(1)

Mikroplasti leidub kõikjal, see on püsiv ja levib üle riigipiiride. See on keskkonnale kahjulik ja võib kahjustada inimeste tervist. Kahju, mida mikroplast keskkonnale ja potentsiaalselt inimeste tervisele põhjustab, võib veelgi suureneda, kui tootmise ja ümbertöötamise käigus esineb kahjulikke keemilisi lisaaineid ja muid probleemseid aineid. Mikroplast kandub õhu ja maismaa pinnaveekogude kaudu ja ookeanihoovuste abil hõlpsalt edasi ning selle liikuvus kujutab endast raskendavat tegurit. Mikroplasti leidub pinnases, sealhulgas põllumajandusmaal, järvedes, jõgedes, suudmealadel, randades, laguunides, meredes, ookeanides ja varem puutumata jäänud kaugetes piirkondades. Selle esinemine pinnases mõjutab mulla omadusi ja põhjustab mullas muutusi, mis avaldavad negatiivset mõju mõne taime kasvule. Mikroplasti mõju merekeskkonnale on põhjalikult dokumenteeritud. Merekeskkonnas on mikroplasti kogumine peaaegu võimatu ning teadaolevalt neelavad seda alla mitmesugused organismid ja loomad ning see kahjustab elurikkust ja ökosüsteeme. Plastigraanulid püsivad veekeskkonnas aastakümneid ning plastigraanulite allaneelamine võib teha mereelustikule, eeskätt merelindudele ja merikilpkonnadele füüsilist kahju või põhjustada surma. Samuti aitab mikroplast nii kasvuhoonegaaside heite kui ka ökosüsteemidele avalduva surve täiendava allikana süvendada kliimamuutusi. Probleemi lahutamatu osa on mikroplasti võime toimida adsorbeerunud toksiliste ainete ja patogeensete mikroorganismide kandjana. Inimesed puutuvad mikroplastiga kokku õhu kaudu ja toidu tarbimisel. Suurenev teadlikkus mikroplasti esinemisest toiduahelas võib õõnestada tarbijate usaldust ja tuua kaasa majanduslikke tagajärgi. Mikroplasti keskkonda sattumisest mõjutatud piirkondades võib avalduda negatiivne majanduslik mõju sellistele tegevustele nagu töönduslik kalapüük ja põllumajandus ning vaba aja veetmine ja turism.

(2)

Komisjoni juhtivate teadusnõustajate rühm leidis oma 30. aprilli 2019. aasta arvamuses „Mikroplastireostusest tulenevad keskkonna- ja terviseriskid“, et „on kaalukaid põhjusi muretsemiseks ja ettevaatusabinõude rakendamiseks“.

(3)

Plastigraanulid on kõik polümeere sisaldavad esmase või teisese või mõlema päritoluga vormimismaterjalid, olenemata sellest, kas need on saadud biomassist või on ette nähtud aja jooksul biolagunema. Plastigraanulid on ette nähtud peamiselt plasttoodete valmistamiseks vormimise teel, mis hõlmab vormimist kitsas tähenduses, ekstrusiooni, vahutamist, kile moodustamist, vormpressimist või survevalu. Teise võimalusena võib plastigraanuleid kasutada mitteplasttoodete valmistamiseks, kui sellised graanulid on keemiliselt kapseldatud maatriksis, näiteks kergbetoonis, või tootes füüsiliselt, näiteks asfaldis. Plastigraanulid võivad sisaldada keemilisi lisaaineid ning esineda erineval kujul ja erinevas vormis, näiteks plastist terakesed, graanulid, helbed, vaigud, silindrid, helmed, pulbrid, mikropulbrid, mikrokuulid ja aglomeraadid. Nende läbimõõt on tavaliselt 2– millimeetrit, kuigi väike osa plastigraanulitest on väiksemad või suuremad.

(4)

Plastigraanulite tolm on nende käitlemisel, jahvatamisel või töötlemisel tekkiv tööstusjääk, mida ei kasutata plasttoodete valmistamiseks ja mis seetõttu ei kuulu käesoleva määruse plastigraanulite määratluse kohaldamisalasse. Sellise tolmu teket on raske vältida, kuid seda saab minimeerida. Selline tolm tuleks eemaldada töötervishoiu ja tööohutuse meetmena filtrite või püüdurite abil.

(5)

Plastigraanulite kadu kujutab endast liidus suuruselt kolmandat tahtmatult keskkonda sattunud mikroplasti allikat ning see tekib kehvade käitlustavade tõttu plastigraanulite tarneahela igas etapis, mis hõlmab tootmist, sealhulgas ringlussevõttu; alussegu valmistamist, kokkusegamist, ümbertöötamist, töötlemist, jaotamist; vedu, sealhulgas meritsi, ning muid logistikatoiminguid, ladustamist, pakendamist ning plastigraanulite konteinerite ja paakide puhastamist. Seega on tarneahelal põhinev käsitusviis hädavajalik tagamaks, et kõik plastigraanulite käitlemisega seotud ettevõtjad on pühendunud kao ennetamisele. Alates 2015. aastast on Euroopa plastitööstuses hakatud vabatahtliku kohustusena järk-järgult rakendama rahvusvahelist programmi „Operation Clean Sweep®“ (OCS). Selle programmi raames tunnistab iga plastigraanuleid valmistav või käitlev ettevõtja plastigraanulite nullkao olulisust ning kohustub võtma kasutusele parimad tavad. Ehkki OCSiga liitunute seas on arusaamine sellistest tavadest üldiselt hea, ei ole neid ulatuslikult rakendatud. OCSi programmi järgijaid on plastitööstuses endiselt vähe.

(6)

Mikroplastireostuse mõju keskkonnale ja inimeste tervisele on tekitanud muret enamikus maailma piirkondades. Mõni liikmesriik on vastu võtnud või kavandab sellekohaseid sihtmeetmeid. Riiklike piirangute erinevused võivad aga takistada siseturu toimimist.

(7)

Komisjon on plastireostuse vastu võitlemiseks tunnistanud oma 16. jaanuari 2018. aasta teatises „Euroopa strateegia plasti kohta ringmajanduses“ mikroplastiga seonduvaid riske ja kutsunud üles leidma eri mikroplastiallikate jaoks sobivaid uuenduslikke lahendusi. Komisjon uuendas seda võetud kohustust oma 11. detsembri 2019. aasta teatises Euroopa rohelise kokkuleppe kohta, 11. märtsi 2020. aasta teatises uue ringmajanduse tegevuskava kohta ja 12. mai 2021. aasta teatises nullsaaste tegevuskava kohta. Nullsaaste tegevuskavas on 2030. aastaks seatud eesmärkide hulka lisatud ka keskkonda sattuva mikroplastikoguse vähendamine 30 % võrra.

(8)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1907/2006 (4) on mikroplastireostuse vähendamiseks kehtestatud tahtlikult toodetesse lisatud mikroplasti turulelaskmise piirang, kuna märkimisväärne osa mikroplastireostusest tuleneb sünteetiliste polümeeride mikroosakeste kasutamisest eraldi või tahtlikult toodetesse lisatuna ning selline reostus kujutab endast vastuvõetamatut keskkonnariski.

(9)

Kirde-Atlandi merekeskkonna kaitse konventsiooni (OSPARi konventsiooni) osalised võtsid 2021. aasta juunis vastu OSPARi soovituse 2021/06 plastigraanulite merekeskkonda sattumise vähendamise kohta (edaspidi „OSPARi soovitus 2021/06“), et vähendada mereprügi, edendades ühtsete tulemuslike graanulikao ärahoidmise standardite ja sertifitseerimissüsteemide õigeaegset väljatöötamist ja rakendamist kõikjal plasti tarneahelas. Plastigraanulite mereveoga seotud riski minimeerimise meetmeid uurib praegu Rahvusvaheline Mereorganisatsioon (IMO), kes esitas mittesiduva ringkirja MEPC.1/Circ.909, milles käsitletakse soovitusi plastigraanulite mereveoks kaubakonteinerites (edaspidi „MEPC.1/Circ.909“). Sellega seoses peavad liit ja selle liikmesriigid tähelepanelikult jälgima kõiki edasisi arengusuundi IMOs ja täitma selles küsimuses kõrgetasemelise keskkonnakaitse tagamisel juhtivat rolli, kehtestades näiteks kaitse range standardi.

(10)

Liidu ettepanekus, mis tehti ÜRO Keskkonnaprogrammile enne plastireostust käsitleva rahvusvahelise õiguslikult siduva instrumendi üle arutleva valitsustevahelise läbirääkimiskomitee teist istungit (INC-2), rõhutasid liit ja liikmesriigid, et tulevane instrument peab sisaldama meetmeid tahtmatu mikroplastiheite vähendamiseks.

(11)

Kuigi on olemas liidu õigusaktid jäätmetekke ärahoidmise, reostuse, mereprügi ja kemikaalide kohta, puuduvad konkreetsed liidu normid mikroplastireostuse allikaks oleva plastigraanulite kao ärahoidmiseks kogu tarneahela ulatuses. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2008/98/EÜ (5) on sätestatud peamised jäätmekäitluse põhimõtted ja liikmesriikide üldine kohustus võtta meetmeid jäätmetekke ärahoidmiseks. Seda üldist kohustust tuleks täiendada plastigraanulite hoolsa käitlemisega seotud konkreetsete aspektide ja nõuetega, et hoida ära nende muutumist jäätmeteks.

(12)

Ehkki polümeersete materjalide tootmine tööstuslikus mastaabis kuulub Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2010/75/EL (6) kohaldamisalasse, ei hõlma kõnealune direktiiv muid tegevusi, näiteks plastigraanulite ümbertöötamist, vedu ja ladustamist, millega tavaliselt tegelevad väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad. Peale selle ei käsitleta nõukogu direktiivi 96/61/EÜ (7) kohaselt 2007. aasta augustis koostatud viitedokumendis, kus kirjeldatakse polümeeride tootmise parimat võimalikku tehnikat, plastigraanulite kao eriprobleemi.

(13)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2008/56/EÜ (8) on käsitletud ranniku- ja merekeskkonnas esineva mikroprügi, sealhulgas mikroplasti mõju seiret ja hindamist. Välja on töötatud mereprügi seire esimeste suuniste ajakohastus, et ühtlustada metoodikat, sealhulgas seoses plastigraanulite esinemise ja leviku seirega rannajoonel. Direktiiv 2008/56/EÜ ei sisalda siiski erinõudeid käitlemiskohas plastigraanulite kao ärahoidmise ega vähendamise kohta.

(14)

Komisjoni määruses (EL) 2023/2055 (9), millega muudetakse määruse (EÜ) nr 1907/2006 XVII lisa, on tööstusettevõttes kasutamiseks ette nähtud sünteetiliste polümeeride mikroosakeste, st plastigraanulite kadu käsitletud ärahoitava heitena ning kehtestatud nõue anda kord aastas aru keskkonda sattunud mikroplasti hinnangulise koguse kohta. Ehkki metoodikat kao hindamiseks ei ole kehtestatud, on selle nõude eesmärk saada plastigraanulite kao kohta rohkem teavet ja parandada kogutud teabe kvaliteeti, et hinnata sellise mikroplastiga seonduvaid tulevasi riske.

(15)

Tagamaks, et plastigraanuleid käideldakse nende tarneahela kõigis etappides ohutult ja vastutustundlikult, et hoida ära nende keskkonda sattumist ja saavutada plastigraanulite nullkao eesmärk, on vaja kehtestada nõuded plastigraanulite käitlemise kohta kogu tarneahela ulatuses, nimelt tootmisel, sealhulgas ringlussevõtu väljundi puhul, alussegu valmistamisel, kokkusegamisel, ümbertöötamisel, töötlemisel, jaotamisel, veol, ladustamisel, pakendamisel ning puhastusjaamades paakide ja konteinerite puhastamisel. Käesolevat määrust tuleks kohaldada kõigi üksuste suhtes, kes käitlevad plastigraanuleid kogu tarneahelas, olenemata nende lõppkasutusest.

(16)

Käitlemisnõuete puhul tuleks arvesse võtta rahvusvaheliselt soovitatavaid häid käitlemistavasid ja liidus tööstusharu kehtestatud olemasolevaid plastigraanulite käitlemise nõudeid. Sellega seoses on oluline, et liit ja selle liikmesriigid jätkavad jõupingutusi, et muuta ringkirjas MEPC.1/Circ.909 sisalduvad soovitused rahvusvahelisel tasandil kohustuslikuks. Lisaks saab liit edendada rahvusvahelisel tasandil arutelu vedajate kohustuse üle teavitada pädevaid asutusi plastigraanulite veost riigis, mis ei ole nende asukohariik.

(17)

Võttes arvesse plastigraanulite kao kahjulikku mõju keskkonnale ning ettevõtjate ja vedajate üldist kohustust vältida plastigraanulite kadu, nagu on ette nähtud käesolevas määruses, on asjakohane sätestada konkreetsed teabenõuded piktogrammi ja hoiatuse vormis. Ettevõtjate ja vedajate koormuse vähendamiseks peaks olema võimalik selliseid nõudeid rakendada nii, et võetakse arvesse juba kehtivaid kohustusi, mis tulenevad määruse (EÜ) nr 1907/2006 XVII lisast. Nimetatud lisa kande 78 punktides 7 ja 10 on esitatud teabenõuded sünteetiliste polümeeride mikroosakeste tarnijatele. Käesoleva määruse kohaldamisel tuleks sünteetiliste polümeeride mikroosakeste tarnijatena käsitada iga tootjat, importijat, allkasutajat või levitajat, kes laseb turule plastigraanuleid, mis on sünteetilised polümeeri mikroosakesed. Nad peaksid esitama asjakohase teabe märgistusel, pakendil, pakendi infolehel või ohutuskaardil. Neil peaks olema võimalik esitada see teave samal ajal määruse (EÜ) nr 1907/2006 XVII lisa kande 78 punktis 10 sätestatud teabega. Kuna asjaomase teabe esitamise eri viisid võivad oma tõhususe poolest kao vältimise üldise kohustuse täitmisel erineda, on asjakohane, et komisjon hindaks käesoleva määruse läbivaatamise käigus nende viiside suhtelist tõhusust.

(18)

Kui plastigraanulid satuvad merekeskkonda ja seal levivad, võivad need kahjustada elusressursse ja mereelustikku ning häirida mere muid õiguspärase kasutuse viise, näiteks kalandust ja vesiviljelust. Kuna plastigraanulid näevad lindude jaoks välja nagu kalamari, moodustavad need umbes 70 % merelindude ärasöödavast plastist, hoolimata asjaolust, et ainult 0,05 % pinnaveest saadud plastitükkidest on graanulid. Selliseid väikeseid plastiosakesi on leitud maailma ligikaudu 250 merelinnu liigist 63 liigi isendite magudes. Lisaks on plastigraanulid kaalu järgi hinnanguliselt suuruselt teine mere mikroplastireostuse otsene allikas. Hinnanguliselt satub ookeani igal aastal miljardeid üksikuid plastigraanuleid. Selle põhjuseks on nii väikesed kui ka suuremahulised kaod ja väljapuistumised maismaal ja merel tarneahela kõigis etappides, eriti transiidi ajal. Lisaks võivad plastigraanulid saada uhutud randadele ja rannikualadele ning avaldada seetõttu negatiivset mõju turismile ja maismaal toimuvale tegevusele. Mitmed merelaevadega seotud vahejuhtumid on kaasa toonud selle, et merekeskkonda on sattunud mitu tonni plastigraanuleid, millel on olnud katastroofilised tagajärjed keskkonnale ja kohalikele kogukondadele. Näiteks Hispaania põhjarannikul 2023. aastal juhtunud Toconao õnnetuse tagajärjel hävis kuus kaubakonteinerit, sealhulgas üks kaubakonteiner, mis sisaldas tuhat 25-kilogrammist plastigraanuli kotti. Selle tulemusena uhuti Galicia rannikule miljoneid plastigraanuleid.

(19)

Selleks et käsitleda seda küsimust mereveo seisukohast, kiitis IMO merekeskkonna kaitse komitee 2024. aastal heaks ringkirja MEPC.1/Circ.909. Kuna aga need soovitused ei ole õiguslikult siduvad, peaks liit – kooskõlas oma aluslepingutest tuleneva kohustusega säilitada, kaitsta ja parandada keskkonna kvaliteeti ning edendada rahvusvahelisel tasandil meetmeid ülemaailmsete keskkonnaprobleemide lahendamiseks – kehtestama käesoleva määrusega siduvad nõuded, et olla maailmas teerajaja selles valdkonnas keskkonnakaitse kõrgema taseme saavutamiseks. Lastisaatjad peaksid tagama, et plastigraanulid on pakitud kvaliteetsesse pakendisse, et veoteave edastatakse õigel ajal merelaeva käitajale, agendile ja kaptenile ning et spetsiaalne lasti paigutamise taotlus on nõuetekohaselt täidetud. Merelaevade käitajad, agendid ja kaptenid peaksid lastisaatjatelt saadud veoteabe põhjal tagama, et plastigraanuleid sisaldavad kaubakonteinerid on nõuetekohaselt paigutatud ja kinnitatud, et minimeerida ohtu merekeskkonnale, kahjustamata seejuures merelaeva ja pardal viibivate isikute ohutust. Konkreetsemalt tuleks plastigraanuleid sisaldavad kaubakonteinerid paigutada teki alla, kui see on mõistlikult teostatav, või laeva avatud tekkide kaitstud aladele. Need nõuded täiendavad mereveo ohutust ja laevade põhjustatud reostuse ärahoidmist käsitlevaid IMO ja liidu üldisi õigusraamistikke, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/59/EÜ (10), millega loodi süsteem mereõnnetuste ja -reostuse ärahoidmiseks, võttes arvesse rahvusvahelisi õigusnorme.

(20)

Ettevõtjad, ELi vedajad ja kolmandate riikide vedajad peaksid plastigraanulite käitlemise nõuete rakendamisel tegema toiminguid tähtsuse järjekorras, mille puhul on esmatähtis hoida ära plastigraanulite sattumine keskkonda. Seepärast tuleks esimese sammuna hoida tavapärase käitlemise ajal ära plastigraanulite väljapuistumist esmasest kaitsekestast ning muuta seega nende väljapuistumise risk võimalikult väikeseks, muu hulgas sellega, et hoidutakse tarbetust käitlemisest, näiteks vähendatakse üleminekukohtade arvu, ja kasutatakse kvaliteetseid pakendeid; sellele järgneb väljapuistunud plastigraanulite laialikandumise tõkestamine, et hoida ära nende kadu keskkonda, ning lõpuks viimase sammuna nende ärakoristamine pärast väljapuistumise või kao juhtumit. Laialikandumise tõkestamise ja ärakoristamise meetmeid tuleks võtta viisil, mis minimeerib keskkonnakahju, eelkõige tundlikes elupaikades.

(21)

Ehkki käesoleva määruse eesmärk on hoida ära plastigraanulite kadu kõigi ettevõtjate, ELi vedajate ja kolmandate riikide vedajate puhul, tuleks mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate kohustusi kohandada, et leevendada nende koormust. Teisest küljest ei tohiks takistada liikmesriike kehtestamast või jätmast kehtima rangemaid kaitsemeetmeid. Sellised meetmed, sealhulgas ettevõtjatele, kes käitlevad rohkem kui viit tonni plastigraanuleid, peavad olema kooskõlas aluslepingutega.

(22)

Selleks et tagada igas liikmesriigis käideldavate ja veetavate plastigraanulite jälgitavus ning et pädevad asutused saaksid tulemuslikult kontrollida nõuetele vastavust, on vaja plastigraanuleid käitlevad käitised ja plastigraanulite vedajad registreerida.

(23)

Ettevõtjad peaksid plastigraanulite kao ärahoidmiseks koostama riskijuhtimiskava, mis hõlmab riskihindamist, ning seda rakendama ja ajakohasena hoidma; selles kavas tehakse kindlaks plastigraanulite väljapuistumise ja kao tekkimise võimalused ning dokumenteeritakse eelkõige olemasolevad konkreetsed seadmed ja kehtiv kord, mida rakendatakse plastigraanulite kao ärahoidmiseks ning väljapuistunud plastigraanulite laialikandumise tõkestamiseks ja ärakoristamiseks. Riskijuhtimiskavas tuleks arvesse võtta ka kindlakstehtud riskidega tegelemiseks vajalike täiendavate seadmete ja täiendava korra kulusid ja tulusid, võttes seejuures arvesse asjaomase käitise laadi ja suurust ning tegevuse ulatust. Kui plastigraanulitele on lisatud lisaaineid, peaksid ettevõtjad kaaluma asjaomaste plastigraanulite ohtlikke omadusi ning kui sellised lisaained võivad plastigraanulite kao korral tõenäoliselt suurendada kahju inimeste tervisele või keskkonnale, peaksid ettevõtjad kaaluma selle teabe lisamist riskijuhtimiskavasse.

(24)

Selleks, et pädevad asutused saaksid kontrollida vastavust riskijuhtimiskava nõuetele, peaksid ettevõtjad esitama pädevale asutusele enda koostatud riskijuhtimiskava ja vastavusdeklaratsiooni või tunnistuse, nagu see on kohaldatav.

(25)

Ettevõtjatel peaks olema võimalik riskipõhise käsitusviisiga kindlaks teha, milliseid konkreetseid seadmeid paigaldada ja millist korda rakendada. Sellest hoolimata peaks pädeval asutusel olema nõuetele vastavuse kontrollimisel võimalik nõuda ettevõtjalt riskijuhtimiskava muutmist, sealhulgas teatava aja jooksul ükskõik millise käesolevas määruses loetletud meetme võtmist, et tagada käesoleva määruse nõuete asjakohane rakendamine.

(26)

Selleks, et saaks hinnata iga käitise kohta koostatud riskijuhtimiskava asjakohasust, peaksid ettevõtjad pidama arvestust plastigraanulite hinnangulise aastase kao koguse ja käideldud plastigraanulite üldkoguse kohta. Ettevõtjate koormuse vähendamiseks peaks pädevatel asutustel ja sertifitseerijatel olema võimalik kasutada teavet hinnangulise heitkoguse kohta määruse (EÜ) nr 1907/2006 XVII lisa kohase aruandluskohustuse täitmiseks.

(27)

Vedajatele ei tohiks nende tegevuse eripärast tulenevalt seada riskijuhtimiskava koostamise ja rakendamise kohustust. Selle asemel tuleks neilt nõuda konkreetsete meetmete võtmist graanulite väljapuistumise ja kao ärahoidmiseks ja laialikandumise tõkestamiseks ning tagajärgedega tegelemiseks. Pädevad asutused peaksid kontrollima nende meetmete rakendamist, eelkõige veo ajal. Mõnda neist meetmetest tuleks rakendada peale- ja mahalaadimistoimingute ajal, mis on väljapuistumise ja kao peamised tekkekohad. Nende toimingute eest vastutavad tavaliselt nii ettevõtjad kui ka vedajad, samal ajal kui veo eest vastutavad ainult vedajad.

(28)

Kolmandate riikide vedajad peaksid määrama volitatud esindaja, kes tegutseks kolmanda riigi vedaja nimel ja kelle poole peaks olema võimalik pöörduda igal pädeval asutusel. Volitatud esindaja peaks seoses käesolevast määrusest tulenevate erikohustustega olema sõnaselgelt määratud kolmanda riigi vedaja kirjaliku volituse alusel. Sellise esindaja määramine ei mõjuta kolmanda riigi vedaja käesoleva määruse kohaseid kohustusi ega vastutust. Volitatud esindaja suhtes tuleks tema volituste piires kohaldada täitemenetlust, kui kolmanda riigi vedaja nõudeid ei täida.

(29)

Plastigraanulite kao ärahoidmiseks, väljapuistunud graanulite laialikandumise tõkestamiseks ja ärakoristamiseks vajalike meetmete edukas rakendamine eeldab ettevõtjate, ELi vedajate ja kolmandate riikide vedajate töötajate igakülgset koostööd ja pühendumust. Ettevõtjatelt, ELi vedajatelt ja kolmandate riikide vedajatelt tuleks nõuda, et nad koolitaksid oma töötajaid vastavalt nende konkreetsetele rollidele ja kohustustele, et töötajatel oleks olemas teadlikkus ja oskus paigaldada, kasutada ja hooldada seadmeid ja järgida korda, mida on vaja käesolevas määruses sätestatud nõuetele vastavuse tagamiseks, sealhulgas plastigraanulite kao jälgimise ja sellest teatamise puhul. Asjakohasel juhul peaksid ettevõtjad, ELi vedajad ja kolmandate riikide vedajad võtma parandusmeetmeid, sealhulgas vajaduse korral täiustama olemasolevaid seadmeid ja kehtivat korda. Samuti tuleks nõuda, et nad jälgiksid ja registreeriksid igal aastal hinnangulisi kadusid, et aidata täita püsivad lüngad teadmistes.

(30)

Keskmise suurusega ja suurettevõtjatel on oma suuruse tõttu tavaliselt keerulisem struktuur. Kui nad käitavad käitisi, kus käideldakse plastigraanuleid koguses, mis on võrdne 1 500-tonnise aastase künnisega või üle selle, tuleks nõuda, et nad rakendaksid iga käitise puhul lisameetmeid, näiteks teeksid igal aastal sisehindamise ning koostaksid konkreetsetest koolitusvajadustest ja koolitusprogrammi korraldusest lähtuvalt koolitusprogrammi. Sisehindamine võiks hõlmata selliseid aspekte nagu kao hinnanguline suurus ja tekkepõhjused, tulevase kao ärahoidmiseks ning graanulite laialikandumise tõkestamiseks ja nende ärakoristamiseks kasutatavad seadmed ja järgitav kord ning nende tulemuslikkus, arutelud töötajatega, olemasolevate seadmete ja kehtiva korra kontrollimine ning asjakohaste dokumentide läbivaatamine.

(31)

Mikroettevõtjatelt ning sellistelt väikese ja keskmise suurusega ning suurettevõtjatelt, kes käitavad käitisi, kus käideldakse plastigraanuleid koguses, mis jääb 1 500-tonnisest aastasest künnisest allapoole, tuleks nõuda vastavusdeklaratsiooni esitamist. Samuti tuleks neile anda piisavalt aega nõuetele vastavuse tõendamiseks.

(32)

Ettevõtjad, kes käitavad käitisi, kus käideldakse plastigraanuleid koguses, mis on võrdne 1 500-tonnise aastase künnisega või üle selle, võivad olla vastutavad suurema plastigraanulite kao riski eest. Keskmise suurusega ja suurettevõtjad, kes käitavad käitisi, kus käideldakse plastigraanuleid koguses, mis on võrdne 1 500-tonnise aastase künnisega või üle selle, peaksid tõendama vastavust käesolevas määruses sätestatud nõuetele, hankides sertifitseerijate väljastatud tunnistuse ja seda uuendades. Kooskõlas tarneahelapõhise käsitusviisiga, piirates samal ajal halduskoormust, peaksid väikeettevõtjad, kes käitavad käitisi, kus käideldakse plastigraanuleid koguses, mis on võrdne 1 500-tonnise aastase künnisega või üle selle, tõendama nõuetele vastavust, hankides sertifitseerijate väljastatud tunnistuse, mille kehtivusaeg on viis aastat. Sertifitseerimismenetluse eesmärk on ka aidata väikeettevõtjatel, kes käitavad käitisi, kus käideldakse plastigraanuleid koguses, mis on võrdne 1 500-tonnise aastase künnisega või üle selle, teha kindlaks meetmed, mida on vaja käesolevas määruses sätestatud nõuete täitmiseks. Pärast kõnealuse tunnistuse kehtivusaja lõppu peaksid need väikeettevõtjad tõendama nõuetele vastavust, teavitades pädevat asutust oma ajakohastatud riskijuhtimiskavast ja vastavusdeklaratsioonist iga viie aasta järel alates viimasest teavitamisest, välja arvatud juhul, kui need väikeettevõtjad otsustavad õigel ajal, et nad uuendavad sertifitseerijate väljastatud tunnistust, et jätkuvalt tõendada nõuetele vastavust.

(33)

Sertifitseerija, eelkõige nõustamisteenuste puhul, ei tohiks osaleda tegevuses, mis võiks mõjutada tema usaldusväärsust või otsuste sõltumatust seoses sertifitseerimistoimingutega, milleks ta on akrediteeritud. Sertifitseerija võib olla akrediteeritud vastavushindamisasutus või tõendaja, kellel on litsents tõendamise ja kinnitamise tegemiseks vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1221/2009 (11). Teabe ühtlikkuse tagamiseks peaks selline tunnistus olema kindlas vormingus.

(34)

Selleks, et pädevad asutused saaksid käesoleva määruse järgimist tõhusamalt kontrollida, peaksid sertifitseerijad teavitama neid oma hindamise tulemustest. Tunnistus ei tohiks mõjutada pädeva asutuse tehtavat nõuetele vastavuse hindamist.

(35)

Läbipaistvuse tagamiseks peaksid pädevad asutused tegema teatava teabe üldsusele kättesaadavaks. See hõlmab teatamist käitatavatest käitistest, osalemisest plastigraanulite veos liidus, sealhulgas olulistest muudatustest võrreldes varem teatatuga, volitatud esindaja määramisest, riskijuhtimiskavadest, ettevõtja vastavusdeklaratsioonidest, tunnistustest ning lubadest; see teave peaks olema kättesaadav kergesti leitaval, tasuta ja piiranguteta veebisaidil. Ohutuse ja konfidentsiaalsuse tagamiseks peaks pädevatel asutustel olema siiski võimalus keelduda konkreetsete üksikasjade kohta teabe väljastamisest, kui see ohustaks asjaomaste käitiste või kohalike elanike ohutust või muid avalikke huve. Komisjon peaks avaldama ka riiklike veebisaitide ja kolmandate riikide vedajate volitatud esindajate loetelud, et tagada sellele teabele laialdane juurdepääs, kaitstes samal ajal ärisaladust.

(36)

Keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemis (EMAS) registreerimise võimaldamiseks peavad ettevõtjad järgima keskkonnaalaseid õigusakte, sealhulgas käesolevat määrust. Seega tuleks EMASis registreeritud ettevõtjaid käsitada käesolevas määruses sätestatud nõuetele vastavana, kui tõendaja on kinnitanud, et käesolevas määruses sätestatud nõuded on lisatud nende keskkonnajuhtimissüsteemi ja neid täidetakse. Seepärast tuleks sellised ettevõtjad vabastada kohustusest lasta teha sertifitseerimine ja teavitada pädevat asutust enda vastavusdeklaratsiooni uuendamisest ja riskijuhtimiskava ajakohastamisest. Lisaks EMASi puudutavale vabastusele ja selleks, et vähendada muude suurt usaldusväärsust tagavate süsteemide koormust, peaks olema võimalik vabastada käesoleva määruse nõuete täitmisest ettevõtjad, kes valmistavad ette ja rakendavad muid keskkonnajuhtimissüsteeme iga käitise jaoks, kui nad vastavad teatavatele käesolevas määruses sätestatud kriteeriumidele.

(37)

Pädevad asutused peaksid kontrollima, kas ettevõtjad, ELi vedajad ja kolmandate riikide vedajad täidavad käesolevas määruses sätestatud kohustusi, kasutades asjakohasel juhul sertifitseerimismenetluse osana või ettevõtja vastavusdeklaratsioonis esitatud tähelepanekuid. Selline kontroll peaks kohasel juhul tuginema keskkonnajärelevalvele või muudele kontrollimeetmetele ning põhinema riskipõhisel käsitusviisil. Võimaluse korral tuleks selline kontroll teha koordineeritult liidu muude õigusaktide alusel nõutavate kontrollidega. Pädevad asutused peaksid andma komisjonile teavet käesoleva määruse rakendamise kohta.

(38)

Liikmesriikidel peaks olema võimalik tagada käesoleva määruse järgimine lubade abil, mis põhinevad süsteemil, milles käitisi korrapäraselt kontrollitakse, et uurida kogu asjakohast keskkonnamõju, sealhulgas plastigraanulite väljapuistumist ja kadu. Käitiste puhul, mis asuvad liikmesriigis, kes otsustab nõuetele vastavust tagada ja kontrollida sellise lubade ja korrapäraste kontrollide süsteemi abil, peaksid ettevõtjad olema vabastatud tunnistuse hankimisest või vastavusdeklaratsiooni esitamisest nende käitiste kohta, mille jaoks neil on luba, millega kehtestatakse käesoleva määruse järgimiseks vajalikud tingimused. Käitiste puhul, mille suhtes sellist vabastust kohaldatakse, peaksid ettevõtjad teavitama asjaomast pädevat asutust riskijuhtimiskavast ja selle korrapärastest ajakohastustest. Kui vastavus tagatakse lubadega, peaksid liikmesriigid astuma vajalikke samme olemasolevate lubade tingimuste läbivaatamiseks ja uute lubade väljastamiseks nii, et käesoleva määruse järgimine oleks aegsasti tagatud.

(39)

Direktiivi 2008/98/EÜ kohaselt peavad liikmesriigid nõudma ringlussevõtjatelt loa hankimist, mille tingimused tagavad, et plastigraanulite tootmine ei ohusta inimeste tervist ega kahjusta keskkonda, vältides eelkõige ohtu veele, õhule, pinnasele, taimedele või loomadele.

(40)

Mis tahes kao mõju minimeerimiseks peaksid ettevõtjad, ELi vedajad ja kolmandate riikide vedajad võtma vajalikke parandusmeetmeid, et taastada vastavus käesolevale määrusele. Nõutavad parandusmeetmed peaksid olema tuvastatud rikkumise ja selle eeldatava kahjuliku keskkonnamõjuga proportsionaalsed. Kui pädev asutus tuvastab käesoleva määruse rikkumise, peaks ta teavitama sellest ettevõtjat, ELi vedajat või kolmanda riigi vedajat ning nõudma parandusmeetmete võtmist nõuetele vastavuse taastamiseks.

(41)

Pädevatel asutustel peaksid olema miinimumvolitused kontrolli tegemiseks ja nõuetele vastavuse tagamiseks, et tagada käesoleva määruse järgimine, teha üksteisega kiiremini ja tõhusamalt koostööd ning takistada ettevõtjaid, ELi vedajaid ja kolmandate riikide vedajaid, volitatud esindajaid ning asjakohasel juhul plastigraanuleid vedavate merelaevade lastisaatjaid, käitajaid, agente ja kapteneid käesolevat määrust rikkumast. Need volitused peaksid olema piisavad, et tulla toime nõuetele vastavuse tagamise probleemidega ning takistada nõuetele mittevastavaid ettevõtjaid kasutamast nõuete täitmise tagamise süsteemi lünkasid ära nii, et tegevus viiakse üle liikmesriikidesse, kus pädeval asutusel ei ole vahendeid ebaseaduslike tavade vastu võitlemiseks. Pädevatel asutustel peaks olema võimalik kasutada kontrolli tegemisel tõendina kõiki asjaomase juhtumiga seotud fakte ja asjaolusid.

(42)

Mikro-, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad moodustavad olulise osa plastigraanulite tarneahelast. Käesolevas määruses sätestatud asjakohaste kohustuste täitmisel võivad nad seista silmitsi spetsiifiliste rakendamisprobleemidega ja proportsionaalselt suuremate kuludega. Komisjon peaks suurendama ettevõtjate ja vedajate teadlikkust plastigraanulite kao ärahoidmise vajadusest. Lisaks peaks komisjon kõigi asjaomaste sidusrühmadega konsulteerides välja töötama koolitusmaterjalid, mis võivad olla erinevas vormis, sealhulgas juhised ja kursused, et aidata ettevõtjatel ja vedajatel täita oma kohustusi, eelkõige seoses riskihindamise nõuetega. Sellega seoses tuleks kaaluda OSPARi soovitust 2021/06. Liikmesriigid peaksid tagama kohustuste ja riskihindamisnõuete täitmisega seotud teabe ja abi kättesaadavuse, eeskätt mikro- ja väikestele ettevõtjatele. Liikmesriikide antav abi võiks hõlmata tehnilist tuge ja erikoolitust kõigile plastigraanuleid käitlevatele töötajatele. See võiks hõlmata ka rahalist toetust, sealhulgas väikeettevõtjate sertifitseerimise eesmärgil, ning juurdepääsu rahastamisele. Liikmesriigid peaksid meetmete võtmisel pidama silmas kohaldatavaid riigiabinorme.

(43)

Selleks, et luua ühine alus plastigraanulite kao hindamiseks, on vaja standarditud metoodikat, mis on kindlaks määratud harmoneeritud standardis, mis võetakse vastu kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1025/2012 (12). Määrusega (EL) nr 1025/2012 on ette nähtud harmoneeritud standardi suhtes vastuväidete esitamise kord, mida kohaldatakse juhul, kui selline standard ei vasta täielikult nimetatud määruse nõuetele.

(44)

Käesoleva määruse eesmärkide saavutamise ja tulemusliku nõuete täitmise tagamiseks peaksid liikmesriigid määrama oma pädevad asutused, kes vastutavad käesoleva määruse kohaldamise ja selle täitmise tagamise eest. Kui liikmesriigi territooriumil on rohkem kui üks määratud pädev asutus, peaksid liikmesriigid tagama tiheda koostöö kõigi määratud pädevate asutuste vahel, et tagada nende asutuste ülesannete tulemuslik täitmine.

(45)

Pädevad asutused peaksid asjakohase teabe alusel, näiteks kolmandate isikute esitatud põhjendatud kaebuste põhjal, astuma nõuete täitmise tagamiseks vajalikke samme, mille hulka kuuluvad kontrollid ja ärakuulamised. Kaebuse esitanud kolmas isik peaks suutma tõendada piisavat huvi või seda, et on rikutud tema õigusi.

(46)

Liikmesriigid peaksid tagama, et meetmete puhul, mida nende pädevad asutused võtavad käesoleva määruse alusel, on olemas tõhusad õiguskaitsevahendid kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikliga 47. Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on isikule liidu õigusest tulenevate õiguste kohtuliku kaitse tagamine liikmesriikide kohtute ülesanne. Peale selle on liikmesriigid vastavalt Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikli 19 lõikele 1 kohustatud nägema ette tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse liidu õigusega hõlmatud valdkondades. Sellega seoses peaksid liikmesriigid tagama, et üldsusele, sealhulgas käesoleva määrusega hõlmatud füüsilistele ja juriidilistele isikutele, on kindlustatud õiguskaitse kättesaadavus kooskõlas kohustustega, milles liikmesriigid on ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni (UNECE) 25. juuni 1998. aasta keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (13) (Århusi konventsiooni) osalistena kokku leppinud.

(47)

Liikmesriigid peaksid kehtestama õigusnormid käesoleva määruse alusel vastu võetud riiklike õigusaktide rikkumise eest kohaldatavate karistuste kohta ja tagama nende rakendamise. Liikmesriigid võivad kehtestada õigusnormid haldus- ja kriminaalkaristuste kohaldamiseks. Ühelgi juhul aga ei tohiks kriminaal- ja halduskaristuste määramine kaasa tuua sama kuriteo eest mitmekordse kohtumõistmise ja karistamise keelu (ne bis in idem-põhimõtte) rikkumist kriminaalmenetluses, nagu seda keeldu on tõlgendanud Euroopa Liidu Kohus. Kõige raskemate rikkumiste puhul, mille on toime pannud juriidiline isik, näiteks rikkumised, mis on oma laadi, ulatuse ja kordumise tõttu väga rasked või kujutavad endast suurt ohtu inimeste tervisele või keskkonnale, peaksid liikmesriigid tagama, et nende riiklikus karistussüsteemis on ette nähtud haldustrahvid, mille maksimumsumma on vähemalt 3 % juriidilise isiku aastakäibest liidus trahvi määramise aastale eelnenud majandusaastal. Ilma et see piiraks liikmesriikide kohustusi, mis tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2008/99/EÜ (14), peaks liikmesriikidel olema lubatud kohaldada lisaks või teise võimalusena kriminaalkaristusi, tingimusel et need on mõjusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

(48)

Asjakohasel juhul peaksid liikmesriigid toetama selliste projektide rahastamist, mille eesmärk on plastigraanulitega saastunud alade puhastamine keskkonnakestlike tavade abil; kadu põhjustavate vahejuhtumite ja õnnetuste ning nendega seotud reageerimise kohta teabe kogumine, töötlemine ja edastamine; plastigraanulite kao tõttu inimeste tervisele ja keskkonnale avalduvat mõju käsitlevate teadmiste parandamine ning teadlikkuse suurendamise programmide edendamine, eelkõige kõige enam mõjutatud piirkondades, nagu tööstuspiirkonnad ja sadamad.

(49)

Kui käesoleva määruse rikkumise tagajärjel on tekitatud kahju inimeste tervisele, peaksid liikmesriigid tagama, et mõjutatud isikul on võimalik nõuda ja saada asjaomaselt füüsiliselt või juriidiliselt isikult sellise kahju eest hüvitist. Kõnealuste hüvitamisnormidega aidatakse kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikliga 191 kaasa keskkonna säilitamise ja kaitsmise ning selle kvaliteedi parandamise, samuti inimeste tervise kaitse eesmärkide saavutamisele. Ühtlasi toetatakse nendega harta artiklites 2, 3 ja 35 sätestatud õigust elule, isikupuutumatusele ja tervishoiule ning harta artiklis 47 sätestatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile. Pealegi ei ole Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2004/35/EÜ (15) antud erasektorisse kuuluvatele pooltele õigust saada keskkonnakahjustuse või selle otsese ohu korral hüvitist.

(50)

Seepärast on asjakohane, et käesolevas määruses käsitletakse õigust hüvitisele üksikisikutele tekitatud kahju korral ning tagatakse, et üksikisikud saavad kaitsta oma õigusi käesoleva määruse rikkumisest põhjustatud tervisekahjustuste eest ja seeläbi tagatakse käesoleva määruse tulemuslikum järgimine. Kahju hüvitamise nõuetega seotud menetlused tuleks välja töötada ja neid kohaldada nii, et need ei muuda kahju hüvitamise õiguse kasutamist võimatuks ega ülemäära raskeks.

(51)

Käesoleva määruse mõju liikmesriikide menetlusautonoomiale peaks piirduma sellega, mida on vaja, et tagada inimeste tervise kaitse ohutu keskkonna kaudu, mida püütakse määrusega saavutada, ning see ei tohiks mõjutada muid riigisiseseid menetlusnorme, millega kehtestatakse õigus nõuda hüvitist käesoleva määruse rikkumise eest. Sellised riigisisesed normid ei tohiks aga takistada käesoleva määrusega nõutava hüvitise taotlemise mehhanismi tulemuslikku toimimist.

(52)

Et üksikisikud saaksid kaitsta oma õigusi seoses käesoleva määruse rikkumisest põhjustatud tervisekahjustustega ja seeläbi tagada määruse tõhusam järgimine, peaks valitsusvälistel organisatsioonidel, kes edendavad inimeste tervise või keskkonna kaitset või kes edendavad tarbijate kaitset ja vastavad riigisisese õiguse nõuetele olema juhul, kui liikmesriigid nii määravad, asjaomase üldsuse liikmena õigus osaleda menetlustes kas kannatanu nimel või tema toetuseks, ilma et see piiraks riigisiseste kohtus esindamise ja kohtuliku kaitse menetlusnormide kohaldamist. Kui liikmesriigid järgivad võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid, on neil tavaliselt menetlusautonoomia, et tagada tõhus õiguskaitsevahend liidu õiguse rikkumise korral. Siiski nähtub kogemustest, et ehkki on olemas ülekaalukad epidemioloogilised tõendid reostuse negatiivse tervisemõju kohta elanikkonnale, on keeruline luua otsest seost plastigraanulite kao ja inimeste tervisele või keskkonnale avalduva konkreetse mõju vahel, ning selline mõju ei ole üldiselt ka vahetu.

(53)

Teaduse ja tehnika arengu arvessevõtmiseks peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte käesoleva määruse lisade muutmiseks. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (16) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(54)

Selleks et tagada käesoleva määruse ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused seoses käesoleva määruse rakendamist käsitleva teabe esitamisega. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (17).

(55)

Käesoleva määruse kohaldamine tuleks edasi lükata, et anda ettevõtjatele, ELi vedajatele, kolmandate riikide vedajatele ning merelaevade lastisaatjatele, käitajatele, agentidele ja kaptenitele piisavalt aega määruses sätestatud nõuetega kohanemiseks.

(56)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt hoida ära plastigraanulite kadu, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda meetme ulatuse või toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas ELi lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale,

1)

„plastigraanulid“ – polümeeri sisaldava materjali osakesed, olenemata nende kujust, vormist või mõõtmetest, mida toodetakse plasttoodete valmistamisel vormimiseks, olenemata nende tegelikust kasutusest;

2)

„väljapuistumine“ – plastigraanulite ühekordne või pika aja vältel toimuv väljapääsemine esmasest kaitsekestast käitise piirides või plastigraanuleid vedavas maanteesõidukis, raudteevagunis või siseveelaevas;

3)

„kadu“ – plastigraanulite ühekordne või pika aja vältel toimuv kas käitise piiridest või plastigraanuleid vedavast maanteesõidukist, raudteevagunist, liikmesriigi sadamast väljuvast või seda külastavast siseveelaevast või merelaevast välja keskkonda pääsemine tarneahela mis tahes etapis;

4)

„käitis“ – ruum, rajatis, asupaik, tegevuskoht või koht, kus viiakse läbi üht või mitut plastigraanulite käitlemisega seotud majandustegevust;

5)

„ettevõtja“ – füüsiline või juriidiline isik, kes käitab käitist või kellel on selle üle täielik või osaline kontroll või kellele on riigisiseste õigusaktide kohaselt delegeeritud määrav majanduslik otsustusõigus käitise tehnilise toimimise üle;

6)

„ELi vedaja“ – liikmesriigis elav füüsiline isik või asutatud juriidiline isik, kes tegeleb oma majandustegevuse raames plastigraanulite veoga, kasutades selleks maanteesõidukeid, raudteevaguneid või siseveelaevu;

7)

„kolmanda riigi vedaja“ – kolmandas riigis elav füüsiline isik või asutatud juriidiline isik, kes tegeleb oma liidus toimuva majandustegevuse raames plastigraanulite veoga, kasutades selleks maanteesõidukeid, raudteevaguneid või siseveelaevu;

8)

„lastisaatja“ – füüsiline või juriidiline isik, kes on sõlminud või kelle nimel või kelle eest on sõlmitud kaubaveoleping füüsilise või juriidilise isikuga, kes tegeleb oma majandustegevuse raames plastigraanulite veoga, kasutades selleks merelaevu;

9)

„käitaja“ – merelaeva omanik või haldaja;

10)

„agent“ – isik, kellel on volitus või luba anda teavet käitaja nimel;

11)

„mikro- või väikeettevõtja või keskmise suurusega ettevõtja“ – mikro- või väikeettevõtja või keskmise suurusega ettevõtja komisjoni soovituse 2003/361/EÜ (18) lisa tähenduses;

12)

„suurettevõtja“ – ettevõtja, kes ei ole mikro- ega väikeettevõtja ega keskmise suurusega ettevõtja;

13)

„pädev asutus“ – liikmesriigi määratud asutus või organ, kelle ülesanne on täita käesolevast määrusest tulenevaid liikmesriigi kohustusi;

14)

„volitatud esindaja“ – liidus elav füüsiline isik või asutatud juriidiline isik, keda kolmanda riigi vedaja on artikli 4 kohaselt kirjaliku volituse alusel määranud tegutsema enda nimel, et täita artikli 3 lõigetes 2 ja 3, artikli 5 lõike 6 kolmandas lõigus ja artikli 15 lõikes 1 sätestatud kohustustega seotud konkreetseid ülesandeid;

15)

„sertifitseerija“ – üks järgmine füüsiline või juriidiline isik:

16)

„vastavushindamine“ – tõendamisprotsess selle hindamiseks, kas käitis vastab käesolevas määruses ja selle alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktides sätestatud kohaldatavatele normidele;

17)

„luba“ – asjaomase pädeva asutuse väljastatud kirjalik luba käitise käitamiseks.

a)

sertifitseerija on asutatud liikmesriigi õiguse alusel ja ta on juriidiline isik;

b)

sertifitseerija on kolmandast isikust organ, kes on ettevõtjast sõltumatu;

c)

sertifitseerija, tema kõrgem juhtkond ja vastavushindamise eest vastutavad töötajad ei osale tegevuses, mis võib mõjutada nende usaldusväärsust või nende otsuste sõltumatust seoses sertifitseerimistoimingutega;

d)

sertifitseerija ja tema töötajad tegutsevad mittediskrimineerival viisil ja viivad oma toiminguid läbi suurima erialase usaldusväärsuse ja nõutava tehnilise pädevusega ning ei allu surveavaldustele ega ahvatlustele, sealhulgas rahalistele, mis võivad mõjutada nende otsuseid või sertifitseerimistoimingute tulemusi, eriti seoses isikute või isikute rühmadega, kes on huvitatud nimetatud toimingute tulemustest. Tagatakse sertifitseerijate, nende kõrgema juhtkonna ning sertifitseerimise ja ülesannete täitmise eest vastutavate töötajate erapooletus;

e)

sertifitseerijal on vajalikud teadmised, seadmed ja taristu, et teha vastavushindamist, mille läbiviimiseks ta on akrediteeritud;

f)

sertifitseerijal on piisav arv sobiva kvalifikatsiooniga kogenud töötajaid, kes vastutavad vastavushindamisülesannete täitmise eest;

g)

ilma et see piiraks artikli 16 lõike 3 punkti b kohaseid pädevate asutuste volitusi, hoiavad sertifitseerija töötajad ametisaladust kogu teabe suhtes, mis on saadud vastavushindamisülesannete täitmise käigus;

h)

kui sertifitseerija kasutab sertifitseerimisega seotud konkreetsete ülesannete täitmiseks alltöövõtjat või tütarettevõtjat, vastutab ta täielikult alltöövõtja või tütarettevõtja täidetavate ülesannete eest ning hindab ja jälgib alltöövõtja või tütarettevõtja kvalifikatsiooni ja tema tehtavat tööd. Alltöövõtjad või tütarettevõtjad võivad täita üksnes ülesandeid, mis on sertifitseerija akrediteeringuga hõlmatud. Sertifitseerija tagab, et tema alltöövõtjate või tütarettevõtjate tegevus ei mõjuta tema sertifitseerimistoimingute konfidentsiaalsust, objektiivsust ega erapooletust.