23.7.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 218/122

1.1

Komiteel on hea meel, et komisjon kasutab Lissaboni lepingust mõjutatud määruste läbivaatamist meetmete lihtsustamiseks. Lihtsustamine puudutab siiski peamiselt haldust. Mahetalunike ja mahepõllumajandustootjate jaoks on jätkuvalt vaja õigusakte üldiselt lihtsustada.

1.2

Komitee märgib, et käsitles oma hiljutises arvamuses CESE 357/2011 teemal „EAFRDst antavad maaelu arengu toetused / ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavad otsetoetuskavad” üksikasjalikult komisjoni delegeeritud ja rakendamisvolitusi ning toetab käesolevas ettepanekus komisjoni kirjeldatud lähenemisviisi nimetatud volitustele.

1.3

Komitee on veendunud, et vaja on säilitada komisjonile rakendusaktide osas nõuandvate rühmade, eelkõige valitsusväliste organisatsioonide ja sidusrühmade roll.

1.4

Komitee soovitab kasutada väljastpoolt ELi pärit mahepõllumajanduslike toodete märgistamisel uuest ELi mahepõllumajandusliku tootmise logost erinevat värvikombinatsiooni.

2.1

Käesolevas arvamuses käsitletakse määruse ettepanekut KOM(2010) 759, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 834/2007 mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise kohta. Kõnealuse ettepaneku eesmärk on viia nõukogu samateemalise määrusega (EÜ) nr 834/2007 komisjonile antud rakendamisvolitused vastavusse komisjoni delegeeritud volituste ja rakendamisvolituste vahelise eristusega, mis võeti kasutusele Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitega 290 ja 291.

2.2

Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitega 290 ja 291 muudetakse Euroopa Komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamendi vahelist otsustusmenetlust seoses ühenduse õigusaktide rakendustingimustega.

2.3

Suurem osa määrusest puudutab väikesi muudatusi eelmises mahepõllumajanduslike toodete märgistamist käsitlevas määruses. Määrusesse lisatakse ka seitse uut artiklit (38a–g). Neis sätestatakse delegeeritud volituste alusel „määruse reguleerimisalaga seotud erimääratlused”.

2.4

Konkreetselt käsitletakse tootmiseeskirju, nt nõudeid ettevõtjatele ning toodete ja ainete kasutamise loa andmist, Euroopa Liidu mahepõllumajandusliku tootmise logo ning kontrollsüsteeme puudutavaid küsimusi, nt kontrolliorganite ja kontrolliasutuste auditeerimist.

3.1

Ehkki kõnealune määrus on piiratud kohaldamisalaga ja suuresti tehnilist laadi, tuleks lühidalt selgitada mahepõllumajandusliku tootmise hetkeseisu ühises põllumajanduspoliitikas. Mahepõllumajandusliku tootmise mõiste tekkis alles siis, kui tänapäevased põllumajandusmeetodid hakkasid üha laiemalt asendama tavapäraseid süsteeme. Seda peetakse nüüd põllumajanduse vormiks, mille puhul kasutatakse pinnase viljakuse säilitamiseks ja kahjurite tõrjeks esmajoones külvikordi, haljasväetistaimi, komposti ja bioloogilist kahjuritõrjet. Mahepõllumajanduses välistatakse kunstväetiste, pestitsiidide (sh herbitsiidide, insektitsiidide ja fungitsiidide), taimekasvu regulaatorite nagu näiteks hormoonide, kariloomadele manustatavate antibiootikumide, toidulisandite ja geneetiliselt muundatud organismide kasutamine või seatakse sellele ranged piirangud.

3.2

Mahepõllumajanduslikud mudelid põhinevad keskkonnasäästlikel põhimõtetel, kohalikel, piirkondlikel ja riiklikel traditsioonidel ning mõningal määral ka filosoofilistel väärtustel, mille tulemusena on Euroopas käibel palju erinevaid lähenemisviise. Vastuseks euroopastumisele ja seoses kasvava huvi ja nõudlusega hakkasid 1970ndate aastate alguses paljude liikmesriikide vabatahtlikkusel põhinevad mahetootmise kontrollorganid otsima ühiseid lähtepunkte. Lähtuvalt tarbijate, põllumajandustootjate, töötlejate ja jaemüüjate nõudmistest alustas komisjon 1980ndatel aastatel ÜPP raames mahepõllumajandusliku tootmise eeskirjade ühtlustamist. Selle tulemuseks oli määrused põllumajandustoodete (1991) (1) ja loomakasvatustoodangu (1999) (2) kohta.

3.3

Sellele vaatamata on mahepõllumajanduse filosoofia ja käsitluste jätkuv eripalgelisus ning ülemaailmsete tootjate turule tulek nõudnud ELi eeskirjade (3) pidevat kohandamist, muutmist ja täiustamist. Nende arengute kõige hiljutisem näide on Euroopa uue mahepõllumajandusliku tootmise logo ja asjaomase määruse (4) vastuvõtmine 2010. aastal.

3.4

Hetkel kehtestavad mahepõllumajandust puudutavad määrused kõigile tootjatele ühtsed põhistandardid. Arvestades, et ELis kasutatakse peaaegu 5 % põllumajanduslikust maast mahepõllumajanduslikuks tootmiseks ja siinsel turul müüakse 18 miljardi euro eest mahemärgisega (5) tooteid, on selle näol tegu olulise turuosaga. Tunnustatud riiklike kontrollorganite väljastatud märgiseid võib kasutada koos ELi märgisega, et teavitada tarbijat sellest, et toode vastab täiendavatele kriteeriumitele. Komitee võtab teadmiseks, et praegusesse määrusesse sisse viidud muudatused on tehtud lihtsustamise eesmärgil ja piiratud ulatuses ning need on tehnilist laadi.

3.5

Komitee on juba avaldanud oma üksikasjalikud seisukohad artiklite 290 ja 291 laiema mõju kohta oma hiljutises arvamuses teemal „EAFRDst antavad maaelu arengu toetused / ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavad otsetoetuskavad” (CESE 357/2011).

3.6

Pidades silmas eeltoodut ja kestvaid püüdlusi mahepõllumajandust käsitlevate määruste konsolideerimise suunas, toetab komitee komisjoni esitatud määruses sisalduvat lähenemist delegeeritud volituste ja rakendamisvolituste osas. Vaatamata sellele soovib komitee esitada järgmised tähelepanekud.

3.7

Vaja on säilitada komisjonile rakendusaktide osas nõuandvate rühmade, eelkõige valitsusväliste organisatsioonide ja sidusrühmade roll. Mahepõllumajanduslik tootmine ja turustamine on ka tulevikus keerukas valdkond, mis eripalgeliste huvide esindamisest vaid võidab.

3.8

Järgmisest aastast on ELi mahepõllumajandusliku tootmise logo kasutamine kohustuslik. Ümber tuleks vaadata ettepanek laiendada logo kasutamist kolmandates riikides kontrollitud tingimustes toodetud toodetele ning kaaluda tuleks võimalust logo eristamiseks – võib-olla kasutades erinevat värvikombinatsiooni, et teavitada tarbijat sellest, et toode ei ole pärit ELi liikmesriigist.