(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2019/876 (4) lisati Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusesse (EL) nr 575/2013 (5) stabiilse netorahastamise kordaja nõue krediidiasutustele. See nõue kajastas osa Baseli pangajärelevalve komitees kokku lepitud Basel III standarditest, mis töötati välja tagamaks, et krediidiasutustel on piisav stabiilne rahastus ühe aasta jooksul, ning vältimaks seega ülemäärast tähtaegade mittevastavust varade ja kohustuste vahel ning liigset tuginemist lühiajalisele hulgirahastamisele. Stabiilse netorahastamise kordaja nõuet kohaldatakse alates 28. juunist 2021.

(2)

Määruse (EL) nr 575/2013 artikli 428r lõike 1 punktis g, artikli 428s lõike 1 punktis b ja artikli 428v punktis a on praegu sätestatud stabiilse rahastamise tegurid rahaliste nõuete puhul, mis tulenevad finantssektorisse kuuluvate klientidega tehtud rahastamistehingutest, kui nende tehingute järelejäänud tähtaeg on alla kuue kuu. Sõltuvalt asjaomasest rahastamistehingust on need rahastamise tegurid 0 %, 5 % või 10 %. Ent määruse (EL) nr 575/2013 artikli 510 lõikes 8 on sätestatud, et 28. juuniks 2025 suurendatakse neid rahastamise tegureid vastavalt 10 %-ni, 15 %-ni ja 15 %-ni. Selle edasilükatud suurendamise eesmärk oli anda krediidiasutustele piisavalt aega, et järk-järgult kohaneda konservatiivsema kalibreerimisega ja hinnata, kas see kalibreerimine oli asjakohane. Lisaks edasilükatud suurendamisele võeti vastu muud kohandused tagamaks, et stabiilse netorahastamise kordaja nõude kehtestamine ei häiriks seotud tagatiseturgude, sealhulgas riigivõlaturu likviidsust.

(3)

Määruse (EL) nr 575/2013 artikli 510 lõike 6 kohaselt on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1093/2010 (6) asutatud Euroopa Järelevalveasutusele (Euroopa Pangandusjärelevalve) (EBA) antud ülesanne hinnata sellise stabiilse rahastamise käsitluse asjakohasust, mis on nõutav finantssektorisse kuuluvate klientidega tehtud väärtpaberitega finantseerimise tehingute ja tagamata tehingutega seotud rahastamisriski katmiseks, kui nende väärtpaberitega finantseerimise tehingute või tagamata tehingute järelejäänud tähtaeg on alla kuue kuu. Kooskõlas selle kohustusega esitas EBA 16. jaanuaril 2024 aruande stabiilse netorahastamise kordaja raamistiku konkreetsete aspektide kohta. Selles aruandes jõuti järeldusele, et määruse (EL) nr 575/2013 artikli 428r lõike 1 punktis g, artikli 428s lõike 1 punktis b ja artikli 428v punktis a osutatud tehingute suhtes kohaldatavate nõutava stabiilse rahastamise tegurite suurendamisel oleks krediidiasutuste stabiilse netorahastamise kordaja tasemele tühine mõju. Samas ei hinnatud aruandes laiemat mõõdet ega ülekanduvat mõju seoses riigivõlaturgude likviidsusega ja mõjuga riigivõlakirjaturgudele. Seega on määruse (EL) nr 575/2013 artikli 510 lõikes 8 sätestatud stabiilse rahastamise tegurite suurendamise edasilükkamist põhjendavad kaalutlused endiselt aktuaalsed. Kuna suurem osa väärtpaberitega finantseerimise tehingutest on tagatud riigi võlakohustustega, võib seonduva nõutava stabiilse rahastamise suurendamine vähendada likviidsust asjaomastel turgudel. See võib omakorda tekitada liikmesriikidele täiendavaid rahastamiskulusid ja muuta rahapoliitika ülekandemehhanisme.

(4)

Lisaks on teised Baseli pangajärelevalve komitee liikmete jurisdiktsioonid kehtestanud väärtpaberitega finantseerimise tehingutele nõutava stabiilse rahastamise tegurite tasemed, mis on identsed määruse (EL) nr 575/2013 alusel kohaldatavatega. Võttes arvesse tihedat rahvusvahelist konkurentsi väärtpaberitega finantseerimise tehingute turul, tekitaks nõutava stabiilse rahastamise tegurite suurendamine 28. juuniks 2025 rahvusvahelisel tasandil ebavõrdsed tingimused, mis kahjustaks liidu finantsturge.

(5)

Selliste soovimatute tagajärgede vältimiseks tuleks finantssektorisse kuuluvate klientidega tehtavate väärtpaberitega finantseerimise tehingute ja tagamata tehingute praegused stabiilse rahastamise tegurid, kui selliste tehingute järelejäänud tähtaeg on alla kuue kuu, muuta alaliseks.

(6)

Selleks et tagada stabiilse rahastamise nõuete ja finantssektorisse kuuluvate klientidega tehtud väärtpaberitega finantseerimise tehingute ja tagamata tehingute raames tagatisena saadud varade turulikviidsuse vastastikuse mõju piisav seire, kui selliste tehingute järelejäänud tähtaeg on alla kuue kuu, sealhulgas kui need on tagatud riigi võlakohustusega, samuti krediidiasutuste rahastamisriski ja selles valdkonnas toimuvate võimalike rahvusvaheliste arengute seire, peaks EBA esitama komisjonile iga viie aasta järel aruande kõnealuste stabiilse rahastamise nõuete asjakohasuse kohta.

(7)

Finantssektorisse kuuluvate klientidega tehtud alla kuue kuu pikkuse järelejäänud tähtajaga väärtpaberitega finantseerimise tehingutest ja tagamata tehingutest tulenevate rahaliste nõuete usaldatavusnõuetekohase käsitluse ajutine lõpetamine tekitaks turuosalistele õiguskindlusetust ning liidu pangandussektorile üldiselt põhjendamatut haldus- ja finantskoormust, mida saaks leevendada, määrates selgelt kindlaks asjaomaste sätete eeldatava kohaldamiskuupäeva. Usaldatavusnõuetekohase käsitluse järjepidevuse tagamiseks tuleks käesolevat muutmismäärust seetõttu kohaldada alates 29. juunist 2025.

(8)

Määrust (EL) nr 575/2013 tuleks seetõttu vastavalt muuta,

1)

Lõiget 6 muudetakse järgmiselt:

2)

Lõiked 7 ja 8 jäetakse välja.