21.6.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 181/45

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Muudetud ettepanek: nõukogu otsus Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta”

COM(2011) 739 final – 2011/0183 (CNS)

ning „Muudetud ettepanek: nõukogu määrus, millega kehtestatakse Euroopa Liidu omavahendite süsteemi rakendusmeetmed”

COM(2011) 740 final – 2011/0184 (APP)

2012/C 181/09

Raportöör: Gérard DANTIN

19. oktoobril 2011 otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 311 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: nõukogu määrus Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta”

COM(2011) 510 final – 2011/0183 (CNS)

ning

„Ettepanek: nõukogu määrus, millega kehtestatakse Euroopa Liidu omavahendite süsteemi rakendusmeetmed”

COM(2011) 511 final.

9. novembril 2011 võttis komisjon vastu muudetud ettepanekud ning nõukogu otsustas 15. detsembril 2011 vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 311 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Muudetud ettepanek: nõukogu otsus Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta”

COM(2011) 739 final – 2011/0183 (CNS)

ning

„Muudetud ettepanek: nõukogu määrus, millega kehtestatakse Euroopa Liidu omavahendite süsteemi rakendusmeetmed”

COM(2011) 740 final – 2011/0184 (APP).

Viimati nimetatud õigusaktid asendavad eespool nimetatud ettepanekud.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis oma arvamuse muudetud ettepanekute kohta vastu 7. märtsil 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 479. istungjärgul 28.–29. märtsil 2012 (29. märtsi istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 165, vastu hääletas 21, erapooletuks jäi 11.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Süsteem, milles orienteeruvalt 75 % Euroopa Liidu tuludest tuleb otse liikmesriikide eelarvetest, läheb lahku Rooma lepingu sätetest ja vaimust (1).

1.2   Praegune, riikide rahvamajanduse kogutulul põhinev süsteem, on tekitanud elavaid eelarvearutelusid, mille tulemusel on võetud kasutusele õiglase vastutasu põhimõte ja hüvitismehhanismid, milles ei arvestata ELi lisandväärtust, eelkõige rahu, vabaduse, jõukuse ja julgeoleku mõttes.

1.3   Seoses sellega peab komitee Euroopa Komisjoni poolt nõukogule esitatud õigusakti ettepanekuid tervitatavaks. Komitee arvamuse kohaselt on ettepanekud eesmärgipärased, sest nendega kahandatakse kogurahvatulul põhinevaid riikide osamakse poole võrra ning võetakse selle hüvitamiseks kasutusele kaks uut omavahendit, millest üks põhineb käibemaksul ja teine finantstehingute maksul. Selline tegelike omavahendite proportsionaalne suurendamine viib ühelt poolt ELi eelarvemenetluse paremini kooskõlla Rooma lepingu sätete ja vaimuga, teiselt poolt aga aitab suurendada ELi finantsautonoomiat ning pakub liikmesriikidele samuti tuge nende tohututes eelarvepingutustes.

1.4   Kuigi komitee leiab, et ei ole mindud piisavalt kaugele, avaldab ta heameelt selle üle, et lisaks uute omavahendite kasutuselevõtmisele tehakse vaadeldavas dokumendis ettepanek luua uus kindlasummaline süsteem, mis asendaks kõik olemasolevad korrektsioonimehhanismid.

1.5   Kuigi komitee kiidab vaadeldavate ettepanekute sisu üldjoontes heaks, soovib ta esitada järgmised tähelepanekud.

1.5.1   Komitee on mitmes arvamuses juhtinud tähelepanu asjaolule, et ELi-sisesest käibemaksust hoitakse ulatuslikult kõrvale. Seetõttu peab komitee vajalikuks, et uue omavahendi kasutuselevõtmisega üheaegselt sätestatakse mehhanismid maksupettuste vähendamiseks või kaotamiseks. Seetõttu jälgib komitee tähelepanelikult õigusakti ettepanekuid, mis tehakse pärast käibemaksu tuleviku kohta avaldatud rohelise raamatuga algatatud arutelu.

1.5.2   Teatises ELi eelarve läbivaatamise kohta loetles komisjon terve rea asjakohaseid rahastamisvahendeid, mis oleksid komisjoni arvates sobinud uute omavahendite loomiseks. Välja arvatud käibemaks ja finantstehingute maks, jäeti need kõrvale, andmata mingeid selgitusi eeliste või puuduste kohta, mis tingisid asjaomased poliitilised valikud. Komitee arvates oleks komisjon pidanud enne otsustamist taotlema komitee arvamust valikute kohta.

1.5.3   Oma arvamuses ELi eelarve läbivaatamise kohta on komitee väljendanud seisukohta, et „ELi eelarve suurendamine ei ole mitte üksnes soovitatav, vaid ka vajalik, kui arvestada uute, ühist lahendust vajavate probleemide ulatust”. Komitee avaldab kahetsust, et vaadeldavas õigusaktis on kogu arutelu taandatud üksnes eelarve struktuurile ja sisekvaliteedile, arvestamata uusi omavahendeid, mis võimaldaks käsitleda põhiküsimust – eelarvemahtu. Alahindamata vaadeldavas dokumendis käsitletud aspekte, leiab komitee, et eelarve ei seisne üksnes arvudes ega sisekorralduses, vaid eelkõige on tegemist vahendiga ELi kui poliitilise projekti ja selle sihtide elluviimiseks. Seepärast peavad ELi poliitilised valikud ja nende saavutamiseks kasutatavad vahendid olema omavahel sidusad ja kooskõlas. Komitee peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole kasutanud võimalust hõlbustada Lissaboni lepingust ja strateegiast „Euroopa 2020”, või siis majanduskasvu stimuleerimise meetmete võtmise vajadusest, tulenevate kohustuste täitmise rahastamist.

2.   Sissejuhatus: praegune olukord

2.1   Vaadeldav otsuse ettepanek on üks kuuest õigusakti ettepanekust, mis on lisatud teatisele „Euroopa 2020. aasta strateegia eelarve” (COM(2011) 500 final) (2). Need kõik tuleks põhjalikult läbi vaadata (3).

2.2   Omavahendite teema on oluline nii struktuurilises kui ka poliitilises mõttes, sest vahendite päritolu määrab suhted kodanike, liikmesriikide ja ELi institutsioonide vahel, hõlmates ühtlasi ELi finantssõltumatuse küsimust. ELi omavahendite alane arutelu on seotud üldise aruteluga ELi tuleviku teemal, mille puhul domineerib kaks võimalust – föderalism või valitsustevaheline liit.

2.2.1   Just seepärast leidis komitee juba 2008. aastal, et eelarvepoliitikat ei saa kujundada ilma eelneva valikuta föderalismi või valitsustevahelise liidu kasuks (4). Ilmselgelt on eelarve rahastamine Euroopa integratsiooni üks mõõdupuu” (5).

2.3   Olgugi, et 25. märtsil 1957 sõlmitud Rooma lepingus oli liikmesriikidele seoses osamaksudega ette nähtud üleminekuaeg, on selle artiklis 201 sätestatud järgmine: „Eelarvet rahastatakse täielikult omavahenditest, ilma et see piiraks muid tulusid”.

2.4   Praegu moodustuvad liidu rahalised vahendid n-ö traditsioonilistest omavahenditest, mis saadakse tolli-, põllumajandus- ja suhkrumaksudest, ning nn uutest omavahenditest, mis saadakse vastavate määrade kohaldamisest ühtlustatud käibemaksu arvutusbaasi ja rahvakogutulu suhtes. Käibemaksust ja kogurahvatulust moodustuvad vahendid on tegelikult omamoodi „valeomavahendid”, kuna liikmesriigid eraldavad need oma tuludest. Omavahenditena käsitletakse neid üksnes seetõttu, et need makstakse ELi eelarvesse, mille maht oli 2011. aastal 126,5 miljardit eurot ehk 1,13 % EL 27 SKPst.

2.4.1   Komisjoni talituste koostatud aruandest omavahendite süsteemi toimimise kohta nähtub, (6) et enamiku hindamiskriteeriumide alusel ei ole praegune rahastamissüsteem sugugi tulemuslik. Süsteem on ka läbipaistmatu ja keerukas ning mõistetav vaid vähestele erialainimestele – asjaolu, mis piirab kodanike juurdepääsu eelarve heakskiitmise menetlusele ja takistab sellega demokraatlikku kontrolli.

Teisalt tekitab ELi eelarve rahastamise viis paljudes liikmesriikides suhtumise, et nende panus ELi väljendub üksnes kuludes, mis toob iga eelarvearutelu puhul paratamatult kaasa pingeid.

2.4.2   Seepärast oli komisjon sunnitud tegema nõukogule ELi eelarve rahastamise süsteemi muutmise ettepaneku. Lissaboni lepinguga sätestatud uuendatud õigusraamistiku taustal on nimetatud ettepanek sisuliselt jätk komisjoni varasemale teatisele „ELi eelarve läbivaatamine” (7).

2.5   Seepärast koostatakse käesolev dokument täielikus kooskõlas komitee poolt 2011. aasta juunis vastu võetud arvamusega nimetatud teatise kohta (8).

3.   Uuendatud õigusraamistik

3.1   Lissaboni lepinguga on sätestatud uus õigusraamistik. See toob kaasa olulised muutused nii ELi eelarvemenetluses kui ka selle rahastamise viisis.

Artiklis 311 on sätestatud, et võib „kehtestada uusi omavahendeid või tunnistada kehtetuks mõni olemasolev”. Samuti on selles öeldud, et „nõukogu sätestab seadusandliku erimenetluse kohaselt määruste abil liidu omavahendite süsteemi rakendusmeetmed”. See avas tee praeguste omavahendite vähendamisele ja uute vahendite loomisele, mille rakendusmeetmed kehtestatakse määrusega.

4.   Nõukogu otsuse ettepaneku sisu

4.1   Vaadeldav omavahendeid käsitlev otsuse ettepanek sisaldab kolme põhivaldkonda: liikmesriikide osamaksude lihtsustamine, uute omavahendite kehtestamine ja korrektsioonimehhanismide ümberkorraldamine. Neid kolme ettepanekut tuleb vaadelda ühtse tervikuna, ning võtta nende kohta vastu üks otsus.

4.1.1   Liikmesriikide osamaksude lihtsustamine

Komisjon teeb ettepaneku kaotada praegune käibemaksupõhine omavahend, kuna see on keerukas ega paku võrreldes kogurahvatulul põhineva omavahendiga märkimisväärset lisandväärtust. Nimetatud omavahend soovitakse kaotada 31. detsembril 2013.

4.1.2   Uute omavahendite loomine

Komisjon loetles oma teatises „ELi eelarve läbivaatamine” kuus võimalikku omavahendit. Õigusakti ettepanekutes, mida käesolevas arvamuses käsitletakse, on jäetud neist alles kaks. Komisjon teeb ettepaneku kehtestada hiljemalt alates 1. jaanuarist 2014 finantstehingute maks ning uus käibemaksupõhine vahend samuti hiljemalt 1. jaanuarist 2014. Nimetatud uutest omavahenditest rahastataks 51,4 % ELi kulusid, traditsioonilised omavahendid moodustaksid ligikaudu 20 % ning rahvakogutulu põhine omavahend 30 % kogueelarvest, kahanedes 74,2 %lt 29,7 %le (9).

4.1.3   Korrektsioonimehhanismide ümberkorraldamine

4.1.3.1   Praegu kehtivad ajutised korrektsioonimehhanismid, mis kaotavad 2013. aastal kehtivuse. Ühendkuningriigile ja neljale riigile (Saksamaa, Madalmaad, Austria ja Rootsi) võimaldatud osamaksude vähendus, samuti varjatud korrigeerimine, mis seisneb selles, et liikmesriikidele jäetakse sissenõudmiskuluna 25 % kogutud traditsiooniliste omavahendite summast, kehtivad kuni uue omavahendeid käsitleva otsuse jõustumiseni.

4.1.3.2   Võttes arvesse asjaolu, et objektiivne olukord mitmes liikmesriigis on aja jooksul tugevasti muutunud ning et alates 1984. aastast (Fontainebleau kokkuleppest) on ka praeguseni kohaldatud korrektsioonimehhanisme toetavad tingimused muutunud (ÜPP osa ELi eelarves ja käibemaksupõhine rahastamine on märgatavalt vähenenud, Ühendkuningriik on muutunud üheks rikkamaks ELi liikmesriigiks), (10) märgib komisjon, et Ühendkuningriigi korrektsioonimehhanism ei ole enam õigustatud.

4.1.3.3   Seega tehakse vaadeldavas otsuse ettepanekus ettepanek kehtestada ajutised korrektsioonimehhanismid Saksamaa, Madalmaade, Ühendkuningriigi ja Rootsi suhtes. Alates 1. jaanuarist 2014 kehtestatakse ka uus kindlasummaline süsteem, mis asendab kõik olemasolevad korrektsioonimehhanismid. Lisaks teeb komisjon ettepaneku tuua varjatud korrigeerimine 25 %lt 10 %le.

5.   Üldmärkused

5.1   Süsteem, milles orienteeruvalt 75 % Euroopa Liidu tuludest ei pärine reaalsetest omavahenditest, vaid tuleb otse kogurahvatulu vahendite kaudu liikmesriikide eelarvetest ja 15 % tuleb sellistest vahenditest nagu käibemaksuvahendite määr, mida ei saa pidada (selle kindlaksmääramise viisi tõttu) igas mõttes ELi omavahendiks, läheb lahku Rooma lepingu sätetest ja vaimust.

5.2   Komitee rõhutab, et kõnealused liikmemaksud on teravdanud lühinägelikku arutelu netomaksete tasujate üle, milles ei anta õiglast hinnangut Euroopa Liidu kasule rahu, vabaduse, jõukuse, majanduskasvu ja julgeoleku mõttes.

5.2.1   Komitee leiab, et õiglase vastutasu põhimõte on tänapäeval veelgi asjakohatum kui Euroopa ülesehitamise algusaegadel. Kõnealune põhimõte, mis on liiga tihti takistanud ELi toimimist, häirides sellega seotud arutelusid, on suures osas põhjustanud ebaõnnestumisi, hilinemisi ja läbikukkumisi Euroopa ülesehitamisel. See on vastuolus liikmesriikide ja rahvaste Euroopa Liidu vaimu ning ratsionaalse majandusliku põhjendatusega. Majandus-, raha- ja poliitilise liidu pakutavad eelised ja lisaväärtus peavad tooma kasu kõigile. Euroopa Liidu edusammud põhinevad ühiste jõupingutuste võimendaval mõjul, mis vastandub õiglase vastutasu põhimõttele (11).

5.3   Praegune, liikmesriikide osamaksudel põhinev omavahendite süsteem on läbipaistmatu ja keerukas, mis piirab demokraatlikku kontrolli ega aita rõhutada pühendumist Euroopa integratsioonile; nimetatud süsteem, mis muudab Euroopa Liidule tehtavad osamaksud riigieelarvetele lisakoormaks, ei kindlusta Euroopa Liidu kõiki poliitikavaldkondi piisavate vahenditega.

5.3.1   Lisaks on praegune süsteem oma eri korrektsioonimehhanismide ja tagasimaksemehhanismidega – olgu need siis liikmesriikide kasuks kehtestatud üldised mehhanismid, nagu Briti tagasimakse, või erimehhanismid, nagu tagasimaksed teiste tagasimaksete rahastamistel – läbipaistmatu ja Euroopa kodanikele täiesti arusaamatu. Selline süsteem ei aita kuidagi täita nõuet saavutada Euroopa Liidu ja tema kodanike vahel vahetu side.

5.4   Võttes arvesse eelnevaid üldmärkusi, peab komitee komisjoni poolt nõukogule esitatud õigusakti ettepanekuid tervitatavaks. Komitee arvamuse kohaselt on ettepanekud eesmärgipärased, sest nendega lihtsustatakse eelarvestruktuuri, kahandades liikmesriikide osamakse eelarves 85,3 %lt (111,8 miljardit eurot) 29,7 %le (48,3 miljardit eurot), sealhulgas rahvamajanduse kogutulul põhinevaid riikide osamakse 74,2 %lt (97,3 miljardit eurot) 29,7 %le (48,3 miljardit eurot), viies eelarvemenetluse paremini kooskõlla Rooma lepingu sätete ja vaimuga. Selline reaalsete omavahendite proportsionaalne suurendamine aitab suurendada ELi finantsautonoomiat ning pakub liikmesriikidele samuti tuge nende tohututes eelarvepingutustes.

6.   Erimärkused

6.1   Oma teatises ELi eelarve läbivaatamise kohta loetles komisjon teatava hulga asjakohaseid rahastamisvahendeid, mis oleksid komisjoni arvates sobinud uute omavahendite moodustamiseks. Nendeks on finantssektori maksustamine, kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi oksjonid, õhutranspordiga seotud ELi maks, ELi käibemaks, ELi energiamaks, Euroopa ettevõtete tulumaks.

6.1.1   Komisjon analüüsis iga loetletud võimaliku vahendi eeliseid ja puudusi, (12) andmata senini mingeid selgitusi selle kohta, millised poliitilised põhjused tingisid osa võimaluste kõrvalejätmise ning uue käibemaksu ja finantstehingute maksu kasuks otsustamise.

6.1.2   Komitee leiab, et teatavate võimaluste väljajätmise poliitilised põhjused tuleks avalikustada ning et enne valikute langetamist oleks tulnud paluda komitee vastavat arvamust.

6.2   Muudatusettepanekute sisu

6.2.1   Praeguse käibemaksupõhise omavahendi kaotamine. Liikmesriikide osamaksude lihtsustamine

Need liikmesriikide tuludest moodustatavad omamoodi „valeomavahendid” tunduvad tänapäeval aegunud. Tegemist on üksnes liikmesriikide osamaksude arvutamise matemaatilise alusega, mis on lisaks keerukas, nõuab ühtlustatud aluse saavutamiseks ohtraid haldusformaalsusi ning pakub väga vähe lisandväärtust. Komitee pooldab nimetatud lihtsustamist.

6.2.2   Uue käibemaksupõhise vahendi kehtestamine

See oleks oluliselt täiendatud ELi käibemaksusüsteemi üks osa, mille osakaal uute omavahendite seas oleks 2020. aastaks 18,1 % (vt I lisa).

See vastaks osaliselt käibemaksu tuleviku kohta avaldatud rohelise raamatu eesmärkidele (13). Komitee on kiitnud komisjoni kavandatavad sisulised algatused heaks.

Kaubatarnete ja teenuste osutamise pealt ning ühendusesiseselt soetatud kaupade ja imporditud kaupade pealt arvestatav käibemaksuosa, mille suhtes kohaldatakse igas liikmesriigis nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ kohaselt harilikku käibemaksumäära, (14) ei tohi olla suurem kui kaks protsendipunkti harilikust käibemaksumäärast, rakendusmääruses on nähtud ette üks tegelik protsendipunkt.

Komitee kiidab heaks uue käibemaksupõhise omavahendi, mis asendab praeguse – analüüside kohaselt aegunud – omavahendi. Komitee leiab, et ELi eelarvet ja selle ressursse tuleb käsitleda kui ühiseid eesmärke teenivat vahendit.

Siiski oleks ettepaneku sisu ja vormi üksikasjalik hindamine olnud hõlpsam, kui vaadeldavad õigusakti ettepanekud oleksid sisaldanud täpsemaid andmeid käibemaksu struktuuri muutmise kohta ning kirjeldanud vastava uuringu järgselt, kui suur on muutusega kaasnev finantsmõju iga riigi jaoks eraldi.

Muuhulgas on komitee mitmes arvamuses juhtinud tähelepanu asjaolule, et ELi-sisesest käibemaksust hoitakse ulatuslikult kõrvale. Seepärast peab komitee vajalikuks, et uue omavahendi kasutuselevõtmisega üheaegselt sätestatakse mehhanismid maksupettuste vähendamiseks või kaotamiseks. Sellega seoses jälgib komitee tähelepanelikult õigusakti ettepanekuid, mis tehakse pärast käibemaksu tuleviku kohta avaldatud rohelise raamatuga algatatud arutelusid.

6.2.3   Finantstehingute maksu kehtestamine

Komitee on juba mitmes varasemas arvamuses pooldanud finantstehingute maksu kehtestamist teatavatel tingimustel (15). Muuhulgas on komitee märkinud, et:

—

võttes arvesse finantstegevuse ELi-välistesse finantskeskustesse ümberpaigutamise ohtu, tuleks Euroopa Liidu ülese finantstehingumaksu kehtestamisele eelistada finantstehingumaksu kehtestamist ülemaailmsel tasandil ning et kui see ei ole teostatav, toetab komitee Euroopa Liidu finantstehingute maksu kehtestamist, arvestades Euroopa Komisjoni mõjuhinnangu tulemust;

—	lisaks asjaolule, et finantssektori maksustamine võib tõsta finantsturgude tõhusust ja stabiilsust ning vähendada nende kõikuvust, on asjaomane maks vajalik nii liikmesriikide kui ka liidu jaoks, et leida raha eelarvetasakaalu häirete parandamiseks.

Nagu märgib komisjon nõukogule esitatud otsuse ettepanekus, võiks finantstehingute maksustamine anda ELile uue tuluvoo. See võiks vähendada liikmesriikide praeguseid osamakse, anda riikide valitsustele täiendavat liikumisruumi ja aidata kaasa eelarve üldisele tasakaalustamisele. See ELi algatus oleks lisaks esimene samm finantstehingute maksu kohaldamise suunas ülemaailmsel tasandil, mis on praegu ka G20 tasandil arutlusel.

Võttes arvesse eelnevat ja oma varasemaid arvamusi, pooldab komitee finantstehingute maksu kehtestamist ELi eelarve omavahendina.

Aastal 2020 moodustaks asjaomane maks 33,3 % ELi omavahenditest (vt I lisa), mis teeb 54,2 miljardit eurot ELi eelarvest, samas kui sõltuvalt turu reageerimisest võidakse kogu ELis saada aastas maksutulu 57 miljardit eurot (16).

Muude kui tuletislepingutega seotud finantstehingute maksu puhul ei ole finantstehingute maksuga maksustatav väärtus väiksem kui 0,1 %, tuletislepingute puhul on vastav väärtus 0,01 % (17).

6.2.4   Korrektsioonimehhanismide ümberkorraldamine

Komitee avaldab heameelt selle üle, et vaadeldavas dokumendis tehakse ettepanek hinnata umber Ühendkuningriigi korrektsioonimehhanism ning luua uus kindlasummaline süsteem, mis asendaks alates 1. jaanuarist 2014 kõik olemasolevad korrektsioonimehhanismid. Samamoodi pooldatakse varjatud korrigeerimise langetamist 25 %lt 10 %le (vt punkt 4.1.3).

Ettepanekud on eesmärgipärased, kuid ebapiisavad, sest nendes ei hinnata üksikasjalikult kogu mõju, mis kaasneb põhiliselt omavahenditele toetuva eelarvega.

Nimelt leiab komitee, et eelarve puhul, mis koosneb rohkem kui 66 % ulatuses omavahenditest, tuleb õiglase vastutasu kontseptsioon kõrvale jätta, kuna see on vastuolus vastastikkuse solidaarsuse ja kasu põhimõttega ELi ülesehitamisel (vt punkt 5.2.1). Kuigi komitee toetab Euroopa Komisjoni ettepanekut sellise omavahenditel põhineva süsteemi ülimuslikkuse kohta, mille tulud lähevad riiklikku tasandit läbimata otse Euroopa Liidu eelarvesse, loodab ta ühtlasi, et sellise reformiga kaotatakse lõppkokkuvõttes korrigeerimine liikmesriikides, mis ei ole kõigile liikmesriikidele suuremat lisaväärtust pakkuvas, uuendatud Euroopa eelarves enam õigustatud (18).

Seoses vaadeldavate õigusakti ettepanekute põhjaliku hindamisega märgib komitee, et kuna ettepanekud ei sisalda põhjendusi väljapakutud korrigeerimiste suuruse kohta ega võrdle neid olemasolevatega, on täpse hinnangu andmine raske.

6.3   Komisjon osutas oma teatises ELi eelarve läbivaatamise kohta, (19) et uue omavahendi kehtestamine ei tähenda „eelarve suuruse vaidlustamist – see on debatt vahendite õige suhte üle”. Komitee ei jaga seda arvamust. ELi eelarve läbivaatamine ja ümberkorraldamine selle muutmise, uute omavahendite kasutuselevõtmise ja korrektsioonimehhanismide reformimise näol tekitab õigustatud küsimuse selle kohta, millised on nimetatud muutuste tagajärjed eelarvemahule ja kuidas neid muutusi tehtud või tulevaste poliitiliste otsuste taustal ellu viia.

6.3.1   Seoses sellega leiab komitee, et eelarve ei seisne üksnes arvudes ega oma koostisosade sisemises korralduses. Eelkõige on tegemist vahendiga ELi kui poliitilise projekti ja selle sihtide elluviimiseks. Seepärast peavad ELi poliitilised eesmärgid ja nende saavutamiseks kasutatavad vahendid olema omavahel sidusad ja kooskõlas. Praegu aga ei ole Euroopa Liidul piisavalt eelarvevahendeid oma poliitilise strateegia (Euroopa 2020) elluviimiseks ega uue Lissaboni lepinguga võetud kohustuste täitmiseks.

Komitee on seisukohal, et ELi eelarve suurendamine ei ole mitte üksnes soovitatav, vaid ka vajalik, kui arvestada uute, ühist lahendust vajavate probleemide ulatust (20).

---

(1)  Artikkel 201.

(2)  Nõukogu määrus, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020 (COM(2011) 398 final), institutsioonidevahelise kokkuleppe eelnõu: Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (COM2011 403 final), otsuse muudetud ettepanek Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta (COM(2011) 739 final), nõukogu määruse muudetud ettepanek, millega kehtestatakse Euroopa Liidu omavahendite süsteemi rakendusmeetmed (COM(2011) 740 final), nõukogu määruse muudetud ettepanek: meetodite ja menetluse kohta, millega tehakse kättesaadavaks traditsioonilised ja kogurahvatulul põhinevad omavahendid, ning muude sularahavajaduste rahuldamiseks vajalike meetmete kohta(uuesti sõnastatud) (COM(2011) 742 final), nõukogu direktiivi ettepanek, milles käsitletakse finantstehingute maksu ühist süsteemi ja millega muudetakse direktiivi 2008/7/EÜ (COM(2011) 594 final).

(3)  Vt ka komitee arvamust, milles käsitletakse finantstehingute maksu ühist süsteemi (Vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 55), ja komitee arvamust „Eelarve 2014–2020” (ELTs seni avaldamata).

(4)  Föderalismi iseloomustaks siin järgmised põhimõtted:

duaalsus (riigi pädevus on jagatud liitriigi valitsuse ja föderaalriikide valitsuste vahel), autonoomia (valitsuse iga otsus on oma jurisdiktsioonis autonoomne või suveräänne) ja kaasatus (föderaalüksused on esindatud liitriigi tasandil tehtud otsustes ja osalevad nende tegemisel).

Nende põhimõtete rakenduskord võib erineda, kuid ametlikult föderaalne süsteem ei pea alati eeldama rohkem või vähem ranget tsentraalsust ega demokraatiat.

Allikas: http://fr.wikipedia.org/wiki/F%C3%A9d%C3%A9ralisme.

(5)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa Liidu eelarve reform ja tulevane rahastamine”, ELT C 204, 9.8.2008, lk 113.

(6)  Komisjoni töödokument „Aruanne omavahendite süsteemi toimimise kohta”, SEC(2011) 876 final, 29.6.2011.

(7)  COM(2010) 700 final.

(8)  Vt komitee arvamus: „ELi eelarve läbivaatamine”, ELT C 248, 25.8.2011, lk 75.

(9)  Vt I lisa.

(10)  Vt II lisa.

(11)  Vt joonealune märkus 5.

(12)  SEC (2011)876 final – komisjoni talituste töödokument „ELi eelarve rahastamine: aruanne omavahendite süsteemi toimimise kohta”, mis on lisatud dokumendile „Ettepanek: nõukogu otsus Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta”.

(13)  Vt komitee arvamus teemal „Roheline raamat käibemaksu tuleviku kohta”, ELT C 318, 29.10.2011, lk 87.

(14)  EÜT L 347, 11.12.06, lk 1.

(15)  Vt komitee arvamus teemal De Larosičre'i aruanne, ELT C 318, 23.12.2009, lk 57; arvamus teemal „Finantstehingute maks” (Kokkuvõte ja järeldused, punkt 1.10), ELT C 44, 11.2.2011, lk 81; arvamus teemal „Arukad eelarvepoliitika konsolideerimise strateegiad” (punktid 4.4.2, 1.5.3 ja 1.5.4), ELT C 248, 25.8.2011, lk 8; arvamus teemal „Finantssektori maksustamine”, ELT C 248, 25.8.2011, lk 64.

(16)  Vt COM(2011) 594 final, „Nõukogu direktiiv, milles käsitletakse finantstehingute maksu ühist süsteemi ja millega muudetakse direktiivi 2008/7/EÜ”.

(17)  Idem, joonealune märkus 10.

(18)  Vt komitee arvamus: „ELi eelarve läbivaatamine”, ELT C 248, 25.8.2011, lk 75, punkt 4.4.

(19)  KOM(2010)700 lõplik.

(20)  Vt komitee arvamus: „ELi eelarve läbivaatamine”, ELT C 248, 25.8.2011, lk 75, punktid 1.1 ja 4.1.

---

---

---