1.4.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 82/1

1.

1.1.

1.2.

1.3.

1.3.1.

1.3.2.

1.3.3.

1.3.4.

1.3.5.

1.3.6.

1.4.

1.5.

1.5.1.

1.5.2.

1.5.3.

1.5.4.

1.5.5.

1.5.6.

1.5.7.

1.5.8.

1.5.9.

1.5.10.

1.5.11.

1.5.12.

2.

2.1.

2.2.

3.

3.1.

3.1.1.

3.1.2.

3.1.3.

3.1.4.

3.1.5.

3.1.5.1.

3.1.5.2.

3.1.6.

3.1.6.1.

3.1.6.2.

3.1.7.

3.1.7.1.

3.1.7.2.

3.1.8.

3.1.9.

3.1.10.

3.1.11.

3.1.12.

3.2.

3.3.

4.

5.

5.1.

5.2.

5.2.1.

5.2.1.1.

5.2.1.2.

5.2.1.3.

5.2.1.4.

5.2.2.

5.2.2.1.

5.2.2.2.

5.2.2.3.

5.2.2.4.

5.2.3.

6.

7.

7.1.

7.2.

7.3.

7.4.

7.5.

(1)

2007. aasta kevadel toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel kutsuti liikmesriike ja ELi institutsioone tegutsema selles suunas, et välja töötada Euroopa jätkusuutlik ja integreeritud kliima- ja energiapoliitika. Ülemkogu märkis muu hulgas: „Võttes arvesse, et energia tootmine ja kasutamine on kasvuhoonegaaside heitkoguste peamised allikad, on selle eesmärgi täitmiseks vajalik integreeritud lähenemisviis kliima- ja energiapoliitikale. Integratsioon tuleks saavutada teineteist vastastikku toetaval viisil. Arvestades eelnevat ning tunnustades täielikult liikmesriikide poolt valitud erinevaid energiaallikaid ja nende suveräänsust esmaste energiaallikate üle, taotleb Euroopa energiapoliitika järgmisi eesmärke:

(2)

Verstapostina Euroopa energiapoliitika loomisel toetas Euroopa Ülemkogu laiaulatusliku tegevuskava koostamist ajavahemikuks 2007–2009 ning kutsus eelkõige komisjoni üles esitama tegevuskavas sätestatud ettepanekuid nii kiiresti kui võimalik. Üks kõnealustest ettepanekutest seondub keskkonnakaitseks antavat riigiabi käsitlevate ühenduse suuniste läbivaatamisega.

(3)

Euroopa Ülemkogu otsustas võtta kindlalt Euroopa Liidule iseseisva kohustuse vähendada 2020. aastaks kasvuhoonegaaside heitkogust vähemalt 20 % võrra võrreldes 1990. aasta tasemega. Lisaks sellele rõhutati vajadust parandada ELis energiatõhusust, et vähendada ELi energiakasutust 20 % võrra võrreldes 2020. aasta prognoosidega, ja kinnitati siduvat eesmärki suurendada 2020. aastaks taastuvate energiaallikate osakaalu üldises ELi energiakasutuses 20 %-ni. Lisaks sellele kinnitati kõikide liikmesriikide suhtes siduvat eesmärki, mille kohaselt tuleb 2020. aastaks suurendada biokütuse osakaalu ELi transpordisektori üldises bensiini ja diisli tarbimises vähemalt 10 %-ni.

(4)

Käesolevad uued suunised on üks vahend tegevuskava ja Euroopa Ülemkogu kohtumisel vastuvõetud energia- ja kliimamuutusega seonduvate eesmärkide keskkonnaalaste aspektide rakendamiseks.

(5)

Riigiabi tegevuskavas „Vähem ja paremini suunatud riigiabi: riigiabireformi kava 2005–2009 (edaspidi „riigiabi tegevuskava”)” (1) märkis komisjon, et riigiabi meetmed võivad olla tõhus vahend ühishuvist kantud eesmärkide saavutamiseks. Teatavatel tingimustel võib riigiabi andmine aidata korrigeerida turutõrkeid parandades sellega turgude toimimist ning aidates kaasa konkurentsivõime parandamisele. Samuti aitavad need edendada säästvat arengut, hoolimata sellest, kas turutõrked kõrvaldatakse (2). Riigiabi tegevuskavas rõhutatakse samuti, et keskkonnakaitse võib pakkuda innovatsioonivõimalusi, luua uusi turge ja parandada konkurentsivõimet tõhusama ressursikasutuse ja investeeringute kaudu. Teatavatel tingimustel võib riigiabi aidata kaasa kõnealuste eesmärkide saavutamisele ja panustada seega Lissaboni strateegia jätkusuutliku majanduskasvu ja tööhõive põhieesmärkide saavutamisesse. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuli 2002. aasta otsuses nr 1600/2002/EÜ, millega võetakse vastu kuues keskkonnaalane tegevusprogramm (3) (edaspidi „kuues keskkonnaalane tegevusprogramm”), määratleti keskkonnakaitse meetmete esmatähtsad valdkonnad (4).

(6)

Riigiabi andmise üle järelevalve teostamise põhiline eesmärk keskkonnakaitse vallas on tagada, et riigiabi meetmed oleksid keskkonnakaitse taseme tõstmiseks hädavajalikud. Lisaks sellele on vaja tagada, et abi positiivsed mõjud kaaluksid üles konkurentsi moonutamist tulenevad negatiivsed mõjud, arvestades EÜ asutamislepingu artiklis 174 sätestatud „saastaja maksab” — põhimõtet.

(7)

Majandustegevus võib saaste kaudu keskkonda kahjustada. Teatavatel juhtudel võivad ettevõtjad riigipoolse sekkumiseta kõrvale hiilida nende tegevusest keskkonnale tekkiva kahju täies ulatuses hüvitamisest. Sellest tulenevalt ei täida turg oma ülesannet jagada ressursse tõhusalt, sest tootjad ei võta tootmise (negatiivseid) välismõjusid arvesse, ning need tuleb kanda ühiskonnal tervikuna.

(8)

Vastavalt „saastaja maksab” — põhimõttele on kõnealuste negatiivsete välismõjudega võimalik toime tulla, tagades, et saastaja maksab oma saaste eest, mis tähendab, et keskkonnakulud kajastuvad täielikult saastaja kuludes. Selle eesmärk on tagada, et erakulud (mida kannab ettevõtja) peegeldavad majandustegevusest tulenevaid tegelikke kulusid ühiskonnale. Rakendades „saastaja maksab” — põhimõtet on seega võimalik turutõrkeid korrigeerida. „Saastaja maksab” — põhimõtet saab rakendada kas kohustuslike keskkonnanormatiivide kehtestamise või turupõhiste vahendite kasutamise abil (5). Mõnede turupõhiste vahendite kohaldamisega võib kaasneda riigiabi andmine kõikidele või mõnedele ettevõtjatele.

(9)

Kuigi „saastaja maksab” — põhimõtte kohaldamine on praegu piiratud, ei tohiks selle regulatsiooni puudused takistada liikmesriikidel sätestamast keskkonnakaitse alaseid norme, mis on ühenduse nõuetest rangemad, ja vähendamast välismõjude ulatust nii palju kui võimalik.

(10)

Selleks et parandada keskkonnakaitset, võivad liikmesriigid soovida kasutada riigiabi, et ergutada ettevõtjaid saavutama parema keskkonnakaitse võrreldes ühenduses kehtestatud normatiividega või parandama keskkonnakaitse taset juhul, kui ühenduse normatiivid puuduvad. Nad võivad ka kehtestada ühenduse õiguses nõutavatest rangemaid riiklikke normatiive või keskkonnamakse või kasutada ühenduse õigusaktide puudumisel keskkonnamakse „saastaja maksab” — põhimõtte ühepoolseks rakendamiseks.

(11)

Komisjon on arvamusel, et keskkonnakaitse vallas on vaja riigiabi suunised läbi vaadata selleks, et saavutada riigiabi tegevuskavas sätestatud eesmärgid, eelkõige abi parem suunatus, põhjalikum majandusanalüüs ja tõhusam menetlus. Lisaks sellele on komisjoni arvates vaja arvestada keskkonnapoliitika ja keskkonnatehnoloogia arengut ning kohandada eeskirju vastavalt saadud kogemustele.

(12)

Komisjon kohaldab käesolevates eeskirjades sätestatud suuniseid keskkonnakaitseks antava abi hindamisel, suurendades sellega oma otsuste tegemise õiguskindlust ja läbipaistvust. Keskkonnakaitseks antavat abi põhjendatakse eelkõige EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti c alusel. Kõnealused suunised asendavad ühenduse suuniseid keskkonnakaitsele antava riigiabi kohta, (6) mis jõustusid 2001. aastal.

(13)

Suunistes nähakse ette eeskirjad kahte liiki hindamiseks: standardne hindamine meetmete puhul, mille raames eraldatud abisummad jäävad allapoole teatavat künnist või on suunatud teatud piirist väiksema tootmismahuga käitistele (3. peatükk), ning üksikasjalik hindamine abisummade puhul, mis ületavad kõnealuse künnise või on suunatud teatud piirist suurema tootmismahuga käitistele, ja uutele taastuvenergiat tootvatele jaamadele antava abi puhul, mis arvutatakse kokkuhoitud väliskulude alusel (5. peatükk).

(14)

Käesolevaid suuniseid kohaldatakse kõikide meetmete suhtes, millest komisjoni teavitatakse põhjusel, et meedet ei reguleeri grupierandi määrus, et grupierandi määruses on sätestatud individuaalse teatamise kohustus või et liikmesriik otsustab teavitada meetmest, mille suhtes oleks võidud eelnimetatud määruse alusel kohaldada grupierandit. Suuniseid kohaldatakse ka sellise abi hindamiseks, millest pärast käesolevate suuniste avaldamist on jäetud teatamata.

(15)

Riigiabi tegevuskavas teatas komisjon järgmist: „Et aidata kaasa Lissaboni kasvu- ja tööhõivestrateegia eesmärkide täitmisele, täiustab komisjon oma riigiabianalüüsi majanduslikku lähenemisviisi. Majandusliku lähenemisviisi eesmärk on tagada riigiabi eesmärgipärasem kasutamine ja suunamine uuendatud Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamisele.”

(16)

Hinnangu andmisel sellele, kas abimeedet võib lugeda ühisturuga kokkusobivaks, võrdleb komisjon abimeetme positiivset mõju ühishuvist kantud eesmärgi saavutamisele selle võimalike negatiivsete kõrvalmõjudega, nagu kaubanduse ja konkurentsi moonutamine. Tasakaalustatuse tagamiseks tehakse praktikal põhinevas riigiabi tegevuskavas ettepanek võtta kasutusele kaalumine (7). Kaalumine toimub kolmes järgus. Kahes esimeses käsitletakse riigiabi positiivseid mõjusid ja kolmandas negatiivseid mõjusid ning positiivsete ja negatiivsete mõjude tasakaalustamist. Tasakaalustatuse kriteerium on struktureeritud järgmiselt:

(17)

Kaalumist kohaldatakse nii riigiabi eeskirjade koostamisel kui ka juhtumite hindamisel.

(18)

Euroopa Liidu lepingu artikli 2 esimeses taandes on sätestatud, et säästev areng on üks Euroopa Liidu eesmärke. See peaks põhinema majanduslikul õitsengul, sotsiaalsel ühtekuuluvusel ja kõrgetasemelisel keskkonnakaitsel. Keskkonnakaitse edendamine on seega oluline ühishuvist kantud eesmärk. Lisaks sellele on EÜ asutamislepingu artiklis 6 nimetatud vajadust integreerida keskkonnakaitse ühenduse kõikidesse poliitikavaldkondadesse ning EÜ asutamislepingu artikli 174 lõige 2 näeb ette, et keskkonnapoliitika peab rajanema ettevaatus- ja ennetusprintsiibil ja põhimõtetel, et saaste heastatakse selle tekkimise kohas (8) ja et saastaja maksab.

(19)

Käesolevates suunistes sätestatakse tingimused, mille täitmisel võib lubada riigiabi anda nende turutõrgete kõrvaldamiseks, mille tõttu keskkonnakaitse jääb allapoole optimaalset taset.

(20)

Kõige levinum turutõrge keskkonnakaitse vallas on seotud negatiivsete välismõjudega. Oma huvides tegutsevatel ettevõtjatel ei ole stiimulit võtta arvesse tootmisest tulenevaid negatiivseid välismõjusid ei konkreetse tootmistehnoloogia ega tootmismahu valimisel. Teisisõnu tähendab see, et ettevõtja tajub tootmiskulusid madalamatena kui on tegelikult ühiskonna kantavad kulud. Seetõttu puudub ettevõtjatel stiimul vähendada oma saaste taset või võtta üksikmeetmeid keskkonna kaitseks.

(21)

Riigid, kes seisavad silmitsi kõnealuse turutõrkega, kalduvad kasutama õiguslikku reguleerimist tagamaks, et tootmisest tekkivaid negatiivseid välismõjusid võetakse arvesse. Normatiivide, maksustamise, majandushoobade ja muude normide kaudu on saastavad ettevõtjad sunnitud maksma ühiskonnale tekitatud saaste eest vastavalt „saastaja maksab” — põhimõttele. Kõnealuste negatiivsete välismõjude arvessevõtmise tagajärjel suurenevad ettevõtja erakulud, mõjutades seetõttu negatiivselt ettevõtja tulusid. Et tekitatav saaste on jaotunud ebavõrdselt tööstusharude ja ettevõtjate vahel, on keskkonnasäästlike normidega seotud kulud tihti erinevad mitte ainult ettevõtjate lõikes, vaid ka liikmesriigiti. Lisaks sellele võivad liikmesriigid hinnata erinevalt vajadust kehtestada kõrgeid keskkonnaalaseid eesmärke.

(22)

Selliste ühenduse normatiivide ja turupõhiste vahendite puudumise tõttu, mis vastaksid täielikult „saastaja maksab” — põhimõttele (tõrge õigusloomes), võivad liikmesriigid otsustada ühepoolselt seada kõrgemaid keskkonnakaitse alaseid eesmärke. See võib omakorda kaasa tuua täiendavaid kulusid nende territooriumil tegutsevatele ettevõtjatele. Sel põhjusel võivad liikmesriigid lisaks regulatiivsetele normidele kasutada riigiabi positiivse stiimulina parema keskkonnakaitse saavutamiseks. Seda on võimalik teha kahel viisil:

(23)

Riigi sekkumise eesmärk on tagada keskkonnale piisav kaitse. Regulatiivsed normid ja turupõhised vahendid on kõige olulisemad vahendid keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks. Leebetel vahenditel, näiteks vabatahtlikul ökomärgiste süsteemil, ja keskkonnasäästlike tehnoloogiate levitamisel võib samuti olla oluline roll. Kuigi poliitiliste vahendite optimaalse valimi leidmine on keeruline, ei õigusta turutõrke või poliitiliste eesmärkide olemasolu automaatselt riigiabi kasutamist.

(24)

Vastavalt „saastaja maksab” — põhimõttele peaks saastaja maksma kõik saastega seotud kulud, sealhulgas kaudsed kulud, mida kannab ühiskond. Sel eesmärgil võivad keskkonnanormid olla kasulik vahend saastaja koorma suurendamiseks. „Saastaja maksab” — põhimõtte järgimine peaks teoreetiliselt tähendama, et negatiivsete välismõjudega seotud turutõrge kõrvaldatakse. Seega, kui „saastaja maksab” — põhimõtet rakendataks täielikult, puuduks vajadus täiendava riigipoolse sekkumise järele, et tagada turu tõhus toimimine. Niisiis jääb „saastaja maksab” — põhimõte peamiseks vahendiks ja riigiabi on üksnes paremuselt teine valik. „Saastaja maksab” — põhimõtte rakendamise korral riigiabi kasutamine tähendaks, et saastaja ei peaks maksma oma saastega seotud kulusid. Seetõttu ei pruugi riigiabi sellisel juhul olla asjakohane vahend.

(25)

Kuid eelkõige „saastaja maksab” — põhimõtte puuduliku rakendamise tõttu peetakse keskkonnakaitse tegelikku taset tihti ebarahuldavaks järgmistel põhjustel:

(26)

Kuigi sellega ei lahendata ebarahuldava keskkonnakaitse puhul kõiki eespool nimetatud probleeme, võib riigiabi anda ettevõtjatele positiivse stiimuli tegevusteks või investeeringuteks, mis ei ole kohustuslikud ja mida kasumit taotlevad ettevõtjad tavaliselt ette ei võtaks. Lisaks sellele võib riigiabi olla sobilik vahend, mis võimaldab liikmesriikidel vastu võtta riiklikud keskkonnanormid, mis on ühenduse normatiividest rangemad, vähendades koormavat mõju nendele ettevõtjatele, keda nimetatud normid kõige rohkem mõjutavad, ja muutes seega normide vastuvõtmise võimalikuks.

(27)

Keskkonnakaitseks antava riigiabi tulemusel peab abisaaja muutma oma käitumist nii, et keskkonnakaitse tase oleks parem võrreldes olukorraga, kui abi ei oleks antud. Siiski võivad keskkonnakaitse parandamiseks tehtud investeeringud suurendada samal ajal tulusid (9) ja/või vähendada kulusid (10) ning olla seega iseenesest majanduslikus mõttes atraktiivsed. Seetõttu tuleb kindlaks teha, et asjaomast investeeringut ei oleks tehtud ilma riigiabita.

(28)

Eesmärk on tagada, et ettevõtjad ei teeks samu asju ilma abi saamata põhjusel, et sellega kaasneksid teatavad kasud. Ergutav mõju määratakse kindlaks vastupidiste olukordade võrdlusanalüüsi (kontrafaktilise analüüsi) põhjal, milles võrreldakse kavandatava tegevuse ulatust koos abiga ja ilma abita. Vastupidiste olukordade võrdlusanalüüsi nõuetekohane läbiviimine on olulise tähtsusega selle üle otsustamisel, kas riigiabil on ergutav mõju. See on olulise tähtsusega ka juhul, kui arvutatakse tekkivaid lisakulusid investeeringu või tootmise puhul, mille eesmärk on saavutada parem keskkonnakaitse.

(29)

Investeeringud võivad olla vajalikud, et järgida kohustuslikke ühenduse normatiive. Et ettevõtja peab igal juhul täitma kõnealuseid kohustusi, ei ole juba kehtivate kohustuslike ühenduse normatiivide järgimisel riigiabi õigustatud.

(30)

Abi peetakse proportsionaalseks ainult juhul, kui sama tulemust ei ole võimalik saavutada abi vähemal määral andmisega. Lisaks sellele võib proportsionaalsus sõltuda ka abimeetme selektiivsuse määrast.

(31)

Eelkõige peab abisumma piirduma minimaalse vajalikuga, et saavutada soovitud tase keskkonnakaitses. Seetõttu arvutatakse investeerimisabi abikõlblikud kulud keskkonnaalaste eesmärkide saavutamise seisukohast vältimatute täiendavate (neto)kulude põhjal. See tähendab, et selleks, et kindlaks määrata, kui suurt abi võib anda, tuleb põhimõtteliselt investeeringute lisakuludest maha arvata kõik majanduslikud eelised, mida ettevõtja investeeringust saab.

(32)

Siiski on keeruline täielikult arvesse võtta kõiki majanduslikke eeliseid, mida ettevõtja täiendavast investeeringust saab. Näiteks ei võeta vastavalt punktides 80–84 sätestatud abikõlblike kulude arvutamise metoodikale arvesse tegevustulusid pärast teatavat investeeringu sooritamisele järgnevat esialgset ajavahemikku. Samamoodi ei võeta selles küsimuses arvesse teatavaid eeliseid, mida ei ole alati kerge mõõta, näiteks keskkonnaalase investeeringuga paranenud keskkonnateadlik maine. Seetõttu on komisjon arvamusel, et selleks, et abi oleks proportsionaalne, peab abisumma olema tavaliselt väiksem kui abikõlblikud investeerimiskulud (vt lisa). Ainult juhul, kui investeerimisabi antakse tõeliselt konkureeriva pakkumismenetluse raames ning võttes aluseks selged, läbipaistvad ja mittediskrimineerivad kriteeriumid, mis tagavad tõhusalt, et abi piirdub minimaalselt vajaliku summaga selleks, et saavutada keskkonnakasu, võib abi summa olla kuni 100 % abikõlblikest investeerimiskuludest. Seda seetõttu, et sellistel asjaoludel võib eeldada, et erinevad pakkumised peegeldavad kõiki võimalikke eeliseid, mis võivad täiendavast investeeringust tuleneda.

(33)

Teatavate meetmete puhul ei ole võimalik abisummat arvutada lisakulude põhjal; see kehtib juhul, kui abi antakse keskkonnamaksust vabastamise või alandatud keskkonnamaksumäära näol või kaubeldavate lubade süsteemi abil. Sellisel juhul tuleb tagada proportsionaalsus maksuvabastuste ja alandatud maksumäära kohaldamise tingimuste ja kriteeriumide abil, mis tagavad, et abisaaja ei saa ülemääraseid eeliseid ja et meetme selektiivsus on rangelt piiratud miinimumiga.

(34)

Tihti on väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate puhul soovitud keskkonnakaitse saavutamise kulu suhtelises arvestuses suurem võrreldes nende tegevuse suurusega. Lisaks sellele piiravad väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate võimet kõnealuste kulude kandmisel tihti kapitalituru puudujäägid. Sel põhjusel võib väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate puhul olla õigustatud lisatoetuse andmine teatavat liiki abi puhul, arvestades, et juhul, kui abisaaja on väikese või keskmise suurusega ettevõtja, on tõsise konkurentsi moonutuse tekke oht väike.

(35)

Lisaks sellele julgustatakse liikmesriike tagama keskkonnakasu saavutamisel kulutasuvus, näiteks valima meetmeid, mille puhul välditud väliskulud on märkimisväärsed võrreldes abi summaga. Kuid et välditud väliskulude ja ettevõtja tehtud kulutuste vahel otsene seos puudub, võib välditud väliskulusid kasutada riigiabi summa määramise alusena ainult erandjuhtudel. Selleks et tagada ettevõtjale piisav stiimul oma käitumise muutmiseks, peab abisumma olema otseselt seotud ettevõtja tehtud kuludega.

(36)

Kui keskkonnakaitseks antava riigiabi meetmed on hästi suunatud, nii et nendega kaetakse ainult tegelikud lisakulud, mis on vajalikud paremaks keskkonnakaitseks, on risk, et riigiabi moonutab põhjendamatult konkurentsi, tavaliselt suhteliselt piiratud. Seetõttu on väga tähtis, et keskkonnakaitseks antava riigiabi meetmed oleksid hästi suunatud. Juhul kui abi ei ole vajalik või proportsionaalne kavandatava eesmärgi saavutamiseks, kahjustab see konkurentsi. See võib eelkõige juhtuda siis, kui abi tulemusel:

(37)

Mõnel juhul on abi eesmärk sekkuda turu toimimisse, et soodustada keskkonna üldiseks hüvanguks teatavat keskkonnasäästlikku tootmist saastavama tootmise arvelt. Selliste meetmete tulemusena suudavad asjaomaste keskkonnasäästlike toodete tootjad parandada oma turupositsiooni võrreldes nende konkurentide positsiooniga, kes pakuvad keskkonna seisukohast vähem soodsaid tooteid. Sellisel juhul võtab komisjon meetme negatiivset mõju abi mitte saanud ettevõtjate turupositsioonile ja seega kasumile analüüsides arvesse meetme üldist mõju keskkonnale. Mida väiksem on kõnealuse meetme oodatav keskkonnamõju, seda olulisem on kontrollida selle mõju turuosadele ja konkureerivate toodete kasumitele.

(38)

Ilma et see piiraks nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks) (11) artiklite 4–7 kohaldamist, rakendab komisjon teatatud abimeetmete erinevate liikide puhul erinevat õiguslikku eeldust.

(39)

Käesolevate suuniste kolmandas peatükis on komisjon nimetanud mitmeid meetmeid, mille suhtes ta on arvamusel, et riigiabi on a priori suunatud keskkonnakaitset halvendavate turutõrgete kõrvaldamiseks või keskkonnakaitse parandamiseks. Lisaks sellele on komisjon välja töötanud mitmed tingimused ja parameetrid, mille eesmärk on tagada, et riigiabil on ergutav mõju, abi on proportsionaalne ja selle negatiivne mõju konkurentsile ja kaubandusele on piiratud. Kolmas peatükk sisaldab seega parameetreid toetust saava tegevuse, abi osatähtsuse ja kokkusobivusega seotud tingimuste jaoks.

(40)

Kuid teatavate eriolukordade ja summade puhul, mis ületavad teatavat künnist, on vajalik täiendav kontroll, sest konkurentsi ja kaubanduse moonutamise risk on suurem. Täiendav kontroll koosneb tavaliselt meetmega seotud asjaolude täiendavast ja üksikasjalikumast analüüsist kooskõlas viienda peatükiga. Meede loetakse ühisturuga kokkusobivaks, kui viiendale peatükile vastava kaalumise üleüldine tulemus on positiivne. Käesoleva analüüsi kontekstis eeldatakse alguses, et kokkusobivuse kriteerium ei ole täidetud. Keskkonnamaksumäära vähendamist ja keskkonnamaksust vabastamist hinnatakse ainult vastavalt neljandas peatükis sätestatule (12).

(41)

Üksikasjaliku kontrolli tulemusel võib komisjon abi heaks kiita, kuulutada selle ühisturuga kokkusobimatuks või võtta vastu tingimusliku otsuse ühisturuga kokkusobivuse kohta.

(42)

Komisjon on kindlaks määranud terve rea meetmeid, mille puhul riigiabi võib teatavatel tingimustel olla kokkusobiv EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktiga c.

(43)

Kõnealune abi pakub ettevõtjatele konkreetseid stiimuleid saavutada parem keskkonnakaitse. Tavaliselt puudub ettevõtjal stiimul teha kohustuslikes normatiivides nõutust rohkem, kui sellega kaasnevad ettevõtja kulud ületavad kasu. Sellisel juhul võib anda riigiabi, et luua ettevõtjatele stiimul parandada keskkonnakaitset. Kooskõlas ühenduse eesmärgiga toetada keskkonnahoidlikku innovatsiooni, võib nõustuda soodsama kohtlemisega keskkonnahoidlike innovatsiooniprojektide puhul, mille eesmärk on kõrvaldada innovatsiooniga seotud suurematest riskidest tulenev ja projekti keskkonnaalase aspektiga seonduv kahekordne turutõrge. Keskkonnahoidlikule innovatsioonile antava abi eesmärk on seega kiirendada keskkonnahoidliku innovatsiooni levikut turul.

(44)

Transpordist johtub oluline osa üldistest kasvuhoonegaaside heitkogustest (ligikaudu 30 %) ning kohalikust saastest tolmu, tahkete osakeste, lämmastikoksiidide- ja vääveloksiidide heidete näol. Seetõttu on oluline soodustada eelkõige linnades puhtaid transpordiviise, seda nii kliimamuutusega võitlemiseks kui ka kohaliku saaste vähendamiseks. Selles kontekstis on eriti oluline soodustada puhaste transpordivahendite (sealhulgas ökoloogiliselt puhtad laevad) omandamist.

(45)

Käesolevate suunistega ei ole lubatud anda abi selleks, et hõlbustada ettevõtjatel juba kehtivate ühenduse normatiivide täitmist, sest sellise abiga ei kaasneks keskkonnakaitse paranemine. Kuid riigiabi võib tagada ühenduse äsja vastuvõetud, kuid veel jõustumata normatiivide oluliselt kiirema rakendamise ning aidata seega kaasa saaste kiiremale vähendamisele võrreldes olukorraga, kui abi ei oleks antud. Sellistes olukordades on seega võimalik riigiabiga luua ettevõtjatele konkreetne stiimul tasakaalustada saastega seotud negatiivseid välismõjusid.

(46)

Ettevõtjatele investeerimisvõimaluste uurimiseks ja ühenduse normatiivides nõutust kõrgema keskkonnakaitse taseme saavutamiseks või ühenduse normatiivide puudumisel keskkonnakaitse taseme tõstmiseks, aga ka energia säästmise viiside ning taastuvenergia tootmise viiside uurimiseks antav abi on suunatud teabemoonutustest tulenevate turutõkete kõrvaldamisele. Ettevõtjad alahindavad sageli võimalusi ja eeliseid, mis on seotud energia säästmisega ja taastuvenergiaga, ning see viib investeeringute nappuseni.

(47)

Kõnealune abi on suunatud välismõjudega seotud turutõrgete kõrvaldamisele ja sellega luuakse konkreetsed stiimulid saavutamaks keskkonnaalaseid eesmärke energia säästmise ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise vallas. Ühenduse tasandil on komisjoni teatises Euroopa Ülemkogule ja Euroopa Parlamendile — Euroopa energiapoliitika (13) kindlaks määratud eesmärk vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2020. aastaks võrreldes 1990. aasta tasemega 20 % võrra, nagu kinnitas ka Euroopa Ülemkogu 8 ja 9. märtsil 2007. Lisaks sellele võtavad liikmesriigid vastu üldise riigisisese soovitusliku eesmärgi säästa üheksa aasta jooksul 9 % energiat vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2006. aasta direktiivile 2006/32/EÜ, mis käsitleb energia lõpptarbimise tõhusust ja energiateenuseid ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 93/76/EMÜ (14). Riigiabi võib olla asjakohane juhul, kui investeeringud energiasäästu ei ole kohustuslikud vastavalt ühenduse kehtivatele normatiividele ja kui need ei ole tulusad, s.t et energiasäästu kulu on suurem kui sellega seotud eramajanduslik tulu. Väikese ja keskmise suurusega ettevõtete puhul võib vaja minna soodsamatel tingimustel antavat toetust, sest väikese ja keskmise suurusega ettevõtted alahindavad tihti pikaajalise energiasäästuga seotud hüvesid ning ei investeeri piisavalt energiasäästuga seotud meetmetesse.

(48)

Seda liiki abi eesmärk on kõrvaldada negatiivsete välismõjudega seotud turutõrked, luues konkreetseid stiimuleid suurendada taastuvate energiaallikate osakaalu üldises energiatootmises. Suurem taastuvate energiaallikate kasutamine on üks ühenduse keskkonnaalastest prioriteetidest ning ka majandus- ja energiapoliitika prioriteet. Eeldatakse, et see mängib olulist rolli kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisega seotud eesmärkide saavutamisel. Ühenduse tasandil on komisjoni teatises Euroopa Ülemkogule ja Euroopa Parlamendile — Euroopa energiapoliitika kindlaks määratud eesmärk saavutada 2020. aastaks 20 % taastuvate energiaallikate osakaal üldises energiatootmises. Riigiabi võib olla õigustatud juhul, kui taastuvenergia tootmise kulud on suuremad kui vähem keskkonnasäästlikel energiaallikatel põhineva tootmise kulud ja kui puudub ühenduse kohustuslik standard, millega oleks ettevõtjatele kehtestatud taastuvatest allikatest toodetud energia kohustuslik osakaal. Teatavat liiki taastuvenergia tootmise kõrged kulud ei võimalda ettevõtjatel küsida turul konkurentsivõimelist hinda ja see takistab taastuvenergial turule pääsemist. Kuid tänu tehnoloogilistele arengutele taastuvenergia valdkonnas ja keskkonna välismõjude tootja kuludes kajastumise järkjärgulisele suurenemisele (mis tuleneb näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2008. aasta direktiivist 2008/1/EÜ saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta, (15) õhukvaliteeti käsitlevatest õigusaktidest ja saastekvootidega kauplemise süsteemist), on hinnavahe viimaste aastate jooksul vähenenud ja see on vähendanud ka abi vajadust.

(49)

Lisaks sellele on biokütuste valdkonnas saavutatud edu aruandes (16) rõhutatud, et biokütuse kasutamise edendamine aitaks kaasa nii varustuskindluse tagamisele kui ka kliimamuutuspoliitika eesmärkide saavutamisele säästlikul viisil. Seetõttu võib riigiabi olla asjakohane vahend ainult juhul, kui taastuvate energiaallikate kasutamisega kaasnev keskkonnakasu ja jätkusuutlikkus on ilmselge. Lisaks sellele ei loeta biokütuseid, mis ei vasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (mis käsitleb taastuvatest energiaallikatest energia tootmise edendamist) (17) ettepaneku artiklis 15 sätestatud jätkusuutlikkuse kriteeriumidele, riigiabi kõlblikeks. Toetussüsteemide väljatöötamisel võivad liikmesriigid julgustada selliste biokütuste kasutamist, mis toovad endaga kaasa täiendavaid eeliseid, sealhulgas mitmekesisuse eelis seoses jäätmetest, jääkidest, tselluloosist ja lignotselluloosist toodetud biokütustega, ning võtta arvesse ühest küljest traditsiooniliste biokütuste tootmise erinevaid kulusid ja teisest küljest biokütuste tootmise täiendavaid eeliseid.

(50)

Hüdroelektrijaamade puhul tuleb märkida, et nende keskkonnamõju võib olla kahetine. Kasvuhoonegaaside heitkoguste küsimuses on neil kindlasti potentsiaali. Seetõttu võib neil olla oluline roll üldises energiaallikate valikus. Teisest küljest võib sellistel jaamadel olla ka negatiivne mõju, näiteks veesüsteemidele ja bioloogilisele mitmekesisusele (18).

(51)

Kõnealuse abi eesmärk on kõrvaldada negatiivsete välismõjudega seotud turutõrge, luues konkreetseid stiimuleid keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks energiasäästu vallas. Koostootmine on kõige tõhusam viis elektri- ja soojusenergia üheaegseks tootmiseks. Tootes elektrit ja soojust koos, raisatakse tootmises vähem energiat. Komisjoni 1997. aasta koostootmise strateegias visandatud ühenduse strateegias kehtestatakse üldine soovituslik eesmärk kahekordistada koostoodetud elektri tootmise osakaalu 2010. aastaks 18 %-ni. Sellest ajast alates on rõhutatud elektri- ja soojusenergia koostootmise tähtsust, mis nähtub Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta direktiivi 2004/8/EÜ (soojus- ja elektrienergia koostootmise stimuleerimiseks siseturu kasuliku soojuse nõudluse alusel, millega muudetakse direktiivi 92/42/EMÜ) (19) vastuvõtmisest ja komisjoni energiatõhususe tegevuskavva lisatud koostootmist käsitlevast peatükist: potentsiaali realiseerimine (20). Viimati nimetatud dokumendis juhitakse tähelepanu ka võimalusele kasutada kasulikult näiteks tööstusest või jõujaamadest tekkivat heitsoojust kaugkütteks. Lisaks sellele võib kaugküte olla energiatõhusam kui lokaalküte ja võib oluliselt kaasa aidata õhukvaliteedi parandamisele. Juhul kui kaugküte on tootmisprotsessis ja soojuse jaotamisel osutunud energiatõhusamaks ja vähem saastavaks, kuid kallimaks kui lokaalküte, võib riigiabi anda eesmärgiga luua stiimulid keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks. Kuid sarnaselt taastuvenergiaga võib eeldada, et tänu keskkonna välismõjude järkjärgulisele kajastumisele muude tehnoloogiate kuludes väheneb vajadus riigiabi järele, põhjustades soojuse ja elektri ühendatud tootmise ning kaugkütte kulude järgjärgulise ühtlustumise.

(52)

Kõnealuse abi eesmärk on luua konkreetsed stiimulid jäätmekäitlusega seotud keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks (21). Kuuendas keskkonnaalases tegevuskavas on jäätmetekke vältimist ja jäätmekäitlust käsitletud kui ühte neljast kõige olulisemast küsimusest. Selle peamine eesmärk on eraldada jäätmete tekitamine majandustegevusest nii, et ELi majanduskasv ei tooks kaasa järjest rohkem ja rohkem jäätmeid. Selles kontekstis võib riigiabi anda nii jäätmetekitajale (vastavalt jaole 3.1.1) kui ka ettevõtjatele, kes tegelevad teiste ettevõtjate tekitatud jäämete käitlemise või ringlussevõtmisega (vastavalt jaole 3.1.9). Siiski tuleb tagada positiivne mõju keskkonnale, eirata ei tohi „saastaja maksab” — põhimõtet ja moonutada ei tohi teiseste materjalide turu normaalset toimimist.

(53)

Kõnealuse abi eesmärk on luua konkreetsed stiimulid, millega neutraliseeritakse negatiivseid välismõjusid juhul, kui ei ole võimalik kindlaks teha saastajat ja sundida teda maksma keskkonnakahju heastamise eest. Sellisel juhul võib riigiabi olla õigustatud, kui parandamise kulu on suurem kui sellest tulenev ala väärtuse suurenemine.

(54)

Kõnealuse investeerimisabi liigi eesmärk on luua konkreetsed stiimulid negatiivsete välismõjude vähendamiseks, paigutades märkimisväärselt saastavad ettevõtjaid, kes ümber piirkonda, kus kõnealuse saaste tekitatav kahju on väiksem, s.t saaste väliskulud on väiksemad. Kooskõlas ettevaatusprintsiibiga võetakse käesolevate suunistega kasutusele võimalus anda abi suurt riski kujutavate käitiste ümberpaigutamiseks vastavalt nõukogu direktiivile nr 96/82/EÜ ohtlike ainetega seotud suurõnnetuste ohu ohjeldamise kohta (22) (edaspidi „Seveso II direktiiv”). Varasemad õnnetused on näidanud, et Seveso II direktiiviga hõlmatud käitiste asukoht on elulise tähtsusega nii õnnetuste ennetamisel kui ka inimesi ja keskkonda mõjutavate tagajärgede seisukohast. Seetõttu võib riigiabi olla õigustatud, kui ümberpaigutamine on toimunud keskkonnaga seotud põhjustel. Et vältida abi andmist muul põhjusel toimuva ümberpaigutamise korral, on vaja pädeva riigiasutuse haldus- või kohtuotsust või pädeva riigiasutuse ja ettevõtja vahelist kokkulepet ettevõtja ümberpaigutamise kohta. Abikõlblike kulude arvutamisel tuleb arvesse võtta kõiki eeliseid, mida ettevõtja võib tänu ümberpaigutamisele saada.

(55)

Kaubeldavate lubade süsteem võib sisaldada erinevates vormides riigiabi, näiteks juhul, kui liikmesriigid annavad lubasid ja kvoote turuväärtusest madalama hinnaga. Kõnealust abi võib kasutada selleks, et kõrvaldada negatiivseid kõrvalmõjusid, võimaldades kasutusele võtta turupõhised vahendid, mis on suunatud keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks. Juhul kui liikmesriigi antavate lubade koguarv on väiksem kui ettevõtjate arvatav koguvajadus, on üldine mõju keskkonnakaitsele positiivne. Ettevõtja tasandil tähendab see, et juhul, kui eraldatud kvoot ei kata ettevõtja arvatavat koguvajadust, peab ettevõtja kas vähendama oma saaste hulka ja seega panustama keskkonnakaitse parandamisse või ostma täiendavaid kvoote turult ja seega maksma oma saaste eest. Konkurentsi moonutamise vähendamiseks ei ole õigustatud üleliigsete kvootide eraldamine ja tuleb sätestada nõuded põhjendamatute turuletuleku tõkete vältimiseks.

(56)

Punktis 55 sätestatud kriteeriumid võtab komisjon aluseks, hinnates olukordi, mis tekivad 31. detsembril 2012 lõppeva kauplemisperioodi jooksul. Olukordade puhul, mis tekivad pärast seda kuupäeva kestva kauplemisperioodi jooksul, hindab komisjon meetmeid vastavalt sellele, kas need on vajalikud ja proportsionaalsed. Kõnealused kriteeriumid võetakse aluseks ka käesolevate suuniste läbivaatamisel, arvestades eelkõige uut direktiivi, mis käsitleb ELi süsinikdioksiidi heitkogustega kauplemise süsteemi 31. detsembri 2012. aasta järgse kauplemisperioodi jooksul.

(57)

Teatavate valdkondade või teatavatesse kategooriatesse kuuluvate ettevõtjate keskkonnamaksu määra vähendamine või keskkonnamaksust vabastamine võimaldab kehtestada kõrgemaid makse muude ettevõtjate suhtes, mille tulemusel kajastub keskkonnakulu paremini kuludes, ja luua täiendavaid stiimuleid keskkonnakaitse parandamiseks. Sellest tulenevalt võib kõnealust abi vaja olla selleks, et kaudselt kõrvaldada negatiivseid kõrvalmõjusid, võimaldades kasutusele võtta või säilitada suhteliselt kõrged riiklikud keskkonnamaksud. Selleks, et abi oleks ühisturuga kokkusobiv, tuleb näidata, et alandatud maksumäärad või maksuvabastused on vajalikud kõikide kategooriate abisaajate puhul ning et need on oma suuruselt proportsionaalsed. Seda eeldatakse juhul, kui abisaajad maksavad vajadusel vähemalt kohaldatavas direktiivis sätestatud ühenduse madalaima maksustamistasemega võrdse summa. Muul juhul sõltub vajalikkus sellest, kui suures ulatuses mõjutab riiklik maks tootmiskulusid, ja võimalusest kanda maks tarbijatele üle ja vähendada kasumimarginaali. Proportsionaalsus sõltub sellest, kui suures ulatuses saavad abisaajad täiendavalt vähendada oma tarbimist või heitkoguseid, maksta osa riiklikust maksust või sõlmida keskkonnalepinguid saaste vähendamiseks (23).

(58)

Käesolevaid suuniseid kohaldatakse keskkonnakaitseks antava riigiabi suhtes. Neid kohaldatakse kooskõlas muu ühenduse riigiabipoliitika, Euroopa Ühenduse asutamislepingu ja Euroopa Liidu lepingu muude sätete ning nimetatud lepingute kohaselt vastuvõetud õigusaktidega.

(59)

Suuniseid kohaldatakse abi suhtes, (24) mis antakse keskkonnakaitse toetuseks kõigis EÜ asutamislepingu kohaldamisalasse kuuluvates sektorites. Neid kohaldatakse ka nende sektorite puhul, kus kehtivad riigiabi käsitlevad ühenduse erieeskirjad (terasetööstus, laevaehitus, mootorsõidukid, sünteeskiud, transport, söetööstus, põllumajandus ja kalandus), kui selliste erieeskirjadega ei ole sätestatud teisiti.

(60)

Keskkonnasäästlike toodete, vähem loodusvarasid kulutavate masinate ja transpordivahendite projekteerimist ja tootmist ning tehaste ja muude tootmisüksuste tegevust ohutuse ja hügieeni parandamisel käesolevates suunistes ei käsitleta.

(61)

Põllumajandus- ja kalandussektoris kohaldatakse kõnealuseid suuniseid keskkonnakaitseks antava abi suhtes, mis antakse ettevõtjatele, kes töötlevad ja turustavad põllumajandussaadusi. Kalandustoodete töötlemise ja turustamisega tegelevate ettevõtjate puhul on abi suurimaks määraks juhul, kui kõnealune abi antakse kulude katteks, mis on abikõlblikud vastavalt nõukogu 27. juuli 2006. aasta määrusele (EÜ) nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta, (25) käesolevates suunistes ja kõnealuses määruses sätestatud määradest kõrgeim abimäär. Põllumajanduse esmatootmises kohaldatakse käesolevaid suuniseid ainult meetmete suhtes, mille suhtes ei kehti juba ühenduse põllumajandus- ja metsandussektori riigiabi suunised (2007–2013), (26) ning kalanduse ja akvakultuuri esmatootmises kohaldatakse suuniseid ainult juhul, kui ei ole kehtestatud konkreetseid sätteid keskkonnakaitseks antava abi kohta.

(62)

Käesolevates suunistes ei käsitleta abi, mis antakse keskkonnakaitse meetmetele, mis on seotud õhu-, maantee-, raudtee-, siseveeteede ja meretranspordi infrastruktuuridega, sealhulgas ühist huvi pakkuvad projektid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 1996. aasta otsusega nr 1692/96/EÜ kehtestatud üleeuroopalise transpordivõrgu arendamist käsitlevatele ühenduse suunistele (27).

(63)

Keskkonnaalaseks teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks antava riigiabi suhtes kohaldatakse ühenduse raamistikku teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks antava riigiabi kohta (28). Siiski hõlmavad käesolevad suunised keskkonnahoidliku innovatsiooni turustusetappi (keskkonnahoidliku vara omandamine).

(64)

Keskkonnaalase koolitusabi laad ei ole põhjus, miks selle abi kohta peaks olema eraldi eeskirjad üldistest koolitusabi eeskirjadest, ning seetõttu kontrollib komisjon sellist abi komisjoni 12. jaanuari 2001. aasta määruse (EÜ) nr 68/2001 (mis käsitleb asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist koolitusabi suhtes) (29) sätete alusel.

(65)

Nõustamisteenustel on oluline roll, aitamaks väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel teha edusamme keskkonnakaitse vallas. Eelkõige võib neid kasutada selleks, et teha keskkonnaauditit või hinnata keskkonnasäästliku investeeringu majanduslikke tulusid ettevõtjale ja seega motiveerida väike- ja keskmise suurusega ettevõtteid tegema keskkonnakaitset toetavaid investeeringuid. Väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele võib keskkonnaalasteks nõustamisteenusteks mõeldud abi anda vastavalt komisjoni 12. jaanuari 2001. aasta määrusele (EÜ) nr 70/2001, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele antava riigiabi suhtes (30).

(66)

Käesolevaid suuniseid ei kohaldata luhtunud kulude suhtes; luhtunud kulud on määratletud komisjoni teatises, mis käsitleb luhtunud kuludega seotud riigiabi analüüsimise metoodikat (31).

(67)

Juhul kui jaos 3.1.5 ettenähtud energia säästmisega seotud sätteid ei ole võimalik kohaldada, ei kohaldata käesolevaid suuniseid riigiabi suhtes, mis antakse kaugküttega seotud infrastruktuuri investeerimiseks, ja kõnealust riigiabi hinnatakse vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktile c.

(68)

Mõnedes liikmesriikides võidakse ettevõtjate suhtes kohaldada keskkonnamakse ja samal ajal võivad kõnealused ettevõtjad osaleda kaubeldavate lubade süsteemis. Komisjonil ei ole piisavalt kogemust, et hinnata sellistes olukordades keskkonnamaksu vähendamise kokkusobivust ühisturuga. Sellest tulenevalt ei ole komisjon valmis koostama üldisi sellekohaseid suuniseid. Selle asemel hinnatakse kõnealuseid juhtumeid, niivõrd kui need kujutavad endast riigiabi EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses, EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti c alusel.

(69)

Mõned liikmesriikide kavandatud meetmed, mille eesmärk on toetada fossiilkütusel töötavaid elektrijaamasid või muid tööstusrajatisi, mis on varustatud vahenditega süsinikdioksiidi kogumiseks, transportimiseks ja ladustamiseks või üksikute osadega süsiniku kogumise ja ladustamise ahelast, võivad endast kujutada riigiabi, kuid arvestades kogemuste puudust, on liiga vara koostada suuniseid sellise abi lubamiseks. Arvestades kõnealuse tehnoloogia strateegilist tähtsust ELile energiavarustuse kindluse, kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise ja kokkulepitud pikaajalise eesmärgi saavutamise seisukohast seoses maailma kliima soojenemise piiramisega 2 kraadiga Celsiuse skaala järgi võrreldes industriaalühiskonna eelse tasemega, ja arvestades ELi toetust tööstuslike näidistehaste ehitamisele aastani 2015, eeldusel et need on keskkonna mõistes ohutud ja aitavad kaasa keskkonnakaitse parandamisele, on komisjoni hinnang sellistele projektidele antava riigiabi puhul reeglina positiivne (32). Projekte võib hinnata vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktile c või otsustada, et need on abikõlblikud oluliste Euroopa ühistes huvides olevate projektidena vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktis b ja käesolevate suuniste punktis 147 sätestatud tingimustele.

(70)

Käesolevates suunistes kasutatakse järgmisi mõisteid:

(71)

Keskkonnakaitseks antav riigiabi on ühisturuga kokkusobiv EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti c tähenduses, kui see tagab kaalumise tulemuste kohaselt parema keskkonnakaitse, ilma et sel oleks kõrvalmõjusid kaubandustingimustele ulatuses, mis on vastuolus ühishuviga. Sellises olukorras peaks abikava kestus olema piiratud mõistliku tähtajaga, ilma et see piiraks võimalust, et liikmesriik võib meetmest uuesti teatada pärast seda, kui komisjoni otsusega kehtestatud tähtaeg on möödunud. Liikmesriigid võivad soodustada selliste abiteatiste esitamist, mida toetab varasemate samalaadsete abimeetmete puhul läbiviidud range hindamine, mis näitab abi ergutavat mõju.

(72)

Punktides 73–146 kirjeldatud meetmed võivad olla ühisturuga kokkusobivad EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti c alusel.

(73)

Investeerimisabi, mis võimaldab ettevõtjatel keskkonnakaitse vallas teha ühenduse normatiivides nõutust rohkem või parandada keskkonnakaitset ühenduse normatiivide puudumisel, loetakse ühisturuga kokkusobivaks EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti c tähenduses juhul, kui punktides 74–84 ja jaos 3.2 sätestatud tingimused on täidetud.

(74)

Abi saav investeering peab vastama ühele kahest järgmisest tingimusest:

(75)

Abi ei või anda juhul, kui ettevõtjad viivad oma tegevuse paranduste abil kooskõlla ühenduse normatiividega, mis on juba vastu võetud, kuid mis ei ole veel jõustunud (40).

(76)

Abi osatähtsus ei tohi moodustada rohkem kui 50 % punktides 80–84 määratletud abikõlblikest investeerimiskuludest.

(77)

Juhul kui investeerimisabi antakse võistupakkumise raames, mille aluseks on selged, läbipaistvad ja mittediskrimineerivad kriteeriumid, mis tagavad tõhusalt, et abi piirdub minimaalselt vajaliku summaga selleks, et saavutada keskkonnakasu, võib abi osatähtsus olla kuni 100 % abikõlblikest investeerimiskuludest vastavalt punktidele 80–84. Kõnealune pakkumismenetlus peab olema mittediskrimineeriva iseloomuga ja selles peab osalema piisaval arvul ettevõtjaid. Lisaks sellele peab pakkumismenetlusega seotud eelarve olema siduv piirang, mis tähendab, et kõik osalejad ei saa abi. Abi antakse vastavalt pakkuja algselt esitatud pakkumisele, välistades järgnevad läbirääkimised.

(78)

Kui investeering on seotud keskkonnahoidliku vara omandamise või keskkonnahoidliku projekti käivitamisega, võib abi osatähtsust suurendada 10 protsendipunkti võrra, eeldusel et täidetud on järgmised tingimused:

(79)

Kui investeerimisabi ettevõtjatele, kes teevad ühenduse normatiivides nõutust rohkem või parandavad keskkonnakaitset ühenduse normatiivide puudumisel, antakse väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele, võib abi osatähtsust suurendada 10 protsendipunkti võrra keskmise suurusega ettevõtjate puhul ja 20 protsendipunkti võrra väikeettevõtjate puhul vastavalt järgmisele tabelile.

(80)

Abikõlblikud kulud peavad piirduma täiendavate investeerimiskuludega, mis on vajalikud ühenduse normatiivides nõutust parema keskkonnakaitse saavutamiseks, ja neid arvutatakse kahes osas. Kõigepealt määratakse kindlaks selliste investeeringute kulud, mis on otseselt seotud keskkonnakaitsega, võttes vajadusel aluseks olukorra, kui abi ei anta. Teiseks lahutatakse nendest kuludest tegevustulud ja neile lisatakse tegevuskulud.

(81)

Keskkonnakaitsega otseselt seotud investeeringu osa tuvastamine:

(82)

Tegevustulude/-kulude tuvastamine: abikõlblike kulude arvutamisel tuleb nendest lahutada kõik tegevustulud ja -kulud, mis on seotud täiendavate investeeringutega keskkonnakaitsesse ja mis on tekkinud investeeringu esimese viie aasta jooksul, välja arvatud juhul, kui käesolevas peatükis on sätestatud teisiti. See tähendab, et täiendavatest investeerimiskuludest tuleb lahutada kõnealused tegevustulud ja neile võib lisada kõnealused tegevuskulud.

(83)

Abikõlblik investeering võib olla investeering materiaalsetesse ja/või immateriaalsetesse varadesse.

(84)

Juhul kui investeeringu eesmärk on parandada keskkonnakaitset ühenduse normatiivides nõutust rohkem, tuleb võrdlusolukord kindlaks määrata järgmiselt:

(85)

Punktides 73–84 sätestatud üldiseid reegleid kohaldatakse abi suhtes, mida antakse transpordisektori ettevõtjatele, kes teevad ühenduse normatiivides nõutust rohkem või parandavad keskkonnakaitset ühenduse normatiivide puudumisel. Erandina punktist 75 on ühenduse vastuvõetud normatiividele vastava uue maantee-, raudtee-, siseveeteede ja meretranspordivahendite omandamiseks mõeldud abi andmine lubatud juhul, kui selline omandamine toimus enne normatiivide jõustumist ja kui uued normatiivid ei ole kohustuslikuks muutudes tagasiulatuvalt kohaldatavad juba ostetud sõidukite suhtes.

(86)

Abikõlblikud kulud on juhul, kui tegemist on transpordisektoris keskkonnakaitse eesmärgil tehtava moderniseerimisega, kõik asjaomased netokulud vastavalt punktides 80–84 sätestatud abikõlblike kulude arvutamise metoodikale, tingimusel et olemasolevad transpordivahendid viiakse vastavusse keskkonnaalaste normatiividega, mis ei kehtinud ajal, mil kõnealused transpordivahendid kasutusele võeti, või et kõnealuste transpordivahendite suhtes ei kohaldata keskkonnaalaseid normatiive.

(87)

Abi selleks, et kohaneda ühenduse uute, veel jõustumata normatiividega, millega tõstetakse keskkonnakaitse taset, on ühisturuga kokkusobiv EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti c tähenduses juhul, kui ühenduse normatiivid on vastu võetud; abi võib anda tingimusel, et investeering on tehtud ja lõpule viidud vähemalt üks aasta enne normatiivide jõustumist.

(88)

Abi suurim osatähtsus on 25 % väikeettevõtjate, 20 % keskmise suurusega ettevõtjate ja 15 % suurettevõtjate puhul, kui investeering on tehtud ja lõpule viidud rohkem kui kolm aastat enne normatiivi kohustusliku ülevõtmise või jõustumise kuupäeva. Abi suurim osatähtsus on 20 % väikeettevõtjate, 15 % keskmise suurusega ettevõtjate ja 10 % suurettevõtjate puhul, kui investeering on tehtud ja lõpule viidud üks kuni kolm aastat enne normatiivi kohustusliku ülevõtmise või jõustumise kuupäeva.

(89)

Abikõlblikud kulud peavad piirduma täiendavate investeerimiskuludega, mis on vajalikud selleks, et saavutada ühenduse normatiivides nõutud keskkonnakaitse tase, võrreldes tegeliku keskkonnakaitse tasemega, mis oli nõutav enne kõnealuse normatiivi jõustumist.

(90)

Abikõlblike kulude arvutamisel tuleb nendest lahutada kõik tegevustulud ja -kulud, mis on seotud täiendavate investeeringutega ja mis on tekkinud investeeringu esimese viie aasta jooksul vastavalt punktidele 81 ja82.

(91)

Ettevõtjatele antav abi uuringuteks, mis on otseselt seotud investeeringutega normatiivide täitmiseks vastavalt jaos 3.1.1 sätestatud tingimustele, energia säästmiseks vastavalt jaos 3.1.5 sätestatud tingimustele, taastuvenergia tootmiseks vastavalt jaos 3.1.6 sätestatud tingimustele, on EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti c tähenduses ühisturuga kokkusobiv, eeldusel et täidetakse käesolevas peatükis sätestatud tingimusi. See kehtib ka juhul, kui ettevalmistava uuringu tulemuste põhjal kavandatavat investeeringut tegelikult ei tehta.

(92)

Abi osatähtsus ei tohi olla rohkem kui 50 % uuringu kuludest.

(93)

Kui uuring tehakse väike- või keskmise suurusega ettevõtja tellimusel, võib abi osatähtsust suurendada 10 protsendipunkti võrra keskmise suurusega ettevõtjate puhul ja 20 protsendipunkti võrra väikeettevõtjate puhul vastavalt järgmisele tabelile.

(94)

Investeerimisabi ja/või tegevusabi, mille abil ettevõtjatel on võimalik säästa energiat, loetakse ühisturuga kokkusobivaks EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti c alusel juhul, kui täidetud on järgmised tingimused:

(95)

Abi osatähtsus ei tohi olla rohkem kui 60 % abikõlblikest investeerimiskuludest.

(96)

Kui investeerimisabi energia säästmiseks antakse väike- või keskmise suurusega ettevõtjatele, võib abi osatähtsust suurendada 10 protsendipunkti võrra keskmise suurusega ettevõtjate puhul ja 20 protsendipunkti võrra väikeettevõtjate puhul vastavalt järgmisele tabelile.

(97)

Juhul kui investeerimisabi antakse võistupakkumise raames, mille aluseks on selged, läbipaistvad ja mittediskrimineerivad kriteeriumid, mis tagavad tõhusalt, et abi piirdub minimaalselt vajaliku summaga selleks, et saavutada maksimaalne energiasääst, võib abi osatähtsus olla kuni 100 % abikõlblikest investeerimiskuludest vastavalt punktile 98. Kõnealune pakkumismenetlus peab olema mittediskrimineeriva iseloomuga ja selles peab osalema piisaval arvul ettevõtjaid. Lisaks sellele peab pakkumismenetlusega seotud eelarve olema siduvaks piiranguks, mis tähendab, et kõik osalejad ei saa abi. Abi antakse vastavalt pakkuja algselt esitatud pakkumisele, välistades järgnevad läbirääkimised.

(98)

Abikõlblikud kulud peavad piirduma täiendavate investeerimiskuludega, mida on vaja selliseks energiasäästuks, mis on suurem ühenduse normatiivides nõutud tasemest.

Täiendavate kulude arvutamisel tuleb järgida järgmisi reegleid:

(99)

Energia säästmiseks võib tegevusabi anda ainult juhul, kui täidetud on järgmised tingimused:

(100)

Järk-järgult vähendatava abi puhul ei tohi abi osatähtsus esimesel aastal ületada 100 % lisakuludest ning see peab viienda aasta lõpuks olema kahanenud lineaarselt nullini. Abi puhul, mida ei vähendata järk-järgult, ei tohi abi osatähtsus ületada 50 % lisakuludest.

(101)

Keskkonnaalane investeerimisabi ja/või tegevusabi, mille eesmärk on soodustada energia tootmist taastuvatest allikatest, on loetakse ühisturuga kokkusobivaks EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti c alusel juhul, kui täidetud on punktides 102–111 sätestatud tingimused. Riigiabi võib olla õigustatud juhul, kui puudub ühenduse kohustuslik normatiiv, milles oleks eraettevõtjatele kehtestatud taastuvatest allikatest toodetud energia osakaal. Biokütuste tootmiseks antav investeerimisabi ja/või tegevusabi on lubatud ainult jätkusuutlike biokütuste puhul.

(102)

Abi osatähtsus ei tohi moodustada rohkem kui 60 % abikõlblikest investeerimiskuludest.

(103)

Kui investeerimisabi taastuvate energiaallikate kasutamiseks antakse väike- ja keskmise suurusega ettevõtjatele, võib abi osatähtsust suurendada 10 protsendipunkti võrra keskmise suurusega ettevõtjate puhul ja 20 protsendipunkti võrra väikeettevõtjate puhul vastavalt järgmisele tabelile.

(104)

Juhul kui investeerimisabi antakse võistupakkumise raames, mille aluseks on selged, läbipaistvad ja mittediskrimineerivad kriteeriumid ja mis tagavad tõhusalt, et abi piirdub minimaalselt vajaliku summaga selleks, et tagada maksimaalne kogus taastuvenergiat, võib abi osatähtsus olla kuni 100 % abikõlblikest investeerimiskuludest vastavalt punktidele 105 ja 106. Kõnealune pakkumismenetlus peab olema mittediskrimineeriva iseloomuga ja selles peab osalema piisaval arvul ettevõtjaid. Lisaks sellele peab pakkumismenetlusega seotud eelarve olema siduvaks piiranguks, mis tähendab, et kõik osalejad ei saa abi. Abi antakse vastavalt pakkuja algselt esitatud pakkumisele, välistades järgnevad läbirääkimised.

(105)

Taastuvenergia puhul peavad abikõlblikud investeerimiskulud piirduma abisaaja täiendavate investeerimiskuludega võrreldes kuludega, mida kannab tavaline elektrijaam või tavaline küttesüsteem, mis on tegeliku energiatootmise seisukohast sama võimsusega.

(106)

Abikõlblike kulude arvutamisel tuleb nendest lahutada kõik tegevustulud ja -kulud, mis on seotud täiendavate investeeringutega taastuvatesse energiaallikatesse ja mis on tekkinud investeeringu esimese viie aasta jooksul vastavalt punktidele 81–83.

(107)

Taastuvenergia tootmiseks antav tegevusabi võib olla põhjendatud sellega, et vaja on katta taastuvatest energiaallikatest toodetava elektrienergia kulu ja kõnealuse energia turuhinna vahe. See kehtib nii juhul, kui taastuvenergiat toodetakse eesmärgiga müüa seda turul, kui ka ettevõtja oma tarbeks kasutatava taastuvenergia puhul.

(108)

Liikmesriigid võivad taastuvate energiaallikate kasutamiseks abi anda järgmiselt:

(109)

Esimene võimalus

(110)

Teine võimalus

(111)

Kolmas võimalus

Lisaks sellele võivad liikmesriigid anda tegevusabi kooskõlas punktiga 100.

(112)

Keskkonnaalane investeerimisabi ja tegevusabi koostootmiseks on ühisturuga kokkusobiv EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti c alusel juhul, kui koostootmisüksus vastab punkti 70 alapunktis 11 sätestatud suure tõhususega koostootmise määratlusele ja kui investeerimisabi puhul:

(113)

Tegevusabi puhul peab olemasolev koostootmisüksus vastama nii punkti 70 alapunktis 11 sätestatud suure tõhususega koostootmise määratlusele kui ka tingimusele, et säästetakse primaarenergiat võrreldes eraldi tootmisega vastavalt direktiivile 2004/8/EÜ ja komisjoni otsusele 2007/74/EÜ.

(114)

Abi osatähtsus ei tohi ületada 60 % abikõlblikest investeerimiskuludest.

(115

Kui energia koostootmiseks antakse investeerimisabi väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele, võib abi osatähtsust suurendada 10 protsendipunkti võrra keskmise suurusega ettevõtjate puhul ja 20 protsendipunkti võrra väikeettevõtjate puhul vastavalt järgmisele tabelile.

(116)

Juhul kui investeerimisabi antakse võistupakkumise raames, mille aluseks on selged, läbipaistvad ja mittediskrimineerivad kriteeriumid ja mis tagavad tõhusalt, et abi piirdub minimaalselt vajaliku summaga selleks, et saavutada maksimaalne energiasääst, võib abi osatähtsus olla kuni 100 % abikõlblikest investeerimiskuludest vastavalt punktidele 117 ja 118. Kõnealune pakkumismenetlus peab olema mittediskrimineeriva iseloomuga ja selles peab osalema piisaval arvul ettevõtjaid. Lisaks sellele peab pakkumismenetlusega seotud eelarve olema siduvaks piiranguks, mis tähendab, et kõik osalejad ei saa abi. Abi antakse vastavalt pakkuja algselt esitatud pakkumisele, välistades järgnevad läbirääkimised.

(117)

Abikõlblikud kulud peavad piirduma täiendavate investeerimiskuludega, mis on vajalikud suure tõhususega koostootmisjaama rajamiseks, võrreldes võrdlusinvesteeringuga.

(118)

Abikõlblike kulude arvutamisel tuleb nendest lahutada kõik tegevustulud ja -kulud, mis on seotud täiendavate investeeringutega ja mis on tekkinud investeeringu esimese viie aasta jooksul vastavalt punktidele 81–83.

(119)

Suure tõhususega koostootmiseks võib tegevusabi anda kooskõlas taastuvenergiale tegevusabi andmise reeglitega vastavalt jaole 3.1.6.2:

(120)

Keskkonnaalane investeerimisabi energiatõhusatele kaugkütterajatistele (44) on ühisturuga kokkusobiv EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti c alusel juhul, kui see toob kaasa primaarenergia säästmise ja kui abisaaja kaugkütterajatis vastab punkti 70 alapunktis 13 sätestatud energiatõhusa kaugkütte määratlusele ning kui:

(121)

Kaugkütterajatistele antava abi puhul ei tohi abi osatähtsus ületada 50 % abikõlblikest investeerimiskuludest. Juhul kui abi antakse kaugkütterajatisele ainult energia tootmiseks, kehtivad kaugkütterajatise puhul, kui kasutatakse taastuvaid energiaallikaid, või koostootmise puhul vastavalt jagudes 3.1.6 ja 3.1.7 sätestatud reeglid.

(122)

Kui energiatõhusate kaugkütterajatiste investeerimisabi antakse väike- ja keskmise suurusega ettevõtjatele, võib abi osatähtsust suurendada 10 protsendipunkti võrra keskmise suurusega ettevõtjate puhul ja 20 protsendipunkti võrra väikeettevõtjate puhul vastavalt järgmisele tabelile.

(123)

Juhul kui investeerimisabi antakse võistupakkumise raames, mille aluseks on selged, läbipaistvad ja mittediskrimineerivad kriteeriumid ja mis tagavad tõhusalt, et abi piirdub minimaalselt vajaliku summaga selleks, et saavutada maksimaalne energiasääst, võib abi osatähtsus olla kuni 100 % abikõlblikest investeerimiskuludest vastavalt punktidele 124 ja 125. Kõnealune pakkumismenetlus peab olema mittediskrimineeriva iseloomuga ja selles peab osalema piisaval arvul ettevõtjaid. Lisaks sellele peab pakkumismenetlusega seotud eelarve olema siduvaks piiranguks, mis tähendab, et kõik osalejad ei saa abi. Abi antakse vastavalt pakkuja algselt esitatud pakkumisele, välistades järgnevad läbirääkimised.

(124)

Abikõlblikud kulud peavad piirduma täiendavate investeerimiskuludega, mis on vajalikud energiatõhusat kaugkütet edendavate investeeringute tegemiseks, võrreldes võrdlusinvesteeringuga.

(125

Abikõlblike kulude arvutamisel tuleb nendest lahutada kõik tegevustulud ja -kulud, mis on seotud täiendavate investeeringutega ja mis on tekkinud investeeringu esimese viie aasta jooksul vastavalt punktidele 81–83.

(126)

Keskkonnaalane investeerimisabi teiste ettevõtjate tekitatud jäätmete käitluseks, sealhulgas korduvkasutamiseks, ringlussevõtuks ja taaskasutamiseks, on EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti c tähenduses ühisturuga kokkusobiv, eeldusel et selline jäätmekäitlus on kooskõlas jäätmekäitluse põhimõtete hierarhilise liigitusega (45) ja vastab punktis 127 sätestatud tingimustele.

(127)

Jäätmekäitluseks võib investeerimisabi anda ainult juhul, kui kõik järgmised tingimused on täidetud:

(128)

Abi osatähtsus ei tohi ületada 50 % abikõlblikest investeerimiskuludest.

(129)

Kui investeerimisabi jäätmekäitluseks antakse väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele, võib abi osatähtsust suurendada 10 protsendipunkti võrra keskmise suurusega ettevõtjate puhul ja 20 protsendipunkti võrra väikeettevõtjate puhul vastavalt järgmisele tabelile.

(130)

Abikõlblikud kulud peavad piirduma täiendavate investeerimiskuludega, mis on vajalikud jäätmekäitlusesse investeerimiseks ja mida abisaaja kannab, võrreldes võrdlusinvesteeringuga, s.t tavapärase tootmisega, mis ei hõlma sama võimsusega jäätmekäitlust. Sellise võrdlusinvesteeringu kulu tuleb abikõlblikest kuludest maha arvata.

(131)

Abikõlblike kulude arvutamisel tuleb nendest lahutada kõik tegevustulud ja -kulud, mis on seotud täiendavate investeeringutega jäätmekäitlusesse ja mis on tekkinud investeeringu esimese viie aasta jooksul (47) vastavalt punktidele 81–83.

(132)

Investeerimisabi ettevõtjatele, kes heastavad saastatud alasid puhastades keskkonnakahju, loetakse ühisturuga kokkusobivaks EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti c tähenduses, (48) kui see toob kaasa parema keskkonnakaitse. Nimetatud keskkonnakahju hõlmab mullale ning pinna- või põhjaveele tekitatud kahju.

Kui saaste tekitaja on selgelt kindlaks tehtud, peab see isik tasuma puhastamise eest „saastaja maksab” — põhimõtte alusel ning selleks ei tohi riigiabi anda. Käesolevas kontekstis tähendab „saastaja” isikut, kes on vastutav vastavalt igas liikmesriigis kohaldatavale õigusele, ilma et see piiraks ühenduse eeskirjade vastuvõtmist selles küsimuses.

Kui saastajat ei ole kindlaks tehtud või teda ei saa sundida kulusid tasuma, võib puhastustööde eest vastutavale isikule anda riigiabi.

(133)

Saastatud alade puhastamiseks võib anda toetust kuni 100 % ulatuses abikõlblikest kuludest.

Abi kogusumma ei või mingil juhul ületada ettevõtja tegelikke kulusid.

(134)

Abikõlblikud kulud saadakse, kui puhastustööde maksumusest lahutatakse maa väärtuse tõus. Olenemata sellest, kas saastatud ala puhastamise kulusid saab näidata bilansis põhivaradena, võetakse investeeringutena arvesse kõik kulud, mis ettevõtjale saastatud ala puhastamisel on tekkinud.

(135)

Keskkonnakaitse eesmärgil ettevõtjate ümberpaigutamiseks antavat investeerimisabi loetakse EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti c tähenduses ühisturuga kokkusobivaks juhul, kui see vastab järgmistele tingimustele:

(136)

Abisaaja võib olla:

(137)

Abi osatähtsus ei tohi ületada 50 % abikõlblikest investeerimiskuludest. Abi osatähtsust võib suurendada 10 protsendipunkti võrra keskmise suurusega ettevõtjate puhul ja 20 protsendipunkti võrra väikeettevõtjate puhul vastavalt järgmisele tabelile.

(138)

Selleks et välja selgitada ümberpaigutamiseks antava abi puhul abikõlblikke kulusid, võtab komisjon arvesse eelkõige:

(139)

Kaubeldavate lubade süsteem võib sisaldada erinevates vormides riigiabi, näiteks juhul, kui load ja kvoodid antakse turuväärtusest madalama hinnaga ja andjateks on liikmesriigid.

(140)

Kaubeldavate lubade süsteemi kaudu antav riigiabi loetakse ühisturuga kokkusobivaks EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti c tähenduses, kui on täidetud punkides käesoleva punkti alapunktides a–d ja punktis 141 sätestatud tingimused. Erandina ei kohaldata punkti 141 kaubeldavate lubade süsteemi 31. detsembril 2012 lõppeva kauplemisperioodi suhtes vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiivile 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ (50)  (51):

(141)

Komisjon hindab kaubeldavate lubade süsteemiga seonduva riigiabi vajalikkust ja proportsionaalsust vastavalt järgmistele kriteeriumidele:

(142)

Riigiabil peab olema ergutav mõju. Keskkonnakaitseks antava riigiabi tulemusena peab abisaaja muutma oma käitumist nii, et keskkonnakaitse paraneks.

(143)

Komisjon on seisukohal, et abi ei kujuta endast abisaajale ergutusvahendit juhtudel, kui projekt on käivitunud juba enne seda, kui abisaaja riiklikele asutustele abitaotluse esitab.

(144)

Juhul kui abi saavat projekti ei ole käivitatud enne taotluse esitamist, loetakse abi ergutava mõju tingimus automaatselt täidetuks kõikide väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele antava abi kategooriate puhul, välja arvatud juhul, kui abi tuleb hinnata vastavalt 5. peatükis sätestatud nõuetele üksikajalikult.

(145)

Kõikide muude abi saavate projektide puhul nõuab komisjon, et abi andmisest teatanud liikmesriik tõendaks ergutavat mõju.

(146)

Ergutava mõju tõendamiseks peab asjaomane liikmesriik tõendama, et ilma abita (vastupidises olukorras) ei oleks kasutatud keskkonnasäästlikumat alternatiivi. Sel eesmärgil esitab asjaomane liikmesriik järgmise teabe näitamaks, et:

(147)

Abi, mille eesmärk on aidata teostada ühist huvi pakkuvaid olulisi projekte, mis kuuluvad Euroopa keskkonnaalaste prioriteetide hulka, võib pidada ühisturuga kokkusobivaks EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti b tähenduses, kui kõik järgmised tingimused on täidetud:

(148)

Selleks et võimaldada komisjonil selliseid projekte asjakohaselt hinnata, tuleb praktikas näidata, milles seisneb Euroopa ühishuvi: näiteks tuleb tõendada, et projekt võimaldab teha olulisi edusamme teatavate ühenduse eesmärkide saavutamiseks.

(149)

Komisjon kohtleb soodsamalt esitatud projekte, mis sisaldavad abisaaja märkimisväärset omaosalust projektis. Samuti kohtleb ta soodsamalt projekte, millesse on kaasatud paljude liikmesriikide ettevõtjad.

(150)

Kui abi loetakse ühisturuga kokkusobivaks vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktile b, võib komisjon lubada suuremal määral abi andmist, kui on ette nähtud käesolevates suunistes.

(151)

Abi keskkonnamaksu vähendamise või sellest vabastuse vormis on ühisturuga kokkusobiv EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti c tähenduses, tingimusel et see aitab vähemalt kaudselt kaasa keskkonnakaitse paranemisele ning et alandatud maksumäär ja maksuvabastus ei õõnesta taotletavat üldist eesmärki.

(152)

Selleks et sellised, eelkõige direktiivi 2003/96/EÜ kaudu ühtlustatud alandatud maksumäärad ja maksuvabastused oleksid ühitatavad EÜ asutamislepingu artikliga 87, peavad need vastama asjakohastele kohaldatavatele ühenduse õigusaktidele ja kõnealustes õigusaktides sätestatud piirangutele ja tingimustele.

(153)

Abi, mis seisneb keskkonnamaksu määra alandamises või keskkonnamaksust vabastamises on ühisturuga kokkusobiv EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti c tähenduses kümneaastase ajavahemiku jooksul, tingimusel et abisaajad maksavad vähemalt asjaomases kohaldatavas direktiivis sätestatud ühenduse madalaima maksumääraga võrdse summa (52).

(154)

Abi, mis seisneb keskkonnamaksumäära alandamises või kosekonnamaksust vabastamises, välja arvatud punktis 153 (53) loetletud maksude puhul, on ühisturuga kokkusobiv EÜ asutamislepingu artikli 87 punkti 3 lõike c tähenduses kümneaastase ajavahemiku jooksul, eeldusel et punktides 155–159 sätestatud tingimused on täidetud.

(155)

Selliste maksusüsteemide hindamisel, mis sisaldavad alandatud maksumäärade või maksuvabastuste vormis antavat riigiabi, analüüsib komisjon asjaomase majandussektori tasemel eelkõige abi vajalikkust ja proportsionaalsust ning selle mõju.

(156)

Selleks tugineb komisjon liikmesriikide saadetud teabele. Teave peaks puudutama ühest küljest asjaomast sektorit või abisaajate kategooriat, keda alandatud maksmäär või maksuvabastus hõlmab, ning teisest küljest iga asjaomase sektori peamiste abisaajate olukorda ja seda, kuidas maksustamine aitab kaasa keskkonna kaitsmisele. Maksust vabastatud sektoreid tuleb nõuetekohaselt kirjeldada ja esitada nimekiri igas sektori suurimatest abisaajatest (võttes arvesse eelkõige käivet, turuosa ja maksubaasi suurust). Iga sektori puhul tuleks esitada teave Euroopa Majanduspiirkonnas parimaid tulemusi saavutanud tehnika kohta seoses sellise keskkonnakahju vähenemisega, millele maks on suunatud.

(157)

Lisaks sellele peab keskkonnamaksu vähendamise või sellest vabastuse vormis antav abi olema vajalik ja proportsionaalne.

(158)

Komisjon käsitleb abi vajalikuna juhul, kui kõik järgmised tingimused on täidetud:

(159)

Komisjon käsitleb abi proportsionaalsena juhul, kui üks järgmistest tingimustest on täidetud:

(160)

Selleks et võimaldada komisjonil hinnata üksikasjalikumalt kinnitatud abikava alusel antud suuremat abisummat ja otsustada, kas selline abi on kokkusobiv ühisturuga, peavad liikmesriigid teatama komisjonile eelnevalt kinnitatud abikava alusel või üksikjuhul antavast investeerimisabist või tegevusabist juhul, kui kõnealune abi vastab järgmistele tingimustele (58):

(161)

Liikmesriigid võivad anda uutele taastuvat energiat tootvatele jaamadele tegevusabi, mis arvutatakse kokkuhoitud väliskulude alusel. Kui abisumma määramiseks kasutatakse kõnealust metoodikat, tuleb abist teatada ja selle suhtes kohaldada üksikasjalikku hindamist, olenemata punkti 160 punkti b alapunktis iii sätestatud künnistest. Välditavad väliskulud on rahalises väljenduses esitatud täiendav keskkonnakahju ühiskonnale, mille eest ühiskond peaks maksma, kui sama kogus energiat toodetaks elektrijaamas, mis toodab energiat tavapärastest energiaallikatest. Kulud arvutatakse taastuvenergia tootja poolt maksmata väliskulude ja mittetaastuva energia tootjate poolt maksmata väliskulude vahe põhjal. Liikmesriigid kasutavad selle arvutamiseks rahvusvaheliselt tunnustatud ja komisjoni kinnitatud arvutamismeetodit. Muu hulgas peab liikmesriik esitama põhjendatud ja kvantitatiivse võrdleva kuluanalüüsi ning konkureerivate energiatootjate väliskulude hinnangulise arvestuse tõendamaks, et abi tõesti hüvitab katmata väliskulud.

(162)

Igal juhul tuleb tootjatele antud abi, mis ületab abisummat, mis eraldatakse vastavalt punktis 109 sätestatud esimesele võimalusele tegevusabi andmiseks taastuvate energiaallikate kasutamiseks, uuesti investeerida taastuvate energiaallikate kasutamisse kooskõlas jaoga 3.1.6.1.

(163)

Eeldades, et liikmesriigid tagavad täieliku koostöö ja esitavad asjakohase teabe õigeaegselt, annab komisjon endast parima, et viia uurimine läbi õigeaegselt. Liikmesriike kutsutakse üles esitama kõik juhtumi hindamiseks vajalikuks peetavad andmed. Liikmesriigid võivad eelkõige toetuda eelmiste riigiabi kavade ja meetmete hindamistele, abi andva ametiasutuse koostatud hinnangutele ja muudele keskkonnaalastele uurimustele.

(164)

Üksikasjalik hindamine on proportsionaalne hindamine, milles arvestatakse juhtumi potentsiaalset konkurentsi moonutavat mõju. Üksikasjalik hindamine ei tähenda tingimata vajadust alustada ametlikku uurimismenetlust, kuigi see võib teatavate meetmete korral nii olla.

(165)

Üksikasjalik hindamine viiakse läbi jagudes 5.2.1 ja 5.2.2 nimetatud positiivsete ja negatiivsete elementide alusel, mida kohaldatakse lisaks 3. peatükis nimetatud kriteeriumidele. Nimetatud abi osatähtsust ei tohi mingil juhul ületada. Lisaks sellele viiakse üksikasjalik hindamine konkreetsete positiivsete ja negatiivsete elementide alusel läbi juhul, kui need on asjakohased kõnealuse abi liigi või vormi seisukohast.

(166)

Asjaolu, et abi ajendab ettevõtjaid tegelema keskkonnakaitsega, millega nad muidu ei tegeleks, on peamine positiivne element, mida abi ühisturuga kokkusobivuse hindamisel arvesse võtta.

(167)

Üldiselt ei küsi komisjon, kas keskkonda kahjustava teatavat liiki käitumisega või teatavate kaupade kasutamisega kaasnevad ka negatiivsed välismõjud. Kuid komisjon kontrollib, kas riigiabi on suunatud kõnealuse turutõrke kaotamisele, mõjutades olulisel määral keskkonnakaitset. Selles kontekstis pöörab komisjon tähelepanu meetme oodatavale panusele keskkonnakaitsesse (mõõdetavates näitajates) ja eesmärgiks seatud keskkonnakaitse tasemele, võrreldes ühenduse olemasolevate normatiivide ja/või muude liikmesriikide normatiividega.

(168)

Komisjon uurib ka põhjendusi, mis võivad õigustada ühenduse normatiividest rangemate riiklike normatiividega kohanemiseks abi andmist. Komisjon võtab arvesse abisaaja peamiste konkurentide laadi, liiki ja asukohta, kulu, mis tuleneb abisaajale riiklike normatiivide kohaldamisest (või kaubeldavate lubade süsteemide) puhul, kui abi ei anta, ning kõnealuste normatiividega abisaaja peamiste konkurentide jaoks kaasnevat võrreldavat kulu.

(169)

Arvesse võetakse seda, kas riigiabi on sobiv vahend keskkonnakaitse alase eesmärgi saavutamiseks arvestades seda, et vähem moonutavate vahenditega võib olla võimalik saavutada sama tulemus ning et riigiabi võib olla vastuolus „saastaja maksab” — põhimõttega.

(170)

Ühisturuga kokkusobivuse analüüsimisel võtab komisjon eriti arvesse kavandatud meetme mõju hindamist, mille liikmesriik on läbi viinud, aga ka seda, kas riik on kaalunud kasutada riigiabi asemel muid poliitilisi vahendeid, ning tõendeid selle kohta, et järgitakse „saastaja maksab” — põhimõtet.

(171)

Keskkonnakaitseks antaval riigiabil peab alati olema ergutav mõju, seega peab abisaaja selle tulemusena muutma oma käitumist nii, et keskkonnakaitse paraneks. Abi ei saa pidada vajalikuks ainult põhjusel, et keskkonnakaitse paraneb. Uue investeeringu või tootmismeetodi eelised ei piirdu tavaliselt ainult nende mõjuga keskkonnale.

(172)

Lisaks 3. peatükis visandatud täiendavate kulude arvutamisele arvestab komisjon oma analüüsis järgmiste punktidega:

(173)

Kui ettevõtja kohaldab ühenduse normatiividest rangemat riiklikku normatiivi või normatiivi, mis on vastu võetud ühenduse normatiivide puudumisel, kontrollib komisjon, et see oleks abisaajat oluliselt mõjutanud suurenenud kulude näol ja et ta ei oleks suutnud katta riiklike normatiivide kohese rakendamisega seotud kulusid.

(174)

Liikmesriik peab tõendama, et abi on vajalik, et abisumma on minimaalne ja et valikuprotsess on proportsionaalne. Oma analüüsis võtab komisjon arvesse järgmisi aspekte:

(175)

Abimeetme negatiivse mõju hindamisel keskendub komisjon oma konkurentsimoonutuste analüüsis mõjule, mida keskkonnakaitseks antav abi avaldab ettevõtjatevahelisele konkurentsile mõjutatavatel tooteturgudel (60).

(176)

Kui abi on proportsionaalne, eelkõige juhul, kui täiendava investeeringu kulude või täiendavate tegevuskulude arvutamisel on arvestatud kõiki eeliseid ettevõtjale, on abi negatiivne mõju tõenäoliselt piiratud. Vaatamata sellele, vastavalt jaos 1.3.6 mainitule, võib abi isegi juhul, kui see on proportsionaalne ja vajalik selleks, et konkreetne ettevõtja parandaks keskkonnakaitset, kaasa tuua abisaaja käitumise muutuse, mis moonutab konkurentsi. Kasumit taotlev ettevõtja parandab tavaliselt keskkonnakaitset kohustuslikest nõuetest rohkem ainult juhul, kui ta on arvamusel, et sellega kaasneb talle vähemalt väike eelis.

(177)

Kõigepealt hindab komisjon tõenäosust, et abisaajal on võimalik tänu abile suurendada müüki või säilitada selle esialgset taset. Komisjon võtab eelkõige arvesse järgmisi aspekte:

(178)

Keskkonnakaitseks antavat riigiabi võib strateegiliselt kasutada selleks, et edendada innovaatilisi keskkonnasäästlikke tehnoloogiaid ning anda kodumaistele tootjatele „esimese tulija” eelis. Selle tulemusel võib abi moonutada dünaamilisi stiimuleid ja tõrjuda välja investeeringud konkreetsesse tehnoloogiasse teistes liikmesriikides ning viia kõnealuse tehnoloogia koondumiseni ühte liikmesriiki. See mõju on seda tugevam, mida rohkem konkurendid vähendavad oma pingutusi innovatsiooni vallas võrreldes olukorraga, kui abi ei anta.

(179)

Oma analüüsis võtab komisjon arvesse järgmisi aspekte:

(180)

Keskkonnakaitseks antav riigiabi võib olla õigustatud ajutise mehhanismina selleks, et üle minna olukorrale, kus ettevõtja vastutab täielikult keskkonnaalaste negatiivsete välismõjude eest. Seda ei tohiks kasutada selleks, et põhjendamatult toetada ettevõtjaid, kes ei ole suutelised kohanema keskkonnasäästlikumate normatiividega ja tehnoloogiatega nende väikese tõhususe tõttu. Oma analüüsis võtab komisjon arvesse järgmisi aspekte:

(181)

Keskkonnakaitseks antavat abi võib abisaaja kasutada selleks, et tugevdada või säilitada oma turujõudu asjaomasel tooteturul. Komisjon hindab asjaomase abisaaja turuvõimu enne abi andmist ning abi andmise tulemusel oodatavat turuvõimu muudatust. Keskkonnakaitseks antavat abi, mida antakse märkimisväärse turujõuga abisaajale, võib kõnealune abisaaja kasutada selleks, et tugevdada või säilitada oma turujõudu, eristades veelgi oma tooteid või välistades konkurente. On ebatõenäoline, et komisjon tegeleks turuvõimuga seotud konkurentsiküsimustega turgudel, kus iga abisaaja turuosa on alla 25 %, ning turgudel, mille turukontsentratsioon Herfindahli-Hirschmani indeksi põhjal on alla 2 000.

(182)

Oma analüüsis võtab komisjon arvesse järgmisi aspekte:

(183)

Keskkonnakaitseks antav riigiabi võib kaasa tuua olukorra, kus mõned piirkonnad saavad kasu soodsamatest tootmistingimustest, eelkõige tänu abist tulenevatele suhteliselt madalamatele tootmiskuludele või abi kaudu saavutatud rangematele tootmisstandarditele. See võib kaasa tuua ettevõtjate ümber paigutumise abi saavatesse piirkondadesse või kaubandusvoogude nihkumise abi saavate piirkondade suunas.

(184)

Sellest tulenevalt suunab abi tulud liikmesriiki, kes on tegev nii abist mõjutatud tooteturul kui ka tooraine turgudel.

(185)

Oma analüüsis uurib komisjon, kas leidub tõendeid selle kohta, et abisaaja kaalus oma investeeringu tarbeks muud asukohta, mis tähendab, et on tõenäolisem, et abi moonutab olulisel määral konkurentsi.

(186)

Komisjon kaalub meetme mõjusid nimetatud positiivsete ja negatiivsete elementide põhjal ja teeb kindlaks, kas sellest tulenevad moonutused mõjutavad kaubandustingimusi ulatuses, mis on vastuolus ühishuviga. Ideaaljuhul tuleks nii positiivseid kui ka negatiivseid mõjusid väljendada samu näitajaid kasutades (näiteks välditud väliskulud või konkurendi tulu vähenemine rahalises väljenduses).

(187)

Üldiselt, mida suurem keskkonnakasu ja mida kindlamalt on tõendatud, et abisumma piirdub minimaalse vajalikuga, seda tõenäolisem on positiivse hinnangu andmine. Teisest küljest, mida rohkem viiteid sellele, et abi moonutab olulisel määral konkurentsi, seda ebatõenäolisem on positiivse hinnangu andmine. Juhul kui oodatavad positiivsed mõjud on märkimisväärsed ja konkurentsi moonutamine on tõenäoliselt väga suur, sõltub hinnang sellest, kui suures ulatuses kaaluvad eeldatavad positiivsed mõjud negatiivsed mõjud üles.

(188)

Komisjon ei tohi ilma ametliku uurimismenetluse algatamiseta talle teatatud abimeetme kohta vastuväiteid esitada, kuid võib määruse (EÜ) nr 659/1999 artiklis 6 sätestatud ametlikust uurimismenetluse tulemusena otsustada nimetatud määruse artikli 7 sätetele vastava otsusega menetluse lõpetada. Tingimusliku otsuse tegemise korral kõnealuse määruse artikli 7 lõike 4 tähenduses võib komisjon näiteks kaaluda järgmiste tingimuste lisamist, mille eesmärk on vähendada moonutuste mõju kaubandustingimustele ning tagada proportsionaalsus:

(189)

Käesolevates suunistes sätestatud abi ülemmäära kohaldatakse olenemata sellest, kas abi saavat projekti toetatakse täies ulatuses riigi vahenditest või seda rahastab osaliselt ühendus.

(190)

Käesolevate suuniste alusel antavat abi ei või ühendada muude asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses riigiabi vormidega või muude ühenduse rahastamisvormidega, kui niisugusest kattuvusest johtub suurem abi osatähtsus, kui käesolevates suunistes ette on nähtud. Kuid juhul, kui keskkonnakaitseks antava abi abikõlblikud kulud on täies ulatuses või osaliselt abikõlblikud mõneks muuks otstarbeks antava abi korral, kohaldatakse ühisosa suhtes kõige soodsamat ülemmäära vastavalt kohaldatavatele eeskirjadele.

(191)

Keskkonnakaitseks antavat abi ei või kumuleerida vähese tähtsusega abiga samade abikõlblike kulude puhul juhul, kui sellise kumulatsiooni tulemusel ületaks abi osatähtsus käesolevates suunistes sätestatud ülemmäära.

(192)

Vastavalt määruse (EÜ) nr 659/1999 ja komisjoni 21. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 794/2004 (millega rakendatakse nõukogu määrust (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks) (63) nõuetele peavad liikmesriigid esitama komisjonile aastaaruande.

(193)

Lisaks nimetatud sätetes kehtestatud nõuetele sisaldavad keskkonnakaitseks antava abi aastaaruanded suurettevõtjate puhul iga heakskiidetud kava kohta järgmist teavet:

(194)

Alandatud maksumäära või maksuvabastuste puhul peab liikmesriik esitama vaid õigusaktide ja -normide tekstid, mille alusel abi antakse, kirjeldama üksikasjalikult ettevõtjate kategooriat, kelle suhtes alandatud maksumäära ja maksuvabastusi rakendatakse, ja majandusvaldkondi, mida alandatud maksumäärad ja maksuvabastused kõige rohkem mõjutavad.

(195)

Aastaaruanded avaldatakse komisjoni veebilehel.

(196)

Komisjon on seisukohal, et ühenduse riigiabi läbipaistvuse parandamiseks on vaja võtta täiendavaid meetmeid. Eelkõige tuleb tagada, et liikmesriikidel, majandustegevuses osalejatel, huvitatud isikutel ja komisjonil on pääsevad vaevata ligi kohaldatavate keskkonnaalaste abikavade täistekstidele.

(197)

Eespool nimetatut on lihtne saavutada linkidega ühendatud veebilehtede abil. Seetõttu soovib komisjon keskkonnaalaseid abikavasid hinnates, et asjaomane liikmesriik avaldaks kõikide lõplike abikavade täisteksti Internetis ja teataks komisjonile kõnealuse veebilehe aadressi. Abikava ei tohi kohaldada enne, kui asjakohane teave on avaldatud Internetis.

(198)

Liikmesriigid peavad tagama, et üksikasjalik dokumentatsioon kõikidele keskkonnakaitsemeetmetele antud abi kohta säilitataks. Nimetatud dokumentatsioon peab sisaldama kogu teavet, mis võimaldab teha kindlaks, kas on peetud kinni abikõlblikest kuludest ja lubatud abi suurimast osatähtsusest; seda tuleb säilitada kümme aastat alates abi andmise kuupäevast ja tuleb esitada taotluse korral komisjonile.

(199)

Komisjon palub liikmesriikidel esitada kõnealuse teabe, et hinnata käesolevaid suuniseid nelja aasta pärast alates nende avaldamisest (64).

(200)

Komisjon teeb EÜ asutamislepingu artikli 88 lõike 1 alusel liikmesriikidele ettepaneku võtta järgmised asjakohased meetmed, mis hõlmavad nende olemasolevaid keskkonnaalaseid abikavasid.

Liikmesriigid peaksid nimetatud kavu vajaduse korral muutma, et viia need käesolevate suunistega vastavusse 18 kuu jooksul alates nende avaldamisest, välja arvatud järgmiste erandite puhul:

(201)

Liikmesriike kutsutakse väljendama oma selget ja tingimusteta nõusolekut esitatud asjakohaste meetmetega kahe kuu jooksul alates käesolevate suuniste avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas. Kui vastust ei laeku, eeldab komisjon, et asjaomane liikmesriik ei ole pakutavate meetmetega nõus.

(202)

Käesolevaid suuniseid kohaldatakse esimesest päevast pärast nende avaldamist Euroopa Liidu Teatajas ja need asendavad ühenduse 3. veebruari 2001. aasta suunised keskkonnakaitsele antava riigiabi kohta (65).

(203)

Käesolevaid suuniseid kohaldatakse kuni 31. detsembrini 2014. Pärast liikmesriikidega konsulteerimist võib komisjon olulistel konkurentsi- või keskkonnapoliitikaga seotud kaalutlustel või lähtudes ühenduse muust poliitikast või rahvusvahelistest kohustustest teha suunistes muudatusi enne nimetatud kuupäeva. Sellised muudatused võivad eelkõige olla vajalikud, pidades silmas tulevikus sõlmitavaid kliimamuutust käsitlevaid lepinguid ja kliimamuutust käsitlevate Euroopa õigusaktide arengut. Neli aastat pärast käesolevate suuniste avaldamist vaatab komisjon need läbi, arvestades faktilist teavet ja komisjoni eestvõttel peamiselt liikmesriikide edastatud andmete põhjal läbiviidud ulatuslike arutelude tulemusi. Hindamise tulemused edastatakse Euroopa Parlamendile, Regioonide Komiteele, Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning liikmesriikidele.

(204)

Komisjon kohaldab käesolevaid suuniseid kõikide teatatud abimeetmete suhtes, mille kohta ta peab tegema otsuse pärast seda, kui suunised on Euroopa Liidu Teatajas avaldatud, isegi kui projektidest on teatatud enne suuniste avaldamist. See hõlmab ka heakskiidetud abikavade alusel antavat üksikabi, millest on komisjonile teatatud lähtuvalt kohustusest teatada sellisest abist individuaalselt.

(205)

Kooskõlas komisjoni teatisega kohaldatavate eeskirjade kindlaksmääramise kohta õigusvastase riigiabi hindamiseks (66) kohaldab komisjon abi korral, millest ei ole teatatud,