(1)

Euroopa Komisjon (edaspidi „komisjon“) algatas 16. mail 2019 alusmääruse artikli 10 alusel subsiidiumivastase uurimise seoses teatavate Hiina Rahvavabariigist (edaspidi „HRV“) ja Egiptusest (edaspidi koos „asjaomased riigid“) pärit kootud ja/või nõeltöödeldud klaaskiust kangaste (edaspidi „klaaskiust kangas“) impordiga liitu. Komisjon avaldas algatamisteate (2) (edaspidi „algatamisteade“) Euroopa Liidu Teatajas16. mail 2019.

(2)

Komisjon algatas uurimise kaebuse alusel, mille esitas 1. aprillil 2019 Tech-Fab Europe (edaspidi „kaebuse esitaja“) tootjate nimel, kelle toodang moodustab üle 25 % liidu teatavate kootud ja/või nõeltöödeldud klaaskiust kangaste kogutoodangust. Kaebus sisaldas tõendeid subsideerimise ja sellest tuleneva kahju kohta, mida käsitati piisava põhjusena uurimise algatamiseks.

(3)

Enne subsiidiumivastase uurimise algatamist teatas komisjon Hiina valitsusele (3) ja Egiptuse valitsusele, (4) et on saanud nõuetekohaselt dokumenteeritud kaebuse, ning kutsus Hiina valitsust ja Egiptuse valitsust konsultatsioonidele vastavalt alusmääruse artikli 10 lõikele 7. Konsultatsioonid Hiina valitsuse ja Egiptuse valitsusega toimusid 13. mail 2019. Vastastikusele kokkuleppele siiski ei jõutud.

(4)

21. veebruaril 2019 algatas komisjon HRVst ja Egiptusest pärit sama toote suhtes eraldiseisva dumpinguvastase uurimise (5) (edaspidi „eraldiseisev dumpinguvastane uurimine“). 7. aprillil 2020 kehtestas komisjon lõpliku dumpinguvastase tollimaksu Hiina RVst pärineva vaatlusaluse toote impordi suhtes (6) (edaspidi „lõplik dumpinguvastane määrus“). Käesoleva subsiidiumivastase uurimise ja eraldiseisva dumpinguvastase uurimise käigus tehtud kahju, põhjusliku seose ja liidu huvide analüüsid on mutatis mutandis ühesugused, kuna liidu tootmisharu määratlus, valimisse kuuluvad liidu tootjad, vaatlusalune periood ja uurimisperiood on mõlema uurimise puhul samad.

(5)

Hiina valitsus väitis, et uurimist ei tohiks algatada, sest kaebus ei vasta WTO subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 11 lõigetes 2 ja 3 ning alusmääruse artikli 10 lõikes 2 esitatud tõendamisnõuetele. Hiina valitsuse väitel puuduvad piisavad tõendid tasakaalustatavate subsiidiumide, kahju ja selle kohta, et subsideeritud impordi ja kahju vahel on põhjuslik seos.

(6)

Komisjon lükkas selle väite tagasi. Kaebuses esitatud tõendid hõlmasid teavet, mis oli kaebuse esitajale selles etapis mõistlikult kättesaadav. Nagu on näidatud tõendite piisavust käsitlevas memorandumis, mis sisaldab komisjoni hinnangut kõigile tema käsutuses olevatele tõenditele seoses Hiina Rahvavabariigi ja Egiptusega ning mille alusel komisjon uurimise algatas, oli uurimise algatamise etapis piisavalt tõendeid selle kohta, et väidetavad subsiidiumid olid nii olemasolu, hulga kui ka olemuse aspektist tasakaalustatavad. Samuti sisaldas kaebus piisavalt tõendeid selle kohta, et subsideeritud import põhjustab kahju liidu tootmisharule.

(7)

Täpsemalt märkis Hiina valitsus algatamiseelsete konsultatsioonide käigus, et kaebuse esitaja viited Hiina kavadele, programmidele või soovitustele ei ole asjakohased, kuna need ei ole siduvad, ning et Hiina 13. viisaastakukavas ega ehitusmaterjalide tööstuse 13. viisaastakukavas (2016–2020) klaaskiust kanga tootmisharu ei nimetata. Algatamise järel väitis Hiina valitsus ka seda, et algatus „Made in China 2025“ klaaskiust kangast ei hõlma. Komisjon märkis, et Hiina valitsus ei vaidlusta selliste kavade, programmide või soovituste olemasolu, vaid üksnes seda, mil määral need on klaaskiust kanga tootmisharule siduvad või hõlmavad seda. Lisaks märkis komisjon, et kaebuse esitaja on esitanud tõendeid selle kohta, et uusi materjale on nimetatud mitmes valitsuse dokumendis ja klaasipõhiseid materjale on nimetatud ehitusmaterjalide tööstuse 13. viisaastakukavas (2016–2020). Hiina valitsus ei esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et need väited ei ole vaatlusalusele tootele kohaldatavad.

(8)

Hiina valitsus väitis ka, et ei Hiina ekspordi- ja krediidikindlustuse korporatsioon (edaspidi „Sinosure“) ega riigi omandis olevad kommertspangad ole avalik-õiguslikud asutused ning et Hiina valitsus ei volitanud ega suunanud erasektori panku. Komisjon märkis, et see väide on seotud juba eespool esitatud väitega ning et kaebuses nimetati muu hulgas Hiina pangandusseadust, mille kuulumist Hiina õigusaktide hulka Hiina valitsus ei vaidlusta. Komisjon rõhutas ka, et hiljutistes ELi subsiidiumivastastes uurimistes jõuti selles küsimuses teistsugusele järeldusele (7).

(9)

Lisaks väitis Hiina valitsus, et eksporttoodete ostjate krediiti antakse välismaistele äriühingutele ja seega ei saa sellest kasu Hiina klaaskiust kanga tootjad. Komisjon oli siiski seisukohal, et Hiina klaaskiust kanga tootjatele kuuluvatele välismaistele äriühingutele antud soodustused võivad esimestele kasulikud olla.

(10)

Hiina valitsus märkis, et kõrgtehnoloogiaettevõtete kõrgtehnoloogia arendamiseks ja tootmiseks kasutatavate seadmete kiirendatud amortisatsiooniga seotud maksukava ning mõned nimetatud toetusprogrammid on lõpetatud. Komisjon võttis selle märkuse teadmiseks, kuid rõhutas, et see ei kehti kõigi programmide ega kaebuses nimetatud eri tasandi (st riikliku, piirkondliku või kohaliku tasandi) valitsusasutuste suhtes. Peale selle võib kiirendatud amortisatsiooniga seotud maksukava tuua jätkuvat kasu, näiteks amortisatsiooni asjaomaste seadmete kasutusaja jooksul, mis võib hõlmata uurimisperioodi.

(11)

Uurimise algatamise järel väitis Hiina valitsus ka seda, et kaebuse esitaja ei kehtestanud tingimusi välismaise võrdlusaluse kohaldamiseks laenude ja maakasutusõiguste puhul. Komisjon leidis siiski, et kaebuses esitatud väiteid toetavad hiljutised liidu subsiidiumivastased uurimised, milles tunnistati vajadust kasutada nendes küsimustes väliseid võrdlusaluseid, mis on kohandatud HRVs valitsevatele tingimustele (8).

(12)

Lisaks väitis Hiina valitsus, et kaebuses ei esitatud piisavalt tõendeid, sest selles tugineti peamiselt varasematele ELi määrustele, mis käsitlevad teistsuguse määratlusega tooteid. Komisjon märkis siiski, et varasemates ja hiljutistes subsiidiumivastastes uurimistes tehtud järeldused on seotud samade subsiidiumikavadega, mille suhtes kaebuses väiteid esitatakse. Uurimise algatamise järel teatas Hiina valitsus, et aastatel 2016–2018 oli finantssektoris olnud märkimisväärseid muutusi ja reforme, mistõttu kaebus ei saanud tugineda varasematele oludele. Komisjon märkis siiski, et kaebuse esitaja esitas kaebuses lisatõendeid selle kohta, et subsiidiumikavad jätkuvad oluliste muudatusteta senimaani. Samuti meenutas komisjon, et Hiina valitsus ei esitanud tõendeid, mis oleksid väited asjaomaste kavade jätkumise kohta ümber lükanud. Seega näitasid kättesaadavad tõendid selles uurimise etapis pigem seda, et kõnealused subsiidiumikavad ei olnud oluliselt muutunud. See leidis selles uurimises lõpuks ka kinnitust.

(13)

Hiina valitsus väitis seoses eri subsiidiumidega, et kaebuse esitaja ei esitanud tõendeid kasu ja konkreetsuse kohta. Komisjon on seisukohal, et kaebuse esitaja esitas kasu ja konkreetsuse kohta piisavad tõendid, mis olid talle mõistlikult kättesaadavad. Igal juhul analüüsis komisjon kaebuses esitatud tõendeid ja esitas kõigi tõendite piisavust käsitleva memorandumi asjakohaste elementide kohta oma analüüsi, mis lisati uurimise algatamisel avalikku toimikusse. Hiina valitsus kordas algatamise järel esitatud märkusi, kuid uusi tõendeid ei esitanud.

(14)

Seetõttu järeldas komisjon, et kaebuses oli esitatud piisavalt tõendeid, mis viitasid väidetavale subsideerimisele Hiina valitsuse poolt.

(15)

Käesoleva juhtumi eripära seisneb selles, et Egiptuses toimuv väidetav subsideerimine puudutab kahte äriühingut Hiina-Egiptuse Suessi majandus- ja kaubanduskoostöötsoonis (edaspidi „SETC-tsoon“); see on erimajandustsoon, mille on ühiselt moodustanud HRV ja Egiptus, st need kaks riiki, kelle vastu kaebus on suunatud. Komisjon teatas oma kavatsusest uurida kõiki subsiidiume, mida kõnealused SETC-tsoonis asuvad äriühingud said, olenemata nende allikast.

(16)

Algatamiseelsete konsultatsioonide käigus märkis Hiina valitsus, et kaebuse esitajal ei olnud õiguslikku alust seada kahtluse alla Hiina valitsuse tegevust Egiptusest pärit või sealt eksporditud vaatlusaluse toote kaudu. Komisjon võttis Hiina valitsuse mured teadmiseks, kuid oli siiski seisukohal, et on piisavalt tõendeid, et algatada SETC-tsoonis asuvatele äriühingutele väidetavalt antud tasakaalustatavate subsiidiumide uurimine, olenemata nende allikast.

(17)

Uurimise algatamise järel väitis Hiina valitsus, et HRVst pärit impordi andmete kohandamine liidu tarbimise väljaselgitamisel oli ebaõiglane võrreldes muudest kolmandatest riikidest, näiteks Venemaalt pärit impordi andmetega. Samuti väitis Hiina valitsus, et komisjon jättis kohandused kontrollimata. Hiina valitsus leidis ka, et ametlikult puudub igasugune teave selle kohta, millest impordiandmete kohandamisel kasutatud turuteave koosneb.

(18)

Nagu on kirjeldatud ka põhjenduses 937, hinnati impordiandmeid peale kaebuse esitaja tehtud CN-põhise impordianalüüsi ka TARICi koodide tasandil, võrreldi tulemusi muude allikatega ja vajaduse korral kohandati. Mis puutub Venemaasse, siis kontrolliti ja kohandati impordiandmeid liidu tootjatega seotud klaaskiust kanga tootjatelt (kes olid ainsad teadaolevad klaaskiust kanga tootjad Venemaal) pärit impordiandmete põhjal. Leiti, et selline metoodika on mõistlik ning võimaldab täpselt hinnata vaatlusaluse toote importi Venemaalt. Samamoodi võrdles komisjon uurimise ajal, nagu on selgitatud põhjenduses 937, Eurostati TARICi koodide tasandi andmeid teadaolevate ja endast valimi moodustamise ajal teada andnud HRV tootjate esitatud andmetega. Koostööd tegevate Hiina eksportivate tootjate esitatud klaaskiust kanga ekspordimahu andmed moodustasid kogu impordi, mis kajastub Eurostatis asjaomaste TARICi koodide all, seega käsitati kogu eksporti vaatlusaluse toote ekspordina. Samuti oli kaebuses vastupidiselt Hiina valitsuse väitele selgitatud, kuidas impordiandmete kohandamisel turuteavet kasutati. Seepärast lükati see väide tagasi.

(19)

Algatamise järel esitatud märkustes väitis Hiina valitsus, et klaaskiust kanga turg on segmenditud ja igas segmendis on väga erinevad hinnavahemikud. Hiina valitsus väitis, et kolm peamist tooteliiki – nõeltöödeldud riie, mittesäbrulisest lõngast trikooriie ja liitmaterjalid – on erineva koostise ja tootmisetappide/-protsessidega ning seega on ka nende tootmiskulud ja müügihinnad erinevad. Samuti on neil kolmel tooteliigil erinevad füüsikalised ja tehnilised omadused, mis omakorda määravad ära lõppkasutuse. Hiina valitsuse sõnul on kaebuses koondtasandil antud hindade võrdlemise/allalöömise hinnang ning Hiina impordi väidetavalt kahjustava mõju hinnang eksitav ja ebapiisav, kui ei hinnata päriselt Hiina ja liidu tootjate osalust, st toodangu mahtu ja turuosa igas tootesegmendis eraldi.

(20)

Komisjon leidis, et Hiina valitsus ei esitanud nende väidete toetamiseks mingeid tõendeid. Uurimise algatamisel esitas kaebuse esitaja uurimisaluse toote kulude ja hindade kohta piisavad tõendid. Asjaolu, et on olemas eri tooteliigid, millel võivad olla erinevad tootmisprotsessid, kulud ja müügihinnad, ei tähenda automaatselt, et turg oleks segmenditud. Märgitakse, et alusmääruse artikli 10 lõike 2 kohaselt peab kaebuse esitaja esitama talle mõistlikult kättesaadava teabe. Kuna Hiinas toodetud tooteliikide kulud ja hinnad on oma olemuse poolest konfidentsiaalsed ega ole kaebuse esitajale kättesaadavad, leidis komisjon, et kaebus sisaldas uurimise algatamiseks piisavalt teavet, mis oli kaebuse esitajale mõistlikult kättesaadav.

(21)

Samuti näitas komisjoni uurimise käigus kogutud ja saadud teave, et liidu klaaskiust kanga turg ei ole segmenditud. Väide, et neil kolmel tooteliigil (nõeltöödeldud riie, mittesäbrulisest lõngast trikooriie ja liitmaterjalid) on erinevad füüsikalised ja tehnilised omadused, mis omakorda määravad ära lõppkasutuse, ei ole faktiliselt õige. Kaebuses ja põhjendustes 129–138 toodud selgituste kohaselt, mida Hiina valitsus ei ole vaidlustanud, kasutatakse vaatlusalust toodet kõige sagedamini termoplastsete ja termoreaktiivsete vaikude sarrustamiseks komposiitmaterjalide tootmisel. Nende kasutamises esineb palju kattuvusi; kangaliigi valik oleneb väljanägemisest, vaigu voolavusest, lõpptootele avalduvast pingest ning kasutusviisist. Mõned tooteliigid on eriti head suletud vormi kasutava tootmismeetodi või käsitsi vormimise puhul.

(22)

Neil kolmel tooteliigil on järgmised peamised ja kattuvad kasutusalad: nõeltöödeldud riiet kasutatakse termoreaktiivtöötlemist nõudvatel kasutusaladel (eriti käsitsi vormimise meetodit kasutades) merendustoodete (laevakerede ja -tekkide) ning sõidukite (nt veoautode ja rongide) kerepaneelide, tuulikulabade, torude ja paakide tootmisel. Mittesäbrulisest lõngast trikooriiet kasutatakse merendustoodete (laevakerede ja -tekkide), sõidukite (nt veoautode ja rongide) kerepaneelide, tuulikulabade ja gondlikerede, suuskade ja lumelaudade ning torude ja paakide tootmisel. Liitmaterjale kasutatakse suletud vormi meetodi puhul sõidukite kerede ja paneelide, merendustoodete (laevakerede ja -tekkide), tuulikute gondlikerede ning vabaajasõidukite tootmisel.

(23)

Viimaks märgib komisjon, et vaatlusalustel toodetel on sageli tooteliigid, mille kulustruktuur ja hinnad üksteisest erinevad. Just seetõttu kogubki komisjon andmeid tooteliikide üksikasjaliku liigituse alusel. Selles liigituses võeti peale kanga olemuse arvesse ka müügivormi, kasutatud klaasi liike, pindtihedust ning heide joontihedust. Hinna allalöömise arvutuskäik põhines toodete võrdlemisel tooteliikide kaupa ning seega võeti HRVst imporditud ja liidu tootjatelt pärit klaaskiust kanga võrdlemisel arvesse kõiki neid näitajaid. Seepärast lükati see väide tagasi.

(24)

Uurimise algatamise järel esitatud märkustes väitis Hiina valitsus, et eri allikatest pärit klaaskiust kanga impordihindade olulised erinevused viitavad samuti selgelt sellele, et liidu turg on tooteliigiti segmenditud ning import eri riikidest on mõeldud erinevatele turusegmentidele.

(25)

Nagu märgitud eespool, kinnitas komisjoni uurimise käigus kogutud ja saadud teave, et liidu klaaskiust kanga turg ei ole segmenditud. Samuti on uurimine näidanud, et Hiina eksportivad tootjad ja Egiptuse eksportivad tootjad ei ekspordi klaaskiust kangast sugugi täiesti erineval kujul. HRV ja Egiptuse eksportivate tootjate müüdud toodete kattuvus oli umbes 90 %. Seepärast lükati see väide tagasi.

(26)

Uurimise algatamise järel esitatud märkustes väitis Hiina valitsus, et kaebuses esitatud Hiina impordihindade võrdlus ja hinna allalöömise arvutuskäik põhines omavahel võrreldamatutel ja soovikohaselt valitud andmetel, mida kohandati valesti.

(27)

Nagu eespool mainitud, on alusmääruse artikli 10 lõikes 2 kehtestatud tõendamistase, millele kaebuse esitaja peab kaebuses tõendite esitamisel vastama. Seega peab teave olema nii piisav kui ka kaebuse esitajale mõistlikult kättesaadav. Kuna teave kulude ja hindade kohta on olemuslikult konfidentsiaalne, ei ole täpsed andmed kolmandate riikide äriühingute eksporditud tooteliikide kulude ja hindade kohta uurimise algatamise etapis kaebuse esitajale mõistlikult kättesaadavad. Esitatud teavet käsitati uurimise algatamiseks siiski piisavana, kuna see põhines Eurostatis oleval Hiina impordihindade statistikal.

(28)

Samuti märkis komisjon, et uurimise ajal kasutatud hinna allalöömise arvutuskäik, nagu on märgitud põhjenduses 965, põhines peamiselt valimisse kaasatud liidu tootjate ja eksportivate tootjate tegelikel üksikasjalikel andmetel, mis kinnitasid Eurostati statistikal põhinevas kaebuses toodud süüdistusi hinna allalöömise kohta. Seega leiti, et see väide on sisutühi ka uurimises kasutatud andmete aspektist.

(29)

Uurimise algatamise järel esitatud märkustes väitis Hiina valitsus, et Hiinast pärit klaaskiust kanga import ei tekitanud hinnasurvet. Seda väidet tõenditega ei põhistatud.

(30)

Kaebus seevastu sisaldas subsideeritud impordi mõju kohta samasuguse toote hinnale liidu turul ja sellest tulenevalt impordi mõju kohta liidu tootmisharule selliseid andmeid, mida peeti uurimise algatamiseks piisavaks. Kaebuses esitatud tõendid näitasid, et nii Egiptuse kui ka Hiina impordihinnad lõid liidu hinnad märkimisväärselt alla.

(31)

Peale selle ei ole see väide faktiliselt õige. Nagu komisjon uurimise käigus tuvastas ja põhjenduses 966 selgitas, lõid valimisse kaasatud Hiina eksportivad tootjad liidu tootmisharu hinnad uurimisperioodil märkimisväärselt alla. Seepärast lükati see väide tagasi.

(32)

Uurimise algatamise kohta esitatud märkustes väitis Hiina valitsus, et Hiinast ja Egiptusest pärit impordi kumuleerimine kahju analüüsimise eesmärgil ei ole praegusel juhtumil põhjendatud. Selle põhjuseks on asjaolu, et nendest riikidest pärit impordi omavahelised konkurentsitingimused ning nendest riikidest pärit impordi ja liidu tootmisharu toodetud ja müüdud samasuguse toote vahelised konkurentsitingimused liidu turul on väga erinevad. Hiina valitsus väitis, et Hiinast pärit klaaskiust kangas ei konkureeri Egiptusest pärit klaaskiust kangaga, kuna i) kuni 2017. aastani oli Egiptusest pärit klaaskiust kanga import sisuliselt olematu; ii) Hiinast ja Egiptusest pärit klaaskiust kanga impordi suundumused olid täiesti vastupidised; iii) Egiptusest pärit toodete impordihind on teistsugune ja iv) kaebuse esitaja arvutuste järgi impordib Egiptus üksnes mittesäbrulisest lõngast trikooriiet ega konkureeri seega liidu ja Hiina klaaskiust kanga müügiga liidu turul.

(33)

Esiteks märkis komisjon, et kaebus sisaldas piisavaid tõendeid, mis tundusid näitavat, et vaatlusaluse toote importi subsideeriti ning impordimahud olid märkimisväärsed, kahjustades liidu tootmisharu. Samuti sisaldas kaebus mitut punkti, mis puudutasid neist kahest asjaomasest riigist pärit impordi kumulatiivset hindamist (eelkõige järgmised: kummagi riigi puhul ei ole hinnanguline subsiidiumisumma miinimumtasemel, (9) kummagi riigi impordimahud on märkimisväärsed (10) ning asjaomased riigid konkureerivad üksteise, samasuguse toote ja kolmandate riikidega ning nendest riikidest imporditud toodetel on samad omadused ja lõppkasutus nagu samasugusel tootel) (11) ning mis vastasid uurimise algatamise etapis tõendamiskoormisele. Uurimise käigus analüüsiti neid tõendeid põhjalikumalt ning komisjon kinnitas, et kumuleerimistingimused olid täidetud, nagu on üksikasjalikult selgitatud põhjendustes 947–950.

(34)

Samuti väitis Hiina valitsus, et vaatlusalusel perioodil Hiina impordimaht vähenes ega oleks saanud liidu tootjaid kahjustada.

(35)

Nagu on käsitletud eespool, sisaldas kaebus piisavaid tõendeid selle kohta, et Hiinast ja Egiptusest pärit klaaskiust kanga importi tuleks hinnata kumulatiivselt. Kaebuses esitatud tõendite kohaselt konkureerib neist riikidest pärit klaaskiust kanga import omavahel, samasuguse toote ja kolmandatest riikidest pärit impordiga. HRVst ja Egiptusest pärit importtoodetel on samad omadused ja kasutusvaldkonnad ning neid müüakse kogu liidus asuvatele klientidele, konkureerides otseselt liidu tootmisharus ja kolmandates riikides toodetud klaaskiust kangaga.

(36)

Uurimise algatamise järel esitatud märkustes väitis Hiina valitsus, et kaebuse esitaja ei suutnud esitada usaldusväärseid andmeid liidu tootmisharu kui terviku kohta, sest kaebuse esitamisel mitteosalenud tootjate andmed ei olnud usaldusväärsed. Samuti jättis kaebuse esitaja esitamata andmed mitme kahjunäitaja kohta.

(37)

Hiina valitsus ei selgitanud, miks ei ole need andmed usaldusväärsed. Komisjon kordab, et konfidentsiaalne teave kaebuse esitamisel mitteosalenud liidu tootjate müügi- ja tootmisandmete kohta ei olnud kaebuse esitajale kättesaadav. Seetõttu esitas kaebuse esitaja hinnangulised andmed, mida peeti mõistlikuks, piisavalt täpseks ja alusmääruse artikli 10 lõikega 2 kooskõlas olevaks. Kahju kohta piisavate tõendite esitamisel ei ole kohustust esitada andmeid kõigi alusmääruse artikli 8 lõikes 4 nimetatud kahjunäitajate kohta, samuti ei pea kõigist kahjunäitajatest nähtuma olukorra halvenemist.

(38)

Komisjon märkis, et uurimise käigus valimisse kaasatud liidu tootjate hulgas oli ka kõige suurem kaebuse esitamisel mitteosalenud tootja, mis võimaldas komisjonil võrrelda kaebuse esitaja antud makromajanduslikke andmeid. Samuti võttis komisjon uurimisel arvesse kõiki asjakohaseid kahjunäitajaid. Seepärast lükati see väide tagasi.

(39)

Uurimise algatamise järel esitatud märkustes väitis Hiina valitsus, et liidu tootjaid ei kahjustatud, eriti mitte Hiina impordi tõttu. Hiina valitsuse sõnul oli liidu tootmisharu seisund 2015. aasta ja kaebuses hõlmatud uurimisperioodi vahel hea ning peaaegu kõik kahjunäitajad paranesid või püsisid senisel tasemel.

(40)

Kaebuses esitatud andmetest nähtus selgelt, et kõnealustest riikidest pärit subsideeritud klaaskiust kanga impordi tõttu, mis on hinna märkimisväärselt alla löönud, on liidu tootmisharu saanud olulist kahju. Liidu tootmisharu tootmis- ja müügimaht ning turuosa on märkimisväärselt vähenenud. Kaebuste esitajad olid sunnitud vähendama investeeringuid ja töötajate arvu. Kaebust toetanud liidu tootjate varud kasvasid ja kasumlikkus vähenes.

(41)

Komisjon märkis, et uurimise käigus näitasid valimisse kaasatud liidu tootjate esitatud kontrollitud andmete põhjal kindlaks tehtud kahjunäitajad olulise kahju olemasolu, mida põhjustas asjaomastest riikidest pärit import. Hiina valitsus kommenteeris neid näitajaid oma märkustes lõplike järelduste kohta (12). Nendele märkustele on vastatud määruse punktis 5.4.

(42)

Uurimise algatamise järel esitatud märkustes väitis Hiina valitsus, et liidu tootmisharu kandis kahju endaga seotud impordi tõttu kolmandatest riikidest ning liidu turul nõudluse vähenemise tõttu.

(43)

Komisjon ei olnud sellega nõus. Kaebusest nähtus, et nende tootjatega seotud import kolmandatest riikidest oli nii väikese mahuga, et see ei saanud tekitada olulist kahju. Samuti näitas kaebuse esitaja analüüs kahjunäitajate kohta, et kahju ei ole võimalik selgitada liidu turul nõudluse vähenemisega, kuna kaebuse esitamisel osalenud tootjate turuosa vähenemine näitab, et müügimaht vähenes ilmselgelt rohkem kui tarbimine.

(44)

Kaebuse esitaja tõi piisavalt tõendeid põhjusliku seose kohta asjaomastest riikidest pärit impordi ja kahju vahel. Lisaks analüüsis kaebuse esitaja muid võimalikke kahju põhjuseid, näiteks liidu tootjate majandustulemusi, liidu tootjate eksporditulemusi ja importi muudest kolmandatest riikidest.

(45)

Uurimise käigus uuriti importi kolmandatest riikidest ja nõudluse vähenemist liidu turul, mida on käsitletud punktis 6.2. Pärast järelduste lõplikku teatavakstegemist ei esitanud Hiina valitsus uurimise algatamise kohta ühtegi uut väidet. Seepärast lükati see väide tagasi.

(46)

Uurimise algatamise järel esitatud märkustes väitis Hiina valitsus, et vertikaalselt integreeritud liidu tootjad kandsid kahju seoses „ülenevalt integreeritusega“ ja vähenenud suutlikkusega müüa kaupa avatud turul seoses „alanevalt integreeritusega“.

(47)

Uurimise algatamise hetkel ei olnud saadaval teavet liidu tootmisharu ilmselge ebasoodsa konkurentsiolukorra kohta. Samuti on enamik liidu tootjaid vertikaalselt integreerimata.

(48)

Peale selle märkis komisjon, et uurimise käigus ei ole ilmnenud ebatavalisi kulusid, mis tuleneksid vertikaalsest integratsioonist. Lisaks müüsid kõik valimisse kaasatud liidu tootjad toodangut eeskätt sõltumatutele klientidele. Seepärast lükati see väide tagasi.

(49)

Uurimise algatamise järel esitatud märkustes väitis Hiina valitsus, et kaebuse esitamisel osalenud ja mitteosalenud tootjate müüginäitajate muutumise erinevus 2015. aasta ja kaebuses hõlmatud uurimisperioodi vahel näitab, et need kaks tootjate rühma konkureerivad omavahel müügimahu ja klientide pärast. Seega võis kaebuse esitamisel osalenud tootjate müügimaht tõenäoliselt väheneda ka seetõttu, et nad kaotasid kaebuse esitamisel mitteosalenud tootjatele müügitulu ja turuosa ega suutnud kaebuses hõlmatud uurimisperioodil hindu tõsta.

(50)

Konkurents liidu tootjate vahel on vaba turu tagajärg ja üldjuhul seda eeldatakse (välja arvatud juhul, kui on tõendeid konkurentsivastaste tavade kohta, mida praegusel juhul ei esine), mitte aga ei käsitleta tegurina, millega põhjendada kahju olemasolu. Seega ei konkureeri liidu turul üksteisega mitte üksnes kaebuse esitamisel osalenud ja mitteosalenud liidu tootjad, vaid ka kaebuse esitamisel osalenud liidu tootjad omavahel. Seda ei saa tõlgendada nii, nagu see nõrgestaks põhjuslikku seost subsideeritud impordi ja kogu liidu tootmisharu kantud olulise kahju vahel. Esinduslikul valimil põhineva olulise kahju tuvastamisel hinnatakse kogu tootmisharu tervikuna, võttes arvesse nii kaebuse esitamisel osalenud kui ka mitteosalenud tootjatelt pärit (mikro- ja makromajanduslikke) andmeid.

(51)

Nagu on märgitud 21. juuni 2019. aasta toimikusse lisatud ja huvitatud isikule tutvumiseks määratud teates liidu tootjate lõpliku valimi kohta, kuulusid uurimise käigus valimisse kaasatud tootjate hulka nii kaebuse esitamisel osalenud kui ka mitteosalenud tootjad. Samuti ei piirdunud kahju kindlaksmääramine kaebuse esitamisel osalenud tootjatega, vaid hõlmas kogu liidu tootmisharu tervikuna. Seepärast lükati see väide tagasi.

(52)

Viimaks väitis Hiina valitsus uurimise algatamise järel esitatud märkustes, et olulisele teabele, näiteks kaebuse toetajatele ja peamistele kahjuga seotud andmetele on võimaldatud liiga ulatuslik konfidentsiaalsus. Hiina valitsus kinnitas, et see oli tal takistanud kaebuse esitaja kahjuväiteid nõuetekohaselt ümber lükkamast.

(53)

Komisjon leidis, et kaebuse huvitatud isikutele tutvumiseks avatud versioon sisaldas kõiki olulisi tõendeid ja mittekonfidentsiaalseid kokkuvõtteid andmetest, millele oli võimaldatud konfidentsiaalsus, nii et huvitatud isikutel oli võimalus teostada oma kaitseõigust kogu menetluse jooksul. Siinkohal tuleb meenutada, et alusmääruse artiklis 29 on sätestatud konfidentsiaalse teabe kaitse juhul, kui teabe avalikustamine annaks konkurendile märkimisväärse eelise või kui sellel oleks oluliselt kahjustav mõju teabe andjale või isikule, kellelt ta kõnealuse teabe sai. Seega lükati Hiina valitsuse sellekohased väited tagasi.

(54)

Egiptuse valitsus väitis, et uurimist ei tohiks algatada, sest kaebus ei vasta WTO subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 11 lõikes 2 ning alusmääruse artikli 10 lõikes 2 esitatud tõendamiskohustuse nõuetele. Egiptuse valitsuse väitel puuduvad piisavad tõendid tasakaalustatavate subsiidiumide, kahju ja selle kohta, et subsideeritud impordi ja kahju vahel on põhjuslik seos. Komisjon lükkas selle väite tagasi põhjenduses 6 nimetatud põhjustel.

(55)

Algatamiseelsete konsultatsioonide käigus märkis Egiptuse valitsus, et kaebuse esitaja ei esitanud tõendeid selle kohta, et väidetavad sooduslaenud on andnud Egiptuse valitsus. Võttes aga arvesse kaebuses esitatud tõendeid ning eelkõige Hiina ja Egiptuse vahelisi kokkuleppeid ning nende kokkulepete eesmärke, on komisjon seisukohal, et kaebuse esitaja esitas piisavad tõendid, mis olid talle mõistlikult kättesaadavad ja näitasid, et Egiptuse valitsusele oli võimalik omistada sooduslaenude kaudu subsiidiumide andmist.

(56)

Lisaks väitis Egiptuse valitsus, et väidetavad maksusoodustused jäeti 2015. aastal õigusaktidest välja ning et kaebuse esitaja ei esitanud tõendeid selle kohta, et neid käimasolevate projektide suhtes edasi kohaldatakse. Komisjon oli siiski seisukohal, et kaebuse esitaja esitas varem kehtinud maksusoodustuste kohaldamise kohta piisavad tõendid, mis olid talle mõistlikult kättesaadavad.

(57)

Egiptuse valitsus väitis ka, et tooraine imporditollimaksude vähendamine ei ole subsiidium, kui need imporditud tooted reeksporditakse samas seisundis või töödeldakse tootmisahela järgmise etapi tooteks. Komisjon tunnistas, et tasakaalustatav subsiidium on ainult tooraine imporditollimaksude ülemäärane vähendamine, ning pööras sellele uurimises eritähelepanu. Komisjon märkis ka seda, et Egiptuse valitsuse märkus ei kehti tootmisseadmete suhtes.

(58)

Egiptuse valitsus väitis, et kaebuse esitaja ei esitanud tõendeid kasu kohta, mida saadi maa eraldamisest tegelikust maksumusest väiksema tasu eest. Komisjon oli siiski seisukohal, et kaebuse esitaja esitas kasu kohta piisavad tõendid, mis olid talle mõistlikult kättesaadavad.

(59)

Viimaseks märkis Egiptuse valitsus, et kaebuse esitaja ei esitanud tõendeid konkreetsuse kohta seoses elektrienergia pakkumisega piisavast väiksema tasu eest, sest konkreetsus puudub, kui subsiidiumit saab kasutada objektiivsetel tingimustel. Komisjon märkis, et Egiptuse valitsus ei esitanud algatamiseelsete konsultatsioonide käigus mingeid tõendeid selliste objektiivsete tingimuste kohta.

(60)

Seepärast järeldas komisjon, et kaebuses esitati piisavad tõendid, et algatada uurimine seoses Egiptuse valitsuse otse või kaudselt antud väidetavate tasakaalustatavate subsiidiumidega.

(61)

Pärast lõplike järelduste teatavakstegemist väitis Yuntianhua kontsern, et tootmistegurite asendamine eraldiseisvas dumpinguvastases uurimises on sobimatu, ning taotles komisjonilt kontserni kuuluvate eksportivate tootjate dumpingumarginaali arvutamist, tuginemata sealjuures Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta määruse (EL) 2016/1036 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed (edaspidi „dumpinguvastane alusmäärus“), (13) artikli 2 lõikele 6a. Yuntianhua kontserni väitel ei leitud subsiidiumivastases uurimises tõendeid selle kohta, et klaaskiust kanga sisendmaterjale tarniti tegelikust maksumusest väiksema tasu eest. Samuti väitis kontsern, et subsiidiumivastases uurimises nõustuti asjaoluga, et klaaskiust kanga sisendmaterjalid osteti moonutamata turuväärusel, kuna subsiidiumist saadava kasu arvutamiseks kasutati sisendmaterjalide ja tooraine tarnijate käibeandmeid.

(62)

Esiteks märkis komisjon, et kommentaarid eraldiseisvas dumpinguvastases uurimises kasutatud arvutuskäikude ja metoodika kohta ei mahu selle menetluse raamidesse. Seepärast tuleks dumpingu kindlakstegemiseks kasutatavat metoodikat puudutavad märkused esitada nimetatud uurimise kontekstis.

(63)

Teiseks näitaks uurimine, nagu on kirjeldatud punktis 3, et eksportivate tootjate peamised tarnijad said riiklikest subsiidiumidest väga suurt kasu. Komisjon meenutas, et sisendmaterjale ja toorainet tarnivate seotud äriühingute käibeandmete kasutamine ei tähenda nende tarnete moonutamata turuväärtuse tunnistamist. Vastupidi: käibeandmetest tuletatakse jaotuspõhimõtted, mis võimaldavad väljaselgitatud subsiidiume, millest eksportivad tootjad on kasu saanud, õigesti jaotada.

(64)

Viimaks märkis komisjon, et dumpinguvastase alusmääruse artikli 2 lõike 6a alusel tehtud järeldused on seotud oluliste moonutustega olukorras, kus hindu või kulusid mõjutab valitsuse ulatuslik sekkumine. Selles kontekstis on terviklikult vaadeldud mitut elementi. Seega ei takista asjaolu, et artikli 2 lõike 6a alusel korraldatud dumpinguvastane uurimine ei tugine tooraine või vaatlusaluse toote subsideerimist puudutavatele tõenditele, komisjonil eraldi uurimast subsideerimise olemasolu kooskõlas kohaldatavate alusmääruse sätetega. Seetõttu lükati Yuntianhua kontserni väited tagasi.

(65)

Pärast täiendavat lõplike järelduste teatavakstegemist väitis Yuntianhua kontsern, et neis oli uusi järeldusi seoses järgmiste asjaoludega: i) klaaskiust kanga turu killustatuse puudumine; ii) toodete füüsikalised ja tehnilised omadused; iii) kulu- ja hinnastruktuur; iv) topeltarvestus tulenevalt dumpinguvastaste ja subsiidiumivastaste tollimaksude samaaegsest kehtestamisest, mis mõjutas 7. aprillil 2020 kehtestatud lõplike dumpinguvastaste tollimaksude taset, ning v) asjaolu, et dumpinguvastases uurimises selle isiku puhul tuvastatud dumpingumarginaal ei olnud õige ja seda tuleks topeltarvestuse vältimiseks vähendada kogu HRV-le kehtestatud subsiidiumisumma võrra. Need elemendid ei sisaldunud paralleelse dumpinguvastase menetluse lõplikes järeldustes, mis seega neid olulisi järeldusi ega kaalutlusi ei sisalda. Selle tulemusena on lõplik dumpinguvastane määrus (EL) 2020/492 selle isiku hinnangul ilmselgelt põhjendamatu ja ebaseaduslik ning dumpinguvastases määruses (EL) 2020/492 sätestatud dumpingumarginaal 64,7 % on vale.

(66)

Esiteks märkis komisjon, et selle menetluse täiendavates lõplikes järeldustes esitatud selgitused vastavad järelduste teatavakstegemise järel esitatud märkustele ning seetõttu sisaldasid need rohkem üksikasju komisjoni järelduste kohta. Seega ei sisalda need uusi järeldusi, vaid lihtsalt vastavad huvitatud isikute märkustele.

(67)

Peale selle märkis komisjon seoses selle isiku tõstatatud punktidega i–iii (st klaaskiust kanga turu killustatuse puudumine, toodete omadused ning kulu- ja hinnastruktuur), et neid kolme punkti käsitlevate täiendavate järelduste eesmärk oli vastata isikute esitatud uutele väidetele. Need uued väited esitati üksnes selle subsiidiumivastase menetluse kontekstis. Ainuke väide, mis dumpinguvastases menetluses turu killustatuse kohta esitati, oli see, et liidu tootjad toodavad üksnes algseadmete valmistaja kliendikohaseid tooteid ja et algseadmete valmistajate segmendile ei tohiks meetmeid kohaldada. Nendele väidetele vastati ammendavalt dumpinguvastase määruse (14) põhjenduses 409. Seega ei oleks komisjon mingil juhul saanud neile uutele märkustele juba dumpinguvastases menetluses tehtud järelduste kontekstis vastata. Lõplik dumpinguvastane määrus sisaldas kõiki olulisi järeldusi ja kaalutlusi, mille põhjal komisjon selle menetlusega seoses oma otsuse langetas, ning selles käsitleti kõiki väiteid, mis olid selle menetluse kontekstis esitatud. Subsiidiumivastases menetluses tehtud järeldused ei mõjuta põhjendusi, mis esitati lõplikus dumpinguvastases määruses.

(68)

Peale selle ei mõjuta ega muuda need punktid sisulisest seisukohast mingil viisil ei dumpinguvastase ega subsiidiumivastase uurimise järeldusi. Seetõttu ei mõjuta need punktid mitte kuidagi selle väite esitanud isiku ega muude isikute situatsiooni. Sellest hoolimata otsustas komisjon anda isikutele lisavõimaluse nende punktide kohta märkuste esitamiseks. Kuigi need ise mingeid muudatusi sisse ei toonud (ning seega ei olnud komisjonil põhimõtteliselt kohustust vastata neile mitte täiendavates järeldustes, vaid lõplikus määruses), olid need lisatud täiendavatele lõplikele järeldustele. Kõigil eeltoodud põhjustel lükati need väited tagasi.

(69)

Igal juhul ei ole nende kahe uurimise järeldused omavahel vastuolus. Ainuke erinevus on see, et isikutel oli võimalus esitada märkusi menetluse hilisemas staadiumis ja nad esitasid lisamärkusi. Komisjonil oli kohustus neile märkustele vastata ning seda ta on selles määruses teinud.

(70)

Konkreetsemalt seoses kahe viimase küsimusega, mis käsitlevad põhjenduses 67 toodud punkte iv ja v võimaliku topeltarvestuse ja dumpingumarginaali kohta, märkis komisjon järgmist. Esiteks, nagu on juba selgitatud selles menetluses lõplike järelduste teatavakstegemise järel poolte esitatud märkustele antud vastuses, eriti põhjenduses 1137, käsitles komisjon põhjalikult võimalikku topeltarvestuse küsimust ning andis menetluse käigus kõigile isikutele piisavalt võimalusi märkusi esitada. Komisjon ei oleks saanud seda mingil juhul teha toona käimas olnud dumpinguvastase menetluse kontekstis. Teiseks märgib komisjon, et samast riigist pärit sama toodet käsitleva eraldiseisva dumpinguvastase ja subsiidiumivastase menetluse kontekstis ei ole juhul, kui tasakaalustavad tollimaksud kehtestatakse pärast dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamist, muud võimalust kui varem kehtestatud dumpinguvastaste tollimaksude muutmine. Seda tuleb teha selleks, et võtta arvesse uusi tasakaalustavaid tollimakse, vältides samal ajal topeltarvestust ning järgides väiksema tollimaksu reeglit, kui see on kohaldatav ja asjakohane. Seega näeb praegustel juhtudel kasutatav õigusloometehnika ette, et esmalt kehtestatakse asjakohased tasakaalustavad tollimaksud ja seejärel muudetakse ühtlasi sama määrusega vastavalt asjakohaseid kohaldatavaid dumpinguvastaseid tollimakse. Seetõttu ei ole dumpinguvastane määrus (EL) 2020/492 vastupidiselt selle isiku väitele ilmselgelt vale ega põhjendamatu. Asjakohaseid hinnanguid ja väiteid käsitleti täielikult selles määruses, mis kujutab endast ühtlasi alust lõpliku dumpinguvastase määruse muutmiseks. Kuna selle määrusega muudetakse vastavalt ka asjakohast dumpinguvastast tollimaksu, mida kohaldatakse Yuntianhua kontsernile, nagu on üksikasjalikult selgitatud punktis 8, on ka selle isiku väide, et talle määruses (EL) 2020/492 kohaldatav dumpinguvastase tollimaksu määr ei ole õige, nii faktiliselt kui ka õiguslikult vale. Kõigil neil põhjustel lükatakse Yuntianhua kontserni väited tagasi.

(71)

31. juulil 2019 esitas kaebuse esitaja alusmääruse artikli 24 lõike 5 alusel taotluse asjaomastest riikidest pärit klaaskiust kanga impordi registreerimiseks. 21. novembril 2019 esitas kaebuse esitaja uue, ajakohastatud impordiandmetega alusmääruse artikli 24 lõike 5 kohase registreerimistaotluse.

(72)

Vastavalt alusmääruse artikli 24 lõikele 5 tuleb asjaomase toote impordi suhtes kehtestada registreerimisnõue tagamaks, et kui uurimise tulemusena kehtestatakse lõplik tasakaalustav tollimaks, oleks seda tollimaksu asjaomaste tingimuste täitmise korral võimalik registreeritud impordilt kooskõlas kohaldatavate õigusnormidega tagasiulatuvalt sisse nõuda.

(73)

Vastuseks registreerimistaotlusele esitasid huvitatud isikud märkused, mida komisjon käsitles registreerimismääruses. Impordi registreerimise vajadust põhjendavad piisavad tõendid olid komisjonile kättesaadavad.

(74)

21. jaanuaril 2020 avaldas komisjon rakendusmääruse (EL) 2020/44 (15) (edaspidi „registreerimismäärus“), millega kehtestatakse alates 22. jaanuarist 2020 HRVst ja Egiptusest pärit klaaskiust kanga impordi suhtes registreerimisnõue.

(75)

Uurimise käigus selgus, et mõned ettevõtjad ei pruukinud endast teada anda uuritava toote määratluse väära mõistmise tõttu. Seepärast täpsustas komisjon 18. septembril 2019 algatamisteates esitatud toote määratluse sõnastust teate (16) avaldamise kaudu (edaspidi „selgitav teade“). Selgitavas teates anti osalistele ka võimalus endast ettenähtud tähtaja jooksul teada anda ja soovi korral küsimustikku taotleda. Ükski huvitatud isik selgitava teate kohta märkusi ei esitanud ega küsimustikku ei taotlenud.

(76)

Pärast selgitava teate avaldamist ja sellele järgnenud uurimises leidis kinnitust, et ükski ettevõtja ei olnud jätnud endast teada andmata algatamisteates esitatud vaatlusaluse toote määratluse võimaliku väära mõistmise tõttu.

(77)

Subsideerimise ja kahju uurimine hõlmas ajavahemikku 1. jaanuarist 2018 kuni 31. detsembrini 2018 (edaspidi „uurimisperiood“). Kahju hindamise seisukohast oluliste suundumuste uurimine hõlmas ajavahemikku 1. jaanuarist 2015 kuni uurimisperioodi lõpuni (edaspidi „vaatlusalune periood“).

(78)

Käesoleva subsiidiumivastase uurimise ja põhjenduses 4 nimetatud dumpinguvastase uurimise uurimisperiood ja vaatlusalune periood on samad.

(79)

Algatamisteates kutsus komisjon huvitatud isikuid üles uurimises osalemiseks komisjoniga ühendust võtma. Lisaks teavitas komisjon uurimise algatamisest eraldi kaebuse esitajat, Egiptuse valitsust, Hiina valitsust, teisi teadaolevaid liidu tootjaid, teadaolevaid eksportivaid tootjaid, teadaolevaid importijaid ja kasutajaid ning kutsus neid üles uurimises osalema.

(80)

Huvitatud isikutel oli võimalus esitada uurimise algatamise kohta märkusi ning taotleda komisjonilt ja/või kaubandusmenetluses ärakuulamise eest vastutavalt ametnikult enda ärakuulamist. Yuntianhua kontsern taotles ärakuulamise eest vastutava ametniku sekkumist, et tõstatada küsimus puudustele viitavale kirjale vastamise tähtaja kohta. Äriühing väitis, et ei olnud puudustele viitavat kirja märganud, sest tema IT-server oli komisjoni e-kirja ekslikult rämpspostina käsitanud, ning taotles 18 päeva pikkust pikendust. Ärakuulamise eest vastutav ametnik palus komisjonil tähtaega 6 päeva võrra pikendada.

(81)

Nagu on märgitud punktis 1.3, täpsustas komisjon uurimise käigus toote määratlust ning andis huvitatud isikutele, keda täpsustamine puudutas, ja neile, kes ei pruukinud olla endast teada andnud, kuna olid seisukohal, et menetlus neid ei puuduta, võimaluse ettenähtud tähtaja jooksul endast teada anda ja küsimustikku taotleda. Ükski uus isik endast teada ei andnud.

(82)

Komisjon andis algatamisteates teada, et võib teha huvitatud isikute valikuuringu kooskõlas alusmääruse artikliga 27.

(83)

Komisjon märkis algatamisteates, et on otsustanud piirduda uurimise käigus mõistliku arvu liidu tootjatega, kohaldades valikuuringut. Ta lisas, et on moodustanud liidu tootjatest esialgse valimi, lähtudes samasuguse toote teatatud tootmismahust liidus ajavahemikus 2017. aasta oktoobrist kuni 2018. aasta septembrini ning võttes arvesse ka geograafilist jaotust. Valim koosnes neljast liidu tootjast, kelle toodang moodustas üle 40 % liidu hinnangulisest klaaskiust kanga kogutoodangust. Ükski huvitatud isik märkusi ei esitanud, mistõttu esialgne valim kinnitati. Valim on liidu tootmisharu suhtes representatiivne.

(84)

Et otsustada, kas valikuuring on vajalik, ja moodustada vajaduse korral valim, palus komisjon sõltumatutel importijatel esitada algatamisteates märgitud teave.

(85)

Ainult üks sõltumatu importija (Euroresins UK Ltd.) esitas nõutud teabe ja oli nõus enda kaasamisega valimisse. Koostööd tegevate importijate väikese arvu tõttu otsustas komisjon, et valikuuring ei ole vajalik.

(86)

Et otsustada, kas valikuuring on vajalik, ja moodustada vajaduse korral valim, palus komisjon kõigil HRV teadaolevatel eksportivatel tootjatel esitada algatamisteates nimetatud teave. Peale selle palus komisjon Hiina Rahvavabariigi esindusel Euroopa Liidu juures teha kindlaks muud eksportivad tootjad, kes võiksid olla huvitatud uurimises osalemisest, ja/või võtta nendega ühendust.

(87)

Kaheksa HRV eksportivat tootjat või eksportivate tootjate kontserni esitas nõutud teabe ja oli nõus enda kaasamisega valimisse. Vastavalt alusmääruse artikli 27 lõikele 1 moodustas komisjon valimi kahest eksportivate tootjate kontsernist, võttes aluseks suurima tüüpilise liitu suunatud ekspordi mahu, mida oli ettenähtud aja jooksul võimalik uurida. Valimisse kaasatud eksportivate tootjate kontsernide eksport moodustas uurimisperioodil rohkem kui 79 % klaaskiust kangaste HRVst liitu suunatud teatatud ekspordist.

(88)

Eksportivate tootjate või eksportivate tootjate kontsernide valimisse kuuluvad:

(89)

Alusmääruse artikli 27 lõike 2 kohaselt konsulteeriti valimi moodustamisel kõigi teadaolevate asjaomaste eksportivate tootjate ja HRV ametiasutustega.

(90)

Märkused valimi moodustamise kohta saadi kahelt valimisse kaasatud eksportivalt tootjalt – äriühingutelt Jushi ja Hengshi, kes kuuluvad CNBMi kontserni. Kuigi Jushi ja Hengshi ei vaidlustanud asjaolu, et nad on seotud äriühingud, väitsid nad, et nad ei ole seotud äriühinguga Taishan. Jushi väitis, et komisjon ei saanud Hengshi, Jushi ja Taishani käsitamisel ühe üksusena mehaaniliselt tugineda komisjoni rakendusmääruse (EL) 2015/2447 (17) (edaspidi „liidu tolliseadustiku rakendusakt“) artikli 127 lõike 1 punktile d või f. Selle väite toetuseks viitas Jushi Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) vaekogu Koread ja teatavaid pabertooteid käsitlevale menetlusele (18) ning Shanghai börsil noteeritud äriühingute seotud tehinguid käsitlevatele suunistele.

(91)

Nad rõhutasid, et i) neil ei ole ühist otsest osalust, ii) nende juhatustes ei ole samu liikmeid, iii) Hengshi/Jushi ja Taishani vahel ei ole seotud tehinguid ja iv) nad on turul konkurendid.

(92)

Pärast valimi moodustamist toimus 13. novembril 2019 Taishani ärakuulamine, mille käigus esitati uuesti eespool nimetatud väited.

(93)

Uurimine näitas, et China National Building Material (edaspidi „CNBM“) on Hiina riigi omandis olev ettevõte, millest 41,27 % kuulub otseselt ja kaudselt CNBMi emaettevõtjale, mis omakorda kuulub täielikult riiginõukogu riigile kuuluvate varade järelevalve- ja halduskomisjonile (edaspidi „SASAC“). CNBMile kuulub 26,97 % suurune osalus äriühingus China Jushi Co., Ltd. (edaspidi „China Jushi“), mis on Jushi ainuaktsionär (19).

(94)

2017. aasta septembris sõlmis CNBM äriühinguga Sinoma ühinemislepingu, (20) mis vormistati lõplikult 2018. aasta mais. Sinoma on oma tütarettevõtja Sinoma Science & Technology Co. kaudu Taishani omanik. Pärast ühinemist ühendati Sinoma CNBMiga ja CNBM võttis Sinoma üle. Selle tulemusena on CNBMil 26,97 % suurune osalus äriühingus China Jushi (Jushi ainuaktsionär) ja 60,24 % suurune osalus äriühingus Sinoma Science & Technology Co., Ltd. (Taishani ainuaktsionär).

(95)

Tolliseadustiku rakendusakti artikli 127 lõike 1 punktis d on sätestatud, et kaks isikut loetakse üksteisega seotuks, kui kolmas isik omab või kontrollib või valdab otseselt või kaudselt 5 % või rohkem mõlema poole kõigist emiteeritud hääleõiguslikest osadest või aktsiatest. CNBMile kuulub 26,97 % suurune osalus äriühingus China Jushi (Jushi ainuaktsionär) ja 60,24 % suurune osalus äriühingus Sinoma Science & Technology Co., Ltd. (Taishani ainuaktsionär). Seetõttu järeldati, et äriühingud on omavahel seotud.

(96)

Peale selle on CNBM Hiina maaklerifirma Guotai Junan Securities 2019. aasta aruande (21) kohaselt alates 2017. aastast oma tegevusüksusi ümber korraldanud, et parandada piirkondlikku koordineerimist ja kõrvaldada loetletud tütarettevõtjate vaheline horisontaalne konkurents. Lisaks kavatseb CNBM lahendada 2020. aastaks horisontaalse konkurentsi probleemid. Aruandes esitatud avalikult kättesaadava teabe kohaselt kavatses CNBM alustada seda protsessi, konsolideerides oma klaaskiu valdkonna tegevust äriühingute China Jushi ja Sinoma Science & Technology (Taishani ainuaktsionär) vahelise varade süstimisega. Niisiis ei toeta uurimise käigus kogutud tõendid nende äriühingute väidet, et ühisel osalusel ei ole praktilist mõju ja et äriühingud tegutsevad üksteisest sõltumatult. Vastupidi, need tõendid viitavad sellele, et lisaks pelgalt osalusele (mis võib juba iseenesest olla määrava tähtsusega järelduse tegemisel, et äriühingud on omavahel seotud) saavad kõnealused kolm äriühingut oluliselt mõjutada ka üksteise äriotsuseid ning et neid kontrolliv äriühing (CNBM) püüab nende tegevust vähemalt koordineerida, kui mitte integreerida („lahendada horisontaalse konkurentsi probleemid“). See tähendab, et ükskõik millise eelnimetatud äriühingu saadud subsiidiume võidakse kaudselt kasutada vaatlusaluse toote huvides. Seetõttu lükkas komisjon tagasi väite, et tema järelduses, mille kohaselt loetakse kolm äriühingut seotuks, ei võetud arvesse faktilist ja majanduslikku tegelikkust.

(97)

Seoses väitega, et komisjon ei saanud vaatlusalusele tootele antud subsideerimise summa arvutamisel käsitada Hengshit, Jushit ja Taishani ühe rühmana, meenutas komisjon, et selle tagamiseks, et meetmeid saab tõhusalt jõustada ja eelkõige hoida ära ekspordi suunamist madalaima tollimaksuga seotud äriühingu kaudu, on komisjonil tavaks teha kindlaks eksportivate tootjate vaheline seos, lähtudes liidu tolliseadustiku rakendusakti artiklis 127 sätestatud kriteeriumidest. Seda teatati selgelt kõigile osalistele menetluse alguses saadetud algatamisteates. Lisaks on viide liidu tolliseadustiku rakendusakti artiklile 127 esitatud selgelt dumpinguvastase alusmääruse (22) artikli 2 lõikes 1 ning komisjon peaks nii dumpinguvastastes kui ka subsiidiumivastastes juhtumites kohtlema isikuid samal viisil (23). Peale selle arvutatakse subsiidiumide summa alusmääruse artikli 7 lõike 1 kohaselt liitu eksporditud subsideeritud toote ühiku kohta. Tasakaalustatavate subsiidiumide summa arvutamine liitu eksporditud vaatlusaluse toote alusel viitab sellele, et kui äriühingud on omavahel seotud, võivad nad vaatlusaluse toote puhul kasutada saadavat kasu kaudselt ning seega olenemata sellest, kes on eksportiv tootja konkreetsel juhul. Kuna praegusel juhul toodavad ja ekspordivad vaatlusalust toodet Henghsi, Jushi ja Taishan, tuleks neile määratud tasakaalustavate subsiidiumide summa puhul arvesse võtta asjaolu, et tänu omavahelisele suhtele suudavad nad saadava kasu suunata liitu eksporditud vaatlusalusele tootele nii, nagu nad vajalikuks peavad. Seega peaks nendele eksportivatele tootjatele antud kasu seoses vaatlusaluse tootega moodustama ühe konkreetse summa kogu kontserni jaoks.

(98)

Viimaks ei toeta WTO juhtum, (24) millele Jushi põhjenduses 90 osutas, äriühingu väidet. Õigupoolest kinnitas WTO vaekogu vastupidiselt sellele, mida Jushi püüab järeldada, kõnealuses juhtumis seda, et dumpinguvastases uurimises dumpingu kindlakstegemise eesmärgil ei välista WTO dumpinguvastase lepingu artikli 6 lõikes 10 sätestatud reegel (mille kohaselt tuleks dumpingumarginaal arvutada iga eksportiva tootja kohta eraldi) eraldiseisvate juriidiliste isikute käsitlemist ühe eksportija või tootjana. Vaekogu märkis, et selline kohtlemine on lubatud siis, kui „kõnealuste äriühingute struktuurne ja äriline seotus on piisavalt tihe, et neid saaks pidada üheks eksportijaks“ (25). Seda lähenemist kohaldades ei kehtestanud vaekogu kriteeriume, mida uurimisasutused peavad äriühingute seotuse hindamisel kohaldama. Vaekogu uuris üksnes konkreetseid elemente (nt osalus, juhatus, müügikanalid), mida uurimisasutus selle juhtumi puhul käsitles. Apellatsioonikogu kinnitas juhtumis „Euroopa ühendused – kinnitusdetailid“ võimalust käsitleda mitut eksportijat ühe üksusena ning loetles ka elemente, mis võivad asjasse puutuda, näiteks eksportijatevahelised struktuurilised või ärisidemed, näiteks i) ühine kontroll, kapitaliosalus ja juhtimine; ii) riigi ja eksportijate vahelised struktuurilised või ärisidemed, näiteks ühine kontroll, kapitaliosalus ja juhtimine, ning iii) riigipoolne hindade ja tootmismahtude kontroll või nende olulisel määral mõjutamine (26). Seda arvestades nähtub käesoleva juhtumi õiguslikest ja faktilistest asjaoludest, et Jushi, Hengshi ja Taishani vahel on vaieldamatult ärisidemed.

(99)

Eespool esitatut arvesse võttes järeldas komisjon, et käesolevas uurimises olid nad seotud äriühingud, ja seepärast lükati kõik sellesisulised väited tagasi.

(100)

Pärast lõplike järelduste teatavakstegemist esitas Taishan vastuväite tasakaalustava tollimaksu rakendamisele Hengshi/Jushiga ühiselt. See huvitatud isik väitis, et ühisel lõppaktsionäril CNBMil oli Jushi või Hengshi äritegevuse ja äriotsuste üle üksnes äärmiselt piiratud kontroll. Nad rõhutasid, et Taishan ja Hengshi/Jushi olid turul konkurendid, ning märkisid, et olid neid väiteid tõendavaid dokumente juba esitanud. Taishan tegi kirjaliku ettepaneku anda lubadus, millega katkeksid sisuliselt igasugused ärisidemed Taishani ja Hengshi/Jushi vahel, mistõttu ei oleks seega võimalik suunata klaaskiust kanga eksporti Hengshist/Jushist liitu läbi Taishani.

(101)

Nagu on kirjeldatud põhjenduses 96, selgitati uurimises välja, et ühiste aktsionäride kaudu saavad need kolm äriühingut üksteise äriotsuseid oluliselt mõjutada. Toimikus olevad tõendid näitasid, et need äriühingud konsolideerivad ja koordineerivad praegu oma tegevust klaaskiu valdkonnas. Ei esitatud uusi andmeid ega tõendeid, mis oleksid need järeldused ümber lükanud. Õigupoolest ei vaidlustanud Taishan oma peamise aktsionäri plaani konsolideerida klaaskiudu puudutav äritegevus. Sellised plaanid on selges vastuolus igasuguste lubadustega katkestada ärisidemed Taishani ja Hengshi/Jushi vahel. Peale selle ja võtmata seisukohta selle osas, kas komisjon võiks sellist lubadust aktsepteerida, ei ole äriühing selgelt võimeline andma mis tahes lubadust ilma nende isikute heakskiiduta, kellel on äriühingu üle valitsev mõju. Seepärast lükati Taishani väited ja lubaduse andmise ettepanek tagasi.

(102)

Pärast lõplike järelduste teatavakstegemist väitis CNBMi kontsern, et seotud kauplejalt Jushi Hongkong Co. Ltd.-lt saadud subsiidiume ei ole võimalik tasakaalustada, kuna see äriühing asus Hongkongis, mitte Hiinas. Hongkong on WTO sõltumatu liige ning seega käsitatakse seda WTO õiguses ja liidu kaubanduse kaitsemeetmetega seotud uurimistes iseseisva riigina. Kuna praegust subsiidiumivastast menetlust ei algatatud Hongkongi suhtes, ei tohiks arvesse võtta mingeid subsiidiume, mida on väidetavalt saanud Jushi Hongkong. Komisjon märkis, et CNBMi kontsern ei vaidlustanud komisjoni järeldusi seoses selle seotud kaupleja saadud subsiidiumidega. Olenemata Hongkongi seisundist praeguses uurimises asus Jushi Hongkongi tegevuse tegelik kese ja kontrollija hoopis Mandri-Hiinas. Nagu äriühing ise on öelnud: „Õigupoolest on Jushi Hongkong variäriühing, millel ei ole töötajaid, maad, füüsilist kontorit ega tulu, maksukavasid ega toetusi“. Selle raamatupidamine asus Jushi Group Co. Ltd.-s, kus asus ka kontrollitav personal, ning saadud ja vaatlusalusele tootele kasu toonud subsiidiume maksid Hiina äriühingud. Peale selle, nagu apellatsioonikogu on menetluses „Ameerika Ühendriigid – dumpinguvastased ja tasakaalustusmeetmed Koreast pärit suurte üldkasutatavate pesumasinate suhtes“ kinnitanud, võivad mujal kui subsideerivas WTO liikmesriigis asuvale saajale antud subsiidiumid olla ad valorem subsiidiumide summa arvutamisel asjakohased (27). Seepärast lükati äriühingu väide tagasi.

(103)

Pärast lõplike järelduste teatavakstegemist väitis Yuntianhua kontsern, et tema subsiidiumimarginaali on kunstlikult suurendatud seeläbi, et sellele on lisatud subsiidiumid äriühingutele, mis ei tarninud vaatlusaluse toote tootmisel kasutatud sisendmaterjale, ning esitas seetõttu taotluse, et nende äriühingute subsiidiume tasakaalustava tollimaksu arvutamisel arvesse ei võetaks.

(104)

Alusmääruse artikli 1 kohaselt võib tasakaalustava tollimaksu kehtestada otseselt või kaudselt mis tahes toote valmistamiseks, tootmiseks, eksportimiseks või veoks antud subsiidiumide korvamiseks, kui toote vabasse ringlusse lubamine tekitab liidus kahju. Komisjonil on tõendeid, et uurimisse kaasatud äriühingud, kelle subsiidiumist saadud kasu on kontserni tollimaksu arvutamisel arvesse võetud, on otseselt või kaudselt osalenud vaatlusaluse toote tootmisel kasutatud sisendite, teenuste, materjalide või varade andmises, nagu on kirjeldatud alusmääruse artiklis 1. Sellega seoses puudusid konkreetsed tõendid, mis oleksid Yuntianhua kontserni märkusi toetanud.

(105)

Siiski leidis komisjon, et ühel seotud äriühingutest, kelle subsiidiumid on tasakaalustatud, paluti alguses uurimises osaleda, kuna ta rentis ühele eksportivale tootjale seadmeid. Pärast märkuste saamist vaatas komisjon aga selle äriühingu vaatlusaluse tootega seotud renditegevust puudutavad jaotuspõhimõtted üle. Kuna kasu, mida oli renditegevusega võimalik anda, käsitati tähtsusetuna, otsustas komisjon seda mitte arvesse võtta.

(106)

Viis Hiina eksportivat tootjat, kes tagastasid valikuuringu vormi, teatasid komisjonile oma kavatsusest taotleda individuaalset kontrollimist vastavalt alusmääruse artikli 27 lõikele 3. Komisjon tegi küsimustiku veebis kättesaadavaks uurimise algatamise kuupäeval. Peale selle teavitas komisjon valimist väljajäänud eksportivaid tootjaid, et kui nad soovivad individuaalset kontrollimist, peavad nad vastama küsimustikule. Ükski neist äriühingutest küsimustikule siiski ei vastanud. Seetõttu ei olnud individuaalne kontrollimine võimalik.

(107)

Algatamisteates kutsus komisjon kõiki Egiptuse eksportivaid tootjaid üles komisjoniga ühendust võtma. Endast andsid teada kaks omavahel seotud eksportivat tootjat, kelle toodang moodustab 100 % impordist liitu ja 100 % Egiptuse klaaskiust kanga toodangust:

(108)

Liidu tootjatele, importijatele, kasutajatele ning HRV ja Egiptuse eksportivatele tootjatele suunatud küsimustikud tehti veebis (28) kättesaadavaks menetluse algatamise päeval.

(109)

Komisjon sai küsimustiku vastused kahelt valimisse kaasatud Hiina eksportivate tootjate kontsernilt, kahelt Egiptuse eksportivalt tootjalt, neljalt valimisse kaasatud liidu tootjalt, viielt kasutajalt ja ühelt sõltumatult importijalt. Mitte ükski valimisse kaasamata Hiina eksportiv tootja küsimustikule ei vastanud.

(110)

Komisjon saatis küsimustiku ka Hiina ja Egiptuse valitsusele. Hiina valitsusele saadetud küsimustik sisaldas eriküsimustikke panga China Development Bank (edaspidi „CDB“), Export-Import Bank of China (edaspidi „EXIM“) ja Sinosure jaoks. Kaebuses oli nendele finantsasutustele konkreetselt viidatud kui avalik-õiguslikele asutustele või asutustele, kes on suunatud või volitatud subsiidiume maksma. Lisaks paluti Hiina valitsusel edastada finantsasutuste eriküsimustik kõikidele teistele finantsasutustele, mis andsid valimisse kuuluvatele äriühingutele või valimisse kuuluvate äriühingute klientidele laene või ekspordikrediiti. Paindlikuma halduskorralduse huvides paluti Hiina valitsusel kokku koguda ka nende finantsasutuste vastused ja saata need otse komisjonile.

(111)

Egiptuse valitsusele saadetud küsimustik sisaldas eriküsimustikke pankadele National Bank of Egypt, Ahli Bank ja Bank Misr. Kaebuses oli nendele finantsasutustele konkreetselt viidatud kui avalik-õiguslikele asutustele või asutustele, kes on suunatud või volitatud subsiidiume maksma. Lisaks paluti Egiptuse valitsusel paindlikuma halduskorralduse huvides edastada finantsasutuste eriküsimustik kõigile teistele finantsasutustele, kes andsid valimisse kuuluvatele äriühingutele laene või ekspordikrediiti. Egiptuse valitsusele saadetud küsimustik sisaldas eriküsimustikke äriühingutele Egypt-TEDA Investment Company (edaspidi „Egypt TEDA“) ja Egyptian Chinese JV Company for Investment (edaspidi „ECCI“), keda kaebuses nimetati SETC-tsoonis tegutsevateks riigi omandis olevateks üksusteks. Egiptuse valitsusel paluti koguda kokku kõik nende finantsasutuste ja muude üksuste vastused ning saata need otse komisjonile.

(112)

Komisjon sai Hiina valitsuselt küsimustiku vastused, sealhulgas vastused, mille andsid eriküsimustikule EXIM ja Sinosure, ning Egiptuse valitsuselt, sealhulgas vastused, mille andsid eriküsimustikule National Bank of Egypt, Bank Misr ja Egypt TEDA.

(113)

Ilma et see oleks piiranud alusmääruse artikli 28 kohaldamist, kogus komisjon kokku ja kontrollis üle kõik andmed, mida pidas vajalikuks subsiidiumi, kahju ja liidu huvi kindlakstegemiseks ning mille pooled olid õigeaegselt kättesaadavaks teinud. Hiina kaubandusministeeriumi valdustesse tehti kontrollkäik, milles osalesid ka muude asjaomaste ministeeriumide ametnikud. Peale nende viibisid kontrollkäigu ajal kohal EXIMi, CDB ja Sinosure esindajad.

(114)

Kontrollkäik tehti ka Egypt TEDA valdustesse ning järgmiste Egiptuse valitsusasutuste valdustesse:

(115)

Lisaks tegi komisjon alusmääruse artikli 26 kohaselt kontrollkäigud järgmiste äriühingute valdustesse:

(116)

Seoses COVID-19 edasikandumise ohu ja sellest tulenevate viirusepuhanguga võitlemiseks võetud meetmetega (30) ei olnud komisjonil võimalik kontrollida andmeid, mida esitasid mitu ühe HRVs asuva eksportiva tootja kontserni kuuluvat äriühingut. Arvestades et see ettenägematu olukord ilmnes menetluse lõppjärgus ja muid võimalikke lahendusi ei olnud, kasutas komisjon subsiidiumide arvutamisel erandkorras nende äriühingute esitatud andmeid, mida kontrolliti kättesaadavate andmete alusel.

(117)

24. jaanuaril 2020. aastal teavitas komisjon huvitatud isikuid alusmääruse artikli 29a lõike 2 kohaselt sellest, et tal ei ole kavatsust kehtestada ajutisi meetmeid ja et plaanib uurimist jätkata.

(118)

Komisjon jätkas lõplike järelduste tegemiseks vajaliku teabe kogumist ja kontrollimist.

(119)

27. veebruaril 2020 teavitas komisjon kõiki isikuid olulistest faktidest ja kaalutlustest, mille põhjal ta kavatses kehtestada lõpliku subsiidiumivastase tollimaksu liitu imporditava vaatlusaluse toote suhtes (edaspidi „lõplike järelduste teatavakstegemine“).

(120)

Kõigile isikutele anti 15 päeva esitada märkusi lõplike järelduste kohta. Mitu huvitatud isikut taotles tähtaja pikendamist. Komisjonile pikendas kõnealuste huvitatud isikute märkuste esitamise tähtaega kuni 20. ja 23. märtsini 2020. Huvitatud isikutel oli võimalus esitada uurimise algatamise kohta märkusi ning taotleda komisjonilt ja/või kaubandusmenetluses ärakuulamise eest vastutavalt ametnikult enda ärakuulamist.

(121)

Eraldiseisvas dumpinguvastases uurimises tehti osalistele 19. detsembril 2019 teatavaks olulised asjaolud ja kaalutlused, mille põhjal komisjon kavatses kehtestada liitu imporditava vaatlusaluse toote suhtes lõpliku dumpinguvastase tollimaksu. Peale selle avaldati huvitatud isikutele 10. veebruaril 2020 lisateavet.

(122)

Selles määruses vastas komisjon subsiidiumivastases menetluses esitatud märkustele. Eraldiseisva dumpinguvastase uurimise kontekstis esitatud märkustele selle määruses ei vastatud, välja arvatud juhul, kui isikud olid sõnaselgelt märkinud, et esitatud märkused hõlmavad mõlemat menetlust.

(123)

Pärast lõplike järelduste teatavakstegemist ei taotlenud ükski isik ärakuulamist ärakuulamise eest vastutava ametniku juures.

(124)

Peale selle tehti huvitatud isikutele 17. aprillil 2020 teatavaks täiendavad lõplikud järeldused ja neile anti märkuste esitamiseks aega kuni 22. aprillini 2020 (edaspidi „täiendavate lõplike järelduste teatavakstegemine“).

(125)

Peale selle tehti huvitatud isikutele 24. aprillil 2020 teatavaks teised täiendavad lõplikud järeldused ja neile anti märkuste esitamiseks aega kuni 27. aprillini 2020 (edaspidi „teiste täiendavate lõplike järelduste teatavakstegemine“).

(126)

Komisjon korraldas ärakuulamised liidu tootmisharu, eksportivate tootjate Jushi/Hengshi China, Egiptuse eksportivate tootjate Jushi/Hengshi Egypti ja Egiptuse valitsusega.

(127)

Vaatlusalune toode (31) on kangas, mis on kootud ja/või nõeltöödeldud pikast klaaskiudheidest ja/või -lõngast, mis võib sisaldada muid elemente, välja arvatud immutatud või eelnevalt immutatud tooted ning avatud pooridega filterkangas, mille ava mõõt on nii piki- kui ka põikisihis vähemalt 1,8 mm ning mille pindtihedus on 35 g/m2 (edaspidi „klaaskiust kangas“), mis on pärit HRVst ja Egiptusest ning mis praegu kuulub CN-koodide ex 7019 39 00, ex 7019 40 00, ex 7019 59 00 ja ex 7019 90 00 alla (TARICi koodid 7019390080, 7019400080, 7019590080 ja 7019900080) (edaspidi „vaatlusalune toode“).

(128)

Klaaskiust kangast kasutatakse mitmesugustes rakendustes, näiteks tuuleturbiinide labade tootmiseks, paatide, veoautode ja sporditarvete tootmiseks ning torustike taastamise süsteemides.

(129)

Uurimine näitas, et samasugused põhilised füüsikalised, keemilised ja tehnilised omadused ning samasugused põhilised kasutusotstarbed on järgmistel toodetel:

(130)

Komisjon otsustas seega käsitada neid tooteid samasuguste toodetena alusmääruse artikli 2 punkti c tähenduses.

(131)

Üks eksportiv tootja ja Egiptuse Araabia Vabariigi kaubandusministeerium väitsid, et uurimine ei peaks hõlmama eellõigatud klaaskiust kanga komplekte. Nad väitsid, et eellõigatud klaaskiust kanga komplektid on tootmisahela järgmise etapi tooted, mis vajavad täiendavaid tootmisetappe, mille füüsikalised omadused on teistsugused ning mis on palju väiksemad. Need on teistsuguse kujuga ja teistsuguses pakendis ning koosnevad mitmest väiksemast kangatükist, mis on kokku tepitud. Lisaks väideti, et komplektide väljajätmisega ei kaasne meetmetest kõrvalehoidmise ohtu, kuna lõikamisprotsess on pöördumatu, ning et need ei ole asendatavad lõikamata klaaskiust kangaga.

(132)

Kaebuse esitaja väitis, et eellõigatud klaaskiust kanga komplektidel ja lõikamata klaaskiust kangal on ühesugused põhiomadused ja ühesugune põhiline lõppkasutus. Kuna klaaskiust kangas on tugevdusmaterjal, on lõikamine vajalik selleks, et see sobiks tugevdatava toote kujuga, kuid see ei muuda toote põhiomadusi. Lõikamise võib läbi viia klaaskiust kanga tootja, sõltumatu tööstuslik lõikaja või klient ise. See on väga lihtne ja odav toiming. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et kasutajad ei erista eellõigatud klaaskiust kangast muust klaaskiust kangast, kuna klaaskiust kangast toodetakse üldiselt vastavalt kasutaja juhistele. Kui lõikamisprotsess muudaks klaaskiust kanga omadusi, muudaks see kanga konkreetse kliendi jaoks kasutuskõlbmatuks.

(133)

Uurimine näitas, et eellõikamine ja komplekteerimine ei muuda klaaskiust kanga põhilisi füüsikalisi, tehnilisi ega keemilisi omadusi ega nende põhilist lõppkasutust. Mõlema toote kliendid on enamjaolt samad ja mõlemat müüakse samade turustusahelate kaudu.

(134)

Uurimine kinnitas ka seda, et enamiku rakenduste puhul toodetakse klaaskiust kangast tellimuse alusel vastavalt klientide kirjeldustele. Eellõigatud klaaskiust kanga komplektid kujutavad endast vaid täiendavat täpsustust kliendi tellimuses. Asjaolu, et eellõigatud klaaskiust kanga komplektid pakitakse teistsugusesse pakendisse, ei muuda samuti selle omadusi. Kuna klaaskiust kangast tellitakse üha enam eellõigatud komplektidena ja üha enam kasutatakse väliste komplekteerijate teenuseid, tekiks juhul, kui eellõigatud klaaskiust kangas uurimisest välja jäetaks, suur meetmetest kõrvalehoidmise oht. Seetõttu jõudis komisjon järeldusele, et eellõigatud klaaskiust kanga uurimisest välja jätmine ei oleks asjakohane.

(135)

Üks teine eksportiv tootja väitis, et klaaskiust lõnga tuleks käsitleda uurimisest välja jäetud tootena. Kõnealune eksportiv tootja väitis, et klaaskiust lõnga ei ole küsimustikus, kaebuses ega algatamisteates sõnaselgelt nimetatud, mis näitab, et toote määratlus seda ei hõlma. Lisaks väitis ta, et lõngast valmistatud klaaskiust kanga omadused ei vasta toote kontrollnumbri omadustele, et lõngast klaaskiust kangast imporditakse muude CN-koodide all kui need, mis on märgitud kaebuses, ning et ka muudes menetlustes ei hõlma klaaskiust heide vastased meetmed klaaskiust lõnga.

(136)

Kaebuse esitaja ja teine liidu tootja (kes kaebuses ei osalenud) väitsid, et uurimine peaks hõlmama ainult keerutamata või nullkeermega klaaskiust lõngast valmistatud klaaskiust kangast ning keerutatud lõngad võiks uurimisest välja jätta. Kaebuse esitaja väitis, et keerutamata või nullkeermega klaaskiust lõngal on klaaskiudheide omadused, koosnedes keerutamata filamentide või kiudude kimbust, seda kasutatakse ka samal otstarbel kui heiet, selle läbimõõt on tavaliselt 13–24 mikromeetrit ja selle jämedus on 300–4 800 teksi.

(137)

Seoses klaaskiudlõngast valmistatud klaaskiust kanga lisamisega määratleti algatamisteates uurimisalune toode kui „kootud ja/või nõeltöödeldud või kootud ja läbiõmmeldud pikast klaaskiudheidest ja/või -lõngast, [—]“ (32). Uurimine on näidanud, et keerutamata või nullkeermega klaaskiudlõngal on samasugused põhiomadused kui klaaskiudheidel, st see koosneb keerutamata filamentide või kiudude kimbust, ning seda kasutatakse ka samal otstarbel. Mõlema läbimõõt on tavaliselt 13–24 mikromeetrit ja jämedus on 300–4 800 teksi. Seega oleks kohatu jätta need tooteliigid uurimisest välja.

(138)

Seoses klaaskiust kangaga, mis on valmistatud peamiselt keerutatud klaaskiust lõngast, märgib komisjon, et kõnealune toode, millel on teistsugused põhiomadused ja teistsugune lõppkasutus, nt trükkplaadid, ei kuulunud ka varem vaatlusaluse toote määratlusse. Komisjon selgitas seda punkti sõnaselgelt selgitavas teates.

(139)

Enne väidetava subsideerimise analüüsimist subsiidiumide või subsiidiumikavade lõikes hindas komisjon valitsuse kavasid, projekte ja muid dokumente, mis olid mitme subsiidiumi või subsiidiumikava puhul asjakohased. Komisjon leidis, et kõik hinnatavad subsiidiumid ja subsiidiumikavad moodustavad osa Hiina valitsuse riiklikust kavast, mille eesmärk on edendada klaaskiust kanga tööstust, järgmistel põhjustel.

(140)

HRV majandusliku ja sotsiaalse arengu 12. viisaastakukavas (edaspidi „12. viisaastakukava“) rõhutati uute materjalide, sh klaaskiust kanga, tööstuse tähtsust „strateegilise kujunemisjärgus tootmisharuna“ ning märgiti, et see tuleks arendada „tööstuse juhtivaks sambaks“ tervikliku poliitilise toetuse ja suuniste kaudu (33). Lisaks on HRV majandusliku ja sotsiaalse arengu 13. viisaastakukava, mis hõlmab perioodi 2016–2020, eesmärk arendada edasi uute materjalide tootmisharusid, tugevdades teadus- ja arengutegevust ning suurendades töötleva tööstuse innovatsioonivõimet (34).

(141)

13. viisaastakukava rõhutab Hiina valitsuse strateegilist käsitlust tähtsamate tootmisharude parendamise ja edendamise kohta. Selles rõhutatakse tehnoloogilise innovatsiooni rolli HRV majandusarengus ning nn roheliste arengupõhimõtete jätkuvat tähtsust. Viisaastakuplaani 5. peatüki kohaselt on üheks peamiseks arengusuunaks edendada traditsioonilise tööstusstruktuuri uuendamist, nagu see oli ka 12. viisaastakuplaanis. Seda mõtet on veelgi edasi arendatud 22. peatükis, milles selgitatakse traditsioonilise tööstuse moderniseerimise strateegiat HRVs tehnoloogia nüüdisajastamise edendamise teel. Selle kohta märgitakse 13. viisaastakuplaanis, et äriühinguid toetatakse, et „tagada üldine edasiminek sellistes valdkondades nagu tootmistehnoloogia, tööstusseadmed, keskkonnakaitse ja energiatõhusus“.

(142)

13. viisaastakukavas mainitakse uusi materjale mõnel korral: „Me liigume kiiremini, et saavutada läbimurre kesksetes tehnoloogiates sellistes valdkondades nagu järgmise põlvkonna teave ja side, uus energia, uued materjalid [—]“ (35). Lisaks viiakse kava kohaselt ellu projekte oluliste uute materjalidega seotud teadusuuringute, arendustegevuse ja rakenduste vallas (36).

(143)

Pärast lõplike järelduste teatavakstegemist kordas Hiina valitsus oma põhiseisukohta Hiina viisaastakukavade suhtes, väites, et need ei ole kohustuslikud ega õiguslikult siduvad, vaid lihtsalt suunisdokumendid, sest need ei sisalda tegelikke õigusnorme, sanktsioone ega eeskirju kohaldatavuse kohta. Lisaks väitis Hiina valitsus, et 12. viisaastakukava ei ole enam kehtiv ning isegi kui 13. viisaastakukava oleks õiguslikult siduv, mis aga nii ei ole, ei mainita selles klaaskiust kangast. Lisaks, kuigi kavas viidatakse „uutele materjalidele“, ei ole see termin selles määratletud. Viimasena, 13. viisaastakukava ei kehti konkreetselt klaasikust kanga tootmisharu ega „uute materjalide tootmisharu“ suhtes, vaid hõlmab peaaegu tervet majandust.

(144)

Komisjon ei ole selle seisukohaga nõus. 13. viisaastakukava 17. peatükis sedastatakse, et „[r]iiklikul arengustrateegial ja -kaval on juhtiv ja piirav roll“. Seega ei esitata selles kavas üksnes üldisi julgustavaid märkuseid, vaid nende keelekasutus viitab nende siduvale laadile.

(145)

Isegi kui 12. viisaastakukava ei ole enam kehtiv, on see varasem dokument, milles rõhutati uute materjalide tootmisharu tähtsust „strateegilise kujunemisjärgus tootmisharuna“, mida arendati 13. viisaastakukavas edasi. Nagu põhjendustes 148 ja 149 näidatud, hõlmab uute materjalide tootmisharu klaaskiust kanga tööstust. Nagu põhjenduses 141 mainitud, rõhutab 13. viisaastakukava Hiina valitsuse strateegilist käsitlust tähtsamate tootmisharude parendamise ja edendamise kohta; sellepärast seatakse selles esikohale teatud sektorid ja tehnoloogiad, sealhulgas klaaskiust kanga tööstus.

(146)

Seega lükati Hiina valitsuse argumendid selles küsimuses tagasi.

(147)

Uute materjalide tootmisharu on ka algatuses „Made in China 2025“ (37) soodustatud tootmisharu ning seetõttu on tal õigus saada riigilt märkimisväärset toetust. Algatuse „Made in China 2025“ ja seega kaudselt ka klaaskiust kanga tootmisharu toetamiseks on loodud mitu rahalist vahendit, näiteks riiklik integreeritud ringkonnafond, kõrgtehnoloogilise tootmise fond ja kujunemisjärgus tootmisharude investeerimisfond (38).

(148)

Lisaks viidatakse klaaskiust kangale sageli termini „uued materjalid“ raames. Tegevuskavas „Made in China 2025“ (39) on loetletud kümme strateegilist sektorit, mis on Hiina valitsuse jaoks tähtsad tööstusharud. Selles kirjeldatakse sektorit 9 „Uued materjalid“ ja selle alamkategooriaid, sealhulgas kõrgtehnoloogilisi põhimaterjale (punkt 9.1), peamisi strateegilisi materjale (punkt 9.2), sealhulgas kõrgtehnoloogilisi kiud- ja komposiitmaterjale, ning uusi energiamaterjale (40). Uute materjalide sektor saab seega kasu eelistest, mida annavad dokumendis loetletud toetusmehhanismid, sealhulgas rahalise toetuse meetmed, fiskaal- ja maksupoliitika ning riiginõukogu järelevalve ja toetus (41).

(149)

Lisaks täiendati tegevuskava „Made in China 2025“ kümne strateegilise sektori loetelu 2016. aasta novembris nelja olulise valdkonna kataloogiga; selle avaldas riiklik tootmisstrateegia nõuandekomitee (NMSAC), mis on riigi tootmisvõimsuse arendamise riikliku juhtiva väikerühma nõuanderühm. Kataloogis on kõigi kümne strateegilise sektori kohta neli osa: i) põhilised olulised varuosad, ii) olulised materjalid, iii) tänapäevased olulised protsessid/tehnoloogiad ja iv) tööstustehnoloogia platvormid. Klaaskiudu on käsitletud sektoris 7 „Elektriseadmed“, II punkt „Oluline materjal“, alapunkt 16 „Klaaskiust isolatsiooniplaadid“, ja sektoris 9 „Uued materjalid“, II punkt „Olulised materjalid“, alapunktid 10 „Kõrgtehnoloogilised kiud-, monomeer- ja komposiitmaterjalid“ ning 24 „Klaasipõhised materjalid“.

(150)

Pärast lõplike järelduste teatavakstegemist väitis Hiina valitsus, et klaaskiust kangast ei ole mainitud algatuses „Made in China 2025“, mis on terves majanduses laialdaselt saadaval, ning et „Made in China 2025“ ei ole kohustuslik, vaid lihtsalt suunis.

(151)

Seega rõhutab komisjon, et algatus „Made in China 2025“ on selgelt suunatud uute materjalide tootmisharule, mis hõlmab klaaskiust kanga tööstust, nagu juba näidatud. See pakub muu hulgas täiustatud rahalise toetuse poliitika ja suurenenud fiskaal- ja maksupoliitika toetamise abil strateegilist tuge ja garantiid. Näiteks nähakse selles selgelt ette „infotehnoloogia, kõrgtasemel seadmete, uute materjalide jne uue põlvkonna toetamise suurendamine“.

(152)

Algatuses „Made in China 2025“ sedastatakse, et see on „tootmisvõimsuse strateegia rakendamise esimese kümne aasta tegevuse programm“ ja selles püstitatakse selged strateegilised põhimõtted ja eesmärgid. Lisaks sätestatakse algatuses „Made in China 2025“, et „eri regioonid koostavad konkreetse rakendusprogrammi ja täiustavad poliitikameetmeid, et tagada mitmesuguste ülesannete täitmine“ ning sedastatakse lisaks, et „tööstuse ja infotehnoloogia ministeerium tugevdab koos asjakohaste osakondadega jälgimise analüüsi, järelevalvet ja suunamist ning teavitab riiginõukogu õigeaegselt tähtsamatest sündmustest“. Lisaks toetavad algatust „Made in China 2025“ rakendusmeetmed, nagu näiteks tegevuskava „Made in China 2025“ ning tööstuse ja infotehnoloogia ministeeriumi üldameti teatis 2017. aasta tööstusliku ümberkujundamise ja uuendamise („Made in China 2025“) rahastamisjuhendi avaldamise kohta, (42) millega reguleeriti vahendeid, mis tõid teatud koostööd tegevatele klaaskiust kangast eksportivatele tootjatele kasu. Peale selle on põhjenduses 153 mainitud ehitusmaterjalide tööstusharu arengukava (2016–2020) „koostatud Hiina Rahvavabariigi majandusliku ja sotsiaalse arengu 13. viisaastakukava ülevaate ja strateegia „Made in China 2025“ põhjal“. Eespool mainitut arvesse võttes ei paista algatus „Made in China 2025“ olevat vaid lihtsalt suunis; vastupidi, sellel tundub olevat de facto kohustuslik mõju ja seda kohaldatakse laialdaselt. Seepärast lükati Hiina valitsuse väited tagasi.

(153)

Lisaks edendatakse ehitusmaterjalide tööstusharu arengukavas (2016–2020) ka klaaskiust kanga tööstust. Selles kavas kutsutakse üles optimeerima tööstuse struktuuri, laiendades muu hulgas selliseid kujunemisjärgus tootmisharusid nagu klaasipõhised materjalid, tööstuskeraamika, intraokulaarsed läätsed, kõrgtehnoloogilised kiud- ja komposiitmaterjalid ning grafeen ja muundatud materjalid. See saavutatakse valitsusepoolse rahastamise, maksustamise, finants-, hinnakujundus-, energia- ja keskkonnakaitsepoliitika kaudu ning ehitusmaterjalide ettevõtjate ühinemises, omandamises ja restruktureerimises osalemiseks vajaliku kapitali toetamisega mitmesuguste vahendite, sealhulgas laenude kaudu (43).

(154)

Pärast lõplike järelduste teatavakstegemist väitis Hiina valitsus, et ehitusmaterjalide tööstusharu arengukava kehtib kõikide ehitusmaterjalide suhtes ja on seega terves majanduses laialdaselt kättesaadav. Lisaks hõlmab see kava ainult üldist teavet valitsuse poliitika kohta.

(155)

Ehitusmaterjalide tööstusharu arengukavas nähakse ette konkreetsed meetmed, mis on suunatud ehitusmaterjalide tööstusharule, kuhu kuulub ka klaaskiust kanga tööstus, nagu on selgitatud põhjenduses 166. Sellepärast ei nõustu komisjon Hiina valitsuse väitega, et see on saadaval terves majanduses.

(156)

Kuigi ehitusmaterjalide tööstusharu arengukava võib paista lihtsalt suunisdokumendina, nagu mainitud põhjenduses 152, on selle puhul tegu 13. viisaastakukava ja strateegia „Made in China 2025“ rakendamisega. Selle eesmärk on „toetada ehitusmaterjalide tööstusharu ümberkujundamist ja ajakohastamist, soodustades ehitusmaterjalide tööstusharu üleminekut suurtööstuselt tugevale tööstusele ja kestliku arengu saavutamist 13. viisaastakuplaani perioodil“ ning selles nähakse ette selged ülesanded ja projektid püstitatud eesmärkide saavutamiseks määratletud konkreetse viieaastase perioodi vältel (44). Sellepärast on selle puhtalt suunav iseloom vaieldav, eriti kui seda vaadelda selle laiemas kontekstis.

(157)

Klaaskiust kanga tööstust käsitletakse ka Hiina tööstuse ja infotehnoloogia ministeeriumi (edaspidi „MIIT“) aruka tootmise arengukavas (2016–2020), milles nähakse ette kümme põhiülesannet, mille eesmärk on lühendada tootearendustsüklit, parandada tootmistõhusust ja toodete kvaliteeti, vähendada tegevuskulusid ning ressursside ja energia tarbimist ning kiirendada aruka tootmise arengut. 2018. aastal teatas riiginõukogu Hiina plaanist laiendada oma aruka tootmise programmi, lisades samal aastal umbes 100 katseprojekti, ning avaliku teabe kohaselt oli üks koostööd tegev eksportiv tootja, Taishan Fiberglass, Inc., loetud 2015. aastal MIITi arukate tootmistehaste hulka (45).

(158)

Hiina valitsuse sõnul ei puutu aruka tootmise arengukava (2016–2020) asjasse, sest see ei kehti konkreetselt klaaskiust kanga tööstusele, vaid hõlmab tervet töötlevat tööstust. Lisaks väitis Hiina valitsus, et kava ei ole kohustuslik dokument, vaid lihtsalt suunis.

(159)

Aruka tootmise arengukava (2016–2020) on „koostatud kooskõlas Hiina Rahvavabariigi majandusliku ja sotsiaalse arengu 13. viisaastakukava ülevaate ja strateegiaga „Made in China 2025““ (46). Seega rakendab ta nendes dokumentides ette nähtud strateegiat. Nagu juba selgitatud, on 13. viisaastakukava ja strateegia „Made in China 2025“ suunatud konkreetselt teatud tootmisharudele, mille hulka kuulub uute materjalide tootmisharu osana ka klaaskiust kanga tööstus. Lisaks viitab aruka tootmise arengukava paljudel juhtudel strateegia „Made in China 2025“ kümnele põhivaldkonnale. Täpsemalt nähakse eriveerus 6 „Põhivaldkonna aruka ümberkujundamise rõhutamine“ ette, et „seoses uue põlvkonna infotehnoloogia, […] uute materjalide, […] ehitusmaterjalidega […] soodustatakse aruka ja digitehnoloogia süvarakendamist uurimis- ja arendustegevuses, disainis, tootmises, logistikas ja ladustamises, käitamises ja haldamises, müügijärgses teeninduses ning muudes ettevõtjate peamistes ühenduslülides“. Sellepärast kehtib aruka tootmise arengukava (2016–2020) konkreetselt strateegias „Made in China 2025“ sätestatud tähtsamate tootmisharude suhtes ning hõlmab muu hulgas uute materjalide ja ehitusmaterjalide sektoreid, kuhu kuulub ka klaaskiust kanga tööstus.

(160)

Lisaks märgib komisjon, et aruka tootmise arengukava (2016–2020) keelekasutus viitab dokumendi kohustuslikule iseloomule. Täpsemalt nähakse osas II (III) „Arengueesmärgid“ ette, et „Enne 2025. aastat rakendatakse kahesammulist strateegiat, et soodustada aruka tootmise arengut: Esimese sammuna täiustatakse 2020. aastaks loomulikult aruka tootmise arengu aluseid ja toetamisvõimsust, realiseeritakse põhimõtteliselt digitaalne tootmine traditsioonilise töötleva tööstuse põhivaldkonnas ning tehakse ilmselgeid edusamme tähtsa tootmisharu ning selle tingimuste ja aluste arukal ümberkujundamisel; Teise sammuna kehtestatakse 2025. aastaks põhimõtteliselt aruka tootmise toetamise süsteem ning realiseeritakse esialgne arukas ümberkujundamine tähtsas tootmisharus“. Lisaks nähakse osas V „Organiseerimine ja rakendamine“ ette, et „tööstuse ja infotehnoloogia ministeerium ning rahandusministeerium vastutavad kava organiseerimise ja rakendamise eest juhtimise tugevdamise, hoolika korraldamise, kava rakendamise käigus ilmnenud probleemide õigeaegse lahendamise ning mitmesuguste ülesannete ja meetmete rakendamise edendamise teel“ ning et „mitmesuguste regioonide pädevad tööstus- ja infotehnoloogia- ning finantsosakonnad koostavad kiiresti kavaga seotud rakenduskava, rakendavad asjakohased toetuspõhimõtted ning lõpetavad teabega seotud tagasiside alase töö kooskõlas vastutuse määramisega“. Seega jõudis komisjon järeldusele, et aruka tootmise arengukaval on selgesti määratletud eesmärgid, mis on asjaomastele äriühingutele kohustuslikud.

(161)

Ülaltoodule tuginedes lükati Hiina valitsuse väited tagasi.

(162)

Peale selle on teadus- ja tehnoloogiaministeeriumi, väliskaubanduse ministeeriumi ja kesktolliameti avaldatud Hiina kõrgtehnoloogiliste eksporttoodete kataloogis loetletud 1900 kõrgtehnoloogilist toodet, mis jagunevad 8 kategooriasse, mille suhtes kohaldatakse Hiina valitsuse soodustingimustel ekspordipoliitikat. Üks kategooriatest on „Uute materjalide“ kategooria, mis hõlmab klaaskiust kangast (47). Peale selle viidatakse teadus- ja tehnoloogiaministeeriumi, rahandusministeeriumi ja riigi maksuameti avaldatud Hiina kõrgtehnoloogiliste toodete kataloogis 11 valdkonnale, sealhulgas uute materjalide kategooriale. Lisaks, HRV teadus- ja tehnoloogia arengu seaduse järgi saavad kõrgtehnoloogilise arengu tsoonides asutatud kõrgtehnoloogiaettevõtted kasu mitmesugusest soodustingimustest, mille hulka kuuluvad: i) 15 % ettevõtte tulumaksu määr tavapärase 25 % määra asemel; ii) kui eksporditoodete toodangu väärtus küündib 70 %-ni vastava aasta toodangu koguväärtusest, vähendatakse EIT määra 10 %-ni; iii) uued kõrgtehnoloogiaettevõtted on EIT maksust vabastatud esimesel kahel aastal alates tootmise alustamise kuupäevast; iv) uued kõrgtehnoloogiaettevõtted on vabastatud ehitusmaksust; v) uue tehnoloogia arendamiseks ja tootmiseks ning tööhoonete jaoks on uurimis- ja arendustegevuseks mõeldud maa vabastatud maksust; vi) varustust, mida kõrgtehnoloogiaettevõtted kasutavad kõrgtehnoloogiliseks tootmis- ja arendustegevuseks, lubatakse kiiremini amortiseerida; vii) kõrgtehnoloogiaettevõtete toodetud eksporditooted on vabastatud eksporditariifidest, välja arvatud nendest, millele on riik piirangu seadnud või mis on seotud konkreetsete toodetega jne (48).

(163)

Pärast lõplike järelduste teatavakstegemist väitis Hiina valitsus, et Hiina kõrgtehnoloogiliste toodete kataloog, mida tõlgendatakse koostoimes Hiina Rahvavabariigi teadus- ja tehnoloogia arengu seadusega, ei kehti konkreetselt teatud tootmisharude suhtes, sest nendes dokumentides nähakse ette objektiivsed kõlblikkuskriteeriumid, mida kohaldatakse automaatselt.

(164)

Seega, nagu juba põhjenduses 162 mainitud, viidatakse Hiina kõrgtehnoloogiliste eksporttoodete kataloogis kaheksale tootekategooriale, seahulgas uutele materjalide kategooriale. Lisaks märgib komisjon, et Hiina kõrgtehnoloogiliste toodete kataloogis viidatakse 11 valdkonnale, mille hulka kuulub ka „6. Uued materjalid“. Arvestades sellega, et mõlemas kataloogis toodud valdkondade arv on piiratud, ei saa järeldada, et need kehtivad kõikide tootmisharude suhtes. Seetõttu lükatakse Hiina valitsuse väide tagasi.

(165)

Otsuse „Ajutised meetmed struktuurimuudatuste läbiviimiseks tööstuses“ (Riiginõukogu 2005. aasta otsus nr 40) (edaspidi „otsus nr 40“), III peatükis viidatakse tööstuse struktuurimuudatuste suuniskataloogile, mis koosneb kolme tüüpi sisust, nimelt soodustatavatest projektidest, piiratud projektidest ja lõpetatud projektidest. Otsuse artiklis XVII seisab, et „investeerimisprojekti, mis kuulub soodustatava sisu alla, uuritakse, see kinnitatakse ning talletatakse kooskõlas asjakohaste investeerimist käsitlevate riiklike määrustega; kõik finantsasutused peavad andma krediiditoetust kooskõlas krediidipõhimõtetega; investeeringu kogusummas isiklikuks otstarbeks imporditud seadmed, v.a kaubad, mis on hõlmatud rahandusministeeriumi avaldatud dokumendiga „Riigisiseste investeerimisprojektide raames imporditud kaubad, mille suhtes ei kohaldata maksuvabastust“ (muudetud aastal 2000), võib vabastada imporditollimaksust ja impordiga seotud käibemaksust, välja arvatud juhul, kui maksust vabastamata investeerimisprojektide sisu kohta on vastu võetud uued määrused. Teised soodustatavaid tööstusprojekte käsitlevad eelistatud põhimõtted rakendatakse kooskõlas asjakohaste riiklike määrustega“.

(166)

Tööstussektori struktuurimuudatuste suuniskataloog (2011. aasta versioon) (2013. aasta muudatus) (49) Loetelud kategooria „I Soodustamine“ all

„XII.   Ehitusmaterjalid:

[…]

(167)

Hiina valitsuse kohaselt ei kehti otsus nr 40 konkreetse ettevõtte või tootmisharu suhtes, nagu on ette nähtud subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikliga 2.1, vaid teatud soodustatavate projektide suhtes. Lisaks ei ole otsus nr 40 kohustuslik. Hiina valitsus kinnitas, et komisjoni viidatud tööstussektori struktuurimuudatuste suuniskataloog ei ole asjakohane, sest komisjon viitab kataloogi 2011. aasta versioonile, mis on juba kehtetu. Hiina valitsuse sõnul ei mainita selle kataloogi uues versioonis klaaskiust kangast.

(168)

Esiteks märgib komisjon, et ta viitas dokumendile „Tööstussektori struktuurimuudatuste suuniskataloog (2011. aasta versioon) (2013. aasta muudatus)“; seega ei viidanud ta 2011. aasta versioonile, vaid 2013. aasta muudetud versioonile. Komisjonile teadaolevalt kiideti kataloogi viimane muudatus heaks Hiina Rahvavabariigi riikliku arengu- ja reformikomisjoni 27. augusti 2019. aasta dekreediga nr 29 ning see jõustus 1. jaanuaril 2020 (50). See uus „Tööstussektori struktuurimuudatuste kataloog (2019. aasta versioon)“ muutis tõepoolest kehtetuks kataloogi „Tööstussektori struktuurimuudatuste kataloog (2011. aasta versioon) (muudatus)“. See võeti aga vastu ja jõustus pärast uurimisperioodi. Seega oli „Tööstussektori struktuurimuudatuste suuniskataloog (2011. aasta versioon) (2013. aasta muudatus)“ uurimisperioodi ajal kehtiv. Igal juhul viidatakse tööstussektori struktuurimuudatuste kataloogi 2019. versioonis vastupidiselt Hiina valitsuse väitele osa I „Soodustatud tootmisharud“ all klaaskiust kangale:

„XII.   Ehitusmaterjalid

[…]

(169)

Teiseks ei ole komisjon nõus, et otsusel nr 40 ei ole kohustuslikku mõju. Tõepoolest, otsuses nr 40 sätestatakse ajutised eeskirjad tööstussektori struktuurimuudatuste soodustamiseks ning selles viidatakse tööstussektori struktuurimuudatuste suuniskataloogile, milles on määratletud kolme liiki sisu: nimelt soodustatavad projektid, piiratud projektid ja lõpetatud projektid. Otsuse nr 40 artiklis XVII on aga sätestatud soodustatud sisu alla kuuluvate investeerimisprojektide käsitlemine kohustuslikul viisil, nt „kõik finantsasutused peavad andma krediiditoetust kooskõlas krediidipõhimõtetega“, „muud soodustatavate tööstusprojektide eelistatud põhimõtteid tuleb rakendada kooskõlas asjakohaste riiklike eeskirjadega“. Lisaks sätestatakse artiklis XXI, et „dokumendi „Praegu riigi poolt eelisjärjekorras soodustatavad tootmisharud, tooted ja tehnoloogiad (muudetud 2000. aastal)“ alusel rakendatud soodustatud poliitikat kohandatakse rakendamiseks kooskõlas tööstussektori struktuurimuudatuste kataloogis soodustatava sisuga“. Seega ei ole otsusel nr 40 sellega seoses kohustuslikku mõju. Tööstussektori struktuurimuudatuste suuniskataloogi osas „I kategooria. Soodustamine“ loetletakse teatud arv projekte teatud arvu tootmisharude all. Nagu põhjenduses 166 selgitatud, hõlmab see ehitusmaterjalide tööstust ja konkreetseid klaaskiust kanga tööstusega seotud projekte. Sellest tulenevalt nähakse otsuses nr 40, mida tõlgendatakse koostoimes tööstussektori struktuurimuudatuste suuniskataloogiga, ette teatud projektide erikohtlemine teatud soodustatud tootmisharudes. Seega, kuigi nendes dokumentides viidatakse konkreetsetele projektidele, kehtestatakse nendes ennekõike konkreetsed tootmisharud, mida soodustatakse, ning seejärel teatud projektid nendes tootmisharudes, mis võivad otsuses nr 40 ette nähtud sooduskohtlemisest kasu saada. Seetõttu lükkas komisjon Hiina valitsuse väited tagasi.

(170)

Lisaks käsitletakse klaaskiust kangast ehitusmaterjalitööstuse arengukavas (2016–2020), (51) milles nähakse muu hulgas ette ehitusmaterjalitööstuse üleminek suurtööstuselt tugevale tööstusele. Peale selle nähakse selles ette ehitussektori struktuuride optimeerimine, põhimaterjalide varustuskindluse parandamine, tööstusharu kontsentreerituse taseme tõstmine ning rahvusvahelise konkurentsivõime suurendamine. Kavas nähakse ette kvantitatiivsed arengueesmärgid, valitsuse kontroll tootmisvõimsuse üle, üksikasjalikud tootmiseesmärgid, tootmisharude geograafiline jaotus HRV provintside vahel, varustuskindlus, konkreetsete tootmisharude arendamine, valitsuse kontroll ja mõju ettevõtete üle ning tööstuse toetusmeetmed (52). See näitab riigi tugevat esindatust klaaskiutööstuses ja sekkumist sellesse.

(171)

Kiud- ja komposiitmaterjalide tööstuse 13. viisaastakukava on kava, (53) mis on suunatud konkreetselt kiudmaterjalide tööstusele. Sellega suunatakse selgelt sektori arengut, näiteks on osas III.3 seatud järgmine eesmärk:

(172)

„Tööstusahela eri etappide aktiivne integreerimine ja ajakohastamine, et säilitada kiud- ja komposiitmaterjalide tööstuse tervislik ja stabiilne areng: julgustada suuremahulisi vannahjuettevõtteid järjekindlalt rakendama üleilmastumise arengustrateegiat ja rakendama ülemaailmseid tootmisvõimsuse mudeleid. Sellest lähtuvalt: – hoida kontroll omamaise klaaskiu tootmise mahu kasvumäära üle suhteliselt madalal tasemel; – vähendada samal ajal omamaiste klaaskiudude ja nendest valmistatud toodete suhet eksporti; – reguleerida aktiivselt tootestruktuure; […] – kohandada aktiivselt tootestruktuuri ja suunata ettevõtteid rakendama diferentseeritud arengut, töötada jõuliselt välja klaaskiust toodete süvatöötlemine, laiendada kiud- ja komposiitmaterjalide toodete turgu keskmise tasemega ja kõrgetasemelistes kasutusvaldkondades ning parandada toodete kvaliteeti ja lisandväärtust. Tagada, et kiud- ja komposiitmaterjalide tööstuse põhitegevustulu aastane kasvumäär on riigi SKP kasvumäärast 5–6 protsendipunkti võrra kõrgem, st alates 2020. aastast on kindlaksmääratud suurust ületavate ettevõtete kogutulu 500 miljardit jüaani, s.o kahekordne võrreldes 12. viisaastakukava lõpus valitsenud olukorraga.“ (54).

(173)

Lisaks on kõnealuse kava osas IV.3.4 sätestatud ettevõtete ja kogu tootmisharu valitsuse suuniste alus:

(174)

„Suunata eri liiki ettevõtteid osalema diferentseeritud tegevustes, võttes arvesse nende konkreetseid eeliseid ja turusegmente. Eelkõige on vaja suunata väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid järgima kasvuteed, mis seisneb konkreetsete lünkade täitmises nii, et väikesed ettevõtted täiendavad suuri, pidades edu saavutamise viisiks spetsialiseerumist. Diferentseeritud tegevus aitab vältida mastaabipõhist konkurentsi suurettevõtete vahel ja sarnaste ettevõtete vahelist konkurentsi, kõrvaldades seega madalatel kuludel põhineva konkurentsi turu. Samal ajal võivad väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted võita spetsialiseerunud tootmisega ka suurettevõtete austuse ja tähelepanu, luua tihedad koostöösuhted suurettevõtetega ning tõhusalt toetada ja edendada suurettevõtete arengut.“

(175)

Tööstusühendused on riigiga tihedalt seotud, peamiselt tänu Hiina Kommunistliku Partei tähtsusele nendes ühendustes (55). Sama kava IV jao punktis 3.6 viidatakse ka riigi sekkumisele kiutootmisse, sealhulgas klaaskiust kanga sektorisse:

(176)

HRV on pidevalt edendanud klaaskiust kanga tööstust erinevatel valitsustasanditel; näide ühe valimisse kaasatud äriühingut hõlmava kohaliku algatuse kohta on esitatud Jiujiangi linna majandusliku ja sotsiaalse arengu 13. viisaastakukavas:

(177)

Pärast lõplike järelduste teatavakstegemist väitis Hiina valitsus, et kiud- ja komposiitmaterjalide tööstuse 13. viisaastakukava ning Jiujiangi linna 13. viisaastakukava käsitlevad mõlemad ainult üldist teavet valitsuse poliitika kohta ning ei oma otsest seost ühegi kõnealuse väidetava subsiidiumikavaga ja ei ole seega „piisav tõend“ konkreetsuse kohta.

(178)

Komisjon ei olnud selle väitega nõus. Nagu põhjendustes 171 ja 172 selgitatud, on kiud- ja komposiitmaterjalide 13. viisaastakukava suunatud konkreetselt kiudmaterjalide tööstusele ning sellega suunatakse selgelt selle sektori arengut. Isegi kui sellel dokumendil ei ole otsest seost väidetavate subsiidiumikavadega, nagu Hiina valitsus väidab, viidatakse selles konkreetsetele meetmetele, millega soodustatakse kiud- ja komposiitmaterjalide tööstust. Lisaks, nagu põhjenduses 176 mainitud, on Jiujiangi linna majandusliku ja sotsiaalse arengu 13. viisaastakukava suunatud otseselt Jushi kontsernile, mis on üks koostööd tegevatest eksportivatest tootjatest. Seega nähtub nendest dokumentidest, et Hiina ametiasutused on võtnud sihile konkreetselt antud tööstusharu, mis hõlmab klaaskiust kanga tööstust, ning selle tööstusharu teatud äriühingud. Seetõttu lükati Hiina valitsuse väited tagasi.

(179)

Eelnevat arvesse võttes peetakse klaaskiust kanga tööstust seega peamiseks ja strateegiliseks tööstusharuks, mille aktiivne arendamine on Hiina valitsuse poliitiline eesmärk.

(180)

Pärast lõplike järelduste teatavakstegemist esitas Hiina valitsus vastuväite komisjoni hinnangule, et klaaskiust kanga tööstus on soodustatud tootmisharu ning et komisjoni väitest, et klaaskiust kanga tööstus on Hiinas soodustatud, ei nähtu, et kõnealused meetmed on konkreetsed subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 2 tähenduses.

(181)

Komisjon ei nõustu Hiina valitsuse väitega. Põhjendustes 140–178 toodud järeldustest nähtub, et klaaskiust kanga tööstus kui ehitusmaterjalide ja uute materjalide sektori osa on mitmesuguste poliitika- ja regulatiivsete vahendite erilise tähelepanu ja soodustamise keskmes ning loetletud soodustatud tootmisharude kataloogides. Asjaolu, et nendes dokumentides nähakse ette konkreetsed meetmed seoses kindlate tootmisharudega, sealhulgas klaaskiust kanga tööstusega, on piisav näitamaks, et need on subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 2 tähenduses konkreetsed.

(182)

Haldusliku lihtsustamise huvides palus komisjon Hiina valitsusel edastada eriküsimustikud kahele konkreetsele kaebuses nimetatud riigi omanduses olevale pangale ja Sinosurele, samuti teistele finantsasutustele, mis andsid valimisse kuuluvatele äriühingutele laene või ekspordikrediiti.

(183)

Hiina valitsus edastas pankadele eriküsimustikud. 15 pangafiliaali kinnitasid, et olid andnud valimisse kuuluvatele äriühingutele laene, mis olid uurimisperioodi ajal tagasi maksmata, kuid ei vastanud küsimustikule kui sellisele. Küsimustiku küsimustele vastasid ainult ühe eksportiva tootja (CNBM Finance) asutusesisene pank ja üks riigi omanduses olev pank (Hiina ekspordi-impordipank). Lisaks ei vastanud Hiina arengupank küsimustikule, kuid oli kontrollkäigu ajal küsimuste esitamiseks kättesaadav.

(184)

Hiina valitsuse väitel puuduvad tal volitused nõuda teavet riigi omandis olevatelt pankadelt, kes ei vastanud küsimustikule, sest need tegutsevad Hiina valitsusest sõltumatult.

(185)

Komisjon ei olnud selle seisukohaga nõus. Esiteks leiab komisjon, et riigi omanduses olevatelt üksustelt (olgu need kas äriühingud või avalik-õiguslikud või finantsasutused) taotletav teave on Hiina valitsusele kättesaadav kõikide üksuste kohta, kus Hiina valitsus on peamine või suurosanik. Seejuures Hiina Rahvavabariigi seaduse kohaselt, mis käsitleb ettevõtete riigile kuuluvaid varasid, (57) täidavad riigi investeeringutega ettevõtetes kapitaliosalust omavate isikute ülesandeid riigi eest riigivarade järelevalve- ja haldusametid, mille on asutanud riiginõukogu riigivarade järelevalve- ja halduskomisjon ning kohalikud omavalitsused. Sellistel ametitel on seega õigus saada varadelt tulu, osaleda oluliste otsuste tegemisel ja valida riigi investeeringutega ettevõtete juhtkonna liikmeid. Peale selle aktsepteerivad riigile kuuluvate varade seaduse artikli 17 kohaselt riigi investeeringutega ettevõtted seda, et neid haldavad ja nende üle teevad järelevalvet valitsus ja valitsuse asjaomased ministeeriumid ja ametid, samuti riiklikku järelevalvet ning nad vastutavad kapitaliosalust omavate isikute ees.

(186)

Lisaks on Hiina valitsusel vajalikud volitused, et suhelda finantsasutustega, isegi kui need ei ole riigi osalusega, sest need kõik kuuluvad Hiina pangandusjärelevalveameti pädevusse. Näiteks kooskõlas pangandusjärelevalve seaduse (58) artiklitega 33 ja 36 on Hiina panganduse ja kindlustuse reguleerimise komisjon (CBIRC) volitatud nõudma kõikidelt HRVs asutatud finantsasutustelt teavet, näiteks finantsaruandeid, statistilisi aruandeid ning äritegevust ja juhtimist käsitlevat teavet. CBIRC saab lasta finantsasutustel ka üldsusele teavet avaldada.

(187)

Pealegi, ehkki ainus koostööd tegev riigi omanduses olev pank andis mõningaid üldiseid selgitusi oma laenude heakskiitmise ja riskijuhtimise süsteemide toimimise kohta, ei andnud ta täpsemat teavet valimisse kaasatud äriühingutele antud laenude kohta. Ta väitis, et peab järgima valimisse kaasatud äriühinguid puudutava teabe konfidentsiaalsust reguleerivaid kohustuslikke ja seadusandlikke nõudeid ning lepingulisi sätteid.

(188)

Seetõttu palus komisjon valimisse kaasatud eksportivate tootjate kontsernidel anda luba juurdepääsuks äriühingute kohta käivale teabele, mis on olemas kõigil, nii riigi- kui ka eraomandis pankadel, kellelt äriühingud on laene saanud. Ehkki valimisse kuuluvad äriühingud andsid oma nõusoleku tagada juurdepääs neid käsitlevatele pangaandmetele, keeldus koostööd tegev pank nõutud üksikasjalikku teavet andmast.

(189)

Lõpuks sai komisjon teavet üksnes organisatsioonilise struktuuri ja omanike kohta koostööd tegevalt riigi omanduses olevalt pangalt, kuid mitte üheltki muult finantsasutuselt, mis olid andnud laene valimisse kaasatud äriühingutele. Peale selle ei andnud ükski neist finantsasutustest täpsemat teavet valimisse kaasatud eksportivate tootjate kontsernidele antud laenude riskihindamise kohta.

(190)

Kuna komisjonil ei olnud teavet seoses enamiku riigi omanduses olevate pankadega, mis andsid laene valimisse kaasatud äriühingutele, ega mingit äriühingupõhist teavet koostööd tegevate pankade antud laenude kohta, leidis ta, et ta ei ole saanud tähtsat teavet, mis on uurimise selle aspekti puhul asjakohane.

(191)

Seega teatas komisjon HRV valitsusele, et ta sai kasutada kättesaadavaid fakte vastavalt alusmääruse artikli 28 lõikele 1, et analüüsida sooduslaenude kaudu aset leidnud väidetava subsideerimise olemasolu ja ulatust.

(192)

Komisjoni kirjale saadetud vastuses ei olnud Hiina valitsus alusmääruse artikli 28 lõike 1 kohaldamisega nõus. Ta väitis üldiselt, et nõutud konkreetne teave ei olnud õigupoolest vajalik, sest menetlus põhines kaebusel, mis ei täitnud piisavalt tasakaalustusmeetmete lepingu ja alusmääruse tõendamiskohustuse nõudeid. Komisjon leidis, et kaebuse tõendite piisavust käsitleti juba punktis 1.1.1 ning jäi oma seisukohale, et kaebuses oli esitatud piisavalt tõendeid, mis viitasid väidetavale subsideerimisele Hiina valitsuse poolt.

(193)

Lisaks esitas Hiina valitsus konkreetsema vastuväite alusmääruse artikli 28 lõike 1 sätete kohaldamise suhtes seoses sooduslaenudega. Hiina valitsus kordas, et tal ei ole volitusi pankade üle. Hiina valitsus märkis ka seda, et ta oli teinud koostööd oma parimate võimete kohaselt, et komisjon oli tekitanud talle ebamõistliku lisakoormuse ning et puuduv teave ei olnud alusmääruse artikli 28 tähenduses „vajalik“, sest see oli küsimustike vastuste kaudu juba kättesaadav. Hiina valitsus kordas neid väiteid pärast lõplike järelduste teatavakstegemist.

(194)

Põhjendustes 185 ja 186 selgitatud põhjustel jäi komisjon oma seisukohale, et Hiina valitsusel on volitused küsida pankadelt teavet. Ta kinnitas, et Hiina valitsus edastas asjaomased küsimustikud pankadele ning et ta sai ühelt riigi omanduses olevalt pangalt sisulise vastuse. Komisjon kasutas sel viisil esitatud teavet ning täiendas seda kättesaadavate faktidega üksnes puuduvate osade puhul.

(195)

Puuduv teave on seotud peamiselt kahe aspektiga. Esiteks vajas komisjon teavet koostööd mittetegevate pankade omanike ja juhtimisstruktuuri kohta, et teha kindlaks, kas need pangad on avalik-õiguslikud asutused või mitte. Teiseks äriühingupõhine teave koostööd tegevalt pangalt, nt pangasisene laenude heakskiitmise protsess ja panga krediidikõlblikkuse hindamine valimisse kuuluvatele äriühingutele antud laenude puhul oli vajalik alusmääruse artikli 28 tähenduses, et teha kindlaks, kas valimisse kuuluvatele äriühingutele anti soodusintressimääraga laene. Peale selle saavad selliseid sisedokumente esitada üksnes pangad ja seega ei saanud valimisse kuuluvad äriühingud küsimustikele antud vastuste kaudu neid esitada.

(196)

Lisaks väitis Hiina valitsus, et äriühingupõhist teavet ei saa esitada õiguslikel põhjustel. Hiina valitsus jäi oma seisukoha juurde, et isegi kui komisjonil oleks olnud üldine kirjalik nõusolek valimisse kaasatud äriühingutelt, kes loobusid oma konfidentsiaalsusõigustest, oleksid asjakohased pangad või finantsasutused kohustatud küsima pooltelt nende selgesõnalist nõusolekut seoses iga konkreetse laenutehinguga ning et need nõusolekud peaksid kinnitama asjakohased finantsasutused.

(197)

Komisjon märkis aga, et iga konkreetse panga laenutehingu jaoks küsiti iga äriühingu käest eraldi nõusolek. Komisjon leidis, et selline konkreetne nõusolek peaks olema piisav, et anda juurdepääs valimisse kaasatud äriühingutega seotud andmetele. Lisaks esitasid mõned pangad ülevaate äriühingute tagasimaksmata laenudest, näidates sellega, et neile ei ole konkreetsete tehingute kohta käiva teabe kui sellise esitamise suhtes kehtestatud mingeid piiranguid. Ükski nendest pankadest ei esitanud aga teavet seoses nende endi sisehinnanguga tehtud tehingute kohta.

(198)

Viimasena ei leidnud komisjon, et ta on tekitanud Hiina valitsusele ebamõistliku koormuse. Komisjon piirdus algusest saadik oma uurimisel nende finantsasutustega, mis olid andnud laene valimisse kuuluvatele äriühingutele. Komisjon ei tekitanud Hiina valitsusele koormust ka nende finantsasutuste tuvastamisega, sest loetelu pankade nimede ja aadressidega, samuti küsimustike edastamise taotlus esitati Hiina valitsusele kohe uurimise alguses ehk 2019. aasta juunis. See jättis Hiina valitsusele väga palju aega komisjoni taotlusele vastamiseks. Seega leidis komisjon, et ta on andnud endast parima, et hõlbustada Hiina valitsuselt palutud ülesannete täitmist.

(199)

Komisjon jäi seega kindlaks väitele, et ta pidi sooduslaenude kaudu antud väidetavate subsiidiumide olemasolu ja ulatuse uurimisel osaliselt tuginema kättesaadavatele faktidele.

(200)

Sinosure vastas osaliselt eriküsimustikule, mis puudutas valimisse kaasatud äriühingutele antud ekspordikrediidikindlustust. Ennekõike ei esitanud Sinosure ka konkreetset teavet klaaskiust kanga tööstusele antud ekspordikrediidikindlustuse ja selle kindlustusmaksete taseme kohta ega üksikasjalikke näitajaid, mis on seotud tema ekspordikrediidikindlustuse valdkonna kasumlikkusega.

(201)

Pealegi ei esitanud Sinosure täiendavaid dokumente, mida nõuti tema üldjuhtimise kohta, näiteks põhikirja, väites, et see on konfidentsiaalne teave.

(202)

Kuna seda teavet ei olnud, leidis komisjon, et talle oli uurimise selle tahu kohta jäetud esitamata väga oluline teave.

(203)

Komisjon on arvamusel, et riigi omanduses olevatelt üksustelt (olgu need kas äriühingud või avalik-õiguslikud või finantsasutused) nõutud teave on Hiina valitsusele kättesaadav kõikide üksuste kohta, kus Hiina valitsus on peamine või suurosanik. See on nii ka Sinosure puhul, mis kuulub täies ulatuses riigile. Seega teatas komisjon HRV valitsusele, et ta sai kasutada kättesaadavaid fakte vastavalt alusmääruse artikli 28 lõikele 1, et analüüsida ekspordikrediidikindlustuse kaudu aset leidnud väidetava subsideerimise olemasolu ja ulatust.

(204)

Vastuses komisjoni kirjale esitas Hiina valitsus alusmääruse artikli 28 lõike 1 kohaldamisele ekspordikrediidikindlustuse suhtes vastuväite, osutades asjaolule, et Sinosure oli esitanud küsimustiku vastuse ja vastanud komisjoni küsimustele kohapealse kontrolli ajal.

(205)

Sinosure esitas tõepoolest küsimustiku vastuse ja Sinosure esindajad viibisid Hiina valitsuse ruumides toimunud kontrollimise juures. Nagu aga põhjendustes 200 ja 201 märgitud, oli esitatud teave puudulik. Näiteks esitas Sinosure üleilmsed näitajad oma kasumlikkuse kohta, kuid mitte oma lühiajalise ekspordikrediidikindlustustegevuse kui sellise kasumlikkuse kohta. Seega ei võimaldanud esitatud teave komisjonil teha järeldusi uurimise oluliste osade kohta seoses ekspordikrediidikindlustusega, see tähendab seoses sellega, kas Sinosure on avalik-õiguslik asutus ja kas valimisse kuuluvatele äriühingutele määratud kindlustusmaksed vastavad turuolukorrale.

(206)

Komisjon tegi seega järelduse, et ta pidi osaliselt tuginema kättesaadavatele faktidele, et teha järeldusi ekspordikrediidikindlustuse kohta.

(207)

Eksportivatele tootjatele saadetud subsiidiumiküsimustiku kohaselt peavad finantsvaldusettevõtjad vastama küsimustiku osadele A ja E. China National Building Materials Co. Ltd. (edaspidi „CNBM“), eksportivate tootjate Jushi, Hengshi ja Taishani tegelik omanik, sellist vastust aga ei esitanud.

(208)

CNBM väitis, et ta ei osale klaaskiust kangaste äris ega tee eksportivate tootjatega mingeid otsetehinguid. Komisjon tuvastas aga seoses ühe eksportiva tootjaga märkimisväärsed kapitali suurendamised, mida rahastas CNBM. Lisaks leidis komisjon tõendeid, et mõnele kontserni üksusele antud toetused olid edastatud CNBMi pangakontode kaudu ning et mõned toetused olid jaotatud kapitalireservide kontode kaudu läbi mitmesuguste kontserni üksuste.

(209)

Komisjon leiab, et kuna emaettevõtja CNBM ei ole küsimustikule vastanud, on CNBMi kontserni saadud subsiidiumide täielikku ulatust võimatu kindlaks teha. Selles olukorras leidis komisjon, et talle oli jäetud esitamata väga oluline teave uurimise selle tahu kohta.

(210)

Seega teatas komisjon CNBMi kontsernile, et ta sai kasutada kättesaadavaid fakte vastavalt alusmääruse artikli 28 lõikele 1, et analüüsida CNBMi, CNBMi kontserni emaettevõtte sooduslaenude kaudu aset leidnud väidetava subsideerimise olemasolu ja ulatust.

(211)

Komisjoni kirjale saadetud vastuses ei olnud Jushi alusmääruse artikli 28 lõike 1 kohaldamisega CNBMi suhtes nõus. Jushi rõhutas taas, et CNBM mängib China Jushi tegeliku kontrollija asemel aktsiainvestori rolli, et ta ei olnud seotud klaaskiust kanga äriga ning et ta ei teinud eksportivate tootjatega mingeid otsetehinguid. Lisaks, kuigi CNBM on China Jushi suurim aktsionär, on tema osalus ainult 26,97 %.

(212)

Mis puutub kapitali suurendamisesse, väitis Jushi, et CNBMi osaluse määr China Jushis vähenes 1998. aasta 60,25 %-lt 26,97 %-ni uurimisperioodi lõpus. Viimase kolme aasta jooksul on China Jushi registreeritud kapital suurenenud ainult tänu selle enda kapitalireservidele ning seega on CNBMi osalus jäänud stabiilselt 26,97 % juurde.

(213)

Esiteks leidis komisjon kõigis olukordades, et valdusettevõtjad peaksid vastama küsimustikule, et teha kindlaks, kas emaettevõtja tasandil on antud subsiidiume, mis võivad olla seotud eksportiva tootjaga. Ilma küsimustiku vastusteta on võimatu määrata kindlaks eksportivate tootjatega seotud subsiidiumide täielikku ulatust.

(214)

Teiseks, mis puutub väidetesse seoses CNBMi tegeliku kontrolliga Jushi üle, viitas komisjon põhjendustes 93–96 esitatud selgitustele Jushi ja Taishani vahelise suhte kohta. Sellest tulenevalt lükati need väited tagasi.

(215)

Kolmandaks, mis puutub kapitali suurendamisse, siis on tõsi, et CNBMi osalus on aja jooksul suhtelises arvestuses vähenenud, kuid see on tegelikult perioodil 2010–2018 absoluutses arvestuses suurenenud.

(216)

Viimasena, põhjenduses 208 mainitud punktid ei ole seotud mitte ainult Jushi ja Hengshiga, vaid ka Taishaniga. Sellest tulenevalt ei muudaks see komisjoni järeldusi CNBMi kontserni kui sellise kohta isegi siis, kui komisjon kiidaks Jushi märkused heaks.

(217)

Komisjon tegi seega järelduse, et ta pidi osaliselt tuginema CNBMi, CNBMi kontserni emaettevõtte, kohta tehtud järelduste kohta kättesaadavatele faktidele

(218)

Yunnan Yuntianhua Group Co., Ltd. ei esitanud õigel ajal täielikku teavet vahendite kohta, mida ettevõtja teatud aktsionärid said muude kapitaliinstrumentide kaudu.

(219)

Vaatamata komisjoni korduvatele nõudmistele kohapealse kontrolli ajal ja pärast seda, ei esitanud ettevõtja nõutud teavet. Seetõttu teavitas komisjon kõnealust äriühingut, et ta toetub oma järelduste tegemisel osaliselt kättesaadavatele faktidele kooskõlas alusmääruse artikli 28 lõikega 1 (st ulatuses, milles teave oli seotud nende lepingutega). Ettevõtja märkis vastuses komisjonile, et ta ei saanud komisjoni teabepäringule ette nähtud tähtajaks vastata Hiina ametliku sulgemise tõttu jaanuari viimasel ja veebruari esimesel nädalal.

(220)

Kuna põhjenduses 218 mainitud muude kapitaliinstrumentide kaudu saadud vahendite kohta pole praeguses etapis lisateavet, tugines komisjon järelduste tegemisel jätkuvalt osaliselt faktidele, mis olid kättesaadavad vahendite kohta, mida ettevõtja teatud aktsionärid said muude kapitaliinstrumentide kaudu, nagu on täpsustatud punktis 3.4.3.4.

(221)

Kaebuses, algatamisteatises ja komisjoni küsimustikele saadud vastuses sisalduva teabe põhjal uuriti järgmisi Hiina valitsuse subsiidiume:

(222)

Kahe valimisse kaasatud eksportivate tootjate kontserni esitatud teabe kohaselt oli 36 HRVs asuvat finantsasutust neid rahastanud. Neist 36 finantsasutusest 29 olid riigi osalusega pangad (59). Ülejäänud finantsasutused olid kas eraomandis (neli asutust) või ei suutnud komisjon kindlaks teha, kas nad on riigi omanduses või eraomandis (kolm asutust). Ent üksnes üks riigi omanduses olev pank täitis eriküsimustiku, hoolimata Hiina valitsusele esitatud taotlusest, mis hõlmas kõiki finantsasutusi, mis andsid valimisse kaasatud äriühingutele laene.

(223)

Hiina ekspordi-impordipank annab soodustingimustel ekspordist sõltuvaid laene Hiina ettevõtjatele, mis toodavad uuel tehnoloogial põhinevaid ja kõrgtehnoloogilisi tooteid, omamaiste intellektuaalomandi õigustega tooteid, isiklikke kaubamärke, suure lisandväärtusega tooteid ja tarkvaratooteid, mis on registreeritud tööstus- ja kaubandusametiasutuste juures (60). Komisjonile saadaoleva teabe järgi kvalifitseeruvad Hiina klaaskiust kanga tootjad ekspordile suunatud laenude saajatena kui uuel tehnoloogial põhinevate ja kõrgtehnoloogiliste toodete ja/või isiklike tootemarkide tootjana, kui arvestada, et mitu tootjat on tunnustatud kui riiklikud kõrgtehnoloogiaettevõtted või nendele on antud tuntud kaubamärgi, tippkaubamärgi jne staatus.

(224)

Lisaks abistab Hiina ekspordi-impordipank eksportijaid eksporttoodete ostjatele võimaldatava krediidi kaudu. Eksporttoodete ostjatele võimaldatavat krediiti antakse välismaistele äriühingutele, et rahastada nende Hiina toodete, tehnoloogia ja teenuste importi (61).

(225)

Komisjon tegi kindlaks, kas riigi omanduses olevad pangad on alusmääruse artikli 3 ja artikli 2 punkti b tähenduses riigiorganid [avalik-õiguslikud asutused]. Seda, kas riigi omanduses olev äriühing on avalik-õiguslik asutus, kontrollitakse järgmisel viisil: (62)„Oluline on see, kas ettevõttele on antud volitused täita valitsusasutuse ülesandeid, ning mitte see, kuidas see saavutatakse. On palju eri viise, kuidas valitsus kitsamas tähenduses saab anda ettevõtetele volitusi. Seega võivad eri liiki tõendid olla asjakohased, kui soovitakse näidata, kas asjaomasele ettevõttele on antud sellised volitused. Tõendid, et ettevõte täidab tegelikult valitsusasutuse ülesandeid, võivad tõendada seda, et tal on või talle on antud valitsusasutuse volitused, eelkõige kui need tõendid viitavad pidevale ja süstemaatilisele tegevusele. Seega võivad meie arvates tõendid, et valitsus kontrollib ettevõtet ja selle toimimist sisuliselt, tõendada teatavatel asjaoludel seda, et asjaomasel ettevõttel on täidesaatev võim ja ta teostab seda võimu valitsusasutuse ülesandeid täites. Samas rõhutame, et kui õigusaktiga selge volituste üleandmine välja arvata, siis üksnes formaalsete seoste olemasolust ettevõtte ja valitsuse vahel kitsamas tähenduses tõenäoliselt ei piisa, et teha kindlaks vajalik valitsusasutuse volituste omamine. Seega näiteks lihtsalt fakt, et valitsus on ettevõtte enamusaktsionär, ei näita, et valitsusel on sisuline kontroll selle ettevõtte tegevuse üle, veel vähem seda, et valitsus on andnud talle valitsusasutuse volitused. Samas mõnel juhul, kui tõenditest ilmneb, et formaalseid kaudseid märke valitsuse kontrolli kohta on palju, ja kui on ka tõendeid, et selline sisuline kontroll on olemas, võib nende alusel teha järelduse, et asjaomane ettevõte kasutab valitsusasutuse volitusi.“

(226)

Komisjon taotles teavet riigiomandis olemise kohta, samuti formaalsete kaudsete märkide kohta valitsuse kontrollist riigi osalusega pankade üle. Samuti analüüsis komisjon, kas kontrolli teostati sisuliselt. Sel eesmärgil pidi komisjon osaliselt tuginema kättesaadavatele faktidele tingituna sellest, et Hiina valitsus ja riigi osalusega pangad keeldusid esitamast tõendeid otsustusprotsessi kohta, mis oli sooduslaenud kaasa toonud.

(227)

Analüüsi läbiviimiseks kontrollis komisjon esmalt riigi omanduses olevate pankade andmeid, kes olid eriküsimustiku täitnud ja kontrollimist lubanud.

(228)

Ainult üks riigi omanduses olev pank, nimelt EXIM, esitas küsimustikule vastuse, mida kontrolliti kohapeal.

(229)

Küsimustiku vastuses ja kontrollkäigu ajal saadud teabe põhjal tegi komisjon kindlaks, et Hiina valitsus omas selles finantsasutuses otseselt või kaudselt üle 50 % aktsiaid.

(230)

Seoses formaalsete kaudsete märkidega valitsuse kontrollist koostööd tegevas riigi omanduses olevas pangas kvalifitseeris komisjon selle „oluliseks riigi omanduses olevaks finantsasutuseks“. Täpsemalt märgiti teatises „Peamiste riigi omanduses olevate finantsasutuste järelevalvenõukogu reguleerivad ajutised eeskirjad“ järgmist: „Käesolevas eeskirjas nimetatud peamised riigi omanduses olevad finantsasutused tähendavad riigi omandis olevaid arengupanku, kommertspanku, finantsvarade fondivalitsejaid, väärtpaberituru ettevõtteid, kindlustusseltse jne (edaspidi „riigi omanduses olevad finantsasutused“), kuhu riiginõukogu saadab järelevalvenõukogud“.

(231)

Peamiste riigi omanduses olevate finantsasutuste järelevalvenõukogu määratakse vastavalt „Oluliste riigi omanduses olevate finantsasutuste järelevalvenõukogu reguleerivatele ajutistele eeskirjadele“ (riiginõukogu dekreet nr 282). Nende ajutiste eeskirjade artiklitele 3 ja 5 tuginedes tegi komisjon kindlaks, et nõukogu liikmed vabastab ametist riiginõukogu ja nad on aruandekohustuslikud riiginõukogu ees, mis annab tunnistust riigi poolsest institutsioonilisest kontrollist koostööd tegeva riigi omanduses oleva panga äritegevuse üle. Lisaks neile üldistele kaudsetele märkidele leidis komisjon järgmised tõendid seoses EXIMiga.

(232)

EXIM on moodustatud ja tegutseb vastavalt riiginõukogu „Teatisele, millega asutatakse Hiina ekspordi-impordipank“ ja EXIMi põhikirjale. Tema põhikirja kohaselt nimetab riik otse EXIMi juhatuse. Järelevalvenõukogu nimetatakse riiginõukogu poolt kooskõlas peamiste riigi omanduses olevate finantsasutuste järelevalvenõukogu reguleerivate ajutiste eeskirjadega ning muude seaduste ja määrustega ning ta allub riiginõukogule.

(233)

Põhikirjas märgitakse ka, et EXIMi parteikomiteel on juhtiv ja poliitiliselt keskne roll eesmärgiga tagada, et EXIM rakendab partei ja riigi poliitikat ja peamisi eesmärke. Partei juhtroll on lõimitud kõikidesse äriühingu üldjuhtimise tahkudesse.

(234)

Põhikirjas märgitakse lisaks, et EXIM soovib toetada väliskaubanduse arengut ja majanduslikku koostööd, piiriüleseid investeeringuid, algatust „One Belt, One Road“ ning koostööd rahvusvahelise suutlikkuse ja seadmete tootmise vallas. Tema äritegevus hõlmab lühiajalisi, keskmise tähtajaga ja pikaajalisi laene, mis kiidetakse heaks ja mis vastavad riigi väliskaubanduse ja -tegevuse poliitikale, nagu ekspordikrediit, impordikrediit, lepingulised finantskorralduse välislaenud, välisinvesteeringute laenud, Hiina valitsuse välisabi laenud ja eksporttoodete ostjatele antavad laenud.

(235)

Komisjon leidis ka, et riigi omanduses olevad finantsasutused on muutnud 2017. aastal oma põhikirja, et suurendada Hiina Kommunistliku Partei kui pankade kõrgeima otsustustasandi rolli.

(236)

Uutes põhikirjades sätestatakse, et:

(237)

Need tõendid näitavad, et valitsus teostas sisulist kontrolli selle asutuse tegevuse üle.

(238)

Edasi taotles komisjon teavet, kas Hiina valitsus sisuliselt kontrollis koostööd tegevat riigi omanduses olevat panka seoses tema laenupoliitika teostamise ja riskihindamisega klaaskiust kanga tootmisharule laenude andmisel. Selles osas on arvesse võetud järgmised reguleerivad dokumendid:

(239)

Vaadates läbi need reguleerivad dokumendid, leidis komisjon, et HRV finantsasutused tegutsevad üldises õiguslikus keskkonnas, mis suunab neid oma rahaliste otsuste tegemisel joonduma Hiina valitsuse tööstuspoliitika eesmärkide järgi järgmistel põhjustel.

(240)

EXIMi avaliku korra volitused kehtestatakse Hiina impordi-ekspordipanga asutamise teatises ja tema põhikirjas.

(241)

Kõigi Hiinas tegutsevate pankade suhtes kohaldatava pangandusseaduse artiklis 34 on märgitud, et „kommertspangad tegutsevad laene andes vastavalt rahvamajanduse ja sotsiaalse arengu vajadustele ning lähtuvalt riigi tööstuspoliitika suunistest“. Ehkki pangandusseaduse artiklis 4 märgitakse, et „kommertspangad tegutsevad seadusjärgselt ilma mis tahes üksuse või isiku sekkumiseta. Kommertspangad võtavad sõltumatult tsiviilvastutuse kogu oma juriidilise isiku varaga“, näitas uurimine, et pangandusseaduse artiklit 4 kohaldatakse vastavalt pangandusseaduse artiklile 34, st kui riik kehtestab riikliku poliitika, siis pangad rakendavad seda ja järgivad riigi suuniseid.

(242)

Lisaks sätestatakse laenude üldeeskirja artiklis 15, et: „Kooskõlas riigi poliitikaga võivad asjaomased ministeeriumid subsideerida laenuintresse eesmärgiga edendada teatavate tootmisharude kasvu ja majanduse arengut teatavates piirkondades.“

(243)

Samuti juhendab otsus nr 40 kõiki finantsasutusi andma krediiditoetust konkreetselt „soodustatud“ projektidele. Nagu on selgitatud punktis 3.1 ning täpsemalt põhjenduses 166, kuuluvad klaaskiust kanga tööstuse projektid „soodustatute“ kategooriasse. Seega kinnitab otsus nr 40 varasemat järeldust pangandusseaduse kohta, et pankadel on sooduslaenude andmise näol tegemist valitsusasutuste volitustega. Komisjon leidis ka, et CBIRC on ulatuslike volitustega kinnitav asutus, mis hõlmab kõikide HRVs asutatud finantsasutuste (sealhulgas eraomandisse kuuluvad ja välisosalusega finantsasutused) juhtimist, näiteks: (63)

(244)

Pangandusseadus on õiguslikult siduv. Viisaastakukavade ja otsuse nr 40 kohustuslikkus on tõestatud punktis 3.1. CBIRC reguleerivate dokumentide kohustuslik laad tuleneb tema kui pangandusjärelevalveameti volitustest. Muude dokumentide kohustuslikkust tõendavad järelevalve ja hindamise eritingimused, mida need sisaldavad.

(245)

Pärast lõplike järelduste teatavakstegemist väitis Hiina valitsus, et ükski regulatiivne dokument, millele komisjon tugines, ei olnud piisav näitamaks, et Hiina valitsus oli tegelikult EXIMi suhtes kohaldanud sisulist kontrolli. Täpsemalt väitis Hiina valitsus, et Hiina kommertspanganduse seaduse artikkel 34 on vaid lihtsalt üldine avaldus, millel ei ole praktilist mõju. Hiina valitsus lisas, et artiklit 34 ei tohiks tõlgendada üksi, vaid koostoimes pangandusseaduse artiklitega 4, 5, ja 41, mis on väidetavalt seotud panga autonoomiaga ning üksuste, üksikisikute või valitsuste sekkumise puudumisega. Hiina valitsus palus ka eirata laenude üldeeskirja artiklit 15, sest see ei ole kohustuslik. Viimasena väitis Hiina valitsus, et riiginõukogu otsus nr 40 ei ole siduv ning viitas selle otsuse artiklile 17, mille kohaselt peavad kõik finantsasutused tegema laenuotsuseid turupõhimõtete põhjal.

(246)

Komisjon tuletas kõigepealt meelde, et nagu eespool põhjenduses mainitud, leidis ta, et pangandusseadus ja otsus nr 40 ei ole kohustuslikud. Lisaks, uurimise järeldused (samuti komisjoni järeldused, mis olid tehtud sama subsiidiumikava käsitlevatel varasematel uurimistel) (64) ei toetanud väidet, et pangad ei järgi valitsuse poliitikat ja kavasid. Pigem näitas uurimine, et laenude üldeeskirja artiklit 15 kohaldati tegelikult praktikas ning et pangandusseaduse artikleid 4, 5 ja 41 on kohaldatud pangandusseaduse artikli 34 kohaselt, see tähendab, et riik kehtestab panga poliitika ning pangad rakendavad ja järgivad riigi juhiseid. Uurimise järeldused ei toetanud väidet, et pangad ei järgi valitsuse poliitikat ja kavasid laenuotsuste tegemisel. Näiteks leidis komisjon, et eksportivad tootjad saavad soodustingimustel laenuandmise kaudu kasu samasugustest madalatest intressimääradest.

(247)

Lisaks märkis komisjon, et riiginõukogu otsusega nr 40 antakse kõikidele finantsasutustele juhis anda krediiditoetust ainult soodustatud projektidele ning lubatakse rakendada „muud sooduspoliitikat soodustatud projektidele“. Eespool esitatust järeldub, et pangad peavad andma krediiditoetust klaaskiust kanga tööstusele. Sama otsuse artikli 17 kohaselt peavad pangad järgima krediidipõhimõtteid, kuid komisjon ei leidnud uurimise käigus, et seda oleks praktikas tehtud. Seega kinnitab otsus nr 40 varasemat järeldust pangandusseaduse kohta, et pankadel on sooduslaenude andmise näol tegemist valitsusasutuste volitustega.

(248)

Seetõttu järeldas komisjon, et Hiina valitsus on loonud normatiivse raamistiku, mida Hiina valitsuse poolt ametisse määratud ja Hiina valitsuse ees vastutavad juhid ja järelevalvajad peavad järgima. Seega teostas Hiina valitsus klaaskiust kanga tootjatele laenu andva koostööd tegeva riigi omanduses oleva panga üle sisulist kontrolli normatiivse raamistiku abil.

(249)

Komisjon taotles ka konkreetseid tõendeid sisulise kontrolli kohta konkreetsete laenude alusel. Kontrollkäigu ajal väitis koostööd tegev riigi omanduses olev pank, et tegelikkuses pidi ta kõnealuste laenude andmisel kasutama keerukaid laenude riski hindamise eeskirju ja mudeleid. Samas, nagu juba põhjendustes 187–190 märgitud, ei esitatud ühtegi konkreetset näidet seoses valimisse kuuluvate äriühingutega. Koostööd tegev riigi omanduses olev pank keeldus esitamast teavet, sealhulgas oma konkreetseid krediidiriski hinnanguid seoses valimisse kaasatud äriühingutega seaduses sätestatud ja lepingulistel põhjustel, ehkki komisjonil oli kirjalik nõusolek valimisse kaasatud äriühingutelt, kes loobusid oma konfidentsiaalsusõigustest.

(250)

Kuna puuduvad konkreetsed tõendid krediidivõimelisuse hindamise kohta, uuris komisjon üldist õiguslikku keskkonda, nagu see on põhjendustes 238–245 toodud, koos koostööd tegeva riigi omanduses oleva panga käitumisega seoses valimisse kuuluvatele äriühingutele laenude andmisega. See käitumine erines tema ametlikust seisukohast kontrollkäigu ajal, sest tegelikkuses ta ei tegutsenud põhjalike turupõhiste riskihinnangute alusel.

(251)

Kontrollkäigud näitasid, et välja arvatud teatavad välisvaluutas laenud, anti laene kahele valimisse kaasatud eksportivate tootjate kontsernile intressimääradega, mis on Hiina Rahvavabariigi Panga (edaspidi „PBOC“) võrdlusintressimääradest väiksemad või nendega sarnased, olenemata äriühingute rahalisest olukorrast ja krediidiriskist. Seega anti laene turuhinnast odavamalt, kui võtta arvesse valimisse kaasatud eksportivate tootjate riskiprofiili. Lisaks olid valimisse kuuluvad äriühingud saanud vaba tagasimaksega laene, mis võimaldasid neil viivitamata asendada laenude tagasimakse tähtajal tehtud tagasimaksetele kulunud kapital uue kapitaliga uutest laenudest.

(252)

Ka leidis komisjon, et laene, mida pangad oleksid pidanud esitama ebatavaliste laenudena, ei näidatud alati koostööd teinud riigi omanduses oleva panga poolt sellistena riiklikus laenude keskregistris. Ebatavalisena näitamise kohustus kehtib eelkõige siis, kui laenud on restruktureeritud, kui võlgnik on oma makseid tasumata jätnud või kui on antud vaba tagasimaksega laene. Selliseid juhtumeid leiti kahe valimisse kuuluva eksportiva tootja puhul. CBIRC „Riskipõhise laenude klassifikatsiooni suuniste“ kohaselt oleksid kõik need juhtumid pidanud olema laenude keskregistrisse kantud. Selline finantsasutuste poolne teatamata jätmine loob laenude keskregistris moonutatud pildi ettevõtte krediidiseisundist, sest register ei kajasta enam ettevõtte tegelikku krediidivõimet. Seega, isegi kui finantsasutus rakendaks turutingimustel riskianalüüsi, teeks ta seda ebatäpse teabe põhjal.

(253)

Seega tegi komisjon järelduse, et Hiina valitsus on sisuliselt kontrollinud koostööd tegevat riigi omanduses olevat panka seoses selle laenupoliitika teostamise ja riskihindamisega klaaskiust kanga tootmisharu puhul.

(254)

Komisjon selgitas välja, et koostööd tegev riigi omanduses olev finantsasutus järgis klaaskiust kanga tootmise sektoris valitsuse ülesannete täitmisel eespool nimetatud õigusraamistikku. Seetõttu tegutses ta alusmääruse artikli 2 punkti b mõistes (koostoimes alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunktiga i) ning vastavalt WTO asjakohasele kohtupraktikale riigiorganitena [avalik-õiguslike asutustena].

(255)

Nagu märgitud punktis 3.2, ei vastanud ükski muu valimisse kuuluvatele äriühingutele laenu andnud riigi omanduses olev pank eriküsimustikule. Hiina arengupank (CDB) ei vastanud küsimustikule, kuid oli MOFCOMi ruumide kohapealse kontrollkäigu ajal küsimuste esitamiseks kättesaadav. Selle käigu ajal väitis CDB, et tema eelmise ELi subsiidiumivastase uurimise ajal 2012. aastal esitatud väited kehtivad ikka veel ning et sellest ajast saati pole tehtud ühtki suurt muudatust. CDB ei esitanud üksikasjalikku lisateavet oma juhtimisstruktuuri, riskihindamise ega näiteid klaaskiust kanga tootmisharule antud konkreetsete laenude kohta.

(256)

Seetõttu otsustas komisjon kooskõlas põhjendustes 182–199 toodud järeldustega kasutada kättesaadavaid fakte määratlemaks, kas need riigi osalusega pangad kvalifitseeruvad avaliku sektori asutusteks.

(257)

Varasemate subsiidiumivastaste uurimiste käigus (65) tegi komisjon kindlaks, et järgmised pangad, mis olid andnud laene valimisse kaasatud eksportivate tootjate kontsernidele asjaomastel uurimistel, olid osaliselt või täielikult riigile endale või riigiosalusega juriidilistele isikutele kuuluvad: Hiina arengupank, Hiina ehituspank, Hiina tööstus- ja kommertspank, sidepank, Hiina Everbrighti pank, postiteenuste säästupank, Hiina kaupmeeste pank, Shanghai Pudongi arengupank, Hiina tööstuspank, Shenyangi maaelu kommertspank, Shanghai pank, Ningbo pank, Hiina CITICi pank, Hiina Guangfa pank, Hiina Bohai pank, Huaxia pank, Hankou pank, Hubei pank, Huishangi pank, Dongyingi pank, Tianjini pank, Kunluni pank, Shanghai maaelu kommertspank, China Industrial International Trust Limited, Daye Trust Co. ja Ltd., Sinotruk Finance Co., Ltd. Kuna vastupidist teavet ei ole esitatud, jõudis komisjon käesoleval uurimisel samale järeldusele.

(258)

Kasutades avalikult kättesaadavat teavet, nagu panga kodulehekülg, aastaaruanded, kättesaadav teave pangandusregistrites või internetis, tuvastas komisjon lisaks, et järgmised pangad, mis olid andnud laenu või kapitalirenti kahele kategooriale valimisse kuuluvatele eksportivate tootjate kontsernile, kuulusid osaliselt või täielikult riigile endale või olid riigiosalusega juriidilised isikud:

(259)

Edasi järeldas komisjon, kuna finantsasutustelt ei saadud konkreetset teavet, mis tõendanuks vastupidist, et Hiina valitsuse omamine ja kontroll põhineb ametlikel näitajatel ning seda samadel põhjustel nagu on punktis 3.4.1.2 sätestatud. Täpsemalt eeldatakse olemasolevate faktide põhjal, et nende riigi omanduses olevate koostööst keeldunud pankade juhid ja järelevalvetöötajad määrab Hiina valitsus ja nad vastutavad Hiina valitsuse ees samal moel nagu koostööd tegevas riigi omanduses olevas pangas.

(260)

Mis puutub sisulise kontrolli teostamisse, leidis komisjon, et koostööd tegevat finantsasutust puudutavad järeldused võivad esindada ka koostööst keeldunud riigi omanduses olevaid finantsasutusi. Punktis 3.4.1.2 analüüsitud normatiivset raamistikku kohaldatakse samal viisil ka nende suhtes. Kuna vastupidise kohta andmed ei ole, võib teadaolevate tõsiasjade põhjal järeldada, et konkreetseid tõendeid krediidivõimelisuse hindamise kohta ei ole, nagu neid ei ole ka koostööd teinud riigi omanduses oleva panga puhul, nii et punktis 3.4.1.2 esitatud analüüs normatiivse raamistiku konkreetse rakendamise kohta on kohaldatav samal viisil ka nende suhtes.

(261)

Lisaks täheldas komisjon, et enamik laenulepinguid, mis komisjon valimisse kaasatud ettevõtetelt sai, sisaldavad samu tingimusi ja laenude kokkulepitud intressimäärad on sarnased ja kattuvad osaliselt koostööd tegeva riigi omanduses oleva panga esitatud määradega.

(262)

Komisjon leidis seepärast, et koostööd teinud riigi omanduses oleva panga kohta tehtud järeldused on alusmääruse artikli 28 mõistes kättesaadavad faktid, mille põhjal hinnata teisi riigi omanduses olevaid pankasid, sest neil on sarnased laenutingimused ja laenuintressimäärad.

(263)

Selle põhjal tegi komisjon järelduse, et ülejäänud riigi omanduses olevad pangad, mis annavad laenu valimisse kuuluvatele äriühingutele, on riigiorganid alusmääruse artikli 2 punkti b mõistes, mida tõlgendatakse koostoimes artikli 3 lõike 1 punkti a alapunktiga i.

(264)

Pärast lõplike järelduste teatavakstegemist väitis Hiina valitsus, et komisjon tugines ainult varasematele uurimistele ning formaalsetele kaudsetele märkidele kontrollist, et teha kindlaks, et koostööst keeldunud riigi omanduses olevad pangad tegutsesid avalik-õiguslike asutustena. Iga panka ei analüüsitud eraldi. Lisaks, kuna EXIM on poliitikapank, ei saa selle olukorda samastada kommertspankade omaga.

(265)

Sellega seoses tuletas komisjon meelde, et kuna teised riigi omanduses pangad keeldusid koostööst, pidi komisjon tuginema kättesaadavatele faktidele. Komisjon jõudis järeldusele, et eelmiste uurimiste teave koos ametlike kaudsete tõendite ja uuringu enda tulemustega seoses EXIMiga ning pankade tegeliku käitumisega eksportivate tootjate suhtes olid parimad kättesaadavad faktid selle juhtumi kohta. Igal juhul ei suutnud Hiina valitsus esitada ühtegi tõendit ega väidet, mis lükkaks ümber komisjoni järeldused seoses asjaoluga, et ülejäänud riigi omanduses olevad pangad, mis andsid laenu valimisse kuuluvatele äriühingutele, on riigiorganid alusmääruse artikli 2 punkti b mõistes, mida tõlgendatakse koostoimes artikli 3 lõike 1 punkti a alapunktiga i. Komisjon jäi seega oma seisukohale.

(266)

Ülaltoodud kaalutluste valguses leidis komisjon, et kõik riigile kuuluvad Hiina finantsasutused, mis andsid laenu kahele valimisse kaasatud koostööd tegevale eksportivate tootjate kontsernile, on riigiorganid alusmääruse artikli 2 punkti b mõistes, mida tõlgendatakse koostoimes artikli 3 lõike 1 punkti a alapunktiga i.

(267)

Pealegi tegi komisjon kindlaks, et isegi kui riigi omanduses olevaid panku ei saaks käsitada riigiorganitena, käsitataks neid alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti iv mõistes siiski pankadena, keda Hiina valitsus on volitanud või suunanud täitma tavaliselt valitsuse täidetavaid ülesandeid, ning seda samadel põhjustel, nagu mainitud põhjendustes 269–272. Seega tuleks nende tegevust igal juhul samastada Hiina valitsuse omaga.

(268)

Komisjon pöördus seejärel ülejäänud finantsasutuste poole. Järgmisi finantsasutusi käsitati eraomandis olevate asutustena, tuginedes varasemate subsiidiumivastaste uurimiste tulemustele (67) ja lisaks avalikult kättesaadavale teabele: China Minsheng Bank, Sumitomo Mitsui Banking (China) Co., Ltd, Standard Chartered Bank, Ping Ani pank. Koostöö ja piisava avalikult kättesaadava teabe puudumisel ei saanud järgmised finantsasutused kinnitada, kas nad kuulusid riigile või olid eraomandis: Chongqing Runyin Financial Leasing Co., Ltd., Wuxi International Platinum Co., Ltd., Liangjiang Financial Leasing Co., Ltd. ja Taiani pank, Taian Daiyue Rural Commercial Bank Co., Ltd. Komisjon analüüsis konservatiivset lähenemisviisi järgides neid samamoodi nagu eraomandis finantsasutusi ning neile viidatakse edaspidi kui „eraomandis finantsasutustele“. Komisjon analüüsis, kas Hiina valitsus on teinud neile finantsasutustele alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti iv tähenduses ülesandeks anda klaaskiust kanga sektorile subsiidiume ehk volitanud või suunanud neid seda tegema.

(269)

WTO apellatsioonikogu arvamuse kohaselt tähendab „volitamine“, et valitsus paneb vastutuse eraõiguslikule asutusele, ning „suunamine“ tähendab olukorda, kus valitsus teostab oma võimu eraõigusliku asutuse üle (68). Mõlemal juhul kasutab valitsus eraõiguslikku asutust vahendajana rahalise toetuse andmiseks, ning „enamikul juhtudel on eeldatav, et eraõigusliku asutuse volitamine või suunamine hõlmab mõnel määral ka ähvardust või stiimuleid“ (69). Samal ajal ei lubata alapunktiga iv liikmesriikidel kehtestada toodetele tasakaalustusmeetmeid „kui valitsus rakendab oma üldiseid õigusaktides sätestatud regulatiivseid volitusi“ (70) või kui valitsuse sekkumine „võib või ei pruugi omada erilist tagajärge lihtsalt konkreetsetel faktilistel asjaoludel ning turuosaliste vabal valikul põhinevalt“ (71). Pigem osutavad volitamine või suunamine „valitsuse aktiivsemale rollile kui lihtsalt stimuleerimine“ (72).

(270)

Komisjon märkis, et tootmisharu puudutav ja põhjendustes 238–245 nimetatud normatiivne raamistik kehtib HRV kõikide, sealhulgas eraomandis olevate finantsasutuste suhtes. Seda kinnitab asjaolu, et pangandusseadus ja mitmed CBIRC tellimused hõlmavad kõiki Hiina rahastatud ja välisinvesteeringutega pankasid, mida CBIRC juhib.

(271)

Lisaks näitasid valimisse kaasatud äriühingutesse tehtud kontrollkäigud, et enamik laenulepinguid, mille komisjon oli valimisse kaasatud äriühingutelt saanud, sisaldasid sarnaseid tingimusi, ning et eraõiguslike finantsasutuste laenuintressimäärad sarnanevad riigi omanduses oleva finantsasutuste laenuintressimääradega ja kattuvad nendega osaliselt.

(272)

Kuna eraõiguslikud finantsasutused ei esitanud teistsugust teavet, tegi komisjon järelduse klaaskiust kanga tööstuse kohta, et riik on alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti iv esimese taande tähenduses teinud kõigile Hiinas panganduse ja kindlustuse reguleerimise komisjoni järelevalve all tegutsevatele finantsasutustele (sh eraõiguslikud finantsasutused) ülesandeks järgida valitsuse poliitikat ning anda klaaskiust kanga tööstusele soodustingimustel laenu.

(273)

Pärast lõplike järelduste teatavakstegemist väitis üks pooltest, et asjaolu, et iga valimisse kuuluv äriühingute rühm sai uurimisperioodi ajal kasu eri tüüpi laenudest või kapitalirendist, millel olid eri lõpptähtajad, tagatised, garantiid ja muud seotud tingimused, nagu on märgitud põhjenduses 281, viitas, et riik ei volita ega suuna neid. Lisaks väitis see pool, et erapankade ja riigi omanduses olevate pankade määrade kattuvusest nähtus, et riigi omanduses olevad pangad andsid laenu turutingimustel, mitte vastupidi. Lisaks püüdis komisjon tõendamiskohustust üle kanda, väites, et tema järeldused kehtisid, „kuna eraõiguslikud finantsasutused ei esitanud teistsugust teavet“. Komisjon oleks aga pidanud tegema kindlaks tõendite usutavuse esmapilgul.

(274)

Komisjon tuletas vastuseks nendele väidetele meelde, et kuna pangad keeldusid koostööst, pidi komisjon tuginema erasektori pankade kohta kättesaadavatele faktidele. Sellest tulenevalt ei kandnud ta tõendamiskohustust üle. Lisaks, kuna koostööd tegi vaid üks riigi omanduses olev pank, kasutas komisjon teavet, mida ta sai koostööd tegevalt poolelt, mida loeti riigiorganiks, et võrrelda seda tingimustega, mida pakuti koostööd keeldunud erasektori pankadele. Asjaolu, et määrad kattusid, näitab, et erasektori pangad andsid samuti laenu turutingimustest soodsamalt, mitte vastupidi. Poole arutluskäigu järgimine tähendaks, et kättesaadav faktidel põhinev teade on usaldusväärsem kui kontrollitud teabel põhinevad järeldused. Asjaolu, et äriühingud said uurimisperioodil kasu eri tüüpi laenudest, millel olid erinevad tingimused, ei muuda seda. Igal juhul ei suutnud pool esitada ühtegi tõendit ega väidet, mis lükkaks ümber komisjoni järeldused. Seepärast lükati need väited tagasi.

(275)

Lisaks on Hiinas kõikide pankade suhtes kehtiv normatiivne raamistik palju laiem kui vaid kaks määrust, mis reguleerivad CBIRCd, nagu on kirjeldatud põhjenduses 238, ning kogu õigusaktide kogumik on õiguslikult siduv, nagu on selgitatud põhjenduses 244 – seega hõlmavad need enamat kui vaid kaht soovitavat õigusakti. Peale selle ei avastatud valimisse kuuluvatesse äriühingutesse tehtud kontrollkäikude ajal eraõiguslike finantsasutuste ja riigi omanduses olevate finantsasutuste pakutud laenutingimuste või intressimäärade vahel märkimisväärseid erinevusi.

(276)

Pärast teatavakstegemist väitis Hiina valitsus, et komisjoni viidatud õigusaktidel on ainult suunav roll ning valitsuse pelgalt suunavast rollist ei piisa järelduse tegemiseks volitamise või suunamise kohta. Seoses sellega juhtis Hiina valitsus tähelepanu, et pangandusseaduse artikkel 34 oli vaid üldine avaldus, millel ei ole praktilist mõju.

(277)

Laenude üldeeskirja artikkel 15 ei ole samuti kohustuslik, vaid võimaldab lihtsalt finantsasutustel arvestada riigi poliitikaga. Otsus nr 40 ei ole samuti siduv dokument ning sellega antakse finantsasutustele selgesõnaline volitus anda rahalist toetust „kooskõlas krediidipõhimõtetega“.

(278)

Komisjon ei olnud selle seisukohaga nõus, kuna kõikide Hiina pankade suhtes kehtiv normatiivne raamistik on õiguslikult siduv, nagu selgitatud põhjenduses 244, mistõttu on need enamat kui lihtsalt valitsuse soovitavad või suunavad õigusaktid. Seoses otsusega nr 40 tegi komisjon juba põhjenduses 247 kindlaks, et otsusega nr 40 antakse kõikidele finantsasutustele juhis pakkuda krediiditoetust ainult soodustatud projektidele, kuigi sama otsuse artikliga 17 palutakse pangal järgida krediidipõhimõtteid. Komisjon jäi seega oma seisukohale.

(279)

Eelmiste subsiidiumivastaste uurimiste käigus tegi komisjon juba kindlaks, et Hiina äriühingutele määratud riigisisesed krediidireitingud ei ole usaldusväärsed, tuginedes uuringule, mille avaldas Rahvusvaheline Valuutafond (73) ja mis näitab rahvusvaheliste ja Hiina krediidireitingute erinevusi, ning valimisse kaasatud äriühinguid puudutava uurimise järeldustele. IMFi andmetel on kohalikud reitinguagentuurid määranud tõepoolest üle 90 % neist Hiina võlakirjadest AA- kuni AAA-reitingu. See ei ole võrreldav teiste turgudega, nagu EL või USA. Näiteks USA turul on vähem kui 2 % äriühingutest nii kõrge reiting. Hiina reitinguagentuurid on seega suurel määral kallutatud reitinguskaala kõrgeima otsa poole. Neil on väga laiad reitinguskaalad ning nad kalduvad koondama väga erineva makseviivituse riskiga võlakirju ühte laia reitingukategooriasse (74).

(280)

Lisaks tõstavad välisriikide reitinguagentuurid, nagu Standard and Poor’s ja Moody’s välisriigis emiteeritud Hiina võlakirjade hindamisel tavaliselt emitendi põhikrediidireitingut, tuginedes hinnangule ettevõtte strateegilise tähtsuse kohta Hiina valitsuse jaoks ja mis tahes kaudsele garantiile (75). Näiteks Fitch märgib selgelt, kui see on asjakohane, et sellised garantiid on peamine tegur, millel tema Hiina äriühingute krediidireitingud põhinevad (76).

(281)

Lisaks leidis komisjon selle analüüsi täiendamiseks lisateavet. Esiteks tegi komisjon kindlaks, et riik saab avaldada teatavat mõju krediidireitinguturule. Kahe uuringu kohaselt, mis avaldati 2016. aastal, tegutses Hiina turul ligikaudu 12 reitinguagentuuri, millest enamik olid riigi omanduses. Kokku oli 60 % kõikidest reitinguga äriühingu võlakirjadest Hiinas hinnatud riigi osalusega reitinguagentuuri (77) poolt.

(282)

Hiina valitsus kinnitas, et uurimisperioodil tegutses Hiina võlakirjaturul 15 reitinguagentuuri, kelle seas oli 12 riigisisest reitinguagentuuri, sealhulgas Shanghai Brilliance Credit Rating & Investors Service Co., Ltd, Dagong Global Credit Rating Co., Ltd, Golden Credit Rating International Co., Ltd, China Bond Rating Co., Ltd, CSCI Pengyuan Credit Rating Co., Ltd, Fareast Credit Rating Co., Ltd, China Chengxin Securities Rating Co., Ltd, United Credit Ratings Co., Ltd, Shanghai Credit Information Services Co., Ltd, China Securities Index Co., Ltd, Beijing North Joint Credit Evaluation Co., Ltd ning Sichuan Dapu Credit Rating Limited Company. Enamik riigisiseseid reitinguagentuuridest olid riigi omanduses. Samuti tegutses kolm Hiina ja välisriigi ühisettevõttest reitinguagentuuri, mis olid China Lianhe Credit Rating Co. Ltd, S&P Global China Rating ja China Chengxin International Credit Rating Co., Ltd.

(283)

Teiseks puudub vaba juurdepääs Hiina krediidireitinguturule. See on sisuliselt suletud turg, sest enne kui nad saavad tegevust alustada, peab Hiina väärtpaberite reguleerimisasutus (CSRC) või PBOC reitinguagentuurid heaks kiitma (78). PBOC teatas 2017. aasta keskpaigas, et välismaistel reitinguagentuuridel lubatakse anda krediidireitinguid riigisisesel võlakirjaturul teatavatel tingimustel. Uurimisperioodi ajal ei olnud veel kaasatud aga ühtki välismaist reitinguagentuuri (79). Samas moodustasid välismaised agentuurid vahepeal ühisettevõtteid kohalike reitinguagentuuridega, mis määravad krediidireitinguid riigisisesteks võlakirjade emissioonideks. Samas järgivad need reitingud Hiina reitinguskaalasid ning ei ole seega rahvusvaheliste reitingutega täpselt võrreldavad, nagu eespool selgitatud.

(284)

Viimasena kinnitab komisjoni järeldusi Hiina Rahvapanga enda hiljutine uuring, mille järeldustes sedastatakse, et „kui välisvõlakirjade investeerimisjärgu krediidireiting on rahvusvaheline reiting BBB või suurem, võib omamaiste võlakirjade investeerimisjärgu krediidireiting olla AA-tasemel ja suurem, arvestades keskmise riigisisese reitingu ja rahvusvahelise 6-pügalalise või suurema erinevusega“ (80).

(285)

Pidades silmas põhjendustes 279–284 kirjeldatud olukorda, tegi komisjon järelduse, et Hiina krediidireitingud ei taganud alusvara krediidiriski usaldusväärset hinnangut. Selle alusel tegi komisjon järelduse, et isegi kui Hiina reitinguagentuur andis mõnele valimisse kaasatud äriühingule hea krediidireitingu, ei ole see reiting usaldusväärne. Neid reitinguid moonutasid ka peamiste strateegiliste tootmisharude, nagu näiteks klaaskiust kanga tööstuse, toetamiseks mõeldud poliitikaeesmärgid.

(286)

Kuumvaltsitud lehtterastoodete ja rehvide uurimiste järelduste kohaselt (81) on vaba tagasimaksega laenud, mis võimaldavad äriühingul asendada laenude tagasimakse tähtajal tehtud tagasimaksetele kulunud kapital uue kapitaliga uutest laenudest. Vaba tagasimaksega laenud on tavaliselt märk laenuvõtja lühiajaliste likviidsusprobleemide kohta ning hõlmavad suuremat riskipositsiooni neid andvate pankade jaoks. Kõnealuse äriühingu vaba tagasimaksega laene peeti seega selle tunnuseks, et äriühing on halvemas olukorras kui finantsaruannetest esmapilgul paistis, ning et esineb lühiajaliste likviidsusprobleemidega seotud lisarisk.

(287)

Pärast lõplike järelduste teatavakstegemist väitis Hiina valitsus, et vaba tagasimaksega laenud ei ole tingimata märk likviidsusprobleemidest. See nähtub Euroopa suurimate pankade veebisaitidest. Näiteks on vaba tagasimaksega krediidiliinid ja laenud pankade, nagu näiteks ING (82) ja BNP Paribasi, (83) tavaäri osa ning neid ei seostata suuremate intressimääradega.

(288)

Komisjon ei nõustu Hiina valitsuse hinnanguga. Hiina ametiasutused ise pidasid vaba tagasimaksega laene krediidiriski lisateguriks. Nagu on märgitud Hiina panganduse reguleerimise komisjoni dokumendis „Suunised riskil põhinevate laenude klassifitseerimise kohta“ tuleks vaba tagasimaksega laenud märkida „murettegevateks“ laenudeks (84). Sellesse kategooriasse kuuluv laen tähendab, et isegi kui laenuvõtja saab hetkel laenu põhisumma ja intressi tagasi maksta, on siiski tegureid, mis võivad häirida tagasimaksete tegemist.

(289)

Vaba tagasimaksega krediidilimiidid on Euroopas tõepoolest olemas, kuid nende tingimused on väga erinevad Hiina vaba tagasimaksega laenude tingimustest. Vaba tagasimaksega krediidilimiidid liidus on põhimõtteliselt eelnevalt kindlaks määratud maksimaalse summaga krediidilimiidid, mida saab välja võtta ja tagasi maksta mitmel korral eelnevalt kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul. Lisaks ei kaasne selliste krediidilimiitidega lisatasusid, olgu see siis lepinguline marginaal lisaks tavapärastele lühiajalistele turu intressimääradele (85) või eelnevalt kindlaks määratud haldustasu. Pealegi oli Hiina valitsuse toodud näites BNP Paribase kohta ette nähtud ka tasu kogu kasutamata kapitali eest kogu krediidilimiidi kestuse ajal.

(290)

Teisest küljest, vaba tagasimaksega laenudel, mis leiti kontrollkäigu ajal valimisse kuulunud Hiina äriühingute puhul, ei olnud muudest lühiajalistest laenudest erinevad tingimused. Need ei olnud liigitatud krediidiliiniks või vaba tagasimaksega krediidilimiidiks ning nende puhul ei kasutatud lisatasusid ega marginaale. Esmapilgul näisid need olevat tavapärased lühiajalised laenud. Vahel aga oli laenu eesmärgiks märgitud „laenude tagasimaksmine“. Lisaks, kui selliste laenude tagasimakseid kontrollkäigu ajal kontrolliti, siis selgus, et laenu põhisumma maksti tegelikult tagasi samalt pangalt saadud uue laenuga, mis oli sama suur kui tagasimakstav laenu põhisumma ning see anti nädala jooksul enne või pärast esialgse laenu tagasimakse tähtaega. Komisjon laiendas oma analüüsi teistele laenudele laenutabelis ja leidis enamusel juhtudel muid sarnaste omadustega juhtumeid. Kõigi nende põhjuste tõttu jäi komisjon oma arvamuse juurde vaba tagasimaksega laenude kohta.

(291)

Uurimise käigus leidis komisjon, et teatud valimisse kuuluvad äriühingud väljastasid võlakirju konkreetselt võlgade, nimelt laenude, tagasimaksmise eesmärgil. Komisjon leidis, et selle instrumendi abil võla restruktureerimisega sai mõni äriühing oma kohustused ümber korraldada ja edasi lükata ning saada vahendeid, milleta nad ei suudaks oma tagasimaksekohustusi täita, mis on iseloomulik probleemidele vahendite hankimisega.

(292)

Võlakirjade kasutamine sellisel eesmärgil tekitab muret vastava äriühingu võlgade tagasimaksmise võime üle, mis seab kahtluse alla mitte ainult tema lühiajalise likviidsuse, vaid ka pikaajalise maksevõime. Kõnealuse äriühingu laenude tagasimaksmiseks väljastatud võlakirjade olemasolu peeti seega selle tunnuseks, et äriühing on halvemas olukorras kui finantsaruannetest esmapilgul paistis, ning et esineb lühi- ja pikaajaliste rahastamisega seotud lisarisk.

(293)

Nagu on märgitud põhjendustes 238–245, suunatakse mitmetes õigusdokumentides, mis on suunatud konkreetselt selle sektori ettevõtetele, finantsasutusi andma klaaskiust kanga tööstuse äriühingutele soodustingimustel laene. Nendest dokumentidest nähtub, et finantsasutused annavad sooduslaene vaid piiratud arvule tootmisharudele/äriühingutele, mis järgivad Hiina valitsuse poliitikat.

(294)

Pärast lõplike järelduste teatavakstegemist vaidlustas Hiina valitsus soodustingimustel laenamise kohta tehtud järelduse konkreetsuse. Hiina valitsuse sõnul kehtestatakse pangandusseaduse artiklitega 4 ja 34 vaid üldised suunised seoses kommertspankade käitumisega ning nendes ei mainita, millistele äriühingutele või tootmisharudele tuleks laenu anda. Lisaks ei piirata laenude üldeeskirja artikliga 15 selgelt ja ühemõtteliselt selle konkreetse subsiidiumi kättesaadavust klaaskiust kanga sektori äriühingutele. Otsus nr 40 ei kehti konkreetse ettevõtte või tootmisharu suhtes, vaid teatud soodustatavate projektide suhtes, mis ei ole samatähenduslik. Lisaks ei ole otsus nr 40 kohustuslik ning kuna otsusega nr 40 on hõlmatud erakordselt lai valik majandussektoreid ja tootmisharusid, ei saa järeldada, et see dokument piirab selgesõnaliselt teatud ettevõtete juurdepääsu väidetavale subsiidiumile.

(295)

Sellega seoses märkis komisjon, et kuigi pangandusseaduses ja laenude üldeeskirjades ei ole klaaskiust kangast kui sellist mainitud, viidatakse nendes riigi tööstuspõhimõtetele, mis on sätestatud punktis 3.1 loetletud dokumentides. Seega viitas komisjon taas loetletud dokumentidele ja punktis 3.1 jõutud järeldustele. Lisaks leidis komisjon, et viited klaaskiust kanga tööstusele on piisavalt selged, sest tööstusharu on määratletud kas nimetusega või viitega tootele, mida tööstusharu toodab, või tööstusharu rühmale, kuhu see kuulub. Asjaolu, et Hiina valitsus toetab piiratud arvu tööstusharusid, sealhulgas klaaskiust kanga tööstust, muudabki toetuse konkreetseks. Komisjon jäi seega oma järelduste juurde.

(296)

Komisjon tegi seega järelduse, et subsiidiumid sooduslaenude kujul ei ole üldiselt kõigile kättesaadavad ning on alusmääruse artikli 4 lõike 2 punkti a tähenduses konkreetsed. Samuti ei esitanud ükski huvitatud isik tõendeid, mis kinnitaksid, et sooduslaenude andmisel lähtutakse alusmääruse artikli 4 lõike 2 punkti b mõistes objektiivsetest kriteeriumidest või tingimustest.

(297)

Komisjon arvutas seejärel tasakaalustatava subsiidiumi summa. Selleks hindas ta, kui palju kasu selle saajad uurimisperioodil said. Alusmääruse artikli 6 punkti b kohaselt on subsiidiumi saaja kasu järgmise kahe summa vahe: intressid, mille laenu saav äriühing maksab sooduslaenu eest, ning intressid, mis tal tuleks maksta samasuguse kommertslaenu eest, mida ta võiks turult saada.

(298)

Sellega seoses täheldas komisjon Hiina klaaskiust kanga turul mitut eripära. Nagu selgitatud punktides 3.4.1.1–3.4.1.7, on Hiina finantsasutuste antavate laenude puhul tegemist valitsuse olulise sekkumisega ja need laenud ei kajasta intressimäärasid, mis oleksid toimivale turule tavaolukorras omased.

(299)

Valimisse kaasatud äriühingute kontsernid erinesid üldise finantsolukorra poolest. Igaüks neist sai uurimisperioodi ajal kasu eri tüüpi laenudest või kapitalirendist, millel olid erinevad lõpptähtajad, tagatised, garantiid ja muud seotud tingimused. Nimetatud kahel põhjusel olid igal äriühingul erinevad keskmised intressimäärad, mis põhinesid saadud laenude kogumitel.

(300)

Komisjon hindas individuaalselt iga valimisse kaasatud eksportivate tootjate kontserni finantsolukorda, et neid iseärasusi kajastada. Seoses sellega järgis komisjon sooduslaenude arvutamise metoodikat, mis tehti kindlaks HRVst pärit kuumvaltsitud lehtterastoodete subsiidiumivastasel uurimisel ja HRVst (86) pärit rehvide subsiidiumivastasel uurimisel ning selgitas seda järgmistes põhjendustes. Selle tulemusena arvutas komisjon sooduslaenude kasutamisest saadava kasu iga valimisse kaasatud eksportivate tootjate kontserni jaoks individuaalselt ning jaotas selle kasu asjaomasele tootele.

(301)

Nagu põhjendustes 250–252 märgitud, ei esitanud laene andvad Hiina finantsasutused ühtegi krediidivõimelisuse hinnangut. Seega, et kasu kindlaks teha, pidi komisjon hindama, kas CNBMi kontsernile võimaldatud laenu intressimäärad vastasid turutingimustele.

(302)

CNBMi kontserni eksportivad tootjad väitsid, et nad on üldiselt kasumlikus finantsolukorras, nagu näitasid kontserni raamatupidamisaruanded. Ühel eksportival tootjal ei olnud ühtegi laenu. Komisjon märkis aga, et ta rahastas 65 % oma ostudest mingisuguse soodustingimustel lühiajalise finantsinstrumendiga (pangaaktseptidega). Nagu punktis 3.4.3.2 selgitatud, on pangaaktseptid üks võlainstrumendi liik; sellepärast viitab nende ulatuslik kasutamine lühiajalistele likviidsusprobleemidele. Teine eksportiv tootja teenis vahemikus 2016–2018 pidevalt kasumit ning tema finantsnäitajad, näiteks võlakordaja, olid pealtnäha head. Paistis, et tal olid aga lühiajalised likviidsusprobleemid järgmistel põhjustel: ettevõtte maksmata lühiajaline võlg moodustas ligi 100 % tema käibest; ta väljastas võlakirja, et pangalaene tagasi maksta; ta kasutas suurel hulgal pangaaktsepte, et rahastada oma oste ning vaba tagasimaksega laene, mis on märk, et äriühing võib olla hapramas finantsolukorras, kui finantsaruanded esmapilgul näitavad. Kolmanda eksportiva tootja olukord oli sarnane, sealjuures oli tema olukord kasumlik, kuid ta kasutas ulatuslikult pangaaktsepte ja võlakirjaemissioone, et pangalaene tagasi maksta.

(303)

Esimene vahepealne emaettevõtja China Jushi oli perioodil 2016–2017 ja uurimisperioodil kasumlik, kuid kasutas ulatuslikult pangaaktsepte, et oma oste rahastada. Lisaks leidis komisjon, et osa China Jushi tasandil antud laenudest olid vaba tagasimaksega ning China Jushi oli väljastanud kaks võlakirja, et maksta tagasi pangalaene. Vaba tagasimaksega laene leiti ka teisest vahepealsest emaettevõtjast Sinoma Technologyst.

(304)

Nagu põhjendustes 207–217 märgitud, ei teinud emaettevõtja CNBM koostööd. Kui vaadata aga tema saadaolevat 2018. aasta majandusaasta aruannet, ilmneb samasugune pilt: äriühingul on suur finantsvõimendus, sealjuures on netovõla kordaja 130 % ning võlakordaja 68 %. Uurimisperioodil sõlmis äriühing riigi omanduses olevate pankadega võla aktsiateks konverteerimise tehingu, et parandada oma võlastruktuuri. Sellise lepinguga saab äriühing konverteerida osa riigi omanduses olevatele pankadele võlgnetavast võlast aktsiateks ning vähendada seega bilansis kohustusi.

(305)

Komisjon märkis, et Hiina krediidireitingu agentuur andis CNBMi kontserni eri äriühingutele reitinguid vahemikus AA- ja AA+. Võttes arvesse põhjendustes 279–285 nimetatud Hiina krediidireitingute üldist moonutatust, tegi komisjon järelduse, et see reiting ei ole usaldusväärne.

(306)

Komisjon oli seisukohal, et kontserni üldine finantsolukord vastab BB-reitingule, mis on kõrgeim reiting, mis ei kvalifitseeru enam „investeerimisjärgu reitinguks“. „Investeerimisjärgu reiting“ tähendab, et reitinguagentuuri hinnangul täidavad äriühingu emiteeritud võlakirjad tõenäoliselt maksekohustused ja pankadel on lubatud neisse investeerida.

(307)

Pärast lõplike järelduste teatavakstegemist väitis CNBMi kontsern, et komisjon andis tervele CNBMi kontsernile ühise krediidireitingu, mis põhines peamiselt CNBMi krediidireitingul, kuigi CNBMi võlakoormus ei oleks avaldanud negatiivset mõju China Jushile, milles tal on ainult 27 % osalus. Peale selle ei saanud CNBM kanda oma võlakohustusi üle China Jushile, sest kontserni kuuluvad äriühingud on eraldi juriidilised üksused, millel on piiratud vastutus, mis tähendab, et aktsionäride või tütarettevõtjate võlgu ei saa üle kanda. Lisaks, kuna CNBMi kontsern leiab, et pangaaktseptid ei ole samaväärsed lühiajaliste laenudega, ei tuleks nendega ka äriühingute krediidireitingu hindamisel arvestada.

(308)

Komisjon ei nõustunud nende väidetega. Nagu põhjendustes 301–304 märgitud, on komisjon igat nendesse kontsernidesse kuuluvat äriühingut eraldi hinnanud. CNBMi kontserni puhul oli CNBMi tasandil kirjeldatud olukorrast olenemata enamiku hinnatud äriühingute pilt sama, sealhulgas seoses vaba tagasimaksega laenude, pangaaktseptide ulatusliku kasutamise ja laenude tagasimaksmiseks võetud võlakirjadega. Lisaks, vastupidiselt äriühingu väitele, anti võlg äriühingutevaheliste laenude kaudu tegelikult üle kontserni eri äriühingutele. Sellepärast otsustas komisjon anda kontsernile ühtse krediidihinnangu. Viimasena, nagu punktis 3.4.3.2 mainitud, käsitles komisjon pangaaktsepte muu lühiajalise laenuga samaväärse finantsinstrumendina, mida võib seega kasutada krediidireitingute kindlaksmääramiseks. Seega lükati äriühingu väited tagasi.

(309)

Selle reitinguga (BB) ettevõtete väljastatud võlakirjadelt eeldatavaid riskipreemiaid kohaldati seejärel Hiina rahvapanga tavapärase laenuintressimäära suhtes, et teha kindlaks turuintressimäär.

(310)

Riskimarginaali määramiseks arvutati USA AA-reitinguga äriühingute võlakirjade ja USA BB-reitinguga äriühingute võlakirjade indeksite vaheline suhteline hinnaerinevus Bloombergi tööstussegmentide andmete alusel. Arvutatud suhteline hinnaerinevus lisati seejärel viitintressimäärale, mille Hiina rahvapank avaldas laenu andmise kuupäeval, (87) asjaomase laenuga samaks ajaperioodiks. Seda tehti eraldi iga äriühingule antud laenu puhul.

(311)

Pärast lõplike järelduste teatavakstegemist väitsid mitu poolt, et suhtelise hinnaerinevuse kasutamine oli puudulik. Nad kõik väitsid, et komisjon oleks pidanud kasutama mitte USA AA-reitinguga äriühingute võlakirjade ja USA BB-reitinguga äriühingute võlakirjade indeksite vahelist suhtelist, vaid absoluutset hinnaerinevust. Esitati järgmised põhjused:

(312)

Need küsimused tõstatati juba eelmise uurimise ajal (88). Nagu kirjeldatud kuumvaltsitud lehtterastoodete juhtumi põhjendustes 175–187 ja rehvide juhtumi põhjenduses 256, lükkas komisjon need argumendid tagasi järgmistel põhjustel.

(313)

Esiteks, ehkki komisjon tunnistas, et kommertspangad kasutavad tavaliselt absoluutse näitajana väljendatud juurdehindlust, täheldas ta, et selline tava põhineb tegelikkuses peamiselt praktilistel põhjustel, sest intressimäär on lõppkokkuvõttes absoluutarv. Saadud absoluutarv on aga riskihinnangu ümberarvestus, mis põhineb suhtelisel hinnangul. BB-reitinguga äriühingu makseviivituse risk realiseerub X % tõenäolisemalt kui valitsuse või riskivaba äriühingu makseviivituse risk. See on suhteline hinnang.

(314)

Teiseks kajastavad intressimäärad lisaks äriühingu riskiprofiilile ka riigiriski ja valuutaga seotud riske. Suhteline riskimarginaal kajastab seega põhilisi turutingimusi, mida absoluutse riskimarginaali loogika järgimisel ei väljendata. Tihti, nagu ka käesoleva juhtumi puhul, muutuvad riigi- ja valuutapõhised riskid aja jooksul ning need muutused on eri riikides erinevad. Selle tagajärjel muutuvad riskivabad intressimäärad aja jooksul oluliselt ja mõnikord on need madalamad USAs, ja mõnikord Hiinas. Need erinevused on seotud selliste teguritega nagu täheldatud ja oodatav SKP kasv, majanduskliima ja inflatsiooni tase. Kuna riskivaba intressimäär aja jooksul muutub, võib sama nominaalne absoluutne riskimarginaal tähistada väga erinevaid riskihinnanguid. Näiteks, kui pank hindab konkreetse äriühingu makseviivituse riski 10 % kõrgemaks kui on riskivaba intressimäär (suhteline hinnang), siis võib sellest tulenev absoluutne riskimarginaal olla 0,1 % (1 % riskivaba määra juures) kuni 1 % (10 % riskivaba määra juures). Investori seisukohast on suhteline riskimarginaal seega parem mõõt, kuna see kajastab paremini võlakirjade tootluse vahet ja seda, kuidas baasintressimäära tase seda mõjutab.

(315)

Kolmandaks on suhteline riskimarginaal ka riigist sõltumatu. Näiteks, kui riskivaba määr on USAs madalam kui Hiinas, on selle meetodi tulemuseks kõrgemad absoluutsed juurdehindlused. Teisest küljest, kui riskivaba määr on Hiinas madalam kui USAs, on selle meetodi tulemuseks madalamad absoluutsed juurdehindlused.

(316)

Seoses kolmanda punktiga analüüsiti ajaloolisi andmeid absoluutse ja suhtelise riskimarginaali arengu kohta ajas juba rehvide juhtumi käigus. Komisjoni analüüsist nähtus, et absoluutne riskimarginaal ei ole nii stabiilne kui väidetud, vaid muutub aja jooksul 1 %st 4,5 %-ni. Lisaks on suhteline riskimarginaal järginud viimase 23 aasta jooksul sama suundumust kui absoluutne riskimarginaal, st et kui suhteline riskimarginaal tõuseb, siis teeb seda ka absoluutne, ja vastupidi. Mis puutub suhtelise riskimarginaali väidetavasse muutlikusse, siis oli muutuste ulatus sarnane – erinevus suurimate ja väikseimate arvude vahel oli suhtelise riskimarginaali puhul 530 % ja absoluutse riskimarginaali puhul 450 % (89).

(317)

Lisaks vaidlustas Hiina valitsus välise võrdlusaluse kui sellise kasutamise. Sellega seoses märkis Hiina valitsus, et komisjon oleks esiteks pidanud otsima võrreldavaid kommertslaene, mida eksportivad tootjad oleksid tegelikult turult saanud. Muul juhul peaks võrdlusalus põhinema positiivsetel tõenditel ja põhjendatud selgitustel, et valitsuse sekkumine moonutas kõiki asjaomaseid turul saadaolevad laene, nii et omamaisel turul ei olnud ühtki võrreldavat laenu.

(318)

Sellega seoses, nagu on selgitatud punktis 3.4.1.7, tegi komisjon kindlaks, et Hiina äriühingutele antud kodumaised krediidireitingud kui sellised ei olnud usaldusväärsed ning need olid poliitikaeesmärkide poolt moonutatud, et soodustada peamisi strateegilisi tööstusharusid, nagu näiteks klaaskiust kanga tööstust. Selle tulemusena ei taganud Hiina krediidireitingud alusvara krediidiriski usaldusväärset hinnangut ning komisjonil tuli leida moonutamata krediidireitingutel põhinev võrdlusalus. Lisaks märkis komisjon, et saadud intressimäär– umbes 9 % BB reitinguga äriühingute jaoks – on mõistlik, arvestades asjaolu, et BB reitinguga ettevõtete võlakirjade tootlikkus Hiina siseturul oli uurimisperioodi lõpus 21 % (90). Seetõttu lükati need väited tagasi.

(319)

Lisaks väitis Hiina valitsus, et välise võrdlusaluse kasutamine oli kohatu, kuna võrdlusalusega ei tehtud vajalike korrigeerimisi, et kajastada Hiina finantsturul kehtivaid tingimusi, ning et komisjon ei arvestanud muu hulgas laenude suuruse, tagasimaksetingimuste ja laenutingimuste erinevustega ning sellega, kas laenud olid tagatud.

(320)

Komisjon ei nõustunud selle seisukohaga, kuna arvutamise lähtekohana kasutatakse Hiina rahvapanga võrdlusalust. Lisaks kajastab suhteline riskimarginaal riigi turutingimuste muutusi, mida ei väljendata, kui järgitakse absoluutse riskimarginaali loogikat, nagu on selgitatud eespool toodud põhjenduses. Lisaks leidis komisjon, et kõiki panga individuaalse riskihindamise tegureid ei ole võimalik näitajas arvesse võtta. Komisjoni arvutusmeetod võtab aga arvesse üksikute laenude näitajaid, näiteks alguskuupäeva ja laenu kestust, aga ka intressimäära varieeruvust. Hiina valitsuse väited lükati seega tagasi.

(321)

Mis puutub välisvaluutas nomineeritud laenudesse HRVs, siis turumoonutuste ja nõuetekohaste krediidireitingute osas valitseb sama olukord, sest need laenud on andnud samad Hiina finantsasutused. Seepärast, nagu eespool märgitud, kasutati asjaomaste nimiväärtustega BB-reitinguga äriühingu võlakirju, mis olid emiteeritud uurimisperioodil, asjakohase võrdlusaluse kindlaksmääramiseks.

(322)

Lisaks, nagu punktis 3.4.2.1 selgitatud, peeti kõnealuse äriühingu vaba tagasimaksega laene tunnuseks, et äriühing on halvemas olukorras kui finantsaruannetest esmapilgul paistis, ning et esineb lühiajaliste likviidsusprobleemidega seotud lisarisk. Tõepoolest, vaba tagasimaksega laene antakse tavaliselt lühikeseks ajaks. On äärmiselt ebatõenäoline, et mõni vaba tagasimaksega laen oleks antud pikemaks tähtajaks kui kaks aastat, ja valimisse kaasatud äriühingutes kontrollitud laene kajastavad tõendid toetasid seda järeldust.

(323)

Et võtta äriühingutele vaba tagasimaksega laenude abil lühiajalise rahastuse andmisel arvesse pankade suuremat riskipositsiooni, vähendas komisjon hinnangut riskihindamisskaala ühe pügala võrra ning kohandas asjakohaste äriühingute kogu lühiajalise rahastamise suhtelise hinnaerinevuse arvutust. Komisjon võrdles seega sama kestusega USA AA-reitinguga ettevõtete võlakirju ning USA B-reitinguga (BB-reitingu asemel) ettevõtete võlakirju. Standard & Poor’si krediidireitingute määratluste kohaselt on B-reitinguga võlgnik haavatavam kui BB-reitinguga võlgnikud, aga praegu on võlgnikul endiselt võime oma finantskohustusi täita. Sellegipoolest võivad võlgniku finantskohustuste täitmise võimet või -valmidust mõjutada ebasoodsad äri-, finants- või majandustingimused. Seda võrdlusalust käsitletakse seega asjakohasena, et kajastada lisariski, mis tuleneb vaba tagasimaksega laenude kasutamisest lühiajaliseks rahastamiseks.

(324)

Seega kasutas komisjon seda asjakohase võrdlusalusena kõikide lühiajaliste võlgade, sealhulgas kuni kaheaastase maksetähtajaga laenude puhul, mida anti vaba tagasimaksega laene kasutavatele äriühingutele.

(325)

Ülejäänud laenude puhul, mille maksetähtaeg on pikem kui kaks aastat, ning äriühingute puhul, millel ei olnud vaba tagasimaksega laene, tugines komisjon üldisele võrdlusalusele, mille kohaselt määratakse kõrgeim mitte-investeerimisjärgu võlakirjade investeeringuklass, nagu selgitatud põhjenduses 306.

(326)

Komisjon leidis, et teatavad kontserni äriühingud emiteerisid võlakirju võla restruktureerimise eesmärgil. Nagu selgitatud punktis 3.4.2.2, leidis komisjon neil juhtudel, et asjaomased äriühingud on halvemas finantsseisundis kui finantsaruannetest esmapilgul paistis ning et esineb lühi-ja pikaajalise rahastamisega seotud lisarisk. Selleks et võtta arvesse suuremat riskipositsiooni, vähendas komisjon hinnangut riskihindamisskaala ühe pügala võrra ning kohandas nende pikaajalise rahastamise, sealhulgas laenudega seoses suhtelise hinnaerinevuse arvutust, võrreldes USA AA-reitinguga ja B-reitinguga äriühingu võlakirju.

(327)

Viimasena, kuna emaettevõtja CNBM ei teinud koostööd, kohaldati CNBMi tasandil sooduslaenude andmisest saadud kasu kindlakstegemiseks selles punktis selgitatud meetodeid äriühingu 2018. aasta aruandes esitatud sellise avalikult kättesaadava teabe suhtes, nagu täitmata kohustused, kapitali keskmine hind ja laenude keskmine kestus.

(328)

Nagu põhjendustes 250–252 märgitud, ei esitanud laene andvad Hiina finantsasutused ühtegi krediidivõimelisuse hinnangut. Seega, et kasu kindlaks teha, pidi komisjon hindama, kas Yuntianhua kontsernile võimaldatud laenu intressimäärad vastavad turutingimustele.

(329)

Yuntianhua kontserni eksportivad tootjad väitsid, et nad on üldiselt kasumlikus finantsolukorras, nagu näitasid kontserni raamatupidamisaruanded.

(330)

Lühiajalise likviidsuse analüüs tekitab aga muret kahe eksportiva äriühingu pärast, sest uurimisperioodi lühiajalised laenud moodustavad 90–100 % äriühingute käibest ning see on võrreldes eelmise aastaga kasvamas. Lühiajalise võla kasutamine on märkimisväärne mõlemas äriühingus. Kuigi ühel eksportival tootjal ei olnud uurimisperioodil laene, rahastas ta enamiku oma ostudest ning osa muudest kuludest, mis ei olnud tegevuskulud, pangaaktseptide kaudu ehk instrumendi kaudu, mille tähtaeg on üldiselt lühem kui üks aasta.

(331)

CPIC, esimene otsest osalust omav isik ja eksportivate tootjate põhitarnija, oli uurimisperioodi ajal kasumlik. Sellegipoolest vähenes tema omakapitali investeeringute tulusus võrreldes eelmise aastaga. Lisaks on äriühingul likviidsusprobleeme, kuna selle lühiajalised võlad moodustavad koguvõlast 80–90 %. Äriühingu käibevara võrdlemine lühiajaliste kohustistega annab tulemuseks väikese, 1-st väiksema lühiajalise võlgnevuse kattekordaja, (91) mis tekitab muret tema lühiajaliste võlgade tagasimaksmise võime üle. Samamoodi tegi komisjon kindlaks, et ta kasutas oma ostude rahastamiseks ulatuslikult pangaaktsepte.

(332)

Yuntianhua kontserni emaettevõte Yunnan Yuntianhua Group Co., Ltd., mis osales uuritava toote tarneahelas, teenis uurimisperioodil kahjumit. Äriühingu käibevara võrdlemine lühiajaliste kohustistega 1-st väiksema lühiajalise võlgnevuse kattekordaja abil tekitab suurt muret seoses tema likviidsuse ja võimega maksta tagasi lühiajalisi laene. Lisaks nähtus uurimisest, et äriühing emiteeris võlakirju selgel eesmärgil võlg tagasi maksta. Samamoodi määrati kindlaks ka vaba tagasimaksega laenude kasutamine.

(333)

Komisjon märkis, et Yuntianhua kontsernile andis Hiina krediidireitingu agentuur reitingu AA. Võttes arvesse põhjendustes 279–285 nimetatud Hiina krediidireitingute üldist moonutatust, tegi komisjon järelduse, et see reiting ei ole usaldusväärne.

(334)

Komisjon oli seisukohal, et kontserni üldine finantsolukord vastab BB-reitingule, mis on kõrgeim reiting, mis ei kvalifitseeru enam „investeerimisjärgu reitinguks“. „Investeerimisjärgu reiting“ tähendab, et reitinguagentuuri hinnangul täidavad äriühingu emiteeritud võlakirjad tõenäoliselt maksekohustused ja pankadel on lubatud neisse investeerida.

(335)

Selle reitinguga (BB) ettevõtete väljastatud võlakirjadelt eeldatavaid riskipreemiaid kohaldati seejärel Hiina rahvapanga tavapärase laenuintressimäära suhtes, et teha kindlaks turuintressimäär.

(336)

Riskimarginaali määramiseks arvutati USA AA-reitinguga äriühingute võlakirjade ja USA BB-reitinguga äriühingute võlakirjade indeksite vaheline suhteline hinnaerinevus Bloombergi tööstussegmentide andmete alusel. Arvutatud suhteline hinnaerinevus lisati seejärel viitintressimäärale, mille Hiina rahvapank avaldas laenu andmise kuupäeval, (92) asjaomase laenuga samaks ajaperioodiks. Seda tehti eraldi iga äriühingule antud laenu ja kapitalirendi puhul.

(337)

Mis puutub välisvaluutas nomineeritud laenudesse HRVs, siis turumoonutuste ja nõuetekohaste krediidireitingute osas valitseb sama olukord, sest need laenud on andnud samad Hiina finantsasutused. Seepärast, nagu eespool märgitud, kasutati asjaomaste nimiväärtustega BB-reitinguga äriühingu võlakirju, mis olid emiteeritud uurimisperioodil, asjakohase võrdlusaluse kindlaksmääramiseks.

(338)

Lisaks, nagu punktis 3.4.2.1 selgitatud, peeti kõnealuse äriühingu vaba tagasimaksega laene tunnuseks, et äriühing on halvemas olukorras kui finantsaruannetest esmapilgul paistis, ning et esineb lühiajaliste likviidsusprobleemidega seotud lisarisk. Tõepoolest, vaba tagasimaksega laene antakse tavaliselt lühikeseks ajaks. On äärmiselt ebatõenäoline, et mõni vaba tagasimaksega laen oleks antud pikemaks tähtajaks kui kaks aastat, ja valimisse kaasatud äriühingutes kontrollitud laene kajastavad tõendid toetasid seda järeldust.

(339)

Et võtta äriühingutele vaba tagasimaksega laenude abil lühiajalise rahastuse andmisel arvesse pankade suuremat riskipositsiooni, vähendas komisjon hinnangut riskihindamisskaala ühe pügala võrra ning kohandas asjakohaste äriühingute kogu lühiajalise rahastamise suhtelise hinnaerinevuse arvutust. Komisjon võrdles seega sama kestusega USA AA-reitinguga ettevõtete võlakirju ning USA B-reitinguga (BB-reitingu asemel) ettevõtete võlakirju. Standard & Poor’si krediidireitingute määratluste kohaselt on B-reitinguga võlgnik haavatavam kui BB-reitinguga võlgnikud, aga praegu on võlgnikul endiselt võime oma finantskohustusi täita. Sellegipoolest võivad võlgniku finantskohustuste täitmise võimet või -valmidust mõjutada ebasoodsad äri-, finants- või majandustingimused. Seda võrdlusalust peetakse seega asjakohaseks, et kajastada lisariski, mis tuleneb vaba tagasimaksega laenude kasutamisest lühiajaliseks rahastamiseks.

(340)

Seega kasutas komisjon seda asjakohase võrdlusalusena kõikide lühiajaliste võlgade, sealhulgas kuni kaheaastase maksetähtajaga laenude puhul, mida anti vaba tagasimaksega laene kasutavatele äriühingutele.

(341)

Ülejäänud laenude puhul, mille maksetähtaeg on pikem kui kaks aastat, ning äriühingute puhul, millel ei olnud vaba tagasimaksega laene, tugines komisjon üldisele võrdlusalusele, mille kohaselt määratakse kõrgeim mitte-investeerimisjärgu võlakirjade investeeringuklass, nagu selgitatud põhjenduses 306.

(342)

Komisjon leidis, et teatavad kontserni äriühingud emiteerisid võlakirju võla restruktureerimise eesmärgil. Nagu selgitatud punktis 3.4.2.2, leidis komisjon neil juhtudel, et asjaomased äriühingud on halvemas finantsseisundis kui finantsaruannetest esmapilgul paistis ning et esineb lühi-ja pikaajalise rahastamisega seotud lisarisk. Selleks et võtta arvesse suuremat riskipositsiooni, vähendas komisjon hinnangut riskihindamisskaala ühe pügala võrra ning kohandas nende pikaajalise rahastamise, sealhulgas laenudega seoses suhtelise hinnaerinevuse arvutust, võrreldes USA AA-reitinguga ja B-reitinguga äriühingu võlakirju.

(343)

Uurimine näitas, et kõik valimisse kaasatud eksportivate tootjate kontsernid said uurimisperioodil sooduslaene. Komisjon leidis, et seda soodusrahastamist tuleks käsitada tasakaalustatava subsiidiumina, sest esinevad nii rahaline toetus, eksportivate tootjate kasu kui ka konkreetsus.

(344)

Valimisse kaasatud äriühingute kontsernide puhul on sooduslaenudega seoses määratud subsiidiumisumma uurimisperioodil järgmine.

Soodusrahastamine: laenuandmine

(345)

Uurimine näitas, et Hiina finantsasutused andsid soodustingimustel krediidiliine ka seoses iga valimisse kuuluva äriühingu rahastamisega. Need seisnesid raamlepingutes, mille alusel võimaldas pank valimisse kuuluvatel äriühingutel kasutada teatud maksimumsumma piires mitmesuguseid võlainstrumente, näiteks käibekapitalilaene, pangaaktsepte, käskveksleid ja muid kaubanduse rahastamise vorme.

(346)

Krediidiliini eesmärk on kehtestada laenulimiit, mida äriühing võib igal ajal kasutada, et rahastada oma käimasolevaid operatsioone, muutes nii käibekapitali rahastamise paindlikuks ning vajaduse korral kohe kättesaadavaks. Uurimisest nähtus, et kaks valimisse kaasatud eksportivat tootjat olid sõlminud krediidiliini lepingud eri pankadega, mis hõlmasid mitmesuguseid lühiajalisi rahastamisvahendeid, et rahastada tegevuskulusid. Sellest tulenevalt leidis komisjon, et põhimõtteliselt peaks valimisse kaasatud äriühingute kogu lühiajaline rahastamine olema hõlmatud mõne krediidiliini vahendiga, sealhulgas pangaaktseptidega, mida emiteeritakse regulaarselt, et rahastada praegust tegevust.

(347)

Seega võrdles komisjon koostööd tegevatele äriühingutele investeerimisperioodil saadaolevate krediidiliinide summat samal perioodil nende äriühingute kasutatud lühiajalise rahastamise summaga, et määrata kindlaks, kas kogu lühiajaline rahastamine oli hõlmatud krediidiliiniga. Kui lühiajalise rahastamise summa oli suurem kui krediidiliini piirmäär, suurendas komisjon olemasoleva krediidiliini summat eksportivate tootjate tegelikult kasutatud summa võrra, mis ületas seda krediidilimiiti.

(348)

Tavapärastel turutingimustel kohaldataks krediidiliinide suhtes nii-öelda vahendus- või menetlustasu, et hüvitada panga kulud ja riskid krediidiliini avamise eest, samuti pikendustasu, mida võetakse aastas krediidiliinide kehtivuse uuendamise eest. Samas leidis komisjon, et kõik valimisse kuuluvad äriühingud said tasuta antud krediidiliinidest kasu.

(349)

Pärast lõplike järelduste teatavakstegemist väitis Hiina valitsus, et komisjoni väide, et tavapäraste turutingimuste korral kohalduvad krediidiliinide suhtes menetlustasud, oli komisjoni enda õhusõidukite juhtumites tehtud järelduste valguses alusetu. Hiina valitsuse sõnul kehtivad menetlustasud ainult siis, kui krediidiliin on varem võimaldatud krediidiliin. Komisjon ei teinud aga kindlaks, kas kõnealused krediidiliinid on varem võimaldatud krediidiliinid. Hiina valitsus tuletas meelde, et aruandes „EÜ – õhusõidukid“ rõhutas EL ise, et asjaolu, et EIP ei võtnud menetlustasu, oli õigustatud, sest „i) avatud intressimääradega lepingute (st lepingute, kus määrad ei ole eelnevalt kindlaks määratud) korral ei saa vahendite kättesaadavuse aja suhtes kindel olla ning EIP ei määra täpset intressimäära“.

(350)

Vastusena sellele väitele märkis komisjon, et vaekogu ei järginud lõplikes järeldustes ELi väidet menetlustasude kohta menetluses „EÜ – õhusõidukid“. Täpsemalt tegi vaekogu kindlaks, et EIP keeldumine menetlustasude võtmisest, et kompenseerida EIP pühendumust teha rahastamine kättesaadavaks, oli soodsam kui võrreldav laen kommertspangalt, ning selle kaudu saadi tasu (93). Seetõttu lükati see väide tagasi.

(351)

Seepärast käsitas komisjon kooskõlas alusmääruse artikli 6 punkti d alapunktiga ii saaja kasuna järgmise kahe summa vahet: summa, mille äriühing on maksnud Hiina finantsasutuste võimaldatud krediidiliini avamise või pikendamise eest, ning summa, mis tuleks äriühingul maksta võrreldava kommertskrediidiliini eest, mida äriühing võiks turul saada.

(352)

Pärast lõplike järelduste teatavakstegemist väitsid mitu osalist, et komisjon ei teinud krediidiliinide konkreetsuse analüüsi. Lisaks kordas Hiina valitsus punktis 3.1 tehtud märkuseid, et klaaskiust kanga tööstus ei ole soodustatud tootmisharu ning ühestki dokumendist, millele komisjon sellega seoses viitas, ei nähtu, et klaaskiust kanga tööstusele antud krediidiliinid on subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 2 mõistes konkreetsed.

(353)

Komisjon ei teinud eraldi konkreetsusanalüüsi, sest krediidiliinid on olemuslikult seotud muu soodustingimustel laenamisega, näiteks laenudega, ning järgivad seega punktis 3.4.2.3 välja töötatud laenude jaoks mõeldud konkreetsusanalüüsi. Selle tulemusena lükati need väited tagasi.

(354)

Vahendustasu asjaomane võrdlusalus kehtestati tasemel 1,5 %, viidates avalikult kättesaadavatele andmetele (94) sarnaste krediidiliinide avamiseks sarnastes (kuid moonutamata) olukordades. Haldustasu makstakse igal aastal ühekordse maksena krediidiliini avamise ajal. Sellepärast kohaldas komisjon võrdlusalust uurimisperioodi ajal avatud krediidiliinide hulga suhtes.

(355)

Enne uurimisperioodi algust olemasolevate ja uurimisperioodi jooksul pikendatud krediidiliinide puhul kasutati sama allika kohaselt võrdlusalusena pikendustasu 1,25 %. Pikendustasu makstakse igal aastal ühekordse maksena krediidiliini pikendamise ajal. Sellepärast kohaldas komisjon võrdlusalust uurimisperioodi ajal pikendatud krediidiliinide hulga suhtes.

(356)

Pärast lõplike järelduste teatavakstegemist märkisid pooled, et pangad loobuvad tavaliselt vahendus- ja pikendustasudega seotud kuludest, et saada suuri kommertskliente. Äriühing tõi ka näite Ameerika Ühendriikide panga kohta, mis ei võtnud 100 001 kuni 3 000 000 USA dollari suuruse eraldatud krediidiliini eest vahendustasu, vaid ainult 0,25 % aastast pikendustasu (95). Lisaks, arvestades sellega, et Ameerika Ühendriikide turg on palju suurem kui Ühendkuningriigi oma ning et komisjon tugines krediidikõlblikkuse kindlaksmääramisel Ameerika Ühendriikidest pärinevatele võlakirjareitingutele, peeti seda võrdlusalust palju sobivamaks kui komisjoni kasutatavat Ühendkuningriigi võrdlusalust väikeettevõtete jaoks.

(357)

Komisjon märkis, et väidet, et pangad loobuvad tavaliselt vahendus- ja pikendustasudega seotud kuludest, et saada suuri kommertskliente, ei kinnitanud ükski tõend. Lisaks vaatas komisjon äriühingu pakutud võrdlusaluse üle ja leidis, et see võrdlusalus oli konkreetselt seotud väikeste ettevõtete krediidiliinidega maksimumsummas 3 miljonit USA dollarit ning täpsemalt lühiajaliste käibekapitalivajadustega. Vastupidi, komisjoni kasutatud võrdlusalusel oli 25 000 Briti naela suurune alampiir, kuid sellel puudusid ülempiir ja antud kapitali kasutamise või kestuse piirangud ning see oli eraldiseisev teisest samas dokumendis mainitud finantstootest, kuid mõeldud konkreetselt väikestele ettevõtetele. Komisjoni enda võrdlusalus oli seega sobivam suurte klientide jaoks. Lisaks tegutses hageja valitud näites toodud krediidiliine pakkuv USA pank ainult USA turul, samas kui HSBC (komisjoni kasutatud võrdlusalus) on üleilmne pank, mis tegutseb ka Hiina turul. Komisjonil ei ole mingeid tõendeid, et HSBC loobub tasude võtmisest lähtuvalt kliendi suurusest. Ka selle poolest tundus komisjoni võrdlusalus asjakohasem. Seega lükati äriühingu väited tagasi.

(358)

Pangaaktseptid on finantstoode, mille eesmärk on töötada välja aktiivsem siseriiklik rahaturg, laiendades krediidiliine. See on lühiajalise rahastamise vorm, mis võib selle saaja „rahastamiskulusid vähendada ja kapitalitõhusust suurendada“ (96).

(359)

Pangaaktsepte saab kasutada üksnes tegelike kaubandustehingute arveldamiseks ning aktsepti saaja peab esitama tehingu kohta piisavad tõendid, nt ostu-/müügilepingu, arve ja tarnekorralduse jne. Pangaaktseptid võidakse märkida ostulepingutes standardse maksevahendina koos muude vahenditega nagu rahaülekanne või maksekorraldus.

(360)

Pangaaktsepti koostab taotleja (aktsepti saaja, kes on ühtlasi asjaomases kaubandustehingus ostja) ja selle kiidab heaks pank. Aktsepti heakskiitmisega nõustub pank tegema makse saajale/aktsepti omanikule kindlaksmääratud kuupäeval (lõpptähtaeg) aktseptis täpsustatud summas tingimusteta makse.

(361)

Üldjuhul sisaldavad pangaaktsepti lepingud nimekirja tehingutest, mida aktsepti summa katab, ning märgitud on tarnijaga kokku lepitud maksetähtaeg ja pangaaktsepti lõpptähtaeg.

(362)

Komisjon leidis, et üldiselt väljastatakse pangaaktsepte pangaaktseptide lepingu raames, milles täpsustatakse panga, tarnijate ja ostja andmed, panga ja ostja kohustused ning märgitakse väärtus tarnija kohta, tarnijaga kokku lepitud maksetähtaeg ja pangaaktsepti lõpptähtaeg.

(363)

Samuti leidis komisjon, et krediidiliini lepingutes on pangaaktseptid üldjuhul märgitud laenulimiidi kasutamise võimaliku viisina muude lühiajaliste finantsinstrumentide (nagu käibekapitalilaenud) kõrval.

(364)

Olenevalt panga kehtestatud tingimustest võidakse aktsepti saajalt nõuda kindlaksmääratud kontole sissemakse tegemist, tagatise andmist või aktseptitasu maksmist. Igal juhul on aktsepti saaja kohustatud kandma pangaaktseptis märgitud kogusumma kindlaksmääratud kontole hiljemalt pangaaktsepti lõpptähtajal.

(365)

Kui pank on aktsepti heaks kiitnud, kinnitab aktsepti saaja pangaaktsepti ja edastab selle arve tasumiseks makse saajale, kes on ühtlasi asjaomases kaubandustehingus tarnija. Selle tulemusel tühistatakse ostja (aktsepti saaja) maksekohustus tarnija (makse saaja) ees. Ostjal tekib aktsepti andnud panga ees uus samas summas maksekohustus (aktsepti saaja on kohustatud tegema pangale sularahamakse enne pangaaktsepti lõpptähtaega). Seega asendatakse pangaaktsepti väljastamisega aktsepti saaja kohustus tarnija ees tema kohustusega panga ees.

(366)

Pangaaktseptide tähtaeg erineb olenevalt panga kehtestatud tingimustest ja võib olla kuni üks aasta.

(367)

Pangaaktsepti kohasel makse saajal (ehk aktsepti omanikul) on enne aktsepti lõpptähtaega kolm võimalust:

(368)

Pangaaktsepti väljastamise kuupäev vastab üldjuhul tarnijaga kokku lepitud maksetähtajale, aga see võib olla ka sellele maksetähtajale eelnev või järgnev kuupäev. Uurimise käigus leiti, valimisse kaasatud äriühingute puhul oli väljastamise kuupäev tavaliselt tarnijaga kokku lepitud maksetähtajaga samal kuupäeval või enne seda kuupäeva ja mõnel juhul isegi pärast maksetähtaega. Komisjon leidis, et valimisse kaasatud äriühingute pangaaktseptide lõpptähtaeg oli enamikul juhtudel 6–12 kuud pärast arve maksetähtaega.

(369)

Aktseptide saajate, st valimisse kaasatud eksportivate tootjate raamatupidamises käsitatakse pangaaktsepte kohustustena panga ees.

(370)

Hiina Rahvavabariigi Panga krediidiinfokeskus (edaspidi „CRCP“) käsitab pangaktsepte pankade ees olevate kohustustena, mis on samal tasemel nagu laenud, akreditiivid või kaubanduse rahastamine. Samuti tuleks märkida, et CRCP tugineb finantsasutustele, kes annavad erinevat liiki laene, ning et sellised finantsasutused on seega tunnistanud pangaaktsepti nende ees seisvateks kohustusteks. Peale selle nähakse uurimisperioodi jooksul kogutud pangaaktseptide lepingutes ette, et kui ostja ei tee täielikku makset pangaaktseptide tähtaja saabumisel, käsitab pank tasumata summat nagu tähtaja ületanud pangalaenu.

(371)

Pärast lõplike järelduste teatavakstegemist väitis üks CNBMi kontserni eksportiv tootja, et CRCP ei tunnista pangaaktsepte krediidiaruannetes panga ees võetud kohustusena. See huvitatud isik viitas CRCP krediidiaruande kohustuste märkusele, milles sätestatakse, et „Võlajääk hõlmab arveldamata ettemakseid, laene, klassilaene, kaubanduse rahastamist, faktooringut, arvete diskonteerimist, garantiisid ja kolmandate isikute kompenseeritud võlgu ning võlgu, millega tegeles statistika kogumise ajal varahaldusettevõtja“. Ta lisas, et ühe kontserni kuuluva äriühingu krediidiaruande kokkuvõtliku teabe osas viidatakse „praegusele kohustuste jäägile“, mis ei hõlmanud pangaaktseptide summasid, vaid ainult laenude summat.

(372)

Sellega seoses märgib komisjon, et krediidiaruannetes on pangaaktseptid esitatud arveldamata krediidi teabe kokkuvõttes samaväärsena laenude, akreditiivide, diskonteeritud arvete, faktooringu või kaubanduse rahastamisega. Asjaolu, et pangaaktsepte ei arvestatud aruande avaldamise ajal võlajäägi ega praeguse kohustuste jäägi hulka, ei mõjuta nende liigitamist krediidina, mida CRCP tunnustab selgelt krediidiaruannetes.

(373)

Nagu juba mainitud põhjenduses 358, on pangaaktseptid lühiajalise rahastamise vorm. Samuti on Hiina Rahvavabariigi Pank märkinud oma veebisaidil, et „pangaaktseptiga saab tagada ostja ja müüja vahelise lepingu sõlmimise ja täitmise ning parandada Hiina Rahvavabariigi Panga krediidi kaasamise abil käivet “ (97). DBS Bank kirjeldab oma veebisaidil pangaaktsepte vahendina „käibekapitali suurendamiseks maksete edasilükkamise kaudu“ (98).

(374)

Komisjon leidis, et pangaaktsepte kasutatakse enamasti maksevahendina, mis asendab kaubandustehingutes maksekorraldusi ning suurendab seeläbi aktsepti saaja käivet ja käibekapitali. Rahalisest seisukohast annab see finantsinstrument saajale de facto edasi lükatud, kuue kuu või ühe aasta pikkuse maksetähtaja, sest tehingusumma tegelik maksmine toimub pangaaktsepti lõpptähtajal ja mitte siis, kui aktsepti saaja pidi oma tarnijale maksma. Sellise finantsinstrumendi puudumise korral kasutaks ostja oma tarnijatele maksmiseks oma käibekapitali, millega kaasnevad kulud, või sõlmiks pangaga lühiajalise käibekapitalilaenu lepingu, millega kaasnevad samuti kulud. Õigupoolest kasutab aktsepti saaja pangaaktseptiga maksmise korral tarnitud kaupu või osutatud teenuseid kuus kuud kuni ühe aasta ilma makseid tegemata ja kulusid kandmata. Näitlikustamaks pangaaktseptide kasutamist lühiajaliste laenude asemel, märkis komisjon, et ühel valimisse kaasatud eksportivatest tootjatest polnud ühtegi laenu. Pangaaktseptid, mille see eksportiv tootja uurimisperioodil väljastas, moodustasid aga 70 % tema tegevuskuludest. Samuti moodustasid pangaaktseptid uurimisperioodi lõpus enam kui 53 % kõigist tema kohustustest.

(375)

Tavapärastel turutingimustel kaasneks pangaaktseptide kui finantsinstrumentidega nende saajatele rahastamiskulud. Uurimine näitas, et kõik valimisse kaasatud äriühingud, kes kasutasid uurimisperioodil pangaaktsepte, maksid üksnes panga osutatava aktseptiteenuse tasu, mis moodustas 0,05–0,1 % aktsepti nimiväärtusest. Ükski valimisse kuuluv äriühing ei kandnud aga kulusid, mis kaasnevad pangaaktsepti kaudu rahastamisega, lükates edasi kaupade tarne ja teenuste osutamise eest tasumist. Seega leidis komisjon, et uuritud äriühingud said kasu pangaaktseptide kaudu rahastamisest, millega seoses nad ei kandnud ühtegi kulu.

(376)

Eeltoodut arvesse võttes järeldas komisjon, et HRVs kehtestatud pangaaktseptide süsteemiga tagati kõigile eksportivatele tootjatele nende tegevuse tasuta rahastamine, mille kaudu nad said alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti i ja artikli 3 lõike 2 kohast tasakaalustatavat kasu, nagu kirjeldatud põhjendustes 395–399.

(377)

Pärast lõplike järelduste teatavakstegemist märkisid mõlemad koostööd tegevad eksportivad tootjad, et pangaaktsepte ei saa lugeda laenuks ega mis tahes muuks rahalise abi vormiks ning et komisjon eeldas ekslikult, et pangaaktseptide kasutamisel on sama mõju mis lühiajalisel laenul. Nad väitsid, et pikendatud maksetähtaeg, mida pangaaktsepti kasutamine eeldab, ei ole panga antud intressivaba lühiajaline laen, vaid pigem maksetähtaja pikendus, mida müüja otsustab anda. Yuntianhua kontsern väitis, et komisjon ei demonstreerinud pangaaktseptide puhul rahalise panuse olemasolu. Mõlemad koostööd tegevad eksportivad tootjad rõhutasid, et pangaaktseptid ei hõlma mingisugust rahastamist, sest pank ei ole ühelegi isikule raha kandnud.

(378)

Üks CNBMi kontserni kuuluv äriühing väitis, et pangaktsept on mõeldud vaid soodustamaks tehinguid poolte vahel, kes ei ole tuttavad, nii, et pank annab lisagarantii, et makse tehakse maksetähtajal. Lisaks ei muudeta pangaaktseptiga müügilepingus esialgselt kindlaksmääratud maksetähtaega ja seega ei anna pank aktsepti heaks kiites lühiajalist laenu. Ta väitis lisaks, et see, kuidas pangaaktseptid registreeritakse äriühingu sisestes arvestusraamatutes ei muuda järeldust, et pangaaktseptid ei ole lühiajalise rahastamise liik. Lisaks väitis isik, et kuna müügilepingu kohaselt saab müüja makse alles kuue kuu või ühe aasta pärast, ei pea ostja kasutama oma käibekapitali ega sõlmima lühiajalise laenu lepingu, et kohe maksta, sest müüja on juba nõustunud, et maksmine lükatakse edasi.

(379)

Sellega seoses märkis komisjon, et ta ei väitnud, et pangaaktseptid on laenud. Komisjon jõudis aga järeldusele, et neil on lühiajalise rahastamisega sarnane majanduslik mõju.

(380)

Nagu põhjenduses 374 märgitud, tegi komisjon kindlaks, et pangaaktsepte kasutatakse enamasti maksevahendina, mis asendab kaubandustehingutes maksekorraldusi ning suurendab seeläbi aktsepti saaja käivet ja käibekapitali. Lisaks leidis komisjon, et raha seisukohast lükatakse selle instrumendiga rahamakse tegemine pangaaktsepti lõpptähtajal edasi. Nimelt makstakse tarnijale lepingus kokkulepitud maksetähtajal sularaha asemel pangaaktseptiga. Lõpptähtajal tehtav sularahamakse on makse, mille aktsepti saaja teeb pangale aktsepti saaja ja panga vahelise pangaaktsepti raames loodud lepingulise suhte alusel. Tarnijad võivad ka pangaaktsepte edasi anda, et maksta teistele isikutele (sularaha asemel). Seega, nagu põhjenduses 374 märgitud, võimaldab pangaaktsepti kasutamine aktsepti saajal kasutada tarnitud kaupu või osutatud teenuseid kuus kuud kuni ühe aasta ilma makseid tegemata ja kulusid kandmata. Lisaks kordas komisjon, et Hiina Rahvavabariigi Pank esitleb pangaaktsepte kui instrumenti, mis võib „vähendada aktsepti saaja rahastamiskulusid ja suurendada kapitali tõhusust“ja parandada Hiina Rahvavabariigi Panga krediidi kaasamise abil käivet  (99) ning DBS Bank kirjeldab pangaaktsepte vahendina „käibekapitali suurendamiseks maksete edasilükkamise kaudu“ (100). Peale selle ei ole Hiina valitsus vaidlustanud komisjoni järeldust, et pangaaktseptid on rahastamise vorm. Lisaks avaldas CBIRC hiljuti teatise, milles märgib, et pangandusvaldkonna finantsasutused võivad kesksete ettevõtete tootmisahelas tagapool asetsevate ettevõtete krediiditoetuse suurendamiseks anda tootmisahelas tagapool asetsevatele ettevõtetele krediiditoetust kaupade hankimiseks ja nende eest maksmiseks pangaaktseptide, omamaiste akreditiivide, ettemaksete jne (101) abil. See on järjekordne tõend selle kohta, et Hiina valitsus peab pangaaktsepte krediiditoetuse vormiks.

(381)

Asjaolu, et pank ei ole ühelegi isikule pangaaktsepti väljastamise hetkel raha kandnud, ei muuda eespool toodud arutluskäiku ega järeldusi. Nagu juba selgitatud on pangaaktseptid, nagu Hiina RV on kindlaks määranud, maksevahend kaubandustehingute tegemiseks, mis annab aktsepti saajale eelise, suurendades nende rahalist käivet ja käibekapitali. Majanduslikust ja finantsseisukohast võimaldab selle vahendi kasutamine aktsepti saajal täita oma kohustusi äriühingu rahalisi vahendeid kasutamata ning on seega selle majandustegevuse rahastamise vorm. Vastupidiselt koostööd tegevate eksportivate tootjate väitele ei anna seda rahastust mitte tarnija, vaid pank. Nagu põhjenduses 365 selgitatud, on ostja (aktsepti saaja) maksekohustus tarnija (makse saaja) ees tühistatud alates hetkest, mil pank pangaaktsepti heaks kiidab ja sellega makse saajale (st tarnijale) maksab. Tõepoolest, makse saajale (tarnijale) makstakse pangaaktseptiga müügilepingus kokku lepitud hetkel (st maksetähtajal). Seda kinnitas ka Hiina valitsus kontrollkäigu ajal, nimelt kui äriühing maksab tarnijale pangaaktseptiga, ei ole tal enam kohustust tarnija, vaid panga ees, sest isik, kes palus väljastada pangaaktsepti, peab pangale lõpptähtajal summa täielikult tasuma. Lisaks saab tarnija kasutada pangaaktsepti kui maksevahendit oma kohustuste täitmiseks teiste isikute ees. Seega ei anna tarnija maksetähtaja pikendust. Vastupidi, pank pikendab pangaaktseptiga hõlmatud tehingu tegelikku rahalise makse tegemise tähtaega kuue kuu kuni ühe aasta võrra ning võimaldab seega aktsepti saajal vältida rahastamiskulusid.

(382)

Komisjon ei nõustunud märkusega, et kuna müügilepingu kohaselt saab müüja makse alles kuue kuu või ühe aasta pärast, ei pea ostja kasutama oma käibekapitali ega sõlmima lühiajalise laenu lepingut, et kohe maksta. Lisaks ei nõustunud komisjon väitega, et see, kuidas valimisse kuuluvad eksportivad tootjad registreerivad pangaaktsepte oma ettevõttesisestesse arvestusraamatutes, ei puutu asjasse. Nimelt, nagu juba eespool mainitud, on pangaaktsept maksevahend, mida aktsepti saaja kasutab, et täita oma kohustusi makse saaja ees. Väide, et „müüja saab makse alles kuue kuu või ühe aasta pärast“ on tegelikult faktiliselt vale, sest müüja saab makse pangaaktseptiga lepingus kokkulepitud maksetähtajal. Nagu juba põhjenduses 374 mainitud, kasutatakse pangaaktsepte maksevahendina, mis asendab kaubanduslikes tehingutes sularahamakseid, ning selle lepivad kokku nii müüja kui ka ostja. Sularahamakse kaupade ja teenuste eest lükatakse aga pangaaktsepti lõpptähtajaks edasi ja selle edasilükkamise teeb pank. Nagu juba põhjenduses 365 selgitatud, pärast müüjale pangaaktseptiga maksmist tühistatakse aktsepti saaja kohustus müüja ees ja tekib kaks uut kohustust: aktsepti saaja kohustus aktsepti heaks kiitnud panga ees ja aktsepti heaks kiitnud panga kohustus müüja (makse saaja) ehk pangaaktsepti omaniku ees. Vastupidiselt väidetule on see, kuidas valimisse kuuluvad eksportivad tootjad registreerivad pangaaktsepte oma ettevõttesisestes arvestusraamatutes on oluline element, mis näitab ühelt poolt, et kohustus müüja ees on pangaaktsepti abil tehtud maksega tühistatud ning teisalt, et aktsepti saajale tekib uus kohustus panga ees. See on lisatõend selle kohta, et pangaaktseptide maksevahendina kasutamise korral aktsepti heaks kiitnud panga loal ei pea aktsepti saaja tegema tarnijale (makse saajale) rahalist makset lepingus kokkulepitud maksetähtajal. Pigem on makse saaja kohustatud tegema pangale sularahamakse pangaaktsepti lõpptähtajal ehk kuue kuu või ühe aasta pärast. Seda kinnitas ka Hiina valitsus kontrollkäigu ajal, kuna ta väitis, et pangaaktseptid on „huvitav viis äriühingu rahavoo koormuse leevendamiseks“.

(383)

Komisjon ei nõustunud ka märkusega, et pangaaktsepti heaks kiites annab pank lihtsalt oma garantii, et makse tehakse lõpptähtaja saabumisel. Esiteks, nagu eespool mainitud, on pangaaktsept maksevahend, mille abil aktsepti saaja täidab oma kohustust makse saaja (tarnija) ees. Seega maksab aktsepti saaja tarnijale pangaaktsepti edasiandmisel, samas kui lõpptähtajal täidab aktsepti saaja oma maksekohustuse panga ees. Teiseks, pangaaktsepti ei saa liigitada lihtsalt tulevase makse lisagarantiiks, sest pangaaktsept on müügilepingutes tunnustatud maksevahend ning aktsepti saaja maksekohustus tarnija ees tühistatakse pangaaktseptiga maksmisel. Rahaline makse, mis tuleb pangale lõpptähtajal teha, ei ole tarnija antud maksetähtaja pikendus, vaid kohustus panga ees. Lisaks kinnitas seda Hiina valitsus kontrollkäigu ajal, kui väits, et õiguslikust seisukohast erineb panga garantii pangaaktseptist selle poolest, et „garantii korral on äriühing A see, kes vastutab esiliinina makse eest, samas kui pangaaktsepti korral teeb seda väljastav pank“.

(384)

Seda arvesse võttes kordas komisjon oma järeldust, et mõju poolest on pangaaktseptid lühiajalise rahastamise vorm, sest need võimaldavad eksportivatel tootjatel rahastada oma oste. Koostööd tegevatele eksportivatele tootjatele antud eelis on kokkuhoid rahastamiskuludelt tänu asjaolule, et pangaaktseptide kaudu rahastamise kasutamist ei hüvitatud.

(385)

Arvestades sellega, et pangaaktseptidel on tegelikult sama eesmärk ja mõju, mis lühiajalistel käibekapitalilaenudel, ning et koostööd tegevad eksportivad tootjad on neid kasutanud laialdaselt lühiajaliste käibekapitalilaenude asemel oma praeguse tegevuse rahastamiseks, peaks nendega kaasnema lühiajaliste laenude kuludega võrdväärsed kulud. Seda järeldust kinnitas ka Hiina valitsus kontrollkäigu ajal, kui väitis, et äriühing otsustab, kas kasutada pangaaktsepti või lühiajalist laenu, kuid „need on loomult sarnased“.

(386)

Eespool toodud kaalutluste valguses lükkas komisjon tagasi väited, et pangaaktseptid ei ole lühiajalise rahastamise vorm.

(387)

Nagu mainitud põhjenduses 165, peavad finantsasutused andma soodustatud tootmisharudele kooskõlas otsusega nr 40 krediiditoetust.

(388)

Komisjon leidis, et pangaaktseptid on veel üks soodustingimustel finantstoetuse liik, mida finantsasutused annavad soodustatud tootmisharudele nagu klaaskiust kanga sektor. Nagu märgitud punktis 3.1, on klaaskiust kanga sektor üks soodustatud tootmisharudest, millel on seega õigus saada kõikvõimalikku finantstoetust. Ühtegi tõendit ei esitatud selle kohta, et kõik HRV ettevõtjad (peale soodustatud tootmisharudes tegutsevate) saavad pangaaktseptidest samasugustel soodustingimustel kasu.

(389)

Pärast lõplike järelduste teatavakstegemist väitis CNBMi kontsern, et pangaaktseptide kasutamine on Hiina RVs levinud kaubanduslik tava, mis on kättesaadav kõikidele tootmisharudele, ning et ainuke seadusjärgne piirang pangaaktsepti kasutajale on sätestatud Hiina Rahvavabariigi vabalt kaubeldavate maksevahendite seaduse artiklis 6, st „kui isik, kelle võime allkirjastada tsiviilakte puudub või on piiratud, allkirjastab kaubeldava maksevahendi, on see allkiri kehtetu“. Lisaks väitis ta, et eksportivad tootjad ei ole kohustatud lükkama ümber eelduse, et väidetav subsiidiumikava on konkreetne ning et komisjon vastutab selle konkreetsuse kindlaksmääramise tõendamise eest positiivse tõendusmaterjali alusel, ennekõike võrreldes valimisse kuuluvate äriühingutele pakutavaid tingimusi teistele Hiina äriühingutele pakutavate tingimustega. Viimasena, üks CNBMi kontserni äriühing palus komisjonil selgitada, miks sarnast Kanada süsteemi, millele komisjon viitas elektrijalgrataste juhtumis, ei käsitleta konkreetse subsiidiumikavana, samas kui Hiina RV süsteemi käsitletakse konkreetse subsiidiumina.

(390)

Sellega seoses viitas komisjon põhjendusele 165, kus ta esitas tõendid, et lähtuvalt otsusest nr 40 on finantsasutused kohustatud andma krediiditoetust soodustatud tootmisharudele. Pangaaktseptid on rahastamise vormina osa finantsasutuste soodustingimustel finantstoetusest, mida antakse soodustatud tootmisharudele nagu klaaskiust kanga sektor.

(391)

Komisjon märkis, et tema subsideerimiskava konkreetsuse hinnang põhines kättesaadavatel soodustatud tootmisharudega seotud valitsuse dokumentidel, nagu näiteks kavad ja eeskirjad. Sellega seoses märkis komisjon, et Hiina valitsus on selgelt määratlenud, milliseid tootmisharusid soodustatakse, andes ainult neile konkreetseid soodustingimustel rahastamiseeliseid. Seega, isegi kui mitmed teised konkreetselt soodustatuna määratletud tootmisharud saavad kasu samadest või sarnastest soodustingimustest nagu klaaskiust kanga tööstus, ei tee see soodustingimustel rahastamist, ennekõike pangaaktsepte, kõikidele tootmisharudele üldiselt kättesaadavaks.

(392)

Lisaks, isegi kui mõni rahastamise vorm oleks põhimõtteliselt kättesaadav kõikide tootmisharude äriühingutele, võivad kindlad tingimused, mille alusel sellist rahastamist teatud tootmisharu äriühingutele pakutakse, näiteks rahastamise hüvitamine ja rahastamise maht, muuta selle konkreetseks. Tegelikult, nagu eespool mainitud, tegi komisjon kootööd tegevate eksportivate tootjatega seoses kindlaks, et nad kõik said kasu pangaaktseptide kaudu lühiajalisest rahastamisest kulusid kandmata ning mõned neist said võrreldes muu lühiajalise rahastamisega, nagu näiteks lühiajaliste laenudega, kasu märkimisväärsest hulgast pangaaktseptidest. Ükski huvitatud isik ei esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et klaaskiust kanga tööstuse äriühingute pangaaktseptide abil soodustingimustel rahastamisel lähtutakse objektiivsetest kriteeriumidest või tingimustest alusmääruse artikli 4 lõike 2 punkti b tähenduses.

(393)

Seoses märkusega Kanada pangaaktseptide süsteemi kohta märkis komisjon, et alusmääruse artikli 4 lõike 2 kohaselt hinnatakse subsiidiumikava konkreetsust ainult seoses uurimisaluste subsiidiumidega. Seega ei ole komisjon kohustatud tõendama, et teiste riikide sarnased süsteemid on samuti konkreetsed.

(394)

Eespool toodud väiteid arvesse võttes lükati koostööd tegevate eksportivate tootjate väited seoses pangaaktseptide konkreetsusega tagasi.

(395)

Tasakaalustatava subsiidiumi summa arvutamiseks hindas komisjon uurimisperioodil toetusesaajatele tagatud kasu.

(396)

Nagu juba mainitud põhjendustes 358 ja 373, on pangaaktseptid lühiajalise rahastamise vorm, millega suurendatakse aktsepti saaja kapitalitõhusust ja käibekapitali ning hõlbustatakse tema rahavajaduste katmist, sest neid kasutatakse suurel määral kaubandustehingutes maksevahendina, selle asemel et kasutada raha. Komisjon leidis, et valimisse kuuluvad eksportivad tootjad kasutasid pangaaktsepte katmaks oma vajadust lühiajalise rahastamise järele, ilma et nad oleks selle eest tasu maksnud. Nagu märgitud põhjenduses 346, leidis komisjon ühtlasi, et valimisse kuuluvate äriühingute kogu lühiajaline rahastamine, sealhulgas pangaaktseptid, peaksid olema hõlmatud krediidiliiniga. Krediidiliinidega seotud kasu tehti kindlaks punktis 3.4.3.1.

(397)

Seetõttu asus komisjon seisukohale, et pangaaktseptide saajad peaksid maksma rahastamisperioodi eest tasu. Arvutuste tegemiseks luges komisjon rahastamisperioodi alguseks kas tarnijaga kokkulepitud maksetähtaja olukordades, kus pangaaktsept väljastati enne maksetähtaega, või pangaaktsepti väljastamise päeva olukordades, kus pangaaktsept väljastati maksetähtajal või pärast seda. Rahastamisperioodi lõpuks loeti pangaaktsepti lõpptähtaeg.

(398)

Alusmääruse artikli 6 punkti b kohaselt leidis komisjon, et seeläbi antud kasu leidmiseks tuleb lahutada summast, mille äriühing tegelikult pangaaktsepti kaudu rahastamise eest maksis, summa, mida ta peaks maksma, kui kohaldataks lühiajalise rahastamise intressimäära.

(399)

Komisjon tegi kinglaks lühiajalise rahastamise kulude tasumata jätmisest tuleneva kasu. Nagu mainitud põhjenduses 358, on pangaaktseptid lühiajalise rahastamise vorm. Neil on tegelikult samasugune eesmärk nagu lühiajalistel käibekapitalilaenudel. Seega leidis komisjon, et pangaaktseptidega peaks kaasnema lühiajaliste laenude kuludega võrdväärsed kulud. Seepärast kohaldas komisjon samasugust metoodikat nagu jüaanides nomineeritud lühiajaliste laenude puhul, mida on kirjeldatud punktis 3.4.2.4.

(400)

Pärast lõplike järelduste teatavakstegemist märkis üks CNBMi kontserni kuuluvatest äriühingutest, et kuna pangaaktsept on krediit, mida müüja annab ostjale, peaks komisjon arvutama välja kasu seoses subsiidiumikavaga „kaubatarned ja teenused tegelikust maksumusest väiksema tasu eest“ ning tegema kõigepealt kindlaks, kas tarnijaid saab käsitada riigiorganitena alusmääruse artikli 2 punkti b tähenduses.

(401)

Nagu juba selgitatud põhjendustes 379–383, ei nõustunud komisjon, et pangaaktsept on müüja antud krediit, ja järeldas, et pangaaktseptid kujutavad endast soodusrahastamist, mille pank tagab aktsepti saajale. Seepärast lükati ülaltoodud märkus tagasi.

(402)

Veel üks CNBMi kontserni äriühing väitis, et komisjon oleks pidanud tegeliku maksetähtaja eeldatavast pangapoolse rahastamise perioodist maha arvama.

(403)

Nagu selgitatud põhjenduses 397, oli komisjon võtnud rahastamisperioodi arvutamisel arvesse tarnijaga kokku lepitud maksetähtpäeva. Selle väite esitanud CNBMi kontserni äriühingu puhul näitas uurimine, et tegelikult olid asjaomaste arvete maksetähtpäevad vastavate pangaaktseptide väljastamise ajal juba möödunud või et esitatud arvete ja pangaaktseptide vahel puudusid seosed. Seetõttu lükati kõnealune väide tagasi.

(404)

Üks CNBMi kontserni kuuluv äriühing väitis, et komisjon peaks arvama väidetavast kasust maha tasud, mida valimisse kaasatud tootjad tegelikult maksid. Peale selle väitis Yuntianhua kontsern, et alusmääruse artikli 7 lõike 1 punkt a kohaselt peab komisjon arvama maha taotluse lõivu või muud vältimatud kulud, et vastata subsiidiumi saamise tingimustele või saada subsiidiumi.

(405)

Komisjon märkis juba põhjenduses 375, et koostööd tegevad eksportivad tootjad on maksnud panga osutatud aktseptiteenuse tasu, mis moodustas 0,05–0,1 % pangaaktsepti nimiväärtusest. Nimetatud tasu, mida maksti pangale pangaaktsepti töötlemise eest, on eraldi panga antud rahalistest vahenditest, millega seoses koostööd tegevad eksportivad tootjad kulusid ei kandnud. Seda tasu makstakse, et katta panga halduskulusid, mis kaasnevad pangaaktseptide töötlemisega. Komisjon tasakaalustas üksnes selle pangaaktseptide osa, mis puudutas rahastamist (nimelt osa, mis on samaväärne lühiajalise rahastamisega); komisjon ei analüüsinud, kas ka aktseptitasu hõlmas tasakaalustatavat subsiidiumi. Igal juhul muudab tasu subsiidiumisummat olenevalt eksportivast tootjast 0,01–0,04 % ja mõju ei ole seega oluline. Seepärast ei pidanud komisjon vajalikuks selle väite põhjendatust analüüsida ega nimetatud kasu tasakaalustatavust hinnata.

(406)

Üks CNBMi kontserni kuuluv äriühing väitis, et kasu arvutamise alust tuleks vähendada hoiuste summa võrra, mida ta andis pangaaktseptide tagatisena.

(407)

Nagu komisjon järeldas varasemate uurimiste puhul, (102) tuleks sellega seoses kõigepealt märkida, et pankadel on kombeks nõuda oma klientidelt rahaliste vahendite andmisel garantiisid ja tagatisi. Samuti tuleks märkida, et selliseid tagatisi kasutatakse tagamaks, et eksportiv tootja kannab oma finantsvastutust panga ees ja mitte tarnija ees. Peale selle näitas uurimine, et Hiina pangad ei nõua selliseid tagatisi süsteemselt ja need pole alati seotud konkreetsete pangaaktseptidega. Selles kontekstis ei kujuta väidetavad hoiused endast ettemakset, mille aktsepti saaja teeb pankadele, vaid üksnes lisatagatist, mida pangad mõnikord nõuavad ja millel ei ole mõju panga otsusele selliste pangaaktseptide väljastamise kohta, millega ei kaasne aktsepti saajale täiendavat laenuintressi. Tagatised võivad ühtlasi olla eri kujul, sealhulgas tähtajaliste hoiustena ja pantidena. Hoiustelt laekub aktsepti saajale intress ning seega ei kaasne nendega pangaaktsepti saajale kulusid. Sellest tulenevalt lükati see väide tagasi.

(408)

Üks CNBMi kontserni kuuluv äriühing väitis, et komisjon peaks jätma oma arvutustest välja pangaaktseptid, mis on väljastatud seotud osapooltele, sest seotud osapoole maksetähtaja pikendamine pangaaktsepti kaudu ei anna makse saajale mingit kasu suurema likviidsuse kujul, kuna see vähendab seotud osapoole likviidsust proportsionaalselt.

(409)

Sellega seoses meenutab komisjon, et nagu eespool märgitud, on pangaaktsept maksevahend ning seega pole sellega võimalik tarnijaga kokku lepitud maksetähtaega pikendada, vaid sellega on võimalik lükata edasi makse tegemist. Makse saaja (tarnija) saab kasutada pangaaktsepti kui maksevahendit oma kohustuste täitmiseks teiste isikute ees. Seega ei vähene pangaaktsepti saajatest seotud osapoolte likviidsus proportsionaalselt. Seetõttu lükati kõnealune väide tagasi.

(410)

Yuntianhua kontsern väitis, et mõne seotud äriühingu pangaaktseptidega seotud arvutustes ei kasutanud komisjon küsimustiku vastuses esitatud andmeid.

(411)

Komisjon märkis, et arvutused põhinesid äriühingute viimati esitatud andmetel, mida kontrolliti kohapealse kontrolli käigus. Seepärast lükati see väide tagasi.

(412)

Üks CNBMi kontserni kuuluv äriühing esitas konkreetse väite seoses seotud äriühingu väljastatud pangaaktseptidega, et vältida topeltarvestust. Komisjon lükkas väite tagasi. Kuna aga selle väite üksikasjad on konfidentsiaalsed, käsitles komisjon seda väidet konkreetselt asjaomasele äriühingule esitatud teabes.

(413)

Uurimine näitas, et Hiina finantsasutused diskonteerisid tasu eest teatavate valimisse kuuluvate äriühingute nõudeid.

(414)

Selle toimingu tulemusel andsid finantsvahendajad äriühingutele nõuete summad enne nende maksetähtaega. Äriühingud said rahalised vahendid varakult kätte, kandes tulevased nõudeõigused pärast tasude mahaarvamist ja diskontomäärade kohaldamist üle finantsasutustele.

(415)

Kohaldatav diskontomäär peaks korvama kohustuste täitmata jätmise riski, mida mõjutab oluliselt viimase maksekohustuse täitmise eest vastutava üksuse krediidireiting.

(416)

Uurimise käigus puututi kokku erinevate diskonteeritud nõuete vormidega, nagu arved, võlakirjad, faktooring, pangaaktseptid ja kommertsaktseptid. Iga vormi kasutatakse eri tingimustel ja ka nende riskitase on erinev. Pangaaktseptide puhul on viimane vastutav üksus pangaaktsepti väljastaja ehk pank. Muude nõuete puhul (nt arved, akreditiivid) oleks viimane vastutav üksus tavaliselt aga äriühing.

(417)

Tavapärastel turutingimustel peaks kohaldatav diskontomäär korvama panga kulud ja riskid. Komisjon leidis aga, et teatavate valimisse kaasatud äriühingute puhul võidi rakendada soodusmäärasid, millega kaasneks tasakaalustatav kasu.

(418)

Saadud kasu suurus oleks Hiina finantsasutuste kohaldatava kontomäära ja turul võrreldava toimingu suhtes (näiteks lühiajalised laenud) kohaldatava diskontomäära vahe.

(419)

Toimikus sisalduv teave ei võimalda aga erinevaid kohaldatavaid diskontomäärasid eristada. Samuti ei olnud sellise subsideerimisviisiga antud kasu komisjoni hinnangul praeguses uurimises oluline. Seega otsustas komisjon seda mitte tasakaalustada.

(420)

Komisjon tegi avalikult kättesaadava teabe põhjal kindlaks, et CNBM oli viinud uurimisperioodil koos Hiina põllumajanduspangaga (edaspidi „ABC“) ja sidepangaga (edaspidi „COMM“) ellu 4 miljardi jüaani suuruse võla vahetamise omakapitali vastu. Nagu märgitud põhjendustes 208–217, ei vastanud CNBM küsimustikule ega teinud uurimises koostööd. Seetõttu pidi komisjon kõnealuse tehingu hindamisel tuginema kättesaadavatele faktidele.

(421)

Nii ABC kui ka COMM on riigi omandis olevad pangad, mida käsitatakse avalik-õiguslike asutustena ja/või valitsuse volitatud või suunatud asutustena kooskõlas punktiga 3.4.1.4. Ka varasemate subsiidiumivastaste uurimiste käigus leiti, et ABC ja COMM on avalik-õiguslikud asutused või volitatud ja suunatud täitma tavapäraselt valitsuse täidetavaid ülesandeid (103). Praeguse uurimise toimikus ei ole tõendeid, mis selliste varasemate järeldustega vastuolus oleksid.

(422)

Komisjon leidis, et pank ei vahetaks tavapärastel turutingimustel võlga omakapitali vastu ilma lisahüvitiseta. Omakapital on palju riskantsem instrument kui võlg, sest pole mingit garantiid, et pank oma kapitaliinvesteeringu tagasi saab. Erinevalt laenu intressimäärast ei taga omakapital ka tingimata investeeringutasuvust. Suuremat riski, mille pangad võtavad võla vahetamisega omakapitali vastu, kinnitavad äriühingu 2018. aasta aruandes sisalduvad tõendid äriühingu kehva finantsseisundi kohta: äriühingul on väga suur netovõla kordaja (120–145 %), ühe aasta jooksul maksmisele kuuluvad lühiajalised laenud on kaks korda suuremad kui äriühingu aastane brutokasum ning kohustuste kogusumma moodustab 2/3 aastakäibest. Ühtlasi märgiti CNBMi veebisaidil esitatud pressiteates konkreetselt, et vahetustehingu põhjuseks olid tööstuspoliitika eesmärgid ning CNBMi ja kahe panga vahelise strateegilise koostöö suur tähtsus. Eelkõige oli pressiteates öeldud, et vahetustehing aitab CNBMil saavutada „pakkumise poole struktuurireformi“ kui tööstuseesmärgi.

(423)

Eeltoodut silmas pidades leidis komisjon, et võla vahetamine omakapitali vastu andis CNBMile uurimisperioodil kasu, kuna avalik-õiguslikud asutused või muud valitsuse volitatud või suunatud üksused tagasid selle soodustingimustel, et täita tööstuspoliitika eesmärke.

(424)

Komisjon leidis, et soodustingimustel rahastamine võla vahetamisega omakapitali vastu on alusmääruse artikli 4 lõike 2 punkti a tähenduses konkreetne, sest investorid on üksused, kes tegutsevad vastavalt riigi poliitikale, milles käsitatakse klaaskiust kanga sektorit soodustatud tootmisharuna. Igal juhul osutab kättesaadav teave sellele, et kõnealust sihtotstarbelist subsiidiumi anti äriühingule CNBM, mis tähendab, et subsiidiumi anti ettevõttele konkreetselt.

(425)

Kuna koostööst keeldumise tõttu ei saadud lisatõendeid, polnud komisjonil juurdepääsu CNBMi ja pankade vahelistele lepingutele. Seega ei saanud komisjon hinnata, kas pankade võetavad märkimisväärsed riskid on kuidagi hüvitatud. Kõik põhjenduses 422 selgitatud asjaolud viitavad aga CNBMi keerulisele finantsseisundile ja selle tehinguga taotletavatele tööstuseesmärkidele; see toetab järeldust, et tehing ei tuginenud turuloogikale, mis kajastab olulisi tegelikke riske. Seetõttu käsitas komisjon tehingut võla kustutamisega võrdväärsena ja uurimisperioodil antud toetusena. Kuna toetust saadi üksnes uurimisperioodil, arvutati see kogu kontserni kogukäibe põhjal. Selle tulemusena arvutati subsiidiumi määraks 1,83 %.

(426)

Uurimisperioodil sai valimisse kaasatud äriühing (Yunnan Yuntianhua Group Co., Ltd) kasu rahalistest vahenditest, mida riigi kontrolli all olevad üksused andsid omakapitalisüstide erivormide kaudu.

(427)

Neid rahalisi vahendeid anti omakapitali suurendamise vormis, millega ei kaasnenud aga investoritele automaatselt täielikke aktsionäride õigusi. Selles mõttes kanti rahalised vahendid üle määramata kuupäeval kehtima hakkava tulevase osaluse eest äriühingus.

(428)

Uurimise käigus tehti kindlaks, et kui äriühing sai rahalised vahendid, kajastati neid raamatupidamisarvestuses muude omandiväärtpaberitena, ilma et omandiõiguse protsent äriühingus oleks muutunud, nagu oleks võinud eeldada. Kuigi investorid kandsid üle rahalisi vahendeid, ei saanud nad selle eest täielikku juurdepääsu aktsionäride õigustele ega intressimakseid. Üksnes pärast määramata ajavahemikku, mis oli tavaliselt pikem kui aasta, ning pärast riigivarade järelevalve- ja halduskomisjoni heakskiitu hakati osa rahalisi vahendeid käsitama sissemakstud kapitalina. Alles siis said investorid täielikud aktsionäride õigused.

(429)

Samuti tegi komisjon kindlaks, et kapitalisüsti ja aktsionäride õiguste ülekandmise vaheline ajavahemik võib olla pikem kui üks aasta. Seda kinnitab asjaolu, et komisjon tuvastas märkimisväärseid omakapitalisüstide summasid, millega ei kaasnenud kogu uurimisperioodi jooksul aktsionäride õigusi.

(430)

Praktikas tähendab see, et kuni aktsionäride õigusi pole tunnistatud sel ajavahemikul, mis võib kesta üle aasta, on äriühingu käsutuses rahalised vahendid, mille ta sai omandiõiguse tulevase ülemineku eest, aga ta ei kanna sellega seoses mingeid kulusid.

(431)

Tavapärastel turutingimustel kannaks äriühing rahaliste vahendite kasutamise eest üle osa äriühingu omandiõigustest kohe pärast rahaliste vahendite kättesaamist või registreeriks rahalised vahendid võlana. Käesoleva juhtumi konkreetseid asjaolusid arvestades on kõnealune rahastamise hübriidvorm tegelikult sarnasem klassikalise pikaajalise intressivaba aktsionärilaenuga, mitte kapitaliinstrumendiga.

(432)

Eeltoodut arvesse võttes leidis komisjon, et Yuntianhua kontserni kuuluv äriühing Yunnan Yuntianhua Group Co., Ltd. sai uurimisperioodil pikka aega kasu juurdepääsust märkimisväärsetele rahastamissummadele, millega seoses ta ei kandnud mingeid kulusid. Kuna selle omakapitalisüstide erivormiga ei kaasnenud investoritele automaatselt aktsionäride õigusi, leidis komisjon, et neil kapitalisüstidel oli intressivaba laenuga sarnane mõju.

(433)

Et teha kindlaks, kas investoreid saaks käsitada avalik-õiguslike asutustena või Hiina valitsuse volitatud või suunatud asutustena, nõudis komisjon, et Yuntianhua kontsern esitaks konkreetset teavet aktsionäride kohta, kes muude omandiväärtpaberite kaudu rahalisi vahendeid andsid. Investorid olid Kunming Heze Investment Center; Yunnan Jinrun Zhonghao Investment Center ja Yunnan State-owned Enterprise Reform No. 2 Equity Investment Fund Partnership (riigi omanduses olevate ettevõtete reformi fond).

(434)

Komisjoni nõutud teave hõlmas äriühingu andmeid, nagu peamiste aktsionäride nimed ning iga investori juhatuse koosseis ja kodukord. Peale selle nõudis komisjon teavet nimetatud investorite investeerimispoliitika kohta ja lisateavet muude omandiväärtpaberite kaudu antud konkreetsete rahaliste vahendite kohta.

(435)

Samuti võttis komisjon ühendust Hiina valitsusega ja taotles sama teavet, mida on kirjeldatud põhjenduses 434. Hiina valitsus vastas, et tal ei ole teavet konkreetsete äriühingute ega kõigi Hiina ettevõtete kohta, milles tal võib osalus olla. Seega keeldus valitsus otseselt vastamast ja jättis vastamise asjaomase valimisse kuuluva äriühingu hooleks.

(436)

Täieliku vastuse puudumise tõttu otsustas komisjon kooskõlas põhjendustega 218–220 kasutada kättesaadavaid fakte tuvastamaks, kas kõnealused investorid kvalifitseeruvad avalik-õiguslikeks asutusteks.

(437)

Kasutades avalikult kättesaadavat teavet, nagu aastaaruanded, ärikataloogidest või investorite veebisaitidelt kättesaadav teave või avalikult kättesaadavad andmebaasid, leidis komisjon, et investorid, kes olid andnud Yuntianhua kontsernile rahalisi vahendeid muude omandiväärtpaberite kaudu, olid osaliselt või täielikult riigi omaduses.

(438)

Seoses äriühinguga Kunming Heze Investment Center leidis komisjon, et enam kui 98 % aktsiatest kuulus kohalikule omavalitsusele ja riigi omanduses olevatele ettevõtetele (104). Täpsemalt leidis komisjon seoses äriühingu aktsionäridega, et enam kui 24 % aktsiatest kuulub riigi omanduses olevale ettevõttele Yunnan State Owned Capital Operations Ltd (Yunnan guoyou ziben yunying youxian gongsi). Peale selle leidis komisjon, et üle 74 % äriühingu Kunming Heze Investment Center aktsiatest kuulus äriühingule China Fortune International (Huaxin International Trust), mis on riigi omanduses olevasse kontserni China Huadian Group Co., Ltd. kuuluv finantsettevõtja. Äriühingut Kunming Heze Investment Center haldab investeerimisfond, mis on pühendatud provintsi avalik-õiguslikesse ettevõtetesse investeerimisele. Samuti tuvastas komisjon äriühingus ja selle aktsionäride hulgas esindajad ja juhatuse liikmed, kes olid varem olnud Yunnani riigivarade järelevalve- ja halduskomisjonis juhtivatel ametikohtadel; ühtlasi leidus Hiina Kommunistliku Partei liikmeid (105).

(439)

Seoses äriühinguga Yunnan Jinrun Zhonghao Investment Center (106) leidis komisjon, et vähemalt 46 % aktsiatest kuulus kohalikule omavalitsusele ja riigi omanduses olevatele ettevõtetele. Täpsemalt tuvastas komisjon omandistruktuuri uurides äriühingu China Construction Bank Trust ja Yunnani provintsis asuva Jinruni omakapitaliinvesteeringute fondi valitseja, kes teeb tehinguid riigi kapitaliga.

(440)

Samuti tuvastas komisjon äriühingu Yunnan State-owned Enterprise Reform No. 2 Equity Investment Fund Partnership (riigi omanduses olevate ettevõtete reformi fond), mis kuulub riigi omanduses olevale ettevõttele Yunnan Energy Investment Group.

(441)

Samuti tegi komisjon kindlaks ametlike kaudsete tõendite olemasolu riigi kontrolli kohta nende investorite üle. Konkreetsete vastupidiste andmete puudumisel leidis komisjon punktides 3.4.1.5 ja 3.4.1.6 esitatud järeldustele tuginedes eelkõige, et nende riigile kuuluvate ettevõtete juhid ja järelevalvajad, kellele kõnealused üksused kuuluvad, on oletatavasti riigi määratud ning selle ees aruandekohustuslased.

(442)

Nagu selgitatud põhjenduses 431, tegi komisjon kindlaks, et nende tegevus ei põhinenud üksnes turuloogikal ega kajastanud uuritavate tehingutega kaasnevaid tegelikke tururiske. Järgides valitsuse poliitikat, mille eesmärk on soodustada konkreetseid tootmisharusid, nagu on kirjeldatud punktis 3.1, tegutsesid need investorid eksportivat tootjat rahaliselt toetades hoopis ebaratsionaalselt.

(443)

Eeltoodud kaalutluste valguses tegi komisjon kindlaks, et riigi kontrolli all olevad üksused, kes andsid Yuntianhua kontsernile muude omandiväärtpaberite kaudu rahalisi vahendeid, on riigiorganid alusmääruse artikli 2 punkti b tähenduses koostoimes artikli 3 lõike 1 punkti a alapunktiga i.

(444)

Peale selle tegi komisjon kindlaks, et isegi kui riigi omanduses olevaid üksusi ei saaks käsitada riigiorganitena, käsitataks neid alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti iv mõistes siiski asutustena, kellele Hiina valitsus on teinud ülesandeks täita tavaliselt valitsuse täidetavaid ülesandeid, ning seda samadel põhjustel, nagu mainitud põhjenduses 269. Seega tuleks nende tegevust igal juhul samastada Hiina valitsuse omaga.

(445)

Komisjon leidis, et soodustingimustel rahastamine omakapitalisüstide kaudu on alusmääruse artikli 4 lõike 2 punkti a tähenduses konkreetne, sest investorid on üksused, kes tegutsevad vastavalt riigi poliitikale, milles käsitatakse klaaskiust kanga sektorit soodustatud tootmisharuna. Igal juhul osutab kättesaadav teave sellele, et kõnealust sihtotstarbelist subsiidiumi anti äriühingule Yunnan Yuntianhua Group Co., Ltd., mis tähendab, et subsiidiumi anti ettevõttele konkreetselt.

(446)

Nagu selgitatud põhjenduses 432, leidis komisjon, et Yunnan Yuntianhua Group Co., Ltd. sai omakapitalisüstide kaudu kasu märkimisväärsest rahastamisest, millel oli intressivabade laenudega sarnane mõju. Seepärast otsustas komisjon kasutada laenude arvutusmeetodit, mida on kirjeldatud punktis 3.4.2. See tähendab, et sama kestusega USA AA-reitinguga äriühingu võlakirjade ja USA BB- või B-reitinguga äriühingu võlakirjade suhtelist hinnaerinevust kohaldatakse võrdlusintressimäärade suhtes, mille PBOC on avaldanud, et teha kindlaks laenude turupõhine intressimäär, mida võrreldakse seejärel kasu kindlaksmääramiseks tegeliku intressimääraga, mida äriühing maksab. Selle tulemusena arvutati subsiidiumi määraks 0,3 %.

(447)

Kõik valimisse kaasatud äriühingud said kasu võlakirjade kujul soodusrahastamisest.

(448)

Hiinas on võlakirjaturu osalised põhimõtteliselt samad üksused mis laenuturul tegutsevad üksused. Äriühingud, kes soovivad emiteerida võlakirju, peavad kasutama väärtpaberite emissiooni tagajana tegutseva finantsasutuse teenuseid. Väärtpaberite emissiooni tagajad korraldavad võlakirjade emiteerimist ja pakuvad välja intressimäärad, millega võlakirju investoritele pakutakse. Need väärtpaberite emissiooni tagajad on samad riigi omanduses olevad pangad, kes pakuvad ka sooduslaene, mida on käsitletud punktis 3.4.2. Peale selle on võlakirju ostvad investorid samuti peamiselt Hiina (riigi osalusega) pangad, sest rohkem kui 95 % võlakirjade kogu kauplemismahust esineb pankadevahelisel turul (107).

(449)

Nagu punktis 3.4.1.1 kirjeldatud, iseloomustab neid finantsasutusi kindel esindatus riigis ning Hiina valitsusel on võimalus omada nende üle sisulist mõju.

(450)

Üldine õigusraamistik, milles need finantsasutused tegutsevad ja mida juba kirjeldati punktis 3.4.1, kehtib ka võlakirjade puhul. Lisaks kohaldatakse konkreetselt võlakirjade suhtes järgmisi reguleerivaid dokumente:

(451)

Kooskõlas reguleeriva raamistikuga ei saa Hiinas võlakirju vabalt emiteerida ega nendega vabalt kaubelda. Iga võlakirja emiteerimise peavad heaks kiitma mitmesugused valitsusasutused, nagu PBOC, NDRC või CSRC olenevalt võlakirja ja emitendi liigist. Lisaks on äriühingu võlakirjade haldamist käsitlevate eeskirjade kohaselt kehtestatud iga-aastased kvoodid äriühingu võlakirjade emiteerimiseks.

(452)

Peale selle peaks võlakirjade avalik emissioon vastama väärtpaberiseaduse artikli 16 kohaselt järgmistele nõuetele: „kogutud rahaliste vahendite investeerimine vastab riigi tööstuspoliitikale [—]“ ja „[—] kogutud rahalisi vahendeid kasutatakse kontrollitud eesmärgil“. Äriühingu võlakirjade haldamise eeskirjade artiklis 12 on rõhutatud, et kogutud rahaliste vahendite eesmärk peab olema vastavuses riigi tööstuspoliitikaga.

(453)

Äriühingu võlakirjade emiteerimise ja nendega kauplemise haldusmeetmete kohaselt võib avalikuks emiteerimiseks pakkuda üksnes teatavaid võlakirju, mis vastavad rangetele kvaliteedikriteeriumidele, nagu AAA-krediidireiting. Enamik võlakirju emiteeritakse seega eraviisiliselt nii-öelda kvalifitseeritud investoritele, kelle CSRC on heaks kiitnud ja kes on sisuliselt Hiina institutsionaalsed investorid.

(454)

Lisaks ei määrata äriühingu võlakirjade intressimäärasid vabalt, sest äriühingu võlakirjade haldamise eeskirjade artiklis 18 on märgitud, et „äriühingu võlakirjade eest pakutav intressimäär ei või olla kõrgem kui 40 % kehtivast intressimäärast, mida pangad maksavad üksikisikutele sama tähtajaga tähtajaliste hoiuste eest“.

(455)

Komisjon taotles ka konkreetseid tõendeid sisulise kontrolli kohta konkreetsete võlakirjaemissioonide alusel. Seega uuris ta üldist õiguslikku keskkonda, nagu see on toodud põhjendustes 450–454, koos uurimise konkreetsete järeldustega.

(456)

Kontrollkäigud näitasid, et kaks valimisse kaasatud eksportivate tootjate kontserni emiteerisid võlakirju tavaliselt intressimääradega, mis on Hiina Rahvavabariigi Panga (edaspidi „PBOC“) võrdlusintressimääradega sarnased, olenemata äriühingute rahalisest olukorrast ja krediidiriskist.

(457)

Praktikas mõjutab võlakirjade intressimäärasid sarnaselt laenudega krediidireiting. Nagu aga põhjendustes 279–285 kirjeldatud, on kohalik krediidireitinguturg moonutatud ja krediidireitingud ei ole usaldusväärsed. Seda fakti illustreerib asjaolu, et võlakirjaprospektid ja valimisse kuuluvate äriühingute väljastatud võlakirjade krediidireitingute raportid ei vastanud äriühingute tegelikule olukorrale.

(458)

Näiteks ühel juhul oli võlakirjaprospektis hoiatatud, et äriühingu kasumlikkus oli vähenenud, et märkimisväärne osa netovarast oli sisemise rahastamise tagamiseks panditud, et esines suur surve seoses lühiajaliste laenude tagasimaksmisega ja et äriühing kavatses ellu viia mõned ulatuslikud kapitalimahukad projektid, kuigi tema võlakordaja oli juba suur. Sellegipoolest anti aruandes lõppkokkuvõttes võlakirjade pakkumisele AA+ krediidireiting.

(459)

Ülaltoodud kaalutluste valguses leidis komisjon, et Hiina finantsasutused, mis korraldavad võlakirjade emissioone valimisse kaasatud äriühingutele, on alusmääruse artikli 3 ja artikli 2 punkti b mõistes riigiorganid või valitsuse volitatud või suunatud asutused, nagu selgitatud punktides 3.4.1.5 ja 3.4.1.6. Peale selle tagati valimisse kuuluvatele eksportivatele tootjatele kasu, sest võlakirju emiteeriti intressimääradega, mis jäid allapoole turul kehtivaid intressimäärasid, mis vastasid nende tegelikule riskiprofiilile.

(460)

Komisjon leidis, et võlakirjade kaudu soodusrahastamine on alusmääruse artikli 4 lõike 2 punkti a tähenduses konkreetne, sest võlakirju ei saa emiteerida ilma valitsusasutuste heakskiiduta ning HRV väärtpaberiseaduses sätestatakse, et võlakirjade emiteerimine peab vastama riigi tööstuspoliitikale. Nagu juba mainitud põhjendustes 140–177, peetakse klaaskiust kanga tootmisharu peamiseks/strateegiliseks tootmisharuks.

(461)

Kuna võlakirjad on sarnaselt laenudega sisuliselt vaid üks võlainstrumentide liik ja kuna laenude arvutusmeetod juba põhineb võlakirjakorvil, otsustas komisjon kasutada punktis 3.4.2 kirjeldatud laenude arvutusmeetodit. See tähendab, et sama kestusega USA AA-reitinguga äriühingu võlakirjade ja USA BB-reitinguga äriühingu võlakirjade suhtelist hinnaerinevust kohaldatakse võrdlusintressimäärade suhtes, mille PBOC on avaldanud, et teha kindlaks võlakirjade turupõhine intressimäär, mida võrreldakse seejärel kasu kindlaksmääramiseks tegeliku intressimääraga, mida äriühing maksab.

(462)

Nagu selgitatud põhjenduses 291, leidis komisjon, et teatavad äriühingud emiteerisid võlakirju võla restruktureerimise eesmärgil. Nagu selgitatud punktis 3.4.2.2, leidis komisjon neil juhtudel, et asjaomased äriühingud on halvemas finantsseisundis kui finantsaruannetest esmapilgul paistis ning et esineb lühi-ja pikaajalise rahastamisega seotud lisarisk. Selleks et võtta arvesse suuremat riskipositsiooni, vähendas komisjon hinnangut riskihindamisskaala ühe pügala võrra ning kohandas nende rahastamise, sealhulgas võlakirjadega seoses suhtelise hinnaerinevuse arvutust, võrreldes USA AA-reitinguga ja B-reitinguga äriühingu võlakirju.

(463)

Uurimine näitas, et kõik valimisse kaasatud eksportivate tootjate kontsernid said uurimisperioodil kasu soodusrahastamisest pangaaktseptide ja võlakirjade vormis ning et kaks valimisse kaasatud äriühingut said kasu soodusrahastamisest omakapitalisüstide vormis. Komisjon leidis, et seda soodusrahastamist tuleks käsitada tasakaalustatava subsiidiumina, sest esinevad nii rahaline toetus, eksportivate tootjate kasu kui ka konkreetsus.

(464)

Kuna CNBM ei teinud koostööd, tehti CNBMi tasandil kindlaks muudest soodusrahastamise liikidest saadud kasu, kohaldades varasemates punktides selgitatud meetodeid äriühingu 2018. aasta aruandes esitatud avalikult kättesaadava teabe suhtes, nagu emiteeritud võlakirjad ja tasumata vekslite summad.

(465)

Valimisse kaasatud äriühingute kontsernide puhul on eelkirjeldatud soodusrahastamisega seoses kindlaks tehtud subsiidiumisumma uurimisperioodil järgmine.

Soodusrahastamine: muud rahastamisliigid

(466)

Kaebuses väideti, et Sinosure pakub muu hulgas lühiajalist, keskmise tähtajaga ja pikaajalist ekspordikrediidikindlustust, investeerimiskindlustust ja võlakirjade tagatisi soodustatud tootmisharudele soodustingimustel. Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) hiljutise uuringu kohaselt moodustas Hiina kõrgtehnoloogiatööstusele (kuhu klaaskiust kanga tootmisharu kuulub) antud ekspordikrediidikindlustus 21 % kogu Sinosure antud ekspordikrediidikindlustusest (108). Peale selle on Sinosure hakanud aktiivselt tegutsema algatuse „Made in China 2025“ raames, suunates ettevõtteid kasutama riiklikke krediidiressursse, tegeledes teadusliku ja tehnoloogilise innovatsiooniga, ajakohastades tehnoloogiat ning aidates riigist väljapoole laienevatel ettevõtetel ülemaailmsel turul konkurentsivõimelisemaks saada (109).

(1)

Kaubandusministeeriumi ja Sinosure ühiselt välja antud teatis, mis käsitleb teaduse ja tehnoloogia abil ekspordikrediidikindlustuse kaudu kaubanduse edendamise strateegia rakendamist (Shang Ji Fa [2004] nr 368);

(2)

kava 840, mis on sätestatud riiginõukogu 27. mai 2009. aasta teatises;

(3)

Riiginõukogu teatis strateegiliste kujunemisjärgus tootmisharude arengu kiirendamise kohta (Guo Fa [2010] nr 32, 18. oktoober 2010) ja selle rakendussuunised (Guo Fa [2011], nr 310, 21. oktoober 2011);

(4)

teatis, mis käsitleb Hiina kõrgtehnoloogiliste toodete 2006. aasta ekspordikataloogi, Guo Ke Fa Ji Zi [2006] nr 16;

(5)

teatis, mis käsitleb teadus- ja tehnoloogiaministeeriumi kataloogi koostamist Hiina kõrgtehnoloogiliste toodete kohta, G.K.B.J [2009] nr 61, 9. oktoober 2009.

(467)

Kahel valimisse kuuluval äriühingute kontsernil olid uurimisperioodil ulatuslikud ekspordikrediidikindlustuse lepinguid Sinosurega.

(468)

Nagu on märgitud põhjenduses 201, ei esitanud Sinosure lisadokumente, mida nõuti tema üldjuhtimise kohta, näiteks oma põhikirja.

(469)

Nagu märgitud põhjenduses 200, ei esitanud Sinosure ühtlasi konkreetsemat teavet klaaskiust kanga tootmisharule pakutava ekspordikrediidikindlustuse ja selle kindlustusmaksete taseme kohta ega üksikasjalikke näitajaid, mis on seotud tema ekspordikrediidikindlustuse valdkonna kasumlikkusega.

(470)

Seepärast pidi komisjon täiendama esitatud teavet kättesaadavate faktidega.

(471)

Kooskõlas varasemate subsiidiumivastaste uurimiste käigus esitatud teabega (110) on Sinosure riigi omandis olev poliitiline kindlustusselts, mille on asutanud riik ja mida toetab riik, et toetada HRV välismajanduse ja kaubanduse arendamist ja koostööd. Äriühing kuulub 100 % riigile. Tal on juhatus ja nõukogu. Valitsusel on õigus nimetada ametisse ja vabastada ametist äriühingu kõrgema tasandi juhte. Selle teabe põhjal tegi komisjon järelduse, et Sinosure puhul esineb formaalseid kaudseid märke valitsuse kontrolli kohta.

(472)

Edasi taotles komisjon teavet, kas Hiina valitsus tegi sisulist kontrolli Sinosure üle seoses klaaskiust kanga tööstusega. Sellega seoses märkis komisjon, et Hiina kõrgtehnoloogiliste ja uute tehnoloogiatoodete ekspordikataloogis on klaaskiust tooted, sealhulgas klaaskiust kangad, nimetatud toodetena, mille eksporti soodustatakse (111).

(473)

Teatise kohaselt, mis käsitleb kaubanduse edendamise strateegia rakendamist teaduse ja tehnoloogia kaudu, kasutades ekspordikrediidikindlustust, peaks Sinosure suurendama oma toetust peamistele sektoritele ja toodetele, tugevdades oma kogutoetust kõrgtehnoloogiliste ja uute tehnoloogiatoodete ekspordile. Ta peaks käsitlema tootmisharusid nagu „uued materjalid“ ning Hiina kõrgtehnoloogiliste ja uute tehnoloogiatoodete ekspordikataloogis loetletud muid kõrgtehnoloogilisi ja uuel tehnoloogial põhinevaid tootmisharusid oma tegevuse keskmes olevana ning pakkuma põhjalikku toetust seoses riskihindamisega, limiitide piires heakskiitmisega, kahjunõuete töötlemise kiirusega ja tariifide paindlikkusega. Mis puutub tariifide paindlikkusse, peaks ta pakkuma toodetele maksimaalset kindlustusmakse allahindlust ujuvas vahemikus, mille kehtestab krediidikindlustusselts. Nagu mainitud põhjendustes 148 ja 162, kuulub klaaskiust kanga tootmisharu üldisemasse „uute materjalide“ kategooriasse. Ühtlasi on Sinosure 2017. aasta aruandes märgitud, et Sinosure on aktiivselt kindlustanud tehinguid strateegilistes kujunemisjärgus tootmisharudes nagu uute materjalide tootmisharu (112).

(474)

Seetõttu järeldas komisjon, et Hiina valitsus on loonud normatiivse raamistiku, mida Hiina valitsuse poolt ametisse määratud ja Hiina valitsuse ees vastutavad juhid ja järelevalvajad peavad järgima. Seega tugines Hiina valitsus normatiivsele raamistikule, et teostada sisulist kontrolli Sinosure üle.

(475)

Komisjon taotles ka konkreetseid tõendeid sisulise kontrolli teostamise kohta konkreetsete kindlustuslepingute alusel. Kontrollkäigu ajal väitis Sinosure, et praktikas olid tema kindlustusmaksed turupõhised ja põhinesid riskihindamise põhimõtetel. Samas ei esitatud konkreetseid näiteid seoses klaaskiust kanga tootmisharuga ega valimisse kuuluvate äriühingutega.

(476)

Kuna puuduvad konkreetsed tõendid, uuris komisjon Sinosure konkreetset käitumist, võttes arvesse valimisse kuuluvatele äriühingutele pakutud kindlustust. See käitumine erines nende ametlikust seisukohast, sest nad ei tegutsenud turupõhimõtete alusel.

(477)

Olles Sinosure 2017. aasta aruandele (113) tuginedes võrrelnud kõiki makstud kahjunõudeid kindlustussummade kogusummaga, tegi komisjon järelduse, et Sinosure peaks saama keskmiselt 0,26 % kindlustussummast kindlustusmaksena, et katta kahjunõuete kulu (isegi üldkulusid arvesse võtmata). Praktikas olid valimisse kuuluvate äriühingute makstud kindlustusmaksed aga palju madalamad kui miinimumtasu, mida oli vaja tegevuskulude katmiseks.

(478)

Lisaks leidis komisjon, et mõni eksportiv tootja sai kasu osalisest või täielikust Sinosurele makstud ekspordikrediidikindlustuse maksete tagastamisest.

(479)

Seega tegi komisjon järelduse, et Sinosure järgib eespool nimetatud õigusraamistikku klaaskiust kanga sektoris valitsuse ülesannete täitmisel. Sinosure tegutses alusmääruse artikli 2 punkti b mõistes (koostoimes alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunktiga i) ning vastavalt WTO asjakohasele kohtupraktikale riigiorganina. Peale selle said valimisse kaasatud eksportivad tootjad kasu, sest kindlustusmakse oli alla miinimumi, mida Sinosurel oli vaja oma tegevuskulude katmiseks.

(480)

Samuti tegi komisjon kindlaks, et ekspordikrediidikindlustuse kava alusel pakutud toetused on konkreetsed, sest neid ei saa omandada ilma eksportimata ning need sõltuvad seega ekspordist alusmääruse artikli 4 lõike 4 punkti a tähenduses.

(481)

Kontrollkäigu ajal märkis Sinosure, et turul on viis osalist ja et tal pole teavet oma turuosa suuruse kohta. Varasema subsiidiumivastase uurimise (uurimisperiood 1. juuli 2016 kuni 30. juuni 2017) (114) käigus esitatud teabe kohaselt esindas Sinosure aga tol ajal ligikaudu 90 % ekspordikrediidi siseturust HRVs ja seega oli tal turul juhtiv positsioon. Komisjon ei saanud turupõhist siseturu kindlustusmakset välja arvutada. Kooskõlas varasemate subsiidiumivastaste uurimistega kasutas komisjon kõige seega sobivamat välist võrdlusalust, mille kohta oli teave lihtsalt kättesaadav – kindlustusmakseid, mida USA ekspordi-impordipank (edaspidi „Ex-Im Bank“) kohaldas OECD riikidesse eksportivate mittefinantsettevõtete suhtes.

(482)

Uurimisperioodil tagatud ekspordikrediidikindlustuse tagasimakseid käsitleti toetusena. Kuna puudusid tõendid lisakulude kohta, mida need äriühingud kandsid ja mille korrigeerimist oleks olnud vaja, arvutati kasu kui uurimisperioodil saadud tagasimakse täissumma.

(483)

Valimisse kaasatud eksportivate tootjate puhul oli selle kavaga seoses kindlaks tehtud subsiidiumimäär uurimisperioodil järgmine.

Soodusrahastamine ja -kindlustus: ekspordikrediidikindlustus

(484)

Kuna uuritud kontsernid olid vertikaalselt integreeritud, on komisjon kaasanud uurimisse peamised toorainete tarnijad ning iga subsiidiumikava puhul on arvutustes arvesse võetud nimetatud tarnijate tasandil saadud subsiidiume.

(485)

Komisjon ei leidnud aga piisavaid tõendeid, mis kinnitaksid väidet, et sõltumatud tarnijad tarnisid klaaskiust kanga tootjatele kaupu piisavast väiksema tasu eest.

(486)

Enne seda, kui maa omandi- või kasutusõigus patenditakse või antakse äriühingule või eraisikust omanikule, on kogu HRV maa kas riigi või ühisomandis ning koosneb valdadest või haldusüksustest. Kõik linnapiirkondade maatükid kuuluvad riigile ja kõik maapiirkondade maatükid kuuluvad asjaomastele valdadele või haldusüksustele.

(487)

HRV põhiseaduse ja maaseaduse kohaselt on eraisikutel ja äriühingutel õigus osta maakasutusõigus. Tööstusmaa puhul on rendiperiood tavaliselt 50 aastat, mida võib seejärel pikendada veel 50 aastaks.

(488)

Hiina valitsuse sõnul on Hiina Rahvavabariigi asjaõigusseaduse artiklis 137 sätestatud, et „tööstuse, ettevõtluse, meelelahutuse või kaubanduslike eluasemete jms jaoks kasutatav maa, samuti maa, millel on kaks või rohkem kavandatud kasutajat, võõrandatakse enampakkumise, pakkumiskutse esitamise või muu avaliku pakkumise kaudu“. Hiina valitsus viitab ühtlasi Hiina Rahvavabariigi ajutiste eeskirjade, mis käsitlevad linnapiirkondades asuva riigimaa kasutusõiguse andmist ja üleandmist, artiklile 3. Selles artiklis on sätestatud, et „iga äriühing, ettevõte, muu organisatsioon ja isik Hiina Rahvavabariigis või sellest väljaspool võib juhul, kui seaduses pole sätestatud teisiti, saada maakasutusõiguse ning tegeleda maa arendamise, kasutamise ja haldamisega kooskõlas käesolevate eeskirjade sätetega“.

(489)

Hiina valitsuse hinnangul on HRVs vaba maaturg ning hind, mida tööstusettevõte maa rentimise eest maksab, on kooskõlas turuhinnaga.

(490)

Hiinas reguleerib maakasutusõigusi Hiina Rahvavabariigi maahaldusseadus. Peale selle on ka järgmised dokumendid õigusliku aluse osa:

(491)

Riigile kuuluva ehitusmaa kasutusõiguse pakkumiskutse, enampakkumise ja hinnapakkumise kaudu andmist käsitleva sätte artikli 10 kohaselt kehtestavad kohalikud ametiasutused maahinnad vastavalt linnamaa hindamissüsteemile, mida uuendatakse vaid iga kolme aasta järel, ja valitsuse tööstuspoliitika alusel.

(492)

Kontrollkäigu ajal märkis Hiina valitsus, et rahandusministeerium andis 2019. aasta mais välja suunised tööstusmaa kasutamise kohta, et anda turuosalistele paremat teavet maakasutusõiguste kohta ning tagada pakkumine, mis on kooskõlas turu vajadustega. Neis suunistes on märgitud, et luuakse võrdsed tingimused ja kõigil turuosalistel on tööstusmaale juurdepääs samadel tingimustel. Need suunised aga ei kehtinud uurimisperioodil ega sel ajal, kui valimisse kaasatud eksportivad tootjad maakasutusõiguse omandasid.

(493)

Varasemate uurimiste käigus tegi komisjon kindlaks, et HRVs maakasutusõiguse eest makstavad hinnad ei vastanud turuhinnale, mille määravad pakkumine ja nõudlus vabal turul, sest enampakkumisel müümise süsteem leiti olevat ebaselge, läbipaistmatu ja tegelikkuses mittetoimiv ning hinnad määratakse sageli ametiasutuste äranägemisel. Nagu eelmises põhjenduses märgitud, määravad ametiasutused hinnad kooskõlas linnamaa hindamissüsteemiga, mis lisaks muudele kriteeriumidele nõuab tööstusmaa hinna määramisel tööstuspoliitika eesmärkide arvessevõtmist.

(494)

Praegune uurimine ei näidanud selles osas mingeid märkimisväärseid muutusi. Näiteks leidis komisjon, et üksnes mõni valimisse kaasatud eksportiv tootja osales maakasutusõiguse saamiseks enampakkumises või sarnases avaliku pakkumise menetluses, ka hiljuti saadud maakasutusõiguste puhul. Enamik valimisse kuuluvaid äriühinguid sai maakasutusõigused kohalikelt ametiasutustelt kokkulepitud hindadega.

(495)

Komisjon märkis, et kehtestatud on ka dünaamiline maa jälgimise süsteem lisaks linnamaa jälgimissüsteemile. Hiina Rahvavabariigist pärit päikesepaneelidega seotud aegumise läbivaatamisel (115) leidis komisjon, et kõnealused hinnad on kõrgemad kui linnamaa hindamissüsteemis kehtestatud ja kohalike omavalitsuste poolt kasutatavad hinna alammäärad; põhjuseks oli asjaolu, et viimati nimetatud hindu ajakohastati üksnes iga kolme aasta järel, samas kui dünaamilise jälgimissüsteemi hindu ajakohastati kord kvartalis. Samas ei esinenud mingeid märke selle kohta, et maahinnad põhinevad dünaamilise jälgimissüsteemi hindadel. Hiina valitsus kinnitas päikesepaneele käsitleva uurimise käigus, et linnamaa hindade dünaamiline jälgimissüsteem jälgib maa hinna tasemete kõikumisi teatavates piirkondades (st 105 linnas) HRVs ning selle eesmärk on hinnata maahindade kujunemist. Samas põhinesid pakkumiste ja oksjonite alghinnad maa hindamise süsteemis kehtestatud võrdlusalustel. See olukord kehtis ka uurimisperioodil. Lisaks sai enamik valimisse kaasatud äriühingute kontserne asjaomasel juhul oma maad eraldamise kaudu.

(496)

Pakkumiste kaudu saadud maa puhul leidis komisjon, et igal juhul oli pakkujaid ainult üks ning makstud hind vastas pakkumisprotsessi alghinnale. Täiendava üksikasjaliku teabe puudumisel seoses tegeliku enampakkumisprotsessiga ei olnud kindel, et alghind kehtestati sõltumatult ja vastas maakasutusõiguse turuväärtusele.

(497)

Pärast lõplike järelduste teatavakstegemist väitis Hiina valitsus, et pakkumismehhanismi kaudu saavutatud lõplik hind ei kajasta üksnes hinda, millega müüja on valmis müüma, ega alghinda, vaid ka hinda, mida ostjad on valmis maksma, ning et sellise mehhanismi kaudu saavutatud lõplik hind kajastab seega nii nõudlust kui ka pakkumist. Kui pärast pakkumise lõppemist „vastab lõplik hind pakkumisprotsessi alghinnale“, siis see tähendab lihtsalt, et see hind kajastab nõudlust ja pakkumist sel ajahetkel. Komisjon oli Hiina valitsusega nõus kirjeldatud pakkumismehhanismide aluspõhimõtete osas, aga märkis, et selline mehhanism toimiks üksnes juhul, kui ühe maatüki puhul on pakkujaid mitu. Komisjon ei tuvastanud kõnealuse uurimise ega varasemate uurimiste käigus aga ühtki olukorda, kus pakkujaid oleks olnud mitu ja kus oleks võinud seega täheldada nõudluse ja pakkumise suhet. Seetõttu lükati kõnealune väide tagasi.

(498)

Komisjon leidis ka, et kohalikud ametiasutused maksid mõnele äriühingule raha tagasi, et hüvitada hindasid, mida need äriühingud maksid maakasutusõiguste eest. Lisaks võisid CNBMi kontserni äriühingud tasuda mõne saadud maakasutusõiguse eest mitu aastat pärast seda, kui maa oli kasutusse võetud.

(499)

Eelnimetatud tõendid on vastuolus Hiina valitsuse väidetega, et HRVs maakasutusõiguse eest makstavad hinnad vastavad turuhinnale, mille määravad pakkumine ja nõudlus vabal turul.

(500)

Selle uurimise järeldused kinnitavad, et maakasutusõiguste omandamine HRVs on ebaselge ja läbipaistmatu ning hinnad määratakse sageli ametiasutuste äranägemisel.

(501)

Järelikult tuleks Hiina valitsuse poolt maakasutusõiguste andmist käsitada subsiidiumina alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti iii ja artikli 3 lõike 2 tähenduses kaupade tarnimise vormis, millest saavad kasu toetust saavad äriühingud. Nagu põhjendustes 491–499 selgitatud, puudub HRVs toimiv maamüügiturg ja välise võrdlusaluse kasutamine (vt põhjendused 506–515) näitab, et hind, mida valimisse kaasatud eksportivad tootjad maakasutusõiguse eest maksid, oli turuhinnast tunduvalt madalam.

(502)

Seoses sellega, et eelisjuurdepääs tööstusmaale on antud ainult teatavate tootmisharude äriühingutele, märkis komisjon, et kohalike ametiasutuste kehtestatud hinnas tuleb arvesse võtta valitsuse tööstuspoliitikat, nagu märgitud põhjenduses 493. Selle tööstuspoliitika kohaselt käsitatakse klaaskiust kanga tööstust soodustatud tootmisharuna (116). Lisaks nähakse riiginõukogu otsuses nr 40 ette, et avalik-õiguslikud asutused tagavad maa andmise soodustatud tootmisharudele. Otsuse nr 40 artiklis 18 on selgitatud, et nn piiratud tootmisharudele ei ole maakasutusõigused kättesaadavad. Sellest järeldub, et subsiidium on konkreetne alusmääruse artikli 4 lõike 2 punktide a ja c tähenduses, sest eelisjuurdepääs maale anti ainult teatavate tootmisharude, käesoleval juhul klaaskiust kanga sektori äriühingutele, ja valitsuse tegevus kõnealuses valdkonnas ei ole selge ega läbipaistev.

(503)

Pärast lõplike järelduste teatavakstegemist kordas Hiina valitsus punktis 3.1 esitatud märkusi ka seoses maakasutusõigustega, märkides, et ühelgi komisjoni osutatud dokumendil pole otsest seost klaaskiust kangastega ja et ühegagi neist pole väidetavaid soodustingimustel maakasutusõigusi tagatud üksnes teatavatele ettevõtetele. Samuti pole riiginõukogu otsuses nr 40 mainitud, et avalik-õiguslikud asutused peaksid tagama maa andmise soodustatud tootmisharudele.

(504)

Oma vastuses osutas komisjon punktis 3.1 esitatud argumentidele, rõhutades, et klaaskiust kanga sektor on tõepoolest soodustatud tootmisharu. Peale selle on riiginõukogu otsuse nr 40 XII artiklis mainitud, et „tööstuse struktuurimuudatuste suuniskataloog“ on oluline lähtepunkt investeeringute suunamiseks, investeerimisprojektide haldamiseks valitsuses ning maksu-, krediidi-, maa - (rõhuasetus lisatud) ning impordi- ja ekspordipoliitika väljatöötamiseks ja rakendamiseks. Samuti on otsuse nr 40 sissejuhatuses märgitud, et „kõik asjaomased osakonnad peavad kiirendama meetmete võtmist asjakohase maksu-, krediidi-, maa- (rõhuasetus lisatud) ning impordi- ja ekspordipoliitika jne väljatöötamiseks ja muutmiseks ning tugevdama kooskõlastamist tööstuspoliitikaga, et täiustada veel enam tööstuse struktuurimuudatuste edendamise poliitikasüsteemi“. Seevastu otsuse nr 40 XVIII artiklis on märgitud, et piiratud kategooriasse kuuluvate tootmisharude puhul „ei tegele investeeringuid reguleerivad osakonnad uurimisega, heakskiitmisega ega registreerimisega, ükski finantsasutus ei tohi anda laenu, mitte ükski muu osakond, mis reguleerib maa majandamist , linnaplaneerimist ja ehitamist, keskkonnakaitset, kvaliteedikontrolli, tuletõrjet, tolli, tööstust ja kaubandust jne, ei tohi asjaomaseid menetlusi ellu viia“ (rõhuasetus lisatud). Seega on olemas selge seos soodustatud tootmisharude tööstuspoliitika ja maa eraldamise poliitika vahel. Seepärast lükati Hiina valitsuse väited tagasi.

(505)

Seega käsitas komisjon subsiidiumi tasakaalustatavana.

(506)

Nii nagu eelnevate uurimiste (117) puhul ja kooskõlas alusmääruse artikli 6 punkti d alapunktiga ii, kasutati välise võrdlusalusena (118) Taiwani, Penghu, Kinmeni ja Matsu omaette tolliterritooriumi („Hiina Taipei“) maahindasid. Subsiidiumi saajate saadud kasu arvutamisel lähtutakse iga valimisse kaasatud eksportiva tootja poolt maakasutusõiguse eest makstud summa (st lepingus sätestatud tegelikult makstud hind või, kui see on asjakohane, siis lepingus sätestatud hind, millest on maha arvatud kohaliku omavalitsuse tehtud tagasimakse/toetuste summa) ja selle summa vahest, mis oleks tavapäraselt makstud Hiina Taipei võrdlushinna alusel.

(507)

Komisjon peab Hiina Taipeid sobivaks väliseks võrdlusaluseks järgmistel põhjustel:

(508)

Järgides eelnevates uurimistes kohaldatud metoodikat, (119) kasutas komisjon arvutuste tegemisel Hiina Taipei puhul kindlaks tehtud keskmist maa ruutmeetri hinda, mida korrigeeriti vastavalt inflatsioonile ja SKP kasvule alates asjaomaste maakasutusõiguse lepingute alguskuupäevadest. Tööstusmaa hinda käsitlev teave alates 2015. aastast saadi Taiwani majandusministeeriumi tööstusosakonna veebisaidilt (120). Eelmiste aastate hindade korrigeerimisel võeti aluseks Taiwani inflatsioonimäärad ja SKP muutumine elaniku kohta jooksevhindades (USA dollarites), mille Rahvusvaheline Valuutafond on 2015. aasta kohta avaldanud.

(509)

Pärast lõplike järelduste teatavakstegemist väitsid mitu huvitatud isikut, et Hiina Taipei ei ole sobiv väline võrdlusalus. Üks isik soovitas kasutada Hiina Taipei asemel Indiat järgmistel põhjustel:

(510)

Kõnealuse huvitatud isiku väitest jäi aga välja üks oluline asjaolu, nimelt nende osariikide majandusarengu tase. Avalike allikate kohaselt on neis India osariikides SKP elaniku kohta palju väiksem kui neis linnades/provintsides, kus eksportivad tootjad asuvad. Näiteks Maharastras oli SKP elaniku kohta, (121) kus see on kolmest nimetatud osariigist kõige suurem, ajavahemikul 2018–2019 ainult 3 000 USA dollarit, samas kui Zhejiangi provintsi SKP (mida hageja kasutas võrdluseks) oli 2018. aastal 14 907 USA dollarit (122). Võttes arvesse eeltoodut ja põhjenduses 507 esitatud tegureid, tuli see väide tagasi lükata.

(511)

Peale selle väitis Hiina valitsus, et kõnealusel juhul tuleks kasutada riigisiseseid hindu, sest Hiinas tegelevad allrendile andmise või maakasutusõiguste ülekandmisega ka eraettevõtted ning Hiina valitsus pole seega sel turul ainus tegutseja. Et seda väidet uurida, peaks komisjon tegema kõigepealt kindlaks erasektori osalejate maaturu laadi ja suuruse võrreldes valitsuse juhitava turuga ning ka keskvalitsuse ja kohalike omavalitsuste võimaliku sekkumise sellel väidetavalt eraõiguslikul maaturul. Samuti oleks vaja põhjalikke ja ajakohaseid andmeid tehingute hindade kohta. Hiina valitsus ei esitanud aga statistikat ega andmeid, mis oleks võimaldanud komisjon ettepanekut uurida, ning komisjon ei leidnud sel teemal ka avalikult kättesaadavaid andmeid. Isegi kui see teave saadaks, puudutaks see üksnes ülekandmise teisest turgu, sest esmasturul on ainult üks osaline (st kõigepealt annab maakasutusõiguse alati Hiina valitsus). Esmasturul antakse algne maakasutusõigus 50 aastaks ning see erineb rendist järelturul, kus antakse maakasutusõigus tavaliselt palju lühemaks perioodiks või kus kehtivad vähemalt eri tingimused ümberhindamise, lepingu lõpetamise jne kohta. Seega tugines komisjon siiski esmasturgu käsitlevale kättesaadavale teabele, sest see on praegusel juhul uurimisalune turg.

(512)

Hiina valitsus väitis ühtlasi, et kui komisjon otsustaks jätkata valitud välise võrdlusalusega, tuleks teha kohandus vastavalt rahvastikutihedusele, mis mõjutab nõudlust ja seega ka hindu. 2015.–2018. aastal oli rahvastikutihedus Hiina Taipeis 4,4 korda suurem kui Hiinas. Täpsemalt oli rahvastikutihedus Hiinas 2015.–2018. aastal umbes 147 inimest ruutkilomeetri kohta, samas kui Hiina Taipei rahvastikutihedus oli samal ajavahemikul umbes 650 inimest ruutkilomeetri kohta. Maa kasutamise olukord ja hinnad pole neis kahes riigis seega võrreldavad.

(513)

Komisjon märkis aga, et Hiina valitsus võrdles rahvastikutihedust käsitlevaid arvnäitajaid kogu riigi tasandil. Kui vaadata rahvastikutihedust eksportivate tootjate tegelikes asukohtades, selgub, et rahvastikutihedust käsitlevad arvnäitajad on tegelikult üsna sarnased. Näiteks Zhejiangi rahvastikutihedus oli 2018. aastal 560 inimest ruutkilomeetri kohta ning Shandongi rahvastikutihedus oli 640 inimest ruutkilomeetri kohta (123). Seepärast leidis komisjon, et kohandamine polnud õigustatud.

(514)

Peale selle palus Hiina valitsus, et komisjon esitaks lisateavet asjaomase võrdlusaluse väljatöötamiseks kasutatud maatüüpide ja tehingute sarnasuse kohta, mida on mainitud põhjenduses 507. Komisjon juhtis sellega seoses tähelepanu asjaolule, et mõlemal juhul puudutavad tehingud teatava suurusega tööstusmaad tööstuspiirkondades.

(515)

Kooskõlas alusmääruse artikli 7 lõikega 3 on subsiidiumisumma jaotatud uurimisperioodile, kasutades maakasutusõiguse tavapärast kasutusaega tööstusmaa puhul, st 50 aastat. See summa on seejärel jagatud asjaomaste äriühingute kogu müügikäibele uurimisperioodi vältel, sest subsiidium ei sõltu eksporditegevusest ja selle andmisel ei võetud arvesse valmistatud, toodetud, eksporditud või veetud koguseid.

(516)

Pärast lõplike järelduste teatavakstegemist väitis Yuntianhua kontsern, et konkreetses maakasutusõiguse lepingus kasutatud väärtuse puhul oli tehtud kirjaviga. Komisjon nõustus selle väitega ja parandas selle põhjal väärtust.

(517)

Pärast lõplike järelduste teatavakstegemist väitis CNBMi kontsern, et üht maakasutusõiguse lepingut ei tohiks arvesse võtta, kuna see sõlmiti pärast uurimisperioodi lõppu. Samuti tuleks 2018. aastal ostetud maakasutusõigustest uurimisperioodil saadud kasu arvutada proportsionaalselt. Viimaseks märkis CNBMi kontsern, et ühe muu maatüki puhul, mille seotud äriühing oli ostnud 1998. aastal ja millesse eksportiv tootja investeeris 2004. aastal, oleks komisjon pidama kasutama kasu arvutamiseks 2004. aasta tehingu andmeid. Komisjon lükkas esimese väite tagasi, sest asjaomase maakasutusõiguse ostuleping oli sõlmitud juba 2018. aastal ja omandiõigus oli seega äriühingule üle antud uurimisperioodil. Komisjon nõustus teise väitega proportsionaalse arvutamise kohta ja kohandas sellest lähtuvalt kasu arvutamist kõigi äriühingute puhul, kes olid 2018. aastal maakasutusõigusi ostnud. Viimane väide lükati tagasi, sest 2004. aasta tehing puudutas kontsernisisest ülekandmist ja ei kajastanud seega tegelikku väärtust, millega kontsern maa algselt omandas.

(518)

Pärast täiendavat lõplike järelduste teatavakstegemist väitis CNBMi kontsern, et komisjon oleks pidanud kasutama kasu arvutamise lähtekuupäevana kuupäeva, mil maatükid saadi. Nagu aga mainitud eelmises põhjenduses, oli maa omandiõigus koos asjaomaste õiguste ja kohustustega äriühingule antud juba ostulepingu sõlmimise kuupäeval. Ka maa hind, millel kasu arvutamine põhineb, tehti kindlaks ostulepingu alusel. Seega lükati äriühingu väited tagasi.

(519)

Valimisse kaasatud eksportivate tootjate puhul oli selle subsiidiumiga seoses kindlaks tehtud subsiidiumimäär uurimisperioodil järgmine.

Maakasutusõiguse andmine tegelikust maksumusest väiksema tasu eest