EUR-Lex Access to European Union law
This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 52009DC0153
Report from the Commission to the Council and the European Parliament on the coexistence of genetically modified crops with conventional and organic farming {SEK(2009) 408}
Komisjoni aruanne nõukogule ja Euroopa Parlamendile geneetiliselt muundatud, tavapäraste ja mahepõllukultuuride samaaegse viljelemise kohta {SEK(2009) 408}
Komisjoni aruanne nõukogule ja Euroopa Parlamendile geneetiliselt muundatud, tavapäraste ja mahepõllukultuuride samaaegse viljelemise kohta {SEK(2009) 408}
/* KOM/2009/0153 lõplik */
Komisjoni aruanne nõukogule ja Euroopa Parlamendile geneetiliselt muundatud, tavapäraste ja mahepõllukultuuride samaaegse viljelemise kohta {SEK(2009) 408} /* KOM/2009/0153 lõplik */
[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON | Brüssel 2.4.2009 KOM(2009) 153 lõplik KOMISJONI ARUANNE NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE geneetiliselt muundatud, tavapäraste ja mahepõllukultuuride samaaegse viljelemise kohta {SEK(2009) 408} KOMISJONI ARUANNE NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE geneetiliselt muundatud, tavapäraste ja mahepõllukultuuride samaaegse viljelemise kohta 1. Sissejuhatus Geneetiliselt muundatud organismide (GMOd) samaaegne viljelemine tavapärase ja mahepõllumajanduse kultuuridega on otseselt seotud tarbijate ja põllumajandustootjate praktilise valikuga austada isiklikke eelistusi ja majanduslikke võimalusi, järgides samas GMOde märgistamisega seotud õiguslikke kohustusi. Vastavalt direktiivile 2001/18/EÜ geneetiliselt muundatud organismide tahtliku keskkonda viimise kohta,[1] määrusele (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta[2] ning määrusele (EÜ) nr 1830/2003, milles käsitletakse geneetiliselt muundatud organismide jälgitavust ja märgistamist, geneetiliselt muundatud organismidest valmistatud toiduainete ja sööda jälgitavust,[3] tuleb GMOsid ning ka GMOsid sisaldavat, nendest koosnevat või neist valmistatud toitu ja sööta vastavalt märgistada, et tagada teadliku valiku tegemine. See tähendab, et geneetiliselt muundatuna märgistatavad tooted tuleb eraldada märgistamata toodetest. Kuna loa andmise menetluse ajal võetakse täielikult arvesse geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamise keskkonna- ja terviseaspekte, tuleb samaaegse viljelemise kontekstis käsitleda probleeme, mis on seotud tehniliste eraldusmeetmete ning geneetiliselt muundatud ja geneetiliselt muundamata põllukultuuride segamise võimalike majanduslike tagajärgedega. Direktiivi 2001/18/EÜ artikli 26a kohaselt võivad liikmesriigid riiklikul tasandil võtta samaaegse viljelemisega seotud asjakohaseid meetmeid, et vältida GMOde tahtmatut sattumist muudesse toodetesse. Komisjoni soovituse 2003/556/EÜ (geneetiliselt muundatud, tavapäraste ja mahepõllukultuuride samaaegse viljelemise tagamist käsitlevate riiklike strateegiate ja heade tavade arendamise suuniste kohta)[4] eesmärk on abistada liikmesriike samaaegset viljelemist käsitlevate riiklike õiguslike ja muude strateegiate väljatöötamisel. 2006. aasta märtsis võttis komisjon vastu esimese aruande geneetiliselt muundatud, tavapäraste ja mahepõllukultuuride samaaegset viljelemist käsitlevate riiklike meetmete rakendamise kohta[5]. 22. mail 2006 võttis põllumajandusministrite nõukogu vastu samaaegset viljelemist käsitlevad järeldused, milles kutsutakse komisjoni üles tegutsema järgmiselt: 1. esitama võimalikult kiiresti ettepaneku seemnetele kehtestavate ühenduse märgistamiskünniste kohta; 2. määratlema tihedas koostöös liikmesriikide ja sidusrühmadega tehniliste eraldusmeetmete parimad tavad ja töötama nende alusel välja põllukultuurikohaseid meetmeid käsitlevad suunised; 3. tõhustama COEX-NETi[6] kasutamist, et vahetada teavet põllukultuuride eraldamise ja vastutusega seotud meetmete osas, sealhulgas kooseksisteerimisega seotud piiriüleste probleemide osas, ja et arutada võimalikke lahendusi, kui sellised probleemid ilmnevad; 4. analüüsima koos liikmesriikidega võimalikke viise samaaegse viljelemisega seotud potentsiaalsete piiriüleste probleemide kõrvaldamiseks; 5. püüdma leida ELi õigusaktidega kooskõlas olevaid jätkusuutlikke lahendusi piirkondades, kus põllumajandusstruktuurid ja -tingimused on sellised, et teatavate põllukultuuride samaaegset viljelemist on põllumajandustootja tasemel raske saavutada; 6. tugevdama Euroopa teadusuuringuid samaaegse viljelemise kohta, et täita lüngad teadmistes ning muuta olemasolevad uurimistulemused liikmesriikidele kättesaadavaks; 7. analüüsima erinevaid riiklikke tsiviilvastutussüsteeme seoses nende kohaldamisega majanduskahju korral, mis tuleneb GMOsid sisaldavate põllukultuuride segunemisest geneetiliselt muundamata põllukultuuridega, sealhulgas piiriülestes olukordades. Sellega seoses analüüsima ka liikmesriikides välja töötatud konkreetseid hüvitus- ja kindlustuskavasid; 8. jätkama koos liikmesriikidega analüüsi selle kohta, kas samaaegse viljelemise üldpõhimõtete suunas on vaja astuda täiendavaid samme. Käesolevas aruandes antakse ülevaade komisjoni tegevusest seoses nõukogu järeldustega antud volitusega. Liikmesriikide esitatud teabele tuginedes esitatakse aruandes ka ülevaade riiklike ja piirkondlike samaaegse viljelemise meetmete rakendamise seisust. 2. Ühenduse märgistamiskünnised seemnetele Direktiiviga 2001/18/EÜ on ette nähtud võimalus vabastada seemnepartiid märgistamisest, kui need sisaldavad ELis kasvatada lubatavaid geneetiliselt muundatud seemneid koguses, mis jääb allapoole teatavat taset. Komisjon teostab hetkel mõju hindamist seemnete märgistamiskünniste kehtestamise suhtes ja sellest saab komisjoni tulevase õigusakti alus. Ettepanekut koostades võtab komisjon arvesse ka nõukogu 5. detsembri 2008. aasta järeldusi GMOde kohta, mille kohaselt peaksid need künnised olema võimalikult madalad, olles samas otstarbekad, proportsionaalsed ja funktsionaalsed kõikide majandustegevuses osalejate jaoks, ning aitama kaasa nii tavapärase, geneetiliselt muundatud kui ka mahapõllumajanduslike toodete tootjate ja tarbijate valikuvabadusele. 3. Põllukultuuripõhiseid samaaegse viljelemise meetmeid käsitlevad suunised, piiriülesed probleemid ja piirkonnad, kus samaaegset viljelemist on raske saavutada Komisjon on loonud Euroopa samaaegse viljelemise büroo ( European Coexistence Bureau , EcoB[7]), mille eesmärk on välja töötada põllukultuuripõhised parimaid tavasid käsitlevad juhendid tehnilistele samaaegse viljelemise meetmetele. ECoB analüüsib ka võimalusi samaaegse viljelemisega seotud potentsiaalsete piiriüleste probleemide vähendamiseks ja töötab välja soovitused piirkondadele, kus põllumajandusstruktuurid ja -tingimused on sellised, et teatavate põllukultuuride samaaegset viljelemist on põllumajandustootja tasemel raske saavutada. ECoB koosneb sekretariaadist ja põllukultuuripõhistest tehnilistest töörühmadest, kuhu kuuluvad liikmesriikide tehnilised esindajad. Sidusrühmadega konsulteeritakse eelkõige komisjoni loodud asjaomaste nõuanderühmade kaudu. ECoBi esimene tehniline töörühm tegeleb maisikultuuride samaaegse viljelemise meetmete väljatöötamisega. Eelduste kohaselt töötatakse maisikultuuridega seotud parimate tavade juhend välja 2010. aastaks. 4. Samaaegset viljelemist käsitleva teabe kooskõlastamise ja vahetamise võrgustikurühm (COEX-NET) Geneetiliselt muundatud, tavapäraste ja mahepõllukultuuride samaaegset viljelemist käsitleva teabe kooskõlastamise ja vahetamise võrgustikurühma (COEX-NET) eesmärk on soodustada samaaegset viljelemist käsitleva teabe vahetamist liikmesriikide ja komisjoni vahel. Rühm kohtus 2006. aastal kaks korda, 2007. aastal ühe ja 2008. aastal ühe korra. 5. Samaaegse viljelemisega seotud ühenduse tasandi teadusuuringud Ühenduse teadusuuringute kuuenda raamprogrammiga toetati samaaegse viljelemisega seotud kolme teadusprojekti. Projekt SIGMAE jõudis lõpule 2008. aasta novembris. Projekti raames uuriti GMOde ajalist ja ruumilist geenisiiret üle Euroopa nii seemne- kui ka põllukultuuride kasvatussüsteemides, et määrata kindlaks asjaomased samaaegse viljelemise meetmed. Projektid TRANSCONTAINER ja CO-EXTRA on veel pooleli ning need viiakse lõpule 2009. aasta jooksul. 2006. aasta veebruaris avaldas komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskus aruande,[8] milles analüüsitakse põllumajandustavade muutmise vajalikkust ja teostatavust samaaegse viljelemise tagamiseks. 6. Riiklikud ja vastutus- ja hüvituskavad GMOdega segunemisest tulenevate kahjude puhul GMOdega segunemine võib tuua kaasa geneetiliselt muundamata toodete väärtuse languse, mis tähendaks majanduslikku kahju tootjatele. Näiteks võib mõjutatud toode vajada ELi õigusaktide kohaselt geneetiliselt muundatud toote märgistust, mis võib kaasa tuua väiksema kasumi. GMOdega segunemisel võib olla ka erimõju mahepõllundustoodetele. Määruses (EÜ) nr 834/2007 mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise kohta[9] on sätestatud, et tooteid, mis GMOdega segunemise tõttu vajavad ühenduse õigusaktide kohaselt märgistust, ei või enam turustada mahemärgiga. Vastutus GMOdega segunemisest geneetiliselt muundamata põllukultuuridele tekkiva majanduskahju korral on tsiviilõiguse küsimus, mis on liikmesriikide pädevuses. Komisjoni tellitud uuring[10] näitas, et kõik riiklikud õigussüsteemid pakuvad lepinguvälist kahju reguleeriva õiguse tavatingimuste alusel selliste kahjujuhtumite korral minimaalset kaitset. Enamik liikmesriike ei ole üldise lepinguvälist kahju reguleeriva õiguse kohaldamistingimusi GMOdega segunemise erijuhtumi puhul muutnud. Siiski on üldine lepinguvälist kahju reguleeriv õigus liikmesriigiti erinev, mis tähendab seda, et ka GMOdega segunemisega seonduvaid võimalikke nõudeid käsitletaks ja lahendataks erinevalt. Näiteks on süülise vastutuse süsteemide kohaselt nõutav tõend kostja süü või hooletuse kohta, kuid range vastutusega süsteemide kohaselt ei sõltu kohtuotsus kostja käitumise hinnangust. Mõned liikmesriigid on kehtestanud range vastutuse korra, mida kohaldatakse just GMOdega segunemisest tuleneva kahju korral. Lisaks on enamikul õigussüsteemidel naabrite vaidlusi käsitlevad erieeskirjad, mida võidakse kohaldada ka GMOdega segunemisest tuleneva majanduskahju korral. Seni ei ole üheski liikmesriigis tulnud ette ühtegi kohtuasja, mis iseloomustaks riikide kohtute erinevate eeskirjade tegelikku kohaldamist. Hetkel näivad ELi turgudelt puuduvat kindlustustooted, mis kataksid GMOdega segunemise ohud. Neljas liikmesriigis aga nõutakse geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamiseks seaduslikult kindlustuskaitset või muid alternatiivseid finantstagatisi võimaliku majanduskahju korral või neid võidakse nõuda üksikjuhtumi hindamise järel. Mõned liikmesriigid on loonud hüvitusfondid GMOdega segunemisest tuleneva majanduskahju jaoks. Kui kavasse maksete tegemise tingimused on määratletud, rahastatakse fonde geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamise maksust. Kuna seni pole ühestki sellisest fondist makstud ühtegi hüvitist, ei saa ka hinnata, kas kogutavad maksud on asjakohased selleks, et ära hoida kas fondide alarahastamist ja seega ohtu, et teatavat kahju ei saa täiel määral hüvitada, või ülerahastamist, mis tähendaks ülemäärast majanduslikku koormust geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamise eest. Seni ei ole üksi liikmesriik teavitanud juhtumist, mis hõlmaks piiriülesest GMOdega segunemisest tulenevat majanduslikku kahju. Üldiselt käsitletakse kohtualluvusega seotud küsimusi piiriüleste juhtumite puhul Rooma II määruses[11]. 7. Ülevaade riiklikest samaaegse viljelemise meetmetest Praeguse seisuga on samaaegset viljelemist käsitleva eriõigusakti võtnud vastu 15 liikmesriiki[12]. Komisjoni on teavitatud veel kolme liikmesriigi õigusakti eelnõust. Komisjon uurib riiklike samaaegse viljelemise meetmete vastavust siseturule kooskõlas direktiiviga 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord[13]. Ükski liikmesriik ei ole teatanud sellest, et samaaegset viljelemist käsitletaks õigusloomega mitteseotud vahenditega, kuid mõnes liikmesriigis ei nähta lähemas tulevikus ette õigusraamistiku väljatöötamist, kuna geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamist peetakse nende territooriumil ebatõenäoliseks. Mõnes liikmesriigis on samaaegse viljelemise pädevus piirkondlikul tasandil. Kuna enamikus liikmesriikides ei toimu geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamist, ei ole veel praktikas rakendatud programme samaaegset viljelemist käsitlevate õigusaktide kohaldamise ja tõhususe jälgimiseks. Mõnes liikmesriigis rakendatavad seireprogrammid ei andnud negatiivseid tulemusi seoses kohustuslike samaaegse viljelemise või märgistamise eeskirjade mittetäitmisega. Ükski liikmesriik ei osutanud sellele, et kehtivad samaaegse viljelemise eeskirjad oleksid ebapiisavad geneetiliselt muundatud ja geneetiliselt muundamata põllukultuuride asjakohase eraldamise taseme tagamiseks. Liikmesriigid ei toonud välja ühtegi kohtuasja, mis seonduks GMOde segunemisega geneetiliselt muundamata põllukultuuridega, samas teavitati ühest mesindusega seonduvast kohtuasjast. Kui jätta kõrvale mõned liikmesriigid, kes ei ole veel alustanud samaaegset viljelemist käsitleva lähenemisviisi väljatöötamist, siis on kõik liikmesriigid konsulteerinud sidusrühmadega samaaegse viljelemise meetmete väljatöötamiseks. 7.1. Teavitamine, registreerimine ja koolitus Geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamisest riigiasutuste, kolmandate osapoolte ja avalikkuse teavitamist käsitlevad riiklikud sätted erinevad üksteisest pisiasjades. Mõned liikmesriigid nõuavad juhtumipõhist heakskiitu geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamiseks, samas kui teised nõuavad üksnes seda, et põllumajandustootjad teavitaksid pädevaid asutusi geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamisest. Üks liikmesriik ei kohusta põllumajandustootjaid geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamist eraldi registreerima. Enamikus liikmesriikides peavad geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatajad sellest teavitama lähinaabreid, ettevõtjaid, kellega nad jagavad põllumajandusmasinaid, selle maa omanikke, kus kasvatamine on kavandatud, ning kolmes liikmesriigis geneetiliselt muundatud põllukultuuride põllust teatavas raadiuses tegutsevaid mesinikke. Avalikkust teavitatakse geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamisest üldiselt avaliku registri kaudu, mis võib hõlmata kas ulatuslikku teavet kasvatuseks ettenähtud maatükkidest, sh kasvatajate isikuandmeid ja maatükkide täpset asukohta, või üksnes koondteavet, nt kasvatuse all olev kogupindala piirkonna või kohaliku omavalitsuse territooriumist. Mõnes liikmesriigis peavad seemnete turustajad andma teada sellest, kui palju geneetiliselt muundatud seemneid nad müüvad ja/või teavitama põllumajandustootjaid kehtivatest samaaegse viljelemise eeskirjadest. Mõnikord tuleb registreerida geneetiliselt muundatud põllukultuuride transpordi, ladustamise ja pakendamisega tegelevad ettevõtjad. Mõned liikmesriigid nõuavad, et geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatajad läbiksid kohustusliku koolituse või tõendaksid piisavate teadmiste omamist, et rakendada nõutavaid eraldusmeetmeid. 7.2. Tehnilised eraldusmeetmed Enamik liikmesriike on samaaegse viljelemise meetmed kavandanud selliselt, et toidus ja söödas sisalduvate GMOde puhul välditakse 0,9 % märgistamiskünnise ületamist. Kuid mõned liikmesriigid on osutanud, et nad püüdlevad võimalikult madala GMOdega segunemise taseme poole. Mõned liikmesriigid arvestavad, et tulevikus võivad seemnete künnised nullväärtusest erineda, mis piirab segunemise võimalust muudest allikatest kui seemnetest ja nõuab rangemaid valdkondlikke eraldusmeetmeid. 12 liikmesriiki on eraldusmeetmed võtnud vastu vähemalt ühe põllukultuuri suhtes. Ruumiline eraldamine põhineb üldiselt isolatsioonivahemaadel geneetiliselt muundatud ning naabruses olevate geneetiliselt muundamata ja ristumisvõimeliste põllukultuuride põldude vahel. Isolatsioonivahemaad saab mõnikord osaliselt või täielikult asendada puhvervöönditega geneetiliselt muundatud ja muundamata põldude vahel, kus kasvatatakse geneetiliselt muundamata ja ristumisvõimelisi põllukultuure, mida koristatakse ja käsitatakse kui geneetiliselt muundatud taimi. Teistes liikmesriikides on puhvervööndid kohustuslik täiendus isolatsioonivahemaadele. Kaks liikmesriiki lubavad kasutada erinevat õitsemisaega. Mõned liikmesriigid nõuavad kohustuslikult naabritega konsulteerimist ja mõnedel juhtudel naabrite kirjalikku nõusolekut geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamiseks, kui nende maad kasutatakse isolatsioonivahemaade rakendamiseks. Riiklikud eraldusmeetmed on seni olnud suunatud maisile ning mõnes liikmesriigis ka kartulile, suhkrupeedile, söödapeedile, nisule ja rapsile. Kuue liikmesriigi puhul on geneetiliselt muundatud põllukultuuride ja mahepõllunduskultuuride põldude suhtes kohaldatavad eraldusmeetmed rangemad kui need, mida kohaldatakse geneetiliselt muundatud ja tavapäraste põllukultuuride põldude eraldamise suhtes. Kuues muus liikmesriigid kohaldatakse identseid eraldusmeetmeid. Mõned liikmesriigid on määratlenud erinevad eraldusmeetmed põldude puhul, mida kasutatakse seemnete tootmiseks. Liikmesriikide eraldusmeetmed erinevad järgmiselt: näiteks jääb maisitootmise korral isolatsioonivahemaa tavapärase maisi puhul vahemikku 25–600 m ja mahepõllundusliku maisi puhul vahemikku 50–600 m. Üks liikmesriik nõuab, et geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatajad järgiksid isolatsioonivahemaid seoses mesinduses kasutatavate aladega. Kõikides liikmesriikides peavad eraldusmeetmeid kohaldama geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatajad ja geneetiliselt muundatud seemnete või saagiga tegelevad ettevõtjad. Naabruses tegutsevad geneetiliselt muundamata põllukultuuride kasvatajad peavad mõningase vastutuse võtma üksnes siis, kui nad nõustuvad vabatahtlikult eraldusmeetmete ühise rakendamisega. Seemnete tootmisega seonduva samaaegse viljelemise puhul panevad mõned liikmesriigid selle vastutuse seemnete tootjatele ja teised geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatajatele. Mõned liikmesriigid lubavad ettevõtjatel omavahel kokku leppida selles, et nendevahelistel põldudel ei rakendata eraldusmeetmeid, samas kui teistes liikmesriikides on eraldamine igal juhul kohustuslik. Mõned liikmesriigid reguleerivad eraldamist erinevate konkreetsete põllumajandustööde ajal (nt seemnete külvamine, saagi koristamine, koristusjärgsed tööd, transport, ladustamine), samas kui teised käsitlevad üksnes naaberpõldudest eraldamist. 7.3. Geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamise piirangud Paljud liikmesriigid nõuavad erimenetlusi geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamiseks keskkonnakaitsealadel (nt Natura 2000 alad) või on selle hoopis ära keelanud. Kõnealused meetmed ei ole seotud samaaegse viljelemisega ja neid tuleb hinnata vastavalt kehtivatele ühenduse õigusaktidele. Kuigi mõned liikmesriigid näevad ette võimaluse määratleda piirkonnad, kus geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamine võiks olla keelatud sotsiaal-majanduslikel põhjustel, ei ole selliseid piirkondi veel loodud. Kõnealuste piirkondade kehtestamisest tuleb teavitada komisjoni. Kui sellest ei teatata, ei või meetmeid kohaldada ja seega ei ole need ka üksikisikute jaoks siduvad. Mõnede liikmesriikide teatavad piirkonnad kuulutasid end GMO-vabaks, kuid sellised avaldused on poliitilist laadi ega kujuta endast õiguslikult siduvaid keelde. Mõned liikmesriigid näevad ette võimaluse määrata piirkonnad, kus võib kasvatada üksnes teatava põllukultuuri geneetiliselt muundatud sorte või alternatiivina üksnes geneetiliselt muundamata sorte ning seda piirkonna kõigi põllumajandustootjate vabatahtlike otsuste alusel. Neli liikmesriiki keelustavad geneetiliselt muundatud maisi MON810 kasvatamise ELi õigusaktides sätestatud kaitsemeetmete alusel, kui seoses GMOde ohutuse hindamisega ilmnevad uued teaduslikud tõendid. Kõnealustes riikides ei ole geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamine praegu võimalik, kuna MON810 on hetkel ainuke geneetiliselt muundatud põllukultuur, mis on ELis kaubanduslikul eesmärgil kasvatamiseks kättesaadav. Kõnealused meetmed ei ole seotud samaaegse viljelemisega ja neid käsitletakse vastavalt ELi õigusaktidega ettenähtud menetlusele. 7.4. Korralduslikud sätted Enamik liikmesriike, kes võtsid vastu samaaegset viljelemist käsitlevad õigusaktid, kehtestasid ka samaaegse viljelemise meetmete jõustamist ja seiret käsitlevad eeskirjad. Kõnealuste menetluste praktilise kohaldamisega alustati siiski üksnes liikmesriikides, kus geneetiliselt muundatud põllukultuure ka tegelikult kasvatatakse. Samaaegset viljelemist käsitleva õigusakti rikkumine on karistatav mõnes, kuid mitte kõigis liikmesriikides. 7.5. Geneetiliselt muundatud maisi kaubanduslikul eesmärgil kasvatamise kogemused Ainuke geneetiliselt muundatud põllukultuur, mida hetkel ELis kasvatatakse, on geneetiliselt muundatud mais MON810, mis on resistentne teatavate liblikalistest maisikahjurite suhtes. 2008. aastal kasvatati liikmesriikide esitatud teabe põhjal maisi MON810 kuues liikmesriigis (CZ, DE, ES, PT, RO, SK) kokku umbes 100 000 hektari suurusel pindalal, mis moodustab 1,2 % EL 27 liikmesriikide käesoleva aasta kogu maisi kasvupinnast. Teatavates liikmesriikides moodustab geneetiliselt muundatud maisi kasvatamine siiski suurema osa maisitootmisest (nt Hispaanias üle 20 %). Üldiselt on liikmesriigid seisukohal, et nende samaaegset viljelemist käsitlev riiklik õigusakt ei avalda tugevat mõju geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasutuselevõtule põllumajandustootjate poolt, kuid seda küsimust oleks vaja täiendavalt analüüsida. Üldise suundumuse kohaselt suurenevad kasvupinnad seitsmes eespool mainitud liikmesriigis ja neist viis on kehtestanud kohustuslikud samaaegse viljelemise eeskirjad. 7.6. Piiriülesed küsimused Seni on üksnes vähesed liikmesriigid alustanud koostööd teiste liikmesriikidega, et töötada välja võimalikud meetmed samaaegse viljelemisega seotud piiriüleste küsimuste lahendamiseks. Piiriülese GMOdega segunemise kohta puuduvad dokumenteeritud juhtumid. 7.7. Riikide teadusuuringud samaaegse viljelemise vallas Paljud liikmesriigid teavitasid teadustöödest, mille eesmärk on luua alus samaaegset viljelemist käsitlevate meetmete väljatöötamiseks. Teadustöö jätkub selles vallas 13 liikmesriigis. 8. Kokkuvõte 2006. aastast alates on liikmesriigid teinud märkimisväärseid edusamme samaaegset viljelemist käsitlevate õigusaktide väljatöötamisel. Õigusraamistiku arendamisega samaaegselt toimus geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvupinna mõõdukas laienemine. Samas on geneetiliselt muundatud põllukultuuride tootmine ELis jätkuvalt nišitootmine – ainult üht geneetiliselt muundatud toodet kasutatakse kaubanduslikul otstarbel ja kasvatus on väga piiratud. Kuigi geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamine tekitab ELis ühiskonnas laiemalt jätkuvalt poleemikat, puuduvad konkreetsed andmed selle kohta, et geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasutuselevõtt ELi põllumajanduses oleks tekitanud praktilisi raskusi. See hinnang põhineb aga seni piiratud kaubanduslikel kogemustel. Üksnes väheste liikmesriikide mõned piirkonnad on mitmete aastate jooksul kogunud kasvatamisest laialdasemaid praktilisi kogemusi. Ühtegi aruannet ei ole esitatud majanduskahju kohta, mis tuleneks kas riiklike samaaegse viljelemise eeskirjade rikkumisest või sellest, et eeskirjad ei ole piisavad geneetiliselt muundatud ja geneetiliselt muundamata põllukultuuride tootmise asjakohase eraldamise taseme saavutamiseks. Liikmesriikides kehtestatud seireprogrammid ei ole näidanud ühtegi puudust kehtivates eeskirjades. Liikmesriikides kohaldatavad lähenemisviisid samaaegsele viljelemisele erinevad haldusmenetluste ja tehniliste eraldusmeetmete poolest. Puuduvad aga veenvad tõendid selle kohta, et õigusraamistiku erinevused määraksid põllumajandustootja valiku, kas kasvatada geneetiliselt muundatud põllukultuure või mitte. Vähemalt sama olulist rolli näivad mängivat ka muud tegurid, nagu sobivate turustamisvõimaluste olemasolu geneetiliselt muundatud toodetele, piirkondlikud erinevused seoses sellega, millised on geneetiliselt muundatud põllukultuuride võimalikud eelised või puudused võrreldes tavapäraste ja mahepõllunduslike kultuuridega, ning ühiskondlikud aspektid, nt vaidlused naabritega ja põldude hävitamine. Kõnealuste aspektide olulisust näitab see, kui heterogeenselt on ruumis jaotunud GMOde kasvatamine isegi identsete samaaegse viljelemise kavadega liikmesriikides. Riiklike meetmete puhul täheldatud erinevused võib vähemalt teataval määral kirjutada agronoomiliste, klimaatiliste ja muude tegurite piirkondliku erinevuse arvele, mis määravad selle, kui tõenäoline on GMOde segunemine muude põllukultuuridega. Riiklike samaaegse viljelemise meetmete tõhususe täielikuks hindamiseks on vaja täiendavaid kogemusi. Euroopa samaaegse viljelemise büroo töötab välja sellekohased suunised. Kuigi naaberliikmesriikide erinevad lähenemisviisid samaaegsele viljelemisele võivad tekitada piiriüleseid probleeme, ei ole selliseid raskusi praktikas täheldatud. Seega ei näi praegu olevat vajalik töötada välja erimeetmeid samaaegse viljelemisega seotud piiriüleste probleemide lahendamiseks. Komisjon ei pea asjakohaseks selliste ühenduse õigusaktide väljatöötamise algatamist, mis võiksid takistada vastutust käsitlevate riiklike sätete kohaldamist seoses GMOdega segunemise põhjustatud kahjuga. Nagu juba eespool selgitati, tuleneb selline lahknevus enamasti erinevustest kehtivate riiklike vastutus- ja hüvitussüsteemide vahel, mida kohaldatakse ka seoses muu majandustegevusega. Seni ei ole kõnealused erinevused tinginud ühtlustamise vajadust. Lisaks on liikmesriikide eri jurisdiktsioonid töötanud välja erisugused hagemis- ja hüvituskultuurid. Ühtsete eeskirjade kehtestamine vähese tõenäosusega GMOdega segunemisele võib ühes liikmesriigis tuua kaasa erinevate lepinguvälist kahju reguleerivate õiguste samaaegse kohaldamise. Kuna sellise kahju jaoks puuduvad ilmselgelt kindlustuslahendused, julgustatakse liikmesriike uurima võimalusi, kuidas hõlbustada kindlustusandjatel vastavate toodete arendamist. Samaaegse viljelemise mitmete aspektide vallas jätkub teadustöö veel paljudes liikmesriikides, mis annab tunnistust vajadusest täiendavalt arendada samaaegse viljelemisega seonduvat teadmistebaasi. Keskpikas perspektiivis on vajalikud täiendavad teadustööd, mis käsitleksid geneetiliselt muundatud ja muundamata toodangu ahelate eraldamist põllumajandusettevõttest väljaspool. Hinnates samaaegse viljelemisega seonduvat parimat tegutsemisviisi, tuleb arvesse võtta liikmesriikide kaubanduslikke kogemusi. See peaks hõlmama kehtestatud meetmete tulemuslikkuse ja tõhususe põhjalikku hindamist ning analüüsi riiklike meetmete mõju kohta põllumajandustootjate konkurentsivõimele ning nii põllumajandustootjate kui ka tarbijate valikuvabadusele. Praegune olukord ei osuta vajadusele kalduda kõrvale subsidiaarsusel põhinevast lähenemisviisist samaaegsele viljelemisele ja püüelda kõnealuses valdkonnas täiendava ühtlustamise poole. Komisjon leiab, et samaaegse viljelemisega seoses on vaja võtta järgmised meetmed: - komisjon koostab esimesel võimalusel majandusliku mõju hinnangu seoses võimalike tulevaste künniste kehtestamisega seemnete suhtes. Kõnealuse hindamise alusel teeb komisjon ettepaneku asjakohase seadusandliku järelmeetme kohta; - komisjon jätkab COEX-NETi tegevust, et hõlbustada samaaegset viljelemist käsitleva teabe vahetamist liikmesriikidega seoses praktiliste kogemuste, teadustöö ja seiretulemustega; - komisjon töötab Euroopa samaaegse viljelemise büroo kaudu koostöös liikmesriikidega ja pärast oluliste sidusrühmadega konsulteerimist välja põllukultuuripõhiseid samaaegse viljelemise meetmeid käsitlevad tehnilised suunised; - ühenduse teadusuuringute raamprogrammi kaudu toetab komisjon täiendavat teadustööd, võttes aluseks käimasolevate ja tulevaste algatuste raames määratletud selged vajadused; - 2012. aastal avaldab komisjon aruande samaaegse viljelemise olukorra kohta liikmesriikides, tuginedes seejuures liikmesriikide esitatud teabele. [1] EÜT L 106, 17.4.2001, lk 1, muudetud määrusega (EÜ) nr 1829/2003 ja määrusega (EÜ) nr 1830/2003. [2] ELT L 268, 18.10.2003, lk 1. [3] ELT L 268, 18.10.2003, lk 24. [4] ELT L 189, 29.7.2003, lk 36. [5] KOM(2006) 104 (lõplik) ja komisjoni talituste töödokument:http://ec.europa.eu/agriculture/co-existence/sec313_en.pdf. [6] Samaaegset viljelemist käsitleva teabe kooskõlastamise ja vahetamise võrgustikurühm. [7] http://ecob.jrc.ec.europa.eu/. [8] ftp://ftp.jrc.es/pub/EURdoc/eur22102en.pdf. [9] ELT L 189, 20.7.2007, lk 1. [10] http://ec.europa.eu/agriculture/analysis/external/liability_gmo/index_en.htm. [11] Määrus (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma II). ELT L 199, 31.7.2007, lk 40. [12] AT, BE, CZ, DE, DK, FR, HU, LT, LU, LV, NL, PT, RO, SE, SK. [13] EÜT L 204, 21.7.1998, lk 37. Meetmete eelnõud on kättesaadavad avalikust andmebaasist aadressil http://ec.europa.eu/enterprise/tris/pisa/app/search/.