(1)

Komisjoni 11. detsembri 2019 teatises esitatud Euroopa rohelise kokkuleppe (edaspidi „Euroopa rohelepe“) kontekstis kehtestati Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/1119 (4) eesmärk saavutada liidus 2050. aastaks kliimaneutraalsus ning vahe-eesmärk vähendada 2030. aastaks kasvuhoonegaaside netoheidet võrreldes 1990. aastate tasemega vähemalt 55 %. Liidu kliimaneutraalsuse eesmärk eeldab energiasüsteemi õiglast ümberkujundamist, mis ei jäta ühtki territooriumi ega kodanikku kõrvale, suuremat energiatõhusust ja taastuvatest energiaallikatest toodetud energia senisest oluliselt suuremat osakaalu lõimitud energiasüsteemis.

(2)

Taastuvenergial on nende eesmärkide saavutamisel põhjapanev roll, sest praegu pärineb üle 75 % liidu kasvuhoonegaaside heitest energiasektorist. Kasvuhoonegaaside heite vähendamisega saab taastuvenergia kaasa aidata ka selliste keskkonnaga seotud probleemide lahendamisele nagu elurikkuse vähenemine ja vähendada saastet kooskõlas komisjoni 12. mai 2021 teatise „Heas seisundis planeet kõigi jaoks. ELi tegevuskava „Õhu, vee ja pinnase nullsaaste suunas“ eesmärkidega. Rohepööre taastuvenergial põhinevale majandusele aitab saavutada eesmärke, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuses (EL) 2022/591, (5) mille eesmärk on ka kaitsta, taastada ja parandada keskkonnaseisundit, peatades muu hulgas elurikkuse vähenemise ja pöörates selle suundumuse ümber. Asjaolu, et taastuvenergia puhul esineb hinnašokke võrreldes fossiilkütustega harvem, võib see seada taastuvenergia kesksele kohale energiaostuvõimetuse vastu võitlemisel. Taastuvenergia võib tuua ka ulatuslikku sotsiaalmajanduslikku kasu, luues uusi töökohti ja edendades kohalikke tööstussektoreid ning rahuldades ühtlasi kasvavat sise- ja üleilmset nõudlust taastuvenergiatehnoloogia järele.

(3)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2018/2001 (6) on kehtestatud liidu siduv üldeesmärk suurendada taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu liidu summaarses energia lõpptarbimises 2030. aastaks vähemalt 32 %-ni. Komisjoni 17. septembri 2020. aasta teatises „Euroopa 2030. aasta kliimaeesmärgi suurendamine: investeerimine kliimaneutraalsesse tulevikku meie inimeste hüvanguks“ esitatud 2030. aasta kliimaeesmärgi kava kohaselt peaks taastuvenergia osakaal summaarses energia lõpptarbimises suurenema 2030. aastaks 40 %-ni, et saavutada liidu kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärk. Sellega seoses tegi komisjon 2021. aasta juulis Euroopa roheleppe elluviimist käsitleva paketi osana ettepaneku kahekordistada 2030. aastaks taastuvenergia osakaalu energiaallikate jaotuses võrreldes 2020. aastaga, et saavutada vähemalt 40 % osakaal.

(4)

Üldine kontekst, mille on tekitanud Venemaa sissetung Ukrainasse ja COVID-19 pandeemia mõju, on toonud kaasa energiahindade tõusu kogu liidus, rõhutades seega vajadust parandada kiiremini energiatõhusust ja suurendada taastuvenergia kasutamist liidus. Kolmandatest riikidest sõltumatu energiasüsteemi pikaajalise eesmärgi saavutamiseks peaks liit keskenduma rohepöörde kiirendamisele ja sellise heidet vähendava energiapoliitika tagamisele, millega vähendatakse sõltuvust imporditud fossiilkütustest ning soodustatakse õiglaste ja taskukohaste hindade kehtestamist liidu kodanike ja ettevõtjate jaoks kõigis majandussektorites.

(5)

Komisjoni 18. mai 2022 teatises esitatud kava „REPowerEU“ eesmärk on muuta liit aegsasti enne 2030. aastat Venemaa fossiilkütustest sõltumatuks. Teatises nähakse ette tuule- ja päikeseenergia kiirem kasutuselevõtt, sellise energia keskmise kasutuselevõtu määra suurendamine ning täiendav taastuvenergia tootmise võimsus 2030. aastaks, et suurendada muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste tootmist. Samuti kutsuti selles kaasseadusandjaid üles kaaluma suurema või varasema eesmärgi seadmist taastuvenergia osakaalu suurendamiseks energiallikate jaotuses. Seepärast on asjakohane suurendada liidu taastuvenergia üldeesmärki 42,5 %-ni, et võrreldes praegusega märkimisväärselt suurendada taastuvenergia kasutuselevõtu tempot ja seeläbi kiirendada liidu Venemaa fossiilkütustest sõltuvuse järkjärgulist kaotamist, parandades liidus taskukohase, kindla ja kestliku energia kättesaadavust. Lisaks sellele kohustuslikule tasemele peaksid liikmesriigid püüdma ühiselt saavutada liidu 45 % taastuvenergia üldeesmärgi kooskõlas kavaga „REPowerEU“.

(6)

Taastuvenergiaga seotud eesmärgid peaksid käima käsikäes täiendavate süsinikuheite vähendamise pingutustega, mis on seotud muude mittefossiilsete energiaallikatega, et saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus. Liikmesriikidel peaks olema võimalik kombineerida eri mittefossiilseid energiaallikaid, et saavutada liidu eesmärk saada 2050. aastaks kliimaneutraalseks, võttes arvesse oma riigi eripära ja energiavarustuse struktuuri. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleks taastuvenergia kasutuselevõtt liidu suurema siduva üldeesmärgi raames integreerida täiendavatesse süsinikuheite vähendamise pingutustesse, mis hõlmavad muude selliste mittefossiilsete energiaallikate arendamist, mida liikmesriigid otsustavad kasutada.

(7)

Taastuvenergia konkurentsivõime tagab ennekõike innovatsioon. Komisjoni 15. septembri 2015 teatise „Integreeritud strateegilise energiatehnoloogia (SET) kava suunas: Euroopa energiasüsteemi ümberkujundamise kiirendamine“ kohase Euroopa energiatehnoloogia strateegilise kava (edaspidi „SET-kava“) eesmärk on hoogustada üleminekut kliimaneutraalsele energiasüsteemile teadusuuringute ja innovatsiooni meetmete kaudu, mis hõlmavad kogu innovatsiooniahelat alates teadusuuringutest kuni turuleviimiseni. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1999 (7) artikli 3 kohaselt esitatud lõimitud riiklikes energia- ja kliimakavades määrasid liikmesriigid kindlaks energialiiduga seotud avaliku ja – kui need on olemas – erasektori teadusuuringuid ja innovatsiooni käsitlevad riiklikud rahastamis- ja muud eesmärgid ning asjakohasel juhul eesmärkide saavutamise ajakava, kajastades komisjoni 25. veebruari 2015. aasta teatises „Vastupidava energialiidu ja tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitika raamstrateegia“ esitatud energialiidu strateegia ja asjakohasel juhul SET-kava prioriteete. Täiendusena oma riiklikele rahastamis- ja muudele eesmärkidele, et edendada taastuvenergia tootmist uuenduslikust taastuvenergiatehnoloogiast ning kindlustada liidu jätkuv juhtpositsioon uuendusliku taastuvenergiatehnoloogiaga seotud teadus- ja arendustegevuses, peaks iga liikmesriik seadma soovitusliku sihtväärtuse, et uuenduslik taastuvenergiatehnoloogia annab 2030. aastaks vähemalt 5 % uuest ülesseatud taastuvenergia võimsusest.

(8)

Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2023/1791 (8) artikliga 3 ning vastavalt komisjoni soovitusele (EL) 2021/1749 (9) peaksid liikmesriigid kasutama terviklikku lähenemisviisi, edendades kõige energiatõhusamaid taastuvaid energiaallikaid igas sektoris ja iga rakenduse puhul ning soodustades süsteemi tõhusust, nii et mis tahes majandustegevuseks oleks vaja võimalikult vähe energiat.

(9)

Käesolevas direktiivis sätestatud muudatustega toetatakse kavale „REPowerEU“ lisatud komisjoni talituste 18. mai 2022. aasta töödokumendis „Tegevuskava „REPowerEU“ rakendamine: investeerimisvajadused, vesinikusektori edendamise algatus ja biometaani eesmärkide saavutamine“ seatud liidu eesmärgi – toota 2030. aastaks igal aastal 35 miljardit kuupmeetrit säästvat biometaani – saavutamist, toetades seeläbi varustuskindlust ja liidu kliimaeesmärke.

(10)

Üha rohkem tunnistatakse vajadust viia bioenergiapoliitika kooskõlla biomassi astmelise kasutamise põhimõttega. Põhimõtte eesmärk on saavutada biomassi kasutamisel ressursitõhusus selle kaudu, et biomassi materiaalset kasutamist eelistatakse võimaluse korral alati selle kasutamisele energia tootmiseks, misläbi suurendatakse olemasoleva biomassi kogust süsteemis. Sellise kooskõlla viimise eesmärk on tagada õiglane juurdepääs biomassi tooraineturule suure lisaväärtusega uuenduslike bioressursipõhiste lahenduste väljatöötamiseks ja kestliku ringbiomajanduse loomiseks. Bioenergiale toetuskavade koostamisel peaksid liikmesriigid seega võtma arvesse kättesaadavaid energia tootmiseks ja muul eesmärgil kasutatavaid kestliku biomassi varusid ning metsa säilitamist süsiniku sidujana ja metsaökosüsteemi säilitamist, samuti ringmajanduse põhimõtet, biomassi astmelise kasutamise põhimõtet ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2008/98/EÜ kehtestatud jäätmehierarhiat (10). Puitbiomassi tuleks kooskõlas biomassi astmelise kasutamise põhimõttega kasutada lähtuvalt selle suurimast majanduslikust ja keskkonnaga seotud lisaväärtusest järgmises prioriteetsuse järjekorras: puidupõhised tooted, puidupõhiste toodete kasutusea pikendamine, korduskasutamine, ringlussevõtt, bioenergia ja kõrvaldamine. Kui puitbiomassi ei ole majanduslikult otstarbekas või keskkonna seisukohalt asjakohane kasutada muul viisil, aitab sellest energia saamine vähendada taastumatutest energiaallikatest energia tootmist. Liikmesriikide bioenergia toetuskavad peaksid seepärast olema suunatud selliste lähteainete kasutamisele, mille puhul turukonkurents materjalisektoritega on väike ja mille kasutamist peetakse nii kliima kui ka elurikkuse seisukohalt positiivseks, hoides seeläbi ära negatiivsed stiimulid bioenergia mittekestlikuks kasutamiseks, nagu on kirjeldatud komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse 2021. aasta aruandes „The use of woody biomass for energy production in the EU“ („Puitbiomassi kasutamine ELis energia tootmiseks“).

Samal ajal on vaja biomassi astmelise kasutamise põhimõtte kohaldamist tagavate meetmete rakendamisel mõista liikmesriikide eripära, mille alusel liikmesriigid oma toetuskavu välja töötavad. Liikmesriikidel peaks olema lubatud teha nimetatud põhimõttest igakülgselt põhjendatud asjaoludel erandeid, näiteks juhul, kui see on vajalik energiavarustuskindluse tagamiseks, näiteks eriti suure külma korral. Liikmesriikidel peaks olema lubatud teha erandeid nimetatud põhimõttest ka siis, kui puuduvad tööstussektorid või töötlemisrajatised, mis võiksid anda teatavate lähteainete kasutamisel teatavas geograafilises piirkonnas suuremat lisaväärtust. Sellisel juhul ei pruugi vedu nimetatud kasutamise eesmärgil väljapoole seda ala olla majanduslikust või keskkonna seisukohast õigustatud. Liikmesriigid peaksid komisjoni sellistest eranditest teavitama. Liikmesriigid ei tohiks anda otsest rahalist toetust energia tootmiseks saepalkidest, vineeripakkudest, tööstuslikust ümarpuidust, kändudest ja juurtest. Käesoleva direktiivi kohaldamisel ei loeta maksusoodustusi otseseks rahaliseks toetuseks. Prioriteetne valik peaks olema jäätmetekke ärahoidmine ning jäätmete korduskasutamine ja ringlussevõtt. Liikmesriigid peaksid hoiduma selliste toetuskavade koostamisest, mis oleksid vastuolus jäätmekäitluse eesmärkidega ja tooksid kaasa ringlussevõetavate jäätmete ebatõhusa kasutamise. Peale selle ei tohiks liikmesriigid bioenergia tõhusama kasutamise tagamiseks anda uut toetust ega jätkata muu toetuse andmist üksnes elektrienergiat tootvatele jaamadele, välja arvatud juhul, kui need paiknevad piirkonnas, millel on eristaatus seoses fossiilkütustest loobumisega, või Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklis 349 osutatud äärepoolseimates piirkondades, või kui neis toimub süsiniku kogumine ja säilitamine.

(11)

Taastuvelektri tootmise kiiret kasvu ja selle kulupõhise konkurentsivõime suurenemist saab kasutada üha suurema osakaalu saavutamiseks energianõudluses, näiteks soojuspumpade kasutamisega ruumide kütmiseks ja madala temperatuuriga tööstusprotsessides, elektrisõidukite kasutamisega transpordis või elektriahjude kasutamisega teatavates tööstussektorites. Taastuvelektrit saab kasutada ka selliste sünteetiliste kütuste tootmiseks, mida tarbitakse transpordisektorites, kus süsinikuheidet on keeruline vähendada, näiteks lennu- ja meretranspordis. Elektrifitseerimise raamistik peab võimaldama usaldusväärset ja tõhusat kooskõlastamist ning turumehhanismide laiendamist, et tagada pakkumise vastavus nõudlusele ajas ja ruumis, soodustada paindlikkusse investeerimist ning aidata sellesse ulatuslikult lõimida taastuvenergia tootmist. Seepärast peaksid liikmesriigid tagama, et taastuvelektri tootmise kasv jätkub piisavas tempos, et rahuldada suurenevat nõudlust. Sel eesmärgil peaksid liikmesriigid kehtestama raamistiku, mis hõlmab turuga kokkusobivaid mehhanisme allesjäänud tõkete kõrvaldamiseks, et luua suure taastuvenergia osakaalu jaoks sobivad turvalised ja piisavad elektrisüsteemid ning elektrisüsteemiga täielikult lõimitud salvestusrajatised. Eelkõige tuleks selles raamistikus pöörata tähelepanu allesjäänud tõketele, sealhulgas sellistele mitterahalistele tõketele nagu ametiasutuste ebapiisavad digitaalsed ja inimressursid üha suureneva arvu loataotluste menetlemisel.

(12)

Liikmesriigis taastuvenergia osakaalu arvutamisel tuleks muid kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuseid võtta arvesse sektoris, kus neid tarbitakse (elektri-, kütte- ja jahutus- või transpordisektoris). Selliste kütuste tootmiseks kasutatud taastuvelektrit ei tohiks topeltarvestuse ärahoidmiseks arvesse võtta. See võimaldaks nende kütuste üle arvestuse pidamise reeglid kogu direktiivi (EL) 2018/2001 lõikes ühtlustada, olenemata sellest, kas neid võetakse arvesse üldise taastuvenergiaeesmärgi või mõne alleesmärgi täitmiseks. Samuti võimaldaks see pidada arvestust tegeliku tarbitud energia üle ning võtta seejuures arvesse nende kütuste tootmisel tekkivat energiakadu. Peale selle võimaldaks see pidada arvestust liitu imporditud ja liidus tarbitud muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste üle. Liikmesriikidel tuleks lubada spetsiaalse koostöölepinguga kokku leppida, et ühes liikmesriigis tarbitavaid muid kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuseid võetakse arvesse selle liikmesriigi taastuvatest energiaallikatest toodetud energia summaarses lõpptarbimises, kus need toodeti. Kui ei ole kokku lepitud teisiti, soovitatakse liikmesriikidel pärast selliste koostöölepingute sõlmimist võtta muid kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuseid, mis on toodetud muus liikmesriigis kui see, kus neid tarbitakse, arvesse järgmiselt: kuni 70 % nende mahust riigis, kus neid tarbitakse, ja kuni 30 % nende mahust riigis, kus neid toodetakse. Liikmesriigid võivad sõlmida oma lepingud 29. novembril 2021 avatud liidu taastuvenergia arendusplatvormi kaudu sõlmitavate spetsiaalsete koostöölepingute vormis.

(13)

Liikmesriikide koostöö taastuvenergia propageerimisel võib väljenduda statistilistes ülekannetes, toetuskavades või ühisprojektides. See lubab võtta taastuvenergia kulutõhusalt kasutusele kõikjal Euroopas ja aitab kaasa turu lõimumisele. Vaatamata liikmesriikide koostöös peituvatele võimalustele on see siiski olnud väga piiratud ega ole viinud taastuvenergia osakaalu suurendamise tõhususes optimaalsete tulemusteni. Seepärast peaksid liikmesriigid olema kohustatud looma 2025. aastaks ühisprojektide alase koostöö raamistiku. Raamistikus peaksid liikmesriigid püüdma luua 2030. aastaks vähemalt kaks ühisprojekti. Lisaks peaksid liikmesriigid, kelle aastane elektritarbimine ületab 100 TWh, püüdma luua 2033. aastaks kolmanda ühisprojekti. Osalevate liikmesriikide puhul sobiksid selle kohustuse täitmiseks liikmesriikide panustest rahastatavad projektid komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2020/1294 (11) loodud liidu taastuvenergia rahastamismehhanismi raames.

(14)

Oma 19. novembri 2020. aasta teatises „ELi strateegia avamere taastuvenergia potentsiaali kasutamiseks kliimaneutraalsuse saavutamise eesmärgil“ seadis komisjon kaugelevaatava eesmärgi toota 2050. aastaks liidu kõikides merepiirkondades kokku 300 GW avamere tuuleenergiat ja 40 GW ookeanienergiat. Selle olulise muutuse elluviimiseks peavad liikmesriigid tegema piiriülest koostööd merepiirkonna tasandil. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/869 (12) kohaselt peavad liikmesriigid sõlmima mittesiduvad kokkulepped, et teha igas merepiirkonnas 2050. aastaks kasutatava avamere taastuvenergia tootmise eesmärkide saavutamiseks koostööd, kusjuures 2030. ja 2040. aasta on vaheetapid. Teabe avaldamine avamere taastuvate energiaallikate mahtude kohta, mida liikmesriigid kavatsevad hangete kaudu saavutada, suurendab investorite jaoks läbipaistvust ja prognoositavust ning toetab avamere taastuvenergia tootmise eesmärkide saavutamist. Oluline vahend, mis aitab tagada mere samaaegse kasutamise eri viisidel, on mereala ruumiline planeerimine. Mereala ruumilistes planeeringutes on vaja eraldada avamere taastuvenergia projektidele ruumi, et võimaldada pikaajalist planeerimist, hinnata nende avamere taastuvenergia projektide mõju ja tagada üldsuse heakskiit nende kavandatud kasutuselevõtule. Üldsuse heakskiitu suurendab ka see, kui taastuvenergiakogukondadele antakse võimalus osaleda avamere taastuvenergia ühistes projektides.

(15)

Taastuvelektri ostulepingute turg kasvab kiiresti ja sellega luuakse toodetava taastuvelektri jaoks liikmesriikide toetuskavade ja otse hulgimüügiturul elektrienergia müümise kõrval täiendav turulepääsu võimalus. Samal ajal piirdub taastuvelektri ostulepingute turg endiselt väikese arvu liikmesriikide ja suurettevõtjatega ning suurel osal liidu turust püsivad endiselt arvestatavad haldus-, tehnilised ja rahalised tõkked. Direktiivi (EL) 2018/2001 artiklis 15 sätestatud olemasolevaid meetmeid, millega soovitakse edendada taastuvelektri ostulepingute kasutuselevõttu, tuleks seega veelgi tugevdada, kaaludes selleks krediiditagatiste kasutamist selliste lepingutega seotud rahaliste riskide vähendamiseks; võttes seejuures arvesse, et kui tegemist on riigi tagatistega, ei tohiks need välja tõrjuda erasektori rahastust. Lisaks tuleks taastuvelektri ostulepinguid toetavaid meetmeid laiendada muus vormis taastuvenergia ostulepingutele, sealhulgas asjakohasel juhul taastuvatest energiaallikatest toodetud kütte ja jahutuse ostulepingutele. Seda silmas pidades peaks komisjon analüüsima tegureid, mis takistavad pikaajaliste taastuvenergia ostulepingute sõlmimist, eriti piiriüleste taastuvenergia ostulepingute kasutamist, ning andma välja suunised nende tegurite kõrvaldamiseks.

(16)

Halduslikku loamenetlust võib olla vaja veelgi lihtsustada, et vähendada tarbetut halduskoormust taastuvenergiaprojektide ja nendega seotud võrgutaristuprojektide puhul. Võttes aluseks määruse (EL) 2018/1999 artikli 17 kohaselt esitatud lõimitud riiklikud energia- ja kliimaalased eduaruanded, peaks komisjon kahe aasta jooksul pärast käesoleva direktiivi jõustumist kaaluma, kas on vaja lisameetmeid, et veelgi toetada liikmesriike loamenetlust reguleerivate direktiivi (EL) 2018/2001 sätete rakendamisel, sealhulgas kõnealuse direktiivi artikli 16 kohaselt loodud või määratud kontaktpunkti ülesannet tagada kõnealuses direktiivis sätestatud loamenetluse tähtaegadest kinnipidamine. Peaks olema võimalik, et sellised lisameetmed sisaldavad soovituslikke peamisi tulemusnäitajaid, mis käsitlevad muu hulgas loamenetluse kestust taastuvenergia eelisarendusaladel ja neist väljaspool asuvate taastuvenergiaprojektide osas.

(17)

Suur kasutamata võimalus aidata liidu kasvuhoonegaaside heidet tulemuslikult vähendada peitub hoonetes. Et jõuda määruses (EL) 2021/1119 sätestatud sihini saavutada liidu kliimaneutraalsus, on vaja vähendada hoonete kütmise ja jahutamisega seotud süsinikuheidet, suurendades taastuvenergia tootmise ja kasutamise osakaalu selles sektoris. Viimasel kümnendil ei ole aga taastuvenergia kasutamisel kütmiseks ja jahutamiseks edusamme tehtud – enamjaolt põhineb see biomassi ulatuslikumal kasutamisel. Kui taastuvenergia kasutamise soovituslikku osakaalu hoonete puhul kindlaks ei määrata, ei ole võimalik jälgida taastuvenergia kasutuselevõtus tehtavaid edusamme ja kindlaks teha ilmnevaid kitsaskohti. Taastuvenergia kasutamise soovitusliku osakaalu kindlaksmääramine annab investoritele orientiiri pikas mõõtmes, sealhulgas vahetult pärast 2030. aastat algavaks ajavahemikuks. Seepärast tuleks kindlaks määrata, milline peab hoonetes olema kohapeal või lähiümbruses toodetud ja võrgust saadud taastuvenergia soovituslik osakaal, et suunata ja julgustada liikmesriike nende pingutustes kasutama hoonete puhul taastuvenergia tootmise ja rakendamise võimalusi ning soodustada taastuvenergia tootmise tehnoloogia väljatöötamist ja aidata kaasa sellise tehnoloogia tõhusale energiasüsteemi lõimimisele, tagades investoritele kindluse ja kohaliku tasandi kaasamise ning panustades süsteemi tõhususse. Asjakohasel juhul tuleks edendada ka arukat ja uuenduslikku tehnoloogiat, mis aitab kaasa süsteemi tõhususele. Liikmesriigid peaksid hoonetes kasutatava võrgust saadud taastuvelektri soovitusliku osakaalu arvutamiseks kasutama kahe eelneva aasta jooksul oma territooriumil tarnitud taastuvelektri keskmist osakaalu.

(18)

Liidu hoonesektori soovituslik taastuvenergia osakaal, mis tuleb saavutada 2030. aastaks, on vajalik minimaalne vahe-eesmärk, et tagada liidu hoonefondi süsinikuheite vähendamine 2050. aastaks, ning täiendab üldist energiatõhusust ja hoonete energiatõhusust käsitlevat õigusraamistikku. See on väga tähtis, et võimaldada hoonetes fossiilkütuste sujuvat ja kulutõhusat järkjärgulist kasutuselt kõrvaldamist ja tagada seeläbi nende asendamine taastuvenergiaga. Hoonesektori taastuvenergia soovituslik osakaal täiendab hooneid reguleerivat raamistikku hoonete energiatõhusust käsitlevas liidu õiguses, tagades, et taastuvenergiatehnoloogia, -seadmed ja -taristu, sealhulgas tõhus kaugküte ja -jahutus, võetakse kasutusele piisavalt varakult, et järk-järgult asendada hoonetes kasutatavad fossiilkütused ning tagada liginullenergiahoonetes aastaks 2030 ohutu ja töökindel taastuvenergiaga varustatus. Hoonesektori taastuvenergia soovituslik osakaal edendab ka taastuvenergia investeeringuid pikaajalistesse riiklikesse hoonete renoveerimise strateegiatesse ja kavadesse, mis seeläbi võimaldavad saavutada hoonete süsinikuheite vähendamise. Lisaks on hoonesektori taastuvenergia soovituslik osakaal oluline lisanäitaja selleks, et edendada tõhusa kaugkütte- ja -jahutuse arendamist või moderniseerimist, toetades sellega nii direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 24 kohast kaugkütte ja -jahutuse soovituslikku eesmärki kui ka nõuet tagada, et uue või renoveeritud hoone aastast primaarenergia kogukasutust saaks katta taastuvenergia ning tõhusast kaugkütte- ja -jahutussüsteemist pärit heitsoojus- ja heitjahutusenergia abil. Taastuvenergia soovituslik osakaal hoonesektoris on vajalik ka selleks, et tagada kulutõhus taastuvenergial põhineva kütte ja jahutuse iga-aastane suurenemine vastavalt direktiivi (EL) 2018/2001 artiklile 23.

(19)

Võttes arvesse elamute, ärihoonete ja üldkasutatavate hoonete suurt energiatarbimist, võiks hoonetes kasutatava taastuvatest energiaallikatest toodetud energia riikliku osakaalu arvutamiseks kasutada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1099/2008 (13) sätestatud kehtivaid määratlusi, et vähendada halduskoormust, tagades samal ajal edusammud hoonesektori liidu soovitusliku taastuvenergia osakaalu saavutamises 2030. aastaks.

(20)

Üks peamisi takistusi taastuvenergiaprojektidesse ja nendega seotud taristusse investeerimisel on pikaajaline halduslik loamenetlus. Takistusteks on alade valikut ja projektide halduslubasid käsitlevate reeglite keerukus, projektide keskkonnamõju hindamise keerukus ja kestus ning seonduvad energiavõrgud, probleemid võrguühendusega, piirangud, mis on seotud tehnoloogia kirjelduste kohandamisega loamenetluse ajal, ja lubade andmisega tegelevate asutuste või võrguettevõtjate personaliprobleemid. Selliste projektide elluviimise kiirendamiseks on vaja vastu võtta reeglid, mis lihtsustaksid ja lühendaksid loamenetlust, võttes samal ajal arvesse üldsuse laialdast heakskiitu taastuvenergia kasutuselevõtule.

(21)

Direktiiviga (EL) 2018/2001 tõhustatakse nõudeid, mis puudutavad taastuvenergiajaamadele lubade andmise menetlust, kehtestades reeglid, mis käsitlevad taastuvenergiaprojektide loamenetluse haldusliku osa korraldust ja maksimaalset kestust ning hõlmavad kõiki taastuvenergiajaamade ehitamiseks, ajakohastamiseks ja käitamiseks ning taastuvenergiajaamade võrguga ühendamiseks antavaid lube.

(22)

Selleks et liit saavutaks 2030. aastaks seatud nõudlikud kliima- ja energiaeesmärgid ning 2050. aastaks seatud kliimaneutraalsuse eesmärgi, võttes samal ajal arvesse Euroopa roheleppe põhimõtet mitte tekitada kahju ja ilma et see piiraks pädevuse sisemist jaotust liikmesriikide vahel, on vaja veelgi lihtsustada ja lühendada menetlusi lubade andmiseks taastuvenergiajaamade, sealhulgas eri taastuvaid energiaallikaid ühendavate jaamade, soojuspumpade, samas asukohas paiknevate energiasalvestite, sealhulgas elektri- ja soojusenergia salvestite jaoks ning selliste taastuvenergiajaamade, soojuspumpade ja salvestite võrguga ühendamiseks vajalike vahendite jaoks ning selleks, et lõimida taastuvenergia kooskõlastatult ja ühtlustatult kütte- ja jahutusvõrkudesse.

(23)

Lühemate ja selgete tähtaegade kehtestamine otsustele, mille peavad vastu võtma asutused, kes on pädevad andma tervikliku taotluse alusel lube taastuvenergiakäitistele, kiirendab taastuvenergiaprojektide elluviimist. Nende tähtaegade sisse ei tohiks arvestada aega, mis kulub taastuvenergiajaamade ehitamiseks ja nende võrguga ühendamiseks, välja arvatud juhul, kui see langeb kokku loamenetluse muude haldusetappidega. Sellegipoolest on asjakohane teha vahet projektidel, mis asuvad sellistes piirkondades, mis on taastuvenergiaprojektide elluviimiseks eriti sobivad ja mille puhul saab tähtaegu lühendada, eelkõige taastuvenergia eelisarendusalad, ja projektidel, mis asuvad väljaspool selliseid piirkondi. Tähtaegade kehtestamisel tuleks arvesse võtta avamere taastuvenergia projektide eripära.

(24)

Mõned kõige levinumad probleemid, millega taastuvenergiaprojektide arendajad kokku puutuvad, on seotud riiklikul või piirkondlikul tasandil kehtestatud keerukate ja pikaajaliste haldus-, loa- ja võrguga ühendamise menetlustega ning sellega, et lube andvates asutustes ei ole piisavalt töötajaid ega tehnilist oskusteavet kavandatavate projektide keskkonnamõju hindamiseks. Seepärast on asjakohane tõhustada taastuvenergiaprojektidele loa andmisega seotud menetluste teatavaid keskkonnaga seotud aspekte.

(25)

Liikmesriigid peaksid toetama taastuvenergiaprojektide kiiremat elluviimist ja kaardistama selleks kooskõlastatult taastuvenergia ja sellega seotud taristu kasutuselevõtu oma territooriumil koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsustega. Liikmesriigid peaksid tegema kindlaks maismaa-, maapealsed ja maa-alused sisevee- ja merealad, mida on vaja taastuvenergiajaamade ja seotud taristu rajamiseks, et anda vähemalt oma riiklik panus direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 3 lõikes 1 sätestatud 2030. aasta läbivaadatud üldise taastuvenergiaeesmärgi saavutamisse ning toetada kooskõlas määrusega (EL) 2021/1119 eesmärki saavutada hiljemalt 2050. aastaks kliimaneutraalsus. Liikmesriigid peaksid selliste alade kindlakstegemiseks saama kasutada olemasolevaid ruumilise planeerimise dokumente. Liikmesriigid peaksid tagama, et sellised alad kajastavad nende eeldatavaid trajektoore ja kavandatud ülesseatud koguvõimsust ning nad peaks kindlaks tegema konkreetsed alad eri liiki taastuvenergiatehnoloogia jaoks, mis on ette nähtud nende määruse (EL) 2018/1999 artiklite 3 ja 14 kohaselt esitatud riiklikes energia- ja kliimakavades. Nõutavate maismaa-, maapealsete, maa-aluste ning mere- või siseveealade kindlaksmääramisel tuleks eelkõige arvesse võtta taastuvate energiaallikate kättesaadavust ning eri maismaa- ja merealade pakutavat potentsiaali taastuvenergia tootmiseks eri liiki tehnoloogiaga, prognoositavat energianõudlust, võttes arvesse energia- ja süsteemitõhusust üldiselt ja liikmesriigi eri piirkondades, ning asjakohase energiataristu, salvestamise ja muude paindlikkusvahendite kättesaadavust, pidades silmas taastuvenergia suureneva kogusega toimetulekuks vajalikku suutlikkust ning keskkonnatundlikkust vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/92/EL (14) III lisale.

(26)

Liikmesriigid peaksid määrama taastuvenergia eelisarendusalade alarühmaks spetsiifilised maismaa-alad (sealhulgas maapealsed ja maa-alused) ning mere- ja siseveealad. Need alad peaksid sobima eriti hästi taastuvenergiaprojektide arendamiseks, mille puhul tehakse vahet tehnoloogia liikidel, lähtudes sellest, et konkreetset liiki taastuva energiaallika kasutuselevõtul ei ole eeldatavasti olulist keskkonnamõju. Taastuvenergia eelisarendusalade määramisel peaksid liikmesriigid vältima kaitsealasid nii palju kui võimalik ning võtma arvesse taastamiskavasid ja kaaluma asjakohaseid leevendusmeetmeid. Liikmesriikidel peaks olema võimalik määrata taastuvenergia eelisarendusalad, kus arendatakse üht või mitut liiki taastuvenergiajaamu, ning nad peaksid näitama taastuvatest energiaallikatest toodetud energia liigi või liigid, mille tootmiseks selline taastuvenergia eelisarendusala sobib. Liikmesriigid peaksid määrama sellised taastuvenergia eelisarendusalad vähemalt ühte liiki tehnoloogia jaoks ning otsustama taastuvenergia eelisarendusalade suuruse selle järgi, millised on selle tehnoloogia liigi eripära ja nõuded, mille jaoks nad taastuvenergia eelisarendusalad määravad. Nii toimides peaksid liikmesriigid seadma eesmärgiks, et nende alade kogusuurus oleks märkimisväärne ja et need aitaksid kaasa direktiivis (EL) 2018/2001 sätestatud eesmärkide saavutamisele.

(27)

Ruumi mitmeotstarbeline kasutamine taastuvenergia tootmiseks ning muuks maismaa-alade, siseveekogude ja merealade kasutuseks, näiteks toidu tootmine või looduse kaitse või taastamine, leevendab maismaa-alade, siseveekogude ja merealade kasutuse piiranguid. Sellega seoses on oluliseks vahendiks ruumiline planeerimine, mille abil saab juba varajases etapis leida ja suunata koostoimet maismaa-alade, siseveekogude ja merealade kasutuses. Liikmesriigid peaksid uurima, võimaldama ja soosima ruumilise planeerimise meetmete tulemusel kindlaks määratud alade mitmekülgseid kasutusviise. Selleks peaksid liikmesriigid vajaduse korral hõlbustama muudatusi maa- ja merekasutuses, tingimusel et eri kasutusviisid ja tegevused on ühilduvad ja võivad eksisteerida koos.

(28)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2001/42/EÜ (15) võeti kasutusele keskkonnamõju hindamine kui oluline vahend keskkonnakaalutluste lõimimiseks kavade ja programmide koostamisse ja vastuvõtmisse. Selleks et määrata taastuvenergia eelisarendusalad, peaksid liikmesriigid koostama ühe või mitu kava, milles käsitletakse taastuvenergia eelisarendusalade määramist ning igal alal ellu viidavate projektide suhtes kohaldatavaid reegleid ja leevendusmeetmeid. Liikmesriikidel peaks olema võimalik koostada üks kava kõigi taastuvenergia eelisarendusalade ja taastuvenergiatehnoloogia kohta või tehnoloogiapõhised kavad, milles määratakse üks või mitu taastuvenergia eelisarendusala. Iga kava puhul tuleks teha keskkonnamõju hindamine vastavalt direktiivile 2001/42/EÜ, et hinnata iga taastuvenergiatehnoloogia mõju kõnealuses kavas määratud aladele. Nimetatud direktiivi kohane keskkonnamõju hindamine sel eesmärgil võimaldab liikmesriikidel terviklikumalt ja tõhusamalt planeerida, tagada varajases etapis üldsuse osalemise ning võtta keskkonnakaalutlusi arvesse kavandamisprotsessi varajases etapis strateegilisel tasandil. See aitaks erinevaid taastuvaid energiaallikaid kiiremini ja sujuvamalt kasutusele võtta, minimeerides samal ajal nende projektide kahjulikku keskkonnamõju. Keskkonnamõju hindamine peaks hõlmama liikmesriikide piiriüleseid konsultatsioone, kui kava avaldab tõenäoliselt olulist kahjulikku keskkonnamõju mõnes teises liikmesriigis.

(29)

Pärast seda, kui kava, milles määratakse taastuvenergia eelisarendusalad, on vastu võetud, peaksid liikmesriigid kooskõlas direktiiviga 2001/42/EÜ jälgima kavade või programmide rakendamisega kaasnevat olulist kahjulikku keskkonnamõju, et muu hulgas teha varakult kindlaks ettenägematu kahjulik mõju ning võtta asjakohaseid heastavaid meetmeid.

(30)

Selleks et suurendada üldsuse heakskiitu taastuvenergiaprojektidele, peaksid liikmesriigid võtma asjakohaseid meetmeid, et edendada kohalike kogukondade osalemist taastuvenergiaprojektides. 25. juunil 1998 Århusis allkirjastatud ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (16) sätteid, eelkõige sätteid, mis käsitlevad üldsuse osalemist ja kohtu poole pöördumist, kohaldatakse ka edaspidi.

(31)

Selleks et tõhustada taastuvenergia eelisarendusala määramise protsessi ja vältida üksikalade kahekordset keskkonnamõju hindamist, peaks liikmesriikidel olema võimalik määrata taastuvenergia eelisarendusaladeks need alad, mis on liikmesriigi õiguse alusel juba määratud aladena, mis on taastuvenergiatehnoloogia kiirendatud kasutuselevõtuks sobivad. Selline määramine peaks vastama teatavatele keskkonnatingimustele, et tagada kõrgetasemeline keskkonnakaitse. Taastuvenergia eelisarendusalade määramise võimalus olemasolevas planeeringus peaks olema ajaliselt piiratud, et see ei seaks ohtu taastuvenergia eelisarendusalade määramise standardmenetlust. Projektid, mis asuvad kaitsealade olemasolevatel riiklikel kindlaksmääratud aladel, mida ei saa määrata taastuvenergia eelisarendusaladeks, peaksid ka edaspidi toimima samadel tingimustel, mille alusel need loodi.

(32)

Taastuvenergia eelisarendusalad koos olemasolevate taastuvenergiajaamadega, tulevaste taastuvenergiajaamadega väljaspool neid alasid ja koostöömehhanismidega peaksid tagama, et taastuvenergia tootmine nendel aladel oleks piisav, et saavutada liikmesriikide panus direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 3 lõikes 1 sätestatud liidu üldise taastuvenergiaeesmärgi saavutamisse. Liikmesriikidel peaks säilima võimalus anda lubasid projektidele, mis asuvad väljaspool neid alasid.

(33)

Taastuvenergia eelisarendusaladel peaks taastuvenergiaprojektide puhul, mis järgivad liikmesriikide koostatud kavades kindlaks määratud kordaja meetmeid, kehtima eeldus, et need projektid ei avalda keskkonnale olulist mõju. Seepärast ei peaks selliste projektide puhul kehtima nõue viia läbi eraldi keskkonnamõju hindamine projekti tasandil direktiivi 2011/92/EL tähenduses, välja arvatud projektid, mille puhul liikmesriik on otsustanud oma riiklikus kohustuslike projektide nimekirjas nõuda keskkonnamõju hindamist, ja projektid, mis avaldavad tõenäoliselt olulist keskkonnamõju mõnes teises liikmesriigis, ning projektid, mille puhul liikmesriik, keda see projekt tõenäoliselt oluliselt mõjutab, seda hindamist taotleb. Need liikmesriigid, kelle projektil on kolmandas riigis tõenäoliselt oluline piiriülene mõju, peaksid endiselt täitma kohustusi, mis tulenevad 25. veebruaril 1991 Espoos allkirjastatud piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsioonist (17).

(34)

Hüdroelektrijaamade suhtes kohaldatakse endiselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2000/60/EÜ (18) sätestatud kohustusi, sealhulgas juhul, kui liikmesriik otsustab määrata hüdroenergiaga seotud taastuvenergia eelisarendusalad, et tagada, et võimalik kahjulik mõju asjaomasele veekogule on põhjendatud ja et rakendatakse kõiki asjakohaseid leevendusmeetmeid.

(35)

Taastuvenergia eelisarendusalade määramisel tuleks võimaldada, et nendel aladel asuvatele taastuvenergiajaamadele, samas asukohas paiknevatele energiasalvestitele ning selliste jaamade ja salvestite võrguga ühendamisel tagatakse prognoositavus ja lihtsustatud halduslik loamenetlus. Eelkõige peaks taastuvenergia eelisarendusaladel asuvate projektide suhtes kohaldama kiirendatud halduslikku loamenetlust, sealhulgas vaikimisi heakskiitu juhul, kui pädev asutus ei ole loamenetluse vaheetapis vastanud kindlaksmääratud tähtajaks, välja arvatud juhul, kui konkreetse projekti puhul tuleb teha keskkonnamõju hindamine või kui ametiasutuse vaikimisi heakskiidu põhimõte asjaomase riigi õiguses puudub. Lisaks tuleks neile projektidele seada selged tähtajad ja tagada õiguskindlus seoses loamenetluse eeldatava tulemusega. Pärast taotluse esitamist projektide elluviimiseks taastuvenergia eelisarendusalal peaksid liikmesriigid need kiiresti läbi vaatama, et teha kindlaks, kas projekt võib suure tõenäosusega avaldada olulist ettenägematut kahjulikku mõju, võttes arvesse selle asukoha geograafilise ala keskkonnatundlikkust, ja mida ei tuvastatud direktiivi 2001/42/EÜ kohase taastuvenergia eelisarendusalade kava keskkonnamõju hindamise käigus, ning kas projekt jääb direktiivi 2011/92/EL artikli 7 kohaldamisalasse, kuna see avaldab tõenäoliselt olulist keskkonnamõju mõnes teises liikmesriigis, või seetõttu, et liikmesriik, keda see tõenäoliselt oluliselt mõjutab, seda taotleb. Läbivaatamiseks peaks pädev asutus saama nõuda taotlejalt kättesaadava lisateabe esitamist ilma uut hindamist või andmete kogumist nõudmata.

Kõik taastuvenergia eelisarendusaladel asuvad projektid, mis vastavad liikmesriikide koostatud kavades kindlaks määratud korrale ja meetmetele, tuleks lugeda sellise läbivaatamise lõpus heakskiidetuks. Kui liikmesriikidel on selgeid tõendeid selle kohta, et konkreetsel projektil võib suure tõenäosusega olla oluline ettenägematu kahjulik mõju, peaksid nad pärast läbivaatamist tegema direktiivi 2011/92/EL kohase projekti keskkonnamõju hindamise ja asjakohasel juhul nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ (19) kohase projekti hindamise. Liikmesriigid peaksid oma otsust enne selliseid hindamisi põhjendama. Hindamised tuleks teha kuue kuu jooksul pärast vastava otsuse tegemist ja kõnealust tähtaega peaks saama erakorraliste asjaolude tõttu pikendada. On asjakohane, et liikmesriikidel lubatakse teha põhjendatud asjaoludel erandeid kohustusest viia selliseid hindamisi läbi tuule- ja fotoelektrilise päikeseenergia projektide puhul, sest eeldatavasti annavad sellised projektid 2030. aastaks suurema osa taastuvelektrist. Sellisel juhul peaks projekti arendaja selleks, et läbivaatamise käigus tuvastatud olulist ettenägematut kahjulikku mõju heastada, võtma proportsionaalseid leevendusmeetmeid, või kui seda ei ole võimalik teha, hüvitusmeetmeid, mis võivad olla rahalise hüvitise vormis, kui muid proportsionaalseid hüvitusmeetmeid ei ole võimalik võtta.

(36)

Pidades silmas vajadust kiirendada taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutuselevõttu, ei tohiks taastuvenergia eelisarendusalade määramine taastuvenergiaprojektide käimasolevat ja tulevast elluviimist üheski taastuvenergia kasutuselevõtuks saadaval olevas piirkonnas takistada. Selliste projektide suhtes tuleks jätkuvalt kohaldada kohustust teha spetsiaalne keskkonnamõju hindamine direktiivi 2011/92/EL kohaselt ning nende puhul tuleks järgida loamenetlust, mis on kohaldatav väljaspool taastuvenergia eelisarendusalasid asuvatele taastuvenergiaprojektidele. Selleks et kiirendada loamenetlust, mis on vajalik direktiivis (EL) 2018/2001 sätestatud taastuvenergiaeesmärgi saavutamiseks, tuleks lihtsustada ja tõhustada ka väljaspool eelisarendusalasid asuvate projektide suhtes kohaldatavat loamenetlust, kehtestades selged maksimumtähtajad loamenetluse kõigi etappide, sealhulgas projektiga seotud spetsiaalsete keskkonnamõju hindamiste jaoks.

(37)

Taastuvenergiajaamade ehitamine ja käitamine võib põhjustada direktiiviga 92/43/EMÜ või Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2009/147/EÜ (20) kaitstud lindude ja muude liikide juhuslikku tapmist või häirimist. Sellist kaitsealuste liikide tapmist või häirimist ei tuleks pidada kõnealuste direktiivide tähenduses tahtlikuks, kui taastuvenergiajaamade ehitamise ja käitamise projektis on võetud asjakohaseid leevendusmeetmeid, et hoida ära tapmisi, ennetada häirimist, hinnata selliste meetmete tulemuslikkust sobiva seire kaudu ja võtta kogutud teabe põhjal vajalikke lisameetmeid, mis tagavad, et asjaomase liigi populatsioonile ei avaldata olulist kahjulikku mõju.

(38)

Olulise panuse taastuvenergiaeesmärkide saavutamisse võib lisaks uute taastuvenergiajaamade rajamisele anda ka olemasolevate taastuvelektrijaamade ajakohastamine. Kuna olemasolevad taastuvelektrijaamad on valdavalt rajatud kohtadesse, millel on märkimisväärne taastuvenergia tootmise potentsiaal, võib ajakohastamine tagada nende tegevuskohtade jätkuva kasutamise ja vähendada samal ajal vajadust määrata taastuvenergiaprojektide jaoks uusi kohti. Ajakohastamisel on ka muud eelised, nagu olemasolev võrguühendus, tõenäoliselt suurem üldsuse heakskiit ja teadmised keskkonnamõju kohta.

(39)

Direktiiviga (EL) 2018/2001 kehtestatakse ajakohastamise jaoks tõhusam loamenetlus. Selleks et reageerida kasvavale vajadusele ajakohastada olemasolevaid taastuvelektrijaamu ja kasutada täiel määral ära ajakohastamise eeliseid, on asjakohane kehtestada taastuvenergia eelisarendusaladel asuvate taastuvelektrijaamade ajakohastamise jaoks veelgi lühem loamenetlus, sealhulgas lühem läbivaatamine. Väljaspool taastuvenergia eelisarendusalasid asuvate olemasolevate taastuvelektrijaamade ajakohastamiseks peaksid liikmesriigid tagama lihtsustatud ja kiire loamenetluse, mille kestus ei ületa ühte aastat, võttes samal ajal arvesse Euroopa roheleppe põhimõtet mitte tekitada kahju.

(40)

Selleks et veelgi edendada ja kiirendada olemasolevate taastuvelektrijaamade ajakohastamist, tuleks võrguühenduste puhul kehtestada lihtsustatud loamenetlus, kui ajakohastamise tulemusel suureneb koguvõimsus algprojektiga võrreldes piiratud määral. Taastuvenergiaprojektide ajakohastamisega kaasneb olemasolevate projektide eri määral muutmine või laiendamine. Taastuvenergiaprojektide ajakohastamist käsitlev loamenetlus, sealhulgas keskkonnamõju hindamine ja taotluse läbivaatamine, peaks piirduma võimaliku mõjuga, mis tuleneb projekti muutmisest või laiendamisest võrreldes algse projektiga.

(41)

Päikeseenergia paigaldise ajakohastamisel on võimalik suurendada tõhusust ja võimsust ilma kasutatava ruumi suurendamiseta. Ajakohastatud seadmel ei ole seega keskkonnale teistsugust mõju kui algsel seadmel, kui kasutatavat ruumi protsessi käigus ei suurendata ja endiselt järgitakse algselt nõutud keskkonnaohu vähendamise meetmeid.

(42)

Päikeseenergiaseadmete ja samas asukohas paiknevate energiasalvestite paigaldamine ning selliste seadmete ja salvestite võrguga ühendamine muul kui päikeseenergia tootmise või energiasalvestuse eesmärgil loodud olemasolevatele ja tulevastele tehisrajatistele (välja arvatud tehisveepinnad), nagu katused, parkimisalad, teed ja raudteed, ei tekita tavaliselt konkureerivate ruumikasutusviiside või keskkonnamõjuga seotud probleeme. Seetõttu peaks nende seadmete ja salvestite puhul olema võimalik kohaldada lühemat loamenetlust ja nende puhul ei tuleks teha direktiivi 2011/92/EL kohast keskkonnamõju hindamist, võimaldades samal ajal liikmesriikidel võtta arvesse konkreetseid asjaolusid, mis on seotud kultuuri- või ajaloopärandi kaitse, riigikaitsehuvide või ohutuskaalutlustega. Oma tarbeks energiat tootvad seadmed, sealhulgas seadmed sellistele kollektiivsetele oma tarbeks toodetud energia tarbijatele nagu kohalikud energiakogukonnad, aitavad samuti vähendada üldist maagaasinõudlust, suurendada süsteemi vastupidavust ja saavutada liidu taastuvenergiaeesmärgid. Selliste päikeseenergiaseadmete paigaldamine, mille võimsus on alla 100 kW, sealhulgas oma tarbeks toodetud taastuvenergia tarbijate jaoks, ei avalda tõenäoliselt olulist kahjulikku mõju keskkonnale ega võrgule ega tekita ohutusprobleeme. Lisaks ei nõua väikesed seadmed üldjuhul võimsuse suurendamist võrgu ühenduspunktis. Võttes arvesse sellist tüüpi seadmete vahetut positiivset mõju tarbijatele ja nende võimalikku piiratud keskkonnamõju, on asjakohane nende suhtes kohaldatavat loamenetlust veelgi lihtsustada, eeldusel et need seadmed ei ületa jaotusvõrgu võrguühenduse olemasolevat võimsust, kehtestades asjaomases loamenetluses ametiasutuste vaikimisi heakskiidu põhimõtte, et edendada ja kiirendada kõnealuste seadmete kasutuselevõttu ning saada neist lühikese ajaga kasu. Liikmesriikidel peaks olema lubatud oma sisemiste piirangute alusel kohaldada madalamat künnist kui 100 kW, tingimusel et künnis on kõrgem kui 10,8 kW.

(43)

Taastuvenergial põhineva kütte ja jahutuse tootmiseks ümbritseva keskkonna energiast, sealhulgas reoveepuhastitest ja geotermilisest energiast, on tähtsal kohal soojuspumbatehnoloogia. Soojuspumbad võimaldavad kasutada ka heitsoojus- ja heitjahutusenergiat. Selliste soojuspumpade kiire kasutuselevõtt, mis kasutavad alakasutatud energiaallikaid, nagu ümbritseva keskkonna energia, geotermiline energia ning tööstus- ja teenindussektori heitsoojusenergia, sealhulgas andmekeskustest tulenev heitsoojusenergia, võimaldab asendada maagaasil ja muudel fossiilkütustel põhinevad katlad taastuvenergial põhineva küttelahendusega ning suurendada samal ajal energiatõhusust. See kiirendab gaasi kasutamise vähendamist küttega varustamisel hoonetes ja tööstussektoris. Soojuspumpade paigaldamise ja kasutuselevõtu kiirendamiseks on asjakohane kehtestada selliste seadmete jaoks sihipärane lühem loamenetlus, sealhulgas lihtsustatud loamenetlus väiksemate soojuspumpade elektrivõrku ühendamiseks, kui ohutusega seotud probleemid puuduvad, ei ole vaja teha lisatöid seoses võrguühendustega ning süsteemi osad ühilduvad tehniliselt, välja arvatud juhul, kui sellist loamenetlust ei nõuta liikmesriigi õigusega. Tänu soojuspumpade kiiremale ja lihtsamale paigaldamisele aitab taastuvenergia suurem kasutamine küttesektoris, mis moodustab peaaegu poole liidu energiatarbimisest, parandada varustuskindlust ja aidata lahendada keerulisemat turuolukorda.

(44)

Asjakohase liidu keskkonnaõiguse kohaldamisel peaksid liikmesriigid, tehes vajaliku juhtumipõhise hindamisega kindlaks, kas taastuvenergiajaam, jaama võrguühendus, sellega seotud võrk ise või salvestusvahendid on konkreetsel juhul ülekaalukates üldistes huvides, eeldama, et need taastuvenergiajaamad ja nendega seotud taristu on ülekaalukates avalikes huvides ning edendavad rahvatervist ja ohutust, välja arvatud juhul, kui on olemas selged tõendid selle kohta, et kõnealustel projektidel on keskkonnale oluline kahjulik mõju, mida ei ole võimalik leevendada ega hüvitada, või kui liikmesriigid otsustavad kõnealuse eelduse kohaldamist igakülgselt põhjendatud ja eriasjaoludel, näiteks riigikaitsega seotud põhjustel piirata. Kui selliseid taastuvenergiajaamu peetakse ülekaalukale avalikule huvile vastavaks ning rahvatervist ja ohutust edendavaks, siis saaks nende suhtes kohaldada lihtsustatud hindamist.

(45)

Selleks et tagada käesoleva direktiivi sätete sujuv ja tõhus rakendamine, toetab komisjon liikmesriike Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/240 (21) loodud tehnilise toe instrumendi kaudu, mis pakub kohandatud tehnilist oskusteavet reformide kavandamiseks ja rakendamiseks, sealhulgas reformid, millega suurendatakse taastuvallikatest toodetud energia kasutamist, edendatakse energiasüsteemi paremat lõimimist, tehakse kindlaks konkreetsed alad, mis on eriti sobivad taastuvenergiajaamade rajamiseks, ning tõhustatakse taastuvenergiajaamadele lubade andmise menetluse raamistikku. Tehniline tugi hõlmab näiteks haldussuutlikkuse suurendamist, õigusraamistike ühtlustamist ja asjaomaste parimate tavade jagamist, näiteks mis puudutab mitmeotstarbelise kasutamise toetamist ja soodustamist.

(46)

Tuleb luua energiataristu, mis toetaks taastuvenergia tootmise märkimisväärset kasvu. Liikmesriikidel peaks olema võimalik määrata sihtotstarbelised taristualad, kus taastuvenergia elektrisüsteemi integreerimiseks nõutavatel võrgu- või salvestusprojektidel ei ole eeldatavasti olulist keskkonnamõju, kui sellist mõju on võimalik igakülgselt leevendada või kui see ei ole võimalik, siis hüvitada. Sellistel aladel asuvate taristuprojektide suhtes võib kohaldada lihtsustatud keskkonnamõju hindamist. Kui liikmesriigid otsustavad selliseid alasid mitte määrata, kohaldatakse jätkuvalt liidu keskkonnaõiguse alusel kohaldatavaid hindamisi ja reegleid. Selleks et määrata taristualad, peaksid liikmesriigid koostama ühe või mitu kava, sealhulgas lähtuvalt liikmesriigi õigusnormidest, mis käsitlevad alade kindlakstegemist ning kohaldatavaid reegleid ja leevendusmeetmeid igal taristualal ellu viidavate projektide jaoks. Kavades tuleks selgelt märkida sihtotstarbelise ala ulatus ja hõlmatud taristuprojektide liigid. Iga kava puhul tuleks teha keskkonnamõju hindamine vastavalt direktiivile 2001/42/EÜ, et hinnata iga projektitüübi mõju määratud aladele. Selliste sihtotstarbeliste taristualade võrguprojektides tuleks nii palju kui võimalik vältida Natura 2000 alasid ja alasid, mis on määratud riiklike looduskaitsekavade alusel looduse ja elurikkuse säilitamiseks, välja arvatud juhul, kui võrguprojektide eripära tõttu ei ole selliste projektide kasutuselevõtuks proportsionaalseid alternatiive. Proportsionaalsuse hindamisel peaksid liikmesriigid võtma arvesse vajadust tagada projekti majanduslik elujõulisus, teostatavus ning tulemuslik ja kiirendatud rakendamine, et tagada kasutusele võetava täiendava taastuvenergia tootmisvõimsuse kiire integreerimine energiasüsteemi, või seda, kas konkreetsel Natura 2000 alal või kaitsealal on eri liiki taristuprojektid juba olemas, mis võimaldaks eri taristuprojekte alal koondada, mille tulemusel oleks keskkonnamõju väiksem.

Salvestusprojektide kavades tuleks Natura 2000 alad alati välja jätta, kuna nende paigutamiseks on koha mõttes vähem piiranguid. Sellistel aladel peaks liikmesriikidel põhjendatud asjaoludel, sealhulgas juhul, kui see on vajalik võrgu laiendamise kiirendamiseks, et toetada taastuvate energiaallikate kasutuselevõttu kliima- ja taastuvenergiaeesmärkide saavutamiseks, olema võimalik teha liidu keskkonnaõiguses sätestatud teatavast hindamiskohustusest teatavatel tingimustel erandeid. Kui liikmesriigid otsustavad neid erandeid kasutada, tuleks konkreetsete projektide puhul teha lihtsustatud läbivaatamine, mis peaks põhinema olemasolevatel andmetel ja sarnaneb taastuvenergia eelisarendusaladel ette nähtud läbivaatamisega. Pädeva asutuse taotlustes esitada olemasolevat lisateavet ei tohiks nõuda uut hindamist ega andmete kogumist. Kui läbivaatamise käigus tehakse kindlaks projektid, millel on suure tõenäosusega oluline ettenägematu kahjulik mõju, peaks pädev asutus tagama asjakohaste ja proportsionaalsete leevendusmeetmete või nende puudumisel hüvitusmeetmete kohaldamise. Hüvitusmeetmete puhul võib projekti arendamist hüvitusmeetmete kindlaksmääramise ajal jätkata.

(47)

Oskustööliste, eelkõige taastuvenergiapõhiste kütte- ja jahutussüsteemide paigaldajate ja projekteerijate nappus aeglustab fossiilkütustel töötavate küttesüsteemide asendamist taastuvenergiapõhiste süsteemidega ning takistab tuntavalt taastuvenergia kasutuselevõttu hoonetes, tööstussektoris ja põllumajanduses. Liikmesriigid peaksid tegema koostööd sotsiaalpartnerite ja taastuvenergiakogukondadega, et prognoosida selliste oskuste vajadust. Peaks olema piisaval arvul kvaliteetseid ning tulemuslikke täiendus- ja ümberõppe strateegiaid ning koolitusprogramme ja sertifitseerimisvõimalusi, mis tagavad paljude eri taastuvenergiapõhiste kütte- ja jahutussüsteemide ning salvestustehnoloogia ja elektrisõidukite laadimispunktide korrektse paigalduse ja töökindla toimimise, ning kavandada need viisil, millega kindlustatakse sellistes koolitusprogrammides ja sertifitseerimissüsteemides osalemine. Liikmesriigid peaksid kaaluma, milliseid meetmeid tuleks võtta kõnealustel kutsealadel praegu alaesindatud rühmade ligimeelitamiseks. Koolitatud ja sertifitseeritud paigaldajate nimekiri tuleks teha üldsusele kättesaadavaks, et tagada tarbijate usaldus ning et vastavalt vajadustele kohandatud paigaldus- ja projekteerimisoskused oleksid kergesti kättesaadavad ning seeläbi kindlustada taastuvenergiapõhiste kütte- ja jahutussüsteemide korrektne paigaldamine ja toimimine.

(48)

Tarbijate teavitamisel ja taastuvenergia ostulepingute kasutuselevõtu edendamisel on väga oluline roll päritolutagatistel. Seepärast tuleks tagada, et päritolutagatisi saaks välja anda, üle anda ja kasutada ning nendega kaubelda ühtses süsteemis, mis hõlmab asjakohaselt standarditud sertifikaate, mida tunnustatakse vastastikku kogu liidus. Lisaks tuleks taastuvenergia ostulepinguid sõlmivatele isikutele asjakohastele tõenditele juurdepääsu võimaldamiseks tagada, et kõik seonduvad päritolutagatised saab ostjale üle anda. Paindlikuma energiasüsteemi ja suureneva tarbijanõudluse kontekstis on taastuvenergia tootmise kasvu toetamiseks ja dokumenteerimiseks vaja vahendit, mis oleks uuenduslikum, digitaalsem, tehnoloogiliselt täiustatud ja töökindlam. Selleks et hõlbustada digitaalset innovatsiooni selles valdkonnas, peaks liikmesriikidel olema asjakohasel juhul võimalik anda päritolutagatisi välja osade kaupa ja rohkem reaalajale vastaval ajal. Pidades silmas vajadust suurendada tarbijate mõjuvõimu ja aidata suurendada taastuvenergia osakaalu gaasivarustuses, peaksid liikmesriigid nõudma, et võrgugaasitarnijad, kes avalikustavad oma energiaallikate jaotuse lõpptarbijatele, kasutaksid päritolutagatisi.

(49)

Kaugkütte- ja -jahutusvõrkudega seotud taristu arendamist tuleks kiirendada ja suunata nii, et tõhusal ja paindlikul viisil võetaks kasutusele rohkem eri taastuvenergiapõhiseid kütte- ja jahutusallikaid, et suurendada taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutuselevõttu ja süvendada energiasüsteemi lõimitust. Seepärast on asjakohane ajakohastada selliste taastuvate energiaallikate loetelu, mida tuleks kaugkütte- ja -jahutusvõrkude puhul kasutada senisest enam, ning nõuda soojusenergia salvestamise integreerimist, et suurendada paindlikkust ja energiatõhusust ning tagada kulutõhusam käitamine.

(50)

Kuna liidus on 2030. aastaks eeldatavalt üle 30 miljoni elektrisõiduki, on vaja tagada, et nendega aidatakse täiel määral kaasa taastuvelektri lõimimisele energiasüsteemi ja võimaldatakse sel viisil kuluoptimaalselt suurendada taastuvelektri osakaalu. Tuleb täiel määral ära kasutada elektrisõidukites peituvat võimalust koguda taastuvelektrit ajal, mil seda on külluses, ning suunata see tagasi võrku ajal, mil seda napib, et aidata kaasa muutlikust taastuvenergia allikast toodetud elektri lõimimisele süsteemi, tagades samal ajal kindla ja töökindla elektrivarustuse. Seepärast on asjakohane kehtestada erimeetmed elektrisõidukite ja taastuvenergiat käsitleva teabe kohta ja selle kohta, kuidas ja millal taastuvenergiale ligi pääseda; nende meetmetega täiendatakse meetmeid, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) 2023/1804 (22) ning (EL) 2023/1542 (23).

(51)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/943 (24) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/944 (25) kohaselt peavad liikmesriigid lubama ja edendama agregeerimisel põhinevas tarbimiskajas osalemist ning nägema lõpptarbijatele asjakohasel juhul ette dünaamilise elektrihinnaga lepingud. Et tarbimiskaja saaks lihtsamalt soodustada rohelise elektri kaasamist, ei pea see põhinema mitte ainult dünaamilistel hindadel, vaid ka sõnumitel rohelise elektri tegeliku kasutuselevõtu kohta süsteemis. Seepärast on vaja sihtotstarbelise teabe levitamise kaudu täiustada tarbijatele ja turuosalistele saadetavaid sõnumeid taastuvelektri osakaalu ja tarnitud elektri kasvuhoonegaaside heitemahukuse kohta. Seejärel saavad tarbijad taastuvenergia levikust ja süsinikuneutraalse elektri olemasolust sõltuvalt oma tarbimisharjumusi kohandada, tehes ühtlasi kohandusi ka hinnasignaalide alusel. See toetaks veelgi eesmärki võtta kasutusele uuenduslikud ärimudelid ja digilahendused, mille abil on võimalik siduda tarbimine taastuvenergia hetkeseisuga elektrivõrgus ning seega stimuleerida õigeid võrguinvesteeringuid, et toetada üleminekut puhtale energiale.

(52)

Selleks, et hajutatud salvestusvahendite koondamisega seotud paindlikkuse tagamise ja tasakaalustamise teenuseid saaks arendada konkurentsivõimeliselt, tuleks tagada, et akude omanikel ja kasutajatel ning nende nimel tegutsejatel, näiteks hoonete energiasüsteemide halduritel, liikuvusteenuste osutajatel ja muudel elektrituru osalistel oleks mittediskrimineerivatel tingimustel ja kooskõlas kohaldatavate andmekaitsenormidega reaalajas tasuta juurdepääs akusid käsitlevale põhiteabele, näiteks andmetele nende seisukorra, laetustaseme, mahutavuse ja võimsuse seadeväärtuse kohta. Sellest lähtuvalt on asjakohane kehtestada meetmed, millega rahuldatakse sellistele andmetele juurdepääsu vajadus, et hõlbustada kodumajapidamistes kasutatavate akude ja elektrisõidukite lõimimisega seotud toiminguid, ja täiendatakse akuandmetele juurdepääsu käsitlevaid akude kasutusotstarbe muutmise lihtsustamisega seotud sätteid, mis on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2023/1542. Elektrisõidukite akuandmetele juurdepääsu käsitlevaid sätteid tuleks kohaldada lisaks muudele sõidukite tüübikinnitust käsitlevate liidu õigusnormidega kehtestatud sätetele.

(53)

Elektrisõidukite üha suurem arv maantee-, raudtee-, mere- ja muud liiki transpordis nõuab laadimistoimingute optimeerimist ja haldamist viisil, millega ei põhjustata ülekoormust ning kasutatakse täiel määral ära süsteemis kättesaadavat taastuvelektrit ja madalat elektrihinda. Kui nuti- ja kahesuunaline laadimine aitaks kaasa taastuvelektri veelgi ulatuslikumale kasutuselevõtule elektrisõidukiparkides transpordisektoris ning elektrisüsteemis tervikuna, tuleks ka selline funktsionaalsus kättesaadavaks teha. Laadimispunktide pikast kasutuseast tulenevalt tuleks laadimistaristut käsitlevaid nõudeid ajakohastada nii, et tulevikuvajadused saaksid rahuldatud ning tehnoloogia ja teenuste arendamist ei takistaks süsteemist sõltuvuse negatiivne mõju.

(54)

Laadimispunktid, kus elektrisõidukeid pargitakse tavapäraselt pikema aja vältel, näiteks elu- või töökoha juures, on energiasüsteemi lõimimise seisukohalt väga olulised. Seetõttu tuleb tagada nuti- ja asjakohasel juhul kahesuunalise laadimise funktsioonid. Sellest lähtuvalt on üldsusele ligipääsmatu tavapärase laadimistaristu käitamine elektrisõidukite lõimimiseks elektrisüsteemi eriti oluline, kuna see paikneb kohas, kus elektrisõidukeid pargitakse korduvalt pikemaks ajaks, näiteks piiratud ligipääsuga hoones, töötajatele ette nähtud parklas või füüsilisele või juriidilisele isikule renditud parkimispinnal.

(55)

Tarbimiskaja on elektrisõidukite nutilaadimises äärmiselt oluline, sest see võimaldab elektrisõidukite tõhusat lõimimist elektrivõrku, mis on transpordi süsinikuheite vähendamisel ja energiasüsteemi lõimimise hõlbustamisel otsustava tähtsusega. Lisaks peaksid liikmesriigid asjakohasel juhul ergutama algatusi, millega edendatakse tarbimiskaja kütte- ja jahutussüsteemide, soojusenergia salvestusseadmete ja muude asjakohaste energiaga seotud seadmete koostalitlusvõime ja andmevahetuse kaudu.

(56)

Elektrisõidukite kasutajatel, kes sõlmivad lepinguid elektromobiilsuse teenuste osutajate ja elektrituru osalistega, peaks olema õigus saada teavet ja selgitusi selle kohta, kuidas lepingutingimused mõjutavad nende sõiduki kasutamist ja selle aku seisukorda. Elektromobiilsuse teenuste osutajad ja elektrituru osalised peaksid jagama elektrisõidukite kasutajatele selget teavet selle kohta, kuidas neile hüvitatakse paindlikkus-, tasakaalustamis- ja salvestusteenused, mida nad elektrisüsteemile ja turule oma elektrisõiduki kasutamisega pakuvad. Samuti tuleb selliste lepingute sõlmimisel tagada elektrisõidukite kasutajate tarbijaõiguste, eelkõige nende sõiduki kasutamisega seotud isikuandmete, näiteks asukohta ja sõiduharjumusi käsitlevate andmete kaitse. Sellised lepingud võivad hõlmata ka elektrisõidukite kasutajate eelistusi seoses nende elektrisõiduki jaoks ostetava elektrienergia liigiga, samuti muid eelistusi. Nimetatud põhjustel on oluline tagada, et kasutusele võetud laadimistaristut kasutatakse nii tulemuslikult kui võimalik. Selleks et parandada tarbijate usaldust elektromobiilsuse vastu, on tähtis, et elektrisõidukite kasutajad saaksid kasutada liitumisega kaasnevaid õigusi mitmes laadimispunktis. Ühtlasi võimaldab see elektrisõiduki kasutaja valitud teenuseosutajal elektrisõiduk optimaalsel viisil elektrisüsteemi lõimida ning kasutada selleks elektrisõiduki kasutaja eelistustest lähtuvaid prognooskavu ja stiimuleid. Samuti on see kooskõlas tarbijakeskse ja tootval tarbijal põhineva energiasüsteemi põhimõtetega ning elektrisõidukite kasutajate kui lõpptarbijate õigusega tarnijat valida, nagu on sätestatud direktiivis (EL) 2019/944.

(57)

Hajutatud salvestusvahendid, näiteks kodumajapidamistes kasutatavad akud ja elektrisõidukiakud võiksid pakkuda võrgule agregeerimise kaudu märkimisväärses ulatuses paindlikkus- ja tasakaalustamisteenuseid. Selliste seadmete ja teenuste väljatöötamise hõlbustamiseks tuleks salvestusvahendite ühendamist ja käitamist käsitlevad sätted, näiteks tariifid, ühendusajad ja ühenduse spetsifikatsioon kavandada nii, et sellega ei vähendata kõikide, sealhulgas väikeste mobiilsete ning muude, näiteks soojuspumpade, päikesepaneelide ja soojusenergia salvestusvahenditega süsteemile pakutavate võimalike paindlikkus- ja tasakaalustamisteenuste mahtu ning aidatakse kaasa taastuvelektri kasutuselevõtule suuremas ulatuses, kui seda võimaldavad üksnes suured paiksed salvestusvahendid. Lisaks määruse (EL) 2019/943 ja direktiivi (EL) 2019/944 üldsätetele, millega välditakse turudiskrimineerimist, tuleks kehtestada erinõuded, et käsitleda salvestusvahendite kaasamist terviklikult ning kõrvaldada kõik allesjäänud tõkked ja takistused selliste vahendite võimaluste kasutamiseks, et aidata kaasa elektrisüsteemi süsinikuheite vähendamisele ja anda tarbijatele võimalus energiasüsteemi ümberkujundamises aktiivselt osaleda.

(58)

Üldpõhimõttena peaksid liikmesriigid tagama võrdsed võimalused väikestele detsentraliseeritud elektritootmis- ja salvestussüsteemidele, sealhulgas akude ja elektrisõidukite kaudu, et nad saaksid osaleda elektriturgudel, sealhulgas ülekoormuse juhtimises ning paindlikkus- ja tasakaalustamisteenuste osutamises mittediskrimineerival viisil võrreldes muude elektritootmis- ja salvestussüsteemidega ning ilma ebaproportsionaalse haldus- või regulatiivse koormuseta. Liikmesriigid peaksid julgustama oma tarbeks toodetud energia tarbijaid ja taastuvenergiakogukondi nendel elektriturgudel aktiivselt osalema, pakkudes paindlikkusteenuseid tarbimiskaja ja salvestamise kaudu, sealhulgas akude ja elektrisõidukite kaudu.

(59)

Tööstussektori osa liidu energiatarbimises on 25 % ning selles tarbitakse suures koguses soojus- ja jahutusenergiat, mida saadakse praegu 91 % ulatuses fossiilkütustest. Kütte- ja jahutusvajadusest 50 % langeb madala temperatuuriga (< 200 °C) protsesside arvele, mille puhul on olemas kulutõhusad taastuvenergialahendused, sealhulgas elektrifitseerimine ja taastuvenergia vahetu kasutamine. Peale selle kasutatakse tööstussektoris selliste toodete nagu terase ja kemikaalide tootmisel taastumatutest allikatest pärit toorainet. Tööstussektoris praegu tehtavate investeerimisotsustega määratakse ära, milliseid tööstusprotsesse ja energialahendusi on tulevikus võimalik tööstussektoris kaaluda, ning seetõttu on oluline, et need investeerimisotsused oleksid tulevikukindlad ja hoiaksid ära varade kasutuskõlbmatuks muutumise. Seepärast tuleks kehtestada võrdlusalused, et innustada tööstussektorit üle minema taastuvenergiapõhistele tootmisprotsessidele, mille puhul ei kasutata mitte üksnes taastuvenergiat, vaid ka taastuvallikapõhist toorainet, näiteks taastuvallikatest toodetud vesinikku. Liikmesriigid peaksid võimaluse korral edendama tööstusprotsesside elektrifitseerimist, näiteks madala temperatuuriga tööstusliku soojuse puhul. Ühtlasi peaksid liikmesriigid edendama ühise metoodika kasutuselevõtmist toodete jaoks, mis on märgistatud kui tooted, mille valmistamiseks on osaliselt või täielikult kasutatud taastuvenergiat või lähteainena muid kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuseid; seejuures tuleks arvesse võtta liidus juba kasutusel olevaid toodete märgistamise meetodeid ja kestlike toodetega seotud algatusi. See aitaks ära hoida eksitavaid tegevusi ja suurendada tarbijate usaldust. Kuna tarbijad eelistavad tooteid, millega aidatakse kaasa kliimamuutustega seotud ja keskkonnaeesmärkide täitmisele, suurendaks see ühtlasi turunõudlust niisuguste toodete järele.

(60)

Selleks et vähendada liidu sõltuvust fossiilkütustest ja fossiilkütuste impordist, peaks komisjon liikmesriikide esitatud andmete põhjal välja töötama liidu imporditud ja omamaise vesiniku strateegia.

(61)

Muid kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuseid saab kasutada energia tootmiseks, ent ka muul otstarbel kui energia tootmiseks lähteainena või toorainena sellistes tööstussektorites nagu terasetööstus või keemiatööstus. Muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste kasutamisega nii ühel kui ka teisel otstarbel rakendatakse täiel määral neis peituvaid võimalusi lähteainena kasutatavate fossiilkütuste asendamiseks ja kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks tööstusprotsessides, mille elektrifitseerimine on raskendatud, ning seepärast peaks muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste kasutamisega seotud eesmärk hõlmama mõlemat kasutusviisi. Liikmesriikide meetmed, millega toetatakse muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste kasutuselevõttu kõnealustes tööstussektorites, mille elektrifitseerimine on raskendatud, ei tohiks kaasa tuua summaarset saastuse suurenemist kõige saastavamatest fossiilkütustest, näiteks kivisöest, diislikütusest, pruunsöest, naftast, turbast või põlevkivist toodetud elektrienergia nõudluse kasvu tõttu. Kõnealune eesmärk ei peaks hõlmama vesiniku tarbimist tööstusprotsessides, kus vesinikku toodetakse või saadakse kõrvalsaadusena, mida on muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütustega raske asendada. Transpordikütuste tootmiseks kasutatav vesinik kuulub muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste transpordiga seotud eesmärkide alla.

(62)

Komisjoni 8. juuli 2020 teatises „Kliimaneutraalse Euroopa vesinikustrateegia“ esitatud liidu vesinikustrateegias nenditakse, kui olulised on olemasolevad vesinikutootmisjaamad, mis on ümber ehitatud, et vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2030. aasta suuremate kliimaeesmärkide saavutamisel. Kõnealust strateegiat silmas pidades ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ (26) artikli 10a lõike 8 alusel loodud liidu innovatsioonifondi korraldatud projektikonkursi raames on varakult tegutsejad teinud investeerimisotsuseid, et moderniseerida olemasolevad vesinikutootmisrajatised, mis põhinevad auru-metaani reformimise tehnoloogial, et vähendada vesiniku tootmise süsinikuheidet. Tööstussektori lõppenergia tootmiseks ja muul otstarbel kui energia tootmiseks kasutatavate muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste osakaalu nimetaja arvutamisel ei tuleks arvesse võtta vesinikku, mis on toodetud moderniseeritud tootmisrajatistes, mis põhinevad auru-metaani reformimise tehnoloogial, mille kohta on enne käesoleva direktiivi jõustumist avaldatud komisjoni otsus toetuse andmise kohta innovatsioonifondist ja millega vähendatakse kasvuhoonegaaside heidet keskmiselt 70 % aastas.

(63)

Lisaks tuleb tunnistada, et auru-metaani reformimise protsessis toodetud vesiniku asendamine võib teatavatele olemasolevatele integreeritud ammoniaagi tootmisrajatistele tekitada spetsiifilisi probleeme. See nõuaks selliste tootmisrajatiste ümberehitamist, mis eeldaks liikmesriikidelt märkimisväärseid pingutusi, sõltuvalt nende konkreetsetest riigisisestest asjaoludest ja energiavarustuse struktuurist.

(64)

Selleks et saavutada liidu eesmärk saada 2050. aastaks kliimaneutraalseks ja vähendada liidu tööstussektori süsinikuheidet, peaks liikmesriikidel olema võimalik kombineerida mittefossiilsete energiaallikate ja muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste kasutamist, võttes arvesse oma riigi eripära ja energiaallikate jaotust. Sellega seoses peaks liikmesriikidel olema võimalik vähendada muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste tööstussektoris kasutamise eesmärki, tingimusel et fossiilkütustest toodetud vesiniku või selle derivaatide osa tarbimises on piiratud ning et nad liiguvad määruse (EL) 2018/1999 II lisas esitatud valemi kohaselt oma eeldatava riikliku panuse suunas.

(65)

Kütte- ja jahutussektoriga seotud eesmärkide suurendamine on üldise taastuvenergiaeesmärgi saavutamiseks väga oluline, kuna soojus- ja jahutusenergia moodustab umbes poole liidu energiatarbimisest ning seda rakendatakse paljude eri lõppkasutusviiside ja tehnoloogia puhul nii hoonetes, tööstussektoris kui ka kaugküttes ja -jahutuses. Taastuvenergia osakaalu kiiremaks suurendamiseks kütte- ja jahutussektoris tuleks kõikide liikmesriikide jaoks siduva eesmärgina ette näha, et seda osakaalu suurendatakse liikmesriigi tasandil igal aastal minimaalse aastase protsendipunkti võrra. Kõigis liikmesriikides kohaldatavat kütte- ja jahutussektori siduvat minimaalset aastast keskmist kasvu 0,8 protsendipunkti aastatel 2021–2025 ja 1,1 protsendipunkti aastatel 2026–2030 tuleks täiendada soovituslike suurendamiste või lisamääradega, mis arvutatakse konkreetselt iga liikmesriigi kohta, et saavutada liidu tasandil keskmine suurenemine 1,8 protsendipunkti. Nende liikmesriigipõhiste soovituslike lisasuurendamiste või lisamäärade eesmärk on jaotada 2030. aastaks taastuvenergia soovitud taseme saavutamiseks vajalikud lisapingutused liikmesriikide vahel ümber, tuginedes sisemajanduse koguproduktile ja kulutõhususele, ning suunata liikmesriike võtma taastuvenergiat selles sektoris kasutusele määral, mis võiks olla piisav. Liikmesriigid peaksid kooskõlas energiatõhususe esikohale seadmise põhimõttega hindama, milline on nende taastuvatest energiaallikatest toodetud energia potentsiaal kütte- ja jahutussektoris ning milline on heitsoojus- ja heitjahutusenergia kasutamise potentsiaal. Liikmesriigid peaksid meetmete loetelust rakendama vähemalt kahte meedet, et hõlbustada taastuvenergia osakaalu suurendamist kütte- ja jahutussektoris. Nende meetmete võtmisel ja rakendamisel peaksid liikmesriigid tagama nende meetmete kättesaadavuse kõikidele tarbijatele, eelkõige tarbijatele, kes elavad väikese sissetulekuga või vähekaitstud leibkondades.

(66)

Selle tagamiseks, et kaugkütte ja -jahutuse osatähtsuse suurenemisega kaasneks tarbijate parem teavitamine, on asjakohane selgitada ja tõhustada kaugkütte- ja -jahutussüsteemide taastuvenergia osakaalu ja energiatõhusust käsitlevaid andmeid ja tagada nende läbipaistvus.

(67)

On ilmnenud, et tänapäevased taastuvenergiapõhised tõhusad kaugkütte- ja -jahutussüsteemid võimaldavad pakkuda kulutõhusaid lahendusi taastuvenergia lõimimiseks ning suuremat energiatõhusust ja energiasüsteemi lõimitust ning hõlbustavad samal ajal süsinikuheite üldist vähendamist kütte- ja jahutussektoris. Selle tagamiseks, et neid võimalusi rakendatakse, tuleks kaugkütte- ja -jahutussektoris kasutatava taastuvenergia või heitsoojus- ja heitjahutusenergia osakaalu suurendada igal aastal 1 protsendipunkti asemel 2,2 protsendipunkti, muutmata seejuures selle suurendamismäära soovituslikkust, mis kajastab sellist liiki võrkude ebaühtlast rajamist liidus.

(68)

Et kajastada kaugkütte ja -jahutuse üha suuremat tähtsust ning vajadust juhtida selliste võrkude arengut rohkema taastuvenergia lõimimise suunas, on asjakohane ergutada kaugkütte- ja -jahutussüsteemide käitajaid ühendama kolmandaid isikuid, kes tarnivad taastuvenergiat ning heitsoojus- ja heitjahutusenergiat, kaugkütte- ja -jahutusvõrkude süsteemidega, mille võimsus on üle 25 MW.

(69)

Kütte- ja jahutussüsteemid, eelkõige kaugkütte- ja -jahutussüsteemid, aitavad üha enam kaasa elektrivõrgu tasakaalustamisele, pakkudes lisanõudlust muutliku taastuvelektri, näiteks tuule- ja päikeseenergia järele, kui selline taastuvelekter on küllaldane, odav ja kui seda muidu piirataks. Sellist tasakaalustamist on võimalik saavutada suure tõhususega elektriliste soojus- ja jahutusgeneraatorite, näiteks soojuspumpade kasutamisega, eriti kui need soojus- ja jahutusgeneraatorid on ühendatud suure soojusenergia salvestiga, eelkõige kaugkütte ja -jahutuse või individuaalse kütte puhul, kui kaugkütte ja -jahutuse mastaabisääst ja süsteemi tasandi tõhusus ei ole võimalik. Soojuspumpadest saadav kasu on kahekordne, esiteks need suurendavad märkimisväärselt energiatõhusust, toovad märkimisväärset energia- ja kulusäästu tarbijatele ning teiseks lõimivad need taastuvenergiat, võimaldades geotermilise ja ümbritseva keskkonna energia laialdasemat kasutamist. Selleks, et veelgi stimuleerida taastuvelektri kasutamist kütteks ja jahutuseks ning soojuse salvestamiseks, eelkõige soojuspumpade kasutuselevõtu abil, on asjakohane, et liikmesriikidel lubatakse nende soojus- ja jahutusgeneraatorite, sealhulgas soojuspumpade käitamiseks kasutatavat taastuvelektrit kütte ja jahutuse ning kaugkütte ja-jahutuse iga-aastase siduva ja soovitusliku taastuvenergia suurenemise puhul arvesse võtta.

(70)

Olgugi et laialdaselt kättesaadavad, on heitsoojus- ja heitjahutusenergia alakasutatud ning see toob kaasa ressursside raiskamise, liikmesriikide energiasüsteemide väiksema energiatõhususe ja vajalikust suurema energiatarbimise liidus. Tingimusel et heitsoojust ja heitjahutust tarnitakse tõhusast kaugküttest ja -jahutusest, on asjakohane lubada võtta heitsoojust- ja heitjahutusenergiat osaliselt arvesse taastuvenergiaga seotud eesmärkide täitmisel hoonete, tööstussektori, kütte ja jahutuse puhul ning täielikult arvesse kaugkütte ja -jahutuse eesmärkide täitmisel. See võimaldaks ära kasutada taastuvenergia ning heitsoojus- ja heitjahutusenergia koostoimet kaugkütte- ja -jahutusvõrkudes, suurendades nende võrkude moderniseerimisse ja arendamisse investeerimise majanduslikku põhjendatust. Täpsemalt peaks heitsoojusenergia lisamine tööstusliku taastuvenergia võrdlusalusesse olema vastuvõetav ainult juhul, kui tegemist on heitsoojus- või heitjahutusenergiaga, mis tarnitakse kaugkütte- ja -jahutussüsteemi käitaja kaudu teisest tööstusobjektist või hoonest, seega tagades, et selliste käitajate põhitegevus on soojus- ja jahutusenergia tarnimine ning arvesse võetud heitsoojusenergia on selgelt eristatud samas või seotud ettevõttes või hoonetes taaskasutusse võetud sisemisest heitsoojusenergiast.

(71)

Et tagada kaugkütte- ja -jahutussektori täielik osalus energiasektori lõimimises, on vaja laiendada elektri jaotusvõrgu ettevõtjatega tehtavat koostööd elektri põhivõrgu ettevõtjatele ning suurendada koostöö ulatust nii, et see hõlmaks võrguinvesteeringute kavandamist ja turge, võimaldamaks kasutada paremini ära kaugküttes ja -jahutuses peituvaid võimalusi paindlikkusteenuste pakkumiseks elektriturgudel. Samuti tuleks võimaldada koostöö edendamist gaasivõrkude, sealhulgas vesiniku- ja muude energiavõrkude ettevõtjatega, et tagada eri energiakandjaid hõlmav ulatuslikum lõimitus ja energiakandjate kasutamine kulutõhusaimal viisil. Lisaks võivad kaugkütte- ja -jahutusettevõtete, tööstussektori ja teenindussektori ning kohalike ametiasutuste vahelise tihedama kooskõlastamise nõuded hõlbustada dialoogi ja koostööd, mis on vajalik heitsoojus- ja heitjahutusenergia potentsiaali kulutõhusaks rakendamiseks kaugkütte- ja -jahutussüsteemide kaudu.

(72)

Taastuvkütuste ja taastuvelektri kasutamine transpordisektoris võib aidata kulutõhusalt vähendada süsinikuheidet liidu transpordisektoris ja suurendada muu hulgas energiavarustuse mitmekesisust selles sektoris ning samal ajal edendada liidus innovatsiooni, majanduskasvu ja tööhõivet ning vähendada sõltuvust energiaimpordist. Selleks, et saavutada kasvuhoonegaaside heite vähenemine määruses (EL) 2021/1119 kindlaks määratud suurendatud ulatuses, tuleks suurendada liidus kõikide transpordiliikide puhul tarnitud taastuvenergia osakaalu. Kui lubada liikmesriikidel valida transpordieesmärgi vahel, mis on väljendatud kasvuhoonegaaside heitemahukuse vähendamise sihtmäärana või taastuvenergia tarbimise osana, on liikmesriikidel transpordi süsinikuheite vähendamise poliitika kujundamisel piisav paindlikkus. Lisaks võimaldaks täiustatud biokütustele ja biogaasile ning muudele kui bioloogilise päritoluga taastuvkütustele ühise energiapõhise eesmärgi kehtestamine, sealhulgas muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste miinimumosakaalu kehtestamine tagada vähima keskkonnamõjuga taastuvkütuste ulatuslikuma kasutamise nende transpordiliikide puhul, kus elektrifitseerimine on raskendatud, näiteks meretransport ja lennundus. Et kiirendada kütusevahetust meretranspordis, peaksid meresadamatega liikmesriigid püüdma tagada, et alates 2030. aastast on muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste osakaal meretranspordisektorile tarnitava energia üldkoguses vähemalt 1,2 %. Nimetatud eesmärkide saavutamine peaks olema tagatud kütusetarnijatele kehtestatud kohustustega ning muude meetmetega, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) 2023/1805 (27) ning (EL) 2023/2405 (28). Lennukikütuse tarnijate spetsiifilised kohustused tuleks kehtestada üksnes vastavalt määrusele (EL) 2023/2405.

(73)

Selleks, et soodustada taastuvkütuste kasutuselevõttu rahvusvaheliste merepunkrivarude puhul ehk sektoris, kus on keeruline süsinikuheidet vähendada, tuleks transpordieesmärkide arvutamisel transpordisektoris taastuvatest energiaallikatest toodetud energia lõpptarbimises arvesse võtta rahvusvahelistesse merepunkrivarudesse tarnitavaid taastuvkütuseid ning sellest tulenevalt tuleks transpordisektoris energia lõpptarbimise arvutamisel arvesse võtta rahvusvahelistesse merepunkrivarudesse tarnitavaid kütuseid. Mõnes liikmesriigis on meretranspordil nende summaarses energia lõpptarbimises suur osakaal. Võttes arvesse praeguseid tehnoloogilisi ja regulatiivseid piiranguid, mis takistavad biokütuste kasutamist meretranspordisektoris kaubanduslikul eesmärgil, on asjakohane erandina nõudest kaasata konkreetsete transpordisektori eesmärkide arvutamisse kogu meretranspordisektorile tarnitud energia, lubada liikmesriikidel seada meretranspordisektoris oma summaarsele energia lõpptarbimisele 13 % ülempiir. Saarel asuvatele liikmesriikidele, kelle summaarne energia lõpptarbimine meretranspordisektoris on ebaproportsionaalselt suur, täpsemalt rohkem kui kolmandik maantee- ja raudteeveosektori tarbimisest, tuleks ülemmääraks seada 5 %. Üldise taastuvenergia eesmärgi arvutamisel, arvestades rahvusvaheliste merepunkrivarude spetsiifilisi omadusi, tuleks neisse tarnitud kütust võtta liikmesriigi summaarses energia lõpptarbimises arvesse üksnes juhul, kui see on taastuvkütus.

(74)

Transpordisektoris on süsinikuheite vähendamisel oluline roll elektromobiilsusel. Elektromobiilsuse jätkuva arengu soodustamiseks peaksid liikmesriigid kehtestama krediidimehhanismi, mis võimaldaks üldsusele ligipääsetavate laadimispunktide käitajatel anda taastuvelektri tarnimisega oma panuse nende kohustuste täitmisse, mille liikmesriigid on kehtestanud kütusetarnijatele. Liikmesriikidel peaks olema võimalik lisada sellesse mehhanismi ka eralaadimispunktid, kui on võimalik tõendada, et kõnealustesse eralaadimispunktidesse tarnitavat taastuvelektrit pakutakse üksnes elektrisõidukites kasutamiseks. On oluline, et lisaks transpordisektoris elektrienergia kasutamise toetamiseks sellise krediidimehhanismi loomisele seaksid liikmesriigid jätkuvalt nõudlikke sihte oma vedelkütuseliikidega seotud süsinikuheite vähendamiseks, eelkõige transpordisektorites, kus süsinikuheidet on keeruline vähendada, näiteks meretranspordis ja lennunduses, mille otsene elektrifitseerimine on veelgi raskem.

(75)

Muid kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuseid, sealhulgas taastuvallikatest toodetud vesinikku saab kasutada toorme või energiaallikana tööstus- ja keemilistes protsessides, meretranspordis ja lennunduses, vähendades süsinikuheidet sektorites, kus otsene elektrifitseerimine on tehnoloogiliselt võimatu või see ei ole konkurentsivõimeline. Neid saab vajaduse korral kasutada ka energia salvestamisel energiasüsteemi tasakaalustamiseks, ning seetõttu on vesinik energiasüsteemide lõimimiseks väga vajalik.

(76)

Liidu taastuvenergiapoliitikaga soovitakse aidata täita liidu kliimamuutuste leevendamise eesmärke, vähendades selleks kasvuhoonegaaside heidet. Selles suunas liikumisel on oluline aidata saavutada ka laiemaid keskkonnaeesmärke, eelkõige takistada elurikkuse vähenemist, millele avaldab negatiivset mõju maakasutuse kaudne muutus seoses teatavate biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste tootmisega. Nende kliima- ja keskkonnaeesmärkide saavutamisele kaasaaitamine on liidu kodanike ja liidu seadusandjate jaoks tõsine ja pikaajaline põlvkondadeülene mure. Liit peaks seetõttu edendama nende kütuste kasutamist kogustes, millega viiakse omavahel tasakaalu vajalik nõudlikkus ja vajadus mitte aidata kaasa maakasutuse otsesele ja kaudsele muutusele. Transpordisektorile seatud eesmärgi arvutamise viis ei tohiks mõjutada piiranguid, mis on kehtestatud seoses sellega, kuidas võetakse selle eesmärgini jõudmiseks arvesse teatavaid toidu- ja söödakultuuridest toodetavaid kütuseid ning samuti maakasutuse kaudse muutuse suurt riski põhjustavaid kütuseid. Peale selle peaks liikmesriikidel olema jätkuvalt võimalik valida, kas võtta transpordisektorile seatud eesmärgi poole liikumisel arvesse toidu- ja söödakultuuridest toodetud biokütuseid ja biogaasi, et hoida ära stiimuli loomist nende kasutamiseks transpordis ja võttes arvesse Ukraina-vastase sõja mõju toidu- ja söödatarnele. Kui neid kütuseid ei võeta arvesse, peaks liikmesriikidel olema võimalik valida, kas vähendada sellele vastavalt energiapõhist eesmärki või vähendada kasvuhoonegaaside heitemahukuse vähendamise sihtmäära, eeldades, et toidu- ja söödakultuuridest toodetud biokütused vähendavad kasvuhoonegaaside heidet 50 % – see vastab käesoleva direktiivi lisas esitatud kasvuhoonegaaside heite vähenemise tüüpilistele väärtustele toidu- ja söödakultuuridest toodetud biokütuste kõige asjakohasemate tootmisviiside puhul, samuti kasvuhoonegaaside heite vähenemise miinimummäärale, mida kohaldatakse enamiku selliseid biokütuseid tootvate käitiste puhul.

(77)

Selleks et biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste kasutamine vähendaks üha rohkem kasvuhoonegaaside heidet, ning tegeleda selliste kütuste toetamise võimaliku kaudse mõjuga, nagu raadamisega, peaks komisjon objektiivsete ja teaduslike kriteeriumide alusel läbi vaatama suure süsinikuvaruga globaalse tootmisala keskmise aastase laiendamise maksimaalse osakaalu, võttes arvesse liidu kliimaeesmärke ja -kohustusi, ning esitama selle läbivaatamise tulemuste alusel vajaduse korral uue künnise ettepaneku. Lisaks peaks komisjon hindama võimalust töötada välja kiirendatud trajektoor, et kaotada järk-järgult selliste kütuste panus taastuvenergia eesmärkide saavutamisse, nii et võimalikult palju vähendada kasvuhoonegaaside heidet.

(78)

Transpordisektorile eesmärgi seadmine kasvuhoonegaaside heitemahukuse vähendamise sihtmäärana tingib vajaduse töötada välja metoodika, milles võetakse arvesse, et erinevatest taastuvallikatest toodetud energia säästab kasvuhoonegaaside heidet eri kogustes ning aitab seega kõnealuse eesmärgi saavutamisele kaasa erinevalt. Taastuvelektrit tuleks pidada kasvuhoonegaaside nullnetoheidet tootvaks, mis tähendab seda, et sellega vähendatakse kasvuhoonegaaside heidet 100 %, võrrelduna fossiilkütustest elektri tootmisega. See loob stiimuli taastuvelektri kasutamiseks, kuna taastuvkütuste ja ringlussevõetud süsinikupõhiste kütuste puhul on nii suure kasvuhoonegaaside heite vähenemise määra saavutamine ebatõenäoline. Seepärast muutuks taastuvatel energiaallikatel põhinev elektrifitseerimine maanteetranspordi puhul kõige tõhusamaks süsinikuheite vähendamise viisiks. Lisaks on muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste kasutamise edendamiseks lennu- ja meretranspordis, mille elektrifitseerimine on raskendatud, asjakohane võtta kasutusele sellisel viisil tarnitavate kütuste puhul kohaldatav kordaja, mida kasutatakse nende arvessevõtmiseks selliste kütuste jaoks kehtestatud erieesmärkide täitmisel.

(79)

Lõppkasutussektorite, sealhulgas transpordisektori otsene elektrifitseerimine aitab suurendada süsteemi tõhusust ja hõlbustab taastuvenergiapõhisele energiasüsteemile üleminekut. Seepärast on see iseenesest tulemuslik viis kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks. Sellest tulenevalt ei ole vaja luua sellist täiendavuse raamistikku, mis on kohaldatav konkreetselt transpordisektoris elektrisõidukite jaoks tarnitava taastuvelektri puhul. Lisaks võivad päikeseelektrisõidukid oluliselt kaasa aidata Euroopa transpordisektori süsinikuheite vähendamisele.

(80)

Kuna muud kui bioloogilise päritoluga taastuvkütused võetakse arvesse taastuvenergiana sõltumata sellest, millises sektoris neid tarbitakse, tuleks reegleid, mille alusel määratakse kindlaks selliste kütuste taastuv olemus nende tootmisel elektrienergia abil ja mida on kohaldatud üksnes nende tarbimisel transpordisektoris, laiendada kõikidele muu kui bioloogilise päritoluga taastuvkütustele, olenemata sellest, millises sektoris neid tarbitakse.

(81)

Muud kui bioloogilise päritoluga taastuvkütused on olulised selleks, et suurendada taastuvenergia osakaalu sektorites, mis eeldatavasti sõltuvad pikas perspektiivis gaas- ja vedelkütustest, sealhulgas tööstuslike rakenduste ja raskeveokite puhul. Komisjon peaks 1. juuliks 2028 hindama sellise metoodika mõju, millega määratakse kindlaks, millal muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste tootmiseks kasutatavat elektrit võib pidada täielikult taastuvaks, sealhulgas täiendavuse ning ajalise ja geograafilise korrelatsiooni mõju tootmiskuludele, kasvuhoonegaaside heite vähendamisele ja energiasüsteemile, ning esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande. Aruandes peaks eelkõige hindama kõnealuse metoodika mõju muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste kättesaadavusele ja taskukohasusele tööstussektoris ja transpordis ning liidu suutlikkusele saavutada muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste eesmärgid, võttes arvesse liidu imporditud ja omamaise vesiniku strateegiat, minimeerides samal ajal kasvuhoonegaaside heite suurenemist elektrisektoris ja üldises energiasüsteemis. Kui aruandes jõutakse järeldusele, et metoodika ei taga piisavat kättesaadavust ja taskukohasust ega aita oluliselt kaasa kasvuhoonegaaside heite vähendamisele, energiasüsteemi lõimimisele ega muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste 2030. aastaks seatud liidu eesmärkide saavutamisele, peaks komisjon vaatama liidu metoodika läbi ja võtma asjakohasel juhul vastu delegeeritud õigusakti metoodika muutmiseks, et teha vajalikud kohandused kriteeriumides, millega hõlbustada vesinikutööstuse kasvu.

(82)

Selleks et liidu säästlikkuse ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise kriteeriumidel, mida kohaldatakse soojus-, elektri- ja jahutusenergiat tootvates käitistes kasutatavate tahkete biomasskütuste suhtes, oleks suurem keskkonnatõhusus, tuleks vähendada selliste kriteeriumide kohaldamiseks vajalikku miinimummäära praeguselt väärtuselt 20 MW väärtuseni 7,5 MW.

(83)

Direktiiviga (EL) 2018/2001 tugevdati bioenergia säästlikkuse ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise raamistikku ning kehtestati selleks kriteeriumid kõikide lõppkasutussektorite jaoks. Nimetatud direktiiviga on ette nähtud metsa biomassist toodetud biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste erinormid, mille kohaselt peab ülestöötamine olema kestlik ja tuleb arvesse võtta maakasutuse muutusest tulenevat heidet. Kooskõlas direktiiviga 92/43/EMÜ, direktiiviga 2000/60/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2008/56/EÜ (29) ning direktiiviga 2009/147/EÜ taotletavate elurikkuse säilitamise ja elupaikade hävitamise vältimise eesmärkidega on vaja saavutada iseäranis suure elurikkusega ja süsinikurikaste elupaikade, näiteks põlis- ja vanade metsade, suure elurikkusega metsade, rohumaade, turbaalade ja nõmmede tõhusam kaitse. Seepärast tuleks kehtestada erandid ja piirangud seoses sellistelt aladelt metsa biomassi hankimisega, mis oleks kooskõlas põllumajanduslikust biomassist toodetud biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste puhul rakendatava käsitlusviisiga, välja arvatud juhul, kui riskipõhise käsitlusviisiga nähakse ette vajalikud erandid ja piirangud ning ettevõtjad annavad vajalikud tagatised. Olenevalt investeeringute turvalisuse tagamiseks sobilikest üleminekuperioodidest tuleks kasvuhoonegaaside heite vähendamise kriteeriume lisaks järk-järgult kohaldada ka olemasolevate biomassipõhiste käitiste suhtes, et tagada, et kõikides sellistes käitistes saavutatakse bioenergia tootmisega kasvuhoonegaaside heite vähenemine, võrrelduna fossiilkütustest energia tootmisega.

(84)

Kooskõlas säästva metsamajandamise põhimõtetega tuleks veelgi täpsustada metsa biomassi ülestöötamist puudutavaid kestlikkuse kriteeriume. Kõnealuste täpsustustega tuleks tugevdada ja selgitada metsa biomassi riskipõhist käsitlusviisi, nähes liikmesriikidele ette proportsionaalsed sätted, millega võimaldatakse teha sihipäraseid kohandusi tavades, mis võivad olla kohalikes tingimustes asjakohased.

(85)

Liikmesriigid peaksid tagama, et metsa biomassi kasutamine energia tootmiseks on kooskõlas nende kohustustega, mis tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EL) 2018/841 (30). Selleks peaksid liikmesriigid tegema tulevikku suunatud hindamisi ja rakendama vajalikke meetmeid, mis täiendavad nende määrusest (EL) 2018/1999 tulenevaid kohustusi.

(86)

Võttes arvesse ELi toimimise lepingu artiklis 349 osutatud äärepoolseimate piirkondade eriolukorda, mida energiasektoris iseloomustab eraldatus, piiratud pakkumine ja sõltuvus fossiilkütustest, tuleks ette näha võimalus laiendada erandit, mis võimaldab liikmesriikidel võtta kasutusele erikriteeriumid, mis tagavad, et neis piirkondades on teatavate biomasskütuste tarbimiseks võimalik saada rahalist toetust, nii et see hõlmaks ka vedelaid biokütuseid ja biokütuseid. Kõik erikriteeriumid peaksid olema objektiivselt põhjendatud, pidades silmas asjaomase äärepoolseima piirkonna energiasõltumatust ning seal sujuva ülemineku tagamist säästlikkuse, energiatõhususe ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise kriteeriumidele kooskõlas direktiiviga (EL) 2018/2001.

(87)

Liit on võtnud kohustuse suurendada biomasskütuse tootmise keskkonnaalast, majanduslikku ja sotsiaalset kestlikkust. Käesolev direktiiv täiendab muid liiduõigusakte, eelkõige mis tahes äriühingute kestlikku üldjuhtimist käsitlevat õigusakti, millega kehtestatakse hoolsuskohustuse nõuded väärtusahelas, hõlmates inimõigustele või keskkonnale tekkivat kahjulikku mõju.

(88)

Selleks et vähendada halduskoormust taastuvkütuste ja ringlussevõetud süsinikupõhiste kütuste tootjate ning liikmesriikide jaoks juhtudel, kus komisjon on rakendusaktiga tunnustanud vabatahtlikku või riiklikku kava kui kava, mille alusel esitatakse tõendeid või täpseid andmeid selle kohta, et kestlikkuskriteeriumid ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise kriteeriumid ning muud käesoleva direktiivi muutmissätetega kehtestatud nõuded on täidetud, peaksid liikmesriigid aktsepteerima selliste kavade alusel komisjoni tunnustuse raames välja antud sertifikaatide kohaseid tulemusi. Väikeste käitiste jaoks koormuse vähendamiseks peaks liikmesriikidel olema võimalik kehtestada lihtsustatud vabatahtlik kontrollimehhanism käitistele, mille summaarne nimisoojusvõimsus jääb vahemikku 7,5 MW ja 20 MW.

(89)

Riskide maandamiseks ja pettuste ning kelmuste paremaks ennetamiseks bioenergia ja ringlussevõetud süsinikupõhiste kütuste tarneahelates nähakse direktiiviga (EL) 2018/2001 ette tarvilikud täiendused läbipaistvuse, jälgitavuse ja järelevalve osas. Sellega seoses on komisjoni loodava liidu andmebaasi eesmärk võimaldada vedelate ja gaasiliste taastuvkütuste ning ringlussevõetud süsinikupõhiste kütuste jälgitavust. Andmebaasi ulatust tuleks laiendada nii, et see hõlmaks peale transpordisektori ka kõiki muid lõppkasutussektoreid, kus selliseid kütuseid tarbitakse. Selline laiendamine peaks andma olulise panuse kõnealuste kütuste tootmise ja tarbimise põhjalikku seiresse ning sellega väheneksid topeltarvestamise ja nõuete rikkumise riskid liidu andmebaasiga hõlmatud tarneahelates. Peale selle tuleks tühistada kõikide andmebaasis registreeritud, taastuvatest energiaallikatest toodetud gaasi saadetiste päritolutagatised, et hoida ära sama taastuvatest energiaallikatest toodetud gaasi kohta topeltandmete esitamise riski. Andmebaas peaks olema üldsusele ligipääsetav avatud, läbipaistval ja kasutajasõbralikul viisil, järgides samal ajal ka isikuandmete ja tundliku äriteabe kaitse põhimõtteid. Komisjon peaks avaldama igal aastal aruande liidu andmebaasis esitatud teabe kohta, sealhulgas biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste kogused, geograafilise päritolu ja lähteaine liigi. Komisjon ja liikmesriigid peaksid püüdma parandada liidu andmebaasi ja olemasolevate riiklike andmebaaside omavahelist ühenduvust, võimaldades sujuvat üleminekut ja andmebaaside kahesuunalisust. Lisaks tarneahela üksikute tooraine- ja kütusesaadetiste läbipaistvuse ja jälgitavuse suurendamisele tugevdati hiljuti vastu võetud komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2022/996 (31) sertifitseerimisasutuste auditeerimisnõudeid ning suurendati sertifitseerimisasutuste üle tehtava avalik-õigusliku järelevalve volitusi, sealhulgas pädevate asutuste võimalust pääseda oma järelevalvelistes kontrollides ligi ettevõtjate dokumentidele ja ruumidele. Direktiivi (EL) 2018/2001 kontrolliraamistiku terviklikkust on seega märkimisväärselt tugevdatud, täiendades sertifitseerimisasutuste ja liidu andmebaasi auditeerimist liikmesriikide pädevate asutuste kontrolli- ja järelevalvesuutlikkusega. Liikmesriikidel soovitatakse tungivalt kasutada avalik-õiguslikuks järelevalveks mõlemat võimalust.

(90)

Komisjon ja liikmesriigid peaksid pidevalt parimate haldustavadega kohanduma ja võtma kõik asjakohased meetmed, et direktiivi (EL) 2018/2001 täitmist lihtsustada ning seeläbi asjaomaste isikute ja mõjutatud sektorite jaoks täitmise tagamise kulusid vähendada.

(91)

Tuleb kehtestada asjakohased pettuse ja kelmuse vastased sätted, eelkõige seoses jäätmepõhise tooraine või sellise biomassi kasutamisega, mille puhul on kindlaks tehtud, et need kujutavad endast maakasutuse kaudse muutuse suurt riski. Kuna pettuste ja kelmuste avastamine ja vältimine on oluline, et hoida ära kõlvatut konkurentsi ja ohjeldamatut raadamist, sealhulgas kolmandates riikides, tuleks tagada sellise tooraine täielik ja sertifitseeritud jälgitavus.

(92)

Direktiivi (EL) 2018/2001 tuleks seetõttu vastavalt muuta.

(93)

Määruses (EL) 2018/1999 on viidatud siduvale liidu tasandi eesmärgile suurendada liidus tarbitava taastuvenergia osakaalu 2030. aastal vähemalt 32 %-ni. Kuna selle eesmärgi kohast osakaalu on vaja suurendada, et aidata tõhusalt kaasa püüdlustele vähendada 2030. aastaks kasvuhoonegaaside heidet 55 %, tuleks kõnealuseid viiteid muuta. Täiendavalt kehtestatavate planeerimis- ja aruandlusnõuetega ei looda uut planeerimis- ja aruandlussüsteemi, vaid nende suhtes tuleks kohaldada kõnealuse määruse kohast olemasolevat planeerimis- ja aruandlusraamistikku.

(94)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 98/70/EÜ (32) kohaldamisala tuleks muuta, et hoida ära transpordikütustega seotud süsinikuheite vähendamise eesmärki käsitlevate regulatiivsete nõuete dubleerimist ja saavutada kooskõla direktiiviga (EL) 2018/2001.

(95)

Direktiivis 98/70/EÜ sätestatud mõisted tuleks viia kooskõlla direktiivis (EL) 2018/2001 sätestatud mõistetega, et hoida ära eri mõistete kohaldamist nende kahe õigusakti puhul.

(96)

Direktiivist 98/70/EÜ tuleks lihtsustamise huvides jätta välja sätted kasvuhoonegaaside heite vähendamise ja biokütuste kasutamise kohustuste kohta, et hoida ära topeltreguleerimist seoses transpordikütuseid käsitlevate rangemate süsinikuheite vähendamise kohustustega, mis on ette nähtud direktiiviga (EL) 2018/2001.

(97)

Direktiivist 98/70/EÜ tuleks välja jätta kasvuhoonegaaside heite vähendamise seire ja vähendamisest aru andmise kohustusi käsitlevad sätted, et hoida ära aruandluskohustuse topeltreguleerimist.

(98)

Tuleks tunnistada kehtetuks nõukogu direktiiv (EL) 2015/652, (33) millega on ette nähtud üksikasjalikud normid direktiivi 98/70/EÜ artikli 7a ühetaolise rakendamise kohta, kuna see minetab käesoleva direktiivi alusel direktiivi 98/70/EÜ artikli 7a kehtetuks tunnistamisega oma asjakohasuse.

(99)

Diislikütuses sisalduvate bioressursipõhiste koostisainete puhul piirab direktiivis 98/70/EÜ esitatud viide diislikütusele B7 ehk kuni 7 % rasvhapete metüülestreid sisaldavale diislikütusele olemasolevaid võimalusi direktiivi (EL) 2018/2001 kohaste biokütusesisalduse suurendamise sihtväärtuste saavutamiseks. See tuleneb asjaolust, et peaaegu kogu liidus tarnitav diislikütus on juba B7. Seepärast tuleks suurendada bioressursipõhiste koostisainete maksimaalset lubatud osakaalu 7 %-lt 10 %-ni. Diislikütuse B10, st kuni 10 % rasvhapete metüülestreid sisaldava diislikütuse järkjärguline turul kasutusele võtmine nõuab kõikjal liidus B7 hõlmava kaitse kohaldamist 7 % rasvhapete metüülestrite sisalduse suhtes, kuna eeldatavalt moodustavad 2030. aastaks sõidukipargist ikka veel märkimisväärse osa sõidukid, mille puhul B10 kasutamine ei ole võimalik. Seda tuleks kajastada direktiivi 98/70/EÜ artikli 4 lõike 1 teises lõigus.

(100)

Üleminekusätted peaksid võimaldama korrapäraselt jätkata käesoleva direktiiviga välja jäetavate direktiivi 98/70/EÜ artiklite kohast andmekogumist ja aruandluskohustuse täitmist.

(101)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, nimelt vähendada kasvuhoonegaaside heidet, energiasõltuvust ja energiahindasid, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid meetmete ulatuse tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(102)

Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta (34) kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate liikmesriigi õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiavad seadusandjad, et selliste dokumentide esitamine on põhjendatud, eriti pärast Euroopa Kohtu otsust kohtuasjas C-543/17 (komisjon vs. Belgia) (35).

(103)

Selleks et kompenseerida käesoleva direktiiviga kodanikele, haldusasutustele ja ettevõtjatele pandud regulatiivset koormust, peaks komisjon vaatama läbi asjaomaste sektorite õigusraamistiku kooskõlas põhimõttega „üks sisse, üks välja“, mis on esitatud komisjoni 29. aprilli 2021. aasta teatises „Parem õigusloome: ühendatud jõududega parema õigusloome poole“,

1)

Artikli 2 teist lõiku muudetakse järgmiselt:

2)

Artiklit 3 muudetakse järgmiselt:

3)

Artiklit 7 muudetakse järgmiselt:

4)

Artiklit 9 muudetakse järgmiselt:

5)

Artiklit 15 muudetakse järgmiselt:

6)

Lisatakse järgmised artiklid:

(*12)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta direktiiv 2014/89/EL, millega kehtestatakse mereruumi planeerimise raamistik (ELT L 257, 28.8.2014, lk 135)."

(*13)  Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.7.1992, lk 7)."

(*14)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT L 20, 26.1.2010, lk 7)."

(*15)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1)."

(*16)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiiv 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT L 197, 21.7.2001, lk 30)."

(*17)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (ELT L 26, 28.1.2012, lk 1).“ "

7)

Artikkel 16 asendatakse järgmisega:

8)

Artikli 18 lõiked 3 ja 4 asendatakse järgmisega:

9)

Artiklit 19 muudetakse järgmiselt:

10)

Artikli 20 lõige 3 asendatakse järgmisega:

11)

Lisatakse järgmine artikkel:

(*18)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta määrus (EL) 2018/858 mootorsõidukite ja mootorsõidukite haagiste ning nende jaoks ette nähtud süsteemide, osade ja eraldi seadmestike tüübikinnituse ja turujärelevalve kohta, ning millega muudetakse määruseid (EÜ) nr 715/2007 ja (EÜ) nr 595/2009 ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2007/46/EÜ (ELT L 151, 14.6.2018, lk 1).“ "

12)

Lisatakse järgmised artiklid:

(*19)  Komisjoni 15. detsembri 2021. aasta soovitus (EL) 2021/2279 toodete ja organisatsioonide olelusringi keskkonnatoime mõõtmisel ja teatavakstegemisel kasutatavate keskkonnajalajälje määramise meetodite kasutamise kohta (ELT L 471, 30.12.2021, lk 1).“ "

13)

Artiklit 23 muudetakse järgmiselt:

14)

Artiklit 24 muudetakse järgmiselt:

15)

Artikkel 25 asendatakse järgmisega:

16)

Artiklit 26 muudetakse järgmiselt:

17)

Artikkel 27 asendatakse järgmisega:

18)

Artiklit 28 muudetakse järgmiselt:

19)

Artiklit 29 muudetakse järgmiselt:

20)

Lisatakse järgmine artikkel:

21)

Artiklit 30 muudetakse järgmiselt:

22)

Lisatakse järgmine artikkel:

(*21)  Komisjoni 14. juuni 2022. aasta rakendusmäärus (EL) 2022/996 kestlikkuskriteeriumide ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise kriteeriumide ning maakasutuse kaudse muutuse vähese riski kriteeriumide kontrollimise eeskirjade kohta (ELT L 168, 27.6.2022, lk 1).“ "

23)

Artiklit 33 muudetakse järgmiselt:

24)

Artiklit 35 muudetakse järgmiselt:

25)

Lisasid muudetakse vastavalt käesoleva direktiivi lisadele.

1)

Artiklit 2 muudetakse järgmiselt:

2)

Artikli 4 punkti a alapunkt 2 asendatakse järgmisega:

3)

Artikli 5 lõige 2 asendatakse järgmisega:

4)

Artikli 29 lõige 2 asendatakse järgmisega:

1)

Artikkel 1 asendatakse järgmisega:

2)

Artikli 2 punktid 8 ja 9 asendatakse järgmisega:

(*25)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/2001 taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta (ELT L 328, 21.12.2018, lk 82).“ "

3)

Artiklit 4 muudetakse järgmiselt:

4)

Artiklid 7a–7e jäetakse välja.

5)

Artiklit 9 muudetakse järgmiselt:

6)

I, II, IV ja V lisa muudetakse vastavalt käesoleva direktiivi II lisale.