22.3.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 71/40

1)

seitse äärepoolseimat piirkonda - Assoorid, Kanaari saared, Guadeloupe, Prantsuse Guajaana, Madeira, Martinique ja Réunion – on Euroopa Liidu täisliikmed, kuid nende olukord on unikaalne ja ebatavaline, erinedes olukorrast ühenduse teistes piirkondades;

2)

Sellist olukorda iseloomustab mitmete püsivate puuduste kombinatsioon, eriti kaugus, väiksus ja majanduslik sõltuvus vähestest toodetest, mis on neid piirkondi puudutava isolatsiooni ja haavatavuse põhjuseks, nagu märgitud EÜ lepingu artiklis 299(2);

3)

Need faktorid toovad kaasa lisakulutusi ning on takistuseks kasvule, konvergentsile ja majanduslikule jätkusuutlikkusele nendes regioonides, takistades neil täiel määral osalemast siseturu dünaamikas, piirates nende elanike võimalusi ja vähendades sealsete firmade konkurentsivõimet;

4)

Oma geograafilise asendi tõttu võiksid ääremaad muutuda strateegiliselt tähtsateks platvormideks, millelt arendada rolli, mida Euroopa Liit soovib maailmas mängida;

5)

need faktorid õigustavad täielikult erikohtlemist, mida ühenduse poliitikas nende piirkondade suhtes rakendatakse, et rahuldada nende piirkondade erivajadusi ning tugevdada kohapealset arengupotentsiaali;

6)

Seega tuleks toetada äärepoolseimate piirkondade nõudmisi ning riigiasutusi, kes on mures neis regioonides rakendatava üldise ja sidusa strateegia ning sellele vajalike ressursside eraldamise pärast, mille tulemuseks on ühenduse äärepoolseimate piirkondade ehe poliitika;

1.1

Tervitab fakti, et alates 1986. aastast on Euroopa Komisjon algatanud sobiva raamistiku loomise ühenduse seadusandluse ning neid regioone puudutava ühise poliitika kasutuselevõtuks, tuginedes valikmeetmete programmidele, mida kohaldatakse, arvestades, et äärepoolseimate piirkondade (POSEI) puhul on tegemist kaugel asuvate saartega;

1.2

Meenutab, et lepingusse spetsiifilise artikli võtmisel (artikkel 299(2)), millega arvestati liidu äärealade olukorda, püüti saavutada mitmeid spetsiifilisi eesmärke, nimelt:

1.3

On seisukohal, et need eesmärgid peavad endiselt täiel määral paika, ning - kaugel sellest, et olla kehtivuse kaotanud - vajavad liidu poolset jätkuvat tähelepanu. Nende tähtsust iseloomustab fakt, et äärepoolseimate piirkondade staatus on fikseeritud Euroopa põhiseadusliku leppe projektis artikkel III-330;

1.4

Meenutab sellega seoses rahulolu, mida komitee väljendas Euroopa Komisjoni 14. märtsi 2000 aruande vastuvõtmise puhul, milles käsitleti meetmeid lepingu artikli 299(2) rakendamiseks, millega püüti kindlustada “kvantitatiivne hüpe” ühenduse lähenemises äärepoolseimatele piirkondadele ning mis oleks käivitanud otsustava tähtsusega uue etapi, määratledes üldise ning sidusa poliitika äärepoolseimate piirkondade jätkusuutlikuks arenguks;

1.5

On seisukohal, et abinõud, mis võeti vastu, tuginedes ülanimetatud aruandele 14. märtsist 2000, on üldjoontes positiivsed, kuid soovib rõhutada, et praegu on laienenud Euroopa Liidu jaoks integratsiooniprotsessi seisukohalt otsustava tähtsusega moment ning et tegemist on rea väljakutsetega, mis nõuavad institutsioonides, ühenduse poliitikates ja Euroopa majanduses fundamentaalsete muutuste tegemist;

1.6

Usub, et vaatamata positiivsetele aspektidele, mida on esile toodud, osutavad need muutused vajadusele minna olemasoleva lähenemisega kaugemale ning viia ühenduse äärepoolseimate piirkondade poliitika astme võrra edasi, määrates kindlaks nende piirkondade jaoks sobiva raamistiku uue Euroopa kontekstis; raamistiku, mis tagab nende täieliku osalemise uues Euroopas;

1.7

Tänab seetõttu Euroopa Nõukogu, kes on alati arvestanud ja toetanud EL-i äärepoolseimaid piirkondi; komitee meenutab, et 2002. a. juunis toimund Sevilla Euroopa Ülemkogu kokkuvõtetes rõhutatakse vajadust hoogustada lepingu artikli 299(2) rakendamist ning esitada sobivaid ettepanekuid nende erivajadustega arvestamiseks, kasutades selleks mitmesuguseid ühiseid poliitikaid, eriti transpordipoliitikat ning konkreetsete poliitikate, eriti regionaalpoliitika reformi; komitee sooviks ühtlasi kasutada võimalust rõhutada komisjoni pühendumust esitada nende piirkondade kohta uus aruanne, mis põhineks globaalsel, sidusal lähenemisel nende regioonide erilistele parameetritele ning nendega tegelemise viisidele;

1.8

Väljendab seega rahulolu, et 26. mail 2004 võeti vastu komisjoni teatis Tugevam partnerlus äärepoolseimate piirkondadega ning 6. augustil 2004 komisjoni aruanne Tugevdatud tugevam partnerlus äärepoolseimate regioonidega: hinnang ja väljavaated. Märgitakse liidu soovi rahuldada regioonide spetsiifilisi vajadusi ning eriti tunnustada äärepoolseimate piirkondade ainulaadset olukorda, mis õigustab täielikult nende erilist kohtlemist ühenduse erinevate poliitikate raames;

1.9

Õnnitleb Euroopa Komisjoni kõigepealt ettepaneku puhul ühendada oma koostöösuhted äärepoolseimate alade ja presidentide konverentsiga, mis näitab komisjoni valmisolekut kaasata regionaalne dimensioon ühenduse integratsiooniprotsessi;

1.10

Märgib komisjoni edusamme äärepoolseid piirkondi puudutavate keerukate küsimuste mõistmisel. Nõustub komisjoni seisukohaga, et arengu ja integratsiooni osas on äärepoolseimad piirkonnad endiselt teistest Euroopa piirkondadest maha jäänud, ning et mõned ühenduse poliitikad, mis on kavandatud silmas pidades üldist pilti EL-ist, on ebaadekvaatsed, sest ei arvesta äärepoolseimate piirkondade spetsiifilisi parameetreid;

1.11

Märgib, et Euroopa integratsioon põhineb, muuhulgas, austusel kõigide piirkondade mitmekesisuse ning nende spetsiifiliste tingimuste, kui Euroopa Liidu tõhusama edasiarendamise vahendeid. Regioonide komitee toetab kavatsust välja töötada strateegia geograafiliselt ebasoodsa asukohaga piirkondade arendamiseks, mis toob esile nende piirkondade eripärasuse ja sobivad lahendid probleemidele.

1.12

Tervitab komisjoni poolt kindlaksmääratud kolme prioriteeti - konkurentsivõime, juurdepääs ja muude piirangute kompenseerimine, ning regionaalset integratsiooni - pidades silmas ühenduse strateegia kujundamist äärepoolseimate piirkondade kasvu ja konvergentsi edendamiseks;

1.13

Toetab Euroopa Komisjoni kavatsust jätkata tööd äärepoolseimate piirkondade lisakulutuste kindlaksmääramisel ja hindamisel, et tegelda efektiivsemalt kõigi sellisest olukorrast põhjustatud puudustega;

1.14

Märgib siiski, et komisjoni ettepanek vastab ainult osaliselt Sevilla Euroopa Ülemkogul antud mandaadile ega rahulda täielikult regioonide ja riikide poolt väljendatud vajadusi;

1.15

Rõhutab eriti, et komisjoni hinnang ei too kaasa ehedat sektoriüleset strateegiat äärepoolseimate piirkondade jaoks; strateegiat, mis mobiliseeriks kõik ühenduse poliitikad ja nende ressursid, et tegeleda sobival viisil nende piirkondade ainulaadse olukorraga;

1.16

Avaldab kahetsust fakti üle, et vaatamata Euroopa Komisjoni poolt väljendatud nõusolekule rakendada prioriteetset lähenemist, mis on kavandatud, kasutades niihästi kohesioonipoliitikat, kui ka teisi ühenduse poliitikaid, ei täpsusta komisjon adekvaatselt, milliseid ressursse ta kavatseb neile teistele poliitikatele eraldada, lükates selle otsuse edasi hilisemaks ajaks, seostades seda edasiste uuringutega;

1.17

Märgib, et Euroopa Komisjon on teinud ettepaneku kombineerida üldise ühtekuuluvuspoliitika raamistiku rakendamine äärepoolseimates piirkondades kahe spetsiifilise instrumendi loomisega: programm äärepoolseimaid piirkondi mõjutavate eriliste puuduste kompenseerimiseks, ning laiem naaberriikide tegevuskava;

1.18

Tervitab ülalmainitud spetsiifiliste instrumentide loomist, mis on mõeldud eranditult äärepoolseimate piirkondade jaoks, püüdes kompenseerida nende piirkondade erilisest olukorrast tingitud puudusi. Kuid märgib, et nende meetmete jaoks ette nähtud rahalisi vahendeid ei kirjeldata üksikasjalikult;

1.19

Avaldab kahetsust fakti üle, et komisjon on otsustanud mitte kaasata kõiki neid regioone tulevasse konvergentsi eesmärki ning kordab, et automaatne õigus saada selle eesmärgi jaoks abi, on kõige sobivamaks viisiks tegelda äärepoolseimate piirkondade strukturaalsete puudustega ning tagada, et neid piirkondi koheldakse jätkuvalt võrdselt;

1.20

Väidab, et puudused, mille all kannatavad äärepoolseimad alad, on püsivad ning neile kõigile iseloomulikud, vaatamata nende SKP-le inimese kohta, ning meenutab, et probleeme, mis nende regioonide ees seisavad, ei saa taandada lihtsalt SKP-le; selle asemel kujutavad need endast keerukat strukturaalset olukorda, mis avaldab nende piirkondade kodanikele ning firmadele tugevat mõju;

1.21

Märgib, et kõik äärepoolseimad piirkonnad, kaasa arvatud piirkonnad, kus SKP inimese kohta moodustab 75 % ühenduse keskmisest, kannatavad endiselt põhilise infrastruktuuri puudumise tõttu ning halbade konvergentsi ja konkurentsitingimuste all, mis on vajalikud, kui soovitakse saavutada Lissaboni ja Göteborgi strateegiate eesmärke. Komitee on seisukohal, et nad ei suuda järgida omaenese konvergentsiprotsessi, kui puudub järjepidevus nende tegevuses Euroopa regionaalpoliitika raames pärast aastast 2006 nende spetsiifiliste parameetritega kohandatud üldises raamistikus;

1.22

Meenutab, et mitmed äärepoolseimate piirkondade käsutuses olevad võimalused kasvuks, mitmekesisuseks ning tööviljakuse suurendamiseks keskenduvad üksikutele traditsioonilistele sektoritele, mis pakuvad reaaseid suhtelisi eeliseid, turismile, ning alternatiivsete tootmisvormide otsimisele. Seega usub komitee, et tõhus moderniseerimis-, innovatsiooni ja arengustrateegia äärepoolseimates piirkondades peab nende tegevustega arvestama;

1.23

Tervitab fakti, et uue programmi “Eurooopa territoriaalne koostöö” raames saavad äärepoolseimad piirkonnad õiguse osaleda mitte ainult riikidevahelises, vaid ka piiriüleses koostöös. See on otsustava tähtsusega äärepoolseimate piirkondade geograafilisse keskkonda integreerimise eesmärgi saavutamiseks, millest komisjon ka ise teadlik on;

1.24

Tervitab fakti, et prioriteetsena käsitletakse suhete parandamist äärepoolseimate piirkondade ja nendega piirnevate kolmandate riikidega ning et luuakse laiem naaberriikide tegevuskava, toetamaks EL-i äärealadel asuvate piirkondade majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist arengut ja integratsiooni, väljendades siiski kahetsust, et selle plaani jaoks ei ole rahaliste vahendite eraldamist üksikasjalikult välja töötatud;

1.25

On seisukohal, et naaberriikide poliitika rakedamine äärepoolseimate piirkondade suhtes eeldab adekvaatsete rahaliste vahendite olemasolu, et need regioonid saaksid täita oma seaduslikku rolli EL-i aktiivse piirina ning täiendada positiivselt ja mõtestatult ühenduse meetmeid vaesuse ja vastu võitlemiseks ning demokraatlike väärtuste kaitsmiseks, inimõiguste austamiseks ning õigusriigi põhimõtete austamiseks naaberriikides;

1.26

Kuid on arvamusel, et nende eesmärkide saavutamiseks on vaja tõhusat ja järjepidevat koordineerimist EL-i välispoliitika ja arengualase koostöö instrumentidega, eeskätt Cotonou leppe sätetega, Medea programmiga ning ALA-ga, ning kõigi ühenduse algatuste ja programmidega, mida võidakse neis regioonides tulevikus rakendada;

1.27

Väljendab rahulolu komisjoni kavatsuse üle viia läbi süvauuring üldhuviteenuste toimimise kohta äärepoolseimates piirkondades ning lasta töögrupil kavandada vajalikud ettepanekud;

1.28

Tervitab komisjoni kavatsust võtta riigiabi valdkonnas arvesse äärepoolseimate piirkondade spetsiifilisi jooni;

1.29

Nendib, et riigiabi reguleerivaid määrusi, mis on loodud toetama ja tagama siseturu toimimist, ei saa rakendada valimatult, et abistada neis piirkondades asuvaid subsideeritavaid firmasid, mis - nagu komisjon ise märgib - ei kasuta ära kõiki selle ühise turu eeliseid;

1.30

Kahetseb seetõttu, et komisjon otsustas mitte kaasata artiklisse 87(3)(a) kõiki äärepoolseimaid piirkondi, kaasa arvatud piirkonnad, mille SKP ületab 75 % ühenduse keskmisest. See oleks olnud kõige sobivamaks lahenduseks tegelda strukturaalsete puudustega, mis mõjutavad äärepoolseimaid piirkondi ning kindlustamaks, et neid koheldakse erapooletult;

1.31

Leiab sellega seoses, et äärepoolseimate piirkondade kaasamine põhiseadusliku leppe uude artiklisse 56(3)(a) (endine 87(3)(a)), väljendab selgelt Euroopa seadusandja kavatsusi ning nõuab komisjonilt õiguskindluse huvides läbirääkimiste seisukoha ümbervaatamist regionaalseks otstarbeks antava riigiabi suuniste osas ning oma ettepaneku täiendamist, kaasates sellesse kategooriasse kõik äärepoolseimad piirkonnad;

1.32

On ühtlasi seisukohal, et kavandatud abi täiendavat intensiivistamist, mis on määratud kindlaks 10 protsendipunktile, tuleb käsitleda komisjoni ettepanekute valguses, mis esitati regionaalseks otstarbeks antava riigiabi muudetud suunistes, et otsustada, kas see on adekvaatne, tagamaks, et poliitika toetab nendesse regioonidesse investeerimist;

1.33

Usub, pidades silmas kõiki ülaltoodud kaalutlusi, et Euroopa Komisjon ei vasta täiel määral ootustele globaalse, sidusa lähenemise järele, mida nõuti Sevilla Euroopa Ülemkogul;

1.34

On järelikult seisukohal, et komisjoni poolt esitatud lähenemisviisi puuduseks on asjaolu, et see ei kujuta endast liikumist ühenduse äärepoolseimatele piirkondadele suunatud poliitika poole, mis tagaks pidevate meetmete olemasolu, millised sobiksid tegeliku olukorraga neis regioonides ning mis peaksid olema kaasatud kõigisse ühenduse poliitikatesse;

1.35

Väljendab kindlat veendumust, et äärepoolseimad piirkonnad vajavad endiselt Euroopa Liidu toetust, et parandada konkurentsivõimet ja järgida konvergentsiprotsessi nii majanduslikus arengus kui ka oma kodanikele pakutavate võimaluste osas võrdselt Euroopa teiste regioonide kodanikega;

1.36

Väljendab lõpuks oma toetust Euroopa Nõukogule, mis kaalub teatise uurimise kiirendamist, milles käsitletakse äärepoolseimate piirkondade strateegiat prioriteetsena;

2.1

Teeb ettepaneku, et Euroopa Komisjon vaataks läbi oma ettepaneku selle kohta, kuidas äärepoolseimaid piirkondi käsitletakse ühtekuuoluvuspoliitika raames, et kaasata kõik äärepoolseimad piirkonnad tulevasse konvergentsi eesmärki, vaatamata nende SKP-le. See on kõige sobivam lahendus, et arvestada nende piirkondade strukturaalsete puudustega ning tagada, et neid koheldakse ka edaspidi erapooletult;

2.2

Kutsub komisjoni üles eraldama vajalikud finantsvahendid kahele spetsiifilisele instrumendile, mis on välja pakutud, lisakulutuste kompensasiooni programm ning laiem naaberriikide tegevuskava. Need ressursid peavad olema küllaldased rahuldamaks kõigi äärepoolseimate piirkondade reaalseid vajadusi, kaasa arvatud piirkonnad, kus SKP inimese kohta on rohkem kui 75 % ühenduse keskmisest, ning saavutamaks seatud eesmärgid;

2.3

Meenutab, et äärepoolseimad piirkonnad, kaasa arvatud regioonid, mis ei kuulu enam konvergentsi eesmärgi alla, peavad endiselt tegema oma asukoha eraldatusest tingitud investeeringuid, eriti infrastruktuuri, ning kannustab seetõttu komisjoni volitama selle spetsiifilise programmi raames investeeringuid, mis on mõeldud äärepoolseimate piirkondade ebasoodsa olukorra kompenseerimiseks;

2.4

Nõuab Euroopa Komisjonilt tööde võimalikult kohest alustamist tagamaks laiemale naaberriikide tegevuskavale praktilise tulemi ning kasutades selleks tõhusat ja sidusat koordineerimist EL-i teiste välis- ja arengualase koostöö poliitika instrumentidega ja EL-i kaubandus- ja tollipoliitikaga, ning selgete ettepanekute esitamist nende sätete koordineerimiseks viimati esitatud naaberriikide algatusega;

2.5

Rõhutab vajadust kindlustada, et äärepoolseimad piirkonnad oleksid Euroopa uue territoriaalse koostöö eesmärgi raames kaasatud piiriülese koostöö sektsiooni, mis on ümbritsevasse geograafilisse naabrusse integreerumise eesmärgi eelduseks;

2.6

Soovitab komisjonil oma ettepanekud läbi vaadata vastavalt uutele regionaalabi suunistele, et nendes sisalduksid põhiseadusliku leppe projekti sätted ning säilitada olemasolev abitase ja võimalus osutada operatiivset abi, mis ei vähene aja jooksul ega ole ajaliselt piiratud; sellele lisaks teeb komitee komisjonile ettepaneku säilitada ja parandada äärepoolseimate piirkondade spetsiifilist kohtlemist põllumajandus- ja kalandussektorile osutatava riigiabi suhtes;

2.7

Nõuab Euroopa Komisjonilt diferentseeritud maksukorralduse jätkuvat tagamist äärepoolseimates piirkondades, nähes selles vajalikku instrumenti nende piirkondade majandusarenguks;

2.8

Soovitab komisjonil - lähtudes partnerluse raamprogrammist, kus rakendatakse äärepoolsemaid piirkondi käsitlevat teatist - järgida täielikult Sevilla Euroopa Ülemkogu poolt esitatud nõudeid, luues eheda sektoriülese strateegia, mis võimaldab kõigi ühenduse poliitikate kohandamist vastavalt nende regioonide eritingimustele ning ettepanekute tegemist erimeetmete kohta ühtekuuluvuspoliitika mitmetes valdkondades;

2.9

Soovitab eriti säilitada ja arendada traditsiooniliste sektorite erikohtlemist, jätkata pingutusi mitmekesisuse nimel ning primaarse sektori moderniseerimisprotsessi, eesmärgiga suurendada panust majanduskasvu ja konvergentsusprotsessi äärepoolseimates piirkondades;

2.10

Teeb komisjonile ettepaneku selgitada tolle ettepanekut kohaldada POSEI-d ning nõuab ettepanekuid alaliste abinõude kohta, millele antakse selle programmi arendamise eesmärki silmas pidades küllaldane eelarve;

2.11

Kutsub Euroopa Komisjoni üles määrama COM-i raames banaanidele piisavalt kõrged tariifid, et kaitsta ühenduse toodangut ning teha vajaduse korral ettepanekuid tootjatele kompensatsiooni maksmise meetmete kohta;

2.12

Kutsub komisjoni üles võtma suhkruturu ühtse korralduse (COM) raames spetsiifilisi meetmeid suhkrusektori arengu soodustamiseks äärepoolseimates piirkondades;

2.13

Nõuab Euroopa Komisjonilt äärepoolseimate piirkondade spetsiifiliste vajadustega arvestamist, varustades neid piisavate vahenditega maaelu arengu poliitika raames ja kohaldades tulevase maaelu arengu fondi raames neile regioonidele samad kaasfinantseerimismäärad, mida kasutatakse ebasoodsaimates piirkondades;

2.14

Kutsub komisjoni üles tõukama tagant tegevuskavade koostamist iga eraldi geograafilise tsooni jaoks, milles äärepoolseimad piirkonnad asuvad, kaasates piirkonnad, nende vastavad liikmesriigid ja naabruses asuvad kolmandad riigid nende kavade väljatöötamisse äärepoolseimate piirkondade oma vastavasse geograafilisse ümbrusse integreerimise eesmärgil;

2.15

Nõuab Euroopa Komisjonilt uute meetmete vastuvõtmist, mis parandaksid kohaliku põllumajandustoodangu konkurentsivõimet; kohalik põllumajandustoodang peab samadel turgudel konkureerima sarnaste toodetega, mis on pärit teistest, EL-iga assotsiatsioonilepingut omavatest riikidest, nagu näiteks Maroko, riikidest, mis peavad EL-ga läbirääkimisi, näiteks MERCOSUR, või riikidest, mille suhtes rakendatakse eeliskohtlemist, nagu AKV-grupi riigid;

2.16

Nõuab komisjonilt kuuenda teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse raamprogrammi põhjenduse 14 praktilist tagamist, võttes kasutusele kohased meetmed, mis kannavad äärepoolseimatele piirkondadele omaseid parameetreid, kergendamaks nende osalemist ühenduse teadusuuringute ja arendustegevusega seotud algatustes; sellega tuleks arvestada järgmise raamprogrammi kavandamisel;

2.17

Kutsub Euroopa Komisjoni üles käsitlema infoühiskonna ja tehnoloogilise innovatsiooni meetmeid välja töötades äärepoolseimaid piirkondi prioriteetsete regioonidena. Need valdkonnad kujutavad endast äärepoolseimate regioonide jaoks reaalset võimalust, sest võivad aidata osaliselt kompenseerida äärealade asukohast tingitud puudusi;

2.18

Jagab Euroopa Komisjoni hinnangut transpordi tähtsusele kindlustamaks juurdepääsu äärepoolseimate piirkondade siseturgudele ning soovitab kohaste mehhanismide ja menetluste kasutuselevõttu, et integreerida äärepoolseimad piirkonnad täielikult ühisesse transpordipoliitikasse;

2.19

Palub komisjoni tungivalt et eriti äärepoolseimate piirkondade projektid kaasataks koheselt üleeuroopalistesse transpordivõrkudesse ning üleeuroopalistesse energiavõrkudesse, ning käsitleda neid prioriteetsena;

2.20

Meenutab, et keskkonnakaitse on äärepoolseimate piirkondade jaoks keskse tähtsusega valdkonnaks ning teeb Euroopa Komisjonile ettepaneku võtta võimalikult kiiresti kasutusele kohased abinõud, mis tagaksid jätkusuutliku arengu sellistes valdkondades nagu bioloogilise mitmekesisuse kaitse, Natura 2000 võrgustik ning jäätmekäitlus;

2.21

Nõuab Euroopa Komisjonilt üldiselt nende piirkondade ja vastavate riikide ühiste nõudmistega arvestamist ning asjaomaste ühenduse poliitikate hoolikat uurimist;

2.22

Meenutab vajadust luua instrumendid, mis lubaksid jätkuvalt hinnata ühenduse uue seadusandluse mõju äärepoolseimatele piirkondadele, kindlustamaks, et see mitte ainult et ei pärsi majandustegevuse kasvu neis piirkondades, vaid edendab sellist kasvu reaalselt ja püsivalt;

2.23

Kordab, et strateegiliste eesmärkide saavutamiseks peab olema tagatud tõhus koordineerimine, eriti komisjoni siseselt osakondadevahelise grupi kaudu, mille kosseisu tuleb suurendada;

2.24

Nõuab tungivalt, et niihästi ühenduse institutsioonid kui piirkonnad koostaksid Euroopa avalikkusega suhtelmise strateegia, andes infot äärepoolseimaid piirkondi puudutavate probleemide ning eheda Euroopa dimensiooni kohta neis piirkondades;

2.25

Julgustab äärepoolsemaid piirkondi tegema koostööd kõigis võimalikes valdkondades ning komisjoni neid selles protsessis toetama, et rahuldada kahekordset väljakutset, milleks on nende areng liidus ja globaliseerumine.