1.   Käesoleva määruse eesmärk on aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele, luues ühtlustatud raamistiku välisriigi subsiidiumidest otse või kaudselt põhjustatud moonutuste käsitlemiseks, et tagada võrdsed tingimused. Käesolevas määruses sätestatakse normid ja menetlused siseturgu moonutavate välisriigi subsiidiumide uurimiseks ning nendega kaasnevate moonutuste kõrvaldamiseks. Sellised moonutused võivad ilmneda igasuguse majandustegevuse puhul ning eelkõige koondumiste ja riigihanke menetluste puhul.

2.   Käesolevas määruses käsitletakse välisriigi subsiidiume, mida antakse siseturul majandustegevusega tegelevale ettevõtjale, sealhulgas avalik-õiguslikule äriühingule, keda riik otse või kaudselt kontrollib. Siseturul majandustegevusega tegeleva ettevõtjana käsitatakse muu hulgas ettevõtjat, kes omandab kontrolli liidus asutatud ettevõtja üle või ühineb liidus asutatud ettevõtjaga või osaleb liidus riigihanke menetluses.

1.   Käesoleva määruse kohaldamisel loetakse välisriigi subsiidium olemasolevaks, kui kolmas riik annab otse või kaudselt rahalist toetust, mis toob kasu siseturul majandustegevusega tegelevale ettevõtjale ja mis õiguslikult või faktiliselt piirdub ühe või mitme ettevõtja või tööstusharuga.

2.   Käesoleva määruse kohaldamisel hõlmab rahaline toetus muu hulgas järgmist:

Kolmanda riigi antav rahaline toetus hõlmab rahalist toetust, mille annavad:

1.   Siseturu moonutus loetakse olemasolevaks, kui välisriigi subsiidium võib parandada ettevõtja konkurentsiseisundit siseturul ja kõnealune välisriigi subsiidium mõjutab seeläbi tegelikult või potentsiaalselt negatiivselt konkurentsi siseturul. Siseturu moonutus määratakse kindlaks näitajate põhjal, mis võivad hõlmata eelkõige järgmist:

2.   Kui ettevõtjale antava välisriigi subsiidiumi kogusumma ei ületa kolme järjestikuse aasta jooksul 4 miljonit eurot, ei käsitata kõnealust välisriigi subsiidiumit tõenäoliselt siseturgu moonutavana.

3.   Kui ettevõtjale antava välisriigi subsiidiumi kogusumma ei ületa määruse (EL) nr 1407/2013 artikli 3 lõike 2 esimeses lõigus määratletud vähese tähtsusega abi summat kolmanda riigi kohta kolme järjestikuse aasta jooksul, ei käsitata kõnealust välisriigi subsiidiumit siseturgu moonutavana.

4.   Välisriigi subsiidiumi võib käsitada siseturgu mitte moonutavana, kui selle eesmärk on korvata loodusõnnetuste või erakorraliste sündmuste tekitatud kahju.

1.   Järgmist liiki välisriigi subsiidiumid moonutavad kõige tõenäolisemalt siseturgu:

2.   Uurimise all olevale ettevõtjale antakse võimalus esitada asjakohast teavet selle kohta, kas lõikes 1 sätestatud mõne liigi alla kuuluv välisriigi subsiidium ei moonuta konkreetsetel asjaoludel siseturgu.

1.   Komisjon võib saadud teabe põhjal hinnata artiklite 4 ja 5 kohast välisriigi subsiidiumi negatiivset mõju siseturu moonutamise näol ja võrrelda seda positiivse mõjuga asjaomase subsideeritud majandustegevuse arengule siseturul, võttes seejuures arvesse välisriigi subsiidiumi muud positiivset mõju, näiteks laiemat positiivset mõju seoses asjakohaste ja eelkõige liidu poliitikaeesmärkidega.

2.   Komisjon võtab tasakaalustavate meetmete kehtestamise või kohustuste heakskiitmise üle otsustamisel arvesse lõike 1 kohast hindamist ning kõnealuste tasakaalustavate meetmete või kohustuste laadi ja ulatust.

1.   Komisjon võib kehtestada tasakaalustavad meetmed, et kõrvaldada välisriigi subsiidiumi poolt tegelikult või potentsiaalselt põhjustatud siseturu moonutused, välja arvatud juhul, kui komisjon on kiitnud vastavalt lõikele 2 heaks uurimise all oleva ettevõtja pakutud kohustused.

2.   Komisjon võib uurimise all oleva ettevõtja pakutud kohustused heaks kiita, kui need kohustused kõrvaldavad täielikult ja tulemuslikult siseturu moonutused. Selliste kohustuste heakskiitmisega muudab komisjon need uurimise all olevale ettevõtjale siduvaks kohustuste võtmise otsusega kooskõlas artikli 11 lõikega 3. Kui see on asjakohane, jälgitakse, kas ettevõtja täidab kokkulepitud kohustusi.

3.   Kohustused või tasakaalustavad meetmed peavad olema proportsionaalsed ning täielikult ja tulemuslikult kõrvaldama välisriigi subsiidiumi poolt tegelikult või potentsiaalselt põhjustatud moonutused siseturul.

4.   Kohustused või tasakaalustavad meetmed võivad muu hulgas hõlmata järgmist:

5.   Asjakohasel juhul kehtestab komisjon aruandlus- ja läbipaistvusnõuded, sealhulgas korrapärane aruandlus lõikes 4 loetletud kohustuste ja tasakaalustavate meetmete rakendamise kohta.

6.   Kui uurimise all olev ettevõtja teeb ettepaneku maksta välisriigi subsiidium koos asjakohase intressiga tagasi, aktsepteerib komisjon sellist tagasimaksmist kohustusena üksnes juhul, kui ta saab kindlaks teha, et tagasimaksmine on läbipaistev, kontrollitav ja tõhus, võttes samal ajal arvesse kõrvalehoidmise ohtu.

1.   Komisjon võib omal algatusel uurida ükskõik millisest allikast, sealhulgas liikmesriikidelt, füüsilistelt ja juriidilistelt isikutelt ning ühendustelt pärit teavet väidetavate siseturgu moonutavate välisriigi subsiidiumide kohta.

2.   Riigihangete ex officio läbivaatamine piirdub sõlmitud lepingutega.

Sellised läbivaatamised ei too kaasa lepingu sõlmimise otsuse tühistamist ega lepingu lõpetamist.

1.   Kui komisjon leiab, et artiklis 9 osutatud teave näitab võimalust, et siseturgu moonutav välisriigi subsiidium on olemas, hangib komisjon kogu teabe, mida ta peab vajalikuks esialgse hinnangu andmiseks selle kohta, kas vaatlusalune rahaline toetus kujutab endast välisriigi subsiidiumit ning kas see moonutab siseturgu. Selleks võib komisjon eelkõige:

2.   Kui liikmesriik on teatanud komisjonile, et kavandatakse asjakohast riigisisest menetlust või et see on algatatud, teavitab komisjon kõnealust liikmesriiki esialgse läbivaatamise alustamisest. Eelkõige teavitab komisjon esialgse läbivaatamise alustamisest liikmesriike, kes on teatanud komisjonile määruse (EL) 2019/452 kohasest riigisisesest menetlusest. Kui esialgne läbivaatamine algatatakse seoses riigihanke menetlusega, teavitab komisjon ka asjaomast avaliku sektori või võrgustikusektori hankijat.

3.   Kui komisjonil on esialgse läbivaatamise põhjal piisavalt tõendeid selle kohta, et ettevõtjale on antud välisriigi subsiidiumi, mis moonutab siseturgu, teeb komisjon järgmist:

4.   Kui komisjon jõuab esialgse läbivaatamise käigus järeldusele, et põhjaliku uurimise algatamiseks ei ole piisavalt alust kas seetõttu, et puudub välisriigi subsiidium või puuduvad märgid tegelikust või potentsiaalsest siseturu moonutamisest, lõpetab ta esialgse läbivaatamise ning teavitab sellest uurimise all olevat ettevõtjat ja liikmesriike, keda teavitati lõike 2 alusel, ning samuti asjaomast avaliku sektori või võrgustikusektori hankijat, kui esialgne läbivaatamine algatati seoses riigihanke menetlusega.

1.   Põhjaliku uurimise käigus hindab komisjon täiendavalt põhjaliku uurimise algatamise otsuses kindlaks tehtud välisriigi subsiidiumi ning hangib kogu teabe, mida ta peab vajalikuks kooskõlas artiklitega 13, 14 ja 15.

2.   Kui komisjon leiab, et välisriigi subsiidium moonutab siseturgu artiklite 4–6 alusel, võib ta võtta tasakaalustavaid meetmeid kehtestava otsuse vormis vastu rakendusakti (edaspidi „tasakaalustavate meetmete otsus“). Nimetatud rakendusakt võetakse vastu kooskõlas artikli 48 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega.

3.   Kui komisjon leiab, et välisriigi subsiidium moonutab siseturgu artiklite 4–6 alusel, ja kui uurimise all olev ettevõtja pakub välja kohustused, mida komisjon peab moonutuse täielikuks ja tulemuslikuks kõrvaldamiseks asjakohaseks ja piisavaks, võib ta võtta otsuse vormis vastu rakendusakti, et muuta need kohustused ettevõtja jaoks siduvaks (edaspidi „kohustuste võtmise otsus“). Otsust, millega kiidetakse heaks välisriigi subsiidiumi tagasimaksmine vastavalt artikli 7 lõikele 6, loetakse kohustuste võtmise otsuseks. Nimetatud rakendusakt võetakse vastu kooskõlas artikli 48 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega.

4.   Komisjon võtab vastuväidete puudumise otsuse vormis vastu rakendusakti (edaspidi „vastuväidete puudumise otsus“), kui ta leiab, et:

Nimetatud rakendusakt võetakse vastu kooskõlas artikli 48 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega.

5.   Komisjon püüab oma võimaluste piires otsuse vastu võtta 18 kuu jooksul pärast põhjaliku uurimise algatamist.

1.   Konkurentsi säilitamiseks siseturul ja korvamatu kahju vältimiseks võib komisjon võtta vastu otsuse vormis rakendusakti, millega määratakse ajutised meetmed, kui:

Nimetatud rakendusakt võetakse vastu kooskõlas artikli 48 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega.

2.   Ajutised meetmed võivad eelkõige, kuid mitte ainult, hõlmata artikli 7 lõike 4 punktides a, c ja d nimetatud meetmeid. Riigihanke menetluste suhtes ei tohi ajutisi meetmeid võtta.

3.   Ajutisi meetmeid kohaldatakse kas kindla ajavahemiku jooksul, mida võib pikendada, kui see on vajalik ja asjakohane, või kuni lõpliku otsuse tegemiseni.

1.   Komisjon võib talle käesoleva määrusega pandud ülesannete täitmiseks nõuda teavet kooskõlas käesoleva artikliga.

2.   Komisjon võib nõuda, et uurimise all olev ettevõtja esitaks kogu vajaliku teabe, sealhulgas teabe oma pakkumuse kohta riigihanke menetluses.

3.   Komisjon võib nõuda sellist teavet ka teistelt ettevõtjatelt või ettevõtjate ühendustelt, sealhulgas teavet nende pakkumuste kohta riigihanke menetlustes, võttes igakülgselt arvesse proportsionaalsuse põhimõtet.

4.   Lõike 2 või 3 kohases teabenõudes peab olema märgitud:

5.   Komisjoni nõudmise korral esitavad liikmesriigid komisjonile kogu teabe, mis on vajalik käesoleva määrusega talle pandud ülesannete täitmiseks. Lõike 4 punkti a kohaldatakse mutatis mutandis.

6.   Komisjon võib nõuda kogu vajaliku teabe esitamist ka kolmandalt riigilt. Lõike 4 punkte a ja c kohaldatakse mutatis mutandis.

7.   Komisjon võib uurimise eseme kohta teabe kogumiseks küsitleda füüsilisi ja juriidilisi isikuid, kes annavad selleks nõusoleku. Kui küsitlust ei viida läbi komisjoni ruumides või telefoni teel või muude elektrooniliste vahendite abil, teeb komisjon enne küsitlust järgmist:

1.   Komisjon võib talle käesoleva määrusega pandud ülesannete täitmiseks teha ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste puhul vajalikke kontrolle.

2.   Kui komisjon sellise kontrolli korraldab, on ametnikel, kelle komisjon on volitanud kontrolli tegema, õigus:

3.   Ettevõtja või ettevõtjate ühendus peab alluma komisjoni otsusega määratud kontrollidele. Komisjoni poolt kontrolli tegemiseks volitatud ametnikud ja teised kaasasolevad isikud esitavad oma volituste teostamisel komisjoni otsuse,

4.   Aegsasti enne kontrolli teavitab komisjon kontrollist ja selle alustamise kuupäevast liikmesriiki, kelle territooriumil kontroll tehakse.

5.   Selle liikmesriigi, kelle territooriumil kontroll toimub, volitatud või määratud ametnikud ja muud isikud peavad kõnealuse liikmesriigi või komisjoni taotluse korral komisjoni volitatud ametnikke ja teisi kaasasolevaid isikuid aktiivselt abistama. Selleks on neil lõikes 2 sätestatud õigused.

6.   Kui komisjoni volitatud ametnikud või teised kaasasolevad isikud leiavad, et ettevõtja või ettevõtjate ühendus ei nõustu kontrolliga käesoleva artikli tähenduses, peab liikmesriik, kelle territooriumil kontroll toimub, osutama neile vajalikku abi ning taotlema kontrolli tegemiseks vajaduse korral abi politseilt või samaväärselt õiguskaitseasutuselt. Kui käesolevas lõikes sätestatud abi eeldab riigisiseste õigusnormide kohaselt kohtu luba, tuleb see taotleda. Sellist luba võib taotleda ka ettevaatusabinõuna.

7.   Komisjoni taotluse korral teeb liikmesriik oma territooriumil riigisisese õiguse kohase kontrolli või muu faktide tuvastamise toimingu, et teha kindlaks, kas tegemist on välisriigi subsiidiumiga, mis moonutab siseturgu.

1.   Komisjon võib teha kättesaadavale teabele tuginedes artiklite 10, 11, artikli 25 lõike 3 punkti c või artikli 31 lõike 2 kohase otsuse, kui uurimise all olev ettevõtja või välisriigi subsiidiumi andnud kolmas riik:

2.   Kui ettevõtja või ettevõtjate ühendus, liikmesriik või kolmas riik on esitanud komisjonile ebaõiget või eksitavat teavet, jäetakse see teave arvesse võtmata.

3.   Kui ettevõtja, sealhulgas avalik-õiguslik äriühing, mida riik otse või kaudselt kontrollib, ei esita vajalikku teavet, et saaks kindlaks määrata, kas ta saab rahalisest toetusest kasu, võib eeldada, et see ettevõtja on sellist kasu saanud.

4.   Kättesaadava teabe kasutamisel võib menetluse tulemus olla ettevõtjale ebasoodsam, kui see oleks olnud tema koostöö korral.

1.   Komisjon võib otsusega määrata trahve või sunniraha, kui ettevõtja või ettevõtjate ühendus tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu:

2.   Lõike 1 kohaselt määratavad trahvid ei ületada 1 % asjaomase ettevõtja või ettevõtjate ühenduse eelmise majandusaasta kogukäibest.

3.   Lõike 1 kohaselt määratav sunniraha ei ületa 5 % asjaomase ettevõtja või ettevõtjate ühenduse eelmise majandusaasta keskmisest päeva kogukäibest iga viivitatud tööpäeva eest, kusjuures seda arvutatakse alates otsuses määratud kuupäevast, kuni ajani, mil asjaomane ettevõtja või ettevõtjate ühendus esitab täieliku ja õige teabe, mida komisjon on nõudnud, või kuni ta nõustub kontrolli tegemisega.

4.   Enne lõike 1 punkti a kohase otsuse vastuvõtmist määrab komisjon ettevõtjalt või ettevõtjate ühenduselt puuduva teabe saamiseks lõpliku kahe nädala pikkuse tähtaja.

5.   Kui ettevõtja ei täida artikli 11 lõike 3 kohast kohustuste võtmise otsust, artikli 12 kohast ajutiste meetmete määramise otsust või artikli 11 lõike 2 kohast tasakaalustavate meetmete otsust, võib komisjon oma otsusega:

Komisjon võib sellised trahvid või sunniraha määrata ka juhul, kui ettevõtja ei täida artikli 11, 25 või 31 alusel vastu võetud otsust, millega kohustatakse ettevõtjat vastavalt artiklile 8 teavitama komisjoni tema tulevasest osalemisest koondumistes või riigihanke menetlustes.

6.   Trahvi või sunniraha summa kindlaksmääramisel võtab komisjon arvesse rikkumise laadi, raskust ja kestust, võttes igakülgselt arvesse proportsionaalsuse ja asjakohasuse põhimõtteid.

7.   Kui asjaomane ettevõtja või ettevõtjate ühendus on täitnud kohustuse, mille täitmiseks sunniraha määrati, võib komisjon vähendada sunniraha lõppsummat võrreldes algses sunniraha määramise otsuses ettenähtud summaga.

1.   Komisjon võib tühistada artikli 11 lõike 2, 3 või 4, artikli 25 lõike 3 ja artikli 31 lõike 1, 2 või 3 kohaselt tehtud otsuse ja võtta vastu otsuse vormis uue rakendusakti järgmistel juhtudel:

Nimetatud rakendusakt võetakse vastu kooskõlas artikli 48 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega.

2.   Lõike 1 kohane komisjoni poolne tühistamine ja uue otsuse vastuvõtmine ei mõjuta avaliku sektori või võrgustikusektori hankija otsust, millega sõlmitakse leping. Samuti ei mõjuta need lepingut, mis on sellise otsuse järel juba sõlmitud või antud.

1.   Käesoleva määruse tähenduses on koondumine juhtum, kus toimub püsiv kontrolli üleminek tulenevalt ühest järgmisest:

2.   Sellise ühisettevõtte loomist, mis täidab püsivalt kõiki autonoomse majandusüksuse funktsioone, käsitatakse koondumisena lõike 1 tähenduses.

3.   Käesoleva määruse kohaldamisel on tegemist teatamisele kuuluva koondumisega, kui:

4.   Koondumiseks ei loeta juhtumeid, kus:

Komisjon võib esimese lõigu punktis a osutatud üheaastast tähtaega taotluse korral pikendada, kui asjaomased asutused, institutsioonid või kindlustusandjad suudavad tõendada, et võõrandamine ei olnud ettenähtud tähtaja jooksul põhjendatult võimalik.

5.   Kontrolli moodustavad õigused, lepingud või muud vahendid, mis kas eraldi või kombineerituna ning vastavaid asjaolusid või õigusnorme arvestades annavad võimaluse ettevõtjat otsustavalt mõjutada, eelkõige tulenevalt:

6.   Kontrolli omandavad isikud või ettevõtjad, kes:

1.   Teatamisele kuuluvast koondumisest teatatakse komisjonile enne selle läbiviimist ning pärast kokkuleppe sõlmimist, avaliku pakkumise väljakuulutamist või aktsiate kontrollpaki omandamist.

2.   Asjaomased ettevõtjad võivad teatada ka kavandatavast koondumisest, kui nad tõendavad komisjonile oma heauskset kavatsust sõlmida kokkulepe, või kui tegemist on avaliku pakkumisega, pärast pakkumise tegemise kavatsuse avalikustamist, kui kavandatav kokkulepe või pakkumine tooks kaasa lõike 1 kohase teatamisele kuuluva koondumise.

3.   Koondumisest, mis kujutab endast ühinemist artikli 20 lõike 1 punkti a tähenduses või ühiskontrolli omandamist artikli 20 lõike 1 punkti b tähenduses, teatavad ühiselt ühinemise osalised või need, kes omandavad ühiskontrolli. Kõikidel muudel juhtudel esitab teatise isik või ettevõtja, kes omandab täieliku või osalise kontrolli ühe või mitme ettevõtja üle.

4.   Kui asjaomased ettevõtjad ei täida oma teatamiskohustust, võib komisjon teatamisele kuuluva koondumise kooskõlas käesoleva määrusega läbi vaadata, nõudes kõnealusest koondumisest teatamist. Sellisel juhul ei ole komisjon seotud artikli 24 lõigetes 1 ja 4 osutatud tähtaegadega.

5.   Komisjon võib igal ajal enne koondumise toimumist nõuda eelnevat teatamist igast koondumisest, mis ei ole teatamisele kuuluv koondumine artikli 20 tähenduses, kui komisjonil on kahtlus, et asjaomastele ettevõtjatele võidi anda kolme aasta jooksul enne koondumist välisriigi subsiidiume. Sellist koondumist peetakse käesoleva määruse kohaldamisel teatamisele kuuluvaks koondumiseks.

1.   Kogukäive hõlmab summasid, mida asjaomased ettevõtjad on saanud eelmisel majandusaastal oma põhitegevuse tulemusel toodete müügist ja teenuste osutamisest, kui summadest on lahutatud mahahindlused ja käibemaks ning muud otseselt käibega seotud maksud. Asjaomase ettevõtja kogukäive ei hõlma toodete müüki ega teenuste osutamist lõikes 4 osutatud ettevõtjate vahel.

Käive liidus hõlmab liidus ettevõtjatele või tarbijatele müüdud tooteid ja osutatud teenuseid.

2.   Kui koondumine kujutab endast ühe või mitme ettevõtja, kes võivad olla juriidilised isikud, osalist omandamist, võetakse erandina lõikest 1 müüja või müüjate puhul arvesse ainult käivet, mis on seotud koondumisega hõlmatud osadega.

Kaht või enamat käesoleva lõike esimese lõigu tähenduses tehingut, mis toimuvad kaheaastase ajavahemiku jooksul samade isikute või ettevõtjate vahel, käsitatakse ühe ja sama koondumisena, mis leiab aset viimase tehingu toimumise kuupäeval.

3.   Käibe asemel kasutatakse järgmist:

Punkti a kohaldamisel hõlmab krediidiasutuse või finantsinstitutsiooni käive liidus kõnealuses punktis kindlaks määratud tulukirjeid, mille on saanud asjaomase asutuse või institutsiooni liidus asutatud filiaal või allasutus.

Punkti b kohaldamisel hõlmab kindlustusandja käive liidus liidu residentidelt saadud kindlustusmaksete kogusummat.

4.   Ilma et see piiraks lõike 2 kohaldamist, arvutatakse asjaomase ettevõtja kogukäive järgmiste ettevõtjate vastavate käivete liitmise teel:

5.   Kui asjaomastel ettevõtjatel on ühiselt lõike 4 punktis b loetletud õigused või volitused, siis asjaomaste ettevõtjate kogukäibe arvutamisel

1.   Teatamisele kuuluvat koondumist ei viida läbi enne sellest teatamist.

Lisaks,

Punktides a ja b osutatud ajavahemik hakkab kulgema kas täieliku teatise kättesaamisele või asjakohase komisjoni otsuse vastuvõtmisele järgnevast tööpäevast.

2.   Lõige 1 ei takista avaliku pakkumise või rea väärtpaberitehingute, sealhulgas teisteks börsil või muul turul noteeritud väärtpaberiteks konverteeritavate väärtpaberitega tehtavate tehingute tegemist, millega mitmetelt müüjatelt omandatakse kontroll, kui:

3.   Komisjon võib taotluse korral teha erandi lõikes 1 või 2 sätestatud kohustustest. Erandi tegemise taotluses tuleb esitada taotluse põhjused. Taotluse kohta otsuse tegemisel võtab komisjon eelkõige arvesse peatamise mõju ühele või mitmele koondumisega seotud ettevõtjale või kolmandale isikule ning koondumisest tulenevat siseturu moonutamise ohtu. Erandi võib teha, kui täidetud on teatavad tingimused ja kohustused, tagamaks, et siseturul ei esine moonutusi. Erandit võib taotleda ja teha igal ajal, kas enne teatamist või pärast tehingut.

4.   Käesoleva artikli lõike 1 punktis b sätestatud tähtaegu pikendatakse, kui asjaomased ettevõtjad esitavad sellekohase taotluse hiljemalt 15 tööpäeva jooksul pärast artikli 10 alusel põhjaliku uurimise algatamist. Asjaomased ettevõtjad võivad esitada ainult ühe sellise taotluse.

Komisjon võib pikendada käesoleva artikli lõike 1 punktis b sätestatud tähtaegu igal ajal pärast põhjaliku uurimise algatamist asjaomaste ettevõtjate nõusolekul.

Käesoleva lõike kohase pikenduse või pikenduste kogukestus ei tohi ületada 20 tööpäeva.

5.   Komisjon võib erandkorras lõikes 1 sätestatud tähtajad peatada, kui ettevõtjad ei ole esitanud täielikku teavet, mida komisjon on nõudnud vastavalt artiklile 13, või on keeldunud allumast artikli 14 alusel tehtud otsuses määratud kontrollile.

6.   Komisjon võib artikli 25 lõike 3 alusel võtta vastu otsuse, ilma et teda seoksid käesoleva artikli lõigetes 1 ja 4 nimetatud tähtajad, kui:

7.   Iga lõiget 1 rikkudes tehtud tehing loetakse kehtivaks alles pärast artikli 25 lõike 3 kohase otsuse vastuvõtmist.

8.   Käesolev artikkel ei mõjuta väärtpaberitehingute, sealhulgas teisteks börsil või muul turul noteeritud väärtpaberiteks konverteeritavate väärtpaberitega tehtavate tehingute kehtivust, välja arvatud juhul, kui ostja ja müüja teadsid või pidid teadma, et tehing toimus lõiget 1 rikkudes.

1.   Teatatud koondumiste suhtes kohaldatakse artiklit 10, artikli 11 lõikeid 1, 3 ja 4 ning artikleid 12–16 ja 18.

2.   Komisjon võib algatada artikli 10 lõike 3 kohase põhjaliku uurimise hiljemalt 25 tööpäeva jooksul pärast täieliku teatise saamist.

3.   Pärast põhjalikku uurimist võtab komisjon vastu rakendusakti ühe järgmise otsuse vormis:

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 48 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega.

4.   Lõike 3 kohased otsused võetakse vastu 90 tööpäeva jooksul pärast põhjaliku uurimise algatamist, vajaduse korral pikendatakse seda tähtaega vastavalt artikli 24 lõike 1 punktile b ning lõigetele 4 ja 5. Kui komisjon nimetatud tähtaja jooksul otsust vastu ei võta, võib asjaomane ettevõtja koondumise ellu viia.

5.   Igas ettevõtjale esitatavas teabenõudes täpsustab komisjon, kas tähtajad peatatakse vastavalt artikli 24 lõikele 5, kui ettevõtja ei esita täielikku teavet ettenähtud tähtaja jooksul.

6.   Kui komisjon leiab, et koondumine, mis kuulub teatamisele vastavalt artikli 21 lõikele 1 või millest on teatatud komisjoni artikli 21 lõike 5 kohase taotluse alusel, on juba läbi viidud ja et välisriigi subsiidiumid selles koondumises moonutavad siseturgu vastavalt artiklitele 4, 5 ja 6, võib komisjon võtta ühe järgmistest meetmetest:

Komisjon võib käesoleva lõike punktides a ja b osutatud meetmed kehtestada kas käesoleva artikli lõike 3 punkti c kohase otsusega või eraldi otsusega.

Komisjon võib võtta otsuse vormis rakendusaktiga vastu ükskõik millise käesoleva lõike punktis a või b osutatud meetme, kui ta leiab, et koondumine on toimunud vastuolus käesoleva artikli lõike 3 punkti a kohaselt tehtud otsusega, milles on leitud, et kohustuste puudumise korral vastaks koondumine käesoleva artikli lõike 3 punktis c sätestatud kriteeriumile.

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 48 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega.

7.   Komisjon võib samuti võtta vastu otsuse vormis rakendusakti, millega määratakse artiklis 12 osutatud ajutised meetmed, kui:

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 48 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega.

1.   Komisjon võib määrata trahve või sunniraha, nagu on sätestatud artiklis 17.

2.   Komisjon võib oma otsusega määrata asjaomastele ettevõtjatele ka trahve, mis ei ületa 1 % nende eelmise majandusaasta kogukäibest, kui kõnealused ettevõtjad tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu esitavad ebaõiget või eksitavat teavet artikli 21 kohases teatises või selle lisas.

3.   Komisjon võib oma otsusega määrata asjaomastele ettevõtjatele ka trahve, mis ei ületa 10 % nende eelmise majandusaasta kogukäibest, kui kõnealused ettevõtjad tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu:

1.   Käesoleva määruse kohaldamisel loetakse riigihankemenetluses välisriigi rahaline toetus teatamisele kuuluvaks, kui:

2.   Kui avaliku sektori või võrgustikusektori hankija otsustab jagada hanke osadeks, loetakse riigihanke menetluses välisriigi rahaline toetus teatamisele kuuluvaks, kui hanke hinnanguline maksumus ilma käibemaksuta ületab lõike 1 punktis a sätestatud künnise ja osa maksumus või kõigi nende osade kogumaksumus, mille kohta pakkuja esitab taotluse, on 125 miljonit eurot või rohkem ning välisriigi rahaline toetus on võrdne lõike 1 punktis b sätestatud künnisega või sellest suurem.

3.   Direktiivi 2009/81/EÜ kohaldamisalasse kuuluvad lepingute sõlmimise menetlused ei kuulu käesoleva peatüki kohaldamisalasse.

4.   Direktiivi 2014/24/EL artikli 32 lõike 2 punktis c ja direktiivi 2014/25/EL artikli 50 punktis d sätestatud lepingute sõlmimise menetlused on hõlmatud käesoleva määruse 2. peatüki sätetega ja nende suhtes ei kohaldata käesoleva määruse 4. peatükki.

5.   Erandina artikli 29 lõikest 1, kui kooskõlas direktiivi 2014/23/EL artikli 31 lõikega 4, direktiivi 2014/24/EL artikli 32 lõike 2 punktiga b ja direktiivi 2014/25/EL artikli 50 punktiga c saab ehitustöid, asju või teenuseid pakkuda üksnes teatav ettevõtja ning lepingu hinnanguline maksumus on võrdne käesoleva artikli lõike 1 punktis a sätestatud maksumusega või sellest suurem, teatavad pakkumuse või osalemistaotluse esitavad ettevõtjad komisjonile kõigist välisriigi rahalistest toetustest, kui käesoleva artikli lõike 1 punktis b sätestatud tingimus on täidetud. Ilma et see piiraks käesoleva määruse 2. peatüki kohast läbivaatamise algatamise võimalust, ei käsitata sellise teabe esitamist teatisena ja selle suhtes ei kohaldata käesoleva peatüki kohast uurimist.

6.   Avaliku sektori või võrgustikusektori hankija märgib hanketeates või väljakuulutamiseta hankemenetluse korral hankedokumentides, et ettevõtjate suhtes kehtib artiklis 29 sätestatud teatamiskohustus. Sellise märke puudumine ei piira käesoleva määruse kohaldamist selle kohaldamisalasse kuuluvate lepingute suhtes.

1.   Kui artikli 28 lõigete 1 ja 2 kohased tingimused rahalisest toetusest teatamiseks on täidetud, teatavad riigihanke menetluses osalevad ettevõtjad avaliku sektori või võrgustikusektori hankijale kõigist artikli 28 lõike 1 punktis b kindlaks määratud välisriigi rahalistest toetustest. Kõigil muudel juhtudel loetlevad ettevõtjad deklaratsioonis kõik saadud välisriigi rahalised toetused ja kinnitavad, et saadud välisriigi rahalised toetused ei kuulu teatamisele artikli 28 lõike 1 punkti b kohaselt. Avatud hankemenetluse korral esitatakse teatis või deklaratsioon ainult üks kord koos pakkumusega. Mitmeetapilise menetluse puhul esitatakse teatis või deklaratsioon kaks korda, kõigepealt koos osalemistaotlusega ja seejärel ajakohastatud teatise või deklaratsioonina koos esitatud pakkumuse või lõpliku pakkumusega.

2.   Pärast teatise või deklaratsiooni esitamist edastab avaliku sektori hankija või võrgustikusektori hankija teatise või deklaratsiooni viivitamata komisjonile.

3.   Kui osalemistaotluses või pakkumuses teatis või deklaratsioon puudub, võib avaliku sektori või võrgustikusektori hankija nõuda, et asjaomased ettevõtjad esitaksid asjakohase dokumendi kümne tööpäeva jooksul. Pakkumused või osalemistaotlused, mille on esitanud ettevõtjad, kelle suhtes kohaldatakse käesolevas artiklis sätestatud kohustusi, ja millele lõpuks ei ole avaliku sektori või võrgustikusektori hankija käesoleva lõike kohaselt esitatud nõudest hoolimata lisatud lõike 1 kohaselt esitatud teatist või deklaratsiooni, loetakse nõuetele mittevastavaks ja avaliku sektori või võrgustikusektori hankija lükkab need tagasi. Avaliku sektori või võrgustikusektori hankija teavitab tagasilükkamisest komisjoni.

4.   Komisjon vaatab saadud teatise sisu läbi põhjendamatu viivituseta. Kui komisjon leiab, et teatis ei ole täielik, esitab ta oma järeldused avaliku sektori või võrgustikusektori hankijale ja asjaomasele ettevõtjale ning nõuab, et ettevõtja täiendaks teatise sisu kümne tööpäeva jooksul. Kui pakkumusele või osalemistaotlusele lisatud teatis jääb komisjoni poolt käesoleva lõike kohaselt esitatud nõudest hoolimata mittetäielikuks, võtab komisjon vastu otsuse, millega kuulutatakse pakkumus nõuetele mittevastavaks. Kõnealuses otsuses palub komisjon ka avaliku sektori või võrgustikusektori hankijal võtta vastu otsus sellise nõuetele mittevastava pakkumuse või osalemistaotluse tagasilükkamise kohta.

5.   Käesoleva artikli kohane kohustus teatada välisriigi rahalistest toetustest kehtib ettevõtjate, direktiivi 2014/23/EL artikli 26 lõikes 2, direktiivi 2014/24/EL artikli 19 lõikes 2 ning direktiivi 2014/25/EL artikli 37 lõikes 2 osutatud ettevõtjate rühmade suhtes, samuti peamiste alltöövõtjate ja peamiste tarnijate suhtes, kes on täieliku teatise või deklaratsiooni või ajakohastatud teatise või deklaratsiooni esitamise ajal teada. Käesoleva määruse kohaldamisel käsitatakse alltöövõtjat või tarnijat peamisena, kui tema osalemine tagab lepingu täitmise põhielemendid ning igal juhul siis, kui tema rahaline osalus ületab 20 % esitatud pakkumuse maksumusest.

6.   Ettevõtjate rühmade, peamiste alltöövõtjate ja peamiste tarnijate nimel tagab teatise või deklaratsiooni esitamise peatöövõtja direktiivide 2014/24/EL ja 2014/25/EL tähenduses või põhikontsessionäär direktiivi 2014/23/EL tähenduses. Artikli 33 kohaldamisel vastutab peatöövõtja või põhikontsessionäär üksnes tema enda välisriigi rahaliste toetustega seotud andmete õigsuse eest.

7.   Kui avaliku sektori või võrgustikusektori hankija kahtlustab deklaratsiooni esitamisest hoolimata pakkumuste läbivaatamisel välisriigi subsiidiumide olemasolu, teatab ta nendest kahtlustest viivitamata komisjonile. Ilma et see piiraks direktiivides 2014/24/EL ja 2014/25/EL sätestatud avaliku sektori või võrgustikusektori hankijate õigust kontrollida, kas pakkumus on põhjendamatult madala maksumusega, ei hinda avaliku sektori või võrgustikusektori hankija, kas pakkumus on põhjendamatult madala maksumusega, kui selline hindamine algatatakse üksnes välisriigi subsiidiumide võimaliku olemasolu kahtluse korral. Kui komisjon jõuab järeldusele, et ei ole tehtud käesoleva määruse tähenduses põhjendamatult soodsat pakkumust, teavitab ta sellest asjaomast avaliku sektori või võrgustikusektori hankijat. Teised juriidilised või füüsilised isikud võivad esitada komisjonile mis tahes teavet siseturgu moonutavate välisriigi subsiidiumide kohta ja võivad teatada kahtlustest, et tõenäoliselt on esitatud ebaõige deklaratsioon.

8.   Ilma et see piiraks komisjoni võimalust algatada ex officio menetlus, võib komisjon, kui tal on kahtlus, et ettevõtja võis olla saanud välisriigi subsiidiume kolme aasta jooksul enne pakkumuse või riigihanke menetluses osalemise taotluse esitamist, nõuda enne lepingu sõlmimist teatise esitamist kõnealusele ettevõtjale kolmandate riikide poolt mis tahes riigihanke menetluses antud välisriigi rahaliste toetuste kohta, mis ei kuulu artikli 28 lõike 1 alusel teatamisele või mis kuuluvad artikli 30 lõike 4 kohaldamisalasse. Kui komisjon on nõudnud sellise rahalise toetuse kohta teatise esitamist, käsitatakse rahalist toetust riigihanke menetluses teatamisele kuuluva välisriigi rahalise toetusena ning selle suhtes kohaldatakse 4. peatüki sätteid.

1.   Riigihanke menetluses teatatud rahaliste toetuste suhtes kohaldatakse artiklit 10, artikli 11 lõikeid 1, 3 ja 4 ning artikleid 13, 14, 15, 16, 18 ja 23.

2.   Komisjon korraldab esialgse läbivaatamise hiljemalt 20 tööpäeva jooksul pärast täieliku teatise saamist. Igakülgselt põhjendatud juhtudel võib komisjon seda tähtaega ühe korra kümne tööpäeva võrra pikendada.

3.   Komisjon otsustab esialgse läbivaatamise lõpuleviimiseks ettenähtud tähtaja jooksul, kas algatada põhjalik uurimine, ning teavitab sellest viivitamata asjaomast ettevõtjat ja avaliku sektori või võrgustikusektori hankijat.

4.   Kui komisjon lõpetas esialgse läbivaatamise ilma otsust vastu võtmata ja saab uut teavet, mis annab alust kahtlustada, et esitatud teatis või deklaratsioon ei olnud täielik, või kui sellist teatist või deklaratsiooni komisjonile ei edastata, võib ta taotleda lisateavet vastavalt artikli 29 lõikele 4. Komisjon võib selle uue teabe põhjal algatada uuesti esialgse läbivaatamise. Kui esialgne läbivaatamine algatatakse käesoleva peatüki alusel ja ilma et see piiraks võimalust algatada vajaduse korral 2. peatüki kohane esialgne läbivaatamine, on esialgse läbivaatamise kestuse kindlaksmääramisel alguspunktiks uue teatise või deklaratsiooni kättesaamine komisjoni poolt.

5.   Komisjon võib võtta vastu otsuse põhjaliku uurimise lõpetamise kohta hiljemalt 110 tööpäeva jooksul pärast täieliku teatise kättesaamist. Seda ajavahemikku võib pikendada üks kord 20 tööpäeva võrra pärast konsulteerimist avaliku sektori või võrgustikusektori hankijaga ning igakülgselt põhjendatud erandjuhtudel, sealhulgas lõikes 6 osutatud uurimiste korral või artikli 16 lõike 1 punktides a ja b osutatud juhtudel.

6.   Erandina lõikest 2, kui riigihanke menetlus on mitmeetapiline, vaatab komisjon koos osalemistaotlusega esitatud täieliku teatise läbi 20 tööpäeva jooksul pärast kõnealuse teatise saamist, ilma esialgset läbivaatamist lõpetamata või põhjaliku uurimise algatamise otsust tegemata. Pärast 20 tööpäeva pikkuse tähtaja möödumist peatatakse esialgne läbivaatamine kuni lõpliku pakkumuse esitamiseni või piiratud hankemenetluse korral pakkumuse esitamiseni. Kui täielikku ajakohastatud teatist sisaldav pakkumus või lõplik pakkumus on esitatud, jätkatakse esialgset läbivaatamist ja komisjonil on selle lõpuleviimiseks aega 20 tööpäeva, võttes arvesse mis tahes lisateavet. Komisjon võtab vastu otsuse järgneva põhjaliku uurimise lõpetamise kohta 90 tööpäeva jooksul pärast täieliku ajakohastatud teatise esitamist.

1.   Kui komisjon leiab pärast põhjalikku uurimist, et ettevõtja saab siseturgu moonutavat välisriigi subsiidiumi vastavalt artiklitele 4, 5 ja 6, ja kui asjaomane ettevõtja pakub välja kohustused, mis kõrvaldavad täielikult ja tulemuslikult siseturu moonutused, võtab ta artikli 11 lõike 3 alusel vastu kohustuste võtmise otsuse vormis rakendusakti. Nimetatud rakendusakt võetakse vastu kooskõlas artikli 48 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega.

2.   Kui asjaomane ettevõtja ei paku kohustusi või kui komisjon leiab, et lõikes 1 osutatud kohustused ei ole asjakohased ega piisavad moonutuste täielikuks ja tulemuslikuks kõrvaldamiseks, võtab komisjon vastu otsuse vormis rakendusakti, millega keelatakse lepingu sõlmimine asjaomase ettevõtjaga (edaspidi „otsus, millega keelatakse lepingu sõlmimine“). Nimetatud rakendusakt võetakse vastu kooskõlas artikli 48 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega. Selle otsuse järel lükkab avaliku sektori või võrgustikusektori hankija pakkumuse tagasi.

3.   Kui komisjon ei leia pärast põhjalikku uurimist, et ettevõtja saab siseturgu moonutavat välisriigi subsiidiumi, võtab ta vastu artikli 11 lõike 4 kohase otsuse vormis rakendusakti. Nimetatud rakendusakt võetakse vastu kooskõlas artikli 48 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega.

4.   Artikli 6 kohane hindamine ei tohi viia ettevõtja esitatud pakkumuse või lõpliku pakkumuse muutmiseni, nii et see oleks vastuolus liidu õigusega.

1.   Esialgse läbivaatamise ja põhjaliku uurimise ajal võivad riigihanke menetluse kõik menetlusetapid jätkuda, välja arvatud lepingu sõlmimine.

2.   Kui komisjon otsustab artikli 30 lõike 3 alusel alustada põhjalikku uurimist, ei sõlmita lepingut artikli 29 kohase teatise esitanud ettevõtjaga enne, kui komisjon teeb artikli 31 lõike 3 kohase otsuse või möödub artikli 30 lõikes 5 või 6 sätestatud tähtaeg. Kui komisjon ei ole kohaldatava tähtaja jooksul otsust vastu võtnud, võib lepingu sõlmida ükskõik millise ettevõtjaga, sealhulgas teatise esitanud ettevõtjaga.

3.   Kui avaliku sektori või võrgustikusektori hankija leiab, et majanduslikult soodsaima pakkumuse esitas ettevõtja, kes esitas deklaratsiooni artikli 29 tähenduses, ja kui komisjon ei ole algatanud läbivaatamist kooskõlas artikli 29 lõikega 8 või artikli 30 lõikega 3 või 4, võib sellise pakkumuse esitanud ettevõtjaga sõlmida lepingu enne, kui komisjon teeb ühe artiklis 31 osutatud otsustest, enne artikli 30 lõikes 2, 5 või 6 sätestatud tähtaja möödumist või enne, kui komisjon teeb ühe artiklis 31 osutatud otsustest muude uurimisel olevate pakkumuste kohta.

4.   Kui komisjon teeb avaliku sektori või võrgustikusektori hankija poolt majanduslikult soodsaimaks peetava pakkumuse kohta artikli 31 lõike 2 kohase otsuse, võib lepingu sõlmida ettevõtjaga, kelle kohta ei ole tehtud artikli 31 lõike 2 kohast otsust ja kes on esitanud paremuselt järgmise pakkumuse.

5.   Kui komisjon teeb otsuse vastavalt artikli 31 lõikele 1 või 3, võib lepingu sõlmida majanduslikult soodsaima pakkumuse esitanud ettevõtjaga, sealhulgas ettevõtjaga, kes on esitanud artikli 29 kohase teatise.

6.   Avaliku sektori või võrgustikusektori hankija teavitab komisjoni põhjendamatu viivituseta igast otsusest, mis käsitleb riigihanke menetluse tühistamist, asjaomase ettevõtja pakkumuse või osalemistaotluse tagasilükkamist, uue pakkumuse esitamist asjaomase ettevõtja poolt või lepingu sõlmimist.

7.   Kõigi riigihanke menetlustes osalevate ettevõtjate puhul järgitakse riigihanke menetlusi reguleerivaid põhimõtteid, sealhulgas proportsionaalsuse, mittediskrimineerimise, võrdse kohtlemise, läbipaistvuse ja konkurentsi põhimõtet. Välisriigi subsiidiumide käesoleva määruse kohase uurimise tulemusel ei tohi avaliku sektori või võrgustikusektori hankijad kohelda asjaomaseid ettevõtjaid viisil, mis on vastuolus nimetatud põhimõtetega. Keskkonna-, sotsiaal- ja töönõudeid kohaldatakse ettevõtjate suhtes kooskõlas direktiividega 2014/23/EL, 2014/24/EL ja 2014/25/EL või muu liidu õigusega.

8.   Käesolevas peatükis osutatud tähtajad hakkavad kulgema kas teatise kättesaamisele või asjakohase komisjoni otsuse vastuvõtmisele järgnevast tööpäevast.

1.   Komisjon võib määrata trahve või sunniraha, nagu on sätestatud artiklis 17.

2.   Komisjon võib oma otsusega määrata asjaomastele ettevõtjatele ka trahve, mis ei ületa 1 % nende eelmise majandusaasta kogukäibest, kui kõnealused ettevõtjad tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu esitavad ebaõiget või eksitavat teavet artikli 29 kohases teatises või deklaratsioonis või selle lisas.

3.   Komisjon võib oma otsusega määrata asjaomastele ettevõtjatele trahve, mis ei ületa 10 % nende eelmise majandusaasta kogukäibest, kui kõnealused ettevõtjad tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu:

1.   Koondumise raames artikli 21 kohaselt või riigihanke raames artikli 29 kohaselt teatatud rahaline toetus võib olla käesoleva määruse alusel asjakohane ja seda võidakse hinnata seoses muu majandustegevusega.

2.   Konkreetse majandustegevuse puhul ex officio menetluse raames artikli 10 või 11 kohaselt hinnatud rahaline toetus võib olla käesoleva määruse alusel asjakohane ja seda võidakse hinnata seoses muu majandustegevusega.

1.   Kui liikmesriik leiab, et võimalik on välisriigi subsiidiumi olemasolu ja see võib moonutada siseturgu, edastab ta sellekohase teabe komisjonile. Komisjon võib kõnealuse teabe põhjal otsustada alustada esialgset läbivaatamist vastavalt artiklile 10 või taotleda teavitamist vastavalt artikli 21 lõikele 5 või artikli 29 lõikele 8.

2.   Füüsiline või juriidiline isik või ühendus võib edastada komisjonile teavet, mis tal on välisriigi subsiidiumide kohta, mis võivad moonutada siseturgu. Komisjon võib kõnealuse teabe põhjal otsustada alustada esialgset läbivaatamist vastavalt artiklile 10 või taotleda teatamist vastavalt artikli 21 lõikele 5 või artikli 29 lõikele 8.

3.   Komisjon teeb liikmesriikidele ja asjaomastele avaliku sektori hankijatele või võrgustikusektori hankijatele spetsiaalses elektroonilises andmebaasis kättesaadavaks kõigi käesoleva määruse alusel vastu võetud otsuste mittekonfidentsiaalse versiooni.

1.   Kui komisjonile kättesaadav teave annab alust põhjendatud kahtluseks, et välisriigi subsiidiumid, mida antakse konkreetses sektoris, konkreetset liiki majandustegevuse jaoks või mis põhinevad teataval toetusvahendil, võivad siseturgu moonutada, võib komisjon korraldada asjakohastes küsimustes turuolukorra uurimise seoses konkreetse sektori, konkreetse majandustegevuse liigi või asjaomase toetusvahendi kasutamisega. Turuolukorra uurimise käigus võib komisjon nõuda asjaomastelt ettevõtjatelt või ettevõtjate ühendustelt vajaliku teabe esitamist ja teha vajalikke kontrolle. Komisjon võib nõuda teabe esitamist ka liikmesriikidelt või asjaomaselt kolmandalt riigilt.

2.   Kui see on asjakohane, avaldab komisjon oma aruande konkreetsete sektorite, konkreetsete majandustegevuse liikide või konkreetsete toetusvahendite turuolukorra uurimise tulemuste kohta ning küsib selgitusi.

3.   Komisjon võib selliste turuolukorra uurimiste käigus saadud teavet kasutada käesoleva määruse kohaste menetluste raames.

4.   Turuolukorra uurimisel kohaldatakse artikleid 13, 14, 15 ja 17.

1.   Kui komisjon kahtlustab artikli 36 kohase turuolukorra uurimise tulemusel korduvate siseturgu moonutavate välisriigi subsiidiumide olemasolu või kui mitme käesoleva määruse alusel tehtud täitemeetmega tuvastatakse siseturgu moonutavad välisriigi subsiidiumid, mida on andnud üks ja seesama kolmas riik, võib komisjon alustada kõnealuse kolmanda riigiga dialoogi, et uurida võimalusi subsiidiumide andmise lõpetamiseks või nende muutmiseks, et kõrvaldada nende siseturgu moonutav mõju. Komisjon teavitab asjaomasest arengust Euroopa Parlamenti ja nõukogu.

2.   Kõnealune dialoog kolmandate riikidega ei takista komisjonil võtta käesoleva määruse kohaseid meetmeid. Sellise dialoogi raames ei käsitleta käesoleva määruse kohaselt vastu võetud üksikmeetmeid.

1.   Artiklite 10 ja 11 kohased komisjoni volitused aeguvad kümne aasta möödumisel ning aegumistähtaeg hakkab kulgema ettevõtjale välisriigi subsiidiumi andmise päevast. Kui komisjon võtab välisriigi subsiidiumi suhtes artikli 10, 13, 14 või 15 alusel meetme, katkestab see kõnealuse aegumistähtaja kulgemise. Kümneaastast aegumistähtaega hakatakse pärast iga katkestust uuesti arvestama.

2.   Komisjonil on õigus määrata trahve või sunniraha artiklite 17, 26 ja 33 alusel kolme aasta jooksul alates päevast, mil toimus artiklis 17, 26 või 33 osutatud rikkumine. Jätkuvate või korduvate rikkumiste puhul hakkab aegumistähtaeg kulgema rikkumise lõppemise päevast. Kui komisjon võtab meetmeid seoses artiklis 17, 26 või 33 osutatud rikkumisega, katkestab see trahvide või sunniraha määramise aegumistähtaja kulgemise. Kolmeaastast aegumistähtaega hakatakse pärast iga katkestust uuesti arvestama.

3.   Komisjoni õigus rakendada otsuseid, millega määratakse trahve või sunniraha artiklite 17, 26 ja 33 alusel aegub viie aasta jooksul ning see aegumistähtaeg hakkab kulgema trahvi või sunniraha määramise otsuse tegemise päevast. Kui komisjon või komisjoni taotlusel tegutsev liikmesriik võtab meetmeid trahvi või sunniraha täitmisele pööramiseks, katkestab see aegumistähtaja kulgemise. Viieaastast aegumistähtaega hakatakse pärast iga katkestust uuesti arvestama.

4.   Aegumistähtaeg lõpeb hiljemalt päeval, mil on möödunud kahekordne aegumistähtaeg ja komisjon ei ole:

5.   Tähtaja kulg peatub ajaks, mil komisjoni otsus on arutusel Euroopa Liidu Kohtus.

1.   Ettevõtja ei tohi korraldada finantstehinguid või lepinguid selleks, et hoida kõrvale artikli 21 lõigetes 1 ja 5 ning artikli 29 lõigetes 1, 5 ja 8 sätestatud teatamisnõuetest.

2.   Kui komisjon kahtlustab, et ettevõtja on tegelenud või tegeleb lõikes 1 osutatud tegevusega, võib ta nõuda selliselt ettevõtjalt igasugust teavet, mida komisjon peab vajalikuks, et teha kindlaks, kas ettevõtja on tegelenud või tegeleb lõikes 1 osutatud tegevusega, ning võib algatada läbivaatamise vastavalt artikli 21 lõikele 4 või artikli 30 lõikele 4.

1.   Komisjon avaldab kokkuvõtliku teadaande artikli 10 lõike 3 punkti a kohaselt vastu võetud otsuste kohta, võimaldades igal füüsilisel või juriidilisel isikul, liikmesriigil või välisriigi subsiidiumi andnud kolmandal riigil oma arvamust väljendada.

2.   Komisjon avaldab artikli 11 lõigete 2, 3 ja 4, artikli 25 lõigete 3 ja 6 ning artikli 31 lõigete 1, 2 ja 3 kohaselt vastu võetud otsused Euroopa Liidu Teatajas.

3.   Kokkuvõtlike teadaannete ja otsuste avaldamisel võtab komisjon igakülgselt arvesse ettevõtjate õigustatud huvi kaitsta oma ärisaladust ja muud konfidentsiaalset teavet.

1.   Komisjon teatab otsusest viivitamata ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele ja annab kõnealusele ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele võimaluse anda komisjonile teada, millist otsuses sisalduvat teavet ta peab konfidentsiaalseks.

2.   Komisjon teatab asjaomasele avaliku sektori hankijale või võrgustikusektori hankijale artikli 31 lõigete 1 ja 3 kohaselt vastu võetud otsusest, mis on adresseeritud riigihanke menetluses osalevale ettevõtjale.

3.   Artikli 29 lõike 4 ja artikli 31 lõike 2 kohaselt vastu võetud otsused adresseeritakse asjaomasele avaliku sektori hankijale või võrgustikusektori hankijale. Komisjon esitab ettevõtjale, kellega lepingu sõlmimine on keelatud, sellise otsuse koopia.

1.   Enne artikli 11, 12, 17, 18, artikli 25 lõike 3, artikli 26, 31 või 33 kohase otsuse vastuvõtmist annab komisjon uurimise all olevale ettevõtjale võimaluse esitada oma märkused põhjuste kohta, mille alusel komisjon kavatseb oma otsuse teha.

2.   Erandina lõikest 1 võib artikli 12 kohaselt vastu võtta esialgse otsuse, ilma et uurimise all olevale ettevõtjale antakse eelnevalt võimalus esitada oma märkused, tingimusel et komisjon annab talle selleks võimaluse võimalikult kiiresti pärast otsuse tegemist.

3.   Komisjon lähtub oma otsuse tegemisel ainult põhjustest, mille kohta asjaomased ettevõtjad on saanud esitada oma märkused.

4.   Selleks et uurimise all olev ettevõtja saaks kasutada oma lõike 1 kohast õigust, on tal õigus saada juurdepääs komisjoni toimikule. Toimikule juurdepääsu õigus ei hõlma juurdepääsu konfidentsiaalsele teabele ega komisjoni või liikmesriikide sisekasutuseks mõeldud dokumentidele ning eelkõige komisjoni ja liikmesriikide vahelisele kirjavahetusele.

Toimikule juurdepääsu õiguse puhul võetakse arvesse ettevõtjate või ettevõtjate ühenduste õigustatud huvi kaitsta oma ärisaladusi ja muud konfidentsiaalset teavet. Komisjon võib paluda uurimise all oleval ettevõtjal ja komisjonile teavet esitanud ettevõtjatel või ettevõtjate ühendustel leppida kokku kõnealuse teabe avalikustamise tingimused. Kui ettevõtjad või ettevõtjate ühendused ei jõua kokkuleppele, on komisjonil õigus kehtestada teabe avalikustamise tingimused.

Ükski käesoleva lõike säte ei takista komisjonil kasutada ja vajalikul määral avaldada teavet, mis tõendab siseturgu moonutava välisriigi subsiidiumi olemasolu.

1.   Kui teabe esitajaga ei ole kokku lepitud teisiti, kasutatakse käesoleva määruse kohaselt saadud teavet ainult sel eesmärgil, milleks seda koguti.

2.   Liikmesriigid ja komisjon, nende ametnikud ja teised nende järelevalve all töötavad isikud tagavad käesoleva määruse kohaldamisel saadud konfidentsiaalse teabe kaitse kooskõlas asjakohaste kohaldatavate normidega. Seetõttu ei avalikusta nad käesoleva määruse kohaselt saadud teavet, mille suhtes kehtib ametisaladuse hoidmise kohustus.

3.   Lõiked 1 ja 2 ei takista avaldamast statistikat ja aruandeid, mis ei sisalda teavet, mis võimaldaks kindlaks teha konkreetseid ettevõtjaid või ettevõtjate ühendusi.

4.   Käesoleva määruse alusel edastatud teabe avalikustamine ei piira liikmesriikide olulisi julgeolekuhuve.

1.   Käesolev määrus ei piira ELi toimimise lepingu artiklite 101, 102, 106, 107 ja 108 ning nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 (23) ja määruse (EÜ) nr 139/2004 kohaldamist.

2.   Käesoleva määruse kohaldamine ei piira Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/1037 (24) kohaldamist.

3.   Käesoleva määruse kohaldamine ei piira nõukogu määruse (EL) 2019/452 kohaldamist.

4.   Käesoleva määruse kohaldamine ei piira Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/1031 (25) kohaldamist.

5.   Käesolev määrus on määruse (EL) 2016/1035 suhtes ülimuslik, kuni nimetatud määrus muutub kohaldatavaks vastavalt selle artiklile 18. Kui pärast seda kuupäeva kuulub välisriigi subsiidium nii määruse (EL) 2016/1035 kui ka käesoleva määruse kohaldamisalasse, on ülimuslik määrus (EL) 2016/1035. Määruse (EL) 2016/1035 suhtes on ülimuslikud aga käesoleva määruse riigihankeid ja koondumisi käsitlevad sätted.

6.   Käesolev määrus on määruse (EMÜ) nr 4057/86 suhtes ülimuslik.

7.   Käesoleva määruse kohaldamine ei piira määruse (EL) 2019/712 kohaldamist. Käesoleva määruse artiklis 20 kindlaks määratud koondumiste suhtes, mis hõlmavad lennuettevõtjaid, kohaldatakse käesoleva määruse 3. peatüki sätteid. Riigihanke menetluste suhtes, mis hõlmavad lennuettevõtjaid, kohaldatakse käesoleva määruse 4. peatüki sätteid.

8.   Käesolevat määrust tõlgendatakse kooskõlas direktiividega 2009/81/EÜ, 2014/23/EL, 2014/24/EL ja 2014/25/EL ning nõukogu direktiividega 89/665/EMÜ (26) ja 92/13/EMÜ (27).

9.   Käesolev määrus ei takista liidul kasutamast enda õigusi või täitmast enda kohustusi, mis tulenevad rahvusvahelistest lepingutest. Käesoleva määruse kohast uurimist ei korraldata ega meetmeid ei võeta ega rakendata juhul, kui selline uurimine või sellised meetmed oleksid vastuolus liidu kohustustega, mis tulenevad tema poolt sõlmitud asjakohastest rahvusvahelistest lepingutest. Eelkõige ei võeta käesoleva määruse alusel meedet, mis kujutaks endast erimeedet subsiidiumi vastu subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 32.1 tähenduses, mille on andnud Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmeks olev kolmas riik.

1.   Komisjon avaldab hiljemalt 12. jaanuariks 2026 suunised, mida ta seejärel korrapäraselt ajakohastab, ning mis käsitlevad järgmisi aspekte:

2.   Enne lõikes 1 osutatud suuniste esitamist konsulteerib komisjon asjakohaselt sidusrühmade ja liikmesriikidega. Suunised põhinevad käesoleva määruse rakendamisel ja täitmise tagamisel saadud kogemusel.

1.   Komisjonil on õigus võtta vastu rakendusakte, mis käsitlevad järgmist:

2.   Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 48 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega.

3.   Enne lõike 1 kohaste meetmete vastuvõtmist avalikustab komisjon meetme eelnõu ja palub esitada märkused tähtaja jooksul. Kõnealuse tähtaja määrab komisjon ning see ei tohi olla lühem kui neli nädalat.

4.   Esimesed lõikes 1 osutatud rakendusaktid võetakse vastu hiljemalt 12. juuliks 2023.

1.   Komisjoni abistab komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 4.

1.   Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 50 vastu delegeeritud õigusakt, et vajaduse korral muuta artikli 20 lõike 3 punktis a sätestatud koondumistest teatamise künnist, suurendades künnist kuni 20 % võrra või vähendades seda kuni 20 % võrra, pärast seda kui ta on:

2.   Selleks et hinnata teavitamise künnise muutmise vajadust vastavalt lõikele 1, viib komisjon läbi hindamise kindlaksmääratud ajavahemiku kohta, mis ei tohi olla lühem kui kaks aastat, võttes aluseks eelkõige järgmised objektiivsed kriteeriumid:

3.   Artikli 20 lõike 3 punktis a sätestatud künniste tõstmiseks peab käesoleva artikli lõikes 2 osutatud hindamine näitama, et:

4.   Artikli 20 lõike 3 punktis a sätestatud künniste langetamiseks peab käesoleva artikli lõikes 2 osutatud hindamine näitama, et:

5.   Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 50 vastu delegeeritud õigusakt, et vajaduse korral muuta riigihangete puhul artikli 28 lõike 1 punktis a ja artikli 28 lõikes 2 sätestatud teatamiskünniseid, suurendades neid kuni 20 % võrra või vähendades neid kuni 20 % võrra, pärast seda kui ta on:

6.   Selleks et hinnata teatamiskünniste muutmise vajadust vastavalt lõikele 5, viib komisjon läbi hindamise, mis hõlmab kindlaksmääratud ajavahemikku, mis ei tohi olla lühem kui kaks aastat, võttes aluseks eelkõige järgmised objektiivsed kriteeriumid:

7.   Teatamiskünniste tõstmiseks peab lõikes 6 osutatud hindamine näitama, et:

8.   Künniste tõstmiseks peab lõikes 6 osutatud hindamine näitama, et:

9.   Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 50 vastu delegeeritud õigusakte, et lühendada esialgse läbivaatamise ja põhjaliku uurimise tähtaegu, mis teatatud koondumise puhul on sätestatud artikli 25 lõigetes 2 ja 4 ning riigihanke menetluse käigus teatatud rahalise toetuse puhul artikli 30 lõigetes 2, 5 ja 6. Komisjon võib sellised delegeeritud õigusaktid vastu võtta artikli 25 lõigetes 2 ja 4 ning artikli 30 lõigetes 2, 5 ja 6 sätestatud tähtaegade lühendamiseks, kui komisjoni praktika käesoleva määruse kohaldamisel näitab, et komisjon suudab hindamist läbi viia lühema aja jooksul.

1.   Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.   Artikli 49 lõigetes 1 ja 5 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 12. jaanuarist 2025.

3.   Artikli 49 lõikes 9 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 12. jaanuarist 2025. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.

4.   Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 49 lõigetes 1, 5 ja 9 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

5.   Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega iga liikmesriigi määratud ekspertidega.

6.   Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

7.   Artikli 49 lõigete 1, 5 ja 9 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

1.   Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule igal aastal aruande käesoleva määruse kohaldamise ja rakendamise kohta.

2.   Hiljemalt 13. juuliks 2026 ja seejärel iga kolme aasta tagant vaatab komisjon läbi oma käesoleva määruse rakendamise ja täitmise tagamise praktika, eelkõige artiklite 4, 5, 6 ja 9 kohaldamise ning artikli 20 lõikes 3 ja artikli 28 lõigetes 1 ja 2 sätestatud teatamiskünniste osas, ning esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, millele lisab asjakohasel juhul asjakohased seadusandlikud ettepanekud. Läbivaatamise käigus esitab komisjon aruande kolmandate riikide subsiidiumikontrolli süsteemidega seotud suundumustest rahvusvahelistes suhetes.

3.   Kui komisjon peab asjakohaseks esitada koos aruandega asjakohaseid seadusandlikke ettepanekuid, võivad need ettepanekud hõlmata järgmist:

1.   Käesolevat määrust kohaldatakse välisriigi subsiidiumide suhtes, mis on antud viie aasta jooksul enne 12. juulit 2023, kui sellised välisriigi subsiidiumid moonutavad siseturgu pärast 12. juulit 2023.

2.   Erandina lõikest 1 kohaldatakse käesolevat määrust välisriigi rahaliste toetuste suhtes, mida on antud kolme aasta jooksul enne 12. juulit 2023, kui sellised välisriigi rahalised toetused on antud ettevõtjale, kes on seoses riigihanke menetlusega teatanud käesoleva määruse kohaselt koondumisest või rahalisest toetusest.

3.   Käesolevat määrust ei kohaldata koondumiste suhtes, mille kohta sõlmiti kokkulepe, kuulutati välja avalik pakkumine või omandati aktsiate kontrollpakk enne 12. juulit 2023.

4.   Käesolevat määrust ei kohaldata enne 12. juulit 2023 alustatud riigihanke menetluste või sõlmitud riigihankelepingute suhtes.

1.   Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

2.   Käesolevat määrust kohaldatakse alates 12. juulist 2023.

3.   Erandina käesoleva artikli lõikest 2 kohaldatakse artikleid 47 ja 48 alates 11. jaanuarist 2023 ning artikli 14 lõikeid 5, 6 ja 7 alates 12. jaanuarist 2024.

4.   Erandina käesoleva artikli lõikest 2 kohaldatakse artikleid 21 ja 29 alates 12. oktoobrist 2023.