30.4.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 100/39

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Reisijate lennundusjulgestus”

2009/C 100/07

17. jaanuaril 2008 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Reisijate lennundusjulgestus”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 24. septembril 2008. Raportöör oli Thomas McDONOGH.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 448. istungjärgul 21., 22. ja 23. oktoobril 2008 (23. oktoobri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 94, erapooletuks jäi 2.

1.   Soovitused

1.1   Komitee soovitab töötada võimalikult kõrgel tasandil ühiselt välja lennunduse julgestusteenuste spetsiifilised standardid lisaks olemasolevatele ühtsetele õiguslikele standarditele, mis reguleerivad tsiviillennundusjulgestust ühenduses.

1.2   Komitee arvates tuleks teenusepakkujad jätta lennundusjulgestusega seotud tegevusest välja muu hulgas siis, kui nad on pankrotis või likvideerimisel, nende suhtes on algatatud pankrotimenetlus, nad on mõistetud süüdi ametialases süüteos, nad on raskelt eksinud ametialaste käitumisreeglite vastu, jätnud täitmata sotsiaalkindlustusmaksete või maksude tasumisega seotud kohustused, nad on esitanud hankemenetluses osalemiseks valeandmeid või on nõutavad andmed esitamata jätnud või nad ei ole kantud kutseregistrisse, ehkki see on riiklike õigusaktidega nõutud. Lisaks peaks lennundusjulgestuse teenuste pakkujatel olema paigas sisemine värbamismehhanism, nad peavad tagama personali piisava koolituse ja tõendama kindlustuse olemasolu lepingu täitmise järgselt tekkida võivate hüvitamiskohustuste katteks.

1.3   Komitee soovitab kehtestada ühtne ja õiguslikult siduv koolitustundide norm ja kohustuslik koolituspakett Euroopa Liidu kõigi 27 liikmesriigi julgestustöötajatele.

1.4   Komitee leiab, et meetmed peaksid olema selged ja konkreetsed.

1.5   Komitee arvates on vajalik teavitada lennuettevõtjaid, lennujaamu ja julgestusteenuste pakkujaid selgelt julgestusmeetmeid reguleerivate õigusaktide kohaldamisest ning võimaldada lennuettevõtjatele, lennujaamadele ja julgestusteenuste pakkujatele rangete tingimuste alusel otsene juurdepääs vastavatele eeskirjadele.

1.6   Komitee leiab, et reisijatele kohustusi kehtestavaid ja reisijate õigusi piiravaid julgestusmeetmeid sisaldavate rakendusaktide mittetundlikud osad tuleks avaldada Euroopa Liidu Teatajas ning et need julgestusmeetmed tuleks iga kuue kuu järel üle vaadata. See on ühenduse õiguskorra jaoks vajalik nõue.

1.7   Komitee palub Euroopa Komisjonil osutada initsiatiivi seoses hüvitiste maksmisega lennunduse valdkonnas toime pandud kuritegude, näiteks terrorirünnakute ohvritele.

1.8   Tuleks edendada julgestuse valdkonna ametite tunnustamist ja vastavate töötajate erialast arengut.

1.9   Üleliigse julgestuskontrolli vältimiseks tuleks kogu ELis rakendada ühekordse julgestuskontrolli põhimõtet. Vaja on edendada kolmandate riikide julgestusmeetmete tunnustamist.

1.10   Tuleks töötada välja oludele kohandatud ja innovaatiline lähenemisviis, mis võimaldab diferentseerida meeskonna ja reisijate suhtes kohaldatavaid julgestusmeetmeid turvalisust ohtu seadmata.

1.11   Komitee arvates tuleks vahendite eraldamisel julgeolekualaseks uurimistegevuseks pidada lennundusjulgestuse valdkonda esmatähtsaks.

1.12   Hädavajalik on tehnoloogiate ja neile esitatavate nõuete sõltumatu hindamine Euroopa Komisjoni poolt. Komitee leiab, et kõnealuse sõltumatu hindamise alusel tuleks välja töötada lennundusjulgestuse valdkonnas kasutatavate tehnoloogiate suhtes kohaldatavad standardid ja heaks kiidetud teenusepakkujate register.

1.13   Komitee leiab, et liikmesriikide lähenemisviis terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse tõkestamisele võiks olla koordineeritum. Lisaks peaksid liikmesriigi tasandil võetavad rangemad meetmed, millega kehtestatakse reisijatele kohustusi ja piiratakse nende õigusi, põhinema riskide hindamisel ja arvestama inimväärikust, need tuleks iga kuue kuu järel üle vaadata ja reisijaid tuleks neist selgelt teavitada.

2.   Sissejuhatus

2.1   Pärast 11. septembril 2001. aasta traagilisi sündmusi võeti vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu raammäärus, millega kehtestati tsiviillennundusjulgestuse valdkonna ühiseeskirjad. (1) Kõnealuse määrusega kehtestati peamised sätted ja ühtsed standardid, mis reguleerivad tsiviillennundusjulgestust ühenduses. Ehkki ühenduse õigustikus on sätestatud ühtsed põhistandardid, lubab see liikmesriikidel (või konkreetsetel lennujaamadel) kehtestada rangemaid standardeid, kuna terrorirünnakute riski tase on liikmesriikide, lennujaamade ja lennuettevõtjate lõikes erinev.

2.2   2005. aastal algatas Euroopa Komisjon kõnealuse lennundusjulgestuse valdkonna raammääruse muutmise protsessi. (2)11. jaanuaril 2008 jõudsid Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu liikmed konsensusele ning 11. märtsil 2008 võeti vastu uus raammäärus (EÜ) nr 300/2008. (3) Muutmise eesmärk oli õiguslikke nõudeid täiendavalt selgitada, lihtsustada ja ühtlustada, et tugevdada üldist julgeolekut tsiviillennunduses.

2.3   Raammääruse muutmise protsessiga saavutatut tuleks ära kasutada, sest tegemist oli põhimõttelise muudatusega lennundusjulgestuse eeskirjades. Transport oli üks esimesi valdkondi, mille kohta Euroopa Ühendus töötas välja ühtse poliitika. Lennutransport on eluliselt oluline inimeste ja kaupade vaba liikumise seisukohalt, mis on Euroopa Ühenduse kaks peamist eesmärki. Ühe liikmesriigi kodaniku vabadus reisida vabalt teise liikmesriiki eeldab seda, et ta on kahju eest kaitstud. Lisaks avaldaks lennutranspordisüsteemi häirimine (näiteks terrorirünnakuga) negatiivset mõju kogu Euroopa majandusele. Seetõttu on selge, et julgeolek on lennutranspordi eduka toimimise võti.

2.4   Vaatamata mitmetele algatustele lennundusjulgestuse valdkonnas ei käsitle seda valdkonda reguleeriv õiguslik raamistik reisijate, lennuettevõtjate, lennujaamade ja eraõiguslike julgestusteenuste pakkujate mõnda olulist probleemi. Lennutranspordisektor vajab selgemaid, kõikehõlmavaid ja ühtlustatud meetmeid. Lennundusjulgestuse poliitika üldine eesmärk peaks seega seisnema selge, tõhusa ja läbipaistva õigusliku raamistiku loomises ning turvalisuse tagamise muutmises inimlikumaks.

3.   Eraõiguslike julgestusteenuste pakkujate sertifitseerimise vajadus

3.1   Kuna lennundusjulgestus on lennutranspordisüsteemi toimimiseks hädavajalik, on vaja töötada välja lennunduse julgestusteenuste spetsiifilised standardid lisaks olemasolevatele ühtsetele õiguslikele standarditele, mis reguleerivad tsiviillennundusjulgestust ühenduses. Praktikas valitakse eraõiguslikke julgestusteenuste pakkujaid sageli üksnes madalaima hinna alusel vaatamata asjaomase tegevusvaldkonna tundlikule olemusele. Spetsiifilisi standardeid sisaldav uus siduv õigusakt peaks andma mõningaid suuniseid lennundusjulgestuse teenuste pakkujate valimiseks kvalitatiivsete kriteeriumite alusel.

3.2   Kriteeriumid julgestusteenuste pakkujate valimiseks ja nendega lepingu sõlmimiseks peaksid muu hulgas hõlmama julgestusteenuste pakkuja majandus- ja finantssuutlikkust, rahalist läbipaistvust, kompetentsust ja tehnilist suutlikkust, kuna kõik need tegurid parandavad teenuste kvaliteeti.

3.3   Euroopa Lennundusohutusamet käivitas hiljuti iseregulatsiooni algatuse, koostades kvaliteediharta ning eraõiguslike julgestusteenuste pakkujate koolitust käsitleva lisa. Selles dokumendis sätestatud põhimõtted võiksid olla aluseks kõikide eraõiguslike lennundusjulgestuse teenuste pakkujate sertifitseerimisele ja tõendada lennundusvaldkonna pühendumist kvaliteetsete lahenduste pakkumisele.

3.4   Komitee soovitab töötada välja õiguslikult siduvad kvaliteedikriteeriumid eraõiguslike lennundusjulgestuse teenuste pakkujate tarbeks. Teenusepakkujad tuleks jätta lennundusjulgestusega seotud tegevusest välja muu hulgas siis, kui nad on pankrotis või likvideerimisel, nende suhtes on algatatud pankrotimenetlus, nad on mõistetud süüdi ametialases süüteos, nad on raskelt eksinud ametialaste käitumisreeglite vastu, jätnud täitmata sotsiaalkindlustusmaksete või maksude tasumisega seotud kohustused, nad on esitanud hankemenetluses osalemiseks valeandmeid või on nõutavad andmed esitamata jätnud või nad ei ole kantud kutseregistrisse, ehkki see on riiklike õigusaktidega nõutud. Lisaks peaks lennundusjulgestuse teenuste pakkujatel olema paigas sisemine värbamismehhanism, nad peavad tagama personali piisava koolituse ja tõendama kindlustuse olemasolu lepingu täitmise järgselt tekkida võivate hüvitamiskohustuste katteks.

3.5   Lisaks teeb komitee ettepaneku kehtestada ühtne ja õiguslikult siduv koolitustundide norm ning kohustuslik koolituspakett Euroopa Liidu kõigi 27 liikmesriigi tarbeks.

4.   Julgestustöötajate taustakontrolli tunnustamine

4.1   Enne tööleasumist peaksid julgestustöötajad praeguse ja tulevase lennundusjulgestust käsitleva raammääruse kohaselt läbima nii erikoolituse kui ka taustakontrolli. On äärmiselt oluline, et tulevastel julgestustöötajatel ei oleks seoseid potentsiaalsete terroristlike või kriminaalsete rühmitustega ja et neid ei oleks varem kriminaalkorras karistatud, kuna julgestustöötajate töö on lennundusjulgestuse süsteemi üks olulisemaid osi.

4.2   Praegu teevad taustakontrolli riigiasutused, tavaliselt kas justiits- või siseministeerium, ja ainult oma haldusalas. Selle tulemuseks on, et enamik liikmesriike ei tunnusta vastastikku selliselt läbi viidud taustakontrolli. See teema on eriti oluline töötajate vaba liikumise kui Rooma lepinguga sätestatud ühe põhivabaduse seisukohalt.

4.3   Komitee soovitab tungivalt Euroopa Liidu Nõukogul ja Euroopa Komisjonil käsitleda seda küsimust oma pädevuse piires politseikoostöö ja õigusalase koostöö valdkonnas.

5.   Ühekordne julgestuskontroll

5.1   Euroopa Liidule omistati pädevused lennundusjulgestuse valdkonnas peamiselt Euroopa ühtse eeskirjade raamistiku kehtestamise eesmärgil, mida kohaldataks ühetaoliselt kõikides ELi liikmesriikides. Kuna kõik liikmesriigid peavad kohaldama kõiki ELi tasandil välja töötatud eeskirju, siis loogilise järeldusena peaksid kõik liikmesriigid vastastikku tunnustama ELi julgestuskontrolli standardeid – seda mõeldaksegi ühekordse julgestuskontrolli (one-stop security) all. ELi ühest liikmesriigist teise rändavat reisijat, pagasit ja kaupa tuleks käsitleda turvalisena ning seega ei peaks nad enne sihtriiki jõudmist läbima ümberistumisel täiendavat julgestuskontrolli.

5.2   Ühekordse julgestuskontrolli põhimõtet on ELi tasandil tunnustatud ja seda tugevdatakse veelgi uues lennundusjulgestuse raammääruses. Samas ei tunnusta ELi liikmesriigid veel vastastikku üksteise julgestuskontrolli standardeid. Kuna ohutase on liikmesriigiti erinev, on mõnedes liikmesriikides kehtestatud rangemad julgestusmeetmed, et maandada neile ainuomaseid riske.

5.3   Julgestuskontrolli standardite mittetunnustamine ELi liikmesriikide vahel tähendab mitmekordseid asjatuid kontrollimisi, mille tagajärg ei ole üksnes lisaviivitused ja lennuettevõtjate lisakulud, vaid ka ressursside kasutamine, mida oleks otstarbekam kasutada ohualtimates valdkondades.

5.4   Kõnealust ühekordse julgestuskontrolli põhimõtet, mis peaks rakenduma kogu ELis, tuleks kaaluda ka teiste riikide puhul. Ei ole põhjust arvata, et arenenud lennundusjulgestuse režiimiga riikidest, näiteks Ameerika Ühendriikidest või Iisraelist saabuvad lennukid oleksid n-ö ebaturvalised. Julgestuskontrolli standardite vastastikune tunnustamine peaks olema võimalik ka n-ö sarnase mõttelaadiga riikide vahel; see omakorda aitaks kaasa tasakaalustatud ülemaailmse julgestusrežiimi tekkimisele, mille puhul kõik jõupingutused suunatakse reaalse ohu realiseerumise tõkestamisele.

5.5   Seetõttu soovitab komitee tungivalt, et Euroopa Komisjon tagaks ühekordse julgestuskontrolli põhimõtte põhjaliku rakendamise kogu Euroopa Liidus ning et ühest ELi liikmesriigist teise ELi liikmesriiki saabuvat lennukit käsitletaks n-ö turvalisena. Samuti kutsutakse Euroopa Komisjoni üles astuma kiiresti samme kolmandate riikide julgestuskontrolli standardite tunnustamiseks, kui neid standardeid loetakse ELi julgestuskontrolli standarditega võrdväärseteks, pidades eriti silmas Ameerika Ühendriike.

6.   Mitmekülgsus

6.1   Arvestades, et prognooside kohaselt peaks lennureisijate arv eelseisval aastal märkimisväärselt kasvama, ei saa praegust reisijate ja pagasi kontrollimise süsteemi pidada jätkusuutlikuks mudeliks. Praegu kontrollitakse kõiki reisijaid ühtemoodi, s.t nad kõik peavad läbima ühesuguse julgestuskontrolli protsessi. Kui reisijatel palutakse oma reisikogemust hinnata, siis kaebavad nad kõige enam just selle koormava kontrolliprotsessi üle. Reisijate rahulolematusele lisandub teadmine, et valdav enamik reisijaid ei kujuta endist mingit ohtu ei lennujaamale ega lennukile.

6.2   Samas tuleb veel kord rõhutada, et lennundusjulgestuse tagamise ressursid on äärmiselt napid. Kõigepealt tuleb eristada tõenäolist ja võimalikku ohtu. Kogu süsteemi usaldusväärsus peab tuginema suutlikkusel tegeleda tõenäoliste ohtudega, ei ole vaja püüelda võimaliku riski 100 % list katmist. Tõenäolise ohu tuvastamise aluseks peaks olema selle ohu hindamine ja asjakohaste meetmete kohaldamisel võetava riski hindamine.

6.3   Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles kaaluma lähenemisviisi, mille kohaselt reisijate julgestuskontrolli süstematiseerimine asendataks reisijate ennetava eristamisega, mis kujutaks endast kombinatsiooni teabe kogumisest ja hoiatavate meetmete pistelisest rakendamisest.

7.   Vahendite eraldamine teadus- ja arendustööks julgestuse valdkonnas

7.1   Komitee tervitab 1,2 miljardi euro eraldamist julgeolekualasele uurimistegevusele seitsmenda teadusuuringute raamprogrammi raames. Lennundusjulgestust tuleks vahendite eraldamisel käsitleda prioriteedina, arvestades lennundussektori kasvavaid kulusid ja mõju ühiskonnale laiemalt. Lisaks on äärmiselt oluline tagada, et valitud projektid oleksid kooskõlas väljatöötatava poliitikaga ning et vahendeid eraldataks selles kontekstis vajalikule teadustegevusele, näiteks vedelate lõhkeainete tuvastamise tehnoloogiate uurimisele või muude tuvastustehnoloogiate, näiteks biomeetrika uurimisele.

7.2   Seetõttu palub komitee Euroopa Komisjonil koordineerida komisjonisisest tööd eesmärgiga optimeerida maksumaksjate raha arvelt eraldatavate finantsressursside kasutamist.

7.3   Lisaks soovitab komitee eraldada vahendeid tehnoloogiate ja neile esitatavate nõuete sõltumatuks hindamiseks Euroopa Komisjoni poolt. Kõnealuse sõltumatu hindamise alusel tuleks välja töötada lennundusjulgestuse valdkonnas kasutatavate tehnoloogiate suhtes kohaldatavad standardid ja heaks kiidetud teenusepakkujate register.

8.   Raskused julgestustöötajate värbamisel ja alalhoidmisel

8.1   Mõnes liikmesriigis on lennujaamadel või julgestusteenuste pakkujatel olnud suuri raskusi julgestustöötajate värbamisel. On loomulik, et kõnealuste töötajate üha tähtsama rolli tõttu on valikukriteeriumid muutunud rangemaks. Lisaks laitmatu tausta nõudele vähendavad potentsiaalsete kandidaatide arvu ka nõue osata üht või mitut võõrkeelt ning nõue, et kandidaadil oleks teatav haridustase, nii et ta oleks suuteline menetlustest aru saama ja tegelema konfliktsete reisijatega.

8.2   Veel üks probleem seisneb selles, et pärast personali värbamist ja nõuetekohast koolitamist on nende alalhoidmine äärmiselt keeruline. Rangelt fikseerimata tööaja, pideva pinge ja suhteliselt madala palga tõttu on julgestustöötaja elukutse paljude inimeste silmis ebaatraktiivne. Ka on ilmselge, et sotsiaalse tunnustuse ja karjäärivõimaluste puudumise tõttu lahkuvad oskustöötajad sellest sektorist.

8.3   Komitee usub, et Euroopa Komisjon võib etendada olulist rolli julgestustöötaja elukutsega kaasnevate hüvede propageerimisel kogu Euroopa Liidus, konkreetsemalt kõnealuse olulise ameti staatuse tõstmise teel.

9.   Vastutus

9.1   Lennundussektor investeerib teenuste heasse kvaliteeti, ent selge ülevaate puudumise tõttu õiguslikest nõuetest on kvaliteetne tegutsemine takistatud.

9.2   Komitee on seisukohal, et meetmed peaksid olema selged ja sõnastatud võimalikult lihtsalt. Praegu kehtivate eeskirjade puhul on sageli tegemist pigem terve rea erinevate juriidiliste tekstide vahel hajutatud eeskirjadega, mis sisaldavad paljusid erandeid, mille suhtes on omakorda sätestatud erandid. Tulemuseks on keeruline nõuete kogum, mis ei aita kaasa tõhususele, vaid suurendab töötajate stressi ning tähendab reisijate jaoks viivitusi ja ebamugavust.

9.3   Lisaks puudub julgestusmeetmete lõppkasutajatel – lennuettevõtjatel, lennujaamadel ja julgestusteenuste pakkujatel, kes kõnealuseid meetmeid tegelikkuses rakendavad, – otsene juurdepääs nendele eeskirjadele. Lennuettevõtjad, lennujaamad ja julgestusteenuste pakkujad kui olulised teenusepakkujad on kohustatud eeskirju korrektselt täitma, ent neist eeskirjadest ei teavitata neid otse, ehkki Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 254 kohaselt tuleb eeskirjad avaldada Euroopa Liidu Teatajas. Absurdne on eeldada, et teenusepakkujad täidaksid eeskirju, millest nad eeldatavasti teadlikud ei ole. Pooleliolevas kohtuasjas C-345/06 (nn Heinrichi kohtuasi) on kohtujurist Eleanor Sharpston teinud ettepaneku lugeda lennundusjulgestust käsitlev rakendusmäärus tühiseks. Kohtujurist on seisukohal, et määruse (EÜ) nr 2320/2002 lisa (mis muu hulgas sisaldab nimekirja esemetest, mida on keelatud käsipagasina lennuki pardale viia) avaldamise kohustuse püsiv ja tahtlik täitmatajätmine on niivõrd tõsine rikkumine, et seda ei või ühenduse õigussüsteemis aktsepteerida. (4)

9.4   Seetõttu soovitab komitee anda julgestusmeetmeid käsitlevat selget teavet otse lennuettevõtjatele, lennujaamadele ja julgestusteenuste pakkujatele, kes peavad neid julgestusmeetmeid rakendama, võimaldades nii lennuettevõtjatele, lennujaamadele ja julgestusteenuste pakkujatele rangete tingimuste alusel otsese juurdepääsu vastavatele eeskirjadele. Kui eraõiguslikud teenusepakkujad peavad rakendama julgestusmeetmeid ja nad vastutavad teataval määral nende meetmete rakendamise eest, saamata nende kohta otsest teavet, siis see ei aita kaasa teenuste heale kvaliteedile. Arvestades aga kõnealuste eeskirjade äärmist konfidentsiaalsust, tuleb määratleda ja kinnitada konfidentsiaalsuse tagamise eritingimused. Lisaks soovitab komitee avaldada määruse nr (EÜ) 2320/2002 reisijatele kohustusi kehtestava ja reisijate õigusi piirava rakendusakti mittetundlikud osad Euroopa Liidu Teatajas, nagu on ette nähtud Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 254. Samuti tuleks julgestusmeetmed, millega kehtestatakse reisijatele kohustusi või piiratakse nende õigusi, iga kuue kuu järel üle vaadata. Komitee tunnistab vajadust anda liikmesriikidele pädevus võtta rangemaid meetmeid, arvestades riskitaseme erinevust liikmesriigiti. Sellegipoolest on komitee seisukohal, et liikmesriikide lähenemisviis terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse tõkestamisele võiks olla koordineeritum. Lisaks peaksid liikmesriigi tasandil võetavad rangemad meetmed, millega kehtestatakse reisijatele kohustusi ja piiratakse nende õigusi, põhinema riskide hindamisel ja arvestama inimväärikust, need tuleks iga kuue kuu järel üle vaadata ja reisijaid tuleks neist teavitada.

10.   Terrorirünnaku tagajärjed

10.1   Euroopa Ühenduse üks eesmärke on tagada inimeste ja kaupade vaba liikumine. Lisaks on Euroopa Ühendus seadnud eesmärgi töötada välja ühtne transpordipoliitika ning kaitsta inimõigusi, nagu õigus elule ja varale.

10.2   Cowani kohtuasjas (5) otsustas Euroopa Kohus, et kui ühenduse õigus tagab füüsilisele isikule vabaduse minna teise liikmesriiki, tuleneb selle isiku kaitse kahju eest kõnealuses liikmesriigis seal elavate kodanike ja isikutega samadel alustel otseselt nimetatud liikumisvabadusest. Euroopa Liidu Nõukogu lisas nõukogu direktiivis 2004/80/EÜ, et kuriteoohvritele hüvitise maksmist hõlbustavad meetmed peaksid moodustama selle eesmärgi realiseerimise osa. Neid põhimõtteid tuleks kohaldada tsiviillennunduses toime pandud terrorirünnaku ohvrite suhtes.

10.3   Euroopa Ülemkogu esitas oma Tampere kohtumisel 15. ja 16. oktoobril 1999 üleskutse kuriteoohvrite kaitse miinimumstandardite koostamiseks, eelkõige seoses õiguskaitse kättesaadavusega kuriteoohvritele ja nende õigusega kahjude, sealhulgas kohtukulude hüvitamisele.

10.4   Arvestades, et lennuettevõtjad, lennujaamad ja julgestusteenistused investeerivad teadusuuringute kaudu teenuste heasse kvaliteeti ning aitavad kaasa julgeolekule, ent neil puudub üldine lõplik pädevus terrorirünnakute tõkestamiseks, peab Euroopa Liit võtma initsiatiivi terrorirünnaku ohvritele abi osutamisel.

10.5   Praegu ei ole Euroopas ühtki kehtivat eeskirja, mis käsitleks terrorirünnaku ohvritele kahjutasu maksmist. Ohvrid sõltuvad kohtumenetluste tulemustest ja liikmesriikide pakutavatest ex gratia lahendustest. Kuna ühtsed Euroopa eeskirjad puuduvad, kohaldatakse siseriiklikke vastutust reguleerivaid sätteid, mis ei ole rahuldav lahendus ega paku kodanikele kaitset terrorirünnaku kaugeleulatuvate tagajärgede eest. Näiteks peaksid ohvrid kahjutasu taotlemiseks algatama pikaleveniva kohtumenetluse terroristide vastu, keda ei pruugi olla võimalik kergesti leida ning kellel ei pruugi olla rahalisi vahendeid ohvrile kahjutasu maksmiseks. Lisaks võidakse algatada menetlus eri osapoolte – lennuettevõtjate, lennujaamade ja eraõiguslike julgestusteenuste pakkujate – vastu, kusjuures vastutus võib siseriiklike vastutust reguleerivate sätete alusel osutuda piiramatuks. Olemasolevad kindlustuslahendused ei ole piisavad, kuna lennuettevõtjad, lennujaamad ja eraõiguslikud julgestusteenuste pakkujad koormatakse suurte kindlustusmaksetega, ent vastu saavad nad piiratud kindlustuskaitse. Neil eraõiguslikel osapooltel ei ole ilmselgelt võimalik maksta ohvritele hüvitisi ja samas ei peakski eraõiguslikud osapooled maksma tegude eest, mis on suunatud riigi poliitika vastu.

10.6   Komitee soovib juhtida tähelepanu Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 308, mis annab ühendusele õiguse võtta meetmeid, kui on täidetud kaks eeltingimust. Esiteks peab meede olema vajalik ühenduse mingi eesmärgi saavutamiseks. Teiseks võib meetme võtta juhul, kui Euroopa Ühenduse asutamislepingus ei ole sätestatud vajalikke volitusi mõnes teises artiklis.

10.7   Seda silmas pidades soovitab komitee võimaliku lahendusena võtta terrorirünnaku ohvritele hüvitise maksmise osas initsiatiivi Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 308 alusel. Euroopa Ühenduse meetmed on vajalikud inimeste ja kaupade vaba liikumise eesmärgi saavutamiseks, lennutranspordisüsteemi toimimise tagamiseks ning kodanike elu ja vara kaitsmiseks.

10.8   Komitee teeb käesolevas arvamuses Euroopa Komisjonile ja Euroopa Liidu Nõukogule ettepaneku rakendada teiste majandussektorite (nt tuumaenergia, meretransport jne) puhul kasutatud põhimõtteid. Konkreetsemalt on vaja fikseeritud ülempiiriga ranget vastutust, mis on kohaldatav ainult ühe osapoole suhtes, kelle püsimajäämist kaitseb kolmeastmeline vastutuse süsteem, mis hõlmab kindlustust, kõikide asjassepuutuvate osapoolte rahastatavat fondi ja riigipoolset sekkumist.

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 2320/2002, millega kehtestatakse tsiviillennundusjulgestuse valdkonna ühiseeskirjad (EÜT L 355, 30.12.2002, lk 1).

(2)  „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2320/2002, millega kehtestatakse tsiviillennundusjulgestuse valdkonna ühiseeskirjad”, KOM(2003) 566 lõplik (ELT C 96, 2004).

(3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2008. aasta määrus (EÜ) nr 300/2008, mis käsitleb tsiviillennundusjulgestuse ühiseeskirju ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2320/2002 (ELT L 97, 9.4.2008, lk 72).

(4)  Kohtujurist Eleanor Sharpstoni ettepanek kohtuasjas C-345/06, 10. aprill 2008, www.curia.europa.eu

(5)  Euroopa Kohus, Ian William Cowan v. Trésor public, kohtuasi 186/87, www.curia.europa.eu

---