Põllumajandustoodete ja toidu päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste kaitset käsitleva nõukogu määruse (EÜ) nr 510/2006 artikli 6 lõike 2 kohase taotluse avaldamine

(2006/C 128/05)

Käesoleva dokumendi avaldamine annab õiguse esitada vastuväiteid vastavalt nõukogu määruse(EÜ) nr 510/2006 artiklile 7. Komisjon peab vastuväited kätte saama kuue kuu jooksul alates käesoleva dokumendi avaldamisest.

KOKKUVÕTE

NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 510/2006

Registreerimistaotlus vastavalt artiklile 5 ja artikli 17 lõikele 2

“PAIO DE BEJA”

EÜ nr: PT/0230/8.4.2002

KPN ( ) KGT (X)

Käesolev kokkuvõte on koostatud üksnes teavitamiseks. Üksikasjaliku teabe saamiseks palutakse huvitatud isikutel tutvuda tehnospetsifikaadi täieliku variandiga, mille võib saada 1. jaos viidatud riigi ametiasutustest või Euroopa Komisjonist. (1)

1.   Liikmesriigi pädev asutus

2.   Rühm

3.   Toote liik

Klass 1.2 — Lihatooted

4.   Tehnospetsifikaat

(artikli 4 lõikes 2 sätestatud nõuete kokkuvõte)

4.1.   Toote nimetus: “Paio de Beja”

4.2.   Toote kirjeldus: Kergelt tammesuitsune vorst, valmistatud lihast ja tahkest rasvast, mis on saadud alentejana tõugu sigade rümpade lihast. Lihatükkidele ja rasvale lisatakse sool, purustatud kuivatatud küüslauk, köömned, paprika ja pipar. Ümbrisena kasutatakse soolatud seasoolikaid. See on suur silindrikujuline 12–20 cm pikkune ja 6–15 cm läbimõõduga vorst. Vorstil on läikiv ja kergelt krobeline välimus, punakasvalge värvus ning tihedavõitu või tihe konsistents. Vorsti tihendatakse keeramise teel ja seotakse puuvillnööriga mõlemast otsast kinni. Vorsti lõikamisel varieerub valkjalt marmorjasel lõikepinnal liha värvus punakast roosani ja täidis on täiesti ühtlane. Rasv on pärljas, läikiv, aromaatne ja meeldiva maitsega. Vorstil on meeldiv, pehme, kergelt soolane ja kohati kergelt vürtsikas maitse. Vorstil on meeldiv kergelt suitsune lõhn.

4.3.   Geograafiline piirkond: “Paio de Beja” valmistamiseks kasutatud toorme geograafiline tootmispiirkond piirneb järgmiste haldusüksustega: Abrantes, Alandroal, Alcácer do Sal (v.a freguesia Santa Maria do Castelo), Alcoutim, Aljezur (freguesia'd Odeceixe, Bordeira, Rogil ja Aljezur ), Aljustrel, Almodôvar, Alter do Chão, Alvito, Arraiolos, Arronches, Avis, Barrancos, Beja, Borba, Campo Maior, Castelo Branco, Castelo de Vide, Castro Marim (freguesia'd Odeleite ja Azinhal), Castro Verde, Chamusca, Coruche, Crato, Cuba, Elvas (v.a freguesia'd Caia ja S. Pedro), Estremoz, Évora, Ferreira do Alentejo, Fronteira, Gavião, Grândola (v.a freguesia Melides), Idanha-a-Nova, Lagos (freguesia Bensafrim), Loulé (freguesia'd Ameixial, Salir, Alte, Benafim ja Querença), Marvão, Mértola, Monchique (freguesia'd Monchique, Marmelete ja Alferce), Monforte, Montemor-o-Novo, Mora, Moura, Mourão, Nisa, Odemira (v.a freguesia'd Vila Nova de Mil Fontes ja S. Teotónio), Ourique, Penamacor, Ponte de Sôr, Portalegre, Portel, Redondo, Reguengos de Monsaraz, Sabugal, Santiago do Cacém (v.a freguesia'd Santo André freguesia), Sardoal, São Brás de Alportel, Serpa, Sines, Silves (S. Marcos, S. Bartolomeu de Messines ja Silves), Sousel, Tavira, (freguesia Cachopo), Vendas Novas, Viana do Alentejo, Vidigueira, Vila Velha de Ródão ja Vila Viçosa, kus asuvad metsased mägikarjamaad (montado'd). Arvestades eripäraseid ilmastikutingimusi, kohalikke valmistamismeetodeid ja toote organoleptilisi omadusi, piiratakse geograafilist piirkonda, kus vorsti töödeldakse, laagerdatakse, lõigatakse ja pakitakse, Beja haldusüksusega.

4.4.   Päritolutõend: Vorsti “Paio de Beja” võib valmistada üksnes nõuetekohaselt litsentseeritud töötlemisettevõtetes, mis asuvad geograafilises töötlemispiirkonnas ja on rühma poolt heakskiidetud. Toore saadakse alentejano tõugu sigadest, keda kasvatatakse põllumajandusettevõtetes, millel on tammesaludes asuvad karjaaiad ja mille tootmisviis vastab ekstensiivsele või poolekstensiivsele põllundusele, mille puhul loomi kasvatatakse tavaliselt väljas. Loomad on tõuraamatus registreeritud alentejano tõugu sigadena. Nii sigade tapmist kui ka liha töötlemist teostatakse heakskiidetud ettevõtetes, mis asuvad selles geograafilises piirkonnas, kus vorsti valmistatakse. “Paio de Beja” vorsti tootvad põllumajandusettevõtted, tapamajad, lihalõikusettevõtted ja tootmisettevõtted on rühmaks ühinenud ja neid kontrollib sõltumatu asutus. Süsteem võimaldab toote täielikku jälgimist ja tänu numbrilisele sertifitseerimismärgile päritolu kindlakstegemise alates põllumajandusettevõttest kuni iga müügiühikuni.

4.5.   Valmistamismeetod: Vorsti saadakse alentejano tõugu sigade selja-, aba- ja reietüki lihast ja rasvast, mis on mehaaniliselt või käsitsi peeneks hakitud. Toode peab sisaldama tailiha 70–90 % ja rasva 10–30 %. Pärast peenekshakkimist segatakse liha hulka rasv ja sellele piirkonnale iseloomulikud maitseained, mis on eelnevalt vees lahustatud. Lihamass jäetakse 1–2 päevaks külmkambrisse, mille temperatuur on kuni 10 °C ja suhteline õhuniiskus 80–90 %. Seejärel pressitakse lihasegu soolvees hoitud seasooltesse, mis täidetakse tihedalt ja seotakse otstest kinni. Pärast täitmist toimuv vorstide suitsutamisprotsess kestab kolm kuni kaksteist päeva (5–10 päeva suvel ja 8–12 päeva talvel). Vorsti müüakse ühes tükis, tükeldatult või viilutatult ning toode on alati päritolukoha esmapakendis. Turustamisel kasutatakse pakendamiseks kohast materjali, mis on ohutu ja tootega kokkupuutel inertne. Toode on pakendatud tavalises või kontrollitud keskkonnas või vaakumpakendis. Selleks, et tagada toote jälgitavus ja kontroll ning vältida toote maitse ja mikrobioloogiliste omaduste muutumist, peab lõikamine ja pakkimine toimuma samas geograafilises piirkonnas, kus vorsti valmistatakse.

4.6.   Seos piirkonnaga: Märke sealiha kasutamisest toiduks Baixo Alentejo piirkonnas on leitud pronksiaja säilmetest, peamiselt dolmenite ja muude megaliitsete mälestusmärkide lähedusest. Sealiha tarbimise kohta nimetatud piirkonnas on andmeid ka keldi perioodist 4. sajandist eKr. Tänu nendele rahvastele muutusid Baixo Alentejo piirkonna söömisharjumused palju mitmekesisemaks. Kui piirkond sattus hiljem roomlaste võimu all, kasvas vastavalt Rooma traditsioonidele sealiha tarbimine veelgi. Kolonisaatorid avastasid uusi toiduvalmistamise viise: sigu toideti tammetõrudega ja toiduvalmistamisel kasutati kohalikke aromaatseid taimi. Esimesel aastatuhandel vallutasid piirkonna moslemid. Koraan ei mõjutanud siiski kohalikke kombeid. Peamiseks pärandiks sellest ajast on maitseainete kasutamine toiduvalmistamisel. Läbi sajandite on hulganisti viiteid selle kohta, et sigu toideti tammetõrudega. Sealiha oli enim tarbitav lihaliik piirkonnas ning seda söödi kas värskelt või säilitati. Loomi peeti ekstensiivsel tootmisviisil ning vahel ka kogukonna adúas'iks kutsutud sigalates, milliseid leidub Alentejo piirkonnas ka tänapäeval. Seega on sealiha läbi aegade olnud märkimisväärsel kohal Alentejo piirkonna köögikunstis. Vorstivalmistamiskunst, mille oluliseks tooteks on ka “Paio de Beja”, arenes tänu vajadusele säilitada sealiha aastaringselt. Kokkuvõtteks võib öelda, et “Paio de Beja” seos piirkonnaga põhineb kolmel põhielemendil: kasutatud liha pärineb piirkonnas kasvatatavast loomatõust; loomad kasvatatakse üles piirkonnas asuvates tammikutes; lihale eriomane maitse ja lõhn, organoleptilised omadused ja tähelepanuväärne välimus eristavad seda muudest Alentejo piirkonnas valmistatud lihatoodetest.

4.7.   Kontrolliasutus:

Kontrolliasutus Certialentejo vastab standardi 45011:2001 nõuetele.

4.8.   Märgistus: Märgistusel peab kasutama sõnastust “PAIO de BEJA — Indicação Geográfica Protegida” ja ühenduse logo ning sertifitseerimismärki, kus peab olema näidatud toote nimi, kontrolliasutus ja järjekorranumber (toote jälgitavust tagav numbriline või tähtnumbriline kood).

4.9.   Riiklikud nõuded: —

(1)  Euroopa Komisjon, põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat, põllumajandustoodete kvaliteedipoliitika osakond, B-1049 Brüssel.