52009PC0511

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 29.9.2009

KOM(2009) 511 lõplik

2009/0139 (CNS)

Ettepanek:

NÕUKOGU DIREKTIIV,

millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ seoses tagasipööratud maksustamismehhanismi mittekohustusliku ja ajutise kohaldamisega teatavate pettuse ohvriks langeda võivate kaupade ja teenuste tarnete suhtes

SELETUSKIRI

1. Ettepaneku taust

- Ettepaneku põhjused ja eesmärgid

Käesoleva, nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi)[1] (edaspidi „käibemaksudirektiiv”) muutva direktiivi ettepaneku eesmärk on lubada ajutiselt kohaldada tagasipööratud maksustamismehhanismi, et võidelda pettustega, mis on seotud heitelubadega, kauplemisega ning teatavate pettusealdiste kaupadega tehtavate tehingutega. Sihipärase tagasipööratud maksustamismehhanismi kohaldamine ei tohiks siiski muuta selliseid käibemaksusüsteemi aluspõhimõtteid nagu osadena maksmine ning seepärast tuleks seda piirata kaupade ja teenuste eelnevalt kindlaks määratud loeteluga.

- Üldine taust

Komisjon esitas 2006. aasta mais teatise,[2] et käivitada ELi tasandil üleüldine arutelu maksupettuste vastase võitluse kooskõlastatud lähenemisviisi vajaduse kohta siseturul. Komisjoni 23. novembri 2007. aasta teatise (millega aidatakse kaasa käibemaksupettustevastase strateegia väljatöötamisele ELis)[3] ja maksupettuste vastase strateegia (ATFS) eksperdirühma olukorda käsitleva aruande[4] esitamise järel esitas komisjon teatise, kus ta analüüsis kaugemale ulatuvaid käibemaksusüsteemi muutmise meetmeid käibemaksupettuste takistamiseks[5].

Üks meede, mida sellega seoses analüüsiti, oli üldise tagasipööratud maksustamismehhanismi kehtestamine. Komisjon ilmutas ka valmisolekut töötada teatavatel tingimustel välja katseprojekt, et kindlaks teha, kas teatavat liiki üldine tagasipööratud maksustamissüsteem oleks käibemaksupettuste takistamiseks asjakohane vahend või mitte. ECOFINi nõukogu ei suutnud siiski kõnealuses teatises tõstatatud küsimuste kohta käivate järelduste osas kokku leppida. Kuna poliitilist kokkulepet kaugemale ulatuvate meetmete kohta ei saavutatud, keskendas komisjon oma jõupingutused eranditult nn tavapärastele meetmetele, et parandada maksupettuste vastase võitluse traditsioonilisi meetodeid. Sellega seoses peaks eelkõige viitama komisjoni 2008. aasta detsembrikuu teatisele, mis käsitleb koordineeritud strateegiat, mille eesmärk on tõhustada käibemaksupettuste vastast võitlust Euroopa Liidus[6].

Praegune algatus erineb siiski eespool nimetatud katseprojekti ideest.

Kuna pettused on siseturu tõrgeteta toimimise seisukohast oluline probleem ja need ohustavad liikmesriikide maksutulusid, on mõned liikmesriigid nõukogult käibemaksudirektiivi artikli 395 alusel taotlenud erandit, et võidelda teatavate pettusealdiste majandusvaldkondade või kaupade suhtes kohaldatava sihipärase tagasipööratud maksustamissüsteemi abil petuskeemide vastu.

Selles kontekstis on kõige levinum maksudest kõrvalehoidmise viis selline, et käibemaksukohustuslasest tarnija esitab kliendile (kes on ka maksukohustuslane) maksu mahaarvamiseks kehtiva arve ja seejärel ise kaob, jättes käibemaksu tasumata. Selle tagajärjel tekib olukord, kus riigikassa ei saa tarnelt käibemaksu, kuid peab ahela järgmisele ettevõtjale tagastama sisendkäibemaksu.. Sellest on teatavatel juhtudel kujunenud vaheltvõtvate ettevõtjatega seotud ühendusesisene? pettus (MTIC), mis on organiseeritud rünnak käibemaksusüsteemile ja kasutab ära seda, et tarnija saab käibemaksutagastuse näol sisendkäibemaksu eest krediiti, kui tema edasised tarned teises liikmesriigis asuvale maksukohustuslasele on maksust vabastatud. Lisaks on sellised pettused sageli organiseeritud tarnete seeriatena, kus samad kaubad võivad mitu korda liikmesriikide vahel ringelda (nn karusellpettus) ja riigikassa võib mitu korda kaotada ühe kauba eest arvestatud maksu summa. Tuleb märkida, et seda liiki pettused on erinevate liikmesriikide esitatud teabe kohaselt laienemas ka teenustele.

Tagasipööratud maksustamismehhanism viib selleni, et tarnija ei esita käibemaksuga arvet maksukohustuslastest klientidele, kes muutuvad ise käibemaksu maksmise eest vastutavaks. Harilikult deklareeriksid kliendid (kui nad on tavalised maksukohustuslased, kellel on täielik mahaarvamisõigus) käibemaksu ja arvaksid selle samal ajal maha, ilma riigikassale tegelikult maksmata. Selles mõttes on pettus teoreetiliselt välistatud.

Käesoleva ettepanekuga püüab komisjon pakkuda huvitatud liikmesriikidele võimalust kohaldada kõnealust sihipärast tagasipööratud maksustamismehhanismi teatavate kaupade ja teenuste suhtes, mille liikmesriigid on määratlenud pettusealdistena. Käesolevas ettepanekus, milles lubatakse sihipärase tagasipööratud maksustamismehhanismi kohaldamist, keskendutakse järgmistele valdkondadele.

Esiteks on komisjonil teavet oletatavate pettuste kohta kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemisel. Iga pettusekahtlus nii CO2-turul kui ka mujal tekitab loomulikult muret ja nõuab asjakohaseid vastumeetmeid. Erinevused üksikute liikmesriikide vastustes ajendasid komisjoni käesolevat ettepanekut ette valmistama. Kuigi pettuseprobleemi täpsed asjaolud ja tõeline ulatus vajavad täiendavat analüüsi, on paljude liikmesriikide poolt juba esitatud teave selline, et on vaja kiiresti võtta asjakohaseid meetmeid ja lülitada kõnealune valdkond käesolevasse ettepanekusse, mis on küll eelkõige ainult ajutine meede.

Teiseks on käesoleva direktiivi reguleerimisalaga hõlmatud üks teine tootekategooria, mis on seotud mobiiltelefonide ja integraallülituste seadmetega. Nende kaupade suhtes kohaldatakse praegu tagasipööratud maksustamise erandit, mis tehti Ühendkuningriigile käibemaksudirektiivi artikli 395 alusel ja mida pikendati eritingimustel[7]. Eespool nimetatud komisjoni ettepaneku tekst on aluseks ka praegusele nõukogu direktiivi ettepanekule. Oma nõukogu otsuse ettepaneku seletuskirjas selgitas komisjon väga erandlikke asjaolusid, mis põhjustasid selle erandi lubamise, ja ta kuulutas juba, et kavatseb kaaluda võimalust lubada kohaldada sihipärast tagasipööratud maksustamismehhanismi kõigis liikmesriikides, kes on sellest huvitatud. Tuleb märkida, et seni ei ole võimalik olnud kindlaks määrata, millises ulatuses on tagasipööratud maksustamismehhanism asjakohane ja tõhus vahend pettuste vastu võitlemiseks asjaomases konkreetses majandusvaldkonnas. Kõnealuse puuduse likvideerimiseks tuleb iga edasine kohaldamine teha sõltuvaks selle mõju täielikust hindamisest. Mitmetel liikmesriikidel, kes näitasid üles huvi tagasipööratud maksustamise kohaldamiseks kõnealuses majandusvaldkonnas, lubataks seda käesoleva ettepaneku kohaselt teha.

Kolmandaks hõlmab ettepanek muid tooteid (parfüümid, väärismetallid (nt plaatina)), mille kohta liikmesriigid on pettuste vastu võitlemise töörühmade koosolekutel teatanud, et need on kaubad, millele pettused näivad olevat üle kandunud ning mistõttu on kohane need samuti direktiiviga hõlmata.

Menetluse seisukohast peaksid liikmesriigid kõigepealt teavitama komisjoni oma kavatsusest sellist mehhanismi rakendada. Teiseks peavad sihipärase katselise kohaldamise aluseks olema üksikasjalikud tingimused, selleks et tagada süsteemi toimimine, vältida nii palju kui võimalik võimalikke negatiivseid mõjusid ja võimaldada tulemuste täpset hindamist. Enne kõnealuse tagasipööratud maksustamise süsteemi kohaldamist on nõutav, et maksukohustuslased, keda selle süsteemi kohaldamine mõjutab tarnija või kliendina, saaksid käibemaksukohustuslase individuaalse numbri, kui neil seda juba varem ei olnud. Lisaks nähakse ette, et asjaomased liikmesriigid peavad sisse seadma aruandekohustuse, et tagada piisav meetme jälgimine, et saada kinnitust selle kohta, et meede toimib tõhusalt. Lisaks on selleks, et tagada, et tagasipööratud maksustamise kohaldamine jääb sihipäraseks ja tavalistest käibemaksueeskirjadest erandlikuks, koostatud kaupade ja teenuste nimekiri ning iga liikmesriik võib valida maksimaalselt kolm kategooriat, mille suhtes ta tagasipööratud maksustamismehhanismi kohaldab, kusjuures kaks neist kategooriatest võivad olla kaubad.

Huvitatud liikmesriigid peaksid rakendama tõhusaid kontrollimeetmeid, et jälgida ja ära hoida nii palju kui võimalik kõiki pettusevorme ning eelkõige uusi pettusevorme, mis võivad hõlmata ka pettuseskeemide ülekandmist teistele toodetele, jaekaubanduse tasandile või teistesse liikmesriikidesse. Nende meetmete rakendamiseks oleks soovitatav arvesse võtta tagasipööratud maksustamismehhanismi käsitlevaid järeldusi, mida on kirjeldatud komisjoni dokumendis käibemaksusüsteemi muutmiseks pettustega võitlemise eesmärgil võetavate meetmete kohta[8].

Pettusealdiste kaupade ja teenuste suhtes ajutiselt rakendatavast süsteemist saadavad kogemused peaksid ettepanekus sätestatud teabe- ja hindamiskorra põhjal võimaldama tagasipööratud maksustamise sihipärase rakendamise kasulikkust ja proportsionaalsust üldiselt paremini hinnata.

2. Konsulteerimine huvitatud isikutega ja mõju hindamine

Konsulteerida ega välisekspertide arvamusi kasutada ei olnud vaja. Avalik arutelu tagasipööratud maksustamise kasutamise üle pettustega võitlemisel peeti juba seoses komisjoni eelmiste käibemaksupettusi käsitlevate teatistega (vt eelkõige 13. augusti 2007. aasta aruteludokument „Vabatahtliku tagasipööratud maksustamismehhanismi võimalik kehtestamine käibemaksu suhtes – mõju ettevõtjatele”[9]).

Et paremini mõista sihipärase tagasipööratud maksustamismehhanismi mõju, nähakse käesoleva direktiiviga ette, et süsteemi vabatahtlikult kohaldavad liikmesriigid peavad kindlaks määrama hindamiskriteeriumid, et olukorda oleks võimalik hinnata enne kohaldamisperioodi algust ja selle lõpus. Käesolev direktiiv annab liikmesriigile võimaluse kohaldada teatavatel tingimustel sihipärast tagasipööratud maksustamismehhanismi, kuid ei muuda seda kohustuslikuks. Kuna kavandatud eeskirjad pakuvad liikmesriikidele võimaluse kohaldada ajutiselt teatavate hoolikalt valitud kaupade või teenuste suhtes tagasipööratud maksustamismehhanismi, on nende liikmesriikide ülesandeks teha üksikasjalikke mõjuhinnanguid, nagu see on sätestatud direktiivis.

3. Ettepaneku õiguslik külg

Direktiiviga muudetakse käibemaksudirektiivi.

Kuna meetme mõju ei ole teada ja see on erand osadena maksmise aluspõhimõttest, on eraldiseisev õiguslik alus parim lahendus sellise teatavate kaupade ja teenuste tagasipööratud maksustamise ajutise kohaldamise jaoks ning see on kooskõlas ka pettustega võitlemise eesmärgil käibemaksusüsteemi võimalikku muutmist käsitlevas komisjoni teatises[10] väljendatud põhimõtetega. Lisaks ei saa käibemaksudirektiivi artiklit 395 käsitleda piisava alusena teatavate kaupade või teenustega seotud sihipärase tagasipööratud maksustamismehhanismi edasiseks ja laiemaks kohaldamiseks eri liikmesriikides. Seepärast võiks tagasipööratud maksustamismehhanismi abil pettuste vastu võitlemise eesmärgi ühenduse tasandil paremini saavutada direktiivi abil, mis pakub liikmesriikidele võimalust kohaldada tagasipööratud maksustamismehhanismi teatavate kaupade ja teenuste omamaiste tarnete suhtes. Käesolev otsus ei lähe seega kaugemale, kui on vajalik nimetatud eesmärgi saavutamiseks.

4. Mõju eelarvele

Ettepanek ei mõjuta negatiivselt ühenduse eelarvet.

5. Lisateave

Ettepanek sisaldab aegumisklauslit.

2009/0139 (CNS)

Ettepanek:

NÕUKOGU DIREKTIIV,

millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ seoses tagasipööratud maksustamismehhanismi mittekohustusliku ja ajutise kohaldamisega teatavate pettuse ohvriks langeda võivate kaupade ja teenuste tarnete suhtes

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 93,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust[11],

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust[12]

ning arvestades järgmist:

(1) Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivis 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi,[13] on kindlaks määratud, et käibemaksu maksavad kõik maksukohustuslased, kes sooritavad maksustatavaid kauba- ja teenusetarneid hõlmavaid tehinguid. Piiriüleste tehingute ja teatavate omamaiste eriti riskialdiste valdkondade puhul (nt ehitus ja jäätmemajandus) on siiski ette nähtud, et käibemaksu tasumise kohustus pannakse isikule, kellele tarne tehakse.

(2) Võttes arvesse käibemaksupettuste tõsidust, tuleks leida innovatiivseid lähenemisviise kõnealuse probleemi lahendamiseks kõige tõhusamal moel. Liikmesriikidel tuleks seepärast ajutiselt lubada kohaldada teatavate kauba- ja teenusekategooriate tarnete suhtes mehhanismi, mille korral käibemaksu tasumise kohustus pannakse isikule, kellele maksustatavad kauba- ja teenusetarned tehakse, isegi juhul, kui need kategooriad ei ole loetletud direktiivi 2006/112/EÜ artiklis 199 või kui nende suhtes ei kohaldata liikmesriikidele tehtud konkreetseid erandeid.

(3) Sellise teatavatele kauba- ja teenusekategooriatele suunatud mehhanismi kehtestamine ei peaks vastupidiselt üldisele kohaldamisele kahjustama käibemaksusüsteemi aluspõhimõtteid (nt osadena maksmine) ning seepärast tuleks seda piirata kaupade ja teenuste eelnevalt kindlaks määratud loeteluga.

(4) Eelnevalt kindlaks määratud loetelu, mille hulgast liikmesriigid võivad valida, peaks piirduma nende kaupade ja teenuste tarnetega, mis võivad hiljutiste kogemuste põhjal eriti kergesti pettuste ohvriks langeda. Tagamaks, et sellise mehhanismi kehtestamist oleks võimalik tõhusalt hinnata ning selle mõju hoolikalt jälgida, peaks liikmesriikide valik olema piiratud.

(5) Enne kui mehhanismi saab kohaldama hakata, on vaja, et eelnevalt kindlaks määratud loetelu kaupu või teenuseid tarnivad või saavad maksukohustuslased oleksid kõik käibemaksukohustuslastena registreeritud. Lisaks peaksid need liikmesriigid, kes otsustavad mehhanismi kohaldada, kehtestama kontrolli erimeetmed ja aruandekohustuse nii tarnija kui ka saaja jaoks, et tagada kõnealuse mehhanismi kohaldamise tõhus toimimine ja järelevalve ning jälgida ja hoida ära kõiki uusi maksupettuste vorme.

(6) Liikmesriigid peaksid koostama hindamisaruande mehhanismi kohaldamise kohta enne kohaldamisperioodi lõppu, et selle tõhusust oleks võimalik õigeaegselt hinnata.

(7) Et mehhanismi kohaldamise mõju pettustele läbipaistvalt hinnata, peaksid liikmesriikide hindamisaruanded põhinema liikmesriikide koostatud eelnevalt kindlaks määratud kriteeriumidel. Igas sellises hinnangus tuleks selgelt hinnata pettuste taset enne ja pärast mehhanismi kohaldamist ning kõiki muudatusi pettuste suundumustes, sh nende ülekandumist teiste kaupade ja teenuste tarnetele, jaetasandi tarnetele ja teistesse liikmesriikidesse tehtud tarnetele.

(8) Aruandes tuleks hinnata ka nõuete täitmiseks vajalikke maksukohustuslaste kulutusi ja liikmesriikide rakenduskulusid, sh kontrolli- ja auditimeetmetest tulenevad kulud.

(9) Selleks et pakkuda kõigile liikmesriikidele sellise mehhanismi kohaldamise võimalust, on asjakohane teha konkreetne muudatus direktiivi 2006/112/EÜ.

(10) Kuna kavandatud meetme eesmärk on käibemaksupettuste probleemi lahendamine ajutiste meetmete abil, mis erinevad kehtivatest ühenduse eeskirjadest, saab seda saavutada ainult ühenduse tasandil. Ühenduse meetme vastuvõtmine on seega vastavuses asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Vastavalt kõnealuses artiklis osutatud proportsionaalsuse põhimõttele ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(11) Seepärast tuleks direktiivi 2006/112/EÜ vastavalt muuta,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Direktiivi 2006/112/EÜ muudetakse järgmiselt:

(1) Lisatakse artikkel 199a järgmises sõnastuses:

„Artikkel 199a

1. Liikmesriigid võivad kuni 31. detsembrini 2014, ja vähemalt kaheaastaseks ajavahemikuks kehtestada ja kohaldada mehhanismi, mille puhul VI A lisas loetletud kaupade ja teenuste pealt tasuda tuleva käibemaksu maksab isik, kellele need kaubad ja teenused tarnitakse.

Kui liikmesriigid valivad, milliste kaupade ja teenuste suhtes mehhanismi kohaldada, peavad nad piirduma kolme VI A lisas loetletud kategooriaga, millest maksimaalselt kaks võivad olla kaubad.

2. Liikmesriik, kes otsustab kohaldada lõikes 1 sätestatud mehhanismi, peab:

a) tagama, et maksukohustuslane, kes tarnib või saab kaupu ja teenuseid, mille suhtes mehhanismi kohaldatakse, registreeritakse individuaalne numbri alusel, kui teda ei ole juba registreeritud vastavalt artikli 214 lõikele 1;

b) kehtestama asjakohase ja tõhusa aruandekohustuse kõigi maksukohustuslaste jaoks, kes tarnivad kaupu või teenuseid, mille suhtes mehhanismi kohaldatakse, et tagada iga tehingu korral kõnealuse maksukohustuslase ja selle maksukohustuslase tuvastamine, kellele tarneid tehakse, ning tarnitud kaupade ja teenuste liigi, maksustamisperioodi ja väärtuse tuvastamine;

c) panema igale maksukohustuslasele, kes saab kaupu või teenuseid, mille suhtes mehhanismi kohaldatakse, tehingupõhise või üleüldise aruandekohustuse, et teha ristkontrolli, võrreldes neid andmeid tarnija esitatud teabega;

d) kehtestama asjakohased ja tõhusad kontrollimeetmed, et jälgida ja vähendada olemasolevaid pettusevorme ning ennetada pettuste ohtu teiste kaupade ja teenuste puhul, jaemüügi tasandil või teistes liikmesriikides.

3. Liikmesriigid teavitavad komisjoni lõikes 1 viidatud mehhanismi kohaldamisest enne iga sellise mehhanismi kasutuselevõtmist ning edastavad komisjonile järgmise teabe:

a) avaldus mehhanismi kohaldamiseks võetava meetme ulatuse kohta ja kaasnevate meetmete üksikasjalik kirjeldus, sh maksukohustuslaste aruandekohustused ja kontrollimeetmed;

b) hindamiskriteeriumid, mis võimaldavad võrrelda VI A lisas loetletud kaupade ja teenuste suhtes sooritatud pettusi enne ja pärast mehhanismi kohaldamist; teiste kaupade ja teenuste suhtes, jaemüügi tasandil ja teistes liikmesriikides sooritatud pettusi enne ja pärast mehhanismi kohaldamist ning teist liiki pettuste kasvu enne ja pärast mehhanismi kohaldamist , eelkõige jaemüügi tasandil;

c) alguskuupäev ja ajavahemik, mida mehhanismi kohaldamiseks võetav meede hõlmab.

4. Liikmesriigid, kes kohaldavad lõikes 1 sätestatud mehhanismi, peavad lõike 3 punkti b alusel sätestatud hindamiskriteeriumide põhjal ning vähemalt üks aasta enne mehhanismi kohaldamiseks võetava meetme kehtivuse lõppemist esitama komisjonile aruande. Aruandes tuleb selgelt ära näidata, millist teavet tuleb käsitada konfidentsiaalsena ja millist teavet võib avaldada.

Aruandes tuleb esitada üksikasjalik hinnang meetme üldise tõhususe ja efektiivsuse kohta eelkõige järgmiselt seisukohalt:

a) pettuste mõju meetmega hõlmatud kaupade või teenuste tarnetele;

b) pettuste võimalik ülekandumine teistele kaupadele ja teenustele;

c) pettuste võimalik ülekandumine teistesse liikmesriikidesse;

d) pettuste võimalik ülekandumine jaemüügitasandile;

e) maksukohustuslaste tehtavad kulutused meetme nõuete täitmiseks;

f) liikmesriikide tehtavad kulutused meetme rakendamiseks, sh kontrolli- ja auditimeetmetest tulenevad kulud.”

(2) Käesoleva direktiivi lisa lisatakse VI A lisana.

Artikkel 2

Liikmesriigid, kes otsustavad kohaldada artikli 1 lõikes 1 sätestatud mehhanismi, teavitavad komisjoni mehhanismi kohaldamise meetme sätetest enne meetme kohaldamise alguskuupäeva.

Artikkel 3

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas .

Artikkel 4

Käesolevat otsust kohaldatakse kuni 31. detsembrini 2014.

Artikkel 5

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel,

Nõukogu nimel

eesistuja

LISA

„VI lisa A osa

Artiklis 199a viidatud kaupade ja teenuste loetelu

A osa – Kaubad

1) mobiiltelefonid – valmistatud või kohaldatud töötamiseks litsentseeritud võrkudes ja töötavad kindlaksmääratud sagedustel, sõltumata sellest, kas neil on või puudub mõni muu kasutusala;

2) integraallülituse seadmed, nagu mikroprotsessorid ja keskprotsessorid enne lõpptarbijale suunatud tootega liitmist;

3) parfüümid;

4) väärismetallid, kui nende suhtes ei kehti kasutatud asjade, kunstiteoste, kollektsiooniesemete ja antiikesemete suhtes kohaldatav erikord vastavalt artiklitele 311–343 või investeeringukulla erikord vastavalt artiklitele 344–356.

B osa – Teenused

Direktiivi 2003/87/EÜ* artikli 3 määratlusele vastavad kasvuhoonegaaside saastekvoodid, mida võib üle kanda kooskõlas direktiivi artikliga 12, ning muud kvoodiühikud, mida käitajad võivad kasutada kõnealuse direktiivi järgimiseks.

* ELT L 275, 25.10.2003, lk 32.”

[1] ELT L 347, 11.12.2006, lk 1.

[2] KOM(2006) 254 (lõplik), 31.5.2006.

[3] KOM(2007) 758 (lõplik), 23.11.2007.

[4] SEK(2007) 1584, 23.11.2007.

[5] KOM(2008) 109 (lõplik), 22.2.2008, ja SEK(2008) 249, 22.2.2008.

[6] KOM(2008) 807 (lõplik), 1.12.2008.

[7] Nõukogu 5. mai 2009. aasta otsus, millega lubatakse Ühendkuningriigil jätkata direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) artiklist 193 kõrvalekalduva erimeetme kohaldamist (ELT L 148, 11.6.2009, lk 14).

[8] SEK(2008) 249, 22.2.2008.

[9] http://ec.europa.eu/taxation_customs/common/consultations/tax/article_4209_en.htm.

[10] KOM(2008) 109 (lõplik), 22.2.2008.

[11] ELT C […], […], lk […].

[12] ELT C […], […], lk […].

[13] ELT L 347, 11.12.2006, lk 1.