Accept Refuse

EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 52006IE0949

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Konkurentsieeskirjad ja tarbijakaitse

OJ C 309, 16.12.2006, p. 1–9 (ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, NL, PL, PT, SK, SL, FI, SV)

16.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 309/1


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal “Konkurentsieeskirjad ja tarbijakaitse”

(2006/C 309/01)

14. juulil 2005 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses “Konkurentsieeskirjad ja tarbijakaitse”

Asjaomase töö eest vastutava ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni arvamus võeti vastu 31. mail 2006. Raportöör oli pr SÁNCHEZ MIGUEL.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 428. istungjärgul 5. ja 6. juulil 2006 (5. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 134, erapooletuks jäi 2.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Vaba konkurents loob eeliseid kõigile turul osalejatele ja eelkõige tarbijatele. Eksimine kõnealuse valdkonna õigusaktide vastu on aga tugevalt mõjutanud konkureerivaid ettevõtteid; seega on konkurentsieeskirjade eesmärk ka sanktsioonide rakendamine rikkumiste suhtes, et seeläbi leevendada ettevõtetevahelise puuduliku konkurentsi majanduslikke tagajärgi.

1.2

Tarbijatel puudusid seni sobivad konkurentsiõigusest tulenevad õiguslikud vahendid, et osaleda keelatud konkurentsitava tõttu tekkinud kohtuvaidlustes ning nõuda seeläbi tekkinud majandusliku kahju hüvitamist. Alles pärast põhjalikke muutusi siseturul ja eelkõige seoses ühist majandushuvi pakkuvate sektorite liberaliseerimisega algatati arutelu õiguslike vahendite vajalikkuse üle, mille abil saaksid tarbijad osaleda konkurentsipoliitika kujundamises.

1.3

Esimene samm oli tarbijatega sidet pidava ametniku ametisse nimetamine Euroopa Komisjoni konkurentsi peadirektoraadis. Ametniku ülesanne on tema hinnangul oluliste konkurentsiküsimuste vahendamine peadirektoraadi ja tarbijaorganisatsioonide vahel. Täna, kolm aastat hiljem võib öelda, et nimetatud ametniku tegevus oli tema ülesannete täitmiseks vajalike piisavate vahendite puudumise tõttu tõhus vaid osaliselt.

1.4

Vahepeal on olulisemates liberaliseeritud sektorites jõutud järjest enam vaba konkurentsi selge piiramiseni, tõrjudes eemale konkurendid ning kahjustades tarbijate majanduslikke õigusi. Üks negatiivse mõju põhjus on see, et enamikes liikmesriikides toimus liberaliseerimine riiklikul tasandil ja rakendati protektsionismi oma ettevõtete suhtes. Komisjon peaks hoolitsema kõnealuste mõjude kõrvaldamise eest ning selleks tuleb eraldada vajalikud vahendid.

1.5

EÜ asutamislepingu artikli 153 lõige 2 annab komisjonile õigusliku aluse tarbijakaitsealase horisontaalse tegevuse määraltemiseks ühenduse poliitikavaldkondade, eelkõige konkurentsipoliitika raames. See võiks toimuda nii, et EÜ asutamislepingu artiklite 81 ja 82 rakendussätetes arvestatakse konkurentsieeskirjade rikkumisega kahjustatavate konkureerivate ettevõtete vajaduste kõrval ka tarbijate huve. Liikmesriigid peavad omalt poolt hoolitsema selle eest, et ka nende riiklikud õigusaktid järgiksid nimetatud eesmärki.

1.6

Seega tuleks määratleda õiguslikud nõuded, mis tagavad kahjude hüvitamise tarbijatele, kui nende õigusi (eelkõige majanduslikke õigusi) kahjustatakse keelatud konkurentsitavadega.

1.7

Lisaks tuleb tugevdada tarbijate teavitamise ja konsulteerimise mehhanisme. Kui konkurentsi peadirektoraat soovib säilitada tarbijaga sidet pidava ametniku ametkoha, tuleb talle eraldada tööks vajalikud vahendid. Tervishoiu ja tarbijakaitse peadirektoraat peaks kaasama endaga koostööd tegevad komisjonid, et anda suurem panus vahetult tarbijate huve puudutavate konkurentsiküsimuste käsitlemisse. Seoses sellega on komitee seisukohal, et Euroopa konkurentsivõrgustik võiks oma tegevuse kohandamisel võtta arvesse ka teavet ja märkusi, mida edastavad riiklikud või ühenduse tasandi tarbijaorganisatsioonid konkurentsipoliitika tõhusamaks muutmiseks turgudel ning tarbijate majanduslike õiguste tunnustamise tagamiseks.

2.   Euroopa konkurentsipoliitika praegune suunitlus

2.1

Vaba konkurents on üks turumajanduse aluspõhimõte ning tugineb kõigi majanduses osalejate ja üldisemalt kõigi turul osalevate üksikisikute algatusvabadusel. Vajadus eeskirjade järele, mis viiksid kooskõlla turu vaba konkurentsi ja kõigi turul osalejate õigused, tingis asutamislepingu konkurentsi reguleerivad sätted. Juba liberaliseerimise kõrgaegadel kuulutas komisjon (1), et tulenevalt uuest, konkurentsieeskirjadega mitte ettenähtud majanduslikust olukorrast peab ettevõtete ja tarbijate huvide vahel valitsema tasakaal. Lisaks pooldas ta vabatahtlikkusel põhinevate vahendite tõhususe parandamist ja dialoogi edendamist tarbijate ja majanduse vahel, et tugevdada sel viisil tarbijate usku turgu, sest selle saavutamiseks ei piisa vaid konkurentsist.

2.2

Praegust olukorda iseloomustavad mõned uued aspektid, nagu nähtub komisjoni 2004. aasta aruandest konkurentsipoliitika kohta (2) ja komisjoni voliniku Kroesi kõnest (3). Mõlemas tõstetakse esile vajadust hakata tegutsema eelkõige nendes sektorites, mis on olulised siseturu ja konkurentsivõime seisukohast Lissaboni programmi tähenduses, arvestades sealjuures eriti tarbijate huve ning esmajoones kartellide ja monopoolsete seisundite mõju tarbijate õigustele. Sellist seisukohta võib käsitleda esimese sammuna tarbijakaitse kui turgu reguleeriva meetmega arvestamisel, mis avaldab mõju mitte ainult pakkumise poolel nagu seni, vaid nõudluse poolel.

2.3

Tuleb märkida, et konkurentsipoliitika määratlemine kuulub ELi pädevusse koostöös liikmesriikidega, ja seda mitte ainult sellepärast, et see on oluline siseturu ja järelikult piiriüleste tehingute seisukohalt, vaid ka sellepärast, et seeläbi püütakse saavutada riiklike õigusaktide ühtlustamist, et takistada protektsionistliku laadiga riiklikku poliitikat, mis eelistab oma turgu ja diskrimineerib kaaskonkurente. Siinkohal on oluline roll ühenduse institutsioonidel ja eelkõige komisjonil. Komisjon ei vastuta mitte ainult konkurentsi reguleerivate seadusandlike ettepanekute väljatöötamise eest, vaid ka ühinemiste ja riiklike toetuste kontrollimise eest, kusjuures üldhuvi asetub liikmesriigi erihuvist ettepoole.

2.4

Üldist majandushuvi pakkuvate sektorite liberaliseerimise ja finantsteenuste reguleerimise käigus otsitakse üha enam konkurentsipoliitika ja teiste komisjoni poolt kujundatud poliitikavaldkondade, eelkõige tarbijapoliitika, vahelisi lõikepunkte. Nii öeldakse komisjoni 2004. aasta konkurentsiaruandes, et konkurentsipoliitika otsustava elluviimisega järgitakse muu hulgas ka eesmärki, mis seisneb tarbijate huvide suurendamises ja nende usalduse tugevdamises siseturgu.

2.5

Euroopa konkurentsipoliitikat käsitlevate erinevate eeskirjade analüüsist ilmneb, et kõnealust põhimõttelist avaldust ei järgita. Pigem hoitakse muutumatult kinni varasematest etappidest pärit seisukohtadest. 2003. aastal teatati Euroopa konkurentsipäeva puhul tarbijatega sidet pidava ametniku ametissenimetamisest komisjoni konkurentsi peadirektoraadis (4). Ametnik võib tegutseda konkurentsipoliitika alavaldkondades ning kaitsta seal tarbijate huve. Lisaks avaldatakse teabebrošüüre (5), milles tarbijaid teavitatakse konkurentsipoliitika sisust ja selle võimalikust mõjust nende huvidele ning antakse neile nõu.

2.6

Tarbijatega sidet pidav ametnik peab eelkõige (6):

olema kontaktisikuks tarbijaorganisatsioonidele, aga ka üksikutele tarbijatele (7);

looma regulaarselt kontakte tarbijaorganisatsioonidega, eelkõige Euroopa tarbijate nõuanderühmaga;

juhtima tarbijaorganisatsioonide tähelepanu konkurentsiga seotud küsimustele, mille puhul on oluline nende seisukoht, ning andma neile nõu, kuidas nad saaksid oma seisukohta väljendada;

arendama kontakte riiklike konkurentsiametitega tarbijatele olulistes küsimustes.

2.7

Konkurentsipoliitika suundumus tarbijate huvidega arvestamisele peaks olema läbiva iseloomuga, nii et selle eest ei kannaks hoolt vaid konkurentsi ning tervishoiu- ja tarbijakaitse peadirektoraadid. Selleks tuleks jooksvalt omavahel kooskõlastada erinevate poliitikavaldkondade meetmeid ning seda mitte ainult Euroopa tasandil, vaid ka Euroopa ja riikliku tasandi vahel. Eesmärk on turumajanduslik konkurents, millest võidaksid kõik majanduslikud ja sotsiaalsed huvirühmad ning tarbijad.

3.   Tarbijate jaoks olulised ELi konkurentsipoliitilised meetmed

3.1

Võib märkida, et konkurentsipoliitika on oma viimase etapi käigus läbi teinud ulatusliku arengu, mille põhjus ei ole ainult nn majanduse globaliseerumise ulatuslik mõju, vaid ka vajadus viia teenuste sektorite liberaliseerimine kooskõlla teiste ühenduse majanduslike eesmärkidega nagu pakkumise paljusus ja varustuskindlus. Konkurentsipoliitikal peab olema oluline osa Lissaboni strateegia raames püstitatud konkurentsivõimet puudutavate eesmärkide saavutamisel. Eelkõige on oluline turumajanduse ja ühinemisprotsesside tõrgeteta toimimine, millest oleneb olulisel määral Euroopa majanduse edu meie rahvusvaheliste konkurentide suhtes, ilma et see kahjustaks tarbijate, eelkõige Euroopa tarbijate huve.

3.2

Selleks, et näha, kus ja mil määral on konkurentsipoliitika tarbijatele oluline, tuleb uurida konkurentsi reguleerivaid eeskirju, st asutamislepingu vastavaid artikleid ja nendest tuletatud eeskirju. Viimatimainituid on kas viimasel ajal muudetud või on kavas need lähiajal vastu võtta.

3.3   Konkurentsi piiravad kokkulepped ja tavad

3.3.1

Ettevõtetevahelised kokkulepped on osa turul osalejate suhetest ning nende eesmärk on turu täielik toimimine. Kokkuleppeid ei sõlmita alati konkurentsieesmärkidel, pigem vastupidi. Juba ühtse turu loomise ajal nähti vajadust keelata selliste kokkulepete sõlmimine, mis takistaksid, piiraksid või moonutaksid vaba konkurentsi. Sama kehtib ettevõtete ühenduste kohta. Enamasti on tegu kartellidega, st ettevõtete liitudega, kus ettevõtetevahelist tegevust nähtavalt ei koordineerita. Selline tegevus keelatakse, kui ta sisuliselt piirab või takistab vaba konkurentsi.

3.3.2

Ettevõtetevaheliste kokkulepete ja otsuste õiguslik alus on lepingulist laadi, sellest tulenevad ka poolte kohustused. Mõlemal juhul loetakse vastavaid kokkuleppeid või otsuseid kehtivateks ainult siis, kui on kinni peetud kehtivatest õigusaktidest. Siinkohal on huvipakkuv nende toime kolmandate suhtes ja eelkõige nende toime seoses reeglitega, mis kehtivad konkurentsile turul.

3.3.3

Seadusandja lõppeesmärk on tulemuse, nimelt konkurentsi piiramise keeld. Kuid kõnealused sätted lähevad veel kaugemale: vastavad kokkulepped või otsused võib kuulutada kehtetuks koos nendega seotud praktiliste tagajärgedega, nagu kahjuhüvitis nende kahjude eest, mis on konkurentidele ja majandusele enesele tekkinud turu kahjustamise tagajärjel.

3.3.4

Nende riiklikel turgudel ja siseturul esinenud juhtumite mitmekihilisuse alusel, millele kohaldatakse asutamislepingu artikli 81 sätteid, oli komisjon sunnitud vastu võtma niinimetatud moderniseerimispaketi (8). Sellega kohandatakse ühelt poolt asutamislepingu eeskirju kohtute kohtupraktikale ning samas võetakse arvesse nimetatud eeskirjade kohaldamisel esinenud juhtumite suurt hulka.

3.3.5

Samuti vaadati läbi grupierandit käsitlevad sätted (9). See määrus sisaldab uusi eeskirju kokkulepetele erandi tegemiseks, arvestades vastavaid turunõudeid ja eelkõige eeskirju erandi tegemiseks kokkulepetele tehnoloogiavaldkonnas. Vaja on selgeid eeskirju, mis toetaksid lubatud kokkulepete tegemist ettevõtete vahel ja seaks nendele ka samas piirid, ning mis kannaksid hoolt selle eest, et nimetatud erandite tegemisega ei kahjustataks mingil juhul tarbijate huve.

3.4   Turgu valitseva seisundi kuritarvitamine

3.4.1

Asutamislepingu artikli 82 kohaselt on ühisturul või selle olulises osas turgu valitseva seisundi kuritarvitamine ühe või mitme ettevõtja poolt keelatud. Kõnealune säte ei välista valitsevat seisundit kui sellist — pigem on tegemist isegi majandusliku kontsentratsiooni soodustamise tendentsiga, mis muudaks Euroopa ettevõtted maailmaturul konkurentsivõimelisemaks –, vaid on suunatud sellele, et saavutatud ülemvõimu ei kasutataks teistele konkurentidele oma tingimuste pealesurumiseks ning seeläbi konkurentsi takistamiseks. Antud juhul ei ole nimetatud artiklis sisalduva sätte puhul oluline valitseva positsiooni päritolu vastupidiselt artiklile 81, milles arvestatakse kehtetuks kuulutamisel täpselt kokkuleppe või otsuse päritolu.

3.4.2

Turgu valitseval seisundil on teistsugune mõju kui üksteisega kooskõlastatud tegevustel ja sellel ei tundu olevat mõju konkurentsile, kuivõrd konkurents on juba piiratud turusituatsiooni endaga, st konkurentide puudumise või konkurentide ebaolulise turuosaga. Kui tarbija aga ikkagi kannatab nende tingimuste läbi, mida turgu valitsev ettevõte dikteerib, on tarbija huvides sekkumine vajalik (10).

3.4.3

Komisjon sekkub selles tähenduses juba ammu kõige olulisematesse sektoritesse, milles on enamikus liikmesriikides aset leidnud hilise liberaliseerimise alusel kujunenud välja valitsev seisund, nagu näiteks telekommunikatsiooni sektoris (11), või milles oluliste tehnoloogiliste uuenduste tõttu ei ole tekkinud tõelist konkurentsi, nt Microsofti näide (12). Mõlemal juhul tuvastati turgu valitseva seisundi kuritarvitamine. Esimesena nimetatud juhul oli tegemist kuritarvitamisega telekommunikatsiooniteenuste hindade määramisel (13). Lisaks oli see määrav lahend, kuna puudutas üldiselt riiklikult reguleeritavat majandussektorit. Seetõttu oli komisjon seisukohal, et on vaja tegutseda, kuigi hinnad allusid valdkondlikule reguleerimisele.

3.4.4

Teise juhtumi puhul (Microsoft) ei olnud asjaolud nii lihtsad, sest tegemist oli Põhja-Ameerika ettevõttega, millel oli oma elektroonilise andmeside süsteemide osas peaaegu monopol. Sellele vaatamata otsustas komisjon, et tegu oli artikli 82 rikkumisega turgu valitseva seisundi kuritarvitamise tõttu personaalarvutite operatsioonisüsteemide turul, sest keelduti andmast teavet koostalitlusvõime kohta, ja eelkõige sellepärast, et seetõttu turustati Windows Media Playerit ja Windowsi ainult koos. Komisjon ei karistanud raske õigusrikkumise eest mitte ainult suure rahalise karistusega, vaid kohustas ka võtma rea meetmeid, mis seisnesid operatsioonisüsteemide avalikustamises ja personaalarvutitele mõeldud Windowsi paketi üksikute süsteemide eraldi turustamises.

3.5   Ühinemiste kontroll

3.5.1

EÜ asutamisleping ei sisaldanud konkreetset sätet, milles oleks reguleeritud eeskirjad ühinemiste kontrolli teostamiseks. Algselt tulenes see asjaolust, et sellist liiki tehinguid praktiliselt ei tehtud, ning hiljem sellest, et liikmesriikide ametkonnad toetasid ise ettevõtete ühinemist, et muuta oma ettevõtted konkurentsivõimeliseks. Kui nende ühinemiste tulemusena tekkisid turgu valitsevad seisundid, kohaldati artikleid 81 ja 82, kusjuures ühinemist ei kontrollitud eelnevalt, vaid ainult valitseva seisundi kuritarvitamise korral.

3.5.2

Viidates EÜ asutamislepingu artiklitele 83 ja 308, mille kohaselt võib nõukogu oma eesmärkide saavutamiseks anda täiendavaid volitusi, andis nõukogu selle lünga täitmiseks ja tõhusa kontrolli võimaldamiseks välja rea määrusi kuni praegusel ajal kehtiva määruseni nr 139/2004 (14), millega muudeti ja parandati määrust (EÜ) nr 1310/97 (15) ning eelkõige lisati eeskirjadesse kohtulahend õigusvaidluses Gencor vs komisjon (16).

3.5.3

Uues määruses muudetakse muuhulgas pädevusi puudutavaid aspekte, nii näiteks on võimalik teatud juhtumid suunata lahendamiseks riiklikesse konkurentsiametitesse, kui komisjon või vähemalt kolm liikmesriiki peavad neid juhtumeid selleks sobivaks. Sellisel viisil vähendatakse olulisel määral ELi konkurentsiametite töökoormust. Komitee on seisukohal, et juhtumeid ei tohi liikmesriikidesse tagasi suunata juhul, kui juhtum puudutab siseturu olulist osa, sest konkurentsi piiramist ja mõju osapooltele, eelkõige tarbijahuvide kaitset, saab paremini reguleerida või tagada ühenduse tasandil.

3.5.4

Materiaalõiguslike aspektide muudatused ei piirdu ainult artiklis 1 sätestatud kvantitatiivsete künnistega, vaid hõlmavad ka mõistelisi muudatusi artiklis 2, kusjuures saab selgemaks, millal on tegemist turgu valitseva seisundiga ja eelkõige konkurentsi olulise piiramisega.

3.5.5

Teised, mitte vähem olulised aspektid, mida ulatuslikult muudetakse, puudutavad menetlusküsimusi. Nii pikendati juhtumite liikmesriikidele suunamise tähtaegu, mis teeb asjaomastele isikutele kergemaks tegutsemise kooskõlas riiklike eeskirjadega. Sama kehtib ka taotlust esitavatele pooltele antud tähtaja puhul, mida võib lugeda liiga lühikeseks, kuna see kestab ainult 15 tööpäeva menetluse algusest. Taotluse esitajad ei saaks teada, milliseid võimalikke vastuväiteid ja argumente asjaomase tehingu kohta komisjonile esitati. Samuti tuleb märkida, et kogu menetluses ei ole selliseid sätteid, mis võimaldaksid tarbijatel menetluses osaleda. Enamgi veel, õigusaktis ei ole enam sätet, mille kohaselt ühinemiste hindamisel tuleb arvesse võtta ka vastavate ettevõtete töötajate huve ning töökohtade küsimust.

3.6   Konkurentsipiirangud

3.6.1

Ei artiklis 81 ega artiklis 82 ei ole ühenduse seadusandja lugenud keelatud tavasid üles piisaval viisil, kusjuures artiklis 81 räägitakse kokkulepetest ja kooskõlastatud tegevustest ja artiklis 82 valitseva seisundi kuritarvitamisest. Kõigepealt tuleb märkida, et tegemist ei ole lõpliku loendiga, vaid nendele tegevustele tüüpiliste tavadega. See tähendab, et võib esineda ka teisi tavasid, millel on sama toime ja mis on seega samuti keelatud.

3.6.2

Tegevuste loetelu on mõlemas artiklis väga sarnane:

hindade kehtestamine;

tootmise, turgude, tehnilise arengu või investeeringute piiramine või kontrollimine;

turgude või tarneallikate jaotamine;

võrdväärsete tehingute puhul kaubanduspartneritele erinevate tingimuste rakendamine;

lepingu sõlmimise eeltingimuseks seatakse teise poole nõusolek võtta endale lisakohustusi.

3.6.3

Üldiselt võib erinevad tavad jagada vastavalt lähtesituatsioonile kahte rühma:

a)

konkurentsi kuritarvitamine, mille hulka kuuluvad arvukad konkurentsi rikkuvad tavad, nagu näiteks tarnimisest keeldumine, selliste hindade kehtestamine, mis on allpool tegelikke kulusid, ühekordsed preemiad, hindadega seotud diskrimineerimine. Selliste tegevuste tulemuseks on konkurentsi piiramine või takistamine turul või olulisel osal sellest.

b)

kuritarvitamine või kõlvatu konkurents selliste ettevõtete suhtes, mis sõltuvad kaupade või teenuste ostmise tõttu ühest või mitmest turgu valitsevast ettevõttest. Siia kuuluvad näiteks ebaausad hinnatavad, tööstuslike kaitseõiguste rikkumine, ebatõhusus või hooletus st ebatäpsus ja ka kuritarvitamine.

3.6.4

Üks sagedamini esinevaid koosseise on hindade kehtestamine laiemas tähenduses (kaasa arvatud hinnaalandused, skonto, hinnaamplituud, maksetingimused ja hinnasoodustused). Siia kuuluvad ka kalkulatsiooni mittetegemine, hinnakirjadest mittekinnipidamine, müümine pakutust erinevate hindadega. Kõik need juhud puudutavad tarbijaid, nad on jäetud vaatamata nende õiguste kaitseks kehtestatud eeskirjadele turgu valitsevate ettevõtete meelevalda, kes on sageli ainsad pakkujad turul.

3.7   Konkurentsi areng mõnedes liberaliseeritud sektorites

EÜ asutamislepinguga reguleeritud konkurentsipoliitika kohandub Euroopa traditsioonilistele majandussektoritele; seega on ka vastavad rakenduseeskirjad kujunenud vastavalt uuele majanduslikule olukorrale, mis eeldab suuremat konkurentsivõimet. Oluliste turusektorite liberaliseerimise menetlustel oli tarbijatele negatiivne mõju, kuna see oli enamasti seotud riigisektori ettevõtte üleminekuga turul valitsevale ettevõttele asjaomasel turul ning konkurentidele keeruliste konkurentsitingimustega.

3.7.1   Energiamajandus

3.7.1.1

Viimastel aastatel on tehtud olulisi edusamme Euroopa energiamajanduse (elekter ja gaas) liberaliseerimisel, mis kuulus veel hiljuti riigile ning allus seega tingimuste ja hinna osas riiklikule sekkumisele. Komisjoni kavades nähti ette turgude avanemine kõikidele äriklientidele 2004. aasta juuliks ja eraklientidele 2007. aasta juuliks. Esimest eesmärki ei suudetud täies ulatuses täita ning praeguse seisu järgi ei ole teostatav täielik liberaliseerimine eramajapidamiste jaoks.

3.7.1.2

Olukord on keeruline; erastatud energiavõrgud annavad puudulikku toodangut, eelkõige elektrivõrgud, mis praktiliselt ei investeeri hooldusesse ja korrashoidu, mis avaldab olulist mõju klientidele ning toob endaga kaasa sagedased elektrikatkestused.

3.7.1.3

Kehtiv elektrikaubanduse määrus (17) toetab kaugvõrkude ettevõtjate kasuks kehtestatud hüvitamise korra kaudu ja diskrimineerimisest vabade, läbipaistvate ja vahemaadest sõltumatute tasude kaudu piiriülest elektrikaubandust ning saab sellega kaasa aidata suuremale konkurentsile siseturul.

3.7.1.4

Veidi hiljem lõi komisjon Euroopa konkurentsivõrgustiku raames töörühma, mis pidi välja töötama kokkuleppe energiaturgudel valitsevat konkurentsi reguleerivate ühenduse eeskirjade rakendamise kohta ning selle aruteluks esitama.

3.7.2   Telekommunikatsioon

3.7.2.1

Telekommunikatsiooni sektoris anti 2002. aastal välja vastavate õigusaktide uus redaktsioon (18), mille põhjus on eelkõige elektroonilise suhtluse uued eeskirjad, mis kohandasid võrkude kasutamist uutele tehnoloogiatele. Elluviimise tulemused olid liikmesriikides erinevad. Komisjoni üheksandas aruandes (19) telekommunikatsiooni sektori reformipaketi ellurakendamise kohta räägiti eelkõige riiklikku õigusesse ülevõtmisest ja riiklike reguleerimisametkondade (NRB) ülesannetest.

3.7.2.2

Üheksanda aruande kohaselt on ettevõtete arv jäänud samaks, kuigi ainult mõned neist on suutnud säilitada oma positsiooni algsel turul. Konkurentsisurve on välismaa- ja kaugekõnedelt nihkunud kohalike kõnede segmenti, kusjuures pidevalt väheneb traditsiooniliste ettevõtete arv. Tarbijad võitsid sellest kõnehindades, välja arvatud teatud juhtudel, kus uute lepingute sõlmimisel kuritarvitati oma algset positsiooni.

3.7.2.3

Telekommunikatsiooniturgusid jälgitakse, et teada saada, kui kaugele on neis konkurents arenenud. Nii saab teatud määral kontrollida turgu valitseva seisundiga pakkujaid ning anda neile teatud kohustusi, et takistada tingimuste ja hindade kehtestamisel kuritarvitusi tarbijate suhtes. Komisjon on ulatuslikult jälginud ja kontrollinud direktiivi 2002/77/EÜ rakendamist liikmesriikides (20), eesmärgiga korrigeerida tuvastatud puudused, mis ei piira ainult konkurentsi, vaid kahjustavad ka tarbijate huve.

3.7.3   Transport

Transpordisektoris tuleb kasutatavaid transpordiliike vaadelda eraldi. Peamiselt tuleks uurida õhu-, raudtee- ja meretransporti, milles on toimunud ulatuslikud muudatused, mille eesmärk on eelkõige reisijate kaitse õhutranspordis ja ohutuse tagamine meretranspordis.

3.7.3.1   Õhutransport

3.7.3.1.1

2003. aastal alustas komisjon kõnelusi tsiviilõhutranspordi tööstuse esindajatega, et töötada välja ühtne positsioon konkurentsiõiguse kehtestamise küsimustes alliansside/ühinemiste valdkonnas õhutranspordis. Samal aastal osutus vajalikuks määruse (EÜ) nr 1/2003 muutmine, et reguleerida õhutransporti ELi riikide ja kolmandate riikide vahel seoses vaba õhutranspordiala (open skies) loomisega. Tänu sellele oli võimalik sekkuda ka EList ja kolmandatest riikidest (eelkõige USAst) pärit lennukompaniide vaheliste alliansside valdkonnas. Sellel ajal kontrollis komisjon tervet rida ettevõtete vahel sõlmitud kokkuleppeid, kusjuures mitmed neist olid konkurentsiõigusega vastuolus (21), ning teiste puhul muudeti nii kokkuleppe sisu kui ka kehtivust.

3.7.3.1.2

Samal ajal võeti vastu määrus reisijate õiguste kohta (22).

3.7.3.2   Raudteetransport

3.7.3.2.1

Määruses (EÜ) nr 1/2003 kantakse pädevus kartelliõiguslike sätete kehtestamiseks raudteetranspordi sektoris üle riiklikele konkurentsiametitele. Sellest ajast alates on Euroopa ja riiklike konkurentsiametite ülesanne tuua koostöös transpordi ja energeetika peadirektoraadiga välja ühishuviteemad seoses raudtee alanud liberaliseerimisega.

3.7.3.2.2

Direktiivide niinimetatud esimese raudteepaketiga kõnealuse sektori liberaliseerimiseks pidi saavutatama vaba piiriülene raudteekaubavedu ning loodama suunised kauba- ja reisijateveoteenustele juurdepääsu tingimustele, sätestades liinid, teemaksud jne.

3.7.3.2.3

Teine raudteepakett hõlmab riiklike kaubaveoturgude liberaliseerimist ning liberaliseerib ka riikliku ja rahvusvahelise reisijateveo.

3.7.3.2.4

Kõrgem eesmärk on ühise kontseptsiooni loomine kartelliõiguslike sätete kohaldamiseks raudteetranspordi sektoris, et vältida olukorda, kus konkurentsiametid ja komisjon langetavad üksteisele vastukäivaid otsuseid.

3.7.3.3   Meretransport

3.7.3.3.1

Meretransport kuulub sektorite hulka, milles on kõige rohkem grupierandeid, mis kehtivad eelkõige liinikonverentsidele ja meretranspordikonsortsiumidele. Neid reguleerib määrus (EÜ) nr 823/2000, mis on praegu läbivaatamisel (23). Sellega antakse välja sätted EÜ asutamislepingu artikli 81 lõike 3 kohaldamiseks. Nimetatud määruses antakse konsortsiumidele ja liinikonverentsidele võimalus ületada selles fikseeritud ülempiirid, kui vastav kokkulepe on registreeritud komisjonis vastulausemenetluse raames ning on saadud luba.

3.7.3.3.2

Praktikas on mõned konsortsiumid kasutanud neid erandeid selleks mitte ettenähtud tavadeks, nagu näiteks hindade kehtestamiseks, mistõttu komisjon nägi põhjust sekkumiseks (24) ning piiras kokkuleppeid sisuliselt. Sarnaselt otsustas esimese astme kohus (25) teatud meretranspordiettevõtete kokkuleppe asjas, et klientidele ei tehta hinnaalandust maksude ja tasude avaldatud määradest.

3.8   Erinevate sektorite liberaliseerimise mõju tarbijatele

3.8.1

Eelnimetatud sektorite liberaliseerimismenetlused viidi ellu riiklikul tasandil ja neil oli seega siseturu seisukohalt negatiivne mõju. Tänu oligopolide tekkele ei ole enam tarbijate jaoks tõhusat konkurentsi, mis surub hindu alla ja soodustab ettevõtete konkurentsivõimet. Komisjon peaks lisaks sellele uurima, millised on siiani olnud ettevõtete kontsentreerimise tagajärjed liberaliseeritud sektorites eelkõige tarbijate jaoks.

3.8.2

Üldiselt võib märkida, et puuduva läbipaistvuse, kõrgete ning õigustamatute suurkliendi- ja eratarbijate hindade ning ettevõtete vertikaalse integratsiooni tõttu ei ole liberaliseeritud turgudel tekkinud tõelist konkurentsi. Pigem on olukord selline, et tarbijatega sõlmitavate lepingute tingimused eksivad paljudel juhtudel vastavate standardlepingute eeskirjade vastu.

3.8.3

Probleem tekib seoses tarbijate käsutuses olevate vahenditega, mida nad kasutavad nende ettevõtete suhtes oma õiguste maksmapanemiseks, eelkõige seoses haginõuetega, milles viidatakse konkurentsiõiguslikele eeskirjadele ja eelkõige EÜ asutamislepingu artiklitele 81 ja 82. Konkurentsiametitele, st komisjonile ja riiklikele ametitele esitatud hagid on esitatud eelkõige ettevõtete poolt ning Euroopa Ühenduste Kohus ei ole veel kordagi langetanud otsust eraisiku hagi kohta.

3.8.4

Komisjoni esitatud rohelise raamatuga “EÜ konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahjude hüvitamine” (26) tuleb tarbijatele luua vahend. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee esitab selle kohta veel eraldi arvamuse.

4.   Tarbijakaitse ja konkurentsipoliitika

4.1

Tarbijate õigused ja kohustused on loomulikult reguleeritud eraldi õigusraamistikus (27). EÜ asutamislepingu artikli 153 lõikes 2 on öeldud: “Ühenduse ülejäänud poliitika ja meetmete määratlemisel ning rakendamisel võetakse arvesse tarbijakaitse nõudeid”. Seega on tarbijakaitsepoliitikal läbilõikeline iseloom ning seda tuleks kaasata kõikidesse tarbijaid puudutavatesse valdkondadesse. Konkurentsipoliitika puhul ei ole siin muidugi mingit kahtlust, sest see poliitika on suunatud turule ja tarbijad on osa turust, kes esindavad seal nõudlust.

4.1.1

Kõnealuses lõikes püütakse määratleda tunnustatud tarbijaõigusi, mida konkurentsipoliitika ja eelkõige konkurentsiõiguse rikkumise mõjud siseturul puudutavad, ning mil viisil see toimub. Tarbijaid tuleb käsitleda otseselt konkurentsipoliitikas osalejatena selleks, et komisjoni konkreetsete vahelesekkumiste käigus turu reeglite taastamiseks võetaks arvesse ka tarbijate huve.

4.2   Majanduslikud õigused

4.2.1

Tarbijate majanduslike õiguste all tuleb mõista tõsiasja, et tarbijale või kasutajale ei tekiks mõõdetavat majanduslikku kahju või halvemust, mis muudaks talle võimatuks omandatud kaupade või teenuste kasutamise ettevõttega kokkulepitud tingimustel. Põhiprintsiip, mille järgi kogu nimetatud valdkonda reguleeritakse, on aususe ja hea usu põhimõte ja tasakaalustatus osapoolte vahel. Iga vastupidist tegevust või klauslit võib käsitleda ebaausa ja tarbijale kahjulikuna.

4.2.2

Konkurentsipoliitika suhe tarbijate valikuvabadusse oli ühenduse eeskirjade keskpunkt ning nii EÜ asutamislepingu varasema artikli 85 lõike 3 kui ka kehtiva artikli 81 teema. Selles on sätestatud, et konkurentsi piiravaid kokkuleppeid võib kinnitada ainult siis, kui need tulevad kasuks ka tarbijatele. Tüüpiline näide selliste lubatud kokkulepete kohta on territooriumi jagamine konkurentide vahel, et vaatamata puuduvale rentaablusele oleks mõnes piirkonnas võimalik teenindada kogu turgu.

4.2.3

Tarbijakaitse seisukohalt toimub turu kaitsmine nii, et kontrollitakse, kas on olemas horisontaalsed kokkulepped, nagu näiteks vabatahtlikud kokkulepped, hinnakokkulepped, kesksed hankekohad, turu jagamine jne, või vertikaalsed kokkulepped, nagu näiteks igat liiki lepingud tootjate, importijate jt vaheliste suhete reguleerimiseks. Kontrollitakse ka turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, mis muudab konkurentidele turul osalemise raskeks või võimatuks, samuti liiga kõrgete või liiga madalate hindade ja välistavate hindade kehtestamist või teatud klientide eelistamist, käitudes seejuures teiste suhtes diskrimineerivalt.

4.2.4

Aastaaruandes toob komisjon regulaarselt esile suure arvu lahendeid kokkulepete ja turgu valitseva seisundi kuritarvitamise juhtudest, samuti terve rea Euroopa Ühenduste Kohtu otsuseid, mis toovad endaga sageli kaasa muudatused õigusaktide tõlgendamises ning mistõttu on mõnikord vajalik isegi eeskirja enda muutmine.

4.2.5

Viimastel aastatel on komisjoni poolt uuritud juhtumite arv järkjärgult vähenenud, mis on suurel määral seotud riiklike konkurentsiametite energilise tegutsemisega vastavatel turgudel ja eriti registreerimissüsteemi lõpliku kaotamisega. Konkurentsi peadirektoraadi haldusalas leiti 24 asjas formaalne lahend, mis on erakordselt väike number võrreldes ühinemisjuhtudega, kus leiti 231 formaalset lahendit (28). Põhjus võib olla muudetud määruse reguleeritud süsteemis, kusjuures see arv väheneb hilisemas etapis, kui riiklikud konkurentsiametid enamikul juhtudel pädevuse üle võtavad.

4.2.6

Uuritud juhtudest puudutasid paljud otseselt tarbijaid või olid nende jaoks eriti tähtsad. Üksikud lahendid puudutasid mobiilside, televisiooniõiguste ja õhutranspordi valdkondi (29). Sektoriga seotud algatuste puhul esines sekkumisi transpordi valdkonnas, vabade elukutsete puhul, autosektoris ja meedias (30). Nii ühtede kui ka teiste puhul puudutasid uuritud juhtumid kuritarvitusi hinnatavades ning kohaldati artiklit 82 hindadega seonduva kuritarvitamise tõttu (31).

4.3   Õigus teavitamisele ja osalemisele

4.3.1

Tarbijapoliitika tõhusus oleneb tarbijate osalemisest neis puudutavates poliitikavaldkondades, mistõttu tuleks tarbijaid kaasata ka nendesse valdkondadesse, mis olid neile seni keelatud. Juba tarbijapoliitika strateegias (32) oli ette nähtud eesmärk, et tarbijaorganisatsioonid kaasatakse sobival viisil üksikutes valdkondades ühenduse poliitikasse. Aasta hiljem nimetati konkurentsi peadirektoraadis ametisse ka tarbijatega sidet pidav ametnik.

4.3.2

Tarbijaorganisatsioonidel on tarbijate komitee näol juba tarbijapoliitikas osalemise foorum kitsamas tähenduses, kuid tuleb võtta edasisi meetmeid, et võimaldada osalemist ka teistes poliitikavaldkondades. Käesoleval ajal on väljakutse arendada võimalusi ja oskusi kaasata tarbijad ühenduse algatustesse kõikides ELi otsustusprotsessi etappides. Tuleb määratleda miinimumnõuded, mis annavad neile võimaluse osaleda nõuandvates komisjonides, nii nagu see on juba põllumajanduses ja eriti uutes loodud komisjonides transpordi, energia, telekommunikatsiooni ja võimalikes muudes valdkondades.

4.3.3

Praegu käsitletava teema osas puudub osalemise või kaasamise ametlik vorm. Tarbijatega ei konsulteerita isegi teemadel, mis on asutamislepingu kohaselt tarbijate jaoks olulised, nimelt erandid kokkulepetele vastavalt artikli 81 lõikele 3, samuti toodangu, turgude või tehnilise arengu piiramise kuritarvitamine tarbijate kahjuks vastavalt artiklile 82 b. Seega on konkurentsi peadirektoraadi ja tarbijaorganisatsioonide ülesanne määrata vastastikusel kokkuleppel kindlaks, milline on tarbijate osalemise ja konsulteerimise menetlus siseturu jaoks olulistes küsimustes, nagu seda nõuab ka valge raamat Euroopa halduse kohta (33).

4.3.4

Samuti peaks tervishoiu ja tarbijakaitse peadirektoraat alalise nõuandva rühma kaudu sekkuma konkurentsiküsimustesse, mis puudutavad tarbijate õigusi.

4.3.5

Tarbijatega sidet pidava ametniku ametisse nimetamisega tugevdati tarbijate õigust saada teavet konkurentsiküsimustes. Euroopa tarbijaorganisatsioone teavitatakse regulaarselt, riiklike tarbijaorganisatsioonide ja üksikute tarbijate käsutuses on veebilehekülg (34), kus on ka näidistaotlus (35), millega tarbijad saavad konkurentsieeskirju rikkunud ettevõtetelt nõuda kahju hüvitamist.

5.   Komisjonid

EMSK on seisukohal, et tarbijate teavitamise ja kaasamise õiguse reaalseks toimimiseks tuleb kõigepealt tagada, et tarbijaorganisatsioonid esindaksid tarbijaid õiguspäraselt. Teiseks tuleb määratleda, milline komisjon kindlustab tõelise kaasamise, nagu seda kirjeldavad järgnevad lõigud.

5.1   Tarbijate komisjonid

5.1.1

Tarbijaorganisatsioonid alluvad vastavatele riiklikele õigusaktidele, milles on reguleeritud miinimumnõuded nende tunnustamiseks ja seadustamiseks. Seega on neil õiguspärane alus kaitsta keelatud tavadega kahjustatud tarbijate õigusi.

5.1.2

Euroopa tasandil on tervishoiu ja tarbijakaitse peadirektoraadis registreeritud organisatsioonid täiel määral tunnustatud. Nad on kontaktisikud ka teabe ja konsultatsiooni osas ning osalevad kõikides valdkondades, mida on senini peetud nende pädevusse kuuluvaks.

5.1.3

Selle mõnevõrra välistaval seadustamisel tekib probleem, et konkurentsiküsimuste puhul on sageli tegemist konkreetsete tarbijaõiguste geograafiliselt ja temaatiliselt piiratud rikkumisega. Enne kui selles valdkonnas midagi ette võetakse, on vaja läbi viia ulatuslik arutelu seadustamise mõiste üle.

5.2   Euroopa konkurentsivõrgustik

5.2.1

Määruses (EÜ) nr 1/2003 (36) ja nn moderniseerimispaketis sätestati vahendid koostööks komisjoni ja riiklike konkurentsiametite vahel Euroopa konkurentsivõrgustikus (37). Nimetatud võrgustik alustas tegevust 2003. aastal, mil ühes töörühmas käsitleti põhimõttelisi küsimusi, nagu näiteks töötamise viis ja suhtlus ametkondade vahel. Nüüd on võrgustik täiesti toimiv ning hõlmab 14 alagruppi, mis tegelevad sektorispetsiifiliste probleemidega (38).

5.2.2

Määruses nr 1/2003 suunatakse Euroopa konkurentsivõrgustikku vahendeid vastastikuseks toetamiseks ja sekkumiseks vastavalt pädevate konkurentsiametite poolt sätestatule, samuti juhtumite lahendamiseks vajaliku teabe saamiseks. Võrgustik viib riiklike ametkondade taotlusel läbi ka inspekteerimisi, mille tulemused edastatakse vastavalt kindlaksmääratud korrale, et nad oleksid kättesaadavad kõigile asjaomastele isikutele.

5.2.3

Erilise tähtsusega on Euroopa konkurentsivõrgustiku tegevus põhitunnistaja programmi raames. Liikmesriigid on allkirjastanud deklaratsiooni, milles nad kohustuvad kinni pidama nimetatud teatises sätestatud reeglitest. Nii on kartelliasjades pädevatel riiklikel kohtutel praktiline vahend ning samas kantakse hoolt ka Euroopa Ühenduste Kohtu kohtupraktika ajakohastamise eest (39).

5.2.4

Tänu nendevahelisele vajalikule suhtlusele saavad Euroopa konkurentsivõrgustik, konkurentsiametid ja kohtud teada hagidest ja taotlustest kokkulepete ja turgu valitseva seisundi kuritarvitamise kohta, samuti kohaldatava menetluse kohta. Sellisel viisil on võimalik otsustada senisest kiiremini, kes on pädev juhtumit uurima.

5.2.5

Euroopa konkurentsivõrgustiku tegevuse eesmärk on ka konkurentsirikkumiste väljaselgitamine, kusjuures tänu sellele peaaegu ennetavale tegevusele väheneb negatiivne mõju konkurentidele ja tarbijatele. Märkimisväärne on ka Euroopa konkurentsivõrgustiku osalemine erandi tegemise menetluses, mille puhul hinnatakse, kas erandi tegemine on tarbijale kasulik ning kas ka lepingu osa peab sisaldama konkreetseid eeliseid, mida tarbija võib sellest lepingust oodata.

Brüssel, 5. juuli 2006

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  Tarbijapoliitika tegevuskava 1999–2001.

(2)  SEK(2005) 805 lõplik, 17.6.2005. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus ELT C 110, 9.5. 2006, lk 8.

(3)  15. septembril 2005 Londonis, “European Consumer and Competition Day”.

(4)  6. detsembril 2003. aastal teavitas komisjoni volinik MONTI Roomas Juan RIVIČRE Y MARTĶ nimetamisest sellesse ametisse.

(5)  Euroopa konkurentsipoliitika ja tarbijad. Väljaannete talitus, Luksemburg

(6)  Vt “XXXIII aruanne konkurentsipoliitika kohta — 2003”, lk 6 jj., SEK(2004) 658 lõplik, 4.6.2004, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus, avaldatud ELT C 221, 8.9.2005.

(7)  Tarbijatega sidet pidav ametnik on kättesaadav e-posti teel aadressil comp-consumer-officer@cec.eu.int.

(8)  Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta, viimati muudetud nõukogu 26. veebruari 2004. aasta määrusega nr 411/2004 (ELT L 68, 6.3.2004); komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 81 ja 82 kohaste menetluste teostamist komisjoni poolt (ELT L 123, 27.4.2004, lk 18). Lisaks avaldati terve rida teatisi ja suuniseid, millega reguleeritakse menetlusi suheteks riiklike konkurentsiametite ja komisjoni või komisjoni ja justiitsasutuste vahel.

(9)  Komisjoni 27. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 772/2004 EÜ asutamislepingu artikli 81 lõike 3 rakendamise kohta tehnosiirde kokkulepete kategooriatele (ELT L 123, 27.4.2004, lk 11).

(10)  Euroopa Ühenduste Kohus pidi seoses vastava definitsiooni puudumisega asutamislepingus piiritlema turgu valitseva seisundi mõistet oma kohtupraktikas. Selle kohaselt on tegemist ühe või mitme ettevõtte majandusliku seisundiga, mis võimaldab neil tegutseda sõltumatuna konkurentidest, klientidest ja tarbijatest ning takistada sellisel viisil tõhusat konkurentsi turul.

(11)  Asi COMP/C-1/37.451, 37. 578, 37. 579. Deutsche Telekom; ELT L 263, 14.10.2003, lk 9.

(12)  Asi COMP/C-3/37.792. Microsoft.

(13)  Deutsche Telekom oli oluliselt vähendanud püsivõrgu juurdepääsu hindu lairibaühendustele.

(14)  Nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määrus (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle, ELT L 24, 29.1.2004; komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 802/2004 (1), millega rakendatakse nõukogu määrust (EÜ) nr 139/2004, ELT L 133, 30.4.2004, lk 1.

(15)  Nimetatud määrusega muudeti määrust (EMÜ) nr 4064/89 (ELT L 395, 30.12.1989, lk 1), samuti Austria, Soome ja Rootsi liitumisakti alusel sellesse lisatud muudatusi. Seega on uus määrus kõigi vastavate õigusaktide ja nende artiklite, millega tõlgendatakse kohtupraktikat, muudatuste uueks redaktsiooniks.

(16)  Õigusvaidlus T-102/96, milles Euroopa Ühenduste Kohus piiritles mõisteliselt “turgu valitseva seisundi” ja “konkurentsi olulise vähendamise” kriteeriumid, nii et nüüd kohaldatakse eeskirju ka sellistele juhtumitele, mille puhul ei oldud kindel, et nad kuuluvad määruse kohaldamisalasse.

(17)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1228/2003, milles käsitletakse võrkudele juurdepääsu tingimusi piiriüleses elektrikaubanduses; ELT L 176, 15.07.2003.

(18)  Direktiiv 2002/77/EÜ (ELT L 249, 17.9.2002, lk 21).

(19)  KOM(2003) 715 lõplik

(20)  Ulatuslik ülevaade kontrollimeetmetest komisjoni XXXIII aruandes konkurentsipoliitika kohta — 2003, lk 41 jj.

(21)  Komisjon ei kiitnud heaks kokkulepet Air France'i ja Alitalia vahel selle esialgses vormis ja kutsus asjaomaseid kolmandaid isikuid üles selles küsimuses seisukohta võtma. British Airwaysi ja Iberia kokkuleppe kiitis komisjon heaks, kuid ainult kuueks aastaks.

(22)  Määrus (EÜ) 261/2004 (ELT L 46, 17.2.2004, lk 1).

(23)  ELT C 233, 30.9.2003, lk 8.

(24)  Asi Wallenius/Wilhelmsen/Hyundai, 2002.

(25)  Asi IV/34.018 (ETL L 268, 20.10.2000, lk 1).

(26)  KOM(2005) 672 lõplik, 19.12.2005.

(27)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus INT/263-AC 594/2006, raportöör: hr PEGADO LIZ.

(28)  Juba tsiteeritud 2003. aasta aastaaruanne, lk 191 jj.

(29)  2003. aasta aastaaruande lk 29 väli 3, hinnakuritarvitus telekommunikatsioonivaldkonnas; 2004. aasta aastaaruande lk 28 väli 2, võrkude kasutamine ringhäälingu jaoks ja 2004. aasta aastaaruande lk 43, spordiülekandeõiguste müümine.

(30)  Vt 2004. aasta aastaaruanne, transport, lk 54, vabad elukutsed, 2003. aasta aastaaruanne, lk 60; mootorsõidukite turustamine, 2004. aasta aastaaruanne, lk 44.

(31)  Asi British Telecommunications (ELT L 360) oli eriti märkimisväärne, kuna see puudutas veel riiklikku monopoli.

(32)  Komisjoni teatis “Tarbijapoliitika strateegia 2002–2006”, KOM(2002) 208 lõplik.

(33)  KOM(2001) 248 lõplik.

(34)  http://europa.eu.int/comm/consumers/redress/compl/index_en.htm.

(35)  Vt lisa

(36)  Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta, muudetud nõukogu 26. veebruari 2004. aasta määrusega nr 411/2004, (ELT L 68, 6.3.2004, lk 1).

(37)  Komisjoni teatis koostöö kohta konkurentsiametite võrgustikus, (ELT C 101, 27.4.2004).

(38)  2004. aastal töötati läbi 298 juhtumit, nendest 99 suunas võrku komisjon ja 199 riiklikud konkurentsiametid.

(39)  Komisjoni teatis koostöö kohta komisjoni ja ELi liikmesriikide kohtute vahel asutamislepingu artiklite 81 ja 82 kohaldamisel (ELT C 101, 27.4.2004, lk 54).


Top