28.7.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 175/20

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Majandusdemokraatia siseturul”

(2009/C 175/04)

27. septembril 2007 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt oma kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal

„Majandusdemokraatia siseturul”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 6. novembril 2008. Raportöör oli María Candelas SÁNCHEZ MIGUEL.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 449. istungjärgul 3.–4. detsembril 2008 (3. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 110, vastu hääletas 29, erapooletuks jäi 22.

1.   Järeldused

1.1   Euroopa kodanike õiguste tegelikkuseks muutmise üks põhitingimus on tõelise demokraatia saavutamine siseturul. Alles siis, kui see eesmärk on saavutatud, oleme me olukorras, kus kõik turuosalised mõistavad ja toetavad turu olulisust Euroopa integratsiooni jaoks.

1.2   Seni on turuosaliste vahelise tasakaalu poole liikumisel kasutatud eelkõige tarbijakaitset, kuid on tõsi, et ka Euroopa konkurentsipoliitika on hõlbustanud selliste õigusaktide kehtestamist, mis vähendavad konkurentsi piiramist, mis kahjustab tarbijaid, töötajaid ja üldiselt kõiki kodanikke.

1.3   Majandusdemokraatia ei tähenda ainult kõikide turuosaliste võrdse kohtlemise saavutamist, vaid ka kodanike elukvaliteedi parandamist, milleni jõutakse järgmiste meetmete abil:

—	konkurentsipoliitika õigusaktide koostamine ja rakendamine ning tarbijate ja teiste sidusrühmade vältimatu kaasamine kõnealuse valdkonna riiklike ja ELi tasandi pädevate asutuste töösse;

—	kõnealuse poliitika süvendamine, nii et oleksid kaitstud nende isikute majandushuvid, keda keelatud konkurentsitavad otseselt mõjutavad.

1.4   Kõnealuse eesmärgi saavutamiseks tuleb astuda praktilisi samme, mis tagavad kõigi siseturul osalejate usalduse ja aitavad seda suurendada. Need sammud võiksid keskenduda järgmistele teemadele:

—	kõigi õigusaktide ühtlustamine ja nende muutmine võrreldavaks vähemalt nii materiaal- kui ka menetlusõiguse põhiküsimuste osas,

—	turuosaliste kaitse tuleb siduda aluslepingutes tunnustatud põhiõigustega, et ei oleks vaja kehtestada uusi menetlusi ega suurendada seeläbi halduskoormust,

—	eri turuosaliste kaasamine konkurentsi reguleerivate asutuste töösse ja sujuva teabevõrgustiku loomine on ettepanekud, mida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on korranud mitmes arvamuses.

1.5   Komitee on jõuliselt toetanud võrdõiguslikkuse edendamist kõigis poliitikavaldkondades ning samuti kodanikuühiskonna aktiivset osalemist ELi organite töös, eelkõige konkurentsipoliitika organites. Komitee on seisukohal, et praegu on Lissaboni tegevuskava eesmärkide, st konkurentsivõimelisema ja dünaamilisema majanduse saavutamiseks vaja tagada majandusdemokraatia siseturul.

2.   Taust

2.1   Lissaboni lepingus, Euroopa Liidu lepingu artiklis 6 sätestatakse, (1) et liit tunnustab Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (2) sätestatud õigusi, vabadusi ja põhimõtteid. Hartal on aluslepingutega võrreldes samaväärne õigusjõud.

2.2   Hartas on siseturu rajamist ja toimimist mõjutavate liidu põhiõigustena muu hulgas sätestatud õigus võrdsele kohtlemisele, õigus omandile, tarbijakaitse ja juurdepääs üldhuviteenustele.

2.3   Kodanike võrdsus on Euroopa Liidu üks põhiväärtusi (Euroopa Liidu lepingu artikkel 2) ning demokraatia põhimõte, mida liit on kohustatud Euroopa Liidu lepingu artikli 9 kohaselt järgima kogu oma tegevuses, sealhulgas siseturul ellu viidavas majandustegevuses.

Euroopa Liidul on siseturu toimimiseks vajalike konkurentsieeskirjade (3) kehtestamisel ainupädevus (artikli 3 lõike 1 punkt b).

2.4.1   Konkreetselt rääkides on kartellitegevus ja turgu valitseva seisundi kuritarvitamine (konkurentsieeskirjade rikkumine) siseturuga kokkusobimatu ja seega keelatud tegevus, sest sellise tegevusega tekitatakse kahju tarbijatele, ettevõtjatele ja muudele turuosalistele, näiteks töötajatele.

2.4.2   Ka ettevõtjate ühinemise eeskirjade puudulik või nõuetele mittevastav rakendamine võib põhjustada tarbijatele, ettevõtjatele ja muudele turuosalistele, näiteks töötajatele, suurt kahju.

2.4.3   Ühinemisega saavutatava tõhususe hindamisel tuleb lähtepunktiks võtta kaalutlus, et tarbijad ei tohi ühinemise tulemusena kahju kanda. Tõhusus peab olema sisuline, kiiresti saavutatav ja tarbijatele kasulik asjaomastel turgudel, kus vastasel juhul võiksid tõenäoliselt tekkida konkurentsiprobleemid.

Euroopa Liidul on tarbijakaitse valdkonnas jagatud pädevus (artikli 4 lõike 2 punkt f).

2.5.1   Euroopa Liidu ülejäänud poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel tuleb Euroopa Liidu toimimise lepingu uue artikli 12 kohaselt võtta arvesse tarbijakaitse nõudeid.

2.5.2   See tähendab valdkonnaülest lähenemisviisi tarbijapoliitikale, mida tunnustatakse sõnaselgelt ühenduse esmastes õigusaktides ning mille kohaselt tuleb siseturu rajamise lõpuleviimiseks võtta tarbijate huve arvesse kõikides asjakohastes poliitika- ja majandusvaldkondades, et tagada kogu Euroopa Liidus kõrgetasemeline tarbijakaitse.

2.5.3   Tarbijakaitsealaste õigusaktide ühtlustamise ettepanekute puhul peab komisjon võtma aluseks kaitstuse kõrge taseme (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 114 lõige 3). See kohustus tähendab, et komisjon peab edendama tarbijate huve ja tagama Euroopa Liidus kõrgetasemelise tarbijakaitse (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 169).

2.5.4   Üldiselt (4) on tarbijakaitsealaste õigusaktide ühtlustamine seni põhinenud minimaalse ühtlustamise põhimõttel, mille kohaselt on liikmesriikidel õigus võtta või säilitada rangemaid kaitsemeetmeid ning mille tõttu on aeg-ajalt esinenud tarbijakaitset ja siseturu arendamist käsitlevate õigusaktide vahelisi vastuolusid.

Oma arvamuses „Konkurentsieeskirjad ja tarbijakaitse” (5) rõhutas komitee, et ehkki vaba konkurents loob eeliseid kõigile turuosalistele ja eelkõige tarbijatele, on olulisemates liberaliseeritud sektorites jõutud vaba konkurentsi selge piiramiseni, tõrjudes eemale konkurendid ning kahjustades tarbijate majanduslikke õigusi.

2.6.1   Komitee osutas vajadusele tugevdada tarbijate teavitamise ja nendega konsulteerimise mehhanisme ning väljendas arvamust, et Euroopa konkurentsivõrgustik võiks oma tegevust kohandada, et võtta arvesse ka teavet ja märkusi, mida riiklikud või ELi tasandi tarbijaorganisatsioonid edastavad konkurentsipoliitika tõhusamaks muutmiseks turgudel ning tarbijate majanduslike õiguste tunnustamise tagamiseks.

2.6.2   Konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahjude hüvitamisega seoses on komitee juba avaldanud oma arvamust (6) komisjoni rohelise raamatu kohta, kutsudes üles koostama ühenduse suuniseid, milles kehtestatakse tingimused asutamislepingu artiklite 81 ja 82 rikkumisest tulenevate kahjunõuete esitamiseks.

2.6.3   Komitee on avaldanud arvamust ka siseturu sotsiaalseid ja majanduslikke osalejaid esindavate organite, iseäranis tarbijaorganisatsioonide poolt kahjude hüvitamiseks ühishagi esitamist reguleeriva ühenduse õigusakti kehtestamise kohta (7).

2.6.4   Praegu on komitee koostamas arvamust teemal „Valge raamat EÜ konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohta” (8). Oodates kõnealuse arvamuse vastuvõtmist, viitame siinkohal selle kõnealust teemat käsitlevale sisule.

2.6.5   Seepärast ei käsitleta käesolevas arvamuses konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahju puhul kohaldatavat tsiviilvastutust ega siseturul tarbijaorganisatsioonide poolt ühishagi esitamist, sest nendes küsimustes on komitee oma seisukohad juba teatavaks teinud. Käesolevas arvamuses keskendutakse pigem majandusdemokraatiale siseturul.

3.   Siseturu majandusdemokraatia mõiste

3.1   Konkurentsipoliitika eesmärk on luua ja säilitada konkurentsi soodustavad turutingimused, mis on kasulikud nii tarbijatele kui ka ettevõtjatele. See eesmärk hõlmab järgmisi ülesandeid:

—	üha tõhusamalt tõkestada konkurentsi soodustavaid turutingimusi moonutavat tegevust;

—	luua tingimused, mis võimaldavad konkurentsipoliitikasse aktiivselt kaasata tarbijad ja kõik muud isikud, kellel on turul ellu viidava majandustegevuse tulemusena tekkinud majanduslikud õigused, sealhulgas töötajad;

—	aidata tagada, et teabevoog oleks pidev ning et konsulteerimine toimuks paindlikult ja nähtavate tulemustega;

—	kehtestada õigusaktid või meetmed, et nõuetekohaselt kaitsta turuosaliste (unustamata väikseid ja keskmise suurusega ettevõtteid, kes samuti saavad sellest ühenduse poliitikast märkimisväärset kasu) võrdõiguslikkust ja õigust omandile, tagada tarbijakaitse ja juurdepääs üldhuviteenustele.

3.2   Selles kontekstis ongi hakatud rääkima vajadusest tagada majandusdemokraatia siseturul. See eesmärk tuleneb kaudselt Lissaboni strateegiast, milles kutsutakse üles muutma EL maailma kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks majanduseks, mida iseloomustab jätkusuutlik majanduskasv, arvukamad ja paremad töökohad ning suurem sotsiaalne ühtekuuluvus (9).

Et tagada siseturul majandusdemokraatia, mis parandab Euroopa kodanike elukvaliteeti, on vaja meetmeid võtta kolmes laiemas valdkonnas.

Esimene valdkond on seotud traditsiooniliste konkurentsipoliitika meetmete väljatöötamise ja rakendamisega. Need meetmed puudutavad konkurentsieeskirju, ettevõtete ühinemisi ja riigiabi, keskendudes ennekõike teatud sektoritele, mis on enamasti liberaliseeritud.

3.3.1.1   Teisisõnu on see teema seotud üldist majandushuvi pakkuvate teenustega, mis on monopoolsest süsteemist liikunud avatud turu süsteemi, milles ühel ettevõtjal on turgu valitsev seisund ja kus konkurents on seega teiste ettevõtjate väikeste turuosade tõttu piiratud.

3.3.1.2   Selles valdkonnas tuleks toetada tarbijate sekkumist, mis võimaldab rakendada konkurentsieeskirju, st tarbijad peaksid olema need, kes algatavad konkurentsieeskirjade võimaliku rikkumise täheldamisel asjakohase menetluse, sest neil on õigus seda teha. Selle eesmärgi saavutamise peamised vahendid on tarbijate teavitamine, harimine ja teadlikkuse tõstmine, tarbijatele ja tarbijaorganisatsioonidele tegutsemisvolituste andmine ning asjaomastele asutustele ja menetlustele juurdepääsu võimaldamine.

Teine valdkond puudutab sellise konkurentsipoliitika tõhustamist, mis mõjutab tarbijaid ja kõiki neid, kellel on turul ellu viidava majandustegevuse tulemusena tekkinud majanduslikud õigused, sealhulgas töötajaid.

3.3.2.1   Eeskirju rikkuvate ettevõtjate konkurentsi piirav tegevus, mis hõlmab kas kartellina tegutsemist või turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, võib lõpuks vähendada kahjustatud osapoolte tulusid või suurendada nende kulusid. See omakorda mõjutab nende õigust omandile ja muudab nad õigusrikkumise ohvriteks.

3.3.2.2   Seega võib konkurentsieeskirjade rikkumise mõju võrrelda tulude ebaseadusliku omastamisega tarbijatelt ja kõigilt isikutelt, kes saavad tulu majandustegevusest, aga ka ettevõtjatelt, kes tegutsevad turul kooskõlas konkurentsieeskirjadega. See uus lähenemisviis konkurentsipoliitikale tugevdaks ka väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete positsiooni, mis on oluline seepärast, et nemad on teadagi Euroopa majanduse selgroog.

Kolmas valdkond puudutab sisulise koostöö tugevdamist ja arendamist Euroopa konkurentsivõrgustiku liikmete ja komisjoni, riikide kohtute ja komisjoni ning riikide tarbijakaitseametite, tarbijaorganisatsioonide ja komisjoni vahel.

3.3.3.1   Vastastikune abistamine võimaldab kiiremini otsustada, kes peaks konkreetse juhtumi korral kaebuse esitama, ning juhtumeid tulemuslikumalt lahendada.

4.   Märkused majandusdemokraatia mõistega seotud küsimuste kohta

4.1   Et saavutada tõeline majandusdemokraatia, peaks Euroopa Liit kohandama oma konkurentsipoliitikat ja liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise meetmeid vastavalt Euroopa tarbijate ja kõigi turuosaliste vajadustele ja ootustele. Seega tuleb astuda praktilisi samme neis valdkondades, mis tagavad kõigi siseturu osaliste usalduse ja aitavad seda suurendada.

4.2   Õigusaktide ühtlustamine

Ilma võrreldavate õigusaktideta (vähemalt nii materiaal- kui ka menetlusõiguse põhiküsimuste osas) on väga raske tekitada siseturul tõeline majandusdemokraatia, nagu seda kirjeldatakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 114 ja sellele järgnevates artiklites, eriti artiklis 116.

4.2.1.1   Tõeline siseturg saab tegelikkuseks alles siis, kui tarbijad tunnevad end Euroopa Liidu mis tahes piirkonnas ostu tehes piisavalt kindlalt, teades, et neil on võrdväärne ja tõhus kaitse juhuks, kui ettevõtjad nende majanduslikke õigusi rikuvad. Kaupade ja teenuste piiriülene liikumine võimaldab tarbijatel otsida parimaid pakkumisi ning uuenduslikke tooteid ja teenuseid, st teha kõige soodsamaid valikuid. Seega on oluline viia miinimumini Euroopa Liidu liikmesriikide tarbijakaitsealaste õigusaktide vahelised erinevused.

Ehkki liikmesriigid on kehtestanud artiklitele 101 ja 102 (varasemad artiklid 81 ja 82) vastavad õigusnormid, esinevad riikide õigusaktide vahel siiski suured erinevused. Need erinevused ilmnevad nii turgu valitseva seisundi, selle seisundi kuritarvitamise ja majandusliku sõltuvuse mõistete määratlustes kui ka tarbijate menetlusõigustes, tarbijaorganisatsioonide rolli tunnustamises ning nende organisatsioonide ja riiklike tarbijakaitseametite vahelistes suhetes.

4.2.2.1   Riiklike õigusaktide ühtlustamisel kohaldatav minimaalse ühtlustamise põhimõte on kõige sobivam vahend siseturule ja tarbijakaitsele seatud eesmärkide kooskõlla viimiseks. Kui aga seda põhimõtet võrrelda päritolumaa põhimõttega ja võtta arvesse ka muud liiki siseturuklausleid, mis puudutavad tarbijakaitsealaste õigusaktide vastastikust tunnustamist, siis ilmneb, et see põhimõte on kõrgetasemelise tarbijakaitsega kokkusobimatu.

4.2.2.2   Et saavutada see kõrgetasemeline tarbijakaitse ja järgida ühenduse viimaseid tarbijapoliitika strateegiaid (2002–2006 ja 2007–2013), oleks mõistlik liikuda oluliste üksikküsimuste, näiteks põhimõtete, määratluste ja teatud menetluslike aspektide täieliku ühtlustamise suunas.

Konkurentsieeskirjade rikkumise ohvrid peavad saama tulemuslikku ja täielikku hüvitist ning rikkujatel ei peaks olema võimalik õigusvastaselt tulu teenida. Selle eesmärgi saavutamiseks võiks käivitada järgmised mehhanismid:

—

menetlused, mis võimaldavad ametiasutustel konfiskeerida õigusvastaselt teenitud tulu. Ebaseaduslikult teenitud konfiskeeritud vahendeid tuleks kasutada eelnevalt riiklikes õigusaktides määratletud üldsuse huvidele vastavatel eesmärkidel, eelkõige ohvrite toetamise riiklike meetmete rahastamiseks. Riiklikud meetmed peaksid olema kooskõlas võrdväärsuse ja tulemuslikkuse põhimõtetega vastavalt Euroopa Kohtu kriteeriumidele;

—

tulemuslikud, hoiatavad ja proportsionaalsed täitemeetmed (haldus- või kriminaalõiguslikud meetmed) kõige tõsisemate rikkumiste puhuks, mis mõjutavad siseturu rajamist ja toimimist. Mõiste „ebaseaduslik” määratlus peaks hõlmama küsimusi, milles Euroopa Liidul on ainupädevus, et tagada ühenduse õiguse optimaalne rakendamine õigusrikkumiste ühtsete miinimumkriteeriumide määratlemise kaudu (10). Lissaboni lepingus nähakse ette, et kaasotsustamismenetluse kaudu võib kehtestada miinimumeeskirjad kuriteokoosseisude ja karistuste määratlemiseks eriti ohtlike, piiriülese mõõtmega kuriteoliikide puhul (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 83 lõige 1);

—

karistuste avalikustamine võib olla tulemuslik meede. Näiteks võiks luua üldsusele ligipääsetavad õigusrikkujate andmebaasid. Konkurentsi piirava tegevuse eest määratud karistustel on potentsiaalsetele õigusrikkujatele hoiatav mõju. Karistuste määramise otsuste avalikustamine näitab ohvritele, et probleem on oluline, ja aitab suurendada üldsuse teadlikkust konkurentsieeskirjade rikkujate suhtes võetavatest meetmetest;

—	tegemist oleks lisameetmetega, mis täiendavad kahju hüvitamist, mis – nagu viidati eespool – ei ole käesoleva arvamuse teema ja mida käsitletakse arvamuses „Valge raamat EÜ konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohta”.

4.2.3.1   Tuleks uurida, kas kahju hüvitamise tulemuslikkuse huvides võiks riiklikele kohtutele anda õiguse otsustada haldustrahvide lõppkasutuse üle ja kaasata need õigusrikkumise ohvrite kahjuhüvitise hindamise tsiviilmenetlusse.

4.2.4   Siseturgu reguleerivate õigusaktide reformimisel tuleks arvesse võtta seda, kuidas on võimalik teatud juhtudel õigusaktid täielikult ühtlustada, ilma et sellega kaasneks tarbijakaitse vähenemine mõnes liikmesriigis.

4.3   Mõju põhiõigustele

4.3.1   Siseturgu reguleerivate õigusaktide rikkumine mõjutab mitmeid Euroopa Liidu põhiõigusi, näiteks võrdõiguslikkust (põhiõiguste harta artikkel 20), õigust omandile (artikkel 17), tarbijakaitset (artikkel 38) ja juurdepääsu üldhuviteenustele (artikkel 36), mida Euroopa Liidu institutsioonid ja asutused on kohustatud kaitsma. Mõni neist õigustest, eriti võrdõiguslikkuse põhimõte ehk ebavõrdse kohtlemise keeld, on konkurentsivaldkonnas sätestatud konkreetsete tegevussuuniste vormis, mida kõik ettevõtjad peavad oma konkurentide ja tarbijatega suheldes järgima (11).

4.3.2   Sellega seoses tekivad järgmised küsimused:

—	Kas nende õiguste kaitsmiseks on vajalikud erimeetmed?

—	Mis võiks olla parim ühenduse õigusest tulenev meede?

—

Kas põhiõiguste harta artiklite 17, 20 ja 38 alusel oleks sobiv sätestada tarbijate, ettevõtjate ja kõikide isikute, kellel on turul ellu viidava majandustegevuse tulemusena tekkinud majanduslikud õigused, sealhulgas töötajate, õigused, kehtestades ühenduse vaba konkurentsi reguleerivate õigusaktide raames konkreetsed eeskirjad?

4.3.3   Kõrgetasemelise kaitse kehtestamist võiks pidada turul põhiõiguste rakendamise ja kaitsmise üheks võimaluseks, sest erimeetodi või ühtse menetluse kehtestamisega kaasneks täiendav halduskoormus. Komitee leiab, et otstarbekam oleks kasutada olemasolevaid mehhanisme ja anda tarbijaorganisatsioonidele suuremad volitused. Oleks soovitatav asjakohase poliitika ja asjakohaste kanalite kaudu edendada Euroopa Liidu ja liikmesriikide asjaomastesse õigusaktidesse (iseäranis nendesse õigusaktidesse, mis käsitlevad oluliste kaupade ja teenuste müügilepinguid, konkurentsieeskirju ja ebaausaid äritavasid) selliste sätete lisamist, millega selgesõnaliselt tunnistatakse tarbijate ja kõikide majanduslikke õigusi omavate isikute (sealhulgas töötajate) õigusi ja tagatakse õigusaktidega nende õiguste kaitse. See aitaks kaasa ka üldsuse teavitamisele ja teadlikkuse suurendamisele, mida – nagu juba öeldud – komitee peab oluliseks.

4.4   Turuosaliste kaasamine

4.4.1   Lissaboni lepingus, Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 15 sätestatakse, et hea valitsemistava edendamiseks ja kodanikuühiskonna osalemise tagamiseks teevad liidu institutsioonid, organid ja asutused oma tööd võimalikult avalikult. Et üldsus aktsepteeriks ühenduse poliitikat, tuleb eelkõige tagada selle läbipaistvus.

Osalemise edendamiseks tuleb luua komisjoni, konkurentsiametite ja tarbijaorganisatsioonide vahel sujuva ja tulemusliku teabevahetuse süsteemid, et piiriüleste õigusrikkumiste ärahoidmiseks oleks võimalik vajalikke meetmeid võtta võimalikult varakult. Selle saavutamiseks tuleb leida vastused järgmistele küsimustele:

—	Milliseid meetmeid võiks kasutada koostöö parandamiseks?

—	Kuidas saaks ennetustegevust tõhusamaks muuta?

Euroopa Parlament on teinud ettepaneku (12) luua Euroopa tarbijakaitse ombudsmani institutsioon ning toetab ideed määrata ametisse Euroopa Komisjonis tarbijaküsimuste eest vastutavad nõunikud. Selles kontekstis võiks kaaluda, kas oleks kasulikum luua ad hoc institutsioon, näiteks Euroopa tarbijakaitse ombudsman, või laiendada olemasoleva Euroopa ombudsmani volitusi. Et lähtuda konkurentsipoliitika raames kõrgetasemelise tarbijakaitse tagamise meetodite puhul mõistlikkuse põhimõttest ja kasutada võimalikult hästi ära olemasolevad ressursid, piisaks komitee arvates esialgu komisjoni nendes osakondades, millel on eriline huvi tarbijapoliitika vastu, tarbijaküsimuste eest vastutava nõuniku (13) ametisse nimetamisest.

4.4.3   Trahvi määramise menetluste algatamise korral võib osutuda vajalikuks reformida komisjonis toimuvat haldusmenetlust, järgides täielikult konfidentsiaalsuse põhimõtet. Probleemi lahendamiseks võiks kohaldada Euroopa põhiõiguste harta artiklit 41, mis tagab õiguse tutvuda end puudutavate andmetega, õiguse olla ära kuulatud, asutustele kohustuse otsust põhjendada ja õiguse kaevata otsus edasi.

4.4.4   Tõhustada tuleks tagasisidet konsulteerimise miinimumnõuete kohta, muutes iga peadirektoraadi jaoks kohustuslikuks konsulteerimise mõju hindamise kõikide ettepanekute puhul, mitte ainult strateegiliste ettepanekute puhul, nagu komitee on juba varem osutanud (14). Lisaks peaks komisjon uurima kõikide Euroopa kodanike jaoks suurt tähtsust omavaid teemasid, milleks on näiteks konsulteerimise keel, küsimuste neutraalsus ja vastamise tähtaeg.

4.4.5   Tarbijaorganisatsioonide ja muude esindusorganite võimalik roll on küsimus, mis tuleb lahendada, kui on tunnistatud, et neil organitel võiks olla õigus tegutseda kogu kaebamismenetluse vältel. See küsimus tuleb lahendada asjakohase õigusakti abil, kui on lõpule viidud arutelud teemal „Valge raamat EÜ konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohta”.

4.4.6   Tuleb suurendada üldsuse teadlikkust sellest, et kodanike osalemine konkurentsipoliitika kujundamises on oluline. Üldsusele ei või jääda mulje, et keelatud tegevuse (näiteks ettevõtjate kartellide) suhtes ei ole võimalik midagi ette võtta või et sellise tegevuse tõkestamiseks on vajalik kõrgeimate poliitiliste või majanduslike otsustajate tahe. Pigem tuleks kujundada arusaam, et sellisel tegevusel on tõsised sotsiaalsed tagajärjed ning et see ohustab ja mõnikord kahjustab ohvrite õigust omandile. Kõiki neid kaalutlusi arvestades tuleks korralda arutelud ja määrata kindlaks kõige sobivamad teavitamise ja teadlikkuse suurendamise meetmed, tagamaks, et Euroopa tarbijad mõistavad sellise õigusvastase tegevuse tagajärgi. Selleks tuleb eelkõige jätkata Euroopa tarbijakeskuste võrgustiku tegevuse kõigi aspektide toetamist. Tuleb jätkata investeerimist keskuste avamisse vähemalt kõigi liikmesriikide kõigis suuremates linnades ning korraldada nii üldise iseloomuga kui ka teatud kindlaid valdkondi hõlmavaid teavituskampaaniaid, mis aitavad kaasa üldsuse operatiivsele ja otsesele teavitamisele sellest, millised on nende kui tarbijate õigused ja millised on need keskused või asutused, kelle poole nad peaksid kaebuse esitamiseks või nõu saamiseks pöörduma.

4.5   Üldhuviteenused

4.5.1   Üldhuviteenustega seoses tuleneb ühenduse sekkumise õiguslik alus Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 14 ja protokollist nr 26. Et tagada nende teenuste hea kvaliteet, majanduslik kättesaadavus ja turvalisus ning edendada kõigi inimeste võrdset kohtlemist, juurdepääsu ja kasutajaõigusi, tuleb esitada järgmised küsimused ja leida neile vastused:

—	Kuidas tuleks ühenduse tasandil korraldada korrapäraseid hindamisi?

—	Milliseid meetmeid tuleks võtta, et tõkestada konkurentsi moonutamist äsja liberaliseeritud sektorites?

—	Kuidas tagada, et turgude avanemisest saaksid kasu ennekõike tarbijad?

4.5.2   Kõnealuste teenuste haldamise läbipaistmatus ning äriklientidele ja tarbijatele määratud põhjendamatud tariifid on tegurid, mille tõttu tuleb neile küsimustele vastused leida.

4.6   Konkurentsipoliitika roll siseturul

4.6.1   Euroopa Liidul on siseturu toimimiseks vajalike konkurentsieeskirjade kehtestamise ainupädevus.

4.6.2   Konkurentsipoliitika eesmärk on tagada, et tarbijatele on kättesaadavad hinna, kvaliteedi ja sortimendi seisukohalt parimad valikud, iseäranis selliste esmatähtsate kaupade ja teenuste osas nagu toit, eluase, haridus, tervishoid, energia, transport ja side, pakkudes tarbijatele madalamaid hindu.

Kuid lisaks turu tõhususe tagamisele tuleb parandada ka tarbijate elukvaliteeti ja suurendada nende heaolu. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb luua institutsionaalne raamistik, mis võimaldab tarbijatel protsessis aktiivselt osaleda, selle asemel, et muuta tarbijad heaolukontseptsiooni passiivseteks subjektideks.

4.6.3.1   Selleks tuleb muuta olemasolevat õiguslikku raamistikku, kohandades eeskirjade tõlgendamise viisi või luues uusi konkurentsipoliitikaga tegelevaid organeid. Ka oleks mõistlik kaaluda uute õiguslike meetmete võtmist, mis täiendaksid või asendaksid kehtivaid meetmeid.

---

(1)  Artiklid on nummerdatud vastavalt Euroopa Liidu lepingu ja Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioonile (ELT C 115, 9.5.2008).

(2)  Tekstis viidatakse 12. detsembril 2007. aastal Strasbourgis muudetud harta redaktsioonile (ELT C 303, 14.12.2007). Teine redaktsioon oli vajalik, sest pärast harta vastuvõtmist Nice’i tippkohtumisel 2000. aasta detsembris on hartale lisatud joonealuseid märkusi.

(3)  Vt „Horisontaalsete ühinemiste hindamise suunised vastavalt nõukogu määrusele kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle” (ELT C 31, 5.2.2004, lk 5).

(4)  Üks erand on ebaausaid kaubandustavasid käsitlev direktiiv 2005/27/EÜ.

(5)  ELT C 309, 16.12.2006, lk 1.

(6)  ELT C 324, 30.12.2006, lk 1.

(7)  ELT C 162, 25.6.2008, lk 1.

(8)  KOM(2008) 165 lõplik, ELT C 309, 16.12.2006, lk 1.

(9)  Eesistujariigi järeldused, Euroopa Ülemkogu Feira istungjärk, 2000.

(10)  Vt komisjoni ettepanek keskkonna kaitsmise kohta kriminaalõiguse kaudu (KOM(2007) 51 lõplik) ja Euroopa Kohtu kohtupraktika (kohtuasjad C-176/03 ja C-440/05).

(11)  Vt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 lõike 1 punkt d ja artikli 102 punkt c.

(12)  Euroopa Parlamendi liikme Lasse Lehtineni aruanne Euroopa Liidu tarbijapoliitika strateegia (2007–2013) kohta.

(13)  Euroopa Liidu lepingu artikli 153 lõikes 2 sätestatakse, et „Liidu ülejäänud poliitika ja meetmete määratlemisel ning rakendamisel võetakse arvesse tarbijakaitse nõudeid”. See kohustus on kõigil Euroopa Liidu institutsioonide ametnikel. Tarbijaküsimuste eest vastutava nõuniku ülesanne võiks olla aidata juhtida ka teiste ametnike tähelepanu kõnealusele küsimusele ja tuletada neile meelde nende kohustust oma igapäevatöös kodanikega arvestada.

(14)  Vt „Roheline raamat – Euroopa läbipaistvuse algatus”, ELT C 324, 30.12.2006.

---