52007DC0642

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 22.10.2007

KOM(2007) 642 lõplik

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE

2007. aasta arenguaruanne säästva arengu strateegia kohta {SEK(2007)1416}

SISUKORD

1. Sissejuhatus 3

2. ELi strateegiate järjepidevuse tagamine ja osalejate partnerlus 3

3. Hinnang edule peamiste väljakutsetega toimetulekul 4

3.1. Kliimamuutus ja puhas energia 4

3.2. Säästev transport 5

3.3. Säästev tarbimine ja tootmine 6

3.4. Loodusvarade kaitse ja kasutamine 7

3.5. Rahvatervis 9

3.6. Sotsiaalne kaasamine, demograafia ja ränne 10

3.7. Üleilmne vaesus 10

4. Valdkondadevaheline poliitika 11

4.1. Haridus ja koolitus 11

4.2. Teadus- ja arendustegevus 12

4.3. Rahastamine ja majandushoovad 12

5. Tulemuste saavutamine partnerluses 13

5.1. Teabevahetus, huvirühmade aktiivne kaasamine ja edusammude mitmekordistamine 13

5.2. Tulemuste saavutamine 13

6. Kokkuvõte 14

1. SISSEJUHATUS

Euroopa Ülemkogu sätestas 2005. aastal põhimõtted Euroopa suunamiseks säästva arengu rajale. Nende põhimõtete hulka kuulub jätkuv vajadus parandada majanduslikku heaolu uuendusliku, konkurentsivõimelise ja keskkonnatõhusa majanduse baasil, kaitsta ja parandada keskkonna kvaliteeti, edendada võrdseid võimalusi ja sotsiaalset ühtekuuluvust solidaarselt kogu ülejäänud maailmaga. 2006. aastal võttis Euroopa Ülemkogu vastu uuendatud säästva arengu strateegia, milles on sätestatud ühtne järjekindel kava, kuidas EL saaks kõnealuseid põhimõtteid tulemuslikumalt rakendada ning saavutada asutamislepingus sisalduv üldine säästva arengu eesmärk. Kava koosneb seitsmest peamisest väljakutsest, millega on vaja toime tulla, kui Euroopa soovib säästva arengu teel edasi liikuda, säilitades samas praeguse jõukuse ja heaolu taseme. Kavas mööndakse, et säästva arengu strateegia eesmärke võib saavutada vaid tihedas koostöös liikmesriikidega, ja seega käivitab kõnealune kava uue läbivaatamis- ja aruandlusprotsessi, mis hõlmab komisjoni ja liikmesriike.

Käesolev arenguaruanne on esimene uuel tööviisil põhinev hindamine. Selles vaadeldakse seitsme põhieesmärgi poole liikumise tulemusi ja tuvastatakse nii ELi kui liikmesriikide tasandi poliitikaalgatused, mis on nendesse tulemustesse oma osa andnud. Et ühe aasta andmete alusel ei oleks olnud võimalik mõttekaid arengusuundi näidata, on erinevate valdkondade võrdlustaustaks võetud 2000. aasta andmed.

Käesolev aruanne annab esimese pildi asjade seisust.[1] Aruanne näitab suhteliselt tagasihoidlikku edu selles valdkonnas. ELi ja liikmesriigi tasandi poliitikaalgatuste areng on lootustandvam. Näiteks on ELi sisemiste ja rahvusvaheliste tegevuskavade peaprioriteetideks saanud kliimamuutus ja energiasääst. Nimetatud edusammud poliitikas peaks andma tulemusi lähiaastatel. Erinevad osalised tunduvad jõudvat ühistele seisukohtadele prioriteetide osas: EL, liikmesriigid, kodanike rühmitused, valitsusvälised organisatsioonid ja äriühingud keskenduvad üha enam samadele probleemidele ja töötavad samade eesmärkide saavutamise nimel.

Hindamine annab erinevatel poliitilistel foorumitel jätkuna 2002. aasta säästva arengu tippkohtumisele ning säästva arengu strateegia koordinatsiooniraamistikus alust aruteludeks vajaduse üle kohandada poliitikaalgatuste suunda või kiirust, et pikas perspektiivis täpsustada eesmärke ja selgitada sihte.

2. ELI STRATEEGIATE JÄRJEPIDEVUSE TAGAMINE JA OSALEJATE PARTNERLUS

Üks 2006. aasta strateegia põhinõuetest on kaasata kõik osalejad – EL, liikmesriigid (nii riiklikul, piirkondlikul kui ka kohalikul tasandil), kodanikuühiskond ja äriringkonnad – partnerlusse, mis keskenduks samadele prioriteetidele ja püüaks tagada poliitikavaldkondade vahelist järjepidevust. See on pikaajaline protsess, kuid strateegia esimese rakendamisaasta kogemused näitavad, et see on tehtav.

Tulemuste läbivaatamine on näidanud, et poliitikavaldkondade vahelise järjepidevuse tagamine on väljakutseks kõigil juhtimistasandeil. ELi tasandi väljakutseks on ühendada üldine pikaajalise säästva arengu eesmärk, mis keskendub Euroopa ühiskonna elukvaliteedile, põlvkondade võrdsusele ja pikaajalisele elujõulisusele, ja keskmise perspektiivi eesmärk – majanduskasv, konkurentsivõime ja tööhõive vastavalt Lissaboni strateegiale. Energeetika ja kliimamuutuse tegevuskava on heaks näiteks nimetatud keskmise ja pika perspektiivi strateegiliste eesmärkide ühendamise kohta. Ühisturg on teine näide, mis näitab, kuidas turu avamine koos sotsiaalsete ja keskkonnameetmetega võib edendada majanduskasvu ja heaolu. ELi parema õigusloome kava on samuti andnud panuse poliitikavaldkondade vahelise järjepidevuse tagamisse, nõudes kõigi suuremate poliitikaalgatuste majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnamõju süsteemset hindamist.

3. HINNANG EDULE PEAMISTE VÄLJAKUTSETEGA TOIMETULEKUL

Järgnevalt vaatleme asjade seisu säästva arengu strateegia seitsmes prioriteetses valdkonnas. Valgustame nii ELi kui ka liikmesriikide tasandi meetmeid poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Kõik väljakutsed on omavahel seotud, seega mõjutavad ja toetavad ühe valdkonna lahendused teisi valdkondi.

3.1. Kliimamuutus ja puhas energia

EL vähendab kasvava majanduse tingimustes edukalt kasvuhoonegaaside heiteid ja prognoositakse, et ühendus saavutab Kyoto eesmärgid, kui liikmesriigid sõnastavad ja rakendavad võimalikult pea oma kavandatavad täiendavad poliitilised suunad ja meetmed.

2005. aastal vähenesid EL 15 kasvuhoonegaaside heited 2% võrreldes Kyoto baasaasta väärtusega.

Kyoto eesmärkide saavutamine nõuab suuremat toetumist taastuvatele energiaallikatele. Taastuvate energiaallikate kasutamine suurenes EL 27s tervikuna 1990. aastatel keskmiselt 3,2% aastas ja aastatel 2000–2005 keskmiselt 4,1% aastas. Vaatamata nimetatud kasvule saavutas taastuvenergia osatähtsus siseriikliku energia kogutarbimise suure kasvumäära tõttu 2005. aastal vaid 8,5% taseme. Aastane keskmine kasvumäär ei ole piisav 12% eesmärgi saavutamiseks aastaks 2010. 2005. aastal moodustas biokütuste osa vaid 1,08% kogu EL 27 energiatarbimisest, mis on kaugel 2010. aasta 5,75% sihist.

Selles valdkonnas on ELis astutud märkimisväärseid tulevikku suunatud poliitilisi samme, millest olulisim on 2007. aasta märtsis Euroopa Ülemkogu vastu võetud kliimamuutuste ja energia integreeritud poliitika, mis sätestab ambitsioonikad siduvad eesmärgid aastaks 2020 kasvuhoonegaaside vähendamise, taastuvenergia ja biokütuste osas. Muud algatused hõlmavad energiatõhususe tegevuskava (oktoober 2006) ja tööd süsiniku sidumise ja ladustamise alal.[2]

Peaaegu kõik liikmesriigid on praeguseks vastu võtnud riiklikud kliimamuutuse strateegiad – kas eraldi strateegiana või riikliku energeetikapoliitika paketi osana. Mõned liikmesriigid (Ühendkuningriik, Rootsi) on loonud kliimamuutusega tegelemiseks spetsiaalsed ametid ja teaduslikud nõukogud. Mõned võtavad maksustamismeetmeid. 2007. aasal võeti heitkogustega kauplemise direktiivi kohaselt vastu 23 riiklikku saastekvootide eraldamise kava, millega vähendatakse heiteid liikmesriikide poolt algselt pakutud 2101,64 megatonnilt 1903,43 megatonnini aastas.

Jätkuvaid pingutusi on vaja, et saavutada kliimamuutuse ja energeetikaeesmärgid kokkulepitud tähtaegadeks. See nõuab jätkuvat tähelepanu edusammudele heitkogustega kauplemise süsteemi, taastuvenergia ja biokütuste säästva kasutamise propageerimise ning kliimamuutustega kohanemise strateegiate ja kavade väljatöötamise alal.

3.2. Säästev transport

Euroopa ei ole veel astunud säästva transpordi rajale. Transpordi energiakasutus, mida võib kasutada transpordinõudluse lähendväärtusena, kasvas EL 27s aastatel 2000–2005 keskmiselt 1,3% aastas, mis on vaid natuke vähem kui sama perioodi keskmine SKT kasv (1,7%), mis ei näita erilisi lahususe märke.

Kasvuhoonegaaside hulk transpordis üha kasvab – EL 27s aastatel 2000–2005 keskmiselt 1,2% aastas. 2004. aastal langes siseriikliku transpordi arvele 21% kõigist EL 15 kasvuhoonegaaside heidetest. Aastatel 1990–2004 kasvas see osakaal 26%, samas kui enamiku muude sektorite heited samal perioodil vähenesid. Keskmine CO2 kogus, mida uus sõiduauto ühe kilomeetri kohta toodab, on EL 15s aastatel 2000–2004 püsivalt vähenenud keskmiselt 1,3% aastas, kuid see muutus on aeglasem kui eelmisel aastakümnel ja see ei ole piisav, et saavutada aastateks 2008–2009 sihtmärk 140 grammi kilomeetri kohta või aastaks 2012 sihtmärk 120 grammi kilomeetri kohta.

Eesmärki saavutada tasakaalustatud nihe keskkonnahoidlike transpordiliikide suunas ei ole saavutatud. EL 27s on maanteevedude osa maismaakaubavedudes jätkanud tõusu, ehkki suhteliselt aeglast. Vahemikus 2000–2005 on see saavutanud 76,5% taseme. Autode reisijakilomeetrid on EL 15s suhteliselt stabiliseerunud, kuid ulatusid 2004. aastal siiski 84,8%ni kogu maismaa-reisijateveost. Maanteede ummistumine on suurenenud.

Positiivse poole pealt on saavutatud edu transpordis tekkivate saasteainete vähendamisel: 2000-2004 on osooni eellaste heited vähenenud keskmiselt 4,4% ja tahkete osakeste heited 4,2% aastas.

Samuti on nii EL 27s kui ka EL 15s vähenenud liiklusõnnetustes hukkunute arv, seda vaatamata maanteetranspordi kasvule. EL 15 liigub edukalt kavandatud eesmärgi suunas vähendada aastaks 2010 poole võrra liiklussurmade arvu võrreldes 2000. aastaga, kuid EL 27 jääb veidi maha.

ELi peamiste poliitiliste sammude hulka kuuluvad komisjoni transpordipoliitika valge raamatu vahekokkuvõte, roheline raamat linnalise liikumiskeskkonna kohta, määruste (nn Euro 5 ja Euro 6 standardite) vastuvõtmine, millega kehtestatakse rangemad standardid sõiduautodele ja kergetele kommertsveokitele, ning komisjoni ettepanek muuta kütusekvaliteedi direktiivi ja direktiivi nr 2003/96 diislikütuse minimaalsete aktsiisimäärade osas ning kaasata ELi heitkogustega kauplemise süsteemi ka lennundus. Vastu on võetud raudteede liberaliseerimise kava, täiendatud on avalike transporditeenuste õigusraamistikku.

Liikmesriigid võtavad mitmesuguseid meetmeid minemaks üle säästvale transpordile ja keskkonnahoidlikele transpordiliikidele. Vaid mõnedel liikmesriikidel (Soome) on olemas transpordistrateegia. Teised riigid on kaasanud säästva transpordi muudesse strateegiatesse (näiteks riiklik ruumiline planeerimine, rahastamise strateegiad) (Iirimaa, Itaalia). Muud algatused ulatuvad veoautomaksudest (Austria) teede infrastruktuuri ja maksude kaasajastamiseni (Bulgaaria). Mõned liikmesriigid on võtnud maksumeetmeid kasvuhoonegaaside vähendamise stimuleerimiseks, propageerides väiksemaid ja kütusetõhusamaid sõidukeid (Taani, Belgia), alternatiivseid kütuseid (Rumeenia) ja biokütuseid (Austria, Bulgaaria), pakkudes aktsiisimaksust vabastamist (Taani), maksusoodustusi (Ungari) ja rahalisi stiimuleid (Itaalia). Osad liikmesriigid on rakendanud kohalikke kiirusepiiranguid ja viinud sisse „Pargi ja reisi” süsteeme (Austria, Malta). Paljud võtavad meetmeid keskkonnahoidliku mitmeliigilise transpordi edendamiseks (Taani, Ungari) nii reisijate (Tšehhi) kui ka kaubaveoks (Madalmaad). Avaliku transpordi algatused hõlmavad raudteedesse (riiklikku, piirkondlikku ja linnalähedasse) investeerimise kavasid, teemakse ja erialgatusi jalgrattasõidu edendamiseks (Austria, Bulgaaria, Taani, Prantsusmaa, Itaalia, Ühendkuningriik). Mõned liikmesriigid on vastu võtnud riikliku maanteeohutuse strateegia (Tšehhi, Kreeka), teised on keskendunud sõidukite ülevaatuse täiustamisele (näiteks Bulgaaria) ja rangematele kiirusekontrolli süsteemidele (Prantsusmaa).

Kuid on võimalik ka kaugemale minna. Liikmesriigid võiksid võtta meetmeid kütusetõhusate tehnoloogiate, keskkonnahoidliku käitamise ja väiksema energiaintensiivsusega transpordiliikide edendamiseks, saastestandardite ja kasvuhoonegaaside intensiivsuse rangemaks muutmiseks kõigi transpordiliikide jaoks, müra kaardistamise ja transpordimüra eos vähendamise arendamise jätkamiseks, linna liikumiskeskkonna parandamiseks ja logistika optimaalseks kasutamiseks ning infrastruktuuri kasutustasu võtmise meetodite arendamiseks.

3.3. Säästev tarbimine ja tootmine

Säästvat tarbimist ja tootmist on raske laiemas plaanis usaldusväärselt mõõta. Seda arvestades võime märgata põhinäitajas „ressursi tootlikkus” materjalitarbimise ja majanduskasvu lahusust. Paljud ettevõtjad teatavad keskkonnatõhususest ning turul kasvab kiiresti säästvate toodete ja teenuste hulk. Kuid edusammudele vaatamata leidub ärakasutamata võimalusi. Näiteks on keskmine materjalikulu ELis 1 kg/euro, mis on veidi vähem kui Ameerika Ühendriikides, kuid kaks korda kõrgem kui Jaapanis.[3] EL saaks tasuval viisil säästa vähemalt 20% oma praegusest energiakasutusest, s.o 60 miljardi euro väärtuses, ehk Saksamaa ja Soome praegune energiakasutus kokku.

EL on teinud mitmeid algatusi säästva tootmise ja tarbimise läbivaatamiseks, stimuleerimiseks ja soosimiseks: energiat tarbivate toodete direktiivi keskkonnahoidliku projekteerimise aspektide rakendamine, ELi keskkonnatehnoloogia tegevuskava[4] ja jätkuv keskkonnatehnoloogia kontrollisüsteemi arendamine. EL jätkab liikmesriikide toel tööd ökomärgise ja keskkonnaseire süsteemide täiustamiseks. Kuid ökomärgisega toodete arv on jätkuvalt väike ja keskkonnajuhtimis- ja auditeerimissüsteemi (EMAS) kasutamine piiratud. EMASis registreerunud ettevõtete arv on hinnanguliselt 5000 (umbes 29 miljonit ELis tegutsevast ettevõttest).

Liikmesriikidel on mitmesuguseid säästvat tarbimist ja tootmist käsitlevad strateegiaid ja tegevuskavasid. Mitmed teavitamiskampaaniad ja meetmed on suunatud säästva tarbimise edendamisele, näiteks Ühendkuningriigi keskkonnahoidlikuma elulaadi juhis ja kampaania „ Every Action Counts ”, säästvat tarbimist edendavad võistlused koolides (Austria) ja kampaania „Roheline vastutustunne” (Taani).

Riigiasutused üle kogu ELi võtavad meetmeid ettevõtete sotsiaalse vastutuse (CSR) stimuleerimiseks ja toetamiseks. Madalmaades asutasid riigiasutused teadmiste ja kogemuste vahetamiseks fondi CSR Netherlands. Prantsusmaa börsil noteeritavad ettevõtted peavad seaduse kohaselt kaasama oma aastaaruannetesse sotsiaal- ja keskkonnateavet.

Kümme liikmesriiki on võtnud vastu riiklikud keskkonnasäästlike riigihangete tegevuskavad ja mõned on määranud riiklikud keskkonnasäästlike riigihangete tegevuskavade sihid. Madalmaades peavad riigihanked olema 2010. aastaks täielikult säästvad. Ühendkuningriik võttis vastu säästvate riigihangete kava. Rootsi Keskkonnahaldusnõukogu, äriühing, mille omanikud on keskvalitsus, kohalikud omavalitsused ja Rootsi ettevõtjate konföderatsioon, pakub oskusteavet, väljaõpet ja veebipõhist abivahendit avalik-õiguslikele ostjatele, kes tahavad kaasata tehnilistesse spetsifikatsioonidesse keskkonnanõudeid.

Liikmesriigid innustavad äriühinguid aktiivselt uuendustele ja keskkonnatehnoloogia kasutuselevõtmisele. On loodud valitsuse ja äriringkondade ühisorganid ärivõimaluste tugevdamiseks ja keskkonnatehnoloogiate arendamiseks (Rootsi, Ühendkuningriik). Mõned liikmesriigid parandavad keskkonnatehnoloogiate rahastamise võimalusi, sealhulgas rahaliste stiimulitega (Ühendkuningriik) ja innovatsiooniauhindade andmisega äriühingutele (Itaalia). Sloveenia on asutanud keskkonnatehnoloogiate pädevuskeskuse. 21 liikmesriiki on saanud valmis keskkonnatehnoloogia tegevuskava rakendamise laiema tegevuskava.

Teha võiks enamgi. Edaspidi võetavate meetmete hulka kuuluvad tervikliku tootepoliitika rakendamine, keskkonnasäästlike riigihangete tugevdamine, keskkonnajuhtimis- ja auditeerimissüsteemi ning ökomärgise süsteemide läbivaatamine ja teadusuuringute soodustamine ressursisäästlikumate toodete ja tootmisprotsesside väljatöötamiseks.

3.4. Loodusvarade kaitse ja kasutamine

See väljakutse on seotud mitme erineva valdkonnaga. Edu mittetaastuvate loodusvarade kasutamise üldisel vähendamisel mõõdetakse kodumaise materjalitarbimise (DMC) kaudu. Aastatel 2000-2004 on DMC vähenenud keskmiselt 0,8% aastas. Aastatel 1990-2000 seevastu täheldati aeglast kasvu keskmiselt 0,1% aastas.[5] Ressursitootlikkus on aastatel 2000-2004 suurenenud 2,3%. Mõnedes selle väljakutsega seotud valdkondades, nagu ressursitõhusus, metsandus ja jäätmete tekitamine, püsib teatav stabiilsus. Kuid teatavad bioloogilise mitmekesisuse osanäitajad, nagu mõnede kalavarudega toimunud muutused, annavad põhjust muretsemiseks.

Olukord konkreetsete ressursside, nagu vesi, õhk ja muld, samuti bioloogilise mitmekesisuse ja kalavarude osas on mitmekesine ja keerukas, kusjuures sageli puuduvad sellekohased täielikud EL 27andmed. Paistab, et liikmesriigid, mille kohta andmed on olemas, vähendasid aastatel 2000-2003 koormust oma veevarudele, vähendades põhjavee ammutamist. Pinnavee olukord ei ole sama selge. Mõningat edu on saavutatud õhu kvaliteedi parandamisel. Transpordi mürgiheited – osooni eellased, hapestavad ained ja peenosakesed – õhus on vähenenud ajavahemikus 1990–2004. Mulla kvaliteet halveneb jätkuvalt. Kliimamuutus suurendab nii kasvuhoonegaaside eraldumist mullast kui ka ohte, nagu näiteks erosioon, maalihked, sooldumine ja orgaanilise ainese kadu. Kalavarude ammendumine on jätkuv probleem. Arvestatav osa ELi hallatavatest vetest saadavast kalasaagist tuleb varudest, mis on juba allpool turvalist bioloogilist piiri, eriti hinnalisemate kalade (valge lihaga kala) puhul. Põhjalähedaste ja põhjaliikide (tursk, atlandi merilest, merikeel) varude kahanemine põhjustab endiselt muret. Samal ajal kui tavaliste lindude populatsioon näib tasakaalustuvat, näitab hiljutine uuring, et 15% Euroopa imetajaliikidest on ohustatud ja 9% on lähedal ohustatud liigi staatusele. 27% Euroopa imetajaliigi populatsioon väheneb ja vaid 8% imetajaliigi populatsioon kasvab.

ELi peamiste loodusvarude säilitamise ja bioloogilise mitmekesisuse algatuste hulgas on: õhukvaliteedi ja vee raamdirektiivide ning linnustiku ja elupaikade direktiivide pidev rakendamine, uue Euroopa kalandusfondi rakendamine, mullakaitse temaatiline strateegia ning metsaõigusnormide täitmise järelevalve, metsahaldamise ja puidukaubanduse algatus.

Enamik liikmesriike on teinud pingutusi taastuvate loodusvarade haldamise parandamiseks ja nende ülekasutamise vältimiseks, eriti põllumajanduse, metsanduse ja kalanduse valdkonnas, bioloogilise mitmekesisuse edendamiseks, veevarude haldamiseks ja jäätmehalduseks. Kõik liikmesriigid rakendavad aktiivselt jäätmete, õhukvaliteedi ja veepoliitika raamdirektiive. Erinevad riigid pühendavad peatähelepanu loomulikult erinevatele meetmetele, kusjuures näiteks uued liikmesriigid peavad olulisemaks teemaks heitvee puhastamist. Mõnel liikmesriigil (Austria, Saksamaa) on tooraine tegevuskavad, mille eesmärgiks on ressursitõhusus. Enamik on võtnud erimeetmeid bioloogilise mitmekesisuse kadumise peatamiseks ja Natura 2000 alade määramiseks. Liikmesriikide edukus bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide ja NATURA nimetuste osas kõigub märkimisväärselt. Siiski on elupaikade direktiivide alusel määratud paikade piisavusindeks jõudnud EL 15s 93%ni ja EL 25s 82%ni, kusjuures paljud liikmesriigid on teatanud, et nad on oma võrgustiku valmis saanud või on kohe selleni jõudmas.

Tulevaste meetmete hulka peaksid kuuluma bioloogilise mitmekesisuse mõju poliitikavaldkondadesse ja programmidesse integreerimise üldine tugevdamine (sealhulgas ühise põllumajanduspoliitika „tervisekontroll”), jätkuv tähelepanu jäätmete, õhukvaliteedi ja veepoliitika raamdirektiivide rakendamisele, NATURA 2000 kaitstavate maa- ja merealade võrgustiku loomise lõpuleviimine ja võrgustiku tulemusliku haldamise ja rahastamise tagamine, bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste rahvusvahelise juhtimise tulemuslikkuse tugevdamine. ELi eesmärki peatada 2010. aastaks bioloogilise mitmekesisuse kadumine ja anda panus ülemaailmse bioloogilise mitmekesisuse kadumise kiiruse oluliseks vähendamiseks aastaks 2010 ei saavutata, kui ei tehta olulisi täiendavaid jõupingutusi. Liikmesriikidel on kohustus viia maakasutus ja arenguvajadused planeerimise täiustamise kaudu kooskõlla bioloogilise mitmekesisuse kaitsmise ning ökosüsteemi teenuste alalhoidmisega.

3.5. Rahvatervis

Eurooplased mitte ainult ei ela kauem, vaid nad elavad suurema osa oma elust ilma tõsisemate terviseprobleemideta. Üha vähem inimesi sureb kroonilistesse haigustesse. Järjest vähem juhtub tõsiseid tööõnnetusi.

Negatiivsema poole pealt tuleb nentida, et eluviisihaigused, nagu rasvumine ja vaimuhaigused, on üha suurem probleem. Sõltuvalt riigist oli 2003. aastal 30% kuni 64% 25–34aastastest noortest meestest ja 12%–47% noortest naistest ülekaalulised. Üle 65aastaste ülekaaluliste või rasvunute osatähtsus on märgatavalt kõrgem, ulatudes 62%st 80%ni. Rasvumine suurendab II tüüpi diabeedi, südame-veresoonkonna haiguste, teatavate vähivormide ning seljavalust ja depressioonist põhjustatud üldise halva tervisliku seisundi tekkimise ohtu. Rasvumise arvele kanda võidavad arvestuslikud otsekulud ulatusid 1990. aastatel Madalmaades 1%ni , Saksamaal 3,1-4,2%ni ja Belgias 6%ni tervishoiukuludest.

Suitsetamine on endiselt terviseprobleem. 2003. aastal suitsetas regulaarselt 26% eurooplastest – 32% meestest ja 21% naistest.[6]

Vaimsest tervisest rääkides, ehkki enesetappude määr üldiselt langeb, tehakse aastas 60 000 enesetappu, mis on rohkem kui liiklusõnnetustes hukkunuid Euroopas. Umbes 11,5% eurooplastest kannatab vaimsete häirete all. Vaimse tervise probleemid lähevad praegu ELile maksma vähemalt 3-4% SKTst. Maailma Tervishoiuorganisatsioon ennustab, et aastaks 2020 muutuvad südamehaigused depressiooni järel kõige levinumateks haigusteks maailmas.

Tervisega seotud ebavõrdsus, mida mõõdetakse erinevate sotsiaalsete gruppide oodatava eluea erinevuse kaudu, ulab meestel 4-6 aastani ja naistel 2-4 aastani. Mõnede riikide puhul peetakse neid erinevusi suuremateks (10 aastat) ja paljudes riikides on see lõhe viimase 30 aasta jooksul laienenud. Enamiku 2004. aasta mais Euroopa Liiduga ühinenud liikmesriikide tervisenäitajad on palju kehvemad kui enne 2004. aasta maid liitu kuulunud riikide omad.

Samal ajal, kui suurem osa poliitilisi meetmeid võetakse liikmesriigi või kohalikul tasandil, on EL teinud rea otseselt rahvatervisega seotud algatusi: üldise toiduainete ja toitumisalase teabega märgistamise võimaluste läbivaatamine, valge raamat „Toitumise, ülekaalulisuse ja rasvumisega seotud terviseküsimuste Euroopa strateegia”, tegevuskava võitluseks HIV-viiruse/AIDSiga Euroopa Liidus ja selle naaberriikides, pestitsiidide säästva kasutamise raamdirektiivi ettepanek ning uus ELi looma- ja tervishoiustrateegia aastateks 2007-2013.

Liikmesriigid järgivad aktiivselt algatusi elustiiliga seotud haiguste piiramiseks, pandeemiateks valmisoleku tagamiseks ja kemikaalide käitlemise parandamiseks. Nad ei ole esitanud ulatuslikke aruandeid oma tegevuse kohta toidu- ja söödaalaste õigusaktide, loomade heaolu, vaimse tervise ega tervisega seotud ebavõrduse vähendamise valdkonnas. Andmed ministeeriumide- ja sektoritevahelise hea rahvatervise alase koostöö kohta on piiratud.

Üldiselt peavad EL ja liikmesriigid jätkama tööd elustiiliga seotud haiguste praeguse kasvu piiramiseks. Jätkuvat tähelepanu tuleb pöörata tervishoiule ja keskkonnale (kemikaalide ja õhus leviva saaste mõju). Püsiv tervisega seotud ebavõrdsus Euroopas nõuab täiendavat tööd nii ELi tasandil kui liikmesriikidelt.

3.6. Sotsiaalne kaasamine, demograafia ja ränne

Elukvaliteedi üldiseks parandamiseks peab säästev Euroopa looma põlvkondadevahelise ja põlvkonnasisese solidaarsuse. On muret tekitav, et 16% ELi elanikkonnast ähvardab vaesus. Eriti haavatavad on lapsed, üksikvanemad ja eakad. Integratsioon jääb väljakutseks paljudele liikmesriikidele, mõne liikmesriigi mittepõliselanikkonna töötus on püsivalt kõrge. Noorte töötusmäär on püsivalt kõrge ja mõnes liikmesriigis on probleemiks koolist välja langejate suur arv.

Positiivselt poolelt võib mainida, et töötus on üldiselt madal ja on saavutatud tagasihoidlikku edu sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tagamisel, ehkki ELi rikkamate ja vaesemate piirkondade vahel on suured varalised erinevused. Sotsiaalkaitse süsteeme ajakohastatakse demograafilisi muutusi arvestades. Naised käivad üha enam tööl ja keskmine pensioniiga tõuseb. Liikmesriikides reformitakse pensioni- ja tervishoiusüsteeme.

Avatud koordineerimismeetod on ELi peamine poliitiline tööriist võitluses sotsiaalse tõrjutuse ja vaesusega. Hiljutiste algatuste hulgas on uus nõukogu sotsiaalkaitse ja sotsiaalse kaasamise raamistik, uus naiste ja meeste võrdõiguslikkuse tegevuskava aastateks 2006-2010 ning Euroopa demograafilist tulevikku käsitlev teatis. Aastatel 2007-2009 rakendatakse laiaulatuslik seadusliku rände poliitiline kava (mis hõlmab raamdirektiivi ja nelja eridirektiivi).

Kõik liikmesriigid on esitanud kõiki kolme valdkonda katvad 2006.-2008. aasta sotsiaalkaitse ja sotsiaalse kaasamise strateegiad. Demograafiliste väljakutsetega toimetulemise ulatus ja aeg varieeruvad riigiti märkimisväärselt, nagu ka poliitilised meetmed.

Edasine töö selles valdkonnas peaks keskenduma sotsiaalkaitse, tervishoiu ja pensionisüsteemide säästvaks muutmisele demograafilisi arenguid arvesse võttes. Osana laiemast tööturustrateegiast peavad liikmesriigid jätkama selliste meetmete rakendamist, mis suurendaksid naiste, eakate ja noorte töötajate, samuti sisserännanute osalemist tööturul. Liikmesriikide vastusena neile väljakutsetele arendatakse kaitstud paindlikkust ( flexicurity ), mis pakub tasakaalustatud lähenemisviisi paindlikule lepingulisele töökorraldusele, toetades samas vajalikul määral üksikisikut Liikmesriigis peaksid jätkama ka tööd kõikehõlmavate elukestva õppe strateegiate, tulemusliku tööturupoliitika ja moodsate sotsiaalkindlustussüsteemide väljatöötamiseks.

3.7. Üleilmne vaesus

Aastatuhande arengueesmärkide täitmise areng on olnud julgustav. Üleilmne vaesus on pärast 2000. aastat langenud peaaegu 4%, s.t 134 miljonit inimest on pääsenud tõsisest vaesusest. Algkooli lõpetamise määr on tõusnud 78%lt aastal 2000 83%ni aastal 2005. Paraneb abi kvaliteet ja tulemuslikkus. Kuid surve keskkonnale on endiselt suur, eriti põhiressursside, nagu joogivee, küttepuude ja põllumaa kättesaadavus, millel on oluline mõju kõige vaesemate elatisele ja mis võib olla konfliktide allikas.

Teisest küljest elab miljard inimest ikka veel vaesuses. Teatavad arenevad piirkonnad ei suuda saavutada laste suremuse vähendamist ja üks kolmandik arenguriikide lastest on alakaalulised või kängus kasvuga. Arengumaades ei ole parendatud kanalisatsiooniteenus kättesaadav pooltele inimestele. Pärast 2000. aasta madalseisu suurenes EL 15 riikide ametliku arenguabi suhe rahvamajanduse kogutulusse, kasvades aastatel 2000-2005 0,32%lt 0,44%le. Kuid 2006. aastal see kasv peatus, ametliku arenguabi suhe rahvamajanduse kogutulusse vähenes 0,43%le ja EL jäi oma 2010. aasta vaheeesmärgi saavutamise ajakavast veidi maha.

Edu on saavutatud ELi taseme poliitika väljatöötamisel. 2005. aasta detsembris leppisid kolm Euroopa Liidu institutsiooni kokku Euroopa arengupoliitika konsensuses, mis asetab vaesuse likvideerimise ELi arengupoliitika keskmesse. EL on maailma suurim annetaja ja ELi Aafrika strateegia seab prioriteediks koostöö Aafrikaga (ELi ja Aafrika ühisstrateegia 2007). EL on väga aktiivne ka Vahemere ümbruses oma naabruspoliitika kaudu ja oma koostöös Ladina-Ameerika ja Aasiaga. On tehtud palju poliitilisi algatusi ELi koordinatsiooni ja abi järjepidevuse tugevdamiseks.

Viis aastat pärast 2002. aasta säästva arengu tippkohtumist on mõnede sellel võetud sihtide alal saavutatud vaid mõõdukat edu. Kuid EL ja liikmesriigid on pühendunud säästva arengu edendamisele kogu maailmas ja ELi sise- ja välispoliitika kooskõla tagamisele ülemaailmse säästva arenguga. See on väga lai eesmärk ning liikmesriigid kipuvad keskenduma konkreetsetele teemadele ja geograafilistele piirkondadele, mis on neile eriti olulised.

Veel on võimalik saavutada 2010. aastaks abi mahu vahe-eesmärk 0,56%, et liikuda sealt edasi aastatuhande arengueesmärgi (0,7% rahvamajanduse kogutulust) saavutamise suunas aastaks 2015. Siiski on selge, et eesmärgi saavutamiseks on vaja märkimisväärseid edasisi pingutusi. Jääb veel palju väljakutseid, sealhulgas: arendada edasi üldeelarve tuge abi andmise mehhanismina, tulla toime suureneva arvu keskkonnaga seotud põhjustel ümberasujate ja riigisiseselt ümberasustatud isikutega, suurendada liikmesriikide osalemist vee- ja metsaalgatustes, tagada säästva arengu keskkonnaelemendi piisav arvestamine abi jagamisel, töötada välja rahvusvaheline keskkonnajuhtimise süsteem, mis suudaks tagada säästva arengu ning kaubanduspoliitika poolse panuse säästvusse. Edasine koostöö ja abi kooskõlastamine on ülioluline, kui EL tahab anda märgatava panuse aastatuhande arengueesmärkide saavutamisse.

4. VALDKONDADEVAHELINE POLIITIKA

4.1. Haridus ja koolitus

Haridus ja väljaõpe on eeltingimuseks kodanike ettevalmistamisel säästva arengu eesmärkide saavutamiseks. Töökava „Haridus ja koolitus 2010” on Euroopa haridus- ja väljaõppemeetmete poliitiline raamistik, mille raames liikmesriigid on kokku leppinud viie peamise võrdlusnäitaja saavutamises aastaks 2010: vähendada koolist väljalangejate arvu, suurendada 15aastaste kirjaoskuse taset ja suurendada keskkooli lõpetamise määra. Kava eesmärk on parandada kvaliteeti ja üldist kättesaadavust. Liikmesriigid tegelevad nende väljakutsetega ning kaasavad oma haridussüsteemidesse säästva arengu väljakutseid. Elukestvas õppes osalejate osatähtsuse suurenemine EL 25 riikides 7,5%lt aastal 2000 9,6%le aastal 2006 on julgustav, arvestades Barcelona eesmärki saavutada 2010. aastaks 12% tase.

4.2. Teadus- ja arendustegevus

Teadusuuringud ja tehnoloogia areng on olulised uuenduslike ja edasipüüdlike lahenduste loomiseks, mida on vaja tõelise edu saavutamiseks seitsme peamise väljakutse alal. Eurostati andmed näitavad, et investeerimine teadusuuringutesse ja arendustegevusse püsis aastatel 2000-2005 SKT suhtes paigal. 2005. aastal oli see näitaja EL 15s 1,9% ja EL 25s 1,4%, mis on kaugel 2010. aasta ELi eesmärgist 3% SKTst.

2007. aasta jaanuaris käivitatud seitsmenda teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse raamprogrammi (FP7) üks peamisi eesmärke on rakendada Euroopa teadustegevus säästva arengu teenistusse.[7] Esimesel rakendusaastal (2007) oli 40% ühistest uuringumeetmetest otseselt või kaudselt seotud ELi säästva arengu strateegia väljakutsetega. On tehtud ettepanek käivitada kaks tehnoloogiaalast ühisalgatust: „Puhas taevas”[8] ja „Kütuseelemendid ja vesinik”.[9] ELi säästva arengu strateegia väljakutsetega tegelevad otseselt ka viisteist töötavat tehnoloogiaplatvormi ja neliteist ERANETi meedet. Komisjon on välja töötanud maksustiimulite ja avalike hangete kasutamise juhised, et suurendada investeerimist erasektori teadusuuringutesse, ja täiendanud oma riigiabi raamistikku teadusuuringute ja arendustegevuse ning uuendusmeetmete toetamiseks.

Liikmesriikide aruanded näitavad, et enamiku riikide teaduspoliitika rakendab teadusuuringud ja arendustegevuse Euroopa teadusruumi raames ELi säästva arengu strateegia seitsme peamise väljakutse teenistusse.

Komisjon jätkab jõupingutusi teadusuuringute ja arendustegevuse rakendamiseks säästva arengu teenistusse, et kasutada ära Lissaboni majanduskasvu ja tööhõive strateegia ja ELi säästva arengu strateegia koostoimet.

4.3. Rahastamine ja majandushoovad

ELi ja liikmesriikide tasandil kasutatakse säästva arengu toetuseks suurt valikut turupõhiseid vahendeid (maksud ja heitkogustega kauplemise süsteem) ja poliitikavaldkonna kohaseid turualgatusi (rahaline tugi teadusuuringutele ja arendustegevusele, uuenduslikkusele ning demonstratsioonile konkreetsetes valdkondades). Turupõhiste vahendite kasutamiseks on võimalusi enamgi.

2007. aasta märtsis võttis komisjon vastu rohelise raamatu turupõhiste vahendite kasutamise kohta keskkonna ja energeetikaga seotud poliitilisteks eesmärkideks ning 2008. aasta jooksul vaatab komisjon üle energia maksustamise direktiivi[10] ja alustab uurimist, et tuvastada ja kaotada rahalised toetused, millel võivad olla keskkonnale ohtlikud tagajärjed. Komisjon on teinud õigusloomeettepaneku sõiduautode maksustamise ümberkorraldamiseks[11] ning pliivaba bensiini ja mootorikütuseks kasutatava gaasiõli maksustamise kooskõlastamiseks.[12]

Euroopa Regionaalarengu Fond ja Ühtekuuluvusfond on peamised ELi rahastamisvahendid, mis annavad aastatel 2007-2013 märkimisväärset rahalist abi ELi säästva arengu strateegia peamistele valdkondadele, nagu kliimamuutus (9 miljardit eurot) ja säästev transport (36 miljardit eurot). Ühtekuuluvuspoliitika kohaldab säästva arengu põhimõtteid (kodanike kaasamine ning poliitika järjepidevus ja juhtimine), kaasates kõiki sidusrühmi kõigil valitsuse tasanditel ning edendades järjekindlat poliitikakujundamist erinevate sektorite vahel.

5. TULEMUSTE SAAVUTAMINE PARTNERLUSES

5.1. Teabevahetus, huvirühmade aktiivne kaasamine ja edusammude mitmekordistamine

ELi säästva arengu strateegia võib tõhusalt ja tulemuslikult töötada vaid juhul, kui toimub sellealane asjakohane teabevahetus ja seda rakendatakse kõigil ühiskonna tasanditel, kaasates kodanikke, äriringkondi ja valitsust. Nii EL kui ka liikmesriigid on selleks korraldanud teavitusüritusi ja konkreetseid küsimusi arutavaid konverentse sellistel teemadel nagu kliimamuutus, transport ja riiklik tervishoiusüsteem.

Kodanike (sealhulgas valitsusvälised organisatsioonid) panuseks on täitmise ja rakendamise konstruktiivne ja kriitiline hindamine. Headeks näideteks on siin programm Kohalik „Agenda 21” ning Euroopa säästvate linnade ja asulate kampaania. 2007. aasta mais toimunud Majandus- ja Sotsiaalkomitee sidusrühmade foorumile[13] kogunesid kodanikuühiskonna esindajate rühmad, et arutada, kuidas kodanikuühiskond ise saaks jätkata kliimamuutusest tulenevatele probleemidele konstruktiivsete lahenduste väljatöötamist.

Ettevõtete ja äriringkondade juhid on hakanud aru saama konkurentsieelisest, mille annab neile säästev lähenemine ärile. Dow Jonesi säästvuse rühmaindeks[14] näitab, et loetletud ettevõtete tulemused olid pidevalt paremad nendest, kes ei olnud loetletud. Äriringkondade juhid teevad uusi algatusi – Euroopa ettevõttejuhtide rühm ja Euroopa ettevõtete sotsiaalse vastutuse liit on kaks sellist algatust, mis propageerivad uusi uuenduslikke viise ettevõtete keskkonnaalase ja sotsiaalse tulemuslikkuse parandamiseks.

5.2. Tulemuste saavutamine

2006. aasta säästva arengu strateegia tõi kaasa uue juhtimisstruktuuri. Viimastel aastatel on iga liikmesriik määranud ametisse säästva arengu strateegia koordinaatori ja komisjon on loonud säästva arengu strateegia koordinaatorite rühma, mis teeb koostööd ka Euroopa säästva arengu võrgustikuga (ESDN).

Eurostat on andnud oma panuse seireprotsessi kõikehõlmava säästva arengu näitajate komplekti alusel, mida püütakse praegu uuendatud ELi säästva arengu strateegia prioriteetide ja eesmärkidega paremini kooskõlla viia.[15] Eurostatiga toimub pidev arutelu näitajate üle.

ELi säästva arengu strateegia raames on tehtud ettepanek luua riiklikele strateegiatele eksperthinnangute andmiseks spetsiaalne asutus, et tuvastada paremini häid tavasid ning jagada neid vastastikuse õppe käigus. Komisjon on koostanud käsiraamatu ning rahastanud 2007. aastal Madalmaade riikliku säästva arengu strateegiale eksperthinnangu andmist. See hindamine oli oluliseks panuseks käimasolevasse Madalmaade säästva arengu strateegia ümberkujundamisse ning sel oli silmanähtav poliitiline mõju. 2008. aastaks kavandatakse täiendavaid eksperthinnangute andmisi.

Majandus- ja Sotsiaalkomitee moodustas 2006. aasta septembris säästva arengu seireüksuse,[16] mis koostas arvamuse 11. juulil 2007 vastu võetud ELi säästva arengu strateegia kaheaastase arenguaruande kohta. Regioonide Komitee on koostanud 2007. aasta sügisel vastuvõtmiseks arvamuse säästvat arengut edendava hariduse kohta.

Liikmesriigid täiendavad oma riiklikke strateegiaid ning kavatsevad viia need kooskõlla ELi säästva arengu strateegiaga.

6. KOKKUVÕTE

Euroopa Ülemkogu 2006. aasta juuni kokkuvõte tähistas uue partnerluse algust ELi, liikmesriikide, kodanikuühiskonna ja äriringkondade vahel koostööks säästva arengu eesmärkide saavutamise nimel.

Arenguaruanne näitab, et saavutatud edu on mõõdukas, kuid poliitika areng nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil on paljudes valdkondades märkimisväärselt edenenud, eriti kliimamuutuse ja puhta energia vallas. 2006. aasta juuni strateegias sätestatud prioriteedid jäävad kehtima. Nagu näitavad paljud käesolevas aruandes ja selle lisas sisalduvad näited, on vaja pöörata jätkuvat tähelepanu strateegia rakendamisele kõigis prioriteetsetes valdkondades.

[1] Säästva arengu strateegia edusammude analüüs põhineb, nagu ülemkogu nõudis, erinevatel allikatel: riikide säästva arengu strateegia koordinaatorite aruannetel, mida esitatakse vastavalt ELi säästva arengu strateegia nõuetele, Eurostati seirearuandel, mis põhineb säästva arengu näitajatel, kasutades 2000. aastat võrdlusalusena, ning komisjoni talituste töödokumendil ja sõltumatu konsultatsioonifirma uuringul.

[2] 10. jaanuari teatis „Ülemaailmse kliimamuutuse piiramine 2 Celsiuse kraadiga: Edasine tegevuskäik aastaks 2020 ja järgnevateks aastateks” ning „Euroopa energiapoliitika”

[3] EMP aruanne „Loodusvarade säästev kasutamine ja haldamine”, nr 9/2005.

[4] http://ec.europa.eu/environment/etap/pdfs/comm_pdf_com_2007_0162_f_en_acte.pdf

[5] EUROSTATi 2007. aasta seirearuanne.

[6] EUROSTATi 2007. aasta seirearuanne ja komisjoni andmed ning rahvusvahelised, sh Maailma Tervishoiuorganisatsiooni andmed.

[7] Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus nr 1982/2006/EÜ, 18. detsember 2006, mis käsitleb Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmendat raamprogrammi (2007–2013), põhjendus 29 ja I lisa.

[8] KOM(2007) 315 lõplik.

[9] KOM(2007) 571 lõplik.

[10] Nõukogu direktiiv 20003/96/EÜ.

[11] KOM(2005) 261.

[12] KOM(2007) 52.

[13] http://www.eesc.europa.eu/stakeholders_forum/index_en.asp

[14] 1999. aastal loodud Dow Jonesi säästvuse rühmaindeks on esimene üleilmne indeks, mis jälgib maailma juhtivate säästvate ettevõtete finantstulemusi.

[15] Säästva arengu näitajate läbivaadatud nimekiri sisaldub komisjoni personali säästva arengu strateegiat käsitleva töödokumendi lisas.

[16] http://www.eesc.europa.eu/sections/sdo/index_en.asp