Accept Refuse

EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 52007PC0530

Ettepanek: Euroopa parlamendi ja Nõukogu määrus, millega luuakse energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööamet {SEK(2007) 1179} {SEK(2007) 1180}

/* KOM/2007/0530 lõplik - COD 2007/0197 */

52007PC0530




[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 19.9.2007

KOM(2007) 530 lõplik

2007/0197 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS,

millega luuakse energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööamet

(komisjoni esitatud) {SEK(2007) 1179}{SEK(2007) 1180}

SELETUSKIRI

Elektril ja gaasil on oluline roll Euroopa heaolu tagamisel. Ilma konkurentsivõimelise ja tõhusa Euroopa elektri- ja gaasituruta maksaksid Euroopa kodanikud ülemäärast hinda selle eest, mis on üks nende olulisematest igapäevastest vajadustest. Elektri- ja gaasiturg on oluline Euroopa konkurentsivõimele, kuna energia on oluline Euroopa tööstuse sisend.

Lisaks selle on konkurentsivõimeline ja tõhusalt toimiv elektri- ja gaasiturg kliimamuutustega tegelemise eeltingimus. Ainult toimiva turu korral on võimalik välja töötada tõhus heitkogustega kauplemise mehhanism ja taastuvenergia tootmine, mis vastab Euroopa Ülemkogu ambitsioonikatele eesmärkidele tagada, et 2020. aastaks saadakse 20 % ELi energiast taastuvatest energiaallikatest.

Lõpuks on konkurentsivõimeline üleeuroopaline elektri- ja gaasiturg oluline, et tagada Euroopas energia varustuskindlus, kuna üksnes üleeuroopaline ja konkurentsivõimeline turg annab õigeid signaale investeerimiseks, tagab kõigile võimalikele investoritele õiglase juurdepääsu võrgule ning pakub nii võrguettevõtjatele kui ka tootjatele tegelikke ja mõjusaid stiimuleid, et järgmisel kahel aastakümnel investeerida ELi jaoks vajalikke miljardeid eurosid.

Elektri- ja gaasituru liberaliseerimine algas ligikaudu kümme aastat tagasi. Selle kümne aasta jooksul said paljud Euroopa kodanikud kasu suuremast valikuvõimalusest ning konkurentsist, tänu millele paranesid nii teenused kui ka turvalisus. Komisjoni ja Euroopa energeetikasektorit reguleerivate asutuste läbiviidud hindamise alusel ei ole reaalselt konkurentsivõimelise turu arendamine kaugeltki lõpetatud. Tegelikult puudub liiga paljudel ELi kodanikel ja ettevõtjatel võimalus valida tarnijat. Peapõhjused, miks puudub toimiv siseturg, on turu killustatus vastavalt riigipiiridele, vertikaalse integreerituse kõrge tase ning suur turukontsentratsioon.

Komisjon on pärast praeguste elektri- ja gaasidirektiivide jõustumist 2003. aasta juulis pidevalt jälginud nende rakendamist ja mõju turule ning on olnud korrapäraselt ühenduses asjaomaste sidusrühmadega. Komisjon on igal aastal avaldanud võrdlusuuringuid elektri ja gaasi siseturu rakendamise kohta. Komisjon korraldas elektrisektori reguleerimise Firenze foorumi ja gaasisektori reguleerimise Madridi foorumi, kus said korrapäraselt kokku ministrid, riiklikud reguleerivad asutused, komisjon, põhivõrguettevõtjad, tarnijad, kauplejad, tarbijad, ametiühingud, võrgukasutajad ja elektribörsid.

Euroopa Ülemkogu Hampton Courti kohtumisel 2005. aasta lõpus tõstatati Euroopa tõhusa energiapoliitika küsimus. Vastusena sellele avaldas komisjon 8. märtsil 2006. aastal rohelise raamatu Euroopa ühtse ja kooskõlastatud energiapoliitika kohta. Avaliku arutelu käigus saadi 1 680 vastust. Juba 2005. aastal alustas komisjon gaasi- ja elektriturgude konkurentsiuuringut. Sellega reageeriti tarbijate ja uute turuletulijate murele gaasi- ja elektri hulgituru arendamise ning tarbijate piiratud valikuvõimaluste üle. Komisjon võttis uuringu lõpparuande vastu koos laiaulatusliku meetmepaketiga, et teha 10. jaanuaril 2007 Euroopa uue energiapoliitika ettepanek.

Komisjoni 10. jaanuari 2007. aasta teatises „Euroopa energiapoliitika”[1] rõhutati vajadust viia lõpule elektri ja maagaasi siseturu kujundamine. Seda täiendasid siseturu laiaulatuslik aruanne, sektori konkurentsiuuringu lõpptulemused ning põhjalikud ülevaated liikmesriikide elektri- ja gaasiturgude olukorra kohta. Paralleelselt viis komisjon läbi mõju hindamise, et hinnata poliitikavalikuid, mis on seotud gaasi ja elektri siseturu kujundamise lõpuleviimisega. Mõju hindamine hõlmas konsulteerimist sidusrühmadega. Küsimustiku täitis kokku 339 organisatsiooni 19 riigist. Lisaks täitsid küsimustiku 73 organisatsiooni, kes ei ole seotud ühegi konkreetse riigiga. Lisaks intervjueeriti 56 sidusrühma, peamiselt ettevõtjaid, keda võib mõjutada varade eraldamine või rangemad läbipaistvusnõuded.

2007. aasta kevadel kokku tulnud Euroopa Ülemkogu kutsus komisjoni üles tegema täiendavate meetmete ettepanekuid järgmistes valdkondades:

- tarne- ja tootmistegevuse tõhus eraldamine võrguhaldusest;

- volituste edasine ühtlustamine ja riiklike reguleerivate asutuste sõltumatuse suurendamine;

- liikmesriikide reguleerivate asutuste koostööks sõltumatu mehhanismi loomine;

- põhivõrguettevõtjatele mehhanismi loomine, et parandada võrguhalduse ja võrgukasutuse koordineerimist, piiriülest kauplemist ning võrgu kasutamist; ja

- energiaturu suurem läbipaistvus.

Euroopa Ülemkogu rõhutas samuti vajadust tugevdada liikmesriikidevahelisel solidaarsusel põhinevat varustuskindlust.

Seetõttu väljendas Euroopa Parlament oma 10. juuli 2007. aasta resolutsioonis gaasi ja elektri siseturu väljavaadete kohta tugevat poliitilist toetust ühisele energiapoliitikale, märkides et põhivõrkude omandisuhete eraldamine on „kõige tõhusam vahend infrastruktuuridesse investeerimise edendamiseks mittediskrimineerival viisil, samuti uute turule sisenejate elektrivõrgule õiglase juurdepääsu ning turu läbipaistvuse edendamiseks”. Parlament rõhutas siiski, et vaja on ka muid meetmeid ning et elektri- ja gaasiturgude erinevused võivad tingida eri rakenduskorra. Parlament kutsus samuti üles tugevdama „koostööd riiklike reguleerivate asutuste vahel ELi tasandil ELi organisatsiooni abil, mis võimaldaks toetada euroopalikumat lähenemist piiriüleste küsimuste reguleerimisele”.

Euroopa energeetikasektorit reguleerivate asutuste nõukogu (CEER) tervitas komisjoni 10. jaanuari 2007. aasta teatist ning toetas ELi uute õigusaktide väljatöötamist, et käivitada uuesti ühtse energiaturu projekt. Euroopa reguleerivad asutused avaldasid 6. juunil 2007 kuus dokumenti, milles võeti seisukoht energiavaldkonda käsitlevate õigusaktide peamistes küsimustes. Eelkõige toetati komisjoni ettepanekuid seoses regulatiivse sõltumatuse suurendamisega nii riiklikul kui ka ELi tasandil ning seoses põhivõrkude omandisuhte tõhusa eraldamisega. Reguleerivad asutused soovitavad selgelt, et põhivõrkude omandisuhete eraldamine peaks põhimõtteliselt olema eeskujuks sellele, mida nõutakse ELi uutes õigusaktides ning seda tuleks kohaldada nii elektri- kui ka gaasituru suhtes.

Kõnealuseid asjaolusid võeti täielikult arvesse käesoleva ettepaneku koostamisel ning need on kokkuvõtlikult järgmised.

1. TARNE- JA TOOTMISTEGEVUSE TÕHUS ERALDAMINE VÕRGUHALDUSEST

1.1. Olemasolevad omandisuhte eraldamist käsitlevad sätted ei ole piisavad, et tagada turu nõuetekohane toimimine

Olemasolevate õigusaktidega nõutakse, et võrguhaldus oleks õiguslikult ja funktsionaalselt tarnest ja tootmisest eraldatud. Liikmesriigid on järginud kõnealust nõuet, kasutades eri organisatsioonistruktuure. Mitu liikmesriiki on loonud täiesti eraldiseisva ettevõtte võrguhalduseks, samas kui teised on loonud juriidilise isiku integreeritud ettevõtja sees. Õigusliku ja funktsionaalse eraldamise nõue on mitmes liikmesriigis positiivselt mõjutanud konkurentsivõimelise elektri- ja gaasituru tekkimist.

Kogemused on siiski näidanud, et kui põhivõrguettevõtja on juriidiline isik integreeritud ettevõtjas, tekib kolme tüüpi probleeme.

Esiteks võib põhivõrguettevõtja kohelda sidusettevõtjaid paremini kui konkureerivaid kolmandaid isikuid. Integreeritud ettevõtjad võivad kasutada võrguvara, et muuta konkurentide juurdepääs raskemaks. Algpõhjus on, et õiguslik ja funktsionaalne eraldamine ei lahenda peamist huvide konflikti integreeritud ettevõtjates, kuna tarne ja tootmise põhihuvi on suurendada müüki ja turuosa, samas kui võrguettevõtja on kohustatud pakkuma mittediskrimineerivat juurdepääsu konkurentidele. Seda loomupärast huvide konflikti on peaaegu võimatu kontrollida õiguslike vahenditega, kuna ilma koormavate ja piiravate õigusaktideta ei ole võimalik jälgida põhivõrguettevõtja sõltumatust integreeritud ettevõtjast.

Teiseks ei ole vastavalt praegustele eraldamise eeskirjadele võimalik tagada mittediskrimineerivat juurdepääsu teabele, kuna ei ole tõhusat vahendit, millega ennetada, et põhivõrguettevõtjad edastavad turutundlikku teavet integreeritud ettevõtja tootmise või tarnega tegelevatele osadele.

Kolmandaks moonutatakse integreeritud ettevõtjas investeerimisstiimuleid. Vertikaalselt integreeritud võrguettevõtjatel ei ole stiimulit arendada võrku turu üldistes huvides ning lihtsustada sellega konkurentide turulepääsu tootmise või tarnevaldkonnas; vastupidi, neil on loomulik huvi piirata uusi investeeringuid, mis oleksid kasulikud konkurentidele või tooksid uusi konkurente „koduturule”. Vastupidiselt lähtuvad vertikaalselt integreeritud ettevõtjate investeerimisotsused pigem tarnevaldkonna sidusettevõtjate huvidest. Kõnealused ettevõtjad tunduvad olevat eriti edastusvõimsuse ja gaasiimpordi suurendamise vastu, millega võiks suurendada konkurentsi koduturul, takistades sellega siseturu arengut.

Kokkuvõttes on ettevõtjal, kes jääb vertikaalselt integreerituks, loomulik huvi investeerida uutesse võrkudesse võimalikult vähe (kartes, et selline investeering aitaks konkurentidel tungida “koduturule”) ja eelistada igal võimalusel võrgule juurdepääsul enda müügiettevõtjaid. See kahjustab ELi konkurentsivõimet ja varustuskindlust ning muudab ebakindlaks kliimamuutuste- ja keskkonnaalaste eesmärkide saavutamise.

Andmed lähiaastate investeeringute kohta näitavad, et vertikaalselt integreeritud ettevõtjad on näiteks märkimisväärselt vähem kui täielikult eraldatud ettevõtjad taasinvesteerinud piiriülesest ülekoormustasust uutesse võrkudevahelistesse ühendustesse. Tõhus omandisuhte eraldamine kõrvaldab vertikaalselt integreeritud põhivõrguettevõtjatele omased moonutatud investeerimisstiimulid. Seega suurendab see varustuskindlust. Komisjon on täheldanud, et tõhus põhivõrguettevõtjate omandisuhte eraldamine edendab põhivõrguettevõtja investeerimistegevust. Asjaomased liikmesriigid on täiendavalt meelitanud ligi uusi infrastruktuuriinvestoreid, kes ehitavad nt maagaasi veeldusjaamu.

Lisaks sellele näitab elektri ja gaasi hind eri turgudel, et on kasulik omandisuhe eraldada: viimase kümne aasta jooksul on vertikaalselt integreeritud ettevõtjad tõstnud rohkem hindu või säilitanud kõrgemad hinnad kui ettevõtjad, kus omandisuhe on eraldatud.

1.2. Põhivõrguettevõtjate tõhusam eraldamine on seetõttu selgelt vajalik

Konkreetne sellealane ettepanek näitab selgelt, et komisjoni eelistus on omandisuhte eraldamine. Tegelikkuses tähendab see, et liikmesriigid peavad tagama, et sama isik või samad isikud ei või omada kontrolli tarneettevõtja üle ja samal ajal omada osalust põhivõrguettevõtjas või põhivõrgus või õigust selle üle. Käesolevat sätet kohaldatakse ka vastupidiselt, st kontroll põhivõrguettevõtja üle välistab võimaluse omada mis tahes huve või teostada mis tahes õigusi tarneettevõtja suhtes.

Kõnealune võimalus lubab siiski olukorda, kus sama isik, nt pensionifond, omab kontrolliõiguseta vähemusosalust nii põhivõrguettevõtjas kui ka tarneettevõtjas. Selline vähemusosanik ei saa omada vetoõigust mõlemas ettevõtjas, samuti ei saa ta määrata juhatuse liikmeid ega saa üks isik olla mõlema ettevõtja juhatuse liige. Kõnealune võimalus, miks eristatakse selgelt põhivõrguettevõtjate ja tarneettevõtjate omandisuhet, on kõige tõhusam ja stabiilsem viis saavutada võrguettevõtjate kindel eraldamine ning seega lahendada loomupärane huvide konflikt.

Selleks et kõnealust võimalust rakendada, võivad liikmesriigid valida järgmise korra, mis võib aidata tagada vertikaalselt integreeritud aktsionäride huvid. Vertikaalselt integreeritud ettevõtja aktsiad võib jagada põhivõrku omava ettevõtja aktsiateks ja jaotusvõrgu aktsiateks. Seejärel võib kõnealused aktsiad jagada vastavalt varem vertikaalselt integreeritud ettevõtja aktsionäride vahel.

Kuigi komisjon märgib, et omandisuhte eraldamine jääb eelisvalikuks, pakub ta valikuvõimalust liikmesriikidele, kes ei soovi minna seda teed. See peab siiski andma sarnase garantii seoses kõnealuse võrgu tegevuse sõltumatusega ning pakkuma samal tasemel stiimuleid investeerida uude infrastruktuuri, mis võib olla kasulik konkurentidele. Seda võimalust, mis on erand omandisuhte eraldamise põhilähenemisest, tuntakse nimetuse „sõltumatu süsteemihaldur” all. See võimaldab vertikaalselt integreeritud ettevõtjal säilitada omandiõiguse võrguvarade üle, kuid nõuab, et põhivõrku juhiks sõltumatu süsteemihaldur – vertikaalselt integreeritud ettevõtjast täielikult sõltumatu ettevõtja või isik – kes täidab kõiki võrguettevõtja funktsioone. Selleks et tagada, et võrguettevõtja tegutseb täiesti sõltumatult vertikaalselt integreeritud ettevõtjast ning jääb sõltumatuks, tuleb tagada reguleerimine ja pidev õiguslik järelevalve.

Mõnel juhul sunnitakse vertikaalselt integreeritud energiaettevõtjaid eralduma teatavatest varadest, eelkõige põhivõrgust, või andma kolmandale poolele üle kõnealuste varade haldus, et täita tõhusa eraldamise kavandatud nõudeid. Kavandatud võimalustele ei tundu siiski olevat alternatiivi, kui me tahame tagada põhivõrguettevõtjate täieliku sõltumatuse.

Neid mõlemaid võimalusi kohaldatakse sarnaselt nii elektri- kui ka gaasisektori suhtes. Kuigi komisjon tunnistab, et omandisuhte eraldamisega on üldiselt elektrisektoris palju kaugemale jõutud, ei ole komisjon leidnud veenvaid põhjusi, millega põhjendada nende sektorite erinevat kohtlemist. Huvide peamine konflikt tarne- ja tootmistegevuse vahel ühelt poolt ning võrguhalduse ja arenduse vahel teiselt poolt esineb mõlemas sektoris. Lisaks sellele ei sõltu pikaajaliste tarnelepingute sõlmimine gaasitootjatega võrgu omamisest, vaid tugeva kliendibaasi olemasolust. EL jääb kahtlemata atraktiivseks gaasitarneturuks, sõltumata hankiva ettevõtja omandisuhte struktuurist ning kui omandisuhe eraldatakse, on selline ettevõtja suuteline konkureerima gaasiturul võrdsetel alustel. Komisjon mõistab, et gaasitranspordil vastupidiselt elektrienergia edastamisele toimub gaasimolekulide füüsiline liikumine torudes. Põhivõrguettevõtjal on seega suurem kontroll voosuuna määramise ning võrgu võimsuse kasutamise üle. Seetõttu on gaasivõrkudes omandisuhte tõhus eraldamine vähemalt sama tähtis kui elektrivõrkudes.

Selleks et soodustada tarne- ja tootmisettevõtjate investeeringuid uutesse energiainfrastruktuuridesse, hõlmab praegune ettepanek võimalust teha ajutine erand omandisuhte eraldamise nõudest seoses uute infrastruktuuride ehitamisega. Kõnealust erandit kohaldatakse iga juhtumi puhul eraldi, võttes arvesse uue investeeringu majandusaspekte ning siseturu ja varustuskindluse eesmärke.

Vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 295 kohaldatakse ettepanekut nii avalik-õiguslike ettevõtjate kui ka eraettevõtjate suhtes samal viisil. See tähendab, et hoolimata omandivormist (avalik-õiguslik või eraõiguslik) ei saa ükski isik või isikute rühm mõjutada põhivõrguettevõtjate ega tootmisettevõtjate juhtkonna koosseisu, hääletamist või otsuste langetamist. Sellega tagatakse, et kui tarne- või tootmistegevus on riigi omandis, on tagatud riigi omandis oleva põhivõrguettevõtja sõltumatus, kuid kõnealuste ettepanekutega ei nõuta riigi omandis olevatelt ettevõtjatelt, et nad müüksid võrgu eraettevõtjale. Kõnealuse nõude täitmiseks võiksid näiteks avalik-õiguslikud asutused või riik kanda õigused (st „mõju”) teisele avalik-õiguslikule või eraõiguslikule juriidilisele isikule. Oluline on, et kõigi omandisuhte eraldamiste puhul peavad liikmesriigid tõestama, et tegelikkuses on tulemus toimiv ning et ettevõtjad tegutsevad üksteisest täiesti sõltumatult, millega luuakse kogu ELis sarnased tingimused.

Lisaks ei kohaldata omandisuhte eraldamise sätteid liikmesriikide suhtes, kus puuduvad gaasi või elektri põhivõrguettevõtjad ning on ainult jaotusvõrk.

1.3. Kolmandate riikidega seotud aspektid

Praeguse ettepanekuga ei nõuta põhivõrguettevõtja ning tarne- ja tootmistegevuse eraldamist mitte ainult riiklikul tasandil, vaid ka kogu ELis. See tähendab, et ükski tarne või tootmisega ELis tegelev ettevõtja ei või omada või hallata põhivõrku ELi mis tahes liikmesriigis. See peaks kehtima ühtviisi nii ELi äriühingute kui ka ELi-väliste äriühingute suhtes.

Õigusaktide pakett hõlmab kaitsemeetmeid selle tagamiseks, et kolmandate riikide ettevõtjad, kes soovivad omandada olulist osalust või kontrolli ELi võrgu üle, peavad selgelt ja üheselt täitma ELi ettevõtjatega samu omandisuhte eraldamise nõudeid. Komisjon võib sekkuda, kui ostja ei suuda tõestada nii otsest kui ka kaudset sõltumatust tarne- ja tootmistegevusest.

Lisaks sellele on hästi toimivatel turgudel ja võrkudel oluline roll majanduse konkurentsivõimes ja kodanike heaolus. Käesoleva ettepaneku eesmärk on edendada konkurentsi Euroopa energiaturgudel ning toetada nende turgude tõhusat toimimist. Sellega arvestades tuleb – ilma et see piiraks ühenduse rahvusvaheliste kohustuste täitmist– tagada, et kõik Euroopa energiaturgudel tegutsevad ettevõtjad järgivad turuinvestori põhimõtteid. Seetõttu teeb komisjon ettepaneku sätestada nõue, et kolmandatel riikidel või nende isikutel ei ole õigust omada kontrolli ühenduse põhivõrgu või põhivõrguettevõtja üle, välja arvatud juhul, kui seda lubatakse ELi ja kolmanda riigi vahelise kokkuleppega. Eesmärk on tagada, et kolmandate riikide ettevõtjad järgivad nii sisuliselt kui ka vormiliselt samu nõudeid, mida kohaldatakse ELi ettevõtjate suhtes, samas aga neid diskrimineerimata. Komisjon koostab kiiresti põhjaliku ülevaate ELi energiavaldkonna välispoliitika laiematest aspektidest ning avaldab selle tulemused.

Võttes kokku omandisuhte eraldamise põhiküsimuse, on praegused ettepanekud seoses tõhusa eraldamisega vajalikud ja kujutavad endast otsustavat sammu üleeuroopalise turuintegratsiooni saavutamisel. Kindlasti hõlbustab see piiriülest põhivõrguettevõtjate loomist, kuna neid ei takista enam vastastikune usaldamatus. Samas aga, kui piiriülesed põhivõrguettevõtjad loodaks ilma täielikku sõltumatust tagamata, võiksid võimalikud kokkulepped takistada tarne- ja tootmisvaldkonna sidusettevõtjate vahelist konkurentsi. Omandisuhte tõhusa eraldamise puudumine võiks seega põhjustada probleeme seoses konkurentsiga. Eelkõige hõlmavad praegused ettepanekud mitmeid täiendavaid meetmeid, et toetada ELi turu integratsiooni eriti seoses põhivõrguettevõtjate vahelise parema koostööga.

2. RIIKLIKE REGULEERIVATE ASUTUSTE VOLITUSTE SUURENDAMINE JA SÕLTUMATUS

2.1. Tugevad riiklikud reguleerivad asutused, kes kontrollivad elektri- ja gaasiturgude toimimist

Olemasolevate elektri- ja gaasidirektiividega nõutakse, et liikmesriigid loovad reguleerivad asutused. Mitmes liikmesriigis toimivad reguleerivad asutused hästi, neil on piisavad volitused ja vahendid, mis võimaldavad neil tagada asjakohase turureguleerimise. Teistes liikmesriikides on reguleerivad asutused asutatud hiljuti ning nende volitused on nõrgemad või jagatud mitme asutuse vahel. Komisjoni koostatud põhjalikest riikide ülevaadetest nähtub ühtsuse puudumine ning mitmel juhul reguleerivate asutuste nõrkus.

Kogemuste põhjal, mis on saadud liikmesriikides, kelle turud on avatud juba mitu aastat, ning muudes konkurentsile avatud üldkasulikes sektorites, on tugevad reguleerivad asutused vajalikud turu asjakohaseks toimimiseks, eelkõige seoses võrgu infrastruktuuridega.

Seetõttu on käesoleva ettepaneku eesmärk suurendada reguleerivate asutuste volitusi. Esiteks antaks neile selged volitused teha koostööd Euroopa tasandil tihedas koostöös energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööameti ja komisjoniga, et tagada ELis konkurentsivõimelised, turvalised ning keskkonnasäästlikud elektri ja gaasi siseturud ning tõhus turu avamine kõigile tarbijatele ja tarnijatele.

Teiseks tehti ettepanek suurendada nende volitusi seoses turu reguleerimisega, eelkõige järgmistes valdkondades:

- põhi- ja jaotusvõrguettevõtjate ja kolmandate isikute juurdepääsueeskirjade, omandisuhte eraldamise nõuete, tasakaalustusmehhanismide, ülekoormuse ja süsteemihalduse kooskõla kontrollimine;

- põhivõrguettevõtjate investeerimiskavade läbivaatamine ning oma aastaaruandes põhivõrguettevõtjate investeerimiskavadele hinnangu andmine, nende vastavuse kohta üleeuroopalisele kümneaastasele arengukavale; võrgu turvalisuse ja usaldusväärsuse jälgimine ning võrgu turvalisuse ja usaldusväärsusega seotud eeskirjade läbivaatamine;

- läbipaistvusega seotud kohustuste kontrollimine;

- turu avatuse ja konkurentsitaseme jälgimine ning tõhusa konkurentsi edendamine koostöös konkurentsiasutustega; ja

- tarbijakaitsemeetmete tõhususe tagamine.

Elektrienergia ja gaas erinevad põhimõtteliselt muudest kaupadest, kuna need on võrgupõhised ning neid ei ole võimalik või on väga kulukas ladustada. See muudab need tundlikuks turu kuritarvitamise suhtes ning tuleb suurendada ülevaatlikkust elektri- ja gaasiturul tegutsevate ettevõtjate üle. Reguleerivatel asutustel peab seetõttu olema juurdepääs ettevõtjate tegevust käsitlevatele otsustele. On tehtud ettepanek kohustada ettevõtjaid tagama riiklikele reguleerivatele asutustele, samuti konkurentsiasutustele ja komisjonile viie aasta jooksul juurdepääs tegevust käsitlevate otsuste andmetele, et kõnealused asutused saaksid tõhusalt kontrollida turu kuritarvitamise süüdistusi. See piiraks turu kuritarvitamise ulatust, suurendaks usaldust turu vastu ning seega soodustaks kauplemist ja konkurentsi.

Mõnedel kauplejatel (nt pangad) on juba sellised kohustused vastavalt finantsinstrumentide turge käsitlevale direktiivile ning neil ei peaks olema topeltkohustusi. Seetõttu peaks andmete säilitamise kohustus olema kooskõlas finantsturge käsitlevate kehtivate ühenduse õigusaktidega ning ei tohiks piirata nende kohaldamist. Energeetikasektorit ja finantsturge reguleerivad asutused peavad tegema koostööd, et neil kõigil oleks asjaomastest turgudest ülevaade. Enne kui võetakse vastu suunised andmete säilitamise kohustuse kohta, peaksid energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööamet ja Euroopa väärtpaberituru reguleerijate komitee (CESR) tegema koostööd ning andma komisjonile suuniste sisu kohta nõu.

Selleks et neil oleks võimalik oma ülesandeid täita, antakse reguleerivatele asutustele volitused uurida, nõuda vajalikku teavet ning määrata hoiatavaid sanktsioone. Samuti peavad nad reguleerimisülesannete täitmisel võtma täielikult arvesse energiatõhususe eesmärke.

2.2. Reguleeriva asutuse selge sõltumatus tagab turu usaldusväärsuse

Reguleerivate asutuste sõltumatus on heade haldustavade peamine eeldus ning turu usalduse oluline tingimus. Olemasolevate õigusaktide kohaselt on reguleerivad asutused täielikult sõltumatud gaasi- ja elektrienergia tööstuse huvidest. Siiski ei ole nendes määratud, kuidas sellist sõltumatust tõestatavalt tagada, ning tagatud ei ole sõltumatus lühiajalistest poliitilistest huvidest.

Nagu rõhutati 2007. aasta kevade Euroopa Ülemkogu otsustes ning nagu märkis Euroopa Parlament, on riiklike energeetikasektorit reguleerivate asutuste sõltumatus prioriteet.

On tehtud ettepanek, et reguleeriv asutus on õiguslikult eraldatud ja funktsionaalselt sõltumatu muudest avalik-õiguslikest asutustest või eraettevõtjatest ning et nende töötajad ja juhid tegutsevad sõltumatult mis tahes turuhuvidest ning ei küsi ega järgi mis tahes valitsuse või muu avalik-õigusliku asutuse või eraettevõtja juhtnööre. Seetõttu on tehtud ettepanek, et reguleerivatel asutustel on iseseisev õigusvõime, eelarveautonoomia, asjakohased inim- ja rahalised ressursid ning sõltumatu juhtkond.

3. RIIKLIKE REGULEERIVATE ASUTUSTE KOOSTÖÖ JA OTSUSTUSPROTSESSI SÕLTUMATU MEHHANISM: ENERGEETIKASEKTORIT REGULEERIVATE ASUTUSTE KOOSTÖÖAMET

3.1. Elektri- ja gaasisektori Euroopa reguleerivate asutuste töörühma (ERGEG) positiivne kogemus tuleb edasi arendada ametlikuks koostööstruktuuriks

Kuigi energia siseturg on arenenud märkimisväärselt edasi, on piiriülestes küsimustes endiselt regulatiivsed puudujäägid. Selle küsimusega tegelemiseks algatas komisjon isetoimivad foorumid, nagu Firenze foorum (elektrienergia) ja Madridi foorum (gaas). Kõnealused foorumid ühendavad sidusrühmi, et tugevdada koostööd.

Komisjon moodustas 2003. aastal lisaks sellele sõltumatu elektri- ja gaasisektori nõuanderühma nimetusega „elektri- ja gaasisektori Euroopa reguleerivate asutuste töörühm” (ERGEG), et lihtsustada liikmesriikide reguleerivate asutuste nõustamist, koordineerimist ja koostööd ning koostööd nende asutuste ja komisjoni vahel, et ühendada elektri ja maagaasi siseturud. ERGEGi kuuluvad riiklike reguleerivate asutuste esindajad.

ERGEGi viimaste aastate tegevus on aidanud kaasa elektri ja gaasi siseturu väljakujundamisele, andes välja mittesiduvad suunised ning esitades komisjonile soovitused ja arvamused. Siiski ei ole kõnealuste foorumite ja ERGEGi loomise tulemusena edenenud ühiste standardite ja lähenemisviiside väljatöötamine, mis on vajalik piiriülese kauplemise ja piirkondlike turgude arendamiseks ning seega ka Euroopa energiaturu realiseerimiseks.

Aja jooksul on energeetikasektor muutunud üha üksikasjalikumaks ja keerukamaks ning hõlmab üha erinevamaid finantshuve. ERGEGi praegune lähenemisviis, mis tegelikkuses tähendab 27 reguleeriva asutuse ja üle 30 põhivõrguettevõtja nõusolekut, ei taga piisavaid tulemusi. See on viinud mitmete mittesiduvate reeglite tekkimiseni ning jõupingutusteni saavutada ühtlustamise kokkulepe järk-järgult, kuid mitte tegelike otsusteni rasketes küsimustes, mis on vaja nüüd teha.

Praegu esinevad väga suured erinevused elektrienergia ettevõtjate tehnilistes nõuetes ja „võrgureeglites” nii liikmesriigiti kui ka liikmesriikide piires. Neid tuleb ühtlustada, kui me tahame ELi energiaturud integreerida.

Komisjon hindas selle ülesande lahendamise eri võimalusi, sealhulgas seda, kas komisjon suudaks ise neid ülesandeid täita. Kõnealuste küsimuste ühtlustamine, samuti uue infrastruktuuri arendamine, ei kuulu tavaliselt komisjoni tegevusvaldkonda. Tegelikult ei ole komisjon kunagi sellega tegelenud. Selleks on vaja 27 riikliku reguleeriva asutuse koostööd ja eriteadmisi, kuna nemad peavad leppima kokku riiklike võrgureeglite muutmises. Praktikas saab ainult üks riiklikest reguleerivatest asutustest lähtuv asutus ühendada kõiki riiklike reguleerivate asutuste vajalikke vahendeid, mis on kõnealustes küsimustes edu saavutamisel oluline. Amet saab reguleeriva komitee vahendusel, mis koosneb riiklikest reguleerivatest asutustest, pöörduda nende asutuste töötajate poole. Komisjonil seda võimalust ei ole.

Komisjon on jõudnud järeldusele, et nõutavaid ülesandeid võib kõige paremini täita eraldiseisev üksus, mis on sõltumatu ja asub väljaspool komisjoni. Nii 2007. aasta kevade Euroopa Ülemkogu kui ka hiljutised Euroopa Parlamendi otsused toetasid seda järeldust[2].

Seetõttu kavandati riiklike energeetikasektorit reguleerivate asutuste võimsama võrgustiku loomist. Eeskujuks võeti konkurentsiasutuste võrgustik, mis loodi 2004. aastal nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 alusel. Siiski on vajalik komisjoni jaoks energeetikasektoris autonoomsete volituste loomine (praegu on need volitused ainult konkurentsieeskirjade valdkonnas). Riiklike reguleerivate asutuse volitusi tuleb igal juhul tugevdada ja ühtlustada.

Lisaks võiks olla kohaldatav Euroopa keskpankade süsteem, kuid asutamislepingus puudub sellel õiguslik alus. Selline mudel nõuaks lihtsalt asutamislepingu muutmist.

Seetõttu jõudis komisjon järeldusele, et kui loodaks sõltumatu asutus, kes võib teha komisjonile ettepanekuid seoses olulisi küsimusi käsitlevate otsustega ning võtta vastu kolmandate isikute jaoks siduvaid reguleerivaid üksikotsuseid neile delegeeritud tehnilistes küsimustes, oleks ainus lahendus luua koostööamet.

Peamised kavandatavad ülesanded täiendaksid riiklike reguleerivate asutuste täidetavaid reguleerimisülesandeid Euroopa tasandil. Kõnealune struktuur peaks aitama luua raamistikku riiklike reguleerivate asutuste koostööks, põhivõrguettevõtjate koostöö reguleerivaks läbivaatamiseks ja andma võimaluse võtta vastu mitme liikmesriigi territooriumil asuva infrastruktuuriga seotud üksikotsuseid. Käesolevas analüüsis kajastatakse põhimõtteid, mis komisjon on määratlenud Euroopa reguleerivate asutuste tegevusraamistikku käsitlevas institutsioonidevahelises eelnõus[3], eelkõige seoses õigusega võtta vastu kolmandate isikute jaoks siduvaid üksikotsuseid.

Sellele järgnev ettepanek tugineb samuti komisjoni 10. jaanuari 2007. aasta teatises „Euroopa energiapoliitika”[4] märgitud võimalusele ERGEG+.

3.2. Kavandatava energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööameti põhiülesanded

Koostööamet täiendab Euroopa tasandil neid reguleerimisülesandeid, mida reguleerivad asutused täidavad riiklikul tasandil järgmiselt.

- Luues raamistiku riiklike reguleerivate asutuste koostööks. See on kavandatud piiriülestes olukordades tegutsemise parandamiseks. Amet kehtestab riiklike reguleerivate asutuste koostööks vajalikud menetlused, eelkõige seoses teabevahetusega ja pädevuse jagamisega, kui hõlmatud on rohkem kui üks liikmesriik. Kõnealune raamistik edendab samuti piirkondlikku koostööd riiklike reguleerivate asutuste vahel.

- Põhivõrguettevõtjate vahelise koostöö regulatiivne järelevalve. Amet vastutab Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku ja Euroopa maagaasi põhivõrguettevõtjate võrgustiku tegevuse jälgimise ja kontrollimise eest. Eelkõige osaleb amet võrgustike tööprogrammide vahendusel prioriteetide kindlaksmääramisel, nende kümneaastaste investeerimiskavade läbivaatamisel ning tehniliste ja turureeglite koostamisel. Investeerimiskava läbivaatamine ei piira põhivõrguettevõtja vastutust tehniliste rikete korral siseriiklikus õiguses määratletud tähenduses. Ametile antakse seoses tehniliste ja turureeglitega volitused paluda põhivõrguettevõtjatel muuta oma projekte või käsitleda konkreetseid küsimusi üksikasjalikumalt. Amet võib samuti soovitada, et komisjon muudaks kõnealused reeglid õiguslikult siduvaks, kui on selgunud, et põhivõrguettevõtjate poolne vabatahtlik kohaldamine on ebapiisav või teatavates küsimustes ebasobiv. Amet võib soovitada muuta põhivõrguettevõtjate projekte või soovitada komisjonile lisasätteid. Praktikas kujuneb see mehhanism konstruktiivseks ja pidevaks dialoogiks ameti, põhivõrguettevõtjate ja komisjoni vahel. Ameti osalemine on oluline põhivõrguettevõtjate vahelise tõhusa ja läbipaistva koostöö tagamisel siseturu huvides.

- Volitused teha üksikotsuseid. Piiriüleste küsimuste lahendamiseks on tehtud ettepanek anda ametile volitused võtta vastu üksikotsuseid eranditaotluste[5] suhtes, mis käsitlevad Euroopa tasandil huvi pakkuvaid infrastruktuurivarasid, ning otsustada reguleeriva korra üle, mida kohaldatakse mitme liikmesriigi territooriumil asuva infrastruktuuri suhtes. Lisaks on ametil õigus võtta vastu otsuseid tehnilistes üksikküsimustes, kui need on ametile antud konkreetsete suuniste raames, mis on komiteemenetluse teel vastu võetud vastavalt gaasi- ja elektridirektiivile.

- Üldine nõuandev roll. Ametil on komisjoni suhtes üldiselt nõuandev roll turu reguleerimise küsimustes ning ta võib välja anda mittesiduvaid suuniseid, et edastada liikmesriikide reguleerivatele asutustele teavet heade tavade kohta. Igal üksikjuhul on tal ka õigus, pidades silmas ühenduse õigusaktide kohaldamiseks gaasi- ja elektrisektoris komisjoni poolt vastuvõetud rakendusmeetmeid, vaadata läbi riiklike reguleerivate asutuste otsused, mis otseselt mõjutavad siseturgu, ning esitada komisjonile arvamus.

Kuigi tema volitused ei laiene normotsuste vastuvõtmiseni (näiteks kohustuslike suuniste ametlik vastuvõtmine), etendab uus amet otsustavat osa Euroopa gaasi- ja elektrisektori turueeskirjade väljatöötamisel ja rakendamisel.

3.3. Energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööameti juhtimine

Energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööameti institutsiooniline raamistik ja juhtimise põhimõtted tuginevad põhimõtteliselt ühenduse reguleerivate asutuste standardeeskirjadele ja tavadele.

Tuleb siiski arvesse võtta reguleerimisega seotud funktsioonide vajalikku sõltumatust. Sel eesmärgil on tehtud ettepanek luua lisaks juhatusele, kes vastutab kõigi haldus- ja eelarveküsimuste eest, veel reguleerivate asutuste nõukogu, kes vastutab kõigi õiguslike küsimuste ja otsuste eest. Juhatus määrab pärast reguleerivate asutuste nõukoguga nõupidamist esimehe, kelle valib komisjoni poolt heaks kiidetud nimekirjast. Esimees esindab koostööametit ja vastutab igapäevase juhtimise eest. Lisaks nähakse ameti koosseisus ette apellatsiooninõukogu, kelle pädevuses on tegeleda ameti poolt vastu võetud otsuste vastu esitatud kaebustega.

3.4. Finantsaspektid

On tehtud ettepanek, et ameti töötajate arv piirduks tema ülesandeid silmas pidades 40–50 inimesega. See hinnang põhineb riiklike reguleerivate asutuste personalivajaduse laiaulatuslikul analüüsil ja kavandatavate ülesannete jaoks vajalike minimaalsete ressursside hoolikal analüüsil, pidades eelkõige silmas võimalusi sünergia tekkeks, rakendades riiklike reguleerivate asutuste vahendeid ameti tööle kaasa aitamiseks. Kavandatud töötajate arv on kooskõlas kõnealuste asutuste vajadustega[6]. Nagu eespool märgitud, oleks töötajaid vaja palju rohkem, kui komisjon püüaks täita ameti ülesandeid.

Ameti kogukulud on hinnanguliselt umbes 6–7 miljonit eurot aastas, millest 5 miljonit eurot moodustab personalikulu (võttes aluseks Euroopa komisjoni töötajate keskmise personalikulu inimese kohta, so 0,117 miljonit eurot aastas, mille hulka on arvestatud ka hoonetega seotud kulud ja asjaomased halduskulud), 1 miljon eurot on tegevuskulud (koosolekud, uuringud, samuti tõlkimine, kirjastustegevus, suhtekorralduse kulud) ning ülejäänu on kapitalikulud (vallasvara omandamine ja sellega seotud kulud) ja lähetuskulud.

Ameti aastased kogukulud rahastab ühendus toetusena. Amet saab piiratud tulu kolmandate isikute makstavast tasust, mida nad peavad maksma, kui amet võtab vastu teatavad otsused.

3.5. Komisjoni roll

Põhimõtteliselt on olemas kolm erinevat võimalust komisjoni positsiooni ja rolli tagamiseks asutamislepingu täitmise järelevalvajana.

Esiteks, kui amet võtab vastu otsuse, on see otsus siduv ainult teatavates tehnilistes olukordades, mis on otseselt ette nähtud asjaomaste määruste ja direktiividega või sätestatud igal üksikjuhul siduvates eeskirjades. Ametil ei ole poliitilist otsustusõigust väljaspool kõnealust raamistikku.

Teiseks, kui põhivõrguettevõtjate koostöö või riiklike reguleerivate asutuste otsused ohustavad tõhusat konkurentsi ja turu toimimist, teavitab amet viivitamata komisjoni, kes saab seejärel võtta vajalikud meetmed olukorra parandamiseks. Komisjon võib otsustada tegutseda ka omal algatusel.

Kolmandaks, kui on vaja vastu võtta sisuline otsus, võib seda teha ainult komisjon. Neil juhtudel on ametil ainult ettevalmistav ja nõuandev roll. Komisjoni õigusteenistus on teksti sellest vaatepunktist hoolikalt analüüsinud, tagamaks, et ametil ei ole sisulise otsuse langetamise õigust.

Lisaks jääb komisjoni ülesandeks koostööameti rolli edasine piiritlemine ja kindlaksmääramine siduvate suuniste vastuvõtmise kaudu.

4. PÕHIVÕRGUETTEVÕTJATE TÕHUS KOOSTÖÖ

4.1. Elektri- ja gaasituru integreerimiseks on vajalik tihe koostöö põhivõrguettevõtjate vahel

Selleks et oleks võimalik turgusid integreerida, on vaja ka põhivõrguettevõtjate tihedat koostööd ning selget ja stabiilset reguleerivat raamistikku, sealhulgas regulatiivset koordineerimist. Võrkudele juurdepääsu eeskirjad ja tegevuseeskirjad peavad ühilduma, põhivõrguettevõtjate vahel peab olema tõhus teabevahetus ning uute investeeringute hea koordineerimine, et suurendada võrkudevahelisi ühendusvõimsusi. Gaasi ja elektri põhivõrguettevõtjad teevad praegu vabatahtlikult koostööd sellistes olemasolevates struktuurides nagu Euroopa Põhivõrguettevõtjate Liit (ETSO) ja Euroopa Gaasivõrk (GTE). Nad teevad piirkondlikul tasandil koostööd käitamisega seonduvates küsimustes ja osalevad sellistes tehnilistes ühendustes nagu Elektrienergia Edastuse Koordineerimise Liit (UCTE) ja Euroopa Energiakaubanduse Soodustamise Assotsiatsioon (EASEE-Gas). Need mitmekihilised koostööalgatused on andnud tuntava panuse siseturu arengusse ja suurendanud võrkude tõhusust ja ohutust.

Siiski on ilmnenud selle vabatahtliku koostöö piiratus, näiteks elektri- ja gaasivõrkude käitamise halva kooskõlastamise või puuduvate ühenduslülide tõttu aset leidnud vahejuhtumid ja elektrikatkestused ning raskused ühiste tehniliste standardite kohta ettepanekute tegemisel või nende vastuvõtmisel. Seepärast on tehtud ettepanek teha põhivõrguettevõtjatele ülesandeks tugevdada omavahelist koostööd mitmes olulise tähtsusega valdkonnas, keskendudes järgmistele põhiküsimustele.

- Turu- ja tehniliste reeglite arendamine. Elektri- ja gaasiturgude integreerimiseks on vaja tehniliste ja turureeglite ühtset kogumit. Praegu on need reeglid olemas riigiti või ühenduste, nagu UCTE või EASEE- gas, soovitustena. Praeguse olukorra kolm põhiprobleemi on järgmised: esiteks ei hõlma olemasolevad reeglid kõiki valdkondi, mida on vaja ühtlustada integreeritud turu toimimiseks, teiseks ei ühildu riikide reeglid sageli omavahel ja kolmandaks ei ole need õiguslikult siduvad ega täitmisele pööratavad. Selliste reeglite näited on UCTE käsiraamat elektri ülekandevõrkude turvalisuse ja usaldusväärsuse kohta ning EASEE -gas ’i soovitused gaasi kvaliteedi kohta.

- Käesolevas ettepanekus säilitatakse põhivõrguettevõtjate vabatahtlik koostöö kui üksikasjalike tehniliste ja turureeglite arendamise pragmaatiline moodus. Kõnealused reeglid on sageli tehniliselt keerulised ja nende muutmiseks vajaduse korral on vaja tõhusat menetlust. Käesoleva ettepanekuga lisatakse range regulatiivse järelevalve ülesanne kõnealuste reeglite sisu, kooskõla kontrollimise ja täitmisele pööratavuse suhtes kas riiklikele reguleerivatele asutustele, ametile ja/või komisjonile vastavalt ettepaneku laadile. Kui põhivõrguettevõtjad ei jõua omavahel kokkuleppele vajalikes tehnilistes ja turureeglites või ei rakenda neid, võib teha ettepaneku nende reeglite vastuvõtuks ja need komisjoni ettepanekul vastu võtta komiteemenetlusega.

- Kokku määratletakse käesolevas ettepanekus 11 peamist koostöövaldkonda. Euroopa põhivõrguettevõtjate võrgustiku iga-aastased tööprogrammid (vt punkt 1.2), mis valmistatakse ette kõigi sidusrühmadega nõu pidades, ja uus, energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööamet (vt punkt 3) kehtestavad prioriteedid ja määratlevad üksikasjalikumalt, milliseid tehnilisi ja turureegleid on vaja. Põhivõrguettevõtjate koostöö peaks hõlmama ka tehniliste ja turureeglite rakendamise järelevalvet.

- Ühist huvi pakkuv uurimis- ja arendustegevus. Põhivõrguettevõtjate koostööga tuleks luua raamistik, mille abil määratleda, rahastada ja hallata uurimis- ja arendustegevust, mis on vajalik Euroopa elektri- ja gaasivõrkude tugeva tehnilise arengu ja muutuste edendamiseks, eelkõige et edendada varustuskindlust ja energiatõhusust ja võimaldada väiksema süsinikdioksiidi heitkogustega tehnoloogia arendamist.

- Võrkude juhtimise kooskõlastamine. Põhivõrguettevõtjate koostöö hõlmab igapäevast võrkude käitamist vastavalt kokkulepitud tehnilistele ja turureeglitele. Samuti kuulub sinna võrkude käitamiseks vajaliku teabe vahetus ja võrkudele juurdepääsu käsitleva teabe kooskõlastatud avaldamine, näiteks ühise läbipaistvusplatvormi kaudu.

- Investeeringute kavandamine. Et teha nõudluse rahuldamiseks piisav edastusvõimsus kättesaadavaks ja integreerida siseriiklikud turud, on võrguhalduritel vaja süsteemiarendamise kooskõlastatud pikaajalist planeerimist, pidades silmas võrguinvesteeringute kava ja jälgides põhivõrkude võimsuse arengut. Mõte on selles, et Euroopa põhivõrguettevõtjate võrgustik avaldab võrkude arengukavad, mis hõlmavad integreeritud võrgu modelleerimist, stsenaariumide arendamist ning integreeritud süsteemi paindlikkuse ja väljundvõimsuse hinnangut. Need arengukavad peaksid olema piisavalt tulevikkuvaatavad (nt vähemalt kümme aastat), et oleks võimalik varakult kindlaks teha investeerimislüngad, eelkõige piiriüleseid võimsusi silmas pidades.

Neist viimase kahe ülesande lahendamisel etendavad turu integreerimisel tähtsat osa piirkondlikud algatused. Põhivõrguettevõtjate koostööd Euroopa tasandil peaks täiendama koostöö piirkondlikul tasandil, et tagada reaalne edu, võrgu optimaalne haldamine[7] ja asjakohased investeerimiskavad ning nende täitmine. Õiguslik raamistik peaks edendama, kooskõlastama ja arendama põhivõrguettevõtjate ja reguleerivate asutuste vahelisi piirkondlikke algatusi, nagu see on toimunud ERGEGi juhitavate piirkondlike algatustega ja viiepoolse foorumi algatustega Loode-Euroopas ning nagu on soovitanud peamised sidusrühmad, nagu Eurelectric.

4.2. Täiustatud koostöömehhanism

On tähtis, et põhivõrguettevõtjate koostööstruktuure tunnustatakse Euroopa tasandil kui struktuure, millel on volitused eespool märgitud ülesannete täitmiseks. Sel eesmärgil määrab komisjon Euroopa põhivõrguettevõtjate (gaas ja elekter) võrgustiku ametlikult nende ülesannete eest vastutavaks.

Nagu ettevõtted, peavad ka põhivõrguettevõtjad omavahelist koostööd tegema läbipaistvalt. Nad võivad lähtuda olemasolevatest struktuuridest, nagu GTE ja ETSO. Põhivõrguettevõtjatelt nõutavate ülesannete täitmine ja vastutus eeldavad keskset ja püsivat koostööstruktuuri nii organisatsioonilises kui ka võrkude töö planeerimise ja haldamise praktiliste vahendite mõttes.

Energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööamet jälgib, kuidas Euroopa põhivõrguettevõtjate võrgustik täidab temale määratud ülesandeid.

Sidusrühmade, nagu tootjad, tarnijad, põhivõrguettevõtjad, tarbijad ja jaotusvõrguettevõtjad, kaasamise ja nendega konsulteerimise arendavad põhivõrguettevõtjad üldiseks tavaks konkreetses valdkonnas töötamise algusest peale. Sel eesmärgil konsulteeritakse sidusrühmadega kõigi tehniliste ja turureeglite kavandite üle, mis põhivõrguettevõtjad on ette valmistanud, andes neile võimaluse esitada oma arvamuse põhivõrguettevõtjate iga-aastase tööprogrammi kohta. Amet jälgib, et konsulteerimine toimuks nõuetekohaselt.

5. TURU TOIMIMISE PARANDAMINE

Käesoleva ettepaneku eesmärk on ka õigusraamistiku parandamine, et hõlbustada kolmandate isikute juurdepääsu võtmeinfrastruktuuridele, suurendada turu läbipaistvust, tugevdada turu integreeritust ja parandada juurdepääsu tarbijate jaoks jaemüügi tasandil.

5.1. Erandite kord

Kehtivate õigusaktide kohaselt võib uued suured infrastruktuuriprojektid kindlaks ajavahemikuks vabastada kolmandate isikute juurdepääsueeskirjade nõuete täitmisest. Seda võimalust on kasutatud mitme lõpetatud või poolelioleva infrastruktuuri puhul, sealhulgas võrkudevaheliste gaasi ühendustorude ja elektrijuhtmete ning maagaasi veeldusjaamade puhul. See on võimaldanud edendada projekte, mis suurendavad varustuskindlust ja konkurentsi. Samal ajal on kogemused näidanud, et projektiarendajatel, reguleerivatel asutustel ja komisjonil oleks lihtsustatud korrast kasu nii erandite taotlemisel ja andmisel kui ka mõnede tingimuste selgitamisel. Seepärast teeb komisjon ettepaneku koostada suunised, et abistada taotlejaid ja reguleerivaid asutusi eranditega seotud tingimuste kohaldamisel. Selleks et tagada, et turg saab nõuete täitmisest vabastatud infrastruktuuri siiski optimaalselt kasutada, tehakse ettepanek muuta uute infrastruktuuride puhul üldiseks võimsuste jaotamise ja ülekoormuse juhtimise sätete miinimumnõuded, mida seni on taotletud iga üksikjuhtumi puhul eraldi.

5.2. Läbipaistvus

Elektrienergia ja gaasi siseturgu iseloomustab likviidsuse ja läbipaistvuse puudumine, mis omakorda takistab vahendite tõhusat jaotamist, piirab riskide hajutamise võimalusi ja takistab uutel turuletulijatel turule sisenemist. Turu usaldusväärsust, likviidsust ja turul osalejate arvu tuleb suurendada, suurendades turuosalistele kättesaadava teabe hulka.

Praegused läbipaistvusnõuded keskenduvad võrgu võimsuse avaldamisele, nii et turuosalistel on võimalik näha, kas võimsus on saadaval ja kas saadaolevat võimsust pakutakse turul. Turuosalistel peab siiski olema võrdne juurdepääs andmetele, millest olenevad hulgimüügihinna muutused.

Turgu valitsevatel operaatoritel, kes vastutavad suurima osa elektrienergia- ja gaasivoogude eest ja kellele kuulub enamik vara asjaomasel turul, on praegu ulatuslikum ja parem juurdepääs teabele kui uutel tulijatel. Elektrienergia valdkonnas on olemas asjaomasele määrusele suunistena lisatud nõuded, milles on sätestatud elektritootmise läbipaistvusnõuded, kuid need ei ole piisavad ja gaasiga seoses praegu selliseid nõudeid ei ole. Seepärast tehakse ettepanek läbipaistvusnõuete laiendamiseks, et need hõlmaksid gaasivarud, nõudluse ja pakkumise prognoosid, võrgu tasakaalustamise kulud ja kauplemise.

Kõnealuste nõuete õiget ja täielikku kohaldamist peavad kontrollima ja jälgima riiklikud reguleerivad asutused, seepärast tuleb vastavalt suurendada nende volitusi.

Tuletisinstrumentide ja muude finantsinstrumentidega seotud läbipaistvuse küsimust ja küsimusi, milles käesolevad ettepanekud ei sätesta lisanõudeid asjaomastele ettevõtjatele, uurib komisjon üksikasjalikult ning teeb lõppjärelduse 2008. aasta keskpaigaks. Energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööametit ja Euroopa väärtpaberituru reguleerijate komiteed kutsutakse tegema koostööd, et uurida ja anda nõu küsimuses, kas gaasi- ja elektritarnelepingutega seotud ning maagaasi ja elektrienergia tuletisinstrumentidega seotud tehingute suhtes tuleks enne ja/või pärast kauplemist kohaldada läbipaistvusnõudeid.

5.3. Juurdepääs hoidlatele

Kehtivas maagaasi siseturu direktiivis on sätestatud, et seal, kus gaasihoidlatel on oluline osa tarbijate varustamisel, peavad hoidlate haldurid võimaldama võrgule juurdepääsu kolmandatele isikutele. Liikmesriigid võivad valida, kas tagada juurdepääs kõnealustele hoidlatele reguleerivate asutuste määratletud tingimustel või kohustades gaasihoidlate haldureid juurdepääsu tingimuste üle tarbijatega läbi rääkima. Kõnealused nõuded piirduvad põhimõtetega ning jätavad liikmesriikidele suure vabaduse oma reguleeriva raamistiku määratlemiseks. Neile põhimõtetele anti sisu Madridi foorumil, kui kõik sidusrühmad leppisid kokku „vabatahtlikes suunistes gaasihoidlate halduritele kolmandate isikute juurdepääsu hea tava kohta”. ERGEG on siiski leidnud, et neid suuniseid rakendatakse üldiselt halvasti.

Nende tõhusama rakendamise eesmärgil teeb komisjon ettepaneku nelja meetme võtmiseks:

- muuta suuniste põhimõtted õiguslikult siduvaks ja võimaldada suuniste rakendamist komiteemenetluse kaudu;

- õiguslikult ja funktsionaalset eraldada hoidlate haldurid, kes on osa tarneettevõtjatest;

- suurendada riiklike reguleerivate asutuste volitusi hoidlatele juurdepääsu kontrollimisel;

- nõuda hoidlate suhtes kohaldatava reguleeriva korra selgust.

Suuniste õiguslikult siduvaks muutmiseks laiendatakse määrust, et määratleda, kuidas hoidlate haldurid peavad pakkuma kolmandate isikute juurdepääsu teenust ja kuidas nad peaksid jaotama võimsust ja juhtima ülekoormust. Selles määratletakse ka läbipaistvusnõuded ja tehakse ettepanekud meetmete võtmiseks, et saaks tekkida kasutamata võimsuste järelturg. Need eeskirjad peaksid tagama, et kogu võimsust, mis on kolmandatele isikutele kättesaadav, pakutakse turule mittediskrimineerival ja läbipaistval viisil ja et varuvõimsuse soetamist takistatakse. Kõnealused eeskirjad peavad tagama ka nõuete täitmisest vabastatud infrastruktuuri suhtes kavandatud miinimumnõuete järjepidevuse.

Hoidlate haldurite õigusliku ja funktsionaalse eraldamise nõudega tugevdatakse märgatavalt hoidlatele juurdepääsu tõhusust. Praegune olukord, kus hoiustamist vajavad tarnijad peavad võtma ühendust oma konkurentidega, et leppida kokku hoiustamisvajadustes, ei suurenda turu usaldusväärsust ja on uutele turuletulijatele tõsiseks takistuseks. Hoidlate haldurite eraldamise nõue parandab seda olukorda ning võimaldab konkurentidel ja reguleerivatel asutustel kontrollida, et turul pakutaks kogu saadaolevat hoiustamisvõimsust.

Komisjon teeb ettepaneku kõrvaldada ebaselgus turule pakutava hoiustamisvõimsuse suuruses, nõudes, et kõik liikmeriigid määratleksid kriteeriumid, millal ja kuidas kohaldatakse kolmandate isikute juurdepääsu hoidlatele, ning et asjaomane teave avalikustataks. Reguleeriva asutuse ülesanne on seejärel kontrollida, kas kõnealuseid kriteeriume kohaldatakse nõuetekohaselt kõigis hoidlates.

5.4. Juurdepääs veeldatud maagaasi terminalidele

Maagaasi veeldusjaamade roll Euroopa Liidu gaasiga varustamisel muutub üha tähtsamaks ja veeldatud maagaasi terminalidesse kavandatakse või on juba tehtud suuri investeeringuid. Seepärast on vaja läbipaistvaid eeskirju veeldatud maagaasi terminalidele juurdepääsuks. Reguleerivad asutused on kindlaks teinud vajaduse ning ERGEG on ette valmistanud suunised eesmärgiga luua ühine lähenemisviis kolmandate isikute juurdepääsuks veeldatud maagaasi terminalidele.

Ehkki paljudes ehitatud veeldatud maagaasi terminalides on kasutatud võimalust saada kõnealuse direktiivi artikli 22 alusel vabastus kolmandate isikute juurdepääsust ja reguleerivast sekkumisest, on siiski ka veeldatud maagaasi terminale, mille suhtes kehtivad kolmandate isikute juurdepääsueeskirjad. Kuna kehtiva direktiiviga on kehtestatud ainult üldnõue, et juurdepääsu tuleb reguleerida, jätab see liikmesriikidele võimaluse erinevaks tõlgendamiseks. Lisaks on artikli 22 raames antud erand alati ajutine ja kui vabastuse aeg on möödas, kehtib reguleerimisnõue veeldatud maagaasi terminalide suhtes jälle. Seepärast teeb komisjon ettepaneku kehtestada selgemalt määratletud eeskirjad kolmandate isikute juurdepääsuks veeldatud maagaasi terminalidele. Suuniste õiguslikult siduvaks muutmiseks laiendatakse määrust, et määratleda, kuidas maagaasi veeldusjaamade haldurid peaksid pakkuma kolmandate isikute juurdepääsu teenuseid ning kuidas nad peaksid jaotama võimsust ja juhtima ülekoormust. Selles määratletakse ka läbipaistvusnõuded ja tehakse ettepanekud meetmete võtmiseks, et saaks tekkida kasutamata terminalivõimsuste järelturg. Kõnealused eeskirjad peavad tagama ka nõuete täitmisest vabastatud infrastruktuuri suhtes kavandatud miinimumnõuete järjepidevuse.

5.5. Pikaajalised tarnelepingud

Tootmisahela lõpus olevate turgude pikaajalised kahepoolsed tarnelepingud annavad energiamahukatele ettevõtetele võimaluse saada paremini prognoositavaid hindu. Siiski tekitavad sellised lepingud tootmisahela lõpus oleva turu välistamise ohu, takistades tarbijatel võrku vahetamast ja seetõttu vähendades konkurentsi. Et vähendada ebakindlust turul, annab komisjon lähikuudel välja sobivas vormis suunised tootmisahela lõpus olevate turgude pikaajaliste kahepoolsete tarnelepingute kooskõlastamise kohta EÜ konkurentsiõigusega.

5.6. Euroopa hulgimüügituru järkjärgulise loomise raamistik

Ei elektri- ega gaasituru puhul ole veel võimalik rääkida Euroopa hulgimüügiturust (majapidamised ja väikeettevõtjad), kuna tarbijad, kui neil on ka valikuvõimalus, on ikka veel sunnitud valima oma riigis asuva tarnija. Lõppkasutaja jaoks tõelise Euroopa turu loomine on elektri ja gaasi siseturu lõppeesmärk – see on vajalik konkurentsivõimelise turu ja maksimaalse tõhususe saavutamiseks. Hulgimüügituru liberaliseerimine on tähtis, et tagada kõigile ELi kodanikele konkurentsist tulenevad hüved. Kui liberaliseerimist kohaldataks ainult suurtarbijate suhtes, peaksid Euroopa kodumajapidamised hakkama lõpuks subsideerima oma tööstust, ning investeerimissignaalid energiatootmise uutesse viisidesse ja tarnimine oleksid moonutatud. Alates 1. juulist 2007 on kõik ELi jaemüügiturud avatud konkurentsile, kuid tegelikult on paljud tarbijad seotud oma varasemate tarnijatega, kuna puudub asjakohane nõutav õiguslik raamistik. Euroopa jaemüügituru väljaarendamine saab toimuda ainult järk-järgult. Kõnealuse protsessi stimuleerimiseks kavatseb komisjon asutada jaemüügifoorumi analoogselt Firenze ja Madridi foorumiga nende positiivsete kogemuste põhjal. See foorum võimaldaks keskenduda konkreetsetele hulgimüügiküsimustele, samuti võimaldaks see kõigil sidusrühmadel edendada kogu ELi hõlmava jaemüügituru loomist. See foorum juhendaks liikmesriike ja reguleerivaid asutusi kavandatavate kohustuste täitmiseks kehtestama kindlaid konkurentsieeskirju jaemüügiturul, pidades silmas turureeglite järkjärgulist ühtlustamist, et võimaldada piiriüleste jaemüügiturgude teket.

Hästi toimivad jaemüügiturud etendavad samuti tähtsat osa inimeste suurenevas teadlikkuses oma koduse energiatarbimise ning energia maksumuse kohta, kuna kõigi CO2 heidete vähendamise ja energiatõhususe suurendamise meetmete puhul on tähtis kodumajapidamiste osalemine. Konkurents majapidamiste energiaga varustamiseks suurendab inimeste energiateadlikkust. Praegune olukord aga, kui tarbijad saavad lõpliku arve ainult aasta jooksul tarbitud koguse eest, ei võimalda sellise teadlikkuse teket, samuti ei aita see tarnijatel luua konkureerivaid teenuseid, mis võtaksid arvesse majapidamiste erivajadusi. Seepärast peavad tarnijad andma rohkem teavet, tagamaks, et tarbijad saavad sagedamini teavet oma energiatarbimise koguse ja maksumuse kohta.

On selge, et tarbijate valikuvabadusega peab kaasnema tarbijate õiguste kindel tagamine. Kehtivas direktiivis on juba sätestatud kaitsetumate tarbijate õiguste kõrgetasemeline kaitse, et tagada neile juurdepääs normaalseks eluks vajalikule energiale. Mõnes riigis on siiski neid meetmeid valesti kohaldatud ning raamistiku selgitamiseks teeb komisjon ettepaneku sõnastada õiguslikult siduvad suunised. Samuti teeb komisjon ettepaneku suurendada kõigi tarbijate õigusi, muu hulgas sellega, et anda neile õigus vahetada igal ajal tarnijat ja nõuda energiaettevõtetelt, et lõpparve saadetaks kuu jooksul pärast tarnija vahetamist.

Komisjon on jõudnud järeldusele, et jaotusvõrguettevõtjate jaoks on praegused õigusliku ja funktsionaalse eraldamise eeskirjad piisavad. Seepärast ei tee komisjon ettepanekut laiendada eespool punktis 4 kirjeldatud omandisuhte eraldamise eeskirju jaotusvõrguettevõtjatele.

6. KOOSTÖÖ VARUSTUSKINDLUSE TUGEVDAMISEKS

6.1. Varustuskindluse jälgimine põhivõrguettevõtjate poolt

On tähtis tagada, et elektri- ja gaasisüsteemid suudaksid rahuldada nõudlust ka tipptundidel. Elektri puhul on see võimalik üksnes siis, kui on piisavalt tootmisvõimsust (tootmise piisavus) ja ühendusvõrgud on võimelised edastama energiat generaatorist lõpptarbijateni (võrgu piisavus). Gaasi puhul peab olemas olema piisav impordi- ja hoiustamismaht.

Direktiivi 2005/89/EÜ kohaselt peavad riiklikud reguleerivad asutused põhivõrguettevõtjate abi kasutades edastama igal aastal komisjonile aruande elektrivarustuse kindluse kohta. Direktiivi 2004/67/EÜ kohaselt peavad liikmesriigid aru andma gaasiga varustamise olukorra kindlusest ja reguleerivast raamistikust, et suurendada investeerimist infrastruktuuri. Määruste (EÜ) nr 1228/2003 ja (EÜ) nr 1775/2005 kavandatud muudatustega tehakse Euroopa maagaasi põhivõrguettevõtjate võrgustikule ülesandeks koostada süsteemi piisavuse prognoose igaks suveks ja talveks ning samuti pikaajalisi prognoose. Euroopa prognoos on vajalik selleks, et võtta arvesse elektri ja gaasi ekspordi- ja impordivõimalusi nõudluse tipphetke tingimustes. Siseturu elektri- ja gaasivoogude piiriülese ulatuse tõttu tuleb kõnealune prognoos teha Euroopa tasandil.

6.2. Liikmesriikide koostöö

ELi õiguses on kaks gaasiga varustamise kindlust käsitlevat õigusakti. Esiteks, direktiiviga 2003/55/EÜ kehtestati liikmesriikide üldised jälgimiskohustused. Teiseks, direktiivis 2004/67/EÜ käsitletakse konkreetselt gaasiga varustamise kindlustamise meetmeid. Viimase nimetatud direktiiviga on loodud gaasi koordineerimisrühm ning määratletud tarnehäirete korral kasutatav ühenduse mehhanism.

Nendes õigusaktides on sätestatud kooskõlastusplatvorm. Nendes ei määratleta koguselisi eesmärke seoses varustuskindlusega ega kehtestata mingit kohustust seoses gaasivarudega. Samuti ei loo need raamistikku piirkondlikuks koostööks tõsiste varustushäirete korral.

Direktiivi 2004/67/EÜ võtsid liikmesriigid alles hiljuti üle. Selle artiklis 10 on sätestatud, et komisjon peab 19. maiks 2008 esitama aruande selle rakendamise kohta ja eelkõige selle vahendite tõhususe kohta, ning et ta võib teha edasisi ettepanekuid seoses varustuskindlusega. Eelkõige käsitletakse selles aruandes varustuskindluse meetmeid seoses gaasivarudega.

Sel eesmärgil ei muudeta esimese sammuna käesolevate ettepanekutega direktiivi 2004/67/EÜ ning käsitletakse ainult kahte teemat:

- Suurendatud läbipaistvuskohustusted kaubanduslike varude tasandil. Iga gaasihoidla haldur peab iga päev avaldama oma hoidlates oleva turuvalmis gaasi koguse. See kohustus suurendab märkimisväärselt vastastikust usaldust piirkondliku ja kahepoolse abi saamiseks tõsiste varustushäirete korral.

- Solidaarsus. Tehakse ettepanek liikmesriikide koostööks, et edendada piirkondlikku ja kahepoolset solidaarsust. See koostöö peaks kava kohaselt hõlmama olukordi, mis võiksid tõenäoliselt tekkida liikmesriiki mõjutavate tõsiste gaasivarustushäirete tulemusel. Selle koostöö näited on riiklike meetmete ühtlustamine hädaolukordades tegutsemiseks ja vastastikuse abi andmise praktilise korra väljatöötamine. Komisjon võtab vajaduse korral vastu piirkondliku solidaarsuse alase koostöö suunised.

2007/0197 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS,

millega luuakse energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööamet

(EMPs kohaldatav tekst) |

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 95,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut[8],

võttes arvesse Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust[9],

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust[10],

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras

ning arvestades järgmist:

(1) Komisjoni 10. jaanuari 1007. aasta teatises „Euroopa energiapoliitika”[11] rõhutati, et oluline on viia lõpule elektrienergia ja maagaasi siseturu loomine. Ühe peamise selle eesmärgi saavutamiseks vajaliku meetmena nimetati ühenduse tasandi reguleeriva raamistiku parandamist.

(2) Komisjoni otsusega nr 2003/796/EÜ[12] loodi elektri- ja gaasisektori Euroopa reguleerivate asutuste töörühm (ERGEG) soodustamaks konsulteerimist, tegevuse kooskõlastamist ning koostööd liikmesriikide reguleerivate asutuste vahel ning nende asutuste ja komisjoni vahel eesmärgiga tugevdada elektrienergia ja maagaasi siseturgu. See töörühm koosneb riikide reguleerivate asutuste esindajatest ja on loodud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiivile nr 2003/54/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv nr 96/92/EÜ[13], ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiivile nr 2003/55/EÜ maagaasi siseturu ühiseeskirjade kohta ning direktiivi 98/30/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta[14].

(3) Töö, mida ERGEG on alates asutamisest teinud, on andnud positiivse panuse elektrienergia ja maagaasi siseturule. Sektoris ollakse aga üldiselt seisukohal ja ka ERGEG ise on teinud ettepaneku, et riiklikud reguleerivad asutused võiksid vabatahtlikult teha koostööd ühenduse struktuuris, millel oleks selge pädevus ning õigus võtta mitmesugustel konkreetsetel juhtudel vastu reguleeriva iseloomuga üksikotsuseid.

(4) Euroopa Ülemkogu kutsus 2007. aasta kevadel komisjoni üles tegema ettepanekuid iseseisva mehhanismi moodustamise meetmete kohta, kellega riiklikud reguleerivad asutused saaks teha koostööd.

(5) Keskuse jaoks vajalike vahenditega seonduva mõju hindamise alusel järeldati, et muude võimalustega võrreldes pakub sõltumatu keskus mitmesugust pikaajalist kasu. Seepärast tuleks luua energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööamet, edaspidi „amet”.

(6) Amet peaks tagama riiklike reguleerivate asutuste poolt direktiivide 2003/54/EÜ ja 2003/55/EÜ kohaselt siseriiklikul tasandil täidetavate reguleerimisülesannete nõuetekohase kooskõlastamise ning vajadusel nende täiendamise ühenduse tasandil. Seetõttu on äärmiselt oluline tagada ameti sõltumatus, tehniline ja reguleerimisalane võimekus, läbipaistvus ja tõhusus.

(7) Amet peaks jälgima elektri- ja gaasisektori põhivõrguettevõtjate koostööd, samuti Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku ja Euroopa maagaasi põhivõrguettevõtjate võrgustiku ülesannete täitmist. Ameti kaasamine on oluline selle tagamiseks, et põhivõrguettevõtjate koostöö edeneb tõhusal ja läbipaistval viisil siseturu heaks.

(8) On asjakohane tagada riiklike reguleerivate asutuste koostöö raamistik. See raamistik peaks hõlbustama elektri ja maagaasi siseturgu käsitlevate õigusaktide ühesugust kohaldamist kogu ühenduses. Rohkem kui üht liikmesriiki käsitlevate juhtude puhul peaks ametil olema õigus vastu võtta üksikotsuseid. See õigus peaks hõlmama vähemalt kaht liikmesriiki ühendavat infrastruktuuri, uute elektrivõrkudevaheliste ühenduste vabastamist siseturueeskirjade kohaldamisest ja rohkem kui ühes liikmesriigis asuvaid uusi gaasi infrastruktuure.

(9) Kuna ametil on ülevaade riiklike reguleerivate asutuste tööst, peaks tal olema komisjoni nõustaja roll turu reguleerimise küsimustes. Samuti tuleks ametilt nõuda komisjoni teavitamist, kui ta leiab, et põhivõrguettevõtjate vahelise koostöö tulemused ei ole vajalikul tasemel või kui riiklik reguleeriv asutus, kelle otsus on vastuolu suunistega, ei soovi järgida ameti arvamust.

(10) Ametil peaks olema ka võimalik välja anda mittesiduvaid suuniseid, et aidata reguleerivatel asutustel ja turul tegutsevatel isikutel head tava jagada.

(11) Ameti struktuur peaks olema kohandatud vastavalt energeetikasektori konkreetsetele vajadustele. Eelkõige tuleb täielikult arvesse võtta riiklike reguleerivate asutuste spetsiifilist rolli ja sõltumatust.

(12) Haldusnõukogul peaksid olema vajalikud volitused eelarve kehtestamiseks, selle täitmise järelevalveks, sise-eeskirjade koostamiseks, finantseeskirjade vastuvõtmiseks ja direktori ametissenimetamiseks.

(13) Ametil peaksid olema vajalikud õigused reguleerimisülesannete teostamiseks sõltumatul ja tõhusal viisil. Reguleerivate asutuste sõltumatus ei ole mitte ainult hea juhtimistava oluline põhimõte, vaid on ka turu usalduse tagamise põhitingimus. Peegeldades olukorda riiklikul tasemel, peaks reguleerivate asutuste nõukogu tegutsema sõltumatult mis tahes muudest turuhuvidest ning mitte küsima ega võtma vastu juhiseid üheltki riigiasutuselt ega muult avalik-õiguslikult või eraisikult.

(14) Kui ametil on õigus teha otsuseid, peaks huvitatud isikutel protsessi säästlikkuse huvides olema õigus pöörduda apellatsiooninõukogu poole, mis on küll ameti osa, kuid on selle ameti mis tahes haldus- ja regulatiivstruktuurist sõltumatu.

(15) Ametit tuleks rahastada peamiselt Euroopa ühenduste üldeelarvest, lõivudest ja vabatahtlikest sissemaksetest. Eelkõige peavad ameti käsutusse jääma vahendid, mille reguleerivad asutused praegu ühiselt Euroopa tasandi koostöösse panustavad. Euroopa ühenduste üldeelarvest makstavate mis tahes subsiidiumide suhtes tuleks jätkata ühenduse eelarvemenetluse kohaldamist. Lisaks peaks raamatupidamist auditeerima Euroopa Kontrollikoda vastavalt komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2343/2002 (raamfinantsmääruse kohta asutustele, millele viidatakse Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust käsitleva nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 artiklis 185)[15] artiklile 91.

(16) Ametil peab olema kõrgetasemel professionaalne personal. Eelkõige kasutab amet ära riiklike reguleerivate asutuste, komisjoni ja liikmesriikide lähetatud personali oskusi ja kogemusi. Ameti töötajate suhtes kohaldatakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju, Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimusi ning Euroopa ühenduse institutsioonide poolt nende personalieeskirjade ja teenistustingimuste kohaldamiseks ühiselt vastuvõetud eeskirju. Haldusnõukogu peab kokkuleppel komisjoniga võtma vastu vajalikud rakendusmeetmed.

(17) Amet peaks kohaldama üldeeskirju, mis käsitlevad avalikkuse juurdepääsu ühenduse asutuste valduses olevatele dokumentidele. Selle raames kehtestab haldusnõukogu praktilised meetmed tundliku äriteabe ja isikuandmete kaitsmiseks.

(18) Kolmandad riigid peaksid saama osaleda ameti töös kooskõlas asjaomaste ühenduse sõlmitud lepingutega.

(19) Kuna liikmesriigid ei suuda üksinda piisavalt saavutada kavandatavate meetmete eesmärke, milleks on riiklike reguleerivate asutuste koostöö ühenduse tasandil, ning seetõttu on nende eesmärkide saavutamist parem tagada ühenduse tasandil, võib ühendus vastu võtta meetmed kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuspõhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuspõhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Asutamine

Energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööamet, edaspidi „amet“, asutatakse eesmärgiga täiendada ühenduse tasandil reguleerimisülesandeid, mida liikmesriigi tasandil täidavad direktiivi 2003/54/EÜ artiklis 22a ja direktiivi 2003/55/EÜ artiklis 24a nimetatud riiklikud reguleerivad asutused, ning eesmärgiga vajaduse korral kooskõlastada nende tegevust.

Artikkel 2

Õiguslik seisund ja asukoht

1. Amet on juriidilise isiku staatusega ühenduse asutus.

2. Tal on kõikides liikmesriikides kõige ulatuslikum juriidilisele isikule siseriiklike õigusaktidega omistatav õigus- ja teovõime. Eelkõige võib ta omandada ja võõrandada vallas- ja kinnisvara ning olla kohtus menetlusosaliseks.

3. Ameti esindab direktor.

4. Ameti asukoht on [koht]. Kuni oma tööruumide valmimiseni tegutseb amet komisjoni ruumides.

Artikkel 3

Koosseis

Ameti koosseisu kuuluvad:

1. haldusnõukogu, mis täidab artiklis 10 sätestatud kohustusi;

2. reguleerivate asutuste nõukogu, mis täidab artiklis 12 sätestatud kohustusi;

3. direktor, kes täidab artiklis 14 sätestatud kohustusi;

4. apellatsiooninõukogu, mis täidab artiklis 16 sätestatud kohustusi.

Artikkel 4

Ameti toimingute liigid

Amet võib:

5. esitada põhivõrguettevõtjatele adresseeritud arvamusi;

6. esitada reguleerivatele asutustele adresseeritud arvamusi;

7. esitada komisjonile adresseeritud arvamusi ja soovitusi;

8. võtta vastu üksikotsuseid konkreetsete juhtumite kohta, nagu on osutatud artiklites 7 ja 8.

Artikkel 5

Üldised ülesanded

Amet võib komisjoni taotlusel või omal algatusel esitada komisjonile arvamuse kõikide küsimuste kohta, mis on seotud tema asutamise eesmärgiga.

Artikkel 6

Põhivõrguettevõtjate koostööga seotud ülesanded

1. Amet esitab komisjonile oma arvamuse vastavalt määruse (EÜ) nr 1228/2003 artikli 2b lõikele 2 Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku ning vastavalt määruse (EÜ) nr 1775/2005 artiklile 2b lõikele 2 Euroopa maagaasi põhivõrguettevõtjate võrgustiku põhikirja kavandi, liikmete nimekirja ja töökorra kavandi kohta.

2. Amet jälgib vastavalt määruse (EÜ) nr 1228/2003 artiklis 2d sätestatule Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku ülesannete täitmist ning vastavalt määruse (EÜ) nr 1775/2005 artiklis 2d sätestatule Euroopa maagaasi põhivõrguettevõtjate võrgustiku ülesannete täitmist.

3. Amet võib esitada oma arvamuse vastavalt määruse (EÜ) nr 1228/2003 artikli 2d lõikes 2 sätestatule Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustikule ja vastavalt määruse (EÜ) nr 1775/2005 artikli 2d lõikes 2 sätestatule Euroopa maagaasi põhivõrguettevõtjate võrgustikule nende tehniliste ja turureeglite, iga-aastase tööprogrammi kavandi ning 10-aastase investeerimiskava kavandi kohta.

4. Juhul kui amet leiab, et vastavalt määruse (EÜ) nr 1228/2003 artikli 2d lõikele 2 ja määruse (EÜ) nr 1775/2005 artikli 2d lõikele 2 esitatud iga-aastase tööprogrammi kavand või 10-aastase investeerimiskava kavand ei taga mittediskrimineerimist, tõhusat konkurentsi ega turu tõhusat toimimist, esitab ta komisjonile nõuetekohaselt põhjendatud arvamuse.

5. Kui amet leiab, et tehnilised või turureeglid ei taga mittediskrimineerimist, tõhusat konkurentsi ega turu tõhusat toimimist, et tehnilised või turureeglid ei ole vastu võetud mõistliku aja jooksul või et põhivõrguettevõtjad ei ole suutnud tehnilisi või turureegleid rakendada, esitab ta komisjonile nõuetekohaselt põhjendatud arvamuse vastavalt määruse (EÜ) nr 1228/2003 artikli 2e lõikele 2 ja määruse (EÜ) nr 1775/2005 artikli 2e lõikele 2.

6. Amet jälgib põhivõrguettevõtjate piirkondlikku koostööd vastavalt määruse (EÜ) nr 1228/2003 artiklile 2h ja määruse (EÜ) nr 1775/2005 artiklile 2h.

Artikkel 7

Riiklike reguleerivate asutustega seotud ülesanded

1. Amet võtab vastu üksikotsuseid tehnilistes küsimustes, tuginedes direktiivi 2003/54/EÜ, direktiivi 2004/55/EÜ, määruse (EÜ) nr 1228/2003 ja määruse (EÜ) nr 1775/2005 suunistele.

2. Amet võib vastavalt oma tööprogrammile või komisjoni taotluse korral võtta vastu mittesiduvaid suuniseid, et aidata reguleerivatel asutustel ja turul tegutsevatel isikutel head tava jagada.

3. Amet edendab riiklike reguleerivate asutuste ja piirkondlike reguleerivate asutuste vahelist koostööd. Kui amet leiab, et selline koostöö nõuab siduvaid reegleid, teeb ta komisjonile asjakohased soovitused.

4. Amet esitab mis tahes reguleeriva asutuse või komisjoni taotlusel arvamuse reguleeriva asutuse poolt vastu võetud otsuse vastavuse kohta direktiivis 2003/54/EÜ, direktiivis 2003/55/EÜ, määruses (EÜ) nr 1228/2003 või määruses (EÜ) nr 1775/2005 osutatud suunistele.

5. Kui riiklik reguleeriv asutus ei järgi lõikes 4 osutatud arvamust nelja kuu jooksul alates arvamuse kättesaamisest, teavitab amet sellest komisjoni.

6. Kui riiklikul reguleerival asutusel tekib konkreetse juhtumi puhul raskusi direktiivis 2003/54/EÜ, direktiivis 2003/55/EÜ, määruses (EÜ) nr 1228/2003 või määruses (EÜ) nr 1775/2005 antud suuniste tõlgendamisega, võib ta ametilt arvamust küsida. Amet esitab oma arvamuse nelja kuu jooksul pärast komisjoniga konsulteerimist.

7. Amet otsustab vähemalt kahte liikmesriiki ühendava infrastruktuuri reguleerimise korra vastavalt direktiivi 2003/54/EÜ artikli 22d lõikele 3 ja direktiivi 2003/55/EÜ artikli 24d lõikele 3.

Artikkel 8

Muud ülesanded

1. Amet võib anda määruse (EÜ) nr 1228/2003 artikli 7 lõike 4 punktis a sätestatud vabastusi. Samuti võib amet anda vabastuse vastavalt direktiivi 2003/55/EÜ artikli 22 lõike 3 punktis a sätestatule, kui asjaomane infrastruktuur asub mitme liikmesriigi territooriumil.

2. Amet teeb ettepaneku sõltumatu süsteemihalduri kohta vastavalt direktiivi 2003/54/EÜ artikli 10 lõikele 4 ja direktiivi 2003/55/EÜ artikli 9 lõikele 4.

Artikkel 9

Haldusnõukogu

1. Haldusnõukogusse kuulub kaksteist liiget. Neist kuus nimetab ametisse komisjon ning kuus nõukogu. Ametiaeg on viis aastat ning sama isiku võib ühe korra ametisse tagasi nimetada.

2. Haldusnõukogu määrab oma liikmete hulgast esimehe ja aseesimehe. Aseesimees asendab automaatselt esimeest, kui viimane ei saa oma ülesandeid täita. Esimehe ja aseesimehe ametiaeg on kaks ja pool aastat ja neid võib üks kord ametisse tagasi nimetada. Esimehe ja aseesimehe ametiaeg lõpeb igal juhul hetkest, mil nad ei ole enam haldusnõukogu liikmed.

3. Haldusnõukogu koosoleku kutsub kokku esimees. Ameti direktor osaleb arutelus, kui haldusnõukogu ei otsusta teisiti. Haldusnõukogu tuleb korraliseks istungiks kokku vähemalt kaks korda aastas. Ta tuleb kokku ka esimehe algatusel, komisjoni taotlusel või vähemalt kolmandiku liikmete taotlusel. Haldusnõukogu võib vaatlejana koosolekule kutsuda isikuid, kelle seisukoht võib olla huvipakkuv. Haldusnõukogu liikmed võivad vastavalt töökorrale kasutada nõustajate või ekspertide abi. Haldusnõukogule osutab sekretäriteenuseid amet.

4. Haldusnõukogu otsuste vastuvõtmiseks on vaja kaht kolmandikku kohalolevate liikmete häältest.

5. Igal liikmel on üks hääl. Töökorras sätestatakse täpsem hääletamise kord, eelkõige tingimused, mille alusel üks liige saab teist esindada, ning vajaduse korral ka kvoorumitega seotud reeglid.

Artikkel 10

Haldusnõukogu ülesanded

1. Haldusnõukogu nimetab pärast reguleerivate asutuste nõukoguga konsulteerimist ametisse direktori, nagu on sätestatud artikli 13 lõikes 2.

2. Haldusnõukogu nimetab ametisse reguleerivate asutuste nõukogu liikmed, nagu on sätestatud artikli 11 lõikes 1.

3. Haldusnõukogu nimetab ametisse apellatsiooninõukogu liikmed, nagu on sätestatud artikli 15 lõikes 1.

4. Haldusnõukogu võtab pärast komisjoniga konsulteerimist ja pärast reguleerivate asutuste nõukogult artikli 12 lõike 3 kohase heakskiidu saamist iga aasta 30. septembriks vastu ameti järgmise aasta tööprogrammi ning saadab selle Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komisjonile. Tööprogramm võetakse vastu, ilma et see piiraks iga-aastast eelarvemenetlust.

5. Haldusnõukogu kasutab oma eelarvepädevust vastavalt artiklitele 18–21.

6. Haldusnõukogu otsustab pärast komisjonilt nõusoleku saamist, kas võtta vastu pärandit, annetusi või toetusi teistest ühenduse allikatest.

7. Haldusnõukogu teostab distsiplinaarjärelevalvet direktori suhtes.

8. Haldusnõukogu koostab vajaduse korral ameti personalipoliitika vastavalt artikli 25 lõikele 2.

9. Haldusnõukogu võtab vastavalt artiklile 27 vastu erisätted, mis on vajalikud, et rakendada ameti dokumentidele juurdepääsu õigust.

10. Haldusnõukogu võtab vastu artikli 14 lõikes 8 osutatud iga-aastase aruande ameti tegevuse kohta ning edastab selle hiljemalt 15. juuniks Euroopa Parlamendile, nõukogule, komisjonile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning kontrollikojale. Aruanne sisaldab reguleerivate asutuste nõukogu poolt heaks kiidetud eraldi osa, mis käsitleb ameti reguleerivat tegevust asjaomasel aastal.

11. Haldusnõukogu võtab vastu oma töökorra.

Artikkel 11

Reguleerivate asutuste nõukogu

1. Reguleerivate asutuste nõukogusse kuulub vastavalt direktiivi 2003/54/EÜ artiklis 22a ja direktiivi 2003/55/EÜ artiklis 24a sätestatule üks reguleeriva asutuse esindaja igast liikmesriigist ja üks hääleõiguseta komisjoni esindaja. Iga liikmesriigi reguleeriv asutus nimetab ühe asendusliikme.

2. Reguleerivate asutuste nõukogu liikmed valivad enda hulgast esimehe ja aseesimehe. Aseesimees asendab esimeest, kui viimane ei saa oma ülesandeid täita. Esimehe ja aseesimehe ametiaeg on kaks ja pool aastat ja neid võib üks kord ametisse tagasi nimetada. Esimehe ja aseesimehe ametiaeg lõpeb igal juhul hetkest, mil nad ei ole enam reguleerivate asutuste nõukogu liikmed.

3. Reguleerivate asutuste nõukogu teeb otsuseid oma liikmete kahekolmandikulise häälteenamusega. Igal liikmel või asendusliikmel on üks hääl.

4. Reguleerivate asutuste nõukogu võtab vastu oma töökorra.

5. Talle käesoleva määrusega pandud ülesandeid täites tegutseb reguleerivate asutuste nõukogu sõltumatult ning ei küsi ega võta vastu juhiseid ühegi liikmesriigi valitsuselt ega muult avalik-õiguslikult või eraõiguslikult isikult.

6. Reguleerivate asutuste nõukogule osutab sekretäriteenuseid amet.

Artikkel 12

Reguleerivate asutuste nõukogu ülesanded

1. Enne artiklites 5, 6, 7 ja 8 osutatud arvamuste, soovituste või otsuste vastuvõtmist esitab reguleerivate asutuste nõukogu arvamuse direktorile. Lisaks annab reguleerivate asutuste nõukogu oma pädevusvaldkonnas direktorile suuniseid direktori ülesannete täitmiseks.

2. Reguleerivate asutuste nõukogu esitab oma arvamuse direktorikandidaadi kohta vastavalt artikli 10 lõikele 1 ja artikli 13 lõikele 2. Nõukogu peab selle otsuse tegema vähemalt oma liikmete kolme neljandikulise häälteenamusega.

3. Vastavalt artikli 10 lõikele 4 ja artikli 14 lõikele 6 ning kooskõlas artikli 20 kohaselt koostatud eelarveprojektiga kinnitab reguleerivate asutuste nõukogu ameti järgmise aasta tööprogrammi ja esitab selle enne 1. septembrit haldusnõukogule vastuvõtmiseks.

4. Reguleerivate asutuste nõukogu kiidab heaks aastaaruande eraldi reguleerimistegevuse osa, nagu on sätestatud artikli 10 lõikes 10 ja artikli 14 lõikes 8.

Artikkel 13

Direktor

1. Ametit juhib direktor, kes on oma kohustuste täitmisel sõltumatu. Olenemata komisjoni, haldusnõukogu ja reguleerivate asutuste nõukogu vastavast pädevusest ei taotle direktor juhiseid riiklikelt ega muudelt organitelt ega sellistele juhistele.

2. Direktori nimetab ametisse haldusnõukogu, pidades silmas tema pädevust, oskusi ja kogemusi, vähemalt kahe kandidaadi seast, kelle esitab komisjon pärast seda, kui nad on teatanud soovist osaleda konkursil. Enne ametisse määramist võib haldusnõukogu valitud kandidaadi kutsuda esinema Euroopa Parlamendi pädeva komisjoni ette ja vastama selle liikmete küsimustele.

3. Direktori ametiaeg on viis aastat. Komisjon koostab üheksa kuu jooksul enne kõnealuse tähtaja lõppu hinnangu. Hindamisel võtab komisjon arvesse eelkõige järgmist:

9. ametiülesannete täitmine direktori poolt;

10. ameti ülesanded ja nõuded järgmisteks aastateks.

4. The Administrative Board, acting on a proposal from the Commission, taking into account the evaluation report and only in those cases where it can be justified by the duties and requirements of the Agency, may extend the term of office of the Director once for not more than three years.

5. The Administrative Board shall inform the European Parliament about its intention to extend the Director's term of office. Within a month before the extension of his/her term of office, the director may be invited to make a statement before the competent committee of the Parliament and answer questions put before its members.

6. If the term of office is not extended, the Director shall remain in office until the appointment of his/her successor.

7. Direktori võib ametist vabastada üksnes haldusnõukogu otsusega, mis tehakse pärast reguleerivate asutuste nõukoguga nõupidamist. Haldusnõukogu peab selle otsuse tegema vähemalt oma liikmete kolmeneljandikulise häälteenamusega.

8. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad kutsuda direktorit üles esitama oma ülesannete täitmise aruannet.

Artikkel 14

Direktori ülesanded

1. Direktor esindab ameti ning vastutab selle juhtimise eest.

2. Direktor valmistab ette haldusnõukogu töö. Ta osaleb haldusnõukogu töös hääleõiguseta.

3. Direktor võtab vastu artiklites 5, 6, 7, ja 8 osutatud arvamused, soovitused ja otsused, mis vajavad reguleerivate asutuste nõukogu nõusolekut.

4. Direktor vastutab ameti iga-aastase tööprogrammi elluviimise eest vastavalt reguleerivate asutuste nõukogu suunistele ning haldusnõukogu halduskontrollile.

5. Direktor võtab kõik vajalikud meetmed, võttes eelkõige vastu sisemised haldusjuhendid ja avaldades teatiseid, et tagada ameti toimimine käesoleva määruse sätete kohaselt.

6. Direktor koostab igal aastal ameti järgmise aasta tööprogrammi projekti ja esitab selle enne sama aasta 30. juunit reguleerivate asutuste nõukogule ja komisjonile.

7. Direktor koostab artikli 20 kohaselt ameti tulude ja kulude eelarvestuse ning vastutab artikli 21 kohaselt ameti eelarve täitmise eest.

8. Direktor koostab igal aastal aastaaruande projekti, mis sisaldab ameti reguleerimistegevust käsitlevat osa ning finants- ja haldusküsimusi käsitlevat osa.

9. Ameti personali suhtes teostab direktor artikli 25 lõikes 3 sätestatud õigusi.

Artikkel 15

Apellatsiooninõukogu

1. Apellatsiooninõukogusse kuulub kuus liiget ja kuus asendajat, kes valitakse riiklike reguleerivate asutuste, konkurentsiasutuste või teiste riiklike või ühenduse institutsioonide praeguste või endiste kõrgete ametnike hulgast, kellel on asjakohane töökogemus energeetikasektoris. Apellatsiooninõukogu määrab oma esimehe. Apellatsiooninõukogu otsused võetakse vastu selle kuuest liikmest vähemalt nelja kvalifitseeritud häälteenamusega. Apellatsiooninõukogu kutsutakse kokku vastavalt vajadusele.

2. Apellatsiooninõukogu liikmed määrab komisjoni ettepanekul ametisse haldusnõukogu pärast konkursil osalemise teatamist ja pärast reguleerivate asutuste nõukoguga konsulteerimist.

3. Apellatsiooninõukogu liikmete ametiaeg on viis aastat. Neid võib ametisse tagasi nimetada. Apellatsiooninõukogu liikmed on oma otsuseid tehes sõltumatud ega pea lähtuma ühestki juhisest. Nad ei tohi täita ametis, selle haldusnõukogus ega reguleerivate asutuste nõukogus mis tahes muid ülesandeid. Apellatsiooninõukogu liikmeid ei või nende ametiaja jooksul ametist vabastada, välja arvatud juhul, kui liige on süüdi tõsises üleastumises, mille puhul haldusnõukogu teeb pärast reguleerivate asutuste nõukoguga konsulteerimist vastava otsuse.

4. Apellatsiooninõukogu liikmed ei või osaleda kaebuse menetlemises, kui neil on sellega seotud isiklikud huvid või kui nad on olnud varem menetluse ühe poole esindajad või kui nad on osalenud edasikaevatud otsuse tegemises.

5. Kui apellatsiooninõukogu liige leiab ühel lõikes 4 nimetatud põhjusel või mis tahes muul põhjusel, et kaasliige ei peaks osalema kaebuse menetlemises, teatab liige sellest apellatsiooninõukogule. Apellatsioonimenetluse iga osaline võib ühel lõikes 4 nimetatud põhjusel või erapoolikuse kahtluse korral taotleda apellatsiooninõukogu liikme taandamist. Taandamise taotluse aluseks ei tohi olla liikmete rahvus ja seda ei võeta vastu, kui kaebuse menetluse osaline on juba alustanud menetlust, olles teadlik taandamistaotluse põhjusest.

6. Apellatsiooninõukogu teeb otsuse lõigetes 4 ja 5 nimetatud juhtudel võetavate meetmete kohta ilma asjaomase liikme osavõtuta. Asjaomane liige asendatakse selle otsuse tegemiseks apellatsiooninõukogus tema asendajaga, kui asendaja ei juhtu olema samas olukorras. Sel juhul määrab esimees asendusliikme olemasolevate asendajate seast.

Artikkel 16

Kaebused

1. Iga füüsiline või juriidiline isik võib esitada kaebuse temale adresseeritud ja artiklites 7 ja 8 nimetatud otsuse peale või sellise otsuse peale, mis teda vormiliselt teisele isikule adresseeritud otsusena siiski otseselt ja isiklikult puudutab.

2. Kaebus ning selle põhjendus tuleb esitada ametile kirjalikult kahe kuu jooksul otsuse teatavaks tegemisest asjaomasele isikule või, kui seda ei ole tehtud, kahe kuu jooksul alates päevast, mil amet oma otsuse avaldas. Apellatsiooninõukogu teeb kaebuse kohta otsuse kahe kuu jooksul pärast kaebuse esitamist.

3. Lõike 1 kohaselt esitatud kaebus ei peata otsuse täitmist. Apellatsiooninõukogu võib vaidlustatud otsuse täitmise siiski peatada, kui ta leiab, et olukord seda nõuab.

4. Kui kaebus on vastuvõetav, vaatab apellatsiooninõukogu kaebuse läbi, et kindlaks teha, kas kaebus on piisavalt põhjendatud. Ta kutsub nii sageli kui vaja, kaebuse menetlusosalisi esitama kindlaksmääratud aja jooksul märkusi nõukogu enda poolt saadetud teadete või kaebuse menetluse teiste osaliste avalduste kohta. Apellatsioonimenetluse osalistel on õigus anda suulisi seletusi.

5. Apellatsiooninõukogu võib käesoleva artikli raames kasutada ameti pädevusse kuuluvaid mis tahes volitusi või anda juhtumi edasiseks lahendamiseks üle ameti pädevale organile. Apellatsiooninõukogu arvamus ei ole viimase jaoks siduv.

6. Apellatsiooninõukogu võtab vastu oma töökorra.

Artikkel 17

Esimese Astme Kohtusse või Euroopa Kohtusse kaebamine

1. Esimese Astme Kohtule võib esitada hagi vastavalt asutamislepingu artiklile 230, et vaidlustada apellatsiooninõukogu otsus või ameti otsus, kui puudub apellatsiooninõukogule edasikaebuse esitamise õigus.

2. Kui amet ei tee otsust, võib Esimese Astme Kohtule või Euroopa Kohtule seoses tegevusetusega esitada kaebuse vastavalt asutamislepingu artiklile 232.

3. Amet peab võtma vajalikud meetmed Esimese Astme Kohtu või Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks.

Artikkel 18

Ameti eelarve

1. Ameti tuludeks on eelkõige:

11. ühenduse toetus, mis kantakse Euroopa ühenduste üldeelarvesse (komisjoni jaotis);

12. artikli 19 kohaselt ametile makstavad lõivud;

13. liikmesriikide või nende reguleerivate asutuste vabatahtlik sissemakse;

14. artikli 10 lõikes 6 nimetatud pärand, annetused või toetused.

2. Ameti kuludeks on personali-, haldus-, infrastruktuuri- ja tegevuskulud.

3. Tulud ja kulud peavad olema tasakaalus.

4. Kõik ameti tulud ja kulud tuleb igaks kalendriaastaga kattuvaks majandusaastaks kalkuleerida ja eelarvesse kanda.

Artikkel 19

Teenustasud

1. Artikli 8 lõike 1 kohast vabastusotsust taotledes peab ametile maksma teenustasu.

2. Eespool nimetatud teenustasud kehtestab komisjon.

Artikkel 20

Eelarve koostamine

1. Direktor koostab igal aastal hiljemalt 15. veebruariks esialgse eelarveprojekti, mis sisaldab tegevuskulusid ja eeloleva rahandusaasta tööplaani, ning edastab esialgse eelnõu haldusnõukogule koos esialgse ametikohtade loeteluga. Igal aastal esitab haldusnõukogu direktori koostatud projekti alusel ameti järgmise majandusaasta tulude ja kulude kalkulatsiooni. Selle kalkulatsiooni, mis sisaldab ka ametikohtade loetelu projekti, edastab haldusnõukogu komisjonile hiljemalt 31. märtsiks. Enne kalkulatsiooni vastuvõtmist esitatakse direktori koostatud projekt reguleerivate asutuste nõukogule, kes võib projekti kohta arvamuse esitada.

2. Komisjon edastab kalkulatsiooni Euroopa Parlamendile ja nõukogule (edaspidi „eelarvepädevad institutsioonid”) koos Euroopa ühenduste üldeelarve projektiga.

3. Komisjon sisestab kõnealusest kalkulatsioonist lähtudes Euroopa ühenduste üldeelarve esialgsesse projekti prognoosi, mida ta peab ametikohtade loetelu ja üldeelarvest eraldatava toetuse suurust silmas pidades vajalikuks, ning esitab selle eelarvepädevatele institutsioonidele asutamislepingu artikliga 272 ettenähtud korras.

4. Eelarvepädevad asutused võtavad vastu ameti ametikohtade loetelu.

5. Haldusnõukogu koostab ameti eelarve. See muutub lõplikuks pärast Euroopa ühenduste üldeelarve lõplikku vastuvõtmist. Vajaduse korral tehakse selles vastavaid kohandusi.

6. Haldusnõukogu teatab viivitamata eelarvepädevatele institutsioonidele oma kavatsusest rakendada projekte, millel võib olla oluline rahaline mõju tema eelarve rahastamisele, eriti kõiki kinnisvaraga seotud projekte, nagu hoonete rentimine või ost. Haldusnõukogu teatab nendest komisjonile. Kui emb-kumb eelarvepädev asutus kavatseb esitada arvamuse, teavitab ta kahe nädala jooksul pärast hoonestusprojekti kohta teate saamist ameti sellise arvamuse avaldamise kavatsusest. Kui vastust ei tule, võib amet jätkata kavandatud tegevust.

Artikkel 21

Eelarve täitmine ja kontroll

1. Eelarvevahendite käsutaja ülesandeid täidab direktor, kes täidab ka ameti eelarvet.

2. Ameti peaarvepidaja saadab komisjoni peaarvepidajale ja kontrollikojale hiljemalt iga järgmise eelarveaasta 1. märtsiks esialgse raamatupidamisaruande koos aruandega, mis käsitleb eelmise eelarveaasta eelarvehaldust ja finantsjuhtimist. Ameti peaarvepidaja saadab hiljemalt järgmise aasta 31. märtsiks eelmise eelarveaasta eelarvehaldust ja finantsjuhtimist käsitleva aruande ka Euroopa Parlamendile ja nõukogule. Komisjoni peaarvepidaja konsolideerib seejärel institutsioonide ja detsentraliseeritud asutuste esialgsed raamatupidamisaruanded määruse (EÜ, EURATOM) nr 1605/2002[16] artiklile 128.

3. Komisjoni peaarvepidaja saadab kontrollikojale hiljemalt iga järgmise eelarveaasta 31. märtsil esialgse raamatupidamisaruande koos aruandega, mis käsitleb eelmise eelarveaasta eelarvehaldust ja finantsjuhtimist. Eelarveaasta eelarvehalduse ja finantsjuhtimise aruanne edastatakse ka Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

4. Kui direktor on saanud kätte kontrollikoja märkused ameti esialgse raamatupidamisaruande kohta vastavalt üldise määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 artiklile 129, koostab ta omal vastutusel ameti lõpliku raamatupidamisaruande ja esitab selle arvamuse saamiseks haldusnõukogule.

5. Haldusnõukogu esitab arvamuse ameti lõpliku raamatupidamisaruande kohta.

6. Hiljemalt majandusaastale järgneva aasta 1. juuliks edastab direktor kõnealuse lõpliku raamatupidamisaruande koos haldusnõukogu arvamusega Euroopa Parlamendile, nõukogule, komisjonile ja kontrollikojale.

7. Lõplik raamatupidamisaruanne avaldatakse.

8. Direktor saadab kontrollikojale vastuse selle märkuste kohta hiljemalt 15. oktoobriks. Ta saadab kõnealuse vastuse koopia haldusnõukogule ja komisjonile.

9. Euroopa Parlamendi taotluse korral esitab direktor viimasele kogu teabe, mida on vaja, et kõnealuse eelarveaasta eelarve täitmise aruande kinnitamismenetlust määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 artikli 146 lõike 3 kohaselt tõrgeteta rakendada.

10. Kvalifitseeritud häälteenamusega otsustava nõukogu soovituse põhjal annab Euroopa Parlament kinnituse direktori tegevusele aasta n eelarve täitmisel enne 15. maid aastal n + 2.

Artikkel 22

Finantseeskirjad

Haldusnõukogu võtab pärast komisjoniga toimunud nõupidamist vastu ameti suhtes kohaldatavad finantseeskirjad. Kõnealused eeskirjad võivad kõrvale kalduda komisjoni määrusest (EC, Euratom) nr 2343/2002, kui see on vajalik seoses ameti tegevusvajadustega ja üksnes juhul, kui komisjon on selleks eelnevalt nõusoleku andnud.

Artikkel 23

Pettusevastased meetmed

1. Pettuste, korruptsiooni ja muu õigusvastase tegevuse vastu võitlemiseks kohaldatakse ameti suhtes piiranguteta määruse (EÜ) nr 1073/1999[17] sätteid.

2. Amet ühineb Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Ühenduste Nõukogu 25. mai 1999. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppega Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) sisejuurdluste kohta[18] ning võtab viivitamata vastu asjakohased sätted, mida kohaldatakse ameti kõigi töötajate suhtes.

3. Rahastamist käsitlevates otsustes ning nendest tulenevates lepingutes ja õigusaktides sätestatakse selgesõnaliselt, et kontrollikoda ja OLAF võivad vajadusel teha ameti rahastamisest kasu saajate ning raha jaotamise eest vastutavate töötajate juures kohapealseid kontrolle.

Artikkel 24

Privileegid ja immuniteedid

Ameti suhtes kohaldatakse Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokolli.

Artikkel 25

Töötajad

1. Ameti töötajate suhtes kohaldatakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju, Euroopa ühenduste muudele teenistujatele kohaldatavaid teenistustingimusi ning Euroopa Ühenduse institutsioonide poolt nende personalieeskirjade ja teenistustingimuste kohaldamiseks ühiselt vastuvõetud eeskirju.

2. Haldusnõukogu võtab Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade artiklis 110 ette nähtud korra kohaselt kokkuleppel komisjoniga vastu vajalikud rakendusmeetmed.

3. Amet kasutab oma töötajate suhtes õigusi, mis on talle kui ametisse määravale asutusele antud Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjadega ja talle kui lepinguid sõlmivale asutusele antud Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimustega.

4. Haldusnõukogu võib vastu võtta sätteid, mis lubavad liikmesriikide ekspertidel töötada ameti juures lähetuses.

Artikkel 26

Ameti vastutus

1. Lepinguvälise vastutuse korral hüvitab amet vastavalt liikmesriikide seaduste ühistele põhimõtetele kõik kahjud, mida amet või selle töötajad oma kohustuste täitmisel on tekitanud. Euroopa Kohtu pädevusse kuulub kõikide selliste kahjude hüvitamisega seotud vaidluste lahendamine.

2. Töötajate isiklikku rahalist vastutust ja distsiplinaarvastutust ameti ees reguleerivad ameti töötajate suhtes kohaldatavad asjaomased sätted.

Artikkel 27

Juurdepääs dokumentidele

1. Ameti valduses olevate dokumentide suhtes kohaldatakse määrust (EÜ) nr 1049/2001[19].

2. Haldusnõukogu võtab määruse (EÜ) nr 1049/2001 kohaldamiseks vajalikud praktilised meetmed vastu kuue kuu jooksul alates käesoleva määruse jõustumisest.

3. Ameti poolt vastavalt määruse (EÜ) nr 1049/2001 artiklile 8 vastu võetud otsused võib kaevata edasi ombudsmanile või esitada kaebuse Euroopa Kohtule kooskõlas asutamislepingu vastavates artiklites 230 ja 195 sätestatud tingimustega.

Artikkel 28

Kolmandate riikide osalemine

Amet on osalemiseks avatud riikidele, kes ei ole Euroopa Liidu liikmed ning on sõlminud Euroopa Liiduga sellealased kokkulepped. Vastavalt nende kokkulepete asjakohastele sätetele töötatakse välja kord, millega nähakse eelkõige ette nende riikide ameti töös osalemise laad, ulatus ja menetluslikud aspektid, sealhulgas sätted rahaliste osamaksude ja töötajate kohta.

Artikkel 29

Töökeel

1. Ameti suhtes rakendatakse 15. aprilli 1958. aasta määruse nr 1 sätteid.

2. Ameti sisemise töökeele otsustab haldusnõukogu.

3. Ameti tööks vajalikke tõlketeenuseid osutab Euroopa Liidu asutuste tõlkekeskus.

Artikkel 30

Hindamine

1. Komisjon viib ameti tegevuse osas läbi hindamise. See hõlmab ameti saavutatud tulemusi ja töömeetodeid, pidades silmas ameti eesmärki, ning käesolevas määruses määratletud volitusi ja ülesandeid ning iga-aastaseid tööprogramme.

2. Komisjon esitab esimese hindamisaruande Euroopa Parlamendile ja nõukogule hiljemalt neli aastat pärast esimese direktori ametisseastumist. Edaspidi esitab komisjon hindamisaruande hiljemalt iga viie aasta järel.

Artikkel 31

Jõustumine ja üleminekumeetmed

1. Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas .

2. Artikleid 5, 6, 7 ja 8 kohaldatakse alates … [ 18 kuud pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva ].

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, […]

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

Lisa 1 FINANTSSELGITUS

Poliitikavaldkonnad: TRANSPORT JA ENERGEETIKA Meetmed: Energia siseturg |

TEGEVUSE NIMETUS: ENERGEETIKASEKTORIT REGULEERIVATE ASUTUSTE KOOSTÖÖAMET |

1. EELARVEREAD + NIMETUSED

Peatükk 06 …

Energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööameti (reguleeriv amet) jaoks vajaliku struktuuri loomine, s.t:

- punkti 06 loomine nimetusega „Energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööamet”;

- punkti 06 XX XX loomine nimetusega „Energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööamet” – toetusjaotised 1 ja 2;

- punkti 06 XX XX loomine nimetusega „Energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööamet” – toetusjaotis 3.

Artikli ning ridade valik peatüki 06 03 raames määratakse kindlaks 2009. aasta eelarvemenetluses.

2. ÜLDISED ARVANDMED

2.1 . Eraldis meetmele:

Iga-aastane eraldis lisatakse artikli XXX alusel 2009. aastaks ja järgmisteks aastateks eelarvesse kantud assigneeringutele.

2.2. Kohaldamisaeg

Meede on ajaliselt piiramata (iga-aastane toetus).

2.3. Üldine mitmeaastane kulude prognoos:

a) Kulukohustuste assigneeringute / maksete assigneeringute graafik (finantssekkumine):

miljonites eurodes

Aasta | 2009 | 2010 | 2011 | 2012 | Järgmised eelarveaastad |

Kulukohustuste assigneeringud | 1,970 | 3,940 | 6,084 | 6,314 | 6,434 |

Maksete assigneeringud | 1,970 | 3,940 | 6,084 | 6,314 | 6,434 |

2.4. Kooskõla finantsplaneeringu ja finantsperspektiiviga

x Ettepanek vastab olemasolevale finantsplaneeringule (2007–2013).

2.5. Finantsmõju tuludele

x Finantsmõju puudub

3. EELARVE KOOSSEIS

Kulu liik | Uus | EFTA osalus | Taotleja-riikide osalus | Finants-perspektiivi rubriik |

NCE | DA/NDA | JAH | JAH | JAH | Nr 1.a |

4. ÕIGUSLIK ALUS

EÜ asutamislepingu artikkel 95

5. KIRJELDUS JA PÕHJUSED

5.1 . Ühenduse sekkumise vajadus

5.1.1. Taotletavad eesmärgid

EÜ on juba vastu võtnud hulga meetmeid[20] energia siseturu loomiseks, mille eesmärk on pakkuda ELi tarbijatele – nii kodanikele kui ettevõtjatele – tõelist valikuvõimalust, uusi ettevõtlusvõimalusi ja rohkem piiriülest kaubandust. Energia siseturu teatisest[21] ja sektoriuuringu lõpparuandest[22] nähtus, et olemasolevate eeskirjade ja meetmetega ei ole neid eesmärke veel saavutatud. Komisjoni 10. jaanuari 2007. aasta teatises „Euroopa energiapoliitika”[23] seati eesmärgiks luua Euroopa gaasi- ja elektrivõrk ning tõelise konkurentsiga üleeuroopaline energiaturg. Selle eesmärgi saavutamiseks ühe vajaliku põhielemendina nimetati turu paremat reguleerimist liikmesriikide ja Euroopa tasandil ning eelkõige riiklike reguleerivate asutuste tõhusa koostöö sisseseadmist, milleks luuakse „ühenduse tasandil uus ühine organ”.

Komisjon lõi 2003. aastal elektri ja gaasi nõuanderühma, „elektri- ja gaasisektori Euroopa reguleerivate asutuste töörühma” (ERGEG), soodustamaks konsulteerimist, tegevuse kooskõlastamist ning koostööd liikmesriikide reguleerivate asutuste vahel ning nende asutuste ja komisjoni vahel. Töö, mida ERGEG on viimastel aastatel teinud, on andnud positiivse panuse gaasi ja elektrienergia siseturu väljakujundamisse. Enamik sidusrühmi, nende seas ka reguleerivad asutused ise, leiavad aga, et siseturu areng eeldab ametlikku süsteemi, mille raames riiklikud reguleerivad asutused saavad teha koostööd ning võtta vastu otsuseid olulistes piiriülestes küsimustes.

Sellisele süsteemile langevate ülesannete olemusest võib järeldada, et tegemist saaks olla üksnes reguleeriva asutusega. See analüüs on kooskõlas põhimõtetega, mille komisjon on määratlenud Euroopa reguleerivate asutuste tegevuse raamistikku käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe eelnõus[24], eelkõige võimalusega võtta vastu kolmandate isikute jaoks õiguslikult siduvaid üksikotsuseid.

5.1.2. Eelhindamisega seoses võetud meetmed

Komisjon hindas ameti loomise mõju, võttes arvesse mitmeid kriteeriume. Esiteks hinnati lahendamist vajavat probleemi ning vajadust, mida on vaja rahuldada.

Riiklikel energeetikasektorit reguleerivatel asutustel on volitused oma siseriiklike turgude reguleerimiseks. Siseriiklike turgude integreerimine, et luua ELi siseturg, nõuab nüüd aga teatavat liiki otsuste puhul ELi tasandil tegutsemist ning sidusrühmade seas valitseb selles osas konsensus. Enamik sidusrühmi, nende seas ka reguleerivad asutused ise, leiavad et siseturu areng eeldab ametlikku süsteemi, mille raames riiklikud reguleerivad asutused saavad teha koostööd ning võtta vastu otsuseid olulistes piiriülestes küsimustes.

Teiseks hinnati ühenduse meetme lisandväärtust ning Euroopa reguleeriva asutuse loomise alternatiive. Esitati küsimus, kas neid uusi ülesandeid ei oleks komisjon ise saanud täita. Reguleerimistegevus nõuab kõrgetasemelisi tehnilisi oskusi, eelkõige teadmisi võrgu füüsikast, sektori (tootmine ja edastamine) jaoks vajalike investeeringute suurusest, juurdepääsutariifide suurusest ja vaidluste lahendamise mehhanismist. Nende ülesannete täitmiseks on vaja väga spetsiifilisi tehnilisi teadmisi, mida komisjonil ei ole. Vajalike teadmiste omandamine tooks tõenäoliselt kaasa komisjonis uue direktoraadi loomise. Lisaks muudaks see lahendus komisjoni institutsioonilises mõttes tehnilisemaks organiks, ilma sellisest tegevusest mingit kasu saamata. Võiks olla võimalik kasutada ka teisi süsteeme, näiteks Euroopa Keskpankade Süsteemi mudelit. See mudel näib atraktiivne, kuid selle jaoks puudub energeetika valdkonnas õiguslik alus, näiteks asutamislepingu artikkel. Kaaluti energeetikasektorit riiklike reguleerivate asutuste tugevama võrgustiku loomist, näiteks nagu komisjoni poolt 2004. aastal nõukogu konkurentsipoliitika määruse (EÜ) nr 01/2003 alusel loodud konkurentsiasutuste võrgustik. Selles süsteemis ei ole konkurentsiasutustel kollektiivset otsustusõigust, vaid nad kohaldavad pädeva asutuse määramise, teabevahetuse ja menetluskorra osas täpseid eeskirju. Komisjonil on üldine evokatsiooniõigus ning ta võib asja arutamise üle võtta, näiteks juhul, kui kaks riiklikku reguleerivat asutust on vastandlikel seisukohtadel. See süsteem aga töötab komisjonile konkurentsi valdkonnas kuuluvate autonoomsete õiguste kontekstis. Energiaturgude reguleerimise alal (kui konkurentsiküsimused välja arvata) ei ole komisjonil sellist autonoomset otsustusõigust ning seetõttu ei oleks tal võrgustikule sama tugevat mõju.

Alternatiivseid mudeleid hinnates leiti, et sellisele süsteemile langevate ülesannete olemusest tulenevalt saaks tegemist olla üksnes reguleeriva asutusega, millel oleks õigus võtta vastu kolmandate isikute jaoks siduvaid üksikotsuseid. Ka selle võimaluse aluseks on eeldus, et riiklike reguleerivate asutuste volitusi tugevdatakse ja ühtlustatakse.

5.2. Kavandatavad meetmed ja eelarvekorraldus

Oma eesmärkide saavutamiseks täidab amet järgmisi ülesandeid:

- Riiklikele reguleerivatele asutustele koostööraamistiku loomine. Ettepaneku eesmärk on parandada piiriüleste olukordade menetlemist. Amet kehtestab eeskirjad ja menetluskorra riiklike reguleerivate asutuste koostööks, eelkõige teabe vahetamiseks ning pädevuse jaotamiseks mitut liikmesriiki hõlmavatel juhtudel.

- Põhivõrguettevõtjate piirkondliku koostöö regulatiivne ülevaatamine. On kavandatud, et amet vaatab üle põhivõrguettevõtjate koostöö, eelkõige tehniliste ja turureeglite arendamise, võrgukasutuse kooskõlastamise ja investeeringute kavandamise. Selleks esitataks kõikide põhivõrguettevõtjate poolt ühiselt või neist mõnede poolt vastu võetud meetmete eelnõud ametile, kes esitaks põhivõrguettevõtjatele arvamuse, kui need meetmed ei taga diskrimineerimise puudumist, tõhusat konkurentsi ega turu tõhusat toimimist. Tegelikkuses kujuneb see mehhanism põhivõrguettevõtjate konstruktiivseks dialoogiks ning komisjon sekkub üksnes äärmisel vajadusel.

- Üksikotsuste tegemise õigus. Teatavatel piiratud juhtudel on kavas anda ametile üksikotsuste tegemise õigus. Nendeks juhtudeks on Euroopa tasandil huvipakkuvate infrastruktuuridega seotud vabastustaotluste menetlus[25].

- Üldine nõuandev roll. Ametil oleks ka komisjonile turu reguleerimise küsimustes nõu andev roll ning ta võib anda mittesiduvaid suuniseid hea tava levitamiseks riiklike reguleerivate asutuste seas, ilma et see piiraks põhivõrguettevõtjatele seatud ülesandeid.

Kõik ameti tulud ja kulud kalkuleeritakse igaks kalendriaastaga kattuvaks majandusaastaks ja kantakse eelarvesse.

Eelarve tulude ja kulude pool peavad olema tasakaalus. Ilma et see piiraks muude seni määratlemata vahendite ja lõivude kasutuselevõttu, sisaldavad ameti tulud ühenduse toetust, mis kantakse Euroopa Ühenduse eelarvesse, et tagada tulude ja kulude tasakaal.

Ameti kuludeks on eelkõige töötajate töötasud, haldus- ja infrastruktuurikulud, reguleerivate asutuste nõukogu ning haldusnõukogu toimimisega seotud tegevuskulud ja kulutused.

5.3. Rakendusviisid

Ameti õiguslik seisund peaks võimaldama tal oma ülesandeid täites juriidilise isikuna tegutseda.

Ameti finants- ja halduskontrolli üksuseks on 12 liikmest koosnev haldusnõukogu. Neist kuus nimetab ametisse komisjon ning kuus nõukogu. Ametiaeg on viis aastat ning sama isiku võib ühe korra ametisse tagasi nimetada.

Ameti juhib direktor, kelle haldusnõukogu nimetab ametisse viieks aastaks ning keda võib ühe korra ametisse tagasi nimetada. Direktor on ameti seaduslik esindaja.

Ameti otsused võtab vastu reguleerivate asutuste nõukogu. Et otsustamine oleks täitevorganist (haldusnõukogust) sõltumatu, peab olema eraldi reguleerivate asutuste nõukogu. Reguleerivate asutuste nõukogusse kuulub direktor ja üks reguleeriva asutuse esindaja igast liikmesriigist. Liikmesriigi esindaja on selle liikmesriigi reguleeriva asutuse esindaja.

Ameti otsuseid saab ka edasi kaevata. Kaebused saab esitada kuuest liikmest koosnevale apellatsiooninõukogule.

6. FINANTSMÕJU

6.1. Meetme kogukulu arvutamise meetod ( määrab kindlaks eelarve ja halduse peadirektoraat )

Ameti iga-aastased kulud kaetakse ühenduse toetusega. Kululiike võib eristada järgmiselt:

Personalikulud

Kavandatava eelarve aluseks olev töötajate arv on 48. Prognoositavad iga-aastased personalikulud on kokku 5,184 miljonit eurot, võttes aluseks Euroopa Komisjoni töötajate keskmised kulud, st 0,117 miljonit eurot aastas, mis sisaldab hoonetega seotud kulutusi ning seonduvaid halduskulusid (postikulud, telekommunikatsioon, IT jne).

Personalikulud hõlmavad alates 2009. aastast värbamiskulusid. Personalikulude kalkulatsiooni aluseks on järgmine värbamiskava:

Värbamine | Töötajaid kokku |

Esimene semester 2009 | +10 | 10 |

Teine semester 2009 | +10 | 20 |

Esimene semester 2010 | +10 | 30 |

Teine semester 2010 | +10 | 40 |

Esimene semester 2011 | +8 | 48 |

Kapitalikulud

Vallasvara soetamisega seotud kulud ja seonduvad kulutused moodustavad esimesel kahel aastal 0,350 miljonit eurot. Järgmistel aastatel on lisakulude katmiseks ette nähtud summa 0,05 miljonit eurot aastas. See kuluartikkel võib muutuda olenevalt asukohaliikmesriigi pakutavatest tingimustest.

Tegevuskulud

Need kulud hõlmavad kohtumiste ja uuringute, samuti tõlkimise, avaldamise ja avalike suhete kulusid. Esialgsete kalkulatsioonide kohaselt on nende kulude suuruseks 1 miljon eurot aastas.

Lähetuskulud

Oma ülesannete täitmiseks peab amet korraldama reise nii ELi sees kui väljaspool (transpordi- ja majutuskulud). Lähetuskulude eelarveks prognoositakse pärast ameti täielikku töölehakkamist 0,150 miljonit eurot aastas. Need prognoosid põhinevad transpordi ja energeetika peadirektoraadi keskmistel lähetuskuludel. Need võivad muutuda olenevalt ameti asukohast.

6.2. Jaotus tegevuse elementide kaupa

Kulukohustuste assigneeringud miljonites eurodes (jooksevhindades)

Jaotus kategooriate kaupa | Aasta 2009 | Aasta 2010 | Aasta 2011 | Aasta 2012 | Järgmised eelarve-aastad |

Personalikulud Varustus Tegevuskulud | 1.755 0,150 0,150 | 4,095 0,200 0,400 | 5,616 0,050 0,700 | 5,616 0,050 0,900 | 5,616 0,050 1,000 |

Lähetuskulud | 0,050 | 0,100 | 0,150 | 0,180 | 0,200 |

Kokku | 2,105 | 4,795 | 6,516 | 6,746 | 6,866 |

6.3. Kulukohustuste assigneeringute / maksete assigneeringute graafik

miljonites eurodes

Aastad jj | 2009 | 2010 | 2011 | 2012 | Järgmised aastad |

Kulukohustuste assigneeringud | 1,970 | 3,940 | 6,084 | 6,314 | 6,434 |

Maksete assigneeringud | 1,970 | 3,940 | 6,084 | 6,314 | 6,434 |

7. JÄRELEVALVE JA HINDAMINE

Ametile eraldatud rahaliste vahendite kasutamist kontrollivad kontrollikoda (artikkel 21), Euroopa Parlament (artikkel 21) ja Euroopa Pettustevastane Amet (artikkel 23).

8. PETTUSEVASTASED MEETMED

Vt punkt 7.

[1] KOM(2007) 1.

[2] Euroopa Ülemkogu nõustub oma järeldustes riiklike reguleerivate asutuste koostöö ja otsustusprotsessi sõltumatu mehhanismi loomisega, mis võimaldab neil koostööd teha ja võtta vastu otsuseid tähtsates piiriülestes küsimustes, kusjuures Euroopa Parlamendi vastuvõetud Vidal Quadrasi aruandes väidetakse, et Euroopa Parlament „tervitab komisjoni ettepanekut tugevdada riiklike reguleerivate asutuste koostööd ELi üksuse kaudu kui moodust edendada euroopalikku lähenemisviisi piiriülestes küsimustes, rõhutab, et komisjon peaks etendama otsustavat osa, samas mitte vähendama reguleerivate asutuste sõltumatust; usub, et reguleerivad asutused peaksid vastu võtma otsuseid konkreetselt piiritletud tehnilistes ja kaubandusküsimustes ning asjakohase teabe alusel, võttes vajaduse korral arvesse põhivõrguettevõtjate ja teiste asjaomaste sidusrühmade arvamusi”.

[3] KOM(2005) 59.

[4] ELT C […], […], lk […].

[5] Vastavalt direktiivi 2003/55/EÜ artiklile 22 ja määruse (EÜ) nr 1228/2003 artiklile 7.

[6] Seletuskirjale lisatakse organisatsiooni struktuuri skeem.

[7] Näiteks elektrienergia valdkonnas on selge, et mõnes küsimuses tuleb tehnilised reeglid kindlaks määrata iga sünkroonse süsteemi jaoks.

[8] ELT C […], […], lk […].

[9] ELT C […], […], lk […].

[10] ELT C […], […], lk […].

[11] ELT C […], […], lk […].

[12] ELT L 296, 14.11.2003, lk 34.

[13] ELT L 176, 15.7.2003, lk 37.

[14] ELT L 176, 15.7.2003, lk 57.

[15] EÜT L 357, 31.12.2002, lk 72.

[16] EÜT L 248, 16.9.2002, lk 1.

[17] EÜT L 136, 31.5.1999, lk 1.

[18] EÜT L 136, 31.5.1999, lk 15.

[19] EÜT L 145, 31.5.2001, lk 43.

[20] Sealhulgas direktiivid, millega kehtestatakse järelturg, määrused, mis on suunatud piiriülese kaubanduse toimimiseks vajalike tehniliste standardite ühtlustamiseks, ja direktiivid varustuskindluse kohta.

[21] Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule maagaasi ja elektrienergia siseturu perspektiivide kohta – KOM(2006) 841.

[22] Komisjoni teatis „Sektoriuuring vastavalt määruse 1/2003 artiklile 17 maagaasi ja elektrienergia turgude kohta (lõpparuanne)“ – KOM(2006) 851.

[23] ELT C […], […], lk […].

[24] KOM(2005) 59.

[25] Vastavalt direktiivi 2003/55/EÜ artiklis 22 ja määruse (EÜ) nr 1228/2003 artiklis 7 määratletule.

Top