(1)

Komisjoni määruses (EL) nr 10/2011 (2) on esitatud konkreetsed eeskirjad toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud plastmaterjalide ja -esemete kohta. Selle II peatükis sätestatakse nõuded plastmaterjalide ja esemete koostisele, millega tagatakse, et toiduga kokkupuutuvad valmis plastmaterjalid on piisavalt ohutud ja vastavad määruse (EÜ) nr 1935/2004 artiklis 3 sätestatud nõuetele.

(2)

II peatükis käsitletakse plastmaterjalide ja -esemete valmistamiseks kasutatavate ainete koostisele esitatavates nõuetes konkreetselt plastmaterjalide ja -esemete plastikihte. Sageli ei ole plastmaterjalid ja -esemed siiski kihilise ehitusega, vaid koosnevad ühest homogeensest keeruka struktuuriga materjalist, mille tulemusena tekib ebaselgus. Seepärast tuleks määruse (EL) nr 10/2011 II peatükis käsitleda plastikihtide asemel plastmaterjale ja -esemeid. Kuna uus sõnastus võib tekitada kahtlusi, kas määruses (EL) nr 10/2011 sätestatud nõudeid koostisele kohaldatakse plastmaterjalide ja -esemete muude kui plastikihtide suhtes, nagu näiteks liimid, trükivärv, lakid ja pinnakatted, tuleks selgitada, et nende kihtide suhtes koostisega seotud nõudeid ei kohaldata. Määruse (EL) nr 10/2011 III peatükis tuleks siiski ka edaspidi käsitleda plastikihte, sest see võimaldab kohaldada mõnda kõnealuse peatüki sätet mitmekihiliste materjalide ja esemete mõne kihi suhtes. Ainetest, mida ei ole liidu loetelus loetletud, võidaks valmistada eelkõige mitmekihiliste materjalide plastkihti, mida toidust eraldab funktsionaalne tõkkekiht. Samuti peaks alles jääma võimalus kontrollida, kas määruse (EL) 10/2011 kohaldamisalasse kuuluvad materjalid ja esemed, millel on liimühendus, millele on trükitud ja/või kantud pinnakate, vastavad sama määruse kohastele migratsiooni piirnormidele.

(3)

Määruses (EL) nr 10/2011 esitatud plasti määratluse kohaselt on plast polümeer, millele võib olla lisatud lisaaineid või muid aineid, et saavutada plasti füüsikalisi või keemilisi omadusi. Määruse kohaselt on kasutada lubatud lisaained ja lähteained eri kategooriad. Seepärast ei saa lisaainet kasutada lähteainena, kui see ei ole lähteainena lubatud, ja vastupidi. Tavaliselt ei ole lisaained polümeeridega keemiliselt seotud. Kuid teatavad osakesed, kiud või muud tahked materjalid, mida plastides füüsikaliste omaduste saavutamiseks kasutatakse, ühendatakse polümeeriga sideaine abil või ilma selleta, et tagada materjali üldine terviklikkus. Võttes arvesse määruses (EL) nr 10/2011 kasutatud plasti, lisaaine, polümeeri ja lähteaine mõistete määratlusi, võib juhul, kui tegemist on keemilise sidemega, tekkida kahtlus, kas sellist tahket materjali tuleks käsitada lisaaine või lähteainena. Seega on ebakindlus küsimuses, kas lubada kõnealust tahket materjali kasutada lisaainena või lähteainena. Seepärast on asjakohane lisaine määratlust täpsustada. Kuna lähteained on oma olemuselt sobivad polümeerimiseks, mille käigus toimub märkimisväärne keemiline muundumine, kuid lisaainetena kasutatavad tahked materjalid jäävad olulisel määral samasuguseks nagu nende lisamise ajal, tuleks eelkõige silmas pidada, et tahke materjal, mis on keemiliselt seotud polümeeriga, millele see on lisatud, toimib lisaaine, mitte lähteainena, isegi kui selle pind plastis sisalduvate polümeeridega reageerib.

(4)

Teatavad määruse (EL) nr 10/2011 I lisas loetletud lubatud ained saadakse looduslikest materjalidest, sealhulgas mineraalidest ja elusorganismidest, ning neid kasutatakse samuti kiudude või väikeste osakestena plasti lisaainetena. Neid materjale on läbi aegade käsitatud plasti tootmiseks kasutatavate ainetena ning need kuuluvad seepärast kõnealuse määruse kohaldamisalasse. Kuid nende ainete koostis on keeruline, varieeruv ja võib olla osaliselt tundmatu. Seepärast on keeruline kõnealuste ainete identifitseerimisandmeid määratleda, mis tekitab raskusi, sest kõnealuste ainete selge määratlemine on oluline, et neid teistest ainetest eristada. Kõnealustele ainetele osutatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1907/2006 (3) kui tundmatu või muutuva koostisega ainetele, komplekssetele reaktsioonisaadustele või bioloogilist päritolu materjalidele (UVCB). Selleks et tagada määruse (EL) nr 10/2011 parem kooskõla määrusega (EÜ) nr 1907/2006 ning eelkõige hõlbustada tulevikus selliste ainete riskihindamiste ja lubamise vastavusse viimist, on asjakohane kohaldada seda UVCB-ainete mõistet ka määrusega (EL) nr 10/2011.

(5)

Tulenevalt määruse (EL) nr 10/2011 artiklist 5 sisaldab kõnealuse määruse I lisas esitatud liidu lubatud ainete loetelu aineid, mida on lubatud tahtlikult kasutada plastmaterjalide ja -esemete valmistamisel. Teatavatel juhtudel sisaldab I lisa ka spetsifikatsioone aines esineda võivate lisandite kohta, kui need on riskihindamise seisukohast asjakohased ja võivad inimeste tervist mõjutada. Sama kehtib ainetega seotud reaktsiooni- ja lagunemissaaduste kohta, mis võivad tekkida plastmaterjali või -eseme tootmisel. Selliste lisandite, reaktsiooni- ja lagunemissaaduste esinemine plastmaterjalis või -esemes ei ole tahtlik. Seepärast on asjakohane jätta määruse (EL) nr 10/2011 artiklist 5 välja sõna „tahtlikult“.

(6)

Määruse (EL) nr 10/2011 I lisa tabelis 1 loetletud ained on tähistatud toiduga kokkupuutuva materjali aine numbriga, viitenumbriga, keemilise nimetuse ja vastava CASi (Chemical Abstracts Service) numbriga, kui see on olemas. Kogemused näitavad siiski, et lubatud ainete täpsete identifitseerimisandmete suhtes võib jääda kahtlusi. Kuna aine loataotlus peab sisaldama aine identifitseerimisandmeid, nagu keemiline nimetus, keemiline koostis, puhtusaste, molekulmass ja spektroskoopiaandmed, ning neid andmeid kontrollib Euroopa Toiduohutusamet (edaspidi „toiduohutusamet“), tuleks määruse (EL) nr 10/2011 I lisa tabelis 1 loetletud ainete identifitseerimisandmeid võrrelda toiduohutusameti arvamuses täpsustatud aine identifitseerimisandmetega. Seepärast tuleks juhul, kui aine nimetuse suhtes esineb kahtlusi, pidada nõu toiduohutusametiga.

(7)

Mitmesugustesse materjalidesse, sealhulgas plastidesse võidakse lisada biotsiide, mis sisaldavad toimeaineid, mis võivad toiduga kokku puutuda. Määruses (EL) nr 10/2011 on sätestatud, et selliste ainete kasutamiseks toiduga kokkupuutuvate plastmaterjalide ja -esemete tootmisel, mis leiduvad valmis plastmaterjalis või tootes tahtliku kasutamise tõttu ja millel on biotsiidne toime, peab komisjon olema andnud loa neid kasutada või kui luba alles oodatakse, peavad need olema lisatud kõnealuse määruse artiklis 7 osutatud esialgsesse loetellu. Kuid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 528/2012 (4) on sätestatud eeskirjad kõnealuse määruse V lisas loetletud biotsiididele loa andmiseks, sealhulgas neile biotsiididele, mis on ette nähtud kasutamiseks toiduga kokkupuutuvate materjalide ja esemete koostises, ning selliseid biotsiide sisaldavate töödeldud toodete, näiteks toiduga kokkupuutuvate materjalide ja esemete turulelaskmiseks. Kõnealuse määruse kohaselt võib toimeainet sisaldavat biotsiidi lisada toiduga kokkupuutuvasse materjali, kui nii toimeaine kui ka seda ainet sisaldav toode on asjaomase kasutusega seoses kooskõlas määrusega (EL) nr 528/2012 vastavalt heaks kiidetud ja loa saanud. Seepärast tuleks seoses biotsiidide toimeainete ja biotsiididega, mida võidakse toiduga kokkupuutuvate plastmaterjalide tootmisel kasutada ja mis leiduvad nendes tahtliku kasutamise tõttu, määruses (EL) nr 10/2011 osutada määrusele (EL) nr 528/2012.

(8)

Määruses (EL) nr 10/2011 on praegu sätestatud, et ained, mida kasutatakse plastmaterjalide ja -esemete plastikihtide valmistamisel, peavad olema sellise puhtusastmega, mis sobib materjalide või esemete ettenähtud ja eeldatava kasutamisega. Kogemustest nähtub, et selleks, et tagada inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse ja aidata ettevõtjatel hinnata materjalide ja esemete vastavust määrusele (EL) nr 10/2011, tuleks määratleda toiduga kokkupuutuvate materjalide ja esemete valmistamiseks kasutatavate ainete puhtuse mõiste. Võttes arvesse praegusi teaduslikke andmeid ja õigusnorme, mis käsitlevad toiduga kokkupuutuvate materjalide ja esemete tootmisel kasutatavate ainete lubamist, on asjakohane määratleda toiduga kokkupuutuvate materjalide ja esemete tootmisel kasutatavate ainete kõrge puhtusaste seoses nende identifitseerimisandmetega, määruse (EL) nr 10/2011 I lisas esitatud spetsifikatsioonide või piirangutega (kui see on asjakohane), artikli 19 kohase riskihinnanguga või toiduohutusameti asjakohaste suunistega. Sellega seoses on toiduohutusamet oma juhistes toiduga kokkupuutuvates plastmaterjalides kasutatava aine ohutuse hindamise taotluse koostamise kohta (5) kehtestanud põhimõtte, et mida suurem on tarbijate kokkupuude, mida põhjustab aine migratsioon toiduga kokkupuutuvatest materjalidest või esemetest toidusse, seda rohkem toksikoloogiaandmeid on vaja. Eelkõige leiab toiduohutusamet, et kui toiduga kokkupuutuva materjali või eseme valmistamisel kasutatava aine toidusse migreerumise määr on 0,00015 mg ainet 1 kg toidu kohta (0,15 μg/kg), on genotoksilisuse risk ebatõenäoline ja migreeruva aine toksilisusuuringuid ei ole vaja teha, (6) ning et kui aine migratsioonimäär on suurem kui 0,15 μg/kg, kuid alla 0,05 mg/kg, on vaja üksnes genotoksilisuse uuringutest saadud andmeid (7). Plastmaterjalide ja -esemete tootmisprotsessi algetappides ei pruugi materjalide ja esemete järgmiste tootmisetappide ja/või lõppkasutuse kohta olla siiski piisavalt andmeid, et arvutada aine toidusse migreerumise määra. Selleks, et hinnata, kas toiduga kokkupuutuva materjali või eseme tootmisel kasutatav aine vastab nendele läviväärtustele, on seepärast asjakohane võtta arvesse tegureid, mis mõjutavad nende kontsentratsiooni valmismaterjalides ja -esemetes ning samuti nende valmismaterjalidest ja -esemetest toidusse migreerumise määra. Kui on nõutav üksiku aine genotoksilisuse hindamine, peaks lisaks olema võimalik asendada see ainete rühma genotoksilisuse hindamisega, kuid üksnes konkreetsete nõuete alusel (8).

(9)

Määrusega (EL) nr 10/2011 ei ole kehtestatud piiranguid nende ainete allikale, mida saab plastmaterjalide ja -esemete tootmiseks kasutada, ning seetõttu võidakse selliseid aineid toota jäätmetest. Jäätmetest toodetud ained võivad siiski olla juhuslikult saastunud. Selleks et kaitsta inimeste tervist ja arvestades, et ainete teatavate tootmisprotsessidega saab juhuslikud saasteained kõrvaldada või nende sisaldust vähendada, nii et plastist valmismaterjalis sisalduvad saasteained ei kujuta endast inimeste tervisele riski, tuleks nõuda, et jäätmetest toodetud ained oleksid samuti kõrge puhtusastmega.

(10)

Looduslikku päritolu ainete ehk nn UVCB-ainete puhtuse kohta tuleb kehtestada erinormid. Mõnel juhul on aine pärit sellise organismi osast, millest ei ole ühtegi komponenti veel eemaldatud, või looduslikust materjalist, mis on üksnes osaliselt puhastatud ning mistõttu selle täielik koostis võib olla teadmata või varieeruv. Muudel juhtudel, kui looduslikku ainet on võimalik looduslikust materjalist eraldada ja täiendavalt puhastada, võib siiski saada teadaoleva keemilise koostisega aine. Seepärast on looduslikku päritolu ainete puhul asjakohane täpsustada, kuidas nende identifitseerimisandmed kindaks teha, et kõrge puhtusastme nõuet oleks võimalik rakendada. Uusimate teadmiste põhjal kirjeldab toiduohutusamet selliste ainete identifitseerimisandmeid, sealhulgas nende koostist, allikat ja nende saamiseks kasutatud protsessi võimalikult üksikasjalikult ning esitab kirjeldamata osa kohta võimalikult palju andmeid. Kuid kui varem ei ole sellist üksikasjalikku kirjeldust esitatud, peaks aine identifitseerimisel olema määrav aine nimetus.

(11)

Plastmaterjalide ja -esemete tootmisel ei ole võimalik täielikult vältida lõikejääkide, jäätmete ja muude kõrvalsaaduste tekkimist. Kui lubada neid kõrvalsaadusi plastmaterjalide ja -esemete tootmiseks ümber töötada, võib see aidata vähendada kasutuskõlbmatute tootmismaterjalide hulka. Kui kõrvalsaadusi saab kasutada otse plasti tootmiseks ilma muude täiendavate toiminguteta kui tavaline tootmisprotsess, nt ribastamine ja ümbergranuleerimine, ei käsitata neid kõrvalsaadusi jäätmetena. Kuna komisjoni määrust (EL) 2022/1616 (9) nende kõrvalsaaduste suhtes ei kohaldata ning vaja on selgust selle kohta, milliseid kõrvalsaadusi võib käsitada ümbertöötamiseks ohututena, tuleks kehtestada normid, millega tagatakse nende kasutamise ohutus. Seepärast on asjakohane lisada ümbertöötamise määratlus, et oleks selgelt piiritletud tooted, mille suhtes kohaldatakse määrust (EL) nr 10/2011, ja tooted, mille suhtes kohaldatakse määrust (EL) 2022/1616, ning sätestada nende kõrvalsaaduste ohutut ümbertöötamist käsitlevad normid.

(12)

Kuna Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2019/904 (10) taunitakse toiduga kokkupuutuvate ühekordselt kasutatavate plastmaterjalide kasutamist nende keskkonnamõju tõttu, on toiduga kokkupuutuvad plastmaterjalid ja -esemed järjest enam nähtud ette korduvaks kasutamiseks. Korduvkasutus võib siiski põhjustada plastmaterjali või -eseme kvaliteedi halvenemist, millega kaasneb koostisainete migratsioon toidusse, mis võib inimeste tervist ohustada. Sellise plastmaterjalide ja -esemete kvaliteedi halvenemise märkide hulka kuuluvad näiteks pindmised kriimud ja praod, kühmud, pealiskihi eraldumine, kortsumine või kuju muud laadi muutumine, samuti kolletumine või värvuse muu püsiv muutus või läike või läbipaistvuse kadumine. Toiduvärvidest, sealhulgas lükopeenist ja kurkumiinist põhjustatud värvuse muutust siiski materjali või eseme kvaliteedi halvenemise märgiks ei peeta. Selleks et vältida halvenenud kvaliteediga plastesemete kasutamist, peaks tootja või muu toiduga kokkupuutuva plastist valmistoote turuleviimise eesti vastutav ettevõtja andma toiduga kokkupuutuvate plastesemete kasutajatele teavet selle kohta, kuidas kvaliteedi halvenemist ennetada või aeglustada ja millised muutused näitavad korduva kasutamise korral kvaliteedi halvenemist.

(13)

Määruse (EÜ) nr 1935/2004 artiklis 15 on sätestatud, et toiduga veel mitte kokku puutuvatel materjalidel ja esemetel peavad turuleviimisel vajaduse korral olema kaasas ohutu ja asjakohase kasutamise erijuhised. On asjakohane järeldada, et kui määruses (EÜ) nr 10/2011 on sätestatud plasttoodete kasutamisele piirangud, on selliste erijuhiste andmine tarbijatele alati vajalik.

(14)

Määruse (EL) nr 10/2011 artikli 14 lõikes 4 on sätestatud, et artiklites 11 ja 12 sätestatud migratsiooni piirnorme ei kohaldata mitmest materjalist mitmekihiliste materjalide ja esemete plastikihtide suhtes. Kuna mitmest materjalist mitmekihilised materjalid ja esemed, mille vahetult toiduga kokkupuutuv kiht on plastikiht, võivad põhjustada samasuguseid võimalikke terviseriske nagu plastmaterjalid ja -esemed, peaks see kiht vastama määruse (EL) nr 10/2011 migratsiooni käsitlevatele sätetele. Teisest küljest ei tuleks määruse (EL) nr 10/2011 artikleid 11 ja 12 endiselt kohaldada mitmest materjalist mitmekihiliste materjalide muust kui plastist kihtide suhtes. Kohaldada võib ka muid liidu või riiklikke õigusakte. Kuid määruses (EL) nr 10/2011 sätestatud migratsiooni piirnorme kohaldatakse jätkuvalt selliste materjalide ja esemete plastkihtide suhtes, millele on trükitud, millele on kantud pinnakattevahendeid või millel on liimühendus.

(15)

Selleks et veelgi täpsustada ettevõtjate kohustusi seoses teabega, mille nad peavad pädevatele asutustele esitama, tuleks nõuda, et ettevõtjad teeksid pädevatele asutustele kättesaadavaks teabe lähteainete koostise kohta ning lisadokumendid tootmisprotsessi iga etapi kohta. Need dokumendid peaksid tõendama ka vastavust käesoleva määrusega kehtestatud kõrge puhtusastme normidele.

(16)

Selleks et tagada vastavus määrusele (EL) nr 10/2011, peavad liikmesriigid kehtestama tõhusad kontrollimeetmed, mille hulka kuulub proovide võtmine nii plastmaterjalidest ja -esemetest kui ka plastmaterjalide ja -esemete tootmisprotsessi vaheetappide saadustest. Kogemustest nähtub siiski, et inspektoritel võib tootmiskohas tootmisprotsessi teatavates etappides proovide võtmisega praktilisi probleeme tekkida. Seepärast on asjakohane nõuda, et tootjad hõlbustaksid kontrollimist ja tagaksid inspektoritele võimaluse võtta proove tootmisprotsessi asjakohastes etappides ning tootmiskohas olemas olevatest ainetest ja (vahe)materjalidest, mida tootmisel kasutatakse.

(17)

Määruses (EL) nr 10/2011 osutatud migratsiooni katsetamise eeskirjade aluseks on toiduga kokkupuutuva plastist valmistoote tegelik pindala ja mahu suhe. Kuid kõnealuses määruses on ka sätestatud, et teatavate materjalide ja esemete puhul tuleb kohaldada kindlat pindala ja mahu suhet hõlbustamaks migratsioonimäära kindlakstegemist eelkõige juhul, kui katsetatakse toiduga veel mitte kokku puutuvaid esemeid, mille puhul ei ole võimalik kindlaks määrata toiduga kokkupuutuva pinna pindala või kompenseerida selle kokkupuute eeldatavat üle- või alahindamist, mis tarbijatel tekib nendes materjalides ja esemetes sisalduvate koostisosadega. Teatavatel juhtudel võib kindla pindala ja mahu suhte kohaldamine kaasa tuua selle kokkupuute alahindamise, mis tarbijatel tekib nendes materjalides ja esemetes sisalduvate koostisosadega, mis võivad inimeste tervist ohustada. Seepärast on asjakohane, et ettevõtjatel oleks võimalus valida tegelik pindala ja mahu suhe selle asemel, et kasutada nende erandite jaoks kehtestatud kohustuslikku kindlat pindala ja mahu suhet.

(18)

Määruse (EL) nr 10/2011 III lisa tabeli 2 punktis 07.04 on määratud juustukategooriate mudelained. Praegu määratud kategooriad, eelkõige kategooriad 07.04.B ja 07.04.C ei vasta väljendite „looduslik juust“ ja „töödeldud juust“ tavapärasele tõlgendusele ja kasutamisele. Täpsemalt käsitatakse sulatamiseks ettenähtud juustu enamasti töödeldud juustuna, ning kodujuustuga sarnanevaid juuste käsitatakse tavaliselt töötlemata naturaalse juustuna. Samuti ei ole praegu määratud kategooriate puhul järgitud toiduohutusameti koostatud klassifikatsiooni „FoodEx2 classification“, (11) eelkõige seoses valmimata (toorjuust) ja valminud juustuga. Seepärast on asjakohane muuta vastavaid kategooriaid, et paremini klassifitseerida naturaalne ja sulatatud juust ning valminud ja valmimata juust, ning määrata ühtlasi nende uute juustukategooriate sobivad mudelained juba määratud mudelainetest lähtudes.

(19)

Ohutuse tagamiseks peavad ettevõtjad saama kogu teabe, mis on nende toodetavate või kasutatavate plastmaterjalide ja -esemete ohutuse seisukohast asjakohane. Määrusega (EL) nr 10/2011 on siiski üksnes nõutav, et kirjalik vastavusdeklaratsioon sisaldaks teavet kasutatud ainete või nende lagunemissaaduste kohta, mille suhtes on kõnealuse määruse I ja II lisas kehtestatud piirangud ja/või spetsifikatsioonid. Selleks et ohutust veelgi suurendada, on asjakohane nõuda, et vastavusdeklaratsioon sisaldaks teavet ka tahtmatult lisatud ainete kohta, milleks on näiteks lisandid ja reaktsioonide vahesaadused, lagunemis- või reaktsioonisaadused, mis tekivad plastmaterjali või -eseme tootmisprotsessi käigus ja mis võivad sisalduda toiduga kokkupuutuvas valmismaterjalis või -esemes.

(20)

Kuigi jäätmetest toodetud ained võivad sisaldada jäätmetest tekkinud saasteaineid, mis võivad ohustada inimeste tervist, ei ole praegu kirjalikku vastavusdeklaratsiooni käsitlevate õigusnormidega nõutav täpsustada, kas plastmaterjali tootmisel on kasutatud jäätmetest toodetud aineid. Seepärast on vaja muuta vastavusdeklaratsiooni käsitlevaid sätteid, nii et valmis plasteseme tootja saab piisavalt teavet, mis võimaldaks tal tagada määruse (EÜ) nr 1935/2004 artikli 3 lõikes 1 sätestatud nõude täitmise, mille kohaselt plastmaterjalid ja -esemed ei tohi inimeste tervist ohustada.

(21)

Võrreldavate tulemuste saavutamiseks peavad laborid tegema vastavuskatseid standarditud katsetingimustes. Peale selle tuleb katsetulemusi järjepidevalt analüüsida. Seepärast on asjakohane määruse (EL) nr 10/2011 V lisas nõuetele vastavuse katsetamise eeskirju veelgi täpsustada.

(22)

Määrusega (EL) 2022/1616 nõutakse, et ringlussevõetud plastist materjalid ja esemed vastaksid määruse (EL) nr 10/2011 II, III ja V peatükis sätestatud nõuetele. Määruse (EL) nr 10/2011 II peatükis sätestatud kõrge puhtusastme nõuet kohaldatakse ainete suhtes, mida kasutatakse plastmaterjalide ja -esemete tootmisel. Kõrge puhtusastme nõuet ei ole siiski vaja kohaldada seoses ainetega, mis sisalduvad plastijäätmete saastest puhastamise protsessi sisendmaterjalis ja endiselt ka väljundmaterjalis, sest määrusega (EL) 2022/1616 tagatakse, et ringlussevõetud plastist toiduga kokkupuutuvate materjalide tootmisel eemaldatakse materjalist juhuslikud saasteained sellisel määral, mille puhul määruse (EÜ) nr 1935/2004 artikli 3 nõuded on täidetud. Seepärast tuleks seoses ringlussevõetud plastist materjalide ja esemete tootmisega kohaldada kõrge puhtusastme nõuet üksnes nende ainete suhtes, mis lisatakse ringlussevõtu protsessi käigus, ning kõigi sellistest ainetest saadud reaktsioonide vahesaaduste, lagunemissaaduste ja reaktsioonisaaduste suhtes. Seepärast on asjakohane määruses täiendavalt täpsustada, milliseid määruse (EL) nr 10/2011 sätteid kohaldatakse ringlussevõetud plastist materjalide ja esemete suhtes.

(23)

Määruses (EL) 2022/1616 on sätestatud õigusnormid seoses kvaliteedi tagamise süsteemidega plastijäätmete kogumise, eeltöötlemise, saastest puhastamise ja ringlussevõtu puhul. Selle määrusega kehtestatakse õigusnormid, mis käsitlevad plastitöötlemise plastist kõrvalsaaduste ümbertöötamist. Selleks et veelgi suurendada toiduohutust, tuleks komisjoni määruses (EÜ) nr 2023/2006 (12) sätestada üksikasjalikud õigusnormid hea tootmistava kohta seoses ümbertöötamise ja ringlussevõtuga.

(24)

Ümbertöötamiseks ette nähtud plastist kõrvalsaadusi võidakse ümber töötada ka muus tootmiskohas kui selles, kust need algselt pärit on. Kuid kui ei ole selge, millisel eesmärgil kasutamiseks need kõrvalsaadused sobivad või kui need on säilitamise või algsest tootmisrajatisest mujale vedamise käigus saastunud, võib nende ümbertöötamisega kaasneda riske. Seepärast tuleks määruses (EÜ) nr 2023/2006 sätestada õigusnormid, millega välditakse plastist kõrvalsaaduste kasutamist eesmärkidel, milleks need ei sobi, ning plastist kõrvalsaaduste saastumist ajavahemikus nende valmimisest kuni ümbertöötamise hetkeni. Kui sellised kõrvalsaadused viiakse turule, tuleks määruse (EL) nr 10/2011 artiklis 15 osutatud vastavusdeklaratsioonis esitada nende ümbertöötamise seisukohast vajalik teave, eelkõige seoses nende sobivusega konkreetseteks kasutusviisideks.

(25)

Selleks et võimaldada ettevõtjatel kohaneda käesolevas määruses sätestatud teatavate muudatustega, tuleks ette näha, et plastmaterjalid ja -esemed, mis vastavad määrusele (EL) nr 10/2011, nagu seda kohaldatakse enne käesoleva määruse jõustumise kuupäeva, ning mis tahes muudele asjakohastele liidu õigusaktidele, on lubatud esmakordselt turule lasta 18-kuulise üleminekuperioodi jooksul pärast käesoleva määruse jõustumist ning need võivad turule jääda kuni varude lõppemiseni. Valmis plastmaterjalide ja -esemete tootmine hõlmab tavaliselt aga mitme tootmise vaheetapi toote ja aine tarnimist teiste ettevõtjate poolt. Tarbijaohutuse huvides tuleks võimalikult tõhusalt ja minimaalse viivitusega saavutada täielik vastavus käesolevale määrusele. Seepärast tuleks ettevõtjatelt, kes kuni üheksa kuud enne 18-kuulise üleminekuperioodi lõppu viivad turule vahesaadusi ja aineid, mis veel käesoleva määruse nõuetele ei vasta, nõuda kõnealuste toodete kasutajate teavitamist sellest, et neid ei tohi kasutada plastmaterjalide ja -esemete tootmiseks pärast üleminekuperioodi lõppemist.

(26)

Käesoleva määrusega ettenähtud meetmed on kooskõlas alalise taime-, looma-, toidu- ja söödakomitee arvamusega,