(1)

Põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas on põllumajandustoodete ja toiduainete tarnijate ja ostjate läbirääkimispositsiooni erinevuste märkimisväärne tasakaalustamatus tavaline. Selline läbirääkimispositsioonide tasakaalustamatus toob endaga tõenäoliselt kaasa ebaausad kaubandustavad, kui suuremad ja mõjukamad kaubanduspartnerid püüavad seoses müügitehinguga läbi suruda teatavaid neile kasulikumaid tavasid või lepingulisi suhteid, kui üks kaubanduspartner on nõrgem kui teised. Sellised tavad võivad näiteks: kalduda suurel määral kõrvale heast äritavast, olla vastuolus hea usu ja ausa kauplemise põhimõttega ning olla ühepoolselt kehtestatud ühe kaubanduspartneri poolt teise suhtes; kujutada endast majandusliku riski põhjendamatut ja ebaproportsionaalset üleminekut ühelt kaubanduspartnerilt teisele või kujutada endast ühe kaubanduspartneri õiguste ja kohustuste märkimisväärset tasakaalustamatust. Teatavad tavad võivad olla ilmselgelt ebaausad isegi siis, kui mõlemad pooled on nendega nõus. Liidu tasandil tuleks kehtestada ebaausate kaubandustavade vastase kaitse miinimumstandard, et vähendada selliste tavade esinemist, mis tõenäoliselt mõjutavad negatiivselt põllumajandusega tegeleva rahvastikuosa elatustaset. Käesoleva direktiivi minimaalse ühtlustamise põhimõte võimaldab liikmesriikidel võtta vastu või jätta kehtima riigisisesed normid, mis lähevad kaugemale käesolevas direktiivis loetletud ebaausatest kaubandustavadest.

(2)

Alates 2009. aastast on kolmes komisjoni väljaandes (komisjoni 28. oktoobri 2009. aasta teatis toiduainete tarneahela parema toimimise kohta Euroopas, komisjoni 15. juuli 2014. aasta teatis ebaausate kauplemistavade vastu võitlemise kohta ettevõtjatevahelises toiduainete tarneahelas ning komisjoni 29. jaanuari 2016. aasta teatis ettevõtjatevaheliste ebaausate kauplemistavade kohta toiduainete tarneahelas) keskse teemana käsitletud toiduainete tarneahela toimimist, sealhulgas ebaausate kaubandustavade esinemist. Komisjon pakkus välja soovitavad omadused, mis võiksid olla toiduainete tarneahelas esinevaid ebaausaid kaubandustavasid käsitlevatel riiklikel ja vabatahtlikel juhtimisraamistikel. Mitte kõik neist omadustest ei ole saanud liikmesriikide õigusraamistike või vabatahtlike juhtimissüsteemide osaks ning seetõttu on kõnealuste tavade esinemine jätkuvalt liidu poliitiliste arutelude keskmes.

(3)

Komisjoni juhitav toiduainete tarneahela toimimise parandamist käsitlev kõrgetasemeline foorum kiitis 2011. aastal heaks toiduainete tarneahela vertikaalsete suhete hea tava põhimõtted, milles olid kokku leppinud toiduainete tarneahela ettevõtjate enamikku esindavad organisatsioonid. Nende põhimõtete alusel loodi 2013. aastal tarneahelaalgatus.

(4)

Euroopa Parlament kutsus oma 7. juuni 2016. aasta resolutsiooniga ebaõiglaste kaubandustavade kohta toiduainete tarneahelas (4) komisjoni üles esitama ettepanek ebaausaid kaubandustavasid käsitleva liidu õigusraamistiku kohta. Nõukogu kutsus oma 12. detsembri 2016. aasta järeldustes põllumajandustootjate positsiooni tugevdamise kohta toiduainete tarneahelas ja ebaausate kaubandustavade vastu võitlemise kohta komisjoni üles viima õigel ajal läbi mõjuhindamine eesmärgiga esitada ettepanek liidu seadusandliku raamistiku või muude kui seadusandlike meetmete kohta ebaausate kaubandustavade käsitlemiseks. Komisjon koostas mõjuhinnangu ning sellele eelnesid avalik konsultatsioon ja sihtotstarbelised konsultatsioonid. Peale selle esitas komisjon seadusandliku protsessi käigus teavet, mis näitab, et suuremad ettevõtjad moodustavad märkimisväärse osa üldisest toodangu väärtusest.

(5)

Põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas osalevad põllumajandustoodete ja toiduainete tootmise, töötlemise, turustamise, tarnimise ja jaemüügi etappides erinevad ettevõtjad. Tarneahel on ülekaalukalt olulisim kanal, mille kaudu jõuavad põllumajandustooted ja toiduained põllumajandusettevõttest toidulauani. Kõnealused ettevõtjad kauplevad põllumajandustoodete ja toiduainetega, st põllumajanduslike esmatoodetega, sealhulgas kala- ja vesiviljelustooted, mis on loetletud Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) I lisas, ning nimetatud lisas loetlemata toodetega, mis on töödeldud toiduna kasutamiseks, kasutades nimetatud lisas loetletud tooteid.

(6)

Kuigi äririsk on omane kogu majandustegevusele, on põllumajandustootmine eriti ebakindel, sest see sõltub bioloogilistest protsessidest ning ilmastikutingimustest. See ebakindlus on võimendatud, kuna põllumajandustooted ja toiduained on suuremal või vähemal määral riknevad ja hooajalised. Põllumajanduspoliitika on selgelt rohkem turule orienteeritud kui varem, mistõttu on kaitse ebaausate kaubandustavade eest muutunud põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas tegutsevatele ettevõtjatele veelgi olulisemaks.

(7)

Ennekõike võivad sellised ebaausad kaubandustavad mõjutada negatiivselt põllumajandusega tegeleva rahvastikuosa elatustaset. See mõju on kas otsene, kuna see puudutab nii põllumajandustootjaid ja nende organisatsioone kui ka tarnijaid, või kaudne, avaldudes põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas kasutatavate ebaausate kaubandustavade tagajärjel nn doominoefektina viisil, mis mõjutab negatiivselt tarneahela esmatootjaid.

(8)

Enamikus, kuid mitte kõigis liikmesriikides on olemas riigisisesed erinormid, millega kaitstakse tarnijaid ettevõtjatevaheliste ebaausate kaubandustavade eest põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas. Kui on olemas võimalus tugineda lepinguõigusele või enesereguleerimise algatustele, piirab selliste õiguskaitsevahendite praktilist väärtust kartus, et kaebuse esitaja vastu kasutatakse kaubanduslikke survemeetmeid või et selliste tavade vaidlustamisega kaasnevad finantsriskid. Seetõttu delegeerivad teatavad liikmesriigid, kus on kehtestatud ebaausaid kaubandustavasid käsitlevad erinormid, nende normide täitmise tagamise haldusasutustele. Ebaausaid kaubandustavasid käsitlevad liikmesriikide erinormid – kui need on olemas – on aga väga erinevad.

(9)

Ettevõtjate arv ja suurus on põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahela eri etappides erinev. Läbirääkimispositsiooni erinevused, mis on vastavuses tarnija majandusliku sõltuvusega ostjast, toovad endaga tõenäolisemalt kaasa olukorra, kus suured ettevõtjad sunnivad väiksematele ettevõtjatele peale ebaausaid kaubandustavasid. Dünaamiline lähenemisviis, mille puhul võetakse aluseks tarnija ja ostja suhteline suurus nende aastakäibe alusel, peaks võimaldama paremat kaitset ebaausate kaubandustavade eest nendele ettevõtjatele, kellel on seda kõige rohkem vaja. Ebaausad kaubandustavad on eriti kahjulikud põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas tegutsevatele väike- ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKEd). Ettevõtjaid, kelle aastakäive ei ületa 350 000 000 eurot tuleks samuti kaitsta ebaausate kaubandustavade eest olukordades, kus selliste tavadega seotud kulude vältimise eesmärgil suunatakse need kulud edasi põllumajandustootjatele. Põllumajandustootjatele avalduv nn doominoefekt näib olevat eriti märkimisväärne ettevõtjate puhul, kelle aastakäive on kuni 350 000 000 eurot. Põllumajandustoodete ja toiduainete, sealhulgas töödeldud toodete vahetarnijate toodete kaitse võib samuti aidata ära hoida kaubavahetuse ümbersuunamise töödeldud tooteid tootvatelt põllumajandustootjatelt ja nende liitudelt kaitsmata tarnijatele.

(10)

Käesoleva direktiiviga pakutav kaitse peaks tooma kasu nendele põllumajandustootjatele ja füüsilistele või juriidilistele isikutele, kes tarnivad põllumajandustooteid ja toiduaineid, sealhulgas tunnustatud või tunnustamata tootjaorganisatsioonid ning tunnustatud või tunnustamata tootjaorganisatsioonide liidud, sõltuvalt nende suhtelisest läbirääkimispositsioonist. Kõnealuste tootjaorganisatsioonide ja tootjaorganisatsioonide liitude hulkakuuluvad ühistud. Need tootjad ja isikud on ebaausate kaubandustavade suhtes eriti haavatavad ja neil on kõige vähem võimalusi nende tavadega toime tulla, ilma et see mõjutaks negatiivselt nende majanduslikku elujõulisust. Seoses nende tarnijate kategooriatega, keda tuleks kaitsta käesoleva direktiivi alusel, tasub ära märkida, et suur osa põllumajandustootjate moodustatud ühistutest on suuremad kui VKEd, kuid kelle aastakäive ei ületa 350 000 000 eurot.

(11)

Käesoleva direktiiviga tuleks hõlmata äritehingud sõltumata sellest, kas need toimuvad ettevõtjate vahel või ettevõtjate ja avaliku sektori asutuste vahel, pidades silmas, et avaliku sektori asutuste suhtes peaksid põllumajandustoodete ja toiduainete ostmisel kehtima samasugused normid. Käesolev direktiiv peaks kohalduma kõigile avaliku sektori asutustele, kes on ostjad.

(12)

Liidu tarnijaid tuleks kaitsta ebaausate kaubandustavade eest, mida kasutavad nii tarnijaga samas liikmesriigis elu- või asutamiskohta omavad ostjad kui ka tarnijaga erinevas liikmesriigis elu- või asutamiskohta omavad ostjad. Selline kaitse võib ära hoida võimalikke soovimatuid tagajärgi, näiteks kohaldatavate normide alusel asukoha valimist. Väljaspool liitu asutatud tarnijaid tuleks samuti kaitsta ebaausate kaubandustavade eest, kui nad müüvad põllumajandustooteid ja toiduaineid liitu. Lisaks tõenäosusele, et sellised tarnijad on ebaausate kaubandustavade suhtes võrdväärselt haavatavad, tasakaalustab selline laiem kaitse soovimatut kaubanduse ümbersuunamist kaitsmata tarnijatele, mis õõnestaks tarnijate kaitset liidus.

(13)

Käesoleva direktiivi kohaldamisalasse peaksid kuuluma põllumajandustoodete ja toiduainete müügiga seotud teatavad kõrvalteenused.

(14)

Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada suuremate ettevõtjate äritegevuse suhtes nende ettevõtjate vastu, kellel on nõrgem läbirääkimispositsioon. Suhtelise läbirääkimispositsiooni ühtlustamiseks on sobilik eri ettevõtjate aastakäive. Kuigi tegu on ühtlustamisega, võimaldab selline kriteerium ettevõtjatele prognoositavust neile käesolevast direktiivist tulenevate õiguste ja kohustuste osas. Ülempiir peaks takistama kaitse pakkumist ettevõtjatele, kes ei ole haavatavad või on märkimisväärselt vähem haavatavad kui nende väiksemad partnerid või konkurendid. Seetõttu kehtestatakse käesoleva direktiiviga käibe alusel ettevõtjate kategooriad, mille kohaselt pakutakse kaitset.

(15)

Kuna ebaausaid kaubandustavasid võib tulla ette põllumajandustoote või toiduaine müügi igas etapis, enne või pärast müügitehingut või selle ajal, peaksid liikmesriigid tagama, et käesolevat direktiivi kohaldatakse kõnealuste tavade suhtes sõltumata sellest, millises etapis need esinevad.

(16)

Kui otsustatakse selle üle, kas lugeda konkreetset kaubandustava ebaausaks, on oluline vähendada ohtu, et piiratakse isikute vaheliste õiglaste ja tõhusust suurendavate kokkulepete kasutamist. Seetõttu on asjakohane teha vahet tavadel, mis on selgelt ja ühemõtteliselt ette nähtud isikute vahel sõlmitud tarnelepingutes või järgnevates lepingutes, ja tavadel, mida kasutatakse pärast tehingu alustamist, ilma et nendes oleks enne kokku lepitud, nii et keelatakse üksnes ühepoolsed ja tagasiulatuvad muudatused tarnelepingu selgetes ja ühemõttelistes tingimustes. Siiski loetakse teatavad kaubandustavad ebaausaks juba nende olemuse tõttu ja nende puhul ei tohiks kohaldada poolte lepinguvabadust.

(17)

Hilinenud maksmine põllumajandustoodete ja toiduainete, sealhulgas riknevate toodete eest ning riknevate toodete tellimuste tühistamine lühikese etteteatamisajaga mõjutab negatiivselt tarnija majanduslikku elujõulisust, ilma et sellest tuleneks majanduslikku kasu. Seetõttu tuleks sellised tavad keelata. Seda arvesse võttes on asjakohane määratleda käesoleva direktiivi kohaldamise eesmärgil riknevad põllumajandustooted ja toiduained. Toidualaste õigusnormidega seotud liidu õigusaktides kasutatud määratlustel on teised eesmärgid, näiteks tervis ja toiduohutus, ning seega ei ole need käesoleva direktiivi kohaldamisel asjakohased. Toodet tuleks pidada riknevaks, kui see võib eeldatavalt muutuda müügiks kõlbmatuks 30 päeva jooksul pärast koristamise, tootmise või töötlemise viimast tarnijapoolset toimingut, olenemata sellest, kas toodet pärast müüki täiendavalt töödeldakse ning kas pärast müüki käideldakse toodet muude normide, eelkõige toiduohutusnormide kohaselt. Riknevad tooted enamasti kasutatakse või müüakse kiiresti. Riknevate toodete eest maksmine hiljem kui 30 päeva pärast tarnimist, toodete regulaarse tarnimise puhul 30 päeva pärast kokkulepitud tarneperioodi lõppu või 30 päeva pärast makstava summa kindlaksmääramise kuupäeva ei ole kooskõlas ausa kaubanduse põhimõttega. Suurema kaitse pakkumiseks põllumajandustootjatele ja nende likviidsusele ei peaks põllumajandustoodete ja toiduainete tarnijad ootama makset rohkem kui 60 päeva pärast tarnimist, toodete regulaarse tarnimise puhul 60 päeva pärast kokkulepitud tarneperioodi lõppu või 60 päeva pärast makstava summa kindlaksmääramise kuupäeva.

Need piirangud peaksid kohalduma üksnes põllumajandustoodete ja toiduainete müügiga seotud maksete suhtes ja mitte teiste maksete suhtes, nagu ühistu täiendavad maksed oma liikmetele. Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2011/7/EL (5) peaks käesoleva direktiivi kohaldamisel olema võimalik käsitleda kokkulepitud tarneperioodi eest makstava summa kindlaksmääramise kuupäevana arve väljastamise kuupäeva või ostja poolt arve kättesaamise kuupäeva.

(18)

Käesolevas direktiivis sätestatud hilinenud maksmist käsitlevad normid kujutavad endast erisätteid põllumajandustoodete ja toiduainete sektorile direktiivis 2011/7/EL sätestatud makseperioodidest. Käesolevas direktiivis sätestatud hilinenud maksmist käsitlevad normid ei tohiks mõjutada kokkuleppeid, mis käsitlevad väärtuse jaotamise klausleid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1308/2013 (6) artikli 172a tähenduses. Selleks et tagada koolikava sujuv toimimine määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 23 kohaselt, ei kohaldata käesolevas direktiivis sätestatud hilinenud maksmist käsitlevaid sätteid ostja (st toetusetaotleja) poolt tarnijale koolikava raames tehtud maksete suhtes. Võttes arvesse tervishoiuteenuseid osutavate avalik-õiguslike isikute ees seisvaid väljakutseid määrata tervishoius kindlaks prioriteedid selliselt, et iga üksiku patsiendi vajadused oleks tasakaalus olemasolevate rahaliste vahenditega, ei kohaldata neid sätteid samuti tervishoiuteenuseid osutavate avalik-õiguslike isikute suhtes direktiivi 2011/7/EL artikli 4 lõike 4 punkti b tähenduses.

(19)

Veini valmistamiseks kasutatavad viinamarjad ja viinamarjavirre on teatavas eriolukorras seetõttu, et viinamarju koristatakse üksnes väga piiratud ajavahemikul aastast, kuid nendest valmistatud veini müüakse mõnel juhul alles aastaid hiljem. Sellise eriolukorraga arvestamiseks on tootjaorganisatsioonid ja tootmisharudevahelised organisatsioonid tavaliselt töötanud selliste toodete tarnimiseks välja standardlepingud. Nendes standardlepingutes nähakse ette konkreetsed osamaksete maksetähtpäevad. Kuna neid standardlepinguid kasutavad tarnijad ja ostjad mitmeaastaste kokkulepete korral, aitavad need lisaks põllumajandustootjatele pikaajaliste müügisuhete kindlustamisele panustada ka tarneahela stabiilsusesse. Kui sellised standardlepingud, mille on koostanud tunnustatud tootjaorganisatsioonid, tootmisharudevahelised organisatsioonid või tootjaorganisatsioonide liidud, on liikmesriikide poolt muudetud siduvaks määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 164 kohaselt („eeskirjade laiendamine“) enne 1. jaanuari 2019 või kui liikmesriik uuendab standardlepingu laiendamist, ilma et ta muudaks sealjuures oluliselt maksetingimusi viinamarjade ja viinamarjavirde tarnijate kahjuks, ei kohaldata käesoleva direktiivi hilinenud maksmist käsitlevaid sätteid sellistele lepingutele, mis on sõlmitud veini valmistamiseks kasutatavate viinamarjade ja viinamarjavirde tarnijate ja nende otseostjate vahel. Liikmesriigid on kohustatud teatama määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 164 lõike 6 kohaselt komisjonile vastavatest tootjaorganisatsioonide, tootmisharudevaheliste organisatsioonide või tootjaorganisatsioonide liitude koostatud lepingutest.

(20)

Riknevate toodete tellimuste tühistamist vähem kui 30 päeva ette tuleks pidada ebaausaks, kuna tarnija ei ole suuteline leidma kõnealustele toodetele alternatiivset müügivõimalust. Teatavate sektorite toodete puhul võib isegi lühema etteteatamisajaga tühistamine jätta tarnijatele siiski piisavalt aega müüa tooteid mujale või kasutada neid ise. Seetõttu peaks võimaldama liikmesriikidel näha selliste sektorite puhul asjakohaselt põhjendatud juhtudel ette lühema etteteatamisajaga tühistamine.

(21)

Tugevamad ostjad ei tohiks muuta kokkulepitud lepingutingimusi ühepoolselt, st jätta kaubaloetelust välja tooteid, mis on hõlmatud tarnelepinguga. Küll ei peaks see hõlmama olukordi, kui tarnija ja ostja on sõlminud lepingu, milles on nimelt sätestatud, et ostja saab tehingu konkreetse osa täpsustada hilisemas etapis, pidades silmas tulevasi tellimusi. See võib olla näiteks seotud tellitavate kogustega. Lepingut ei sõlmita tingimata ühekorraga kõigi tarnija ja ostja vahelise tehingu aspektide kohta.

(22)

Põllumajandustoodete ja toiduainete tarnija ja ostja peaksid saama vabalt pidada müügitehingu üle läbirääkimisi, sealhulgas hinna üle. Need läbirääkimised hõlmavad ka makseid teenuste eest, mida ostja on tarnijale osutanud, näiteks kaubaloetellu lisamine, turustamine ja müügiedendus. Kui ostja nõuab, et tarnija teeks makseid, mis ei ole seotud konkreetse müügitehinguga, peetakse seda ebaausaks ja see peaks olema käesoleva direktiivi alusel keelatud.

(23)

Kuigi kirjalike lepingute sõlmimine ei ole kohustuslik, võib kirjalike lepingute kasutamine põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas aidata vältida teatavaid ebaausaid kaubandustavasid. Seetõttu ja selleks, et kaitstatarnijaid selliste ebaausate tavade eest, peaks tarnijatel või nende liitudel olema õigus taotleda tarnetingimuste kirjalikku kinnitust, kui need on juba kokku lepitud. Sellistel juhtudel tuleks ostja keeldumist tarnelepingu tingimuste kirjalikust kinnitamisest käsitada ebaausa kaubandustavana ja see tuleks ära keelata. Lisaks võivad liikmesriigid määrata kindlaks pikaajaliste lepingute sõlmimise parimad tavad ja neid jagada ning edendada, et tugevdada tootjate läbirääkimispositsiooni põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas.

(24)

Käesoleva direktiiviga ei ühtlustata tõendamiskohustust käsitlevaid norme, mida kohaldatakse riiklike nõuete täitmise eest vastutavate asutuste menetlustes, ega ühtlustata tarnelepingute määratlust. Seega on tõendamiskohustust käsitlevad normid ja tarnelepingute määratlus sätestatud liikmesriikide õiguses.

(25)

Käesoleva direktiivi kohaselt peaks tarnijatel olema võimalik esitada kaebusi teatavate ebaausate kaubandustavade kohta. Oma õigusi kaitsva tarnija vastu kaubanduslike survemeetmete kasutamine ostja poolt või sellega ähvardamine, näiteks toodete eemaldamine kaubaloetelust, tellitud toodete koguste vähendamine või tema poolt tarnijale osutatavate teatavate teenuste, näiteks turustamise või tarnija toodete müügiedenduse peatamine, tuleks keelata ja neid tuleks käsitada ebaausate kaubandustavadena.

(26)

Põllumajandustoodete ja toiduainete ladustamise, väljapanemise, kaubaloetellu lisamise või turul kättesaadavaks tegemise kulud kannab tavaliselt ostja. Seega tuleks käesoleva direktiiviga keelata, et tarnijalt nõutakse nimetatud teenuste eest maksmist kas ostjale või kolmandale isikule, välja arvatud juhul, kui makses on kokku lepitud selgelt ja ühemõtteliselt tarnelepingu sõlmimisel või järgnevas ostja ja tarnija vahel sõlmitud lepingus. Kui sellises makses on kokku lepitud, peaks see põhinema objektiivsetel ja mõistlikel hinnangutel.

(27)

Selleks et tarnija rahalist panust põllumajandustoodete ja toiduainete müügiedenduse, turustamise või reklaamiga seotud kuludesse, sealhulgas reklaamiesitlused poodides ja müügikampaaniad, saaks pidada ausaks, tuleks neis kokku leppida selgelt ja ühemõtteliselt tarnelepingu sõlmimisel või järgnevas ostja ja tarnija vahel sõlmitud lepingus. Muul juhul tuleks need käesoleva direktiiviga keelata. Kui sellises rahalises panuses on kokku lepitud, peaks see põhinema objektiivsetel ja mõistlikel hinnangutel.

(28)

Liikmesriigid peaksid määrama nõuete täitmise eest vastutavad asutused, et tagada käesolevas direktiivis sätestatud keeldude tõhus järgimine. Nendel asutustel peaks olema õigus tegutseda kas omal algatusel või põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas esinevatest ebaausatest kaubandustavadest mõjutatud isikute kaebuste, rikkumistest teatajate kaebuste või anonüümsete kaebuste alusel. Nõuete täitmise eest vastutav asutus võib jõuda järeldusele, et kaebuse põhjal meetmete võtmiseks ei ole piisavalt alust. Sellise järelduseni võivad viia ka haldusalased prioriteedid. Kui nõuete täitmise eest vastutav asutus leiab, et ta ei saa kaebuse põhjal meetmete võtmist prioriteediks seada, teavitab ta sellest kaebuse esitajat ja põhjendab oma otsust. Kui kaebuse esitaja palub, et tema identiteet jääks konfidentsiaalseks, kuna ta kardab kaubanduslikku survestamist, peaksid liikmesriikide nõuete täitmise eest vastutavad asutused võtma asjakohaseid meetmeid.

(29)

Kui liikmesriigis on rohkem kui üks nõuete täitmise eest vastutav asutus, peaks riik määrama kontaktpunkti, et hõlbustada tõhusat koostööd teiste asutuste ja komisjoniga.

(30)

Tarnijad võivad leida, et lihtsam on esitada kaebus oma liikmesriigi nõuete täitmise eest vastutavale asutusele, näiteks keelelistel põhjustel. Nõuete täitmisega seoses võib kaebuse esitamine selle liikmesriigi nõuete täitmise eest vastutavale asutusele, kus on ostja elu- või asutamiskoht, osutuda siiski tulemuslikumaks. Tarnijale tuleks anda võimalus valida, millisele asutusele kaebus esitada.

(31)

Kaebused tootjaorganisatsioonidelt, muudelt tarnijaorganisatsioonidelt ja selliste organisatsioonide liitudelt, sealhulgas esindusorganisatsioonidelt, võivad aidata kaitsta organisatsiooni selliste üksikliikmete identiteeti, kes peavad ennast ebaausate kaubandustavade ohvriks. Muudel organisatsioonidel, kellel on õigustatud huvi esindada tarnijaid, peaks olema võimalik esitada kaebus tarnija taotluse korral ja tarnija huvides, tingimusel et sellised organisatsioonid on sõltumatud mittetulundusühingud. Liikmesriikide nõuete täitmise eest vastutaval asutustel peaks seega olema õigus võtta vastu selliste üksuste kaebusi ja nende põhjal meetmeid võtta, kaitstes samas ostja menetlusõigusi.

(32)

Ebaausate kaubandustavade keelustamise tõhusa täitmise tagamise eesmärgil peaks määratud nõuete täitmise eest vastutavatel asutustel olema vajalikud ressursid ja eksperditeadmised.

(33)

Liikmesriikide nõuete täitmise eest vastutavatel asutustel peaksid olema vajalikud õigused ja eksperditeadmised uurimiste läbiviimiseks. Kõnealustele asutustele volituste andmine ei tähenda seda, et asutused on kohustatud kasutama neid volitusi iga uurimise puhul, mida nad läbi viivad. Nõuete täitmise eest vastutavate asutuste volitused peaksid näiteks võimaldama neil tõhusalt koguda faktilist teavet ja neil peaks olema õigus vajaduse korral nõuda, et keelustatud tava kasutamine lõpetataks.

(34)

Hoiatava vahendi olemasolu, näiteks õigus määrata trahve ja muid sama tõhusaid karistusi või algatada menetlus trahvi määramiseks, sealhulgas kohtus, ning avaldada uurimistulemused, sealhulgus teabe avaldamine rikkumise toime pannud ostja kohta, võib motiveerida käitumist muutma ja otsima pooltevahelisi kohtueelseid lahendusi ning seetõttu peaksid sellised vahendid kuuluma nõuete täitmise eest vastutavate asutuste volituste hulka. Eriti tõhusaks ja hoiatavaks võivad osutuda trahvid. Siiski peaks nõuete täitmise eest vastutaval asutusel olema võimalik iga uurimise puhul otsustada, milliseid oma volitusi ta kasutab ja kas ta määrab või algatab menetluse trahvi või mõne muu sama tõhusa karistuse määramiseks.

(35)

Käesoleva direktiiviga antud volituste kasutamisel nõuete täitmise eest vastutavatele asutustele antud volituste kasutamisel tuleks kohaldada asjakohaseid kaitsemeetmeid, mis vastavad liidu õiguse üldpõhimõtetele ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartale, kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu praktikaga, austades sealhulgas ostja õigust kaitsele.

(36)

Komisjon ja liikmesriikide nõuete täitmise eest vastutavad asutused peaksid tegema tihedat koostööd, et tagada ühtne lähenemisviis käesolevas direktiivis sätestatud normide kohaldamisel. Eelkõige peaksid nõuete täitmise eest vastutavad asutused üksteist vastastikku abistama, näiteks vahetades teavet ja pakkudes abi piiriülese mõõtmega uurimistes.

(37)

Nõuete tõhusa täitmise tagamise hõlbustamiseks peaks komisjon aitama korraldada liikmesriikide nõuete täitmise eest vastutavate asutuste korrapäraseid kohtumisi, kus saab jagada asjakohast teavet, parimaid tavasid, infot uute arengusuundade kohta, nõuete täitmist puudutavaid tavasid ja soovitusi seoses käesolevas direktiivis kehtestatud sätete kohaldamisega.

(38)

Nimetatud teabevahetuse hõlbustamiseks peaks komisjon looma avaliku veebisaidi, mis sisaldab viiteid riiklikele nõuete täitmise eest vastutavatele asutustele, sealhulgas teavet käesoleva direktiivi ülevõtmise meetmete kohta.

(39)

Kuna enamik liikmesriike on juba kehtestanud ebaausaid kaubandustavasid käsitlevad riigisisesed normid (ehkki need on erinevad), on asjakohane kasutada liidu õiguse kohase kaitse miinimumstandardi kehtestamise vahendina direktiivi. See peaks võimaldama liikmesriikidel lisada asjakohased normid oma riigi õiguskorda nii, et oleks võimalik kehtestada ühtne kord. Liikmesriikidel ei tohiks keelata jätta oma territooriumil kehtima ja kehtestada rangemaid riigisiseseid norme, millega tagatakse ulatuslikum kaitse põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas ettevõtjatevahelistes suhetes ebaausate kaubandustavade eest, tingimusel et peetakse kinni siseturu toimimise suhtes kohaldatavast liidu õigusest ja et sellised normid on proportsionaalsed.

(40)

Liikmesriigid peaksid samuti saama jätta kehtima või kehtestada riigisiseseid norme käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja jäävate ebaausate kaubandustavade vastu võitlemiseks, tingimusel et peetakse kinni siseturu toimimise suhtes kohaldatavast liidu õigusest ja et sellised normid on proportsionaalsed. Sellised riigisisesed normid võiksid minna kaugemale käesolevast direktiivist, näiteks ostjate ja tarnijate suuruse, ostjate kaitse, toodete valiku ning teenuste valiku osas. Sellised riigisisesed normid võiksid samuti minna kaugemale käesolevas direktiivis loetletud keelatud ebaausate kaubandustavade arvust ja liikidest.

(41)

Selliseid riigisiseseid norme kohaldataks koos vabatahtlike juhtimismeetmetega, näiteks riiklike tegevusjuhenditega või tarneahela algatusega. Sõnaselgelt tuleks innustada kasutama vabatahtlikke alternatiivseid tarnijate ja ostjate vaheliste vaidluste lahendamise mehhanisme, ilma et see piiraks tarnija õigust esitada kaebus või pöörduda tsiviilkohtusse.

(42)

Komisjonil peaks olema ülevaade käesoleva direktiivi rakendamisest liikmesriikides. Lisaks peaks komisjonil olema võimalik hinnata käesoleva direktiivi tõhusust. Sel eesmärgil peaksid liikmesriikide nõuete täitmise eest vastutavad asutused esitama komisjonile iga-aastased aruanded. Need aruanded peaksid vajaduse korral sisaldama kvantitatiivset ja kvalitatiivset teavet kaebuste, uurimiste ja vastuvõetud otsuste kohta. Selleks et tagadaaruandekohustuse rakendamiseks ühetaolised tingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused. Neid volitusi tuleks kasutada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (7).

(43)

Põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas ettevõtjatevahelistes suhetes esinevate ebaausate kaubandustavadega seotud poliitika tõhusa rakendamise huvides peaks komisjon käesoleva direktiivi kohaldamise läbi vaatama ning esitama Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele aruande. Kõnealuse läbivaatamise käigus tuleks eeskätt hinnata selliste riiklike meetmete tõhusust, mille eesmärk on võidelda ebaausate kaubandustavadega põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas ning hinnata nõuete täitmise eest vastutavate asutuste vahelise koostöö tõhusust. Läbivaatamisel peaks pöörama erilist tähelepanu ka sellele, kas edaspidi oleks lisaks tarnijate kaitsmisele õigustatud tarneahelas ka põllumajandustoodete ja toiduainete ostjate kaitse. Aruandele tuleks asjakohasel juhul lisada seadusandlikud ettepanekud.

(44)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt kehtestada liidu kaitse miinimumstandard, ühtlustades selleks liikmesriikide erinevad meetmed, mis käsitlevad ebaausaid kaubandustavasid, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid oma ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale,