52006DC0639

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 27.10.2006

KOM(2006) 639 lõplik

KOMISJONI ARUANNE

KESKKONNAMÕJU STRATEEGILISE HINDAMISE DIREKTIIVI SEOS ÜHENDUSE FONDIDEGA {SEK(2006) 1375}

KOMISJONI ARUANNE

KESKKONNAMÕJU STRATEEGILISE HINDAMISE DIREKTIIVI SEOS ÜHENDUSE FONDIDEGA

1. ARUANDE TAUST JA EESMÄRK

Direktiiv 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta (edaspidi „keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiiv“)[1] võeti vastu 2001. aasta juulis ja tuli liikmesriikide õigusse üle võtta 21. juuliks 2004. Direktiivi kohaselt tuleb enne mitmesuguste kavade ja programmide vastuvõtmist hinnata nende keskkonnamõju.

Sarnaseid, kuid mitte samu nõudeid keskkonnamõju eelhindamiseks on kohaldatud kehtiva programmiperioodi (2000–2006) jooksul struktuurifondide arengukavade, abi ja programmitäiendite suhtes vastavalt 21. juuni 1999. aasta määrusele (EÜ) nr 1260/1999, millega nähakse ette üldsätted struktuurifondide kohta.[2],[3] Määruses mõistetakse struktuurifondide all Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF), Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) ning Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) määruse (EÜ) nr 1257/1999 tähenduses ning Kalanduse Arendusrahastut.[4]

Kõnealused struktuurifondide kavad ja programmid olid kehtival programmiperioodil keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi kohaldamisest vabastatud.[5] Põhjus oli see, et kõnealused kavad ja programmid pidid üsna kindlalt olema direktiivi ülevõtmiskuupäevaks liikmesriikides (s.o 21. juuliks 2004) vastu võetud ning läbinud keskkonnamõju eelhindamise. Vabastus hoidis ära kahe õigusakti kohaldamisest tulenevate hindamisnõuete dubleerimise ja vastuolu ning selle tulemusena tekkida võiva ebaselguse. Uute määruste alusel[6] ei kohaldata vabastust tulevastel programmiperioodidel (alates 2007. aastast).

Direktiivi 2001/42/EÜ artikli 12 lõikes 4 on sätestatud, et „komisjon annab aru seoste kohta käesoleva direktiivi ning määruste (EÜ) nr 1260/1999 ja (EÜ) nr 1257/1999 vahel aegsasti enne nendes määrustes sätestatud programmide kehtivusaja lõppemist, et tagada käesolevale direktiivile ja ühenduse edaspidistele määrustele ühtne lähenemisviis.“

Käesoleva aruandega kavatsetakse kõnealune kohustus täita. Selles antakse ülevaade EÜ kaasrahastamise poliitikast ja õiguslikust taustast seoses keskkonnaga, selgitatakse keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi kohaldamisala määratlemist ja selle seost 2007.–2013. aasta programmiperioodiga, võrreldakse 2000.–2006. aastal kehtinud keskkonnamõju eelhindamist keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiiviga ning tehakse järeldusi keskkonnamõju strateegilise hindamise ja struktuurifondide seoste kohta saadud kogemuste põhjal.

2. KESKKOND JA EÜ KAASRAHASTAMINE

EÜ asutamislepingu artikli 6 kohaselt tuleb keskkonnakaitsenõuded integreerida ELi poliitikasuundade määratlemisse ja rakendamisse. Artikli 174 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud, et „ühenduse keskkonnapoliitika, võttes arvesse ühenduse eri piirkondade olukorra mitmekesisust, seab eesmärgiks kaitstuse kõrge taseme“ ning et „oma keskkonnapoliitikat ette valmistades võtab ühendus arvesse ... ühenduse eri piirkondade keskkonnatingimusi ... ühenduse kui terviku majanduslikku ja sotsiaalset arengut ning tema piirkondade tasakaalustatud arengut.“ Peale selle on Ühtekuuluvusfondi üks eesmärke anda rahalist toetust keskkonnaprojektidele (artikkel 161).

2001. aastal Göteborgis kokku tulnud Euroopa Ülemkogul heaks kiidetud Euroopa Liidu säästva arengu strateegias toonitati säästva arengu põhimõttest lähtumise poliitilist olulisust kõigis tegevusvaldkondades. Rõhutati, et ettepanekute süstemaatilisemaks hindamiseks on vaja paremat teavet.[7] Keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiiv on oluline vahend, mis seda teavet annab, nii et keskkonnategureid on parem integreerida eri sektorite ettepanekutesse juba koostamise ajal ning seega leida ka säästlikumaid lahendusi. Direktiivi eesmärgid on järgmised:

„tagada keskkonnakaitse kõrge tase ja aidata kaasa keskkonnakaalutluste integreerimisele kavade ja programmide koostamisse ja vastuvõtmisse, eesmärgiga edendada säästvat arengut“ (artikkel 1).

Kõnealused eesmärgid saavutatakse:

tagades esiteks „teatavate tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise“ (artikkel 1) ja teiseks „kavade ja programmide rakendamisega kaasneva mõju arvessevõtmise nende koostamise ajal ja enne vastuvõtmist“ (preambuli põhjendus 4).

Struktuurifondide kehtiva programmiperioodi puhul võetakse nõukogu määruses (EÜ) nr 1260/1999 arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 6, seostades fondide põhieesmärkide saavutamise muu hulgas säästva arenguga ning keskkonna kaitse ja parandamisega (artikkel 1) ning nõudes komisjonilt ja liikmesriikidelt, et keskkonnakaitsenõuded kaasatakse struktuurifondide tegevuse määratlemisse ja rakendamisse (artikkel 2). Konkreetselt on direktiivis sätestatud ühenduse abi, sealhulgas selle keskkonnaaspektide eelhindamine (artikkel 41).

Sarnaselt esitatakse määruses (EÜ) nr 1257/1999 EAGGFi ühe eesmärgina „keskkonnasõbraliku ja säästva põllumajanduse säilitamist ja edendamist keskkonnanõudeid silmas pidades“ (artikkel 2).

Käesoleval programmiperioodil (2000–2006) on tänu Cardiffi protsessile hakatud rohkem tähelepanu pöörama keskkonnategurite integreerimisele ja valdkonnastrateegiate pikaajalisele mõjule. Rohkem on kasutatud keskkonnaeesmärke ja -näitajaid, projektide keskkonnamõju hindamist ning programmide eelhindamist määruse (EÜ) nr 1260/1999 artikli 41 kohaselt. Fondide kasutamine on seega kujunenud oluliseks vahendiks ELi keskkonnapoliitika elluviimisel.

Järgmiseks programmiperioodiks (2007–2013) on rahastamisprotsessi lihtsustatud ja detsentraliseeritud. Reformi käigus on jäänud samaks Göteborgi järeldustele vastav eesmärk edendada säästvat arengut ning kaitsta ja parandada keskkonda.

2007.–2013. aasta finantsperspektiivis on struktuurifondide arvu vähendatud. Kõnealusel perioodil kuuluvad struktuurifondide hulka ERF, ESF ja Ühtekuuluvusfond. Euroopa Kalandusfond (EKF) ja Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfond (EAFRD) ei ole rangelt võttes enam struktuurifondid ning need asuvad finantsperspektiivi teises rubriigis. Vastavuse huvides ning arvestades, et kõigi fondide puhul kehtib sama põhimõte, käsitletakse keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi käesolevas aruandes seoses kõigi kõnealuste fondidega, kaasa arvatud sellistega, mis uue määruse alusel tegutsevad programmi vormis.

Kuigi eelhindamine on kohustuslik rakenduskavade puhul, ei nõuta seda riiklike strateegiliste raamkavade puhul (või riiklike strateegiliste kavade puhul EAFRD ja EKFi raames) ning samamoodi ei ole eraldi keskkonnamõju eelhindamine praegu kohustuslik (selle nõude asendab keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiiv).

Nõukogu 11. juuli 2006. aasta määruses (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengufondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999,[8] on sätestatud, et „ühenduse säästva arengu prioriteedid kaasatakse riiklikul ja piirkondlikul tasandil fondidest rahastatavatesse meetmetesse majanduskasvu, konkurentsivõime, tööhõive, sotsiaalse hõlvatuse ning keskkonna kaitse ja kvaliteedi parandamise teel“ (artikkel 3). Samuti on selles selgitatud, et fondide eesmärke tuleb ellu viia säästva arengu raames ning ühendusepoolse keskkonna kaitsmise ja selle kvaliteedi parandamise edendamise raames, nagu on sätestatud asutamislepingu artiklis 6 (artikkel 17).

EAFRD põhiülesanne[9] on „aidata kaasa jätkusuutliku maaelu arengu edendamisele kogu ühenduses“ (artikkel 3) ja üks tema eesmärkidest on „keskkonna ja paikkonna parandamine toetades maade hooldamist“ (artikli 4 punkt b).

Ka nõukogu määruses nr 1198/2006] Euroopa Kalandusfondi (EKF) kohta on sätestatud eesmärk edendada „kalandussektoriga seotud keskkonna ja loodusressursside kaitset ja parandamist“ ning soodustada „elukvaliteedi parandamist ja säästva arengu toetamist kalandussektori tegevustega seotud piirkondades“ (artikli 4 punktid e ja f).

Seega soodustab kõnealustest Euroopa kaasrahastamisvahenditest antav toetus ka järgmisel programmiperioodil olulisel määral keskkonna parandamist.

3. KESKKONNAMÕJU STRATEEGILISE HINDAMISE DIREKTIIVI KOHALDAMINE ÜHENDUSE FONDIDE KAVADE JA PROGRAMMIDE SUHTES

Keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi kohaldatakse kõigi direktiivi artiklites 2 ja 3 määratletud kohaldamisalasse jäävate kavade ja programmide suhtes. 2007.–2013. aasta programmiperioodil ei kehti enam struktuurifondide programmide ja plaanide vabastus ning nii määrus (EÜ) nr 1083/2006 kui ka määrus (EÜ) nr 1698/2005 osutavad selgelt vajadusele võtta fondide raames tehtavates hindamistes arvesse keskkonnamõju hindamist ja strateegilist keskkonnamõju hindamist käsitlevaid õigusakte.[10] See tähendab, et kõigi kõnealuste uute määruste alusel pärast 2006. aastat toimivate ja keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate kavade ja programmide puhul tuleb läbi viia direktiiviga ette nähtud hindamine.[11]

Keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artiklites 2 ja 3 on sätestatud rida küsimusi, mille põhjal tuleb otsustada, kas kava või programmi vajab strateegilist keskkonnamõju hindamist. Käesoleva dokumendi 1. lisas (mis põhineb komisjoni varasemal suunisel)[12] analüüsitakse lühidalt, kuidas neid küsimusi ühenduse fondide kavade ja programmide suhtes kohaldatakse. Komisjoni järeldus (ilma et see piiraks Euroopa Ühenduste Kohtu rolli EÜ õiguse tõlgendamisel) on, et programmiperioodil 2000–2006 vastasid paljud struktuurifondide kavad ja programmid keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artiklites 2 ja 3 sätestatud kriteeriumidele ning kui see direktiiv oleks kehtinud nende koostamise ajal, oleks olnud vaja neid hinnata.

Määruse (EÜ) nr 1083/2006 kohaselt ei nõuta programmiperioodil 2007–2013 riiklike strateegiliste raamkavade eelhindamist, küll aga nõutakse rakenduskavade eelhindamist (artikli 48 lõige 2). Eelhindamisnõude puudumine tähendab, et sellega ei ole ühenduse õiguses tekkinud õigusliku segaduse ohtu või vastuolu keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiiviga, nagu seda kardeti 2006. aastal lõppeva programmiperioodiga seoses.

Määruse (EÜ) nr 1083/2006 artiklis 47 sätestatud nõue, et hindamisel tuleb arvesse võtta keskkonnamõju ja strateegilist keskkonna hindamist käsitlevaid ühenduse õigusakte, rõhutab asjaolu, et vastavad direktiivid kehtivad siis, kui neis sätestatud kriteeriumid on täidetud.

Keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi kohaldamisala määratluse laadi ning fondide raames rakendatavate kavade ja programmide mitmekesisuse tõttu ei ole võimalik kindlalt ennustada, millised kavad ja programmid selle kohaldamisalasse jäävad, kuid kõige tõenäolisem on, et strateegilist keskkonnamõju hindamist on vaja rakenduskavade puhul.

Sellega seoses määrab kohaldamisala tavaliselt kindlaks küsimus, kas asjaomane rakenduskava loob raamistiku projektide läbiviimiseks nõusoleku saamisele, kuna eeldatakse, et muud (artiklis 2 sisalduvad) kriteeriumid on rakenduskava puhul täidetud.

Seega tuleks rakenduskavade puhul hinnata keskkonnamõju strateegilise hindamise vajadust ja struktuurifondide ja Ühtekuuluvusfondi rakenduskavadega seoses on paljusid neist direktiivi alusel vaja hinnata eelkõige (kuid mitte ainult) siis, kui need hõlmavad keskkonnamõju hindamise direktiivi I ja II lisas loetletud projekte.[13]

Eeldusel, et liikmesriigid järgivad jätkuvalt määruse (EÜ) nr 1083/2006 miinimumnõudeid, ei arva komisjon, et strateegiline keskkonnamõju hindamine oleks vajalik riiklike strateegiliste raamkavade puhul (sest need ei loo raamistikku projektide läbiviimiseks nõusoleku saamisele), kuigi liikmesriigid võivad seda sellegipoolest kasulikuks pidada.

Sama kehtib riiklike maaelu arengu strateegiate, EAFRD määruses nõutud maaelu arenguprogrammide ning EKF määruses nõutud riiklike arengukavade ja rakenduskavade puhul. Ka nende asjakohase määruse miinimumnõuetele vastavate riiklike kavade puhul eeldatakse, et strateegilist keskkonnamõju hindamist ei ole vaja (sest need ei loo raamistikku projektide läbiviimiseks nõusoleku saamisele), kuid tõenäoliselt on seda vaja maaelu arenguprogrammide ja rakenduskavade puhul (kalanduses). Seega tuleks kõnealuseid kavasid läbi vaadata direktiivi nõuete alusel nagu ka mis tahes piirkondlikke programme, mis võivad vastata direktiivi kriteeriumidele.

Ametiasutused peavad keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi kohaldamisala jälgimisel olema hoolikad, et hoiduda nõuete eiramisest, ning kui direktiiv on kohaldatav, peavad liikmesriigid tõestama, et asjakohased nõuded on enne rakenduskava vastuvõtmist täidetud.

Komisjon on liikmesriikidele nende kohustusi keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi suhtes meelde tuletanud oma eelhindamise suunises, mis sisaldas ka soovitusi, kuidas teha eelhindamist täiendavat strateegilist keskkonnamõju hindamist (seda küsimust käsitletakse täpsemalt punktis 6).[14]

4. KESKKONNAMÕJU HINDAMISE NÕUDED KESKKONNAMÕJU STRATEEGILISE HINDAMISE DIREKTIIVI KOHASELT

Keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivile vastav keskkonnamõju hindamine hõlmab järgmist:

a) Keskkonnamõju hindamise aruande ulatuse määratlemine

Keskkonnamõju hindamise aruande ulatuse ja selles sisalduva teabe üksikasjalikkuse üle otsustamisel tuleb konsulteerida liikmesriikide määratud keskkonnaasutustega (artikli 5 lõige 4).

b) Keskkonnamõju hindamise aruande koostamine

Aruanne (mis peab olema piisavalt kvaliteetne) peab sisaldama põhjendatult nõutavat teavet (artikli 5 lõige 2) ning selle üksikasjalik sisukord on sätestatud direktiivi I lisas (vt käesoleva dokumendi 2. lisa).

c) Konsultatsioonide läbiviimine

Kui kava või programmi eelnõu ning keskkonnamõju hindamise aruanne on koostatud, tuleb avalikkusele ja keskkonnaasutustele anda võimalus neid kommenteerida (artikkel 6). „Avalikkus“ on määratletud kui „üks või mitu füüsilist või juriidilist isikut ja vastavalt riigisisestele õigusaktidele või tavadele nende ühendused, organisatsioonid või rühmad.“ Avalikkuse mõiste tuleb kindlaks määrata ja see määratlus peab hõlmama „avalikkuse, keda käesoleva direktiivi alusel tehtavad otsused mõjutavad või tõenäoliselt mõjutavad või kellel on huvi nende otsuste vastu, kaasa arvatud asjakohased valitsusvälised organisatsioonid, nagu näiteks keskkonnakaitset edendavad ja muud asjaomased organisatsioonid.“ Seega on direktiiv kooskõlas Århusi konventsiooniga.[15]

Teisi liikmesriike, keda kava või programmi keskkonnamõju tõenäoliselt puudutab, tuleb samuti teavitada ning neilt küsida, kas nad tahavad konsultatsioonidest osa võtta (artikkel 7).

d) Keskkonnamõju hindamise aruande ja konsultatsioonide tulemuste arvestamine otsuste tegemisel

Keskkonnamõju hindamise aruanne ja konsultatsioonide käigus saadud arvamusi tuleb kava või programmi koostamisel arvesse võtta (artikkel 8). Kava või programmi eelnõusse tuleks või oleks soovitav teha asjakohased muudatused.

e) Otsusest teavitamine

Määratud keskkonnaasutusi ja avalikkust (ning liikmesriike, kellega on konsulteeritud) tuleb kava või programmi vastuvõtmisest teavitada ning neile tuleb teha kättesaadavaks teatav täiendav teave (kaasa arvatud see, kuidas on arvesse võetud keskkonnakaalutlusi ja konsultatsioonide tulemusi) (artikkel 9).

f) Järelevalve

Järelevalvet artiklis 2 sätestatud keskkonnamõju hindamise määratlus ei hõlma, kuid artiklis 10 nõutakse järelevalvet kava või programmi rakendamisega kaasneva olulise keskkonnamõju üle muu hulgas selleks, et kindlaks määrata ettenägematu kahjulik mõju ning vajaduse korral võtta kohaseid heastavaid meetmeid. Mitmekordse järelevalve vältimiseks võib vajaduse korral kasutada olemasolevat järelevalvekorda (artikkel 10). Konkreetne järelevalvekord sõltub asjaomase kava või programmi laadist ja sisust. Näiteks ainult üht või paari projekti hõlmava väikesemahulise kalandusprogrammi järelevalve on väga erinev suuri infrastruktuuriinvesteeringuid hõlmava programmi järelevalvest.

5. STRUKTUURIFONDIDE KEHTIVATE MÄÄRUSTE KOHASE TEGEVUSE VASTAVUS KESKKONNAMÕJU STRATEEGILISE HINDAMISE DIREKTIIVI NÕUETELE

Määruse (EÜ) nr 1260/1999 artikli 41 lõike 2 punktis b sisalduvad nõuded keskkonnamõju eelhindamisele on suhteliselt napid. Eelhindamine peab sisaldama järgmist:

- eelhinnang asjassepuutuva piirkonna keskkonnaseisundile, eriti nende keskkonnasektorite seisundile, mida struktuurifondide abi keskkonnamõju eeldatavasti märkimisväärselt mõjutab;

- korraldused, mis tagavad keskkonnamõõtme lülitamise struktuurifondide abisse ja selle kokkusobivuse olemasolevate lühi- ja pikaajaliste riigisiseste, piirkondlike ning kohalike keskkonnaeesmärkidega;

- korraldused ühenduse keskkonnaeeskirjade täitmise tagamiseks;

- strateegia ning struktuurifondide abi eeldatava keskkonnamõju hinnang.

Mõne liikmesriigi asutused on kõnealuste nõuete täitmisel kasutanud riiklikke või komisjoni suuniseid[16] või lähtunud direktiivist 2001/42/EÜ, olgugi et seda sel ajal veel ei kohaldatud.

Peamised erinevused keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivist tuleneva korra ning kavade ja programmide keskkonnamõju eelhindamise parimate tavade vahel käesoleval programmiperioodil võib kokku võtta järgmiselt:

i) direktiivi kohaselt tuleb keskkonnaasutustega konsulteerida keskkonnamõju hindamise aruande ulatuse ja selles sisalduva teabe üksikasjalikkuse üle;

ii) direktiivis on ametlik nõue kaaluda võimalikke alternatiive;

iii) teavitamisnõuded on direktiivis esitatud täielikumalt ja täpsemalt ning need sisaldavad konkreetselt keskkonnaprobleemide ja -eesmärkide hindamist ning arvessevõtmist (vt käesoleva dokumendi 3. lisa);

iv) direktiivis on ametlik nõue arutada kava või programmi ja keskkonnamõju hindamise aruannet avalikkusega (ja konkreetselt keskkonnaasutustega) ning sellega on ette nähtud piiriülene konsulteerimine vajaduse korral; ning

v) keskkonnamõjude hindamise aruannet ja konsultatsioonide tulemusi tuleb arvestada kava või programmi koostamisel ning kui see on vastu võetud, tuleb avalikkusele, keskkonnaasutustele ja konsulteeritud liikmesriikidele kättesaadavaks teha kokkuvõte sellest, kuidas kõnealuseid tulemusi arvesse võeti.

Ehkki vastavate õigusaktide nõuete sõnastuses on selgeid erinevusi, tundub siiski, et praktikas tähendab keskkonnamõju eelhindamiselt direktiivis nõutud strateegilisele keskkonnamõju hindamisele üleminek varasema parima tava edasiarendamist, mis ei tohiks liikmesriikidele ületamatuid raskusi valmistada. Tuleb aga märkida, et direktiivi nõuded on konkreetsed ning neid on võrreldes artikli 41 lõike 2 punktiga b täiendatud. Erinevalt varasematest suunistest on direktiiv õiguslikult kohaldatav.

2. lisas võrreldakse keskkonnamõju strateegilise hindamise protsessi 2000.–2006. aasta programmiperioodil kehtinud nõuetega.

6. PROGRAMMIPERIOOD 2007–2013

Keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiiv ja 2007.–2013. aasta programmiperioodi reguleerivad määrused on õiguslikult ühtsed ja täiendavad üksteist ning direktiivi nõuete järgimisel peaks olukord praegusega võrreldes paranema.[17] Teataval määral muudavad kõnealused nõuded ametlikuks juba eelneval keskkonnamõju hindamisel kasutusel olnud parima tava, kuid selleks, et tagada nii kavandamise kui ka hindamise sujuv kulg ning strateegilisest keskkonnamõju hindamisest saadav maksimaalne kasu programmi koostamisel, tuleb asutustel oma tegevust hoolikalt kavandada.

Keskkonnamõju eelhindamise nõude puudumine koos keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 11 lõikega 2, mis lubab dubleerimise vältimiseks sätestada kooskõlastatud või ühise menetluse, tähendab, et puuduvad õiguslikud takistused kavandamise tasandil ühtse hindamismenetluse kehtestamiseks.

Asutuste huvides on kaaluda keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi kohaldamist ning kaasata keskkonnaasutused võimalikult varakult, et hoida ära viivitusi rakenduskavade ja maaelu arenguprogrammide koostamisel. Hindamine ja programmitöö peaksid algama enam-vähem samal ajal ning kulgema pidevas teabevahetuses. Strateegiliseks keskkonnamõju hindamiseks nõutav keskkonnamõju hindamise aruanne peaks valmima programmi koostamise käigus, et programmi ülesehituses saaks arvestada võimalike keskkonnamõjudega. Koostajate ja hindajate meeskonnad peavad tegema tihedat koostööd (juhul kui need ülesanded on jagatud eri meeskondade vahel).

On soovitatav, et asutused mõtleksid aegsasti avalikkuse varajasele ja tõhusale kaasamisele ning selle korraldamise viisidele. Kui seda ei tehta kavandamisprotsessis piisavalt aegsasti, tulevad viivitused hilisemas etapis, kus aega võib nappida. Saksamaa ja Suurbritannia kogemused 2001.–2006. aasta programmiperioodil näitavad, et konsultatsioone saab pidada tähtaegasid järgides. Hindamise hoolikas kavandamine võimaldab direktiivis 2001/42/EÜ nõutava keskkonnamõju hindamise teha kavandamisprotsessi venitamata. Kui keskkonnahuvid on koostöökokkulepetes piisavalt esindatud, saab keskkonnaküsimusi käsitleda ja dokumenteerida (ning kaasata positiivse tulemuse saavutamise võimalusi) juba programmi koostamisel.

Keskkonnamõju hindamise aruanne on oluline vahend, mille abil hõlmata keskkonnakaalutlused kavade ja programmide koostamisse ning vastuvõtmisse. Aruanne peab sisaldama teavet, mida võidakse põhjendatult nõuda, võttes muu hulgas arvesse kava või programmi sisu ja üksikasjalikkust. See tähendab, et üldise ja laiahaardelise programmi puhul ei ole vaja väga üksikasjalikku teavet ja analüüsi, samas kui detailsem kava või programm nõuab ka üksikasjalikku keskkonnamõjude aruannet. Teisisõnu peavad keskkonnamõju hindamise aruanded vastama I lisas esitatud nõuetele ning samal ajal selle kava või programmi laadile, mille juurde nad kuuluvad.

Kui strateegilist keskkonnamõju hindamist tehakse strateegilisel tasandil (riiklikud strateegilised raamkavad ja riiklikud strateegilised kavad), hinnatakse sellega laiu toetusvaldkondi, et tagada kõige suuremat keskkonnakasu toovate programmide ja meetmete väljatöötamine. Programmi tasandil on strateegiline keskkonnamõju hindamine üksikasjalikum. Hinnangus tuleks kirjeldada nii keskkonda kui ka ettepandud meetmetest tõenäoliselt tulenevat mõju, et näidata selgelt, kuidas fondidest toetust saav tegevus võib keskkonda mõjutada. Kava või programmi laadist sõltumata tuleb valitud näitajate kehtivus ja usaldusväärsus määratleda kogemuste põhjal ning näitajad ise hoolikalt valida, et need ühelt poolt näitaksid ja võimaldaksid rahuldavalt jälgida programmi meetmetest aja jooksul tulenevat keskkonnakasu ning teiselt poolt võimaldaksid ette näha kahjulikku mõju ja seda vajaduse korral parandada.

Rakenduskavad ja maaelu arenguprogrammid sillutavad teed mitmesugustele tegevustele, millest kõik ei pruugi direktiivi tähenduses olla projektid. Sel juhul ei ole mõtet piirduda strateegilises keskkonnamõju hindamises üksnes programmi projektielementidega. See ei pruugi ka olla kooskõlas direktiiviga. Strateegiline keskkonnamõju hindamine peab tõhustama kavandamist ning seega on mõtet hinnata kogu programmi (käsitledes sobival viisil selle kõiki aspekte), mitte luua kunstlikke eristusi, mis võivad hindamist moonutada.

Strateegiline keskkonnamõju hindamine aitab optimeerida programmide panust säästvasse arengusse. Programmides, kus strateegilist keskkonnamõju hindamist ei nõuta, tuleb püüda neid sõnastada, rakendada ning hinnata säästva arengu vajadusi silmas pidades ning leida viis, kuidas säästva arengu põhimõtteid projektidesse integreerida nii, et nende tulemused ja mõju oleksid suuremad ning nad aitaksid kaasa programmi laiemate arengueesmärkide saavutamisele. Sellistel juhtudel tuleb eelhindamises käsitleda ettepanekute keskkonnamõju. Kehtival programmiperioodil on nende põhimõtete eduka rakendamise kohta näiteid Euroopa Sotsiaalfondi puhul.[18]

Paljud asutused saavad tulevasel programmiperioodil tugineda varasemale keskkonnamõju hindamise kogemusele, kuid mõnel on vaja suutlikkust suurendada. Muu hulgas leiab praktilisi juhiseid keskkonnamõju strateegilise hindamise kohaldamise kohta ühtekuuluvuspoliitika raames 2006. aasta alguses Greening Regional Development Programmes Networki (GRDP) välja antud käsiraamatust.[19]

7. KOKKUVÕTE

Tundub, et aastani 2006 kestval kehtival programmiperioodil tehtud keskkonnamõju eelhindamised on avaldanud struktuurifondide programmide koostamisele kasulikku mõju tänu oma lähenemisviisile, mida on võrreldes eelneva perioodiga (kuni aastani 2000) rohkem edasi arendatud. Nendes ei ole vaadeldud üksnes seda, kuhu konkreetsed eesmärgid tuleks seada, vaid analüüsitud ka eesmärkide põhjendatust (s.t kas tegemist on õigete eesmärkidega) ning viisi, kuidas neid kõige paremini saavutada. Eelhindamistes on väga oluline luua selge seos tulemuste, väljundite ja mõjude vahel ning tuua välja nende omavahelised põhjuslikud suhted. On selge, et määruses (EÜ) nr 1260/1999 sätestatud hindamisnõuded on edendanud keskkonnamõjude hindamise kultuuri ja suutlikkust liikmesriikides. Enne struktuurifondide abitaotlusi tehti hindamisi mõnikord väga vähesel määral.

Üldine kogemus näitab, et hästi korraldatud ja piisavalt rahastatud hindamissüsteem, mida toetavad sobivad struktuurid ning selge eesmärgitunnetus ja keskendumine, on oluline abivahend ühenduse kaasrahastamisest saadava kasu suurendamisel. Hindamised, mida tehakse kavandamise alguses kogenud mõjuhindajate poolt, mis keskenduvad asjakohastele küsimustele ning millesse kaasatakse olulised sidusrühmad, kätkevad võimalust saavutada terviklik lähenemine säästvale arengule, mis arvestab eri sidusrühmade huvidega ning võimaldab arendada keskkonnale soodsaid lahendusi. Puuduvad kindlad tõendid selle kohta, kas otsusel, mille kohaselt programmiperioodil 2000.–2006. aastal ei kohaldatud strateegilist keskkonnamõju hindamist, oli kahjulikke keskkonnamõjusid, kuna kõnealusel perioodil nõuti keskkonnamõju eraldi eelhindamist. 2007.–2013. aasta programmiperioodil asendatakse kõnealune eraldi hindamine strateegilise keskkonnamõju hindamisega, mis on oluline vahend säästva arengu edendamisel ja millele tulevad omakorda kasuks 2000.–2006. aastal saadud hindamiskogemused.

[1] EÜT L 197/30, 21.7.2001. Sõna „strateegiline“ ei esine direktiivis ega selle pealkirjas. Seda kasutatakse siin üksnes arusaadavuse huvides.

[2] EÜT L 161/1, 26.6.1999.

[3] Struktuurifondide kavasid ja programme tuleb eelnevalt hinnata ka sotsiaal-majandusliku olukorra ning meeste ja naiste võrdse kohtlemise osas. Neid aspekte direktiiv 2001/42/EÜ ei reguleeri ja seega neid käesolevas aruandes ei käsitleta.

[4] Vt määruse 1260/1999 artikkel 2. EAGGFi määruse (nõukogu 17. mai 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1257/1999 Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) toetuse kohta maaelu arendamiseks ning teatavate määruste muutmise ja kehtetuks tunnistamise kohta, EÜT L 160/80, 26.6.1999) artiklis 49 on nõutud, et määrusega hõlmatud kavade ja programmide hindamine peab toimuma määruse (EÜ) nr 1260/1999 artiklites 40–43 sätestatud põhimõtete alusel. Kalanduse Arendusrahastu määruse (EÜ) nr 1263/1999 artiklis 1 nõutakse, et määruse alusel antava rahalise abiga rakendatavad struktuurimeetmed peavad toetama muu hulgas määruses (EÜ) nr 1260/1999 sätestatud eesmärkide saavutamist.

[5] Direktiivi 2001/42/EÜ artikli 3 lõige 9.

[6] Nõukogu 11. juuli 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999; nõukogu 20. septembri 2005. aasta määrus (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta; Nõukogu 27.7.2006 määrus (EÜ) nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi (EKF) kohta.

[7] KOM(2001) 264 (lõplik). Eesistujariigi järeldused on dokumendis SN 200/1/01 REV 1.

[8] ELT L 210/25, 31.7.2006.

[9] Nõukogu 20. septembri 2005. aasta määrus (EÜ) nr 1698/2005.

[10] Vt nõukogu määruse nr 1083/2006 artikkel 47 ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 artikkel 84. EKFi määruse artiklis 44 osutatakse keskkonnamõjude arvessevõtmisele rohkem üldiselt.

[11] Ainus erand on olukord, kui liikmesriik on artikli 3 lõigete 3 ja 4 alusel otsustanud, et kuna kaval või programmil tõenäoliselt ei ole olulist keskkonnamõju, ei ole hindamine vajalik, või juhud, mis kuuluvad artikli 3 lõike 8 erandite hulka.

[12] Direktiivi 2001/42/EÜ rakendamine; vt http://ec.europa.eu/environment/eia/sea-support.htm.

[13] Nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiiv teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (85/337/EMÜ), muudetud direktiividega 97/11/EÜ ja 2003/35/EÜ.

[14] Vt http://ec.europa.eu/comm/regional_policy/sources/docoffic/working/doc/exante_sf2007-2013_en.pdf

[15] Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni keskkonnateabele juurdepääsu, keskkonnaasjade üle otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioon. Sõlmitud Århusis 25. juunil 1998.

[16] Käsiraamat “A Handbook on Environmental Assessment of Regional Development Plans and EU Structural Funds Programmes”, koostanud konsultatsioonifirma Environmental Resources Management, väljaandja Euroopa Komisjoni XI peadirektoraat (keskkond, tuumaohutus ja tsiviilkaitse), august 1998.Vt http://www.europa.eu.int/comm/environment/eia/home.htmKäsiraamat “Environment and Sustainable Development, A guide for the ex ante evaluation of the environmental impact or regional development programmes” Euroopa Komisjoni XVI peadirektoraadi nimel koostanud konsultatsioonifirma Ecotec Research and Consulting. Evaluation and Documents No 6, mai 1999.

[17] Annex 3 of Working Paper 'The ex ante evaluation of the Structural Funds interventions' advises on the procedures for ex ante evaluation and strategic environmental assessment and is available at: http://ec.europa.eu/regional _policy/sources/docoffic/working/sf2000_en.htm

[18] Macleod, C. Integrating Sustainable Development into Structural Funds Programmes: An Evaluation of the Scottish Experience. European Environment 2005. Lk 15, 313–331.

[19] GRDP. Handbook on SEA for Cohesion Policy. Veebruar 2006.