeldustes.

4.4.2   Komitee tuletab komisjonile, parlamendile ja nõukogule meelde, et viimastel aastatel kogetud hindade äärmuslik volatiilsus viitab sellele, et vaja on tõhusamaid turujuhtimisinstrumente. Komitee leiab, et väljapakutud turuinstrumendid on ebapiisavad, ning kutsub üles nõudmise ja pakkumise paremale kooskõlastamisele ning turujõudude tasakaalustamisele toiduainete tarneahelas. Aluslepingu kohaselt on ÜPP üks eesmärk turgude stabiliseerimine. Turgude stabiilsus on oluline. Seepärast leiab komitee, et turuinstrumentide kogum peaks olema ambitsioonikam vältimaks suuri hinnakõikumisi.

4.4.3   Komisjon teeb ettepaneku jätkata pakkumise juhtimise vahendite järkjärgulist kaotamist, mida alustati 2009. aastal. Komitee leiab siiski, et nendest vahenditest loobumine oleks viga. Kõnealuste vahenditega soovitakse tagada hindade ja põllumajanduslike sissetulekute suurem stabiilsus, soodustades pakkumise paremat kohandamist nõudlusele. Need vahendid on paljudel juhtudel oma tõhusust tõestanud. Pakkumise juhtimise vahendeid on väga mitmesuguseid: eelkontroll (nt tootmisõiguste andmine), järelkontroll (nt saagi hävitamine), tootmistegurite kontroll (nt istutusõigused), lisatasu saamise õiguste piiritlemine (nt riiklikud ülemmäärad) jne.

4.4.4   Komitee soovitab, et 2015. aastaks viidaks läbi nõuetekohane analüüs kavandatud suhkrukvootide lõpetamise edasilükkamise mõju kohta. Seoses viinamarjaistanduste õigustega, mis peatuvad hiljemalt 2018. aastal, toetab komitee viinamarjaistanduste õiguste säilitamist, ent kiidab heaks ka komisjoni otsuse luua kõrgetasemeline töörühm eesmärgiga arutada veinisektoris vajaminevaid meetmeid ning rõhutab vajadust säilitada istutusõigused pärast 2018. aastat, et turgu paremini juhtida. Nimetatud kõrgetasemelise töörühma soovitusi on oodata enne 2012. aasta lõppu.

4.4.5   Kuna 27-liikmelises ELis kontrollivad vaid 15 kaubandusketti juba 77 % toiduaineturust, leiab komitee, et on vaja teha jõupingutusi kaubandusliku pakkumise tasakaalustamiseks vastukaaluks kaubanduskettide turuvõimsusele. Lisaks peab komitee vajalikuks uurida, kas konkurentsiõigus on piisav turgu valitsevate struktuuride ja kaheldava lepingupraktika vältimiseks. Oluline on, et sellesse oleksid kaasatud kõik sidusrühmad (14). See peaks viima põllumajandus- ja toiduainesektorit reguleerivate ELi konkurentsieeskirjade muutmiseni nii, et neis võetakse arvesse põllumajanduse eripära, kohandades eeskirju globaalsetel turgudel ELiga konkureerivate riikide konkurentsieeskirjadega, nagu on leidnud piimaküsimusi käsitlev kõrgetasemeline töörühm.

4.4.6   Hindade suur volatiilsus viimastel aastatel on tõstatanud küsimusi tulevase ÜPP kohta seoses täiendavate riskijuhtimise vahendite võimalike eelistega ning üldisema lähenemisviisiga kogu toiduaineahela toimimisele.

4.4.7   Tootjate jõudude tugevdamiseks toiduaineahelas peaks komisjon ette nägema ka töö- ja rahastamisvahendid, mille abil saadakse kõigis sektorites turgude ja marginaalide kohta paremaid, läbipaistvamaid ja ajakohastatumaid teadmisi. Komitee on oma varasemates arvamustes rõhutanud vajadust edendada kirjalikke lepinguid, konkurentsieeskirjade kohandamist, ebaausate ja konkurentsivastaste tavade keelustamist, tootjaorganisatsioonide turustusvõime parandamist ja tootmisharudevaheliste organisatsioonide tugevdamist (15). Senisest enam tuleks soodustada kohalikke ja piirkondlikke algatusi, taluturgusid, lühikesi tarneahelaid (ka sööklate, ühiskondliku toitlustuse jms raames) ja otsemüüki.

4.4.8   Selleks et tagada vajalik paindlikkus ootamatutele hädaolukordadele reageerimisel, teeb komisjon ettepaneku luua põllumajandussektori kriisireserv eelarvega ligikaudu 500 miljonit eurot. Oleks asjakohane, et komisjon lisaks selle vahendi mitmeaastasesse finantsraamistikku ja selgitaks paremini selle uue vahendi tööpõhimõtteid, täpsustades meetmete käivitamise menetlusi turutõrgete vältimiseks. See vahend peab tingimata olema piisavalt paindlik, et reageerida kiiresti ja õigeaegselt.

4.4.9   Komisjon edendab tootjate, ettevõtjate ja kaubandusorganisatsioonide rolli, laiendades nende tegevust kõikidele ühise turukorralduse alla kuuluvatele toodetele. Komitee peab – ka Euroopa Kontrollikoja varasemaid märkusi (16) meeles pidades – vajalikuks selgitada üksikasjalikult komisjoni juhendit selliste asutuste tunnustamise nõuete kohta ja meetmeid nende tegevuse järelevalveks. Seega tuleb uurida ka, mil määral kahjustaks ettepanek lubada kollektiivseid üldsiduvaid kokkuleppeid üksikute põllumajandustootjate otsustamisvabadust.

4.4.10   Komitee nõustub komisjoni ettepanekuga kasutada poolte vahel kirjalikke lepinguid. Ühistute ja samalaadsete struktuuride puhul võiks teha siiski erandi. Komisjoni hinnangul on see samm vajalik ainult piimatoodete puhul, samas kui muudete toodete puhul võivad liikmesriigid selle aktiveerida vabatahtlikkuse alusel. Komitee arvates oleks asjakohane, et komisjon laiendaks seda nõuet kõikidele teistele ühise turukorralduse alla kuuluvatele põllumajandustoodetele, sealhulgas riknevatele toodetele.

4.4.11   Komiteel on kahtlusi seoses võimalusega kasutada Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi toetuse andmiseks põllumajandustootjatele, kes kannatavad rahvusvaheliste kaubanduslepingute tagajärgede tõttu. Komitee tuletab meelde, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi tuleks kasutada eeskätt selleks, et toetada töötajaid, kes on kaotanud töö maailma kaubanduses globaliseerumise tõttu toimunud oluliste struktuurimuutuste tagajärjel, kui nimetatud koondamistel on märgatav kahjulik mõju piirkonna või kohalikule majandusele (17). Komitee leiab, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi meetme maksimaalse mõju tagamiseks ei tohiks fondi kasutada kõigi Euroopa põllumajanduse toetamiseks.

4.4.12   Kõige uuemate arvutuste kohaselt elab ligikaudu 16,3 % ELi kodanikest vaesuspiiril või allpool vaesuspiiri. Komitee tuletab meelde panust, mille annab Euroopa toiduabi programm puudustkannatavatele isikutele, mille raames jagatakse igal aastal kümneid miljoneid eineid enim puudustkannatavatele inimestele (2009. aastal sai programmist abi üle 18 miljoni inimese). Komitee väljendab heameelt, et eelarveettepanekutes ajavahemikuks 2014–2020 on Euroopa abi enim puudustkannatavatele inimestele määratletud selgelt väljaspool I ja II sammast. Siiski tuleks parendada selle töömehhanisme Euroopa Kontrollikoja märkuste põhjal (18). Komitee leiab, et solidaarsus ebasoodsates tingimustes elanikkonnarühmadega on väärtus, mida EL on alati oma poliitikas kaitsnud ja mida ta peab tegema ka edaspidi.

4.5   Maaelu areng

4.5.1   Komitee näeb II sammast Euroopa põllumajandusmudeli säilitamise keskse elemendina. Paljude liikmesriikide tõsine majanduslik olukord tähendab, et paljusid meetmeid ei saa enam üldse või piisavalt kaasrahastada, mis nõrgestab põllumajandust olulisel määral. See on põhimõtteline probleem, mida finantsplaneerimisel ajavahemikuks 2014–2020 on vaja käsitleda.

4.5.2   II samba senisest põhimõttest (kolm minimaalsete finantsosadega telge pluss LEADER) loobumine kuue prioriteetse valdkonna kasuks tähendab idee poolest liikmesriikidele (veel) suuremat otsustamisvabadust. Komitee tervitab siiski seda, et keskkond ja kliimakaitsemeetmed peavad endiselt moodustama vähemalt 25 % finantsmahust ja soovitab kehtestada miinimumosa ka LEADER-programmile. Tegelikkuses tuleb takistada seda, et liikmesriigid kasutavad vaid investeerimistoetusi ja jätavad hooletusse näiteks toetused põllumajandus- ja keskkonnameetmetele, mahepõllumajandusmeetmetele ja alt-üles algatustele nagu LEADER.

4.5.3   Selleks et põllumajandustootmine muutuks konkurentsivõimelisemaks, teeb komisjon ettepaneku ühendada ÜPP ELi majanduskasvu- ja tööhõivestrateegiaga, keskendudes haridusele, innovatsioonile ja teadusuuringutele. Komitee on selle lähenemisviisi poolt.

4.5.4   Komitee nõustub Euroopa innovatsioonialase partnerluse kasutuselevõtuga maaelu arengu poliitika raames. Komitee leiab, et see vahend eeskätt edendab ja toetab teadustegevust, et soodustada põllu- ja metsamajanduse tootlikkust ja jätkusuutlikkust, tagada keskkonnaressursside tõhus kasutamine, suurendada põllu- ja metsamajanduse panust võitluses kliimamuutustega, parandada töökvaliteeti ja -ohutust põllu- ja metsamajanduses, tagada tarbijate ohutus ja tervishoid, ergutada uuenduslike viljelusmeetodite katsetamist, parandada toiduainete transporti ja logistikat ning propageerida keskkonnahoidlikke toidukaupade pakendeid. Komitee arvates tagab Euroopa innovatsioonialane partnerlus põllu- ja metsamajanduses piiriülese koostoime ja koostöö Euroopas mitmesuguste sellele pühendunud avaliku ja erasektori üksuste vahel, parandades teadus- ja uuendustegevuse tõhusust.

4.5.5   Komitee toetab maaelu arengu meetmeid puudutavaid ettepanekuid ning palub komisjonil anda liikmesriikidele võimalus ja vabadus luua erimeetmeid neile esmatähtsate sektorite jaoks, andes neile piirkondadele valikuvõimaluse. See on hädavajalik meie looduse korrashoiuks ja säilitamiseks ning meie kultuurimaastike kujundamiseks. Komitee on täheldanud, et komisjon tavatseb kohaldada rangemaid valikukriteeriume teatud meetmetele ligipääsuks. Komitee rõhutab, et need valikukriteeriumid ei tohiks takistada selliste põllumajandustootjate arengut, kes on konkurentsivõime teatud taseme juba saavutanud.

4.5.6   Komitee nõustub ÜPP raames rakendatavate riskijuhtimise vahendite tugevdamisega. Komitee leiab, et need vahendid peaksid aitama vähendada sissetuleku kõikumist ja turgude ebastabiilsust. Kindlustustoodete tugevdamine ja investeerimisfondide loomine peaksid aitama põllumajandustootjatel toime tulla probleemidega, mida põhjustavad turgude suurem volatiilsus, suurem kokkupuude uute looma- ja taimehaigustega ning sagedased halvad ilmastikutingimused. Komitee nõustub riskiohjamise meetmete kaasamisega II samba meetmete hulka, ent leiab, et liikmesriigid peaksid kõigepealt lahendama riikliku kaasrahastamise küsimuse.

4.5.7   Komitee tunneb heameelt otsuse üle säilitada eraldi poliitika ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondade jaoks. Sellegipoolest avaldab ta kahetsust selle pärast, et komisjoni teatist COM(2009) 161 „Abi parem suunamine ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondade põllumajandustootjatele” käsitlevas komitee arvamuses (19) esitatud soovitusi nende piirkondade piiritlemiseks ei ole arvesse võetud. Komisjoni väljapakutud kaheksa biofüüsikalist kriteeriumi ei ole piisavad selleks, et kehtestada kogu ELis asjakohane, õiguspärane ja vastuvõetav uus määratlus.

4.5.8   Komitee on juba väljendanud oma seisukohta, et bioloogilise mitmekesisuse säilitamine on väga vajalik ja keskne ülesanne, mis ei tulene mitte ainult eetilisest ja moraalsest kohustusest, vaid on ka pikas perspektiivis strateegilise tähtsusega. On ka piisavalt majanduslikke põhjuseid, miks kiiremini ja tõhusamalt tegutseda.

4.5.9   Komitee juhib tähelepanu sellele, et 2012. aastal läbiviidavad kontrollid kujutavad endast ainulaadset võimalust veepuuduse ja põualaadsete äärmuslike ilmastikutingimuste integreerimist veevarude majandamist käsitlevasse ühisesse poliitikaraamistikku.

4.5.10   Komitee on seisukohal, et II sambas tuleks kajastada tohutut põua, mullaerosiooni ja kõrbestumise probleemi ELi lõunapiirkondades ja Vahemere piirkonnas ning soovitab koostada selle probleemi käsitlemiseks erimeetme. Samas tuleks arvesse võtta ka Euroopa põhjapoolsemates liikmesriikides põllumajandusmaade kuivendamiseks tehtavaid lisakulutusi.

4.5.11   Komitee kutsub komisjoni, parlamenti ja nõukogu üles kaaluma integreeritud ELi valgustrateegia väljatöötamist, et tagada loomasöödaga varustatus ja vähendada sõltuvust valgu impordist.

4.5.12   Toiduga kindlustatuse ja varude tõhusama kasutamise seisukohast on järjest suurem probleem toidujäätmed. Komitee soovitab komisjonil uurida parimaid tavasid toidujäätmete vähendamisel sellistes riikides nagu Saksamaa ja toetada neid ELi tasandi õiguslike meetmetega.

4.5.13   Majandustegevuse ümberpaigutamine on eelseisvatel aastatel keskne küsimus. Põllumajanduse loodav lisaväärtus tuleks võimalusel hoida asjaomastes piirkondades. Lisaks ei ole LEADER-programmi raames tegutsevad kohalikud tegevusrühmad Euroopa Kontrollikoja andmetel piisavalt keskendunud oma kohalike strateegiate eesmärkide saavutamisele (20). Seepärast oleks kasulik, kui ÜPP 2014–2020 raames võetaks vastu parandusmeetmed uue poliitikavahendi abil, mis võimaldab piirkondlike projektide ulatuslikumat toetamist Leaderi lähenemisviisiga võrreldes.

4.5.14   Komitee leiab, et ÜPP peab olema esmane vahend liitlassuhete sõlmimiseks tarbijatega, edastades rohkem teavet selle kohta, kuidas toiduained on kogu oma väärtusahela või olelusringi jooksul toodetud. Toodete jälgitavus peab olema tarbijate jaoks läbipaistev, sest tarbija võib olla Euroopa säästvama, keskkonnahoidliku ja kvaliteetsemat tööhõivet loova põllumajandustootmise parim liitlane.

---

(1)  CESE, ELT C 132, 3.5.2011.

(2)  CESE, ELT C 132, 3.5.2011, lk 63, punkt 4.2.

(3)  CESE, ELT C 354, 28.12.2010.

(4)  CESE, ELT C 132, 3.5.2011, lk. 63.

(5)  CESE, ELT C 376, 22.12.2011, lk. 19–24.

(6)  CESE, ELT C 255, 22.9.2010, lk 87.

(7)  Eurostat – põllumajandusettevõtete struktuuriuuring.

(8)  CESE, ELT C 132, 3.5.2011, lk 63, punkt 1.10.

(9)  COM(2011) 500 final, „Euroopa 2020. aasta strateegia aluseks olev eelarve”.

(10)  CESE, ELT C 354, 28.12.2010, lk 35, punkt 5.6.11.

(11)  CESE, ELT C 132, 3.5.2011, lk 63, punkt 1.4.

(12)  CESE, ELT C 132, 3.5.2011, lk 63, punkt 3.4.3.

(13)  CESE, ELT C 132, 3.5.2011, lk 63, punkt 1.5.

(14)  CESE, ELT C 354, 28.12.2010, lk 35.

(15)  CESE, ELT C 48, 15.2.2011, lk 145.

(16)  Euroopa Kontrollikoda, „Kasvav edukus? Euroopa Liidu puu- ja köögiviljatootjate rakenduskavadele antud toetuse mõjusus”. Eriaruanne nr 8.

(17)  Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1927/2006 Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi loomise kohta.

(18)  Euroopa Kontrollikoda, „Euroopa Liidu toiduabi puudustkannatavatele isikutele: eesmärkide, vahendite ja meetodite hindamine”. Eriaruanne nr 6, 2009.

(19)  CESE, ELT C 255, 22.9.2010, lk 87–91.

(20)  Euroopa Kontrollikoja eriaruanne nr 5/2011.

---

---