19.6.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 156/26

(1)

Euroopa Ülemkogu kiitis oma 23.–24. oktoobri 2014. aasta järeldustes 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistiku kohta heaks siduva eesmärgi vähendada liidu kõikides majandusharudes kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks võrreldes 1990. aastaga vähemalt 40 % ja seda eesmärki kinnitati Euroopa Ülemkogu 17.–18. märtsi 2016. aasta järeldustes.

(2)

Euroopa Ülemkogu 23.–24. oktoobri 2014. aasta järeldustes märgiti, et liit peaks täitma eesmärgi vähendada heidet vähemalt 40 % võrra ühiselt võimalikult kulutasuval moel, vähendades 2030. aastaks heitkoguseid võrreldes 2005. aastaga 43 % sektorites, mis kuuluvad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2003/87/EÜ (4) sätestatud Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteemi („ELi HKS“), ning 30 % sektorites, mis sellesse ei kuulu. Kasvuhoonegaaside heite vähendamisse peaksid oma panuse andma kõik majandussektorid ja selles peaksid osalema kõik liikmesriigid, pidades silmas tasakaalu õiglus- ja solidaarsuskaalutluste vahel. Liidu heitkogustega kauplemise süsteemi mittekuuluvates sektorites riiklike vähendamiseesmärkide kehtestamiseks kasutatavat metoodikat tuleks koos kõigi elementidega, mida kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuses nr 406/2009/EÜ, (5) jätkata kuni 2030. aastani, kusjuures jõupingutuste jaotus põhineb suhtelisel sisemajanduse koguproduktil (SKP) elaniku kohta. Kõik liikmesriigid peaksid andma oma panuse liidu üldisesse heitkoguste vähendamisse 2030. aastaks, kusjuures eesmärgid võrreldes 2005. aastaga varieeruvad 0 % st kuni – 40 %ni. Nende liikmesriikide riiklikke eesmärke, mille SKP elaniku kohta on liidu keskmisest suurem, tuleks kohandada suhteliselt nii palju, et need kajastaksid kulutasuvust õiglaselt ja tasakaalustatult. Kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärkide saavutamine peaks tõhustama liidu majandust ja soodustama innovatsiooni ning eelkõige edendama selliste käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvate sektorite arengut nagu hoonehaldus, põllumajandus, jäätmekäitlus ja transport.

(3)

Käesolev määrus aitab ellu viia ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni alusel sõlmitud Pariisi kokkuleppega (6) võetud liidu kohustusi. Pariisi kokkulepe sõlmiti liidu nimel 5. oktoobril 2016 nõukogu otsusega (EL) 2016/1841 (7). Liidu kohustus vähendada kasvuhoonegaaside heidet kõigis majandusharudes sisaldub liidu ja selle liikmesriikide kavatsetavas riiklikult kindlaksmääratud panuses, mis esitati Pariisi kokkulepet silmas pidades ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni sekretariaadile 6. märtsil 2015. Pariisi kokkulepe jõustus 4. novembril 2016 ja sellega asendatakse lähenemisviis, mis võeti kasutusele 1997. aastal Kyoto protokolliga, mis kehtib kuni 2020. aasta lõpuni.

(4)

Pariisi kokkuleppes püstitatakse muu hulgas pikaajaline eesmärk, mis on kooskõlas eesmärgiga hoida üleilmne temperatuuri tõus tunduvalt alla 2 °C võrreldes tööstusajastu eelse tasemega ning jätkata jõupingutusi temperatuuri tõusu hoidmiseks alla 1,5 °C võrreldes tööstusajastu eelse tasemega. Pariisi kokkuleppes rõhutatakse samuti, kui tähtis on kohaneda kliimamuutuste kahjuliku mõjuga ning viia rahastamisvood vastavusse vähese kasvuhoonegaaside heite ja kliimamuutustele vastupanuvõimelise arengu suunas liikumisega. Samuti kutsutakse Pariisi kokkuleppega üles leidma käesoleva sajandi teisel poolel tasakaalu inimtekkeliste kasvuhoonegaaside allikatest pärit heite ja sidujates seotud kasvuhoonegaaside vahel ning nõutakse, et kokkuleppeosalised võtaksid meetmeid kasvuhoonegaaside sidujate ja reservuaaride, sealhulgas metsade kaitsmiseks ja vajaduse korral nende tõhustamiseks.

(5)

Euroopa Ülemkogu toetas oma 29.–30. oktoobri 2009. aasta järeldustes liidu eesmärki – valitsustevahelise kliimamuutuste rühma teatel kõigi arenenud riikide poolse vajaliku vähendamise raames – vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2050. aastaks 80–95 % võrreldes 1990. aasta tasemega.

(6)

Pariisi kokkuleppe osaliste riiklikult kindlaks määratud panused peavad kajastama nende kõrgeimat võimalikku eesmärki ja kujutama endast edasiminekut aja jooksul. Pariisi kokkuleppe osalised peaksid lisaks püüdma koostada vähese kasvuhoonegaaside heitega arengu pikaajalised strateegiad ning nendest teada andma, silmas pidades Pariisi kokkuleppe eesmärke. Nõukogu 13. oktoobri 2017. aasta järeldustes tunnistatakse pikaajaliste eesmärkide ja viieaastaste läbivaatamistsüklite olulisust Pariisi kokkuleppe rakendamisel ning rõhutatakse pikaajaliste vähese kasvuhoonegaaside heite arengustrateegiate olulisust poliitikavahendina, mille abil töötada välja usaldusväärne viis ja pikaajalised poliitilised muudatused, mida on vaja Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamiseks.

(7)

Puhtale energeetikale üleminekuks on vaja muuta investeerimiskäitumist ja -stiimuleid kõigis poliitikavaldkondades. Liidu tähtsaim ülesanne on luua elujõuline energialiit, et tagada kodanikele turvaline, säästev, konkurentsivõimeline ja taskukohane energia. Selle saavutamiseks on vaja jätkata laiahaardeliste kliimameetmete võtmist käesoleva määrusega ning edendada kõiki teisi energialiidu aspekte, nagu on ette nähtud komisjoni 25. veebruari 2015. aasta teatises „Vastupidava energialiidu ja tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitika raamstrateegia“.

(8)

Valik liidu võetavaid meetmeid aitab suurendada liikmesriikide suutlikkust täita kliimakohustusi ning need meetmed on ülimalt olulised, et saavutada vajalik kasvuhoonegaaside heite vähendamine käesoleva määrusega hõlmatud sektorites. Kõnealused meetmed hõlmavad fluoritud kasvuhoonegaase käsitlevaid õigusakte, maanteesõidukite CO2-heite vähendamist, hoonete energiatõhusust, taastuvaid energiaallikaid, energiatõhusust ja ringmajandust ning liidu vahendeid kliimainvesteeringute rahastamiseks.

(9)

Euroopa Ülemkogu 19.–20. märtsi 2015. aasta järeldustes märgiti, et liit on pühendunud sellele, et luua komisjoni raamstrateegiale tuginedes tulevikku vaatava kliimapoliitikaga energialiit, mille viis mõõdet on omavahel tihedalt seotud ning üksteist vastastikku tugevdavad. Energianõudluse vähendamine on üks energialiidu strateegia viiest mõõtmest. Energiatõhususe parandamine võib vähendada märkimisväärselt kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Lisaks võib see tuua kasu keskkonnale ja rahvatervisele, parandada energiavarustuskindlust, vähendada kodumajapidamiste ja ettevõtjate energiakulu, aidata leevendada raskusi energia eest tasumisel ning suurendada tööhõivet ja elavdada kogu majandustegevust. Meetmed, mis aitavad energiasäästutehnoloogiaid hoonetes, tööstuses ja transpordis suuremas ulatuses kasutusele võtta, võiksid olla kulutõhus viis aidata liikmesriikidel saavutada käesolevas määruses sätestatud eesmärgid.

(10)

Säästvate ja innovatiivsete tavade ja tehnoloogiate kasutuselevõtmise ja arendamisega saab suurendada põllumajandussektori rolli kliimamuutuste leevendamisel ja nendega kohanemisel, eelkõige vähendades kasvuhoonegaaside heidet ning säilitades ja suurendades sidumist ja süsinikuvarusid. Põllumajandussektori CO2- ja ökoloogilise jalajälje vähendamiseks, säilitades samas selle tootlikkuse, uuenemisvõime ja elujõulisuse, on oluline edendada kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise meetmeid ning suurendada säästvate ja innovatiivsete tavade ja tehnoloogiate arendamise alaste teadusuuringute rahastamist ja sellealaseid investeeringuid.

(11)

Põllumajandussektoril on otsene ja ulatuslik mõju bioloogilisele mitmekesisusele ja ökosüsteemidele. Seetõttu on oluline tagada kooskõla käesoleva määruse eesmärgi ning muude liidu tegevuspõhimõtete ja eesmärkide, näiteks ühise põllumajanduspoliitika ning bioloogilise mitmekesisuse strateegia, metsastrateegia ja ringmajanduse strateegiaga seotud eesmärkide vahel.

(12)

Transpordisektor moodustab peaaegu ühe veerandi liidu kasvuhoonegaaside heitest. Seetõttu on oluline vähendada kasvuhoonegaaside heiteid ja fossiilkütustest sõltumisega seotud ohtusid transpordisektoris, rakendades terviklikku lähenemisviisi, mis on mõeldud transpordis kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise ja energiatõhususe edendamiseks, elektritranspordiks, üleminekuks ühelt transpordiliigilt teisele valdkondades, kus see on kõige kestlikum, ning kestlike taastuvate energiaallikate kasutamiseks transpordis ka pärast 2020. aastat. Üleminekut vähese heitega liikuvusele, mis on osa laiemast üleminekust ohutu, säästva ja vähese CO2-heitega majanduse suunas, on võimalik hõlbustada soodustavate tingimuste ja tugevate stiimulite kehtestamisega ning pikaajaliste strateegiatega, mis võivad edendada investeeringuid.

(13)

Liidu ja liikmesriikide poliitikameetmete ning käesoleva määruse rakendamiseks võetud meetmete mõju tuleks hinnata vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 525/2013 (8) sätestatud seire- ja aruandluskohustustele.

(14)

Ilma et see piiraks eelarvepädeva institutsiooni volitusi, tuleks mitmeaastases finantsraamistikus 2014–2020 kasutatud integreerimismetoodikat vajaduse korral jätkata ja parandada, et reageerida kliimameetmetega seotud probleemidele ja investeerimisvajadustele pärast 2021. aastat. Et tagada avaliku sektori kulutõhusus, peaks liidupoolne rahastamine olema kooskõlas liidu kliima- ja energiapoliitika raamistiku 2030 eesmärkidega ning Pariisi kokkuleppe pikaajaliste eesmärkidega. Komisjon peaks valmistama ette aruande selle kohta, kuidas on liidu eelarvest või liidu õiguse kohaselt muul viisil eraldatud liidu vahendid mõjutanud kasvuhoonegaaside heidet käesoleva määrusega või direktiiviga 2003/87/EÜ hõlmatud sektorites.

(15)

Käesolev määrus peaks hõlmama valitsustevahelise kliimamuutuste rühma kindlaksmääratud kategooriatesse kuuluvaid kasvuhoonegaaside heiteid energeetika, tööstusprotsesside ja toote kasutamise ning põllumajanduse ja jäätmekäitluse valdkonnas, nagu on kindlaks määratud määruses (EL) nr 525/2013, ning mitte hõlmama direktiivi 2003/87/EÜ I lisas loetud tegevusaladest tulenevat kasvuhoonegaaside heidet.

(16)

Andmed, mis on kajastatud kasvuhoonegaaside riiklikes inventuurides ning riiklikes ja liidu registrites, ei ole piisavad, et määrata liikmesriigi tasandil kindlaks tsiviillennunduse CO2-heide, mida direktiiv 2003/87/EÜ ei hõlma. Kui liit kehtestab aruandekohustused, ei tohiks see panna liikmesriikidele ega väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKEd) taotletavate eesmärkide suhtes ebaproportsionaalset halduskoormust. Direktiiviga 2003/87/EÜ hõlmamata lendude tekitatud CO2-heide moodustab kasvuhoonegaaside koguheitest väga väikese osa ning selle heite jaoks aruandlussüsteemi kehtestamine tekitaks põhjendamatu halduskoormuse, pidades silmas direktiiviga 2003/87/EÜ selle sektori suhtes laiemalt kehtestatud nõudeid. Seepärast tuleks valitsustevahelise kliimamuutuste rühma kindlaksmääratud allikakategooria „1.A.3.A. Tsiviillennundus“ CO2-heite väärtust käesoleva määruse kohaldamisel käsitada võrdsena nulliga.

(17)

Iga liikmesriigi kasvuhoonegaaside heite vähendamise 2030. aasta eesmärgi kindlaksmääramisel tuleks lähtuda käesoleva määrusega hõlmatud kasvuhoonegaaside heite läbivaadatud tasemest 2005. aastal, võtmata arvesse selliste käitiste tõendatud kasvuhoonegaaside heidet, mis tegutsesid 2005. aastal ja mis liideti ELi HKSiga alles pärast 2005. aastat. Aastateks 2021–2030 eraldatud heitkoguste kindlaksmääramisel tuleks lähtuda liikmesriikide esitatud ja komisjoni poolt vaadatud andmetest.

(18)

Otsusega nr 406/2009/EÜ iga-aastaste riiklike kohustuslike piirmäärade suhtes kehtestatud lähenemisviisi kohaldamist tuleks jätkata aastatel 2021–2030. Käesolevas määruses sätestatud normides, mida kohaldatakse liikmesriigile aastaks eraldatud heitkoguste kindlaksmääramisel, tuleks järgida sama meetodit nagu selliste liikmesriikide puhul, kellel on osutatud otsuse kohaselt kehtestatud negatiivne piirmäär, ent alustades trajektoori arvestust siis, kui on kulunud viis kaheteistkümnendikku ajavahemikul 2019–2020 või 2020. aastal, ning võttes trajektoori lähtepunktiks kasvuhoonegaaside heite keskmise väärtuse igas liikmesriigis aastatel 2016–2018 ja trajektoori lõpp-punktiks liikmesriigis 2030. aastaks kehtestatud piirmäära. Et tagada asjakohane panus liidu kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärgi saavutamiseks ajavahemikul 2021–2030, tuleks iga liikmesriigi jaoks trajektoori lähtekuupäev kindlaks määrata, olenevalt sellest, milline kuupäev tähendab väiksemat kvooti. 2021. aastal peaksid saama oma aastaks eraldatud heitkoguseid kohandada need liikmesriigid, kelle heite piirmäär on vastavalt otsusele nr 406/2009/EÜ positiivne ja kelle puhul on komisjoni otsusega 2013/162/EL (9) ja komisjoni rakendusotsusega 2013/634/EL (10) ette nähtud aastaks eraldatud heitkoguse suurenemine aastatel 2017–2020, et võtta arvesse kasvuhoonegaaside heite suurenemist nendel aastatel.

Täiendav kohandamine tuleks ette näha teatavatele liikmesriikidele, et võtta arvesse nende erandlikke asjaolusid, milleks on nii positiivne heite piirmäär vastavalt otsusele nr 406/2009/EÜ kui ka kas kõnealuse otsuse kohaselt väikseim kasvuhoonegaaside heide elaniku kohta või kõnealuse otsusega mittehõlmatud sektoritest pärit kasvuhoonegaaside heite väikseim osakaal võrreldes nende riikide kasvuhoonegaaside koguheitega. Täiendav kohandamine peaks hõlmama üksnes osa ajavahemikul 2021–2029 vajalikust kasvuhoonegaaside heite vähendamisest, et säilitada stiimulid täiendavaks heite vähendamiseks, ja see ei tohiks mõjutada 2030. aastaks seatud eesmärgi saavutamist, võttes arvesse käesolevas määruses sätestatud muude kohandamiste ja paindlikkusmeetmete kasutamist.

(19)

Selleks et tagada käesoleva määruse nende sätete ühetaolised rakendamistingimused, millega kehtestatakse liikmesriikidele aastaks eraldatud heitkogused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (11).

(20)

Euroopa Ülemkogu märkis oma 23.–24. oktoobri 2014. aasta järeldustes, et heitkogustega kauplemise süsteemi mittekuuluvates sektorites tuleks oluliselt parandada olemasolevate paindlikkusinstrumentide kättesaadavust ja kasutamist, et tagada liidu ühiste jõupingutuste kulutasuvus ning ühe elaniku kohta arvestatud kasvuhoonegaaside heitkoguste ühtlustumine 2030. aastaks. Selleks et parandada kogu vähendamise üldist kulutasuvust, peaks liikmesriikidel olema võimalik osa neile aastaks eraldatud heitkogustest järgmistesse aastatesse üle kanda või laenata. Liikmesriikidel peaks samuti olema võimalik loovutada osa neile aastaks eraldatud heitkogustest teistele liikmesriikidele. Tuleks tagada loovutamiste läbipaistvus ja loovutamised tuleks teha vastastikku sobival viisil, sealhulgas enampakkumisel, agendilepingu alusel tegutsevate turuvahendajate kaudu või kahepoolsel kokkuleppel. Loovutamine võib tuleneda kasvuhoonegaaside heite vähendamise projektist või programmist, mis viiakse läbi müüjaks olevas liikmesriigis ja mida rahastab vastuvõttev liikmesriik. Lisaks peaks liikmesriikidel olema võimalik ergutada avaliku ja erasektori partnerlussuhete loomist direktiivi 2003/87/EÜ artikli 24a lõikes 1 osutatud projektide jaoks.

(21)

Tuleks võtta kasutusele ühekordne paindlikkusmeede, et hõlbustada eesmärkide täitmist nendes liikmesriikides, kelle riiklikud vähendamiseesmärgid ületavad oluliselt liidu keskmist eesmärki ja heite kulutasuva vähendamise potentsiaali, ning nendes liikmesriikides, kus 2013. aastal tööstuskäitistele ELi HKSi lubatud heitkoguse ühikuid tasuta ei eraldatud. Et säilitada Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusega (EL) 2015/1814 (12) loodud turustabiilsusreservi eesmärk tegeleda pakkumise ja nõudluse vahelise struktuurse tasakaalustamatusega ELi HKSis, tuleks asjaomasel aastal ringluses olevate ELi HKSi lubatud heitkoguse ühikute koguarvu kindlaksmääramisel arvestada ühekordse paindlikkusmeetme alusel kasutatud ELi HKSi lubatud heitkoguse ühikuid ringluses olevate ELi HKSi lubatud heitkoguse ühikutena. Komisjon peaks esimesel kõnealuse otsuse kohasel läbivaatamisel kaaluma, kas jätkata sellist ringluses olevate ELi HKSi lubatud heitkoguse ühikute arvestust.

(22)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2018/841 (13) on sätestatud maakasutusest, maakasutuse muutusest ja metsandusest (maakasutus ja metsandus) tuleneva kasvuhoonegaaside heite ja sellest tulenevate kasvuhoonegaaside sidumise arvestuseeskirjad. Kõnealuse määrusega hõlmatud tegevusalad ei peaks olema hõlmatud käesoleva määrusega. Kuna käesoleva määruse keskkonnatoimet heite vähendamise saavutatud taseme osas mõjutab asjaolu, et arvesse võetakse kasvuhoonegaaside heite kogust, mis on vähemalt võrdne metsastatud maast, raadatud maast, majandatavast põllumaast, majandatavast rohumaast ja, teatud tingimustel, majandatavast metsamaast ning kui see on määruse (EL) 2018/841 alusel muudetud kohustuslikuks, majandatavast märgalast tulenevate kõikide netosidumiste ja kõikide netoheitkoguste summaga, nagu on kindlaks määratud osutatud määruses, tuleks maakasutuse ja metsanduse paindlikkusmeede, mis hõlmab kuni 280 miljonit CO2-ekvivalenttonni kõnealuseid sidumisi, mis jagatakse liikmesriikide vahel, lisada käesolevasse määrusesse täiendava võimalusena liikmesriikidele nende kohustuste täitmisel. Osutatud kogumahu ja selle liikmesriikidevahelise jaotuse puhul tuleks võtta arvesse põllumajanduse ja maakasutuse sektori väiksemat potentsiaali kliimamuutuste leevendamise osas ning sektori asjakohast panust kasvuhoonegaaside heite vähendamisse ja nende sidumisse. Lisaks tuleks käesolevas määruses ette näha võimalus vabatahtlikult kustutada aastaks eraldatud heitkoguste ühikuid, et neid koguseid saaks arvesse võtta selle hindamisel, kuidas asjaomane liikmesriik on määruse (EL) 2018/841 nõudeid täitnud.

(23)

Komisjon esitas 30. novembril 2016 energialiidu juhtimist käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepaneku („juhtimist käsitlev ettepanek“), milles nõutakse, et strateegilise energia- ja kliimapoliitika kujundamise raames koostaksid liikmesriigid lõimitud riiklikud energia- ja kliimakavad, milles käsitletakse energialiidu kõiki viit tähtsat mõõdet. Juhtimist käsitleva ettepaneku kohaselt on ajavahemikku 2021–2030 hõlmavatel riiklikel kavadel põhiroll käesoleva määruse ja määruse (EL) 2018/841 järgimise kavandamisel liikmesriikides. Sellel eesmärgil peavad liikmesriigid kavandama poliitikad ja meetmed, mille abil täidetakse käesolevast määrusest ja määrusest (EL) 2018/841 tulenevad kohustused, pidades silmas pikaajalist eesmärki saavutada tasakaal kasvuhoonegaaside heite ja sidumise vahel kooskõlas Pariisi kokkuleppega. Kavades esitatakse ka hinnang eesmärkide saavutamiseks kavandatud poliitikate ja meetmete mõju kohta. Juhtimist käsitleva ettepaneku kohaselt peaks komisjon oma soovitustes riiklike kavade projektide kohta märkima, kui asjakohane on poliitikate ja meetmete eesmärkide tase ning nende edaspidine rakendamine. Nende kavade koostamisel tuleks arvesse võtta seda, et käesoleva määruse järgimiseks võidakse kasutada maakasutuse ja metsanduse paindlikkusmeedet.

(24)

Euroopa Keskkonnaameti eesmärk on toetada säästvat arengut ning aidata keskkonnaseisundit oluliselt ja mõõdetavalt parandada, pakkudes poliitiliste otsuste tegijatele, riigiasutustele ja üldsusele õigel ajal otstarbe- ja asjakohast ning usaldusväärset teavet. Euroopa Keskkonnaamet peaks komisjoni vastavalt ameti iga-aastasele tööprogrammile nõuetekohaselt abistama.

(25)

Direktiivi 2003/87/EÜ artiklite 11, 24, 24a ja 27 kohaldamisala muutmise korral tuleks vastavalt muuta käesoleva määrusega hõlmatud kasvuhoonegaaside heite maksimumkogust. Sellest tulenevalt peaksid liikmesriigid, kes lisavad täiendavaid kasvuhoonegaaside heitkoguseid, mis pärinevad varem direktiivi 2003/87/EÜ kohaldamisalasse kuulunud käitistest, rakendama täiendavaid poliitikasuundasid ja meetmeid, et vähendada kasvuhoonegaaside heidet käesoleva määrusega hõlmatud sektorites.

(26)

Et võtta arvesse eelnevalt alates 2013. aastast tehtud jõupingutusi nende liikmesriikide poolt, kelle SKP elaniku kohta oli 2013. aastal liidu keskmisest väiksem, on asjakohane kehtestada piiratud eriotstarbeline tagavarareserv, mis ei ületa 105 miljonit CO2-ekvivalenttonni, säilitades samal ajal käesoleva määruse vastavuse keskkonnaeesmärkidele ning stiimulid liikmesriikidele võtmaks meetmeid, et täita käesoleva määruse kohastest miinimumeesmärkidest suuremaid kohustusi. Kõnealusest tagavarareservist peaksid abi saama liikmesriigid, kelle SKP elaniku kohta oli 2013. aastal liidu keskmisest väiksem ja kelle kasvuhoonegaaside heitkogused on aastatel 2013–2020 väiksemad kui neile aastaks eraldatud heitkogused ning kellel on raskusi 2030. aastaks seatud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärgi saavutamisega vaatamata sellele, et nad kasutavad muid käesolevas määruses ette nähtud paindlikkusmeetmeid. Sellise suurusega tagavarareserv kataks märkimisväärse osa nõuetele vastavate liikmesriikide prognoositavast kollektiivsest puudujäägist aastatel 2021–2030 ilma täiendavate poliitikameetmeteta, säilitades samal ajal stiimulid täiendavate meetmete võtmiseks. Kõnealune tagavarareserv peaks olema nimetatud liikmesriikidele 2032. aastal teatavatel tingimustel kättesaadav, tingimusel et selle kasutamine ei takista liidu eesmärgi saavutamist vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks 30 % käesoleva määrusega hõlmatud sektorites.

(27)

Selleks et kajastada arengut määruse (EL) 2018/841 raames ning et tagada käesoleva määruse kohane nõuetekohane arvestus määruse (EL) nr 525/2013 artikli 10 kohaselt loodud registri („liidu register“) kaudu, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu õigusakte seoses majandatava metsamaa ja majandatava märgala maa-arvestuskategooriate kasutamise lubamisega maakasutuse ja metsanduse paindlikkusmeetme raames ning seoses arvestuse pidamisega käesoleva määruse alusel tehtud toimingute üle, sealhulgas paindlikkusmeetme kasutamise, vastavuskontrollide tegemise ja reservi laitmatu toimimise üle. Käesoleva määruse alusel peetavat arvestust puudutav teave peaks olema avalikkusele kättesaadav. Toimingute üle arvestuse pidamiseks vajalikud sätted tuleks koondada ühte õigusakti, mis ühendaks määruse (EL) nr 525/2013, määruse (EL) 2018/841 ja käesoleva määruse ning direktiivi 2003/87/EÜ arvestussätted. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (14) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(28)

Käesolev määrus tuleks läbi vaadata 2024. aastal ja seejärel iga viie aasta tagant, et hinnata selle üldist toimimist, eelkõige seoses vajadusega muuta liidu poliitikaid ja meetmeid rangemaks. Läbivaatamisel tuleks muu hulgas arvesse võtta riikides kujunenud olukorda ning ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni alusel toimuva 2018. aasta hõlbustava dialoogi („Talanoa dialoog“) ning Pariisi kokkuleppest tuleneva ülemaailmse ülevaate tulemusi. Kõnealuse läbivaatamise osana tuleks arvesse võtta ka aastaks eraldatud heitkoguste pakkumise ja nõudluse tasakaalu, et tagada käesolevas määruses sätestatud kohustuste piisavus. Lisaks peaks komisjon määruse (EL) nr 525/2013 kohaste korrapäraste aruannete esitamise käigus hindama ka Talanoa dialoogi tulemust hiljemalt 31. oktoobriks 2019. 2030. aastale järgneva perioodi läbivaatamine peaks olema kooskõlas pikaajaliste eesmärkidega ja kohustustega, mis on võetud Pariisi kokkuleppega, ning sel eesmärgil peaks see kajastama edasiminekut aja jooksul.

(29)

Selleks et tagada tõhus, läbipaistev ja kulutasuv aruandlus ning et kontrollida kasvuhoonegaaside heite ja liikmesriikidele aastaks eraldatud heitkoguste järgimisega seotud edusammude hindamiseks vajalikku muud teavet, tuleks käesolevas määruses aastaaruannete ja hindamise kohta kehtestatud nõuded lisada määruse (EL) nr 525/2013 asjakohastesse artiklitesse. Kõnealune määrus peaks ka tagama, et liikmesriikides kasvuhoonegaaside heite vähendamisel tehtud edusamme hinnatakse igal aastal ja et võetakse arvesse edasiminekut liidu poliitikasuundades ja meetmete rakendamisel ning liikmesriikidelt saadud teavet. Iga kahe aasta tagant tuleb hinnangule lisada ülevaade sellest, millised on liidu kavandatud edusammud heite vähendamise eesmärkide täitmisel ning liikmesriikide kavandatud edusammud kohustuste täitmisel. Mahaarvamist võiks kohaldada vaid iga viie aasta tagant, nii et arvesse saaks võtta metsastatud maa, raadatud maa, majandatava põllumaa ja majandatava rohumaa võimalikku panust vastavalt määrusele (EL) 2018/841. See ei mõjuta komisjoni kohustust tagada, et liikmesriigid täidaksid käesolevast määrusest tulenevaid kohustusi, ega komisjoni õigust algatada asjakohane rikkumismenetlus.

(30)

Määrust (EL) nr 525/2013 tuleks vastavalt muuta.

(31)

Kuna käesoleva määruse eesmärke, eelkõige eesmärki sätestada liikmesriikide kohustused vähima nõutava panuse osas aastateks 2021–2030, et saavutada liidu eesmärk vähendada kasvuhoonegaaside heidet ning aidata saavutada Pariisi kokkuleppe eesmärke, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid meetme ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(32)

Käesolev määrus ei piira rangemate siseriiklike eesmärkide seadmist,

a)

kanda 2021. aasta puhul selleks aastaks eraldatud heitkoguste ülejäägi üle järgmistesse aastatesse kuni aastani 2030 ning

b)

kanda 2022.–2029. aasta puhul asjaomaseks aastaks eraldatud heitkoguste ülejäägi kuni 30 % ulatuses talle asjaomase aastani eraldatud heitkogustest üle järgmistesse aastatesse kuni aastani 2030.

a)

liikmesriigi poolt aastatel 2021–2030 arvesse võetud kumulatiivne kogus ei ületa asjaomase liikmesriigi jaoks käesoleva määruse III lisas kehtestatud kogu netosidumise maksimumkogust;

b)

asjaomane kogus ületab määruse (EL) 2018/841 artiklis 4 asjaomase liikmesriigi jaoks kehtestatud nõudeid;

c)

liikmesriik ei ole omandanud teistelt liikmesriikidelt määruse (EL) 2018/841 kohaselt rohkem netosidumisi, kui ta on loovutanud;

d)

liikmesriik on täitnud määruse (EL) 2018/841 nõuded ning

e)

liikmesriik on esitanud käesoleva lõike kohaselt lubatud paindlikkusmeetme kavandatud kasutuse kirjelduse kooskõlas määruse (EL) nr 525/2013 artikli 7 lõike 1 teise lõiguga.

a)

kajastada majandatavat metsamaad käsitleva maa-arvestuskategooria panust, pidades samas kinni käesoleva määruse III lisas osutatud iga liikmesriigi kogu netosidumise maksimumsummast, kui delegeeritud õigusaktidega kehtestatud metsade võrdlustasemed võetakse vastu määruse (EL) 2018/841 artikli 8 lõike 8 või 9 kohaselt, ning

b)

kajastada majandatavat märgala käsitleva maa-arvestuskategooria panust, pidades samas kinni käesoleva määruse III lisas osutatud iga liikmesriigi kogu netosidumise maksimumsummast, kui kõik liikmesriigid peavad arvestama seda kategooriat vastavalt määrusele (EL) 2018/841.

a)

täiendavad meetmed, mida liikmesriik rakendab selleks, et täita käesoleva määruse artikli 4 kohaseid konkreetseid kohustusi nii siseriiklike poliitikasuundade ja meetmete kui ka liidu meetme rakendamise kaudu;

b)

kõnealuste meetmete rakendamise range ajakava, mis võimaldab hinnata rakendamise käigus igal aastal tehtud edusamme.

a)

vastavalt artikli 12 kohaselt vastu võetud meetmetele suurendatakse asjaomase liikmesriigi järgmise aasta kasvuhoonegaaside heitkogust nii, et ülemäärane kasvuhoonegaaside heide CO2-ekvivalenttonnides korrutatakse koefitsiendiga 1,08, ning

b)

asjaomasel liikmesriigil on ajutiselt keelatud loovutada aastaks eraldatud heitkoguseid teistele liikmesriikidele seni, kuni ta tagab artikli 4 nõuete täitmise.

a)

direktiivi 2003/87/EÜ artikli 11 alusel välja antud ELi HKSi lubatud heitkoguse ühikute arvu kohandusi, mis tulenesid kõnealuse direktiiviga hõlmatud heite tekkeallikate muutumisest, vastavalt komisjoni otsustele, mis on vastu võetud kõnealuse direktiivi alusel aastate 2008–2012 riiklike lubatud heitkoguse ühikute jaotuskavade lõpliku heakskiitmise kohta;

b)

direktiivi 2003/87/EÜ artikli 24 ja artikli 24a alusel välja antud ELi HKSi lubatud heitkoguse ühikute arvu kohandusi seoses kasvuhoonegaaside heite vähendamisega asjaomases liikmesriigis ning

c)

direktiivi 2003/87/EÜ artikli 27 alusel ELi HKSi süsteemist välja arvatud käitistele eraldatud ELi HKSi lubatud heitkoguse ühikute arvu kohandusi süsteemist väljajätmise ajal.

a)

vastavalt Eurostati poolt 2016. aasta aprillis avaldatud andmetele oli tema SKP elaniku kohta (turuhindades) 2013. aastal alla liidu keskmise;

b)

tema kumulatiivsed kasvuhoonegaaside heitkogused aastatel 2013–2020 olid käesoleva määrusega hõlmatud sektorites väiksemad kui aastaks eraldatud kumulatiivsed heitkogused aastatel 2013–2020 ning

c)

kasvuhoonegaaside heitkogused on suuremad kui aastaks eraldatud heitkogused aastatel 2026–2030, kuigi ta:

a)

aastaks eraldatud heitkogused;

b)

artiklite 5, 6 ja 7 alusel kohaldatavad paindlikkusmeetmed;

c)

artikli 9 kohane vastavuskontroll;

d)

artikli 10 kohane kohandamine ning

e)

artikli 11 kohane tagavarareserv.

1)

Artikli 7 lõiget 1 muudetakse järgmiselt:

2)

Artikli 13 lõike 1 punkti c lisatakse järgmine punkt:

3)

Artikli 14 lõikesse 1 lisatakse järgmine punkt:

4)

Artikli 21 lõikesse 1 lisatakse järgmine punkt: