(1)

Üleilmastumise ja digitaliseerimise tagajärjel on suurenenud oht, et ühe ja sama ebaseadusliku tava tõttu kannab kahju suur hulk tarbijaid. Liidu õiguse rikkumised võivad tekitada tarbijale kahju. Kui ebaseaduslike tavade lõpetamiseks ja tarbijatele õiguskaitse saamiseks puuduvad tõhusad vahendid, väheneb tarbijate usaldus siseturu vastu.

(2)

Samuti võib selliste tõhusate vahendite puudumine, mis kaitseksid tarbijaid liidu õigusaktide täitmise tagamisega, põhjustada õigusnorme rikkuvate ja õigusnorme järgivate riigisiseselt või piiriüleselt tegutsevate kauplejate vahel ausa konkurentsi moonutamist. Sellised moonutused võivad takistada siseturu sujuvat toimimist.

(3)

Vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 26 lõikele 2 hõlmab siseturg sisepiirideta ala, mille ulatuses tagatakse kaupade ja teenuste vaba liikumine. Siseturg peaks pakkuma tarbijatele lisaväärtust kaupade ja teenuste parema kvaliteedi, suurema valiku, mõistlike hindade ja kõrgete ohutusstandardite näol, edendades seeläbi kõrgetasemelist tarbijakaitset.

(4)

ELi toimimise lepingu artikli 169 lõikes 1 ja lõike 2 punktis a on sätestatud, et liit aitab kõrgetasemelise tarbijakaitse saavutamisele kaasa meetmetega, mis on võetud kõnealuse lepingu artikli 114 põhjal. Euroopa Liidu põhiõiguste harta („põhiõiguste harta“) artiklis 38 on sätestatud, et liidu poliitikaga tagatakse tarbijakaitse kõrge tase.

(5)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2009/22/EÜ (4) võimaldati pädevatel üksustel esitada esindushagisid, mille eesmärk on eelkõige lõpetada ja keelata liidu õigusnormide rikkumised, mis kahjustavad tarbijate kollektiivseid huve. Selles direktiivis ei käsitletud aga piisavalt tarbijakaitsealaste õigusaktide täitmise tagamisega seotud probleeme. Selleks et soodustada ebaseaduslikest tavadest loobumist ja vähendada tarbijakahju üha enam üleilmastuval ja digitaliseeruval turul, on vaja tugevdada tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise menetluslikke vahendeid, et need hõlmaksid ettekirjutusi ja eraõiguslikke õiguskaitsemeetmeid. Arvestades vajalike muudatuste arvu, on asjakohane tunnistada direktiiv 2009/22/EÜ kehtetuks ja asendada see käesoleva direktiiviga.

(6)

Esindushagimenetlus on nii ettekirjutuse kui ka eraõigusliku õiguskaitsemeetme puhul kogu liidus erinev ja pakub tarbijatele erineval tasemel kaitset. Lisaks puudub osades liikmesriikides praegu esindushagimenetlus eraõiguslike õiguskaitsemeetmete taotlemiseks. See vähendab tarbijate ja ettevõtjate usaldust ja suutlikkust siseturul tegutseda, moonutab konkurentsi ning ei võimalda tagada tõhusat liidu tarbijakaitseõiguse täitmist.

(7)

Käesoleva direktiivi eesmärk on seega tagada tarbijaile liidu ja liikmesriikide tasandil vähemalt ühe tõhusa esindushagimenetluse kättesaadavus kõigis liikmesriikides, et taotleda ettekirjutust või õiguskaitsemeedet. Vähemalt ühe sellise esindushagimenetluse olemasolu suurendaks tarbijate usaldust, annaks neile oma õiguste kasutamiseks rohkem võimalusi, aitaks edendada ausat konkurentsi ja looks siseturul tegutsevatele kauplejatele võrdsed võimalused.

(8)

Käesoleva direktiivi eesmärk on aidata kaasa siseturu toimimisele ja kõrgetasemelise tarbijakaitse saavutamisele, võimaldades tarbijate kollektiivseid huve kaitsvatel pädevatel üksustel esitada liidu õigusnorme rikkuvate kauplejate vastu nii ettekirjutuse kui ka õiguskaitsemeetme taotlemiseks esindushagisid. Nimetatud pädevatel üksustel peaks olema võimalik nõuda kõnealuse rikkumise lõpetamist või keelamist ning taotleda õiguskaitsevahendi määramist, näiteks hüvitist, parandamist või hinnaalandust, kui see on asjakohane ning liidu või liikmesriigi õigusaktides ette nähtud.

(9)

Esindushagi peaks olema tulemuslik ja tõhus tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise viis. See peaks võimaldama pädevatel üksustel tegutseda eesmärgiga tagada, et kauplejad järgiksid vastavaid liidu õigusnorme, ja võimaldama ületada individuaalhagide puhul tarbijate ees seisvad takistused, nagu ebakindlus oma õiguste ja olemasolevate menetluste suhtes, psühholoogiline tõrge hagi esitamise ees ning asjaolu, et individuaalhagi eeldatavad kulud on suuremad kui sellest tõusev kasu.

(10)

On oluline tagada vajalik tasakaal tarbijatele õiguskaitse kättesaadavuse parandamise ja samal ajal kauplejate kasuks asjakohaste kaitsemeetmete sätestamise vahel, et vältida kohtuvaidluste kuritarvitamist, mis põhjendamatult takistaks ettevõtjate tegevust siseturul. Esindushagide väärkasutamise ärahoidmiseks tuleks hoiduda karistuslike kahjuhüvitiste kehtestamisest ning reguleerida teatavaid menetluslikke aspekte, nagu pädevate üksuste määramist ja nende rahastamist käsitlevad normid.

(11)

Käesolev direktiiv ei tohiks asendada tarbijate kollektiivsete või individuaalsete huvide kaitsmiseks olemasolevaid riigisiseseid menetlusi. Võttes arvesse liikmesriikide õigustraditsioone, tuleks jätta neile otsustusõigus, kas kavandada käesoleva direktiiviga nõutav esindushagimenetlus mõne olemasoleva või tulevase kollektiivse ettekirjutuse või õiguskaitsemeetme taotlemise menetluse osana või eraldiseisva menetlusena, tingimusel et vähemalt üks riigisisene esindushagimenetlus vastab käesolevale direktiivile. Näiteks ei tohiks käesolev direktiiv takistada liikmesriikidel võtmast vastu õigusakte, mis käsitlevad kohtu või haldusasutuse deklaratiivset otsust taotlevaid hagisid, kuigi käesolevas direktiivis ei ole selliseid hagisid käsitlevaid õigusnorme sätestatud. Kui liikmesriigis on lisaks käesoleva direktiiviga nõutavale menetlusele kasutusel muid menetlusi, peaks pädeval üksusel olema võimalik valida, millist menetlust kasutada.

(12)

Kooskõlas menetlusautonoomia põhimõttega ei tohiks käesolev direktiiv sisaldada sätteid esindushagi iga menetlusaspekti kohta. Seetõttu sätestavad liikmesriigid ise need õigusnormid, mis käsitlevad näiteks esindushagide lubatavust, tõendeid või esindushagide puhul kohaldatavaid edasikaebevõimalusi. Näiteks peaks liikmesriikidel olema õigus otsustada, milline peab olema õiguskaitsemeetme taotlemiseks esitatud esindushagisse kaasatud individuaalnõuete sarnasuse määr või esindushagiga liitunud tarbijate minimaalne arv, selleks et kõnealust asja oleks lubatav menetleda esindushagina. Sellised liikmesriigi õigusnormid ei tohiks takistada käesoleva direktiiviga nõutava esindushagimenetluse tõhusat toimimist. Vastavalt mittediskrimineerimise põhimõttele ei tohiks konkreetsete piiriüleste esindushagide suhtes kohaldatavad lubatavuse nõuded erineda nõuetest, mida kohaldatakse konkreetsete riigisiseste esindushagide suhtes. Otsus esindushagi lubamatuks tunnistamise kohta ei tohiks mõjutada hagiga liitunud tarbijate õigusi.

(13)

Käesoleva direktiivi kohaldamisala peaks kajastama hiljutisi arenguid tarbijakaitse valdkonnas. Et tarbijad tegutsevad nüüd suuremal ja üha digitaalsemaks muutuval turul, peab käesolev direktiiv kõrgetasemelise tarbijakaitse saavutamiseks lisaks üldisele tarbijaõigusele käsitlema selliseid valdkondi nagu andmekaitse, finantsteenused, reisi- ja turismisektor, energeetika ja telekommunikatsioon. Kuna tarbijate nõudlus finants- ja investeerimisteenuste järele on suurenenud, on tarbijakaitsealaste õigusaktide täitmise tagamist kõnealustes valdkondades eriti oluline parandada. Tarbijaturg on muutunud ka digitaalteenuste valdkonnas ja on tekkinud suurem vajadus tagada tõhusam tarbijakaitsealaste õigusaktide täitmine, sealhulgas andmekaitse valdkonnas.

(14)

Käesolev direktiiv peaks hõlmama rikkumisi, mis pannakse toime I lisas osutatud selliste liidu õigusnormide suhtes, millega kaitstakse tarbijate huve, olenemata sellest, kas nendele tarbijatele osutamisel kasutatakse nimetust „tarbija“ või „reisija“, „kasutaja“, „klient“, „jaeinvestor“, „jaeklient“, „andmesubjekt“ või midagi muud. Käesolev direktiiv peaks siiski kaitsma üksnes selliste füüsiliste isikute huve, kellele on nimetatud rikkumisega tekitatud kahju või kellele võib sellega kahju tekitada kui füüsilist isikut käsitatakse käesoleva direktiivi kohaselt tarbijana. Käesolev direktiiv ei peaks hõlmama rikkumisi, mis kahjustavad käesoleva direktiivi kohaselt kauplejana kvalifitseeruvaid füüsilisi isikuid.

(15)

Käesolev direktiiv ei tohiks piirata I lisas loetletud õigusaktide kohaldamist ja seetõttu ei tohiks see muuta ega laiendada nendes õigusaktides sätestatud mõisteid ega asendada õigusnormide täitmise tagamise viise, mida kõnealused õigusaktid võiksid sisaldada. Näiteks võiks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2016/679 (5) sätestatud või sellele tuginevaid õigusnormide täitmise tagamise viise tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmiseks kohaldatavuse korral endiselt kasutada.

(16)

Kahtluse vältimiseks tuleks käesoleva direktiivi kohaldamisala sätestada I lisas võimalikult täpselt. Kui I lisas loetletud õigusaktid sisaldavad sätteid, mis ei ole seotud tarbijakaitsega, peaks I lisa viitama konkreetsetele, tarbijate huvide kaitset käsitlevatele sätetele. Siiski ei ole selliste viidete esitamine eelkõige finantsteenuste valdkonna, sealhulgas investeerimisteenuste valdkonna teatavate õigusaktide struktuuri tõttu alati teostatav või võimalik.

(17)

Selleks et tagada asjakohane reageerimine liidu õiguse rikkumistele, mille olemus ja ulatus muutuvad kiirelt, peaks seadusandja iga uue tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise seisukohast asjassepuutuva liidu õigusakti vastuvõtmisel kaaluma I lisa muutmist, et uus liidu õigusakt kuuluks käesoleva direktiivi kohaldamisalasse.

(18)

Liikmesriikidele tuleks jätta pädevus muuta käesoleva direktiivi sätted kohaldatavaks selle kohaldamisalast välja jäävate valdkondade suhtes. Näiteks peaks liikmesriikidel olema võimalik I lisa kohaldamisalast välja jäävate vaidluste käsitlemiseks säilitada või kehtestada käesoleva direktiivi sätetega vastavuses olevad riigisisesed õigusaktid.

(19)

Kuna tarbijate kollektiivseid huve saab tulemuslikult ja tõhusalt kaitsta nii kohtumenetluses kui ka haldusmenetluses, jääb liikmesriikidele valikuvabadus, kas kasutada esindushagi puhul kohtumenetlust, haldusmenetlust või mõlemat, sõltuvalt asjaomasest õigusvaldkonnast või majandussektorist. See ei tohiks piirata põhiõiguste harta artikli 47 kohast õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, kusjuures liikmesriikidel on kohustus tagada, et tarbijatel ja kauplejatel oleks õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus, et vaidlustada haldusotsuseid, mis on tehtud vastavalt liikmesriigi meetmetele, millega käesolevat direktiivi üle võetakse. See peaks sisaldama menetlusosaliste jaoks võimalust taotleda otsust, millega peatada vaidlustatud otsuse täitmine kooskõlas liikmesriigi õigusega.

(20)

Võttes aluseks direktiivi 2009/22/EÜ, peaks käesolev direktiiv hõlmama nii riigisiseseid kui ka piiriüleseid rikkumisi, eriti kui rikkumine mõjutab tarbijaid, kes elavad sellises liikmesriigis, mis ei ole õigusnorme rikkuva kaupleja asukoht. See peaks hõlmama ka enne esindushagi esitamist või lahendamist lõppenud rikkumisi, sest jätkuvalt võib olla vaja hoida asjaomase tava keelustamise teel ära selle kasutamise kordamist, tõendada, et asjaomase tava puhul on tegemist rikkumisega, või hõlbustada tarbijal õiguskaitsevahendi kasutamist.

(21)

Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada kohtualluvuse, kohtuotsuste või kohaldatava õiguse tunnustamise või täitmise tagamise suhtes kehtivate rahvusvahelise eraõiguse normide kohaldamist ega tohiks selliseid norme kehtestada. Käesoleva direktiiviga nõutava esindushagimenetluse suhtes tuleks kohaldada kehtivaid liidu õigusakte. Eelkõige tuleks käesoleva direktiiviga nõutava esindushagimenetluse suhtes kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 864/2007, (6) määrust (EÜ) nr 593/2008 (7) ning määrust (EL) nr 1215/2012 (8).

(22)

Tuleks märkida, et määrus (EL) nr 1215/2012 ei hõlma haldusasutuste pädevust ega selliste asutuste otsuste tunnustamist või täitmist. Selliseid küsimusi tuleks reguleerida liikmesriigi õigusega.

(23)

Kohasel juhul võiks kooskõlas rahvusvahelise eraõiguse normidega lubada pädeval üksusel esindushagi esitamist nii selles liikmesriigis, kus ta on määratud, kui ka mõnes teises liikmesriigis. Tuginedes direktiivile 2009/22/EÜ, tuleks käesolevas direktiivis neid kaht liiki esindushagisid eristada. Kui pädev üksus esitab esindushagi mõnes muus liikmesriigis kui see, kus ta on määratud, tuleks kõnealust esindushagi käsitada piiriülese esindushagina. Kui pädev üksus esitab esindushagi liikmesriigis, kus ta on määratud, tuleks seda käsitada riigisisese esindushagina isegi juhul, kui esindushagi esitatakse kaupleja vastu, kelle elu- või asukoht on teises liikmesriigis, ning isegi kui selle esindushagi esitavad eri liikmesriikidest pärit tarbijad. Esindushagi liik peaks olenema sellest, millises liikmesriigis esindushagi esitatakse. Sel põhjusel ei tohiks olla võimalik, et riigisisene esindushagi muutub menetluse käigus piiriüleseks esindushagiks või vastupidi.

(24)

Aktiivne roll liidu õiguse asjakohaste sätete järgimise tagamisel peaks eelkõige olema tarbijaorganisatsioonidel. Neil kõigil peaks olema head eeldused pädeva üksuse staatuse taotlemiseks kooskõlas liikmesriigi õigusega. Olenevalt liikmesriigi õigustraditsioonidest võivad ka avaliku sektori asutused tegeleda käesolevas direktiivis sätestatud esindushagide esitamise kaudu aktiivselt liidu õiguse asjakohaste sätete järgimise tagamisega.

(25)

Piiriüleste esindushagide puhul peaksid pädevad üksused kogu liidus vastama samadele määramiskriteeriumidele. Eelkõige peaksid pädevateks üksusteks olema määrava liikmesriigi õiguse alusel nõuetekohaselt asutatud juriidilised isikud, kelle tegevuses on teatav järjepidevus ja kelle tegevus on avalik, kes oleksid oma laadilt mittetulunduslikud ning kellel oleks vastavalt oma põhikirjajärgsele eesmärgile õigustatud huvi kaitsta tarbijate huve kooskõlas liidu õigusega. Pädevate üksuste suhtes ei tohiks olla alustatud maksejõuetusmenetlust ja neid ei tohiks olla maksejõuetuks kuulutatud. Nad peaksid olema sõltumatud ja neid ei tohiks mõjutada isikud, kes ei ole tarbijad ja kes on majanduslikult huvitatud esindushagide esitamisest, eelkõige kauplejad või riskifondid, sealhulgas juhul, kui tegemist on kolmandate isikute poolse rahastamisega. Pädevatel üksustel peaks olemas olema sellise mõju ning iseenda, oma rahastajate ja tarbijate huvide vahelise huvide konflikti ennetamise kord. Nad peaksid avalikustama lihtsas ja arusaadavas keeles kõigi asjakohaste vahendite abil, eelkõige oma veebisaidil, teabe, mis tõendab nende vastavust pädevaks üksuseks määramise kriteeriumidele, ning üldise teabe oma rahastamisallikate kohta üldiselt, oma organisatsioonilise, juhtimis- ja liikmeskonna struktuuri, põhikirjajärgsete eesmärkide ja tegevuse kohta.

(26)

Liikmesriikidel peaks olema võimalik kooskõlas riigisisese õigusega vabalt kehtestada määramiskriteeriumid, millele need pädevad üksused peaksid riigisiseste esindushagide esitamiseks vastama. Siiski peaks liikmesriikidel olema võimalik kohaldada käesolevas direktiivis piiriüleste esindushagide esitamiseks pädevatele üksustele sätestatud määramiskriteeriume ka nende pädevate üksuste puhul, kes määratakse ainult riigisiseste esindushagide esitamiseks.

(27)

Ükski määramiskriteerium, mida kohaldatakse pädevate üksuste suhtes piiriüleste või riigisiseste esindushagide puhul, ei tohiks takistada käesolevas direktiivis ette nähtud esindushagide tõhusat toimimist.

(28)

Liikmesriikidel peaks olema esindushagide esitamiseks pädevate üksuste eelneva määramise võimalus. Käesoleva direktiiviga ei peaks julgustama liikmesriike kehtestama võimalust määrata pädevaid üksusi ad hoc-põhimõttel. Riigisiseste esindushagide puhul peaks liikmesriikidel siiski samuti või teise võimalusena olema võimalik määrata konkreetse riigisisese esindushagi jaoks pädev üksus ad hoc-põhimõttel. Sellist määramist peaks olema võimalik teha kohtul, kellele hagi esitati, või haldusasutusel, sealhulgas, kui see on kohaldatav, nõusoleku andmise teel. Piiriüleste esindushagide puhul on siiski vajalikud ühised õiguslikud tagatised. Ad hoc-põhimõttel määratud pädeval üksusel ei tohiks seetõttu olla piiriüleste esindushagide esitamise õigust.

(29)

Määrav liikmesriik peaks tagama, et piiriüleste esindushagide esitamiseks pädev üksus vastab pädeva üksuse määramise kriteeriumidele, peaks hindama määramiskriteeriumidele jätkuvat vastavust ja vajaduse korral tunnistama pädeva üksuse määramise kehtetuks. Seda, kas pädevad üksused jätkuvalt vastavad määramiskriteeriumidele, peaksid liikmesriigid hindama vähemalt iga viie aasta tagant.

(30)

Kui tekib kahtlus, kas pädev üksus vastab määramiskriteeriumidele, peaks pädeva üksuse määranud liikmesriik kahtlusi uurima ja vajaduse korral nimetatud pädeva üksuse määramise kehtetuks tunnistama. Liikmesriigid peaksid uurimistaotluste edastamiseks ja vastuvõtmiseks määrama riikliku kontaktpunkti.

(31)

Liikmesriigid peaksid tagama, et teises liikmesriigis piiriüleste esindushagide jaoks määratud pädevad üksused saavad esitada piiriüleseid esindushagisid nende kohtutele või haldusasutustele. Lisaks peaks eri liikmesriikide pädevatel üksustel olema võimalik esitada üks ja ühine esindushagi vastavalt kohtualluvusele ühele ja samale kohtule. See ei tohiks piirata kohtu või haldusasutuse, kellele hagi esitati, õigust uurida, kas kõnealust nimetatud esindushagi saab ühe esindushagina menetleda.

(32)

Tagada tuleks piiriüleste esindushagide jaoks määratud pädevate üksuste õigusliku staatuse vastastikune tunnustamine. Nende pädevate asutuste andmed tuleks edastada komisjonile ning komisjon peaks koostama nende pädevate üksuste loetelu ja tegema selle avalikult kättesaadavaks. Kõnealusesse loetellu kandmine peaks tõendama esindushagi esitava pädeva üksuse õiguslikku staatust. See ei tohiks piirata kohtu või haldusasutuse õigust uurida, kas pädeva üksuse põhikirjajärgne eesmärk võimaldab konkreetses asjas hagi esitada.

(33)

Ettekirjutuse eesmärk on kaitsta tarbijate kollektiivseid huve, sõltumata sellest, kas üksiktarbijatele on tegelikult kahju tekkinud. Ettekirjutusega võidakse nõuda kauplejatelt konkreetset meedet, näiteks seda, et nad esitaksid tarbijatele teabe, mis varem jäeti ebaseaduslikult neile esitamata. Otsus teha ettekirjutus ei tohiks sõltuda sellest, kas tegutseti tahtlikult või hooletusest.

(34)

Esindushagi esitamisel peaks pädev üksus esitama kohtule või haldusasutusele piisavalt teavet esindushagist puudutatud tarbijate kohta. See teave peaks kohtul või haldusasutusel võimaldama kindlaks määrata kohtualluvuse ja kohaldatava õiguse. Lepinguvälise kahju korral tekib pädeval asutusel kohustus kohtule või haldusasutusele teada anda, kus tarbijaid kahjustav sündmus aset leidis või aset leida võib. Nõutava teabe üksikasjalikkus võib erineda sõltuvalt sellest, millist meedet pädev üksus taotleb ja kas kohaldatakse liitumis- või loobumisvõimalust (opt-in või opt-out). Kui esitatakse esindushagi ettekirjutuse taotlemiseks, on lisaks vajalik pädeva üksuse poolt piisava teabe esitamine esindushagist puudutatud tarbijate rühma kohta, kuna järgnevate õiguskaitsevahendi määramise nõuete suhtes kehtivad aegumistähtajad võivad peatuda või katkeda.

(35)

Liikmesriigid peaksid tagama, et pädevad üksused saavad taotleda ettekirjutust ja õiguskaitsemeedet. Esindushagide menetluse tõhususe tagamiseks peaks liikmesriikidel olema võimalik otsustada, et pädevad üksused võivad ettekirjutust ja õiguskaitsemeedet taotleda ühe esindushagi või eraldiseisvate esindushagide raames. Kui seda tehakse ühe hagi raames, peaks pädevatel üksustel olema võimalik taotleda kõiki asjakohaseid meetmeid esindushagi esitamise ajal või kõigepealt taotleda asjakohast ettekirjutust ja seejärel asjakohasel juhul õiguskaitsemeedet.

(36)

Pädev üksus, mis esitab käesoleva direktiivi kohase esindushagi, peaks taotlema asjakohaseid meetmeid, sealhulgas õiguskaitsemeedet, rikkumisest mõjutatud tarbijate huvides ja nende nimel. Pädevatel üksustel peaks menetluses olema hageja menetlusõigused ja -kohustused. Liikmesriikidel peaks olema vabadus anda esindushagist puudutatud üksiktarbijatele esindushagi raames teatavad õigused, kuid nimetatud üksiktarbijad ei tohiks menetluses osaleda hagejana. Ühelgi juhul ei tohiks üksiktarbijatel olla võimalik sekkuda pädevate üksuste menetlusotsustesse, nõuda menetluse raames üksikisikuna tõendeid või üksikisikuna edasi kaevata esindushagi menetleva kohtu või haldusasutuse menetlusotsust. Samuti ei tohiks üksiktarbijatel olla esindushagi raames menetluskohustusi ning nad ei peaks kandma menetluskulusid, välja arvatud erandjuhtudel.

(37)

Siiski peaks esindushagist puudutatud tarbijatel olema õigus kõnealusest esindushagist kasu saada. Õiguskaitsemeetme taotlemiseks esitatud esindushagide puhul peaks kasuna mõistma selliseid õiguskaitsevahendeid nagu hüvitis, parandamine, asendamine, hinnaalandus, lepingu lõpetamine või tasutud hinna tagasimaksmine. Ettekirjutuse taotlemiseks esitatud esindushagide puhul peaks kasuna mõistma rikkumisena käsitatavast tegevusest loobumist või sellise tegevuse keelamist.

(38)

Õiguskaitsemeetme taotlemiseks esitatud esindushagide puhul peaks pool, kelle kahjuks otsus tehti, tasuma teise poole menetluskulud vastavalt liikmesriigi õiguses sätestatud tingimustele ja eranditele. Kohus või haldusasutus ei peaks siiski mõistma sellelt poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, välja põhjendamatult kantud kulusid. Esindushagist puudutatud üksiktarbijad ei peaks menetluskulusid kandma. Erandjuhtudel peaks olema võimalik õiguskaitsemeetme taotlemiseks esitatud esindushagist puudutatud üksiktarbijatelt siiski välja mõista menetluskulud, mis tekkisid selle üksiktarbija tahtliku tegevuse või hooletuse tõttu, näiteks venitades menetlust ebaseadusliku käitumisega. Menetluskulude hulka tuleks arvata näiteks kulud, mis tulenevad asjaolust, et kumbagi poolt esindas advokaat või mõni muu jurist, või mis tahes kulud, mis tulenevad dokumentide kättetoimetamisest või tõlkimisest.

(39)

Liikmesriigid peaksid kohtuvaidluste kuritarvitamise ärahoidmiseks vastu võtma uued õigusnormid või kohaldama kehtivaid liikmesriigi õigusnorme, mille kohaselt võib kohus või haldusasutus otsustada jätta ilmselgelt alusetu hagi läbi vaatamata niipea, kui kohus või haldusasutus on saanud sellise otsuse põhjendamiseks vajaliku teabe. Liikmesriigid ei peaks olema kohustatud sätestama esindushagide suhtes kohaldatavaid erinorme ning neil peaks olema võimalik kohaldada üldisi menetlusnorme, kui need vastavad eesmärgile ära hoida kohtuvaidluste kuritarvitamist.

(40)

Ettekirjutus peaks hõlmama lõplikke ja ajutisi meetmeid. Ajutised meetmed peaksid hõlmama esialgseid meetmeid, kaitse- ja ennetavaid meetmeid, selleks et tava jätkuv kasutamine peatada või see tava keelustada, kui seda tava ei ole reaalselt kasutatud, kuid on olemas oht, et selle tava kasutamine tekitaks tarbijatele tõsist või pöördumatut kahju. Ettekirjutus võiks hõlmata ka meetmeid, millega tunnistatakse teatav tava rikkumiseks sellistel juhtudel, kui tava kasutamine lõppes enne esindushagi esitamist, kuid kui tava kui rikkumise sedastamine on vajalik näiteks hilisema õiguskaitsemeetme taotlemise hagi läbivaatamise hõlbustamise eesmärgil. Lisaks võiks ettekirjutus hõlmata ka rikkumise toime pannud kaupleja kohustust avaldada kohtu või haldusasutuse otsus ettekirjutuse kohta asjakohaseks peetaval kujul kas täielikult või osaliselt või avaldada korrigeeriv avaldus.

(41)

Võttes aluseks direktiivi 2009/22/EÜ, peaks liikmesriikidel olema võimalik nõuda ettekirjutuse taotlemiseks esindushagi esitamist kavatsevalt pädevalt üksuselt eelnevate läbirääkimiste pidamist, et anda asjaomasele kauplejale võimalus esindushagi esemeks olev rikkumine lõpetada. Liikmesriikidel peaks olema võimalik nõuda, et eelnevad läbirääkimised toimuksid liikmesriigi määratud sõltumatu avaliku sektori asutuse osavõtul. Kui liikmesriigid on kehtestanud eelnevate läbirääkimiste pidamise nõude, tuleks määrata kahenädalane tähtaeg alates läbirääkimiste taotluse saamisest ning kui rikkumise lõpetamises nimetatud tähtaja jooksul kokkuleppele ei jõuta, on taotlejal õigus viivitamata esitada pädevale kohtule või haldusasutusele ettekirjutuse taotlemiseks esindushagi. Neid nõudeid võiks kooskõlas liikmesriigi õigusega kohaldada ka õiguskaitsemeetme taotlemiseks esitatud esindushagide suhtes.

(42)

Käesolevas direktiivis tuleks sätestada menetlusnormid, mis ei mõjuta tarbija lepinguliste ja lepinguväliste õiguskaitsevahendite kohta kehtestatud materiaalõiguse norme, juhul kui on rikutud nende huve, näiteks õigus kahju hüvitamisele, lepingu lõpetamisele, tagasimaksmisele, mittekohase täitmise asendamisele, parandamisele või hinnaalandusele, kui see on asjakohane ning liidu või liikmesriigi õiguses ette nähtud. Käesoleva direktiivi alusel saab õiguskaitsemeetme taotlemiseks esitada esindushagi kohtusse ainult juhul, kui liidu või liikmesriigi õigusaktides on sellised sisulised õigused sätestatud. Käesolev direktiiv ei tohiks võimaldada rikkumise toime pannud kauplejale karistusliku kahjuhüvitise määramist, kooskõlas liikmesriigi õigusega.

(43)

Õiguskaitsemeetme taotlemiseks esitatud esindushagist puudutatud tarbijatel peaks pärast hagi esitamist olema mõistlikud võimalused, et väljendada oma tahet olla selles esindushagis pädeva üksuse poolt esindatud ning tahet saada kõnealuse esindushagi asjakohastest tulemustest kasu. Oma õigustraditsioone igati arvesse võttes peaksid liikmesriigid nägema ette liitumis- või loobumisvõimaluse või nende kahe kombinatsiooni. Liitumisvõimaluse puhul peaks tarbijatel olema kohustus väljendada sõnaselgelt oma tahet olla õiguskaitsemeetme taotlemiseks esitatud esindushagi raames pädeva üksuse poolt esindatud. Loobumisvõimaluse puhul peaks tarbijatel olema kohustus väljendada sõnaselgelt oma tahet mitte olla õiguskaitsemeetme taotlemiseks esitatud esindushagi raames pädeva üksuse poolt esindatud. Liikmesriikidel peaks olema võimalik otsustada, millises esindushagi etapis on üksiktarbijatel võimalik kasutada oma õigust esindushagiga liituda või sellest loobuda.

(44)

Liikmesriikidel, kes näevad ette liitumisvõimaluse, peaks olema võimalik nõuda, et mõned tarbijad peavad olema õiguskaitsemeetme taotlemiseks esitatava hagiga liitunud enne esindushagi esitamist, tingimusel et ka teised tarbijad pärast esindushagi esitamist sellega liituda saavad.

(45)

Kui rikkumisest mõjutatud tarbijate harilik viibimiskoht ei ole esindushagi adressaadiks oleva kohtu või haldusasutuse asukohaliikmesriik, peaks tõrgeteta õigusemõistmise tagamiseks ja vastuoluliste kohtuotsuste vältimiseks olema õiguskaitsemeetme taotlemiseks esitatud esindushagi puhul aga nõutav liitumisvõimaluse kasutamine. Sellistes olukordades peaks tarbijatel olema kohustus väljendada sõnaselgelt tahet olla selles esindushagis esindatud, et selle tulemus oleks nende jaoks siduv.

(46)

Kui tarbijad väljendavad sõnaselgelt või vaikimisi oma tahet olla õiguskaitsemeetme taotlemiseks esitatud esindushagi raames pädeva üksuse poolt esindatud, siis olenemata sellest, kas esindushagi esitati liitumis- või loobumisvõimaluse raames, ei tohiks neile jätta võimalust olla esindatud teistes esindushagides, millel on sama alus ja ese ning mis on suunatud sama kaupleja vastu, ega esitada individuaalhagisid, millel on sama alus ja ese ning mis on suunatud sama kaupleja vastu. Seda ei tuleks siiski kohaldada, kui tarbija pärast oma sõnaselget või vaikimisi tahteavaldust olla õiguskaitsemeetme taotlemiseks esitatud esindushagi raames esindatud otsustab loobuda kooskõlas liikmesriigi õigusega hiljem esindushagiga liitumisest, näiteks juhul, kui tarbija keeldub hiljem nõustumast end mõne kokkuleppega siduda.

(47)

Liikmesriikidel peaks olema võimalik otstarbekuse, kiiruse ja tõhususe eesmärgil ning kooskõlas liikmesriigi õigusnormidega pakkuda tarbijatele võimalust saada otsest kasu õiguskaitsemeetme määramise lahendist pärast lahendi tegemist, kohustamata neid eelnevalt osalema esindushagis.

(48)

Liikmesriigid peaksid sätestama õigusnormid, millega koordineeritakse esindushagisid, tarbijate esitatud individuaalhagisid ja muid hagisid, mille eesmärk on tarbijate üksik- ja kollektiivsete huvide kaitse, nagu on sätestatud liidu ja liikmesriikide õiguses. Käesoleva direktiivi alusel tehtavad ettekirjutused ei tohiks piirata tarbijate poolt õiguskaitsemeetme taotlemiseks üksikisikuna hagi esitamist, kui nad on ettekirjutusega hõlmatud tava tõttu kannatanud kahju.

(49)

Liikmesriigid peaksid pädevatelt üksustelt nõudma piisava teabe esitamist, et põhjendada õiguskaitsemeetme taotlemiseks esitatud esindushagi, sealhulgas rikkumisest mõjutatud tarbijate rühma ning faktiliste asjaolude ja esindushagi raames lahendatavate õigusküsimuste kirjeldust. Pädevalt üksuselt ei tohiks esindushagi algatamiseks nõuda kõikide esindushagiga liitunud tarbijate individuaalset tuvastamist. Õiguskaitsemeetme taotlemiseks esitatud esindushagide puhul peaks kohus või haldusasutus võimalikult varases menetlusetapis kontrollima, kas juhtum sobib esindushagi esitamiseks, võttes arvesse rikkumise laadi ja rikkumisest mõjutatud tarbijatele tekitatud kahju tunnuseid.

(50)

Õiguskaitsemeetmete puhul tuleks tuvastada üksiktarbijad või vähemalt kirjeldada nende tarbijate rühma, kellel on õigus nimetatud õiguskaitsemeetmega ette nähtud õiguskaitsevahenditele, ning kohaldatavuse korral esitada kahju suuruse kindlakstegemise meetod ja märkida olulised sammud, mida tarbijad ja kauplejad peavad kõnealuste õiguskaitsevahendite rakendamiseks astuma. Tarbijatel, kellel on õigus nendele õiguskaitsevahenditele, peaks olema võimalus neist õiguskaitsevahenditest kasu saada, ilma et nad peaksid algatama eraldi menetluse. Näiteks tähendab eraldi menetluse nõue tarbija jaoks kohustust esitada kohtule või haldusasutusele individuaalhagi kahju suuruse kindlakstegemiseks. Teisalt peaks vastavalt käesolevale direktiivile olema võimalik tarbijatelt nõuda, et nad astuksid õiguskaitse saamiseks teatud samme, näiteks pöörduksid õiguskaitsemeetme täitmisega tegeleva üksuse poole.

(51)

Liikmesriigid peaksid kehtestama või säilitama normid, mis käsitlevad aegumistähtaegu või muid ajalisi piiranguid, mille vältel saavad üksiktarbijad kasutada oma õigust saada õiguskaitsemeetmest kasu. Liikmesriikidel peaks olema võimalik sätestada normid kehtestatud tähtaegadeks kasutamata hüvitissummade kasutamise kohta.

(52)

Pädevad üksused peaksid kohtute või haldusasutuste ees olema oma üldise tegevuse rahastamise allika ja samuti konkreetse õiguskaitsemeetmete taotlemiseks esitatud esindushagi toetamise allika osas täiesti läbipaistvad. See on vajalik, et võimaldada kohtutel või haldusasutustel hinnata seda, kas kolmanda isiku poolne rahastamine, niivõrd kui see on lubatud liikmesriigi õigusega, vastab käesoleva direktiiviga sätestatud nõuetele, ning kas kolmandast isikust rahastaja ja pädeva üksuse vahel on huvide konflikt, mis võib põhjustada kohtuvaidluste kuritarvitamise ohtu ning seda, et sellise kolmanda isiku poolne rahastamine, kellel on majanduslik huvi õiguskaitsemeetme taotlemiseks esindushagi esitamise või sellise esindushagi tulemuse suhtes, ei suunaks esindushagi kõrvale tarbijate kollektiivsete huvide kaitselt. Teave, mille pädev üksus esitab kohtule või haldusasutusele, peaks võimaldama kohtul või haldusasutusel hinnata, kas kolmandal isikul võiks seoses esindushagiga tekkida võimalus põhjendamatult mõjutada pädeva üksuse menetluslikke otsuseid, sealhulgas kokkuleppeid viisil, mis kahjustaks puudutatud tarbijate kollektiivseid huve, ja kas kolmas isik rahastab õiguskaitsemeetme taotlemiseks esitatud esindushagi kostja vastu, kes on kolmandast isikust rahastaja konkurent, või kostja vastu, kellest kolmandast isikust rahastaja sõltub. Konkreetse esindushagi otsest rahastamist kostjaga samal turul tegutseva kaupleja poolt tuleks pidada huvide konfliktiks, kuna konkurendil võiks olla esindushagi tulemuse suhtes majanduslik huvi, mis ei ühtiks tarbijate huviga.

Esindushagi kaudne rahastamine organisatsioonide poolt, mida rahastatakse selle liikmete võrdsetest sissemaksetest või annetustest, sealhulgas kauplejate annetustest ettevõtja sotsiaalse vastutuse algatuste või ühisrahastuse raames, loetakse kolmanda isiku poolse rahastamise tingimustele vastavaks, kui kolmanda isiku poolne rahastamine vastab läbipaistvuse, sõltumatuse ja huvide konflikti puudumise nõuetele. Kui mõni huvide konflikt leiab kinnitust, peaks kohtul või haldusasutusel olema õigus võtta asjakohaseid meetmeid, näiteks nõuda pädevalt üksuselt asjaomasest rahastamisest keeldumist või selle muutmist ja vajaduse korral otsustada, et pädeval üksusel puudub pädeva üksuse õiguslik staatus, või jätta konkreetne esindushagi õiguskaitsemeetme taotlemiseks läbi vaatamata. Selline pädeva üksuse õigusliku staatuse kaotamine või hagi läbi vaatamata jätmine ei mõjuta esindushagist puudutatud tarbijate õigusi.

(53)

Õiguskaitsemeetme saamiseks esitatud esindushagi menetluses tuleks soodustada kollektiivseid kokkuleppeid kahjustatud tarbijatele õiguskaitsevahendi määramiseks.

(54)

Kohtul või haldusasutusel peaks olema võimalik kutsuda kauplejat ja õiguskaitsemeetme taotlemiseks esindushagi esitanud pädevat üksust üles alustama läbirääkimisi, mille eesmärk on jõuda esindushagist puudutatud tarbijatele õiguskaitsevahendi määramise suhtes kokkuleppele.

(55)

Kõik õiguskaitsemeetme taotlemiseks esitatud esindushagi raames saavutatud kokkulepped peaks kinnitama asjaomane kohus või haldusasutus, välja arvatud juhul, kui kokkuleppe tingimusi ei saa täita või kokkulepe oleks vastuolus liikmesriigis hagi aluse suhtes kohaldatavate imperatiivsete õigusnormidega, millest ei saa tarbijaid kahjustava lepinguga kõrvale kalduda. Näiteks oleks liikmesriigi imperatiivsete õigusnormidega vastuolus selline kokkulepe, milles jäetakse muutmata lepingutingimus, mis annaks kauplejale ainuõiguse kõnealuse lepingu mis tahes muude tingimuste tõlgendamiseks.

(56)

Liikmesriikidel peaks olema võimalik sätestada õigusnormid, mis võimaldavad kohtul või haldusasutusel keelduda kokkuleppe kinnitamisest ka juhul, kui kohus või haldusasutus leiab, et kokkulepe on ebaõiglane.

(57)

Kinnitatud kokkulepped peaksid olema pädevale üksusele, kauplejale ja hagist puudutatud üksiktarbijatele siduvad. Liikmesriikidel peaks olema siiski võimalik sätestada õigusnormid, mille kohaselt antakse puudutatud üksiktarbijatele võimalus kokkuleppega nõustuda või keelduda end sellega sidumast.

(58)

Tarbijate teavitamine esindushagist on selle edukuse seisukohast määrava tähtsusega. Pädevad üksused peaksid oma veebisaitidel teavitama tarbijaid esindushagidest, mille nad on otsustanud kohtule või haldusasutusele esitada, nende poolt juba esitatud esindushagide staatusest ja selliste esindushagide tulemustest, et tarbijatel oleks võimalik teha teadlik otsus selle suhtes, kas nad soovivad hagiga liituda, ning võtta õigeaegselt asjakohaseid meetmeid. Teave, mida pädevad asutused on kohustatud tarbijatele esitama, peaks vastavalt vajadusele ja asjakohasusele sisaldama arusaadavas keeles selgitust esindushagi reguleerimiseseme, selle võimalike või tegelike õiguslike tagajärgede kohta, pädeva üksuse kavatsuse kohta esindushagi esitada, esindushagist puudutatud tarbijate rühma kirjeldust ning seda, milliseid samme on liitunud tarbijad kohustatud järgnevalt astuma, sealhulgas vajalike tõendite säilitamine, et saada kasu vastavalt kas käesoleva direktiiviga sätestatud ettekirjutusest, õiguskaitsemeetmest või kinnitatud kokkuleppest. Selline teave peaks olema asjakohane ja proportsionaalne juhtumi asjaoludega.

(59)

Ilma et see piiraks pädevate üksuste teabe esitamise kohustust, peaksid puudutatud tarbijad saama teavet käimasolevate õiguskaitsemeetme taotlemiseks esitatud esindushagi menetluste kohta, et neil oleks võimalik sõnaselgelt või vaikimisi väljendada oma tahet olla nimetatud esindushagi raames esindatud. Liikmesriigid peaksid seda võimaldama, sätestades asjakohased õigusnormid esindushagisid käsitleva teabe levitamise kohta tarbijatele. Liikmesriikidel peaks olema õigus otsustada, kes peaks vastutama teabe levitamise eest.

(60)

Tarbijaid tuleks samuti teavitada lõplikest lahenditest, millega tehti ettekirjutus, otsustati rakendada õiguskaitsemeedet või kinnitati heakskiidetud kokkulepe, nende õigustest pärast rikkumise fakti kindlakstegemist ja kõikidest järgmistest sammudest, mida esindushagist puudutatud tarbijad peavad tegema eelkõige õiguskaitse saamiseks. Rikkumise kohta teabe levitamisega kaasnev mainekahju risk on samuti oluline tegur, mis vähendab kauplejate huvi rikkuda tarbijate õigusi.

(61)

Tõhususe tagamiseks peaks käimasolevaid esindushagimenetlusi ja lahendatud esindushagisid puudutav teave olema asjakohane ja proportsionaalne juhtumi asjaoludega. Sellist teavet saaks anda näiteks pädeva üksuse või kaupleja veebilehel, riiklikes elektroonilistes andmebaasides, sotsiaalmeedias, internetipõhistes kauplemiskohtades või populaarsetes ajalehtedes, kaasa arvatud nendes ajalehtedes, mida avaldatakse üksnes elektrooniliste sidevahendite kaudu. Võimaluse ja vajaduse korral tuleks tarbijaid teavitada individuaalselt elektrooniliste või paberkandjal kirjade kaudu. Erivajadustega inimestele tuleks selline teave taotluse korral esitada neile kättesaadaval kujul.

(62)

Rikkumise toime pannud kaupleja peaks olema kohustatud teavitama enda kulul kõiki tarbijaid, keda lõplik ettekirjutus ja lõplik õiguskaitsemeede puudutab. Samuti peaks kaupleja teavitama tarbijaid kohtu või haldusasutuse poolt kinnitatud kokkuleppest. Liikmesriikidel peaks olema võimalik sätestada õigusnormid, mille kohaselt selline kohustus sõltuks pädeva üksuse taotlusest. Kui liikmesriigi õiguse kohaselt annab esindushagist puudutatud tarbijatele lõplike lahendite ja kinnitatud kokkulepete kohta teavet pädev üksus või kohus või haldusasutus, ei peaks kauplejalt nõudma kõnealuse teabe teistkordset esitamist. Puudutatud tarbijate teavitamine lõplikust lahendist õiguskaitsemeetme taotlemiseks esitatud esindushagi menetlusse võtmisest keeldumise või läbivaatamata jätmise kohta peaks olema pädeva üksuse kohustus.

(63)

Liikmesriikidel peaks olema võimalik luua avalikult ligipääsetav riiklik elektroonilise andmebaasi veebisait, mis sisaldaks teavet pädevate üksuste kohta, kes on eelnevalt määratud riigisiseste ja piiriüleste hagide esitamiseks, ning üldist teavet käimasolevate ja lõpetatud esindushagimenetluste kohta.

(64)

Liikmesriigid peaksid tagama, et iga liikmesriigi kohtu või haldusasutuse lõplikku lahendit tarbijate kollektiivseid huve kahjustava rikkumise olemasolu kohta saavad kõik pooled kasutada tõendina seoses kõigi muude sama kaupleja vastu sama tava eest õiguskaitsemeetme saamiseks esitatud hagiga selle liikmesriigi kohtus või haldusasutuses. Kooskõlas kohtusüsteemi sõltumatuse ja tõendite vabalt hindamise põhimõttega ei tohiks see piirata tõendite hindamist käsitleva liikmesriigi õiguse kohaldamist.

(65)

Hagi esitamisel aegumistähtajad tavaliselt peatuvad. Kuid ettekirjutuste taotlemiseks esitatud hagidel ei ole tingimata peatavat mõju järgnevate samast rikkumisest tuleneda võivate õiguskaitsemeetmete suhtes. Liikmesriigid peaksid seetõttu tagama, et ettekirjutuse taotlemiseks esitatud ning menetlusse võetud esindushagiga peatuvad või katkevad esindushagist puudutatud tarbijate suhtes kohaldatavad aegumistähtajad, nii et kõnealustel tarbijatel ei takistata hiljem enda nimel tegutsedes või pädeva üksuse poolt esindatuna seoses väidetava rikkumisega õiguskaitsemeetme saamiseks esindushagi esitamist põhjusel, et ettekirjutuse taotlemise esindushagi menetlemise ajal on nõue aegunud. Ettekirjutuse taotlemise esindushagi puhul peaks pädev üksus piisavalt määratlema nende tarbijate rühma, kelle huve väidetav rikkumine mõjutab ja kellel võiks olla sellest rikkumisest tulenev nõue ning keda võib mõjutada see, kui kõnealuse esindushagi menetlemise ajal nõue aegub. Kahtlemata peaks ka õiguskaitsemeetme saamiseks esitatud menetlusse võetud esindushagi õiguslikuks tagajärjeks olema sellest puudutatud tarbijate suhtes kohaldatavate aegumistähtaegade peatumine või katkemine.

(66)

Õiguskindluse tagamiseks tuleks kooskõlas käesoleva direktiiviga kehtestatud aegumistähtaegade peatumist või katkemist kohaldada ainult nende õiguskaitsevahendi määramise nõuete suhtes, mille aluseks on 25. juunil 2023 või pärast seda kuupäeva toime pandud rikkumised. See ei tohiks välistada liikmesriigi õiguse sätete kohaldamist selliste aegumistähtaegade peatumise või katkemise suhtes, mida kohaldati enne 25. juunit 2023 õiguskaitsevahendi määramise nõuete suhtes, mis puudutavad enne seda kuupäeva toime pandud rikkumisi.

(67)

Ettekirjutuse taotlemiseks esitatud esindushagisid tuleks menetleda piisavalt kiiresti. Kui rikkumine kestab, võib kiire menetlemise vajadus olla suurem. Ajutise toimega ettekirjutuse taotlemiseks esitatud esindushagisid tuleks kohasel juhul menetleda lihtmenetluses, et hoida ära kogu või edasine rikkumisest tulenev kahju.

(68)

Tõendid on olulised, kui tahetakse kindlaks teha, kas ettekirjutuse või õiguskaitsemeetme taotlemiseks esitatud esindushagi on põhjendatud. Ent ettevõtja ja tarbija suhteid iseloomustab sageli teabe asümmeetria ning vajalikud tõendid võivad olla kaupleja ainuvalduses, mistõttu ei ole pädeval üksusel nendele juurdepääsu. Pädevatel üksustel peaks seepärast olema õigus taotleda kohtult või haldusasutuselt, et need nõuaksid kauplejalt kõnealuse nõude jaoks oluliste tõendite avalikustamist. Samas peaks poolte võrdsuse põhimõtet arvesse võttes kauplejal olema samasugune õigus nõuda pädeva üksuse käsutuses olevaid tõendeid. Tõendite avalikustamise nõudmise vajadust, ulatust ja proportsionaalsust peaks menetlev kohus või haldusasutus vastavalt liikmesriigi menetlusõigusele hoolikalt hindama, pidades silmas kolmandate isikute seaduslike huvide kaitset ning järgides liidu ja liikmesriigi kohaldatavaid konfidentsiaalsuse norme.

(69)

Esindushagide tulemuslikkuse tagamiseks tuleks rikkumise toime pannud kauplejatele määrata ettekirjutuse rikkumise või selle täitmisest keeldumise korral tõhusad, hoiatavad ja proportsionaalsed karistused. Liikmesriigid peaksid tagama, et need karistused võidakse määrata rahatrahvi, näiteks sunniraha või karistusmaksena. Samuti tuleks ette näha karistused, mis määratakse sel juhul, kui rikutakse või keeldutakse täitmast nõuet teavitada puudutatud tarbijaid lõplikest lahenditest või kokkulepetest või kui rikutakse või keeldutakse täitmast nõuet avalikustada tõendid. Tõendite avalikustamise nõude täitmisest keeldumise korral peaks olema võimalik kohaldada ka teist liiki karistusi, näiteks menetluslikke meetmeid.

(70)

Pidades silmas asjaolu, et esindushagide esitamine edendab avalikku huvi ja nendega kaitstakse tarbijate kollektiivseid huve, peaksid liikmesriigid säilitama või võtma meetmeid, mis aitaksid tagada, et menetlusega kaasnevad kulud ei takista pädevaid üksusi esitamast esindushagisid käesoleva direktiivi alusel. Sellised meetmed võiksid hõlmata kohaldatavate kohtu- või haldustasude piiramist, pädevatele üksustele vajaduse korral õigusabi võimaldamist või neile esindushagide esitamiseks avaliku sektori vahendite eraldamist, sealhulgas struktuuritoetust ja muid toetusvahendeid. Liikmesriikidelt ei tohiks siiski nõuda esindushagide rahastamist.

(71)

Koostöö ja teabevahetus eri liikmesriikide pädevate üksuste vahel on osutunud kasulikuks eelkõige piiriüleste rikkumiste lahendamisel. On vaja jätkata suutlikkuse suurendamise ja koostöömeetmeid ning laiendada nende meetmete kohaldamist, et hõlmata rohkem pädevaid üksusi kogu liidus, suurendamaks piiriülese mõjuga esindushagide kasutamist.

(72)

Käesoleva direktiivi hindamise eesmärgil peaksid liikmesriigid esitama komisjonile andmed direktiivi alusel esitatud esindushagide kohta. Liikmesriigid peaksid esitama teabe nende kohtutes või haldusasutustes lahendatud esindushagide arvu ja liikide kohta. Samuti tuleks esitada teave esindushagide tulemuste kohta, näiteks kas esindushagisid on tunnistatud lubatavaks, kas need on olnud edukad või kas nende suhtes on saavutatud kinnitatud kokkulepe. Selleks et kergendada liikmesriikide halduskoormust nende kohustuste täitmisel, peaks eriti ettekirjutuse taotlemise puhul piisama komisjonile rikkumiste liigi ja menetlusosaliste kohta üldise teabe esitamisest. Näiteks menetlusosaliste puhul võiks olla piisav teavitada komisjoni sellest, kas pädev üksus on olnud tarbijaorganisatsioon või avaliku sektori asutus, ning kaupleja ärivaldkonnast (nt finantsteenused). Teise võimalusena peaks liikmesriikidel olema võimalik esitada komisjonile asjakohaste otsuste või kokkulepete koopiad. Esitada ei tuleks teavet esindushagist puudutatud tarbijate isikuandmete kohta.

(73)

Komisjon peaks koostama aruande, millele on kohasel juhul lisatud seadusandlik ettepanek ja milles hinnatakse, kas piiriüleste esindushagidega oleks kõige parem tegeleda liidu tasandil, luues ettekirjutuste ja õiguskaitsemeetmete taotlemiseks esitatud esindushagide Euroopa Ombudsmani ametikoha.

(74)

Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse eelkõige põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid. Seepärast tuleks käesolevat direktiivi tõlgendada ja kohaldada kooskõlas nende õiguste ja põhimõtetega, sealhulgas nendega, mis on seotud õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtumenetlusele, samuti kaitseõigusega.

(75)

Seoses keskkonnaõigusega võetakse käesolevas direktiivis arvesse ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni 25. juuni 1998. aasta keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (Århusi konventsioon).

(76)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, nimelt tagada, et esindushagide instituudi loomine tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmiseks on kättesaadav kõigis liikmesriikides eesmärgiga tagada kõrgetasemeline tarbijakaitse ja panustada siseturu nõuetekohasesse toimimisse, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid rikkumiste piiriülese iseloomu tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(77)

Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta (9) kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate liikmesriigi õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et nimetatud dokumentide esitamine on põhjendatud.

(78)

On asjakohane sätestada käesoleva direktiivi ajalise kohaldamise normid.

(79)

Direktiiv 2009/22/EÜ tuleks seetõttu kehtetuks tunnistada,